11.klass kirjandus (2)

Kirjandus 2: Realism maailmakirjanduses 19. sajandi II poolel ja 20. sajandi algul
DRAAMA
Realism näitekirjanduses. August Strindberg (1849 – 1912)
Realism jõudis näitekirjandusse hiljem kui teistesse kirjandusliikidesse. Teatrid sõltusid rikkast kodanlikust publikust ning pidid selle maitsega arvestama. Levinud olid lõbustusteatrid, kus etendati operette, melodraamasid ja komöödiaid.
Rahvusliku ärkamisajaga kaasnes ka rahvusliku teatri loomine. Teater muutus uute ideede ja ühiskondliku võitluse tribüüniks. Eriti jõuline oli see Skandinaaviamaades. 19. sajandi keskpaiku tõusis kirjanduses juhtivale kohale Norra, mis tol ajal kuulus Rootsi kuningriigi koosseisu. Rahvusliku iseseisvumise mõjul loodi oma kultuuriasutusi, võitlus innustas kirjanikke, kellest nn suur nelik – Henrik Ibsen , B. Bjørnson ( 1832 – 1910 ), J. Lie (1833 – 1908) ja A. Kielland (1849 – 1096 ) tegi norra kirjanduse maailmakuulsaks.
Rootsi näitekirjanduse tegi maailmakuulsaks August Strindberg (1849 – 1912), kelle loomingusse kuulub umbes 60 draamateost. Läbimurde rootsi kirjandusse tõi reformatsiooniajastu sündmusi käsitlev realistlikus laadis ajaloodraama „Meister Olof“ (1872). See oli esimene lavateos, mis käsitles Rootsi ajalugu, sündmusi 16. sajandil. Paljud tema draamad kujutavad kodanliku ühiskonna varjatud külgi, pahelisi instinkte, hukatuslikke kirgi, perekonnas valitsevat usaldamatust ja vihkamist. Armastust käsitleb Strindberg kui mehe ja naise võitlust ülemvõimu pärast, mistõttu tema abieludraamad lõpevad enamasti traagiliselt. Neist tuntumad on „Isa“ ja „ Surmatants “. Strindbergi abielud ebaõnnestusid. Esimese abielu lahutusega kaotas ta hooldusõiguse oma neljale lapsele, teise purunemisele järgnes sügav vaimne kriis, viimane abielu ärgitas looma „ Surmatantsu “. Seda teost võikski pidada autori perekonnatragöödia tipuks. Abikaasad Alice ja Edgar elavad väiksel Rootsi saare, ei käi läbi kellegagi, nende kooselu on tõeline surmatants, mis saab lõppeda ainult surmaga. Siin leiab kergesti paralleeli autoriga – meeleheitehoogude ajal tundus ka Strindbergile, et ta on kõigi poolt hüljatud. Draamas „Isa“ on peategelasteks mees ja naine, kaks vastandlikku poolt, kes on muutnud perekonna võitlusareeniks. Selles naturalistlikus psühholoogilises näidendis saavutab triumfi naine. Eelmistele lähedane on aadlineiu ja toapoisi armastust kujutav „ Preili Julie “, mille alapealkirjaks on „naturalistlik kurbmäng“. Ka selles teoses on kirjaniku eesmärgiks tegelaste sügav analüüs. Parunipreili Julie on kogu näidendi ideestiku ja mõtte kandja. Julie andub jaaniööl teener Jeanile. Seda situatsiooni põhjendab autor nii pärilike omaduste kui ka iseloomuga . Preili on vana sõjaväeaadli järeltulijana pärinud isalt türanliku valitsejavaistu, emalt meela tundevabaduse. Jäänud kriisiolukorras üksi, on preili enesetapp vältimatu lõpplahendus.
Oma draamades uurib Strindberg mõistuse hälbeid. Ta ei häbimärgista mitte niivõrd ühiskondlikke, kuivõrd inimeste endi põhilisi pahesid. Strindbergi näidendid juhatasid sisse uue, novaatorliku draama sünni Euroopas. Neis põimusid kunstitervikuks naturalismi dramaturgilised põhimõtted ning autori enda psühholoogiakontseptsioonid.
Henrik Ibsen (1828 – 1906)
H. Ibsen sündis Lõuna- Norra rannalinnas Skienis kaupmehe peres. Kuni 15. eluaastani õppis kodulinnas, kuid pärast isa pankrotistumist tuli hakata ise leiba teenima . Alustanud Grimstadis apteekriõpilasena, jätkas iseseisvalt õpinguid, et pääseda ülikooli. Aja jooksul mõistis, et ta tõeline kutsumus on dramaturgia . 1850. aastal asus Ibsen tööle lavastajana, et teatrielu põhjalikumalt tundma õppida. Aastatel 1851-1857 töötas ta Bergenis Norra esimese rahvusliku teatri juhina , seejärel 1857-1862 Oslos Norra Teatri direktorina. See oli raskeim aeg kirjaniku elus, mil tuli taluda puudust, olla tunnustuseta. Kibestunud Ibsen sai lõpuks 1864. aastal riigilt kirjaniku-stipendiumi, mis võimaldas tal perega asuda elama Lääne-Euroopasse. Ta leidis tõelise loomerahu Itaalias, kus valmisid tippteosed.
Ibseni loomingu mõistmiseks on kasulik tunda teda inimesena . Juba lapsena oli ta üsna endassesulgunud. Ibsen võttis kõike raskelt ja tõsiselt, isegi nalja . Ta teostes on irooniat ja satiiri , kuid mitte huumorit. Kirjanikku solvas, et riik teda ei tunnustanud. Sügav õiglustunne ja terav kriitiline meel viisid ta vastuollu valitseva kodanlusega, mis omakorda tingis Ibseni vabatahtliku pagenduse 26 aastaks. Peale Itaalia elas ja töötas ta ka Saksamaal. Kodumaale naasis 1891. aastal, kuid insult tegi ta 1900. aastal loomevõimetuks.
Ibseni varasem looming on rahvusromantika mõjudega. Varasemad näidendid „Kangelaskalm“, Østråti emand Inger“ (1854), „Helgelandi sõdalased“ (1854), „Võitlus trooni pärast“ (1864) olid kirjutatud Skandinaavia ajaloo ja muistsete saagade põhjal. Kõigus nimetatud teostes satub tugev üksikindiviid vastuollu iseenda ja teistega ning lõpetab traagiliselt. Kirjanikku köitis ajalooline draama. Ta oli arvamusel, et ajaloolised teosed peavad kajastama ajastu vaimu. Suurt dramaturgi ja psühholoogi huvitas juba tollal inimese tegusid ajendav ja samades tegudes avalduv hingeelu.
Ibseni arvates oli näitekirjaniku ülesanne kujutada ajastu vaimulaadi ja mõtteviisi. Dramaturgi ülesanne ei ole seletada näidendi tekstis seda, milline on tema kasutatud kujundite tähendus. Sümbolid peavad olema varjatud, et vaataja hakkaks näidendi üle mõtlema ja muutuks seeläbi dramaturgi kaasautoriks. Ibseni uuenduslikud põhimõtted mõjutasid draama arengut tervikuna . See polnud enam lihtsalt meelelahutus, vaid tõsine žanr, mis nõudis kaasamõtlemist.
Üleminekuperioodi draamad olid filosoofilist laadi teosed, tugevate folkloorisugemete, võimaste looduspiltide ning võltsillusioonide käes heitleva kangelasega. 1860. aastate lõpul hakkas Ibsen oma draamades üha enam kujutama üksikisiku ja ühiskonna suhteid. Kaasaja ainestiku käsitlust alustab kirjanik värssdraamadega „ Brand “ (1864) ja „ Peer Gynt “ (1866). Mõlemad teosed käsitlevad isiksuse ja ühiskonna vahekordi, inimese olemasolu mõtet ja kohustusi teiste inimeste vastu. Draamas „Brand“ on peategelane pastor Brand, kes tahab 19. sajandi Norras kasvatada inimesi, kes ei tunneks silmakirjalikkust ega kasuahnust. Brand on terviklik karakter . Ta on otsustanud ühiskonda parandada, inimesi moraalselt täiustada. Tema põhimõte on: ole see, kes sa oled. Ibsen uskus, et igas inimeses peituvad headuse alged. Tee, mille Brand valib, on karm. Kohusele iseenda ees toob ta ohvriks oma tunded, kogu elu. „Kas kõik või mitte midagi,“ kuulutab Brand. Kes on otsustanud isiksuseks saada, sellelt nõutakse „kõike“. Ta ise annab endast kõik, ehkki elab kaotusi raskelt üle. Oma veendumustes ei tunnista ta mingeid järelandmisi ja on pigem valmis laskma kõigel hukkuda kui oma ideedest taganema. Pastori arvates võib igaüks isiksuseks saada. Inimesed usuvad temasse. Ibsen näeb paremini kui tema teose peategelane, et kõik inimesed ei saa olla elu edasiviijad. Brand hukkub, surres mõistab ta, et tema valitud tee oli väär. Brand on romantiline tegelane, kes astub vastu kogu maailmale ja jääb lõpuks täiesti üksi, sest kogu tema võitlus oli olnud individualistlik.
Järgmine teos on maailmakirjanduse üks poeetilisemaid ja kütkestavamaid draamasid – „Peer Gynt“, kus segi on lõbusus, sümbolism ja traagika . Peer Gynt on Brandi täielik vastand : kergemeelne, tahtejõuetu egoist , kelkija ja fantaseerija , kes rändab seigeldes läbi kogu maailma. Ta ei tee kellelegi head ega saavuta ka ise midagi. Peeri elu eesmärk on „olla tema ise“. Ibseni loomingu eesmärgiks on tugeva, tahtejõulise, ühiskonnale vajaliku inimese otsingud. Peer on sellise inimese antipood, sest mitte kunagi ei jää ta iseendaks, tal polegi oma ideaali . Arutu kiitlemine on ta nõrkuse tunnuseks. Peeri elu koosneb vaid kompromissidest ja alistumistest, temasse on koondatud kogu inimlik nõrkus. Näidendi kangelase läbi häbimärgistab Ibsen ühiskonna neid jooni, mille vastu ta alati on võidelnud.
Peer Gynt ei oodanud ega igatsenud kedagi. Kogu elu, alates seiklusest Ingridiga, oli pidev nautlemine ja küllastumiste rida, mis hinge nüristas. Gyntilik egoism, tema sisemine portree peegeldas Peeri iseendaga rahulolemist. Ei ole tal kaastunnet ega mõistmist emale, ta meeleheitele ja üksindustundele, ei valuta ta südant neidude võrgutamise ega eluajaks ootama jäetud armastava Solvejgi pärast. Inimesele omane vastutustunne on Peer Gynti jaoks tundmatu.
Mõlemas draamas mõistab Ibsen hukka individualismi, mille äärmusi kehastavad Brand ja Peer Gynt. Kui esimene surub oma isiksust teistele peale, jäädes kõikjal alati iseendaks, siis teine on alati iseendaga rahul ega hooli kellestki. Brandi-taoline üksikvõitleja jääb aga sellele vaatamata Ibseni lemmikkangelaseks ka edaspidi.
Suutmata lahendada üksikisiku ja ühiskonna probleemi abstraktse filosofeerimise kaudu, jõuab Ibsen oma loomingu kõrgperioodi, hakates kaasaja elu kujutama konkreetsete ja ajalooliselt tõepäraste karakterite ja saatuste kaudu. See on nn ühiskonnadraamade periood, kuhu kuuluvad Ibseni tippteosed. See on kriitilise realismi teatrisse jõudmise aeg. Ibsen teravapilgulise vaatlejana oskas kaasaegsest Norra elust leida probleeme, karaktereid, konflikte ning panna nad laval tõepoolest elama.
Draamas „Seltskonna toed “ (1887) on peategelane konsul Bernick, sunnitud nooruses vanematelt päritud äri päästmiseks hülgama kõik oma moraalsed põhimõtted. Ta loobub armastatud naisest ja abiellub rikkaga, oma sõbra tembeldab vargaks, kui nende firmal on rahalised raskused jne. Saanud oma linnakeses lugupeetud isikuks , ähvardab tõe ilmsikstulek teda häbistada. Bernick tunnistab avalikult oma eksimusi. See annab Ibsenile võimaluse edasi anda olulised sõnad, mis kujunevad ka tema järgnevate teoste ideeks : Tõe vaim ja vabaduse vaim – need on ühiskonna toed.
Järgmine näidend „Nukumaja“ valmis 1879 . aastal, mida võib nimetada Euroopa kaasaja draama sünniaastaks. „Nukumaja“ on psühholoogilis-sotsiaalne draama, mis käsitleb abielu ja naise seisundit kodanlikus ühiskonnas. Draama tekitas palju pahameelt. „Nukumajas“ käsitletakse naise õigusetut olukorda kodanlikus ühiskonnas, perekonnas. Noor abielunaine Nora tõstab mässu ühiskonna vastu, kes keeldub talle inimväärikat elu võimaldama. Nora ei taha nukumajas nukuks olla. Näidendi pealkiri on sümboolne, see viitab tõsiste suhete puudumisele inimeste vahel, sellele, et unustatakse kõige olulisem: inimese isiksus ja tema sisemine väärikus. Oma idee tõestuseks valib Ibsen pealtnäha õnneliku abielu, armastavad abikaasad, kuid ühiskond purustab ka selle abielu. Naise perekonnast lahkumist peeti tol ajal skandaalseks. Ometi Nora lahkub , et alustada tõelist, inimväärset elu.
Ibsen järgmise draama „Kummitused“ (1882) on kirjutatud vastukaaluks süüdistustele, mis tabasid ta eelmist näidendit. Selles teoses on kirja pandud proua Alvingu draama, kes kõigest hoolimata on jäänud truuks oma abielukohustustele ja varjanud oma mehe koletuslikke tegusid oma poja Osvaldi eest, kes kannatab isalt päritud haiguse käes. Mineviku kummitused mürgitavad nii ema kui poja elu. Selles teoses ründab kirjanik ägedalt kiriklikku moraali, ent keskseks jäävad ikkagi abielu- ja moraaliprobleemid.
„Rahva vaenlane “ (1882) on Ibseni kõige jõulisemaid draamasid. Peategelase doktor Stockmani karakter ja saatus sarnaneb mitmeti Brandiga. Peategelast kujutatakse võitluses ühiskonna vastu. Väikese kuurortlinna arst avastab, et vesi on saastatud . Tervise asemel saavad patsiendid sellest uusi haigusi. Ausa inimesena otsustab ta täita oma kohust ning teatab avastusest linnarahvale, kes kuulutab ta „rahva sõbraks“. Linnavalitsust huvitab aga kasum ning veevärk otsustatakse ümber ehitada linnaelanike kulul. Kogu linn nakatus vihast tõe ja selle avaldaja dr. Stockmani vastu.
Suure draamakirjaniku loomingus hakkasid ilmnema üha tugevamad sümbolismi mõjud. Tema viimaste teoste raskuspunkt kandus sotsiaalsetelt konfliktidelt rohkem inimese siseelu vaatlustesse. Äärmiselt keerulise, piinatud ning lõhestatud karakterite kujutamisega kaasneb rohke sümboolika, mis lubab Ibsenis näha sümbolistliku draama esindajat. Sügav humanism , suurte ideaalide vastandamine väikekodanlikule piiratusele, tõe ja õiguse nõudmine iseloomustab ka Ibseni viimase loominguperioodi draamasid: „Metspart“ (1884), „Rosmersholm“ ( 1886 ), „Naine merelt “ (1888), „ Hedda Gabler“ (1890), „Ehtusmeister Solnes“ (1892), „Väike Eyolf“ (1894) ja luigelauluks jäänud näidendit „Kui me, surnud, ärkame“ (1899).
1900. aastal tabas kirjanikku insult, Henrik Ibsen, maailma rikkaima ja isikupärasema loominguga draamakirjanik, suri 1906. aastal Oslos. Lääne-Euroopa uue draama kujunemine on seotud Henrik Ibseni loominguga.
Ibsen ei olnud mitte üksnes kunstnik-ühiskonnakriitik, vaid ka teatrireformaator. Oma teatrikogemused sai ta Bergeni ja Oslo teatrites kunstilise juhina töötades ning oma Itaalia ja Saksamaa reisidel sealseid teatreid põhjalikult tundma õppides. Selliste kogemustega mõjutas ta tohutult mitte ainult oma aja draamat , vaid ka näite- ja lavastamsikunsti. Ta kõrvaldas monoloogi , tegi tegelaste kõne erakordselt lihtsaks, kuid täpseks ja mitmekülgseks, mis võimaldas ka peenemate tundevarjundite edasiandmise.
Ainukesed Skandinaavia draamakirjanikud , keda võib Ibseniga võrrelda, olid tema kaasmaalane ja eakaaslane Bjørnson ning noorem rootsi näitekirjanik Strindberg.
George Bernhard Shaw (1856 – 1950)
Inglise teatri ja realistliku draama uuendajaks sai iiri päritolu näitekirjanik George Bernhard Shaw.
Süstemaatilist kooliharidust saamata siirdus ta 1876. aastal Londonisse, kus püüdis edutult romaanikirjanikuna läbi lüüa. Kirjutas ka kunsti- ja muusikaarvustusi, kuid pühendus hiljem peamiselt teatrikriitikale. Shaw polnud teatrihuvilisena rahul tolleaegse inglise kodanliku teatriga, kes tema arvates seisis tegelikust elust väga kaugel, pakkudes publikule vaid tühist ajaviidet. Shaw´le meeldis Ibsen. Oma essees “Ibsenismi olemus” (1891) nõudis ta, et teater peab etendama ühiskonnas olulist rolli. Tema arvates pidi pearõhu asetama kaasaja probleeme käsitlevatele näidenditele.
Liitunud “Sõltumatu Teatriga”, otsustas Shaw hakata ise näidendeid kirjutama.

• “Ebameeldivad näidendid”
  

Esimene näidend “Leskmeeste majad” (1892) kuulus koos kahe järgmise näidendiga “Seelikukütt” (1893) ja “Mrs. Warreni amet” (1893) nn “Ebameeldivate näidendite” tsüklisse. Need näidendid tekitasid pahameeletormi, sest vaatajad tundsid end puudutatuna, kuna nägid laval iseend . Shaw näitas inglise kodanlust, kes oma heaolu nimel on valmis alatusteks lihtinimeste arvel.

• “Meeldivad näidendid”
  

Järgmises tsüklis loobus kirjanik teravatest sotsiaalkriitilistest rünnakutest. Shaw pühendab tähelepanu peamiselt silmakirjalikule moraalile, mille ülesandeks on paljastada kodanlike suhete tõelist olemust. Tsükli pealkiri on irooniline, sest neis on võetud terava kriitika alla militarism “Relvad ja inimene” (1894) , “ Saatuse soosik” ( 1895 ) ning vaimulike silmakirjatsemine “ Candida ” (1894).

• “Kolm näidendit puritaanidele”
  

Kolmandas tsüklis naerab Shaw välja inglastele iseloomuliku usufanatismi ja sellega seotud silmakirjalikkuse. Nendes teostes ründab ta teravmeelselt puritaanlust, mis on juurdunud inglise kodanluse hulgas. Draamades “Kuradi õpilane” (1897), “ Caesar ja Kleopatra” (1899) ja “Kapten Brassboundi ärkamine” (1899) on kirjanik käsitlenud ajaloolist teemat huumori ja irooniaga.
20. sajandi alguseks oli G.B.Shaw saavutanud juba ülemaailmse kuulsuse. Oma järgmist teost nimetas Shaw filosoofiliseks komöödiaks.Näidendis “Inimene ja üliinimene” (1903) on traditsiooniline don Juani teema põimitud Nitzsche filosoofiaga üliinimesest ja tolleaegsete bioloogiliste teooriatega. “Major Barbara ” (1905) on näidend, milles autor vaatleb Päästearmee silmakirjatsevat heategevust ja relvatöösturite mahhinatsioone. “ Doktori dilemmas” (1906) käsitleb Shaw teaduse seisundit tänapäeva ühiskonnas ning teadlaskonna omavahelisi suhteid, arstide omakasupüüdlikkust, aga ka kunsti ja moraali probleemi.
Kokku on G. B. Shaw kirjutanud 50 näidendit, enne Esimest maailmasõda jõudis ta kirjutada 29. Shaw´ üheks populaarsemaks näidendiks võib kindlasti pidada armastuskomöödiat “ Pygmalion ” (1912), kus keskseteks tegelasteks on foneetikaprofessor Henry Higgins ning lihtrahva hulgast pärit neiu Eliza Doolittle . Eliza traagika saab alguse sellest, et väljakistuna oma sotsiaalsest keskkonnast, ei kuulu ta enam kuhugi . Näidendis on kujutatud inimese sisemise olemuse ja välise maneeri vastandlikkust, vastuolulisust ja nende omavahelist seost: Eliza väline maneer ja keelekasutus ei suuda varjata team pärinemist alamkihist, kuid tütarlapse sisemine lihtne ja aus olemus on kontrastiks professor Henry Higginsi hingelisele kasvatamatusele. Higginsi väline viisakus seltskonnas võib osutuda vaid kätteõpitud käitumisviisiks, mis ei välista tema sisemist kultuuritust. Autori poolehoid kuulub Elizale, keda on kujutatud taibuka ja kujunemisvõimelisena, imeteldavalt väärikana, satiir on suunatud iseteadliku professori vastu.
Shaw suhtus kriitiliselt sõtta ning hakkas kirjutama farsse sõdurist vaatajale. Kirjanik pidas seda sobivaimaks vahendiks sõjasüüdlaste paljastamiseks ja oma pahameele väljendamiseks toimuva vastu. Need ilmusid üldpealkirja all “Pisinäidendid sõjast” (1919) ning pajatasid sõja mõttetusest. Selle ajajärgu olulisemaks teoseks võib lugeda “Südamete murdmise maja” (1917), mis on ühtlasi kirjaniku eelneva loomingu kokkuvõte ning samas ka üldistus Esimese maailmasõja eelse Inglismaa elust. Shaw pidas seda oma parimaks näidendiks. Teose kirjutas ta klassikalise vene draama, eelkõige Tšehhovi näidendite mõjul. Peamine probleem selles filosoofilises teoses puudutab haritlasi ja nende vastutust maailmas toimuvate sündmuste eest. Autori tähelepanu keskmes on rikkuse ja vaesuse, armastuse ja äri keerukad seosed olesklevate kodanlaste elus.
Shaw´ juurdlev vaim ei saanud leppida ainult tegelikkuse eitamisega. Tema mõtted kajastuvad viieosalises filosoofilises utoopias “Tagasi Metuusala juurde” (1921), kus kirjanik tahab anda oma sajandile uut usku, uut teaduslikult põhjendatud religiooni. Shaw´ tippteoste hulka kuulub ka ajalooline näidend “Püha Johanna” (1923). Teos on pühendatud Prantsuse rahvuskangelasele Jeanne d´Arcile.
1920. ja 1930. aastatel hakkab Shaw viljelema uut tüüpi groteskset komöödiat – poliitilist näidendit. Eesmärgiks on panna inimesi järele mõtlema ning rahutust tundma maailma saatuse pärast. Esimene poliitilise satiiri teos on “Õunakäru” (1929), kus ta käsitles kolme teemat: demokraatia probleemi, monopolide võimu ning Inglismaa ja Ameerika Ühendriikide suhteid.
1940. aastatel kirjutas lühikomöödiaid, mis meenutavad rahvalikke farsse. Shaw pidas ennast ajakirjanikuks, tal oli avar huvide ring ja aktiivne ellusuhtumine . Shaw´ näidendid paistavad silma satiiri ja publitsistliku teravusega. Ta heitis kõrvale käibel olevad draamastambid ning asetas pearõhu mitte intriigidele, vaid ideede konfliktile. Ta tõestas oma ideid mitte ainult lavaliste, vaid ka publitsistlike vahenditega. Näiteks soovis kirjanik, et ta teoseid ei esitataks ainult laval, vaid loetaks nagu iga teist kirjandusteost. Seetõttu kirjutas Shaw igale näidendile põhjaliku eessõna, kus selgitas oma dramaatilisi kavatsusi.
Shaw´ satiiri märklauaks olid traditsiooniliselt juurdunud seisukohad ning tõekspidamised. Tema näidendite põhikonflikt tekib võltsillusioonide purunemise taustal, kirgedel ega kannatustel pole kohta. Tema huumor ja paradoksidest tulvil stiil on jäljendamatu.1925. aastal sai G. B. Shaw Nobeli kirjanduspreemia. Tema ja näitlejatar Patric Campbelli kirjavahetusele toetudes kirjutas Jerome Kitly näidendi “Armas luiskaja” (1960).
George Bernhard Shaw suri 2. novembril 1950. aastal 94-aastasena.
Knut Hamsun ( 1859 – 1952)
Nobeli kirjanduspreemia laureaat (1920) K.Hamsun (kodanikunimega Pedersen) on sündinud Norra sisemaal Lomi kirikukülas Gudbrandsdalis. Ta vanemad põlvnesid talupojasuguvõsadest samast paikkonnast, isa teenis leiba külarätsepana. 1862 kolisid vanemad Nordlandi Hamarøy saarele . Põhjamaine loodus, heledad lõõskavad suved , kirkad sügispäevad, metsad ja mäed äratasid noores Hamsunis erksa loodustaju. Eneseväljendusvajadus tekkis varakult, 18-aastaselt kirjutas ta juba talupojaelu käsitlevaid jutustusi. Knud pidi varakult ise enda eest hoolt kandma, oli töötu, kannatas puudust. Enne kirjanikuks hakkamist pidas mitmeid ameteid nii kodumaal kui Ameerikas elades , pidas loenguid, avaldas ajalehtedes artikleid. 1918. aastal asus elama Lõuna-Norrasse Nørholmi mõisa, kus elas elu lõpuni.
Hamsuni esimene romaan „Nälg“ ilmus 1890. aastal, kui kirjanik oli 30-aastane. Romaanis kujutab ta Oslo boheemlaskonna elu, tuues lugeja ette nälja ja viletsuse okkalise argipäeva. Kuid selles teoses pole nälg ainult sotsiaalne probleem. Esikromaan oli ja jäi tema kõige geniaalsemaks teoseks – põhjuseks võib olla see, et kirjanik räägib oma ajast ja olukordadest oma elus. Kirjanik valas kirjanduslikku vormi enda poolt läbielatu: auahnuse, ebaedu, vaesuse, kõrkuse, puudusekannatamise, upsakuse, tundekülluse, viha maailma vastu, õrnustunde inimeste suhtes, enesepõlguse. Minavormis kirjutatud romaan on mehe, kel pole midagi süüa, sisemonoloog – julge, provokatiivne, seda võib pidada 20. sajandi modernse romaani eelkäijaks.
Esimese romaani mõju üllatas ja innustas kirjanikku. Järgmised romantilised armastusromaanid tõid lõpliku läbimurde ja rahvusvahelise tuntuse. Romaanis „Müsteeriumid“ (1892) paljastab kirjanik tegelaskujude kaudu oma hinge sügavamaid salasoppe. Romaani peategelane on ühes väikeses kuurordis suve veetev noormees , kes püüab selgust tuua oma suhetesse iseenda ja teistega. Lüürilise põhitooni ja kunstilise täiuslikkuse tõttu tunduvad romaanid „ Paan “ (1894) ja „Victoria“ (1898) imeliste proosaluuletustena, mõlemaid peetakse maailma tuntumateks armastusromaanideks.
Kirjaniku vananedes süveneb temas põlgus linnaelu ja tsivilisatsiooni vastu. Tööstuskeskkonna tegusate argiinimeste kujutamisel muutub Hamsun kultuurikriitikuks ja moralistiks. Romaanides „Aja lapsed“ (1913) ja „Segelfossi alevik“ (1915) avaldab ta oma pahameelt kõige vastu, mis teda ärritab: rahajaht, tõusiklus, bürokraatia. Üha enam hakkab ta huvi tundma talupoja ja lihtsate elutingimuste vastu. Mõlemad romaanid ülistavad patriarhaalset maaelu .
Järgmine romaan on ülistuslaul maale ja põlluharimisele, teos, mis tõi Hamsunile maailmakuulsuse ja Nobeli auhinna – „Maa õnnistus“ (1917). Teose peategelane Iisak rajab kaugel mägismaal endale talu, mis autori silmis omandab sümboli tähenduse. Iisaku elufilosoofia on lihtne – ainult maad harides võib inimene õndsaks saada. Ta kehastab kõigutamatult stabiilset, maaga lahutamatult seotud inimest. Iisakule vastandub maakonna politseiülem Geissler, rahutu hingega mees, kes on pidevalt kuhugi teel, aga alati valmis Iisakule kui põlluharijale omakasupüüdmatut abi pakkuma. Geissleri arusaama järgi kuuluvad inimene ja loodus kokku, ta näeb Iisakus inimese ja maa sümboolset seost. Romaanis avaldab Hamsun varjamatult oma poolehoidu lihtsatele inimestele, kes kohanematusest linnaeluga on rännanud elama karmi ja puutumatu looduse rüppe. Hamsun on palju maailmas rännanud. Mida vanemaks ta saab, seda enam süveneb temas põlgus ja vastumeelsus linnaelu ja tsivilisatsiooni vastu. Üha enam tugevneb maaelu hindamine ja väärtustamine.
Pärast Esimest maailmasõda valitses kirjaniku hingessügav pessimism. See meeleolu leidis väljenduse kahes teravalt satiirilises romaanis „Naised kaevul“ (1920) ja „Viimane peatükk“ (1923).
Teravmeelse ja huumoririkka triloogia „Hulkurid“ (1927), „August“ (1930) ja „Aga elu kestab edasi“ (1933) peategelane August on seikleja ja luiskaja, Peer Gynti taoline natuur, kes rändab mööda maailma, otsides oma kohta elus, leidmata kusagil hingelist pidepunkti.
Hamsuni arvates peab maailmas olema rändureid, liikuvaid inimesi, kes toovad värskust, uusi mõtteid, ideid, vaheldust ellu. Romaanis „Ring sulgub“ (1935) kasutab ta taas ränduri motiivi. Sellist üksildast inimest, kodutut vagabundi, paljuski Hamsuni ennast, kohtame enamikus tema raamatutes. Selles teoses annab kirjanik oma lemmiktüübile ka psühholoogilise seletuse.
Hamsun oli erakordselt kirglik inimene ja erakordne oli ka tema võime kannatusi taluda. Ta oli samaaegselt nii looduslaps kui ka neurootik , nii metsainimene kui intellektuaal . Tema puhul on tegemist ülimalt ebatavalise seguga lihtsusetaotlusest, armastusest kodumaa metsiku looduse vastu, ülitundlikkusest ja vastuvõtlikkusest pahede suhtes. Ta püüdis kaasmaalasi Saksa okupatsiooniga lepitada, kuid see osutus kahetsusväärseks eksimuseks. Oma hoiaku tõttu Saksa okupatsiooniaastatel sai kirjanikust traagiline kuju. Oma käitumise motiive püüab ta selgitada mälestuste raamatus „Rohtukasvanud rajad “ (1949).
Knut Hamsuni tunnustatud toodang algas kodutu noormehe kannatuselamuste kujutamisega „Näljas“ ja ta elutöö lõppes poolkurdi ja üha kehveneva silmanägemisega rauga viletsusperioodi kirjapanekuga kolm aastat kestnud kohtu alusena „Rohtukasvanud radades“.

Estetism . Oscar Wilde (1854 – 1900)

19. sajandi lõpuks olid impressionism ja sümbolism minetanud oma esialgse hiilguse. Nende mõjul või asemel tekkisid uued ilmingud, millest üks olulisemaid oli dekadents . Dekadents (pr decadence – langus) ei ole kindlapiiriline kirjandusvool, vaid elamisviis. Dekadents annab vaba tee sümbolismile, kuulub selle juurde. Ta on seotud estetismi mõistega, mis rõhutab, et kunst ei pea teenima sotsiaalseid ega moraalseid eesmärke, kunst on sõltumatu, tema eesmärk on tema ise. Estetismi eesmärgiks oli iluideaali kummardamine.
“Me raiskame kõik oma päevad elu mõtet otsides. Teadke siis ometi, et see mõte on kunstis!” O.Wilde
Oscar Fingal O´Flahertie Wills Wilde on iiri päritolu inglise kirjanik. Tema vanemad olid säravad ja ja ekstsentrilised isiksused . Isa oli tuntud silma- ja kõrvaarst, kelle teaduslik ja rahvaluulealane uurimustöö leiab vastukaja tänaseni. Ema oli äge iiri rahvuslane ja silmapaistev kirjanik, tõlkija. Esimesed teadmised kunstist sai ta emalt. Oscar Wilde õppis Dublinis klassikalist filoloogiat ja jätkas õpinguid Oxfordis, kust sai 1878. aastal humanitaarteaduste bakalaureuse. Oxfordis kujunes välja ka ta kunstifilosoofia , mille kandvaks põhimõtteks oli „kunst kunsti pärast“ (puhta kunsti pooldajate juhtlause ). Sellega tõusis Wilde inglise estetismi juhtfiguuriks. Wilde´il olid erakordsed teadmised antiikpoeesias, eriti andekas oli ta klassikaliste keelte alal, ent tuleviku kohta arvas ta järgmist: „Igatahes ei saa minust mõnd kuivetunud Oxfordi õppejõudu. Minust saab luuletaja, kirjanik, dramaturg . Igal juhul saan ma kuulsaks , ja kui mitte kuulsaks, siis vähemalt kurikuulsaks.“
Alates 1879. aastast elas ta dändi ja kunstikriitikuna Londonis. Kunstiteemalised loenguturneed viisid ta Põhja-Ameerikasse, Prantsusmaale ja Inglismaale . Wilde katsetas kõiki kirjanduslikke vorme: ajakirjandust, kriitikat, luulet, romaani ja biograafiat; oma teel puistas ta sära estetismile, dekadentsile ja sümbolismile.
Oma loomingulisi otsinguid alustas kogumikuga „Luuletusi“ (1881). Jutustusi oli ta kirjutanud juba varem, näiteks „Canterville´i kummitus“, „Mõistatuseta sfinks“ jt. Wilde oli alati seltskonnas tähelepanu keskpunktis, tal oli särava vestleja kuulsus. Ta oli andekas jutustaja , improviseerija, kuid liiga mugav, et need lood kirjalikult vormistada. Paljud jutustused, millega ta kuulajaid võlus, jäidki paberile panemata. Esimene edu tuli muinasjutukoguga „Õnnelik prints ja teisi jutte“ (1888). Muinasjutt „Õnnelik prints“ ei põhine rahvaluulel, vaid autori fantaasial, kus tähtsustatakse hingeilu – südamelähedust, kaastunnet, oskust jagada saatust. Muinasjutus on mõjuvalt vastandatud õnne ja ilu ning kasu ja ilu mõiste. Muinasjutt „Ööbik ja roos“ räägib armastusest, selle seletamatust jõust ja erinevatest palgejoontest, vastavalt sellele, kes on armastaja . Endale roosiokka südamesse torganud Ööbik lõi ilusaima laulu südameverega ja suri armastuse nimel. Punane roos, igavese ilu ja armastuse sümbol, sai vahendiks Üliõpilasele oma armastatule lähenemisel, sest tütarlaps oli öelnud, et tuleb tantsima vaid siis, kui talle ulatatakse punane roos.
Järgmine muinasjutukogu kandis pealkirja „Granaatõuntest maja“ (1891). Wilde´i muinasjuttudest ei puudu tegelikkus, iseloomulik irooniline jutustamislaad ongi osalt sellest tingitud.
Wilde´i läbimurre kirjanduses õnnestus esimese ja ainukese romaaniga „ Dorian Gray portree“ (1891). Romaan oli kavandatud ülistushümnina elust kõrgemal seisvale kunstile. Maailmakirjanduses on palju tegelasi, kes andsid hinge saatanale, et saada vastutasuks rikkust, võimu, ihaldatud naist vms. Dorian ohverdab oma hinge igavese nooruse ja ilu nimel. Ta langes oma kire ohvriks, hakates iseennast armastama . Noor ilus mees, armunud oma peegelpilti, ei suuda leppida mõttega, et portree säilitab alati selle, millest tema paratamatult ilma jääb.
Romaanis on kolm põhitegelast: piltilus noormees Dorian Gray, lord Henry Wotton ja maailkunstnik Basil Hallward . Kunstnik püüab noormehesse sisendada headust ja inimväärikust, lord Henry seevastu naudingufilosoofiat. Võidab Henry, kes oma veenmisandega paneb Doriani uskuma, et ilu ja esteetilise printsiibi nimel on kõik lubatud. Tahtejõuetu Dorian muutub mänguasjaks kogenud küüniku lord Henry käes. Dorian andub meelelistele naudingutele ja libiseb kõlvatuse ja kuritegevuse mülkasse, ent madalad kired ei jäta temasse jälgi. Dorianil puudub südametunnistus. Lihtsad inimlikud tunded on talle kättesaamatud. Aktiivse enesehävitajana viib Dorian ellu oma portreesse vermitud ebainimlikke tegusid. Sõprus Dorianiga hukutab naisi ja mehi, nad nakatuvad meeletust naudingukirest, lõpetavad ise oma elu või lähevad põhja. Noormees elab kaksikelu , aga pahelisuse jäljed jäävad ainult portreele. Wilde tahtis ülistada kangelast, kes on ohverdanud hinge ilule ning kunstile, kuid kunstitõde osutus tugevamaks. See näitas, et Dorian oli enese rüvetanud, et inimlikkuseta ilu muutub inetuseks. Jõledast elust meeleheitele viidud , lööb Dorian noaga kõiki tema patte peegeldavat portreed. Oma südametunnistust tappes tapab Dorian iseenda.
Wilde ütles kord, et ta tunneb end ära romaani kõigis kolmes tegelases. Tegelikkuses oli ta nagu Basil – loov kunstnik. Muu maailm tajus teda nagu Henry Wottonit, mängurit ja pilkajat, kes ei võta midagi tõsiselt. Ja Doriani-sugune oleks ta meeleldi tahtnud olla.
Sama teema juurde tuli Wilde tagasi ühevaatuselises draamas „ Salome “. Juuda printsessi , Herodese ilusa tütre Salome kirg astub traagilisse kahevõitlusesse ristiusu prohveti Ristija Johannese asketismiga. Saamata mehelt vastuarmastust, Johannes hukatakse. Salome armastus ei hukuta üksnes seda, kellesse naine on armunud. Ta muutus ise oma kire ohvriks: suudelnud surnu huuli, pidi ka tema surema.
Iroonilised ja sädelevad seltskonnakomöödiad viisid Wilde´i edu tippu. Aastatel 1892 – 1895 said need kärarikka menu osaliseks . Komöödiatega paljastas ta peenutsevate aristokraatide tagurlust ning silmakirjalikkust, näitas Inglismaa perekonna- ja ühiskonnatugede ebakindlust, seega lahendas neidsamu probleeme, mida realistliku draama meistridki. Wilde tundis hästi kõrgema seltskonna elu, ta naeris sealse võltsmoraali üle, asetas selle ette otsekui peegli ja rebis maskid halastamatult maha. Kui see toimus tema sädelevates ja vaimukates komöödiates, naeris publik koos temaga, kuid selle naeru varjus kasvas viha ja põlgus.
Wilde´i võlusid epigrammid, aforismid ja paradoksid, millel oli vestluses keskne koht – ei iial ühtki labast anekdooti . Ka tema näidendite tegelased hakkavad emotsionaalsetel hetkedel epigramme pilduma. G. B. Shaw nimetas Wilde´i „ainsaks põhjalikuks näitekirjanikuks, sest ta mängib kõigega: vaimukuse, filosoofia, draama, näitlejate ja publikuga – kogu teatriga“. Kõik tahtsid kõneleda nagu Wilde´i tegelased, pilduda säravaid epigramme, paista silma sõnaosavusega.
Suur lavamenu saatis tema näidendeid, nagu „Leedi Windermere´i lehvik “, „Tähtsusetu naine“ ja „Ideaalne abikaasa“. Neid kolme näidendit nimetatakse ka kommetekomöödiateks. Wilde nimetas „Tähtsusetut naist“ „naise näidendiks“. Selles on kahtlase minevikuga missis Arbuthtnot, tema vallaspoeg ja aristokraatlik dändi kui kahjutundetu võrgutaja. Näidendis on teravmeelsust ja melodraamat , kõige enam aga vestlust. Wilde tähendas uhkelt, et esimeses vaatuses puudub tegevus, on ainult vestlus Ennetades kõiki teisi tulevasi näitekirjanikke, andis ta vestlusele draama mõõtmed ja tema tegelased paljastavad ibsenlikul moel vähehaaval oma sisemise ilu. „Tähtsusetu naine“ sisaldab Wilde´i parimaid mõtteteri abielusuhete kohta.
„Ideaalne abikaasa“ on täiskasvanute muinasjutt, kus figureerib maagiline amulett – varastatud teemantpross, mis elab käevõruna kaksikelu – ja millel on õnnelik lõpp. See meelierutavalt absurdne, moraalselt tõsine, sügavalt sentimentaalne ja õelalt melodramaatiline näidend on eelkõige poliitika-, korruptsiooni- ja armastuseteemaline kommetekomöödia, mis materdab üht inglise elu põhilist silmakirjalikkust: avaliku edu saladus peab jääma lahendamatuks. Lõpuks avanes Wilde´il võimalus näidata, et ideaalsed abikaasad – nagu ka renessansiaegsed hõbesepad – võivad olla kurjategijad. Wilde kirjutas näidendeid, et panna publik naerma ja üllatuma, mitte pisaraid valama. Vajadus varjata oma seksuaalset poolt, vahendades samal ajal emotsionaalseid tõdesid, lisas tema näidenditele sügavust ja tegi need laiemale publikule mõistetavaks Kuna tunded väljendusid alltekstis, olid need sedavõrd tugevamad. Kirjaniku enim lavastatud komöödia on „Kui tähtis on olla tõsine“.
Edu tegi Wilde´i üha ülbemaks. Teda ühtaegu imetleti ja naerdi, temast avaldati karikatuure, tema märkusi kardeti ja tema üle irvitati. Kõik võimendus pärast 1895. aasta kohtuprotsessi. Elu pailapsest sai hüljatu. Süüdistatuna moraalivastastes tegudes, mõisteti Wilde´ile vanglakaristus. Ta raamatud keelustati , nimigi keelati. Pärast vanglast vabanemist, haige ja vaimselt murtud mehena, oli ta sunnitud Inglismaalt lahkuma . Luuletaja, draamakirjanik ja elukunstnik Oscar Wilde suri vaese ja hüljatuna Prantsusmaal 1900. aastal.
Wilde ütles, et tema elus oli „kaks suurt pöördepunkti“ siis, kui isa saatis ta Oxfordi ja kui ühiskond saatis ta vangimajja.
Wilde´i eredaim oli viimane luulepuhang, vanglas kirjutatud ballaad „Readingi vangla ballaad“, allkirjaga C 33, sest ta nimi oli endiselt keelatud.
„Selleks et tänapäeval parimasse seltskonda pääseda, tuleb viimast kas toita, lõbustada või šokeerida – see on kõik!“ „Tähtsusetu naine“

Draamakirjanikud

August Kitzberg (1855-1927) alustas näidendite kirjutamist XIX sajandi viimasel kümnendil, mil eesti dramaatikas polnud veel välja kujunenud dramaatika põhižanre. Esimesed näidendid olid mõeldud isetegevuslikele näiteseltsidele. Olustikukomöödiad “Punga Mart ja Uga-Kaarel” (1894) ja “Rätsep Õhk” (1903) paistavad silma huvitavate karakterite poolest.

Loomingu kõrgperioodi jõudis kirjanik alles keskeas , mil kriitilisemaks oli muutunud ka tema ellusuhtumine. Esimene selle perioodi näidend on “Tuulte pöörises” (1906). Draama põhiprobleemid pärinevad tolleaegsest külaühiskonnast, kus peremehe -ja omandiõiguse pärast tõusid inimeste vahel teravad vastuolud. Silmapaistvaim teos on tragöödia “ Libahunt ” (1912). Ainestik on folkloorne, pärit rahvamütoloogiast. Libahundipärimust on kirjanik kasutanud omapäraselt: tragöödia tegelased usuvad sellesse, kuid kogu näidendi sündmustik ja ideestik näitab libahunditsemise võimatust. Tegevus toimub pärisorjuse lõppjärgul, põhikonflikt hargneb sellest, et orjuses elama harjunud talupoegade mentaliteedi vastu hakkab ootamatult protesteerima noor sõltumatu naine. “Libahunt” on tugev psühholoogiline ideedraama, Kitzbergi parim teos. Samal aastal esietendus “Vanemuises” karakterdraama “ Kauka jumal”, kus põhiprobleemiks rahakire hukutav mõju. Peategelane Mogri Märt on mammona ori – rahakirg täidab kogu ta elu, määrab suhted teiste inimestega, asendab tunded ja südametunnistuse.
Tippteostele järgnesid vähem kaalukad teosed: mõisnike julmust ja omavoli käsitlev “Enne kukke ja koitu” (1919); külaainelised komöödiad “Püve talus ” (1910), “Kosjasõit” (1915), “Neetud talu” (1923).
Eesti draamaklassikas on Kitzbergi jõulistel ja sisemiselt huvitavatel karakteritel – eelkõige Tiinal “Libahundist” ja Mogri Märdil – püsiv koht.
Eduard Vilde (1865-1933) leidis uue ainevaldkonna – eesti noore ja traditsioonidevaese linnakodaniku elulaadi, millesse suhtus kriitiliselt. Ta rajas eesti näitekirjanduses linnainestikulise psühholoogilise draama, mis oli kujutluslaadilt lähedane XIX saj lõpukümnendite Euroopa näitekirjandusele.
Esikdraama “ Tabamata ime” (1912) probleemistik on seotud eesti tõusikkodanluse kuulsusejanu ja enese maksmapanekutahtega. Leo Saalep ühe peategelasena on traagiline karakter, odava kuulsusejanu ja osalt ka enesepettuse ohver. Talle sekundeerib Lilli Ellert satiirilises valguses, kes on väiklane ja auahne ning ei suuda elada kuulsuseta ega tähelepanuta. Neile vastandub Eeva Marland , kes ei usu Leosse kui kunstnikusse, kuid kes armastab meest kui inimest. Vilde tuntuim lavateos on komöödia “Pisuhänd” (1913). Näidend on ainestikult lähedane “Tabamata imele”, ka siin on vaatluse all jõukuse- ja kuulsuseiha. Iga peategelane esitab komöödias selgepiiriliselt oma mentaliteedi ja vaimsuse, tuues nii esile kodanliku ühiskonna ideaalid ja väärtushinnangud. Üks värvikamaid peategelasi on ärimees Vestmann, esimese põlvkonna kodanlane, kultuurihuvideta tõusik. Tema tütar Matilde on teose põhiprobleemi kandja, väimees Sander selgrootu karjerist, naise tuhvlialune. Sellesse kodanlikku seltskonda satub Tiit Piibeleht, Vilde säravaim karakter, kelle eesmärgiks on pühenduda loomingule. Sattunud aga Vestmanni majja, otsustab ta seal end maksma pannaVestmanni enda meetoditega. Nõnda saab ta Vestmanni väimeheks ning võimaluse tegeleda edaspidigi kirjandusliku loominguga.
1917. a ilmus näidend “Side”, mis käsitleb kodanlikku ärimoraali.
Oskar Luts (1887-1953) on küll põhiliselt proosakirjanik , kuid 1912.a valmis komöödia “Paunvere”, 1913. a “ Kapsapea ”, õnnestunuim näidend. Kuigi mõlemad komöödiad on mängukavas tänapäevani, on eriti populaarsed Lutsu teoste dramatiseeringud, eriti Tootsi-lood ja “Tagahoovis”.
Hugo Raudsepp (1883-1952) on ajajärgu viljakaim näitekirjanik. Tema teosed on ehtsalt koomilistest olukordadest lausa tulvil. Ainet koomiliste olukordade kujutamiseks andis kodanliku Eesti tegelikkus rikkalikult. Skeptikuna pidas Raudsepp kõiki ühiskonnakihte pilkamisväärseiks ja tema näidendites on pilkealuseid kõigilt elualadelt.
Esiknäidendile “Demobiliseeritud perekonnaisa” (1923) järgnes kodanilke parteide omavahelist kisklemist pilkav komöödia “Kikerpilli linnapead” (1926); väikekodanlikku lömitamist välismaise rikkuse ees naeruvääristas “Ameerika Kristus” (1926); komöödias “Sinimandria” (1927) lastakse diletantlikul kirjamehel seigelda enda loodud kirjanduslikus maailmas. Seejärel kirjutas Raudsepp kaks ideedraamat, mille ainestik lähtus piiblist – “Kohtumõistja Simson ” (1927) ja “Siinai tähistel” (1928). 1929. a kirjutas ta komöödia “Mikumärdi”, mille omapära peitub eelkõige erakordses tüübirikkuses. Näidend kujutab autori kaasaegset külaelu. Peategelane Jaak Jooram on suurtalunik ja põllumeeste erakonna tegelane. Jooram kehastab iseteadlikku ja seisuseuhket suurtalunikku, kelle mentaliteet ja elukäsitlus osutub naeruväärseks. “Mikumärdis” on naeruvääristatud erineva klassikuuluvusega inimesi, on esitatud nende veidrad arusaamad elust, inimlikud nõrkused.
Karakterkoomikale tugineb ka H. Raudsepa “Vedelvorst” (1932), mis on kirjaniku teine tuntud külakomöödia.
“Põrunud aru õnnistus” ( 1931 ), “Salongis ja kongis”(1933) ning “Mees, kelle käes on trumbid” (1938) naeruvääristavad kodanlike võimumeeste tegevust ja poliitilisi intriige, poliitiline allegooria peitub ka komöödias “Vaheliku vapustused” (1943).
Pärast II maailmasõda jätkas Raudsepp oma loomingut, pilgates aegunut ja iganenut inimeste teadvuses. Tuntumad selle perioodi komöödiad on “Tagatipu Tiisenoosen” (1946) ja “Tillereinu peremehed” (1948). Komöödiakirjanikuna valdas Raudsepp hästi situatsioonikoomikat ja rahvalikult rikast keelt, mis võimaldas luua vaimukat dialoogi. Ta nägi ja kujutas kodanliku ühiskonna mentaliteeti ja selle kandjaid erekoomilises valguses, mis kindlustas talle populaarsuse.

Eesti kirjandus- ja kultuurielu XX saj alguskümnendil. “Noor-Eesti”

1905.a puhkes Venemaal revolutsioon , mis avaldas mõju riigi kõigi rahvaste kultuuri- ja kirjanduselule. Revolutsioonivõitlus omakorda andis kirjanikele ainet teoste loomiseks. A.H. Tammsaare , E.Vilde, Fr. Tuglas ja G.Suits olid esimesed, kes kajastasid 1905.-1907. a sündmusi.
G.Suitsu esikkogus “Elu tuli” (1905) tunnetab luuletaja väga täpselt ajajärgu meeleolusid. Eest revolutsioonilise romantismi tuntuim teos on Fr.Tuglase “Meri” (1908). Vahetult revolutsiooniga on seotud ka tööliskirjanduse esiletõus.
Kultuuri edasise arengu seisukohalt oli tähtis eesti õppekeelega keskkoolide asutamine. 1907. a asutati Eesti Kirjanduse Selts, mis jätkas rahvusliku ärkamisaegse Eesti Kirjameeste Seltsi tegevust. 1909. a rajati Eesti Rahva Muuseum, mis hakkas koguma vanavara . Jõudsalt arenesid teatri- ja maalikunst . Hakati korraldama eesti kunstinäitusi, jätkus laulupidude traditsioon. I maailmasõja puhkemise järel kultuurielu kängus.
Kirjandusvoolud . Juhtiva koha säilitas kriitiline realism eesotsas E.Vildega, kuid ka A.H. Tammsaare , M.Metsanurk ja O.Luts kirjutasid realistlikke teoseid. Revolutsioonijärgset iseloomustab vooluline mitmekesisus . Kriitilise realismi kõrval hakkas arenema uusromantiline kirjandus. Uusromantism on kujunenud üldnimetuseks romantilise põhisiinaga kirjanduslikele vooludele, millest tähtsaim on sümbolism. Eesti kirjandusel on sümbolismiga suhteliselt vähe kokkupuuteid, mõjud on märgatavad E. Enno luules, proosas aga eelkõige Fr.Tuglase novellides . Sümbolismiga paralleelselt arenes ka impressionism. Eesti kirjandusse jõudsid mõjud 1908.a, mil ilmusid Fr.Tuglase novellikogu “Kahekesi” ja A.H.Tammsaare jutustus “Pikad sammud”.
“Noor-Eesti”. Sajandi alguses toimunud haridus - ja kultuurielu kiire arengu ning eesti intelligentsi väljakujunemisega seoses hakkasid tekkima salajased õpilasringid. 1903.a loodi Tartu keskkooliõpilaste kirjanduslik -poliitiline rühmitus “Ühisus”, eesmärgiks arendada ja mitmekesistada kultuuri- ja kirjanduselu . G.Suitsu toimetusel ilmus 3 albumit “Kiired” (1901-1902), neljas album ilmus juba nime all “Noor-Eesti” (1905).
Rühmituse tekke eeldused:

• Rahvusliku ärkamise aeg – otsene eestindus baltisaksa kultuurist
  
• IX saj lõpp – XX saj vahetus – Tartu renessanss ; majanduslik iseseisvumine
  
• Urbanisatsioon – rahvuslik haritlaskond, intelligentne linnakultuur
  

Juhtivad kirjanduslikud jõud:

• Gustav Suits – rühmituse initsiaator, esteetiliste sihtmärkide seadja
  
• Friedebert Mihkelson ( Tuglas )
  
• Johannes Aavik – keeleteadlane, keeleuuendusliikumise algataja
  
• Villem Grünthal ( Ridala )
  
• August Kitzberg – lõi kaasa rahaasjade ajajana
  
• Bernard Linde – tegeles peamiselt kriitikaga
  

Moto:
“Enam kultuuri! Enam euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” (G.Suits)
Etapid:

1905-1908 – tegevuse algus seoses 1905. a revolutsiooniga

1909-1915 – reaktsiooniperiood

1915 – I maailmasõja aeg, paljud pettusid Euroopa kultuuris
Eeskujud
Kirjanikud ja filosoofid läänest ja idast: Ch. Darwin , K. Marx , H.Ibsen, J.Aho, L. Tolstoi , M.Gorki, I. Turgenev , F.Dostojevski, W. Goethe , H. Heine , G. Byron , V.Hugo, E.A.Poe jt
Väljaanded:
Albumid “Noor-Eesti” – I (1905); II (1907); III (1909); IV (1912); V (1915)
Kirjanduse, kunsti ja teaduse ajakiri “Noor Eesti” (1910-1911), Ajakiri “Vaba Sõna” (1915)
“Noor-Eesti” albumites:
Luule Juhan Liivi “Noor-Eestile”; Gustav Suits “Noor-Eesti”; Anna Haava, Karl-Eduard Söödi, Aino Kallase, Hella Murriku ( Wuolijoki ), Villem Grünthal Ridala, Kristjan Jaak Petersoni , Jaan Oksa jt luuletused. Tõlkeluule põhiliselt J.A. Rimbaud ´lt ja P.Verlaine´ilt
Proosa: A.Kallas, A.Kitzberg, H.Murrik, Fr.Tuglas, E,Vilde, A.H.Tammsaare jt
Artiklid: G.Suits “Noorete püüd” – programm
H.Raudsepp “K.-E. Söödi luule”
J.Aavik “Eesti kirjakeele täiendamise abinõudest”
Fr.Tuglas “Ed.Vilde ja E.Peterson” jt
Illustratsioonid : Ants Laikmaa “Kreutzwaldi portree”;
Kristjan Raud “Millal?” jt

Sümbolism ja impressionism nooreestlaste loomingus

Viljeldi II loominguperioodil.
Sümbolism lähtub sellest, et maailm on tunnetamatu. Kujutatakse elu sümbolite abil. Iseloomulik on raskemeelsus ja tumedad toonid.
Fr.Tuglase ja A. Tassa novellid ning E.Enno ja G.Suitsu luule
Impressionismi märksõnadeks on mulje ja kogemus. Psühholoogiline kujutamislaad ; hele, optimistlik, rõõmus.
Fr.Tuglase novellid ja romaan “Felix Ormusson”, V.Ridala luule, A.H.Tammsaare üliõpilasnovellid ja jutustus “Varjundid”

TÄHTSUS

• avas meie kultuurile uued perspektiivid
  
• rikastas kirjanduslikke sidemeid
  
• tõstis kirjanduslikku kultuuri
  
• kunstielu organiseerimine
  
• raamatukujunduse taseme tõstmine
  
• keeleuuendused
  
• asjatundlik kirjanduskriitika: Tuglas ja Suits seadsid esiplaanile mõisted “vorm”, “kompositsioon”, “stiil”, “aine”, “teema”
  
• avaldati K.J.Petersoni ja J.Liivi loomingut
  

Gustav Suits

20. sajandi I poole Eesti kultuuriloo üks silmapaistvamaid isiksusi on kahtlemata Gustav Suits (1883 – 1956). Eesti luule kujundi- ja vormikultuuri arendamisel on tal suured teened. “Noor-Eesti” juhtiva kirjanikuna oli Suits tuttav Euroopa, eriti aga Põhjamaade luule eri suundade ja vooludega. Tal on ka tähelepandavaid saavutusi kirjandusteadlasena – ta oli esimene eesti kirjanduse professor Tartu Ülikoolis – , kuid kirjanduslukku on ta läinud eelkõige luuletajana.
Luulekutsumus ärkas G.Suitsus varakult: tema esimene luuletus avaldati 1899. a, kui ta oli vaid 15-aastane. Esikkogu “Elu tuli” ilmus 1905. a Helsingis, järgnesid “Tuulemaa” (1913) ja “Kõik on kokku unenägu” (1922) ning samal aastal ka armastusluule valikkogu “Ohvrisuits”. Viimane luulekogu “Tuli ja tuul” ilmus 1950.a Stokholmis.
Esikkogu “Elu tuli” sisaldab luuletusi aastaist 1900 – 1904. Neid luuletusi kannab usk inimesesse, tema võimesse maailma uueks muuta. Värsikogu hoogsalt sissejuhatav nimiluuletus on üles ehitatud elu ja surma antiteesile. Siin loob luuletaja püha tule sümboli, mis avab elu mõtte võitlemises aadete eest. Järgmises luulekogus “Tuulemaa” on kirjaniku ideeline ja poeetiline maailmapilt põhjalikult muutunud. Põhiteemaks said traagilisi murranguid üleelanud inimese pettumused ja unistused, ideaalide ja reaktsiooniaja tegelikkuse vastuolu. Temaatiliselt ja kujutluslaadilt on luulekogu vaheldusrikas värsiraamat, kus neli tsüklit on asetatud aastaaegade raami, alustades sügisest ja lõpetades suvega . Kolmandas kogus “Kõik on kokku unenägu” tõusevad tähelepanu keskmesse kaasaegse ühiskonna sõlmprobleemid, sõja ja revolutsiooni motiivid. Intellektuaalse ja abstraktse elemendi kasv toob kaasa raskepärasust ja kuivust. Värsikogu kompositsioon on allutatud lüürilise päeviku põhimõtetele, kolm ajaliselt järjestatud tsüklit kujutavad eri astmeid ajasündmuste ahelas ja luuletaja elutunnetuse arengus.
I tsüklis “ Rohtaed ” on tähtsal kohal armastus, mis põimub tihedasti loodusekujutuse ja sotsiaal-eetiliste tõekspidamistega.
II tsükkel “Maailma vari” sisaldab 1914-1917 sündinud luuletusi, äratades G.Suitsus sõjavastase võitleja ja väljapääsu otsiva mõtleja.
III tsükkel “Rängast ringist ” algab Veebruarirevolutsiooni puhul loodud hümniliste luuletustega.
“Kõik on kokku unenägu” on G.Suitsu mahukaim, sotsiaalselt sisukaim ja vormistruktuurilt keerukam teos.
G.Suitsu hilisluulet sisaldab luulekogu “Tuli ja tuul”, mis on ta neljandaks, ühtlasi viimaseks koguks. Siira poeetilise tunnetusega tõusevad siin esile tagasivaated lapsepõlvele ja oma tööle sõjaeelses Tartus, samuti Emajõe-linna sõjatules hävimise ja kodumaatuse vastukajad. G.Suitsu luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Kirjanduselu teisel kümnendil. “Siuru”

Eestis kui Vene riigi ühes arenenumas piirkonnas andsid murrangulised liikumised ning võitlused 1917. aastal ilme kogu avalikule elule. Erinevate jõudude tegevuse toimel kujunes ka tolleaegne kirjanduselu vastuoluliseks. Kodanlike ringkondade meeleolusid väljendasid kirjanduses mõned vanema põlvkonna autorid. Revolutsioonide ja kodusõja ajajärgul oli proletaarsete autorite ilukirjandusliku loomingu ja publitsistika peamiseks vahendajaks töölisajakirjandus (ajalehed “Kiir”, “Tööline”, kirjanduslik ajakiri “Tapper” jt).
Üks tuntumaid tööliskirjanikke oli Eessaare Aadu (kod. Jaan Anvelt), kes oma novellikogus “Räästaalused” ja jutustuses “Alasti” kujutab elu varjupoolele surutud tööinimesi, kelle ergas tõetunne ja protestivaim viib neid vastamisi klassiühiskonnas kehtivate tõekspidamistega.
Oli kirjanikke, kelle hoiak poliitilistes küsimustes jäi ebamääraseks, kõhklevaks, ja neidki , kes pidasid võimalikuks ning aiunõigekski kunstiliste eneseavalduste täielikku sõltumatust sotsiaalpoliitilistest liikumistest. Viimane oli eriti tunnuslik 1917. a. suvel tekkinud “Siuru” rühmitusele.
Veebruarirevolutsiooni järel hakati otsima võimalusi eesti kirjanikkonna organisatsiooniliseks ühtekoondamiseks. 1917. a. kodumaale naasnud Fr. Tuglas oli üks agaramaid initsiaatoreid, kes püüdis värvata organisatsiooni liikmeiks enamikku eesti kirjanikest . Lõpuks liitusid Tuglasega tollased noored kirjanikud. Moodustus 6-liikmeline rühmitus, kuhu kuulusid lisaks Tuglasele Marie Under, August Gailit , Artur Adson , Henrik Visnapuu ja Johannes Semper . Hiljem liitusid rühmitusega veel August Alle ja Johannes Barbarus . Tihedalt olid rühmitusega seotud veel kirjanikud Richard Roht , Aleksander Tassa, Albert Kivikas , kunstnikest N. Triik, K. Mägi ja A. Vabbe. Ametlikult registreeriti kirjandusühing “Siuru” 10. juunil 1917. Ühingu presidendiks sai M. Under, sekretäriks F. Tuglas, laekuriks A. Adson.
“Siuru” kirjanikud jätkasid “Noor-Eesti” alustatud uusromantilist suunda, eriti märgatav oli impressionismi ja sümbolismi mõju. Erinevused “Noor-Eestist”:

• ei järgitud sihipäraselt väljatöötatud kultuuripoliitilist tegevusprogrammi;
  
• väljaannetes puudusid esteetilised programmartiklid, tegevuse peamine ajendaja oli inimeses peituv loomingutarve;
  
• nende luule oli tunduvalt meelelisem, esikohale seati indiviidi tundeväljendus;
  
• nõuti suuremaid vabadusi inimese tunnetele ja instinktidele, armastuselamusi kujutati senisest tunduvalt vabamalt
  

Kirjastamine oli “Siurule” esmatähtis ülesanne. Vajati raha, mida endal polnud. Nende leidlik idee oli avalike kirjandusõhtute korraldamine, mis viidi läbi noorusliku julgusega, isegi skandaalselt, arvestades hästi lugejate psühholoogiaga. “Siuru” vallutas raamatuturu lausa mängeldes. Ühisväljaannetena ilmusid ka “Siuru” albumid (I – 1917, II – 1918, III – 1919) ja koguteos “Sõna” (1918). Ülejäänud olid siurulaste luule- ja novellikogud, esseed , följetonid, üks romaan (A.Gailiti “ Muinasmaa ” 1918) – kokku üle 30 eri raamatu esmatrüki oma tegevusajal. Siurulased tegid palju kaastööd ka ajalehtedele ja ajakirjadele .
“Siuru” luuletajatest oli oma loominguga eelkäijatele kõige lähemal J.Semper (1892-1970). Semperi intellektuaalne ja analüütiline kirjanikunatuur on suguluses nooreestlaste ratsionalismiga. “Siuru” lüürika saavutusi iseloomustab hästi rühmituse kahe suurepärase luuletaja, M.Underi ja H.Visnapuu looming. Mõlemad paistavad silma jõuliste tundeväljendustega, mis erinevad Semperi hämaratest aimustest ja Adsoni leebest eluvaatlusest.
“Siuru” tähtsus:

• rühmituse tegevus andis uue hoo eesti uusromantilisele kirjandusele;
  
• siurulased avasid uue ajajärgu eesti lüürikas – nad tõid luulesse uue elutunnetuse, mida iseloomustab eelkõige avameelne, julge, paljudesse tundevarjundeisse kalduv trotslikult uhke armastuse poetiseerimine;
  
• “Siuru” tegevusajal tõusis lüürika taas kirjanduse juhtivaks põhiliigiks;
  
• “Siuru” tõi eesti kirjandusse uusi andekaid lüürikuid;
  
• tõmbas üldsuse tähelepanu kirjandusele nii avalike kirjandusõhtute kui ka ilmunud teoste kaudu.
  

“Siurul” polnud manifesti, küll aga võib võtta kokku nende tegevuse lööklausega CARPE DIEM!, mis on pärit Visnapuu kogust “ Amores ” (1917)
Aeg kärsik on, aeg nelju a´ab;
oo, heida endast kate, naine, tantsi!
Siis langetame elu viimse kantsi:
surm lõpu toob, aeg otsa saab.

Ekspressionism . “ Tarapita ”

Mõiste ekspressionism (pr expression – väljendus, ilme) tuli kasutusele juba 19. sajandi keskpaiku kujutavas kunstis impressionismi vastandina. Kirjandusvooluna tekkis ta Saksamaal 20. sajandi algul. Eristatakse varasemat ekspressionismi, mis on vormikeskne, võrreldav futurismiga, ja hilisekspressionismi, mille tähelepanu keskmes on sotsiaalne ja ühiskonnaga seonduv, eelkõige I maailmasõja üleelamised.
Ekspressionistide lipukirjaks oli kunstniku maailmanägemise, ideede ja emotsioonide ning inimese ühiskondliku ahistatuse dramaatiline väljendamine. Kõige jõulisemalt arenes kirjanduslik ekspressionism Saksamaal ja Skandinaavias ajavahemikus 1910 – 1925.
Ekspressionistide elutunnetus oli kantud katastroofi eelaimustest. Seetõttu esitatakse sageli süngeid pilte elust, suhtutakse valitsevatesse oludesse ülima kriitilisusega. Kurjuse allikaks peetakse urbaniseerunud ühiskonda, mis otsib väljapääsu vägivallas. Kujutamise objektiks on suurlinn, agul , sõda, lahinguväli, vigased, eluheidikud, vaimuhaiged, nälgivad lapsed, prostituudid. Kogu olustik on deemonlikult hingestatud, tervikutunne ja turvalisus on kadunud. Ekspressionismi iseloomustab “inetuse esteetika ”, kus ülekaalus on surma ja enesetapu motiivid.
Ekspressionistid kaitsesid isikuvabaduse ja rahu ja vendluse aadet; võitlesid sõja vastu ning uue ja parema maailma eest. Väljenduslaadis taotlesid nad ilmekust ja hoogsust, mille nimel loobusid mõnikord omadus- ja sidesõnadest. Erilist tähelepanu pöörasid nad tegusõnadele ja lühilausetele, millega andsid stiilile aktiivsuse. Ekspressionistid üllatasid lugejaid ootamatute detailide ja kujunditega.
Eesti kirjanikest viljelesid ekspressionismi Marie Under, Johannes Barbarus, Henrik Visnapuu, Johannes Semper 1920. aastate algul rühmituse “Tarapita” perioodil. Novellistikas innustusid ekspressionismist Mait Metsanurk, Fr. Tuglas, A. Kivikas, P. Vallak .
“Tarapita” oli kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastail 1921 – 1922 ja andis välja 7 samanimelist ajakirja. Rühmitusse kuulusid Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Friedebert Tuglas ja Marie Under.
Tarapitalased astusid võitlusse eelkõige tõusikkodanluse võimutsemise vastu, nõudsid vaimsete väärtuste kaitsmist, avaramat demokraatlikku elukorraldust, kuid ka paremaid elu- ja loomisvõimalusi kirjanikkonnale.
Nad ei tuginenud rahvahulkadele, vaid eelkõige noorele haritlaskonnale, uskudes, et ühiskonna ümberkujundamist tuleb alustada just intelligentsi vaadete uuendamisest.
Ideelisi virgutusi sai “Tarapita” osalt rahvusvahelisest progressiivsest liikumisest “Clarté” (pr ´selgus´), esteetiliselt aga ka saksa ekspressionismilt, mis kujunes välja Esimese maailmasõja ajaks.
Tarapitalased ei suutnud raskepärase sõnastuse tõttu oma ideid küllalt sisendavalt sõnastada. Kuid rühmituse tegevuses on hinnatav aktiivne, võitlev ja arvustav hoiak. Kahjukse ei olnud rühmitus vaadetelt ühtne. Ajakirja väljaandmine oli majanduslikult raske. Kõige selle tõttu “Tarapita” lagunes.
Tarapitalaste looming jääb nn ajaluule perioodi, mida võib piiritleda aastatega 1919 – 1923. Ajalaulud on saanud inspiratsiooni elult eneselt ja mõjutusi saksa impressionismilt. Selle ajajärgu luuleloomingu põhisisuks on inimene oma ajas ja ühiskonnas. Sõdade järel väljendati inimsuse , rahu ja demokraatia ideaale enamasti retooriliselt paisutatud südamevaluga. Ekspressionistlikest mõjudest tingitult väljendub igatsus parema järele äärmiselt tugevate värvidega antud õudusvisioonides ja võikuspiltides, millest kostub hukkujate kisa, voolab jõgedena verd ja taudid tapavad tuhendeid. “Tarapita” rühmituse päevil sai Barbarusest üks juhtivaid publitsistliku protestiluule viljelejaid, õigluse ja inimsuse kuulutajaid, väikekodanliku mentaliteedi raevukamaid ründajaid (luulekogu “Vahekorrad” 1922). Ekspressionismimõjutustega on kogu “Katastroofid” 1920.
Barbarus kirjutas nii:
Aeg tallab meid veriste jalgadega.
Aju nagu viinamarjad surutõrde pressit,
pealuus pakitseb nirisev paise ,
siug, kes põlgusest kerra on mässit.
Veri on rüvetanud elamise maise
inimesi tapetakse koidiku valgega...
Kärner aga kirjutas nii:
Tapp , verine kättemaks, sõdade, nälgade lummutus
Maa kaevanud ainsaks on laipade, raibete hauaks ,
õhk taudi miasmidest moondunud kooljate lauaks.
Sest aeluse palavik , viina ja mürkide kummutus.
M. Underi ekspressionistlikud luuletused “Appihüüd”, “Surm”, “Surnute rongkäik”, “Laatsarused”, “Mardus” jt on enamasti pärit luulekogudest “Verivalla” (1920) ja “Pärisosa” (1923). Valdavaks on hävingu, lootusetuse ja surma meeleolud. Verine kodusõda, rahvahulkade kannatused panid poetessi kannatama koos kannatajatega. Seetõttu jäi Underi naiselik luule kaasatundvaks, siiraks, kuid jõuetuks.
Ja jälle vaibuvad kõik verejoad,
ja kokku kasvab murtud jalg ja käsi
ja üles ehitetaks´ mahakistud kojad .
Friedebert Tuglas
Friedebert Tuglas (kodanikunimega Mihkelson) sündis 2. III 1886 Tartumaal Ahja mõisas, õppis Tartus linnakoolis ja Hugo Treffneri gümnaasiumis. Revolutsioonisündmustest osavõtu pärast oli lühemat aega vangis . Aastatel 1906 – 1917 oli maapaos, viibides Soomes, Pariisis ja teistes Lääne-Euroopa linnades. Alates 1917. aastast võttis aktiivselt osa kirjanduselust, toimetas kirjanduslikke ajakirju, oli korduvalt Eesti Kirjanikkude Liidu esimees, ajakirja “Looming” esimene toimetaja , Eesti Kirjanduse Seltsi esimees, aga ka Soome Kirjanike Liidu ja Londoni PEN-klubi auliige. Suri 15. IV 1971. aastal.
I loominguperiood ulatub Esimese maailmasõjani. Revolutsioon äratas Tuglases romantiku, valmis poeem “Meri” (1908) ja mässuihast kantud jutustus “Jumalate saar”. Samaaegselt valmis ka kriitilis - realistlik novell “ Hingemaa ” (1906). Revolutsiooniline romantism asendus Läänest tulnud uue moodsa kunstivoolu impressionismiga. Mõjud on märgatavad eeskätt novellikogudes “Õhtu taevas” (1913), aga ka varasemas kogus “Kahekesi” (1908), näiteks novellid “Toome helbed ”, “Suveöö armastus” jt. Läbilõike I perioodi loomingust annab kogu “ Liivakell ” (1913)
II loominguperiood algas Esimese maailmasõja eel. Esimeseks suuremaks teoseks sai romaan “Felix Ormusson” (1915). Peategelane Ormusson on kirjanik, kelle päevik moodustabki romaani sisu.
Selles loominguperioodis on kesksel kohal novellistika. Kirjanik arendas välja omapärase ja uuelaadse novellisüsteemi, mis erines tunduvaltvarasemast eesti novellistikast. Tegelikkuses esinevate karakterite ja inimsuhete kujutamine ei piirdunud tal ainuüksi realistlike vahenditega, novellidesse sugenes fantastilisi kirjeldusi ning sündmusi. Mõjustatuna sümbolismist kaotas Tuglase tegelane reaalse inimese kontuurid ja muutus sümboliks. Novellis “Merineitsi” on Kaspar ahnuse ja võimuiha, Merineitsi aga ilu ja alistuvuse sümbol, sümboltegelased on ka koer ja ahv novellist “Popi ja Huhuu ”, novellis “Maailma lõpus” kujutatakse laevapoisi ja sümbolistliku hiigelneitsi armastuslugu . Sümbolistlikud müütnovellid on koondatud kogusse “Saatus” (1917). Esimese maailmasõja paine valitseb ka ekspressionistlikus luulekogus “Raskuse vaim” (1920).
Neid kolme kirjandusvoolu – impressionismi, sümbolismi ja ekspressionismi – tähistab eesti kirjandusteaduses koondnimetus uusromantism. Uusromantiliste novellide ainestik on süngetooniline, neis tõusevad valdavale kohale hukkumismeeleolud. Enamik novelle on kirjutatud kas sõja ajal või kohe selle järel. Novellide peategelased on raske saatuse ohvrid , kuid traagiline lõpp tuleneb otseselt nende eneste mõnest kirest või inimlikust nõrkusest.
Tuglase novellide temaatika:

• Võikad juhtumid ja õuduselamused, katastroofid ja katastroofitunne, näiteks “Vabadus ja surm”, “Hingemaa”, “Inimesesööjad”, “Inimese vari” jt
  
• Ohjeldamatu lõbujanu, paheline priiskav nauding , näiteks “Popi ja Huhuu”, “Maailma lõpus”, “Taevased ratsanikud” jt
  
• Loomtegelaste käitumine ja mõttemaailm, näiteks “Popi ja Huhuu”, Taevased ratsanikud”, “ Siil ”, “Hunt”, “Väike Illimar ”
  

III loominguperiood algas 1937. aastal pärast 10-aastast ilukirjanduslikku pausi, mil Tuglas tegeles peamiselt kirjanduslooliste uurimuste kirjutamisega, autobiograafilise realistliku kujutluslaadiga romaaniga “Väike Illimar”.
Pisižanrid. Tähtsal kohal Tuglase loomingus on marginaalid, mida ta on kirjutanud kogu loomingulise tegevuse jooksul. Ta marginaalide ainestik on avar; leidub mõtteavaldusi looduse, kunstiküsimuste ja jooksvate päevasündmuste kohta. Eelkõige marginaalidesse on ta koondanud oma elutarkuse, oma suhte muutuva ajaga , oma esteetilised tõekspidamised ja kunstifilosoofia. Tuglase miniatuurid teise pisižanrina on enamasti romantilise põhitooniga, neis kajastub kirjaniku lüürilis-pateetiline loodusetunne.

• Kui inimesed mõnest asjast aru ei saa, siis raputavad nad pead. Nad peaksid seda vahel veel hoopis ägedamalt raputama, et kõik arusaamist takistav praht välja põruks. (“Mõttepäeviku” 15. marginaal )
  
• Haruldaselt rikas on meie keel kõhklemise, vasturääkimise, eitamise väljendamiseks. Vähemalt viis jonnakat sõna: aga, kuid, ent, vaid, enge ... Vastandiks üksainus “jah” – ja seegi laenatud! (9. marginaal)
  
• Ühes hiina muinasjutus vaevleb ahv probleemi kallal: kuidas saavutada igavest elu? Kas tõesti juba ahvist peale!? Ja mis teeks ta tolle igavesega, kui seda üürikestki ainult pärdiku kombel kasutab? (103. marginaal)
  

Reisikirjeldused on samuti palju reisinud kirjamehe loomingus tähtsal kohal. Tema reisiraamatud “ Teekond Hispaania ” (1918) ja “Teekond Põhja-Aafrika” I-III (1928, 1929, 1930) annavad tervikliku ja rikkaliku pildi külastatud maade kultuurist ja omapärast. Neile lisandub humoristlik “Ühe Norra reisi kroonika” (1939).
Kirjandusteaduslik looming on väga tähtsal kohal Tuglase elutöös. Nõudliku kriitikuna on ta tõstnud eesti kirjanduslikku kultuuri; ulatuslikud uurimused, nagu “Eesti Kirjameeste Selts”, “Ado Grenzsteini lahkumine” ja eriti monograafia“Juhan Liiv” kuuluvad meie uurimistööde kõige väljapaistvamate saavutuste hulka. Olulisi teeneid on Tuglasel ka tõlkekultuuri arendamisel.