Realist eesti kirjanduses (1)

6.)  Realism eesti kirjanduses. Proosa iseloomustus.
Eesti realism on hilistekkeline, temas ilmnevad puhtrealistlike tunnusjoonte kõrval ka naturalismi mõjud.
19. sajandi lõpul oli realismi küpsemine eesti kirjanduses kõige olulisem nähtus. See avardas kirjanduse võimalusi elu mõtestamisel ja tõi kaasa uue kunstitaseme. Arvustava, elu pahupooli ja ühiskonna ebaõiglust rõhutava hoiaku tõttu on eesti realistlikku kirjandust nimetatud kriitiliseks realismiks.
Realistlik kirjandusvool jäi domineerima umbkaudu 1905. aastani, taandudes siis uue romantismihoovuse ees.
Eestis tõusis romantismiajajärgul juhtivaks kirjandusliigiks lüürika asemel proosaeepika. Arenes jutustuse, romaani- ja novelližanr.
Realistlik kujutusviis võttis eesti jutukirjanduses maad järk-järgult, ilma järskude hüpeteta. Aegamööda laienes kirjanduse ainevaldkond, tihenes realistlik olustiku-, seejärel ka inimesekujutus. Eesti küla kõrval olid sageli tegevuspaigaks lähemad ja kaugemad linnad. Lisaks talu- ja mõisarahvale ilmusid tegelaskonda ka käsitöölised ja haritlased. Varasemat sentimentaalset tundlemist või otsejoonelist didaktikat hakkas välja tõrjuma asjalikum ja humoorikam vaateviis.
Ilmus ka pikemaid jutustusi, mis haardelt ja põhjalikkuselt kohati lähenes romaanile. Selline oli näiteks Maximillian Põdderi „Bob Ellerhein .“ Esimeseks algupäraseks eesti romaaniks on kirjandusteadlased tunnistanud siiski romantilise teose, Jaak Järve ajalooainelise „Vallimäe neitsi.“
Ka eesti kirjanduskriitika tegi suure sammu edasi – ilmusid esimesed eesti kirjanduse ajalooraamatud.
7.) E. Vilde loomingu iseloomustus
Keskaegne kuju eesti realismis on Eduard Vilde oma suuremahulise ka tasemelt väljapaistva loominguga. Elu tõetruu kujutamise eest astus ta välja ka oma ajaleheartiklites.
Eesti realismi esimene tippteos oli Vilde külaromaan „Külmale maale.“ Elulisi probleeme käsitles ta ka oma töölisromaanis ja paljudes jutustustes ning novellides . Romaanitriloogias „ Mahtra sõda“ lähtus Vilde elutõe mõõdupuust ka eesti rahvaajaloo kirjanduslikul töötlemisel. Tema hilisemates teostes süvenes ja muutus keerukamaks inimsekujutus ja täiustus kirjanduslik stiil (Mäeküla piimamees ).
Kõige viljakam kirjanik E.Vilde oli vaadetelt sotsiaaldemokraat, seetõttu kujuned eesti realismile eriomaseksjooneks terav ja teadlik tähelepanu inimese seisusliku ning ebavõrdsuse ühiskondliku ülekohtu vastu.
Vilde kujunemisel oli tähtis osa saksa kirjandusel.
Vilde töötas mitmetes ajalehtede toimetustes, koos vaheaegadega kestis tema ajakirjanikupõli üle 20 aasta. Vilde mahukas jutu- ja romaanilooming valmis ajakirjaniku töö kõrvalt. Teda võib pidada esimeseks eesti kutseliseks literaaliks, kes pole oma ametiga leiba teeninud .
Üliviljaka kirjaniku nooruslooming – romaanid , jutustused, novellid , humoristlikud lühijutud ning vested – oli peamiselt hoogsa, seiklusliku sündmustiku, teravate konfliktide, imeväärsete saatusepöörangute ning pealiskaudse inimesekujutusega ajaviitelektüür. Teoste tegevustik arenes ühtviisi ladusalt nii eesti küla miljöös kui ka välismaa suurlinnades, nii äri- ja haritlaskondades kui ka ühiskonna põhjakihtides.
Vilde teosed olid vabad pealetükkivast õpetlikkusest. Püsiv ja mitmekülgselt arendatud teema Vilde loomingus on armastus ja seksuaaleetika.
„Mäeküla piimamees“ kujunes Vilde loomingu kunstiliseks etapiks.
Eduard Vilde kirjutas ka näidendeid. Tema näidendite tegevus toimub linnamiljöös ja probleemid on suurelt osalt haritlaste elust. Nt. Eduard Vilde näidend „Tabamata Ime“
8.) Kirjandus- ja kultuurielu 20. saj alguses. "Noor-Eesti"
Sajandi alguses toimunud haridus - ja kultuurielu kiire arengu ning eesti intelligentsi väljakujunemisega seoses hakkasid tekkima salajased õpilasringid. 1903.a loodi Tartu keskkooliõpilaste kirjanduslik-poliitiline rühmitus “Ühisus”, eesmärgiks arendada ja mitmekesistada kultuuri- ja kirjanduselu. G.Suitsu toimetusel ilmus 3 albumit “Kiired”, neljas album ilmus juba nime all “Noor-Eesti”.
Rühmituse tekke eeldused:

• Rahvusliku ärkamise aeg – otsene eestindus baltisaksa kultuurist
  
• IX saj lõpp – XX saj vahetus – Tartu renessanss ; majanduslik iseseisvumine
  
• Urbanisatsioon – rahvuslik haritlaskond, intelligentne linnakultuur
  

Juhtivad kirjanduslikud jõud:

• Gustav Suits – rühmituse initsiaator, esteetiliste sihtmärkide seadja
  
• Friedebert Mihkelson ( Tuglas )
  
• Johannes Aavik – keeleteadlane, keeleuuendusliikumise algataja
  
• Villem Grünthal ( Ridala )
  
• August Kitzberg – lõi kaasa rahaasjade ajajana
  
• Bernard Linde – tegeles peamiselt kriitikaga
  

Moto: “Enam kultuuri! Enam euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” (G.Suits)
Etapid:

1905-1908 – tegevuse algus seoses 1905. a revolutsiooniga

1909-1915 – reaktsiooniperiood

1915 – I maailmasõja aeg, paljud pettusid Euroopa kultuuris

Sümbolism ja impressionism nooreestlaste loomingus (Viljeldi II loominguperioodil).

Sümbolism lähtub sellest, et maailm on tunnetamatu. Kujutatakse elu sümbolite abil. Iseloomulik on raskemeelsus ja tumedad toonid. - Fr.Tuglase ja A. Tassa novellid ning E. Enno ja G.Suitsu luule
Impressionismi märksõnadeks on mulje ja kogemus. Psühholoogiline kujutamislaad ; hele, optimistlik, rõõmus. - Fr.Tuglase novellid ja romaan “Felix Ormusson”, V.Ridala luule, A.H. Tammsaare üliõpilasnovellid ja jutustus “Varjundid”

TÄHTSUS

• avas meie kultuurile uued perspektiivid
  
• rikastas kirjanduslikke sidemeid
  
• tõstis kirjanduslikku kultuuri
  
• kunstielu organiseerimine
  
• raamatukujunduse taseme tõstmine
  
• keeleuuendused
  
• asjatundlik kirjanduskriitika: Tuglas ja Suits seadsid esiplaanile mõisted “vorm”, “kompositsioon”, “stiil”, “aine”, “teema”
  
• avaldati K.J. Petersoni ja J.Liivi loomingut
  

9.) Kirjanduselu 1920. aastatel. "Siuru" ja „ Tarapita “
Veebruarirevolutsiooni järel hakati otsima võimalusi eesti kirjanikkonna organisatsiooniliseks ühtekoondamiseks. 1917. a. kodumaale naasnud Fr. Tuglas oli üks agaramaid initsiaatoreid, kes püüdis värvata organisatsiooni liikmeiks enamikku eesti kirjanikest. Lõpuks liitusid Tuglasega tollased noored kirjanikud . Moodustus 6-liikmeline rühmitus, kuhu kuulusid lisaks Tuglasele Marie Under, August Gailit , Artur Adson , Henrik Visnapuu ja Johannes Semper . Hiljem liitusid rühmitusega veel August Alle ja Johannes Barbarus . Tihedalt olid rühmitusega seotud veel kirjanikud Richard Roht , Aleksander Tassa, Albert Kivikas , kunstnikest N. Triik, K. Mägi ja A. Vabbe. Ametlikult registreeriti kirjandusühing “Siuru” 10. juunil 1917. Ühingu presidendiks sai M. Under, sekretäriks F. Tuglas, laekuriks A. Adson.
“Siuru” kirjanikud jätkasid “Noor-Eesti” alustatud uusromantilist suunda, eriti märgatav oli impressionismi ja sümbolismi mõju. Erinevused “Noor-Eestist”:

• ei järgitud sihipäraselt väljatöötatud kultuuripoliitilist tegevusprogrammi;
  
• väljaannetes puudusid esteetilised programmartiklid, tegevuse peamine ajendaja oli inimeses peituv loomingutarve;
  
• nende luule oli tunduvalt meelelisem, esikohale seati indiviidi tundeväljendus;
  
• nõuti suuremaid vabadusi inimese tunnetele ja instinktidele, armastuselamusi kujutati senisest tunduvalt vabamalt
  

Kirjastamine oli “Siurule” esmatähtis ülesanne. Vajati raha, mida endal polnud. Nende leidlik idee oli avalike kirjandusõhtute korraldamine, mis viidi läbi noorusliku julgusega, isegi skandaalselt
“Siuru” vallutas raamatuturu lausa mängeldes. Ühisväljaannetena ilmusid ka “Siuru” albumid ja koguteos “Sõna”. Ülejäänud olid siurulaste luule- ja novellikogud, esseed , följetonid, üks romaan – kokku üle 30 eri raamatu esmatrüki oma tegevusajal. Siurulased tegid palju kaastööd ka ajalehtedele ja ajakirjadele .
“Siuru” luuletajatest oli oma loominguga eelkäijatele kõige lähemal J. “Siuru” lüürika saavutusi iseloomustab hästi rühmituse kahe suurepärase luuletaja, M.Underi ja H.Visnapuu looming. Mõlemad paistavad silma jõuliste tundeväljendustega, mis erinevad Semperi hämaratest aimustest ja Adsoni leebest eluvaatlusest.
“Siuru” tähtsus:

• rühmituse tegevus andis uue hoo eesti uusromantilisele kirjandusele;
  
• siurulased avasid uue ajajärgu eesti lüürikas – nad tõid luulesse uue elutunnetuse, mida iseloomustab eelkõige avameelne, julge, paljudesse tundevarjundeisse kalduv trotslikult uhke armastuse poetiseerimine;
  
• “Siuru” tegevusajal tõusis lüürika taas kirjanduse juhtivaks põhiliigiks;
  
• “Siuru” tõi eesti kirjandusse uusi andekaid lüürikuid;
  
• tõmbas üldsuse tähelepanu kirjandusele nii avalike kirjandusõhtute kui ka ilmunud teoste kaudu.
  

“Tarapita” oli kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastail 1921 – 1922 ja andis välja 7 samanimelist ajakirja. Rühmitusse kuulusid Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Friedebert Tuglas ja Marie Under.
Tarapitalased astusid võitlusse eelkõige tõusikkodanluse võimutsemise vastu, nõudsid vaimsete väärtuste kaitsmist, avaramat demokraatlikku elukorraldust, kuid ka paremaid elu- ja loomisvõimalusi kirjanikkonnale.
Nad ei tuginenud rahvahulkadele, vaid eelkõige noorele haritlaskonnale, uskudes, et ühiskonna ümberkujundamist tuleb alustada just intelligentsi vaadete uuendamisest.
Tarapitalased ei suutnud raskepärase sõnastuse tõttu oma ideid küllalt sisendavalt sõnastada. Kuid rühmituse tegevuses on hinnatav aktiivne, võitlev ja arvustav hoiak. Kahjukse ei olnud rühmitus vaadetelt ühtne. Ajakirja väljaandmine oli majanduslikult raske. Kõige selle tõttu “Tarapita” lagunes.
Tarapitalaste looming jääb nn ajaluule perioodi, mida võib piiritleda aastatega 1919 – 1923.
10.) Tuglase tegevus ja loomingu iseloomustus
Friedebert Tuglas (kodanikunimega Mihkelson) sündis 2. III 1886 Tartumaal Ahja mõisas, õppis Tartus linnakoolis ja Hugo Treffneri gümnaasiumis. Alates 1917. aastast võttis aktiivselt osa kirjanduselust, toimetas kirjanduslikke ajakirju, oli korduvalt Eesti Kirjanikkude Liidu esimees, ajakirja “Looming” esimene toimetaja , Eesti Kirjanduse Seltsi esimees, aga ka Soome Kirjanike Liidu ja Londoni PEN-klubi auliige. Suri 15. IV 1971. aastal.
I loominguperiood ulatub Esimese maailmasõjani. Revolutsioon äratas Tuglases romantiku, valmis poeem “Meri” ja mässuihast kantud jutustus “Jumalate saar”. Samaaegselt valmis ka kriitilis -realistlik novell “ Hingemaa ”. Revolutsiooniline romantism asendus Läänest tulnud uue moodsa kunstivoolu impressionismiga. Mõjud on märgatavad eeskätt novellikogudes “Õhtu taevas” , aga ka varasemas kogus “Kahekesi” , näiteks novellid “Toome helbed ”, “Suveöö armastus” jt. Läbilõike I perioodi loomingust annab kogu “ Liivakell ”
II loominguperiood algas Esimese maailmasõja eel. Esimeseks suuremaks teoseks sai romaan “Felix Ormusson” Selles loominguperioodis on kesksel kohal novellistika. Kirjanik arendas välja omapärase ja uuelaadse novellisüsteemi, mis erines tunduvaltvarasemast eesti novellistikast. Tegelikkuses esinevate karakterite ja inimsuhete kujutamine ei piirdunud tal ainuüksi realistlike vahenditega, novellidesse sugenes fantastilisi kirjeldusi ning sündmusi.
III loominguperiood algas 1937. aastal pärast 10-aastast ilukirjanduslikku pausi, mil Tuglas tegeles peamiselt kirjanduslooliste uurimuste kirjutamisega, autobiograafilise realistliku kujutluslaadiga romaaniga “Väike Illimar ”.
Tuglase novellide temaatika:

• Võikad juhtumid ja õuduselamused, katastroofid ja katastroofitunne, näiteks “Vabadus ja surm”, “Hingemaa”, “Inimesesööjad”, “Inimese vari” jt
  
• Ohjeldamatu lõbujanu, paheline priiskav nauding , näiteks “Popi ja Huhuu”, “Maailma lõpus”, “Taevased ratsanikud” jt
  
• Loomtegelaste käitumine ja mõttemaailm, näiteks “Popi ja Huhuu”, Taevased ratsanikud”, “ Siil ”, “Hunt”, “Väike Illimar”
  
• Pisižanrid. Tähtsal kohal Tuglase loomingus on marginaalid, mida ta on kirjutanud kogu loomingulise tegevuse jooksul. Ta marginaalide ainestik on avar; leidub mõtteavaldusi looduse, kunstiküsimuste ja jooksvate päevasündmuste kohta. Eelkõige marginaalidesse on ta koondanud oma elutarkuse, oma suhte muutuva ajaga , oma esteetilised tõekspidamised ja kunstifilosoofia . Tuglase miniatuurid teise pisižanrina on enamasti romantilise põhitooniga, neis kajastub kirjaniku lüürilis-pateetiline loodusetunne.
  
• Reisikirjeldused on samuti palju reisinud kirjamehe loomingus tähtsal kohal. Tema reisiraamatud “ Teekond Hispaania ” ja “Teekond Põhja-Aafrika” annavad tervikliku ja rikkaliku pildi külastatud maade kultuurist ja omapärast. Neile lisandub humoristlik “Ühe Norra reisi kroonika” .
  

Kirjandusteaduslik looming on väga tähtsal kohal Tuglase elutöös. Nõudliku kriitikuna on ta tõstnud eesti kirjanduslikku kultuuri; ulatuslikud uurimused, nagu “Eesti Kirjameeste Selts”, “Ado Grenzsteini lahkumine” ja eriti monograafia“Juhan Liiv” kuuluvad meie uurimistööde kõige väljapaistvamate saavutuste hulka. Olulisi teeneid on Tuglasel ka tõlkekultuuri arendamisel.