(Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Enne 1800 oli kirjandus kõik kirjapandud teadmised. Kirjandus kui fiktsioon al 18 saj lõpust. 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Kuidas sarnanevad või lahknevad sellega, kuidas kirjandusteaduses kirjandust määratletakse kirjanike ja luuletajate enda arvamused (vt valik näiteid slaididel)? Poeetiline keel o Muudab keelekasutust o Intensiivsem o Fookus keelel Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust o Konstrueeritud kunstireeglite põhjal o Ei ole alati kujundlik Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seosed o Kunst kunsti pärast, e eesmärgitu eesmärk
,,Postkolonialism" ja ,,Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned" ja ,,Modernistliku proosa tunnusjooned") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135 (ÕIS). T. Hennoste, ,,Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3? id_article=201 (ÕIS) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses ,,Eurooplaseks saamine". TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste 'kirjandus' tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste 'ilukirjandus' eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Algselt kuulus kirjanduse alla kõik kirjapandu: kirjutised, kirjapandud teadmised. Varasemalt oli kirjandus näitlikustamine koos retoorikaga
tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS). Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Kirjandus on läbi ajaloo omanud erinevaid tähendusi, üldiselt on kirjandus tekst, mis on mõeldud kellelegi lugemiseks, seega on see teos millel on siht(lugeja) kui ka kirjapanija ehk autor
konspekt „Postkolonialism”, „Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS ja Moodle). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS ja Moodle) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS ja Moodle). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks
KORDAMISKÜSIMUSED Kirjanduse mõiste muutumine ajalooliselt. Enne 1800. oli kirjandus: kirjutised, kirja pandud teadmised. Alates 18. sajandi lõpust – kirjandus, kui väljamõeldis/fiktsioon Kuidas määratleda kirjandust (4 põhitüüpi)? 1. Poeetiline keel - Kirjandus kui teatud sorti keelekasutus - Muudab igapäevast keelekasutust. - On sellest intensiivsem. - Erineb/eemaldub sellest (lugemisel nn. võõrandumisefekt). -Fookus keelel (rütm, sõnakasutus jne., enamat kui tavatähendus. 2. Väljamõeldis - Väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud - fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde - Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust - konstrueeritud kunstireeglite põhjal
Kasutades tegelikkuse kirjeldamiseks sõnu muudame tegelikkust ja ka sõnu. Teadmisviisi paremaks edastamiseks on suuline väljendusviis. Olles pidevas muutuses, liikudes edasi minevikule toetudes ja olevikku nihestades tulevikule vastu, mistõttu on ka parim eneseteadmise viis muutuv ja nihkuv. 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne
Läbi ajaloo on peetud kirjanduseks erinevaid asju. Enne 1800 peeti kirjanduseks igasuguseid kirja pandud teadmisi, kirjutisi, nt matemaatikast, astronoomiast, maailma arusaamadest, kirjandusest jne. Alates 18.sajandi lõpust oli kirjandus pigem väljamõeldis/fiktsioon. Enne oli kirjandus kui retooriline vahend hea argumendi loomiseks. Praegu on kirjandus pigem tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta. 2.Kuidas määratleda kirjandust (4põhitüüpi)? (1) Kirjandus kui poeetiline keel. Ehk kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Kirjandus oma poeetilise keelekasutusega muudab ka igapäeva keelekasutust. Kirjanduse poeetiline keel on igapäevasest keelest hulga intentsiivsem. Kirjanduse keel erineb/võõrandub sellest, lugemisel tekib nn. võõrandumisefekt. Poeetiline keel on kahtlemata keel, mis tõmbab tähelepanu enda toimimisele, nt rütmiga, sõnakasutusega jne, seega see keel on enamat kui tavatähendus. (2) Kirjandus kui fiktsioon
Algselt kuulus kirjanduse alla kõik kirjapandu: kirjutised, kirjapandud teadmised. Varasemalt oli kirjanduse otstarbeks retooriliste vahendite kasutamise näitlikustamine. Praegu on kirjanduse otstarve tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta. Praegu on kirjandus tekst, millel puudub praktiline väärtus, aga tal on teatud omadused (kujundilisus, vormi ja sisu seosed jne). Kuidas määratleda kirjandust (4 põhitüüpi)? • kirjandus kui poeetiline keel (kirjandus kui teatud sorti keelekasutus; igapäevasest keelekasutusest intensiivsem; tõmbab rohkem tähelepanu enda toimimisele[rütm, sõnakasutus]) • kirjandus kui funktsioon (väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud) • kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt (kunst kunsti pärast, kirjutajal endal on sellega eesmärk, kuid see ei pruugi olla eesmärk kellelegi teisele)
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S
writing, belles lettres) Kirjanduse otstarve: Enne > head näited retooriliste vahendite kasutamisest Praegu > tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest. Kas Okri hinnang kattub mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb? (1) poeetiline keel - Kirjandus kui teatud sorti keelekasutus, muudab igapäevast keelekasutust, on sellest intensiivsem. Erineb/eemaldub sellest (lugemisel nn. võõrandumisefekt). Fookus keelel (rütm, sõnakasutus jne.), enamat kui tavatähendus. (2) väljamõeldis - kujutlusvõime abil loodud. fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde. Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust. Konstrueeritud kunstireeglite põhjal
Autor - autori tahe, maailmavaade; teos - kui iseseisev tervik, kompositsioon, idee; lugeja - iga lugeja loob tõlgendades omaenda teose. Kirjanduse uurimise põhipraktikad. Tõlgendamine Tõlgendamise aluseks on tõendusmaterjali kogumine ja mõistmine, kuidas kirjeldatakse tegelasi, millised sündmused toimuvad, mis järjekorras. Kitsas tähenduses on tõlgendamine keeleliste tähenduste määratlemine ümbersõnastamise kaudu, fookus ebaselgetel, keerukatel ja kujundlikel tekstiosadel. Laiemas tähenduses on tõlgendamine kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine. Tõlgendamine algab probleemi püstitamisega ning sellele pakutakse hüpoteese ja lahendusi. Aristotelese ,,Tõlgendamisest" Hilisemate tõlgendamisteooriate alus, keskendub keele ja loogika suhtele. Suuline kõne - hinge emotsioonide muljed ja sümbolid. Kirjalik tekst - suulise kõne märgiline tähestamine. Võib
Tähestik Grammatika Kirjalik tekst Haritus, õpetatus "Kirjanduse" mõiste ajalooline kujunemine Kirjavara (Schrifttum, ) Ilukirjandus (belles-lettres), 17-18. saj Fiction (fiktsioon: vale, väljamõeldis; ilukirjanduslik proosateos; narratiiv) / nonfiction Nonfiction (mittefiktsioon) Emmanuel Carrcre "L'Adversaire" (2000), eesti k. "Vaenlane" (2002) Jean-Claude Romand Kirjanduse määratlused Neoplatonlik esteetika- kunst kui ülev ja kaunis Formalism, strukturalism- kirjandusliku teksti poeetiline funktsioon Funktsionaalne määratlus (J. Mukaovski) Kunst on see, mida kunstiks peetakse (iga nähtus või ese võib saada esteetilise funktsiooni kandjaks) Kirjanduse funktsioonid Hedonistlik- kumsti võime naudingut pakkuda Informatiivne- Modelleeriv-kunsti võime maailma luua Prohvetlik-ennustav Sotsiaalne- suunatud inimese mõjutamisele Kirjanduse kriitiline funktsioon- kirjandus asub pühendumuse(lojaalsus olemasolevale
Häälikud võivad seostuda ka sisulise tähenduse e häälikusümboolikaga, nt pikk uu võibtähedada tuule ulgumist Anagrammid e teiste sõnade loomine sõnade või nimede häälikute või silipde ümbertõstmise teel Paragrammid e näivad teisiti- või väärkirjutused, kus väljendites tõstetakse ümber või asendatakse üksikuid häälikuid või silpe, loomaks üllatavaid kõla- ja tähendusseoseid. 8. Graafilised kujundid. Tekivad tähtede ja sõnade erilise paigutuse, mittetäheliste sümbolite tarvituse või kirja ning pildi ühendamisega. 1. Akrostihhonid värsside algul, sees või lõpus asuvate sõnade esitähtedest moodustatakse teisi sõnu või nimesid. 2. Palindroom seda võib lugeda eest taha ja tagant ette, ilma et tähendus muutuks 3. Piltluule on mõeldud rohkem silmadele ja mõistusele kui kõrvadele ( kõrval võib olla pilt ) 9. Kõnekujundid
kuuevärsiline stroof ja oktaav e. kaheksavärsiline stroof. Luule kinnisvormid (zanrid): Teemade või sisu järgi jaotatakse: · Poeem (lüüriline, jutustav, eepiline luuletus) · Ballaad (dramaatilisem lüüriline jutustus) · Valm (õpetlik luuletus) · Ood (ülistuslaul) · Pastoraal (idülliline karjaselaul) · Epigramm (pilkeluuletus) Luule zanrid vormi alusel: · Sonett: itaalia e. Petrarca sonetti, inglise e. Shakespeare'i sonetti, prantsuse e. Ronsard'i sonetti. Klassikaliselt sonetilt nõuti ranget kinnipidamist vormireeglitest, nõutav oli kõlav, puhas, selge, sünonüümiderikas keel. Poeetiline, sageli puänteeritud kokkuvõte antakse 14. värsis. · Tanka ja haiku (5+7+5+7+7, 5+7+5) · Gaseel araabia kaksikvärss Proosateksti olemus:
Jutustus -- + -- Kõneviis Seotud kõne Sidumata kõne Dialoogiline Väljendusviis Lüüriline Eepiline Dramaatiline 4. Iseloomust vcxage luule, proosa ja draama omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Mismoodi suhestub see jaotus traditsiooniga jagada kirjandust lüürikaks, eepikaks ja dramaatikaks? Luule- värss ehk seotud kõne, kirjanduse osa, mida sidumata kõnele ehk proosale vastandab teksti eriline liigendus, rütmil rajanev struktuur; sõna "poeesia" kasutatakse ka lüürika tähenduses. Proosa- igasugused kirjanduslikud tekstid, millel puudub rütm, kuuluvad siis: anekdoodid, muinasjutud, muistendid, kroonikad, näidendid, stsenaariumid. Draama- tõsise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend, zanrina kujunes draama välja 18-
loonud selle autor i. lugeja ülesandeks on autori poolt loodud tähendus tekstist üles leida. iv. 20. sajand kirjandusteose mõistmisel tõusevad autori kõrval esile teised tegurid 1. kirjandusteoses kõneleb keel keelt jagab kirjanikuga lai inimeste ring 2. kirjandusteos väljendab oma loomisajastu arusaamu 3. kirjandusteose tähenduse loomisel osaleb ka lugeja c) autorikeskne kirjandusteose analüüs küsib: i. mida on autor tahtnud oma teosega öelda? ii. Millised olid teose loomingutingimused? iii. Kuidas peegeldub teoses kirjaniku elukogemus? d) Autori kaudu kajastub teoses tema aeg i. kirjandusteos väljendab teatava ajastu maailmavaadet ii
printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena (vabavärss, piltluule, DuChamp). Ilukirjandus on lisaks seotud kunstilise fenomineiga (esteetilised, poeetilised vm funktsioonid), mis tekib kommunikatsioonisituatsioonis. Kuna ilukirjandus kuulub kunstisfääri, on selge et see on tehtud (techné), iseloomulik on fiktsionaalsus, spetsiifika sõltumine keelelisest olemusest (luule vs romaan), aktiveertiakse keele poeetiline funkstioon. 2. Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor, tekst ja lugeja? Kommunikastioonisituatsiooni tähtsaimad komponendid on AUTOR TEKST LUGEJA; tekst lähtub nii kirjanduslikust traditsioonist kui ajastust (reaalsusest);
· novell (short story vms) · novell · eleegia · eleegia · draama (kitsam) · epigramm · värssdraama · epopöa · epopöa · paljude vormitunnuste alusel · monodraama · novellett · novelett kujunenud zanrid: sonett, haiku · lugemisdraama · miniatuur · miniatuur · eepos · lüürika proosav-d · laast · laast · värssdraama etc · stsenaarium · lüürika proosavormid · jutustus · värssromaan · liberto etc · värssromaan · poeem ( poem) · kuuldemäng
Riimitüübid. Algriim. Lõppriim. Täisriim. Irdriim. Liitriim. Meesriim. Naisriim. Daktülriim. Hüperdaktülriim. Paarisriim. Ristriim. Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika POEETIKA--> filoloogia ja filosoofia haru, mis uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, ehitust ja toimet. --> Luulekunsti või laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus. Teose tõlgendamist iseväärtusena, tema enda ehitusest e struktuurist lähtuvalt nimetataks lähilugemiseks
● Kuidas määratleda kirjandust (4põhitüüpi) ? (1) Kirjandus kui poeetiline keel. Ehk kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Kirjandus oma poeetilise keelekasutusega muudab ka igapäeva keelekasutust. Kirjanduse poeetiline keel on igapäevasest keelest hulga intentsiivsem. Kirjanduse keel erineb/võõrandub sellest, lugemisel tekib nn. võõrandumisefekt. Poeetiline keel on kahtlemata keel, mis tõmbab tähelepanu enda toimimisele, nt rütmiga, sõnakasutusega jne, seega see keel on enamat kui tavatähendus. (2) Kirjandus kui fiktsioon. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega
Siire e. anzambmaan lause jäetakse tahtlikult pooleli, nt luuletuses katkeb lause mingisugusel kohal ja jätkub alles/juba järgmises värsis. 11. Riim ja kõlakujundid Riim on luule silmapaistev tunnus rytmi k6rval. riim on oluline luuletuse rytmi ja k6lavuse kujundaja, sellisena t2htis k6lakujundi v6te. riimid seovad t2henduselt erinevaid v2ljendeid yhtsesse k6latervikusse ja loovad selle abil uusi t2hendusseoseid.riim on ehe n2ide, kuidas keelekasutuse poeetiline roll m6jutab osutavat rolli: esmalt sobiv riim, siis m6tteseos, ja vastupidi - esmalt n2gemus, siis v2ljendus.riimiga seotakse v2rsid omavahel ja t6stetakse nad teiste v2rsside suhtes esile. Algriim võte, mis toimib samakõlaliste silpide kaudu.on s6nade esih22likute kunstikasvatuslik kordus. Alliteratsioon sama kaashääliku kordus värsis või lauses kahe või enama sõna alguses Assonants täishääliku kordus värsis või lause kahe või enama sõna alguses
teistest tekstidest? a. Kirjandus on seotud keelega b. Tavaliselt kirjalik c. Ilukirjandus kuulub kunstide hulka d. Ilukirjanduslikul teosel on esteetilised või poeetilised funktsioonid e. Kunstiline fenomen tekib kommunikatsioonisituatsioonis AUTOR - TEKST - LUGEJA f. Ilukirjandus - Lugeja poolt tekib lisaväärtus g. Kirjandus on keele funktsioon (poeetiline ja integreeritud keel). Kirjandus on fiktsioon. Kirjandusteos on objekt, mis kannab esteetilist väärust. Kirjandus on intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon. 2. Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor, tekst ja lugeja? 141 a. Autor - tekst - lugeja - see trio moodustab kirjandussituatsiooni tuuma b. tekst lähtub nii kirjanduslikust traditsioonist kui ajastust (reaalsusest);
Lähilugemine teose tõlgendamine selle struktuurist lähtuvalt. Psühholoogiline vaatlus, elu- ja loomingulooline vaatlus teose tõlgendamine läbi selle autori Ühiskondlikud teooriad teose tõlgendamine läbi selle tähenduse ehk läbi selle seose maailmaga Intertekstuaalne lähenemine teose avamine teiste tekstide taustal Lugejakeskne analüüs teose avamine läbi selle vastuvõtu ehk lugeja reaktsiooni. Sõnakunstis on olulisel kohal kujundid, ilukirjandus ongi kunstilise keelekasutuse tulemus. Ilukirjanduse mõistmine algab kujunditest aru saamisel. Ilukirjandusel on tavaliselt mingi väärtus vaimne, keeleline, moraalne, ajalooline jne Kujundi jõul need väärtused kinnitatakse lugejale. Kirjandus mitte ainult ei kujuta maailma, vaid ka väljendab, vormib ja loob seda. Esteetika poeetika püüab jõuda kirjanduslike tekstide kunstilise tervikuni, ilu seaduste alusel.
Kirjandus uuris tähestikku, grammatikat, teksti, haritust ja õpetatust. Viimase uurimine osutus kõige püsivamaks. Keskajal oli kirjandus seotud kirjavaraga (ld k scriptum). Autonoomne kirjanduse valdkond tekkis 18.-19. sajandi vahetusel ning see areng oli seotud esteetika tekkimisega. Tekkis ilukirjanduse (pr k beller lettres) mõiste. Kirjandus on väljamõeldis (ingl k fiction), mille vastandnähtuseks on mitte- väljamõeldis (ingl k non-fiction). Väljamõeldis on vale (lie) või poeetiline kujutelm (poetical imagery). Hiljem selle tähendus kitsenes. Tänapäeval mõeldakse väljamõeldise (fiction) all ilukirjandust, proosateoseid. Väljamõeldise ja mitte- väljamõeldise eristamine on üha keerulisem. Mitte-väljamõeldis on dokumentalistika ilukirjanduslike elementidega. USAs on selle populaarseks vormiks eluloo pikantne pihtimus. Laiemas tähenduses on mitte-väljamõeldis igasugune dokumentaaltekst.
selles mõttes tekstivälistele struktuuridele. - Piiritletus. Tekstile on omane piiritletus - Struktuursus. Tekstile on omane seesmine organiseeritus, mis muudab ta süntagmaatilisel tasandil struktuurseks tervikuks. - Kunstipärane keelekasutus - Fiktsionaalsus - Fikseeritus (littera ´'täht' Literatur; kirjandus kui midagi kirjutatut) - Suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. 3. Mida tähendab J. Lotmani lause "Kunst on sekundaarne modelleeriv süsteem"? - Poeetiline kõne on palju keerukam loomulikust keelest. Jutustades luuletuse ümber tavalises kõnes, rikume me teksti struktuuri ja järelikult ei edasta vastuvõtjale enam sugugi seda informatsioonimahtu, mis temas sisaldus. - Primaarsed (loomulik keel) ja sekundaarsed modelleerivad süsteemid (kunstide, religiooni, müütide, kirjanduse vms. keeled). [modelleeriv süsteem = elementide ja nende ühendamise reeglite struktuur]. Loomulik keel modelleerib maailma
o Sümbol võrdkuju, pilt või märk, mis esindab mõnd nähtust või mõistet, nt valge tuvi = rahu o Vastandväljendus (oksüümoron) õudselt kena, pimestav valgus, elav surnu o Iroonia eituse jaatus, mingis kõneaktis viidatakse tegelikult jamaks peetavale arusaamale positiivse tooniga, pilkav teesklus, nt ,,Jah, ka minu arvates on Tallinn-Tartu maanteel rulluisutamine suurepärane idee." o Poeetiline liialdus (hüperbool) mingit nähtust kirjeldatakse liialdatud omaduste kaudu, nt kuningas Elvis o Mõistukõne (allegooria) tekst tervikuna vihjab millelegi, millest otse juttu ei tehta 10. Lausekujundite liigid Lausekujundid on sõnastusega mängimine. o Kordus rõhutab midagi, tugevdab meeleolu o Mõttekordus (parallelism) mingi eriti olulise mõtte kordamine selle rõhutamiseks
Modernistlik romaan( Virginia Woolfi romaanid) võib olla tõielikult kirjutatud tegelase teadvuse vooluna. Mina-vaatepunkt on piiratud vaatepunkt, teised sõna ei saa. 2) tema-jutustaja e. kolmandas isikus jutustus võib samuti esitada ühe tegelase piiratud vaatepunkti. Iga mina-jutustuse võiks ümber kirjutada tema-jutustuseks, ilma, et vpunkt muutuks, sest ühe tegelase sisevaadet võib edastada nii mina-kui tema- vormis. 3) kõiketeadev jutustaja sündmusi jälgiks nagu jumalik pilk, kelle vaatepunkt on piiramatu. Kõiketeadev jutustaja võib oma teadmisi lugejaga jagada erineval määral: võib loos toimunut selgitada, analüüsida, aga ka hoopis piirduda sündmuste kiretu esitamisega st. Jjlgida vaid sündmuste välist kulgu. Kõiketeadev jutustaja võib tegelasi iseloomustada, nende mõtteid lugeda, tema vaatepunkt on liikuv- st. Erinevad tegelased saavad õiguse loo MI oma silmadega vaadata.
Vastavalt riimsõna silpidele eristatakse: meesriime, naisriime, daktül- ehk libisevaid riime ja hüper-daktülilisi ehk ülilibisevaid riime. Riimid seostavad värsiridu omavahel, nt paarisriim, ristriim, süliriim. Mis on stroofika? Millised on kanoniseeritud stroofivormid? Stroofikaks nimetatakse värsiõpetuse osa, mis uurib värsside grupeerimist, nende ühendamist suuremateks üksusteks. On olemas kanoniseeritud luuletus- ja stroofivormid. Sonett, haiku, eleegiline distihhon. Sonett Soneti riim peab olema puhas ja kõlav. Sonett koosneb 14 värsireast (Itaalia soneti puhul 4 + 4 + 3 + 3; inglise sonett 4 + 4 + 4 + 2) ; soneti värsi pikkus on 11 silpi (endekasillabo) ; Soneti tavalise riimiskeem on ABBA ABBA CDC DCD ; teema arendus on tõusva pingega 8. reani ; kulminatsioon on 14. värsis ; sisuliselt on rõhutatud 1. 8. ja 14. värssi. Mis on eleegiline distihhon? Ei tea. Mis on haiku? Pärineb Jaapanist
Kuidas saab kirjandusajalugu periodiseerida? Otsige vähemalt kaks kirjandusajalugu ning mõelge läbi, millisel alusel on nendes moodustatud perioodid. (Kirjandus) ajalugu struktureerib teadmisi, selekteerib, annab hinnangu, loob kaanoni ning samuti loob maitse-eelistusi ning võimaldab meeldejätmist. Kirjanduse ajalugu oluline ka rahvuse mõiste kujunemisel. Kirjanduslugu ei ole homogeenne ja püsiv areng, pigem iseloomustavad seda murrangud ja lüngad. Kirjandus on mitmeti seotud ajalooga: kirjandusteos on teatud ajaloolise konstellatsiooni produkt, talle on avaldanud mõju tema ajastu ideoloogilised, esteetilised jm tingimused. Periodiseeritakse erinevate kriteeriumite järgi. Näiteks: poliitilise ja sotsiaalse ajaloo, kunstivoolude, ideede ajaloo, aastate jne järgi 15.Miks on kirjandusajalugu alati konstrukt ja nii või teisiti ideoloogiline? See on alati kirjutatud mingitest eeldustest lähtuvalt. 16.Kuidas saab tekste (kirjandust) liigitada? 1. Taseme põhjal: Kõrge - keskmine - madal
sündinud, ja nad erinevad teistest elusolenditest selle poolest, et inimene on kõigist jäljendavaim ning oma esimesed õpingud teeb ka jäljendamise abil. Jäljendused valmistavad kõigile rõõmu ning see on meile loomupäraselt juba omane. Selle tõenduseks on tegelikkuses toimuv; me tunneme rõõmu, vaadates kõige täpsemaid kujutisi asjadest, mida endid vaadata pole meeldiv, näiteks põlastusväärseimate loomade ja laipade kujutisi. Tragöödia on kõige tähtsam žanr. Seega on tragöödia tõsise ja lõpetatud, teatud suurust omavategevuse jäljendus, jäljendus erinevates osades erineval kujul maitsestatud kõnega, jäljendus, mis jäljendab tegevaid isikuid endid, mitte neist jutustades, jäljendus, mis kaastunde ja hirmu läbi teostab puhastuse sellest kannatustest. Öeldust ilmneb seegi, et luuletaja ülesandeks pole kõnelda mitte sellest, mis toimus, vaid sellest, mis võib toimuda ja on võimalik ka tõenäosusele või paratamatusele vastavalt
- Dante „Jumalik tragöödia“ (1307-1321) - Kreutzwald „Kalevipoeg“ (1862) Eepika alaliik romaan Romaan - eepika suurvorm - sünniajaks peetakse 1605. mil ilmus Gervantese „Don Quijote“ - tänapäevase kuju sai paar sajandit tagasi - kirjandusteosest sai müügiobjekt - 18.saj tekkis laialdane lugejaskond (võidukäik algas Danieli Defoe „Robinson Gruesoga“ ) Võrdlus eeposega - eepos on värsivormis - romaan on maisem žanr - on alati seotud kaasajaga Romaani tegelased - keerulised - mitmekihilised - ei ole muutumatud - ei ole kunagi absoluutselt valmis Alaliigid - seiklusromaan = kirevad elujuhtumid - rüütliromaan = õilsad kangelasteod - pastoraalromaan = karjaste elu - kriminaalromaan = mõrvamüsteerium - ajalooline romaan = ajaloost võetud ainestik - ulmeromaan = tegevus kujutatavas tulevikus - fantastiline romaan = väljamõeldud tegelased
Strukturalist Roman Jakobson · "Poeetiline funktsioon kannab ekvivalentsusprintsiibi selektsiooniteljelt üle kombinatsiooniteljele." · "Veel hiljuti peeti värsi ja proosa põhiliseks ja ainsaks eristajaks esimese suuremat rütmilisust, kuid tänapäeva vabavärss ja mitmesugused eksperimendid [...] on sellegi tõekspidamise kummutanud. Ainsa ühise välistunnusena seob kõigi rahvaste luulet värss teksti segment (lõik), mis on kõnes teistest samasugustest segmentidest eraldatud pausidega, mis trükipildis tavaliselt moodustab omaette rea ja mis sageli osutab sama teose teiste värssidega mingil alusel ühismõõduliseks." (Põldmäe 1978: 32) · Erinevalt argikõnest on värsskõnes pausid kunstikavatsuslikud, neid tehakse värsitehnilistel kaalutlustel. · Iga värsi lõpul korduvaid ja värsse üksteisest eraldavaid pause võib nimetada
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
