Eksami kordamisküsimused (2)

Populatsiooniks nimetatakse ühe liigi isendite rühma, mis asustab mingis ajaühikus mingit kindlat territooriumi. Populatsioon on omavahel ristuda võivate isendite kogum, kusjuures isendite ristumine teiste analoogiliste kogumite esindajatega on mingil põhjusel takistatud.
Populatsiooni sekundaarne tunnus on struktuur, s.o. koosseis, mis on populatsiooni püsivuse eelduseks . Pmst võib eristada väga erinevaid struktuure, sest populatsiooni moodustavaid isendeid võib eristada väga paljude tunnuste – soo, vanuse, tervisliku seisundi jms järgi. Sooline ja vanuseline struktuur (nt kui küttimisega vähendada mingit populatsiooni 4x,eemaldades kõiki vanuserühmi ja mõlemat sugu propotsionaalselt, taastub esialgne arvukus kiiremini, võrreldes olukorraga, kui vähendatakse loomade arvu 2x, kuid kütitakse ainult emasloomi), etoloogiline struktuur ( hierarhia ).
Populatsioonil on rida tunnuseid, mida saab mõõta:
Arvukus on ulukite arv mingil suvalisel terrotiiroumil, näiteks Eestis, Tartu maakonnas , Järvselja jahipiirkonnas. Arvukust mõjutavad populatsiooni parameetrid on suremus , sündimus, ränne.
Asustustihedus on ulukite arv mingil kindla suurusega maa-alal, näiteks 1000 ha.
Elupaikade mahutavus on keskkonna parameeter ning on kergesti määratav. Elupaikade mahutavuse määravad populatsiooni eksisteerimiseks vajalikud ressursid , mis on alati piiratud. Ressurssideks on toiduvarud, varjetingimused, pesitsemisvõimalused (lindudel) jms. Kuid ainult 1 neist on määrav (kui palju loomi tegelikult elupaik mahutab ). Seda seaduspärasust väljendab nn Liebigi seadusb: ulukiasurkonna kasvu piirab ennekõike see ressurss, mis optimaalsest kõige rohkem erineb. Seadus on tuntud ka „tünniseadusena“, mille kohaselt tünni mahutava vee hulga määrab lühima tünnilaua pikkus. Näiteks toidubaas võib olla külluslik, kuid metskitsel pole sellest mingit rõõmu, kui enamik söödavast jääb lume alla – antud juhul on just lumikatte paksus ja kestvus „lühimaks tünnilauaks“.
Juurdekasvusks nim populatsiooni suurenemist mingis ajaühikus, milleks metskitse puhul sobib üks aasta.
Bioloogilised väljad – selle terminiga tähistatakse ulukite poolt liigikaaslaste informeerimise otstarbel ümber kujundatud elupaiku. Visuaalsed ning lõhnamärgid. Kobrastel haisumättad, metssigadel sügamispuud, hirvlastel lõhutud põõsad, karudel küüntega kriibitud puud.
JAHISEADUS : Jahiõigus. Jahimaa korraldamine. Jahipiirkonnad. Jahipidamine ja selle õigust tõendavad dokumendid . Etc.
Jahiõigus –
(1) Jahiõigus on maaomaniku õigus seadusega sätestatud ulatuses ja korras oma maal jahinduse korraldamiseks tingimusi seada, jahti pidada (küttida) või jahipidamist keelata.
(2) Jahitunnistust omav maaomanik tohib oma kinnistul jahti pidada, välja arvatud suurulukitele, kui tema kinnisasja pindala ühes ringpiiris on enam kui 20 hektarit. Õigus jahti pidada laieneb maaomaniku vanematele, abikaasale ja lastele, kui nad omavad jahitunnistust.
Jahimaa korraldamine –
(1) Jahimaad korraldatakse eesmärgiga saada andmeid jahiulukivaru seisundi ja suuruse ning jahimaa kvaliteedi kohta, koostada jahimaakorralduskava ja nõustada jahimaa kasutajat, hinnata jahimaa kasutamist, jahiulukite hooldusvõtete sobivust ning jahindusalaste õigusaktide toimimist.
(3) Jahimaa korraldatakse jahimaakorraldusjuhendi alusel vähemalt iga kümne aasta järel jahipiirkondade kaupa.
(6) Jahimaid korraldab Metsakaitse - ja Metsauuenduskeskus.
(7) Jahimaa korraldamise kulud kaetakse riigieelarvest.
Jahipidamine – on tegevus, mille eesmärk on ainult uluki tabamine. Jahipidamist on defineeritud kui ka ulukite jälitamist, püüdmist, tabamist ja/või surmamist.
Jahidokumendid - Jahitunnistus peab jahil kaasas olema. Jahiluba/suuruluki küttimisluba. Omades 20ha maad võib omanik küttida väikeulukeid. Näiteks rebaseid, kes tulevad kanu murdma . Kuid selleks peab olema jahitunnistus, kuid ei pea kuuluma jahiseltsi. Peab omama relvaluba, laskekaitse tunnistus , jahikoera pass .
Jahipiirkond peab olema vähemalt 5000ha. Piirkonda peab ära mahtuma vähemalt ühe suuruluki elupiirkond (näiteks põdra).
JAHIKOERAD:
Koera põlvnemine:
Kõik koeratõud pärinevad mingist ürgsest, tänaseks väljasurnud esivanemast (Buffon)
Koera eellaseks on kuldsaakal
Koera teke on polüfüleetiline
Iidsed koeratõud ja nende järglased:
Turbakoer: spitsid, pintserid, osa laikasid
Inostrantsevi koer: Kaukaasia lambakoer , dogi, njuufaundlandi koer
Pronksikoer: saksa lambakoer, soti lambakoer
Tuhakoer
Eestis kasutatavad jahikoerad:
Hurdad (vene hurt e barsoi) – orienteeruvad nägemismeele järgi. Nende ülesanne on ulukile järgi joosta , kinni püüda ning maha murda. Kasutatakse avamaastikel, metsas võivad joosta end surnuks .. Aasias üks olulisemaid jahikoeri. Meil nüüdseks jahindusliku tähtsuse minetanud. Peeti jahti jänestele, rebastele, huntidele ja väikestele sõralistele steppides. Välimuselt suured ning saledad koerad , kehaehitus on timmitud väga kiireks liikumiseks.
Ajavad koerad, hagijad (vene, vene laiguline, eesti ja soome hagijas ) – Hagijad on loodud ulukite jälitamiseks häälega, et kütt võiks õigel ajal ja õiges kohas uluki tabada. Jälgi ajavad aeglaselt. Ajamise kiirus oleneb lõhnatundmisest ja kogemustest. Hagijad on rahulikud, asjalikud, visad, vastupidavad ja varaküpsed koerad. Nad pole liiga tihedalt seotud peremehega , mis võimaldab neid vajadusel teistelegi laenata. Kasutatakse jänese, rebase , ilvese ja isegi hundijahil. Hundijahiks kõlbab kõrgekasvuliste hagijate kari (vene hagijas). Eesti hagijas on ainus koeratõug, mis on Eestimaal aretatud! Eesti hagijat võib kasutada jänese, rebase ja ilvese jahil.
Välimus: keskmisekasvulised on soome ja eesti hagijas, suuremad vene ja vene laiguline hagijas. Suurematel pole väiksemate hagijate ees eeliseid , sest vajuvad rohkem läbi lume ning seetõttu ei liigu tänu pikkadele jalgadele kiiremini. Kuna ajukoer peab palju jooksma , peab kehaehitus vastama tõustandardile. Käpp olgu tugev ja kompaktse ehitusega ja tagajalgade nurgad õiged, tagakeha ei tohi olla turjast kõrgem, rinnakorv olgu sügav, mahutamaks tugevat kopsu, selg sirge.
Peatavad koerad, laikad (vene-euroopa ja lääne-siberi laika , norra põdrakoer) – nende ülesanne on leida jälg, hääletult uluki jälje ajamine , juurde hiilimine ja ta haukumisega peatama ning samas anda ka märku jahimehele, et uluk on leitud. Hea laika ei tööta omapäi, nagu hagijas, vaid püüab omanikuga kontakti hoida. Laikaga peetakse Eestis metsseajahti, mingilmääral ka põdrajahti.
Välimus: kikk -kõrvad, paksukarvaline, tugev. Vene-Eurooa ja Lääne-Siberi laikad on keskmisekavulised. Norra põdrakoer aga on alla keskmise turjakõrgusega.
Urukoerad ( taksid , jahi- ja foksterjerid) – väikesed koerad, kes poevad urgu, et ulukit kiusata. On visad, julged, väsimatud, agressiivsed, sõltumatud ning ettearvamatud. Kalduvad olema domineerivad. Kasutatakse uruloomade küttimiseks.
Taks: lühi- pika- ja karmikarvalised. Lontis kõrvad, lühikesed jalad, pikk keha.
Terjer : temperamentsed, elujõulised ja kergesti erutuvad. Esineb kasvatusraskusi. Lontis kõrvad, väikesekasvulised, kuni40cm. Jahiterjer meenutab taksi .
Linnukoerad (seisukoerad, spanjelid, retriiverid) – seisukoerad tarduvad teatud poosi ning tõstavad üles oma käpa, kui näevad otsitud objekti.
Seisvad linnukoerad ehk kanakoerad – setterid, linnukoerad. Iiri ja inglise setter turjakõrgus 50-60cm, keskmise suurusega koerad. Saksa linnukoer üle keskmise 60-70cm.
Liikumaajavad linnukoerad e spanjelid – madalakavulised vene spanjel ja inglise kokerspanjel ning keskmise kasvuga inglise springerspanjel on jahikoerad, kelle ülesanneteks on jahimehe püssi laskeulatuses joosta ja kõik leitud ulukid liikuma ajada. Koer toob latud uluki kütile kätte.
Toovad linnukoerad e retriiverid – keskmise suurusega kuldne , labradori ja siledakarvaline retriiver. Tegutseb alles peale lasku , haistab surnud või vigastatud ulukit.
JAHIPIDAMISVIISID:
Ajujaht – Eestis peetakse põhiliselt põdrale, muidu suurulukitele üldiselt – ka hirved ja metssiga . Enne jahile minemist tuleks teha eeluuring, et palju jahipiirkonnas üldse loomi on. Kollektiivjaht. Valitakse jahijuhataja – inimene, kes tunneb jahipiirkonda ning keda jahiseltsi liikmed aktsepteerivad. Osad on ajajad, teised kütid. Ajajad rivistuvad ühele poole, teisele poole lähevad kütid. Ajajad hakkavad liikuma reas.
Varitsusjaht – ulukit oodatakse kindlas kohas, kus on teda oodata (põld, männinoorendik). Niimoodi jahitakse meie mitmeid sõralisi, kuid ka kiskjaid sööda juures. Kõrgel istudes on jahimees ulukile raskemini märgatav ning seetõttu kasutatakse kõrgistmeid, jahikantsleid.
Hiilimisjaht – jahimees püüab varjatult laskekauguseni läheneda. Metskitse, hirve, vähem põtra ning metssiga. See on huvitav, kuid ka raske jahipidamisviis. Oluline on maskeerimisriietus. Reegel on mitte kiirustada, liikude tuleb aeglaselt vastutuult. Üksikisendile on kergem läheneda kui karjale .
Peibutusjaht – loom hiilib ise jahimehele ligi. Peibutatakse kahte moodi: pannakse välja visuaalsed märgid, peibutised (linnu-, pardi - ja hanejahil linnusiluetid) või matkitakse looma häält. Meil peetakse seda jahti peamiselt sokule, aga on ka osavaid jahimehi, kes suudavad ka põdra- ja hirvepulli lähedale meelitada.
Otsijaht – Lihtsalt kõnnitakse (nt koos koeraga) ja kui leitakse loom, siis jahitakse. Peamiselt jänestele, kuid ainult koos koertega, sest muidu saab hukka palju emajäneseid.
Urujaht – kasutatakse urukoera. Püütakse uluk urust välja ajada või urus tabada. Taks või foksterjer . Kährik, rebane , mäger.
Jaht lippudega – peamiselt hundijaht. Ala, kus hundikari pesitseb, ümbritsetakse lipuringiga.
Uluki püüdmine
Püünistega jaht – rebastele, kährikutele, mingile, mets- ja kivinugisele ning tuhkrule. Ka kobras ja ondatra kohe surmavate raudadega.
ULUKITE LOENDUSMEETODID:
Esimene printsiip: loenduse käigus üritatakse selgeks teha, milline on kogu asunduse suurus ja piirtutakse teadmisega , kas teatud loomaliigi arvukuse tihedus kasvab v kahaneb.
Teine printsiip: kas loendatakse ulukid mingil proovitükil või kogu alal, tehakse üldistus.
Kolmas printsiip: kas loendatakse kokku isendeid või nende tegevusjälgi. Tavaliselt fikseeritakse pabulahunnikute tihedus, jälgede tihedus jms.
Totaalne küttimine – tapetakse kõik loomad mingil alal ning loetakse üle. Saadakse absoluutselt täpne arvukus.
Jahisaagi põhjal – loetakse üle jahisaak, loendamise eesmärgil ei tapeta
Küsitlused ja ankeedid – info nähtud loomade või nende tegutsemisjälgede kohta. Enamasti koguvad infot jahimehed. Jahimeeste teated ja aruanded jahi edukuse kohta, vaatluskaartide täitmine, kuhu pannakse kirja kõik jahi ajal nöhtud loomad.
Ajuloendus – üks täpsemaid, kuid ka töömahukamaid loendamisviise. Meetod seisneb selles, et mingilt alalt aetakse loomad suure käraga minema ja loetakse ära. Üles märgitakse ajust väljunud ja ajajate vahelt tagasi pöördunud ulukite arv. Vastavalt olukorrale loendatakse isendeid, nende jälgi või mõlemaid.
Marsuutloendus: võib loendada isendeid, jälgi, ekskremente jms. Erinevad meetodid: jälgede loendus marsruudil(väikeulukid, vahel suurulukid.) on töömahukas ja ebatäpne kuid vahel ainus variant, kanaliste marsuutloendus (loendajad keda on 1-3 märgivad üles kõik kokkuleppelise laiusega loendusribal lendu tõusnud kanalised), ulukikolmnurgad (riistakolmio – soome keeles. Loendusriba on võrdkülgse kolmnuga kujuline, 1 külg 4km, kokku seega 12km. Marsruut läbitakse 2x aastas.), hirvlaste talviste ekskrementide loendus.
Kvartalloendus – ainult lumikattega perioodil. Loenduse esimeseks päevaks sobib päev pärast lumesaju lõppu, kui ööpäeva jooksul on lisandunud jälgi on võimalik eristada vanematest jälgedest.
Avioloendus – sisuliselt marsuutloendus, teostatakse lennukilt.
Petersoni meetod (mark and catch ) – püütakse mingi osa loomi kinni, märgistatakse ning pärast jälgitakse looduses, mitu protsenti moodustavad märgistatud isendid kõigist nähtud loomadest.
Loendus ulukite kogunemiskohtades
ULUKIHOOLE: Üldised põhimõtted, sõraliste hoole
Ulukihoole tähendab ulukite elutingimuste, s.t. varje- pesitsus - ja (enamasti) toitumisolude parandamist e. üldistatult – elupaikade mahutavuse suurendamist. Seda peaks tegema selleks, et jahikõlvikutele rohkem ulukeid ära mahuks. See on jahimeeste huvides. Ulukihooldeviise on palju, kuid tähtsamad on:
Lisasöötmine – selleks viiakse metsa või mujale ulukite elupaikadesse sööta. Seda tehakse enamasti talvel, kui loodusliku toidu kättesaadavus on halb. Sööda paigutamiseks ja kättesaamiseks ehitatakse mitmesuguseid rajatisi. Lisasööta saavad kanalised, jäneselised, metssiga, metskits , hirv ja karu.
Söödapõldude rajamine – söödapõldudelt leiavad ulukid toidulisa põhiliselt vegetatsiooniperioodil, s.o. ajal, kui enamasti pole puudust ka looduslikust toidust. Seega rajatakse neid pigem ulukite suunamiseks, et vähendada põllukahjustusi ja hõlbustada jahti. Söödapõllud rajatakse metsadesse, külapõldudest eemale. Levinud kultuurid on raps , söödakapsas, rukis , kaer , nisu, hernes.
Haabade langetamine – peaks toimuma novebmrist aprillini ja kokkuleppel maaomanikuga. Puud langetatakse 4-5 kaupa.
Soolakute rajamine – ulukite suunamiseks üks kindlamaid meetodeid .
Sõraliste hoole!
Metskits – tähendab eeskätt talvist lisasöötmist, mis tähendab heine söödasõime viimist . Kindlasti jääb ainult henasit muidugi metskitsele väheks. Metskitse talvine sööt peaks koosnema 3 komponendist – koresööt, mahlakas sööt ja jõusööt.
Koresööt on kuivatatud roheline sööt, enamasti hein ja lehisvihad. Hein peab olema kvaliteetne nt lutsern , ristik.
Mahlakas sööt on nt söödakapsas ja – peet (peenestatud). Sobib ka kartul , maapirn , õunad, kuid neid võiks heintega segada, et vältida külmumist.
Jõusööt on tavaliselt teravili. Parim on kaer. Kõlbavad ka tammetõrud, eriti purustatult.
Põder – on Eesti loodusoludega hästi kohanenud ja mingit lisasöötmist ta ei vaja. Teadliku põdrahoole peamine eesmärk on nende loomade eemalemeelitamine inimese rajatud metsakultuuridest, pakkudes neile midagi veelgi maitsvamat.
EESTISSE AKLIMATISEERITUD IMETAJALIIGID : Introdutseerimise aeg ja koht. Algne areaal . Nende edasine käekäik.
Punahirv – 1927 Abrukale, 1970 Saaremaa ja Hiiumaa . Mandrile arvatavasti 1980 Lätist.
Ondatra – 1947 Emajõkke ja Vooremaa järvedesse
Ameerika naarits – enne II maailmasõda toodi karusnahakasvandustesse, pääses puurist loodusesse . Venemaal lasti neid niisama ka loodusesse lahti niiet mõned tulid meile ka üle piiri
Kobras – 1957 Jägala jõkke
Halljänes – mõisnike poolt 19.saj
ULUKIKAHJUSTUSED metsas ja nende vähendamise võimalused.
Suurimad kahjutekitajad metsas: põder, kobras, jänes, metskits, punahirv, hiired (uruhiir).
Põder – ohustab männi- ja haavanoorendikke ning keskealisi kuusikuid, vähem kasenoorendikke. Ka saare- ja tammeuuendust võivad põdrad oluliselt kahjustada. Kärbib võrseid, murrab latvu, koorib puu. Ja nii kõik 3 sõraliste liiki meil siin!
Kobras – ujutab üle veekogude läheduses olevad metsaalad. Tekib liigniiskus, puud kuivavad ning puistu tootlikkus väheneb.
Jänes – närib puukoort ning ka puud. Näksib ka võrseid. Puud kahjustuvad, kuivavad.
Metskits – Üsna ohutu loomake, vähemalt väikese asustustiheduse korral nagu meil praegu. Noortes männi- ja kuusekultuurides kärbib ta kohati puukeste ladvavõrseid. Kahjustab tema elupaikades olevaid võõrpuuliike. Sokud valivad oma sarvede nühkimiseks tavaliselt just need puud, mis pole nende elupaikades eriti levinud, nt lehis.
Punahirv – tekitab samasugust kahju nagu põder.
Hiired – näksivad puukoort.
Praegused kahjustuste vältimise võimalused:
metsakultuuride tarastamine , üksikpuude kaitsmine
repellentide kasutamine – ained, mis lõhna ja maitse tõttu mõjuvad ulukitele peletavalt
kuusekoore kraapimine vaiguerituse stimuleerimiseks
raiejäätmete metsa jätmine ja eksponeerimine kuni kevadeni
ulukite elupaigavaliku suunamine lisasöötmisega (sel on ka omad ohud) ja soolakute paigutamisega
hirvlaste asustustiheduse kontrolli all hoidmine relvaga ja ehk ka suurkiskjate abiga (neid metsakahjustuste piirkonnas mitte küttides)
JAHITROFEED
Eesti ulukitelt on võimalik saada 13 trofeed.
Põder, sokk ja hirv - on võimalik saada sarved
Metssiga - kihvad
Karu, ilves ja hunt - saab kolju ja nahad
Rebane, kährik ja nugis – koljud
Varsti lisandub ka koprakolju!
Trofeesid hinnatakse näitustel, kus neid hindavad litsentseeritud kohtunikud . Andmed kantakse kataloogidesse. Pärast hindamist saavad parimad trofeed medalid (hinnatakse pallide alusel). Trofu kriteerium- loom peab olema kütitud vastavalt jahiseaduse reeglitele. Vastasel juhul trofee ei loe.
Koljude hindamisel on üks osa. Võetakse kõige suurem laius ja kõige suurem pikkus. Need liidetakse omavahel kokku ja saadakse teatud punktisumma (millimeetritäpsus).
Sarvede pikkus, kaal, maht – vajalik trofeede (sarvede) hindamisel. Maht – kaalutakse kuivalt ja vees. Kaaluvahe annab mahu. Teise osana hinnatakse (subjektiivselt) laiuse suhet pikkusele, värvust (mida tumedam , seda hinnatum), kibunate rohkust. Ka seda kui kõrgel nad sarvede peal on kasvanud, kibunapärgi (kui ühtlased ja laiad nad on), sarvede tippude teravust ning värvust.
Kihv – pikkus ja alt laius, ülemisel kihval ümbermõõt. Hinnatakse ka lihvimisjälje suhtelist pikkust. Hinnatakse ka kihval kasvamise harmooniat. Mida mustemad ülemised kihvad on, seda hinnatumad.
Nahk –
1) hunt – kaks mõõtu, sabast ninaotsani ja esikäppade tagant. Mõõdud korrutatakse omavahel ja jagatakse 100-ga. Loeb ka karvade pikkus (10% mõõtude hinnangust). Loeb ka karvastiku ühtlus (10%). Laka võimsus (5%).
2) Ilves – pikkus sabaotsani, kuhu korrutatakse otsa esikäppade vaheline pikkus ja käppade pikkus, summa jagatakse 200-ga. 5% - karvkatte tiheduse eest, 5% - karvkatte täpilsisus, 3% - kõrvatuttide eest, 2% - vurrude eest, 10% - põskhabe ees
Seltsid: Närilised – Rodentia , Jäneselised – Lagomorpha, Kiskjalised – Carnivoria, Sõralised – Artiodactyla
Sugukonnad: hiirlased – Muridae, jäneslased – Leporidae, kärplased – Mustelidae, karulased – Ursidae, koerlased – Canidae, kaslased – Felidae, sigalased – Suidae, Hirvlased - Cervidae
Närilised:
Ondatra (Ondatra zibethicus) – Selts: närilised Sugukond : hiirlased Välimus: sarnaneb kopraga. 0,9-1,3 kg. Saba on paljas , kaetud vaid väheste hõredate karvadega ja lapik – ainult teistpidi kui kopra saba. Tagajala varvaste vahel on vähearenenud ujulestad. Karvkate punakaspruun , esineb ka heledamaid ja hästi tumedaid nn musti ondatraid. Levik: pärit Põhja- Ameerikast . Levinud Euraasia põhjaosas ja Kesk-Euroopas. Arvukus Eestis: 1980 u 70000 isendit, aastakümne paiku isegi 100 000. 20.saj viimasel aastakümnel arvukus oluliselt langes. Enamik kunagistest elupaikadest on ondatravabad. Toitumine: Taimtoiduline, kuid talvel ning toidu vähesuse korral sööb ka loomset toitu. Pilliroog , järvekõrkjas, tarnad , hundinui , limused . Sigimine ; Monogaamne. Sigimine algab kui veekogud jääast vabanevad ning kestab kuni sügiseste külmade saabumiseni. Suve kestel poegivad 2-3 korda. Poegade arv 7-9. Tiinus 25-26päeva. Probleemid: ei tekita probleeme.. vist liiga väike selleks. Lubatud jahiviisid ja aeg: mõrra, piirdevõrgu ja püünirauaga või varitsus - ja hiilimisjahina 1.okt-28.veeb. Ei kütita eriti, ei oma väärtust.
Kobras (Castor fiber ) – Selts: närilised Sugukond: kobraslased Välimus: 20-35kg, Euroopa suurim näriline. 2 pikka oranži lõikehammast. Hambaid 20. Tihe ja pehme tugev nahk. Väga tihe ning pehme aluskarv ja karmim ning pikem pealiskarv. Märgumatu karvastik . Saba on lai ja soomustega kaetud. Tagavarvaste vahel on ujunahk . Omapärane on tagajala teise varba lõhestunud küüs, mis toimib kammina: karvadest parasiitide välja kammimine . Levik: Varem levis kogu Euraasia metsavööndis, kuid hävitati inimeste pootl suures ulatuses (liha, nahk, kopranõre). Taasasustati Eestis 1957.a. 20.saj algus hakati liiki taasasustama mitmetes riikides: Saksamaa, Austria, Prantsusmaa, mitmes venemaa piirkonnas. Arvukus Eestis: hetkel u 17000 isendit ning asurkonna seisund suht hea. Toitumine: taimtoidulised. Suvel vees ning veekogu kaldal kasvavad rohttaimed - nõgesed, tarnad, pilliroog, angervaks. Talvel lehtpuude koored ning oksad . Meeldivad paju, haab , pihlakas , toomingas . Kui muu toit puudub, siis kuused. Sigimine; Jooksuaeg veebruar-märts. 105-107 päevane kandeaeg, seega siis juunikuus, sünnitab 1-4, harvem kuni 5 poega . Imetamisperiood poolteist kuni 2 kuud. On monogaamne. Pesakonnas vanemate paar, sama aasta ja eelmise aasta pojad. Probleemid: Langetatud puud veekogude kallastel ja veevoolu takistamisest tekkivad üleujutused. Tammide ehitamisega ujutatakse üle ka metsaääred, need muutuvad liigniisketeks, puud kuivavad. Tammid takistavad lõhelistel jõuda kudemispaika. Lubatud jahiviisid ja aeg: Kohe surmavad nn Connibear-raudadega ja tulirelvad . Paljud tulirelvast tulistatud loomad upuvad ja neid ei saa kätte.
Mõrra ja piirdevõrguga või taksi ja terjeriga 1.aug-31.märts. Laikaga 1.okt-28.veeb. Varitsus- ja hiilimisjaht või taksi või terjeriga 1.aug-15.apr. Aastaringselt võib kopraid jahtida kahjustuskohtades maakonna keskkonnateenistuse loal, see toimub kas varitsus- või hiilimisjahina või taksi või terjeriga.
Igal aastal 6500-7000 kütitakse. Üldine jahiaeg 1.aug-15.apr
Jäneselised:
Valgejänes (Lepus timidus) – Selts: jäneselised Sugukond: jäneslased. Välimus: 2-6, enamasti 3-4kg. Võrreldes halljänesega veidi ümaramate vormidega. Kõrvalestad alati mustade tippudega, vastu pead vaevu koonuni. Talvel üleni valge, sabatutt 5-8cm pikk on ka suvel valge. Levik: Põhja- Euraasias Islandilt ja Iirimaalt üle Skandinaavia , Baltikumi, Põhja-Venemaa ja Siberi kuni Sahhalinini. Põhja-Ameerika põhjaosas. Euroopas on isoleeritud populatsioon Alpides . Meie alades põhiasukas (erinevalt halljänesest). Arvukus Eestis: Toitumine: Sama mis halljänesel, ainult, et valgejänes toitub metsas, halljänes kultuurmaastikul. Koprofaagia. Sigimine: aastas 2-3 pesakonda . Tiinus pisut kauem kui halljänesel 47-54 päeva ja poegi 2-5. Probleemid: Lubatud jahiviisid ja aeg: Nii hall- kui valgejänesele 1.okt-28.veeb. Koeraga ( hagija , hurt, taks, terjer). Põhiline on hagijas. Valgejänese osa jahisaagis on olnud alati väiksem kui halljänese puhul ning on seda siiamaani.
Halljänes (Lepus europaeus) – Selts: jäneselised Sugukond: jäneslased. Välimus: 3-7kg (enamasti 3,5-5,5kg), suurem kui valgejänes. Halljänese kõrvalest on peast pikem, vastu pead surutuna küündib oluliselt üle koonu . Talvel ei muutu karvastik valgeks. Saba ülalt must, alt valge. Levik: Põhja-Aafrika, peaaegu kogu Euroopa v.a. Island , Iirimaa ning suurem oma Skandinaaviast ja Soomest. Idasa ulatus Kesk-Uuraliteni. Põhja-Eestisse jõudis alles 18.-19. Saj, Liivimaal oli varem levinud. Arvukus Eestis: Toitumine: suvel peamiselt rohttaimed, eelistab liblikõielisi ja kõrrelisi. Ka talvel otsib rohttaimi, kui on kättesaadavad, aga toitub ka puude-põõsaste okstest ja koorest , eelistab haavavõrseid ja –koort. Maitseb paju, pihlakas, õunapuu. Koprograafia – oma väljaheidete söömine. Sellega seeditakse esimesel korral seedimata jäänud toiduosad uuesti ning saab lisaenergiat. Miskit ei lähe kaotsi. Sigimine; Esimene jooksuaeg algab juba veebruari lõpul, märtsi algul. Poegib 2, harva 3 korda aastas. Esimeses pesakonnas palju hukkub, Esimeses pesakonnas 1.2, suvises 4-6 poega. Silmad avanenud ja täielik karvkate. Tiinud 40-44 päeva, imetab 1 kuu. Esineb ka topelttiinus, kaheosalises emakas kummaski sarves erivanuselised looted ja erinevas arenguastmes looted. Probleemid: kahjustab puid (sööb koore ära), puud kuivavad. Lubatud jahiviisid ja aeg: Nii hall- kui valgejänesele 1.okt-28.veeb. Koeraga (hagija, hurt, taks, terjer). Põhiline on hagijas.
Kärplased:
Tuhkur ( Mustela putorius) – Selts: kiskjalised Sugukond: kärplased. Välimus: 0,5-1,5kg, 35-45cm. On üsna hästi ära tuntav oma kirju kasuka poolest: tuhkru aluskarv on hele ja see kumab läbi pikema pealiskarva. Kõhupool on tumedam kui selg, üle silmade jookseb tume vööt ning kõrvatipud on valged. Varvaste vahel on ujunahk. Valge rõngad silmade ja kõrvade vahel. Levik: kogu Euroopa, v.a. osa Briti saartest ja enamus Skandinaavia poolsaarest.Arvukus Eestis: tavaline Toitumine: Üsna liikuvad loomad, kes söövad kõike, millest jõud üle käib (roomajaid, kahepaikseid , pisinärilisi, siile, jäneselisi, kanalisi, putukaid, usse, limuseid). Tähtsaimaks toiduobjektiks on hiired ja kahepaiksed , varakevadel ka raibe . Vähesel määral sööb marju ning toidurohkuse korral kogub varusid. Tuhkur võib korraga murda rohkem saakloomi kui süüa jõuab, seetõttu
on kanakasvatajad vahel väga kurjad tuhkru peale. Sigimine; Jooksuaeg on märtsis- aprillis , tiinus kestab ca 1,5 kuud ning pojad sünnivad mais. Pesakonnas on 4-6 poega, kes iseseisvuvad sügiseks, sünnivad maikuus. Suguküpseks saavad aastaselt. Probleemid: Lubatud jahiviisid ja aeg: kastlõksuga, puult või ehitiselt kohe surmava püünisrauaga, samuti varitsus- ja hiilimisjahina ja jahikoeraga 1.okt-28.veeb.
Naarits (Mustela lutreola) – Selts: kiskjalised Sugukond: kärplased. Välimus: 0,5-1,5kg, kuni 40cm pikk. Naaritsa keha on ühtlaselt tumepruun . Üla- ja alahuul valged (nagu oleks nina piimakaussi pistnud), mõnikord võib rinnal esineda valgeid laike. Ujulestad on tagajalgadel paremini arenenud kui esijalgadel. Levik: Väikesed hääbuvad asurkonnad on säilinud Hispaanias, Prantsusmaal, Rumeenias , Valgevenes ja Venemaal. Arvukus Eestis: I kat kaitse all. Toitumine: Toitub peamiselt konnadest, kaladest, vähilaadsetest, veeputukatest, limustest, pisinärilistest Sigimine; Jooksuaeg on märtsis-aprillis, pojad sünnivad mais. Poegi on peaskonnas 4-5, emapiimast toituvad nad ligi kuu aega ning sügiseks on pojad iseseisvad. Probleemid: Lubatud jahiviisid ja aeg: pole lubatud
Mink (Mustela vison) – Selts: kiskjalised Sugukond: kärplased. Välimus: Mink on jahiuluk . 0,5-2,5 kg, pikkus kuni 45cm. Sarnaneb euroopa naaritsale, kuid on pisut suurem. Ainult alamokk on valge! Isased suuremas kui emased . Levik: pärit Põhja-Ammerikast. Nüüdseks levinud kogu Euroopas. Arvukus Eestis: tavaline Toitumine: sarnaneb naaritsa omaga. Sigimine; jooksuaeg märtsis-aprillis, ning pojad (pesakonnas 4-9) sünnivad maikuus. Väga headel aastatel võib olla kaks pesakonda. Probleemid: tõrjub välja euroopa naaritsa Lubatud jahiviisid ja aeg: varitsus- ja hiilimisjaht ning kastlõks aastaringselt. Jahikoertega ning kohe surmava püünisrauaga 1.okt-28.veeb.
Metsnugis ( Martes martes) – Selts: kiskjalised Sugukond: kärplased. Välimus: 1-2kg, 40-55cm. Keha ülapoole värvus on kollakas - kuni tumepruun, alapool on heledam. Kurgu all on kollakas laik, mis erinevalt kivinugise valgest kaelalaigust ei hargne eesjalgadele. Levik: kogu Euroopas, v.a enamus Pürenee poolsaarest ning Skandinaavia ja Koola poolsaare põhjaosa. Arvukus Eestis: tavaline Toitumine: Lihatoidulised, kuid söövad ka taimset toitu (marju, puuvilju ). Peamiselt söövad putukaid, limuseid, pisiimetajaid, linnupoegi ja -mune, oravaid (eriti metsnugis), raibet. Sigimine; Jooksuaeg on juunis-juulis, kuna nugistel on kärplastele omane soikeperiood ( latentne periood) munaraku arengus, sünnivad pojad alles järgmise aasta aprillis. Poegi ühes pesakonnas 2-4, pojad sünnihetkel pimedad ja abitud, emapiima saavad 2,5 kuud ning täielikult iseseisvuvad 6-kuuselt. Suguküpseks saavad aastaselt. Probleemid: kahjustavad mesitarusid. Lubatud jahiviisid ja aeg: kastlõksuga, puult või ehitiselt kohe surmava püünisrauaga, samuti varitsus- ja hiilimisjahina ja jahikoeraga 1.nov-28.veeb
Kivinugis (Martes foina) – Selts: kiskjalised Sugukond: kärplased. Välimus: 1-2kg, 40-50cm. Värvuselt pisut hallikam kui metsnugis. Rinnalaik on enamasti valge, harva kollakas ja see hargneb esijalgadele. Vastupidiselt metsnugisele on kivinugisel tallaalused talvel karvadeta. Levik: Kesk- ja Lõuna-Euroopas, ka Altais, Hiinas ja Mongoolias. Arvukus Eestis: vähearvukas Toitumine: sama mis metsnugisel.Sigimine; sama mis metsnugisel Probleemid: meeldib närida autode elektijuhtmeid Lubatud jahiviisid ja aeg: kastlõksuga, puult või ehitiselt kohe surmava püünisrauaga, samuti varitsus- ja hiilimisjahina ja jahikoeraga 1.nov-28.veeb.
Mäger (Meles meles) – Selts: kiskjalised Sugukond: kärplased. Välimus: 60-90 cm; kaal 15– 35kg. On jässaka kehaga kärplane, kellel on iseloomulikud kolm koonult algavat valget vööti, mis jooksevad üle lauba ja pea külgedele. Keha alapool on tume (must) ja ülapool hallikas. Kurgualune, kõht ja jalad on mustad. Eeskäpp on tagumisest laiem. Uruloom! Levimise tingimus on, et peab saama ehitada urge . Levik: peaaegu kogu Euroopa, v.a. Põhja-Skandinaavia. Arvukus Eestis: kogu mandril , arvukam Lõuna-Eestis. Hiiumaal teda pole. Toitumine: Tüüpilise segatoidulise loomana toitub mäger putukatest, ussikestest, tõukudest, närilistest. Ta sööb madalas pesitsevate lindude mune ja poegi, konni, tigusid. Olulise osa mägra toidust moodustab taimne toit ( marjad , seened, taimede juured ja teravili), seda eriti sügiseti, kui loomad koguvad endal talve üleelamiseks rasvavarusid, mis võivad moodustada 50-60% looma kehakaalust. Sigimine; Jooksuaeg on juunis-juulis, kuid loote arengus esineb latentsusperiood, ning pojad (keskmiselt 2-4 pesakonnas) sünnivad alles märtsis-aprillis. Imetamine kestab 2-3 kuud ning esimese talve veedab pesakond koos. Mägrad sigivad üle aasta. Probleemid: Lubatud jahiviisid ja aeg: varitsus- vüi hiilimisjaht ning jaht koeraga 1.okt-28.veeb.
Saarmas (Lutra lutra) – Selts: kiskjalised: kärplased. Välimus: 5-15kg, 60-90cm. Saarma keha on sale , lühikeste jäsematega ja voolujooneline . Pea on lai ja madal ning tüürina kasutatav saba on tüve poolt väga jäme. Varvaste vahel on ujulestad. Keha värvus on pruun – selja poolt tumedam, kõhupool heledam. Isased suuremad kui emased. Levik: peaaegu kogu Euroopa v.a. kõige põhjapoolsemad alad, Araabia ja Indo-Hiina poolsaar. Arvukus Eestis: vähearvukas Toitumine: Toit on loomne: esikohal on konnad ja kalad , sööb ka pisiimetajaid (hiired, ondatra, mügri), veelindude pojad, vähid, veeputukad limused. Talvel võib toiduotsinguil liikuda kümneid kilomeetreid – väga külmadel aastatel, mil veekogud jäätuvad, ei saa saarmad kuskilt toitu kätte ja hukkuvad.Sigimine; Paaritumine võib toimuda igal aastaajal, seega võib latentsusperiood olla väga pikk. Loode areneb vaid kaks kuud ning pojad sünnivad veebruaris -aprillis. Emasloom poegib üle 1-2 aasta ja korraga on pesakonnas 1-3 poega. Imetamine kestab 2 kuud ning pesakond jääb esimeseks talveks emaga kokku. Isasloom poegade hooldamisest osa ei võta, kuid kaitseb territooriumi elades eraldi urus pesakonna lähedal. Noored saavad suguküpseks 3. või 4. eluaastal . Probleemid: Lubatud jahiviisid ja aeg: väärtusliku karusloomana on saarmas hinnatud jahiuluk. Praegu on jahipidamine saarmale keelatu.
Pruunkaru ( Ursus arctos) – Selts: kiskjalised Sugukond: karulased. Välimus: Karu kaal 90-200kg. Kohmakas loom, keda katab pikk ja tihe karvastik. Eriti pikad karvad kasvavad turjal ning seetõttu paistab karu küürakana. Sabajupp on karvade sees peidus. Karvastiku värvus kollakaspruun kuni mustjaspruun. Elab kuni 30 aastat. Levik: Ajalooliselt Euraasia ja Põhja-Ameerika, tänapäeval areaal katkendlik. Arvukus Eestis: ~550 2003.a Toitumine: Segatoiduline loom, kuid taimse toidu osakaal on suurem sügisel – marjad, vili, rohttaimed ja silopallide sisu on sügisel oluliseks „nuumtoiduks”. Kevadel on olulisem loomne toit: tõugud, sipelgad , putukad, hiired, linnumunad ja – pojad, raibe. Vajadusel murrab ka suurulukeid ja koduloomi. Võimalusel sööb mett , kuid see on juhuslikuks toiduks – mesilased leiab karu hääle (sumina) järgi, seetõttu saavad karud mõnikord surma kõrgepinge alajaamades. Sigimine; Jooksuaeg on mais-juunis ning munaraku arengus esineb latentsusperiood – tiinus kestab karul ainult 60 päeva. Pojad sünnivad jaanuaris-veebruaris vähearenenutena (oravasuurused, pimedad, karvadeta), kuid kevadeks, talikorterist väljumise ajaks on nad piisavalt hästi arenenud. Pesakonnas on 1-3 (mõnikord kuni viis) poega. Karud ei sigi igal aastal: pojad võõrduvad emapiimast alles 1,5 aastaselt ning jäävad ema hoole alla keskmiselt 3 aastaks. Probleemid:Lubatud jahiviisid ja aeg: Uutes jahieeskirjades karujahiaega enam pole. EL-i nõudel võib edaspisi küttida vaid nn.nuhtluskarusid.
Hunt (Canis lupus ) – Selts: kiskjalised Sugukond: koerlased. Välimus: 110-160 cm; 40-45 kg. Hunt meenutab välimuselt saksa lambakoera, kuid on „ massiivsem ” – laiema pea ja kaela ning madalama rinnaga, tugevamad jalad. Kõrvad pisut kolmnurksed. Saba hoiab hunt seljaga ühel joonel või langetatuna. Pead hoiab ta rahulikus olekus seljaga enam-vähem ühel joonel. Hundi jälgi võib olla väga raske koera jälgedest eristada, kuid reeglina on hundi jäljerida nöörsirge ning käpajäljed on piklikumad kui koeral . Levik: Ajalooliselt kogu põhjapoolkera, praegusel ajal katkendlik. Suurem osa jääb Kanadasse. Arvukus Eestis: ~150 Toitumine: Toitub nii selgrootutest (putukad, limused) kui ka selgroogsetest loomadest (kahepaiksed, roomajad, närilised – sh kobras, jänesed, linnud , kährikud, rebased ja uluksõralised. Sööb ka raibet. Eestis peamisteks toiduobjektideks metssiga ja metskits. Sigimine: Jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris, paarituvad ja poegi saavad vaid domineeriv paar, karja teised liikmed võtavad osa poegade hooldamisest. Tiinus kestab ca 2 kuud, pojad sünnivad märtsis-aprillis Probleemid: Lubatud jahiviisid ja aeg: 2002. Aastast võib küttida 1.aug-31.märts. Levinuim meetod on lipujaht.
Põder (Alces alces) – Selts: sõralised Sugukond: hirvlased. Välimus: Õlakõrgus 180-190cm. Emane 250-350kg, isane 350-500kg. Pikad jalad, kõrge turi, pikk ning kitsas pea, kongus nina. „Habe“ – lõua all rippuv pikkade karvade kaetud nahavolt. Pullidel sarved. Sarved on alguses karvased. Vana põder viskab sarvest peast juba oktoobri lõpus ning siis on jahimehel tgemist, et aru saada, kas on emane või isane. Sarved suurened igal aastal kuni umbes 6, 7 eluaastani, siis hakkavad sarved taandarenema. Põder elab harva üle 10a. Levik: Põder on levinud Põhja poolkera parasvöötmes, Euraasias. Põdrad on jaotatud 8 alamliigiks. Põdra „päriskodu“ on Rootsis. Eestis levinud euroopa põder. Arvukus Eestis: ~12 000. Toitumine: Täiskasvanud põder sööb päevas ~30kg massi. Ta on dendrofaag – sööb puude/põõsaste võrseid, koort, lehti jms. Sööb ka rohttaimi, kuid see on talle raske tänu pikkadele jalgadele. Kõige maitsvam põdrale on pihlakas. Suvel toitub palju kaskedest. Üldiselt sööb suurt osa meie lehtpuudest. Ei meeldi lepp, leeder . Sigimine; Jooksuaeg algab augusti lõpul, saavutab haripunkti septembris ja lõpeb oktoobris . Augusti keskpaigas hakkavad pullid häälitsema. Kui 2 põdrapulli saavad kokku, siis ristavad sarved, et võidelda kumb on tugevam. Kraabivad kiimalohke – maapinna kraapimine ja nende niisutamine uriiniga. Tiinus 227-235 päeva. Vasikad aprilli lõpust ja juuni alguseni , enamus siiski mai esimesel poolel. Poegi 1, 2.. harva 3,4. Piima saavad pool aastat, kuid muud toitu juba kolmandal elunädalal. Suguküpsed 2. Eluaastal. Probleemid: koorivad keskealisi kuuski.. söövad männivõrseid. Lubatud jahiviisid ja aeg: Põdrajaht kestab 15.sept – 15.dets. Ajujaht, alates 1.okt. Kasutatakse ka varitsus- ja hiilimisjahti.
Metssiga (Sus scrofa) – Selts: sõralised Sugukond: sigalased. Välimus: 100-150kg. Pikad tumedad karvad. Kuldil suured kihvad. Kärss. Suht ümarad kõrvad. Levik: kogu Euroopa, v.a. Suurbritannia ja suurem osa Soomest ja Skandinaaviast, Lõuna- Siberist , Põhja-Aafrikast, Aasia lõunaosas. Arvukus Eestis: ~16 000 Toitumine: Peaaegu sama, mis inimenegi. On omnivoor. 2/3 oma toidust saab maad sonkides. Rohttaimed, mugulad, juured, risooid, viljd, marjad, seemned, loomne toit – tõugud, pisiimetajad, raiped, linnumunad. Sigimine: Jooksuaeg novembrist jaanuarini ühes piirkonnas 1-1,5 kuud. Emasloom võib innelda 2x aastas, kui esimene pesakond hukkub. Teine paaritumine kunaiganes. Tiinud 4,5-5kuud, põrsad märtsist maini , põhiliselt aprillis. Keskmiselt 5-8põrsast. Kuldid elavad muidu eraldi, aga jooksuajal ühinevad karjaga. Siis toimuvad kultide vahel vihasesd võitlused ning võitja viljastab kõik karja emased. Probleemid: songivad üles põllumaad Lubatud jahiviisid ja aeg: Pmst aastaringselt. Peamiselt augustis varitsusjaht kaera- ja nisupõldude juures või talvel, kui kasutatakse koera. Lasta ei tohi emiseid.

Metskits (Capreolus capreolus) – Selts: sõralised Sugukond: hirvlased. Välimus: Sale kiiljas kehakuju. 28-29 kg, õlakõrgus 70-80cm, tüvepikkus 110-130cm. Talvekarvas valge tagumik. Elavad harva üle 10a. Vanematel loomadel on kael rohkem longus , pea vaatab maha. Noorel loomal on pea püsti. Aastasel loomal on nägu tume, mida vanemaks kits saab, seda suuremaks muutub valge ring nina juures, samuti muutub heledamaks ka silmade ümbrus. Nägu muutrub üldiselt heledaks. Levik: Euroopa metskits levib Hispaaniast Volga jõeni. Puudub Islandil, Põhja-Skandinavias ja mõnedel Vahemere saartel, Iirimaal . Metskitsede „päriskodu“ on Taanis, Saksamaal, Lõuna-Rootsis, Inglismaal. Seda seepärast, et Kesk-Euroopast on hävitatud suurkiskjad ning raiutud metsade asemele kasvama hakkav taimestik on neile meeldiv toit. Sobilik kliima. Metskits puudus Eestist pmst 16-18saj, sest oli väike jääaeg. Arvukus Eestis: ~ 40000 Toitumine: Sööb kõrge toiteväärtusega taimeosi – pungi, seemneid, vilju , noori puuvõrseid ja –lehti, risoome. Sigimine: Jooksuaeg juulis, augustis. Emaskitsel hakkab ovulatsioon , kui on eelnenud füüsiline pingutus , seepärast ajab sokk teda taga (tavaliselt ringratast). Siis tekivad nn „nõiaringid“. Tiinus kestab 9 kuud. Talled ei järgne emale. Neil on varjevärvus, puudub lõhn. Jäävad nädalaks/kaheks paigale ja ootavad ema. Probleemid:Lubatud jahiviisid ja aeg: sokkudele 1.juun-30.sept. kitsedel ja talledel 1.sept-30.nov. Peibutus -, hiilimis- ja varitsusjaht.
Ilves ( Lynx lynx) – Selts: kiskjalised Sugukond: kaslased. Välimus: 80-110 cm; kaal 8-20 (30) kg. On pikajalgne ja tugeva kehaehitusega kaslane . Suviti kollakaspruun, talvel kahvatum. Tähnid võivad olla selgesti eristatavad või ähmased. Saba lühike, kõrvaotstes 4-5 cm pikkused tutid. Küünised tugevad ja pikad, kuid suurema osa ajast täielikult sisse tõmmatud (tavaliselt ei ole küüniseid jälgedel näha). Levik: Euraasia ja Põhja-Ameerika Arvukus Eestis: ~ 500-600. Min peaks olema 500! Toitumine: Tähtsamaks saakobjektiks on metskits, jänesed ja rebane. Võimalusel sööb maapinnal tegutsevaid linde (kanalisi). Kuigi ilves on hea ronija, ei varitse ta saaki kunagi puu otsas. Suuremaid loomi tapab kõrist hammustamisega, saagi lohistab tavaliselt tabamiskohast eemale. Ilves sööb päevas ca 1,5 kg liha, suurema saagi tabamisel üritab ta seda peita lume või okste alla. Läbikülmunud liha ilves ei söö, seega võib ta külmadel talvedel vähendada oluliselt metskitsede arvukust. Sigimine: Jooksuaeg on veebruarismärtsis, pojad aprillis-mais. Pesakonnas 2-3 poega. Ilvesed ei sigi igal aastal. Probleemid: marutaud , keeritsustõbi. Lubatud jahiviisid ja aeg: 1.dets-28.veeb. Peibutus-, varitsus-, hiilimis- ja ajujaht ning jaht kõikide jahikoertega.
Rebane (Vulpes vulpes) – Selts: kiskjalised Sugukond: koerlased. Välimus: 50-90 cm, kaal 4-10 kg. Punarebane on pika saleda keha, suhteliselt lühikeste jalgade ja koheva sabaga koerlane. Karvastiku värvus on rebasel väga varieeruv , kuid enamasti ikka punaka varjundiga (harva on leitud pruunjas-albinootilisi isendeid), kõhupoolt valge v hall. Koonu küljed, alalõug ja lõuaalune on valged. Levik: Põhja-Aafrikas, Põhja-Ameerikas ja peaaegu kogu Euraasias, v.a. Indo-Hiina. Arvukus Eestis: Toitumine: Rebase peamise toidu moodustavad pisinärilised, jänesed ja nende pojad, linnud. Sageli sööb mardikaid ja teisi putukaid, võimalusel kahepaikseid ja raibet. Sigimine: Jooksuaeg on veebruaris, tiinus kestab ca 2 kuud ning pojad (4-5)sünnivad aprillis. Pesakonda ähvardava ohu puhul tassivad vanaloomad kutsikad teise urgu. Pojad iseseisvuvad sügisel ning suguküpsuse saavutavad nad aastavanuselt. Probleemid: üks suuremaid marutõve edasikandjaid. Lubatud jahiviisid ja aeg: Lubatud peibutus-, varitsemis- ja hiilimisjahina aastaringselt, uru- ja ajujahina ja jahikoertega 1.okt-28.veeb.
Kährikkoer (Nyctereutes procyonoides) – Selts: kiskjalised Sugukond: koerlased. Välimus: 50-90 cm, kaal 4-10 kg. On väikese tüseda keha ja lühikeste jalgadega loom. Kähriku seljakarv on kollakat ja pruuni kuni mustjaspruuni värvi, kõhupool on kollakaspruun. Karvastik on väga tihe, pealiskarvad pikad ja karedad. Levik: Päriskodu on Ida- ja Kaug-Aasias. Arvukus Eestis: Toitumine: Kõigesööja, selgroogsetest toitub närilistest, kahepaiksetest, kaladest, selgrootutest putukatest ja nende vastsetest, limustest. Palju sööb taimset toitu – erinevaid vilju, marju, juuri, mugulaid. Taimse toidu osatähtsus on suurem sügisel. Suur tähtsus on raibetel ja jäätmetel (puhkealadel, prügilates). Sigimine: Jooksuaeg on veebruaris – märtsis, tiinus kestab ca 2 kuud ning pojad sünnivad aprillismais.
Ühes pesakonnas on keskmiselt 5-6 poega. Maksimaalne poegade arv ühes
pesakonnas on Eestis 18, kirjanduse andmetel 24. Poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad (kährikud moodustavad püsivaid paare ), pesakonnad lagunevad sügisel ning suguküpseks saavad kährikkoerad aastaselt. Probleemid: Lubatud jahiviisid ja aeg: Sama mis rebasel.
Punahirv (Cervus elaphus) – Selts: sõralised Sugukond: hirvlased. Välimus: Võimsad sarved isasloomal, Suuruselt metskitse ja põdra vahepealne. Pullid 160-200kg, lehmad sadakond kg. Tüvepikkus kuni 230cm, õlakõrgud 120-150cm. Aastane hirvenooruk on kergesti eristatav oma väiksemate kehavõõtmete poolest – peen kael ja kõrvaltvaates kitsas pea. Sarved on enamasti piiksarved, kuid võivad olla tipust hargnenud. Vanemaks saade muutub pullide kael jämedamaks, moodustub „topeltlõug“, kaelal kasvavad karvad pikenevad, moodustades laka. Elujõulisel pullil moodustavad kael ja pea ühe terviku, niiet pea läheb üle rinnakuks ilma märgatava jõnksuta. Sarvede areng saavutab oma tipu alles 10.eluaastaks. Levik:. Pea kogu põhjapoolkera Arvukus Eestis: 1300 Toitumine: rohu- ja puhmarinde taimed. Erinevalt põdrast ja metskitsest hangib ta toitu ka mullast, nt kartulipõllul mugulaid välja kraapides. Meelsasti sööb puuvõrseid ja –koort, eelistab samuti paju, pihlakat, haaba ja paakspuud. Koorib ka saart ja kuuske. Seevastu männinoorendikke ei kahjusta. Sigimine: jooksuaeg sept ja okt algul. Hirvepullide sarved puhastuvad nahast ning on kasvanud. Tiinus 8 kuud, vasiakid 1-2 sünnivad mai lõpul ja juuni algul.
Probleemid: Lubatud jahiviisid ja aeg: Peibutus-, varitsus- ja hiilimisjaht 1-sept-30.sept ning peibutus-, varitsus-, hiilimis- ja ajujahina jahikoertega (v.a. hagijatega) lehmadele 1.okt-30.nov, vasikatele ja pullidele 31.jaanuarini.
LINNUD: Veelinnud (hanelised ja lauk ). Kanalised, Kurvitsalised ( metskurvits , tikutaja , rohukurvits, mudakurvits ja kajakad). Tuvilised. Kullilised (eriti – kotkad). Vaja teada: ladinakeelne nimetus, kas jahiuluk või mitte, kotkaste puhul ka ligikaudne haudepaaride arv.
Hanelised Anseriformes – rabahani Anser fabalis, suur-laukhani Anser albifrons, hallhani Anser anser, kanada lagle Branta canadensis, valgepõsk-lagle Branta leucopsis, viupart Anas penelope , rääkspart Anas strepera, piilpart Anas crecca, sinikael- part Anas platyrhynchos, soopart Anas acuta, rägapart Anas querquedula, luitsnokk-part Anas clypeata, punapea- vart Aythya ferina, tuttvart Aythya fuligula, merivart Aythya marila, hahk Somateria mollissima, aul Clangula hyemalis, mustvaeras Melanitta nigra, tõmmuvaeras Melanitta fusca, sõtkas Bucephala clangula. Looduskaitse all: väikeluik Cygnus columbianus, laululuik Cygnus cygnus, väike-laukhani Anser erythropus
Kanalised Galliformes – laanepüü Bonasa bonasia, nurmkana Perdix perdix, faasan Phasianus colchicus. Looduskaitse all: rabapüü Lagopus lagopus, metsis Tetrao urogallus
Kurvitsalised – tikutaja Gallinago gallinago, metskurvits Scolopax rusticola, naerukajaks Larus ridibundus, kalakajakas Larus canus, hõbekajakas Larus argentatus, merikajakas Larus marinus. Looduskaitse all: naaskelnokk Recurvirostra avosetta, risla e rüdi Calidris alpina, mudanepp Lymnocryptes minimus , rohunepp Gallinago media, tõmmukajakas Larus fuscus, räusktiir e räusk Sterna caspia, tutt -tiir Sterna sandvicensis, krüüsel Cepphus grylle
Tuvilised Columbiformes – kodutuvi Columba livia , kaelustuvi e. meigas Columba palumbus. Looduskaitse all: õõnetuvi Columba oenas.
Kullilised
Lühemad küsimused:
JAHIEESKIRJAD: Näiteks: Millal võib küttida hanelisi? Kes peab koostama kollektiivjahist osavõtjate nimekirja? Millised ulukid on suurulukid? Jne.
Hanelistele, laugale e vesikanale, kajakalistele, tikutajale ja laanepüüle võib pidada peibutus- või varitsus- või hiilimisjahti ning jahti jahikoeraga, välja arvatud hagijaga, ning arvukuse reguleerimise eesmärgil jahti kajakalistele kastlõksu või varesemõrraga 20. augustist 31. oktoobrini.
Suurulukid on: põder, metskits, metssiga, punahirv, pruunkaru, hunt, ilves. Ülejäänud on väikeulukid!
Peab koostama kollektiivjahil osavõtjate nimekirja!
JAHIRELVAD JA LASKEMOON: Näiteks: Mida tähendab tshokk? Mida tähendab jahipüssi kaliiber 12? Mis on ääretulepadrun ja milliseid ulukeid võib sellega lasta? Jne.
Tšokk – jahipüssi otsas, rauaõõnes on tšokid, mis suruvad haavlid kokku, et need ei lendaks laiali püssist välja tulistamisel.
Kaliiber on tulirelva rauaõõne, kuuli läbimõõt. Mida väiksem kaliiber, seda suurem kuul! Siledaraude relva puhul ei tähista kaliiber relvaõõne läbimõõtu, vaid kui mittu ümarkuuli saab sellele relvale valada ühest inglise naelast puhtast pliist . 12 kaliibrile, mis on tänapäeval kasutuses olevatest sileraudsetest jahirelvadest ja teenistusrelvadest enamlevinuim ja jämeda rauaõõnega saab naelast tinast valada 12 ümarkuuli, kaliibrile 16 saab 16 kuuli.
sileraudse püssi padrun
kesktulepadrun – padrun, milles püssirohu süütamiseks vajalik süüteaine on padrunipõhja keskel asuvas sütiku kapslis
ääretulepadrun – padrun, milles püssirohu süütamiseks vajalik süüteaine on padrunipõhja äärikus.
Ääretulepadrunit võib kasutada ainult nugiste, tuhkru, mingi, ondatra ja lindude, välja arvatud haneliste ja laugu, laskmisel.
Et jahti pidada peab relv olema vähemalt 40cm pikk. Üldine jahipüssi raua pikkus on 72cm.
Vintpüss peab vastu ligikaudu 5000 lasku. Vindisamm, see on nii pikk samm, kui kuul teeb rauas ühe täispöörde ümber oma telje.
Kuul – kaliiber X kesta pikkus
Täismantel – kuul ei lähe kehas laiali, tina ei paista.
Poolmantel – kuul läheb kehas laiali (tapab selle, kellele pihta läheb).