Eesti imetajad (0)

PÕDER (Alces alces) hirvlaste sugukond , põdra perekond. Põder on suurim hirvlane ja suurim maismaaimetaja Euroopas.
Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas . Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune , emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi.
Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas.
Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest . Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, kahe- kuni kolmeaastastel kahe- või kolmeharulised ja nii edasi. Võimsamaid sarvi kannavad põdrad tavaliselt 5–10 aasta vanusena, seejärel muutuvad need taas väiksemaks. Kuju järgi eristatakse pulksarvi ja kühvelsarvi. Nende esinemine põdrapullidel sõltub peamiselt isendite elukohast. Levila lõunapoolsetel aladel esineb rohkem pulksarvedega loomi ning mida enam põhja poole liikuda , seda rohkem kühvelsarvedega isendid domineerima hakkavad. Reeglina ei kanna põdrad sarvi aastaringselt . Vanemad pullid heidavad sarved maha tavaliselt novembris. Noored pullid võivad sarvedega olla veel jaanuaris. Uued sarved hakkavad kasvama aprillis . Algul on nad pehmed , luustumata ja kaetud nahaga. Maksimaalse suuruse saavutavad augustis või septembris. Selleks ajaks on sarved luustunud ning nahk hakkab maha pudenema.Põdrapullid kasutavad oma sarvi eelkõige selleks, et põdralehmadele ja rivaalidele muljet avaldada.
Elupaik ja eluviis -  jõe-, järve- ja soorikkad suuremad metsaalad. Samuti noorendikud ja võsastikud. Põder vahetab sessoonselt elupaika. Suvel võib kohata teda peaaegu kõikides metsatüüpides. Näiteks raiesmikel, veekogude ääres, sooveerel ja mujal. Talvel koonduvad põdrad paikadesse, kus leidub kergesti kättesaadavat toitu: männinoorendikesse, pajustikesse. Enamasti elavad põdrad üksikuna või väikestes rühmades. Talvel võivad koonduda väikestesse karjadesse.
Toitumine - Põder sööb puude ja põõsaste võrseid, lehti, okkaid ja koort. Leningradi oblastis läbi viidud uurimus näitas, et põder tarbib toiduks 30 puu- ja põõsaliiki ning 60–70 rohttaimeliiki. Põhitoiduks on neist vaid mõned liigid. Puudest -põõsastest mõned pajuliigid, haab , pihlakas, kadakas , saar, mänd , kuusk ja kask . Rohttaimedest pohl , mustikas, tarnad ning paljud soo- ja veetaimed . Suvel toitub põder lehtpuude ja -põõsaste lehtes võrsetest. Peamiselt eelistab kaske , pihlakat ja paakspuud. Suvel sööb ka rohttaimi, sealhulgas veetaimi. Veetaimi sööb eelkõige seepärast, et neis on kõrge naatriumisisaldus. Sügisel ja kevadel tarbib rohkem puhmarinde taimi ja puukoort. Talvel toitub põder peamiselt puuvõrsetest, eelistades paju, haaba, pihlakat, kadakat, paakspuud ja saart . Harvemini sööb kaske ning väga harva leppa.
Sigimine - Põdrad saavad suguküpseks mullikaeas. Jooksuaeg hakkab tavaliselt augustis ja lõpeb oktoobris. Augusti keskpaigast hakkavad põdrapullid häälitsema. Nende häält võib kirjeldada kui madalat ohet. Häälitsuste ülesandeks on anda teada emasloomale oma asukohast ning ähvardada teisi pulle – konkurente. Nõrgemad pullid, kuuldes tugevama häält, tavaliselt vaikivad ja tõmbuvad tagasi. Kui aga hääle järgi tundub tegu olevat võrdväärse või nõrgema vastasega , siis tuleb pull ligidale, et vahekorda klaarida. Võrdsed pullid ristavad ka sarvi. Omavahel mõõtu võttes võivad loomad sarvipidi kinni jääda ja selle tagajärjel hukkuda. Tavaliselt lõpeb jõuproov ilma tõsisemate vigastusteta. Peale konkurentidega tegelemist pöörab pull tähelepanu lehmale. Isasloom liigub emaslooma läheduses ning ootab lehma indlemise algust. Pull võib viljastada kuni seitse lehma. Haaremeid põdral ei teki. Pull viibib lehmaga koos enamasti 10–14 päeva. Kui põdralehm jääb esimesel indlemisel viljastamata, siis indleb ta uuesti umbes kolme nädala pärast. Korduv indlemine suurendab pullide vähesuse korral viljastamise tõenäosust. Indlevad lehmad eritavad spetsiifilist lõhna ja teevad oigavaid häälitsusi, et isasloomad neid kergemini üles leiaks. Tiinus kestab 227–235 päeva. Vasikad sünnivad aprilli lõpust kuni juuni alguseni. Suurem osa mai esimesel poolel. Noorematel lehmadel on vasikaid üks, keskealistel ja vanematel kaks. Kolme või nelja järglast esineb väga harva. Vasikad toituvad emapiimast umbes pool aastat. Muud toitu hakkavad nad tarvitama juba kolmandal elunädalal.
Eluiga - Põdra keskmine eluiga looduses on 5–12, maksimaalselt 22 aastat, vangistuses kuni 27 aastat. Emasloomad elavad enamasti kauem kui isasloomad.
Vaenlased - Põdra suurimaks vaenlaseks on inimene, kes kütib põtra liha ja trofee saamiseks. Looduslikke vaenlasi on põdral küllaltki vähe. Peamisteks vaenlasteks on karu ja hunt.
METSKITS (Capreolus capreolus) on hirvlaste sugukond, metskitse perekond, sõraline.
Välimus - Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul kahe harulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Seetõttu on ka nende arvukus näiteks Alutaguse põlistes metsades olnud alati madal, samas kui see mujal Eestis on enamasti üsna kõrge olnud. Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed .
Toitumine - Suvel toitub metskits enamasti rohttaimedest, talvel okstest ja võrsetest.Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke.  
Sigimine - Juuli lõpust augusti lõpuni on metskitsede paaritumisaeg. Sel ajal on kuulda sokkude võimsaid haugatusi ja kitsede vaikset piiksumist. Kui kaks sokku kohtuvad, hindavad nad üksteise sarvi, kehaehitust ja julgust. Kui on näha, et üks sokkudest ei ole piisavalt kogukas, et teisele vastu astuda, siis nõrgem põgeneb. Kui aga mõlemad sokud arvavad , et on piisavalt tugevad, siis hakkab rammukatsumine. Võideldakse seni, kui üks sokkudest põgeneb või hukkub. Tugevam sokk saab õiguse emasega paarituda. Mai lõpus sünnivad kitsel 1-3 hästiarenenud talle. Vastsündinud talled jäävad oma sünnipaika nädalaks ajaks lamama. Kui neile metsas käies peale sattuda ei püüagi nad põgeneda, sest põgenemisinstinkt pole neil veel arenenud. Nädala aja pärast hakkavad talled juba koos emaga ringi liikuma.
Vaenlased - Neid murravad ilvesed , karud, hundid ja isegi rebased . Palju metskitsi hukkub ka viljakoristustöödel ja autoteedel , heinakoristustöödel.
METSSIGA (Sus scrofa) on sigalaste sugukond, sea perekond.
Välimus - Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa . Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased . Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Metssead kaaluvad kuni 300 kg.
Eluiga - Metssea eluiga on tavaliselt 9–10 eluaastat , kuid ta võib elada isegi kuni 25 aasta vanuseks.
Elupaik ja eluviis - Metssead on üldiselt öise eluviisigia ning aktiivsed peamiselt varahommikuti ja hilisõhtuti. Keskmiselt 4–8 tundi päevas otsivad nad süüa, mis on üldiselt sotsiaalne tegevus koos grupiga. Päevasel ajal puhkavad nad varjulistes kohtades, näiteks põõsastes. Metssead on üldiselt seltskondlikud loomad. Nad moodustavad karju, mille suurus oleneb nende asukohast ja aastaajast. Enamasti ei ületa karja suurus 6–20 isendit, kuigi on avastatud ka saja- ja enamaliikmelisi gruppe. Karja moodustavad enamasti täiskasvanud emased ning nende noored järeltulijad .
Vanemad isased väljaspool sigimisperioodi üldiselt gruppides ei ela. Igal metsseagrupil on oma territoorium , mis katab umbes 20 ruutkilomeetri suurust ala. Oma territooriumi märgistavad nad haisvate eritistega: sülje ja väljaheidetega. Grupp püsib tavaliselt oma territooriumil. Lahkub vaid siis, kui toiduvarud on otsakorral. Veekogu lähedus on neile väga tähtis ja seda teadmist kasutavad ära ka jahimehed. Metssead suhtlevad omavahel, kasutades eri sagedusega röhatusi, karjeid ja möirgeid. Neid häälitsusi kasutatakse territooriumi tähistamisel, paaritumisel ning võitlustel. Suheldakse ka üksteise kehaeritisi nuusutades. Metssead on tuntud oma agressiivse temperamendi poolest. Kui metssiga üllatada või teda nurka suruda, siis ta kaitseb ennast kogu oma jõuga. Isegi kui metssiga on kurnatud või vigastatud, ründab ta kõhkluseta. See kehtib eriti just emise puhul, kes on koos oma põrsastega. Isased ja emased ründavad erinevalt, kuna nende kihvad on erinevad. Isaste kihvad ulatuvad suust välja, nemad ründavad pea madalal sööstes. Emased metssead, kelle kihvad pole nähtavad, hammustavad oma vaenlasi. Vastupidiselt levinud uskumusele, et metssead on räpased loomad, hoiavad nad ennast väga puhtana. Nende harjumusel mudas püherdada on mitu funktsiooni. See jahutab nende keha kuumadel suvepäevadel ning muda kaitseb neid omakorda kõrvetavate päiksekiirte eest. Muda aitab kaasa haavade ravimisele, mis võivad olla tekkinud nii võitluste käigus kui ka okkalises alustaimestikus liikudes. Äärmuslikel juhtudel, kui on kuiv periood, võib metssiga pinnase üles kaevata ning sinna urineerida, et siis tekkinud loigus püherdada.
Toitumine - Metssiga on omnivoor ehk kõigesööja, kuid enamasti sööb ta taimset toitu. Tänu äärmiselt heale haistmismeelele leiab metssiga suure osa oma toidust maad sonkides, toiduks on taimede juured, risoomid ja mugulad. Metssead võivad tekitada kahju põllumajadusele, rüüstades vilja- ja kartulipõlde. Määrava osa toidulauast moodustavad talvel ja sügisel tammetõrud. Loomsest toidust sööb ta meelsasti vihmausse, vastseid , tõuke, putukaid, roomajaid ja kahepaikseid , pisiimetajaid, loomaraipeid ning ka linnumune . Nälja korral võib esineda ka kannibalismi.
Sigimine - Jooksuaeg algab novembris ja lõppeb jaanuaris. Sel perioodil liituvad ka kuldid karjaga. Sigimisperioodil võitlevad kuldid emaste pärast üsnagi veriselt ja vägivaldselt. Kuldid kasvatavad vigastuste tõsisuse vähendamiseks endale naha alla paksu sideainest kilbi, mis kaitseb konkureeriva kuldi kihvade eest. Tugevaim kult omandab õiguse viljastada kogu karja emised . Tiinus kestab 4,5–5 kuud ning põrsad sünnivad aprillis ja mais. Poegimiseks meisterdavad emised pesad , kasutades kulu, sammalt, oksi. Pesa ehitatakse tavaliselt mõnda tihnikusse või kuusealusesse. Emised toovad ilmale pesakondi suuruses 1–12 (keskmiselt 5–6 põrsast). Emisel on esimesed nisad piimarikkamad kui tagumised , mis tekitab põrsaste vahel konkurentsi. Põrsad toituvad esimesel paaril nädalal ainult emapiimast. Pärast seda hüljatakse pesa ning hakatakse tarvitama lisaks emapiimale ka muud toitu. Täielik üleminek muule toidule toimub umbes neljandal elukuul.
Vaenlased - Täiskasvanud metsseal on looduslikke vaenlasi üsna vähe. Suuremateks vaenlasteks on inimene ja suuremad loomad, nagu karud, hundid. Põrsastele on ohtlikud ka näiteks ilvesed.
HUNT ( Canis lupus) kiskjaliste selts, koerlaste sugukond, hundi perekond.
Elupaik - Hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel. Praeguseks on tema arvukus kahanenud Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Talvel elavad hundid kindlal maa-alal, mille piire pidevalt kontrollitakse ja märgistatakse kutsumata külaliste eest. Suurtele sõralistele peetakse jahti terve karjaga. Ajujahi taktika kasutamisel on osa karja liikmetest jälitaja rollis, teine osa aga varitseb parajat hetke ründamiseks. Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad. Eesti alad on aga enamasti kultuuristatud ja hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades. Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas ise.
Välimus - Hunt on 110–160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 30–50 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Saba on 35–50 cm pikk. Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv , kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas.Hundil on terav haistmine ning kuulmine . Hundid ka näevad paremini kui teised koerlased.Hunt on peamiselt ööloom , tema tegutsemisrütm võib varieeruda sõltuvalt elupaigast ja aastaajast.
Eluviis - Hunt võib elada tehistingimustes 16 aastat. Looduses ei ela nad kunagi nii kaua. Vanurid tõrjutakse karjast välja surema või süüakse lihtsalt ära. Hundid elavad eri eluperioodidel kas karjas või paaridena . Karjades liiguvad hundid sügisest kevadeni. Kari moodustub vanast isas - ja emashundist ning nende eelmise ja sama aasta poegadest. Karja juht on emasloom. Perekarjad võivad talvel ühineda ka suuremateks liitkarjadeks. Tavaliselt on Eestis elava karja suurus 2–11 hunti. Vahel on karjas ka juhtpaari õed-vennad, mõnikord ka võõrad. Tavaliselt on karjas kuni 3-aastased noorloomad, just selles vanuses saavad nad täiskasvanuks ja kui nad pole haiged või nõrgad, lahkuvad nad karjast. Hundikari liigub täpses reas. Tavaliselt on reas kõige esimene üks juhtpaarist, kuid kui lumi on väga sügav ja huntidel on raske liikuda, siis vahel osutub ka "teemeistriks" mõni nn. tavahunt. Kõik teised karjaliikmed astuvad täpselt juhi jälgedes, vaid siis, kui aetakse mõnd looma taga või on teel takistus, kaldutakse rajalt kõrvale. Tänu sellele on väga raske aru saada, mitu hunti on jälgi pidi liikunud.
Võimuredel mängib huntide juures tähtsat rolli ja iga looma positsioon karjas tehakse selgeks juba kutsikapõlves. Suvel elavad poegi kasvatavad hundid paarides. Heidikutest loomad või ka üksikud "mässajatest" noored isased võivad elutseda eraklikult. Hunt on monogaamne loom, paarid püsivad kogu elu. Ka poegade eest hoolitseb hundipaar koos. Kokku saadakse sügisel, et siis juba veidi vanemaks saanud kutsikatele jahipidamist õpetada.
Sigimine - Huntide jooksuaeg on jaanuaris- veebruaris . Emahundi ellujäävate järglaste hulk sõltub toitumistingimustest, asustustihedusest ja tema positsioonist karjas. Juba märtsi lõpus jäävad hundid paiksemaks ning pöörduvad pesapaika-suvekorterisse. Pesaks valitakse võimalusel veekogu läheduses vana rebase - või kährikuurg. Hunt võib urgu vajadusel süvendada. Pärast 62–65-päevast tiinust sünnivad aprillis kaetud kõrvadega pimedad kutsikad . Tavaliselt on pesakonnas 5–7 kutsikat, kuid nende arv võib ulatuda ka üle kümne. Kutsikad kaaluvad 300–500 g. Silmad avanevad 10–12-päevaselt. Kõik kutsikad ei suuda esimesi elunädalaid üle elada, ükskõik kui palju nende eest ka hoolitsetakse. Kutsikad saavad nägijaks 9–12 päeva vanuselt ja nädal või paar hiljem hakkavad lõikuma piimahambad . Umbes poolteist kuud saab pisipere põhitoiduna piima, kuid juba pärast esimeste hammaste tulekut hakkavad vanaloomad kutsikatele andma ka poolenisti seeditud lihaollust. Hiljem lisanduvad toidulauale väiksemad loomad, murdmise õpetamiseks võib saak olla veel poolenisti elus. Kolmekuuselt hakkavad piimahambad vahetuma jäävhammaste vastu, kasv kiireneb ja umbes kaheksakuune noor hunt on saavutanud juba täiskasvanu suuruse. Emased saavad suguküpseks kahe-, isased kolmeaastaselt. Poegade kasvatamisega tegelevad isa- ja emahunt koos. Pesa rajatakse varjulisse, raskest ligipääsetavasse kohta veekogu lähedale.
Toitumine - Hunt on tugev kiskja ja suudab saaklooma kaua jälitada, sest on vastupidav jooksja . Ta võib korraga ära süüa 10 kg liha, aga võib ka kümmekond päeva järjest nälgida. Tavaliselt sööb hunt siiski päevas umbes 2 kg liha, parimal juhul 7–8 kg. Hundid peavad jahti organiseerunud karjana, kus igaühel on oma ülesanne. Talvel toitub hunt sõralistest, jänestest ja ka pisematest kiskjatest. Suvel kütitakse koduloomi ning närilisi, ära ei põlata isegi putukaid ja linnumune. Hunt võib spetsialiseeruda ka kindlale saakloomale, sealhulgas koerale. Hundid kasutavad koerte küttimiseks mitmesuguseid kavalusi: peibutavad koeri inimestest eemale ja võtavad neid isegi jahil ajust maha. Karjaline eluviis võimaldab murda vahel ka suuremaid loomi, näiteks põtru. Arvatakse, et põdra murdmiseks peab karjas olema vähemalt kolm hunti. On välja arvutatud, et hunt sööb aastas ümmarguselt 40 kitse , peale selle kümmekond metssiga. Toitumisterritooriumi suurus sõltub looduslikest tingimustest. Rikkaliku toidubaasiga metsaaladel on see 100–120 km², avatud maastikel võib territooriumi suurus küündida üle tuhande ruutkilomeetri. Üksikutel juhtudel ulatuvad hundikarjade ränded tuhandete kilomeetrite taha. Suviti piisab väiksemast maa-alast, talvel võib see oluliselt suureneda, sõltudes saakloomade paiknemisest ja nende rännetest. Kindlasti on tuttav selline mõte, et hunt on metsa sanitar, kes kütib haigeid või vigaseid loomi ning piirab näriliste ja sõraliste arvukust.
ILVES ( Lynx lynx) kaslaste sugukond ilvese perekond.
Välimus: Ilves on kõrgete jalgadega ja ümara peaga. Kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatutid. Käppadel on tal sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud muutes niimoodi kergemaks lumes liikumise. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kilo. Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib ilvestel varieeruda punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid. Kõhupoolt on ilvesed tavaliselt valged.Mida põhja pool ilves elab, seda suuremaks ta kasvab. Ilvese õlakõrgus on 60–75 cm. Saba on lühike, 15–23, kõige rohkem 31 cm. Saba pikkus on ilvesele eluliselt tähtis. Võib-olla takistaks pikk saba ilvesel jäneste jahtimist, sest jänesed nagu ahmidki ületavad kõrgeid hangesid paremini kui ilvesed. Sellepärast jahivad ilvesed sügava lumega pigem sõralisi kui jäneseid. Euraasia ilvesel on silmatorkavalt pikad jalad. Esikäpad on tagakäppadest suuremad. Päkad on laiad ja karvased, mistõttu saab ilves kõndida kohevas lumes. Talvel on käpaalune karvkate väga tihe. Ilvesel on 18 küünist: kummalgi tagakäpal 4 ja esikäpal 5 küünega varustatud varvast. Küüned on ilvesel enamasti sisse tõmmatud.  Ilvestel on ülihea kuulmine. Selle tagavad neile kõrvatutid, mis on keskmiselt 2 cm, talvel kuni 4 cm pikad. Kõrvatutid on musta värvi ja silmatorkavad. Haistmismeel on kaslastel nõrk ja nägemine (vähemalt lähedale) pole kaugeltki täiuslik.  
Toitumine - Eestis murrab ilves toiduks peamiselt valgejäneseid ja metskitsi, sobivad ka närilised , linnud ja teised kiskjad , näiteks kährikud ja rebased. Talvel eelistavad ilvesed jahtida sõralisi. Inimest ründab ilves üksnes haavatuna. Ilvesed nagu ka teised kiskjad ei püüa terveid tugevaid loomi. Euraasia ilvese toidusedelis moodustavad jänesed kolmandiku, metskitsed ligi poole. Jäneste epideemiad ja arvukuse kõikumine toovad ilveseperre nälja. Nii võib ilveste arvukus samuti väheneda, koguni 10 korda, nagu selgus uuringust, mis tehti Uuralis. Euraasia ilvese põhitoit on siiski väikesed sõralised, eriti metskits, mägikits ja muskushirv. Väiksemaid saakloomi kütib ta ainult siis, kui suuremaid napib. Ilves murrab Eestis keskmiselt 5,4 metskitse kuus ja 65 kitse aastas. Seoses metskitsede arvu vähenemisega on ilvesed hakanud murdma kopraid.  Toitumise osas on ilvesele suurim konkurent hunt. Hundi leviala on ilvese omast suurem ja ühtlasem. Kus elab palju hunte , seal on ilveseid vähe.
Jahipidamisviis - Ilves ärkab tavaliselt üks tund enne pimedaks minemist ja läheb jahile. Kui jaht õnnestub kohe, puhkab ilves hommikuni ja läheb taas jahile või jalutuskäigule mööda oma valdusi, mõned aga heidavad magama alles tund enne päikesetõusu. Ilvesed eelistavad käia alati mööda samu radu ja jahtida kindlal alal. Kuigi ilves on hea ronija, varitseb ta saaki maapinnal. Öeldakse, et ilves on parim hirvearst. Kui hunti nimetatakse metsasanitariks, siis ilves on tema kõrval halastajaõde.  Ilvesed võivad rahulikult nälgida kaks päeva nädalas, kuid mitte üle selle. Nälga suremine ei ole talvel kuigi harv nähtus. Talve jooksul vajab üks ilves ellujäämiseks 80 jänest. Normiks võib pidada ka ühte jänest 4 päeva jooksul, sest üle poole jänesest ilves tavaliselt korraga ära süüa ei jõua. Perele kulub üks jänes või pool hirve päevas. Täiskasvanud ilves sööb 1–2 korda päevas 0,5–1 kilo korraga, on registreeritud ka üksikud 1,5–2,3 kilo söömise rekordjuhtumid. Keskmiselt süüakse 20-kilone saakloom ära umbes 60 tunniga. Ilves püüab oma saagi kätte saada mõne otsustava hüppega; kui see ei õnnestu , siis ta saaklooma jälitama ei hakka. 5–15 meetrit on maa, kus ilvese rünnak võib kanda vilja, lumisel ajal veelgi vähem. Lumes olevat hiirt või lindu tabab ta aga eksimatult - ilves võib hüpata kuni 7 meetri ja sukeldub saagi järgi lumme. 120 meetrit on kõige pikem maa, mida nähti ühte suurt ja ilmselt väga näljast ilvest kunagi hüpetega ületamas, ent saak lipsas minema. Üle 20 meetri ilves tavaliselt saaki ei jälita.
Elupaik ja eluviis - Ilvestele meeldivad tihedad kuusikud, sest kevadeti aitavad kuuseokkad vabaneda talvekarvadest. Pesa teeb ta maha tihnikusse. Talvel meeldivad ilvestele männikud , sest sinna kogunevad metskitsekarjad. Ilvestele sobivad veel haavikud-kaasikud ja kaljumaastikud. Ilvesed vallutavad 2000-meetriseid mägesid , kuid kivised mägismaad neile siiski elamiseks ei sobi. Erandina on ilvest kohatud metsatus Dagestanis, kus ta punailvese kombel rahuldub põõsastega. Ilveseid elab ka peaaegu ilma metsadeta Pamiiris jaHimaalaja alpiluhtadel. Enamasti hoiab ilves metsa ligi. Seal, kus vanemad metsad segunevad noorendike ja raiesmikega ning kus on oja, jõgi , mõned rabalaigud või isegi üleujutatavad orud, võib olla ilvese elukoht.   Igal isailvesel on sõltuvalt vanusest ja saakloomade arvukusest keskmiselt 100–200, harvem 300 ruutkilomeetri suurune või veelgi suurem eluala, Eestis kuni 100 km². Iga isase territooriumil elab mitu emast.
Sigimine - Kuigi ühel isasel on mitu "naist", võtab isailves poegade kasvatamisest osa, õpetab, hooldab ja toidab neid vahel. Ilvesepojad jäävad ema juurde mitmeks aastaks, lahku minnakse vaid toidunappuse pärast. Alguses noorilveste ja vanemate jahialad kattuvad.  Suguküpseks saavad emased ligi kaheaastaselt (22 kuu vanuselt), isased aga alles kahe ja poole aasta ehk 30 kuu vanuselt. Pulmadest võetakse osa varemgi, kuid pereloomiseks ollakse veel liiga noored ja pojad on sageli eluvõimetud. Pesapaigana eelistab ilves kõrvalisi ja raskesti ligipääsetavaid tuulemurde ja tihnikuid. Kodu ehitamisega ilves palju vaeva ei näe, pesa on lihtsalt sambla ja rohuga vooderdatud lohk. Ilvesel sünnib 2,5 kuud pärast " pulmi " tavaliselt 1–3 poega , mõnikord võib neid olla ka 5 - igaks juhuks. Ema imetab poegi 2–4 kuud, siis hakkab neile õpetama lihasöömist. Emailves lõpetab imetamise , kui pojad on umbes pooleaastsed.  Vastsündinud ilvesepojad kaaluvad 195–210 (harvem kuni 400) grammi ja on pimedad. Neil ei ole veel ilveste kõige märgatavamat tunnust – kõrvatutte; need muutuvad märgatavaks 40. elupäevaks ja arenevad täiesti välja alles 20. elukuuks . Ilvesepoegade kuulmekäigud on algul suletud kilega. Nägijaks saavad nad 12. päeval. Kahe nädala vanuselt hakkavad tulema piimahambad. See lõpeb kolmekuuselt ja viiekuuselt hakkavad tulema püsihambad. Ilvesepojad vajavad ema pidevat hoolt kuni 10 esimest elukuud. Alles poolteiseaastaselt on nad umbes sama suured kui täiskasvanud ilves ja kaaluvad kuni 15 kilo.  Noortele ilvestele tuleb kasuks, kui nad saavad olla oma ema lähedal (ema valdustes) kuni nad on aasta ja 9–10 kuu vanused. Nii nad võimalust mööda ka teevad ja alles siis, kui on õppinud kõike vajalikku ning saavutanud rahuldava füüsilise vormi, alustavad nad iseseisvat elu. Uued pojad sünnivad emasele tavaliselt siis, kui eelmised pojad on kaheaastased. Juhul, kui pojad hukkuvad varem, paaritub ema kohe uuesti. Reeglina poegivad emased üle aasta või kui see juhtub tihedamini, siis ei jäta nad erinevalt kodukassidest oma eelmisi poegi saatuse hooleks.  Ilves on kõige aktiivsem õhtuti ja hommikuti ning ta puhkab peamiselt keskpäeva ja kesköö paiku. Jooksuaeg on ilvestel veebruaris - märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus. Pesa kujutab endast sageli vooderdamata lohku. Silmad tulevad ilvestele pähe kahe nädala vanuselt. Piima imevad pojad kahe - kolme kuu vanuseni. Pesa jäetakse maha pärast seda, kui noored hakkavad koos emaga jahil käima.
Eluiga – keskmiselt 17 aastat.
PRUUNKARU  ( Ursus arctos) on karulaste sugukond, karu perekond. Pruunkaru on suurim Eestis elav kiskjaline ja suurim Euroopa mandriosas elav kiskjaline.
Välimus - Ta on suur, massiivne , hele- kuni tumepruuni karvaga. Saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud. Poegadel on kaela ümber valge krae , mis vahetevahel on säilinud ka vanaloomadel. Karule on iseloomulik see, et ta kõnnib talla peal. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Karu on Eesti mandriosal küllaltki tavaline loom, kelle arvukus on käesoleva sajandi jooksul tunduvalt suurenenud, ulatudes kaasajal rohkem kui viiesaja isendini. Nagu kõigil karulastel, on pruunkarul tugev, jõuline kehaehitus . Reeglina on nende luustik tugevam kui teistel karulastel. Nagu teistelgi karulastel, on pruunkarul peeniseluu ja lühike juppsaba. Pruunkarule eriomane tunnus on lihaskühm õlgade kohal, mis annab esijalgadele lisajõudu. Nagu kõigil karulastel, on pruunkarul raske, massiivne pea esileulatuva koonuga. Võrreldes sageli sama värvi baribaliga on laup märgatavalt kõrgem ja koon nõgusalt võlvitud. Kõrvad on eemalseisvad ja ümarad, silmad väga väikesed. Kukal on lühem kui jääkarul. Kael pöördub hästi. Karu on levinud kõikjal mandri-Eestis, välja arvatud Võru ja Valga maakonnas.
Toitumine - Hammastiku ehituse järgi on karu kõigesööja. Valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad , seened, seemned, kalad , puude lehed ja putukad (suvel põhitoidusena sipelgad ). Palukesi läheb mahukasse kõhtu hulganisti. Karu jaoks on eelistatud maiuspalad kaer ja mesi, mida tal aga õnnestub harvemini hankida. Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel – enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda. Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama.
Elupaik - Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike. Karud liiguvad ringi peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval. Päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. Karu nägemise looduses teeb veel raskeks ka see, et inimese juuresolekust märgates eelistavad nad eemale minna.
Talveuni - Pruunkaru taliuinaiku kestus varieerub piirkonniti, enamasti vältab see 4–5 kuud. Taliuinakuks valmistudes tõuseb karu kehakaal kuni 35%. Talvitumiseks kasutab karu pinnaselohke, varjulisi kohti tuulemurrus. Uinaku ajal karu ainevahetus aeglustub ja kehatemperatuur langeb 3–5 kraadi võrra. Suurima osa uinaku ajal vajaminevast energiast (90%) saadakse rasvkoe lagundamisest. Tiined emased ka poegivad taliuinaku ajal.
Sigimine - Karupojad sünnivad keset talve. Neid võib olla 1–5, kuid kõige sagedasem on 2 poega. Sündides on nad vaid poole kilogrammi raskused, pimedad ja abitud. Pojad imevad emapiima ja kasvavad kiiresti. Imetamine kestab 4–5 kuud ja selle lõppedes on pojad 7–9 kg raskused. Kevade saabudes lahkuvad nad koos emaga talvekoopast – siis on pojad juba nii tugevad, et jõuavad emaga ette võtta pikki rännakuid. Pojad on emaslooma hoole all kolmanda eluaastani, peale mida nad saavad iseseisvaks.
Eluiga - Karud elavad kuni 50 aasta vanuseks.
PUNAHIRV (Cervus elaphus) Hirv on  imetajate perekond hirvlaste sugukonnast sõraliste seltsist.
Välimus - Hirv on välimuse poolest kuninglik loom. Suuruselt metskitse ja põdra vahepealne. Hirvede kehasuuruses väljendub sooline dimorfism . Pullid kaaluvad 160–200 kg, harva kuni 300, lehmad 100 kilo. Isaslooma ehivad sarved, mis heidetakse enamasti märtsis. Esimesed sarved hakkavad kasvama alles teise eluaasta alguses ja need puhastatakse augustis-septembris. Valmis sarved kaaluvad enamasti 2–5, üliharva kuni 20 kg. Normaalselt on täiskasvanud pullil ühel sarvel 5 või enam haru. Eluiga ulatub kuni 20 eluaastani. Hammaste kulumise järgi määratakse vanus. Hirvepulli välimus muutub elu jooksul üsna oluliselt. Isaslooma jälg on 11x8 cm, emastel ja noortel väiksem. Karvkate on suvel roostepruun, talvel hallikaspruun. Sabapeegel on hele, selle keskel on tume lühike saba.
Sigimine - Jooksuaeg on septembris ja oktoobri alguses. End suvel nuumanud pullid kaotavad ettevaatlikkuse. Välimus muutub: sarved on kasvanud ja nahast puhastunud, kael muutub jämedamaks ja ilmub tumedamatest karvadest lakk , lõhnanäärmed aktiviseeruvad. Jooksuajal kujunevad suuremad haaremid isaslooma juurde,kes muidu elavad üksikuna. Territooriumi tähistatakse lõhnamärkidega, sarvedega ja jalgadega kraapides. Hirvepullidel toimuvad innaajal väga hirmsad lähivõitlused ja hukkub palju hirvesid. Pullidel on võimas möire. Tugevad pullid koondavad enda ümber haaremi ja viljastavad kõik valmisolevad emasloomad. Võrdväärsete pullide vahel toimub võitlus, mis võib surmaga lõppeda. Pullid ei söö jooksuajal ja kaotavad kuni veerandi kehakaalust. Tiinus kestab 8 kuud (230–240 päeva). Vasikad (1–2) sünnivad mai lõpul ja juuni alguses. 
Toitumine - Põhilise osa toidust moodustavad rohu- ja puhmarinde taimed. Hirv hangib toitu ka mulla seest, näiteks kartulimugulaid; sööb meelsasti puuvõrseid ja -koort. Kohati koorib saart ja kuuske.
Eluviis - Hirved on üsna paiksed loomad. Üldjuhul elatakse koos väikese grupina, mille moodustab hirvelehm oma järglastega. Väga aktiivsed on hirved öösiti. Levinud on enamjaolt saartel ja Läänemaal. Elupaigaks sobivad lagendike ja häiludega metsatukad, kus on rikkam alusmets või alusmetsastik.
Eluiga – 20, erandjuhtudel 30 aastat.
Vaenlased - hundid, karud ja ilvesed. Inimesed.
HALLHÜLJES (Halichoerus grypus) selts loivalised , sugukond hülglased . Hallhüljes on Läänemere imetajatest suurim.
Elupaik ja eluviis - Hallhülged asustavad kogu Läänemerd , kuid kitsamas mõttes käsitletakse levilana ala, kus esinevad hüljeste pidevad kogunemis- ja puhkealad ehk lesilad. Läänemeres asuvad need alad tänapäeval valdavalt mere kesk- ja põhjaosas. Peale läänemere võib teda kohata ka Atlandi ookeani kirde- ja loodeosas. Hallhüljeste puhkealasid iseloomustavad peamiselt järgmised tunnused: 1) kaugus asustatud rannikust ja laevateedest vähemalt 1 km;  2) taimkatte puudumine, et miski ei varjaks vaadet 3) järsu ranna olemasolu, vahetult ranna lähedal või lesimiskivide ümber on vähemalt meetrisügavune vesi. Hallhüljes sigib tavaliselt ajujää ja kinnisjää piirialal. Selle jäätüübi levik sõltub talve karmusest. Pehmetel talvedel on hallhüljestele sigimiseks sobivad piirkonnad jäävabad ja hallhülged kogunevad poegima lähedalasuvatele saartele.
Eluiga - Hallhülge eluiga jääb tavaliselt 15–25 aasta vahele.   
Toitumine - Hallhüljes toitub peamiselt kaladest (tursk, lest , lõhilased, heeringlased), süües neid teinekord ka kalameeste võrkudest ning on juhtunud, et loom on end einestamise ajal võrku kinni mässinud ning lämbub. Kalade kõrval sööb ta ka veel mereselgrootuid ja taimi. Hallhüljes on paindliku toiduvalikuga ja arvatavasti ei söö iga päev. Täiskasvanud looma päevane toiduvajadus on umbes 5–7 kg ehk ligikaudu 6% oma kehamassist.
Välimus - Hallhülge karvastikus domineerivad hallikad toonid, mõnikord võib leiduda looma peal, kaelal , kõhul ja loibadel ka punakat tooni. Isased on tavaliselt tumedama põhivärvusega, millest eristuvad heledamad laigud. Emaste karvkate on heledamat tooni ning laigud nende seljal on rohkem ühte sulanud. Vanadel isasloomadel on kaelapiirkonnas 3–4 silmatorkavat kurdu. Hallhülgel on võrreldes viigerhülgega kolmnurksem pea kuju ja pikem koon. Hallhülge koon ei ole profiilis eristunud, vaid kulgeb sirgjooneliselt pealaest ninani. Isaste hallhüljeste koon lai ja ninamiku kohalt kumer , emastel on lamedam profiil ja saledam ninamik. Hallhüljeste tüvepikkus on 210–330 cm (isastel kuni 330 ja emastel kuni 250 cm). Isaste kehakaal 170–310 kg ja emastel 105–186 kg.
Sigimine - Läänemerel on poegimisperiood veebruarist aprillini . Emane hallhüljes sünnitab korraga ühe, väga harva ka kaks poega. Pojad kaaluvad sündides 10–12 kg. Pojad sünnivad nägijatena ja on kaetud lootevillaga, mis asendub umbes 3 nädala pärast päriskarvaga. Laktatsiooniperiood kestab keskmiselt 17–19 päeva, selle jooksul võtavad pojad kaalus juurde 30–40 kg. Iseseisvalt toituma hakkavad pojad 1–2 kuu vanuselt. Suguküpseks saavad emased 4–5-aastaselt, isasloomad 5–6-aastaselt. Paaritumine toimub umbes 3 nädalat peale poegimist. Tiinus kestab 8,5 kuud, hilinenud implantatsiooni puhul 11 kuud.  Arvukus - poegade arvukust mõjutavad merikotkad, meri- ja hõbekajakad.
Arvukust mõjutab ka ajujää olemasolu ning toidu nappus (kalad), keskkonnareostused, kalapüünistesse sattumine.
VÄIKESED IMETAJAD :

• SIIL (Erinaceus) - vaheldusrikkad elupaigad - metsaservad, pargid, puisniidud , aiad, kalmistud . Toitumine on valdavalt loomne - putukad, vastsed, teod, vihmaussid, konnad , sisalikud, maod , linnumunad, linnupojad, hiired. Vähe tavritab taimset toitu - puuviljad , marjad, seemned. Kaks korda suve jooksul sünnitab pärast 40-42p. tiinust 2-10 (keskm. 5-7) poega, kes algul on valgete ja pehmete okastega. Esimene pesakond tavaliselt mai kuus. Ema kõrvalt hakatakse toitu otsima 3-4 nädalaselt. Noored hakkavad sigima peale talvitumist.Talveuni kestab oktoobrist märtsini, ärkamise järel algab jooksuaeg. Hilise pesakonna pojad kes sünnivad juulis-augustis , talvituvad koos emaga.  Vaenlasteks on kakulised ja rebased.  On olemas harilk siil ehk läänsiil ( helehalli kõhuga, näol tume vööt silmast ninani) ja kaelussiil ehk idasiil ( värvuselt tumepruun k.a.nägu).
  

• MUTT (Talpa europea ) - karvastik tihe ja lühike, sametjas (sisuliselt vaid aluskarv). Eesjäsemed on lühikesed, laiad, tallad väljapoole pööratud, on arenenud ka 6. varbaluu , mis on kohastunud mullas kaevamiseks. Omab enda kehakaalust 24x tugevamat kaevamise jõudu. Eelistab elada aedades, parkides, metsaserval, heinamaal, karjamaadel.  Toitumine on eranditult loomne - vihmaussid, putukad, vastsed, teod, hiired, roomajad , konnad, teised mutid. Suur toidutarve ja kiire seedimine sunnib peaaegu koguaeg tegelema toidu otsimisega. Päevas tarbib toitu võrreldes oma kehakaaluga 100-180% mis teeb aastas -37kg. Päikese käes hukkub poole tunni jooksul. Mutt sigib kord aastas - jooksuaeg on tavaliselt aprillist maini (tiine 40 päeva). Pesakamber on 12-25cm läbimõõduga umb. 10-70 cm sügavusel. 2-7 poega. Vaenlased on rebane , kärplased, viud, kakud , metssiga.
  

• KARIHIIRLASED (Sorex) - eristatakse vahehammaste järgi. Suurim on mets- karihiir , väikseim on väike-karihiir. Vahepealne on laane -karihiir. Vesimutt (Neumys fodiens) on karihiirte perekonnas suurim ning tal on ujumiseks kohanenud pikem karvakiil sabal ning tagajalgade tagaküljel. Vahehambaid on tal 4. Toituvad peamiselt putukatest ja nende vastsetest, selgrootutest. Kiire ainevahetusega ja suure toidutarbega. Kiirelt võib saabuda näljasurm, eriti temperatuuri langemisel . Elavad keskm 1,5.a. ja sigvad 1-3 korda sigimissessooni vältel..Poegi 4-12, imetamine kestab 3 nädalat. Vaenlased on kakud, kullid , toonekured, mutid, siilid , rästikud. Kiskjatele nad ei maitse kehal olevate muskusnäärmete pärast.
  

• NAHKHIIRED (käsitiivalised) - väga arenenud kuulmise, öise eluviisiga . Haistmine on vaid perekonnaelus tähtis - esineb haisunäärmeid (eriiti isastel). Hästi arenenud ka kompimine (kompekarvad), ülihea orienteerumine ultrahelikajaloodi abil - ultraheli tekib kõris , saadetakse välja suu või nina kaudu.Nii saavad loomad teavet takistuse suuruse, kauguse ja struktuuri kohta. Levinud liigid Eestis - põhja- nahkhiir , pargi -nahkhiir, suurkõrv, veelendlane. Toituvad öise aktiivsusega putukatest ja ämblikest. Seedimine on kiire, sooltoru on lühike, pimesool on väike või puudub. Sigimine toimub peamiselt kevadel - sünnib keskm. üks poeg. Vastsündinu on suur ja kinnitub piimahammaste haagikeste abil nisa otsa. Nii saab emasloom ka pojaga lennata. Pojad eralduvad emast 3-7 päevaselt. Päeval on iseloomulik nahkhiirtele hüpotermia ( kehatemp . langeb 15-29 kraadini), öösel 35-40 kraadi. Iseloomulik on ka talveuni.
  

• LENDORAV (Pteromys volans) - nahakurd esi- ja tagajäsemete vahel moodustab lennuse, mis võimaldab veidi liuelda, sooritada 30-40m hüppeid. Enamasti öise eluviisiga, suured tumedad silmad, karv on talvel hõbehall, suvel pruunikashall, kõht valge. Koheva sabaga oravast väiksem loom.Eestis hävimisohus - levinud Kirde- ja Edela-Eestis.  Elab vanades lehtpuu - ja segapuistutes, sest vajab pesitsemiseks õõnsusi, võib kasutada ka teiste lindude pesasid või ehitab ise okstest pesa. Peamiselt toitub haava-,kase-,paju-  noortest võrsetest, koortest, seemnetest. Kogub talvevarusid. Sigib 1-2 korda aastas ja toob ilmale 2-3 poega, kes on 2 nädalat pimedad, neid imetab umb. kuu. Elavad 6-8 aastaseks. Vaenlaseks on metsnugis , suured kakud , kullid.  
  

• ORAV (Sciurus vulgaris) - saba tüvest lühem, kaetud pikkade karvadega, värvus on varieeruv , suvel punakaspruun, talvel hallikaspruun, kõht on alati valge. Toitub valdavalt puuseemnetest, kuuse- ja männikäbidest, tammetõrudest, pähklitest, ka seentest ja marjadest. Vajab ka loomset toitu - linnupojad, munad, teod, putukad. Talveks kogub varusid. Poegib tavaliselt 2 korda aastas, tiinus 35-40 päeva, pesakonnas 3-10 poega, silmad avanevad alles ühekuusena ja imetamine kestab -3 kuud. On rohkem päevase eluviisiga, võib mitu päeva pesas olla - sageli kasutab mitut pesa. Vaenlaseks o metsnugis, kullid, kakud.
  

• KOBRAS ( Castro fiber) - suurim näriline - kohastunud vee-eluks. Lai lame soomustega kaetud saba.Tagajala varbad ujulestadega, teise varba küünis lõhestunud. Peamiselt elab aeglase vooluga kaldataimestikurikaste veekogude ääres. Eranditult taimetoitlane - nõgesed, angervaks, vaarikad, vesikupud, pilliroog , hundinuiad, kõrkjad. Talvetoiduks on paju, haab, kask, lepp. Jooksuaeg on talvel - pärast 3,5 kuust tiinust sünnib 1-5 poega, keda imetab kuni 2 kuud. Pojad on 2 aastat vanemate hoole all. Koprad võtavad uue partneri vaid siis kui vana hukkub. Elatakse koos mitme-aastaste poegade ja erinevate pesakondadega.  On väga territoriaalsed loomad - märgistatakse anaalnäärmetega. Karvkatte võidmiseks on tugevalt arenenud rasunäärmed , mis toodavad tugevat kollast tugevalõhnalist kopranõret. Väga hea ehitustegevusega, samuti suudavad sukelduda umb.20 min, sel ajal sulguvad kõrvaavad nahakurruga. Vaenlaseks on suurkiskjad. Poegadele aga saarmas , rebane, tuhkur , naarits , havid, kotkad.
  

• PÄHKLINÄPP (Muscardinus avellanarius) - hiiresuurune, roostjaskollane, oranzi seljaga ja heleda kõhualusega loom.  Elab leht- ja segametsade servaaladel. Peamiselt taimtoiduline - seemned, viljad , tõrud , marjad, pungad , putukad. Sigib 2 korda aastas, pesas 3-5 poega. Tiinus kuni 25 päeva, imetamine kestab umbes kuu. Põhiliselt öise eluviisiga. Talvitub maa sees külmumispiirist allpool. Talveuni septembrist aprillini. Vaenlaseks kärp ja kakud.
  

• LAGRITS (Eliomy quercinus) - napilt rotisuurune. Keha ja saba ülapool hallikaspruun, alapool valge järsu üleminekuga. Sabal on must-valge pintsel . Elupaigaks sega- ja okasmetsad . Kõige rohkem maapinnaga seotud unilane. Esikohal on loomne toit - putukad, ämblikud , teod, väikesed selgroogsed - sisalikud, hiired, linnupojad). Sööb ka puuseemneid, marju, puuvilju , õisi, koort.  Sigib kuni 2 pesakonda aastas , poegi tavaliselt 2-9, tiinus 29 päeva. Imetamine kestab kuu. On öise eluviisiga. Pesakond liigub karavanis. Magab talveund. Vaenlased on kärplased, rotid, kakud.
  

• KASETRIIBIK (Sicista betulina) - saba tüvest pikem, must triip piki selga , suured kõrvalestad. Armastab elada niisketes elupaikades, veekogude lähedal. On segatoiduline - loomseks toiduks on maipõrnikatõugud, sipelgamunad, ämblikud, vihmaussid, limused . Taimse toidu moodustavad seemned, õied, pungad. Poegib kord suve jooksul – juunis või juulis. Poegi 3-9, imetamine kestab üle kuu. Pesakond laguneb tavaliselt augustis. Elavad tavaliselt vaid ühe sigimisperioodi - maks. 3.aastat. Teeb keraja pesa kuivanud taimematerjalidest varjatud kohta, kus väljuvad maa-alused käigud. Talveuni septembrist maini. Vaenlaseks nirk ja kakud.
  

• KODUROTT ( Rattus rattus) - saba kehast pikem (rändrotil on kehast lühem). Kõrvalestad silmadeni ei ulatu.  Värvus mõlemal varieeruv, kodurotid enamasti mustad. Elutsükkel möödub enamasti inimasulates. Rändrott läheb meelsasti vette, on hea ujuja ja sukelduja. On kõigesööjad - rändrotil suurem lihavajadus. Kodurott eelistab taimset toitu. On ka raipesööjad ja tarbivad erinevaid ehitusmaterjale. Sigib 2-6 korda aastas! Tiinus kestab vaid 3 nädalat - pojad ise suguküpsed juba 2-kuuselt. Eluiga kuni 3 aastat. Vaenlasteks on rebane, kärplased, kakud.
  

• KODUHIIR (Mus musculus ) - hall, kollaka varjundiga. Ära tuntav nn.hiirehaisu järgi - muskusnäärmed. Kindel tunnus on ülemisel lõikehambal olev sälk , mille vastu ulatub alalõua lõikehammas. Elupaik seotud hoonetega, suvel saab ka mujal hakkama. On segatoiduline - tarvitab inimtoitu, vajadusel ka rohelisi taimeosi ja seemneid, teravilja ja putukaid. Külmhoones elades võivad ka nt. ainult lihtast toituda. Pesa teeb tavaliselt inimeste toiduvarude lähedale, kui see ei õnnestu siis varub toidutagavara.  
  

• MÜGRI (Arvicola terrestris) - ondatra järel suuruselt teine hamsterlane. Elupaik on tavaliselt veekogude läheduses,  sügiseti eemaldub põllule. Toitumine on peamiselt taimne (vee- ja kaldataimed ), talveks varub juurvilju tekitades sellega suurt kahju. Sigimisperiood märtsist oktoobrini, võib sündida 2-3 pesakonda, igas 2-10 poega, imetamine kestab 12 päeva. 3 nädalaselt on pojad iseseisvad. Vaenlaseks on kärplased, röövlinnud ja saarmas
  

• ONDATRA (Ondatra zibethicus) - suur hamsterlane, kelle saba on pool või üle poole tüvepikkusest. Saba külgedelt lapik , soomustega, nende vahel hõredad karvad. Mõlemal sugupoolel muskusnäärmed. Tagajäsemed on esijäsemetest tugevamad, vähearenenud ujulestad. Toit on põhiliselt taimne - järvekõrkjas, pilliroog, vesiroos, vesikupp . Loomse toidu rahuldab limustega. Monogaamne loom - enamus emastel on 2 pesakonda. Elupaigaks on mitmed ehitised - pesad kaldaurus ja kuhilpesad kaldal või veekogus olevatel alustel. Kuhipesas on pesakamber ja toitumiskambrid. Peale nende ka toitelavad. Ondatra on vees kiirem kui maismaal. Vee all võib olla - 10min. Vaenlaseks on rebane, kärplane, saarmas, kährikkoer , kanakull , haug..
  

• VALGEJÄNES (Lepus tidimus) - kõrvatipud on alati mustad, ülamokk lõhestunud, tagajäsemed on paremini arenenud kui esijäsemed. Tallulkõndijad. Rangluu puudub. Pojad on pesahülgajad, pesa neile ei ehitata. Kõrv ulatub ninani, mitte üle. Saba valge ja ümar, karvkate suvel pruun, talvel valge. Eranditult taimetoiduline. Peale rohttaimede sööb ka puuoksi ja puukoort.  On polügaamne loom - tiinus kuni 50p, pesakonnas 2-5 poega ja aastas 2-3 pesakonda. Imetamine kestab umbes kuu. On üksikeluviisiga, paigatruu. Keskmiselt elavad 3-4 aastaseks. Vaenlased ilves, hunt, rebane, nugis, suuremad röövlinnud.
  

• HALLJÄNES (Lepus europeus) - ülalpool pruunikashall, kõht valge, piklik saba pealt must, ülamokk lõhestunud, tagajäsemed on paremini arenenud kui esijäsemed. Tallulkõndijad.. Rangluu puudub. Pojad on pesahülgajad, pesa neile ei ehitata. Kõrvad ulatuvad üle nina. Toitumine eranditult taimne. Sigimine 2-3 korda aastas. Kevadel 1-2 poega, sügisel 4-6 poega. On polügaamsed, paigatruud loomad. Aktiivsed õhtuhämaras ja varahommikuti, sageli ka päeval. Varjumiseks vaid maapinnalohk, pesa ei tee. Vaenlased hunt, rebane, tuhkur, kass , poegadele vareslased .
  

• METSNUGIS ( Martes martes) - kurgu all ja kaelal hele kollast/oranzi värvi laik, mis on varieeruva kujuga. Karvkate pruun. Keha alapool on heledam kui ülapool, jalad tumedamad. Talvel tallad karvased. Elutseb inimasulate lähedal, ka eluhoonetes. Toitub nii puu otsas kui ka maapinnal. Suurema osa toidust moodustavad imetajad - putuktoidulised, hiired, jänesed oravad ja väikesed kiskjad. Lindudest aga kanalised , teiste pojad ja linnud. Sööb ka roomajaid ja kalu. Tähtsal kohal on raibe. Talvel elab osaliselt varudest. Jooksuaeg on kesksuvel. Tiine 8-10 kuud , sünnib 2-4 poega (aprill/mai) , imetamine kestab 2 kuud. Põhiliselt öise aktiivsusega. Elab vaid poegade kasvatamise ajal pesas (puuõõnsus, endine orava või röövlinnu pesa).
  

• KIVINUGIS (Martes foina) - värvuselt hallikam kui metsnugis. Rinnalaik on valge või kollakas , ulatub ka jalgadele . Meeldib elada hoonete pööningutel. Asulates ja kultuurmaastikel. Vette erinevalt teistest kärplastest hea meelega ei lähe. Õise aktiivsusega.
  

• TUHKUR – ( Mustela putorius) karvkate tumepruun kuni mustjas. Kõhupool on tumedam kui selg, saba üleni must. Hele nägu tumeda maskiga. Kõrvalesta välisserv on ka valge. Varvaste vahel ujulestad. Eriline hais. Elupaik on kultuurmaastikus, asulate läheduses, veekogude läheduses, suurt metsa väldib.  Toitub kõigist, kellest jõud üle käib - mügri, ondatra, siil, jäneselised, kanalised, kahepaiksed , roomajad, kalad, ussid , putukad. Soetab ka toiduvarusid. Jooksuaeg märts-aprill, tiinus 40 päeva, poegi 4-6, imetamine umbes 1,5 kuud, pojad saavad iseseisvateks sügisel kuid sageli jäävad ema juurde kevadeni. On üksikeluviisiga hämaras ja öösel tegutsev kiskja, on võimeline hästi ujuma ja sukelduma , vajadusel ise urgu kraapima. Kui võimalik, siis elab teise looma valmistatud urus või lihtsas varjes põranda all, puuriidas, põhukuhjas, pööningul . Poegade kasvatamiseks vooderdab uru sulgedega, karvadega, sablaga jne. Väga liikuv loom. Vaenlaseks on rebane, suured röövlinnud, koerad.
  

• NAARITS (Mustela lutreola) - keha ja saba ühtlased tumepruunid, saba tömp. Ala- ja ülamokk on valged, vahel ka rinnal valge täpp. Ujulestad tagajalgadel paremini arenenud kui eesjalgadel. Toiduks on enamjaolt kalad, konnad, vähid , veeputukad, limused, linnud, pisinärilised . Toiduküllusel soetab varusid. Tiinus 73 päeva, poegi 4-5, sünnivad kaldaurus asuvasse pessa. Pojad pimedad, toituvad emapiimast kuu aega. Sügisel iseseisvuvad. Naarits on põhiliselt öise aktiivsusega, üksikeluviisiga poolveelised loomad. Peale pesitsusuru võib tal olla ka teisi ajutisi peidikuid. Suurimad vaenlased on toidukonkurendid - saarmas, mink , kärplased.
  

• MINK (Mustela vison) - ainult alamokk on valge, rinnal võib olla valgeid laike. Värvus varieeruvmust, saba tipp ahenev. Osav ujuja. Jahib peamiselt öösiti.
  

• KÄRP (Mustela erminea) - suvekarv - ülevalpool pruun, allpool valge,  talvekarv - valge. Saba on umbes pool keha pikkusest, alati musta otsaga. Põhitoiduks on pisinärilised ja linnud ( veelinnud , kanalised), munad, roomajad. Võib murda ka endast suuremaid loomi - jänes , ondatra. Võimalusel kogub varusid. Tiinus 240-390 päeva, imetamine 6-7 nädalat, 8-12 järglast. Jooksuaeg on kevadest sügiseni. Üksikeluviisiga loomad, enamjaolt aktiivsed öösiti, vahel ka päeval. Head ronijad, vahel kodustatakse neid hiirte tõrjeks. Väga uudishimulik loom. Vaenlasteks on suuremad kiskjad, põhiliselt rebane. Lindudest kullid, kakud.
  

• NIRK (Mustela nivalis) - suvekarv seljapool punakaspruun, kõhupool valge , talvel üleni valge. Nagu kärp, aga väiksem. Toitub peamiselt hiirtest, keda püüab nende urgudest. Sööb ka linde, nende mune, putukaid ja vihmausse. Võimalusel murrab suuremaid loomi. Toiduküllusel kogub tagavara . Kindlat jooksuaega ei saa eristada, tiinus kestab umbes 5 nädalat , poegi 3-7. Nirk on aktiivne nii päeval kui öösel. Maailma väikseim kiskja, saab liikuda oma saakloomade urgudes ja kasutab ka nende pesasid. Vaenlasteks on rebane, kärp, kullid, kakud.
  

• MÄGER (Meles meles) - suur jässaka kerega kärplane, kellele on iseloomulikud kolm koonult alagavat valget vööti ( ninal ja pea külgedel ), silmi läbib must vööt. Kogu alapool tumedam, kurgualune , kõht ja jalad on mustad. Eeskäpp on laiem tagumisest, kuna on kohastunud urgude kraapimiseks. Küünised tugevad. Elupaigaks on leht-ja segametsad, kuid võib elada ka okasmetsas, metsatukkades kultuurmaastiku sees, rabasaartel. Määravaks on uru ehitamise võimalused. On segatoiduline loom  - ussid, tõugud, lindude munad ja pojad, hiired, konnad, sisalikud, teod, putukad. Taimedest marjad, seened, juured, rohttaimed , kaer. Ei põlga ka raibet. Mägra jooksuaeg on kevadest kesksuveni - tiine 10-11 kuud – keskmiselt 3-4 poega, esimese talve talvituvad koos. Sigimine üle aasta. On enamasti videviku - ja ööloom, kes on seotud tugevalt urgudega. Pesad on voodertatud lehtede ja rohuga. Vahel elab ühes urusüsteemis mitu pesakonda. Mägrale on iseloomulikud ka nn. mägrapeldikud kuhu jäetakse väljaheiteid ja aegajalt muld peale kraabitakse. Ka surnud liigikaaslased maetakse umbkäikudesse. Suvel kasutatakse nn. ajutisi urgusid, talvel kolitakse korralikku urgu, mis enne talveund korralikult suletakse. Vaenlaseks on hunt, ilves.
  

• SAARMAS (Lutra lutra) - vee-eluviisiga kohastunud lühikeste jäsemetaga keha, ülapool tumepruun, alapool helepruun . Tüürina kasutatav saba tüve pool jäme, tipu pool ahenev. Jäsemetel ujulestad, pea lai ja madal. Elupaigaks mitmesugused veekogud ojadest, kraavidest mererannikuni, kus leidub kalda taimestikku. Toidus on esikohal konnad, kalad, pisiimetajad, veelindude pojad, vähid, veeputukad, limused. Tiinus 10-13 kuud, loote areng 2 kuud, korraga 1-3 poega, imetamine 2 kuud, pesakond jääb esimeseks talveks ema juurde. Isasloom poegi ei kasvata, aga kaitseb territooriumi. Suguküpsuse saavutavad 3-4. eluaastal . Enamasti elutseb öösiti või hämaras. Pesakonna jaoks vooderdab uru rohuga, samblaga. Liigub kiirelt nii maapinnal kui vees. Vaenlasi vähe - hunt, ilves.
  

• REBANE (Vulpes vulpes) - varieeruva värvusega koerlane - pojad algul mustjad, 1-2 kuuni hallikad. Suuri metsamassiive väldib, eelistab metsatukkasid. Toitub väikese ja keskmise suurusega selgroogsetest - konnad, roomajad, hiired, jäänesed, ondatra, linud, nende monad ( pardid , kanalised), putukad, vähesel määral ka marjad ja teraviljad .  Aprillis sünnivad peale 55-päevast tiinust 1-3 musta poega, 4-kuuselt iseseisvuvad. Põhiliselt üksikeluviisiga, uruga seotud vaid pesakonnaperioodil. Talvel pole uruga seotud. Vaenlased hunt, ilves, kotkad, pegadele kakud.
  

• KÄHRIKKOER (nyctereutes procyonoides) - hallikaspruun kuni mustja seljapoole ja kollakaspruuni kõhupoolega pika karvkattega kiskja, näol pikkadest karvadest põskhabe, Elupaiga suhtes pole nõudlik, elab rikkaliku alusmetsaga leht- ja segametsas , põõsa- ja kõrkjarikkal veekogukaldal. On segatoiduline - kahepaiksed, pisiimetajad , putukad, marjad, viljad, juured, raiped, lindude munad ja linnupojad. Jooksuaeg on tavaliselt kevadesulade ajal veebr-märts. Tiinus 60 päeva, kutsikaid 4-10, imetamine umbes 1 kuu, 4-kuuselt saavad iseseisvaks. Tegutseb peamiselt hämaras ja öösel. Ainukesena koerlastest on tal taliuinak , mis sulailmade korral katkeb. Urg on lihtne, kasutab ka teiste liikide urgusid. Paariseluviisiga , paar talvitub enamjaolt koos, isane osaleb ka poegade totmisel. Vaenlaseks on suuremad kiskjad - hunt, ilves, karu.
  

15