Allikaõpetus (0)

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia - Eesti keel - Eesti keel

1 Hindamata

Allikaõpetuse definitsioon ja põhimõisted

Allikaõpetus - ajaloo abiteadus, mis uurib ajalooallikate sisulist kasutamist uurimistöös ja siin on peamine allika kriitiline lugemine. Allikaõpetus- tegeleb tekstikriitika ja tekstide võrdlusega, et selgitada välja nende usaldusväärtus, päritolu jms. Kirjalikud allikad jagunevad: Primaarne allikas: on esmane allikas nt. õpperaamat. Tähtsad allikad: arhiiviallikad, ajalooline allikas: arhiivist leitav algmaterjal. Ajallooallikateks on nn õigusaktid, erakondade materjalid, memuaarid , perioodika, kroonikad , diplomaatilised dokumendid jne. Sekundaarne allikas –ajaleht on sekundaarne allikas, mis lõppkokkuvõttes ei oma ajaloolises kontekstis midagi . Pigem on nad esmaallika töötlused ja jutustava iseloomuga.
Tekst- e. märgisüsteem. Kontekst – taust e. infoväli, kaastekst , mis aitab sõna või teksti mõista. Et teksti mõista on vaja teada konteksti. Alltekst - kahemõttelisus tekstis. Varjatud tekst nn ridadevahele kirjutatu.
Allikas- informatsiooni allikas
Palimpsest- kustutatud, alt välja kumav tekst
Välisne allika kriitika- välised tunnused
Sisene allika kriitika – sisemised e.sisu tunnused.

Allikate kasutamise teooriate areng

Allikaõpetuse sünniaastaks 1824. Leopold van Ranke allikakriitilise käsitluse kasutusele võtja. Ranke võitles positivistliku nähtuse vastu ( marksism, leninism ). Ta rajas oma koolkonna ning pani aluse historitsistlikule uurimissuunale Õppejõuna võttis ta kasutusele tänapäeval laialt rakendatava õppevormi ajaloo seminari. Põhiline, mida ajaloolane peab tegema, oli tema arust esitada ajalugu nii, nagu see tegelikult oli olnud, et on objektiivne. Dokumente ja allikaid tuleb uurida nii nagu see tegelikult oli. Ajastu väärtused (tugevused ja nõrkused). Kunstis- moraalis ei saa rääkida positivistlikus laadis. Seega oli ta vastu igasugustele moonutustele, ilustustele. Toonased ajaloolased uskusid tõsimeeli, et ajalugu võib vaid rekonstrueerida teadaolevate faktide põhjal sellisena, nagu ta tegelikult oli, kuid juba nende endi teosed näitasid, et reaalselt on see võimatu. Ka Ranke enda teostes on subjektivismi (ta oli äärmuslik konservatiiv) ning peegeldub toonastele arusaamadele vastav arusaam maailma asjadest. Siiski tõi ta historiograafiasse enamiku tänapäevastest põhimeetoditest, kaasa arvatud ka selle, et ajalugu uuritaks niivõrd palju kui võimalik primaarsete allikate kaudu. Sulev Vahtre (1926-2007)- eesti allikaõppe isa: Ajaloolane, kes kaitses kraadid allikaõpetuse töödega. Tartu Ülikooli kauaaegne Eesti ajaloo professor . Ta on põhjalikult uurinud hingeloendeid ja nende kasutamisvõimalusi ajaloolises uurimistöös. Tema juhendamisel valmis 1960-70 aastatel ka rida diplomitöid, mis olid pühendatud Eesti perekonnanimede ajaloo, hingeloendite, kirikuraamatute ja eesti talurahvagenealoogia uurimisele. Balti kroonikate väljapaistev asjatundja S. Vahtre on kroonika mõiste määratlemisel lähtunud konkreetsetest materjalidest : Balti ajaloo kirjutust silmas pidades võiksime kroonikaks lugeda eelkõige niisugust seostatud jutustust, refereeringut ajaloolistest sündmustest, reeglina nende toimumise kronoloogilises järjekorras, mis algab hiljemalt sakslaste tulekuga Väina jõele 12. Sajandil ja ulatub autori kaasajani.

Kroonikate eripärad ajalooallikatena.

Kroonika d-sündmuste kirjeldused kronoloogilises järjekorras. Ordumeeste väljamõeldised. Kroonikates ei avata sündmuste seoseid ega põhjuseid, kuid neil on mingi süžeeline liin ja läbiv idee. Vahet on tehtud surnute ja elavate kroonikate vahel. Surnute kroonika oli komplikatsioonid vanadest aegadest ja elavate kroonikate all kirjeldusi autori eluajast. Kroonikate puhul tuleb lähtuda sellest, kellele allikas suunatud on ja kes ajendas kirjutama. Euroopas kirjutasid kroonikaid 13.sajandini peamiselt mungad, hiljem ka ilmalikud autorid. Kroonikate iseloomulik joon on see, et hilisemad kroonikad sisaldasid suuremal või vähemal määral varasemaid kroonikaid katkete või ümberjutustusena. Balti kroonikates tulevad ilmsiks saksa ajalookirjutuse traditsioonid, sest Eesti asus saksa kultuuri piirkonnas.
(Läti) Henriku Liivimaa kroonika 1227 (13saj)- Läti Henrik- sakslane, töötas lätlaste (latkanite) maal. (S.Vahtre sõnul pigem ristisõjajutustus) on Eesti ja Läti vanema ajaloo tähtsaim allikas ja Balti ajaloo tüvitekst, mis tõenäoliselt kirjutati aastail 1224-1227 ja anti esmakordselt välja Saksamaal 1740 aastal ladinakeelsena. Henriku kroonikast algab liivlaste, lätlaste ja eestlaste kirjapandud ajalugu, sidus jutustus möödunud aegadest. See on tüüpiline misjonikroonika, mis kirjeldab eestlaste ja lätlaste ristiusustamist ning maa vallutamist. Kroonika pole erapooletu jutustus, vaid saksa ristisõdijate ja Riia piiskopi tegevust igakülgselt ülistav kirjatöö. Originaalkäsikirja pole leitud, säilinud on 16 ärakirja, millest vanim pärineb 14. Sajandist. Ühelegi ärakirjale pole märgitud autorit . „ Laula laula pappi“ lause eestlastest, saarlastest eesti keeles. Sõna „vabadus“ kroonikas eestlastel ei ole, on laula-laula pappi. Henrik ei kirjutanud omal tahtel seda, vaid tekst telliti. On vihane taanlaste, rootslaste, venelaste vastu. Paganlasi tuleb nö valgustada, ei mõista neid hukka. Oli kriitiline ordu suhtes.
Liivimaa vanem riimkroonika (12 017 täisriimis värsirida) 13.sajandi teise poole( 1290 ) tundmatu autori tähtsaim jutustav allikas, kus tegevus hõlmab aastaid u 1180-1290. Esmakordselt ilmus aastal 1817. See on ordukroonika, mis kirjeldab Saksa ordu Liivimaa haru sõjakäike oma žanri nõuete kohaselt. Tellimustöö kontseptsioon on täiesti ordukeskne ja tõenäoliselt on ordu juhtkond selle heaks kiitnud. Kroonika oli määratud „lauluraamatuna“ ettelugemiseks orduvendade söömaaegadel ja täitis nii kasvatuslikke ülesandeid. Eestlastesse ja liivlastesse suhtutakse kui reeturitesse. Sisu ei saa tõsiselt võtta, sest kui nn arv ei riimunud järgmise reaga , siis pandi see arv, mis riimuks.
Liivimaa noorem riimkroonika ( 1315 -1348) (14saj)- samuti Liivi ordut ülistav ametlik teos, milles ei leia armu välisvaenlased- venelased ja leedulased – ega ordu rivaalid Vana-Liivimaal. Kroonika sisaldab andmeid Jüriöö ülestõusu kohta. 1956 Sulev Vahtre ümber töötatud, käsitlus. Jüriöö ülestõusust ja selleaegsetest sündmustest Viljandis. Näljahädast ja ikaldusest. Vahtre tõestab, et Viljandis nimetatud rahutusi ei toimunudki.
Balthasar Russowi ( 1578 ) alamsaksakeelne „Liivimaa provintsi kroonika“ (1578,1584) jälgib sündmusi 12.sajandist kuni aastani 1583, mil sõlmiti vaherahu Venemaa ja Rootsi vahel. Rootsimeelne ja talupoegadesse hästi suhtuv autor väljendab Tallinna linnakodanike vaateid ning kritiseerib baltisaksa aadlit, keda kohati lausa vihaselt ründab. Russowi kroonikas on eriti väärtuslik Vana-Liivimaa poliitiliste siseolude, elulaadi ja sõjasündmuste kirjeldus. Tallinna Pühavaimu kiriku eesti koguduse pastor Russowi juures on oletatud eesti päritolu (Paul Johansen) või isegi peetud teda eestlaseks. Krooniku aadlikest oponendid olid tema talupoeglikus ja mittesaksa päritolus üsna kindlad ja sõimasid teda „rumalaks taluhärjaks“. Esineb palju faktivigu, uudsem vaatenurk võrreldes eelmistega. Eesti sõbralik, aadlivaenulik.
Johann Renneri - Sakslasena on ta ordusõbralik ja venevaenulik. Renner näeb missiooni selles, et hoiatada Euroopat ja eriti Saksamaad moskoviidi ohu eest. Talle ei sümpatiseeri ka teised sõjas osalejad: Poola, Leedu ja Taani, ainult Rootsi krooni vastu võib aimata varjatud poolehoidu. Eestlaste ja lätlaste vastu pole tal vaenu ja maa allakäigus süüdistab kroonik saksa ülemkihti.

Päevikute ja mälestuste eripärad ajalooallikatena

Memuaaride all mõistetakse kirjutatud mälestusi, olgu endast, olgu teistest, olgu sündmustest, mida kirjutaja ise on kaasa elanud või pealt näinud ja mälu järgi kirja pannud , et säilitada kas üldsusele või ka endale ajalooliselt, kultuurilooliselt, isikulooliselt või mõnes muus suhtes väärtuslikke andmeid ja mõtteid. Ajalooallikana on mälestuste osakaal kõrgem seal, kus muid allikaid on vähe või puuduvad need üldse või pole kasutajapiirangute tõttu uurijale kättesaadavad. Nagu ka teiste ajalooallikate puhul, määrab mälestuste allikaväärtuse usaldusväärsus, mida tuleb allikakriitiliste meetoditega kontrollida, kuna tõsiasjade väänamine kas sihilikult või tahtmatult on mälestustes üsna tavaline. Memuaaride puudujäägiks on unustamine ja kalduvus näidata oma tegusid paremas valguses. Näidatakse autorit heledates , vastaspoolt tumedates toonides. Üsna tavaline on ,et memuaaride kirjutaja tähtsustab üle oma tegemised ja laseb fantaasial lennata.Viimasel ajal on erakordne menu saatnud elulooraamatud. Elulooraamatutes räägitakse kellegi elust ja see inimene on tavaliselt tuntud. Ta on kas kirjutanud oma bibliograafi ise või on see kirja pandud kellegi teise poolt, mis eeldab uurimistööd. Elulood on osa ajaloost, mis peegeldavad seda, kuidas inimesed näevad ja kirjeldavad maailma ning kuidas üksikisiku saatusest kujuneb ajalugu ja vastupidi. On päevikuid mida peetakse kui kroonikaid: matkapäevikud – grupi tegemised matkal. Pärimuskultuuri koguja matkapäevik- kirjeldav metaandmed.

Kronoloogia def ja põhimõisted

Kronoloogia on ajaloo abiteadus, mis tegeleb ajaloosündmuste ajalise järjestamisega. Tegeleb ajamõõtmisega. Õpetus ajaarvestamissüsteemidest. Õpetus erinevatest ajaarvestamise süsteemidest läbi ajaloo. Ajalooline kronoloogia- ajaloo abiteadus, mis uurib rahvaste ja riikide ajarvestussüsteeme ja kalendreid ning aitab kindlaks määrata dokumentide ja ajalooallikate tekkeaega ja ajaloosündmuste toimumisaega. Ajaarvamine - aastate järjestamine ja ajaloosündmuste dateerimine mingit kindlast (tegelikust või legendaarsest) sündmusest lähtudes. Egiptuses arvestati aastaid vaaraode valitsusaja järgi, Ateenas arhontide järgi, Roomas konsulite järgi (kui see või teine oli konsul ). Pikkade ajaperioodide puhul võib tekkida segadusi. Kristlik ajaarvamine - Jeesus Kristuse sünnist. Kalender: Peamiselt kuu ja päikesekalendrid ja ka kuu-päikesekalender. Kuukalender on sünkroniseeritud Kuu liikumisega (kuu faasidega). Kuukalender on näiteks islami kalender.Islamis kasutatakse kuukalendrit, 12 kuud, 354-355 p, aasta algus nihkub. Meil praegu päikesekalender, vanadel eestlastel ka kuukalender. Eestis kasutati vana kalendrit 1918, 01.02ni. Jahikalender on jahipidamise hooaja kalender, ka ametlik jahipidamise kord, millal jahti võib pidada.Kuukalender on kuuaastal põhinev kalender. Päikesekalender päikeseaastal põhinev kalender. Rahvakalender on tähtpäevade tähistamisega seonduv rahvapärimus. 1731. aastast on pidevalt välja antud eestikeelset rahvakalendrit;.

Julianuse ja gregooriuse kalender

Rooma valitseja Julius Caesar kehtestas Juliuse kalendri 45 eKr. Jeesus Kristuse sünd võeti ajaarvamise aluseks (aastaks 1) tagantjärele aastal 525 pKr. Juliuse kalendri igas neljandas aastas (liigaastas) on 366 päeva. Kalender pole kooskõlas astronoomilise aastaga. 16. sajandiks oli ülestõusmispüha kevadise pööripäeva suhtes paigast nihkunud.
1582. a korrigeeris paavst Gregorius XIII Juliuse kalendrit. Tekkinud Gregoriuse kalendris on 100ga jaguvad aastad liigaastad vaid juhul, kui nad jaguvad ka 400ga. Kalendri kehtestamisel jäeti juba tekkinud vea korrigeerimiseks 10 kuupäeva vahele. Katoliiklikes maades kehtestati Gregoriuse kalender oktoobris 1582 – 4. kuupäevale järgnes 15. Protestantlikud ja õigeusklikud reformisid oma kalendri hiljem. Eestisse puutuvalt läks Poola uuele kalendrile üle 1582 ja Rootsi 1753. Venemaal tehti kalendrireform lõpuks 1918.a alguses, kui kõikjal riigis, sh Eestis, järgnes 1.veebruarile 14.veebruar. Praegu on Juliuse kalender, mida kasutab veel mõni õigeusu kirik , Gregoriuse kalendrist 13 päeva järel. Eesti ajaloos enne 1918. a veebruari Juliuse kalendri ehk nn vana kalendri järgi kirja pandud aastaarvud tuleb arvestada samal ajal mujal maailmas kehtinud Gregoriuse kalendrisse ümber konkreetsest daatumist lähtuvalt, lisades 20. sajandi aastaarvudele 13 päeva, 19. sajandi omadele 12 päeva jne.
Mõni organisatsioon (nt mõni Tartu üliõpilaskorporatsioon) tähistab tänini teadlikult aastapäevi vana kalendri järgi. Segadust esineb ajalookirjanduses, kus kalendrierinevus sageli unustatakse, ja ajalooliste tähtpäevade märkimisel kalendritesse.

Riiklikud dokumendid

Õigusaktid – 13 saj (alguses)– alistumisleping: sellega lõppeb eestlaste muistne vabadussõda, kui Saaremaa jagati lõplikult kristlaste vahel. Sõda toimus Saksa, Taani, Rootsi ristisõdijate vahel. Allikas Liivimaa kroonika. 1279 Haapsalu linnaõigused, 1282 Lübecki õigus, Tallinna linnale . Lübeck- Hansaliidu pealinn, hansaliit koosnes pealinnadest (Läänemere äärsed kaubanduslinnad). Lübecki õigus kui linna põhiseadus. 1397 Konrad von Jungingeni armukiri: akt, mille järgi said Harju-Viru vasallid (Harju-Viru rüütelkond) oma mõisaid pärandada viienda põlveni, ka naisliini pidi. 14saj Liivimaa peegel : nö kohtu peegel, õigusaktide kogum-koodeks, kuhu olid koondatud kõik seadusega antud privileegid (nn asutamisürikud Haapsalu asutamiskiri). 1632 Tartu Ülikooli asutamiskiri Gustav Adolfi poolt välja antud. Plakatid: andis välja kuninga esindaja, kuberner . Kuberneri korraldusel pandi kiriku uksele ja kes oskas see luges , teistele loeti kantslis ette. 17saj kirikuseadus .1710 kapitulatsiooniaktid.19 saj. ukaasid ja patendid : talurahvaseadused , Balti provintsiaalseadustik 19saj, mille kolmas osa Balti eraseadus- aadli privileegidele rajatur valitsemissüsteem. 1906 Vene riigi I põhiseadus. EV põhiseadus: 1920 asutav kogu, 1934 rahvahääletusel,1938 Päts presidendiks,1992 rahvahääletusel. Ukaas: tsaarikorraldus, seadus. Nõukogude Liidu põhiseadused 1936, 1978 nõukogude konstitutsioon .

Audio-visuaalsed dokumendid

Fotograafia sünniaasta 1839. Vanim foto Prantsusmaalt 1826 aastast ( Niepce ), säriaeg 8tundi. Originaal - negatiiv, millel saab tulemust muuta, Koopia- positiiv e. pilt.Kunstifotograafi jaoks negatiiv materjal kunsti jaoks, millest saab luua oma nägemuse. Dokumendina on originaal negatiiv. Johanne Pääsuke, esimene Eesti fotokunstnik. Esimene kasutuskõlblik fototehnika – dagerrotüüp (1839) , L.J.M. Daguerre arendas edasi Niepce avastust. Filmikunst kasvas välja fotograafiast, leiutajad au on omistatud vendadele Louis ja Auguste Lumiere `idele. T. A. Edisson 1877 fonograaf (helikunst). Esimene film Eestis „Karujaht“ 1914. 1970 loodi filmiarhiiv, spetsiaalsed hoidlad vanadele filmidele, mis olid isesüttivad. Ra juhistes nõuded säilitamiseks.

Eesti perioodika

Ajakirjandusest on kõneldud kui neljandast võimust või seitsmendast suurriigist, mis otsustavalt mõjutab inimeste meeli ja kujundab maailma saatust. Ajakirjandus on niisugune allikas, mis kõige täielikumalt ja operatiivsemalt peegeldab jooksvaid sündmusi ning väljendab kontsentreeritult avalikkuse meeleolusid, hoiakuid ja väärtushinnanguid. Ajalehe abil saab uurija suhteliselt hõlpsalt sisse elada ajastu probleemidesse. Ajaloo allikana on perioodiline trükisõna eriti oluline olnud viimased 200 aastat. Johann Gutenberg leiutas trükikunsti 15.sajandi keskpaiku ja esimesed perioodilised väljaanded ilmusid Euroopas 16.sajandil. Esimesed ajalehed Liivi-ja Eestimaa kubermangus hakkasid ilmuma 17.sajandi lõpul. Eestis olid need rootsiaegsed baltisaksa Ordinari Freytags (Donnerstag) Post Zeitung ( 1675 ) ja Revalische Post Zeitung (1689-1710). Esimene eestikeelne ajakiri Lühhike öppetus… ilmus Põltsamaal 1766-1767, esimene eestikeelne ajaleht Tarto maa rahva Näddali-Leht nägi ilmavalgust 1806.aastal. 19saj ilmusid Perno Postimees ( Jansen ), Sakala ( Jakobson ), esimene päevaleht Postimees ( 1891 Tõnisson toimetaja ). 1901 K. Pätsi Teataja , mille revolutsioon ära keelas ja hiljem ilmus Peterburis Tallinn nime all. 1920-1940 ilmusid maakondlikud ajalehed: Postimees, Vaba Maa, Rahva sõna. 1940 Rahva Hääl, Noorte Hääl. 1938 trükiseadus, totaalne Nõukogude tsensuur GLAVLIT.

Metroloogia

Uurib minevikus kasutusel olnud mõõtühikuid ja arvestab nende väärtuse ümber tänapäeva mõõtühikutesse. Etalon- eeskuju, metroloogias nn küünar(mõõduga). Eesti etalonid –meetri, kg ja grammietalon hoiul füüsika instituudis. Jalaetalon- mõõeti 10 mehe jälje keskmine ja sellest tehti etalon. 26. nov. 1925 võttis Eesti Vabariigi Riigikogu vastu kaalu- ja mõõduseaduse, mille kohaselt otsustati üle minna rahvusvaheliselt tuntud meetermõõdustikule.Kaalu ja mõõdu aluseks võeti kilogramm ja meeter. Selle järele tuli kilogrammi ja meetri etalon valmistada kahes eksemplaris vastupidavast ja muutumatust materjalist, mille ühte eksemplari hoiti proovikojas ja teist Tartu Ülikoolis. Kaalu- ja mõõduseadus hakkas kehtima 1. jaanuarist 1929 ja kõik venesüsteemsed mõõdustikud kaotasid oma kehtivuse 31. dets. 1928. Meetermõõdustik kehtib Eestis tänapäevani (SI süsteem)
Pikkusmõõtühikud: toll (viljatera pikkusest), jalg ( jalatsiga jalalaba pikkus), süld, küünar, penikoorem (11km), päevatee, ööpäevatee, miil - meremiil(1,82), maamiil(1,6km) Pindalaühikud: adramaa - 8-12ha põldu, 17 saj arvestati ka tööjõuliste inimeste suhe adramaaga, palju inimesi jõuab harida. Tündrimaa- mitu tündritäit otra jõuti põllule külvata. Vakk - tündrist väiksem mahuühik, samas mahuühik ja maa lõpuga pindalaühik. Vedelikumõõdud: vaat , pang, toop . Mahuühikud: Kortel, Toop(4kortlit). Last- mahuühik, ja ka raskusühik. Raskusühikud laevanael, nael, margapuu . Väärismetallid: loodid, untsid, puud (16kg)

Genealoogia põhiallikad

Definitsioon ja mõisted

Eesti genealoogia

Genealoogia- teadusharu , mis uurib sugukondade, perekondade ja üksikisikute põlvnemist ja omavahelisi suhteid. Kõuk- otsene esivanem , ema, vanaema, vaaremad, veresugulased. Sugupuu päismikus asub, hakkavad korduma.
Perekonnaloo allikaks on eakamate sugulaste suulised mälestused. Huvitavaks koduseks allikaks on perekonna piibel . Piibli sisse on köidetud vastavad lehed kõigi tähtsamate perekondlike sündmuste märkimiseks. Vanaisa sahtlipõhi ja vanaema fotoalbum. Sahtlipõhjas on tavaliselt perekonna ametlikud paberid: sünnitunnistused, koolitunnistused, omandidokumendid, kviitungid, vekslid , kohtuotsused, autasustamise tunnistused jne. Erilist tähelepanu vajavad vanad kirjad. Kirjad on väga oluliseks perekonnaloo allikaks, lisades sellele inimlikke ja isikupäraseid jooni ning värvikaid detaile. Üldtuntud genealoogiliseks allikaks on hauatähised vanadel kalmistutel. Raamatukogud kus võib kätte saada kirikuraamatuid, revisjonide kui maksunimekirja publikatsioonid jne. Uueks infoallikaks on internet . Vakuraamatud – talude ja nende koormiste nimistud. Vakuraamatud ongi allikaks, mis annavad tervikliku ülevaate ühe või teise piirkonna asustuspildist koos talude ja nende peremeeste nimedega. Alates 16.sajandist on vakuraamatutesse kirja pandud vakuste ja külade kaupa kõik talud koos neile lasuvate koormistega. Adramaarevisjonid – talude koormiste ja mõisate majandusliku kandevõime väljaarvestamine. Revisjoniprotokoll – külade kaupa andmed kõigi talude kohta, talu suurus adramaades , peremehe nimi, perele kuuluvate hobuste, härgade, lehmade ja noorveiste kohta jne. Kinnistusraamatud – kinnisvara üle täpse arvestuse pidamine. Tekkisid keskajal. Peeti kohtuasutuste juures. 1864.a Balti eraseadus sätestas, et kinnisvara omanikuks on vaid see, kes on kantud kinnistusraamatusse. Kinnistusregistrid – siin on kirjas kõik talu omandisuhetes asetleidnud muutused, nt maade eraldamised või ka talude liitmised, nende lahusmaatükid jne. Kinnistustoimik – on koondatud kõik vastava kinnistu kohta laekunud dokumendid – talu mõisalt väljaostu lepingud , testamendid, ostu-müügiaktid, kinkelepingud, kohtuotsused jm. Nimede uurimisega tegeleb eraldi teadusharu – onomastika, mis käsitleb nimede struktuuri, algtähendust, päritolu ja muutumist. Eestis hakati perekonnanimesi panema 19 saj alguses. Enne seda 13, 14saj olid nimedel lisanimed . Linnlastel kirjutati lisanimi ristinime taha nt. Jaan Kott, kuid talupoegadel jälle ristinime ette nt. Koti Jaan. Lisanimi võis kujuneda talunimest (Rabasaare Jaak), elukutsenimetusest (Nahkuri Mats), hüüdnimest ( Venelase Jaak) või isanimest (Mardijaagu Hans). Lisanimi ei olnud inimesele ametlikult kinnistatud, vaid oli pigem nagu tema aadress. Nii võis mees nimega Hanso Jaani sulane Toomas olla mõnes hilisemas sissekandes juba Jürihanso Jaani sulane Toomas. Perekonnaseisudokumendid:Kirikuraamatud – peaaegu kogu kirikuarhiiv – kiriku majanduslikku olukorda kajastavad arveraamatud, kroonika- ja meetrikaraamatud, leerilaste ja armulaualiste nimekirjad, kihluste registrid ja personaalraamatud. Kõige olulisemaks allikaks perekonnaloo uurimisel on meetrikaraamatud – sündide (ristimiste), abiellumiste (laulatuste) ning surmajuhtumite (matuste) registrid. Meetrikaraamatute süstemaatiline pidamine levis Euroopas 16.sajandist. Meetrikaraamatuid peeti kuni 1832 .a kirikuseaduse jõustumiseni suhteliselt vabas vormis, nii, nagu pastor paremaks pidas. Enamasti on kirikuraamatuid peetud saksa keeles, kuid läbi aegade oli ka selliseid kirikuõpetajaid, kes eelistasid kasutada eesti keelt. Kõik meetrikaraamatute sissekanded on kronoloogilises järjekorras. Sünnimeetrikas – märgiti lapse sünni- ja ristimise aeg, vanemate elukoht, lapse nimi, vanemate nimed , seisus, eluala ja amet, vaderite nimed. Ristiusu kombe kohaselt oli poisslapsel kaks ristiisa ja üks ristiema, tütarlastel kaks ristiema ja üks ristiisa. Vader pidi olema austatud ja hinnatud inimene. Meetrikaraamatutes tehti ranget vahet, kas tegemist oli seaduslikust abielust sündinud või vallaslastega. Eraldi märgiti surnultsündinud. Nimede muutmisel tehti vastav märge ka sünnimeetrikasse. Abielumeetrika ehk laulatuste register esitab laulatuse kuupäeva ning nii peigmehe kui pruudi elukohad , vanemate nimed, elukohad ja sotsiaalse staatuse, abiellujate perekonnaseisu (vallaline või lesk ) ja vanuse. Surmameetrika 17.-18.sajandi surmameetrikates puuduvad reeglina surma põhjused ja lahkunu vanuseandmed. Vastavalt 1832.a seadusele märgiti meetrikasse surma ja matuse aeg, lahkunu viimane elukoht, nimi, seisus või amet, sünnikoht, vanus, sugu, perekonnaseis , surma põhjus. Andmed surma põhjuste kohta on väga ebaühtlased, sest pastorite arusaamad meditsiinist olid üsna erinevad. Koguduste personaalraamatud – kirikukoguduse liikmete nimekirjad, mis koostati majapidamiste ja perekondade kaupa. 1834.aastast oli personaalraamatute pidamine kõigile pastoritele kohustuslik. Personaalraamatusse kanti : nimi (ees- ja perekonnanimi , isanimi, neiupõlvenimi), seisus ja amet, sünnikoht, sünniaeg ja vanus 1834.a hingeloendi järgi, perekonnaseis, haridus , märkuste lahter, leeris käimise koht ja aeg, armulaual käimine, kogudusest lahkumine . Hingeloendid Sulev Vahtre (1926) Tartu Ülikooli kauaaegne Eesti ajaloo professor. Ta on põhjalikult uurinud hingeloendeid ja nende kasutamisvõimalusi ajaloolises uurimistöös. Tema juhendamisel valmis 1960-70 aastatel ka rida diplomitöid, mis olid pühendatud Eesti perekonnanimede ajaloo, hingeloendite, kirikuraamatute ja eesti talurahvagenealoogia uurimisele. Hingeloendite eesmärk oli fiskaalne – pearahakohustusliku elanikkonna kindlaksmääramine. Hingeloendused toimusid aastatel 1782 -1858. Hingeloendid koostati mõisavaldade kaupa kolmes eksemplaris: üks saadeti kroonupalatisse, teine kihelkonnakohtusse, kolmas mõisa. Hingeloendid korraldati administratiiv-territoriaalsel printsiibil, kubermangude, maakondade, kihelkondade ja mõisate lõikes. Oklaadiraamatud annavad väga head teavet kõigi ühest kubermangust teise siirdunud, talupojaseisusest välja kasvanud või siis kaugema rännutee ette võtnud talupoegade kohta. Esimene eestlastest genealoogiauurija oli Nõo pastor Martin Lipp (uurinud Otto Wilhelm Masingu sugupuud (õ))1855-1923.
Eugeenika - tõutervishoid. Jagunes 1) negatiivne- mis seadis oma eesmärgiks kahjulike geenide kandjate kindlakstegemise ja ohustatud liinide päriliku edasikandmise vältimise. Võimalike töömeetoditena pakuti välja väheväärtuslike inimeste seksuaalsuhete keelamist, abielukeeldu, steriliseerimist või hukkamist. 2) Positiivne- positiivne eugeenika seevastu pööras tähelepanu heade geenide leviku soodustamisele ja nende kandjate julgustamisele rohkeid järglasi muretseda, juhtides samal ajal tähelepanu keskkonnatingimustele (toitumine, tervishoid, kasvatus). 1924.a alustas tegevust Eesti Eugeenika ja Genealoogia Selts, 1931 loodi selle juurde Eesti Sugukondade Uurimise Büroo Tartus. Genealoogias nähti praktilisi rakendusvõimalusi pärilike haiguste ohufaktori väljaselgitamisel. Tol ajal kujunes Eestis välja eugeenikute koolkond. 1939.a avati Tartu Ülikoolis eugeenika õppetool. Eesti eugeenikute seas olid juhtpositsioonil arstid ja bioloogiateadusega seotud inimesed. Eesti tuntuimaks eugeenikuks oli Hans Madisson (1887-1956).

Ajalooline geograafiadef ja põhimõisted

Piiriteadus, jääb ajalooteaduse ja geograafia piirimaile. Uurib minevikus olnud administratiivseid piire, rahvastiku paiknemist (teatud ajajärkudel). Ajaloo abiteadusena, mille eesmärk oli kindlaks teha riikide poliitilised ja halduspiirid ning ajaloolised sündmuspaigad. Kartograafia - kaartide ja plaanide koostamine, Kataster - kaartide ja plaanide katastrid, eesmärgiks põlde ja heinamaid kujutada maakasutuse poole pealt. Kaart, plaan- põhilised allikad mida uuritakse. Kaart on tänapäeval valdavalt kasutatavad allikmaterjalina, maa-ala- tingmärkidega matemaatiliselt määratud kujutised. Plaan- matemaatiliselt määramata piirkonna kujutised. Plaanid ei arvesta maakera kumerust ja koordinaadistamist nagu kaartidel. Suuremõõtmelised kaardid- detailsed kujutised, väiksemõõdulised- ülevaatlikud. F. G. Wilhelm Struve (saksa päritolu vene astronoom ja geodeet, õppis TÜ-s) viis aastatel 1816-19 läbi Liivimaa triangulatsioon (geograafilise kolmikpunkti abil määratud kaart). 1821-1827 meridiaankaar- meridiaanivõrgu abil määratud kaar. Läbib kaarena maakera, selle kaare abil võimalik veel täpsemalt suuremaid alasid kirjeldada kaardil. Eesti kohta esimene kujutis araablase Al Idrise kaardil 1154. a. Kaartidel ja plaanidel oli palju vigu nagu ka kroonikatel.
Kaardid, kus kujutatud ka Eestit- 1529 Vana-Liivimaa kaart, 1573 - Johann Portantiuse kaart, esimene säilinud Liivimaa kaart, olemas rahv.raamatukogus, digiteeritud, peal kõik Eesti linnad. 17saj 1663 Liivimaa kaart ( juba l tuntav paan)1705 plaan kus peal Eesti ja Liivimaa kubermangud . 1798 – Mellini kaart (Liivimaa krahv )- Eesti plaan, kus peal külad, veskid . Pildirikas. Rootsiaegsed kaardid olid täpsemad, kui sajand hiljem tehtud, Nõukogude ajal salastatud. Katastrikaardid - esimesed Soome ja Saksamaa kohta.

Eesti haldusjaotus muinasajast kuni 1561

Muinasajal kujunesid Eestis välja kaheksa maakonda ja mõned iseseisvad kihelkonnad. Kokku oli Eestis umbes 45 kihelkonda, mis moodustasid maakonnad . Maakonnad olid Harjumaa , Järvamaa, Läänemaa, Rävala, Saaremaa, Sakala, Ugandi ja Virumaa. Iseseisvad kihelkonnad olid Alempois, Nurmekund, Mõhu ja Vaiga.
13. saj vallutused Põhjala ristisõja ajal Eestlaste muistse vabadusvõitluse käigus sakslaste ja taanlaste poolt, moodustati uut tüüpi feodaalsed omandisuhted. Uued maaisandad õid kaasa tavad- maade läänistamise näol. Endised muinaskihelkonnad jagati väiksemateks kiriklikeks haldusüksusteks, kusjuures geograaﬁliselt tugines see jaotus sageli varasematele linnusepiirkondadele. 1227. aastat loetakse muistse vabbadusevõitluse lõpuks. Selleks ajaks olid Eestis moodustatud vallutajate poolt: Taani kuningriigile kuulus – Põhja-Eesti, Mõõgavendade ordule Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis orduvasallidele eraldatud maavaldused. Rooma katoliku kirikule ja Rooma paavstile tema legaadi kaudu alluvad Tartu piiskopkond , Saare-Lääne piiskopkond ja Riia piiskopkond. Rooma katoliku kirikule ja Rooma paavstile tema legaadi kaudu kuulusid Tartu piiskopkond, saare-Lääne ja Riia piiskopkond. Jüriöö ülestõusu järgselt müüs Taani oma valdused maha Liivi ordule. Keskajal Eesti alal 9 linna- Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Narva ja Rakvere, Tallinn, Tartu. ( Keskaeg 1227-1561)

Eesti haldusjaotus 1561-1917

Eestit jagasid 3 riiki:
Taani - Saaremaa (pärast Taani-Rootsi sõda 1645 >>Rootsile)
Rootsi – Põhja- ja Kesk-Eesti, hiljem kutsuti Põhja-Eesti Kubermang
Poola – Lõuna-Eesti (1600-1629 toimus Rootsi-Poola sõda Liivimaa pärast.) 1629. a. loovutas Poola kõik Rootsile >>lõpuks oli kogu Eesti Rootsi käes. Rootsi aeg Eestis (XVII sajand) Rootsi võimu kehtestamisega kujunes uus haldusjaotus, mis jäi sisuliselt kuni 1917.aastani. Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu vahel:
Eestimaa kubermang- Põhja-Eesti neli maakonda
Liivimaa kubermang - Lõuna-Eestist keskusega Riias (alguses Tartus). Kuulusid Pärnu ja Tartu maakond, (kogu Lõuna-Eesti). Saaremaa kuulus Liivimaa kubermangu, säilitades teatud eriseisundi.
Rootsi võim ei ulatunud üksnes Kagu-Eestisse - Setumaa jäi Venemaa valdusesse.
Nii Eesti kui Liivi kubermangu kõrgemaks ametnikuks oli kindralkuberner , kelle asukohaks oli Tallinn või Riia. Rootsi ajal oli Eestis KÜMME LINNA: Tallinn, Tartu, Haapsalu, Narva, Viljandi, Paide, Rakvere Pärnu Kuressaar, Valga.
1710- vallutas Peeter I Eesti ja liideti Venemaaga:
Haldusjaotus jäi samaks, mis Rootsi ajal. 1783. a Katariina II ajal tegi haldusreformi : kehtestas Eesti- ja Liivimaal asehalduskorra .
Nimetati ümber kubermangud, moodustati kreise, nimetas kreisilinnade järgi. Uued kreisid olid Võru ja Paldiski. Võru rajati tühja koha peale, Paldiski sai õigused. Kadus ära Uus-Pärnu. 1784 . aastal said kõik maakonnakeskused linnaõigused ja kuni Vene aja lõpuni oli Eestis 12 linna. Tallinn, Tartu, Haapsalu, Narva, Viljandi, Paide, Rakvere, Pärnu, Kuressaare, Valga, Paldiski, Võru. Narva linn koos ümbruskonnaga - Peterburi kubermangu all, Setumaa - Pihkva kubermangu all. Pärast Katariina surma halduskord likvideeriti, linnasi ei muudetud. Kreisid jaotati kihelkondadeks, tegutsesid kihelkonna kohtud. Kihelkonnad jagunesid mõisa valdusteks ja edasi küladeks.
1917a.- Eesti sai I korda ühtseks territooriumiks nim. EESTIMAA RAHVUSKUBERMANGUKS: pealinn Tallinn; Vabadussõjas tuli juurde (Tartu rahulepe): 1.Narva tagused; 2. Petserimaa; 3. Valga poolitati.

Eesti haldusjaotus 1918-

Peale vabadussõda 1918 nov oli Eestis maakondi 9:Saare, Harju, Lääne Viru, Viljandi, Tartu, Viru, Järva. EV ajal tuli juurde Valga MK ja Petseri MK. EV alguses hakati lahutama üksusi, tehti väiksemaid üksuseid. 1938 Jälle hakati valdasi liitma . EV-s tulid alevid oma omavalitsustega. 1920-1938 tekkis aleveid rohkesti, 1938- linnadeks ümbernimetamise kampaania nn Põltsamaa, Keila, Antsla . 1952 tulid oblastid- 3tk Tallinn, Pärnu, Tartu. Rajoonid jagunesid külanõukogudeks, enamvähem praegused vallapiirid. Tekkis Põlva rajoon . Nõukogude ajal oli 15 raj, mis nimetati ümber hiljem valdadeks. Nõukogude ajal (1944) jäi Eesti ilma setumaast ja osadest Narva aladest . Praegu linnasid 47 ( nõukogude aja lõpul 33), rõngasvald- vald, mis ümbritseb keskust nn Ridala vald ümber Haapsalu linna. Vallasisesed linnad nn Antsla, Lihula , Abja.

Sfragistika def ja põhimõisted

Tuleneb kreeka keelest, tähendab pitsatit. Kasutatakse samuti terminit sigillogaafia, mida võib lugeda pitsati kirjelduseks. Sfragistika ehk sigillogaafia ajaloo abiteadusena käsitleb pitsateid ja pitsereid. Pitserid , andes dokumendile juriidilise jõu, võimaldavad uurida protsesse valitsemisinstitutsioonide tekkimise ja arengu, linnaõiguste, seisuslike privileegide, vaimulike, kirikute, omandiõiguse, tsunftikorra, koolide jm. kohta. Pitsat ise on juba väärtusik ajalooallikas , iga pitser on ajaloomälestis. Dokumendile lisatud pitser kinnitab selle autentsust, võimaldab vajadusel täpsustada kirjutamisaega ning pitseri abil on võimalik kindlaks määrata dokumendi autorit, kui sellele pole tekstis osutatud.
Värvipitsereid nimetatakse templiteks. Tänapäeval kasutatakse peamiselt metallist ning kummist pitsateid. Metallpitserit nimetatakse bullaks.(paavsti privileeg). Bulla võib tähendada ka pitseriga ürikut. Bullade kogumit nimetatakse bullaariumiks.
Tahmapitserid kasutati 18.-20.sajandil. Metallist või kivist pitsat tahmatati leegi kohal ning suruti siis vastu dokumenti. Kirjaoskus arenes ja hakati kasutama allkirju. Riik kehtestas tempelmaksu - said tempel paberi 17 saj. lõpu pool. Vesimärk- paberi sisse, et oleks ametlik dokument . 19.saj. keskel tulid tempelmargid, mis tuli ametliku dokum .peale kleepida. Pitser asendas allkirja.

Statistika

Statistika on üks inimkonna vanemaid teadusi, mis käsitleb arvandmete, statistiliste aandmete kogumist, töötlemist säilitamist. Võib öelda, et sellest ajast peale, kui inimene õppis loendama, hakkas ta tegema ka algelist statistikat – võrdlema küttide jahisaaki, püütud kalade arvukust kalastamiskohas jne. Dokumenteeritud on aga suurimad statistikatööd – need on rahvaloendused. Egiptuse vanimate rahvaloenduste toimumisajaks on hinnatud 3340–3050 eKr. Ajalugu on näidanud, et rahvaloenduse korraldamiseks ja dokumenteerimiseks pole tarvis kirjaoskust, vajalik on vaid arvusüsteem ja võimalus arve jäädvustada. Hästi on teada, et ka meie igapäevane ajaarvamine on saanud alguse rahvaloendusest. Piiblist on võimalik lugeda selle korralduse kohta, kui Augustuse poolt korraldatud rahvaloendusel üles kõik mehed oma sünnilinnas, kusjuures koos perepeaga kirjutati üles ka tema pereliikmed. Esimene kaasaegne rahvaloendus toimus 1666 . aastal Kanadas. Eestis, nagu ka mujal maailmas, algas statistika mitmesuguste andmete kogumisest. Säilinud on põllumajandusandmeid sisaldavad vakuraamatud, rahvastikuandmeid sisaldavad kirikute meetrikaraamatud, linnamajandust kajastavad mitmesugused protokollid ja aruanded . Kuna Eestit on valitsenud eri riikidest ja kultuuridest pärit valitsejad , siis ei kujunenud siin välja ka ühtset andmete esitamise tava ja kultuuri. Mingis mõttes võib küll Eesti rahvastikustatistika alguseks lugeda kirikuraamatuid, mida siin samuti kui mujal Rootsi valdustes hakati 17. Sajandil pidama . Kahjuks lõppes Rootsi aeg Põhjasõjaga ja korrektne kirikuraamatute pidamise komme ei jätkunud igal pool, eriti õigeusklikes kogudustes. Siiski katavad kirikukirjadest välja kasvanud personaalraamatud suure osa Eesti elanikkonnast 19. sajandi keskpaigast kuni 1940. Aastani. Alates 19. sajandist hakati isikuid registreerima ka allaliikmete nimekirjadesse, kus enamasti lähtuti 1858. aasta revisjoniandmetest, kuid lisaks registreeriti valda saabumine ja lahkumine. Mõnesugust segadust tekitas tõsiasi, et 19. sajandi lõpus, venestamise perioodil kirjutati kõik nimed ümber slaavi tähtedega,
mille tagajärjel mõnedki nimekujud muutusid. Linnades on elanike nimekirju peetud läbi aegade ja selletõttu on linnaelanike arvu hindamine olnud täpsem. Tuleb aga arvestada, et linnaelanikud moodustasid varasemas ajaloos Eesti elanikest vaid väikese osa. Eesti Vabariigis oli statistika rahvusvahelisel tasemel. Üleriigiliselt korraldas seda Riigi Statistika Keskbüroo (1921), mida juhtisid statistikud Albert Pullerits ja Antoni Tooms. Taani hindamisraamat, mis pärineb 13.sajandist, sisaldab andmeid Eesti maakondade suuruse kohta adramaades. Preestrid ei loendanud inimesi vaid majapidamisi. Lähtudes talude arvust ja ühe talu keskmiselt elavate inimeste arvust on pakutud tolle aja Eesti elanike arvuks 100 000-200 000. Ligilähedast rahvaarvu on võimalik välja arvutada 16.-18.sajandi maa-ja adramaarevisjone, mida korraldasid uued peremehed vastsete valduste maksuvõime väljaselgitamiseks. 2000a andmete järgi 1,37milj elanikku Eestis.

Heraldika def japõhimõisted

Heraldika ehk vapindus uurib igat liiki vappide teket, kasutamist, sümboolikat ja kujundust. (heerold ehk kuulutaja-ametimees,kes tundis vappe). Vapid tekkisid Lääne-Euroopas 12. sajandil, kui ristirüütlite kilpe hakati kaunistama värviliste maalingutega. Värvilised sümboolsed kilbimärgised olid kaugele nähtavad, mistõttu raudrüü alla varjuv rüütel oli äratuntav. Rüütlid hakkasid oma vappi kandma nii lahingutes kui ka turniiridel. Vapi põhielementideks kujunes kilp ja kiiver, algselt gooti stiilis. Heeroldid hakkasid koostama ja kirjeldama rüütlite isikuvappe. Vappe hakati kasutama ka lippudel, pitsatitel, rõivastel ja muudel esemetel. Vappide hulga suurenemine tingis kindlate reeglite koostamise. Teoreetiliselt ei tohiks olla kahte täiesti ühesugust vappi. Konkreetse isikuga seotud vapp muutus pärandatavaks. Valitsejatel oli õigus anda teenete eest vapikandmise õigus, sageli koos aadlitiitli ja maavaldustega. Vapp on heraldiliste reeglite järgi kilbikujulisele alusele maalitud värviline märgis, mida valitseja riik, viimase osa (maakond, linn, vald), organisatsioon, suguvõsa, perekond või üksikisik kasutab püsiva tunnusena. Vapikilp võib olla ühevärviline või jaotatud eri värvi väljadeks. Kilbil olevad vapikujundid jagunevad heraldilisteks kujunditeks ehk heeroldpiltideks ( kilbi servast servani ulatuvad geomeetrilised kujundid ) ning üldisteks kujunditeks (loodusest ja fantaasiavallast pärinevad olendid ja esemed). Elusolendid on tavapäraselt suunatud paremale.Vapid on tavaliselt reljeefsed.Vapi koostamiseks kasutatavad värvused ehk heraldilised tinktuurid on metallivärvused kuld ja hõbe (nende asendusvärvused on vastavalt kollane ja valge) ning põhivärvused sinine, roheline, punane, must ja purpur.
Sümboolikast: ristatud käed– ustavus ; lõvi – jõud, mehisus, suuremeelsus ; küünistega kivi hoidev kurg – valvsus . Loomad vapil reeglina isassed, lõvidel keel suust väljas, suud lahti. Leopard ja lõvi levinumad vapiloomad, heraldikas nimetatakse vapilooma lõviks siis kui tema pea on joonistatud profiilis, leopardiks aga siis kui pea on joonistatud otsavaatavana, linnud , fantastilised olendid, kroonid.

Eest Vabariigi vapi ja ühe linnavapi kujunemise lugu.

Eesti riigivapp on üks vanimaid Euroopas.
Kolme sinise sammuva lõviga kuldne vapikilp põlvneb Taani kuninglikust vapist. Lõvi on heraldikas võimu ja vapruse , tugevuse ja õilsuse sümbol. XIII sajandil annetas Taani kuningas Valdemar II Tallinna linnale ja Harju-Viru rüütelkonnale Taani riigivapi sarnase kolme lõviga vapi kasutamise õiguse. Rüütelkonna vapp kui kogu maad hõlmava korporatsiooni sümbol omandas hiljem 4. oktoobril 1788. Eestimaa hertsogiriigi, Eestimaa kubermangu vapi staatuse, mille kinnitas keisrinna Katariina.
Vapp kehtis sellisena seisuste kaotamiseni 1920. aastal. Riigivapi seaduseelnõu ettepanekute väljatöötamine moodustati vapikomisjon: võistlusele esitati 138 kavandit. Kavandeid on hinnatud “silmapaistvalt jubedateks” ja vapikonkurss kukkus läbi.
Vanade elementide kasutamise pooldajad soovitasid neid elemente vanuse ja rahvaga ühise mineviku pärast. See näidanuks meiegi kultuuri vanust ja seotust läänemaailmaga. Riigikogu väliskomisjonis tuldi otsusele, "et tuleb selle ajaloolise vapi juurde jääda, mis meil juba Eestimaal Taani ajast tarvitusel oli, nimelt kuldse põhjaga kilp kolme sinise lõviga(leopardiga)".
Siinkohal selgituseks, et heraldikas nimetatakse vapilooma lõviks siis kui tema pea on joonistatud profiilis, leopardiks aga siis kui pea on joonistatud otsavaatavana. Meie vapiloomi nimetatakse kindlasti lõvideks, sammuvad lõvid. Nii on ajalooliselt väljakujunenud ja kokku lepitud. 19. juunil 1925 kinnitas riigikogu kavandi , kus kuldse põhjaga kilbil, mis on ümbritsetud kuldtamme puulehtedest pärjaga, on kujutatud kolm sinist lõvi. Vapiseadusesse hääletati kolmele lõvile järgmised tähendused:
esimene lõvi tähendab Lembitu aegse vabadusvõitluse, teine Harjumaa 1343. aasta võitluse, kolmas Eesti 1918-1920. aasta vabadusvõitluse kangelasmeelt. Pärg märgib Eesti tugevust ja püsivust, vabaduse närtsimata traditsioone. Need tähenduste lahtiseletused läksidki läbi. Riigivapi seadus hakkas Eesti Vabariigi territooriumil kehtima 21. juulil 1925. aastal. Nõukogude ajal keelati riigivapi kasutamine ära ja kasutati seda ainult paguluses. 16. oktoobril 1990a võttis Eesti vabariigi Ülemnõukogu Presiidium vastu seadluse riigilipu ja riigivapi kasutamise kohta, kus oli kirjas, et riigivapil on kaks kuju - suur vapp ja väike vapp.
Väike vapp on ilma tammeoksteta. Vapi värvid on kuldne, sinine, punane ja must.

Numismaatika def ja põhimõisted

Teadus müntidest, nende komplektidest. Uurib vanu münte ja medaleid, nende väljanägemist, vääringut, raha seoseid ning nende kaudu ka ajalugu. Bonistika teadus paberrahast. Avers - mündi esikülg- vapiga ( kull ), revers- tagakülg- numbriga (kiri). Kui numbreid ei olnud, määras suurus või kaal. Esimesed mündid kasutusel Väike-Aasias e.m.a kuningas Groisus (600a. ekr). Kauprahana kasutati kulla- või hõbedakamakaid või –tükke. Kreeklased võtsid kasutusele hõbemündid ja keiser Nero ajal hakati müntide väärismetalli sisaldust vähendama, et katta riigi puudujääki rahanduses. Araabiamaad kaevandasid hõbedat ja andsid välja dirhemeid araabia kirjadega. Hinnati kaalu järgi, hõbeesemed olid sama väärtusega. Eestis leiti kulda vähe.

Eesti alal käibinud mündid

Eestlased nimetasid münte- nogaata- nutsu. Vene süsteem (1 grivna =20 nogaatat=25 kuunat)oli aga tuttav. Samuti pidi Eestis
tuntama Skandinaavia arvestusmarka (1 mark=8 ööri=24 öörtigi `a 8 või rohkem penni ). Eestis ei vermitud münte 13saj-ni, siis
tulid omad mündisüsteemid – penni, lasti käibele Tartu ordumeistrite poolt. Edasi Taani ülemvõim alustas oma müntide
vermimist kölni mark. 4 ühikut- penn , killing , mark, veering ( veerand margast)
Rootsiajal – taaler , riigitaaler (väiksemad, kui öörid). Kohalikud mündid mark = 208gr arvestuslikult pidi penne panema kaalule
208g, mis andis marga mõõdu. Kaalumark ja rahamark eraldusid, kaalumark=4rahamarka. Väiksemad kohalikud mündid –
killing-öör-artig-penn. 1422 mündireform artigi asemele killing, veering. 16 saj taaler = dollar; Rootsist:: vaskraha 17 sajandil – (Rootsist pärit), paberraha ; riigitaalrid (Rootsi leiutis) , 36 ööri = riigitaaler ; livonees - 1757 eesti viimane raha proovimine, mis kukkus läbi. 18 saj denga, kopikas, rubla Katariina II - vene rahasüsteem, paberrahad
1918a. EV mark= 100penn –; 1928 EV rahareform - kroon- sent (tagatud kulla alusel) 1933 devalveeriti Tõnissoni poolt
1940 rublad-kopikad; 1941-44 margad ja pennid olid saksa okupatsiooni margad; 1944- rublad ja kopikad; 1992 - eesti kroon, sent

Eestit mõjutanud rahareformid

Pärast Eesti Vabariigi sündi lasti valitsuse 9.XII 1918 määruse põhjal käibele oma raha – mark (=100 penni) ja 2.V 1919 kuulutati see riigis ainsaks seaduslikuks maksevahendiks, muud rahad (Vene, Saksa, Soome) kõrvaldati ringlusest.
1928.a. toimunud rahareformi käigus vahetati mark Eesti krooni (= 100 senti) vastu, kroon võrdsustati Rootsi krooniga, jõustati rahaseadus ja Eesi Panga uus põhikiri ning võeti 24,6 miljonit Eesti krooni stabiliseerimislaenu. 25.nov. 1940 lasti Eestis käibele Nõukogude rubla ning algas kroonide ümbervahetamine. 1.jaanuariks 1941 oli kroon rublaga asendatud. 1947.a. teostati rahareform vahekorras 1uus : 10vana , peenraha jäi käibele endises nominaalväärtuses. 1961.a. 1.jaanuari rahareformiga muudeti rubla hindade mastaapi (1uus:10vana) 1947 ja 1961 rahareformide eesmärgiks oli finantseerida sõjatööstust. Lasti käibele uued rahamärgid. 1992.aasta juunis toimus rahareform, millega võeti kasutusele Eesti kroon. Kolmel päeval (20. – 22. juunil) vahetati elanikele kroonideks kuni 1500 rbl. Sularaha , kurss 10:1. Krooni vahetuskurss seoti saksa margaga (1 Saksa mark = 8 Eesti krooni). 01.2011 mindi üle eurole.

Paleograafia ja stenograafia mõiste.

Paleograafia on ajaloo abiteadus, mis tegeleb vanade kirjaviiside iseärasuste uurimisega pöörates tähelepanu nii tähekujudele kui kirjutusmaterjalidele kui ka kirjutusviisi (kirjaliike, tähtkujusid, ligatuure, lühendeid, kirjavahemärgistust)
Paleograafia on ajaloo- ja arhiivinduse abiteadus, mis tegeleb vanade käsikirjaliste dokumentide dešifreerimisega. Ligatuur – liittäht, kahe kirjatähe ühendamisel saadud tähemärk. (Saksa pikk s )
Gooti kiri – XI – XIII sajandil väljakujunenud, ladina tähestikul põhinev kirjalaad. Olnud kasutusel Põhja-Euroopas, eriti saksa kultuuripiirkondades. Enamus 11-13 sajandist pärinevad materjalid, mis on säilinud, sh Eestimaalt ja Liivimaalt, on gooti kirjas. Eesti keele kirjutamisel taandus 18.saj jooksul. Trükikirjana püsis ajalehtedes ja osalt raamatutes 1940.a-ni. Minuskel – väiketäht, väike kirja- või trükitäht. Majuskel – suurtäht, suur kirja- või trükitäht.
Manusskript - käsikiri
Stenograafia e kiirkiri - lühike kiri, s.o. sümbolite kiri, mida nimetatakse kiirkirjaks. Võimaldab üles kirjutada kuni 300 silpi minutis. Hariliku kirjaga võrreldes annab ta ligi 75% ajakokkuhoidu. Kiirkirjas kirjutades jäetakse ära või lühendatakse täishäälikuid, silpe, sõnu, ja lauseid . Kiirkirja süsteeme võidakse põhijoontes jagada 2 suurde rühma: Eestis oli ametlikult tarvitusel süsteem, mis kuulub graafiliste kiirkirjade rühma ja on üks kergemaid. Natuke kiirkirjast: -tähti asendavad märgid; -vahet ei tehta suur-ja väiketähtedel; -kõiki häälikuid välja ei kirjutata , kiirkirja märk võib korraga tähendada mitut häälikut või tervet sõna; - kirjutatakse joonestikule, kus on 5 rida. Kasutatakse põhijoont, tõusu ja allatõstet.

Faleristika

Faleristika on ametlike ordenite, aumärkide ja medalite uurimise ala. Tegelikult on see eesti keeles märgikunst või õpetus autasudest. Üheltpoolt uurib autasude ajalugu, sotsiaalset tausta , ühiskondlikke nähtusi, mis põhjustavad autasude asutamist, uurib autasude väärtust, kunstistiili, valmistustehnoloogiaid, juriidilisi aluseid jne. Ometi on faleristika rohkem tuntud, kui autasude , teatud tähendusega esemete, enamasti kullasepatoodete uurimine , olles seega numismaatika haru. Termin tuleneb Falera nimetusest. Statuut- täpselt määratletud reeglid autasude andmise kohta. Falera- Vana-Kreeka ja Vana-Rooma sõjeline aumärk, mis oli ümmarguse kujuga metallplaat, millel oli kujutatud mõnda jumalat, keisrit või looma. Corona Aurea – Vana-Roomas üks kõrgemaid aumärke, mida anti väejuhtidele suurlahingute võitmise eest. Arenes välja looberi pärjast ja see valmistati kullast . AUMÄRK, rõivastusel kantav välismärk, mis näitab selle omaniku teeneid (teenetemärk) või osalust teatud sündmuses (mälestusmärk). Aumärgid jaotuvad: riiklikeks (annetab tavaliselt riigipea) ; ühingute aumärkideks (annetab ühingu juhtiv institutsioon ). Aumärkide annetamise ja kandmise korda reguleerivad riigi põhiseadus, seadused ja aumärgi statuut.

Faleristika kolm allikat

Kolm allikat, millest arenes välja tänapäevane teenetemärgindus:
1. Vana-Kreeka autasusüsteemid
2. Vaimulike rüütliordude sümboolika (hospitaliidid e. Johaniitide ordu, 1118, Saksaordu 1191jm) said kinnituse paavstilt.
3. Ilmalikud rüütliordud – Sukapaela ordu, Kuldvillaku ordu, Püha seeravi ordu
Orden on rüütliordu liikmete tunnusmärk, millest 16-17 saj kujunesid välja seisuslikud teenetemärgid, mida jagas riik. I sõjaline orden 1693. Teenetemärgid- Püha Andrease teenetemärgid aadlitele. Anna orden, Püha Georgi rist .

Eesti teenetemärgid

1919 pandi paika STATUUT (alus on Saksa vaasordu)
Eesti Vabariigi teenetemärgid on kehtestatud 5. mail 1994 ja 16. mail 1995 Riigikogus vastu võetud teenetemärkide seadusega. Teenetemärke annab Vabariigi President . Teenetemärkide andmiseks taotlusi esitab Vabariigi Presidendile Teenetemärkide Komitee. EV põhiseaduses 1920 oli keelatud teenetemärke andmine ja vastuvõtmine.
RIIKLIKUD TEENETEMÄRGID – riigile osutatud teenete eest,
1. Vabadussõja rist – 1919 (saksa orduristi motiiv) 3liiki , 2esimest sõjaväelastele. Viimased jagati 1924 aastal alates 1925 ei anta enam.
2. Eesti-Punase Risti Teenetemärk -1920l asutati, rahvale huvides osutatud üldkasulike teenete ja elude päästmise eest, 6klassi.
3. Kotkaristi teenetemärk- kaitseliit 1927a musta värvi on 8 klassi – sõjaliste või riigikaitseliste teenete eest.
4. Valgetähe teenetemärk- kultuuritegelastele1936. Riigiteenistuses või omavalistuses osutatud teenete tunnustamiseks
5. Maarjamaa Risti teenetemärk -1995 taasiseseisvuse auks on 6 klassi välismaalastele, kes on osutanud eriti suuri teeneid EV-le.
6. Riigivapi teenetemärk-1936 tal on 6 klassi ja on kõrgeim aumärk riigile osutatud teenete eest.
Teenetemärgid ketiga - kett on presidendi ametitunnuseks, neid on 2tk, üks Moskvas, teine presidendil.

.DOCX Laadi alla originaalfail 7 lk · .docx · 26 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 7 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-05-25 Kuupäev, millal dokument üles laeti

26 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Maiuliis Õppematerjali autor

Allikaõpetuse eksami küsimused ja vastused.

Allikaõpetus Allikaõpetuse eksam eesti keel

Sarnased õppematerjalid

odt

Kokkuvõte allikaõpetusest

Allikaõpetus- ajaloo abiteadus, mis uurib ajalooallikate kasutamist. Tegeleb enamasti kirjalike allikate uurimisega. Väline kriitika selgitab välja tekstide usaldusväärsuse ja päritolu , autori eesmärgid. Esmane allikas on kõige olulisem allikas, algallikas on usaldusväärsem, kui teised allikad. Sekundaarne allikas- mingi eesmärgi uurimisel abistavaks, nt raamat, ajaleht. Tekst on märgisüsteem. Kontekst-- taust, infoväli. Sisemine kriitika- teksti süvenemine, autori eesmärgi väljaselgitamine-. Negatiivne sisemine kriitika- eesmärgiks on otsida vigu. Allikaõpetuse isaks peetakse Leopold von Ranket 1795-1886. Ta ütles, et igal rahvusel on oma vaatenurk oma ajaloole. Ütles, et asju tuleb vaadata nii, nagu need tol ajajärgul olid. Ajalugu tuli esitada objektiivselt. Ta rajas oma koolkonna ja pani aluse historistlikule uurimussuunale. Õppejõuna võttis kasutusele ajaloo seminari. Eestis peetakse allikaõpetuse isaks Sulev Vahtret 1926-2007. Ta uuris Eesti ajalugu, e

Eesti keel

docx

Allikaõpetuse kordamisküsimused vastustega

ALLIKAÕPETUS 1. Allikaõpetusajaloo abiteenus, mis uurib ajalooallikate analüüsimise ja kasutamise teooriat ja metoodikatAllikaõpetus tegeleb tekstikriitika ja tekstide võrdlusega, et selgitada välja nende usaldusväärtus, päritolu jms.Allikaõpetus on ajaloo abiteadus , mis uurib ajalooallikate sisulist kasutamist uurimustöös ja siin on peamine allika kriitiline lugemineAllikaõpetus On teadus akadeemiline teadus, ei taandu ainult ajaloo peale parem, et on õpetus. Primaarne allikas: Tähtsad allikad: arhiiviallikad Ajaloolane:allikas arhiivist leitav algmaterjal Tekst e. märgisüsteem. Kondtekst taust e. infoväli Teksti ümber asub kondekst tavaliselt.Alltekst kahemõttelisus tekstis. Sekundaarne allikas ajaleht on sekundaarne allikas, mis lõppkokkuvõttes ei oma ajaloolises kondekstis midagi Välisne allika kriitika välised tunnused Sisene allika kriitika sisemised e.sisu tunnused 2. Allikaõpetuse isa maailmas Leopold von Ranke 1

Allikaõpetus

doc

Allikaõpetus eksami küsimused vastustega (200)

Infoteadus- ja dokumendihalduse eriala

doc

Allikaõpetus

Allikaõpetus :D Allikaõpetus on ajaloo abiteadus, mis käsitleb ajaloo allikaid, nende liike ja uurimismetoodika üldisemaid seaduspärasusi, selle nurgakiviks on allikakriitika. Allikaõpetus tegeleb algallikatega, mitte juba kokkukirjutatud ajaloo uurimisega. Allikakriitika arengulugu Allikakriitika oli tuntud juba antiikajal. Juba Thucydides kasutab allikakriitilisi meetodeid ning allikate kriitilist võrdlemist, sarnaselt käitus ka Tacitus. Renessansiajal kirjutati allikakriitikast traktaate, paljastati võltsinguid. Lorenzo Valla ,De falso credita et ementita Constantini Donatione declamatio' näitas, et Constantinuse kinkeürik oli pärit VIII, mitte IV sajandist. Allikakriitika põhikomponendid: allika sisene ja allika väline kriitika (Veiko B.) Jean Mabillon 'De Re Diplomatica' vt Aigit ?? Klassikalise allikakriitika väljakujunemise ajaks loetakse 1840.aastaid, mil 1842 1849 ilmunud Pierre Claude François Daunoni `Cours d'études historiques' esimeses

Ajalugu

rtf

Heraldika

TARTU ÜLIKOOLI VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA Infohariduse osakond Info- ja dokumendihaldus Aivar Erik HERALDIKA Referaat Juhendaja: Kalev Jaago Viljandi 2011 SISUKORD SISUKORD .......................................................................................................................... SISSEJUHATUS ..................................................................................................................

Infoteadus- ja dokumendihalduse eriala

docx

Eesti ajalugu I kokkuvõte

1. MUINASAJA ALLIKAD JA NENDE UURIMINE, lk 13-17..........................................................2 2. MUINASAJA KULTUURID, lk 18-29.........................................................................................4 3. MUINASUSUND, lk 52-57........................................................................................................6 4. EESTLASED MUINASAJA LÕPUL, lk 30-43, 44-51................................................................7 5. MUISTNE VABADUSVÕITLUS, lk 64-89...............................................................................10 6. EESTI KESKAEG; PÕLISRAHVAD JA VÕÕRVÕIMUD, lk 90-119.........................................12 7. EESTI KESKAEG VANA-LIIVIMA SISE- JA VÄLISSUHTED 13.-16.SAJANDIL, lk 90-119, 132-135...................................................................................................................................... 14 8. EESTI KESKAEG: LINNAD, KAUBANDUS JA KÄSITÖÖ, lk 156-161, 162-167............

Ajalugu

doc

Eesti ajalooperioodid

1 EESTI AJALOO PERIOODID / Lühiiseloomustus: MUINASAEG (~10 tuh.a.eKr.-1227) · Pärast jääaja lõppu toimub Eesti ala järk-järguline asustamine ja kasvab rahvaarv (perioodi lõpuks ~150 tuhat). · Periood jaguneb peamiste tööriistade valmistamise järgi kiviajaks, pronksi- ja rauaajaks. · Keskmisel kiviajal (e. mesoliitikumis) Kunda kultuuri perioodil kujuneb välja esmaasustus. · Nooremal kiviajal (e.neoliitikumis) Kammkeraamika kultuuri ajal jõuavad Eesti alale soome-ugri hõimude esivanemad ning võetakse kasutusele keraamika (savinõud). · Nooremal kiviaja lõpul Venekirveste kultuuri perioodil mindi anastavalt majanduselt (küttimiselt / koriluselt / kalapüügilt) üle viljelevale majandusele- algas karjakasvatus ja algeline põlluharimine. · Rauaajal muutus põlluharimine ja karjakasvatus peamisteks elatusaladeks (alepõllundus ja söödiviljelus; kaheväljasüsteem). · Muinasaja lõpul kujunesid välja k

Ajalugu

docx

Eesti ajalugu

. Esi- ehk muinasaeg ( - u 1200) Eesti ala vabanes umbes 13 000 aasta eest lõplikult jääst Periodiseering- Muinasaeg : kivi-, pronksi- ja rauaaeg. Kiviaeg: vanem ehk paleoliitikum (algas inimese kujunemisega ja lõppes Põhja- Euroopas viimase jääajaga), keskmine ehk mesoliitikum (u 9000-5000 a. eKr), noorem ehk neoliitikum (u 5000-u500 a eKr). Pronksiaeg: vanem(u 1800- u 1100 eKr) ja noorem( u 1100- u1500 eKr). Rauaaeg: vanem, keskmine, noorem. Elatusalad olid veekodude ääres. Tähtis oli jaht kütiti põtru, kopraid, ürgveiseis, karusid, metside, kitsi, linde (ka hülgeid) . Kasutati viskeodasid, vibu, nooli, püünised, lõksud. Peale selle söödi loodusande taimed, juureikad, marjad, pähklid, seened. Noorem kiviaeg e neoliitikum (5000-1800eKr). Neoliitikumi alguseks peetakse keraamika kasutuselevõttu. Venimad savinõud valmistati savist, millesse oli sedatud teokarpe, purustatud taimi ja kivipudru. Kasutati toidu tegemiseks, hoidmiseks. Kammkeraamika klutuur levis

Kultuurilugu

Rohkem sarnaseid