Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks (1)

Q: Millistele toiduainetetööstuse saadustele?

Vastus leiad õppematerjalist: Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks

Q: Millest lähtuda kartulisordi valikul?

Vastus leiad õppematerjalist: Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks

Q: Millest sõltub tärklisesisaldus kartulimugulates?

Vastus leiad õppematerjalist: Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks

Toit - Toiduained

3 KEHV

Esitatud küsimused

Millistele toiduainetetööstuse saadustele?
Millest lähtuda kartulisordi valikul?
Millest sõltub tärklisesisaldus kartulimugulates?

Toiduainete taimne toore
Kordamisküsimused – III

Puuviljanduskultuuride liigitus (kasvukoht jne alusel).
Puuviljakultuurid jaotatakse kasvukõrguse ja agrotehnika alusel:
- viljapuudeks,
- marjakultuurideks.
Kasvukoha kliima põhjal jagunevad puuviljakultuurid:
- arktilised,
- mõõduka parasvöötme kultuurid,
- subtroopilised,
- troopilised
Eluvormide põhjal neli erinevat tootmistehnoloogiaga kultuuride rühma:
- puud ja põõsaspuud (puuviljakultuurid),
- põõsad ja poolpõõsad (enamik marjakultuure),
- puhmikud (maasikad),
- liaanid (viinapuu)
Vilja ehituse põhjal liigitatakse kultuurid nende kasutuslikku külge arvestades:
- seemneviljalised (õunviljalised – õunapuu, pirnipuu , küdoonia, ebaküdoonia),
- luuviljalised (ploomi- ja kirsipuud, aprikoosipuu, virsikupuu, nektariin),
- tsitrusviljalised ( sidrun , apelsin , mandariin, greipfruut),
- pähklikultuurid (sarapuu, kreeka pähklipuu, mandlipuu),
- marjakultuurid (must, punane, kuldsõstar, karusmari , maasikas, vaarikas , pampel , aroonia , astelpaju )

Õunapuu iseloomustus.
Kuulub roosõieliste sugukonda, õunapuu perekonda.
Seemneviljaline.
Heitlehine lehtpuu.
35 liiki, sealhulgas ka aedõunapuu.
Kõrgus 5–12 meetrit ( kaasajal madalakasvulised vormid 1 – 6 m).
Õied valged, roosad, punased.
Vili on õun.

Õunasordid jaotumine viljade valmimis- ja säilimisaegade järgi.
- suvisortideks (valmivad augustis või septembri algul),
- sügissortideks (valmivad septembris või oktoobris ),
- talvesortideks (valmivad mitu kuud pärast koristamist).

Tuntumad õunte suvisordid, sügissordid, talisordid.
Sügissorte:
‘Aia ilu’, ‘Antonovka’, ‘Dolgo’, ‘ Kaimo ’, ‘Kaja’, ‘Kanni’, ‘Karamba’, ‘ Koit ’, ‘Krista’, ‘ Kuku ’, ‘Lembitu’, ‘Liivi kuldrenett’, ‘ Melba ’, ‘Pärnu tuviõun’, ‘Sõstraroosa’, ‘Sügisdessertõun’, ‘Sügisjoonik’, ‘Tiina’, ‘Vahur’.
Talisorte:
‘Cortland’, ‘Kaari’, ‘Karksi renett’, ‘Katre’, ‘Kikitriinu’, ‘Krameri tuviõun’, ‘Liivika’, ‘ Meelis ’, ‘Paide taliõun’, ‘Põltsamaa taliõun’, ‘Sidrunkollane taliõun’, ‘Talvenauding’, ‘Tellissaare’, ‘Veteran’, ‘Wealthy’ (‘Tartu roosõun’).
Suvisordid – ‘Krügeri tuviõun’, ‘ Martsipan ’, ‘Suislepp’, ‘Valge klaarõun

Viljade küpsusastmed.
Viljade küpsusastmed:
- koristusküpsus (õun lõpetanud kasvu, toitainete varumise),
- tarbimisküpsus ehk tehniline küpsus ( viljad omavad sordile omase maitse, neid võib värskelt tarvitada).

Õunte küpsuse kriteeriumid.
Õunte küpsuse kriteeriumid:
- toores ,
- koristusküps,
- tarbimis(söömis)küps,
- ülevalminud.
Suvisordid koristatakse söömisküpselt.
Sügis- ja talisordid koristusküpselt.
Õunte ülevalmimine vähendab tarbimis- ja realiseerimiskvaliteeti.

Õunte säilitusrežiim.
Säilitusrežiim
Optimaalne säilitustemperatuur 0 kuni +4°C.
Temperatuuri kõikumine halvendab viljade säilimist.
Madalal temperatuuril olnud vilju enne toasoojusesse viimist hoida 10 – 24 tundi +8 – 12 kraadi juures.
Madalal säilitustemperatuuril õhuniiskus 85 – 90%.
Süsihappegaasirikkas keskkonnas 95%.

Õunte kasutamine toiduainetööstuses.
Õunu kasutatakse:
- värskelt,
- erineval viisil töödeldult.
Mahla valmistatakse:
- madalama kvaliteediga õuntest,
- spetsiaalselt selle jaoks aretatud sortidest .
Värskelt pressitud mahla säilivusaja pikendamiseks seda pastöriseeritakse.
Või valmistatakse sellest vee eraldamisega kontsentreeritud mahla.
Õunamahla kasutatakse mahla- ja karastusjookide komponendina.
Mahlast järelejäänud massist valmistatakse õunapüreed.
Õuntest valmistatakse:
- kompotti,
- moosi ,
- marmelaadi,
- želeed,
- pudingut,
- pirukatäidist,
- õunakastet,
- kalvadosi,
- veini,
- siidrit .

Olulisemad toiteelemendid, mineraalained ja vitamiinid pirnis.
Pirnid sisaldavad:
80 - 85% vett,
6 - 14% suhkruid,
0,1 - 0,6% happeid ,
mineraalaineid ja vitamiine.
Väärtust tõstab kõrge kaaliumisisaldus (100 - 150 mg%).
Viljade rohke pektiin - ja kestaine puhastavad organismi raskemetallidest, radioaktiivsetest ainetest.
100 g pirne annab keskmiselt 46 - 56 kcal energiat.
Kuivainet on kodumaistes pirnides 15,5%.
Pirni koor sisaldab parkaineid 22 – 160 mg%.
Vitamiinide sisalduse poolest on pirn puuviljade seas tagasihoidloikuim.
C-vitamiini on keskmiselt 8 mg%.
Rohkem on pirnides B-rühma vitamiine.
E-vitamiini on 0,4 – 0,5, K-vitamiini 0,8 mg%.

Ploomide toiteväärtus.
Ploomid sisaldavad paljusid väärtuslikke toitaineid:
- süsivesikuid,
- mineraalsooli,
- puuviljahappeid,
- vitamiine,
- pektiin- ja parkaineid.

Ploomide kasutamine toiduainetööstuses.
Ploomid on väga maitsvad dessertpuuviljad.
Nende kasutusala on laialdane.
Ploome tarvitatakse värskelt.
Ploomidest valmistatakse:
- mahlasid ja mahlajooke,
- veine , nalivkat, ploomipuskarit,
- keedist ,
- kompotti,
- marmelaadi,
- džemmi, tarretist, povidlot,
- pastilaad jm.
Ploomidest valmistatakse:
- magusaid toorsalateid,
- soolaseid toorsalateid
- kastmeid ,
- toortoitusid.
Ploome võib:
- sügavkülmutada,
- hapendada,
- marineerida.
Kuivatatud ploomid on tuntud mustade ploomidena.

Kirsside koristus- ja säilitusnõuded.
Maguskirsside saak valmib jaanipäeva paiku.
Koristusaeg kestab sageli augusti esimese nädala lõpuni.
Varased hapukirsid hakkavad valmima juuli algul.
Hilised augusti keskpaigas.
Enne täisküpsust korjatud kirssidel puudub järelvalmimine.
Poolvalminuna maha võetud kirsid jäävadki poolvalminuteks.’
Kirsse koristatakse kuiva ilmaga.
Märjalt korjatud viljad lähevad kergesti hallitama.
Koristatakse käsitsi.
Viljavarrega korjatud kirsid säilivad kauem.
Neid on kergem transportida.
Õrna konsistentsiga ja heledat värvi kirsse tuleb äärmiselt hoolikalt koristada .
Kirsid korjatakse väikestesse plastämbritesse.
Kallatakse seejärel ettevaatlikult
3 – 4 kg mahutavatesse kastidesse.
Tööstusvilju võib panna suurematesse kastidesse.
Lühiajaline värskelt säilitamine
Madalal temperatuuril (0 - 2°C) ja 95% õhuniiskuse juures on võimalik säilitada:
- hapukirsse 1 – 3 nädalat,
- maguskirsse 2 – 10 päeva.
Paremini säilivad tumedad ja paksema nahaga viljad.
Säilitusruum täiesti pime.
Toitainete kadu eriti ei esine.
C-vitamiini jääb 1/3 vähemaks
Maguskirsse saab säilitada väiksemates kilepakendites ja külmhoidlas temperatuuril -1 kuni +1°C.
Kaalukadu keskmiselt sellisel hoidmisel 3%.
Sügavkülmas – kirsid võib enne külmutamist üle puistata suhkruga või kasta siirupisse (sobivad tumedavärvilised maguskirsid).
Kuivatatud kirsid säilivad aasta (hoida õhukindlas nõus jahedas kuivas kohas).

Apelsini sortide jagunemine lähtuvalt kasutusviisist.
Jagunevad kasutusviisi alusel:
- söömiseks (hapukast kuni väga magusani, õhukese lahtise koorega, siia kuulub ka mesiapelsin),
- marmelaadi, keediste tootmiseks (mõruapelsinid),
- mahla valmistamiseks (magusad, suured mahlased, paksu koorega – tuntuimad nabaapelsin ja veriapelsin).

Olulisemate toitainete, toiteelementide ja vitamiinide sisaldus apelsinis .
Toitainete sisaldus 100 grammis
Vesi 86 g
Valgud 0,91 g
Rasvad 0,15 g
Tuhk 0,43 g
Süsivesikud 12,5 g
Sahharoos 4,3 g
Glükoos 2 g
Fruktoos 2,3 g
Kiudained 2,2g
Energia 49 kcal
Toiteelementide sisaldus
Kaltsium 43,0 mg
Raud 0,13 mg
Magneesium 11.0 mg
Fosfor 23,0 mg
Kaalium 166,0 mg
Naatrium 1,0 mg
Vitamiinide sisaldus
C- vitamiin 59,1 mg
B-rühma vitamiinid 9,28 (B4-8,4) mg
E-vitamiin 0,15 mg

Apelsini kasutusvõimalused.
Apelsine võib:
- süüa niisama,
- kasutada toitudes,
- teha marmelaadi,
- pressida mahla

Mineraalainete ja vitamiinide sisaldus mandariinides.
Toiteelemente 100 g mandariinides
Kaltsium 37,0 mg
Raud 0,15 mg
Magneesium 12,0 mg
Fosfor 20,0 mg
Kaalium 166,0 mg
Naatrium 2,0 mg
Vitamiine
C-vitamiin 26,7 mg
B-rühma vitamiinid 10,96 (B4-10.2) mg
E-vitamiin 0,20 mg

Sidruni kasutamine toiduainetetööstuses.
Kasutatakse:
- toitude koostisosana,
- roogade kaunistamiseks .
Sidrun on tähtis toidulisand, maitsestaja, limonaadi koostisosa .
Limonaad, see algselt naturaalne sidrunijook, ongi nime saanud sidrunist.
Sidrunimahlaga piserdatakse puu- ja köögivilju (hoida ära tumenemine).
Sidrunist valmistatakse:
- marmelaadi,
- tarretist.
Sidruniga maitsestatakse:
- limonaadi,
- teed.
Sidrunikoort:
- riivitakse või viilutatakse,
- suhkrustatakse,
- kuivatatakse,
- kasutatakse alkohoolsete jookide maitsestamiseks.
Koorest pressitakse sidruniõli.
See on helekollane kibeda maitsega sidrunilõhnaline vedelik.
Sidruniõli kasutatakse:
- kosmeetikatööstuses,
- alkohoolsete jookide lisandina.
1000 sidruni koorest pressitakse 475 grammi õli.
Nii sidruni- kui apelsiniõli toodetakse peamiselt Itaalias ja Ameerika Ühendriikides.

Suurimad aprikoosi tootjad maailmas.
Türgi, Iraan , Pakistan

Toiteelementide ja vitamiinide sisaldus aprikoosides.
Olenevalt sordist ja kasvualast on viljade suhkrusisaldus väga erinev, kõikudes 4–20 % vahel.
Euroopas kasvatavate aprikooside suhkrusisaldus on tavaliselt 6-12 %.
Pektiinaineid leidub viljas 0,1–1,1%.
Eriti tähToitaineid 100 grammis aprikoosides
Vesi 86,35 g
Valgud 1,40 g
Rasvad 0,39 g
Süsivesikud 11,12 g
Sahharoos 5,87 g
Glükoos 2,37 g
Fruktoos 0,94 g
Kiudained 2.0 g
Energia 48 kcaltis on aprikooside suur karotiinisisaldus (A-provitamiin) (tervistav puuvili).
Toiteelemente 100 grammis aprikoosides
Kaltsium 13,0 mg
Raud 0,39 mg
Magneesium 10,0 mg
Fosfor 23,0 mg
Kaalium 259,0 mg
Naatrium 1,0 mg
Vitamiine
C-vitamiini 10,0 mg
B-rühma vitamiine 3,76 mg
E-vitamiini 0,89 mg
Foolhapet 9,0 µg

Suurimad virsikutootjad maailmas.
Hiina, Itaalia, USA

Virsik on tooraineks millistele toiduainetetööstuse saadustele?
Virsikust toodetakse:
- mahla,
- marinaadi,
- kompotti,
- keedist,
- želeed,
- likööre.

Granaatõuna kasutamisvõimalusi.
Seemneid süüakse enamasti värskena.
Seemnetega kaunistatakse ja maitsestatakse:
- puuvilja- ja segasalateid,
- suppe,
- kastmeid,
- juustu,
- köögivilju,
- linnuliha ,
- kala ja mereande
Seemnetest pressitakse mahla.
Viljast valmistatud siirupit (grenadiin) kasutatakse:
- aperitiivides,
- kokteilides,
- jäätistes,
- sorbettides,
- magustoitudes.
Granaatõuna mahl on:
- ergutava,
- immuunsüsteemi tugevdava toimega

Viinamarja sortide jaotamine kasutusotstarbe alusel.
- veini tootmiseks,
- lauaviinamarjaks,
- toitude valmistamiseks.

Viinamarja säilitamisnõuded.
Viinamarjad säilivad 0- 8°C temperatuuril ja 90-95% õhuniiskuse juures kuni 2 kuud.
Poolvalminud viinamarjad järele ei valmi.
Säilitamisel on vaja hoolikalt jälgida mädanike ja hallituste levikut.

Viinamarja kasutamine.
Viinamarju kasvatatakse neljaks otstarbeks:
- veini (vein + mahl 85%),
- mahla,
- rosinate tegemiseks (5%),
- värskelt söömiseks (10%).
Viinamarju:
- süüakse niisama,
- lisatakse puuviljasalatitele,
- tortidele,
- kastmetele,
- täidistele,
- karridele,
- hautistele.
Viinamarjadest tehakse:
- keedist,
- želeed.
Sobivad hästi kokku linnu-, uluki- ja jäneseliha, kala ja mereandide, vasikamaksaga.
Seemnetest valmistatakse toiduõli.
Mitmel pool maailmas, näiteks Vietnamis ja Kesk- Aasia maades, süüakse ka viinapuulehti.
Toiduainete taimne toore
Kordamisküsimused IV (IX – XII loeng)

Marjakultuuride eelised võrreldes viljapuudega.
- hakkavad vara saaki andma,
- viljakandvus püsiv,
- saagid ühtlased,
- kerge paljundada,
- leplikumad kasvutingimuste suhtes,
- suurema kohanemisvõimega,
- kannatavad vähem ilmakahjustuste all,
- lihtsam hooldada ,
- ebaõnnestumise korral kahju väiksem,
- marjakasvatus võimalik taastada lühikese ajaga .

Tähtsaimad marjakultuurid Euroopas ja Eestis.
Punane, must ja valge sõstar on Eestis ning mujal Euroopas tähtsaimad marjakultuurid.

Sõstarde majanduslikult tasuv kandeiga.
Mustal sõstral kuni 12 aastat,
Punasel ja valgel sõstral kuni 25 aastat.

Punase sõstra toiteväärtus (olulisemad toitained , mineraalained, vitamiinid).
Palju vett, kaaliumi ja C vitamiini rikkad.

Punase sõstra koristamine ja säilitamine.
Koristatakse kobarates .
Marjad peavad olema:
- ühtses pomoloogilises sordis,
- kobaras ühtlaselt valminud,
- värsked, puhtad, kuivad,
- mehaaniliste vigastusteta,
- haiguste ja kahjurite poolt kahjustamata,
- pole hallitanud ,
- kõrvalmaitse ja -lõhnata.
Marju korjatakse kuiva ilmaga.
Korjatud marju ei tohi hoida päikese käes
Säilitatakse 4 kilogrammistes kastides temperatuuril 0 - 1ºC.
Õhuniiskus 90%
Säilimisaeg – 2 kuud.
Paremini säilib pakendatult 1 – 3 kg polüetüleenkilest kottides temperatuuril -2ºC.

Punase sõstra kasutusviisid. (mahla, kompotti, želeed, keedist, siirupit, veini.).
Toorelt kasutamine:

värskelt söömine,
lisamine magustoitudele, kondiitritoodetele.

mahla,
kompotti,
želeed,
keedist,
siirupit,
veini.
Punase sõstra mahl asendab salatikastmetes edukalt äädikat.
Punasest sõstrast valmistatakse vürtsikaid kastmeid liharoogade juurde

Toitainete, mineraalainete ja vitamiinide sisaldus mustas sõstras.
2,5 dl musta sõstra marju sisaldab sama palju C-vitamiini kui väike apelsin
Mari sisaldab ka antioksüdante (parandavad inimese vastupanuvõimet haigustele).
Marja kestas leidub looduslikku ainet antotsüaniini (annab marjadele punase, lilla või sinise värvuse, aeglustab vähirakkude arengut).
Musta sõstra seemnetes on haruldast oomega-6 rasvhapete rühma kuuluvat gammalinoleenhapet.
Kaaliumi rikas

Musta sõstra koristamine, säilitamine ja kasutamine.
Koristamisega hilinemine põhjustab suuri saagikadusid.
Ülevalminud marjad:
- maitseomadused halvenenud,
- ei kannata transporti,
- riknevad kiiresti.
Korjatakse üksikute marjadena ja kobaratena.
Kobaratena korjatud marjad on:
- transpordikindlamad,
- säilivad kauem.
Korjata tuleb korduvalt (oleneb sordist).
Korjatakse taarasse, millega transporditakse.
Taara peab olema kuiv, puhas, vastupidav, kõrvallõhnata.
Lauamari pakitakse väiksemasse taarasse, tööstusmari suuremasse
Must sõstar säilib 0ºC juures20 päeva.
Pakendiks sobivad 2 – 4 kg mahutavusega laiemad karbid .
Polüetüleenkilest kottides saab säilitada nagu punast sõstartki – säilib 30 – 45 päeva.

Karusmarja kandeiga, keskmine saagikus, nõuded kasvutingimustele.
Põõsa kandeiga on üle 15 aasta.
Keskmine saak on 5 – 10 t/ha.
Kasvutingimuste suhtes vähenõudlik
Vajalik iga-aastane harvenduslõikus
Harvendamisega säilitatakse põõsas eri vanusega oksad .
Karusmari reageerib väetamisele hästi.

Karusmarja koristamise ja säilitamise tingimused.
Koristatakse:
- toorelt,
- poolvalminult,
- täisvalminult.
Laua-, mahla- ja veinimarjad korjatakse täisvalminult.
Töötlemisele kuuluvad marjad toorelt või poolvalminult.
Korjatakse kuiva ilmaga.
Korjatud marju ei või jätta päikese kätte seisma.
Lauamarjad korjatakse realiseerimistaarasse.
Taara peab olema kuiv, puhas, kõrvallõhnata.
Lauamarjade pakkimiseks kasutatav taara võib mahutada kuni 8 kg marju.
Tööstusmarjad pakitakse kuni 20 kg mahutavasse taarasse.
Tehnilises küpsuses korjatud ehk tooreid karusmarju võib 0ºC juures säilitada kuni kaks kuud.
Pakitakse väiksematesse puust kastidesse.
Õhuniiskus säilitamisel 90%.

Karusmarja kasutamise võimalused.
Marju tarbitakse nii toorelt kui töödeldult.
Süüakse värskelt või külmutatult.
Tooreist, pooltooreist või valminud marjadest valmistatakse:
- kompotte,
- mahla,
- keedist,
- vesihoidist,
- želeed,
- siirupit,
- veine.
Karusmarja hinnatakse meetaimena, õitseb marjapõõsastest kõige varem.

Suurimad maasikatootjad maailmas (2008. aastal).
USA
Hispaania
Türgi

Maasika olulisus (olulisemad toitained , mineraalained, vitamiinid).
Vee rikas,
Kaalium, kaltsium fosfor
C vitamiin

Nõuded maasika koristamisel .
Ühe hektari saagi koristamiseks läheb vaja 15 – 20 inimest.
Saagiperiood istandikus kestab keskmiselt 4 nädalat.
Taaraks sobivad plastkastid mahutavusega kuni 8 kg marju.
Korjamiseks sobivad 3 – 4 kg mahutavad nõud.
Korjamiseks kasutatakse ka 1 kg mahutavusega karpe (koos pakendiga müüdavad marjad
Maasikas on väga kergelt riknev mari.
Koristamisel peab vilju käitlema võimalikult ettevaatlikult.
Marju ei tohi:
- kokku suruda,
- korjamisel anumasse visata ,
- kastidesse panna liiga paksu kihina.
Korjamisel peab järgima puhtusenõudeid (käte pesemine, taara puhtus, marjade puhtus)
Marju korjata hommikupoolikul (ööjärgselt jahedad, kannatavad paremini käitlemist).
Korjamist võib alustada hommikul kell kuus.
Korjamise käigus tuleks marjad sorteerida eri valikutesse, eraldades mullaga määrdunud ja praakviljad puhastest.
Koristamise käigus nopitakse ära ka hallitanud, lindude või kahjurite poolt rikutud marjad.
Need viiakse istandikust välja, hävitatakse

Maasika säilitamine.
Tänu intensiivsele hingamisele on maasikad ühed kiiremini riknevad marjakultuurid.
Eriti kahjulik on koristatud maasikatele otsene päikesevalgus.
Kui marju pole kohe võimalik töödelda, transportida või turustada, tuleb nad kiiresti maha jahutada.

Maasika kasutamise võimalusi.
Varajase saagi tõttu on hea maitsega maasikad olulisel kohal meie toidulaual.
Värskelt söömine (tervelt, viilutatult, purustatult).
Toorsalatid, -toidud (lisatakse puuviljasalatitele, jäätistele, sorbettidele).
Toorhoidised ( toormoos , toormahl, toortarretis, toordžemm
Maasikatest valmistatakse:
- moosi,
- kompotte,
- siirupit,
- mahla,
- želeed,
- džemmi,
- povidlot,
- marmelaadi,
- dessertveini,
- likööri
- maasikakokteile,
- maasikakalja.
Liialt küpseid marju kasutatakse pirukates, kookides, küpsistes, sufleedes, pudingites.
Maasikaid kuivatatakse (väiksemad marjad hilistest saakidest).

Tähtsamad toitained vaarikas.
Vesi, süsivesikud, energia

Vaarika koristamine, säilitamine kasutamine.
Viljad valmivad juuli 1. – 3. dekaadil.
Marju korjatakse regulaarselt mõne päeva järel.
Kergesti varisevaid sorte korjatakse iga päev.
Laua- ja säilitusmarju korjatakse hommikul või õhtul.
Muljumise ja purunemise vältimiseks paigutatakse nad juba korjamise käigus turustus- või säilitustaarasse

Koheseks kaubastamiseks või ööpäevaseks säilitamiseks korjatakse vaarikad täisküpselt.
Pikemaajaliseks säilitamiseks ja transpordiks korjatakse enne täisküpsust.
Korjatud marju ei tohi jätta päikese kätte.
Tuleb paigutada kohe hoidlasse.
Tänu intensiivsele hingamisele on vaarikad ühed kiireminiriknevad marjakultuurid.
Lühemat aega saab säilitada õhurikkas ruumis (temperatuur 12°C, õhuniiskus 75%).
Pikemat aega (7 – 8 kuud) on võimalik vaarikaid hoida külmutatult.
Hästi säilivad vaarika naturaalne maitse, aroom ja toiteväärtus.
Vaarika vilju tarbitakse laialdaselt nii toorelt kui töödeldult.

Nendega kaunistatakse:
- puuviljasalateid,
- torte,
- kooke.
Viljadest valmistatakse:
- toor - ja keedumoosi,
- kompotte,
- želeed,
- siirupit,
- mahla,
- likööri,
- veini jms.

Astelpaju olulisus, toiteväärtus kasutamine.
Astelpajul on mitmeid kasulikke omadusi.
Neist üheks olulisemaks on rohke vitamiinisisaldus.
Ühes astelpaju marjas on C-vitamiini sama palju kui terves apelsinis.
Kui hariliku astelpaju 100 g viljades on C-vitamiini ca 31 mg, siis mõnedes sortides on seda kuni 1600 mg.
Astelpajus on palju E-vitamiini (8-15 mg 100 g kohta) (oluline rasvade ainevahetuses).
Erilise tähtsusega on astelpajus kollased ja punased õlid.
Nende raviomadused tehti kindlaks enam kui 1000 aastat tagasi.
Astelpaju on mitmekesine põllumajanduskultuur.
Viljelemine väga keskkonnasäästlik.
Suurem osa taimest on erinevatel viisidel kasutatav.
Astelpaju marjadest ja seemnetest toodetakse tervislikku õli.
Eestis on astelpajumari ja sellest valmistatud tooted üsna uudne asi.
Kosutav astelpajumahl
Astelpajumoos
Terav astelpajukaste
Mõnus astelpaju-tee
Astelpajumari - tõeline tervise eliksiir.
Astelpaju kasutusvõimalused köögis väga mitmekülgsed.
Marju kasutatakse värskelt, külmutatult või kuivatatult.
Neist valmistatakse mehu , mahla, toorhoidiseid, kompotti, tarretist ja moosi.
Kasutatakse magustoitude ja soolaste roogade valmistamiseks.
Marjad ja nendest valmistatu:
• stimuleerib immuunsüsteemi
• ergutab hormonaalsüsteemi
• hoiab ära veresoonte lupjumist
• ennetab närvisüsteemihäireid
• ennetab grippi ja külmetushaigusi

Musta aroonia tähtsus, koristamine, säilitamine kasutamine.
Arooniamarjade korjamisega ei maksa kiirustada.
Tuleks oodata nende täisküpsuseni.
Aeg parandab märgatavalt marjade maitset .
Korjamisel soovitatakse lõigata kääridega käbi kännase raag.
Vajalik siis, kui marju soovitakse säilitada pikemat aega värskena või kuivatada.
Kohesel kasutamisel on otstarbekam ja aegasäästvam korjata neid kobarate kaupa, ilma marjaraagudeta.
Istandikus koristatakse arooniat marjakombainiga.
Arooniamarju peetakse hästi säilivaks.
Hoides värskeid marju õhukese kihina pimedas ja jahedas paigas temperatuuril 3–5 °C, säilivad nad kasutuskõlblikuna kuni paar kuud.
Pikema säilitamise viisina on levima hakanud kuivatamine .
Õhu käes närvutatud marju kuivatatakse temperatuuril 40–50 °C, säilitatakse õhukindlalt suletud nõus.
Püsivad kasutuskõlblikuna kuni 2 aastat.
Musta aroonia suureviljaliste teisendite viljad on söödavad.
Neist valmistatakse:
keedist,
mahla,
siirupit
kompotti,
veini.
Rohke P-vitamiinisisalduse tõttu kasutatakse arooniat rahvameditsiinis:
- hüpertooniatõve ravimina ,
- maomahla vähesuse puhul

Ebaküdoonia kasutamise võimalused.
Viljadest saab valmistada:

rohke suhkruga toorhoidist,
kompotti,
keedist,
tarretist,
marmelaadi,
püreed,
mahla,
siirupit,
likööri,
veini.

Ebaküdoonia puhas ja tugev maitsevarjund leiab kasutust paljude jookide (limonaadid, joogijogurtid, mahlajoogid ) ja maiustuste (jäätis, küpsetised, kompvekid) maitsestamisel.
Populaarne on ebaküdooniast valmistatud mahlakontsentraat.
Tööstuslikus tootmises kasutatakse vilju ka pektiini ja looduslike aroomiühendite saamiseks.
Ebaküdoonia viljad suhkruga kihiti on tee maitsestamiseks paremad kui sidrun.
Suhkruga hoidistamiseks kõlbavad ka rohelised viljad (pole seda hõrku aroomi , mis valminutel).
Ebaküdooniat võib lisada marja- või õunakompottidele ning moosidele.

Kultuurmustika ja -jõhvika toiteväärtus, koristamine, kasutamine.
Mustikad sisaldavad park- ja kiudaineid, orgaanilisi happeid, suhkruid, vitamiine (C-), flavonoole, glükosiide.
Mineraalainetest kaaliumi ja naatriumi.
Mustikad vähendavad vere suhkrusisaldust, ergutavad seedimist.
Mustikad korjatakse täisküpsuses (järelvalmimist ei toimu).
Täisküpsuse üle otsustatakse marja värvuse järgi (üleni ühtlane marjale iseloomulik värvus).
Tihti korjatakse pooltooreid vilju (viljavarre kinnituskoha ümbrus täiesti roosa või valge).
Sellised viljad ei ole saavutanud mustikatele iseloomulikku keemilist koostist, nende väljanägemine turustamiseks ei ole hea.
Pärast sügavkülmutamist omandavad sellised viljad üleni roosaka värvuseValminud mustikad ei varise kergelt, võivad valminult olla põõsal ca 10 päeva.
Marjad on küllaltki tugevad.
Tuleb siiski jälgida, et marjad ei saaks liialt muljuda:
saagikoristusel,
sorteerimisel,
pakendamisel,
transpordil,
säilitamisel.
Marjade koristamisel ja käitlemisel vältida vahakirme mahakulumist (-hõõrdumist).
Vahakirmeta marjad tunduvad välisel vaatlemisel märjana, läigivad (sellised viljad ei ole hea kaubandusliku välimusega, säilivad halvasti).
Vahakirme paremaks säilitamiseks marju võimalikult vähe liigutada, valada ühest anumast teise.
Marjad peavad olema kuivad, neile ei tohi millegagi peale suruda.
Mustikaid süüakse toorelt (segatuna ka salatitesse, putrudesse jm).
Mustikaid serveeritakse vahukoorega.
Neid kasutatakse magustoitudes, pirukates, kookides, jäätises, jogurtites jm.
Mustikatest valmistatakse:
keedist,
mehu,
želeed,
kisselli ,
morssi,
siirupit,
alkohoolseid jooke .
Mustikaid võib ka kuivatada, sügavkülmutada.
JÕHVIKAS
Vererõhku alandava ja seedimist soodustava toimega.
Jõhvikas leiduvad happed (oblik- ja sidrunhape ) annavad marjadele hapuka maitse.
Jõhvikad sisaldavad C-vitamiini, kaaliumi.
Septembris valminud marju võib rabast korjata aastaringselt .
Süüakse toorelt (suhkruga).
Lisatakse küpsetistele ( saiad , koogid).
Jõhvikatest valmistatakse:
keedist,
želeed,
mahla,
siirupit.
Kasutatakse napsude maitsestamiseks

Metsamarjade ( pohlad , murakad, mustikad, jõhvikad)
kasutamisvõimalused.
Mahlad
Siirupid
Moosid
Keedis
Kompott
Sügavkülmutatud
Toorelt

Suhkrupeedi olulisus, toiteväärtus.
Suhkrupeedi juurikad sisaldavad keskmiselt: 16–20% suhkrut (sahharoosi),
22% kuivainet (põhiosa moodustab sahharoos - 75–80%)
Suhkrusisaldus (%) suhkrupeedi juurika erinevates osades.
Suhkrupeedist toodetav suhkur moodustab 30% maailma ja 98% Euroopa Liidu suhkrutoodangust.
Suhkrutööstuse jäägid – leotatud ja pressitud peedilõigud ning melass on kasulik loomasööt.

Suhkrupeedi koristamine, säilitamine, töötlemine (suhkru tootmine suhkrupeedist).
Suhkrupeeti koristatakse enamasti kahes järgus.
Esmalt lõigatakse pealsed ja veetakse need ära.
Seejärel koristatakse juurikad.
Peedi koristamisel võib kasutada erinevat tehnikat .
Säilitatakse hoidlates, keldrites või kuhjades. Vältida tuleb juurikate külmumist.
Peedisuhkruvabrikus:
peedid pestakse,
peenestatakse (lõigatakse tükkideks või viiludeks),
leotatakse kuumas vees suhkur välja (mahla väljauhtmiseks töödeldakse viile kuuma veega).
Leotatud ja pressitud peedimass läheb loomasöödaks (sileeritult või kuivatatult).
Suhkrurikast mahla aurutatakse, et suhkur välja kristalliseeruks (suhkrupeedi siirupi rafineerimine).
Saadud toorsuhkrut töödeldakse edasi.
100 kg suhkrupeedist saadakse:
12–15 kg suhkrut,
3 kg melassi,
45 kg peedilõike (kuivatatult 4,5 kg).

Suhkruroo väärtus, suurimad kasvatajad , maailmas, koristamine, töötlemine suhkruks.
Varre säsis olevas mahlas on:
14-20% sahharoosi,
81% vett,
Brasiilia, India Hiina
Suhkruroogu saab koristada mehaaniliselt ja käsitsi.
Maailma suhkrurootoodangust koristatakse käsitsi üle poole.
Kõigepealt pannakse põld põlema.
Tuli hävitab kuivad lehed, suhkrurooistandusse elama asunud maod (ei kahjusta veerikkaid võrseid ja varsi).
Seejärel raiutakse raienoaga varred maha.
Järgmisena:
lüüakse roheline valmimata ladvaosa maha,
laasitakse külgejäänud lehed,
visatakse mahlast rasked rooteibad koormasse,
rooteibad saadetakse kohe vabrikusse.
Kogenud lõikaja võib koristada pool tonni suhkruroogu tunnis.
Suhkruroogu koristatakse ka kombainiga, mis:
lõikab suhkrurootaimed maapinna lähedalt maha,
koorib lehtedest paljaks,
ladustab varred vastavasse kohta,
puhub äralõigatud lehed ja muud jäägid põllule tagasi.
Kombaini tööjõudlus võib olla kuni 100 tonni tunnis.
Koristatud suhkruroog töödeldakse 24 tunni jooksul (koristatud roog kaotab kiiresti suhkrut).
Eriti kehtib see nõue kombainiga koristatud suhkruroo kohta (vigastab taimi mehaaniliselt märksa rohkem).
Seetõttu peavad suhkruvabrikud asuma suurte istandike lähikonnas.
Nende läbilaskevõime peab vastama päevase maharaiutud suhkruroo kogusele.
Vabrikus pressitakse rooteivastest mahl (mustjas) välja.
Mahlast valmistatakse vastava tehnoloogia abil suhkur.
Roomahla töödeldakse mitmel moel:
segatakse puhastamiseks raske sooja siirupiga,
selitatakse,
pleegitatakse,
kristalliseeritakse.
Mahl kontsentreeritakse keetmise teel ja siis puhastatakse.
Siirupiga segamise eesmärk on pesta suhkrukristalle, et eemaldada melassikihid toorsuhkru prahist.
Selitusprotsessi eesmärk:
eemaldada suhkrukristallidest ülejäänud mustus ,
valmistada suhkrusiirup ette pleegitamiseks.
Kollast siirupit, mis võib tumedam või heledam olla, pleegitatakse valgete suhkrukristallide saamiseks aktiivsöega.
Kristalliseerimine muudab värvitu siirupi puhasteks suhkrukristallideks.
Kristallid eraldatakse siirupist:
aurutamise teel või
siirupi tsentrifuugimisel.

Suhkru liigid, toiteväärtus, kasutamine.
Toorsuhkur
Sisaldab 96–99% sahharoosi, on kaetud õhukese siirupikihiga ega ole päris puhas
Pruun suhkur
Pruun suhkur sisaldab 91–96% sahharoosi
Valge suhkur
Valges suhkrus on 99,9% sahharoosi, vitamiine ja mineraalsoolasid pole.
Tuhksuhkur
Tükiliseks muutumise vältimiseks on lisatud 3% viljatärklist.
Rafineeritud valget suhkrut kasutatakse:
- toidu koostise ja maitse parandamiseks,
- happeliste või hapu maitsega toitude magustamiseks,
- pärmi kergitamiseks ,
- konserveerimisel.
Suhkur on oluline beseede, siirupite, jäätiste, sorbettide ja kondiitritoodete valmistamisel.
Suhkrut kasutatakse maitseainena (glasuuritud köögiviljad ja sink, magushapud road).
On asendamatu pagaritoodetes ning maiustustes.
Väga väike, ei sisalda:
- valku,
- rasva,
- kiudaineid,
- vitamiine ega
- mineraalaineid.
Koosneb süsivesikutest, teelusikatäis suhkrut sisaldab 9 kcal.
Suhkrut ja suhkrurikkaid toite kutsutakse „tühjade kaloritega“ toitudeks.
Suhkur seob vett, seetõttu tuntakse pärast magusa söömist janu.

Kartuli päritolu, levik maailmas, Euroopas, Eestis, suurimad kasvatajad maailmas.
Kodumaaks Lõuna-Ameerika mägialad Tšiilis ja Peruus.
Euroopasse jõudis kartul seemnetena 16. sajandi kesksel Hispaania kaudu.
Seemnetest kasvatatud kartul oli pika kasvuajaga, varte kõrgus kuni 260 cm.
Teda kasvatati botaanikaaedades dekoratiiv- ja ravimtaimena.
Rahvale oli kartul tundmatu.
Mugulatena toodi kartul Euroopasse 16. sajandi lõpul ja 17. sajandi algul Tšiilist – Chiloe saarelt.
Sealt pärinevad kartulivormid levisid Iiri- ja Inglismaa kaudu teistesse Euroopa riikidesse.
Kartuli ulatuslikum kasvatamine hoogustus Euroopas 18. sajandi teisel poolel.
Eestis hakati kartulit kasvatama 18. saj keskel (mõisaaedades).
Aastatel 1800-1840 levis kartul mõisaaedadest taluaedadesse.
1840.-1850. aastatel algas arvestatav kartuli kasvatamine nii mõisa- kui talupõldudel.
Suurimad kasvatajad: Hiina, India, Venemaa

Millest lähtuda kartulisordi valikul ?
Sobiva sordi valikul tuleb lähtuda:
kasvuperioodi pikkusest,
mugulate suurusest ,
mugulate kujust,
kuivainesisaldusest,
haiguskindlusest,
stabiilsest kvaliteedist säilitamisel,
tarbimisperioodi kestvusest,
maitsest.

kartuli tähtsus, olulisemate toitainete ja vitamiinide sisaldus.
Kartul on tähtis eelkõige oma mitmekülgsete kasutamisvõimaluste ja pinnaühikult saadava suure saagi tõttu.
Kartul on:
suurepärane toiduaine,
oluline tööstuse tooraine ( piiritus , tärklis, tärklisesiirup),
väärtuslik söödakultuur.
Mugulate toitainetesisaldus sõltub sordist ja kasvutingimustest.
Kartuli kuivainesisalduse alusel eristatakse laua-, frii-, tsipsikartulit (krõpskartulit).
Toorme kuivainesisaldus :
lauakartulil 18 – 22%
tsipsikartulil 22 – 24%
friikartulil 20 – 24%
Tärklise tootmiseks kasutatakse võimalikult kõrge kuivainesisaldusega kartulit.
Sisaldab rohkesti süsivesikuid, on hea energiaallikas .
Mugulates on keskmiselt 17,5% tärklist, kuni 2% täisväärtuslikku valku (kergesti seeditav).
Kartulis leidub õun-, sidrun-, oksaal- ja foolhapet.

Kartul kui tärklise tooraine.
Tärklis paikneb mugulates teradena (mikroskoobis hästi nähtavad).
Terade mikrostruktuur oleneb kartulisordist.
Kartuli tärklis on lisaks kõrgele energiasisaldusele väga hügroskoopne.

Millest sõltub tärklisesisaldus kartulimugulates?
Kartuli tärklisesisaldus oleneb:
- sordi geneetilistest omadustest,
- kasvutingimustest ( muld , väetamine, ilmastik),
- mugulate tervisest jne.
Suurema tärklisesisaldusega on hilisemad , pikema kasvuperioodiga sordid .
Seetõttu sisaldub Lõuna- ja Kesk-Euroopa riikides kasvatatud kartulis tärklist enam kui Eestis kasvatatul.
- 21% vegetatsiooniperioodi temperatuuride summast ,
- 18% sademete hulgast,
- 15% päikesepaistest,
- 7% ulatuses merepinna kõrgusest.
Ühe sordi piires võib tärklisesisaldus varieeruda 5 – 6%.

Kartulimugulate kvaliteet (mugulate kuju, suurus, koore omadused, idu- ja nabaaukude sügavus, sisemine kvaliteet, keedetud mugulate kvaliteet, lagunemine , jahusus, maitse, keetmisjärgne tumenemine, toorkartuli tumenemine).
Eristatakse mugulate välist ja sisemist kvaliteeti.
Väline kvaliteet – tihedalt seotud kaubanduslikkuse mõistega.
Välise kvaliteedi määravad:
- kuju,
- suurus,
- koore omadused,
- idu- ja nabaaukude sügavus,
- defektide esinemine,
- vigastused,
- moonded jne.
Välist kvaliteeti mõjutavad sordi geneetilised omadused ja kasvutingimused .
Mugulate kuju ja värvus sõltuvad sordist.
Kasvutingimuste halvenemine ( kivised , tihenenud mullad ) võib muuta mugula kuju ebanormaalseks.
Mugul võib moonduda tavapärasemat lapikumaks, piklikumaks, ebasümmeetrilisemaks.
Kuju võivad muuta haigused ja kasvuseisakud. Põuaperioodide vaheldumisel vihmaste perioodidega tekivad tihti mugulatesse kasvulõhed, paksendid , laiendid, tühimikud.
Suuremate mugulate eeliseks väiksem koorimiskadu.
Mugulate suurus sõltub:
- saagikusest,
- mugulate kasvutihedusest.
Saagikus oleneb:
- kasvuperioodi pikkusest,
- mugulate keskmisest kasvukiirusest päevas.
Koore omadused
Olulised kvaliteedinäitajad on:
- koore paksus,
- koore kinnisus, krobelisus.
Eelistatakse kinnist ja õhukest koort.
Koorimiskadu on keskmiselt 10 – 15% mugula massist, olles suurem väiksematel ja väiksem suurematel mugulatel.
Krobelise koore esinemine vähendab mugula kvaliteeti (raskendab pesemist, rikub välimust).
Varajastel sortidel on koor enamasti õhuke, sageli liiga lahti.
Lahtine koor soodustab mugulate:
- koristusjärgset kuumenemist,
- närtsimist,
- mädanike teket,
- vigastuste teket jne.
Idu- ja nabaaukude sügavus
Mõjutavad:
- koorimiskadu,
- muuks eeltöötlemiseks kuluvat aega.
Idu- ja nabaaukude sügaval paiknemine :
- raskendab mugulate puhastamist mullast,
- pesemisel jääb sinna niiskust (soodustab mädanike teket).
Määratakse keedetud mugulate:
- maitse,
- välimuse,
- lagunemise,
- tumenemise kaudu.
Keedetud mugulate välimus
Eriti oluline lauakartuli puhul.
Välimust hinnatakse mugulate:
- homogeensuse (ühtlase oleku),
- värvuse intensiivsuse ja püsivuse,
- sisevärvuse kaudu.
Eestis hinnatakse väga kõrgelt kollase sisuga kartulit.
Värvust mõjutavad:
- sort,
- kasutatud agrotehnoloogia,
- ilmastikumõjud.
Keedetud kartulite lagunemine
Mõjutab tärklise ja valgusisalduse suhe mugulates.
Suhtarvul 12:1 laguneb kartul keetmisel vähe.
Suhtarvul 16:1 laguneb olulisel määral.
Lagunemist suurendab keskmisest suurem kuivainesisaldus.
Kergelt lagunev kartul ei sobi laua- ega salatikartuliks (passib püreede valmistamiseks).
Keedetud kartulite jahusus
Määrab kartuli kasutustüübi.
Jahusus on sordile omane tunnus, mis oleneb:
- kasvutingimustest,
- mullastikust,
- kasvuaja kestvusest.
Jahusust hinnatakse nelja kriteeriumi põhjal:
- katkikeemiseaste,
- sisu kõvaduse aste,
- sisu kareduse aste,
- sisu niiskus (maitsmisel niiske või kuiv).
Kartuli keetmisjärgne tumenemine
Vähendab kartuli kvaliteeti.
Mugulad omandavad sinakas-halli värvuse (intensiivsem stoolonipoolses otsas).
Kaasneb maitse halvenemine.
Tumenemise põhjus – ortodifenoolühendite reageerimine kahevalentse rauaga (oksüdeerub hiljem kolmevalentseks, tekitades värvuse muutumist).
Keetmisjärgne tumenemine on seda suurem, mida enam sisaldab mugul rauda ja klorogeenhapet.
Tumenemist vähendavateks teguriteks on suurenenud sidrunhappe, kaaliumi jt antioksüdantide sisaldus.
Koristusjärgselt on tumenemine aeglane, kiireneb kartuli säilitamisel, eriti kevadtalvel.
Toorkartuli tumenemine
Oluline, kui kartul turustatakse kooritult.
Toorelt tumenev kartul tumeneb intensiivsemalt ka keetmisjärgselt.
Tumenemise intensiivsus sõltub sordist, mida mõjutab agrotehniline foon.
Happelisel mullal kasvades on värvus heledam kui neutraalsel mullal kasvatades .
Mittetumenevaid kartuleid vajavad toitlustusettevõtted ja konservitööstused.
Toorelt tumenevast kartulist valmistatud friikartul võib muutuda kergelt hallikaks.

Kartuli kasutusvõimalused tööstuses (tärklis, siirup , piiritus).
Ühest tonnist 17,6% tärklisesisaldusega kartulist võib toota:
kas 170 kg tärklist ja
1000 kg pulpi;
või 112 liitrit
etüülalkoholi ja 1500
liitrit praaka.
Bataadi toiteväärtus, säilitamine, kasutamine.
Üks tähtsamaid tärklisetaimi maailmas, Ida- ja Kagu-Aasia elanikkonna jaoks tähtis toiduaine.
Kartulist kaloririkkam, sisaldab rohkem tärklist, lisaks suhkrut.
Tärklise- ja suhkrusisaldus sõltub kasvuala kliimast .
Kuumemas troopikas on mugulad magusamad, sisaldavad suhkrut 6–10%, tärklist 20 - 30%.
Sisaldab rohkesti:
A-vitamiini (mida erksavärvilisem mugul, seda suurem on A- vitamiini sisaldus).
Sisaldab keskmiselt:
kaaliumi
Sisaldab veel:
C- ja B- vitamiini, riboflaviini, vaske, pantoteen- ja foolhapet.
SÄILIMINE
Säilivus on halvem kui kartulil .
Kõige parem on säilitada tooreid bataate jahedas, pimedas, hästi ventileeritud hoidlates temperatuuril 12–13° C.
Ideaalsetes hoiutingimustes säilivad 3–4 kuud.
Kõrgemal temperatuuril kui 16º C hakkavad mugulad idanema või kuivama.
Lühemat aega saab bataadi juurmugulaid säilitada niiskes liivas .
Külmutuskapis säilivad keedetud või küpsetatud bataadid mitu nädalat.
Keedetud ja küpsetatud mugulad sobivad ka sügavkülmutamiseks.
Kasutamine on mitmeti sarnane kartuli tarvitamisega.
Tööstuslikult valmistatakse maguskartulist:
- tärklist,
- krõpse,
- helbeid ,
- jahu,
- alkoholi.
Inimtoiduks sobib bataat:
- keedetult,
- praetult,
- püreena,
- kuivatatult,
- konserveeritult.
Toorelt bataati ei sööda.
Kooritud mugulad tuleb tumenemise vältimiseks panna kiiresti külma vette (vesi peab mugulaid katma täielikult).
Magusa maitse tõttu kasutatakse:
- kookide,
- pirukate,
- saia,
- pudingite,
- marmelaadi,
- küpsiste,
- muffinite,
- leibade valmistamisel.
Kariloomad söövad meelsasti:
- vääte,
- lehti,
- mugulaid.

Suurimad kohvitootjad maailmas.
Brasiilia, Vietnam, Columbia

Kohvipuu viljade koristamine ja töötlemine.
Viljad valmivad ebaühtlaselt, puul on korraga rohelisi, kollaseid ja punaseid vilju.
Rohelistest ja ülevalminud mustadest viljadest saadakse kehvema kvaliteediga kohviuba .
Vilju korjatakse mitmes järgus – eel-, põhi- ja järelkorjamine.
On rakendatud ka mehhaniseeritud koristamist (viljade maharaputamine vibraatormasinaga).
Koristamispäeval lähevad kohvipuu viljad töötlemisele.
Kasutatakse kahte meetodit – kuiv ja märg.
Enamasti vabastatakse oad viljadest märgmenetluse teel.
Kohvioad lähevad edasi kas päikese kätte kuivatamisele või kuivatisse.
Araabia kohvipuu ubadesse jääb niiskust 10%, kongo ubadesse 8%.
Kuivatamisel kaotavad oad idanemisvõime.
Hõbejast sarvkestast vabastatakse oad tampimisega või koorimismasinais, mis neid ka poleerivad.
Seejärel toorkohv sorteeritakse.
Märgmenetlus annab kõrge kvaliteediga kohvi.
Parimad toorkohvioad on sinakasrohelise või hallikasrohelise värvusega.
Pruun värvus või plekilisus osutab töötlemisvigadele.
Kuivmenetluse korral asetatakse kohvi viljad kohe päikese kätte kuivama.
Sellist menetlust kasutatakse tavaliselt pikema kuivaperioodiga maades (Aafrika).
Betoonplatsil kuivab kohv mõne (5–6) päevaga, muldplatsil kulub 22 päeva, halvema ilmaga kuni 30 päeva.
Koorimismasinais eemaldatakse nii kuivanud viljaliha ja hõbejas kest, oad poleeritakse.
Poes müüakse enamasti röstitud kohviube.
Kohvi röstitakse kuivalt kõrgel temperatuuril (kuni 220 kraadi).
Jahutatakse kiiresti, et vähendada aroomiainete kadusid .
Röstimisel kohviubade hallikasroheline värv muutub sõltuvalt temperatuurist ja röstimise ajast hele- kuni tumepruuniks.
Pruun värvus tekib suhkrute karamellistumise tõttu.
Mida kauem uba röstitakse, seda tumedamaks need lähevad.
Röstimisel paisuvad kohvioad ligi 60%.
Samal ajal väheneb nende kaal vee eraldumise tõttu 15–20%.
Röstimise käigus eraldub süsihappegaas, kohviubades leiduvad süsivesikud karamellistuvad.
Tekib kohvile iseloomulik röstitud lõhn.
Ubade pinnale tekivad eeterlikud õlid ja rasvhapped (annavad ubadele iseloomuliku läike, lõhna, maitse).
Röstimisel ubade kofeiinisisaldus ei muutu.
Mida pikem on röstimisaeg, seda mõrkjama maitse kohvioad omandavad.
Hapusus samal ajal väheneb.
Kohvi toiteväärtus ja kasulikud omadused.
Kohvis on väga vähe energiat andvaid toitaineid (valke, süsivesikuid, rasvu).
Kõige rohkem on kohvis:
- kofeiini (ergutava toimega ksantiinalkaloidi) – 1–2%,
- parkaineid,
- eeterlikke õlisid,
- lämmastikuühendeid.
Araabika oad on suhteliselt suured, piklikud, neid läbib veidi laineline vagu .
Araabika on kõrgelt hinnatud, kvaliteetne, mahedamaitseline aromaatne kohv, sisaldab vaid 1% kofeiini.
Robusta oad on väiksemad, ümaramad, neid läbiv vagu on sirge.
Araabikaga võrreldes kibedama maitsega.
Sisaldab 2% kofeiini, on madalama hinnaga.
Kohv stimuleerib kesknärvisüsteemi, hingamiselundite tegevust, laiendab veresooni, suurendab vöötlihaste toonust ja kiirendab südame tööd.
Kofeiin peletab väsimust, parandab õppimis- ja töövõimet, aitab ärkvel püsida.
Palju kofeiini tarbivad inimesed võivad selle aine puudumisel tunda peavalu, lihaspingeid, muutuda ärrituvaks (kohvisõltlane).
Sümptomid kaovad, kui jälle kohvi juua.

Kohvi säilitamine ja kasutamine.
Maailmas on ligi 60 kohvisorti.
Turustatakse:
- rohelist (toorest),
- röstitud,
- jahvatatud,
- lahustuvat kohvi.
Peale naturaalse kohvi toodetakse ka segusid, kus kohvile on lisatud näiteks teravilja, sigurit jms.
Kohviturgu valitsevad ülekaalukalt kaks:
- araabika (75%),
- robusta (25%).
Eriti kiiresti kaotab nii aroomi kui ka maitset jahvatatud kohv.
Kõige parem on kohvi hoida läbipaistmatus õhukindlas nõus, kaitstuna tuuletõmbuse ja valguse eest.
Jahvatatud kohv säilib toatemperatuuril 7–10 päeva.
Külmikus säilib jahvatatud kohv või kohvioad mitu kuud.
Sügavkülmikus säilib jahvatatud kohv 1 kuu.
Tee päritolu, levik, olulisemad teetootjad.
Looduslikult kasvav teepõõsas on pärit:
- India kirdepoolseima osariigi Assami ja Birma mägedest,
- Hiina edelaprovintsidest Yunnanist ja Sichuanist,
- Hiina lõunatipul asuvalt Hainani saarelt.
Kasvab seal looduslikult ka tänapäeval.
Esimesed andmed teepõõsa kohta Hiinast 350. a eKr (teistel andmetel 2700 . eKr).
Tee on praegu laiemalt levinud jookide seas vanim.
Osa autoreid arvab teejoomise kombe pärinevat India kirdeosariigist Assamist, kust ta pKr esimese aastatuhande algul Hiinasse ja sealt 4. sajandil Jaapanisse jõudis.
Hiinas sai teejoomine tavaks 6.–7. sajandil.
1400. aasta paiku tekkis Jaapanis eriline teekultuur, teetseremoonia . (seotud budismiga).
Praegu joovad jaapanlased rohelist teed nii enne kui pärast sööki.
Euroopasse tõid hollandi kaupmehed esimese tee 16. sajandil.
1610 . aastal sai Holland esimese teelaadungi, millest valmistati jooki .
Prantsusmaa õppis teed tundma 1636 . aastal.
Venemaa õukond tutvus teega 1638 . aastal.
18. sajandi alguseks olid kõik kohvikud teemajadeks muudetud.
Londonist sai maailma teekaubanduskeskus.
1839. aastal algasid Londoni teeturul teeoksjonid.
Inglismaast kujunes suurimaid tee tarbijaid .
Näiteks 1878. aastal pruugiti iga inimese kohta aastas 2,4 kg teed, 1986. aastal kulus 3,5 kg teed inimese kohta.
Tuntud on igapäevane teetund (kella viie tee).
Olulisemad tootjad: Hiina, India, Kenya
Tee toiteväärtus.
Tee on naturaalne, aromaatne, värskendav teepõõsa lehtedest saadav jook .
Vastavalt valmistusviisile on kas rahustav või ergutav jook.
Tees kui toniseerivas joogis on:
kofeiini 1,5–4%, tavaliselt 2–3%,
parkaineid 12%,
aromaatseid ergutava toimega eeterlikke õlisid,
ensüüme,
polüfenoole,
üle 200 lõhnaaine,
rohkesti vitamiine,
mineraalaineid (nt kaaliumi, magneesiumi).
Tavaline tee on kalorivaene – vaid 2–3 kalorit 180 ml ehk keskmise tassitäie kohta.
Tee kofeiinisisaldus oleneb:
- tee sordist,
- teelehtede tüübist,
- tõmbamisajast.
Mida kauem lasta teel tõmmata, seda rohkem on selles parkaineid ja kofeiini.
Tees sisalduvad parkained vähendavad organismi võimet omastada mineraalaineid, eriti rauda:
juur -, puu- ja teraviljadest,
pähklitest,
munadest,
piimatoodetest.

Tee koristamine.
Teelehtede kogumine on mahukaim töö istanduses.
Troopika aladel kogutakse saaki aastaringselt, tulles sama põõsa juurde tagasi umbes iga 10 päeva järel.
Põõsas annab aastas 30 korda saaki. Väljaspool troopikaalasid ja kõrgemal troopikamägedes võetakse lehti ainult suveperioodil (maist septembrini).
Kõige jahedamates kohtades saab lehti koguda vaid kolm korda hooaja jooksul.
Inimene kogub päevas umbes 30 kg värskeid võrseid.
Parima kvaliteediga teed kogutakse päevas 18–24 kg (selleks tuleb teha umbes 70 000 noppimisliigutust, väga suur vilumus ).
Hektari kohta saadakse tavaliselt 0,8–1,2 tonni kuiva teed aastas, ka 2 ja rohkemgi tonni aastas.
Teed kogutakse ka masinatega (muudab kvaliteedi ebaühtlasemaks).
Tee kvaliteet ja töötlemine
Tee kvaliteet oleneb lehtedes sisalduvast katehhoolide ja kofeiini kogusest (tipuosa lehtedes on neid rohkem).
Tee kvaliteet sõltub ka koristamise ajast.
Nt Assamis kogutakse maailma parimat (kvaliteetsemat) teed juuli teisel poolel, edasi lehtede kvaliteet langeb.
Tee kvaliteet sõltub ka sellest, mitu võrse ülemist lehte võetakse.
Teelehtede kogumisel näpistatakse võrselatv koos noorte lehtedega (võetakse ladvale lisaks kuni neli lehte).
Eristatakse kuut kvaliteedimarki:
Imperiaal – latv (võrse tipus olev väga noor leht, pekoe)
Kuldmärk – latv + 1 leht
Valiktee – latv + 2 lehte
Keskmine – latv + 2 või 3 lehte
Kore – latv + 3 lehte
Väga kore – latv + 4 lehte
Tee kvaliteet määratakse tee degusteerimise ja vaatlemisega (keemilise analüüsi abil võimatu kvaliteeti määrata).
Silma järgi hinnatakse:
välimust,
värvust,
teeosakeste iseloomu.
Maitse ja aroomi hindamiseks valmistatakse proovitee ilma suhkruta
Töötlemine:
Musta tee valmistamise viis põhietappi (vabrikus):
Närvutamine – eemaldatakse lehtedest aeglaset niiskus, lehed muutuvad pehmemaks.
Närvutatakse õhukese kihina, 42 kraadises õhus.
Lehtedesse jääb 75–85% asemel 50–60% vett.
Närvutamine kestab 8–24 tundi. Rullimine – muljutakse lehtede osa rakke puruks, väljub fermenteerimiseks vajalik rakumahl.
Rullimismasinas umbes 30 minutit.
Edasi lähevad lehed sõelale, järgneb lõikamismasinaga lehtede tükeldamine.
Järgneb rullimine 30 minutit 20ºC juures.
Maailma teetoodangust 97–98% valmistatakse tükeldatud lehtedest.
Tuntakse ka tükeldamata tervelt rullitud lehtedest valmistatud teed (kõrgeim kvaliteediklass – darjeelingi tee).
Fermenteerimine ehk kääritamine – tekib hulk ühendeid, millest kujuneb teele iseloomulik maitse, värvus, aroom.
Fermenteerimise kestus oleneb sellest, millise maitse ja aroomiga teed soovitakse saada.
Kuivatamine – eemaldatakse teelehtedest kogu allesjäänud niiskus.
Sorteerimine – teelehed jaotatakse suuruse järgi erinevatesse kvaliteediklassidesse.
Kuivatatud tee läheb sõelumismasinasse ja sorteeritakse teeosakeste suuruse järgi.

Tee sordid.
Must tee on maailmas jaotatud eri näitajate järgi kvaliteediklassidesse ja kasvatuskohtade järgi teesortideks.
Assami tee
Mägitee, enamasti tugeva pikantse maitse ja tugeva linnaseid meenutava aroomiga, tõmmis on tume, maitse vürtsikas.
Kasutatakse mitmesugustes teesegudes. Kutsutakse ka India teeks .
Tänapäeval annab Assam
umbes poole India tee
toodangust ja 15% maailma
toodangust.
Darjeelingi tee
Kasvatatakse Himaalaja lõunanõlvadel 2500–3000 m kõrgusel, kõrgmägede tee.
Darjeelingi tee on:
- valmistatud tipulehtedest,
- peene lõhnabuketiga,
- maheda maitsega,
- tõmmis kuldkollane.
Aroom tuleb hästi esile
pehme veega.
Peetakse väga kõrge kvaliteediga teeks.
Tseiloni tee
Pärineb Sri Lankalt, omadused:
- mõrkja vürtsise aroomiga,
- tõmmis sügavkuldne.
Tugev mõru maitse lööb ka halvema veega keetes läbi.
Indoneesia tee
Peamiselt jaava tee, pisut linnaseid meenutava mõru, enamasti tugeva maitsega, tõmmis tume, tugev.
Kasutatakse segudes.
Hiina tee
Meeldiva maheda maitsega, veidi mõrkjas, palju erinevaid sorditüüpe.
Kasutatakse teesegudes.
Gruusia tee
Sisaldab vähe parkhappeid, tõmmis kuldkollane.
Kvaliteet väga erinev, enamasti alla keskmise, sõltub aretustöö tagajärjekusest, kasvukohast, koristusajast, töötlemistehnoloogiast.
Mitte eriti nõutav teesort.
Kakao toiteväärtus.
Kakao on kõrge toiteväärtusega.
Viljad sisaldavad:
virgutavat teobromiini,
kofeiini,
lihaseid stimuleerivat teofülliini
üle 700 muu komponendi.
Kakaooad sisaldavad valke, rasvu (kakaovõi), süsivesikuid, kofeiini, teobromiini, tanniini, tselluloosi (kiudaineid – rikkalikult), oblikhapet, vähesel määral mineraalaineid (fosfor, kaalium, raud jt), kaduvväike kogus A- ja B- rühma vitamiine.

Kakao töötlemine (etapid).
Seemnete eraldamine
Korjatud kakaopuu viljadel viljakest lõhutakse.
Viljades leiduvad seemned eraldatakse ja kuhjatakse hunnikutesse.
Fermenteerimine – Kääritamine
Muudetakse ubade biokeemilist koostist.
Protsess kestab temperatuuril 40–50 kraadi 3–9 päeva.
Kuivatamine
Pruunistunud kakaooad kuivatatakse päikese käes või kuivatusahjudes 50–60 kraadi juures.
1-2 nädalat kestva etapi kestel kaotavad oad üle poole oma kaalust .
Kuivatamise ajal
omandavad oad
tüüpilise tumeda
värvuse ja aroomi.
Sorteerimine
Eemaldatakse suurem praht, kivid , võõrkehad ning sorteeritakse.
Röstimine
10–45 minuti jooksul 70–140 kraadisel temperatuuril.
Selle käigus transformeeritakse ubades sisalduvaid tanniine.
Vähendatakse kibedat maitset, antakse ubadele iseloomulik lõhn, määrates seega lõpptoodangu maitse ja värvi.
Lisaks kvaliteedi tõstmisele teeb see kakaooad kergemini jahvatatavaks.
Jahutamine
Koorte eemaldamine
Ubade koored purustatakse terassilindrites temperatuuril 50–70 kraadi ja eemaldatakse.
Tekkinud pastataolist massi nimetatakse kakao- või šokolaadimassiks.
Sisaldab 53% kollast rasva – kakaovõid.
Jahvatamine
Kakaopulbri saamiseks eraldatakse esmalt kakaomassist kakaovõi.
Järele jäänud kakaomass (kook) jahutatakse, jahvatatakse ja sõelutakse.
Kakaopulber sisaldab 10–20% rasva.

kakao kasutamine.
Šokolaadijooki hakati Euroopas valmistama 17. sajandil (kõigepealt Hispaanias).
Kuna kakao maksis palju, said seda endale lubada vaid rikkad.
Maiustusi hakati kakaost valmistama 19. sajandi keskel.
Kakaomassist välja pressitud kakaovõid kasutatakse kõige rohkem šokolaaditööstuses, kuid ka kondiitri - ja kosmeetikatööstuses ning veidi meditsiinis.
Pressimisjäätmeist jahvatatakse kakaopulbrit.
Mida vähem on jäätmeis rasva, seda kauem pulber säilib.
Kakaopulbrist ja tavaliselt piimast valmistatakse aromaatset virgutavat jooki – kakaod .
Kakaod ja šokolaadi kasutatakse:
- kookide, - tortide,
- pirukate, - pudingite,
- küpsiste, - kastmete,
- glasuuride, - jäätiste,
- siirupite, - vahukreemide,
- karamellkreemide, - saiade,
- piima, - likööride ja teiste jookide maitsestamiseks

Olulisemad õlikultuurid maailmas, Eestis.
Euroopa kesk- ja põhjaosas on kõige sobivam viljeleda rapsi.
Lõunaaladel kasvatatakse päevalille.
Vahemere ääres viljeldakse oliive.
Kogu Euroopas vähemal määral õlilina.
Lääne-Euroopas (Saksamaal, Põhja-Prantsusmaal, Poolas, Austrias , Tšehhimaal, Sloveenias) kasvatatakse põhiliselt talirapsi (saagipotentsiaal suvirapsist märksa suurem).
Rootsis, Taanis ja Inglismaal kasvatatakse nii suvi- kui talirapsi.
Soomes ja Norras kasvatatakse peamiselt suvirüpsi, vähem suvirapsi.
Eestis: Raps , Rüps, lina(vähene tootmine veel)

Olulisemad rapsi- ja rapsiõlitootjad maailmas.

Hiina, Kanada , India
Rapsiõli: Hiina, saksamaa, India

Rapsiõli toiteväärtus.
Rapsiõlis on suhteliselt vähe küllastunud rasvhappeid (100 grammis 7,2 g) , rohkem küllastamata rasvhappeid (88,8 g).
Olulise osa moodustavad linool- ja linoleenhape .
100 grammi rapsiõli sisaldab:

energiat 884 kcal
E-vitamiini 45,8 mg
K-vitamiini 71,3 µg

Linaõli toiteväärtus ja olulisus.
Külmpressitud linaõli on:
- kõrge dieetilise väärtusega,
- sügavkuldse värvusega,
- meeldiva pähklimaitsega.
Linaõli sobib ravimiks:
- inimestele,
- loomadele.
Rikastab lipiide oomega-3 rasvhapetega.
Linaõli sisaldab inimorganismile vajalikke poolküllastamatuid happeid:
- linoleenhape (62%),
- linoolhape (16%),
- oleiinhape (15%).
Linaõli sisaldab E-vitamiini 50 mg/kg kohta.
Linakook on väärtuslik energia- ja valgusööt loomadele.

Päevalilleõli olulisus, kasutamine.
Kuivatatud ja kooritud päevalilleseemneid:
- süüakse,
- lisatakse pagaritoodetele, müslile jpt toitudele .
Õlil on head maitseomadused.
Päevalilleõli kasutatakse:
- toiduvalmistamisel,
- margariini,
- konservide,
- kondiitritoodete,
- ravimite,
- kosmeetikavahendite,
- seebi,
- õlivärvide,
- lakkide ja värnitsa tootmisel

Sojaubade väärtus ja kasutamine.
Soja on kõige valgurikkam kaunvili.
Sisaldab kuni 45% taimset valku, millest inimorganism omastab umbes 90%.
Sojauba sisaldab keskmiselt:
valku 28-45%
taimset rasva 16-23%
süsivesikuid 14-20%
kiudaineid 5-9%
mineraalaineid 3-6%
vitamiine E-, K-, A-, B-rühma vitamiine.
Sojaubades on 20 – 26% õli (taimeõlidest kõrgeima bioloogilise aktiivsusega, omastatavus on 98%).
Sojaõlis sisalduv naatriumsool tugevdab organismi vastupanuvõimet tuberkuloosile, aitab vältida hüpertooniatõbe, ateroskleroosi.
Sojaubadel on palavikku alandav ja põletikuvastane toime (sojatooteid kasutatakse külmetushaiguste raviks, peavalu vastu).
Sojapiim ja sellest valmistatud tooted on olulised lastele, kes kannatavad diateesi all, on allergilised loomsetele valkudele .
Sojaubadel on märgatavalt kõrgem proteiinisisaldus kui lahjal loomalihal.
Tänaseks on soja ülemaailmselt kasutatav põhitoiduaine.
KASUTAMINE:
Õli ja tärklist sisaldavaid seemneid (sojaube) kasutatakse väga erinevate toiduainete valmistamisel (nt. sojaõli, sojapiim, sojajogurt, tofu jne.).
Sojatooteid peetakse paljudest loomsetest analoogidest tervislikumaks, samas on need küllalt sageli allergiatekitajaks.
Arvestatav osa maailmas kasvatatavast sojaoast on geneetiliselt modifitseeritud
Soja on tunnustatud toiduaine paljudes rahvusköökides.
Lahutamatu osa tervislikult toituvate inimeste igapäevamenüüs.

Oliivipuu viljade õlisisaldus, õli kasutamine.
Oliivipuu viljad sisaldavad kuni 70% rasvu.
Rohelisi oliive tarvitatakse toiduks soolatult , musti peamiselt marineeritult.
Küpsetest viljadest pressitakse vitamiinirohket oliiviõli.
Oliiviõli parimat sorti – provanksõli – kasutatakse:
söögiõlina,
konservitööstuses,
meditsiinis,
kosmeetikas .
Halvema kvaliteediga nn puuõli kasutatakse:
seebi- ja tekstiilitööstuses,
tehnilise õlina.
Rohkesti on aretatud laua- ja õlioliivisorte.
Õlipuu raske ja kõva puit sobib nikerdus - ja treimistöödeks.
Oliivipuu viljad sisaldavad kuni 70% rasvu.
Rohelisi oliive korjatakse siis, kui need on normaalsuuruses (vahetult enne värvimuutust) .
Musti oliive korjatakse siis, kui need on küpsed, värvilt tumelillad.

Mee koostis, mee liigid, mee kasulikud omadused, mee säilitamine.
KOOSTIS:
Mesi – keeruline bioloogiline saadus koosneb:
- suhkrutest
- orgaanilistest hapetest
- mineraalainetest ja mikroelementidest (K, Na, Ca, Mg, Mn, Cu, Fe, Co, P, Zn, Cl, S, Ni, Cr)
- C-, E-, K-, A-, PP- ja B-grupi vitamiinidest
Mesi sisaldab alati õietolmu
(1 kuupsentimeeter sisaldab keskmiselt 6000 õietolmutera)
Õietolmurikkam mesi on ka vitamiinirikkam
Õietolmuterade järgi saab kindlaks määrata, millistelt taimedelt nektar on korjatud
Mineraalainetest leidub mees kõige rohkem kaaliumi, samuti naatriumi, kaltsiumi, magneesiumi, rauda, mangaani, vaske jm (metsamesi)
Mees leidub ühtekokku 11 mineraalainet ja 17 mikroelementi
Mees on kõiki aminohappeid , kaasaarvatud asendamatud
MEE LIIGID:
Meed valmistamisviisi järgi:
tehismesi – valmistatud inimese poolt
suhkrumesi – valmistatud mesilaste poolt
looduslik mesi – valmistatud mesilaste poolt
TEHISMESI
Valmistatud sahharoosist, kuhu on lisatud:
- orgaanilisi happeid
- looduslikku mett
- sünteetilist essentsi
Tehismesi jäljendab mee maitset ja lõhna
SUHKRUMESI:
Mesilaste poolt töödeldud suhkrusiirup
Erinevalt looduslikust meest pole selles:
- valkaineid
- mineraalaineid
- vitamiine
LOODUSLIKMESI
Jaguneb botaanilise päritolu alusel:
- õiemeeks
- lehemeeks
BIODÜNAAMILINE MESI
Tänapäeval toodetud mesi jääb nii oma raviomadustelt kui ka maitselt maha 100 aastat ja enamgi tagasi tarudest või puuõõnsustes elavatelt mesilasperedelt saadud meest
Sellele ideaalile püüab lähedale saada biodünaamiline mesindus
mesilasi hoitakse aasta ringi suurtel looduslikel aladel
mesi on kogutud paljudelt erinevatelt taimeliikidelt, selle koostis on rikkalikum (mesilased eelistavad just sellist mett)
mahemesila peab asuma 5 km raadiuses eemal intensiivtootmisest
Mee säilitamine
Mee säilitamine sõltub selle kvaliteedist
Mee niiskusesisaldus ei tohi olla üle 20%
Parim hoiuruum:
- jahe
- pime
- temperatuur 10 kraadi ringis
Mee kvaliteeti rikuvad temperatuurimuutused
Kõrgemal temperatuuril kui 10 kraadi:
- halveneb mee kvaliteet
- muutub lõhn
- muutub värvus
Alla nulli temperatuuril hävivad mees vitamiinid ja aminohapped
Mett ei tohi säilitada samas hoidlas koos kartulite, sibulate, kapsaste ning naftasaadustega
SÄILITUSNÕUD:
- hermeetilised (meel on omadus imada niiskust, salvestada ümbritsevaid aroome)
- praktilised, et hiljem oleks mugav mett kätte saada (eriti kõvaks hangunud mett)
Mett ei või säilitada raud-, tsink - ega vasknõudes (mees leiduvad orgaanilised happed võivad lahustada metalle ja moodustada inimorganismile kahjulikke soolasid)
Alumiiniumnõudes hoidmine tõstab mee alumiiniumisisaldust
Mee säilitamiseks ei sobi ka okaspuust ja tammest valmistatud nõud
Mee hoidmisel on ideaalsed:
- klaaspurgid (kuni 3 l)
- glasuuritud savinõud
- toiduplastik
KASULIKUD OMADUSED:
Magustaja
Energia allikas
Kaalu alandaja
Kehaliste võimete arendaja
Vitamiinide ja mineraalainete allikas
Anti-bakteriaalsed omadused
Antioksüdant

.DOC Laadi alla originaalfail 28 lk · .doc · 48 allalaadimist

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #1

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #2

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #3

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #4

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #5

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #6

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #7

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #8

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #9

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #10

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #11

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #12

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #13

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #14

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #15

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #16

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #17

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #18

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #19

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #20

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #21

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #22

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #23

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #24

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #25

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #26

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #27

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused II tööks #28

5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.

~ 28 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-09-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti

48 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Sten673 Õppematerjali autor

marja kartul kuiv mahl kartuli mugul kohv mugula Toiduainete taimne toore

Sarnased õppematerjalid

doc

Toiduainete taimne toore

Toiduainete taimne toore Kordamisküsimused IV 1. Marjakultuuride eelised võrreldes viljapuudega. Marjakultuuride eelised võrreldes viljapuudega : - hakkavad vara saaki andma - viljakandvus püsiv - saagid ühtlased - kerge paljundada - leplikumad kasvutingimuste suhtes - suurema kohanemisvõimega - kannatavad vähem ilmakahjustuste all - lihtsam hooldada - ebaõnnestumise korral kahju väiksem - marjakasvatus võimalik taastada lühikese ajaga 2. Tähtsaimad marjakultuurid Euroopas ja Eestis. Eestis ning mujal Euroopas tähtsaimad marjakultuurid on: - punane - must - valge sõstar 3. Sõstarde majanduslikult tasuv kandeiga. Majanduslikult tasuv kandeiga: - mustal sõstral kuni 12 aastat - punasel ja valge

Köögiviljandus

pdf

KT küsimuste vastused TAIMNE

- mingil muul viisil kuumtöödeldult Valmistatakse iseseisvaid roogi. Kasutatakse toitude lisandina. Salatite, kastmete, ühepajatoitude koostisosana. Sobib hästi sügavkülmutamiseks. Tööstuslikult valmistatakse porrulaugust konserve, kuivprodukte. Roheliste lehtedega võib asendada murulauku ja talisibulat. Neid lisatakse suppidele ja hautistele. 30. Püsiksibulakultuurid. Murulauk, longus lauk, talisibul, rindeline sibul Kordamisküsimused III 31. Puuviljanduskultuuride liigitus (kasvukoht jne alusel). Puuviljakultuurid jaotatakse kasvukõrguse ja agrotehnika alusel: - viljapuudeks, - marjakultuurideks. Kasvukoha kliima põhjal jagunevad puuviljakultuurid: - arktilised, - mõõduka parasvöötme kultuurid, - subtroopilised, - troopilised

Bioloogia

doc

Toiduainete taimne toore - kordamisküsimused

1. Porgandi toiteväärtus. Sisaldab 7 8% süsivesikuid Kõrge karotiinisisaldus (muutub organismis A-vitamiiniks). Märkimisväärsel hulgal B-grupi vitamiine, samuti PP-, E- ja K-vitamiini. C- vitamiini vähem. - kaaliumiühendeid- naatriumi-, - kaltsiumi-, - fosfori-, - magneesiumiühendeid. 2. Nõuded porgandi säilitamisele. Säilitatakse temperatuuril 0°C juures. vajalik õhuniiskus 98 100%.Säilitatakse perforeeritud kilega kaetud kastides.Väike ja vähearenenud porgand kuivab kergelt. Närbumine põhjustab: - kaalu vähenemist, - kvaliteedi langust. 3. Porgandi kasutusviise. Porgandit süüakse:- toorelt,- keedetult,-hautatult.Hinnatud komponent: - toorsalatite koostises,- suppide,- ühepajatoitude valmistamisel. Suurepärane dieettoiduaine. Porgandimahl:- väga tervislik,- rauaühenditerikas. 4. Söögipeedi iseloomustus ja kasutamisvõimalused. Eestis tunti söögipeeti juba ammu.Väga hinnatud köögivili. Kaheaastane tuule abil

Toitlustus

doc

TOIDUAINETE TAIMNE TOORE - kordamisküsimused I tööks

- vili ei tohi kuumeneda enne kuivatamist, - algniiskuse 18 - 21°C juures ei tohiks kuivatamistemperatuur tõusta üle 48 °C; - teri ei tohi surnuks kuivatada. 31. Rukki kasutamise võimalused. Kogusaagist umbes pool kasutatakse leiva tootmiseks. Ülejäänud osa jaguneb järgmiselt: - seeme, - loomasööt (lüpsikari), - keemia- ja tekstiilitööstuse toore, - biokütuse tooraine, - piiritusetööstuse tooraine 32. Kaunviljade tähtsus mullaviljakuse parandamisel, nende väärtus toiduainena. Kaunviljad seovad õhulämmastikku (mügarbakterid). Seetõttu paljudele kultuuridele: - headeks eelviljadeks, - rikastavad mulda lämmastikuga 33. Tuntumad kaunviljad Eestis. aedhernes, - aeduba, - põlduba, - lääts (vanemal ajal). 34

Toiduainete õpetus

doc

Referaat Puuviljad

TALLINNA TEENINDUSKOOL Hanna Riiberg T11HT PUUVILJAD KULINAARIAS Referaat Juhendaja: Riina Laht Hanna Riiberg Puuviljad kulinaarias Tallinn 2009 SISUKORD SISSEJUHATUS........................................................................................................................ 3 1. PUUVILJAD...........................................................................................................................4 2. EKSOOTILISED PUUVILJAD............................................................................................. 5 3. TSITRUSED......................................................................................................................... 11 4. LUUVILJALISED...................................................................

Toitumisõpetus

doc

PUUVILJAD KULINAARIAS

Eesti keel

doc

Marjad

Marjad Juhendaja: Katrin Jurs Nimi: Kaldin Raidväli Grupp: K113 Kool: Tartu khk Millise marjaga on tegemist ? 1.Valdav osa läheb veini valmistamiseks, umbes kümnendik tarbitakse toorelt ja veelgi väiksemast osast valmistatakse rosinaid. Värvus võib olla kollakasrohelisest kuni sinakasmustani. Ka suurus ja kuju võivad olla erinevad. Tavaliselt on neis seemned, kuid aretatakse ka seemneteta sorte. Süüakse värskelt, suurepäraselt sobivad nad ka juustuvaagna, salatite, tortide ja muu garneerimiseks. Marjade toiduenergia oleneb suurel määral nende suhkrusisaldusest. Suhkrutest on enam glükoosi ja fruktoosi. Sisaldavad palju K, vitamiin C sisaldus on väga madal. Rosinaid saadakse seemneteta õhukesekooreliste viinamarjade kuivatamisel kas päikese käes või kunstlikus soojuses. Rosinate tähtsaks kvaliteedinäitajaks on suhkrusisaldus, mis peab olema kõrge. Esile tuleb tõsta rosinate suurt kaaliumisisaldust. Korindid on väikestest tumedat

Bioloogia

doc

Toiduained

KAUBAÕPE. TOIDUKAUBAD 1.ÜLDOSA 1.1. Toidukaupade omadused Toidukaubad on toit, mida ostetakse ja müüakse hulgi- või jaekaubanduses, toitlustusettevõtetes või eksporditakse või imporditakse. Toit toiduained ja toiduainete segud on mõeldud inimesele söögiks või joogiks töötlemata või töödeldud kujul. Toidukaupade kaubaõppe aineks on toidukaupade tarbimisomadused ning liigitamine ja sortiment. Toidukaupade tarbimisomadused jagunevad sensoorseteks, füüsilisteks, toitelisteks, funktsionaalseteks ja hügieenilisteks. Sensoorsed ehk organoleptilised omadused on määratletavad meeleorganite abil. Nendeks on maitse, lõhn, kuju, värvus, konsistents (kompimise teel määratletav omadus) jt..

Toitumisõpetus

Rohkem sarnaseid