Allikaõpetus (3)

Allikaõpetus :D
Allikaõpetus on ajaloo abiteadus, mis käsitleb ajaloo allikaid , nende liike ja uurimismetoodika üldisemaid seaduspärasusi, selle nurgakiviks on allikakriitika. Allikaõpetus tegeleb algallikatega, mitte juba kokkukirjutatud ajaloo uurimisega.
Allikakriitika arengulugu
Allikakriitika oli tuntud juba antiikajal . Juba Thucydides kasutab allikakriitilisi meetodeid ning allikate kriitilist võrdlemist, sarnaselt käitus ka Tacitus . Renessansiajal kirjutati allikakriitikast traktaate, paljastati võltsinguid. Lorenzo Valla – ‚De falso credita et ementita Constantini Donatione declamatio’ – näitas, et Constantinuse kinkeürik oli pärit VIII, mitte IV sajandist.
Allikakriitika põhikomponendid: allika sisene ja allika väline kriitika ( Veiko B.)
Jean Mabillon – ’De Re Diplomatica’ – vt Aigit ??
Klassikalise allikakriitika väljakujunemise ajaks loetakse 1840.aastaid, mil 1842 – 1849 ilmunud Pierre – Claude François Daunoni ‘Cours d’études historiques’ esimeses köites esitatakse nii ajalooallikate klassifikatsioon kui ka kirjeldatakse allikakriitika meetodeid.
Saksa kultuuriruumis on oluline juut Ernst Bernheimi tööl ‘Einleitung in die Geschichtwissenschaft’.
Uute suundadega allikakriitikas oli seotud britt Robin George Collingwood – ‚The Idea of History’. Ta oli nii filosoof , ajaloolane kui ka arheoloog , seetõttu on tema allikate käsitlus väga avar.
Marc Bloch – iga hinnang annab meile kahesugust teavet: iseloomustatava objekti kohta ning hindaja enda kohta.
Eestlastest kirjutas hea allikaõpetuse õpiku G.P. Saar.
Allikakriitikas tuleb arvestada (meetodid äkki?):

• Murdepunktid muudavad mälu – suulise mälu edasikandumine raskendatud
  
• Kollektiivne mälu on dünaamiline – sõnumit mõistetakse läbi oma aja prisma
  
• Enese- ja kollektiivne identiteet allikates ja mälus: mina olen normaalne, teised on hälbega; mustatakse naabreid
  
• Allikates on peidus kirjapanejate suhtumine
  
• Interdistsiplinaarsus kultuuripildi avamisel
  
• Mida suurem on ajavahe sündmuse ja teda fikseerivate andmete vahel, seda kriitilisem tuleb olla
  

Allikaid peab kasutama komplektselt, erinevate allikate teabe ühendamisel võib leida uut sünergiat.
LOODUS – ja TÄPPISTEADUSED ?????
Kirjalikud allikad
ÜRIK – keskajast või varauusajast pärinev kindlate vorminõuete järgi vormistatud õigusliku sisuga üksikisikule, korporatsioonile mitmesuguseid õigusi või eesõigusi andev dokument. Neid on palju võltsitud.
KROONIKA – varasema ajaloo, samuti kohaajaloo allika tähtis liik, nt Hendriku Liivimaa kroonika, Kelchi Liivimaa kroonika (selle saatesõna loed läbi!!). Allikakriitika ülesandeks on välja selgitada, millistelt autoritelt või allikatest osad pärinevad ning määrata erinevate variantide (väljaannete) genealoogiline side, et saada teada paranduste kronoloogia. (Tihtipeale on kroonikad suures osas laenatud teistelt autoritelt ja algallikatest)
SEADUSED – kapitulaarid , ukaasid, kindralkuberneride ja kuberneride patendid , riigiasutuste instruktsioonid on olulisimaks õigusajaloo allikaks. Arhiivist pole vaja otsida seaduse käsikirjalist teksti, algallikaks on ka seaduse publikatsioon (nt Riigi Teatajas). Allikad näitavad ainult seaduse teooriat, mitte praktikat.
INSTRUKTSIOONID – allikakriitika mõttes olulisim dokumentide liik, sest määratles täpselt, kuidas tuli andmeid koguda, töödelda, millised vead ja üldistused olid lubatud, millised keelatud. Instruktsioonid on vaja üles otsida, muidu on uurimus vigu täis .
HALDUSDOKUMENDID – valitsus- ja teiste asutuste dokumendid : kirjavahetus , load ja muu; haldusajaloo keskne allikas.
FISKAALDOKUMENDID – maksude kehtestamiseks läbiviidud revisjonide protokollid , vakuraamatud; agraar -, asustus-, koormiste-, rahvastiku- ja kohaajaloo allikad. Ei tohi unustada, et koostaja huviks oli maksualuse maa või inimeste kindlaksmääramine, mitte asustus- või rahvastikuajaloo allika koostamine; asustuspilti ei tohi kriitikata vaadata.
MAJANDUSTEGEVUST KAJASTAV DOKUMENTATSIOON – massiline ja tagasihoidlikku kasutamist leidnud allikate liik, arve- ja kassaraamatud, kviitungid jms, mõisates aida-, karja- ja ehituse kassaraamatud. Majandusdokumentatsiooni võrdlused statistikaga võimaldavad leida vigu statistikas. Katastrikaardid – kõik on sinna peale kantud !!Oluline allikaid kompleksselt kasutada, kartograafilise materjali kasutamine eeldab instruktsioonide ja koodide tundmist.
STATISTIKA – täiesti omaette teadus, Vene statistika on väga korrast ära, eriti 19.sajandil. Statistilisi andmeid on vaja algallikatega võrrelda ja kontrollida.
KIRIKLIKUD DOKUMENDID – kirikukroonikad , meetrikaraamatud, visitatsiooni-kontrollid, jutluste tekstid; tähtsaimad genealoogia , isikuajaloo ja ajaloolise toponüümika allikad. Meetrikaraamatutest saab kontrollida hingeloendite andmeid. Kirikukroonikas on kirjas ka aasta tähtsündmused, võimalik dateerida rahvajuttudes kajastatud sündmusi ja tegelasi.
KOHTUTE MATERJALID – protokollid, kohtuotsused , tunnistajate ütlused, testamendid sisaldavad palju olme ja mentaliteedi ajalugu. Seaduse praktika (allikakriitika vahend seaduse teooriale ), kus on kajastatud palju ka talurahva ajalugu. Kohtuprotsessis pole kirjas norm, vaid sellest hälbimine.
ERAKIRJAD, PÄEVIKUD – põnev ja keskne ajalooallikas – sündmuste kirjeldused koos isikliku suhtumisega, kirjade puhul on tihti tsensuuriprobleem!!
MEMUAARID, AUTOBIOGRAAFIAD – ajalise intervalliga ja mitte nii usaldatavad kui kirjad ja päevikud. Võrreldes päevikut ja biograafiat leiame olulisi erinevusi; surmajärgsed ja läbiredigeeritud memuaaridesse tuleb eriti kriitiliselt suhtuda , on vaja arvestada ka toimetaja arvamusega asjast .
SUULINE AJALUGU- omaette teemavaldkond; sekundaarne teave ja intervjueeritav võib rääkida juttu , mida arvab kuulajat kuulda tahtvat . Usaldusväärseim on väljatrükitud ja allkirjastatud intervjuu .
AJALEHED & TRÜKISED – massilised, ka kohaajaloo allikad, probleemiks fragmentaarsus ja toimetamine ning ka pealesurutud maailmavaade. Ei tohi lahutada teavet teabekandjast, sest ajalehe vaadete taust läheb kaduma.
BIOGRAAFILISED MATERJALID – trükitud teatmikud , nekroloogid, autasude lehed, teenistuslehed, vanglatoimikud. Kuna kõik vähegi aktiivsemad said tsaarilt mõne ordeni , niisama tublid ja aktiivsed olid kirjas muudes nekroloogides ja vangitoimikutes on pätid, kujutavad need materjalid suurt isikuandmete kogu, nendest leitavatesse hinnangutesse tuleb suhtuda see-eest etteaatlikult.
Vesimärgid
Vesimärkide uurimine on seotud paleograafiaga, hea oleks neid uurida koos dokumendiga. Uurimisel aitavad kaasa sfragistika ja heraldika , mis aitab vappide arengu põhjal filigraane dateerida.
Uuritakse ka paberi koostist, vesimärgid aitavad analüüsida paberi vanust ja päritolupaika.
Probleemid:

• Vesimärkide leidmine & identifitseerimine
  
• Dünaamika ja variantide paljusus
  

Ühes veskis kasutati ka mitut raami (erinevad jooned) või erinevaid märke, vahel kasutasid erinevad veskid sarnaseid märke ning vahel on aegrida katkestatud. Leidub ka hulkuvaid vesimärke, mis dateerimisel üldse ei aita.
Vesimärkide perekonnad ???
Suuline ajalugu, visuaalsed allikad, artefaktid.
Visuaalne allikas koosneb kahest osast: kujutisest ning legendist, suur osa kodudes leiduvast fotomaterjalist on vajalike legendideta. Fotod on tehniliselt üpriski hästi dateeritavad.
Artefaktide dateerimisega võib tulla raskusi – nt võltsvaremed Taali mõisa pargis . Suulistest allikatest oli juba juttu – ‚soovitu ära aimata püüdmine’  Suuline mälu võib katastroofide jooksul hävida – inimesed surevad ja mälu ka.
Ajaloodokumentide mõistmine
Üks ja sama allikas võib põlvkondade vältel ‚uueneda’. Iga uue põlvkonna ajaloolased võivad samast allikast välja lugeda niisugust teavet, mida eelnevad ei ole suutnud märgata või on pidanud ebaoluliseks
Faktid ja kategooriad suulises ajaloos??
Ajaloolise kogemus ‚üleloomulikus’ vormis??
Arheograafia
Arheograafia on ajaloo abuteadus, mis uurib kirjalike ajalooallikate trükis avaldamist, publitseerimise korraldust, põhimõtteid ja meetodeid; see on tihedalt seotud diplomaatika , paleograafia ja ajaloolise kronoloogiaga.
Arheograafia kui teadus sündis 17. sajandil. Kujunes kaks koolkonda :

• Mauristid – benediktiinlased (keskus St. Germain des Prés), kelle kongregatsioon asutati 1618. Idee oli pöörduda tagasi karmi korra juurde; publitseerisid prantsuse kirjandusajalugu, erinevate provintside ajalugu ning mõningaid legende.
  
• Bollandistid – jesuiitide õpetatud kongregatsioon (keskus Antwerpenis), kes publitseerisid aastast 1643 kuude kaupa pühakute elulugusid sarjas ‚ Acta sanctorum’
  

1675 väitis bollandist Papenbroeck, et mauristid publitseerisid võltsinguid, sellele vastuseks avaldas Jean Mabillon teose ,De re diplomatica’, milles ta seletas, kuidas määrata dokumentide autentsust ja päritolu.
Saksamaal hakati ajalugu uurima pärast Napoleoni sõdu, loodi Saksa Vanema Ajaloo Selts - MGH (Monumenta Germaniae Historica) seerias avaldati keskaegseid dokumente. Nende keskus asus Münchenis ning lisaks allikatele publitseeriti kirju ning traktaate.
MGH juurutatud tähtsamad seisukohad teaduslikus allikapublikatsioonis:

• Publitseerimisel peab säilitama dokumendi terviklikkuse
  
• Publitseerimisel tuleb tugineda kogu olemasolevale käsikirjalisele pärandile (originaali puudumisel ja ka olemasolul arvestada kõiki koopiaid )
  
• Publikatsiooni lahutamatuks osaks on kommentaarid ja viited 
  

Baltisaksa väljaanded 19.sajandil:

• Monumentae Livoniae Antiquae (Napiersky, Paucker); 5 köidet, vanemad kroonikad; 1835 – 47
  
• Scriptorus Rerum Livonicarum (Napiersky); balti ajaloo allikad; Hendriku kroonika tõlge saksa keelde; 1848 – 53
  
• Archiv für die Gaschichte (Napiersky, Paucker, Bunge )
  
• Est- und Livländische Brieflade (Bunge, Pabst, R. von Toll ); palju mõisnike erakogudest; 1856 – 85
  
• Quellen (C. Schirren); Stockholmi arhiivist; 1861 – 81
  
• Neue Quellen (C. Schirren); Kopenhaageni arhiivist; 1883 – 85
  
• LUB (Bunge ja teised mehed) 1853 – 1914
  

Eestikeelseid publikatsioone avaldati vabariigi ajal. 1881 – 83 tõlgiti küll Hendriku Liivimaa kroonika, kuid see polnud päris teaduslik. 1920 – 21 ilmus K. Leetbergi tõlkes Russowi kroonika ilma viidete ja kommentaarideta. Ajalooline ajakiri publitseeris üksikuid dokumente, hiljem ka retsensioone. Publitseeriti Linnaarhiivi juures.
1923 ilmus , Eestimaised palved Kullamaalt’, milles sisaldub 1517. aasta J.Kiivelti katekismus , mis sisaldas Pater Nosterit, Credot ja Ave Mariat.
Seejärel ilmus Paul Johannseni publikatsioon , Liber Census Daniae’ – ‚Taani hindamisraamat’ Allikate populariseerimisesk kasutati lugemikke, nt H.Kruusi ‚Ajalooallikate lugemik’. Keskarhiivis publitseeriti maarevisjonide dokumente, nõukogude aja materjal oli selektiivne ning viideteta, seevastu kroonikaid publitseeriti hästi (nt Sulev Vahtre ‚Liivimaa noorem riimkroonika ’). J.Renner ‚Liivimaa ajalugu 1556 -1561’.
Enamasti publitseeritakse XX sajandi allikaid. Arengusuunaks on elektrooniline andmebaas .
Vanemad eestikeelsed tekstid periodiseeruvad nii:

• 16.-17. saj tekstid – Georg Mülleri (Russowi ametijärglane) tekstid, Heinrich Stahl – esimesed eesti keele reeglid; Urvaste ja Kullamaa pastori vastne testament .
  
• 18.sajand – Anton Thor Helle 1739. aastal põhjaeesti murrakus välja antud piibel .
  
• 19.sajandi I pool – J.H. Rosenplänter; trükiti lisaks usutekstidele aabitsaid, lugemikke, kalendreid, õigustekste, mis üheskoos arendasid eesti keelt. Üks keele parandajatest oli Rosenplänter, Pärnu pastor – keelt tuleb õppida rahva suust, tuleb uurida murdeid, kui sõnu väheks jääb, peab neid laenama soome keelest. Ta pidas päevaraamatut, tegi eestikeelseid sissekandeid, seal oli ka reisikiri , lähtus osaliselt saksa keele kirjakeelest. O.W. Masing leiutas õ-tähe ning leidis, et põhjaeesti purre peab jääma kirjakeele aluseks.
  
• Rahvusliku kirjakeele periood – seostub Kreutzwaldi ja ‚ Kalevipojaga ’; K.A. Hermanni esimene eesti keele grammatikaraamat , ta tõi kasutusele üle 100 sõna, nt sünnipäev, salakuulaja.
  
• XX sajand, keeleuuenduste periood – esile kerkib palju andekaid keelemehi J.Aavik, J.Mägiste, J.Jõgever. 1918 anti välja ‚Eesti keele õigekeelsuse sõnaraamat’ , kus vastandusid keeleuuendajad ning nende vastased (A.Saareste, J.V. Veski ). Keeleuuendajad kaotasid 
  

Publikatsioonide liigid:

• Temaatiline publikatsioon – koostatakse antud teema kohta erinevat liiki dokumentide põhjal, mis asuvad erinevates fondides, arhiivides.
  
• Nominaalse tunnuse (üht liiki dokumentide) alusel koostatud publikatsioonid, nt otsused, protokollid
  
• Fondipõhine publikatsioon – dokumendid avatakse järjest, fondide kaupa
  

Publikatsioonide vormid (kuidas publitseerida):

• Seeriaväljaanne – koosneb mitmetest kogumikest, kus dokumendid esitatud pikema ajavahemiku või piirkonna kohta, nt LUB, Brieflade
  
• Üksikud kogumikud – haarab suurt hulka dokumente, jõukohane ka väiksemale kollektiivile
  
• Üksikdokumendid – enamasti publitseeritakse ajakirjanduses, monograafiate lisadena.
  

Eestikeelsete tekstide publitseerimise printsiibid sõltuvalt eesmärgist:

• Keeleajaloo näitlikud materjalid – ei muudeta midagi
  
• Dokumentide sisu avaldamine – riskitakse kaotada murdeomapära ning normaliseeritakse kogu tekst tänapäeva ortograafiareeglite järgi
  
• Sisu, vormi ja kohalike eripärade esitamine – lisaks sõnavarale säilitatakse ka murde ja grammatika eripärad
  

Tõs - Tõstamaa
Urv - Urvaste
Vai - Vaivara
Var - Varbla
Vig - Vigala
Vas - Vastseliina
Vi - Virumaa
Vil - Viljandi
VJg - Viru-Jaagupi
Vl - Viljandimaa
Vll - Valjala
Vln - Viljandi (linn)
VMr - Väike-Maarja
VNg - Viru- Nigula
Vru - Võru (linn)
Võ - Võrumaa
Võn - Võnnu
Vän - Vändra
Äks - Äksi
Pä - Pärnumaa
Pär - Pärnu
Pöi - Pöide
Rak - Rakvere
Ran - Rannu
Rap - Rapla
Rei - Reigi
Rid - Ridala
Ris - Risti
Rkv - Rakvere (linn)
Rõn - Rõngu
Rõu - Rõuge
Räp - Räpina
Sa - Saaremaa
Saa - Saarde
San - Sangaste
Se - Setumaa
Sim - Simuna
SJn - Suure-Jaani
Ta - Tartumaa
Tln - Tallinn
TMr - Tartu-Maarja
Tor - Tori
Trm - Torma
Trt - Tartu (linn)
Trv - Tarvastu
LNg - Lääne-Nigula
Lä - Läänemaa
Lüg - Lüganuse
Mar - Martna
Mih - Mihkli
MMg - Maarja-Magdaleena
Muh - Muhu
Mus - Mustjala
Nis - Nissi
Noa - Noarootsi
Nrv - Narva (linn)
Nõo - Nõo
Ote - Otepää
Pai - Paide
Pal - Palamuse
Pee - Peetri
Pha - Püha
Phl - Pühalepa
Pil - Pilistvere
PJg - Pärnu-Jaagupi
Plt - Põltsamaa
Plv- Põlva
Prn - Pärnu (linn)
Pst - Paistu
Puh - Puhja
Jür - Jüri
Kaa - Kaarma
Kad - Kadrina
Kam - Kambja
Kan - Kanepi
Kei - Keila
Khn - Kihnu
Kih- Kihelkonna
Kir - Kirbla
KJa - Kolga -Jaani
Kod - Kodavere
Koe - Koeru
Kos - Kose
Kre - Kuressaare (linn)
Krj - Karja
Krk - Karksi
Krl - Karula
Kse - Karuse
Ksi - Kursi
Kul - Kullamaa
Kuu - Kuusalu
Kõp - Kõpu
Käi - Käina
Kär - Kärla
Lai - Laiuse
Lih - Lihula
Amb - Ambla
Ann - Anna
Ans - Anseküla
Aud - Audru
Emm - Emmaste
Ha - Harjumaa
Hag - Hageri
Han - Hanila
Har - Hargla
Hel - Helme
Hi - Hiiumaa
HJn - Harju-Jaani
Hlj - Haljala
Hls - Halliste
HMd - Harju- Madise
Hps - Haapsalu (linn)
Hää - Häädemeeste
Iis - Iisaku
Jaa - Jaani
JJn - Järva-Jaani
JMd - Järva-Madise
Juu - Juuru
Jõe - Jõelähtme
Jõh - Jõhvi
Jä - Järvamaa
Jäm - Jämaja
.
Puud: diplomaatika.
Genealoogia
Sugukonnateadus. Ajaloo abiteadus, mis uurib sugukondade, perekondade , üksikisikute põlvnemist ja sugulussuhteid. Tulemused esitatakse tavaliselt tabelite või nimistutena. Ülenev liin lähtub järglasest ja annab tabelis tema eellased (kõugud), alaneva liini tabel lähtub esivanemast, varem elanud isikust või abielupaarist ja esitab selle järglased.
Alaneva liini tabelite eriliik - tüve- ehk sugupuu : graafiliselt kujutatakse kasvav puu, mille tüvi tähistab ürgisa, üha hargnev oksastik järglasi.
Genealoogia aitab selgitada varanduslikke, sotsiaalseid, poliitilisi suhteid, seotud eriti heraldikaga.
Valitsejate põlvnemislugusid, mis põimusid mütoloogiaga, koostati juba Vana- Idamaade ja Antiikajal. Palju tähelepanu piiblitegelaste põlvnemise seletamisele. Praktiline tähtsus keskajal, kui riikide suhted sõltusid suuresti valitsejate sugullussidemetest. Teaduseks hakkas kujunema 17.-18. sajandil Pr, ingl, saks, ülikoolides hakati õpetama 18. saj. lõpus. Esimene õpik 1788 J. C. Gatterer ( 1727 -99).
Kõrgaeg 19. saj.
1897 Vene Genealoogia Selts
1907 Baltimaade Genealoogia selts Riias, 1911 selle Eestimaa osakond Tallinnas.
Baltimail Baltisaksalste seas väga populaarne , esimene suurem eestlaste kohta käiv uurimus 1907 Martin Lipu "Masingite suguvõsa"
1931 -40 Eesti Eugeenika ja Genealoogia Selts + Eesti Sugukondade Uurimise Büroo
Suured materjalikogud:
Törne arhiiv, Em rtlk matriklikomisjoni kogud jms.
Toponüümika ja onomastika
Onomastika (