Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Sissejuhatus ideede ajalukku". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
voor, monarh, arist, monarhia, suverään, õiglus, hobbes, suveräänsus, cicero, rooma, naudingosoof, aristoteles, machiavell, kunst, machiavelli, koguk, eros, kasul, poliitik, moraal, thomas, printsi, türann, platon, järg, voorust, türannia, harmoonia, vastand, augustinus, olend, locke, rousseau, montesquieu, eelda, vooruste, heldus, humanistkuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid: o head teod nõuavad vastavat varustust · Aristoteles (Poliitika) keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud: · Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve · Peamised voorused on õiglus, mõõdukus ja julgus · Kuidas seonduvad voorused ja hüve? Tõeline hüve on ainult see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea: o Tervis, nauding, ilu, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära ei ole tõelised hüved. Miks? o Voorused on seesmiselt head · Õnn tähendab kindlust hüve omamises · Ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus · Järeldus: õnn ja voorus on kattuvad mõisted 3
kindlates asjades peab vastama au nõuetele enesepiiramine tasutakse aust tuleneva naudinguga uusajal enesepiiramine ebavajalik uuelaadiline au käitumise asemel omand ja riietus rikkus on staatuse näitamiseks uhkus, au ja kadedus on töövõime käivitajad Montesquieu aust monarhiates au monarhiates on vale au, mis põhineb ülendatud arusaamal iseendast au iseloomustab esmajoones aadlit aadliau tähtsaim nõue on julgus au tähtsus monarhiates: Pol tagab seaduste valitsemise Monarh sõltub aadlist, kuid au nõuete tõttu pole aadel kõigeks valmis Maj tagab üldise konkurentsi, mis elavdab majandust 18. sajandi meritokraatlik aumõiste aadliau alternatiiv meritokraatlik kodanikuau silmapaistvate inimeste tunnustamine/premeerimine lootus asendada edevusel ja kadedusel põhinev ühiskondlik konkurents ausa võitlusega, mis toitub positiivse eeskuju innustusest ning on ühilduv inimarmastuse ideaaliga Romantilise au paradoksid
· Seksuaalne armastus keha ilule suunatud · Tuleb õppida armastama kõiki ilusaid kehasid · Hinge ilu on õilsam ja suurem kui keha oma · Seaduste, tavade, teadmiste oma on veel suurem · Lõpptulemusena saavutab selge nägemuse iga ilu vormi täpsest suurusest ja kohast võrreldes teistega. Platon valitsusvormidest i.1. Filosoofide valitsuse ideaal. Seega, kas monarhia või aristokraatia. "Demokraatlik" inimene tahab vabadust kuritarvitada i.2. Filosoofid omavad tõelist "teadmist", näevad asjade olemust; teised näevad vaid varje (koopamüüt) Aristoteles Aristotelese jaoks on õnn hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Iseenesest tähendab see oskust mõistuspäraselt toimida. Sel juhul, kui toimida täiuslikemalt
Eneseimetlus (amour propre) e. uhkus. Mure oma staatuse pärast Au 1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest Austama peaks ainult head inimest, mitte võimsaid ja rikkaid. Au on loomutäiuse tasu ning omistatakse headele inimestele. Hea inimene: rats. Valikud, loomupärased inimlikud kalduvused. Loomutäius- oskus õigesti tegutseda kasut. mõõdukaid käitumisviise. Eneseväärikus täielik loomutäius enese suhtes; õiglus täielik loomutäius teiste suhtes. Eneseväärikas inimene peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline, kes teeb seda ilma et oleks vääriline, on rumal. Eneseväärikus on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem. 2. Cicero vabariiklase aust Riigimees peab põlgama väliseidd asju, taotlema aulist ja suurepärast. Kasulike tegude tegemine, aulise taotlemine, Gloria ei ole oluline, kuid teod
kodanikkesse, kodanike omavahelisi suhteid. Sõpruse tüübid: 1) vastavalt põhjusele, miks vastastikku head soovitakse: * kasu pärast (vanade inimeste sõprus, nt. äri). * naudingu pärast (noorte inimeste sõprus, nt. teravmeelsus seltskonnas, sama hobi, koos joomine). * täiuslik sõprus loomutäiuselt sarnaste inimeste vahel. 2) vastavalt suhte osapoolte seisundile: * ülimuslikkus (vanemad lapse suhtes). * paremus (mees naise suhtes). * võrdsus (vennad omavahel). 2. Cicero isiklikust ja poliitilisest sõprusest. Ei ole midagi armastusväärsemat kui voorus, seetõttu sõber armastab oma sõbras isamaad. Parim sõber on parim kodanik. Sõpruse I seadus: Me nõuame sõpradelt ainult seda, mis on õige ja teeme sõprade jaoks ainult seda, mis on õige. 3. Montaigne sõprusest, era- ja avalikust sfäärist. * Sõprus eristub (seksuaalsest) armastusest, sugulaste vahelisest kiindumusest, abielulisest suhtest, tuttav-olemisest.
administreerivad/valitsevad inimesed; valitsejad muutuvad, riik jääb 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) · Aristoteles (4. saj eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm · Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj): poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid; need kogukonnad peaksid elama harmoonias · Stoik Cicero (1. saj eKr): riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks · Niccolo Machiavelli (1469-1527): maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel, mis tagavad ühise hüve; need on loomupärases konfliktis; nii valitsejate (kuningriigis) kui kodanike (vabariigis) ülim eesmärk on riigi säilitamine; selleks on enamasti ainuvõimalik vahend
- Dualism. Vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem. Võim jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel. Universalism vs partikularism Keskajal universalistlik maailmapilt. Keisri universaalvõim de facto illusoorne, paavsti võim reaalsem. Interdikti e kirikuvande võimalus. Reformatsioon. Paavsti kuulutamine antikristuseks protestandite poolt. Universaalsete autoriteetide lõpp. Universalism partikularism. Uusaegne riik suveräänsus 2) Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Aquino Thomas (13. saj) poliitilise elu põhivormiks ,,perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16
selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Aristotelese jaoks on loomutäius õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, sest head teod nõuavad vastavat varustust. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud väitsid, et voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve. Peamisteks voorusteks nende jaoks õiglus, mõõdukus ja julgus. Tõeline hüve on see, mis seesmiselt, loomult on hea. Vooruste valesti kasutamine ei ole enam hüve. Õnn seisneb kindluses hüve omamises. Et ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus, on voorus ja õnn stoikude jaoks kattuvad mõisted. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Õnneliku elu vormid saavad olla kas riigimehe või filosoofi elu. Riigimehe näol on tegemist poliitilise juhiga, kes rakendab õigluse, julguse,
hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. 1 Stoikud: Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus. Tähtis on õige arusaam sellest, mis on hüve. Tõeline hüve on see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea: · tervis, ilu, nauding, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära nende väärtus sõltub kasutamisest. · Seesmiselt on head voorused: õiglus, mõõdukus, julgus Õnn tähendab kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab kindel olla. Järeldus: õnn ja vooruslikkus on kattuvad mõisted. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Õnneliku elu vormid: · riigimehe elu: - Poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks; - Ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus;
Killustumus ehk riigivõimu funktsioone (kohus, maksud) teostavad oma piirkonnas vasallid. Keskaegsed riigid on konglomeraatriigid ehk riik koosneb eri õiguskordade ja poliitiliste süsteemidega osistest. Iseloomulik on ka dualism: vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem. Võim on jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel. Keisri võim illusoorne, paavsti võim reaalsem. Uusaegne riik : Iseloomulik suveräänsus ehk olemas kõrgem võim mingi territooriumi üle. Prantsusmaa: võim kuulub rahvale, valitsejatele on see ainult laenatud. Inglismaal: parlament kehtestab rahva suverräänsust. 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism, kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi.
Riikidevahelised suhted kas mingitel tingimustel võib kasutada teise riigi vastu vägivalda, kas üldse peaks olema maailmas suurel hulgal erinevaid suveräänseid riike või oleks parem, kui oleks üks universaalne rahuriik. Miks ideede ajalooga tegeleda? Kasu filosoofidele: · Mõned lihtsalt tunnevad vanade asjade vastu huvi · Vanadelt mõtlejatelt on võimalik midagi õppida · Usk progressi eri laadi nägemused · Tsüklilisuse idee (populaarne Rooma ajal) arusaam, et ajalugu kordub teatavate vaheaegade vahel, sellest lähtudes võib juhtuda, et mingid printsiibid on taasrakendatavad (nt renessanss) · Inimene on põhiolemuselt jäänud samaks, hoolimata teadulik-tehnilisest progressist. Mõtlemisviisid on fundamentaalses mõttes samad. Järeldus on võimalik, et antiik- või varauusaja mõtlejate väited inimeste kohta on ülekantavad ka tänapäeva või
Nüüd: eneseteostus Objektivism -> subjektivism Uusaeg: rõhk inimese õiguste sfääril, tähelepanu normidel ja seadustel (need mis õigusi kaitsevad) Kesked mõisted: õigused (rights), huvid(interests) ,,voorus"(antiik)-jäi tahaplaanile, sisu muutus, tähendus kitsenes: seaduste täitmine ANTIIKAEG Vana-Kreeka ja Vana-Rooma 2 suurt perioodi: Kreeka linnriigid Rooma impeeriumi süsteem Linnriigi e polise allakäik 4.sajand eKr hellenismiperiood, monarhiad Rooma keisririik Rooma : vabariik keisririik Antiikaja mõju : poliitiline terminoloogia on loodud Kreekas, poliitika sfääri ,,leiutajad", kreeklaste jaoks olid poliitika ja eetika lahutamatud (tänapäeval ei ole enam nii), Aristotelese mõju ulatus barokiajastuni (teda nimetati Filosoofiks), Kreeka perioodi õitsengu aeg oli 6.-3. sajand e.Kr - Õnnelik elu- vooruslikkus e loomutäius, mis on saavutatav ühiskondliku elu kaudu Lahutatakse keha ja hing: mõistuslik osa vs. Meeleline.
Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab oma funktsiooni, on hinges õiglus ja see tingib ka voorusliku käitumise teiste suhtes. Aristoteles väitis, et õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Suurim hüve on oma funktsiooni teostamine parimal viisil. Inimese hinge funktsiooniks on toimida mõistuspäraselt kogu elu jooksul. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Platon väitis, et esikohal on vaimsed naudingud, neist piisab õnneks(,,Pidusöök", varem väitis vastupidist)
Loomulik inimene armastab iseennast ja rahuldab oma põhivajadusi. Sõltumatu-ei taha teistele halba ega võistle nendega, ei püüa muljet avaldada, ega tunne hirmu. Ük-lik inimene imetleb ennast ja on uhke, muretseb staatuse pärast, sõltuv. Au 1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest Au on loomutäiuse osa ja see omistatakse vooruslikele. Väärikas inimene lähtub oma enda minapildist mitte teiste arvamusest. Peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi seda. 2. Cicero vabariiklase aust Aktiivne poliitiline elu. Hingesuurus – põlgus välise suhtes, suured teod mis lähtuvad vooruslikkusest toovad gloria! 3. Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust Alandlikkus on voorus, isetu käitumine Jumala palge ees, kristlane võtab au vastu viidates jumalale. Kristlane ei hooli aust ega muudest maistest hüvedest. 4. Feodaalne au Alguses sisu vallutustest, Rooma alal olevate barbarite allutamsiest - kujuneb aadlisugu, kellel ei olnud orjadest esivanemaid
1 tegutseda (õiged seadumused - kindlad, mõdukad käitumisviisid), seadumused = loomulikud eeldused + harjutamine. "Nagu raha võtmises ja andmises on vahepealne, aga ka liialdamine ja puudulikkus ... nii võib ka aupürgimus olla suurem või väiksem, kui peab, kuid ka selline, nagu peab, ja sel viisil, nagu peab." Eneseväärikus - täielik loomutäius enese suhtes; õiglus - täielik loomutäius teiste suhtes. ,,Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline. Kes seda teeb, ilma et oleks vääriline, on rumal." ,,Paistab ilma loogilise arutelutagi, et suure eneseväärikusega inmesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohem, ja seda õigustatult." 2. Cicero vabariiklase aust Voorused eeskätt sõjalised. Aristokraatlik väärtuskoodeks. "Kohustustest": ambitsioon vs privaatsus
On aga ka eros meeleline armastus armastus abikaasa vastu. Tajutakse meeltega. Viitab ka Sokratesele, et armastus ei saa olla täiuslik, sest siis ei oleks püüdlusi. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles leidub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Õnnelik elu kooskõlas loomutäiusega. Kõik pürgib hüve/headuse poole ning kõige elava eesmärgiks on õnn. Valitsemisest Ideaal on filosoofide valitsemine (seega monarhia või aristokraatia). Kaks võimalust: kas filosoofid haaravad võimu või kuningas hakkab filosoofiks. Demokraatlik inimene tahab ju vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab just sellest demokraatias valitsevast seadusetusest. Epikuurlased Õnn on teatud seisund (rahulikkus). Saavutatakse vooruse läbi. Õnnelik elu on elu sõprade ringis, eemal poliitikast. Aristoteles Sõprus Leidis, et linnriike hoiab koos just sõprus. Sõprus ise aga on üldmõiste inimestevahelise suhtlemise kohta
Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Harmoonia tähendab seda, et need osad on õiglases vahekorras ja ükski osa ei sega vahele teise toimimisele, igaühel on oma funktsioon. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad mõistust ja annavad tegutsemiseks jõudu, instinktid on ohjeldamatud, need peavad olema kontrollitud, st peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab oma funktsiooni, on hinges õiglus ja see tingib ka voorusliku käitumise teiste suhtes. Hilistes dialoogides (nt Pidusöök) räägib Platon, et vooruslik elu sünnib ilu püüdlusest ehk armastusest. Aristoteles väitis, et õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Üldiselt lahtiseletatuna tähendab see inimese oskust toimida mõistuspäraselt. Suurim hüve on oma 1 funktsiooni teostamine parimal viisil
oma eesmärke, õnnetu, sest ei saavuta kunagi seda mida tahab, võrdleb end pidevalt teistega ja ei tunne ennast. Lahenduseks pakub Rousseau kas inimest kasvataks selle hetkeni, et ta tunneks sama oma riigi (ühiskonna) vastu, kui enda, või et lapsed eraldataks varakult ühiskonnast, piiratakse nende soove, kuid lastakse elada enesekülluses ja pakutakse tõelist inimlikku sõprust Vabadus, võrdsus vendlus 1.Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse Rooma algupära.Vabadus vastandatuna orjusele. Vaba inimene "elab vabalt", ta ei ole kellegi teise meelevallas. Ori peremehe meelevallas, tegutseb peremehe tahtel ja heaks. Kuigi peremees ei pruugi orja palju kaskidakeelata, on tal oigus tema ellu iga hetk sekkuda. See muudab orjad orjameelseks neil puuduvad oma initsiatiiv, pikaajalised eesmargid ning lopuks ka väärikus.Rooma ajaloolaste kirjeldused: Vabariigis on kodanikud vooruslikud (patrioodid).
Vastavalt osapoolte seisundile: Ülimuslikkus vanemad laste suhtes Paremus mehed naiste suhtes Võrdsus vennad Täielikku sõprust naudivad üksikud, sest nad suudavad arendada omavahel loomutäiust täiuslikkuseni. Linnriik põhineb sõprusel, kiindumusel põhinevatel inimestevahelistel suhetel. Timokraatia (varanduslikel klassidel rajanev poliitiline süsteem) põhineb võrdsusel vennalikel suhetel. 2. Cicero isiklikust ja poliitilisest sõprusest Loodus on määranud, et inimesed oleks omavahel suhetes. Tihedamad suhted on määratud pere, riigi ja keelega. Voorus on kõige armastusväärsem, mistõttu armastabki sõber oma sõbras isamaad. Parim sõber on ka parim kodanik, seega on iga inimese kohustus olla riigi sõber. Riiki armastatakse ja talle ei tehta midagi halba nagu sõbralegi ei soovita halba.
3) Millised olid antiik-Kreeka poliitilised ideaalid? 4) Milline on Platoni nägemus parimast võimalikust riigist teoses "Seadused"? · Poliitilise filosoofia alase teaduse tegemisest Kui soovite kirjutada bakalaureuse või magistritööd poliitfilosoofia alal, on soovitav, et teema kattuks vähem või rohkem võrdleva poliitika või rahvusvaheliste suhete temaatikaga. Nt rahvusvaheliste suhete teooriate vallast, kus Machiavelli, Hobbes, Kant ja paljud teised on olulised. o Kuna ei politoloogia ega avaliku halduse õppekavades pole poliitilise filosoofia õppekava, tuleb end nendes teemades täiendada iseseisvalt või õppekavade väliselt ning ikkagi sobituda olemasolevate õppekavade raamidesse. o Kui kirjutada kahe teksti võrdlust, siis järgib see täiesti omaette loogikat, võrdlevast
-Taylor´i ,,Autentsuse eetika" kirjeldab arengut: sihid väljaspool püüdlejat eneseteostus Objektivism->subjektivism II -Uusaeg:rõhk inimeste õiguse sfääril (varem inimese kohustused kogukonnas,funktsioon Jumala loodud süsteemis) -Tähelepanu õigusi kaitsvatel normidel ja seadustel -Kesksed mõisted: õigused (rights), huvid (interests) -Muutunud ´vooruse´ mõiste (=seaduste täitmine) Antiikaeg -2 suurt perioodi 1) Kreeka:linnriigid 2) Rooma: impeerium -Linnriigi e. Polise allakäik 4. saj. Ekr (Makedoonia impeerium 334-327, Ateena demokraatia lõpp 319)->hellenistlikud absoluutsed monarhiad->Rm. Keisririik Antiikaja mõju -meie poliitiilne terminoloogia loodud Kreekas -poliitika sfääri avastajad -eetika ja poliitika tihedalt põimunud -Aristotelese (Philosophus) mõju kuni barokiajastuni Kreeka periood -õitseng u. 6.-3. saj eKr -õnnelik elu- vooruslikkus e. Loomutäius-ühiskondlik elu -hing ja keha:mõistuslik osa vs
inimsuhetest ja huvidest, enamusele mõtlejatest enam põhiküsimuseks. ,,Inimene on kõigi asjade mõõt, nende asjade, mis on, ja nende asjade, mida ei ole." (Protagoras. 480-410 eKr). Keskenduti rohkem humanitaarteadustele. Inimesest lähtuvalt seletati maailma. Miks? Kreeklased kohtusid paljude eri kultuuride ja tavadega ning see ajendas neid selles paljususes otsima püsivat ja muutumatut. Nad hakkasid eristama tavasid ja loodust (viimane peaks olema kõigi jaoks ühine). Ideaalne õiglus tuleneb loodusest. Sokratese (470-399 eKr) suur huvi oli eetika: kui on palju erinevaid tavasid ja kombeid, siis mis väärtused on tõelised ja õiged? Seejuures on tunda ka loodusteaduste uurimise (füüsilise filosoofia) mõjusid: nt uskumus, et voorus on teadmine, seda saab õppida ja õpetada. On võimalik ära tunda üldiseid käitumisreegleid ning 1. kasvatada neid inimestesse läbi hariduse, 2. luua eetilist riiki. Platon
puudulikkus ... nii võib ka aupürgimus olla suurem või väiksem, kui peab, kuid ka selline, nagu peab, ja sel viisil, nagu peab. Me laidame ju auahnet inimest, sest ta ajab au taga rohkem kui peab, ja seal, kus ei pea, aga ka auahnuseta inimest, kuna ta ei taha, et teda austataks isegi üllaste saavutuste pärast." (NE, 1125b11) Aristoteles eneseväärikusest · Eneseväärikus täielik loomutäius enese suhtes; õiglus täielik loomutäius teiste suhtes · "Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline. Kes seda teeb, ilma et oleks vääriline, on rumal." · "Paistab ilma loogilise arutelutagi, et suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem, ja seda õigustatult." Eneseväärika inimese toimimisviisid
kõik inimkonna probleemid. Tänapäeval on absolutism muutunud suhteliselt haruldaseks nähuks ning suuremates riikides seda tavaliselt ei esine. Näiteks Euroopas on vaid üks täielikult absolutistlik riik, Vatikan. Esimesena esitas absolutismi laadsed ideed N. Machiavelli oma teoses ,,Valitseja", kus ta pidas valitsejale kõiki vahendeid sobilikuks, et oma riiki tugevdada ja võimu kindlustada. Hobbes. Thomas Hobbes, üks 17. sajandi Inglismaa mõjukamaid filosoofe, on oma poliitilise filosoofia alases peateoses "Leviaatan" esitanud oma teooria riigi vajalikkusest. Ta vaatleb inimeste tunge, mis olevat enamuses egoistlikud ning leiab, et kui inimeste üle pole mingit kõrgemat võimu ehk suverääni, siis valitseb nende seas paratamatult kõikide sõda kõigi vastu. Seda saaks ületada vaid kunstlikul teel, inimeste omavaheliste lepingutega, mille teel loodaks ühiskond. Seega esitas
3. ühiskonna ja riigi muutumine, selle põhjused Need probleemid võivad omavahel põimuda. Antiikmaailma poliitilised ideed. 3 1aastatuhande alguses eKr tekkis riiklus polise kujul. Ja koos sellega tekkis kodakondsuse mõiste. Poliitika oli polise ühiste asjade ajamine ning selle keskseteks mõisteteks oli õigus, õiglus, seaduslikkus ja vabadus. Polise tekkega asendus kogukondlik võrdsus alluvus- st võimusuhtega. See tõi kaasa linnriikide sisemise ja omavahelise võimuvõitluse. Võitluse sisuks oli eri ühiskonnakihtide soov võtta võim ja kujundada võimusuhted vastavalt oma huvidele ja arusaamadele. Need kihid andsid nime tollastele valitsusvormidele: · aristokraatia (aristos-parem+kratos-võim) ehk paremate võim ehk ülikute ja eliidi võim
Positiivsed ja negatiivsed väärtused · Positiivsed: on need asjad, mida soovime (rahu, tervis, vabadus, turvalisus) · Negatiivsed: on need asjad, mida väldime (sõda, okupatsioon, vaesus) Individuaalsed ja kollektiivsed väärtused · Individuaalsed: vabadus, autonoomia, tervis · Kollektiivsed: patriotism, kultuur, solidaarsus Väärtusi võib jaotada valdkonniti: Väärtused (näited): · Tervis, asjad, turvalisus · Majanduslik tootlikkus · Ausus, õiglus, hoolivus · Altruism, sõprus, armastus · Vabadus, õiglus, võrdsus · Ilu, graatsia, sümmeetria · Usk, pühadus, halastus · Teadmised, tõde, tarkus · Looduse puhtus, elamiskõlblikkus Väärtuskategooriad: · Materiaalsed, füüsilised · Majanduslikud · Moraalsed · Sotsiaalsed · Poliitilised · Esteetilised · Usulised · Intellektuaalsed · Ökoloogilised Väärtuste liigid (Sokratese järgi): 1
Mida rohkem hüvet tegu põhjustab, seda parem ta moraalses mõttes on. Altruism on isetu hool ja omakasupüüdmatu, ennastohverdav teguviis. Egoismi vastand. Altruistlik on Thomas Hutchesoni sõnul näiteks vanemate armastus oma laste vastu. Rõhutatud altruismikasvatus võib kaasa tuua madala enesehinnangu, eneseusalduse puudumise, enesevihkamise, masohhismi, kõikeläbiva süütunde. Minaism on eneseülistuse moraal. Seda õpetas Nietzsche. Thomas Hobbes ütles, et inimene on loomult egoist. Tema käitumist juhib enesearmastus. Isegi kaastunne tuleneb egoismist. Teiste kannatust nähes inimene mõtleb: "See võib juhtuda ka minuga." ,,Loodusseisundis" (väljaspool seadusi) on ainsaks konfliktide lahendamise viisiks vägivald, mis toob kaasa ,,kõikide sõja kõikide vastu" (Bellum omnium contra omnes). Ühtse moraali peab maksma panema Leviaatan absoluutne valitseja. Egoism on õige alus moraalseks eluks. Egoismi liigid: 1
Moraaliteoloogia aga teeb inimestest kristlased, kes peavad silmas pidama, et austusväärse ja vaga elu eest siin ilmas saavad nad tasu alles pärast surma. Sellepärast leiab ta oma tõelise ühiskonna sealpoolsuses, maapeal elab ta ajutiselt nagu palverändur." See oli midagi uut. Mõistuseõigus tahtis korraldada ainult seda ruumi, mis jääb inimese sünni ja surma vahele. Mõistuseõiguse filosoofia istutasid riigiõpetusse Thomas Hobbes (1588-1679) ja John Locke (1632-1704). Hobbes elas kaasa Inglismaa ajaloo 91 erutavat aastat. Ta analüüsis Inglismaad ning iseennast. Pariisis eksiilis olles kirjutas ta "De cive" ning 1651.a. "Leviathan", kus ta väidab, et ,,...riik on inimühiskonnale parim eksisteerimisvorm, kuna ilma selleta valitseks loodusseisund, mis tähendaks 'kõikide sõda kõigi vastu". Nimelt peab Hobbes inimest iseloomult egoistlikuks ja kui miski inimese tegevust ei piiraks,
selle kõige ilmsema ja üldisema – elu enda kõrvale jätab. Elu on kogu elatava tegevuse eesmärgiks, põhjuseks ja algeks. See tähendab, et ülima hüve ehk õnne saavutamiseks peab inimene tegutsema arukalt ja lähtuvalt oma loomutäiusest – tegema seda mida ta kõige paremini oskab ja kõige paremini kuidas oskab kogu elu vältel Esmapilgul võib esineda paradoks tõeliselt tugeva advokaadi või prokuröri puhul. Oma tööd kõige paremal moel tehes, kas ei satu löögi alla õiglus. Ja kas advokaat või prokurör ei peakski olema õiglased, jättes õigluse mõistmise kohtuniku kanda? Või kaitstes/ süüdistades just nii plaju, et kohtuniku otsus saaks olema õiglane? Seega loomutäiusest ja õnnele pürgiv jurist, kellest sõltub õiglus on suhteliselt raske valiku ees. Kuidas peaks õigluse mõistmisega seotud jurist tegutsema? Õiglust silmas pidades, või oma parimaid oskusi ära kasutades? - ilmselt oleneb see konkreetsest isikust ja tema
Rõhutatud altruismikasvatus võib kaasa tuua madala enesehinnangu. Enese heaolu eest hoolitsemine tundub olevat patt. Eneseülistuse moraal e minaism: · Nietzsche o Peaksime püüdma rahuldada omaenda võimuiha, vajaduse korral isegi valitsedes teisi, enne kui neamd hakkavad valitsema meie üle. o "tugev võidab. Üksi vägivalla, vägistamise akt pole sisemiselt ebaõiglane, kuna elu ise on vägivaldne, vägistav ja hävitav. · Hobbes o Inimene on loomult egost, inimese käitumist juhib enesearmastus. Ka kõik pealtnäha altruistlikud teod on tegelikult maskeeritud isekus. o Inimloomuse aluspõhjaks on enesealalhoiutung, mis avaldub selles, et inimesed otsivad igal pool naudingut ja kardavad surra. o Isegi kaastunne tuleneb egoisimist. Loodusseisund ja Leviatan · Elu ilma reegliteta ilma minimaalse moraalita poleks motiivi vastastikuseks
Teemad Filosoofia tarkuse armastus, tänapäeval pigem üldised küsimused 1. Õiguse üldised küsimused 2. Ühiskondlik areng ja filosoofia küsimused ajateljel, murrang, heaolu vabadus ja väärtus filosoofias, komplekssuse tehisintellekt 3. inimõigused 4. Õiguspositivisim ja normativism, loomuõigus, Nürnbergi trial 5. Utilitarism Mill, eriosa 6. liberalism reformierakond, pensionitesüsteem, ravimite katsetused, aborditeema 7. sotsiaalne õiglus, 82% rikkusest kuulub 1% ühiskonnast, keda peab üleval pidama, pagulased, Kant 8. formalism ja realism kohtumenetluses, tõde 9. Legitimeeritus on aktsepteeritavus; tõe ja õigus aktsepteeritavaks muutmine modernses aspektis Tõda kohtus mis saab kui keegi valetab 10. globaliseerumine ja terrorism, äärmusluse tekkepõhjused 11. kuhu edasi? Ajatelg üldiselt üksikule, filosoofia paigutatakse ajaloolisse konteksti 2
omaseid poliitilisiideid ja teooriaid. 1.1 Antiikmaailma poliitilised ideed Antiik-Kreeka poliitiku mõte keskendus riigi ja õige valitsemisvormi uurimisele Ratsionalistlik mõtteviis arenes antiikühiskonnas edasi mõistelis-loogiliseks analüüsiks. Sellist mõtteviisi esindasid Sokrates (469-399 eKr); Platon (427-347 eKr). Sokrates tõestas, et nii eetilistel, poliitilistel kui ka õiguslikel nähtustel on mõistlik iseloom ning et õiglus ja seaduslikkus on samased.Selles tehtud järeldused riiki peavad valitsema targad, s.t. need, kellel on teadmisi ja kes oskavad õiglust eraldada ebaõiglusest. Sokratese sõnul ei ole tõelised kuningad ja valitsejad mitte need, kes kannavad skeptrit või keda on valinud aukandjad, ega ka need, kes tulid võimule loosi tahtel, vägivalla või pettuse teel.vaid need, kes oskavad valitseda. Sügava jälje kogu hilisemale filosoofiale ja poliitilis-õiguslikele õpetustele on jätnud üks
oma koht ja ülesanne ning inimene peab alluma oma saatusele. Ühiselu olulisemad põhimõtted ehk õige käitumise eeldused on: Austus jumalate ja vanemate vastu Seaduste järgimine Järeleandlikkus teiste inimeste suhtes Suurimaks paheks on seadusetus, sest ilma ülemvõimuta läheks inimkond hukka. Herakleitos (540 – 480 e. kr) Maailmas eksisteerib kaks korda - loomuõigus ja positiivne õigust. Loomuõigus kui jumalik õiglus positiivne õigus kui inimese seadusloome. Primaarne on loomuõigus, milles puuduvad vastuolud. Inimese seadusloome on vastuoluline, pidades midagi õiglaseks ja midagi ebaõiglaseks. Vastuolu inimseaduste ja loomuõiguse vahel siiski puudub, sest inimseadused alluvad jumalikule logosele, olles viimase vahendajaks läbi võitluse. Seega Herakleitos toob eetikasse tasapisi sisse inimliku mõõte, mis saavutab täisjõu sofistidega. Sofistid
annaabi.ee 
