kobras Kobras on üks eesti suurimaid närilisi.kopra keha on jässakas.kopra pikkus on kuni 1 meeter,kehakaal 30 kilogrammi.kopra tagajalgadel on ujunahk mille abil nad vees edasi liiguvad.saba kasutavad koprad tammide ja kodude ehitamiseks. Sukeldumisel kopra nina ja kõrvaavad sulguvad et vesi nende sisse ei pääseks. Oma kodu rajavad koprad jõe või järve kaldale. kodu ehitavad nad puuokstest. Kopratel on väga teravad ja tugevad närimishambad et nad saaksid puuoksi kodu ehitamieks.paksu puutüve närib kobras vabalt ära. Kobras toitub söödavatest juurikatest,puukoortest ja veetaimedest.kopra lemmiktoit on vesiroos.
Kobras ehk piiber Kobraste paiknemine maailmas: Välimus Koprad on suured närilised: keha pikkus kuni 1 meeter, mass 30 kg. Keha on jässakas. Tagajäsemete varvaste vahel on ujunahk, esijäsemetel ujunahka ei ole. Sukeldudes tõmbuvad kõrvalestad pikisuunas kurdu ja ka sõõrmed sulguvad. Karvkate eristub selgelt karedaks pealiskarvaks ja tihedaks pehmeks aluskarvaks. Karvastiku värvus varieerub helepruunist peaaegu mustani. Saba on kaetud suurte sarvsoomustega . Elupaik Koprad on poolveelise eluviisiga. Oma kodu rajavad nad järve või jõe kaldale. Koprad ehitavad uru või kuhilpesa. Tammid
Kapibaaral võib aastas olla kuni kolm pesakonda. KAPIBAARA ISELOOMULIKUD OMADUSED Pea: Massiivne, tömbiotsalise nina ja lõhestunud ülahuulega. Silmad: Asetsevad kõrgel peas, et kapibaara ujudes hästi näeks. Keha: Massiivne ja ümar, meenutab sea keret. Maismaal tundub üsna kohmakavõitu. Jäsemed: Lühikesed ja võimsad, väga hästi kohastunud ujumiseks. Jalalabad: Esijäsemetel paikneb 4, tagumistel 3 sõrataolist varvast. Varvaste vahel on ujunahk. Karvastik: Lühike ja harjasjas, harvad hallikaspruunid karvad on punaka läikega. Lõhnanäärmed: Eriti suured ja märgatavad isasloomadel, eritavad valget ainet, mida kapibaara oma territooriumil taimede vastu hõõrub. SUURUS Pikkus: 100-130 cm. Kõrgus: 50-60 cm. Kaal: Isasloomal 35-64 kg, emasloomal 37-66 kg. PALJUNEMINE Suguküpsus: 18. elukuul. Innaaeg: Aastaringselt. Tiinuse kestus: 110-130 päeva. Poegade arv: 2-7. ELUVIIS Harjumuspärane eluviis: Seltsiv loom. Toitumine: Taimed.
Zooloogid on kindlaks teinud üle 150 taimeliigi, mille erinevaid osi koprad toiduks tarvitavad. Siiski pole kuigi palju neid taimi, mis moodustavad nende toidu põhiosa. Suvel eelistavad nad süüa rohttaimi: nõgest, angervaksa, pilliroogu jne. Talvel toitub peamiselt enda langetatud paju, haava ja kase, harvemini lepa koorest ja noortest okstest. Vähesel määral söövad nad soo- ja veetaimi (Rukovski, 1981) Vees aitab kopral ujuda lai saba ning tagajala varvaste vahel paiknev ujunahk. Kopral oli vanasti väga hinnatud kasukas, see on tihe ja kopra sabajuurel paikneva kopranäärme nõrega kaetud täiesti vettpidav. Kobras kannab nõret kõikidele kehaosadele, mis kaitseb karva määrdumise eest. Õhukiht, mis jääb aluskarva vahele, kaitseb looma nahka märgamise ja jahtumise eest. Karvastiku üldtoon varieerub helekaspruunist kuni mustani. Kobras hoolitseb oma karvkatte eest pidevalt. Tagajalgadel seistes vajub ta eeskäppadega karvadest vett välja
1841 – ja sajandi jagu hiljem (1957) taas meie jõgedele asustati ning samal ajal ka ise kagu poolt sisse rändas. Ta on jõudsasti levinud ja paiguti väga arvukas, ning seetõttu sattunud pahuksisse nii metsa- kui ka põllumeestega: tema hingele pannakse rohkesti pahandusi. Ent looduses on just kobras see, kes loob soodsaid elutingimusi paljudele teistele. Välimus Koprad on suured närilised: pikkus kuni 1 meeter, mass 30 kg. Keha on jässakas. Tagajäsemete varvaste vahel on ujunahk, esijäsemetel ujunahka ei ole. Tagajäseme teise varba küüs on kahestunud, moodustades omamoodi hargi. See võimaldab loomal karvu harjata ning välisparasiite eemaldada. Sukeldudes tõmbuvad kõrvalestad pikisuunas kurdu ja ka sõõrmed sulguvad. Karvkate eristub selgelt karedaks pealiskarvaks ja tihedaks pehmeks aluskarvaks. Karvastiku värvus varieerub helepruunist peaaegu mustani. Saba on kaetud suurte sarvsoomustega. Saba selgmisel keskjoonel kulgeb jäik sarvkiil
ta osades kohtades haruldaseks jäänud. [] Kapibaara ehitus Tema pea on massiivne tömbiotsalise ninaga ning ta ülahuul on lõhestunud. Silmad asuvad tal kõrgel peas, see on abiks, et ta ujudes näeks hästi. Keha sarnaneb tal sea omaga, mis on massiivne ja ümar ning seetõttu jätab ta kohmaka mulje. Jäsemed on kapibaaral lühikeseks ning võimsad, mis on väga hästi kohastunud ujumiseks. Esimestel jalalabadel on 4 ja tagumisel jalalabadel 3 sõra sarnast varvast ning nende vahel on ujunahk. Karvakate on sellel närilisel lühike ja harjasjas, harvad hallikaspruunid karvad on punaka läikega. Lõhnanäärmed on suured ja märgatavad isastel kapibaaradel, eritavad valget ainet, mida kapibaara oma territooriumil taimede vastu hõõrub. Üldiselt on ta 100 130cm pikk, 50 60cm kõrge ning kaaluvad keskmiselt 35 66kg. [] Joonis 1 Kapibaarad ( http://www.greenexpander.com/wp-content/uploads/2007/10/the-capybara.jpg ja http://www.geocities.com/shadowsoftherainforest/Capybara
. vist liiga väike selleks. Lubatud jahiviisid ja aeg: mõrra, piirdevõrgu ja püünirauaga või varitsus- ja hiilimisjahina 1.okt-28.veeb. Ei kütita eriti, ei oma väärtust. Kobras (Castor fiber) Selts: närilised Sugukond: kobraslased Välimus: 20-35kg, Euroopa suurim näriline. 2 pikka oranzi lõikehammast. Hambaid 20. Tihe ja pehme tugev nahk. Väga tihe ning pehme aluskarv ja karmim ning pikem pealiskarv. Märgumatu karvastik. Saba on lai ja soomustega kaetud. Tagavarvaste vahel on ujunahk. Omapärane on tagajala teise varba lõhestunud küüs, mis toimib kammina: karvadest parasiitide välja kammimine. Levik: Varem levis kogu Euraasia metsavööndis, kuid hävitati inimeste pootl suures ulatuses (liha, nahk, kopranõre). Taasasustati Eestis 1957.a. 20.saj algus hakati liiki taasasustama mitmetes riikides: Saksamaa, Austria, Prantsusmaa, mitmes venemaa piirkonnas. Arvukus Eestis: hetkel u 17000 isendit ning asurkonna seisund suht hea. Toitumine: taimtoidulised. Suvel
täielikult iseseisvuvad 6-kuuselt. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanud loomade tüvepikkus ja kaal: Metsnugis: 38-58 cm; 1,5 kg Kivinugis: 40-50 cm; 2,1 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai; sammuvahe 50-80 cm, tavaliselt paarisjäljed Tuhkur e tõhk on üsna hästi ära tuntav oma kirju kasuka poolest: tuhkru aluskarv on hele ja see kumab läbi pikema pealiskarva. Kõhupool on tumedam kui selg, üle silmade jookseb tume vööt ning kõrvatipud on valged. Varvaste vahel on ujunahk. Tuhkur (Mustela putorius) www.jahindusinfo.ee Elupaigaks on kultuurmaastikud, erinevate biotoopide servaalad (ökotonid), meeldib asulate ja veekogude lähedus. Tuhkur on üksikeluviisiga hämaras ja öösel tegutsev kiskja, kes ujub ja sukeldub hästi. Elab teiste loomade urgudes või lihtsas varjes (puuriitades, põhukuhjades, põranda all, pööningul. Üsna liikuvad loomad, kes söövad
Dogid on teenistus- sportkoertest kõige suuremad. Ta karv on sirge, lühike, tihe, läikiv ja tihedasti liibuv. Ta pea on massiivne ja kandiline. Kõrvad on tal kõrgel ja püstised. Silmad on tal keskmise suurusega, ovaalsed, veidi viltused ja tumedad. Hambad on tal valged, suured ja tihedasti üksteise kõrval. Ta saba on saablikujuline ja asetseb kõrgel. Newfoundlandi koer Nad on head ujujad ning armastavad vett. Nende varvaste vahel on ujunahk. Neid kasutatakse uppujate päästjatena. Newfoundlandi koer paistab silma suure jõu ja vastupidavuse poolest. Ta karv on pikk, tihe, kergelt laineline. Kõrvad on tal väikesed, rippuvad ja kolmnurksed. Ta silmad on väikesed, ümmargused ja asetsevad sügaval. Ta saba on sirbikujuline. Kui koer on rahulik, siis ta hoiab saba all. Dekoratiivkoerad: Bedlingtoni terjer, bolonja koer, jaapani tinn, kääbuspiner, malta koer, pekingi paleekoer, puudel, spits(keskspits,
Närilised on taimtoidulised ja seetõttu on paljud neist metsa- ja põllumajanduse seisukohast kahjurid. Kobras (Castor fiber) on Euroopa suurim näriline, kes rändas Eestisse juba ligi 10000 aastat tagasi, kuid hävis siin ja kogu Baltikumis liigküttimise tagajärjel 19. sajandil. Taas asus(tati) Eestisse eelmise sajandi 50-ndatel aastatel. Koprad on poolveelise eluviisiga, vees ujumiseks on tal tagajäsemete varvaste vahel ujunahk ja lapikut saba kasutab ta tüürina. Nad elutsevad järvede ja jõgede kaldabiotoopides, mille läheduses kasvab pehme puiduga lehtpuid ja põõsaid (pajusid, papleid ja haabu) ning rohttaimestikku, mis on kopra põhitoit. Suvel söövad rohttaimi, sügisel langetavad nad puid ja koguvad nende oksi talvevaruks. Langetatud puul hammustavad nad küljest ja tükeldavad oksad. Osa oksi söövad nad kohapeal, osa veavad ära või parvetavad oma koopa või tammi juurde.
süües ära kuuse ladvakasvud, samuti kahjustades noori tamme- ja saarekultuure. Noores eas suudab kuusk külgoksast uue ladva kasvatada ja see pole eluliselt ohtlik. Sokud nühivad enne jooksuaega ja selle ajal sarvi nahast puhtaks vastu puid ja põõsaid, valides nendeks puudeks meelsasti võõrliigid, eriti lehised. Kobras (Castor fiber) on meie kõige suurem näriline. Vees aitab kopral ujuda lai saba ja tagajala varvaste vahel paiknev ujunahk. Tänaseks päevaks on kobras meil tavalisem kui kunagi varem ( ca 16000 isendit). Peatselt pärast jääaega meie aladele elama asunud koprad hävitati täielikult XIX sajandi keskpaigaks ja taasasustati ligi sajand hiljem 1957. aastal. Samal ajal rändas meile juurde kopraid ka Pihkva oblastist. Kaua kasutamata ökoloogiline niss osutus väga edukalt hõivatuks ja nüüdseks on metsaomanike meelehärmiks koprad jõudnud kõikjale, sulgedes metsaojasid, kraave ja väiksemaid jõgesid tammidega
annaabi.ee 
