Pteromys volans Kaal 95-170 tagajäsemete pungad, noored grammi vahel on oksad, seened, nahakurd marjad Närilised Tüvepikkus 25- Vähearenenud Sigimisperiood Poolveelise Taimtoiduline: Jahiuluk Looduslik Ondatra 40 cm ujulestadega märtsist eluviisiga. järvekõrkjas, kodumaa on Ondatra Mass 0,9-1,3 tugevad taga- septembrini. Tegutseb pilliroog, Põhja- zibethicus (2,4) kg jäsemed ja videvikus. vesiroos, Ameerikas.
Eesti imetajad Kui palju on Eestis imetajaliike? Vähemalt 63 Imetajate süsteem Klass: imetajad Selts: putuktoidulised; närilised; kiskjalised; sõralised Sugukond: veislased, hirvlased Perekond: põder Liik: põder Suurkiskjaid loendatakse rohkem kui neid on, sest näiteks huntide areaal on nii suur, et loetakse “naabrite” hundid ka kokku. Põder (Alces alces) Olulisim uluk, sest on olnud siin jääajast ja on alati siin olnud. Esivanemate olulisem jahiuluk. Kõige suurem metsakahjustusi tekitav loom – sööb noort metsa. Põdra välimus 300-500 kg kõrgus 1,90m habe lõualotis keev vesi isasel sarved (umbsarved) – kasvavad igal aastal uuesti; põhjapõdradel on ka emastel sarved 5-6 eluaastast kasvavad kühvelsarved 10. eluaastast alates hakkab sarvede mass kahanema Põdra levik taigavööndis põhjas tundrani/metsatundrani lõunas stepini/kõrbeni
Täpid hajuvad 2-3 kuuselt, kuid kaovad alles talvel. Pojad ei ole ema juures, vaid lamavad põllul üksteisest 20 meetri kaugusel, sest kõrges murus ei ole neid näha. Ema käib neid aeg-ajalt imetamas, paari kuu pärast söövad nad juba rohttaimi. Mõnikord imetab emasloom neid lausa talveni. Looduses elavad nad tavaliselt 7-8 aastaseks, harva 10 aastaseks. Sageli redutavad talled põllutaimestikus ja seetõttu jäävad töömasinate alla. VAENLASED Metskits on oluline jahiuluk, tema arvukust talvise lisasöötmise, kiskjate arvu piiramise ja küttimisega reguleerida. Metskitse suurimad vaenlased on ilves ja hunt, kuid ohtlikud on ka hulkuvad koerad. Sokkusid võib küttida 1.juunist 30.novembrini ning kitsi ja tallesid 1.septembrist 30.novembrini. Eesti aladel on olnud metskitsed vahelduva arvukusega 10 000 aastat. Haruldane oli ta meil 18. Ja 19. sajandil. KOKKUVÕTE Metskitsed on meie metsade üks graatsilisemaid loomi. Tal on sihvakas keha ja peenikesed jalad
• Meeldivad taimede maapealsed osad, aga ka maa-alused osad- mugulad, juured, risoomid • Viljad, marjad, seened, teravili, tõrud • Loomne toit- tõugud, pisiimetajad, raiped, linnumunad Paljunemine • Jooksuaeg novembrist jaanuarini • Emis võib innelda kaks korda aastat • Tiinus kestab 4-5 kuud • Põrsad sünnivad märtsist aprillini • Keskmiselt 5-8, vahel isegi 12 põrsast PÕDER Liigikirjeldus • Metsade suurim loom, hinnatud jahiuluk • Keskmine kaal isastel 300-500 kh (max 630 kg); emastel 250-350 kh • Õlakõrgus kuni 190 cm. • Eluiga kuni 20 a. Levik • Levila Euraasias, Põhja-Ameerikas • Alamliigi euroopa põdra levila on läänes Poola, tuumid Skandinaavia jaVenemaa Arvukus • 2008 loendati 11700 • Arvukus viimasel ajal tõusnud • 2007 kütiti 4911 põtra Elupaik • Suured metsad ja rabad • Jõgede, järvede ja rabade või sooderohked metsad Toitumine
metsades tavaline. See tähendab, et suur osa erametsadest on tarastatud, et ennetada kariloomade põgenemist. Tarastamine on tehtud viisil, mis ei takista metsadesse sisenemist turismi eesmärgil. Kogu riigis on metsadesse sisenemine tasuta. Piiranguteta on jalgsi liikumine. Sõitmine ja ratsutamine vajavad eraldi luba, kui just seda ei tehta avalikel teedel. Teine Põhjamaade „omapära“ on põdrajaht. Norras jääb lastud põtrade arv 40-50 tuhande vahele aastas. Teine piirkonnale omane jahiuluk on põhjapõder, kelle küttimine ulatub aastas 5 tuhandeni. Norra põhjapoolsetes osades, pigem tundras kui metsas, on kodustatud põhjapõtrade kasvatamine väga populaarne. Loomade arv on ligikaudu 200 tuhat. 6 Kokkuvõte Kuna Norra on väga mägine maa, mistõttu ei ole metsade kasv nii suur, siis näiteks metsa ei ekspordita nii, nagu Eestis seda tehakse. Metsi kasutatakse teistel otstarvetel, nagu näiteks loomade kasvatamine ja turism
Kähriku looduslik levila on Kagu-Aasias. Sealt on teda viidud paljudesse Ida- Euroopa piirkondadesse, kus ta on hästi kohanenud ja muutunud tavaliseks loomaks. Eestisse toodi nad 1950. a. Praegul on kährik Eestis tavaline jahiuluk. Kährik on oma elupaiga suhtes vähenõudlik, leppides vanade rebase ja mägra urgudega või mõne kaljupraoga. Häda korral ajab asja ära ka mahalangenud puu okste alla tehtud ase. Elab ta sega- ja lehtmetsades, taimestikurikastel jõe- või järvekallastel jne. Kährik on aktiivne öösel ja videvikus. Enne talve saabumist kogub ta endale rasvavarusid. Nimelt on kährik ainus taliuinakut tegev koerlane. Taliuinaku veedavad tavaliselt isas- ja emasloom koos
veetasemest kõrgemal, kestab üleujutus ligi kaks kuud. Suur üleujutus oli väga lumerohke 2009/2010 talve järel. Sellisel kestvate üleujutustega madalsoomullal kasvavad puudest vaid mänd ja sookask. (Laas jt 2011) Eestis on registreeritud aastatel 1998-2010 ,,Aastaraamat mets 2010" andmetel järgmised häiringud: 1) tormimurd 570 32 140 ha; 2) üleujutus 228 3 462 ha; 3) metsatulekahjud 8 822 ha; 4) jahiuluk 870 8 674 ha; 5) juurekahjustused 1981 4 280 ha; 6) muu 378 3 252ha. Üheks olulisemaks looduslikuks häiringuks Eestis on tuul tormimurrud. Need tekitavad metsas vaba pinda, mis suurendavad valguse hulka ning seeläbi avanevad suuremad võimalused alustaimestiku kasvuks. Samuti muudab tuul tõstes juurtega maast puid üles pinnast ning segab sellega varist, seega viib ka mingil määral toitaineid mulda ja kobestab seda.
Arvukus Eestis: I kat kaitse all. Toitumine: Toitub peamiselt konnadest, kaladest, vähilaadsetest, veeputukatest, limustest, pisinärilistest Sigimine; Jooksuaeg on märtsis-aprillis, pojad sünnivad mais. Poegi on peaskonnas 4-5, emapiimast toituvad nad ligi kuu aega ning sügiseks on pojad iseseisvad. Probleemid: Lubatud jahiviisid ja aeg: pole lubatud Mink (Mustela vison) Selts: kiskjalised Sugukond: kärplased. Välimus: Mink on jahiuluk. 0,5-2,5 kg, pikkus kuni 45cm. Sarnaneb euroopa naaritsale, kuid on pisut suurem. Ainult alamokk on valge! Isased suuremas kui emased. Levik: pärit Põhja-Ammerikast. Nüüdseks levinud kogu Euroopas. Arvukus Eestis: tavaline Toitumine: sarnaneb naaritsa omaga. Sigimine; jooksuaeg märtsis-aprillis, ning pojad (pesakonnas 4-9) sünnivad maikuus. Väga headel aastatel võib olla kaks pesakonda. Probleemid: tõrjub välja euroopa naaritsa Lubatud
Jooksuaeg on märtsis-aprillis, tiinus kestab ca 1,5 kuud ning pojad sünnivad mais. Pesakonnas on 4-6 poega, kes iseseisvuvad sügiseks. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanu tüvepikkus 35-45 cm; kaal 0,4 - 1,5 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai Tuhkru jäljerida on kergesti äratuntav, kuna see varieerub lühikese aja jooksul väga kiiresti loomad võivad jätta mõne meetrise lõigu peale nii kaksik- kolmis- kui ka nelikjälgi. Euroopa naarits (ei ole jahiuluk) on väga ohustatud loom, olles välja surnud peaaegu kõikjalt oma ajaloolise areaali piires. Väikesed hääbuvad asurkonnad on säilinud Hispaanias, Prantsusmaal, Rumeenias, Valgevenes ja Venemaal. Naaritsa keha on ühtlaselt tumepruun. Üla- ja alahuul valged (nagu oleks nina piimakaussi pistnud), mõnikord võib rinnal esineda valgeid laike. Ujulestad on tagajalgadel paremini arenenud kui esijalgadel. Elupaigaks on väikesed kiirevoolulised rikkaliku
Saarmale keelati jahipidamine alates 1975. aastast. Saarmas on kantud EL Loodusdirektiivi II ja IV lisasse, samuti Berni konventsiooni II lisasse. Lisaks sellele on kantud saarmas ka CITESI´i lisasse ja EL CITESI´i määruse lisasse A. Vaatamata sellele, et praegu on saarma arvukus suhteliselt kõrge, ei ole kuigi tõenäoline, et me võime lülitada saarma taas kütitavate jahiulukite nimistusse. Vaatamata sellele, et ta on välja arvatud jahiulukite nimistust, on ta ikkagi jahiuluk. Kuigi on keelatud saarmale jahipidamine, satub igal aastal koprapüügil raudadesse üle saja looma, kalakasvatustes, kalapüünistes ning autorataste all hukub samuti arvestatav osa selle liigi esindajatest (Laanetu, 2010). Oluliselt piirab saarma arvukust tema elupaikade halvenemine. Eesti väikejõgede süvendamise esimene suur laine oli aastail 19551965. Selle tööga hävitatakse suur osa veekogu elustikust. Uus, aeglaselt taastuv kooslus on esialgu tunduvalt liigivaesem ja
millega uhkustatakse paaritumisperioodil. (Wikipedia 2011) 26 Põder (Alces alces) Põder (Alces alces) on kõige suurem hirvlaste (Cervidae) sugukonda kuuluv loom. Ühtlasi on ta Eesti metsade kõige kogukam loom. Põdra levila ulatub parasvöötme metsavööndis Põhja-Euroopast Ameerika ja Aasia põhjaosani. Põdra arvukus Eestis on viimastel aastakümnetel tugevasti kõikunud, praegu on meil ligi 10 000 põtra. Põder on hinnatud jahiuluk, aastas kütitakse Eestis umbes 2000 looma. Sügiskuud on suurulukite küttimise aeg; ajajate huikeid peab põder kartma 15. novembrini. Hiljem võib suur loom rahulikumalt hingata. Oma kuni 190-sentimeetrise kõrguse ning peaaegu 600- kilose massiga on põder tõeline hiiglane. Eriti Eestis elavate metsaelukate seas. Nagu hiiglane ikka, on põdergi iseloomult vagur ning kipub tembutama vaid jooksuajal. Põder on aktiivne päeval, aeg kulub põhiliselt toiduotsingutele. Einete vahepeal lebavad
annaabi.ee 
