Inimene kui tervikorganism (0)

1 Hindamata

Inimene kui tervikorganism Narva kolledž Vilja Vendelin -Reigo
INIMENE KUI TERVIKORGANISM
Inimesele iseloomulikud tunnused:

Suur aju (maht ligikaudu 1400 cm³), millel on hästi arenenud ajukoor .
Püsisoojane, st organism saab soojust keha sisemisest soojusproduktsioonist.
Kahel jalal liikumine. Jäsemete proportsioonid, liigeste struktuur, käte, jalgade, vaagna ja selgroo anatoomiline ehitus on kohastunud kahel jalal liikumiseks.
Aeglane individuaalne areng- järglased vajavad pikka aega hoolitsust.
On iseloomulik mittesesoonne sigimine, puudub selgelt eristuv innaaeg. Järglasi saadakse aastaringselt .
Segatoiduline e omnivoor (taimne ja loomne toit). Toitu jahitakse, transporditakse, varutakse, jagatakse omavahel, töödeldakse enne tarvitamist.
Kultuuriline käitumine, sealhulgas artikuleeritud kõne. Ainult inimest iseloomustav näide märgisüsteemidele toetuvast kultuurist on kõnevõime ja kirjutamine. Keele areng on saanud toimuda eelkõige tänu aju suurusele ja struktuurile. Inimkeeles salvestatud ja edasiantava info hulk on erakordselt suur.
Sotsiaalsed suhted tuginevad perekonnasuhetele. Abielu on lisaks järglaste soetamisele ja kasvatamisele seotud majanduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete teguritega.
Oskus valmistada tööriistu, luua ja kasutada tehnoloogiat. Oskus valmistada ja kasutada tööriistu tuleneb eelkõige suurest ja keerukast ajust ning käte ja silmade kooskõlastatud tegevusest. Inimest iseloomustab sõltuvus asjadest.

Inimese põhilised elutalitlused:

Gaasivahetus kopsudes.
Süda on 4-osaline. Esineb suur e kehavereringe ja väike e kopsuvereringe.
Toiduainete peenestamine, toitainete lõhustamine, toitainete imendumine seedetraktis.
Pidev energiavajadus .
Soojuse pidev tootmine ainevahetusprotsesside tulemusel.
Organismis on stabiilne homöostaas ja püsiv temperatuur. Toimub pidev termoregulatsioon ning organismi talitluste ja homöostaasi neuraalne ja humoraalne regulatsioon .
Biosünteesiprotsesside käigus kehaomaste ainete valmistamine.
Jääkainete (uriini) eritusprotsessid neerude abil.
Info saamine väliskeskkonnast meeleelundite vahendusel.
Ajutegevus ja kõrgem närvitalitlus.
Inimese organism on kui isereguleeruv süsteem.
Organism on terviklik süsteem – kõik elundkonnad on omavahel seotud.
Organismi talitlused toimuvad rütmiliselt. Organismisisene bioloogiline kell sünkroniseerib elundkondade talitlust ööpäeva rütmiga.

Inimese erinevad koed .
Inimene koosneb eukarüootsetest rakkudest. Rakkude kuju võib olla väga erinev. Enamasti on rakud kerajad, ovaalsed, prismaatilised või käävjad. Esineb ka tähtjaid, niitjaid, kettakujulisi rakke. Rakud on omavahel tihedas seoses ning moodustavad mitmesuguste ülesannetega struktuure. Sarnase ehituse ja talitlusega rakud moodustavad koe. Koed on organismis tihedalt seotud ja põimuvad üksteisega. Organ e elund koosneb paljudest kudedest ja täidab kehas mingit kindlat funktsiooni.
Eristatakse epiteel-, side-, närvi- ja lihaskude. Inimese keha massist moodustavad valdava osa (70-80%) lihaskude ning sidekudede hulka kuuluvad luu- ja rasvkude . Need määravad keha kuju ja vormid.

Epiteelkude
ehituslikud iseärasused:
funktsioonid:
Rakud paiknevad tihedalt üksteise kõrval
Rakuvaheainet on vähe, moodustuvad õhukesed kiled, mis koosnevad ühest või mitmest rakukihist
Teistest kudedest eraldatud basaal-membraaniga
Esinevad epiteelrakud , närvilõpmed, vahel ka limanäärmed
Ripsepiteel, eriline epiteelkude, kus raku välispinnal ripsmed , mis osalevad toitumises, hingamises ja eritamises
Katab keha ja elundite (seedekulgla, kuseteed, kopsud , veresooned ) pinda
Vooderdab kehaõõnt
Moodustab piiri keha ja väliskeskkonna vahel
Kaitseb teisi kudesid väliskeskkonna mõjutuste eest
Võimaldab ainevahetust väliskeskkonna ja organismi vahel
Eritab nõresid
Osaleb haavade paranemisel
Naha epiteelrakud kaitsevad keha
Sisekõrva epiteelrakud võtavad vastu väliärritusi
Higinäärmete epiteelrakud eritavad aineid
Neeru epiteelrakud väljutavad jääkaineid
Soole epiteelrakud imavad toitaineid

Lihaskude
ehituslikud iseärasused
funktsioonid
Rakud on pikad ja peenikesed
Lihas koosneb lihaskiududest
Müofibrillid koosnevad aktiinist ja müosiinist.
Tänu valgulistele müofibrillidele on lihaskiududele omane kokkutõmbumis-võime, need lühenevad ja pikenevad ( kontraktsioon )
Erutusvõime, erutusele reageerimine
1) Vöötlihaskude
…lihaskiud pikad ja hulktuumsed, Alluvad tahtele, paiknevad skeletilihastes. Iseloomulik kiire kontraktsioon e kokkutõmbumine.

2) Silelihaskude

Ühetuumalised käävjad rakud. Tahtele mittealluvad. Reguleeritakse vegetatiivse närvisüsteemi poolt. Siseelundite lihaskude (va süda). Iseloomulik aeglane kokkutõmbumine.

3) Südamelihaskude

…lihaskiud on hargnenud, moodustavad võrgustiku . Tahtele mittealluvad, aga on erutuse juhtimise võime, omane automatism. Südamelihaskoe rakud on võimelised tekitama ja juhtima närvisignaale, mis tagavad kõikide rakkude üheaegse kokkutõmbe. Nii pumpab süda alati täie jõuga.

Närvikude
Närvirakkudel e neuronitel on iseloomulik pikkade jätketega kuju. Sünapsid on kohad, kus kaks närvirakku kokku puutuvad. Üks neuron võib olla ühenduses teiste neuronitega tuhandete sünapsite kaudu. Neurogliia rakud ümbritsevad neuroneid . Neurogliia kaitseb neuroneid ebasoovitavate ainete eest, osaleb toitainete transpordis neuronisse, isoleerib neuronid teistest keharakkudest elektriliselt. Signaali liikumise kiirus neuronis on tavaliselt kuni 100 m/s, ilma gliiarakkudeta neuriitides kuni 5 m/s.
ehituslikud iseärasused
funktsioonid
Koosneb närvirakkudest e neuronitest
Igal neuronil on närvirakukeha,
üks pikk jätke e neuriit ja
mitu lühikest jätket e dendriiti
Närvirakke juurde ei teki, sest küpsel närvirakul puudub pooldumisvõime
Ärrituse, erutuse vastuvõtmine ja edasijuhtimine ning analüüsimine
Erutus võetakse vastu dendriitide kaudu, erutus liigub närviraku kehasse ja antakse edasi neuriiti, mille kaudu erutus kandub neuronist välja
Sünaps – ühe neuroni neuriit puutub kokku järgmise neuroni dendriitidega, seetõttu on võimalik erutuse ülekanne

Sidekude
ehituslikud iseärasused
funktsioonid
Siia kuluvad pealtnäha väga erinevad koeliigid
On palju rakuvaheainet ( erand rasvkude)
Rakke on koes suhteliselt vähe
Rakud paiknevad hajusalt
Kaitseülesanne – veri , rasvkude
Tugiülesanne – luu- ja kõhrkude
Kohev sidekude tagab elastsuse ja vetruvuse, hoiab organeid paigas
Kõõluste kollageensed kiud (fibrillaarne sidekude) ühendavad lihaseid luudega
Kohev ja tihe sidekude ning veri seovad omavahel teisi kudesid
Toitefunktsioon (veri)

Rasvkude

…sidekoe eriliik, mille rakud on võimelised endasse koguma rasva ja teisi varuaineid. Moodustab nahaaluse rasvakihi, vähendades organismi soojuskadusid. Rasvkude talletab organismi varuained. Rasvkude on ka kaitseks siseelunditele, pehmendab lööke. Siia talletatakse kehavõõrad ained, mida erituselundid ei suuda eritada. Naistel keskmiselt 20-25% rasva, noorel mehel 15%.

Luu- ja kõhrkude

…omab tugi- ja kaitsefunktsiooni. Eristatakse elastset kõhrkude ja kõva luukude. Kõhrkude moodustab tugevaid, kuid painduvaid tugistruktuure, kus kollageeni kiud on pakitud elastse võrgustikuna. Haralise kujuga luukoe rakud, mille rakuvaheaines on lisaks kiududele suurel hulgal mineraalsoolasid (Ca, Mg, P). Täiskasvanul on organismis umbes 1 kg Ca-d. Luukude on jäik ja tugev sidekude. Luukude on veelgi tugevam kude kui hambaemail, kus on Ca-sooli 97%.

Veri

Veri ja lümf erinevad teistest kudedest selle poolest, et nende rakuvaheaine on vedel. Veri on vedel sidekude, kus rakuvaheaineks on vedel vereplasma . Vereplasmas on vererakud : punalibled e erütrotsüüdid, valgelibled e leukotsüüdid ja vereliistakud e trombotsüüdid. Punaliblede ülesandeks on hapniku transport. Valgelibledel on kaitseülesanne – toota antikehi. Vereliistakud osalevad vere hüübimisel. Veri transpordib hapnikku, toitaineid, hormoone ja jääkaineid.
Inimese erinevad elundkonnad.
Elund e organ on organismi osa, millel on kindel kuju, ehitus ja asetus ning mis täidab spetsiifilist, temale omast funktsiooni. Organid , mis töötavad (talitlevad) koos ja täidavad mingit sarnast elutalitlust, moodustavad elundkonna e organsüsteemi. Organsüsteemid kokku moodustavad organismi – inimese kui terviku.
Siseelundite hulka loetakse tavaliselt seede - ja hingamissüsteem ning kuse- ja suguelundkond, sageli vereringeelundkond ning sisesekretsiooninäärmed. Kõik siseelundid jaotatakse 2 rühma:

parenhümatoossed elundid – töötav kude täidab kogu elundi, N: maks, põrn, keel, munasarjad jne

õõneselundid- torukujulised, tööorganiks on elundi sein, sees on valendik, milles liigub töödeldav või transporditav sisaldis. N. neel, magu , sooled, kusejuha jne.

Katteelundkond
Funktsioonid:

Nahk (epiteelkude) katab ja kaitseb organismi mehaaniliste vigastuste, võõraste ainete, bakterite, viiruste ja veekao eest.
Nahaalune raskude pehmendab lööke.
Meeleelund – välisärrituste (rõhu-, kompe-, valu-, soojus - ja külmaärritus) vastuvõtmine.
Erituselund – higi ja rasu.
Nahk toodab pigmenti e melaniini, mis kaitseb UV eest.
UV toimel sünteesib nahk D-vitamiini, mis tugevdab luustikku.
Talitleb hingamiselundina.
Termoregulatsioon – keskus on hüpotalamus, mis paikneb peaajus. Seal kontrollitakse pidevalt vere temperatuuri. Samuti antakse hüpotalamusele naha termoretseptorite vahendusel infot väliskeskkonna temperatuuri muutustest.
Nahaalune rasvkude hoiab sooja, nahk annab soojust ära: kuumas veresoonedlaienevad, eritub higi, külmas veresooned ahenevad , karvapüstitaja lihas teeb tööd (“kananahk”). Soojakadu on ka infrapuna soojuskiirgusena katmata kehaosadelt.

Alumine kriitiline t
Termoneutraalne tsoon
Ülemine kriitiline t
Organism ei suuda piisavalt sooja toota
Ainevahetus peatub
Hüpotermia – vaegsoojumus, kehatemperatuur langeb alla 35C
Kehatemperatuuri langemine alla 25-28C põhjustab surma
keskk -s 25-30C
Püsiva kehatemperatuuri hoidmiseks ei kulu lisaenergiat
Higistamine ei jahuta , kuna higi eritub rohkem, kui kehast aurustub.
Kehas väga intensiivne ensüümide töö – soojust toodetakse veelgi rohkem
Kehatemperatuuril 42-44C ensüümid denatureeruvad ja tekib ainevahetuse tasakaalustamatus ensüümide töö erineva intensiivsuse tõttu

Tugi- ja liikumiselundkond
…, mille moodustavad skelett ja lihased (vöötlihaskoest).
Funktsioonid:

On kehale toeseks.
Annab kehale kuju.
Tagab liikumise.
Lihased ja luud kaitsevad siseelundeid (kolju kaitseb peaaju , selgroog seljaaju , rinnakorv kopse ja südant).
Lihased aitavad säilitada kehatemperatuuri, lihastööl eraldub osa energiast soojusena.
Lameluudes toimub vereloome (punases luuüdis moodustuvad vererakud).
Kollases luuüdis talletuvad rasvad , lihastes talletub varuna glükogeen .
Miimilised lihased võimaldavad väljendada emotsioone.

Vereringeelundkond
…koosneb 4-osalisest südamest ja veresoontest: arteritest, veenidest ja kapillaaridest. Arterid viivad vere südamest eemale, veenid toovad vere südamesse tagasi ja kapillaarid e juussooned on hargnenud kudedes, läbi nende toimub gaasi- ja ainevahetus.
Funktsioonid:

Tagab pideva ainevahetuse organismis.
Võimaldab hapniku, toitainete ja hormoonide transporti.
Transpordib kudedest ära tekkinud jääkained ja süsihappegaasi.
Ühtlustab kehatemperatuuri.
Kaitsefunktsioon – vereliistakud tagavad vere hüübimise; valgelibled (e leukotsüüdid) hävitavad haigustekitajad ning lümfotsüüdid valmistavad antikehi.

Südame tööd reguleerivad adrenaliin, vererõhk ja jäsemete liigutamine. Toimub pidev veresuhkru sisalduse kontroll. Kõhunäärme e pankrease hormoonid reguleerivad veresuhkru stabiilsust: insuliin soodustab glükoosi kasutamist keharakkudes ja muudab liigse glükoosi glükogeeniks, mis talletatakse maksa ja lihastesse varuainena, glükagoon lagundab veresuhkru taseme alanemisel glükogeeni taas glükoosiks.

Hingamiselundkond
Õhu teekond hingamisteedes: ninaõõs  neel  kõri  trahhea e hingetoru  bronhid e kopsutorud  bronhioolid  alveoolid e kopsusombud.
Funktsioonid:

Kindlustab organismi ja väliskeskkonna vahelise gaasivahetuse; varustab organismi oksüdeerumisprotsessideks vajaliku hapnikuga.
Rakuhingamise e dissimilatsiooni käigus sünteesitakse eluprotsessideks vajalik energia (ATP).

Hingamistegevuse regulatsioon toimub vere süsihappegaasi sisalduse alusel. CO2 kontsentratsiooni tõusmisel ja vere pH taseme alanemisel saadetakse signaalid piklikus ajus asuvasse hingamiskeskusse. Seejärel suureneb hingamis - ja südame löögisagedus süsihappegaasi eemaldamiseks verest ja hapniku kontsentratsiooni tõstmiseks.

Seedeelundkond
Toidu liikumise teekond: suuõõs  neel  söögitoru  magu  kaksteistsõrmiksool  peensool  jämesool  pärasool  pärak.
Tähtsaimad seedenäärmed:

Süljenäärmed – süljeamülaas lõhustab tärklist. Süljevool suureneb toidu nägemisel või nälgimisel.
Maks – sapp aitab rasvamolekule lõhustada.
Kõhunääre – kõhunäärme ensüümid rasvade, valkude ja süsivesikute lõhustamiseks.

Funktsioonid:

Seedeelundkonnas toimub toidu mehaaniline purustamine ja toitainete keemiline lagundamine:

glütserooliks.

Peensooles toimub lõhustumissaaduste imendumine verre ja lümfi.
Jämesooles toimub vee imendumine, käärimine ja roiskumine bakterite toimel ning seedimatutest jääkidest väljaheite moodustamine ning kehast väljutamine.

Inimese kehas elab ligikaudu 1014 bakterit vähemalt 400st liigist. Sellised mikroorganismid on organismile vajalikud ega põhjusta haiguseid. Nad moodustavad inimesele vajaliku normaalse mikrofloora . Kui magu ja ülemine peensool on peaaegu steriilsed, siis seedesüsteemi lõpu suunas bakterite hulk suureneb. Eriti palju on neid jämesooles. 40-50% söödud kiudainetest lõhustatakse inimesel bakteriaalselt. Paljud bakterid tõstavad organismi vastupanuvõimet haigustele, konkureerides elupaikade pärast haigusttekitavate bakteritega (patogeenidega). Juhul kui sooleseina tekib vigastus ja bakterid pääsevad kõhuõõnde, võib tekkida raskekujuline infektsioon . Seetõttu on soolestikku lõhkuvad vigastused väga ohtlikud. Pärast suu kaudu võetavat antibiootikumikuuri on seedimine mõneks ajaks häiritud. Soolte normaalne mikrofloora vajab taastumiseks aega – tarbi hapendatud piimatooteid, mis sisaldavad rohkelt piimhappebaktereid e laktobatsille.

Sisesekretsioonielundkond e endokriinsüsteem
…on nagu raadio: hormonaalsed signaalid on erinevate raadiojaamade programmid , mida saadetakse eetrisse (vereringesse). Igal jaamal on oma leviala ja igaühe vastuvõtmiseks on vajalikud spetsiifilised retseptorid (raadiovastuvõtjad). Samas on “saatekeskus” osaliselt KNS-i kontrolli all.
Sisenõrenäärmed e endokriinsed näärmed sünteesivad hormoone. Organismi ainevahetuse humoraalne regulatsioon toimub hormoonide vahendusel. Hormoonid reguleerivad füsioloogilisi protsesse kas neid pidurdades või aktiviseerides. Hormoonid toimivad väga väikeses kontsentratsioonis. Sisenõrenäärmete hormoonid imenduvad otse verre.
Funktsioonid:

Hüpofüüs – e ajuripats toodab hormooni, mis juhib teiste näärmete talitlust ja kasuhormooni.
Käbikeha – asub peaajus, hormoon reguleerib ööpäevaseid rütme ja nahapigmendi sünteesi.
Kilpnäärme hormoon türoksiin reguleerib ainevahetuse kiirust ja eritusprotsesside tugevust.
Kõrvalkilpnäärme hormoonid reguleerivad Ca ja P ainevahetust
Neerupealised eritavad adrenaliini – hirmuhormooni hirmu, viha, erutuse korral, mis tõstab vererõhku ja hingamissagedust.
Kõhunääre eritab isuliini ja glükagooni, mis reguleerivad veresuhkru sisaldust.
Sugunäärmed eritavad suguhormoone, mis põhjustavad teiseste sootunnuste väljakujunemist ja sugurakkude küpsemist. Meessuguhormoon e testosteroon tekib munandites, naissuguhormoon östrogeen moodustub munasarjades,

Erituselundkond
Erituselundkonna moodustavad: neerud , kusejuhad, kusepõis ja kusiti e ureetra. Lisaks erituselundkonnale täidavad eritusfunktsiooni soolestik , nahk ja kopsud.
Funktsioonid:

Eritamise teel väljutatakse enamik kahjulikke jääkaineid organismist uriinina. Osa jääkaineid eritatakse higiga ja kopsudest väljahingatava õhuga .

Kehavedelikes lahustunud ainete sisalduse reguleerimist nimetatakse osmo-regulatsiooniks. Neerud reguleerivad soolade ja vee hulka veres hüpotalamuse kontrolli allultrafiltratsiooni põhimõttel. Hüpotalamuse osmoretseptorrakkude poolt sünteesitud antidiureetilise hormooni hulgast veres sõltub, kui palju vett esmasuriinist tagasi imendub ja kui palju vett organismist eemaldatakse. Mida rohkem on veres antidiureetilist hormooni, seda rohkem vett imatakse neerudes esmasuriinist tagasi.
Ka vere mahtu reguleeritakse antidiureetilise hormooni vahendusel. Kui verekatuse tõttu vererõhk langeb, tekib signaal arterite rõhuretseptorites, mis omakorda edastavad selle hüpotalamusele. Algab antidiureetilise hormooni süntees veekao vähendamiseks ja vere hulga säilitamiseks.
Erituselundid ei suuda väljutada kõiki organismi sattuvaid keemilisi ühendeid. Eriti käib see uute keemiliste ühendite kohta, mis on elukeskkonda sattunud viimasel ajal reostumise tulemusena. Sellised ained jäävad organismi, kuhjuvad põhiliselt rasvkoes ja püsivad seal kuni surmani. Organismidele võib selliste ainete liigne kogunemine põhjustada tõsiseid häireid organismi elutalitluses või isegi enneaegset surma.

Meeleelundid
Funktsioonid:

Meelerakud e retseptorid võtavad väliskeskkonnast vastu ärritusi ja muudavad need närviimpulssideks. Retseptoritele on iseloomulik suur tundlikkus. Suuraju poolkerade koores kutsuvad retseptoritelt tulnud erutused esile vastavad aistingud :

Sigimiselundkond e suguelundkond
…on vajalik järglaste saamiseks. Sageli käsitletakse kuse- ja suguelundkonda koos. Eripärad :

Meestel on sugunäärmeteks paarilised munandid, milles toimub spermatogenees ja suguhormoonide (testosteroon) produktsioon . Täiskasvanud mehe peenise keskmine pikkus lõdvalt on 6-9cm ning jäigastunult 9-12cm. Ühes seemnepurskes (2-5 ml e kuni pool teelusikatäit) on keskmiselt 80-400 miljonit seemnerakku. Mehed võivad lapsi saada kõrge vanuseni.
Naistel on paarilised munasarjad, kus toimub tsükliliselt ovogenees ja suguhormoonide (östrogeen ja progesteroon) süntees. Ovulatsioon on küpse munaraku eraldumine munasarjast. Menstruatsioon on tsükliline vereeritus (28 päeva/21 päeva/35 päeva), mille käigus emaka limaskest ja viljastumata munarakk väljutatakse naise kehast. Naised saavad järglasi kuni menopausi saabumiseni 45-55a, mil lakkavad ovulatsioonid.

Seemnerakk on organismi üks väiksemaid rakke, liikumisvõimeline ja konnakullese sarnane. Tema eluiga on kuni 48 tundi. Munarakk, inimkeha suurim rakk , on eluvõimeline 24-36 (48) tundi pärast ovulatsiooni, mil teda transporditakse munajuha poolt emaka suunas. Kui munarakk ei viljastu, lõpetavad munasarjad progesterooni tootmise, see vallandab uue menstruatsiooni. Hukkunud munarakk väljub koos emaka limaskesta pindmise kihiga järgneva menstruatsiooni käigus. Kui munarakk viljastub (naise munajuhas), toodavad munasarjad jätkuvalt progesterooni ja menstruatsiooni oodatud ajal ei järgne. Viljastatud munarakk kinnitub emaka limaskestale 5-6 päeva pärast viljastumist ja hakkab arenema rasedus . Inimese rasedus kestab 9 kalendrikuud e 38 nädalat. Üsasisesel elul on kriitilised perioodid: viljastumisest kuni 15. elupäevani, 15.-60. elupäevani, siis on tekkinud kõigi organite ja kehaosade alged. Sünnimomendiks kaalub laps 3-4 kg ja on 48-52 cm pikk. Enneaegseks loetakse vastsündinut, kes on sündinud vähemalt 22. rasedusnädalast või kes kaalub enam kui 500 grammi. Rasedustestid on saadaval apteekides, nende abil on võimalik kindlaks määrata juba 10-14päevast rasedust.

Närvisüsteem (NS)
…talitleb nagu telefoniühendus, kus iga signaal jõuab kindlaid teid pidi kindlaksmääratud vastuvõtjani. NS võtab osa kõigi elundite talitluse kooskõlastamisest. NS vahendusel kohaneb organism väliskeskkonna muutustega ja organismis toimuvate protsessidega. NS võimaldab koguda, töödelda, edastada , sorteerida ja salvestada infot ning anda info edasi lihastele ja näärmetele.
Sünapsid on kohad, kus ühe neuroni neuriit puutub kokku järgmise neuroni dendriidiga ning annab närviimpulsi edasi järgmisele rakule. Signaal liigub neuronist neuronisse ühes kindlas suunas. Sünapsid võimaldavad neuronil ärrituda ja pidurduda. Sünapsid reguleerivad ka impulsi tugevust. Sünapsid on elektrilised või keemilised.
Enamik närviülekandeid on keemilised ja sõltuvad mediaatorainete (e virgatsainete) toimest. Kui piisav arv mediaatoreid on seostunud teise raku pinnal oleva retseptorvalguga, siis selle raku seisund muutub. Signaalid saabuvad neuronisse. Üks närvirakk (e neuron) suudab erutuda maksimaalselt 500x sekundis.
Erutussünapside kaudu
Pidurdussünapside kaudu
Närvirakku saabub ühel ajal mitu erutussignaali
Neuronis toimub ühel ajal nende elektriimpulsside summeerumine
Summeerunud elektriimpulsid loovad suurema postsünaptilise potentsiaali, mis vallandab närviimpulsi
N: ühel ajal ärritatakse paljusid naha retseptoreid, mille tulemusel vallandub närviimpulss valuaistinguna
Närvirakku saabub ühel ajal võrdselt pidurdavaid ja erutavaid signaale
Neuron impulssi ei edasta ja tekib postsünaptiline pidurdus
Värviimpulssi ei teki
N: valuvaigisti blokeerib närviülekande valuretseptoritelt kesknärvisüsteemi
Alljärgnevalt on toodud mitmete virgatsainete erinevaid funktsioone:
Virgatsaine e mediaatoraine
Näide vastavast funktsioonist
Atsetüülkoliin
Õppimine, mälu, ärkvelolek
Dopamiin
Üldine motiveeritus, edasipüüdlikkus
Noradrenaliin
Tähelepanu, ärksus
Serotoniin
Meelelolu, hetkeajede kontrollimine, uni
Glutamaat
Universaalne erutusvirgatsaine, õppimisvõime
Gammaaminovõihape
Universaalne pidurdusvirgatsaine
Endopiodid
Valu mahasurumine, sotsiaalne lähedustaju
Neuropeptiid Y
Söögiisu suurendamine , ärevuse mahasurumine
Kesknärvisüsteemi (KNS) moodustavad selja- ja peaaju. KNS juhib kogu organismi tegevust. Inimese aju kaalub 1,5 kg, koosneb põhiliselt veest ja meenutab sültjat massi. Tegemist on kõige keerukama bioloogilise struktuuriga. Arvutikeeles hinnatakse aju mahtu 1013-1015 baidile.

Seljaaju – asub selgrookanalis ja koosneb närvirakkude kogumikest (hallainest) ja ümbritsevate närvikiudude ( valgeaine ) poolt moodustatud juhteteedest. Hallaine keskel on vedelikuga täidetud kanal . Seljaajust lähtub 31 paari seljaajunärve. Seljaaju täidab kahesuguseid ülesandeid:

talitleb reflektoorsete reaktsioonide keskusena - seljaajurefleksid

talitleb juhteteedena - on vahejaamaks erutuse edasikandmisel peaaju ja ülejäänud keha vahel

Peaaju – paikneb koljuõõnes. Peaaju jaotub suurajuks ja ajutüveks. Suurajul eristatakse otsaju ja vaheaju . Ajutüve moodustavad kesk-, väike- ja piklikaju ning ajusild. Peaajust lähtub 12 paari peaajunärve.
Ajusillas paiknevad tähelepanu, ärkveloleku, une keskused, sealt kontrollitakse näolihaseid, keelt, silmi ja kõrvu.
Otsaju e suuraju on peaaju suurim osa, mis koosneb kahest omavahel ühendatud poolkerast. Ajupoolkerad koosnevad peamiselt valgeainest, nende välispind (ajukoor) aga hallainest. Suuraju poolkerade pind on liigendatud vagude abil käärudeks ja sagarateks. Suurajukoorega on seotud inimese teadvus, mõtlemine, meeleelundite talitlus, aistingute teke, õppimine, mälu ning sihipärase tegevuse kavandamine.
Vaheaju koosneb talamusest ja hüpotalamusest, mille kaudu kulgeb meeleelunditelt saadud info kõrgematesse ajuosadesse. Hüpotalamus on neuraalse ja humoraalse regulatsiooni integratsioonikeskus, mille kaudu reguleeritakse organismi ainevahetust, kehatemperatuuri, homöostaasi, seksuaalkäitumist.
Keskaju – kogub teavet nägemis- ja kuulmismeele kaudu; edastab infot suurajust seljaajju. Ta aitab hoida kehatemperatuuri ning tajuda valu, kontrollida une ja ärkveloleku vaheldumist ning koordineerida liigutusi. Ta vastutab lihaste pingeseisundi e toonuse säilimise eest.
Väikeaju – reguleerib lihaste koostööd, tahtlike liigutuste ulatust, jõudu ja koordinatsiooni ning tasakaalu. Väikeaju avaldab mõju lihaste toonusele ja täpsusele ning keha asendile.
Piklikaju närvikeskuste kaudu reguleeritakse hingamiselundite, südame ja veresoonkonna talitlust. Siin asub neelamise ja kehaasendi kontrolli keskus. Piklikaju närvikeskuste kaudu toimuvad olulised reflektoorsed tegevused: oksendamine , köhimine, imemine ja aevastamine. Piklikaju ühendab peaaju seljaajuga.
Hippokampus on väga tähtis mälujälgede moodustamises, eriti ruumimälu osas.
Mandelkeha e amügdala talitlusega on seotud emotsionaalne õppimine.

Hippokampus, mandelkeha ja hüpotalamus moodustavad limbilise süsteemi, mille talitlust peetakse oluliseks emotsioonide ja motivatsioonide tekkes. Seega limbiline süsteem on ajukoore aluste struktuuride kogum, mis koondub ajutüve ümber. Silmatorkavaim inimaju osa on kääruline uuem ajukoor e neokorteks, mis laseb meil (enamasti) mõistuspäraselt käituda.
Kesknärvisüsteemi reflektoorne tegevus.

Refleks on organismi kohanemisreaktsioon, mis toimub KNS-i vahendusel vastusena väliskeskkonnast või organismist pärinevale ärritusele. Refleksid avalduvad mingi tegevuse tekkimises, muutumises või lakkamises. Refleksi kulgemise teed nim refleksikaareks.

Refleksikaar koosneb:

erutust vastuvõtvatest retseptorites  aferentsetest närvikiududest, mis juhivad erutuse KNS-i  KNS-i teatud piirkonnast , kus toimub erutuse analüüs  eferentsetest närvikiududest, mis juhivad erutuse KNS-st vastavasse organisse  reageerivast organist.

Osa reflekse on inimesel pärilikud (e kaasasündinud), need on tingimatud refleksid. N: imemis- ja neelamisrefleks. Teine osa reflekse omandatakse, õpitakse elu jooksul. Need on tingitud refleksid, mis järglastele ei pärandu. N: käitumisrefleksid, refleksid organismi kaitseks. Paljud tingitud refleksid on ebapüsivad, kaotades elukeskkonna muutudes oma tähtsuse.

Homöostaas inimesel

Vaatamata erinevatele väliskeskkonna tingimustele, suudavad elundid ja elundkonnad teha tavaliselt oma talituses vajalikke muudatusi ja kindlustada rakkudele keha sisemuses optimaalsed tingimused. Selle nimel teevad koostööd kõik elundkonnad.
Kui kasvõi üks elund jääb haigeks ega talitle normaalselt, võib keha homöostaas saada rikutud, keharakud hakkavad surema. Pole olemas ühte kõige tähtsamat elundit - igal elundil on oma oluline roll.

Energiabilanss

Energia saamine ja kulutamine on enamikul inimestel homöstaatilise kontrolli all. Enamikul inimestel on kehakaal suhteliselt püsiv. See on võimalik tänu sellele, et me tarbime energiat enam-vähem sama palju, kui seda kulutame. Isegi puhates on inimesel pidev energiavajadus, sest

süda pumpab verd
me hingame
toitu liigutatakse sooltes
toitaineid imatakse sooltest verre ja lümfi
neerudes tekib uriin
närvid viivad meeleelunditest saabuvaid signaale KNS-i, informeerides meid muudatustest keskkonnas
me mõtleme: aju töötleb meeleelunditest saabuvat infot, eristades olulisi signaale ebaolulistest
kui ümbritsev temperatuur pole sobiv, siis peab organism keha jahutama või viimased varud sooja tootmisse panema – see kõik kulutab energiat
seeditud toidust pärit molekulidest sünteesitakse uusi molekule, et ehitada üles uusi keharakke või parandada vigastusi.

Energiatarve sõltub inimese vanusest , üldisest füüsilisest aktiivsusest, kehamassist ning pärilikkusest. Liigsed toiduained säilitatakse organismis rasvana. Kui organism saab toiduga vähem energiat, hakatakse lagundama varuaineid. Energiat saadakse põhiliselt toidu ja joogiga . N: keskmine inimene sööb aastaga 400 kg toitu ja joob 800 l vedelikku, tema kehakaal muutub kuni ±0,5 kg. Tugeva treeningu korral võib ainevahetus (AV) kiireneda kuni 15 korda. Samuti kiireneb AV pärast sööki , ~ 10-20%. Veel üheks AV kiirendajaks on stress . AV on kiirem meestel ja noortel inimestel.

Hingamise ja vereringe regulatsioon

Eluprotsesside tagamiseks vajalik energia saadakse orgaaniliste ainete, nt glükoosi, oksüdeerimisel. Seda protsessi nim hingamiseks. Hingamist reguleeriv hingamiskeskus asub piklikajus . Sellest väljuvad regulaarselt impulsid rindmiku ja diafragma lihastesse. Kui need lihased kokku tõmbuvad, algab sissehingamine. Kui kopsud täituvad õhuga, saadavad vastavad retseptorid omakorda signaali piklikajusse. Mida rohkem kopsud õhku täis saavad, seda enam närviimpulsse piklikajusse saadetakse. Kui kopsud on piisavalt õhku täis, peatab hingamiskeskus korraks signaalide saatmise hingamislihastesse, need lõtvuvad ja järgneb automaatselt väljahingamine .
Põhiline hingamise regulatsioon toimub vere süsihappegaasisisalduse (CO2) alusel. Mida raskem on pingutus , seda suurem on vere süsihappegaasi- ja piimahappesisaldus. Mõlema ühendi suurenemine alandab vere pH taset. Hingamiskeskuses olevad kemoretseptorid on väga tundlikud vere CO2 suurenemise ja pH taseme alanemise suhtes. Nad saadavad signaali hingamiskeskusse, mis omakorda intensiivistab kopsude ventilatsiooni – hingame sügavamalt ja intensiivsemalt.
Hingamiskeskusest lähevad signaalid südame tööd kontrollivasse närvikeskusse. Puhkuseseisundis lööb inimese süda umbes 75x minutis . Suure füüsilise pingutuse ajal võib südame löögisagedus tõusta 200 x minutis. Lisaks hingamisgaaside sisaldusele veres mõjutavad südame tööd veel järgmised tegurid adrenaliin (eritub verre vastuseks stressile, erutusele või teistele emotsioonidele), jäsemete liigutamine ning vererõhk.

Veresuhkrusisalduse kontroll

Tavalistes tingimustes saab meie organism suurema osa energiast glükoosi lagundades. Isegi lühiajaline glükoosipuudus võib tekitada ajukahjustusi. Verre jõuab glükoos toidus sisalduvate süsivesikute seedimisel; glükogeeni lagundamisel; glükoosi sünteesimisel mittesüsivesikutest.
Glükoos moodustab meie toidus kõige suurema osa. Taimsed toidud sisaldavad tärklist ja tselluloosi, liha sisaldab glükogeeni. Kõik need ained on glükoosi polümeerid. Seedimisel lagundatakse tärklis ja glükogeen glükoosiks. Tselluloosi ei suuda inimene seedida. Tselluloosikiud on vajalikud soolte talitluseks.
Terve inimese veri sisaldab 80-90 mg glükoosi 100 cm³ (ml-s) kohta. Seda taset hoitakse isegi pikema nälgimise korral. Veresuhkrusisaldus tõuseb pärast sööki lühiajaliselt 120-140 mg 100 cm³ kohta. Tagasisidemehhanismid toovad selle uuesti normaalsele tasemele umbes 2 tunni jooksul
Veresuhkru taseme reguleerimine toimub negatiivse tagasiside meetodil. Selles on keskne roll kõhunäärmel. Kui glükoosi tase muutub veres liiga kõrgeks, vabastavad kõhunäärme rakud insuliini. Hormoon jõuab vereringe kaudu igale poole kehasse, kuid omab toimet eelkõige lihasrakkudele, maksarakkudele ning rasvakoe rakkudele. Insuliin aktiviseerib rakumembraanis asuvad transpordivalgud, võimaldades glükoosil rakku siseneda. Kui glükoosi hulk veres muutub liiga väikeseks, hakkab kõhunääre sünteesima glükagooni. See hormoon aktiviseerib rakkudes ensüümid, mis hakkavad glükogeeni lagundama. Tekkinud glükoos läheb verre ja tõstab selle glükoosisisaldust.
Suhkruhaigete inimeste organism ei suuda glükoosi taset veres kontrollida, sest nende kõhunääre toodab liiga vähe või üldse mitte insuliini. Ilma insuliinita ei saa glükoos rakkudesse siseneda, selle kontsentratsioon veres tõuseb. See hakkab takistama vereringet, tekitab pideva janutunde. Keharakud ei saa kasutada energiaallikana glükoosi, nad peavad lagundama rasvu ja valke. See viib kehakaalu alanemisele, inimene kõhnub kiiresti. Glükoos jõuab ka uriini, sest neerud ei suuda seda tagasi imeda.

Maks kontrollib veres sisalduvaid aineid

Maksa läbib väga intensiivne vereringe, kõik sooltest verre imendunud toitained juhitakse maksaveeni kaudu kõigepealt maksa. Samuti pumbatakse osa verd südamest maksaarteri kaudu otse maksa. Maksal on oluline roll veres sisalduvate ainete regulatsioonis. Pideva ja suurtes kogustes alkoholi joomise tagajärjel võivad maksa rakud hukkuda. Nende asemele kasvab sidekude, mis enam maksa ülesandeid ei täida. Seda protsessi nim maksatsirroosiks.
Maksa ülesanded on:

vere glükoosisisaluduse kontroll;
aminohapete sisalduse kontroll;
plasmavalkude süntees;
punaste vereliblede süntees lootel;
vere punaliblede lagundamine;
kahjulike ainete lagundamine;
sapi tootmine;
rasvade sisalduse kontroll;
vitamiinide varu säilitamine;
kolesterooli süntees.

Mõnede ülesannete täpsemad selgitused:

1) Aminohapete sisalduse kontroll

Iga päev peame me saama piisava koguse valkusid, et organism saaks neid kasutada rakkude parandamisel ja uute rakkude kasvatamisel . Piisavaks koguseks täiskasvanud inimesel on tavaliselt 40-60 grammi. Kasvav laps ja rase või imetav naine vajavad rohkem valkusid. Enamik inimesi saab toiduga rohkem valke kui vajame, siis lagundab maks aminohapped , mis üle jäävad.

2) Kahjulike ainete lagundamine

Paljud kahjulikud ained kogunevad maksa, need lagundatakse seal. Maks lagundab ka paljusid veres ringlevaid hormoone, mida on vaja verest eemaldada, sest nad peavad mõjuma ainult kindla aja jooksul. N: insuliin lagundatakse maksas kiiresti mõne minuti jooksul.

3) Varuainete hoidmine

Maksas säilitatakse märkimisväärses koguses vitamiine A, B ja B12. Neid jätkub vajadusel mitmeks kuuks. Teisi B-rühma vitamiine, vaske, rauda hoitakse väiksemates kogustes.

4) Verevalkude ja vererakkude süntees

Maks toodab palju olulisi verevalkusid, N: albumiini, fibrinogeeni jt, mis osalevad vere hüübimisel. Embrüonaalse arengu jooksul toodab maks ka punaseid vereliblesid, pärast sündi läheb see funktsioon üle luuüdile.

Eritamine ja veebilanss

Kui üks neerudest lõpetaks vigastuse või haiguse tõttu oma töö, võime jätkata normaalset elu. Kui töötamast lakkaksid mõlemad neerud, ootaks organismi tõsine kriis: vesi, uurea ja kaaliumioonid kuhjuksid kehas kiiresti, sest organismil puuduks võimalus neist vabanemiseks. Ainus ravi on neerusiirdamine.

1) Jääkproduktide ja veesisalduse regulatsioon

Inimese keha koosneb põhiliselt veest. Universaalse lahustina on vesi asendamatu keskkond, milles toimub enamik raku ainevahetuslikke reaktsioone. Oluline on hoida kudede veesisaldus kindlal tasemel, vett ei tohi olla liiga palju ega liiga vähe. 65 kg kaaluvas inimeses on ligikaudu 40 l vett. Sellest 28 l on rakkudes (rakusisene vesi). Ülejäänud rakuväline vedelik koosneb 9-10 l koemahlast ja 2-3 l vereplasmast.
Kehavedelike koguse ja koostise regulatsiooni põhiline roll on neerudel. Neerud tagavad, et ainevahetuse jääkproduktid ei koguneks organismi. Selleks filtreerivad neerud pidevalt verd. Eritamine on protsess, kus toimub jääkide eemaldamine kehast. Eritamist ei tohi segi ajada seedumatute toidujääkide eemaldamisega soolestikust – defekatsiooniga. Uriin on neerus toimuvate protsesside lõpp- produkt . Enamik jääkprodukte eemaldatakse kehast uriiniga, teatud hulk higistamisega ja kopsudest väljahingatava õhuga.
Inimese lämmastikuainevahetuse jääkprodukt on uurea. Uurea sünteesitakse maksas siis, kui organismis on liigselt aminohappeid . Aminohapete lagundamisel tekib alguses ammoniaak, mis on elusorganismidele väga ohtlik aine. Ammoniaagist sünteesitakse kohe suhteliselt ohutu aine - uurea. Neerud eemaldavad kehast selektiivselt vett ja lahustunud aineid (Na+, K+, Cl- ioone) nii, et vee ja nende ainete sisaldus kehas püsiks vajalikul tasemel. Kehavedelikes lahustunud ainete sisalduse reguleerimist nimetatakse osmoregulatsiooniks.
2) Neerude töö
Neerude verevarustus on väga intensiivne. Iga minut läbib neid ligikaudu 1,2 l verd. Neerudesse sisenev veri peab olema kõrge rõhu all, muidu ei saaks neerud seda filtreerida. Inimese kehas on ligikaudu 5 l verd. Seega käib kogu veri ühes tunnis neerudest läbi ligikaudu 14 korda.
Inimese neerud talitlevad ultrafiltratsiooni põhimõttel. Esmasuriin sisaldab alguses kõiki aineid, mis nefronist läbi filtreeruvad. Seega on selles peaaegu samad ained, mis vereplasmaski. Puuduvad ainult valgud ja vererakud, mis ei mahu läbi membraani avade. Seega eemaldatakse kehast kõik need ained, mis mahuvad nefronite (neerukehakeste) pooridest läbi ja mida hiljem tagasi ei imata. Toiduga võivad kehasse sattuda ka ained, mida neerud ei suuda eritada, sellised ained kuhjuvad kehas. Neerudes tekib minutis ligikaudu 125 cm³ esmasuriini. Ligikaudu 99% sellest imatakse tagasi. Seega tekib uriini umbes 1 cm³ minutis.
Neerupuudulikkuse all kannatavad inimesed peavad ainevahetuse jääkide eemaldamiseks käima regulaarselt verd filtreerimas (vere dialüüsis). Neeruhaiged jälgivad ranget dieeti: vaid 0,5 l vedelikku päevas ja 30-40 g valku päevas. Selline väike kogus valku sisaldub juba ühes kanamunas.
3) Inimese veebilanss
Tavaliselt saame me kuni 2/3 veest joogiga ja 1/4 toiduga. Teatud osa veekaost on vältimatu , sest ainevahetuse jääke saab uriinist eemaldada üksnes lahustunud kujul. Higistamise korral toodab organism soolast vedelikku, et hoida kehatemperatuuri. Kuumal päeval või füüsilise pingutuse korral kaotame me seetõttu higistamisega rohkem vett kui rahulolekus. Juhul kui me midagi ei joo, püüab organism hoida veebilanssi sellega, et toodab vähem ja kontsentreeritumat uriini.
Neerud toodavad alati ühepalju esmasuriini. Antidiureetilise hormooni hulgast veres sõltub, kui palju vett esmasuriinist tagasi imatakse ja kui palju vett organismist eemaldatakse. Keha veetasakaalu hoidmine toimub negatiivse tagasiside abil. Mida rohkem on veres antidiureetilist hormooni, seda rohkem vett imatakse neerudes esmasuriinist tagasi. Kui veres on vähem antidiureetilist hormooni, imatakse neerudest vähem vett organismi. Selle tulemusena on eritatava uriini hulk suurem ja kontsentratsioon lahjem.
Samamoodi kontrollitakse ka vere mahtu. Kui verekao tõttu vererõhk langeb, siis tekib signaal arterites asuvates rõhuretseptorites. See juhitakse hüpotalamusse, tulemusena eritatakse rohkem antidiureetilist hormooni. See vähendab veekadu neerude kaudu ja koos sellega aitab säilitada vere hulka kehas.
Inimese keskmine veebilanss 24 tunnise perioodi jooksul

Vee saamine Maht cm³

Veekadu Maht cm³
toit ja jook
2100
naha kaudu
350
metaboolne vesi
200
higi
100
hingamine
350
uriin
1400
fekaalid
100
kokku
2300
kokku
2300

Termoregulatsioon

Inimene on liigina kohastunud elama soojas kliimas, evolutsiooniliselt pärit Aafrikast. Külmematesse elupaikadesse on inimesed saanud minna seetõttu, et nad on ehitanud soojustpidavaid eluasemeid, valmistanud kehakatteks sooje riideid ja kasutanud soojusallikana tuld .
Inimesed on endotermsed püsisoojased loomad. Inimese normaalne kehatemperatuur on ligikaudu 37C, see võib kõikuda 1 üles ja allapoole, palaviku ajal rohkemgi . Soojust toodetakse inimese organismis toimuvate ainevahetusreaktsioonide tagajärjel, eriti aktiivselt töötavates lihastes. Inimese keskne termoregulatiivne keskus on hüpotalamus, see mõõdab vere temperatuuri. Kui see pisutki tõuseb või langeb aktiveeritakse hüpotalamuse mõjul reguleerivad mehhanismid organismis. Tagajärjeks on higistamine või külmavärinate teke. Vastsündinutel ei teki külmavärinaid. Neil on külmavärinateta soojusproduktsioon , mille allikas on pruun rasvkude. See on eriline rasvkude, mida leidub väikelaste abaluudevahelises piirkonnas, kaenla all, kaela ümbruses. Pruuni värvuse annab koele rohke mitokondrite sisaldus (ATP tootjad). Pruuni rasvkude läbib rohkelt veresooni. Rasva oksüdeerumisel tekib soojus, mis kantakse kiirelt kehasse laiali. Vastsündinud lapsed vajavad tunduvalt soojemat keskkonda kui täiskasvanud inimesed, sest nende keha pind on keha ruumalaga võrreldes suurem, seetõttu on soojakadu suurem.
Soojusbilanss
Et ühtlast kehatemperatuuri hoida, peab soojuse saamine olema sama suur kui soojuskadu . Soojus saamiseks/kaotamiseks on 4 võimalust:
1) soojusjuhtivus
Soojus liigub alati kõrgema temperatuuriga kehalt madalama temperatuuriga kehale, kuna kaks keha on omavahel kontaktis . Õhul on väiksem soojusjuhtivus kui veel, sest vesi on tihedam ja kontaktpind teiste molekulidega on suurem kui õhus. Soojuskadu toimub vees 25-30 korda kiiremini kui õhus. Halva soojusjuhtivusega ained on head soojusisolaatorid (nahaalune rasvkude).
2) konvektsioon
Konvektsiooni korral toimub soojuse juhtimine õhu- või veevooludega. Tuuline ilm on alati jahedam kui tuulevaikne ilm, isegi kui õhutemperatuur on sama. Meie riided vähendavad soojakadu, tekitades naha lähedale liikumatu õhu kihi.
3) aurustumine
…aine muutumine vedelast olekust gaasiliseks. Vedeliku aurustumine mingilt pinnalt tähendab jahutavat toimet. Kui ümbritseva keskkonna temperatuur on kehatemperatuurist kõrgem, on keha jahutamine võimalik ainult aurustumise (higistamise) abil.
4) soojuskiirgus
Soojakadu soojuskiirgusena tähendab soojakadu infrapuna kiirgusena. Eriti suur on kiirus katmata kehaosadelt - peast , kaelalt ja kätelt. Normaalsetes tingimustes toimub enamus soojuskaost nende kehaosade kaudu. Soojuskiirgus ei sõltu molekulide liikumisest . Seetõttu võib soojuskiirgus läbida vaakumi ja jõuda Maale ka Päikeselt.

Kriitilised temperatuurid
Temperatuurivahemikus 25-30C ei kulu püsiva kehatemperatuuri hoidmiseks energiat see on termoneutraalne tsoon. Kui keskkonnatemperatuur on sellest vahemikust suurem või väiksem, peab organism kehatemperatuuri hoidmiseks kulutama lisaenergiat. Kui vereringe intensiivistumine nahas ja higistamine ei suuda enam tagada normaalset kehatemperatuuri siis nimetatakse seda kriitiliseks temperatuuriks. Kui kehatemperatuur tõuseb 42-44C, tähendab see ülemise letaalse temperatuuri saavutamist ja mõne aja möödudes inimene sureb . Nii kõrge temperatuuri juures aktiviseeruvad mõned ensüümid rohkem kui teised. Sellest tulenevalt hakkavad kuhjuma mõned ainevahetuse vaheproduktid, samas kui eluliselt vajalikke lõpp-produkte jääb puudu. Lõpuks kahjustuvad rakud pöördumatult, eriti ajurakud. Kui temperatuuri alandada, siis ühel hetkel ei suuda organism enam püsivat kehatemperatuuri hoida, seda nim alumiseks kriitiliseks temperatuuriks. Vesi juhib paremini soojust kui õhk, seetõttu on vees inimese termoneutraalne tsoon 35-36C. Kui viibida pikemat aega sellest jahedamas vees, siis tuleb alajahtumise vältimiseks kasutada kehal soojusisolatsiooni. Paksema rasvapolstriga inimestel võib see temperatuur ka mõne kraadi võrra madalam olla.
Kuigi inimese termoneutraalne tsoon on üsna kitsas , suudab organism energiat kulutades hoida kehatemperatuuri stabiilsena laias keskkonnatemperatuurivahemikus. Teatud piirist alates toimuvad eluohtlikud kehatemperatuuri muutused väga kiiresti.
Hüpotermia – kehatemperatuuri langus alla 35C. Surm saabub kui kehatemperatuur langeb alla 25C. Alajahtunud inimese abistamisel tuleb eelkõige vähendada tema soojakadu, järk-järgult saab kehatemperatuuri normaalsele tasemele tõsta. Parim on ohvri mähkimine sooja teki sisse. Tule paistel ei tohi jahtunud käsi- jalgu soojendada . Naha pindmisel kuumenemisel intensiivistub vereringe jäsemetes. Kuna jäsemed on alati jahedamad kui keha, siis soodustab see külma vere liikumist jäsemetest keha sisemusse ja organismi edasist jahtumist. (Sõja ajal kasutati teist inimest külmunud inimese soojendamiseks!)
Palaviku puhul suurendab organism soojusproduktsiooni täpselt samuti nagu külma keskkonna korral. Siin seatakse eelnevalt kehatemperatuuri “nullpunkt” närvisüsteemis kõrgemaks. Organism püüab hoida püsivat kehatemperatuuri, nüüd aga juba normaalsest kõrgemal tasemel. Palavik kaasneb alati mikroobse- või viirusinfektsiooniga.

Treeningu füsioloogia

Füüsilise aktiivsuse korral peavad homöostaatilised mehhanismid toime tulema suurenenud hapnikuvajadusega, suurenenud süsihappegaasi ja soojuse produktsiooniga. Kestva füüsilise pingutuse tulemusena kaotab organism higistamise tõttu olulisel määral vett ja soolasid. Lihaste liigutamiseks on vajalik ATP olemasolu kogu füüsilise aktiivsuse kestel. Lihastel on 3 ATP allikat:

ATP, mis on kohe lihastes olemas - tagab kiire energiaga varustamise ja võimaldab kohest liikumist;

ATP, mis tekib glükolüüsi käigus - selle tulemusena koguneb piimhape , mida organism suudab taluda vaid üksnes väikestes kogustes. Piihape lihastes tekitab valulikkust, kerge liigutamine pärast pingutust (lõdvestamine), aitab valutumalt vabaneda piimhappest. Oluline on vältida lihaste kroonilise kurnatuse tekkimist, mis vähendab füüsilist suutlikkust;

aeroobsel hingamisel sünteesitav ATP - selle protsessi alustamine nõuab aega aga samas suudab see süsteem tagada organismi varustamise energiaga tunde kestva pingutuse korral.
Energeetiline pidevus – kolme eri tüüpi ATP sünteesiprotsesside omavaheline põimumine ja organismi pidev energiaga varustamine.

Energiaallikad füüsilisel pingutusel
Füüsilisel pingutusel kasutatakse tavaliselt järgmisi energiaallikaid:

glükoos - on energiaallikaks tavalisel igapäevasel aktiivsusel, kui me oleme piisavalt söönud
rasvad - nende kasutuselevõtt nõuab aega, kuid kui nende lagundamine on kord alanud, tagab see püsiva ja stabiilse energiavaru pikaks ajaks
valkude lagundamine - kuni 5% energiast, valkude lagundamine energia saamiseks intensiivistub vaid nälgimise korral, kui pole süsivesikute ja lipiidide kasutamise võimalust. Valkude põhiline funktsioon on organismi ülesehitamine.

Lühiajalised vastused füüsilisele pingutusele
Füüsilise pingutuse tagajärjel toimuvad organismis järgmised muutused: hapniku hulk väheneb; süsihappegaasi ja piimhappe hulk suureneb; kehatemperatuur tõuseb; veresuhkru ja glükogeeni hulk väheneb; vesi ja soolad kaovad higistamise tagajärjel.
Homöostaasi tagamiseks reageerib organism järgmiselt: südame löögisagedus ja hingamise intensiivsus suurenevad; vereringe nahas intensiivistub (lihaste töö tõttu tekib liigne soojus, mis tuleb kehast eemaldada); suureneb higistamine; suureneb glükogeeni lagundamine.
Dehüdrateerumine – vesi eemaldub organismist, veri muutub viskoossemaks ja ei voola enam vabalt. Lisaks kaotab organism higistamise tagajärjel olulisi K+, Na+ ja Cl-ioone, mida nimetatakse elektrolüütideks. Elektrolüütide kadu võib kaasa tuua lihaskrambid ja oluliselt vähenenud suutlikkuse. Olukorra parandamiseks tuleb taastada vee, elektrolüütide ja glükoosi hulk organismis. Tasakaalustamiseks kasutatakse isotoonilisi jooke, milles on kehavedelikega sarnases kontsentratsioonis elektrolüüte ja glükoosi. Kui võistlus / treening kestavad alla 90 minuti on isotoonilise joogi kasutamine küsitav. Lihtsam ja odavam on juua tavalist vett ning elektrolüüdid ja glükoos taastada sobiva toiduga.

Pingutusest taastumine
Peale pingutuse lõppemist ei taastu organismi normaalne olek kohe. Mida treenitum on organism, seda kiiremini toimub taastumine. Kui organism ei suuda end varustada piisavalt hapnikuga, tekib koormuse ajal hapnikuvõlg . Hapnikuvõlg “tasutakse” pärast koormuse lõppemist. Pikemas ajaskaalas peab organism taastama glükogeenivarud. Pärast eriti rasket pingutus peab organism taastama oma glükogeenivaru, milleks võib kuluda umbes 48 tundi.

Treenigu pikaajaline mõju
Pideva treenigu käigus kohaneb organism aktiivsusega. Toimuvad muutused südames, kopsudes ja lihastes. Muutuste iseloom sõltub treeningu iseloomust. Selleks, et treening oleks efektiivne, tuleb lihast koormata maksimaalselt. Seetõttu on vaja vastupidavus-treeningut, lühemaid ja pikemaid sprinte koos kõikide lihasgruppide treenimisega jõusaalis . Kui lihased kohanevad treeningu intensiivsusega, peab koormusi järk-järgult tõstma , et organism jätkaks kohanemist järjest suuremate koormustega ja suutlikkus paraneks.
Ületreening võib teha rohkem kahju kui väike alatreening. Noorte, kasvavate sportlaste ületreening võib kahjustada lihaseid, kõõluseid ja liigeseid . Pikemas perspektiivis kahjustub immuunsüsteem , mis muudab sportlased vastuvõtlikuks haigustele. Treeningud peavad olema tsüklilised st intensiivsustreeningud tippsuutlikkuse saavutamiseks vahelduvad “vormis” hoidmise perioodidega.

Muutused südames
Treenides suureneb südame lihas. Sellega suureneb südamekambrite maht ja vastavalt ka südame löögimaht e vere hulk, mida 1 südamelöök edasi pumpab. Kui treenimata inimese südame löögimaht on 90 cm³, treenitud inimesel võib suureneda 120 cm³-ni. Kui tavalisel treenimata inimesel on südame löögisagedus rahulolekus 70x minutis, siis treenitud inimesel vähem kui 50x minutis. Vastupidavusalade esindajatel võib südame löögisagedus olla 35x minutis. Treenimine tugevdab veresooni, mis võimaldab neil vastu pidada suuremale rõhule ja vähendab hilisemas elus ateroskleroosi ohtu.

Muutused kopsudes
Treenimise tulemusena tugevnevad hingamislihased , mis võimaldab tõmmata kopsudesse rohkem õhku ja seda sealt rohkem välja suruda st kopsude ventilatsioonitase tõuseb. Kopsumaht suureneb, kopsualveoolide pindala suureneb – paraneb oluliselt gaasivahetus. Kokkuvõttes toimub suurema hulga hapniku omastamine hingamise-vereringe abil.

Muutused lihastes
Sõltuvalt treenitavatest lihastest ja treeningu iseloomust toimuvad järgmised muutused:

harjutades püsivalt mõõduka koormusega paraneb lihaste toonus ja vastupidavus;
suureneb oskus lihaste tööd koordineerida - mida rohkem me teatud liigutusi harjutame, seda täpsemaks, tõhusamaks ja sujuvamaks need muutuvad;
treenides suureneb lihaste võime omastada hapnikku - mitokondrite arv lihasrakkudes suureneb. Suureneb lihaste võime varuda glükogeeni, kasutada energiaallikana rasvu ja hemoglobiiniga sarnanevat müoglobiini;
suureneb verekapillaaride hulk lihastes - see parandab gaasivahetust töötavate lihaste ja vere vahel.

Kõrgem närvitalitlus
Närvisüsteem (NS) võimaldab meil:

koguda infot – meeleelundites asuvad retseptorid teevad kindlaks mingi stiimuli kas väliskeskkonnast või organismi sisekeskkonnast. Retseptoritelt saadud signaal antakse edasi KNS-i.

koordineerida infot – KNS-i saabub info sensoorsete närvide kaudu. Ajus võetakse vastu otsused, mida selle infoga peale hakata. Otsused tuginevad sageli mälule, talletatud kogemusele.

anda info edasi efektoritele st lihastele ja näärmetele.
NS-i baasühikuks on neuronid, mis kannavad signaale ühest kehaosast teise. Neuronid moodustavad keerukaid ühendusi. Närviimpulsi levik ühe raku piires toimub elektriliselt – närvirakke ümbritsev rakumembraan on polariseeritud, st membraani sise- ja välispinna vahel on elektriline potentsiaalide vahe. Raku rahulolekus on see vahe 70 millivolti. Kui närviraku ärritaja on küllalt tugev ja põhjustab membraanipotentsiaali järsu alanemise 50 millivoldini, vallandub aktsioonipotentsiaal. Kogu aktsioonipotentsiaal kestab 1-2 millisekundit.
Info töötlemine NS-s toimub sünapside abil. Sünapsid:

võimaldavad signaalil liikuda ühest neuronist teise
kindlustavad, et närviimpulsid liiguksid ainult ühes suunas
võimaldavad neuronil kas ärrituda või pidurduda
võimendavad signaale
väldivad ülestimulatsiooni e võimaldavad impulsse mitte edasi kanda, kui ärritus on liiga tugev. Ülestimulatsioon võib kahjustada lihaseid ja näärmeid
filtreerivad madala tasemega ärritusi. N: kui me ei märka kella tiksumist, siis sellepärast, et sünapsides toimub selle ebaolulise signaali filtreerimine
on modifitseeritavad ja moodustavad seetõttu mälu füsioloogilise aluse
töötlevad infot sünaptilise summatsiooni abil – kui närvirakku saabub teatud ajaühikus mitu erutussignaali, toimub neuronis närviimpulsside summeerumine, luuakse postsünaptiline potentsiaal. Kui postsünaptilise potentsiaali tase ületab teatud läve, vallandub neuronis närviimpulss. Sageli pole vähese arvu erutussignaalide saabumine neuronisse piisav signaali edasikandmiseks. Kui sünaptilise summatsiooni teel lisandub esialgsele veel mingi teine sünaptiline aktiviseerimine, kantakse signaal edasi. See on vajalik filtermehhanism, et eristada olulisi ärritusi ebaolulistest.

Sünapsid võimaldavad signaalidel liikuda vajalikus suunas ja vajalikku kohta. Õppimine on enamasti sünapside modifitseerimise protsess. Inimesed õpivad viiulit/ klaverit /tennist mängima, sest ajus asuvate sünapside muutused võimaldavad vastavalt koordineerida omavahel meeleelundite ja lihaste tööd.
Kui närvirakku saabub üheaegselt signaal nii erutuva(te) kui pidurduva(te) sünapsi(de) kaudu e erutavaid ja pidurdavaid signaale on ühepalju, siis neuron närviimpulssi ei edasta, nim postsünaptiliseks pidurduseks.
Närviülekanne sünapsides on oma olemuselt keemiline ja sõltub eriliste keemiliste ainete – mediaatorite – toimest. Seetõttu on NS-i tööd võimalik mõjutada paljude kunstlikult organismi viidud kemikaalidega. Paljude mürkide, valuvaigistite ja rahustite toime põhineb närviülekande mõjutamisel. N: tuimestusaine blokeerib närviülekande hamba valuretseptoritest KNS-i. Kuigi hambas asuvad retseptorid genereerivad vastuseks ärritusele närviimpulsse, ei jõua need tuimastuse tõttu KNS-i. Valuvaigistid pidurdavad närviülekannet, põhjustavad üldist unisust. Ka paljude mürkide toime põhineb närviülekande blokeerimisel, mistõttu katkeb organismi homöostaasi tagavate koordinatsioonimehhanismide töö. Alkohol ja nikotiin mõjuvad närviülekannet ergutavalt.
Ka narkootikumide toimemehhanism seisneb närviülekande mõjutamises. Teatud narkootikumide (heroiin, marihuaana ) korduval tarvitamisel võib kergesti tekkida sõltuvus: organismil tekib vajadus üha uue annuse saamiseks. Sellised narkootikumid imiteerivad oma mõjuga NS-s normaalselt talitlevate mediaatorite toimet. Pärast narkootikumi manustamist vähendab või lõpetab organism ise vastavate ainete sünteesi, kuna need ained on organismis juba olemas. Kui narkootikumi toime on lõppenud, ei suuda organism enam vastavat ainet sünteesida, NS-i talitlus häirub tugevalt, tekib vastupandamatu vajadus uue narkootikumiannuse manustamiseks. Seetõttu on sellistest narkootikumidest võõrutamine väga raske ja pikaajaline protsess. Ravi edu ei sõltu ainult inimese tahtejõust, vaid taastada tuleb ka NS-i normaalne talitlus.
Õppimine ja mälu
Info vastuvõtmine, salvestamine ja väljastamine on NS-i üldine omadus. See annab organismile võimaluse kohaneda ümbritseva keskkonnaga õppimise teel. Ilma õppimise, mälu ja meenutamise võimeta ei suudaks ükski inimene ellu jääda, kuna ta ei suudaks oma saavutusi korrata ja ebaõnnestumisi vältida.
Meie aju salvestab ainult väikese osa meile teatavaks saanud sündmustest, mis omakorda moodustab väga väikese osa kogu temasse saabunud infost. Samuti unustame me suure hulga salvestatud infost. Nii selektiivne meeldejätmine kui unustamine kaitsevad meid info liia eest, mis oleks sama kahjulik kui õppimisvõime ja mälu puudumine.
Tehakse vahet lühimälu ja püsimälu vahel. Lühimälus leiduv info; N: saatekavast vaadatud teleprogrammi algusaeg või telefoninumber unustatakse kiiresti, kui seda harjutamise teel püsimällu ei kanta . Püsimälus püsib see ka pärast pikema aja möödumist kättesaadavana, selle info poolt vormitud mälujälg muutub kasutamisega üha tugevamaks ning mälu sisu järjest häirekindlamaks.
Eri tüüpi info töödeldakse ajus erinevalt. Lähtudes info töötlemise iseärasustest jaotatakse lühimälu omakorda sensoorseks mäluks ja primaarseks mäluks ning püsimälu sekundaarseks ja tertsiaarseks mäluks.
Meeleelunditest saabunud signaalid salvestatakse esmalt mõnesajaks millisekundiks sensoorsesse mällu, kus nad sorteeritakse ja kodeeritakse sõnaliselt edasiseks salvestuseks. Sensoorses mälus eraldatakse sensoorsetest signaalidest kõige olulisemad tunnused. Unustamine algab sensoorses mälus kohe pärast signaali vastuvõtmist. Lisaks sellele saab sensoorses mälus olevat infot kustutada aktiivselt e “üle kirjutada” uue vastuvõetud infoga.
Kui väga lühikese aja jooksul (50 ms) näidata hulka ärriteid (N: 12 kirjatähte), siis 0,5-1 sekundi pärast võib näidatud tähtedest nimeta õigesti kuni 80%. Saadud info taastatakse nagu optilisi järelpilte. Mõne sekundi pärast väheneb nähtu taastamisvõime 20 %-ni nii mälupiltide normaalse kahvatumise kui uue infoga ülekirjutamise tõttu.
Info ülekanne lühiajalisest sensoorsest mälust püsimällu võib toimuda kahel viisil:

sensoorsete andmete sõnaline kodeerimine

mitteverbaalselt – oluline väikelastel ja loomadel, kes ei oska kõneleda. Edastatakse ka sellist infot, mida ei saa sõnaliselt kodeerida.
Sõnaliselt kodeeritud info kantakse ajutiselt primaarsesse mällu. Primaarse mälu maht on palju väiksem kui sensoorsel mälul ja info salvestatakse ajalises järjestuses . Unustamine toimub primaarses mälus salvestatud info asendamisel uuega. Kuna organism töötleb pidevalt mitmesugust infot, siis on primaarse mälu kestus samuti lühike, ainult mõned sekundid .
Primaarsest mälust kantakse info üle sekundaarsesse mällu. Seda ülekannet kergendab harjutamine, milleks on info kordamine ja sellega kaasnev info ringlus primaarses mälus. Mitteverbaalselt kodeeritud info kantakse otse sensoorsest mälust üle sekundaarsesse mällu. Sekundaarne mälu on suur ja püsiv salvestussüsteem. Ainult sekundaarses mälus salvestatud info on kasutatav meenutamiseks ka pärast pikema aja möödumist. Primaarne mälu ja sekundaarne mälu erinevad info kättesaamise kiiruse poolest – primaarsest mälust saadakse info kätte väga kiiresti, sekundaarsest mälust aeglasemalt. Unustamine on tingitud eelnevalt või järgnevalt õpitu segavast mõjust unustatavale materjalile.
On olemas mälujälgi (oma nimi, lugemisoskus, kirjutamisoskus), mida aastatepikkuse kasutamise tõttu ei unustata peaaegu kunagi. Kui aju ülejäänud osade sisu (N: haiguslike protsesside mõjul) kaduma läheb, jäävad sellised oskused alles. See info saadakse kätte eriti kiireti, arvatakse, et selline info on salvestatud püsimälu erilisse vormi – tertsiaarsesse mällu.
Mäluhäired
Liigne alkoholi tarbimine soodustab mäluhäirete kujunemist. Ka vanadusega võivad tekkida häired mäluga. Ei suudeta uut infot püsivalt salvestada ja kättesaadavana hoida.
Mälukaotus võib tekkida ajupõrutuse, ajurabanduse, elektrišoki tagajärjel. Sellisel juhul kustutatakse primaarse mälu sisu. Mida tõsisem on kahjustus, seda rohkem läheb kaotsi ka sekundaarsest mälust. Hüpnoosi abil on võimalik kustunud materjali mällu tagasi tuua.
Väga harva võib mälu ka täielikult kaduda. Põhjuseks on aju funktsionaalsetest muutustest tulenevad psüühilised häired. Täieliku mälukaotuse tunnused:

kõigi isiklike andmete (sh nime) unustamine

kõik möödanikus õpitu on unustatud; mälu ei taastu ka võtmeärrituste abil; N: oma endise ümbruse või sugulaste nägemine

mäludefekt püsib mineviku suhtes ka siis, kui uut infot säilitatakse hästi
Inimese tähelepanuvõime sõltub oluliselt ööpäevarütmist. Hommikul on inimene erksam , hilisõhtul ja öösel on tähelepanuvõime madalam.
Bioloogilised rütmid
Kõigil elusorganismidel toimuvad organite seisundis ja funktsioonides rütmilised muutused. Enamasti on need seotud maakera pöörlemise 24-tunnise intervalliga. Rütmid võivad olla seotud ka tõusu ja mõõnaga või aastaaegadega. Võib arvata, et need muutused leiavad aset vastusena väliskeskkonna muudatustele. Tegelikult jätkuvad perioodilised muutused organismides ka pärast väliskeskkonna kõigi mõjutegurite väljalülitamist. Selliseid perioodiliselt toimuvaid organismi talitluse rütme nim bioloogiliseks kellaks.
Kõige tuntumad rütmid on seotud öö ja päeva vaheldumisega. Välise mõjuta (N: täielikus pimeduses) on rütmide periood tavaliselt kas pisut lühem või pikem kui 24 tundi, seetõttu nim neid tsirkadiaanseteks ( circa - ligikaudu, dies – päev) e ööpäevarütmideks. Välise mõjuta kulgev tsirkadiaanne perioodika ei vaibu pika aja jooksul (nädalaid/kuid). Normaalsetes tingimustes sünkroniseerivad välised tegurid (valguse-pimeduse vaheldumine ) endogeense rütmi (bioloogilise kella) täpselt 24-tunnise ööpäevarütmiga.
Inimesel on leitud 100 erinevate elundite ja funktsioonide parameetrit, mis on ööpäevase rütmiga. N: kehatemperatuuri ööpäevane kõikumine 1-1,5C, miinimumtemperatuur on varahommikul ja maksimumtemperatuur õhtul. Kõige silmatorkavam on ärkveloleku-une tsükkel . Paljude une tekkega seotud ümberkorralduste (N: kehatemperatuur, südame löögisageduse ja hingamissageduse langus, põhjuseks on peetud und ennast.
Organismi talitluse ööpäevarütmika säilib isegi pikemaajalise öötöö korral (N: öises vahetuse töötavatel inimestel). Öötöö deformeerib rütmide normaalset kulgu . Selle tagajärjeks on töövõime langus keskööjärgsetel tundidel , mis põhjustab vigade ja õnnetusjuhtumite kuhjumise sellele ajale.
Kui väline rütmiperiood muutub normaalsega võrreldes ühekordselt (lüheneb ööpäevatsükkel lennul itta või pikeneb lennul läände), siis kulub organismi bioloogilisel kellal enda väliskeskkonnaga sünkroniseerimiseks umbes 1 päev ajatsooni 1 tunnise nihke kohta. Läände lendamisel, kui hommik nihkub hilisemaks, toimub sünkroniseerimine lihtsamalt kui itta lendamisel, kus tuleb hakata “öösel” üles ärkama . Eri talitluste sünkroniseerimine kulgeb erinevalt. Sotsiaalne ja elukutseline aktiivsus kohandub nihutatud ajale kiiremini, kui kehatemperatuur ja teised vegetatiivsed funktsioonid.
N: lennates Eestist New Yorki on ajavahe 7 tundi, sellega kohanemiseks kulub organismil 5-6 päeva. Lennates Eestist Tokyosse või New Yorgist Eestisse, võib ajavahega kohanemine võtta aega 7-8 päeva.
Bioloogilise kella tähtsust inimesel ja loomadel on seni alahinnatud. Ööpäevarütm on pärilik.
Uni
Kuigi me veedame ¹/3 oma elust magades, pole ühest ja selget vastus küsimusele – miks me peame magama? Kuigi pärast rasket füüsilist tööd uinub inimene kiiremini, ei muuda füüsiline pingutus une kestust. Ei osata seletada, miks saavad mõned inimesed hakkama väga vähese unega, kui teised peavad kaua magama.
Aju kui tervik ei puhka magamise ajal, neuronite aktiivsus une ajal ei vähene. Aju verevarustus ja hapnikutarbimine ka ei vähene. Siiski toimub une ajal neuronite aktiivsuse reorganiseerimine – osa neuronitest, mis on aktiivsed ärkveloleku ajal, muutuvad une ajal vähem aktiivseks ja vastupidu. Arvatakse, et une tähtsus ei seisne niivõrd lühiajalises puhkamises kui just pikemaajalistes keemilistes ja struktuursete protsessides, mis leiavad ajus aset selleks, et toimuks õppimine ja info salvestamine.
Tihti pakutakse meetodeid “magades õppimiseks”. Paraku ei toimu une kestel pakutud info salvestamist mällu. Ka unenägudest mäletatakse parimal juhul ainult viimast, vahetult enne ärkamist nähtud unenägu . Teisalt , magamine kergendab õpitud materjali kinnistumist. Seetõttu mäletatakse asju, mida õpiti enne magamajäämist, tavaliselt paremini kui seda, mida õpiti hommikul. Kuna päeva jooksul koguneb palju mitmesugust täiendavat infot, mis võib õpitu kinnistumist segada, ei mäletatagi hommikul õpitut. Öösel segavaid sündmusi pole.

SOOVITATAV KIRJANDUS

Loogna, G. Inimese füsioloogia ja anatoomia. Medicina, 2001

Järvalt, H. Bioloogia lühikursus gümnaasiumile. Avita, 2003

Bioloogia gümnaasiumile III osa. Eesti Loodusfoto, 2001

.DOC Laadi alla originaalfail 21 lk · .doc · 31 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 21 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-01-14 Kuupäev, millal dokument üles laeti

31 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

AnnaAbi Õppematerjali autor

siit saad teada mida iganes tahad teada inimese inimtervikorganismist. kõrval on ka küsimused et ennast kontrollida kui hästi informatsiooni said.

Sarnased õppematerjalid

doc

Inimene kui tervik

INIMENE KUI TERVIKORGANISM Knspekt raamatust BIOLOOGIA GÜMNAASIUMILE III OSA, Tartu 2001, lk. 119- 129 Ivi Rammul Energiabilanss Eluprotsessideks vajalik energia saadakse orgaaniliste ainete oksüdatsioonil. Kui palju inimene energiat vajab sõltub: - vanusest - üldisest aktiivsusest - keha massist - pärilikkusest Energiabilanss sisaldab kõiki energialiike, mida organism saab, kaotab või akumuleerib. E (energia) = A (ainevahetus) + K (kasvuks kasutatav) + M (soojusena eralduv metaboolne energiakadu) + V (seedimata toidujäänustes sisalduv energia) + U (uriinis sisalduvad energiarikkad ained) + T (töö) Puhkeolekus: E= A+K+M+V+U Aktiivse töö korral: E= A+K+M+V+U+T Hingamine ja vereringe

Bioloogia

doc

Bioloogia konspekt - 12.klass

11.Inimese pärilikud, päriliku eelsoodumusega ja mittepärilikud haigused 1. Pärilikud haigused 1. Pärilike haiguste profülaktika 2. Pärilike haiguste ravi 2. Päriliku eelsoodumusega haigused 3. Mittepärilikud haigused Inimese süstemaatiline kuuluvus Riik: looma Hõimkond: Keelikloomad Klass: imetajad Selts: primaadid Sugukond: inimlased Perekond: inimene Liik: Homo sapiens e. Tark inimene Inimese iseloomulikud tunnused suur ajumaht (u.1400cm3)(sama suurtel ahvidel 3* väiksem) hästi arenenud suuraju poolkera pool (keerulisem,suurem pind) püstine kehahoid, liikumine 2 jalal. mittesesoonne sigimine (puudub innaaeg) aeglane individuaalne areng võrreldes inimahvidega. Inimese aju areneb peamiselt sünnijärgsel ajal, tagab suurema õppimisvõime ja pikema eluea.(u. 2* pikem eluiga) Aeglane individuaalne areng NEOTEENIA.

Bioloogia

doc

Inimene

Bioloogia kontrolltöö Villu Inimene Inimese üldiseloomustus Inimene kuulub loomariiki imetajate klassi, primaatide seltsi ja inimlaste sugukonda. Inimesele iseloomulikud tunnused: - Suur aju, püstine asend, S-kujuline selgroog, laienenud rinnakorv, suur varvas ei vastandu. - Kahel jalal liikumine, artikuleeritud kõne. - Aeglane areng; mittesesoonne sigimine, puudub selgelt eristuv innaaeg. - Kõigesööja - Keerukas kultuuriline käitumine.

Bioloogia

doc

Bioloogia - inimene

Bioloogia- inimene 1) Mille poolest erineb inimene loomadest? Inimesele omased tunnused Suhteliselt suur aju, püstine- kahejalgne liikumine, osavad käed, teadvuslik ajutalitlus, sotsiaalne mälu jne. 2) Mille poolest sarnaneb inimene imetajaga? Püsisoojasus, 4-kambriline süda, suur aju- hästi arenenud meeled, imetab järglasi pikka aega. 3) Mis on neuteenia? Pidurdunud areng, inimese aeglasem areng võrreldes teiste imetajatega, simpansi küpsus 3- aastaselt vastavuses inimesega 8-10 aastaselt 4) Kudede jaotus ja nende ülesanded. Epiteelkude- Katab väliskeskkonna või kehaõõnega üheduses olevaid pindu. Kaitseb vigastuste ja nakkuste eest. Selle kaudu toimub kogu ainevahetus organismi ja keskkonna vahel

Bioloogia

doc

Inimene

Energia saamise viis - Energiabilanss sisaldab kõiki energia liike, mida inimene saab, kaotab või talletab. seda kontrollib homöostaas.Organism saab vajaliku energia toidust ja joogist. See tähendab, neist sisalduvate toitainete oksüdatsioonil. Kõigis keha rakkudes toimub pidevalt energia tootmine ja kasutamine. Inimese energiavajadus sõltub: Üldisest aktiivsusest, Keha massist, Vanusest, Pärilikkusest, mis määrab ainevahetustaseme. Organism saab energia põhiliselt glükoosist. Glükoosivaru talletatakse maksas ja lihasrakkudes glükogeenina

Bioloogia

doc

Bioloogia- vananemine, treeningu füsioloogia, organismi talituse reguleerimine

A ainevahetuseks kuluv energia M - metaboolne e. soojusena eralduv energia K kasvuks (uuenemiseks) kuluv energia V väljaheidetega eralduv energia U - uriinis sisalduv energia T tööks kuluv energia Puhkeseisundis: E= A + K + M + V + U Tööseisundis: E = A + K + M + V + U + T *Kui toiduga ei saa piisavalt energiat, siis kasutatakse varuaineid (energiabilanss negatiivne) Negatiivne energiabilanss on siis kui inimene tarbib rohkem energiat kui ta saab. Selle tagajärjel toimub kõhnumine. Positiivne energiabilanss on siis kui inimene saab energiat rohkem kui kulub. Sellise pikaajalise energiabilansi hoidmine põhjustab rasvumist. 2. Hingamise regulatsioon Rakuhingamine on orgaaniliste ainete oksüdatsioon rakkudes, mille tulemusel vabaneb energia. Selleks on vaja gaasivahetuse pidevat toimumist. · Hingamissagedus muutub automaatselt vastavalt vajadusele

Bioloogia

docx

Inimese närvisüsteem

Adrenaliin kiirendab südame tööd, tõstab veresuhkru taset Serotoniin meeleolu, söögiisu, uni. Atsetüülkoliini skeletilihaste kokkutõmme. Glutamiinhape, tauriin, norepinefriin, noradrenaliin, Melatoniin jpt. Organism saab väliskeskkonnast infot retseptorite kaudu. Retseptorid paiknevad: nahal, nahaaluses koes, liigestes, organismi sisekeskkonnas, (valu, puutumine, surve, kuum, külm, asend jne). Kuid kogu organismi poolt vastuvõetavat infot inimene ei taju. Refleksikaar 1. Retseptor (erutuse vastuvõtmine, filtreerimine, kodeerimine, salvestamine) 2. Aferentne närvikiud (juhivad erutuse KNS suunas) 3. Kesknärvisüsteem (erutuse analüüs) 4. Eferentne närvikiud (juhivad erutuse edasi vastavasse organisse või näärmesse) 5. Efektorid (organ, mis erutusele reageerib) Refleksid Tingimatud: kaasasündinud nagu neelamis- ja imemisrefleks. (pupillide ahenemine) Tingitud: Omandatakse elu jooksul nagu kaitse- ja käitumisrefleksid. Peaaju

Bioloogia

docx

Inimene - asend loomariigis, üldiseloomustus, iseloomulikud tunnused

Inimese süstemaatiline kuuluvus · Riik-Loomariik · Hõimkond- Keelikloomad · Klass-Imetajad · Selts-Primaadid · Sugukond- Inimlased (inimesed+ inimahvid) · Liik- tark inimene · Alamliik- Homo sapiens sapiens · Riik-Loomad, seened, taimed, bakterid, protistid Inimesele iseloomulikud tunnused · Suur ajumaht (1400 cm3),ajukoor kurruline · Püsisoojasus · Aeglane kehaline areng, neoteenia-kehalise arengu pidurdatus · Innaaja puudumine · Kahel jalal liikumine · Segatoiduline · Artikuleeritud kõne · Keerukas kultuuriline, sotsiaalne käitumine · Keerukate tehnoloogiate loomise võime · Perekondlikud suhted Inimese ehituslikud üksused

Bioloogia

Rohkem sarnaseid