Allikaõpetus eksami küsimused vastustega (200) (4)

ALLIKAÕPETUS
1. Allikaõpetus-ajaloo abiteenus, mis uurib ajalooallikate analüüsimise ja kasutamise teooriat ja metoodikatAllikaõpetus- tegeleb tekstikriitika ja tekstide võrdlusega, et selgitada välja nende usaldusväärtus, päritolu jms.Allikaõpetus on ajaloo abiteadus , mis uurib ajalooallikate sisulist kasutamist uurimustöös ja siin on peamine allika kriitiline lugemineAllikaõpetus- On teadus- akadeemiline teadus, ei taandu ainult ajaloo peale parem, et on õpetus. Primaarne allikas: Tähtsad allikad: arhiiviallikad Ajaloolane :allikas arhiivist leitav algmaterjal
Tekst- e. märgisüsteem. Kondtekst – taust e. infoväli Teksti ümber asub kondekst tavaliselt.Alltekst- kahemõttelisus tekstis. Sekundaarne allikas –ajaleht on sekundaarne allikas, mis lõppkokkuvõttes ei oma ajaloolises kondekstis midagi
Välisne allika kriitika- välised tunnused
Sisene allika kriitika – sisemised e.sisu tunnused
2. Allikaõpetuse isa maailmas Leopold von Ranke 1795- 1886 – Ta rajas oma koolkonna ning pani aluse historitsistlikule uurimissuunale Õppejõuna võttis ta kasutusele tänapäeval laialt rakendatava õppevormi ajaloo seminari.Põhiline, mida ajaloolane peab tegema, oli tema arust esitada ajalugu nii, nagu see tegelikult oli olnud, et on objektiivne. Seega oli ta vastu igasugustele moonutustele, ilustustele.
Toonased ajaloolased uskusid tõsimeeli, et ajalugu võib vaid rekonstrueerida teadaolevate faktide põhjal sellisena, nagu ta tegelikult oli, kuid juba nende endi teosed näitasid, et reaalselt on see võimatu. Ka Ranke enda teostes on subjektivismi (ta oli äärmuslik konservatiiv) ning peegeldub toonastele arusaamadele vastav arusaam maailma asjadest. Siiski tõi ta historiograafiasse enamiku tänapäevastest põhimeetoditest, kaasa arvatud ka selle, et ajalugu uuritaks niivõrd palju kui võimalik primaarsete allikate kaudu. Sulev Vahtre - eesti allikaõppe isa: leidis kroonikatest-jutustav tekst- vahel riimid - taastas siis Liivimaa noorema riimkroonika (teised kroonikad viitasid sellele) tegi magistritöö 1955 avaldas raamatuna 1960a.Vahtre sündis põlise talupoja peres Põhja-Tartumaal Laiuse vallas.
1942. aastal ilmus Postimehes tema esimene kirjatöö "Sõjasuvi Laiusel", mida ta ise pidas nii poliitika kui ka ajaloo valdkonda kuuluvaks. 1947. aastal asus Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Vahtret paelus enam agraarajalugu, mis oli üheks parimaks võimaluseks ajaloo uurimisel , kuid samas oli see siiski selline teema, millega võis ka karjääri teha. 1952. aastal lõpetas Vahtre põhiõppe diplomitööga ja asus edasi õppima aspirantuuri. 1955. aastal kaitses ta oma kandidaadiväitekirja teemal "Liivimaa noorema riimkroonika" (uurimus ilmus raamatu kujul 1960. aastal). Tööd aitas Vahtrel koostada ennekõike J. Madisson . 1955. aastal asus Vahtre ülikoolis NSV Liidu ajaloo kateedri õppejõuna tööle.
1962. aastal sai temast dotsent. Ta luges allikaõpetuse, Eesti vanema ajaloo ning puhuti ka Venemaa vanema ajaloo loenguid. 1971 . aastal kaitseski ta oma doktoriväitekirja 18. ja 19. sajandi hingeloenduste allikalise väärtuse uurimise teemal. 1974. aastal sai Vahtrest ajalooprofessor. 1980. aastal õnnestus tal trükis avaldada seni autoriteetseimaks jäänud uurimus Jüriöö ülestõusust. 1980. aastatel tegeles kirikuajaloo uurimisega, kuid järgmine oluline teos käsitles taas eesti varasemat poliitika- ja sõjaajalugu:
1990. aastal ilmus raamat "Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227".
3. Kroonika ehk ajaraamat on dateeritud sündmuste esitus ajalises järgnevuses.
Kroonikad: Kuulsamad kroonikud Eesti ajaloos on olnud Läti Henrik ja Balthasar Russow
Läti Henrik „Liivamaa kroonika „ 13 sajand – kroonik oli jumala tööriist, kes lihtsalt märgistas teave. Samas praegu autor oluline, sest ta ju sublektiivne. Läti Henrik oli piiskop Alberti teenistuses ja kajastas teda positiivsemas valgustuses. Ta kajastas vastaseid negatiivselt ( liivlased ja eestlaned halvad ka. Venelased jne. (Läti henrik siis Liivimaa kroonikal) 1215 saarlaste – eestlaste lause seal esimene üleskirjutus: laula , laula pappi. Kirjas proosas
Liivimaa vanem riimkroonika- kirjas jüriöö ülestõus, ei teata, kes üles märkinud 13 saj lõpus. Kirjas värssides ja alam saksakeeles. Ajaloo kroonika eripära - jumalatõe kuulutamine ja ja rahva allutamine, neile oma tõe pealesurumine .
Kroonikate eripärad ajalooallikatena- ei olnud objektiivne, vaid subjektiivne. –see on eripära. Kus kroonik ise käis detailsemalt ja värvikamalt kirjeldatud , selles järeldus, kes kroonik
Ajaloo kroonika eripära - jumalatõe kuulutamine ja ja rahva allutamine, neile oma tõe pealesurumine.
4 Päevikute ja mälestuste eripärand ajalooallikatena
On päevikuid mida peetakse kui kroonikaid: matkapäevikud – grupi tegemised matkal. Pärimuskultuuri koguja matkapäevik- kirjeldav metaandmed. Klassipäevikud – kogum kodustest ülesannetest ja teadmiste hinnetest (1524 a. Tartus kui tuli luteriusk). Mälestused-on kirjutatud tuntava ajalise nihkena, faktid tuhmuvad ja muutuvad vastavalt ajastusele. Mälestuste järgi on parem aru saada ajaloo kondekstist antud ajastul - on subjektiivsed. Oluline kirja panna: aeg, koht
5. Kronoloogia on ajaloo abiteadus, mis tegeleb ajaloosündmuste ajalise järjestamisega.
Absoluutne kronoloogia on sündmuste dateerimine praeguse hetke suhtes, suhteline kronoloogia on nende dateerimine üksteise suhtes. Kronoloogiaks nimetatakse ka loendit, kus ajaloosündmused on dateeritud ajalises järjekorras. Kronoloogia on õpetus erinevatest ajaarvestamise süsteemidest läbi ajaloo.
Ruunikalender – on maarahva ajalooline ajaarvamisvahend. Muistsed sirvid lõigati puust lauakestele.
Ruunikalender on puusse lõigatud puukalender, niinimetatud sirvilaud. Eestis aja arvestamiseks kasutati Sirvilauda = puukalendrit, milles on puumärkidega tähistatud nädalapäevad. Igal nädalapäeval on oma märk. Lugunädal – Vana ajaarvestus käis lugunädalaid lugedes , st loendati nädalaid rahvakalendri tähtpäevade vahel. Mihklist kuus marti , mardist kaks katri,
kadrist neli jõulu, jõulust kuus küünlapäeva,
küünlast seitse maarjapäeva, maarjast neli jüripäeva,
jürist üheksa jaanipäeva, jaanist neli jaagupisse,
jaagupist kaks lauritsapäeva, lauritsast kaks pärtlipäeva,
pärtlist viis mihklipäeva.
Lugunädalaid loeti valdavalt jõulust jõuluni. Võidi aga lugeda ka alates mihkli - või küünlapäevast. Vahel loendati lugunädalaid vaid kevadisi tähtpäevi ja kevadtöid silmas pidades. Oluline oli teada, millal mingid tööd ette võtta.
6. JULIANUSE JA GREGORIUSE KALENDER
Vanim teadaolev kalender Euroopas oli egiptlaste kalender (365 päeva), edasi võtsid sama kalendri üle ka roomlased . Juliuse kalender (varasem õigekiri juuliuse kalender) on kalender, mille kehtestas Julius Caesar 46 eKr ning mis jõustus 01. jaanuar 45 eKr. See kalender valiti pärast konsulteerimist astrooom Sosigenesega ning selle eesmärk oli saada lähendus troopilisele aastale .( troopiline aasta - aeg ühe astronoomilise kevade algushetkest järgmiseni., troopiline aasta on tegelik päikeseaasta.) sellisena, nagu teda tol ajal tunti. Juliuse kalendris on 365-päevane aasta, mis jaguneb 12 kuuks, ja liigpäev, mis lisatakse iga 4 aasta järel. See kalender jäi mõnes riigis kasutusele kuni 20. sajandini välja ning mõned õigeusu kirikud (Jeruusalemma Õigeusu Kirik , Vene Õigeusu Kirik, Gruusia Õigeusu Kirik ja Serbia Õigeusu Kirik) kasutavad seda tänini. Selle kalendri järgi lisatakse võrreldes astronoomiliste aastaaegadega liiga palju liigpäevi, nii et aastaajad saabuvad kalendris igal aastal keskmiselt ühe minuti võrra varem. Caesar olevat sellest mittevastavusest küll teadlik olnud, kuid pidas seda vähetähtsaks. Aasta seitsmes kuu nimetati Julius Cecari auks juuliks. Juliuse kalender oli Euroopas üldkasutatav Vana- Rooma impeeriumi ajast kuni 16sajandi lõpuni. Eestis võeti juliuse kalender laiemalt kasutusele tõenäoliselt 13. sajandil
24. veebruarl 1582 avaldas Gregorius XIII seaduse, millega sätestati reformi elluviimine sama aasta oktoobris : 4.-le pidi kohe järgnema 15. oktoober (vahe 10 päeva) Gregoriuse kalender alustas aastate loendamist Jeesuse sünnist. Tänaseni on kasutusel ka kuude nimed, millest osa tähistab kuu järjekorranumbrit vanas kalendris, osa isiku või jumala nime, kellele kuu oli pühendatud. Väikesed parandused viidi sisse ja seetõttu anti 1583. aastal uus ja parandatud nimekiri, mis ka paavsti poolt ametliku heakskiidu sai. Sellega oli gregoriuse kalendrireform läbi viidud . Euroopa polnud võimu osas ühtne, siis võttis reformi rakendumine palju aega. Katoliiklikest valitsejatest võtsid uue reformi kohe üle vaid vähesed: oktoobris läksid uuele kalendrile üle Hispaania , Portugal ja enamik Itaalia riike. Esimese kahe asumaad võtsid selle üle ajapikku, sedamööda, kuidas uudised kalendrireformist neisse levisid. 1582. aasta detsembris läksid gregoriuse kalendrile üle Prantsusmaa ning Zeeland ja Holland . 1700a Germaani alad , 1752a Inglismaa, 1753a. Soome ja Rootsi. Venemaa võttis juliuse kalendri täies mahus kasutusele alles 1700. aastal. Peeter I oli seega teinud valearvestuse, sest järgneva 60 aasta jooksul läksid kõik ülejäänud Euroopa riigid üle uuele gregoriuse kalendrile, tehti eriti ettepanekuid üleminekuks gregoriuse kalendrile, kuid konservatiivse vaimulikkonna vastuseisu ja tsaarivalitsuse kartuste tõttu see ei teostunud. Alles pärast oktoobrirevolutsiooni kehtestati Venemaal gregoriuse kalender. Alates 1.veebruarist 1918 kasutatakse Eestis. Üleminekuga uuele süsteemile tekkis päevade loendamisel hüpe: vana kalendri 31.jaanuarile järgnes 14.veebruar. Sellest tulenevalt on ka rahvakalendri tähtpäevad ligemale 2 nädala võrra nihkunud ega vasta sellepärast alati loodusekalendrile. Näiteks 1.aprill – karjalaskepäev. Praeguse aprillialguse olusid arvestades loomi karjamaale saata ei saa. Vana kalendri järgi – 2 nädalat hiljem – on ilmad soojemad, mis lubab loomad lühemaks ajaks õue lasta.

Riiklikud dokumendid
Seadus on õigusteaduse mõistes üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegelite (õigusnormide) kogum ehk õigusakt. Täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes avaldatud SEADUSED
Eesti Vabariigi põhiseadus:
19 saj. hakati välja andma talurahva seadusi, sest see, et polnud seadusi pärssis arengut. Et talurahvas saaks omandiõigust (1816-1819 ilma maata vabaks-algas linnastumine ) linna jõudsid1878
1866 –võeti vastu vallakogukonna seadus – see vormistas ära olemasoleva . loodi vallavolikogu. Tekkis kohalik omavalitsus kui selline- mis valitakse rahva poolt. Volikogu valib ise vallavanema .
1906- I tsaariaegne seadus – manifest
EV manifesti esimene avalik ettelugemine toimus 23. veebruaril 1918 Pärnu teatri rõdult. 24. veebruaril 1918 toimus iseseiseva Eesti Vabariigi väljakuulutamine Tallinnas. 1920 - Asutava Kogu poolt põhiseadus, oli väga demokraatlik, riiki esindas riigivanem . 1933- vapside poolt koosataud põhiseaduse kava, kava kiideti rahvahääletusel heaks ja hakkas kehtima 1934. aasta jaanuaris. Rahva seas Vapside populaarsus suurenes ja selle tõttu korraldasid Johan Laidoner ja Konstantin Päts 12. märtsil 1934. aastal veretu sõjaväelise riigipöörde. 1. jaanuaril 1938 jõustunud Eesti Vabariigi Põhiseadus on põhiseadus, mille võttis vastu Rahvuskogu Esimene Koda, Teine Koda ja Rahvuskogu üldkoosolek ja kuulutas välja Riigivanem 17. augustil 1937. 1992 – viimane praegu vastuvõetud põhiseadus
Stalini aegne põhiseadus – rahvaste enesemääramise õigus
Breznevi aegne põhiseadus - rahvaste enesemääramise õigus jäi sisse – saime seda ära kasutada, et saime NL välja astuda. Seadused leiame Riigi Teataja . Alguses paberkandjal , hiljem ka netis . Isikuandmete seadus on olemas.
8. AUDIO-VISUAALSED DOKUMENDID - fotograafia ajalugu –masin loetavad (negatiiv, arvuti jne.) dokumendid
Aastal 1793 hakati eksperimenteerima valguspiltidega. Esimesed pildid tuhmusid kiiresti.
Alles 1824. aastal õnnestus Niepce fikseerida camera obscura pildid kasutades tinaplaati, mis oli kaetud valgustundliku asfaldikihiga. Esimene tänapäevani säilinud foto valmis 1826 . aastal.
On eestis Filmi- foto- ja fonoarhiiv. 1971a. loodud. Digifotod praegu seisavad max. 30 aastat. Probleem, et kauem seisaks. Praegu kopeeritakse pidevalt ja see pole juba siis originaal , vaid koopia.
Filmid: üleüldse esimene 1895 prantsalaste vennad Lumiere poolt tehtud-oli tummfilm
Eestis 1910 –esimene tummfilm. 1913 – I mängufilm „Karujaht“ autor Pääsuke
Kroonikafilmid- mida näha saab ka praegu
Fono- Eddisson 18 saj.: Tähtsam raadio. 1930ndatel jõudis raadio Eestis – oli oluline info, II maailmasõja ajal tõusis raadio tähtsus: Ameerika Hääl, et olla kursis uudistega maailmas.
50ndate aastate keskel jõuab televiisor Eestisse. EESTI FILMIMUUSIKAS populaarsem “Viimne reliikvia ” (1969). Eesti vanim tegutsev filmistuudio, 1946.a. nimega Tallinna Dokumentaal-ja Populaarfilmide Stuudio. 1949.a kujunes sellest Filmistuudio Tallinnfilm ja 1961.a. praegu ettevõte Tallinnfilm. Stenogrammid-riigikogus tähtsad protokollid, jääb alles tähtis ja täpne allikas. Seal näeb mis teid jõuti seaduseni. Telekommunikatsioon hõlmab telefon,-mobiiltelef, andmeside ja raadiosidet ning võrkudes püsiühenduste loomist. Eestis algas selle ajalugu 1855, kui ehitati Peterburi-Tallinna eletriline telegraafliin. Praegu olulisem info interneti kaudu – digimaailm (internet-sõjaväe kaudu)probleem selles, et info säilitamine probleemne. Esmane kujunemine 1960a. USAs. 1983 käivitati I kommertsvõrk, aga 1993 a sai interneti kasutamine laialdasema hoo. Tõeliste arvutite leiutaja on inglise matemaatika professor Charles Babbage (1799-1871). Algas arvutite automatiseerimine.
Hüpertekst erineb tavatekstist selle poolest, et ta sisaldab sama dokumendi siseselt ühendusi ( linke ) selle teiste osadega (dokumendi sisesed lingid ) või ühendusi teiste dokumentidega (dokumendist väljapoole viivad lingid). Hüpertekst on lineaarselt mittejärjestatud info kogum, mis kasutab võrgu poolt pakutavaid võimalusi.

EESTI PERIOODIKA :
1525a. trükiti esimene raamat, mis inimesteni ei jõudnudki, sest tsenseeriti ja ei lastud ilmuda (Saksamaal) 1535 a. ilmus siis esimene raamat. Esimesed ajalehed ilmusid Eestis alles 17 saj ja võõrkeeles 1766a. Esimene ajakiri Eestis „Lühike õpetus“ (tervishoiu alane ) . Trükiti Põltsamaal (sama leht trükiti ka läti keeles ja avaldati seal). 1806a. – Tartu Maarahva Nädalileht –andsid välja 2 pastorit: Ei ilmunud kaua, tsenseeris Tartu Ülikool ja keelati ära. 1857a. - trükiti Perno Postimees (05.06.1857) Janseni poolt (kallutatud kirikust ja sakslastest),
1886 - 1940 aastal Ajaleht ilmus edasi Tartus “Postimehe” (endine “Perno Postimees“)nime all. “Postimees” hakkas 1887 aastast ilmuma 3 korda nädalas, -teisipäeviti, neljapäeviti ja laupäeviti
1878a. SAKALA vastukaaluks Jansenile (Viljands) Jakobsoni poolt (kallutatud venest)- Jakobsoni surma järel 1882 aastal minetas “Sakala” aga peagi oma tähtsuse
Rüütelkondade toetusel ilmus Tallinnas “Tallinna Sõber” (1879-1895) ja Kuressaares “Saarlane” (1884-1910). „Saarlasel“ õnnestus tänu rahvalikule ja suhteliselt vabameelsemale laadile endale lugejaskond kindlustada. XX sajandi alguses kujunes “Postimees” Lõuna Eesti juhtivaks kodanlikuks ajaleheks. Seejärel ilmus “Edasi” nime all ja aastast 1991 jälle “Postimehe” nime all. Põhja-Eestis olid selleks “Teataja” (1901-1905) ja “Päevaleht” Tallinnas (1905-1940). Samaneline ajaleht hakkas uuesti ilmuma 1990, päraast “Eesti Sõnumitega” ühinemist 1995 ilmub ta kui “Eesti Päevaleht”. 1906a.- ajakiri „Eesti kirjandus“ Hakkasid ilmuma ajakirjad talunikele ja naistele. Hiigelaeg I Eesti Vabariigi ajal: igal parteil oma leht (uurida saab digi arvutis) DEA. Ilmus ka palju erialaseid ajakirju. 1938 kehtestati Pätsu poolt järeltsensuur ja propaganda asutus tegi seda järelkontrolli. PRAEGU: EV on sõnavabadus ja tsensuuri pole, samas ei tohi sõjale kutsuda ja delikaatseid isikuandmeid ei tohi avaldada)
10. Metroloogia on kahe teadusharu nimetus: Ajalooline metreoloogia on kunagisi mõõte ja kaale pikkus-, pinna-, mahu- ja kaalu- (massi-) -ühikuid uuriv ajaloo abiteadus. Metroloogia on teadusharu, mis uurib mõõtmisi ja mõõtühikuid. 26. nov. 1925 võttis Eesti Vabariigi Riigikogu vastu kaalu- ja mõõduseaduse, mille kohaselt otsustati üle minna rahvusvaheliselt tuntud meetermõõdustikule.Kaalu ja mõõdu aluseks võeti kilogramm ja meeter. Selle järele tuli kilogrammi ja meetri etalon valmistada kahes eksemplaris vastupidavast ja muutumatust  materjalist, mille ühte eksemplari hoiti proovikojas ja teist Tartu Ülikoolis. Kaalu- ja mõõduseadus hakkas kehtima 1. jaanuarist 1929 ja kõik venesüsteemsed mõõdustikud kaotasid oma kehtivuse 31. dets. 1928. Meetermõõdustik kehtib Eestis tänapäevani.
Legaalmetroloogia on õiguslikult reguleeritud metroloogia, mida Eestis reguleerib Mõõteseadus. Taatlemine on menetlus, mis hõlmab mõõtevahendi vastavuse kontrollimist mõõtevahendi tüübikinnituses toodud metroloogilistele omadustele ja mõõtevahendi märgistamist õiguspädeva taatlusasutuse poolt. Kalibreerimine on menetlus, mis fikseeritud tingimustel määrab kindlaks seose mõõtevahendi poolt esitatud väärtuse ja etaloni abil realiseeritud suuruse vastava väärtuse vahel.
Kurioossel moel lõpeb ajaloolise metroloogia uurimisvaldkond enam-vähem selle hetkega, kui võetakse kasutusele talle kõlaliselt kõige sarnasem mõõtühik - meeter.
Eestis tarvitatud pikkusühikud
1 (vene) penikoorem = ~ 7 km
1 verst = ~1,066783 km
1 jalg = ~30 cm
1 toll = (~2,54 cm)
1 küünar = ~0,5333 m
1 miil ~ 1,6 km
1 meremiil = 1,852 km
Eestis tarvitatud pindalaühikud
1 ruutpenikoorem = 55,76405 km2
1 ruutverst = 1,13804181 km2
1 ruutjalg = ~1m2
Eestis tarvitatud mahuühikud
1 kantsüld = ~10 m3
1 steer (ehitus- ja küttematerjali mõõt) = 1 m3
Vedelikumõõdud
1 vaat = 492 liitrit
1 pang = 12,3 liitrit
1 toop = 1,23 liitrit
Viljamõõdud
1 setvert = 209,91 liitrit
1 setverik =26,24 liitrit
1 karnits = 3,28 liitrit,
Eestis tarvitatud massiühikud
1 tonn = 1015,5 kg
1 kaal = 163,81 kg
1 puud = 16,381 kg
1 nael = 32 loodi = 96 solotnikku = 409,528 g
1 karaat = 0,2 g
11. Genealoogia põhiallikad Eestis
17. sajand
Kirikumeetrikaid (sünnid, abielud, surmad kronoloogiliselt)
Vakuraamatuid (talude koormiste registrid, ei sisalda peale peremehe nime teisi isikuandmeid)
18. sajand
Kirikumeetrikate pidamise algus suuremas osas kihelkondadest on Põhjasõja järgne aeg.
Koguduste personaalraamatuid (koguduse liikmed perekonniti, ühe isiku info ühes kohas) on leida veel vaid üksikute kihelkondade kohta.
Hingeloendid algavad Eesti alal 1782. aastast. Hingeloendust viidi läbi pearahamaksu arvestamiseks.
Vakuraamatuid on peetud pidevalt kuni 1774. aastani.
19. sajand
Toimusid järgmised hingeloendused: 1811 (VI), 1815-16 (VII), 1826, 1833-34 (VIII), 1850 (IX), 1857-1858 (X). VI loendusel on kirjas ainult mehed,
Kirikumeetrikad on 1834. aastast alates saksakeelsetel trükitud vormidel, 1892. aastast venekeelsetel.
Personaalraamatud on pidevad 1834. aastast. Uusi raamatuid hakati pidama iga 15-20 aasta järel.
Vallaliikmete nimekirjad on säilinud katkendlikult alates 1860. aastatest . Isikud on rühmitatud perekonniti, kohati hingeloendis esinemise järjekorras, kohati tähestikulises järjekorras.
20. sajand
1926. aastani– meetrikad ja personaalraamatud,
1926. aastast pidama hakatud perekonnakirju säilitatakse vastava maakonna perekonnaseisuosakonnas. Sisaldavad ühel lehel kõiki ühe isiku andmeid, sh vanemate ning laste ja abikaasa andmeid (ka sündmuste kohta enne 1926. aastat).
1940. aastani on kasutatavad linnade ja valdade liikmete nimekirjad, valijate ja maksumaksjate nimekirjad jm, mis leiduvad vastavate omavalituste fondides Ajalooarhiivis (kuni 1917) ja Riigiarhiivis (1917-1944) ( Harjumaa materjalid ka Tallinna Linnaarhiivis).
Pärast 1940. aastat on põhilised arhiiviallikad maakondade perekonnaseisuasutuste arhiivid , kuid ühe isiku infot peab otsima läbi kõikide aastate sündide, abielude ja surmade hulgas antud maakonnas. Isiku lahkumise kohta maakonnast info puudub. 20. sajandi kohta on suuri publitseeritud isikuandmete kogusid, millest paljud on ka Internetis
12. Genealoogia on ajaloo abiteadus, mis uurib sugukondade, perekondade ja nende üksikliikmete põlvnemist ja sugupuid.G- l on tihe seos ajaloolise demograafia , asustusajaloo, kultuuriloo ja rahvussuhete ajaloo (ümberrahvastumine) aga samuti onomastikaga- teadusega nimedest. Eugeenika (kr. Eugenes = heast soost) – pärilikkuse hügieen, õpetus inimkonna pärilike omaduste parandamisest, ka selleks rakendatavate meetodite kogum.
Eugeenika meetodid:1. Positiivsed - pärilike eelduste säilitamine ja rohkendamine, selleks soovitatakse ühiskonnas rakendada materiaalseid ja moraalseid stiimuleid. 2. Negatiivsete - meetoditega püütakse vältida ebasoodsate geenide ning pärilike haiguste levimist , rakendades selleks profülaktikat ja abielunõuandlust. Sugulus – kahe või enama isiku faktiline ja juriidiline suhe, mis põhineb põlvnemisel (veresugulusel), tekib abielu kaudu või on lapsendamise tulemus. Rooma õiguses eristati ka võimusugulust, mis hõlmas kõiki ühe perekonnapea võimule alluvaid isikuid. Vanemad – vanemate, nende vanemate, viimaste vanemate jne põlvkondade kaugust ja seost isikuga, kes on uurimuse objektiks .
Põlvkond e. generatsioon – sugupõlvede järjestus genealoogias , mis seotud sigimissidemetega nt vanemad, lapsed, lapselapsed , jne. Ka samaaegselt elavate teatava liigi esindajate kogum. Põlvnemislugu – kirjeldus isiku põlvnemisest, harilikult genealoogiliste tabelite või nimistute kujul ühes juurdekuuluva tekstiga . Põlvnemistabel – mitmesugused genealoogilised tabelid, kitsamas mõttes eellasjadakondade tabel. Tüvikond – tüvivanemaist põlvnev kogu isikuid, kes on omavahel kas otse või külgsuguluses teatava astmeni. Tavaliselt võetakse tüvikonna vaatlemisel arvesse ainult meesisikud. Tüvivanemad – vanim teadaolev esi- ehk tüviisa ja esi- ehk tüviema, keda seob päisnikuga otsene põlvnemisahel. Tavaliselt vaadatakse põlvnemist ainult meesliinis (esi- ehk tüviisa, poeg, pojapoeg jne, või esi- ehk tüviema, poeg, pojapoeg jne). Tüvijadakond – jadakond, mis moodustab päisniku põlvnemisaheliku tüvi meesliini, lähtudes tüvivanemaist või -isast või -emast. Sugukond – ema- või isaliini kaudu end ühest (müstilisest või reaalsest) esivanemast tuletav sotsiaalne üksus
13. EESI GENEALOOGIA - algatajaks on Martin Lipp , Nõo kirikuõpetaja, kes Jakob Hurda rahvaluule kogumistöö eeskujul keskendub eesti suguvõsade ajaloo kohta käiva ainese kogumisele. Lipp pidas sugukondade uurimise peamiseks ülesandeks tuntumate avaliku elu tegelaste põlvnemisloo tutvustamist. Esimese maailmasõja-aastail, eriti aga pärast M. Lipu surma vaibus mõneks ajaks eesti suguvõsade uurimine. 17. mail 1924.a. registreeriti Eesti Eugeenika Selts. Eesti Eugeenika ja Genealoogia Seltsi juurde asutati 12. mail 1931.a. eri põhikirja alusel tegutsev Genealoogia toimkond , mille juures tegutses Eesti Sugukondade Uurimise Büroo. Büroo kujunes genealoogilisiste uurimuste keskuseks ning andis tegevusele uue hoo ja suuna. Varem uuriti tuntud ühiskonnategelaste põlvnemislugusid, siis nüüd pidas büroo oluliseks ka andmestiku kogumist rahva kõikide kihtide kohta, et seda võiks kasutada pärilikkuse, sotsiaalbioloogiliste ja muude nähtuste uurimisel. 1940.a. detsembris. keelati Eestis pärast kommunistlikku riigipööret avalik, organiseeritud genealoogia-alane tegevus. Eesti Eugeenika ja Genealoogia Selts suleti ja Genealoogiatoimkonna ning Eesti Sugukondade Uurimise Brüoo tegevus lõpetati 1980. hakkasid ilmnema olulised muutused aastate teisel poolel, eriti "laulva revolutsiooni" päevil. Ajakirjanduses avaldati genealoogiliste uurimuste allikaid , metoodikat ning vormistamist käsitlevaid kirjutisi. 5. mail 1990.a. Eesti Genealoogia Seltsi (EGS) asutamine. - asutatud selts loeb end esimese EV ajal tegutsenud Eesti Eugeenika ja Genealoogia Seltsi ja Genealoogia Toimkonna õigusjärglaseks, ning peab oma ülesandeks Eestis genealoogiast huvitatud isikute huvi oma põlvnemise, päritolu ja sugukonnaloo uurimise vastu, aitamaks tunnetada eesti rahva mälus põlvkondadevahelist järjepidevuse tunnetamist, seotust oma sünnimaaga, oma rahvuse ja keelega, seltsi eesmärgid on patriootilikku laadi . Eesti Genealoogia Seltsi koduleht on http://www.genealoogia.ee/
14. Ajalooline geograafia on ajaloo ja geograafia piiriteadus, uurib eri maade ja piirkondade teatud ajajärkude loodus-, majandus-, poliititika ja rahvastikugeograafiat. Ajalooline geograafia aitab lahendada nii ajaloo kui ka geograafia ülesandeid ning selgitab looduskeskkonna mõju ühiskonnale. Tekkis 16. Saj. Ajaloo abiteadusena, mille eesmärk oli kindlaks teha riikide poliitilised ja halduspiirid ning ajaloolised sündmuspaigad.
19 sai II poolest alates avardus ajalooline geograafia sisu sedamööda, kuidas ajalooteaduses kasvas majandus- ja sotsiaalajaloo osakaal.
On kaks mõistet : 1. Kaart – maapinna üldistatud, leppemärkidega ja matemaatiliselt määratud, arvestades maakera kumerust . 2. Plaan - maapinna üldistatud, leppemärkidega ja ei arvestata matemaatiliselt, ei arvestades maakera kumerust. Maakera kumerust hakati arvestama 19saj II veerand. Enne seda olid kõik plaanid.
6200a. eKr on maailma I kõige vanem plaan (Kiviseinal)
500a.eKr-vanim LÄÄNEmaailma plaan
I saj. Eesti vanim plaan (Ptolemaiose kaart) Esti -estini hõimud-e. ida poolt
Olaus Magnus tegi Svandinaaviamaade plaani, kus peal ka Eesti, kaardil 15 Eesti kohanime
1430 – esimesed gloobused
16saj. 1573 Portantiuse kaart e. Vana Liivi kaart
17saj 1663 Liivimaa kaart ( juba täitsa tänapäevaselt tuntav plaan)
1705 plaan kus peal Eesti ja Liivimaa kubermangud
1798 – Mellini kaart – (Liivimaa krahv )- Eesti plaan, kus peal külad, veskid
1809 – Struve mõtles välja triangulatsiooni, st. terve maakerale tõmmati peale ruudustik
1839 – Rücker Liivimaa kaart
1840-50 – Schmidt Eestimaa kubermangu kaart (märgitud oli ka mõisad ja nende piirid)
Kaarte saab jaotada ka otstarbe või ülesande järgi: teaduslikud , katastri-, propaganda-, teatme-, õppe-, mere-, lennu-, teede-, turismi- jm. kaardid. NL ajal kasutati koolides õpetamiseks väiksemõõtkavalisi kaate: ja need olidväga ebatäpsed. Kui matkamiselneid kasutada, et jõudnudsinna, kuhu vaja ja km ei vastanud ka
15. Eesti haldusjaotus muinasajast kuni aastani 1561.
Eesti on riikluse-eelses perioodis . Eesti rahvust ei olnud, olid eri hõimud, kes sõdisid omavahel. Muinasajal kujunevad välja kihelkonnad ja kihelkondade ühendused – MAAKONNAD.

• Teatu piirkonna külad moodustavad kihelkonna, mis oli Muinas-Eesti tähtsaimaks haldusüksuseks.
  

13.saj alguses on Eestis u. 45 kihelkonda. Põhiliselt välisohu tõttu liitusid kihelkonnad suuremateks maakondadeks.Eestis oli 8 maakond: Virumaa, (põhja eesti-rakverest), Rävala, (tallinna ümbrus), Järvamaa, Harjumaa, (vasakul üleval) , Läänemaa, (haapsalu), Saaremaa, Ugandi, (otepää, tartu alla lõunasse), Sakala. (viljandi-pärnu all. Peale selle olid Kesk-Eestis neli väikemaakonda: Alempois, Nurmekunda, Mõhu, Vaiga. Muinasaja lõpul oli märgata mõningaid maakondade ühistegevuse tundemärke, mis viitasid riikluse kujunemise algetele. Eesti rahva loomulikule arengule tegi aga lõpu ristisõdalaste sissetung XIII sajandi alguses. 1208-1227 Muistse vabadusvõitlus
Eesti pärast Muistset vabadusvõitlust (1208-1227) kuni Jüriöö ülestõusuni (1343-1345).
Alates 1227 olime saksa ikke all moodustus piirkonnad:

UGANDI – Tartu piiskopkond (nimetati Liivimaaks)

SAKALA- Saksa Ordule (nimetati Liivimaaks)

SAARED ja LÄÄNEMAA- Saare-Lääne piiskopkond

HARJUMAA,RÄVALA,VIRUMAA- Taanile ( nimetati Eestimaa)
1346.a. (Jüriöö ülestõusu tagajärg) müüs Taani Eestimaa (Põhja-Eesti) Saksa ordule.
1347 .a. anti vastavad alad valitseda Liivi ordumeistrile, mis allus Saksa ordule
1559.aastal müüdi Saare-Lääne piiskopkond Taani kuningale (Frederik II)

• 1561.aasta juunikuu alguses alistusid Harju-, Viru- ja Järvamaa ning Tallinna linn Rootsile.
  
• 1561.aasta novembris allutas Liivi (e.Saksa )ordu end Poola kuningale ( Sigismund II August).
  

1227-1561- oli KESKAEG (siis lagunes ordu)
EESTI kuulus seega Saksa rahva ja Rooma Keisririiki (suheldi ladina keeles)
Keskaegsed linnad: (9)
Tallinn; Tartu; Viljandi; Paide ; Narva; Rakvere; Vana-Pärnu; Uus-Pärnu
16. Eesti haldusjaotus 1561- 1917
Eestit jagasid 3 riiki:

Taani - Saaremaa (pärast Taani-Rootsi sõda 1645 >>Rootsile)

Roootsi – Põhja- ja Kesk-Eesti, hiljem kutsuti Põhja-Eesti Kubermang

Poola – Lõuna-Eesti (1600-1629 toimus Rootsi-Poola sõda Liivimaa pärast.) 1629. a. loovutas Poola kõik Rootsile >>lõpuks oli kogu Eesti Rootsi käes
Rootsi aeg Eestis (XVII sajand) Rootsi võimu kehtestamisega kujunes uus haldusjaotus, mis jäi sisuliselt kuni 1917.aastani. Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu vahel:

• Eestimaa kubermang- Põhja-Eesti neli maakonda
  
• Liivimaa kubermang - Lõuna-Eestist keskusega Riias (alguses Tartus). Kuulusid Pärnu ja Tartu maakond, (kogu Lõuna-Eesti). Saaremaa kuulus Liivimaa kubermangu, säilitades teatud eriseisundi.
  Rootsi võim ei ulatunud üksnes Kagu-Eestisse - Setumaa jäi Venemaa valdusesse.
  

Nii Eesti kui Liivi kubermangu kõrgemaks ametnikuks oli kindralkuberner , kelle asukohaks oli Tallinn või Riia. Rootsi ajal oli Eestis KÜMME LINNA
Tallinn, Tartu, Haapsalu, Narva, Viljandi, Paide, Rakvere Pärnu Kuressaar, Valga
1710- vallutas Peeter I Eesti ja liideti Venemaaga:
Haldusjaotus jäi samaks, mis Rootsi ajal
1783. a Katariina II ajal tegi haldusreformi : kehtestas Eesti- ja Liivimaal asehalduskorra .

• Eestimaa kubermangu neljale maakonnale (Lääne, Harju, Järva ja Viru) lisandus Paldiski maakond, mis jäi püsima asehalduskorra lõpuni (1796).
  
• Liivimaa kubermangus moodustati juba olemasolevate Pärnu- ja Tartu maakonna kõrvale veel ka Viljandi- ja Võru maakond.
  

1784 . aastal said kõik maakonnakeskused linnaõigused ja kuni Vene aja lõpuni oli Eestis 12 linna.
Tallinn, Tartu, Haapsalu, Narva, Viljandi, Paide, Rakvere Pärnu KuressaareValga, Paldiski (1783 Katariina poolt), Võru (1784 Katarina poo
Narva linn koos ümbruskonnaga - Peterburi kubermangu all
Setumaa - Pihkva kubermangu all
1917a.- Eesti sai I korda ühtseks territoorumiks nim. EESTIMAA RAHVUSKUBERMANGUKS: pealinn Tallinn; Vabadussõjas tuli juurde(Tartu rahulepe): 1.Narva tagused; 2. Perterimaa; 3. Valga poolitati
17. Eesti haldusjaotus 1918-
Eestis Vabariigis on põhiüksusteks maakonnad, linnad ja vallad .
Eesti NSV haldusjaotuse üksused on rajoonid , vabariigi alluvusega linnad, rajoonilise alluvusega linnad, linnarajoonid, alevid ja külanõukogud.
Eesti territooriumi jagunemist haldusüksusteks nimetatakse haldusterritoriaalseks korralduseks.
Maa-asustuse kujunemist on oluliselt mõjutanud eri aegadel toimunud maareformid . 1920. aastatel toimunud maareform , mis kattis põllumajanduseks sobivad maad asuniketalude võrguga. Ametlikult kaotati kihelkonnad haldusjaotuse üksustena 1926. aastal.
Seega oli 1939. aastaks Eestis 11 maakonda. 1944 võeti Eestilt ära Tartu rahuga saadud Narva jõe tagune ala (osa muistsest Vadjamaast) ja suur osa Setumaast (Petserimaast), kuna seal oli ülekaalus Vene elanikkond.
Eesti oli üks NSV Liidu 15 liiduvabariigist. Vormi poolest olid igal liiduvabariigil, ka Eesti NSVl oma võimu- ja valitsemisorganid , lipp, vapp , hümn jne., tegelikult alluti täielikult Moskva keskvõimule. Esialgu säilisid Eesti Vabariigi aegsed maakonnad ja vallad. 1950. aastast alates olid kohalikuks võimuorganiks (võimuorganina juba alates 1945) ja ühtlasi haldusüksuseks (alates 1950) külanõukogud(641). Suuremateks üksusteks olid rajoonid (esialgu 39). 1952 katsetati ka rajoonide grupeerimist kolmeks oblastiks — Tallinna, Pärnu ja Tartu oblast —, kuid see jaotus end ei õigustanud ja kaotati järgmisel aastal. Seejärel olid põhilised haldusüksused jälle rajoonid ja külanõukogud. 1954-63 toimus massiline rajoonide ja külanõukogude ühendamine suuremateks. Selle tulemusena jäi alles 15 rajooni , mis praktiliselt kattuvad praeguse 15 maakonnaga, erinedes neist vaid üksikutes detailides. mis paiknesid samades piirides praeguste maakondadega- 42 linna ja 9 linnalist alevit-asulat; 6 vabariikliku alluvusega linna (Tallinn, Tartu, Kohtla-Järve, Pärnu, Narva, Sillamäe). Aastani 1990 jäi alles 15 rajooni. 1990 muudeti Eesti NSV Eesti Vabariigiks. 1990. aastal nimetati rajoonid ümber maakondadeks. Haapsalu rajoonist sai Lääne maakond, jne. Praegune 15 maakonnast koosnev haldusjaotus sisaldab seega ajaloolistega võrreldes kuus uut maakonda. Nende uute maakondade — Hiiumaa , Raplamaa, Ida-Virumaa, Jõgevamaa, Põlvamaa ja Valgamaa — arvel on üheksa ülejäänud maakonda ajaloolistest pisut väiksemad. Samuti asuvad kaasaegsete maakondade vahelised piirid ajaloolistega võrreldes mitmes kohas veidi teistes kohtades. Samuti on raske võrrelda ajalooliste kihelkondade ja kaasaegsete valdade piire , mis reeglina ei kattu; seda ka juhul, kui ajalooline kihelkonnakeskus on kaasaegse valla keskus. Eesti> maakond >valdadeks >linnadeks- kohalikku omavalitsust. Vald >alevikeks> küladeks. Viimasel ajal on plaanitud küll radikaalseid haldusreforme, kuid seni ei ole neid realiseeritud.
18. Sfragistika on pitsereid uuriv teadus.
Värvipitsereid nimetatakse templiteks. Nad tulid kasutusele 19. sajandil.
Pitser on pitsati positiivne reljeefne jäljend plastilises aines või värvis.
Pitsat, millega pitsereid tehakse, on tugevast materjalist vorm, millesse on süvendatud kujutis negatiivis. Tänapäeval kasutatakse peamiselt metallist ning kummist pitsateid.
Metallpitserit nimetatakse bullaks.(paavsti privileeg). Bulla võib tähendada ka pitseriga ürikut. Bullade kogumit nimetatakse bullaariumiks.
1. metallpitseri hoiukapsel,
2. üriku külge kinnitatud metallist pitser,
3. metallpitseriga ürik. Tuntuimad on paavsti ladinakeelsed läkitused, mis kehtestasid dogmasid, kuulutasid pühakuks, asutasid ordusid.
Tahmapitserid kasutati 18.-20.sajandil. Metallist või kivist pitsat tahmatati leegi kohal ning suruti siis vastu dokumenti. Kirjaoskus arenes ja hakati kasutama allkirju. Riik kehtestas tempelmaksu - said tempel paberi 17 saj. lõpu pool. Vesimärk- paberi sisse, et oleks ametlik dokument . 19.saj. keskel tulid tempelmargid, mis tuli ametliku dokum .peale kleepida.
20. Heraldika on vapiteadus , ladina keelest (heerold ehk kuulutaja-ametimees,kes tundis vappe); vappide sünniaeg ulatub 12. sajandisse. Heraldika uurib nii vappide ajaloolist kui kunstilist arengut. Heraldika – vapindus, ajaloo abiteadus, mis uurib riikide, linnade, korporatsioonide, dünastiate, suguvõsade, perekondade ja üksikisiku jm vappide teket, kasutamist, sümboolikat ja kujundust. Vapp on heraldiliste reeglite järgi kilbikujulisele alusele maalitud värviline märgis, mida valitseja riik, viimase osa (maakond, linn, vald), organisatsioon, suguvõsa, perekond või üksikisik kasutab püsiva tunnusena.
Vapidiplom – vapi juurde antud spetsiaalne tunnistus-kirjeldab vappi ja mille eest antud. Kilbihoidjaks nimetatakse vapil olevat inimese või looma figuuri, kes hoiab vappi. Vapimantel – omapärane kaunistus – keep , mis langeb kroonitud kiivri alt. Vapiraamat – vappide kogumik; vanim Zürichi vapiraamat aastast 1320. Linnavapp- meil 16saj. Šunfidel – vapid ja ka kaupmeestel olid kinnitatud vapid
Lääne-Euroopas kasutusel olevad kilbi vormid:
Kolmnurkne – varjaagide e gooti
Ovaalne – itaalia
Nelinurkne kumerusega all – hispaania
Nelinurkne teravikuga all – prantsuse
Figuraalne e väljalõigatud vormiga – saksa e barokk-kilp
Vapikilp võib olla ühevärviline või jaotatud eri värvi väljadeks. Kilbil olevad vapikujundid jagunevad heraldilisteks kujunditeks ehk heeroldpiltideks ( kilbi servast servani ulatuvad geomeetrilised kujundid ) ning üldisteks kujunditeks (loodusest ja fantaasiavallast pärinevad olendid ja esemed). Elusolendid on tavapäraselt suunatud paremale.Vapid on tavaliselt reljeefsed.Vapi koostamiseks kasutatavad värvused ehk heraldilised tinktuurid on metallivärvused kuld ja hõbe (nende asendusvärvused on vastavalt kollane ja valge) ning põhivärvused sinine, roheline, punane, must ja purpur.
Sümboolikast: ristatud käed – ustavus
lõvi – jõud, mehisus, suuremeelsus
küünistega kivi hoidev kurg – valvsus
21. Eesti vapp
Eesti riigivapp on üks vanimaid Euroopas.
Kolme sinise sammuva lõviga kuldne vapikilp põlvneb Taani kuninglikust vapist. Lõvi on heraldikas võimu ja vapruse , tugevuse ja õilsuse sümbol. XIII sajandil annetas Taani kuningas Valdemar II Tallinna linnale ja Harju-Viru rüütelkonnale Taani riigivapi sarnase kolme lõviga vapi kasutamise õiguse.
Rüütelkonna vapp kui kogu maad hõlmava korporatsiooni sümbol omandas hiljem 4. oktoobril 1788. Eestimaa hertsogiriigi, Eestimaa kubermangu vapi staatuse, mille kinnitas keisrinna Katariina II
Vapp kehtis sellisena seisuste kaotamiseni 1920. aastal.
Riigivapi seaduseelnõu ettepanekute väljatöötamine moodustati vapikomisjon: võistlusele esitati 138 kavandit. Kavandeid on hinnatud “silmapaistvalt jubedateks” ja vapikonkurss kukkus läbi.
Vanade elementide kasutamise pooldajad soovitasid neid elemente vanuse ja rahvaga ühise mineviku pärast. See näidanuks meiegi kultuuri vanust ja seotust läänemaailmaga.
Riigikogu väliskomisjonis tuldi otsusele, "et tuleb selle ajaloolise vapi juurde jääda, mis meil juba Eestimaal Taani ajast tarvitusel oli, nimelt kuldse põhjaga kilp kolme sinise lõviga(leopardiga)".
Siinkohal selgituseks, et heraldikas nimetatakse vapilooma lõviks siis kui tema pea on joonistatud profiilis, leopardiks aga siis kui pea on joonistatud otsavaatavana. Meie vapiloomi nimetatakse kindlasti lõvideks. Nii on ajalooliselt väljakujunenud ja kokku lepitud.
19. juunil 1925 kinnitas riigikogu kavandi , kus kuldse põhjaga kilbil, mis on ümbritsetud kuldtamme puulehtedest pärjaga, on kujutatud kolm sinist lõvi.
Vapiseadusesse hääletati kolmele lõvile järgmised tähendused:

• esimene lõvi tähendab Lembitu aegse vabadusvõitluse,
  
• teine Harjumaa 1343. aasta võitluse,
  
• kolmas Eesti 1918-1920. aasta vabadusvõitluse kangelasmeelt.
  

Pärg märgib Eesti tugevust ja püsivust, vabaduse närtsimata traditsioone. Need tähenduste lahtiseletused läksidki läbi. Riigivapi seadus hakkas Eesti Vabariigi territooriumil kehtima 21. juulil 1925. aastal.
1940. aastal kehtestas uus võim Eesti NSV vapi, mis oli üsna sarnane NSVL vapile. Nõukogude Eesti kriminaalkoodeksi järgi oli Eesti Vabariigi vapi avalik tarvitamine karistatav tegu, mida kvalifitseeriti huligaansusena ja karistati vabaduskaotusega kuni seitse aastat. Eesti vapi ajalugu jätkus 7. augustil 1990, mil Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustas ühe omariikluse taastamisele suunatud sammuna võtta kasutusele kuni 1940. aasta augustini Eestis kehtinud riigilipu ja riigivapi.
16. oktoobril 1990a võttis Eesti vabariigi Ülemnõukogu Presiidium vastu seadluse riigilipu ja riigivapi kasutamise kohta, kus oli kirjas, et riigivapil on kaks kuju - suur vapp ja väike vapp. Suurel vapil on kuldsel barokk-kilbil kolm sinist punase keele ja hõbesilmadega sammuvat ja otsa vaatavat (passant gardant) lõvi, kes astuvad kilbi poolt vaadates paremale. Kilpi ümbritseb kolmelt küljelt vanik kahest ristatud kuldsest tammeoksast. Väike vapp on ilma tammeoksteta. Vapi värvid on kuldne, sinine, punane ja must.
Palamuse vapi kirjeldus
Punasel kilbil hõbedane kirikukell, mille kohal kaks kuldset ristikheinalehte. Põhjendus - Punane on apostel Bartolomeuse vapivärvus. Pühale Bartolomeusele on pühitsetud kohalik kirik, tema nimest tuleneb ka Palamuse nimi. Punane on ka nooruslikkuse ja elujõu sümbol ning seostub Tootsi-lugudega. Hõbedane kell tähistab nii kirikust kui koolist lähtuvat vaimuvalgust. Kuldsed ristikulehed viitavad Jõgevamaale, tähistades ühtlasi põllupidamist ja heaolu.
22. Numismaatika on ajalooteaduse haru, mis uurib vanu münte ja medaleid ning nende kaudu ka ajalugu. Sõna numismaatika tuleb kreeka keelsest sõnast nomisma mis tähistab münti.
Numismaatikaks nimetatakse ka müntide kollektsioneerimist kui hobi , selle harrastajat kutsutakse numismaatikuks. Numismaatika kui teadus vaatleb münte kui ajalooallika liiki - müntidel on tihti jäädvustatud poliitilist ja kultuurilist informatsiooni. Müntide kaal ja töötlus aga annavad informatsiooni metallurgia tasemest ning kasutusel olnud kaalu- ning rahasüsteemi kohta. Mündid aitavad ka dateerida teisi leide ning kindlaks teha kaubanduslikke suhteid eri piirkondade vahel.
Põhimõisted; legend - kiri mündil; avers - mündi esikülg, vapp revers - mündi tagakülg, raha number

• mündialus - seaduslikult kehtestatud müntimisstandard, mis määratles, kui palju münte tuli lüüa teatud kogusest sätestatud prooviga metallist.
  
• brakteaat - ühepoolse münditempliga münt
  
• bonistika - teadus paberrahadest
  

23. Eesti alal käibinud mündid (eestlased nimetasid münte-nogaata-nutsu)
araabia dirhemid (drahmid) 7-11 saj algus
anglosaksi pennid – 13 saj
pennid Harzi päritoluga - 10 saj lõpust kuni 12 saj alguseni
pennid - Westfaalist 12 saj
kohalikud mündid
mark = 208gr. Väiksemad kohalikud mündid - killing-öör-artig-penn
1422 mündireform
artigi asemele killing
veering
16 saj taaler = dollar
Rootsist:: vaskraha 17 sajandil – (Rootsist pärit), paberraha
riigitaalrid (Rootsi leiutis) , 36 ööri = riigitaaler
livonees - 1757 eesti viimane raha proovimine, mis kukkus läbi
18 saj denga, kopikas, rubla
Katariina II - vene rahasüsteem, paberrahad
1918a. EV mark= 100penn –
1928 EV rahareform - kroon-sent (tagatud kulla alusel) 1933 devalveeriti Tõnissoni poolt
1940 rublad-kopikad
1941-44 margad ja pennid olid saksa okupatsiooni margad
1944- rublad ja kopikad
1947 rahareform 1:10
1961 10:1
1992 - eesti kroon, sent
24. Eestit mõjutanud rahareformid
Pärast Eesti Vabariigi sündi lasti valitsuse 9.XII 1918 määruse põhjal käibele oma raha – mark (=100 penni ) ja 2.V 1919 kuulutati see riigis ainsaks seaduslikuks maksevahendiks, muud rahad (Vene, Saksa, Soome) kõrvaldati ringlusest.
1928.a. toimunud rahareformi käigus vahetati mark Eesti krooni (= 100 senti) vastu, kroon võrdsustati Rootsi krooniga, jõustati rahaseadus ja Eesi Panga uus põhikiri ning võeti 24,6 miljonit Eesti krooni stabiliseerimislaenu.
25.nov. 1940 lasti Eestis käibele Nõukogude rubla ning algas kroonide ümbervahetamine. 1.jaanuariks 1941 oli kroon rublaga asendatud.
1947.a. teostati rahareform vahekorras 1 : 10 (kuni 3000 rbl. suurused hoiused vahetati ümber vahekorras 1:1; 3000 – 10 000 rbl. suurused 3:2; suuremad kui 10 000 rbl. 2:1; peenraha jäi käibele endises nominaalväärtuses.
1961.a. 1.jaanuari rahareformiga muudeti rubla hindade mastaapi (1:10) ringluses oleva rahamassi vähendamise, arvestuse lihtsustamise ja majanduskäibe ratsionaliseerimise eesmärgil.Lasti käibele uued rahamärgid. (U. Mereste „Majandusteaduse ABC, ENE 6 kd.)
1992.aasta juunis toimus rahareform, millega võeti kasutusele Eesti kroon. Kolmel päeval (20. – 22. juunil) vahetati elanikele kroonideks kuni 1500 rbl. Sularaha , kurss 10:1. Loodi valuutakomitee institutsioon ja pandi paika Eesti krooni konventeeritavus. Krooni vahetuskurss seoti saksa margaga (1 Saksa mark = 8 Eesti krooni). Pärast rahareformi inflatsioon Eestis suhteliselt kõrge
25. Paleograafia on ajaloo abiteadus, mis tegeleb vanade kirjaviiside iseärasuste uurimisega pöörates tähelepanu nii tähekujudele kui kirjutusmaterjalidele kui ka kirjutusviisi (kirjaliike, tähtkujusid, ligatuure, lühendeid, kirjavahemärgistust)
Paleograafia on ajaloo- ja arhiivinduse abiteadus, mis tegeleb vanade käsikirjaliste dokumentide dešifreerimisega.Ligatuur – liittäht, kahe kirjatähe ühendamisel saadud tähemärk. (Saksa pikk s )
Gooti kiri – XI – XIII sajandil väljakujunenud, ladina tähestikul põhinev kirjalaad, mille tähed muutusid kitsaks ja nende ümarused murtuks. Olnud kasutusel Põhja-Euroopas, eriti saksa kultuuripiirkondades. Enamus 11-13 sajandist pärinevad materjalid, mis on säilinud, sh Eestimaalt ja Liivimaalt, on gooti kirjas. Eesti keele kirjutamisel taandus 18.saj jooksul. Trükikirjana püsis ajalehtedes ja osalt raamatutes 1940.a-ni. Minuskel – väiketäht, väike kirja- või trükitäht. Majuskel – suurtäht, suur kirja- või trükitäht.
Manusskript - käsikir
Stenograafia e kiirkiri - lühike kiri, s.o. sümbolite kiri, mida nimetatakse kiirkirjaks. Võimaldab üles kirjutada kuni 300 silpi minutis. Hariliku kirjaga võrreldes annab ta ligi 75% ajakokkuhoidu. Kiirkirjas kirjutades jäetakse ära või lühendatakse täishäälikuid, silpe, sõnu, ja lauseid . Kiirkirja süsteeme võidakse põhijoontes jagada 2 suurde rühma: Eestis oli ametlikult tarvitusel süsteem, mis kuulub graafiliste kiirkirjade rühma ja on üks kergemaid. Natuke kiirkirjast: -tähti asendavad märgid; -vahet ei tehta suur-ja väiketähtedel; -kõiki häälikuid välja ei kirjutata , kiirkirja märk võib korraga tähendada mitut häälikut või tervet sõna; - kirjutatakse joonestikule, kus on 5 rida. Kasutatakse põhijoont, tõusu ja allatõstet.
26. Diplomaatika ehk ürikuteadus on ajaloo abiteadus, mis uurib ürikuid (Ürik on õigusliku sisuga, eriõigusi andev või kinnitav dokument keskajast või uusaja algusest)on haldusõiguslikud või riiklikud dokumendid, mis on pitseriga kinnitatud ja uurib neid nende ehtsuse aspektist .
Diplomaatika on kogum mõisteid ja meetodeid , mis kujundati algselt seitsmeteistkümnendal ja kaheksateistkümnendal sajandil "dokumentide usaldusväärsuse ja autentsuse tõendamise eesmärgil." Sajandite jooksul on see arenenud "väga keerukaks ideede süsteemiks dokumentide olemuse kohta, nende tekke ja ülesehituse kohta, dokumentide seoste kohta nendega ühendatud tegevuste ja isikutega ning nende organisatsioonilise , sotsiaalse ja legaalse kontekstiga."
Kui diplomaatika vaatleb dokumente üksikolemitena, siis "arhiivindus uurib neid kui hulki, analüüsib nende dokumentaalseid ja funktsionaalseid vastastikuseid seoseid ning uurib viise, kuidas on võimalik dokumente koos kõigi nende seostega kontrollida ja edasi anda."
27. Faleristika on rinnamärkide (sealhulgas ordenite, teenetemärkide ja medalite) uurimine ja kogumine. Faleristika uurib ühelt poolt autasude ajalugu, sotsiaalset tausta , ühiskondlikke nähtusi, mis põhjustavad autasude asutamist, autasude retsipiente, autasude sotsiaalset väärtust, sümboleid, kunstilist stiili, valmistustehnoloogiaid, juriidilisi aluseid jne. Ometi on faleristika rohkem tuntud kui autasude välismärkide (insiigniate), teatud tähendusega esemete, enamasti kullassepatoodete uurimine, olles seega numismaatika haru. Termini "faleristika" võttis kasutusele V. Mericka 30-ndatel aastatel ning see on tuletatud Vana-Rooma sõjalise aumärgi falera nimetusest. Saksa keeles on vastavaks terminiks Ordenskunde, inglise keeles the science of orders, decorations and medals. AUMÄRK, rõivastusel kantav välismärk, mis näitab selle omaniku teeneid (teenetemärk) või osalust teatud sündmuses (mälestusmärk). Aumärgid jaotuvad: riiklikeks (annetab tavaliselt riigipea ) ; ühingute aumärkideks (annetab ühingu juhtiv institutsioon).
Aumärkide annetamise ja kandmise korda reguleerivad riigi põhiseadus, seadused ja aumärgi statuut.
Riiklike aumärkide omavoliline kandmine ja vääritu kohtlemine on üldreeglina seadusega karistatav. Aumärgi seadusliku omamise tõendiks on tavaliselt kunstiliselt kujundatud diplom . Silmapaistvate inimeste esiletõstmine väliste märkide abil on sama vana kui inimkond . Aumärgid kaasaegses mõttes (kindel statuut ja väliskuju) sündisid antiikmaailmas.
Vana-Kreekas hakati sõjameestele vapruse eest annetama rinnal kantavaid ümmargusi poolkuu kujulisi plaate , mis tavaliselt olid kaunistatud jumalate kujutistega ja valmistatud pronksist , hõbedast või kullatud hõbedast vastavalt sangariteo suurusele. Taolisi plaate nimetati phalera, millest tuleneb sõna faleristika, teadus aumärkidest.
Vana-Roomas arendati välja täiuslik aumärkide süsteem nii isikute kui väeosade esiletõstmiseks
Kaasaegsele aumärkide süsteemile pani aluse sõdurmunkade ordude rajamine Ristisõdade ajal. Vaimulikud rüütliordud muutusid järj-järgult ilmalikeks, mille kõrvale valitsejad asutasid uusi ilmalikke ordusid. Neist esimesteks loetakse 1348 .a. Inglise kuninga Edward III poolt asutatud Sukapaela ordut. 17 /18. sajandi vahetusel hakkasid ordud muutuma teenete eest antavateks ordeniteks.
Esimeseks sõjaliseks ordeniks peetakse Prantsuse kuninga Louis XIV poolt 1693.a.asutatud Püha Louis`ordenit.
Suure Prantsuse revolutsiooniga sündisid seisusest sõltumatud teenetemärgid.
Esimeseks moodsaks teenetemärgiks on 1804.a. Napoleoni poolt asutatud Auleegionit.
17.sajandi keskpaiku võeti kasutusele mälestusmedalid. Esimeseks mälestusmedaliks Rootsi kuninga poolt 1632.a. asutatud Nürbergi lahingu mälestusmedalit.
Üldlevinuks said mälestusmedalid ja mälestusristid Napoleoni sõdade ajal.
Alamväelastele mõeldud teenetemedalid ja –ristid ilmusid 18. sajandil ja levisid kõigis maades
28 Faleristika kolm allikat
Faleristika allikad: (Falera – hobusesuitsed ümmargused plekirõngad suu juures)
I Vana Kreeka olümpiamedal
Vana Rooma leegionäri rinnamärk lahinguliste teenete eest, ka kroone ( corona )
II Vaimulikud mungaordud hakkasid end eristema sõjalistest mungaordudest (I ja II ristisõda) Rüütliordud (said kinnituse paavstilt)

• hospitaliidid e. Johanniidid (tehti malta rist ja hakkasid seejärel end kutsuma Malta rüütliordu 1118 – must , seest punane ja sees rist , servadest laienevad , nagu pääsukese saba
  
• Templivendade ordu 1123(enam ei tegutse) valge punane rist peal
  
• Saksa ordu 1197 tunnuseks valge mantel , must rist(karkrist). Kasutusel ka Eestis. Valge sees must rist
  
• Mõõgavendade ordu 1202, iga lühike, sulas kokku Saksa orduga ja kasutas vaimuliku rüütliordu sümbolit kaks risti üksteise all, alumine rist nagu mõõk. Oli kinnine org.
  

Ilmalikud rüütliordud

Edward III- sukapaela ordu 1351 – (Häbi teil olgu, kes häbitult mõtleb) koosneb 12 liikmest

Kuldvillaku ordu 1429

Püha Seeravi ordu (Rootsi)
29. Eesti teenetemärgid: 1919 pandi paika STATUUT (alus on Saksa vaasordu)
Eesti Vabariigi teenetemärgid on kehtestatud 5. mail 1994 ja 16. mail 1995 Riigikogus vastu võetud teenetemärkide seadusega. Teenetemärke annab Vabariigi President . Teenetemärkide andmiseks taotlusi esitab Vabariigi Presidendile Teenetemärkide Komitee
1. RIIKLIKUD TEENETEMÄRGID
1.1 Vabadussõja rist – viimased jagati 1924 aastal alates 1925 ei anta enam
1.2 Eesti-Punase Risti Teenetemärk -1920l asutati, elude päästmise eest
1.3 Kotkaristi teenetemärk- kaitseliit 1927a musta värvi on 8 klassi-sõjaline või riigikaitse
1.4 Valgetähe teenetemärk- kultuuri 1936
1.5 Maarjamaa Risti teenetemärk -1995 taasiseseisvuse auks on 6 klassi välismaaalastele
1.6 Riigivapi teenetemärk-1936 tal on 6 klassi ja on kõrgeim aumärk
30. Pärimuslik ajalugu – tõlgendus minevikust ajalooteaduse ja rahvusteaduse piiriteadus, mis eelnevat uurib. Pärimus vahendab müütilist või ajatut aega, mis hõlmab endas minevikku , olevikku ja tulevikku, kuid ei kõnele ajaloolise aja sündmustest.
Vahendab ajaloolise aja sündmusi, kuid jutustajal puudub nendega vahetu kontakt.
Pärimus vahendab jutustajakeskseid minevikusündmusi, mille kaudu mõtestatakse oma kohta tänapäeva ja tuleviku seisukohalt. Pärimus on alati muutumises. Pärimusrühm on kindlate tunnuste järgi moodustatud rühm.(sugulased, tudengid , sõdurid)
Sünkretism –kunstiliikide põimumine, kultuurivormid pole eraldunud, võivad olla ühendatud teadus, kunst . Autoriõiguse küsimust pole. Struktuur pole kindlalt vormistatud . Koostisosad peavad olema koosmõjus, üksikuna pole nad sellise väärtusega ( rosolje ). Tekst – kindla struktuuri ja funktsiooniga info. Ka vaikimine on tekst. Kontekst – infoväli teksti ümber. Kronotoop – aja ja koha analüüs tekstis.
Traditsioon seostub mingi tegevuse kordumisega (teha mingi sündmuse puhul pilti); tava tähistada teatud sündmusi ühtviisi; kanda teatud sündmuste puhul traditsioonilist riietust . Rahvakultuuri on Eestis jaotatud kaheks: vaimne kultuur (seda uurib folkloristika ) ja materiaalne kultuur (seda uurib etnograafia)
Rahvaluulet mõistetakse kui kollektiivset, traditsioonilist, suuliselt levivat vaimset (kunsti)loomingut, kuhu kuuluvad: laulud, jutud, lühivormid; tantsud, mängud; usund , kombestik.
Pärimus –vaimne, suuline kultuur, mis vastandub ametlikule kultuurile .
31 Pärimusliku ajaloo seaduspärasused
Aegade kokkujooks : räägivad kaugemast ajast, perepärimuses näiteks. Ja pole ebatavaline , kui aastad segunevad
DOMINANTNE ISIK –idealiseeritakse ja halb unustatakse ära) põhja sõjani välja oma sugupuud , aga kui hakata uurima , siis tuleb välja, et osad on tähtsamad (talu rajaja) ja vahepeal mitte nii tähtsad sugulased üldistatakse ja mäletatakse oma vanavanemaid. Peeter I- osad teod, mis tehtud tavainimese poolt, poogitakse talle külge.Pätsu tammed -saatis
Sünkretism- annab koostoimes suurema toime (üks õlekõrs-raske, palju katki teha ei saa)
Sünkretism on erinevate usundite, õpetuste või muude maailmavaadete segunemine
Sünkretism ehk sünkreetiline kunst on erinevate kunstide või žanrite ühendamine; suulise loomingu seos teiste kunstide elementidega; rahvaloomingu (laulu, tantsu, jutu vms) seos tavade ja kommetega vms.
Religioosne sünkretism tähendab religiooniloos eri religioonide lõimumist või ühendamist.
Ajaloolise mälu dünaamika
On kolm alternatiivsed ajaloo teooriad :
skeptiline teooria - ajaloost pole võimalik objektiivseid teadmisi saada ja ajalugu on subjektiivne looming.
Perspektiivteooria - objektiivsus ajaloos mingil määral võimalik, sest ajaloo uurimine tugineb tõendusmaterjalile ega ole seetõttu ainult puhas ajaloolase looming.
objektiivse ajalooteooria - et leitakse vaatenurk, üks eelduse kogum, mida ajaloolased oleks valmis tunnistama
Seega kõige vastuvõetavam on perspektiiviteooria kui kahe äärmuse vahel.
Ajalooteaduse iseloomulik tunnus on teatava loogilise ja süsteemi loomine, mis eeldab faktide valimist, väärtustamist, korrastamist, süstematiseerimist, rühmitamist, võrreldavaks tegemist. See peab andma faktidele tähenduse ja koha, mida saab määrata üksnes suhtes teiste faktidega. Faktid peavad olema otse asja kohta käivad ja selgeid, üheselt tõlgendatavaid järeldusi võimaldavad.
Tähenduse omistamine minevikule toimub olevikus . Ajalugu on mineviku mõtestamine olevikus, mis omakorda mõjutab ajaloo kulgu tulevikus.
Ajaloo periodiseerimine võib olla kas laiem või kitsam, globaalsem või lokaalsem.
Pikemaid ajaloojaotusi selgelt määratletud tunnustega on epohhid, mis tähendab ajalõiku kahe pöördepunkti vahel.
Ajaloo periodiseerimise aluseks on muutused inimolemuse kõigis sfäärides: tootmises, tarbimises, hariduses, vaimelus.
Kõige üldisem maailma ajaloo jaotus on vana-, kesk- ja uusaeg , mis kõige laialdasemates joontes peegeldab põhimõtteliselt erinevaid ajajärke lääne tsivilisatsioon .