Sissejuhatus kirjandusteadusesse 2015 (0)

KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS
Loengumaterjalid (loengukonspektid Moodle’s, ka viimane konspekt „ Postkolonialism ” ja „ Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“)
Merilai , Saro, Annus , „ Poeetika ”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194)
J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS).
T. Hennoste , „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS)
T.Hennoste. Kaanon . Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS).
Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab).
Kirjandus on läbi ajaloo omanud erinevaid tähendusi, üldiselt on kirjandus tekst, mis on mõeldud kellelegi lugemiseks, seega on see teos millel on siht(lugeja) kui ka kirjapanija ehk autor. Kirjandus ei ole ainult ilukirjandus – ajalooliselt on kirjanduses olnud olulised erinevad väärtused, kirjandus on nii ajalugu, õpetused, märkmed, teatmeteosed jne. Kirjandus ise on omanud erinevaid väärtusi ja rolli ühiskonnas, teadlik suund ilukirjanduse uurimisse/tõlgendamisesse ja kirjutamisesse on üsna uus nähtus, nimelt on kirjandus kui fiktsioon kujunenud alles 18. Sajandi lõpus. Enne 19. Sajandit on kirjanduseks olnud igasugused kirjutised, kirja pandud teadmised, maailmapilt, uskumused ( müüdid )
4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest. Kas Okri hinnang kattub mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb?
Üheks suunaks on poeetiline keel, see tähendab et kirjandus omab kindlat väljendusvormi, kirjanduslik eneseväljendus on erinev tavapärasest keelekasutusest, sõnad on rohkem läbimõeldud, täpsemad ja intensiivsemad.
Teiseks suunaks on väljamõeldis, see keskendub fiktsionaalsele maailmale ja teosetele, mis on autori poolt loodud ja ei oma otsest ajaloolist või faktilist sisu.
Kolmandaks suunaks on esteetilise väärtusega objekt, kus keskendutakse teose kunstipärasusele ja ilule, seda nii teoses eneses kui lugeja silmades, olulisel kohal on sisu ja vormi seos ja kunstiline ilu, teos on loodud mõeldes selle esteetilisele väärtusele, kirjutamisprotsess on eesmärgipärane, keskendub ilu loomisele ja teose ülesehitusele ilu silmas pidades, mitte informatsiooni edasiandmisele, ei pea olema veenev või faktiline vaid eesmärk ise ongi olla ilus ja pakkuda lugejale esteetilist naudingut.
Neljandaks suunaks on teksti intertekstuaalne konstruktsioon, milles on rõhk tekstide seotusel ja suhestumisel teiste tekstidega. Iga teos on üks teos teiste seas, tähendus ja mõtestamine teistest teostest lähtuvalt, traditsioonidest sõltuvalt.
Ben Okri - Luuletaja kohustus on inimvaimu vabastamine. Seega seostub luule minu jaoks põhimõtteliselt vabadusega, vaimse, hingelise, südame ja meele vabadusega. Sest elu ning ajalugu ... püüavad meid pidevalt vangistada.
Poeedi töö on meilt pidevalt tool istumise ja maapind jalge alt ära tõmmata, et me ei seisaks vaid ühes kohas ega hakkaks jalataldade alt juuri välja ajama ning arvama , et taevas on vaid see ruutmeetrine lapike meie peade kohal. Poeedi töö on muuta meid rahutuks, et me purjed heiskaks. Kui me oleme rahutud ja seilame liiga kaugele, on poeedi töö panna meid hindama seda, mis on siinsamas meie ninade ees. Poeedi töö on panna meid hindama olemise imet klaasis vees või ühes viinamarjas. Poeedi töö on panna elu särama, panna see hiilgama, anda sellele sisemine tuli.
Mis on kirjanduse uurimise otstarve? Millised teadmised ja kompetentsid on vajalikud selleks, et kvaliteetselt uurida kirjandust?
Nii nagu ükskõik, mis valdkonna süvitsi uurimiseks, on ka kirjanduse kvaliteetseks uurimiseks vaja eelnevaid teadmisi, teadmised avavad meile uusi vaateid ja aitavad kaasa seoste tekkimisele. Kirjanduse puhul on oluline teada kirjanduse ja kultuuri traditsioone, erinevaid zanreid ja põhjusi, miks on neid nii liigitatud, miks ja millal on teatud zanre kasutatud jne. Veel aitavad kirjandust avada erinevad analüüsimeetodid, teooriad, kirjanduskeele iseloomulikud jooned. Palju aitab kirjandust avada ka keelteoskus, seda nii selleks et lugeda erinevaid teoseid originaalkeeles, et näha ka keele taha (originaalkeel annab edasi keele traditsiooni, kultuurieripärasid jne).Oskus mõista kujundeid ja võime tajuda ja mõtestada teksti, leida intertekstuaalseid seoseid jne.
Kirjanduse uurimise otstarve on jõuda nende oskuste ja teadmisteni, teha need teadmised kättesaadavaks, luua seoseid ja teooriaid, mõtestada ja rikastada vaateid, luua kaanoneid.
Mis on žanr ? Kuidas on žanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? Millised on kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned? Milline on žanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? Milline on žanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus).
Zanr kategoriseerib kirjandust (ka teisi kunstiliike), määrab teatud tunnuste-sarnasuste põhjal, mis kategooriasse teatud teos kuulub.
Antiikkultuurist pärit põhižanrid:

lüürika ( sonett , ballaad , ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka)
Tähtsus suurenes romantismiperioodil
Luuletaja kogemuse vahendus, Sisemaailma elamused, Subjektiivne, isiklik, Lüüriline luule: üks mulje, idee või sündmus), Narratiivne luule (lüroeepika): süsteemselt arendatud süžee

eepika (proosa). Nii proosa kui värsivorm
Žanrid: nt. eepos, romaan, jutustus, novell , muinasjutt , laast, Proosažanrid: romaan, novell, laast, essee, autobiograafia , Klassikaliselt värsivorm, tegelased: kangelased. Kolmandas isikus, pikem narratiiv , Välismaailma kirjeldamine, Keskmes objektiivne > väline pilt, olnud või arenev sündmus

dramaatika ( tragöödia , komöödia, draama , kuuldemäng, intermeedium, libreto , stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare ’i ajastu tragöödia)
Algne struktuur > vaatused ja stseenid, Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog , Tegelaste kõne > isiksuste erinevused, Konflikt
Tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon
Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused.
Tekst – iseseisev tervik. Keel struktuur stiil, materiaalsus(väljaanded ja toimetamine), sisemised seaduspärad.
1. Filoloogia, ka tekstoloogia: mingi teose või teksti väljaannetesse puutuv problemaatika, toimetamisega seotud aspektid (kuidas eri väljaanded mingit teksti on muutnud, kuidas see muudab selle teksti tähendust), tekstide rekonstrueerimine.
2. Retoorika ja stilistika : keskendub tekstide vormile ja stiilile (sõnavara, retoorilised võtted, süntaks, värsimõõt . 19. sajandil retoorika osatähtsus langes, arenes edasi stilistikana, mille meetodid ja uurimisfookus võeti üle kirjandus- ja ka kunstiteaduse poolt.
3. Stilistika uurib erinevate autorite stiili omapära, ka žanrite stiili nt ajaperioodi või rahvuskultuuri lõikes. Uurib nii grammatilist ülesehitust kui ka teksti kõla, riimide kaustust ja ka vormi. Strukturistlike koolkondade eelkäija.
4. Strukturalism -Struktuur > korra loomine maailmas, kirjandusel oluline roll maailma seletamisel, Strukturalistid uurivad, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale, mitte mis maailm on
Uurib kirjanduse toimimist süsteemina
Strukturalismi ei huvita, a) mida tekst tähendab, b) milline on selle väärtus vaid kuidas tähendus luuakse .
5. Uus-kriitika, mõiste close reading, lähilugemine:objektiivne analüüs, keskendub ainult tekstile , ei pea oluliselt autori kavatsusi, ega emotsionaalset lähenemist tekstile, oluline vaid tekst ise ja selest lähtuvad seosed.
Põhimeetod: lähilugemine (close reading), detailne ja nünssidele keskenduv teksti koostisosade analüüs, fookuses teksti mitmetähenduslikkus. Kirjandusteoste põhikomponendid on sõnad, kujundid ja sümbolid .
6. Dekonstruktsioon (1970’ndad 80ndad): teksti elemendid koosnevad märkidest, tekst nagu kividest laotud müür, seda võimalik lahti võtta (dekonstruktsioon) ja kokku panna, aga tekst ise muutub selle protsessi käigus, tõlgendamine on teksti jätk.
7. Semiootika – uurib märgisüsteeme. Oluline ikoon (sarnasus: näib, kõlab, maitseb, tundub samamoodi nt. diagramm, foto, joonis) ,indeks(tähistatava ja tähistaja vahel on alati otsene füüsiline või põhjus-tagajärg suhe. Looduslikud märgid: suits, jalajälg, kaja .), sümbol (asendab midagi ilma välise sarnasuse või sisulise jätkuvuseta, üldlevinud arusaamade (näiteks ühiskondliku kokkuleppe) alusel, nt. numbrid, liiklusmärgid). Keel on olulisim märgisüsteem.
Autor – autori tahe, maailmavaade, kavatsus.
Tõusis põhiliseks meetodiks 19. sajandil, otsene seos autori elu ja tema loomingu vahel, oluline autori ühiskondik- kultuuriline kontekst, haridus , inimesed, kellega ta suhtles ja kokku puutus, mida ta luges. Otsesed ja kaudsed (alateadlikud) seosed.
Püütakse mõtestada suurte autorite isiksust läbi nende teoste (Shakespeare).
Fenomenoloogiline lähenemine : eeldab, et autori vaim on kättesaadav läbi tema loomingu
Psüholoogiline kriitika: tegeleb autorite eluga, aga ka teatud psühholoogilise arengu seaduspäradega või kõrvalekalletega neist, mis tekstides ilmnevad. Sigmund Freud, alateadvuse jõud, seksuaalse arengu faasid.
Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti?
Lugeja – teose tähenduse määrab lugeja, iga lugeja nö loob oma teose.
1960’ndatel retseptsiooniteooriad,olulisel kohal on lugemisprotsess, see millised on lugeja eelnevad teadmised ja ootused, see kuidas ta loob lugedes oma tähenduse, tekste on sama palju kui on lugejaid. Oluline ka miks mingit teksti loetakse, kuidas uuritav teos seostub peavooluga, mis teeb teksti oluliseks ja loetavaks.
Kontekstikesksed lähenemised
(Kirjandus)teksti paigutamine , seosed teksti ja konteksti vahel.
Kontekstid
a)keele & filoloogia ajalugu
b)kirjandustraditsioon, kuhu teos/tekst kuulub ja mis on selle loomist mõjutanud
c)autori elulugu
d)ühiskondlikud, kulltuurilised ja poliitilised kontekstid, mis võivad teost mõjutanud olla.
Harud
Kirjanduslugu – paigutab tekstid kirjandusloo ja ka kultuuri konteksti, periodiseerib, suhestab teksti ajaloolise taustaga, dateerib, uurib konteksti ja teksti vastasmõju.
Uushistoritsism: Kirjandustekste vaadeldakse koos või suhtes ajalooliste tekstidega, AGA ajalootekste ei vaadelda kirjandustekstidest eraldiseisvana, vaid kirjandusliku nähtusena. !Ühiskonda mõjutavad võimustruktuurid sisalduvad nii ajalooürikutes kui kirjandustekstides
Kultuuriuuringud: keskendub kultuurilise eneseväljenduse erinevatele aspektidele, kujutav kunst , film , TV, reklaamid, mood, arhitektuur , muusika , massikultuuri erinevad nähtused. Kultuur selle mitmekesistes avaldusvormides, kultuuri toimimine tervikuna .
Feministlik kirjandusteooria: lähtepositsioon: sooline erinevus on kategooria, millele traditstsiooniline kirjandusteadus pole tähelepanu pööranud, sellest lähtuvalt vajab kirjandus ja kirjanduskriitika ümberhindamist ja analüüsi soolisest perspektiivist.
Postkolonialistlik teooria: Keskendub kirjandustekstide analüüsile maades ja kultuurides, mis on olnud Euroopa koloniaalvõimu all (eelkõige Suur-Britannia kolooniad), koloniaalideoloogia mõjud, teisestamine, hübriidsus, mimikri . Viimasel ajal tunduvalt laienenud nt postsotskolonialism.
Mis on tõlgendamine? Mida peab tõlgendamisel silmas pidama ?Oluline on silmas pidada kultuuri ja ajalugu, ehk jälgida suuremat pilti, tõlgendada läbi seoste ja teadmiste mitte lähtuda vaid konkreetsest ja pindmisest. Mis on lähilugemine? (vt ka uuskriitika ). Lähilugemine ei võimalda näha suurt pilti. Maailmakuulus kirjandusteooreetik Franco Moretti on pakkunud välja ka vastupidise mõiste: kauglugemine? Mida see mõiste tähendab? (vt. kirjandusloo konspekt). Kauglugemine arvestab suurt pilti, ehk kirjanduse kogupilti, mingis ajas ja kultuuris.
Mis on kirjandusteooria? Päripäeva ja vastukarva lugemine. Teooria abil teatud korrapära või loogika leidmine kirjandusteoses.
-Päripäeva lugemine > tõlgendus, mis lähtub sellest, mida tekst (mitte tingimata autor) pakub
-Vastukarva lugemine > tõlgendus, mis ei ole kooskõlas teksti poolt pakutavate ideede ja väärtustega
NÄIDE: F. S. Fitzgeraldi romaan, “Suur Gatsby ” (“The Great Gatsby”, 1925)
Päripäeva lugemine > romaan kritiseerib pealiskaudseid väärtusi, mis peab sotsiaalset staatust väärtuslikumaks kõikidest teistest väärtustest
Vastukarva lugemine > romaan samas ka propageerib väärtusi, mida ta kritiseerib: osasid tegelasi (Gatsby, Daisy) kujutatakse piisavalt atraktiivsetena, et nende poolt esindatud väärtused tunduksid ihaldusväärsed.
Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused) ja mis on selle iseloomulikud jooned?
Kujundilisus -Tähelepanu vormil, enesele osutav
Stiil - väljendusvahendite korrastatus, ajastu, autori, kunstivoolu loome - ja maailmanägemise viis, sisu- ja väljendusühtsus.
Merilai, “Poeetika”, lk 33) rütmiline kõne, keeleline heakõla, kordused, kõne- ja lausekujundid, tähendusühtsus, koondumine määrava mõtte ümber; kontrast, uudsus. Väljenduse eneseleosutav ehk poeetiline tegevus ilmneb alati, kui keel ehk suhtlusvahend muutub igapäevase tööriista asemel omaette eesmärgiks – loova tähelepanu, mängu objektiks .
Jeffrey Wainright (“Poetry. The Basics,” lk 1-6)
Keele areng
funktsionaalne > selgus, informatsiooni edastamine
poeetiline/viipeline > kujundid ja kõlamustrid
Keele läbipaistmatus: mitmekihiline tähendus, mitmetimõistetavus, sõnamängud
Keele loov paindlikkus > keel võimaldab lõputuid assotsiatsioone objektide, sündmuste, isikute jne. vahel.
Keel on oma olemuselt poeetiline/viipeline, rütmiline
Millele pööratakse kirjandusteaduses tähelepanu luuleteoste analüüsis (klassikalise värsiõpetuse seisukohalt)?
Värsisüsteemidele – rõhuline, välteline, vabavärss, silbiline(värssidel kindel arv silpe-haiku 5+7+5, tanka 31 silpi).
Luule. Tuntuimad värsijalad
- v trohheus; v- jamb ; - vv daktül; vv- anapest; - - spondeus; v- v amphibrahh; - v- kretikus
Värss - luuleteose rütmiline üksus, mis on värsimõõdu ja mõtte poolest suhteline tervik, luulerida.
Siire- sõnarühma poolitus värsi piiril v. mingi värsiosa eraldamine kirjapildis uuele reale
Värsisüsteemid- kujundavad luule rütmi
Värsijalg - rütmiüksus, mille moodustavad reeglipäraselt korduvad rõhulised ja rõhuta silbid. – värsi tõus, v värsi langus
Värsimõõt - värsipikkus, põhineb rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldusel.
Levinuimad värsimõõdud:
trohheus- 2-silbiline värsijalg, pikk ja lühike silp, silbilis-rõhulises värsisüsteemis rõhuline ja rõhuta silp (– v).
Nt : Tere, laine! mere laine! – v / – v/ – v/ – v Ulguvete karge tuul! Jätkem naine, päästkem paine Survest lahti vaba luul!
Jamb- 2-silbiline värsijalg, lühike ja pikk silp, rõhk teisel silbil . Eesti luules esineb puhtal kujul harva, kuna eesti keeles on pearõhk traditsiooniliselt esisilbil. Värss algab sageli ühesilbisõnaga.
Nt:
Ju ▐ toome helbed jätnud jumalaga
v – / v –/ v –/ v – / v –/ v
Ja ▐ sirelite õitseaeg on käes:
Kõik ▐ pungad pakatavad täies väes,
Kõik ▐ põõsad sinetavad maja taga. (Marie Under)
(Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte värsimõõtu ja rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldumist neis peaksite teadma).
Millist poeetilise keele aspekti toob värsimõõt esile? Rütmilisust, mängulisust..
Riim. Seaduspärane häälikukordus, Erinevused riimi kasutamises keeleti, Olemuselt korduseline (ka kajaline), toob esile keele loovat paindlikkust, (vt. Wainright, slaid 4),
Miks on riim luules oluline? Loob kõlaterviku (kõla + sisu ühtsus), mälutehniline võte (aitab meelde jätta, oluline suulises luules)
Peaksite oskama nimetada ka mõnd tuntumat riimitüüpi. Algriim > sõnade esihäälikute kunstikavatsuslik kordus, sage rahvaluules, (alliteratsioon e. kaashäälikualgriim, assonants e. täishäälikualgriim) Lõppriim > ühendab sama kõlaga sõnade ja värsside lõppe
Kui koorma kõrval kõnnib neid,
Siis küsi, kas toob linnaseid
Veel -Täisriim, irdriim
Salm -Sarnase ehitusega rühmadeks liitunud värsid
Salmi nimetused värsside arvu järgi on
1.kaksik ehk s (distihhon);
2.kolmik ehk kolmikvärss (tertsett); i.k. triplet (monoriim) ja tercett (erinevad riimiskeemid, nt. terza rima)
3.nelik ehk nelikvärss (katrään), ballaadistroof abcb
4.viisik ehk viisikvärss (kvint);
5.kuuik ehk kuuikvärss (sekstett)
6.seitsmikvärss (nt. Rhyme royal, jambiline pentameeter, ababbcc, G. Chaucer Canterbury Tales (mõned lood), Troilus and Criseyde
7.Ottava rima (8 värsirida , abababcc), Giovanni Boccaccio luule
Kõne-, lause ja piltkujundid („Poeetika”, lk 39–59). Epiteet, võrdlus, metafoor , isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia.
Epiteet- kirjeldav või kaunistav lisandsõna, ehk poeetiline täiend. Nt mustav on ta põhi, salalik ta süle.
Võrdlus- kõrvutamine ühistunnuse alusel.Tihti eelneb sidesõna või mõttekriips (nagu, kui jne) Nt Nii kui taeva pikne.
Metafoor- ühendab erinavaid nähtusi sarnasuse alusel.Nt sinise taeva silm- ilmse sarnasuse tõttu silmaga vihjatakse päikesele.
Metafoori alaliigid:
Isikustamine- rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber üteldes. Nt lauluisa, kirjaneitsi
Ümberütlus e. Perifraas näit. loomade kuningas = lõvi
Allegooria- abstraktse mõiste piltlik, tihti personifitseeritud kujutamine
Metonüümia- sarnaneb metafooriga tähendusliku ühisosa rakendamisel, ainult et tähenduse ülekanne ei toimu eri mõistete vahel, vaid ühe ja sama nähtusega seostuva piires. Kui sinise taeva silm on metafoor, mis võrdleb erinevaid asju,siis sinise taeva ratas või sinise taeva latern kalduvad metonüümia poole, kuna lähtuvad päikese enda ilmsetest ja vähem teise nähtuse tunnustest.Sinise taeva tuli (osa terviku asemel) või päike tungis tuppa (tervik osa asemel) on juba selge metonüümia.
Milline on kõne- lause ja piltkujundite mõju luules? Kuidas toob nende kasutus esile poeetilise keele omadusi? Panevad kaasa mõtlema, üllatavad, ergastavad mõtet ja tähelepanu, tekitab ootamatuid seoseid, loovad kunstilist ilu.
Luule kinnisvormid:
Ballaad Algselt vanaprantsuse keskaegne tantsulaul (‘ballares’)
lüroeepiline lugulaul või legend, ka ilukirjanduslik kunstballaad.
Ballaadistroof , katrään, 4- ja 3-rõhuliste värsiridade vaheldumine, riimiskeem abcb
Sisu: eksistentsiaalsed piirsituatsioonid, sisemise ja välise maailma võitlus, enam eraelulised sündmused, enamasti traagiline lõpp (kuid ‘moraalne võit’)
Kunstballaad (romantismi olulisemaid luuležanre): R. Burns, W. Scott, S. Coleridge, W. Wordsworth, J. G. Herder, J. W. Goethe , F. Schiller
Eesti luuletajate ballaade: Käsu Hans ‘Kaebelaul’, Marie Under ‘Uneretk’, Henrik Visnapuu ‘Ballaad peninukkidele’, Betti Alver ‘Sinisuka ballaad’, Hando Runnel , ‘Üks veski seisab vete pääl’.
Sonett Pärineb 13. s. Itaaliast (Giacomo da Lentini). Kuulsaks sai Dante Alighieri (1265–1321)ja Francesco Petrarca (1304–1374) armastussonettide seeriate kaudu; petrarkism, William Shakespeare (1564–1616).
14 värsirida, riimiskeem abab abab cdc dcd. puhas kõlav keel, korrapärane ülesehitus
Sisu:
Nelikud >teema esitatamine, mida arendatakse tõusvas joones 8. rea lõpuni.
Kolmikud > pööre (volta), paralleelteema või lüüriline mõtisklus. Inglise sonetis pööre & kulminatsioon koos viimasel kahel real.
Kulminatsioon> 14. värss, vaimukas puänt.
Luulevorm, mis oli mõeldud lugemiseks, mitte kuulamiseks või muusika saatel esitamiseks;
Peetakse uusaegse mentaliteedi ja enesteadvuse alguseks;
Uut tüüpi subjekti esiletõus (sekulaarsus, vastuolulisus, mitmetasandilisus);
Võimaldab ideede dialektilist esitamist vastuolulise struktuuri tõttu;
Kujunes välja spetsiifilise, ihaleva armasluule vormina.
“Petrakism on poeetiline traditsioon, kus luulesubjekt, kelleks on primaarselt mees, loob enda iha kaudu armastatu. Iha on aga alati kättesaamatu. Selle kannatuse ja igatsuse tagajärjel leiab subjekt lunastuse” (Rebekka Lotman, 2015,389)
Mõlema kinnisvormi puhul on vaja teada seda, mis on kinnisvormi põhitunnused (on need värsimõõdulised, riimilised, stroofilised?). Kas ballaadil ja sonetil on iseloomulikke tunnuseid ka temaatiliselt, millised need on? Kas tegemist on luule lüürika või lüroeepika alažanritega? Eksamiks valmistudes otsige välja vähemalt üks ballaad ja sonett (võib kasutada ka neid, mida käsitlesin loengus) ja määrake neis kinnisvormi iseloomulikud jooned. Millest on aru saada, et tegu on just soneti või ballaadiga?
Millele pööratakse tähelepanu proosateose analüüsis (eelkõige narratoloogia seisukohalt)?
Narratiiv. Narratiiv on sündmuste rida, mis on ajalises järjestuses , omab algust keskpaika ja lõppu.
Mille alusel saab väita, et kultuuri üks iseloomulikke jooni on selle loolisus? Milline toime on lugudel (kultuuriliselt ja ka kirjanduses)? Kas lood vahendavad või loovad tähendust? Mis vahe on arusaamal, et lugu vahendab või loob tähendust?
Lugude korrastav toime, Rütmilisest struktuurist saadav nauding, Lugude ‘samasus’ ,Maailma mõistmine, kogemuse korrastamine, inimelu tähenduse uurimine . Loob > lugu on millegi loomine sõnade/kujunditega > käivitab sündmused & teod pärismaailmas
Süžee- nii nagu sündmusi tekstis esitatakse (teose kunstiliselt organiseeritud faabula)
Faabula- sündmuste ajalispõhjuslik järjekord (luuakse tavaloogika alusel)
Klassikalise (suletud) narratiivi skeem. (5. Loengu slaidil skeem) Millist tüüpi proosateosele on see omane? Realistlikule romaanile. Kas modernistlik ja postmodernistlik romaan järgivad tüüpiliselt suletud narratiivi skeemi? Ei järgi. Nt. mod. romaanis avatud algused ja lõpud, sissejuhatus ja lõpplahendus (traditsioonilisel kujul) puuduvad.(nt kafka protsess)
Postmod. romaan mängib sageli realistliku romaani normidega.(Fowles prantsuse leitnandi tüdruk).
Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm?
Ükski kirjanduslik teema ei ole iseenesest hea ega halb. ... [oluline on see], mis juhtub kui teema vormub jutustamisstiili ja struktureerimise abil romaaniks. Romaani teemad ei ütle iseenesest midagi, sest neid hakatakse pidama heaks või halvaks, põnevaks või igavaks ainult selle põhjal, kuidas romaanikirjanik neist teemadest sõnade abil [uue] reaalsuse loob. ... [romaani] vormi ja sisu (või teemade, stiili ja narratiivse ülesehituse) eraldamine on kunstlik ... kuna lugu, mida romaan vahendab ei ole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse. Mario Vargas Llosa, Letters to a Young Novelist, tõlk. Natasha Wimmer, New York , 2002,23, 25–26.
Anakrooniad (analepsis-tagasivaade ja prolepsis e.ettevaade). (anakronism- eksimus kronoloogia vastu; mingi sündmuse, nähtuse jne. asetamine väärasse aega)
Jutustajatüübid homodiegeetiline- jutustaja kui üks loo osalistest ja autodiegeetiline- peategelane on jutustaja.
Heterodiegeetiline – väljaspool lugu, ( hierarhia tipus) seisev, sageli (kuid mitte alati) kõiketeadev , omab juurdepääsu kõigile sündmustele ja tegevuskohtadele, omab loost enam infot kui tegelased, enamasti lugejale usaldusväärne . Alatüüp nn. kõiketeadev jutustaja, taotleb usaldusväärsust ja autoriteeti, suunab lugeja hinnanguid tegelastele ja loole. Esineb sageli realistlikus romaanis. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Homodiegeetiline jutustaja, teose kõrvaltegelane, sündmusi ja tegelasi esitatakse tema perspektiivist, on soodsal positsioonil sündmuste esitamiseks (Nt. Dr. Watson Sherlock Holmesi lugudes), võib olla erapoolik , ka ebausaldusväärne. (Nt Fitzgerald, “Suur Gatsby”, Nick Carraway) Ebausaldusväärne jutustaja.
Autodiegeetiline jutustaja Lugu esitatakse jutustaja perspektiivist, sügavam sisevaade jutustaja sisemaailma, samas ka piiratum. Autodiegeetiline jutustaja võib asuda ka suhteliselt kõiketeadva jutustaja positsioonil. Lugeja võtab sageli omaks autod. jutustaja positsiooni. Võib jääda mulje, et autor ise on tegelane.
NB! Autorit, jutustajat ja tegelast ei tohi samastada, AGA AD jutustaja võib edastada autori maailmavaadet .
Fokusseerimine. Kes kõneleb? Vs. Kes ‘näeb’?
Jutustaja teadmiste määra tüpoloogia:
Nullfokuseerimine (kõiketeadev jutustaja (tema-jutustus; liikuv vaatepunkt )
Sisemine fokuseerimine (jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega (mina-jutustus, sisemonoloog, teadvuse vool). Ühes loos võib olla esindatud ka mitu piiratud vaatepunkti).
Väline fokuseerimine (jutustaja teab vähem kui tegelane; tegelasi ja tegevust vaadatakse narratiivis kõrvalt (tema-jutustus, kroonika-stiil)
Autor- Asub väljaspool loo raami, ei ole identne jutustaja ja tegelastega
Teksti poolt loodud autorikuju: tekstuaalne autor, selle kaudu tekib lugejal ettekujutus autorist (hinnagulised kommentaarid, peategelase kuju, teoses positiivsena esitatud maailmavaade ja/või kriitika teatud nähtusetele tegelastele jne.) Nt. Kurt Vonneguti “Tapamaja korpus viis” kannab endas kirjaniku enda sõjavastast maailmavaadet, see nähtav ka romaani vormis (nö. anti-sõjaromaan) . Võib erineda nn pärisautori isiksusest, maailmavaatest jne. (nn vihjeline autor) Career author (W. Booth): ettekujutus autorist tema loomingu põhjal, mille alusel tõlgend. teost. Eriti sage kanooniliste kirjanike puhul.
Tegelane. (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?)
Peategelane (teose ideeline põhiraskus) & kõrvaltegelased (peategelaste teenistuses)
Tüüp: esindab teatava inimrühma iseloom. jooni
Sügav tegelane: arenev, detailselt kujutatud, sisevaade tema sisemaailma
Lame tegelane: muutumatu, lihtsakoeline, lugejale ei anta tema kohta palju informatsiooni, esind . üht ideed, iseloomujoont või tüüpi
Tegelase analüüs: bioloogilised ja sotsiaalsed aspektid, psühholoogiline aspekt, kujundlik aspekt, tegelaskuju loovad suhtegrupid (suhe jutustajaga, suhe iseendaga , suhe teiste tegelaste ja ümbritseva maailmaga )
Proosažanrid.
Romaan. Algus: 17 s. Hispaania (Cervantes, “Don Quijote ”, 1605, 1615), 18. s. Inglismaa ( Daniel Defoe, “Robinson Crusoe”, 1719)
Romaan asendab eepose, saades eepika põhižanriks, üleminek luulelt proosale
2 märksõna : realism ja individualism > sündmustik seotud konkreetse ajaloolise ja ühiskondliku kontekstiga, peategelane individualiseeritud & realistlik .
18. sajandist edasi: romaan tõusis kirjanduse põhižanriks, on seda ka tänapäeval.
Realistlik romaan
Tegeliku maailma võimalikult täpne ja realistlik kujutamine, tegelane on inimene ühiskonnas, sotsiaalsete probleemide keskel. R romaani ülesehitus on selge, elu ja maailma on kujutatud võimalikult usutavalt ja tõeliselt, palju detaile ja kirjeldusi.Lugeja saab tõmmata paralleele oma eluga, olulisel kohal on argielu kujutamine. Fookuses tegelane, tegelased keerulise hingeeluga, vastuolulised tegudes ja mõtetes Nt Honoré de Balzac, Lev Tolstoi, Jane Austen, eesti kirjanduses nt Eduard Vilde
modernistlik romaan- Perspektivism, Impressionism , Kirjanduse ja selle poolt kujutatava reaalsuse ümberkorraldamine
Tihe keel, Vormi-eksperimendid, Strukturaalsed reaalsuses käsitlemise viisid.
Tüüpilised teemad: kogemuse olemus, lootuse ja tähenduse kadu kaasaegses maailmas, Tüüpiline tegelane- kunstnik. kogemuse olemus, suhe kultuuripärandiga, lootuse ja tähenduse kadu kaasaegses maailmas,tüüpiline tegelane kunstnik, romaanis segunevad tema isiku kaudu otsingud elu ja kunstivallas (sisus ja vormis).
Esindajaid: J. Joyce, V. Woolf , F. Kafka, W. Faulkner, M. Proust
Vt. ÕIS Modernistlik romaan
Novell. Ühtsuse printsiip > loetakse korraga läbi, Selektiivne süzee, Ajaliselt ühtne (üks keskne ajahetk, mil tegevus aset leiab), Kulminatsioon in medias res(sündmuste keskel) + tagasivaated, Üks põhitegelane, üks tegevuskoht, üks vaatepunkt, Vähem kirjeldust & detaile kui romaanis. Arenes omaette žanriks tänapäevases mõttes 19. s algusesNovelližanri harrastajaid varasemast perioodist USA: Washington Irving,Hawthorne, Poe,
Inglismaa: Sir Walter Scott , Prantsusmaa: Balzac, Venemaa: Gogol, Puškin, Turgenev
Suletud novell > puüant vs avatud novell (puüant võib puududa )
Milliste ühiskondlik-kultuuriliste muutustega on seotud romaanižanri esiletõus? Kas romaanižanri esiletõusu saab seostada mõne ühiskonnaklassiga? Millisega? Mis roll on tegelase kujutamise viisil romaanižanri arengus? Mille poolest erinevad realistlik ja modernistlik romaan? Valige eksamiks valmistudes välja kaks romaani, mis esindavad romaani erinevaid alažanre (nt üks realistlik ja üks modernistlik romaan). Määratlege mõni nende iseloomulik joon, mis näitab, et nad esindavad konkreetset romaani alažanri. Mis on romaani ja novelli põhinerinevused? Mis on novelli iseloomulikud jooned? Lugege eksamiks valmistudes läbi vähemalt üks novell (võite valida nende novellides seast, mis on II iseseisva töö valikute seas, aga ärge valige seda novelli, mille põhjal proosaanalüüsi kirjutasite) ja määrake neis paar novellile iseloomulikku joont.
Kirjandusloo mõiste. Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu.
Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimetada mõni käsitlus ). Esimesed käsitlused - F. Tuglas , Lühike eesti kirjanduslugu, 1934, Nõukogude aeg - E. Nirk, Estonian Literature, 1970. Pagulus - G. Suits, Eesti kirjanduslugu, Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1953. Taasiseseisvusaeg - Annus, E, L. Epner, A. Järv, S. Olesk , E. Süvalep, M. Velsker, Eesti Kirjanduslugu, Tallinn, 2001. Ja Eesti kirjandus paguluses XX sajandil, toim. Piret Kruuspere,
Tallinn 2008. Digitaalsed keskkonnad – ERNI ja Väike Eesti kirjanduslugu.
Eesti kirjandusloo arengutendentsid. Millised on eesti kirjandusloo probleemaatilised aspektid? Kuidas erineb see, mida peetakse osaks kirjandusloost erinevate sajandite lõikes?
Varasemad kirjanduslood > kontekstikeskne lähenemine
ˇ 1930-ndad positivism ja tekstikesksus, 1960-1970-ndad põhitraditsioon (autorikeskne positivism, ühiskonnakeskne marksism, tekstikeskne uuskriitika), 1990-ndad, kirjanduse uurimise mitmekesistumine kaasaegsete teooriate kaasamine (psühhoanalüüs, poststrukturalism , narratoloogia, feminism, postkolonialism, modernismikäsitlused, rahvusluse küsimus, baltisaksa kirjanduse uurimine), Fookus : 20. sajand: mitme kaanoni küsimus (kirjandus Nõukogude perioodil ja paguluses, baltisaksa kirjandus), Periodiseeringud: 1) ühiskondlik-kultuurilised määratlused (nt. ärkamisaeg) 2) kirjanduskesksed voolumõisted (realism, uusromantika)
Rahvuskirjandus, kirjandus ja rahvuslik ajalugu > oma algupärase kultuuri käsitlus
eestikeelse kirjanduse ajalugu, (suhe muukeelse kirjandusega, kirjanikud , kes kuuluvad kahte kultuuriruumi, Aino Kallas, Hella Wuolijoki, baltisaksa kirjanduse väljajätmine
Kirjandusajaloo ‘pikendamine’ rahvaluule kaudu
AGA teised kirjakultuuri allikad, (alam)saksa keel, ladina keel (peaaegu täiesti uurimata, eriti katoliikluse pärand kirjakultuuris), kaanoni algust tähistab Henriku Liivimaa kroonika (1220. aastad)
Oma ja võõra küsimus, postkolonialistlik vaatepunkt, borealism (keskajast pärit Põhjala kujund, vrdl. orientalism)
Tiit Hennoste: “Enne 19. sajandit pole eesti kirjandusloos suuremat pistmist ilukirjandusega, samas kui 19. sajandist alates pole kirjanduslool suuremat pistmist mitteilukirjandusega” (Kirjanduse periodiseerimisest, 57).
Enne 19. s. > eestikeene tarbekirjandus, tõlked ja mugandused (rahvale suunatud kiriklik ja didakiline kirjavara, eestikeelne juhuluule
XVI s. vahetus > esimesed eestikeelsed palvekatked ja katekismused
XVII s. eestikeelsed jutlused, esimesed aabitsad, 1739. esimene piiblitõlge
XVIII s. > eestikeelne juhuluule, hernhuutlaste laulude ja didaktliste vagajuttude tõlked, kalendrid, Maailm ja mõnda jutud, ka esimesed ajakirjad
XIX s. I pool > esimesed ajalehed, kooliraamatud, kohalike autorite kirjutatud ja mugandatud rahvajutud
XIX saj. II pool > eestikeelse kõrgkirjanduse sünd, rahva- ja tarbekirjandus kaob
Milliseid võimalusi pakub kirjandusloo uurimiseks uus kultuuriajalugu ja kuidas saab/saaks seda rakendada eesti kirjandus-(aja)loole? uus kultuuriajalugu = antropoloogiline ajalugu
Kultuur > hõlmab kõiki inimtegevuse tahke, rõhutab ühiskonna sümboolset, keelelist ja kujutluslikku mõõdet;
totaalne minevikukäsitlus (ühiskond, majandus, kirjandus, poliitika, teadus, igapäevaelu);
Eesmärk anda minevikust mitmekesisem pilt, näidata, et pisiasjadki võivad omada tähtsust;
Problematiseerib sotsiaalajaloos juurdunud vastandpaare, nagu eliidikultuur vs. rahvakultuur, tootmine vs. tarbimine, tegelikkus vs. Fiktsioon Vanem eesti kirjanduslugu > mitte ainult kirjandusajaloo allikad, ka kultuuriajaloo allikad, inimtegevuse sotsiaalsed ja sümboolsed mõõtmed, suhtlusskeemid, argikultuur ja –käitumine, hoiakud, väärtused
Kultuuriajaloolisi lähenemisi: looduse, maastiku- ja ruumikujutus kirjandused, soomudelid kirjanduses, kultuuride kohtumine , tõlkeprotsessid. Üks traditsioon vs. ‘mitu kirjandust’, tervik sisaldab vastasmõjusid, muutusi, katkestusi
Kaanon. Mis on kirjanduskaanon ? Kas tänapäeval on enam vaja kirjanduskaanonit? Mille põhjal on kirjanduskaanonit kritiseeritud?
>kirjandusklassika, raamatud, mis on kindlalt kirjutatud teatud autori poolt
Laiem kasutus > maailmakirjandus, Euroopa kirjandus, rahvuskirjandused > mingi kultuuri olulisemad autorid, nende teosed > kirjandusklassika
Klassika > jätkuvalt käibel (uustrükid, õppe- ja teadustöö)
Piiblikaanon > selleks ettenähtud autoriteetide poolt kindlaks määratud, muutumatu
Kirjanduskaanon > ähmaste piiridega, muutuv, sageli vastuoluline
Kaanonisiseselt > kesksed ja marginaalsed autorid ja žanrid, see protsess ajas muutuv
Kirjanduskaanoni ülesehitusprintsiip > kooskõlas eliidi/valitseva klassi ideoloogia ja poliitiliste huvidega
Maailmakirjanduse kaanon > valge rass , meessugu, Euroopa päritolu > rassistlik, imperialistlik, patriarhaalne
Eurotsentristlik vs. Avatud kaanon > multikultuurne, arutelud nn. uue maailmakirjanduse üle, sisaldab rohkem naiskirjanike, etniliste ja ka seksuaalvähemuste loomingut, ei ole elitaarne, sisaldab nii kõrg- kui massikirjanduse teoseid
AGA kaanon on mitmete eri tasandi normide ja tegurite tulem, nende hulgas olulised kanooniliste teoste kõrge kunstiline ja intellektuaalne tase ja nende haakuvus ajast aega aktuaalsete inimolemist ja ühiskonda puudutavate probleemiga
Ka nn. avatud kaanon ei tohiks välja visata seal sajandeid olnud teoseid, on vajalik dialoog uute ja pikemat aega kaanonis sisaldunud teoste vahel
Intertekstuaalsuse mõiste- teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu.
Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust (Nt. Bahtin, Bloom, Barthes)?
R. Barthes “Autori surm” (1968) “Tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja on üksteisega dialoogis, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, ... vaid lugeja.
H. Bloom, mõjuäng
Luuletaja ambivalentne suhe (kuulsatesse) eelkäijatesse, Luuletaja loob suhtes teise luuletajaga, Eelkäijate tajumine põhjustab luuletajas mõjuängi
Paroodia Eesmärk - naeruvääristada teise autori teost, mingit kirjandustraditsiooni, voolu või žanrit, Teisendatakse alusteksti süžeed, tegelasi, stiili, võib olla liialdatud absurdini, ka sõbralik, lugupidav.
Pastišš Eesmärk - mänguline jäljendamine.
Jäljendatakse avalikult ühe või mitme kirjaniku, ajastu või koolkonna stiili, sõnavara, lausestust.
F. Jameson, pastišš kui ‘tühi paroodia’ (blank parody), iseloom. postmodernismile
Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest(Cervantes “Don Quijote” (1605, 1615), parodeerib rüütliromaanide konventsioone.) ja lõiku Lodge’i romaanist „Väike maailm“ (vt slaidid)? Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv? Kas on aru saada, millise kirjanduskonventsiooni pihta on paroodia suunatud? Milline roll on paroodial ja pastiššil postmodernistlikus kirjanduses (L. Hutcheoni ja F. Jamesoni arusaamad paroodiast ja pastiššist) . Linda Hutcheon“Postmodernistlik paroodia on dekonstruktiivselt kriitiline ja konstruktiivselt loov, tehes meid samaaegselt teadlikuks nii representatsiooni piiridest kui selle mõjuvõimust”
Müüt. Milline roll on müütidel kultuuris? Miks müüt kirjanduse käsitlemisel oluline on? Müütide kasutamisest kirjanduses (tooge mõni näide: mis teoses milliseid müüte on kasutatud ja kuidas mõjutab see teose tähenduse kujunemist? Bulgakov meister ja margarita 8 käsku nagu piibli10 käsku.
Veel kasutas-Piiblimüüdid, Kristuse müüt, Faustimüüt, kunstnikumüüt, argimüüt (nõukogude reaalsuse mütologiseerimine), hullumeelse kuju, femme fatale’i tõlgendusvõimalused Margareta tegelaskujus.
-Bulgakovi ja “M ja M” kultuslik staatus tänapäeval. Bulgakov kui emblemaatiline ahistava totalitaarse režiimi all kannatav kirjanik, kes annab tunnistust on õigluse võidulepääsust ja kunsti igavikulisusest.
-“M ja M” mütologiseerimise tasandid : parodeeriv ja pühalik eksisteerivad kõrvuti, üleminekute dünaamika, romaani keeletasand (nt. kuradiga seotud vandumine, millel romaanis on samas ka sõnasõnaline tähendus).
Kas kirjanduslikus ümbertöötluses nende näidete põhjal kaotab müüt oma jõu või jääb see püsima?
Libahundi müüt, August Kitzberg, “Libahunt” (1912) oma-võõra vastandus, vabadus hukkumise hinnaga vs. võõrvõimu ees lömitamine, erinevuse mittesallimine.
Aino Kallas, “Hundimõrsja” (1928) libahundiks olemine kui naise võimalus enese leidmiseks ja –teostuseks, looduse tung, väljaspool ük norme.
Helga Nõu “Hundi silmas” (1999) Naine tumehallis karakullkraega talvepalitus hoiab salli näo ees ja põikab
viimaks sisse suurde kaubamajja. Keegi ei tee temast välja
ega pane teda tähele, ei näegi teda vist . Ta küll ei hiili ega püüa end sihilikult
varjata, aga halli varjuna mõjub ta siiski, sulab kokku oma ümbrusega.
Kes ei tea, ei oska teda näha. Ta teab, et ei kuulu tegelikult siia käibemaksu
maksvate pereemade sekka, aga tema jaoks ei ole ühiskonnas parajat lahtrit.
Kuhu ta kuulub, või kellele? Kes ta on?
Soouurimuslik perspektiiv kirjandusteaduses toetub feminislikule arusaamale ühiskonnas ja kultuuris valistevatest soohierarhiatest. Miks on oluline niisugust arusaama kanda üle kirjanduse analüüsi, ehk teisisõnu , kuidas on kirjandus seotud niisuguse väitega? Virginia Woolfi ehk õige kuulsam tsitaat on järgmine: „Kui naine tahab kirjutada ilukirjandust, peab tal olema raha ja oma tuba“. See sisaldub Woolfi naistele ja kirjandusele keskenduvas essees „Oma tuba“ (1929). Kas nii väites keskendub Woolf kirjandusteksti või kirjanduse kontekste puudutavatele aspektidele? Kui me lähtume Woolfist, kuidas oleks vajalik uurida naiskirjanikke ja milliseid tegureid peaksime arvesse võtma, otsides ajaloost naiste kirjutatud kirjandusteoseid ja hinnates nende kvaliteeti? Milliste teemadega on tegelenud kirjandusteadlased, keda huvitab soouurimuslik perspektiiv kirjandusteaduses? Kuidas on arusaam kirjandusest nende käsitluste mõjul muutunud? Kas niisugune lähenemine kirjandusele keskendub ainult naistele või huvitub see ka meeste asendist kirjanduses?
Poststrukturalism ja postmodernism . Mis on tekstiline teadmine? Mida tähendab keele umbusaldamine? Jameson: postmodernistlik kultuur kui hiliskapitalismi loogika, pinnapealsus, pastišš kui tühi paroodia. Baudrillard: tarbimine kui postmodernistliku kultuuriidentiteedi üks põhialuseid (kriitilises võtmes ). Baudrillard: simulaakrum, reaalsuse mutatsioonid postmodernistlikul ajastul, informatsioonikülluse mõju, originaali võimatus. Foucault võimuteooria. Kuidas toimib võim F. arvates? Mis on diskursus ja millist rolli see ühiskonnas ja kultuuris mängib? Milline on diskursuse ja võimu suhe? Mida tähendab F. väide, et võim on suhtevõrgustik? Deleuze’i ja Guattari risoomne (kultuuri) tõlgendusmudel. Millisele tõlgendusmudelile see vastandub? Kas niisugune mudel on omane vaid postmodernistlikule kultuurile
Postkolonialism. Mis on postkolonialismi kui teoreetilise raamistiku eesmärk? postkolonialistliku identiteedi problemaatika
kolonialistlik vastupanu poliitika ja psühholoogia ,
Kuidas rass, religioon , klass, sugu, seksuaalne orientatsioon , kultuurilised tõekspidamised ja traditsioonid segunevad/asuvad vastuollu üksikindiviidis ja selle läbi kujundavad indiviidi nägemust endast, teistest ja ümbritsevast maailmast?
Kas on tajutav teisestumise protsess?
Milline on antud teksti suhe kanoonilise (Lääne) kirjanduse kaanonisse, teemadesse, tegelastesse jne?
Kas erinevate postkolonialistlikke tekstide vahel on enam siduvaid või eristavaid jooni? (Erinevate maade põlisrahvastik, valged kolonisaatorid, diaspora-gruppide kirjandus)
Mis on postkolonialistlik identiteet, mille iseloomustamiseks postkolonialistlikud teoreetikud on kasutanud mõisteid nagu
Mimikri- Mimikri lähtub ambivalentsest suhtest kolonisaatori ja koloniseeritava vahel. Koloniaalpoliitika küllalt tavaline eesmärk on olnud ergutada koloniseeritavat matkima kolonisaatorit, kasutama tema vaateid, väärtusi, institutsioone jne, et luua koloniseeritavast enda koopia. Oluline on, et selle tulemuseks ei ole kunagi kolonisaatori täpne, vaid pigem ebaselge , määrdunud koopia, mis sisaldab korraga nii sarnasust , karikatuuri kui ka teatud ähvardust kolonisaatori suhtes. See tuleneb pidevast ja püsivast pisikesest mittesarnasusest, mis pidevalt ja vaikselt sugereerib, et koloniseeritava identiteet ei ole ikkagi seesama, kuigi väliselt oleks kõik nagu korras. Ei ole raske näha, et just selline suhe on olnud väga tavaline eestlase ja tema kolonisaatorite vahel: eestlane oli nagu nõukogude inimene, aga ei olnud ka, Eesti kolhoosnik oli nagu kolhoosnik ja ei olnud ka.
Hübriidsus- enimkasutatud ja enimvaieldud termin postkolonialismis ja viitab tavaliselt uutele transkultuurilistele vormidele, mis on kolonisatsiooni poolt loodud kultuuride kontakttsoonis. Hübriidsusel on mitu vormi: poliitiline, keeleline, kultuuriline, rassiline jne.
Topetteadvus-
Mittekodusolemise tunne-ei ole kodus ei siin ega seal.

Ökokriitika . Miks on vaja ökokriitilist lähenemist? Kuidas puutub keskkond kirjandusse? Looduskirjanduse põhitunnused, sh selle erinevus ilukirjandusest. Mil moel saab ökokriitikat rakendada klassikaliste kirjandusteoste analüüsimisel? Tooge mõni näide. Mida kujutavad endast sellised troobid (troop-kõnekujund), nagu wilderness( thoreau walden ehk elu metsas), pastoraal(idülliline karjaseelu kujutav teos, siin ; vastandus linnaga; maatöö), apokalüpsis? Kas oskate tuua mõne näite nende kasutamisest ilukirjanduses? Kas ökokriitika harrastaja peaks ka ise matkama ja taimi tundma või piisab lugemisoskusest?
Kirjandusökoloogia analüüsib, kuidas esitab kirjandus inimeste ja looduse suhet eri ajalooperioodidel, milliseid väärtusi / omadusi loodusele omistatakse ning mispärast; uurib seda, kuidas meie arusaamad loodusest kujundavad kirjanduslikke kujundeid ja žanre. Samuti uurib kirjandusökoloogia, kuidas need kirjanduslikud võtted omakorda kujundavad meie ühiskondlikke ja kultuurilisi arusaamu keskkonnast. Kogu inimtegevus, sealhulgas kirjandus ja selle analüüsimine, on lahutamatult (ja paratamatult) seotud loodusega kui inimtegevuseks vajaliku keskonnaga.
Looduskirjandus - Sisaldab loodusloolist informatsiooni, Põhineb autori vahetutel kogemustel (ja suunab lugejat sama kogema), Sisaldab looduse filosoofilist mõtestamist
EELPOOL VASTATUD Kirjandusteooria koolkonnad
Eraldi käsitleti loengutes soouurimuslikku perspektiivi kirjandusteaduses, postkolonialilismi, poststrukturalismi ja postmodernismi, uushistoritsismi. Põgus ülevaade uuskriitikast, stukturalismist, semiootikast leidub loengu „Kirjanduse uurimise põhipraktikad ja –suunad“ konspektis.
Uuskriitika märksõnaks on ’lähilugemine’. Mida see uuskriitikute jaoks tähendas?Erinevaid strukturalistlikke lähenemisi (kirjandus)tekstile on palju ja need keskenduvad teksti erinevatele aspektidele. Mis on strukturalistlike lähenemiste ühisjooned (st tekstides otsitakse struktuuri, seda korrastavat mustrit)? Millised kirjandusteksti analüüsis harilikult olulised jooned jäävad strukturalistlike teooriate huviorbiidist välja?Semiootika on samuti üks strukturalistlikke kirjanduse ja kultuuri analüüsiteooriad. Semiootika kesketeks mõisteteks on märk ja märgisüsteem: mida need semiootikas tähistavad?
Uushistoritsism ja uus kultuurilugu. Mida tähendab L. Montrose’i väide ajaloo tekstuaalsusest ja teksti ajaloolisusest? Kuidas mõjutasid uushistoritsistide arusaamad kirjandus- ja ajalootekstide suhet? Uushistoritsistid nägid selget suhet kirjandustekstide ja ühiskonnas valitsevate hoiakute ja võimustruktuuride vahel. Millele nad eriti tähelepanu pöörasid? Kas uushistoritsistid leidsid , et kirjandusteosed peegeldavad ühiskonnas valitsevaid arusaamu, või loovad neid? Milline on uue kultuuriloo arusaam kultuurist? Kuidas see muudab meie arusaama kirjandusest?
9