Heraldika (0)

TARTU ÜLIKOOLI VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA
Infohariduse osakond
Info- ja dokumendihaldus
Aivar Erik
HERALDIKA
Referaat
Juhendaja : Kalev Jaago
Viljandi 2011
SISUKORD
SISSEJUHATUS
Mis on heraldika? Heraldika (sub heraldika ).
Heraldika objektiks on vapp . Vapp ei ole iseseisev objekt, see esineb alati mingil kandjal, Vapisümbolid on peaaegu alati kujutatud kilbil, mis tegelikult on vapi kandjaks ega oma iseseisvat sümboolset tähendust. Vappi võime vaadata ka pitseril, mündil, maalil, gravüüril, lipul , hoone fassaadil jm.
Vapp – heraldika reeglite järgi kujundatud värviline, hrl. kilbikujulise põhivormiga märgis, mida valdaja kasutab oma püsiva ja pärandatava tunnusena (EE 1998 sub vapp).
Juba muinasajal kasutasid erinevad rahvad sõjanduses kaitsekilpidel maalinguid, pilte ja sümboleid, millel oli küll enam maagiline tähendus või mõeldud vaenlase hirmutamiseks. Juba Vana-Egiptuse vaaraode üks võimusümbolitest kotkas oli kujundlikult heraldiline.
Euroopa kultuuris esineb juba antiikajal kilbi ornamentaalne ehtimine. Kreeklaste ja roomlaste sõjandussümboolika oli laiemini kasutusel kui ainult kilpidel. Antiikaegsetel rahadel oli tihti heraldilisi tunnuseid loomade-lindude ja taimede kujutistega.
Heraldika sellisena, nagu seda tänapäeval tuntakse, algas 11. ja 12. sajandi sõjategevuses ja kunstis. Ristisõdade ja rüütliturniiride käigus levis kilbimaalingute kasutamine juba isiku tunnusena, mis sõjas ja turniiridel aitas kandjat kaugelt ära tunda. Äratundmine ja võitude tunnustamine oli aluseks isikulise vapi tekkele, mis muutus pärandatavaks, aga ka priviligeeritud tunnuseks.

HERALDIKA

Sissejuhatus vapindusse

Heraldika ajalugu on tihedalt seotud Euroopa riikide aadli ajalooga . Prantsusmaal kujunes aadel feodaalse süsteemi tingimustes ja sõltuvalt monarhi annetustest. Saksamaal loeti kuni 13. sajandi lõpuni riigiaadlikeks vanu vürstide ja härrade klasse, mis aja jooksul laienesid. Neile klassidele lisandusid päriliku aadliõigusega nn ilmalikud vürstid, kõrgemad vaimulikud, kes polnud mitte sünnijärgsed, vaid teenistusaadlikud. Vabad härrased olid isikud, kellele kuulusid jurisdiktsiooni alusel aadlimõisad ja kellel oli õigus osa võtta riigipäevadest kõrvuti kõrgaadliga. Esines ka aadel nimetusega poolvabad, kes kõrgaadli vasallidena pidid osalema ratsateenistuses. Aja jooksul aadliseisuste süsteem lihtsustus. (Oja 2006)
Õukondade juures ametis olevad heeroldid hakkasid koostama ja kirjeldama turniiridest osavõtvate rüütlite vappe . Mitmes Euroopa riigis tekkisid heeroldiinstitutsioonid eesotsas heeroldikuningaga. Vappide koostamisele ja kirjeldamisele pöörati suurt tähelepanu. Heeroldid registreerisid vappe vapiraamatutes. Algselt registreeriti vappe kirjeldusena, kusjuures vapikandjana mainiti kilpi, relvi või lippu. Vapiraamatutesse hakati vappe piktoograafiliselt kujutama 13. sajandi teisest poolest. Vappi kujutati seinale riputatud kilbi ja pottkiivrina. Sel juhul kilbipilti ei kirjeldatud, piisas pildist.
Suuremat huvi vapinduse vastu hakati üles näitama 15. sajandil, mil vapindus ehk heraldika kujunes lõplikult iseseisvaks teaduseks. Sel ajal kinnistusid ka mõisted vapp ja heraldika. Heraldika kujunemisele andis tõuke 1416 . aastal prantsuse heerold Clement Prinsault esmakordselt kirjalikult esitatud heraldikareeglid. Samal ajal asutati õukondade juurde esimesed heraldiad. (Saare 2006, lk 7)
Heraldiad olid bürokraatlikud asutused, milledes tegeldi vanade vappide läbivaatamise, korrastamise, nende õigusliku kasutamise kontrollimise ning uute vappide kujundamisega. See tegevus oli tihedalt seotud aadelkonna registreerimisega. Viimane tegevus oli vajalik, sest nüüdsest jagati aadlitiitleid teenete eest. Aadlitiitel oli üks sõjalise või tsiviilteenistusega kaasnenud staatuse komponent , mille väliseks sümboliks oli loomulikult vapp. Heraldiad jälgisid, et uute vappide kujundus ei kattuks vanade vappidega.
Oluline oli vappi omavate isikute ringi määratlemine. Vappi peeti staatuse tunnuseks ja see tõi kaasa mittefeodaalidest rikkurite soovi oma suguvõsa vapi kasutamisega õilistada. Heraldikas omandas suguvõsa uurimine olulise tähtsuse. Genealoogia oli seega vapiõiguse kujunemisel üheks oluliseks teguriks . Vapiõigus pidi reguleerima näiteks olukorda, kus erinevate suguvõsade vanad ajaloolised vapid olid omavahel sarnased.
Kuni 16. sajandini uuriti üksikute kindlate vappide ajalugu põhiliselt selleks, et tõestada vapiomaniku õigusi. Üldiseks uurimisobjektiks kujunes vapp 16. sajandi lõpul. 1594. aastal avaldas vaimuliku ametit pidav heraldik Cyrianus Spangenberg oma raamatuus Adelsspiegel nägemuse vappide tekkimisest. 1638. aastal esitas jesuiidipaater Silvester Petra Sankta töös Tesserare gentilitae vapiajaloo uurimise metoodika põhimõtted. Nendes peeti mingi vapi uurimisel oluliseks selle teaduslikku kontrolli, lähtudes heraldikareeglitest ja heeroldite erikeelest. 1659. aastal defineeris Claude F. Menestrier vappi kui märki, „mis kujutab endast midagi terviklikku hieroglüüfilises mõttes, koosnedes joonistatud või graveeritud ja kindlate reeglite järgi paigutatud kesksest kujundist.“ (Saare 2006, lk 7)
Vapiajaloo üldkäsitlusi hakati avaldama entsüklopeediates 18. sajandil. 20. sajandi algul piiritleti märksa rangemalt heraldilise uurimisobjekti kriteeriumid. Vappi defineeriti embleemina, mille aluseks on kilp, sellega välistati iga juhusliku heraldilise pildiga kilbi nimetamist vapiks. Vapp tekkis seega hetkest, mil kilbil kujutatud pilti kasutati selle omaniku pitsatis teda või tema tiitlit tuvastatava embleemina. Kilbist sai vapp siis kui see muutus õigusasjaks.
Pärast II maailmasõda asutati Belgia ja Prantsuse heraldikute algatusel Pariisis Rahvusvaheline Heraldika Akadeemia, mis pani aluse rahvusvahelisele koostööle. Tänu rahvusvahelisele koostööle jõudsid eri riikide juhtivad heraldikaajaloolased ühisele seisukohale, et vapist saab kõnelda alles 12. sajandi teisest poolest, sest alates sellest ajalisest piirist on võimalik vanimate Euroopa vappide järjepidevust tuvastada. Küsimusele, milline oli esimene vapp, otsitakse vastust jätkuvalt.
Vapi tekkimine on lahutamatult seotud lääniõiguse arenemisega 12.-13. sajandil. Lääniõigust omasid valitsejad ja suurfeodaalid, kellede staatust väljendasid tiitlid nagu kuningas, hertsog ja krahv . 12. sajandi teisel poolel ja 13. sajandi algul muutus tiitel ja sellega koos käivad õigused pärandatavateks. Pärandatavateks muutusid ka tiitlikandja sümbolid, millede hulgas oli esimene kilbikujutisega rüütli(vapi) pitsat . Sellega muutus esimest korda pitsatis kasutatud isiklik kilbipilt tiitlivapiks. Kilbi tähtsustamist meie mõistes vapina rõhutas veelgi pitseri sekreetpoole tiitlilegendi algussõna clipeus (ld k kilp), mis asendas sõna sigillum (ld k pitsat) pitseri esiküljel. Samasse aega langeb vapiomaniku kohaloleku tähisena vapipildiga lippude ehk baneeride kasutamine.
Vapigeneesi käsitlevates töödes mainitakse sageli vapisümbolina lõvi. Vapiajaloolase Robert Vieli käsitluse järgi oligi lõvi esimene ja domineeriv vapikujund, mis 12. sajandil väljendas selle kandja vaprust ja sõjakust. Mitmed tolleaegsed kuningad ja hertsogid kandsid hüüdnime Lõvi ja kilbile maalitud lõvi oli selle pildiline väljend. (Saare 2006, lk 9)
Vapipildi juhuslik kujunemine oli tingitud kilbi valmistamise tehnoloogiast. Kilbi aluseks oli puust tahvel, millele kinnitati kõvast nahast kate liimi, naelte ning naastude abil. Esteetilistel kaalutlustel võidi naelapead neetida lilleõie kujuliseks. Kilp muutus vapiks hetkest, kui see registreeriti ja kirjeldati. Vappide kirjeldamine sai alguse vajadusest rüütlit esitleda. Vapi kirjeldamisel alustati kilbivälja kirjeldamisest ning siis kirjeldati vapikujundeid tähtsuse järjekorras. Et lõvi esitati vappidel peamiselt kahel kujul, eristati neid mõistetega lõvi ja leopard. Lõvi kujutati tagajalgadel tõusnuna ründavas asendis, leopard oli sammuv ja vaatajale otsavaatav lõvi. ( ibid , lk 10)
Elavaid vappe kujutati vapiraamatutes nn gooti stiilis. Kilp oli lihtne ja alt teravnev, millega see meenutas 180 kraadi pööratud gooti akent. Sageli paigutati kilp kaldu, vasakpoolset ülanurka varjas pottkiiver, mida kaunistasid puidust või nahast valmistatud zimir. Kuningate vappi eraldasid teistest kiivriehisele lisatud kroon. (ibid, lk 10)
Joonis 1 Wilhelm Bock 'i vapp (Allikas: Eesti Mõisakoolide Ühendus 2011)
Gooti stiililt renessansi stiilile ülemineku ajaks vapikunstis võib lugeda 16. sajandi esimest poolt. Vapikilp sai keerukama kuju, kiiver stiliseeriti kunstiliselt ning sai elegantsema vormi, kui see oli gooti stiilis. 16. sajandi suured kunstnikud , nagu Albrecht Dürer, Hans Holbein jt, on joonistanud Euroopa kauneimaid vapipilte. 17. sajandi jooksul mindi ka vapikunstis renesanss -stiililt üle barokkstiilile. Üleminek oli järkjärguline ja mitte nii selgelt märgatav kui üleminek gooti stiililt renesanss-stiilile. Võib öelda, et kunstiliselt kõige rohkem muutusid kiivril olevad rekvisiidid , eelkõige kiivri juurde kuuluv sakiline rüütlimantel. Rokokoostiil valitses Euroopas aastail 1730 –1780, saavutades oma elegantse graatsiaga kõige laialdasema leviku Saksamaal. (Oja 2006)

Vapikilp ja kujunduselemendid

Alates 17. sajandist jagunesid kilbi tüübid vastavalt heraldilistele koolkondadele järgmiselt: kolmnurkne – varjaagi, ovaalne – itaalia, kumera alaosaga nelinurk – hispaania , teritatud alaosaga nelinurk – prantsuse ja figuraalne – saksa kilp. Kilp võis olla üheväljaline või jaotatud mitmeks väljaks, kõige sagedamini vertikaalselt kaheks, horisontaalselt kaheks, diagonaalselt kaheks või neljaks. Vapikilp jaotati paremaks ja vasakuks pooleks kilbi kasutaja poolt vaadatuna. Neljaks jaotatud vapi väljasid loeti paremalt vasakule. Mitmekihiliste vapikilpide puhul on suur ehk põhivapikilp jaotatud ja sellel asetseb väike vapikilp ehk südakilp, millel on perekonnavapp. (Oja 2006)
Joonis 2 Kilbitüübid (Allikas: Vikipeedia 2011)
Heraldikas oli algselt põhivärvidena kasutusel ainult neli värvi: punane, sinine, roheline ja must. Neid nimetatakse heraldilisteks värvideks ehk tinktuurideks. Metallidena olid kasutusel kuld ja hõbe. Järgiti reeglit, et värv ei käi värvi peale ja metall ei käi metalli peale. Vappide neli põhivärvi ja metallid määrasid heraldikakunsti reeglid. (Oja 2006)
Figuurid jaotati heraldilisteks ja mitteheraldilisteks. Heraldiliste figuuride arv on aukartustäratavalt suur ja iga figuuri jaoks oli oma heraldiline termin nii saksa kui ka prantsuse heraldikas. Tavalised ehk mitteheraldilised figuurid jagunesid loomulikeks ehk esemeteks loodusest; kunstlikeks ehk inimese tööga looduteks; fantastilisteks. (Oja 2006)
Vapi ülaosa täiendab turviskiiver ehk kask , mida kujutati nii suletud kui ka avatud visiiriga. Daamid oma vappidel kiivrit üldjuhul ei kasutanud, kuna turviskiivri näol oli tegemist sõjanduse atribuudiga. Kiivreid kaunistati mitmesuguste ehistega, alates sulgedest kuni kõikvõimalike vapil esinevate elementidega. (Oja 2006)
Kilbihoidjaina kasutati ajastule iseloomulikke figuure, esialgu kõige sagedamini lõvisid, leoparde, kotkaid, hobuseid, greife ja ükssarvi, hiljem rüütleid, sõjaväelasi jt inimfiguure (Oja 2006).

VASALLIDE VAPID

Eestis läänistati esimesed külad juba ristisõja ajal. Eesti ala läänimehed pärinesid valdavalt Saksimaalt, Mecklenburgist ja Vestfaalist. Sotsiaalselt päritolult kuulusid nad lihtrüütlite ja ministeriaalide hulka, kes kodumaal läänimeeste hulka ei kuulunud. Eesti kuninga või piiskopi vasallina teenides see staatus osalt muutus; lihtrüütel või ministeriaal oli siin läänimees. (Saare 2006, lk 15)
Väga palju vaieldi, kui suur võiks olla eestlaste osakaal läänimeeste seas. See arv kõikus 2-35% vahel erinevate arvamuste põhjal. Arvati siiski, et läänimeeste tehtud edasiläänistusi saanud allvasallide ja ordualade väikeläänimeeste seas oli eesti päritoluga mehi rohkem.
Vappide hulk Eestis jäi esialgu suhteliselt tagasihoidlikuks, vappi omasid põhiliselt suurmaavaldajad, kes kuulusid hoolimata tiitli puudumisest, kohalike vasallide eliiti. Ainus tiitlilään oli Põhja-Eesti maakondadest moodustatud Eestimaa hertsogkond. Esimeseks Eestimaa hertsogiks oli kuningas Valdemar I sohipoeg Blekingi hertsog Knut, kelle tiitlivapil kujutati ühte lõvi. Kolme leopardiga vappi võib Eestimaaga tihedamalt seostada pärast seda, kui 1271 . aastal võttis endale eestlaste hertsogi tiitli kuningas Erik V. (ibid, lk 16)
14. sajandi esimesel poolel suurenes oluliselt vasallidele kuulunud vapipitserite hulk. Eestimaal vasallide suurenenud privileegidele viitab siinsete vapipitserite oluline kasv. Kui vasallide seast hakati nimetama meeskohtunikke (Mannsgerichter), 14. sajandi esimesel poolel, suurenesid oluliselt ka vasallide privileegid . Senised õigused muutusid suurenenud privileegidega. 13. sajandil uue kuninga troonileasumisel kehtis reegel, et vasallid pidid ühe aasta ja kuue nädala jooksul sõitma Taani tema palge ette, võtmaks uuesti vastu oma lääni, siis Christoffer II pikendas julgeolekukaalutlustel seda tähtaega kolme aastani.
Sel perioodil hoogustus ka uute mõisate rajamine Eestimaal. Eelkõige hoogustus see Harjumaal , kus loeti enne Jüriöö ülestõusu olevat 21 mõisa. Vasallide suuremad õigused tõid kaasa ka kogu Harju-Viru vasalkonna osatähtsuse kasvu. (ibid, lk 16)
Harju-Viru vasallid jagunesid rüütliteks ja kannupoisteks. Rüütel oli täieõiguslik läänimees, kellele kuulus lääni rajatud mõis. Enne rüütliks saamist pidi vasalli poeg mõnda aega teenima kannupoisina teist rüütlit. Täisealiseks saanud kannupoiss löödi rüütliks siis, kui temast pidi saama lääniõiguse pärija. Nii siis ainult vanem poeg. Pärimisõiguseta kannupoiss jäi pärimisõiguseta elu lõpuni, kusjuures ta ei kaotanud teiste vasallide seas seisuslikku võrdsust. Omaette grupi moodustasid veel allvasallid, vasalli teenivad kannupoisid või rüütlid. Üksikud vasallid, kes ajutiselt teenisid Saksa- Rooma keisrit , said temalt ka riigiaadliku tiitli või vähemalt teatud suveräniteeti esitava vapiõiguse. Sellised vasallid olid näiteks Tiesenhusenid ja Ungernid. (Saare 2006, lk 17)
Erinevad teistest olid ordusse astunud rüütlid, kes sageli loobusid pärast mungatõotuse andmist oma perekonnavapist ja võtsid vastu Orduvendade ühise embleemi, mis kujutas musta risti valgel taustal. Kui 1310. aastal andis Saksa- Rooma keiser Heinrich VII Saksa ordu kõrgmeistrile õiguse kasutada oma riigivürsti ametipitsatis keisrikotkast, kujunes ka orduembleem orduvapiks.
Vasallide vapid jagunevad kõnelevateks ja tummadeks. Esimestel viitab vapikujund piktograafiliselt vapiomaniku perekonnanimele, näiteks roosid Rosenite, jalad Footide jne vapil. Perekonnanimi võidi saada päritoluküla (nt Stackelbergid , Ungernid, Buxhövdenid), vasallile kuulunud lääni (nt Dolenid, Yxküllid) või hüüdnime (nt Plater , Scheel) järgi. Esimesel juhul kasutati eesliidet de, von või vom der, teisel juhul gen (sõnast gennente – nimetatud sks k). Tummade vappide pildid viitavad kõikvõimalikele motiividele. Näiteks on siin esindatud jahitrofeed: metskuldi pea, karukäpad, hirv , kits, jäär jms. teise grupi moodustavad mitmesugused esemed. (ibid, lk 18)

AADLIKE VAPID

Eestimaa rüütelkonda kuulunud aadlikud on jaotatud kolme klassi: I klassi kuulusid isikud, kes olid aadlitiitli ja -vapi saanud ning olnud maaga seotud enne 1561. aastat; II klassi kuulusid Rootsi valitsuse ajal (1561–1710) aadlitiitli saanud isikud; III klassi kuulusid Vene valitsusajal kuni 1882. aastani aadlitiitli saanud isikud (Oja 2006).
Liivi sõja (1558-1583) tulemusena kadus Vana- Liivimaa ja ühtlasi siine poliitiline ning kiriklik Korraldus. Esimesena lakkas olemast Tartu piiskopkond , mis juba sõja alguses langes Vene okupatsiooni alla. Samuti läks venelaste valdusesse Virumaa. Liivi sõja tulemusena jaotati Eesti Taani, Poola-Leedu ja Rootsi vahel nii, et Taanile jäi Saaremaa, Poolale Lõuna-Eesti ning Rootsile Põhja- ja Lääne-Eesti. (Saare 2006, lk 61)
Euroopalik vapikultuur eeldas, et mainitud tiitliläänide tulemusena hakatakse kasutama heraldilist tiitlivappi. 1570 . aastasse dateeritud Saaremaa piiskopi ning halduri Magnuse suurel pitseril kujutati mitmete tiitlivappide seas ka Saaremaa ja Tallinna piiskopi ametivappi. Esimeseks oli Püha Johannese kotkas, teiseks kaks ristatud ristisaua. Rootsi-Liivimaa embleemiks kavandasid rootslased juba Liivi sõja ajal Taani vapist inspireeritud sümboli: sinisel kilbil kolm hõbedast leopardest lõvi. Vappi ehtiv hertsogikroon tähistas Johan III Liivimaa eestlaste hertsogi tiitlit. Kolmest lõvist kujunes Eestimaa heraldiline tunnus alates Eestimaa hertsogi tiitli kasutamisest. (Saare 2006, lk 62)
Joonis 3 Taani vapp (Allikas: Vikipeedia 2011)
See Eestimaa heraldiline tunnus sai ka 1923. aastal riigivapi konkursil osalenud kunstnikule motivatsiooniks , kui ta kavandas riigivapi kavandi , mis 19. juunil 1925. aastal Riigikogu poolt kinnitati. Riigikogu abisekretär Leopold Raudkepp mõtestas riigivapi olemuse järgmiselt: esimene lõvi tähendab Lembitu -aegset vabadusvõitlust, teine Jüriöö ülestõusu ja kolmas Vabadussõda. Tammeokstest vanik märkivat Eesti tugevust, püsivust ja vabaduse närtsimata traditsioone.
Joonis 4 Eesti vapp (Allikas: Vikipeedia 2011)
Haldusmuudatused kajastusid ka siinsete mõisnike organisatsioonis, mille tulemusena senised vasalkonnad reorganiseeriti rüütelkondadeks. Kõigepealt tehti seda Saaremaal ja Eestimaal. Saaremaa rüütelkonnast jäid välja Läänemaa mõisnikud, kes liideti Harju-Viru ja Järva vasallidega Eestimaa rüütelkonnaks. Juba 1561. aastal kinnitas Poolale kuulunud aladel kuningas Sigmund II August Liivimaa mõisnike privileegid. 1566 . aastal koostati unioonileping, kuid omaette rüütelkonda siiski veel ei loodud. Lõplikult saab Liivimaa rüütelkonnast rääkida 1647. aastal, mil hakati kokku kutsuma mõisnike maapäevi. (Saare 2006, lk 62)
Sõltumata privileegidest, ei saanud mõisnikest aadlikke. Aadliseisus, seda enam tiitel kaasnes sünnijärgselt (pärusaadel) või siis kuningat teenides (teenisaadel). 17. sajandil seadis keskvõim tiitlite jagamisele rangemad nõuded, kuna aadlite hulk kasvas kontrollimatult.
Baltisaksa suguvõsades järgiti suguvõsa pealiini ja tiitli päris vanem poeg ning nooremad olid sunnitud tiitli välja teenima kuningat teenides.
Eelpool kirjeldatud erisused kajastusid ka vappidel. Pealiini perekonnavapp jäi samaks, so kasutati ajaloolist vapipilti. Nooremate poegade poolt väljateenitud tiitli vabahärra või krahv saamisel võeti enamasti kasutusele uus vapp. Kasutusele võeti mitme vapiväljaga kilp. Ajalooline perekonnavapp oli sellel esitatud põhikilbi veeranditel või südakilbil, ülejäänud osadel kajastati vapiomaniku karjääri, sugulussidemeid jms. Tiitli saamist rõhutasid vapile lisatud tiitliandja, valitseja vapisümbolid.
Lisaks baltisaksa ja valitsevate riikide rahvusaadlile olid Eestis esindatud veel Lääne-Euroopast, eriti Saksamaalt, pärit aadlikest palgasõdurid ja mõisnikud. Paljud neist omasid vappi juba kodumaal. Tänu nendele rikastus siinne vappide valik näidetega saksa, prantsuse ja šoti heraldikast. (Saare 2006, lk 63)
18. sajandi teisel veerandil tekkis taas vajadus korrastada aadelkonna koosseisu, sest mõisate omamise kaudu üritasid mitteaadlikud imbuda aadlike sekka. Aadliseisuse korrastamiseks andis keskvõim siinsetele rüütelkondadele õiguse ise koostada aadlike register . Rüütelkondades moodustati aadlikest matriklikomisjonid, kes vaatasid läbi aadlikuks peetava isiku diplomi . (ibid, lk 64)
Peeter I pani aluse Vene aadlile aastatel 1721-1722. Peeter I algatatud heraldiline tegevus jäi aga lühikeseks, kuna peale tema surma saadeti tema poolt soositud itaalia krahv Franzisco Santi , kelle poolt juhitud vappide osakond kujundas tiitliaadlike vappe, saadeti asumisele Siberisse.
18. ja 19. sajandi sündmused ning heraldiliste traditsioonide muutumine mõjutasid mõnel juhul ka vanade vappide omanikke. Ajaloolise heraldika poole pöörduti tagasi 19. sajandi esimesel poolel, mil Saksamaal algas romantismi ajajärk. Romantism väärtustas taas keskaega ja ühtlasi klassikalist heraldikat. Vappide ajaloolisust tõestasid eelkõige asjaarmastajad -ajaloolased, kes koondusid 1834. aastal Jelgavas asutatud Balti Provintside Genealoogiaseltsi. (ibid, lk 64-65)
KOKKUVÕTE
Heraldika maailm on värvuste ja sümbolite maailm. Sümbolite juured on inimkonna alguses. Märgi lahutumist objektist peetakse tähtsamaiks revolutsiooniks inimeseks kujunemise teel. Orienteeruda märkide maailmas tähendab säilitada side läbikäidud teega. Vapp kõnetab meid märgikeeles, see on universaalne keel. Kui märgikeelt peab igaüks jõudumööda oskama, et osaleda ühiskonnaelus, on vapikeel juba keerulisem, selle mõistmine nõuab teatud eelteadmisi. Teadmiste täpsustudes konkretiseerub ka kontekst. Vapp ei saa alati olla ennast otseselt avav , sõnum on tihti peidetud, mitte üheselt tõlgendatav. Kui vapil on kujutatud näiteks tammepuud või karu, on asi selge – see on kõnelev, omaniku nimele viitav vapp. Labidas vapil võib praegusajal tähendada arheoloogi või kas või hauakaevajat, varematel aegadel aga lihtsalt põllumeest.
Sõdides kasutasid juba muinasrahvad kaitsekilpe, millele maaliti maagilise ja kaitsva tähendusega pilte, kujundeid ja sümboleid. Ristisõdade ja rüütlite ajal 12 sajandi paiku levis kilbimaaling kui isiku tunnus, mis aitas kandjat sõjas ära tunda. Suverääni või valitseja eesõiguseks oli teenekale isikule võitude tunnustamisena anda kandmiseks vapp, millega kaasnes sageli ka aadlitiitel ning mingi maavaldus. Selline traditsioon aitas kaasa isikliku vapi kujunemisele, mida hakati hiljem pärandama. Nii omandas vapp seisusliku tähenduse ja kujunes privileegidega isiku staatuse tunnuseks. Lisaks isiku- ja sugukonnavappidele tekkisid ka valitsejate ja maavapid – nendest kujunesid aja jooksul riigivapid. Valitsejad kinnitasid ka linnadele koos linnaõigustega vapid, mis koos pitsatiga said linna teatud arengutaseme näitajateks.
KASUTATUD ALLIKAD
Saare, T. 2006. Eesti mõisnike vapid. Tallinn: Argo
Oja, T. 2006. Aadlivapid Ajalooarhiivis. http://www.eha.ee/vapid/index.php?act=info&lang=et (20.04.2011)
EMÜ. 2011. Eesti Mõisakoolide Ühendus. http://www.moisaturism.ee/175.html (20.04.2011)
Vikipeedia. 2011. Kilp (heraldika). http://et.wikipedia.org/wiki/Kilp_(heraldika) (20.04.2011)
Vikipeedia. 2011. Taani vapp. http://et.wikipedia.org/wiki/Taani_vapp (20.04.2011)
Vikipeedia. 2011. Eesti vapp. http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_vapp (20.04.2011)