Ulukibioloogia konspekt (0)

Ulukibioloogia

Kanalised

Laanepüü ja nurmkana – elab metsas. Kaalub kusagil 0,5 kg. Eelistab segametsa kuuse alusmetsaga, mis sisaldaks tingimata leppa, haaba, kaske . Ei ütle ära ka lodumetsast. Noorena tarbivad loomset toitu, täiskasvanuks üle minnes lähevad üle taimsele toidule. Väga palju süüakse sipelgaid taimsest toidust. Monogaamne. Pesitsevad mõlemad maapinnal. Pesa puu otsa ei tee. Sooline sekundaarne dimorfism vähe arenenud. Laanepüül isastel väike tutt kukla peal. Nurmkanal rinna peal tumedam laik. Laanepüü pesakonnas kuskil 6-7 muna. Mais kooruvad. Kuskil 30 000 isendit. Nurmkana levinud hästi lõunapoole. Meenutab väikest kana. Tema on tuntud kui kõige suurema kurnaga ehk pesakonnaga lind Eestis. Metsis sööb männiokkaid.

Närilised, jäneselised, kärplased

Kütitakse põhiliselt kobrast. Kobras on meile reintrodutseeritud liik. Suri välja 1870 ja uuesti toodi sisse peale II maailmasõda. Maailmas on 2 liiki kobrast: kanada kobras ja euroopa kobras. Euroopa kobras üle 50 meetri pikkuse tammi väga ei ehita. Euroopa kobras 30 kg umbes kaalub. Kobras mõjutab väga palju keskkonda kus ta elab. Hakkab sigima jaanuari lõpus. Pesakonnas on tavaliselt 2 aasta pojad. Keskmine peskond on 5-6 isendit. Üks kuhil on 5 kobrast. Koprad elavad ka üksikisenditena. Puudest eelistab kobras haava ja paju. Selleks, et toitu kätte saada ja veetaset tõsta, ehitab kobrast tammi. Forellijõgedes on kopratammid kahjulikud. Üldiselt loetakse kobrast siiski kasulikuks liigiks . Kobras loob elupaiku saarmale. Saarmas sööb koprapoegi. Kopra arvukus on kuskil 30 000. Kobras on koprofaag.
Ondatra . Kaalub kuskil kilo. Sissetoodud loom. Elab üldiselt Põhja-Ameerikas. Sisse toodi 1950 karusnaha pärast. Arvatakse, et ondatra elab Kirde-Eestis.
Jäneselised. Eestis elab 2 liiki jäneseid: halljänes ja valgejänes. Annavad omavahel hübriide. Venekeeles nimetatakse neid tumakkideks. Hübriidid on viljatud. Mõlemal jäneseliigil on täiesti erinevad elupaigad . Halljänes on suurem, kaalub üle 5 kilo. Valgejänes umbes 4 kilo. Jänesel on palju looduslikke vaenlasi.
Mink . Mingi käpad on paljad .
Tuhkur. Näos silmade ümber must mask . Ainult talle omane. Teistel kärplastel pole.
Mäger on kolinud linna elama ning laastab surnuaedu ja tekitab kahju vundamentidele.

Karulased, koerlased, kaslased

Karulased. Maailmas on 6 liiki karusid. Karu arvukus Eestis: 1990date alguses karu arvukus kusagil 1000. Enne I Maailmasõja karu arvukus hästi väike (8-15 isendit). Soomes kusagil 1000 karu, Leedus 1 karu. Eestis kusagil 600-700 karu. Rootsis 2000 karu. Norras 8 karu. Rumeenias 10 000 karu. Karu sööb väga palju sipelgaid. Karu sööb ka põdravasikaid. Karu jooksuaeg on mai lõpus/juunis. Karu kodupiirkond 60 ruutkilomeetrit. Karu ei pea inimestest lugu ja selleks on vaja teda küttida, et ta inimestest eemale hoiaks. Karu rünnakuid Eestis kuus. Sügisel tugev instinkt poegi hoida.
Koerlased . Hunt. Kõige suurem hundi arvukus Eestis mis loetud on 1000 ja kõige väiksem 4. Hundi saak: põder, metssiga , metskits . Eelistatud toit on metssiga. Suvel on hundi toidust kuni 20% pisinärilised. 4-7 loodet.
Kährik. Kaalub 6 kilo. Sööb väga palju taimset toitu. Pisinäriliste peal. Kährik on tuntud sellepoolest, et tal on üks suuremaid peaskondi imetajatest. Tal võib olla kuni 18 poega pesas. Haigustest esineb kärntõbi ja trihhinelloos.
Rebane . Poegi pesas 6. Rebasel palju parasiite. Sitaga ei maksa kokku puutuda.
Kaslased. Ilves. Ilveseid on 4 liiki: punailves, kanada ilves, iberia ilves, euroopa ilves. Meil euroopa ilves. Hästi väike südameindeks – ei ole võimeline pikaajaliseks jooksuks. Suur tömbisabaline kass. Elab metsas. Ei lähe lageraba peale. Kipub eelistama kuusealusmetsaga metsa. Metsaservast väga kaugele minna ei taha. Ilvese kodupiirkond on 200-600 ruutkilomeetrini. Ilves on jahimeeste jaoks üsna loll loom. Lihtne küttida. Läheb hästi lõksudesse. Ilves sööb metskitse ja jänest. Pool ilvese toidust moodustab metskits. Sööb ka rebast. Pesakonna suurus on 2-3 poega. Ei pruugi iga aasta sigida, vaid üle aasta. Inimesele ohtlik ei ole. Puu otsa läheb ainult ohu korral. Soomes ja Rootsis 2000 ilvest, Lätis ja Leedus kuskil 300 ilvest. Eestis kuskil 1100 ilvest. Ilvese arvukus suhteliselt stabiilne.

Dünaamiline fond

Küttimine kahandab populatsiooni. Metskitsede arvukust on väga raske määrata. Uppumine on metssea ja põdra puhul üks põhilisi loodusliku surma põhjuseid.
Jahimehed esitavad iga aasta küttimissoovi Keskkonnaametile. Enamasti jääb jahimeeste küttimislimiit paika. Küttimisstruktuuri muudetakse iga aasta põdra osas. Metssea osas praktiliselt ei muudetagi. Limiiti on rakendatud mingil määral jäneste osas. Jäneste küttimist on lubatud jahikoertega. Nurmkana küttimine lubatud ka ainult jahikoera olemasolul.
Populatsiooni struktuuri reguleerimisel määrab väga palju ka küttimisviis (nt varitsusjaht, ajujaht):

• Peibutusjaht – hääle tegemine või kuju ülespanek.
  
• Hiilimisjaht erineb varitsusjahist selle poolest, et jahimees on aktiivne.
  
• Jaht koeraga – koer üritab looma kinni pidada. Hagijatega – loom on marker , reedab uluki asukoha. Veel on urujaht ja linnujaht.
  
• Jaht lõksuga – ainult väikeulukitele. Umbes 150 saarmast satub Eestis aastas kopralõksudesse. Lõksud: eluspüügipuur, jalasilmused.
  

Keelatud viisid: lasersihik, öönägemissihik

Ulukikahjustused

• Metsakahjustustest 20-30% on normaalne (põdra puhul). Põder kärbib lehtpuude võrseid, kuid sellest lugu pole. Suurem mure siis, kui põder hakkab noori mände murdma . Kuusekahjustused – teevad tiined emapõdrad. Kui kuuse koor kahjustatud, kipub sisse minema juurepess .
  
• Metsseakahjustus – 20-25%
  
• Metskits – kuuse latvade kärpimine. Saare või tammevõrsed meeldivad metskitsele väga ja seega võib tõsist ohtu kujutada saare ja tamme istandustele.
  

Haigused

• Trihhinelloos – levinud kõikide kiskjate juures. Ligikaudu pooled isendid on nakatunud. Tavaliselt on loom nirum, eriti sõraliste puhul. Kõige pealt tleb võtta lihaproov. Selleks 2 meetodid: kompressoorium (liha 2 klaasi vahele ja vastu valgust vaadata) ja seedemeetod (liha seeditakse ära kunstliku maomahlaga, luha seeditakse ära ja parasiitide kapslid jäävad alles).
  
• Mitmesugused paelussid : laiuss (peamiselt kalasöömisel saadakse) - inimesele surmavalt ohtlikud ei ole. Ehhinokokk – neid on Eestis leitud 2 liiki ja need on inimesele ohtlikud.
  
• Ulukitelt võib veel saada suu- ja sõrataudi ning siberi katku.
  
• Marutaud – ei ole ravitav. Esineb reeglina tsüklitena, mis on 4-6 aastat pikad.
  

Lisalugemist: Jahiraamat

Sõralised

Põder. Meie põder ülakõrgus kuskil 210 cm, mass 500 kilo. Kuskil 13 000 põtra Eestis.
Bergmani reegel – sama liigi isendid lähevad põhja poole suuremaks
Põder on taigavöötme loom. 7-8 alamliiki. Põder on dendrofaag – sööb puude ja pöösaste võrseid, lehti, okkaid ja koort. Peamiseks toiduks haab ja paju. Heina ei söö, üksikutel juhtudel võib süüa orast. Põder on suhteliselt terve loom. Põtradel võib esineda nahakasvajaid.
Metskits. Maailmas on 2 liiki metskitsi: Siberi metskits ja euroopa metskits. Kits sööb lehisvihtasid meeleldi (nõgesevihad ja vaarikavihad eriti). Sööb hea meelega ka silo, teravilja, kaera. Vaenlased kaljukotkast kuni karuni. Metskitsel on palju haigusi (ümarussid kopsus näiteks - praktiliselt kõik isendid nakatunud).
Metssiga. Teadaolevalt suurim siga Eestis lasted 300 kilo. Kapsast eriti ei söö. Kohastunud elama tihedates tihnikutes. Karjalise eluviisiga loom. Karjad moodustuvad tavaliselt emise juhtimisel. Väga suure karja puhul võib ka kult karjajuht olla. Sünnihetkel kaalub põrsas 1,2-1,4 kilo. Esimesed 4 elukuud on vöödilised, siis vöödid kaovad. Kõige viljakam emis on 6-aastane. Siga on üsna tark loom ja oskab karja hoida ohtudest eemale. Esimese eluaasta jooksul sureb ca 50% põrsaid ära. Kannatab hästi igasuguseid vigastusi. Tugev ja vintske loom.
Hirv. 26 alamliiki. Eestis elab euroopa punahirv (kuskil 1500-1700 isendit). Punahirvel sooline dimorfism suur. Emased isendid poole väiksemad. On dendrofaag, kuid sööb ka väga palju põllukultuure (kapsast, kartulit , tervilja). Armastavad toituda ka vetaimedest. Hirv on tüüpiline polügaam. Hirved elavad karjades. Varjulise eluviisiga. Hirvel ainult 1 vasikas . Euroopas kõige rohkem hirvi Šotimaal (150 000 isendit).

Loendus

• Absoluutne loendus – väga kallis ning Eestis seda võimalik teha ainult ajuloendusena.
  
• Suhteline loendus – Loetakse 10% pealt, ekstrapoleeritakse tulemus kogu maa- alale . Tunduvalt ebatäpsem viis.
  
• Indeks – nt põdra sitahunnikute arv
  
• Seirel ja loendusel põhimõtteliselt vahet ei ole.
  
• Ruutloendus – jäljeloendus. Indeksiks loomajäljed. Saab hästi paljude loomaliikide kohta andmeid.
  

Territoriaalse struktuuri uurimine

Toidubaas – valik, mis loom toidust välja selekteerib. Toidubaasi välja selgitamiseks mitmeid võtteid. Vanasti lasti loom maha, lõigati magu lõhki ja vaadata, mis seal sees on. Viimasel ajal hakatud kasutama leebamaid meetmeid nt junnide järgi või looma jälgimisega. Junnide järgi:

• pestakse junn puhtaks ja vaadatakse, mis sõela peale jäi
  
• kaalu järgi - minnakse tagasi biomassi juurde
  
• einemissageduse järgi
  

Taimtoiduliste loomade puhul kasutatakse DNA analüüsi junni komponentide väljaselgitamisel. Junnide abil saab teha loendust.
Looma vanust saab määrata:

• välise vaatluse abil
  
• mõne registreeriva struktuuriga (nt tõmmatakse hammas välja, hamba kuluvuse järgi, hamba vahetuse järgi).
  
• Karvkatte järgi (nt kesikud vöödilised teatud vanuseni)
  
• Sarvede arengu järgi
  

Lindude vanust saab määrata:

• sulestiku järgi (nt noorel kotkal palju kirjum sulestik )
  
• Fabriciuse paun – funkab kuni 6. kuuni
  

Sigimisbioloogia uurimine

Munasarjast on võimalik leida üles kollakehad ning selle järgi teha kindlaks kui palju poegi on emasel loomal olnud.

Uurimine Eestis

Saarma toitumist Eestis kõige rohkem uuritud (15 000 junni). On uuritud veel mingi, põdra ja metssea toitumist. Poolveelistest uuritud ondatra ja kotka toitumist. Suurkiskjate toitumisest uuritud hunti , karu, ilvest.
Vanuselist ja soolist tstruktuuri on päris palju uuritud kõikide sõraliste juures. Seda on uuritud ka suurkiskjate juures (kogutud hambalõike).
Toidubaasi on uuritud vähestel loomadel. Korralikult on toidubaasi uuritud ainult kopral, põdral ja ondatral taimetoidulistest.

Ulukite koljud ja jäljed

Põdra ja hirve jälgede erinevus: põdra jäljed suuremad, hirve omad väiksemad ja ümaramad. Hirve omad meenutavad lamba jälge.
Metskits: jäljed meenutavad väikseid põdrajälgi. Tagumisi sõrgatseid tavaliselt näha ei ole.
Karu: Meenutab paljasjalge inimese jälge. Esikäpal pikad küüned. Hästi äratuntavad.
Ilves: Jälg ümar nagu kassil. Neli varvast.
Rebane: Nagu väike hundijälg. Kolju piklik, kihvad pikad.
Hunt: Esimese kahe ja tagumise kahe varba vahele saab panna tiku . Rebasel samamoodi.
Kährik: Jälg meenutab kassi jälge. Erinevalt kodukassi jäljest on küüned näha.
Mäger: Pikad küüned. Meenutab väikest karu jälje poolest.
Mink: Kui kappa põhi näha lumel, siis saaba ru, et mink, kuna käpad paljad talvel.
Kobras: Paks sabajälg lumes. Tagumised käpad varustatud ujulestadega.