SKANDINAAVIA MAADE KIRJANDUS 19. JA 20.SAJANDI VAHETUSEL (1)

Konspekt 11.klass: SKANDINAAVIA MAADE KIRJANDUS 19. JA 20.SAJANDI VAHETUSEL
Maailmakirjandusse tulid Skandinaavia maad 19.sajandi lõpus. 1870-80ndaid nimetatakse läbimurdeaastaiks, romantism oli hääbumas, tekkis vajadus uue kirjanduse järgi. Tekkisid ja segunesid realism , naturalism, sümbolism ja romantism. Nende suundumuste vahel oli teatud võitlus, täheldatav ka ühinemise printsiip.
S.Kierkekaard, kes mõjutas oma vaadetega näiteks Ibsenit, aga ka 20.sajandit
NORRA KIRJANDUS
B.Björnson ( 1832 -1910) - Norra sõltumatuse ja iseseisvuse eest võitleja.(1859.a. kirjutas Norra rahvushümni sõnad). B. tegutses teatri- ja kirjanduskriitikuna, teatri juhatajana, organiseeris rahvuskoolide tööd. Avaldas oma esimesed luuletused ja talupojateemalised jutustused 1850ndate lõpul ja säilitas loomingulise viljakuse elu lõpuni. Oma jutustustes kujutas kodukandi rahva elu, kirjutas ka ajaloolisi näidendeid.
HENRIK IBSEN (1828-1906)
Teda peetakse üheks tuntumaks teatrigeeniuseks. 1851 -57 oli I Bergeni Norra teatris kunstiline juht ja lavastaja - tutvus ta lähedalt teatri köögipoolega, sai võimaluse sõita õppereisidele Kopenhagenisse, Berliini ja Dresdenisse. Valmis ka rida näidendeid: komöödia “Jaaniöö”(1853), aj. draama Östråti emand Inger” (1854 norralaste vabadusvõitlus 16.sajandil), draama “Pidu Solhaugis”(1855), näidend ” Olaf Liljekrans”(1857) Üks keskseid probleeme Ibseni loomingus on eneseteostuse küsimus. Eneseteostus, mis põhjustab teistele inimestele hädasid ja õnnetust, ei saa olla humaanne.
Järgmistel aastatel töötas H.Ibsen Kristiania Norra teatris kunstilise juhina. Kristianias osales B.Björnsoniga “Norra Ühingus”, mis võitles norra kultuuri vabastamise eest taani mõjude alt. Esimene suurem teos sellest perioodist oli “Armastuse komöödia” ( 1862 ), 1863.a. kirjutas ajaloolise näidendi “Trooninõudlejad”, mis kujutab rahva saatust kuningas Håkon Håkonssoni valitsusajal (1204-1263). 1864.a. lahkus Ibsen Norrast vabatahtlikult 27 aastaks. Kristiania ülikool andis stipendiumi ning ta elas vaheldumisi Itaalias ja Saksamaal. Elukoha muutus tõi kaasa muutuse ka loomingusse ja mõttelaadi. Kõigepealt valmis 2 värssdraamat. “ Brand ”(1866) käsitleb igavest draamat - kõrgete ideaalidega isiksuse konflikti kõvera maailmaga , reaalsuse ja ideaali , üleva ja madala konflikti. “ Peer Gynt ”(1867)- Peer Gynt on mugandumisvõimeline, valelik ning püüab kompromisse otsida. Tema vaim on vägev, aga liha nõder ning tema püüdlused lõpevad seetõttu sageli fiaskoga. 1870ndail toimus Ibseni maailmavaates ja loomingus muutus, teda hakkasid enam huvitama kaasaja ühiskonna probleemid. Silmakirjalikkus, valelikkus , karjerism jt teised pahed takistavad isiksuse teostamist ja individuaalsuse avaldumist temas. Ibseni ajaloolis-filosoofilise kontseptsiooniga käis kaasas absoluutse tõetruuduse ja ajaloolise täpsuse nõue. Kõik, millest kirjutatakse , tuleb ise läbi elada, sest ainult see annab lugejale võimaluse kirjanikku täielikult kirjanikku mõista.
1880ndail sai Ibseni loomingus alguse uus periood - kirjanduslikku tegevuse kulminatsioon - valmis 12 näidendist koosnev tsükkel. “Ühiskonnatoed”( 1877 ) käsitleb kaasaja ühiskonna tugevaima liikme alatuse ja väärituse probleemi. “ Nukumaja ”( 1879 ) käsitleb abieluprobleeme. “ Kummitused ”(1881) - naine jääb kuulekana valitsevale moraalile perekonda ka siis, kui see on saatuslik nii talle kui ka järeltulevale põlvkonnale. “Rahva vaenlane”(1882) käsitleb jällegi vale ja tõe kokkupõrget. “ Metspart ”(1884) - esiplaanil kutsumuse, isiksuse terviklikkuse probleemid. “Naine merelt ”(1888) - paralleelsed jooni “Nukumajaga”. “Hedda Gabler ”(1890) - jätkub huvi naise hingeelu vastu. 1891 .a. pöördus Ibsen tagasi Kristianiasse. Valmisid 4 viimast näidendit: “Ehitusmeister Solness”(1892),“Väike Eyolf”(1894), “John Gabriel Borkman”(1896), “Kui me surnud ärkame”(1899). Nendes näidendite käsitleb Ibsen individualistliku hingelaadiga kangelaste probleeme - süvapsühholoogilised uurimused. Ibseni seisukoht jääb muutumatuks ka tema viimastes näidendites - kes püüab end teostada teiste arvelt, langeb paratamatult oma egoismi ohvriks.
TAANI KIRJANDUS
GEORG BRANDES(1842-1927) Taani juudi soost kirjandusteadlane ja kriitik , võrdlev-ajaloolise kirjandusuurimismeetodile alusepanija. Brandese seisukoht - kirjaniku tähtsaim ülesanne on võidelda vanameelsuse ja eelavamuste vastu, olla teenäitaja oma aja moraali, poliitika ja ühiskondliku elu uuendustes.
1871.a.a alustas Kopenhaageni ülikoolis oma kuulsat loengusarja “19.sajandi kirjanduse peasuunad”(ilm 1872-1890). Brandes pidas oma kirjandusloo eesmärgiks püüda näha läbi autori ja teoste ka ajastu psüühika põhijooni. Loengud hõlmasid prantsuse, saksa ja inglise kirjandust. Väga kõrgelt hindas B. Goethet, Byroni ja Heinet. Oma uurimustes ja esseedes jõudis ta alati lähedale neile, kelle vaimsust oli temas endas, nende elu ja teoste peeglis nägi ta ka iseennast . Kirjandus peab olema üks osa ühiskonna vaimsetest elualadest, teatud pilt ühiskonnast üldse. Kirjandused omavahel on lahutatamatult seotud, ükski kirjandus pole tekkinud isoleeritult tühjalt kohalt. Brandes on kirjutanud rea kirjanduslikke portreid, ta tundis oma kaasaegsetes ära hilisemad vaimuhiiglased.
ROOTSI KIRJANDUS
AUGUST STRINDBERG (1849-1912) - rootsi kirjanduse problemaatilisemaks geeniuseks. Tema esilekerkimine 1880ndatel tähendas naturalismi kõrgperioodi, kuid Strindberg oli samaaegselt romantik, müstik, dekadentlik kirjanik, ka ekspressionist.
1867-71 õppis Uppsala ülikoolis - esteetikat, filoloogiat, arstiteadust, ühiskonnateadusi, astronoomiat - kuid lõpueksameid ei sooritanud ühelgi alal. Uppsalas kuulus ka üliõpilaste ühingusse “The Runa Society”, mille liikmed said mõjutusi vanadest rahvatraditsioonidest.. Strindbergi peeti selle ühingu andekamaks liikmeks. S tundis huvi ka teatri vastu, aga näitlejat temast ei saanud. Pärast ülikoolist lahkumist , aga ka juba selle ajal töötas õpetajana nii tavalistes kui erakoolides, kirjutas artikleid, tõlkis populaarseid ameerika humoriste (M.Twain jt) S. töötas ka Rootsi Riiklikus Raamatukogus. Nii tema ajakirjanduslikul tegevusel kui ka tööl raamatukogus oli oluline roll kirjanikuks kujunemisel. Esimene võimaldas tal tutvuda kaasaegse Rootsi elu erinevate tahkudega, teine andis talle võimaluse tutvuda huvitavate ajalooliste dokumentidega, mis suunas tema huvi ajaloo vastu.
1860ndate lõpus 1870ndate alguses kirjutas S oma esimesed näidendid - 1870 3-vaatuseline religioosne draama “Vabamõtleja”, antiigiteemaline “Hermione”, kuid neid ei lavastatud. Neis näidendeis on nähtud juba S. hilisematele näidenditele omaseid jooni - klassikalise tragöödia elemendid: tegelaseks on tugev isiksus, ajalooline panoraam jne.
Esimene lavastatud näidend oli 1870.a. valminud ühevaatuseline “Roomas”, mis käsitleb üht episoodi taani kujuri Bertel Thorvaldseni elust. Huvi saagade vastu avaldus näidendis “ Lindprii ”(1871), mille tegevus toimub 12.sajandi Islandis. Järgmine tähtsam näidend oli “Meister Olof”(1872), mida ta hiljem korduvalt ümber töötas. Tegemist on ajaloolise draamaga ja selles käsitleb S reformatsiooniga kaasnenud sündmusi 16.sajandi Rootsis.
1879.a. ilmus romaan “Punane tuba” - autobiograafiliste sugemega, tegevus toimub 1860ndatel aastatel.
1883.a. sõitis Strindberg koos perega Prantsusmaale. Srindberg viibis mitmel korral erinevates riikides (Prantsusmaa, Śveits, Saksamaa, Taani). Tegemist oli siiski vabatahtliku emigratsiooniga. Kohamuutus tõi kaasa muutused ka loomingus. Esiplaanile tõusis individualism, ta pöördus konkreetselt naturalismi poole, esitas oma teostes nn sugude sõja teooriat - naine on läbinisti paha, kaalutlev. Kui ta oma esimestes teostes suhtus pooldavalt naistesse, siis mida komplitseeritumaks muutusid tema enda abielud, seda vaenulikumaks muutus tema suhtumine naistesse.1887.a. ilmus draama “Isa”, mida on peetud Ibseni “Nukukodu” paroodiaks, kannatajaks on selles teoses mees. “Isa” oli planeeritud triloogia esimese näidendina. Valmis ainult teine osa “Kamraadid”(1886). “Isa” etendus leidis kriitikute hulgas head vastuvõttu, kuid publik oli näidendist šokeeritud.1888.a. novembris rajas S. Kopenhagenis eksperimentaalteatri, kus otsustas lavastada ainult oma näidendeid. 2.märtsiks oli planeeritud “Preili Julie ” esietendus Siri von Esseniga peaosas, kuid see keelati ära ja esitati alles hiljem. Teater avati nädalase hilinemisega ühevaatuslike näidenditega “ Paaria ”(1889),”Tugevam”(1888), “Võlausaldajad”(1888). Teise abielu karile joostes hakkas S. väljapääsu otsima loodusteadustega ja alkeemiaga tegelemises. Aastail 1895-98 elas läbi sügava depressiooni, kannatas tagakiusamismaania all ja sattus mõneks ajaks haiglasse. Seda perioodi on kujutanud hiljem oma autobiograafilistes teostes “Inferno”( 1897 ) ja “ Legendid ”(1898). Oma lapsepõlvemälestusi on ta kujutanud romaanis “Teenijatüdruku poeg”(1897). Kuigi S on perekonna majanduslikku olukorda kirjeldanud raskena, on tema autobiograafilised teosed alati siiski ilukirjanduslikud teosed, ja sageli viis Strindberg lugejat teadlikult valele teele - perekond oli tegelikult majanduslikult heal järel.
1899-1903 valmis 22 näidendit. Ta kirjutas ajaloodraamasid (“Folkungide saaga”, “Gustav Vaasa ”, “Erik XIV” jt), milles on palju tegelasi. S. püüdis minevikukangelaste saatuses oma saatusega paralleele leida, ajaloolisest tõest eriti kinni ei pidanud. 1900.a. valmis abieludraama “ Surmatants ”, milles kirjeldas tõenäoliselt oma õe abielupõrgut, aga ka isiklikke kogemusi (Kurt).
20.sajandi algus tõi kaasa Strindbergi-buumi Euroopa lavadel. Rootsis avati Prantsusmaa ja Saksamaa eeskujul intiimteater, millele S kirjutas 1907.a. jooksul neli kammernäidendit: “Rajuilm”, “Kummitussonaat”; “Ahervare” ja “Pelikan”. Kõik neli näidendit avaldasid mõju ekspressionistliku teatri arengule kogu maailmas.
Elu lõpul kirjutas veel ajaloodraamasid.