Toiduainete taimne toore (0)

Toiduainete taimne  toore
Kordamisküsimused IV 
1.
Marjakultuuride eelised võrreldes viljapuudega.
Marjakultuuride eelised võrreldes viljapuudega :
- hakkavad vara saaki andma
- viljakandvus püsiv
- saagid ühtlased
- kerge paljundada
- leplikumad kasvutingimuste suhtes
- suurema kohanemisvõimega
- kannatavad vähem ilmakahjustuste all
- lihtsam hooldada
- ebaõnnestumise korral kahju väiksem
-  marjakasvatus  võimalik taastada lühikese  ajaga
2.
Tähtsaimad marjakultuurid Euroopas ja Eestis.
Eestis ning mujal Euroopas tähtsaimad marjakultuurid on:
- punane
- must
- valge sõstar
3.
Sõstarde majanduslikult  tasuv  kandeiga.
Majanduslikult tasuv kandeiga:
- mustal sõstral kuni 12 aastat
- punasel ja valgel  sõstral kuni 25 aastat
4.
Punase sõstra toiteväärtus (olulisemad  toitained , mineraalained , 
vitamiinid ).
Marjad sisaldavad:
vett – 84 g
valke – 1,4 g
rasvu – 0,20 g
süsivesikuid – 13,8 g
tuhka – 0,66 g
kiudaineid – 4,3 g
energiat – 56 kcal
Mineraalainete sisaldus 100 grammis  marjades:
kaaliumi  – 275 mg
kaltsiumi – 33,0 mg
rauda – 1,0 mg
magneesium  – 13 mg
fosfor  – 44,0 mg
naatrium  – 1,0 mg
Vitamiinidest :
C-vitamiini – 41,0 mg
vähesel määral – A-, B1-, B2-, B9-, PP-vitamiini.
E-vitamiini – 0,10 mg
5.
Punase sõstra  koristamine  ja säilitamine.
Koristatakse kobarates.
Marjad peavad olema:
- ühtses pomoloogilises sordis,
-  kobaras  ühtlaselt valminud,
- värsked, puhtad, kuivad,
- mehaaniliste vigastusteta,
- haiguste ja kahjurite poolt kahjustamata,
- pole hallitanud,  
- kõrvalmaitse ja -lõhnata.
Marju korjatakse kuiva ilmaga.
Korjatud marju ei tohi hoida päikese käes.
Säilitatakse 4 kilogrammistes kastides temperatuuril 0 - 1ŗC.
Õhuniiskus 90%.
Säilimisaeg – 2 kuud.
Paremini säilib pakendatult 1 – 3 kg polüetüleenkilest kottides 
temperatuuril -2ŗC.
6.
Punase sõstra kasutusviisid. (mahla, kompotti, želeed, keedist , 
siirupit, veini.).
Toorelt  kasutamine:
- värskelt söömine,
- lisamine magustoitudele, kondiitritoodetele.
Punastest sõstardest valmistatakse:
- mahla,
- kompotti,
- želeed,
- keedist,
- siirupit,
- veini.
Punase sõstra  mahl  asendab salatikastmetes edukalt äädikat.
Punasest sõstrast valmistatakse vürtsikaid kastmeid liharoogade juurde.
7.
Toitainete, mineraalainete ja vitamiinide sisaldus  mustas  sõstras.
2,5 dl musta sõstra marju sisaldab sama palju C-vitamiini kui väike 
apelsin .
Uuringud näitavad, et vitamiini hulk püsib enam-vähem sama:
-  marjade  töötlemisel ja
- säilitamisel.
Mari sisaldab antioksüdante (parandavad inimese vastupanuvõimet 
haigustele).
Marja kestas  leidub looduslikku ainet antotsüaniini (annab marjadele 
punase, lilla või sinise värvuse, aeglustab vähirakkude arengut).
Musta sõstra seemnetes on haruldast oomega-6 rasvhapete rühma 
kuuluvat gammalinoleenhapet.
Põõsa lehti hinnatakse:
- nende meeldiva lõhna,
- rohke C-vitamiini,
-  karotinoidide ,
- baktereid hävitava toimega füntotsiidide tõttu.
Viimased  on lenduva, taimse päritoluga fenoolsed ühendid, millel on:
- mikroobe hävitav,
- nende elutegevust pärssiv toime.
Toitaineid 100 grammis marjades
Vesi
82 g
Valgud
1,4 g
Rasvad
0,4 g
Tuhk
0,9 g
Süsivesikud
15,4 g
Energia
              63 kcal
8.
Musta sõstra koristamine, säilitamine ja kasutamine.
Koristamisega hilinemine põhjustab suuri saagikadusid.
Ülevalminud marjad:
- maitseomadused halvenenud,
- ei kannata transporti,
- riknevad kiiresti.
Korjatakse:
- üksikute marjadena ja
- kobaratena.
Kobaratena korjatud marjad on:
- transpordikindlamad,
- säilivad kauem.
Korjata tuleb korduvalt (oleneb sordist).
Korjatakse taarasse, millega transporditakse.
Taara peab olema:
- kuiv,
- puhas,
- vastupidav,
- kõrvallõhnata.
Lauamari pakitakse väiksemasse taarasse, tööstusmari suuremasse.
Must sõstar säilib 0ŗC juures 20 päeva.
Pakendiks sobivad 2 – 4 kg mahutavusega laiemad  karbid .
Polüetüleenkilest kottides saab säilitada nagu punast sõstartki – säilib 30 – 
45 päeva.
Marju tarbitakse toorelt.
Marjadest valmistatakse:
- siirupit,
-  moosi ,
- toormoosi,
- želeed,
- veini,
- likööri,
- mahla.
Lehti kasutatakse mitmesuguste köögiviljade konservimisel.
Lehed sisaldavad C – vitamiini 317 – 476 mg 100 g kohta.
Õitsemise ajal kogutud ja kuivatatud lehtedest saab valmistada 
vitamiinirikast teed.
9.
Karusmarja  kandeiga, keskmine saagikus, nõuded 
kasvutingimustele.
Põõsa kandeiga on üle 15 aasta.
Keskmine saak on 5 – 10 t/ha.
Parim saak võib ulatuda 50 t/ha.
Võrdlemisi põuakindel.
Kasvutingimuste suhtes vähenõudlik.
10.
Karusmarja koristamise ja säilitamise tingimused.
Koristatakse:
- toorelt,
- poolvalminult,
- täisvalminult.
Täisvalminult korjatakse:
- laua-,
- mahla- ja
- veinimarjad.
Töötlemisele kuuluvad marjad koristatakse:
- toorelt või
- poolvalminult.
Korjatakse kuiva ilmaga.
Korjatud marju ei või jätta päikese kätte seisma.
Lauamarjad korjatakse realiseerimistaarasse.
Taara peab olema:
- kuiv,
- puhas,
- kõrvallõhnata.
Lauamarjade  pakkimiseks  kasutatav taara võib mahutada kuni 8 kg marju.
Tööstusmarjad pakitakse kuni 20 kg mahutavasse taarasse.
Tehnilises küpsuses korjatud ehk tooreid karusmarju võib 0ŗC juures 
säilitada kuni kaks kuud.
Pakitakse väiksematesse puust kastidesse.
Õhuniiskus säilitamisel 90%.
11.
Karusmarja kasutamise võimalused.
Marju tarbitakse nii toorelt kui töödeldult.
Süüakse värskelt või külmutatult.
Tooreist, pooltooreist või valminud marjadest valmistatakse:
- kompotte,
- mahla,
- keedist,
- vesihoidist,
- želeed,
- siirupit,
- veine.
Karusmarja hinnatakse meetaimena, õitseb marjapõõsastest kõige varem.
12.
Suurimad maasikatootjad maailmas (2008. aastal).
USA, Hispaania , Türgi, Mehhiko , Lõuna-Korea, Poola, Egiptus , Jaapan, 
Itaalia, Saksamaa
13.
Maasika  olulisus (olulisemad toitained, mineraalained, vitamiinid).
Aedmaasikat  hindavad nii marjakasvatajad kui ka tarbijad 
marjakultuuridest kõige kõrgemalt.
Selle põhjuseks on marjade:
- tugev meeldiv  aroom ,
- suurepärane maitse,
-  ahvatlev  välimus,
- kasutusvõimaluste  mitmekesisus .
Aedmaasika lõhnabuketis on leitud 24 lenduvat  ühendit (aldehüüdid, 
ketoonid , eetrid, alkoholid jt).
Toitaineid 100 grammis marjades
Vesi
91,0 g
Valgud
0,67 g
Rasvad
0,30 g
Tuhk
0,40 g
Süsivesikud
7,68 g
Kiudained
2,0 g
Tärklis
0,04 g
Energia
32 kcal
Toiteelementide sisaldus
Kaltsium
16,0 mg
Raud
0,41 mg
Magneesium
13,0 mg
Fosfor
24,0 mg
Kaalium
153 mg
Naatrium
1,0 mg
Vitamiine
C-vitamiini
58,8 mg
B-rühma vitamiine
6,3 mg (B4 – 5,7 mg)
E-vitamiini
0,29 mg
14.
Nõuded maasika  koristamisel .
Maasikaid koristatakse käsitsi.
Ühe hektari saagi koristamiseks läheb vaja 15 – 20 inimest.
Saagiperiood istandikus kestab keskmiselt 4 nädalat.
Taaraks sobivad plastkastid mahutavusega kuni 8 kg marju.
Korjamiseks  sobivad 3 – 4 kg mahutavad nõud.
Korjamiseks kasutatakse ka 1 kg mahutavusega karpe (koos pakendiga 
müüdavad marjad).
Maasikas on väga kergelt  riknev mari.
Koristamisel peab  vilju käitlema võimalikult ettevaatlikult.
Marju ei tohi:
- kokku suruda,
- korjamisel anumasse  visata ,
-  kastidesse panna liiga paksu kihina.
Korjamisel peab järgima puhtusenõudeid (käte pesemine, taara puhtus, 
marjade puhtus)
Marju korjata hommikupoolikul (ööjärgselt jahedad, kannatavad paremini 
käitlemist).
Võib alustada  hommikul  kell kuus.
Korjamise käigus tuleb:
- marjad sorteerida eri valikutesse,
- eraldada mullaga määrdunud ja praakviljad puhastest.
Koristamise käigus nopitakse ära ka:
- hallitanud,
- lindude või kahjurite poolt rikutud marjad.
Need:
- viiakse istandikust välja,
- hävitatakse.
15.
Maasika säilitamine.
Tänu intensiivsele hingamisele on maasikad  ühed kiiremini riknevad 
marjakultuurid.
Eriti kahjulik on koristatud  maasikatele otsene päikesevalgus.
Kui marju pole kohe võimalik töödelda, transportida või turustada, tuleb 
nad kiiresti maha jahutada.
Jahutamine
Marjad viia võimalikult kiiresti põllult jahedasse (+2 kuni +8ŗC) ruumi.
Temperatuuril 2ŗC säilivad maasikad 4 korda kauem kui temperatuuril 
+20ŗC.
Jahutamist tuleb alustada hiljemalt üks tund pärast korjamist.
Ühe tonni marjade hoidmiseks hoidlas kulub 5 m³ jahutusruumi.
Jahutamisel oluline, et külm õhk puutuks kokku marja pinnaga.
Õhuringlus hoidlas 1 – 2 m/s.
16.
Maasika kasutamise võimalusi.
Varajase saagi tõttu on hea maitsega maasikad olulisel kohal meie 
toidulaual.
Värskelt söömine (tervelt, viilutatult, purustatult).
Toorsalatid, -toidud (lisatakse puuviljasalatitele, jäätistele, sorbettidele).
Toorhoidised ( toormoos , toormahl, toortarretis, toord˛emm).
Maasikatest valmistatakse:
- moosi,
- kompotte,
- segakompotte,
- siirupit,
- mahla,
-  mehu ,
-  ekstrakti ,
- želeed,
- džemmi,
- povidlot,
- marmelaadi.
Alkoholivabad kokteilid :
- maasika-piimakokteil,
- maasika-koorekokteil,
- maasikakali.
Maasikaveinid, -nalivkad, -liköörid:
- dessertvein,
- liköörvein,
- maasika-valgesõstravein,
- maasika-jõhvikavein,
- maasikaliköör.
Liialt küpseid marju kasutatakse:
- pirukates,
- kookides,
- küpsistes,
- sufleedes,
- pudingites.
Maasikaid kuivatatakse (väiksemad marjad hilistest saakidest).
Sügavkülmutamine.
Enne sügavkülmutamist pole soovitav  maasikaid pesta.
Sobivad:
- tugeva viljalihaga,
- tumedavärvilised võimalikult värsked marjad.
Marjad:
- külmutada -35 kuni -40ŗC juures,
- säilitada temperatuuril -18ŗC.
Külmutamisel väheneb maasikate:
- magus maitse,
- võib suhkrut peale raputada.
17.
Tähtsamad toitained vaarikas .
Toitaineid 100 grammis marjades
Vesi
85,9 g
Valgud
1,4 g
Rasvad
1,4 g
Süsivesikud
11,3 g
Kiudained
4,4 g
Tuhk
0,5 g
Energia
54,5 kcal
Toiteelementide sisaldus
Naatrium
2,0 mg
Kaalium
228 mg
Kaltsium
19,7 mg
Magneesium
17,0 mg
Fosfor
38,0 mg
Vitamiine
C-vitamiini   
24, 0 mg
Β-rühma vitamiine
1,16 mg
E-vitamiini
1,4 mg
18.
Vaarika koristamine, säilitamine, kasutamine.
Viljad valmivad juuli 1. – 3. dekaadil.
Marju korjatakse regulaarselt mõne päeva järel.
Kergesti varisevaid  sorte korjatakse iga päev.
Laua- ja säilitusmarju korjatakse:
- hommikul või
- õhtul.
Muljumise ja purunemise vältimiseks paigutatakse nad juba korjamise 
käigus turustus- või säilitustaarasse.
Täisküpselt korjatakse vaarikad:
- koheseks kaubastamiseks või
- ööpäevaseks säilitamiseks.
Enne täisküpsust korjatakse:
- pikemaajaliseks säilitamiseks ja
-  transpordiks .
Korjatud marju ei tohi jätta päikese kätte.
Tuleb paigutada kohe hoidlasse.
Tänu intensiivsele hingamisele on vaarikad ühed kiireminiriknevad 
marjakultuurid.
Lühemat aega saab säilitada õhurikkas ruumis (temperatuur 12°C, 
õhuniiskus 75%).
Pikemat aega (7 – 8 kuud) on võimalik vaarikaid hoida külmutatult.
Hästi säilivad vaarika:
-  naturaalne maitse,
- aroom ja
- toiteväärtus.
Vaarika vilju tarbitakse laialdaselt:
- toorelt,
- töödeldult.
Nendega kaunistatakse:
- puuviljasalateid,
- torte,
- kooke.
Viljadest valmistatakse:
-  toor - ja keedumoosi,
- kompotte,
- želeed,
- siirupit,
- mahla,
- likööri,
- veini jms.
19.
Astelpaju olulisus, toiteväärtus, kasutamine.
Astelpajul on mitmeid kasulikke omadusi.
Neist üheks olulisemaks on rohke vitamiinisisaldus.
Ühes astelpaju marjas on C-vitamiini sama palju kui terves apelsinis.
Kui  hariliku astelpaju 100 g viljades on C-vitamiini ca 31 mg, siis 
mõnedes sortides on seda kuni 1600 mg.
Astelpajus on palju E-vitamiini (8-15 mg 100 g kohta) (oluline rasvade 
ainevahetuses).
Erilise tähtsusega on astelpajus  kollased  ja punased õlid.
Nende raviomadused tehti kindlaks enam kui 1000 aastat tagasi.
Astelpaju viljad sisaldavad:
C-vitamiini 0,3%
E-vitamiini 0,02%
B-grupi vitamiine,
Linool - ja linoleenhapet,
Õli 4 – 7,4 %
Happeid 2,7%
Suhkruid,
Pektiinaineid.
Astelpaju on mitmekesine  põllumajanduskultuur.
Viljelemine väga keskkonnasäästlik.
Suurem osa taimest on erinevatel  viisidel  kasutatav.
Astelpaju marjadest ja seemnetest toodetakse tervislikku õli.
Eestis on astelpajumari ja sellest valmistatud tooted üsna uudne asi.
Kosutav astelpajumahl
Astelpajumoos
Terav astelpajukaste
 Mõnus astelpaju-tee
Astelpajumari - tõeline tervise eliksiir.
Marju kasutatakse:
- värskelt,
- külmutatult või
- kuivatatult.
Marjadest valmistatakse:
- mehu,
- mahla,
- toorhoidiseid,
- kompotti,
- tarretist ja
- moosi.
Kasutatakse magustoitude ja soolaste  roogade valmistamiseks.
20.
Musta aroonia tähtsus, koristamine, säilitamine, kasutamine.
Arooniates on suhteliselt palju kuivainet , kuni viiendik viljade massist.
Küpsetes arooniates on:
8–10% suhkruid (glükoos, fruktoos , sahharoos),
0,8–1,0% orgaanilisi happeid,
kuni 0,7%  parkaineid .
Värskete viljade kauaaegse säilivuse tagavad:
-  happed  (põhiosas sorbiinhape) ja
-  parkained .
Bioflavonoidsete ühendirühmade (katehhoolid, flavoonid, antotsüaanid 
jne) poolest on aroonia puuviljaaias esikohal.
Bioflavonoidid on looduslikud antioksüdandid.
Neutraliseerivad liigsete vabade radikaalide kahjulikku mõju organismis.
Vitamiinidest leidub marjades:
A-provitamiini karotiini,
C-,
B1-, B2-,
D- ja
PP-vitamiini.
Rasvlahustuvad  vitamiinid E ja K on koondunud seemnetesse.
Taimeriigis ei ole arooniale võrdväärset P-vitamiini sisalduse poolest, (eri 
andmeil 2000–4977 mg%).
Mineraalainetest leidub:
- kaltsiumi,
- molübdeeni,
- mangaani,
- vaske,
- rauda,
-  boori .
- joodi (eriti rohkesti).
Arooniamarjade korjamisega ei maksa kiirustada.
Tuleks oodata nende täisküpsuseni.
Aeg parandab märgatavalt marjade  maitset .
Korjamisel soovitatakse lõigata kääridega käbi kännase raag.
Vajalik, kui marju soovitakse:
- säilitada pikemat aega värskena või
- kuivatada.
Kohesel  kasutamisel  on otstarbekam ja aegasäästvam korjata marju:
- kobarate kaupa,
- ilma marjaraagudeta.
Istandikus koristatakse arooniat marjakombainiga.
Arooniamarju peetakse hästi säilivaks.
Värskeid marju hoida:
- õhukese kihina,
-  pimedas  ja jahedas paigas,
- temperatuuril 3–5°C.
Säilivad nii kasutuskõlblikuna kuni paar kuud.
Pikema säilitamise viisina on levinud   kuivatamine .
Õhu käes närvutatud marju:
- kuivatatakse temperatuuril 40–50°C,
- säilitatakse õhukindlalt suletud nõus.
Püsivad kasutuskõlblikuna kuni 2 aastat.
Musta aroonia suureviljaliste teisendite viljad on söödavad.
Neist valmistatakse:
- keedist,
- mahla,
- siirupit
- kompotti,
- veini.
Rohke P-vitamiinisisalduse tõttu kasutatakse arooniat rahvameditsiinis:
- hüpertooniatõve ravimina ,
- maomahla vähesuse puhul.
21.
Ebaküdoonia tähtsus, koristamine ja säilitamine, kasutamise 
võimalused.
Põhjamaade  sidrun .
Õunviljad sisaldavad:
3,6 – 7,2% happeid,
0,05 – 0,1 – 0,15 % C-vitamiini,
0,9 – 2,8% pektiinaineid (põhjustab tumenemist),
1,5 – 1,7% park- ja värvaineid,
2,0 – 3,4% suhkruid.
Viljade meeldiv, suhteliselt püsiv lõhn on tingitud:
- eeterlikest õlidest,
- fenoolsetest ühenditest.
Mineraalainetest sisaldavad viljad rohkesti:
- kaaliumi-,
- fosfori- ja
- magneesiumiühendeid.
Mikroelementidest leidub ebaküdoonia viljades:
- rauda,
- mangaani,
- vaske.
Küpseks saavad üsna  hilja  septembris- oktoobris .
Mõnel jahedamal suvel jäävadki roheliseks.
Viljad koristatakse enne suuremaid  külmi (muidu saak rikneb).
Põõsasaak 2 – 3 kg.
Rekordpõõsalt saadi Pollis 1992. aastal 24,5 kg vilju.
Istandustes võib saagikus hektarilt küündida kuni 20 tonnini.
Saagi koristamine keeruline ( okstel  teravad astlad ).
Vaatamata viljade kõvadusele vajavad õrna kohtlemist.
Vigastus- ja muljumiskohtades algab kiiresti riknemine.
Roheliseks jäänud vilju lastakse nädalapäevad järelvalmida.
Lihtne viis viljade säilitamiseks on sügavkülmutamine (säilib viljade 
biokeemiline väärtus peaaegu täielikult).
Vilju saab ka kuivatada (koostisosade teatav kadu).
Viljadest saab valmistada:
- rohke suhkruga toorhoidist,
- kompotti,
- keedist,
- tarretist,
- marmelaadi,
- püreed,
- mahla,
- siirupit,
- likööri,
- veini.
Ebaküdoonia puhas ja tugev maitsevarjund leiab kasutust  paljude jookide 
ja maiustuste maitsestamisel:
- limonaadid,
- joogijogurtid,
-  mahlajoogid ,
- jäätis,
- küpsetised,
- kompvekid.
Populaarne  on ebaküdooniast valmistatud mahlakontsentraat.
Tööstuslikus tootmises kasutatakse vilju:
- pektiini ja
- looduslike aroomiühendite saamiseks.
Ebaküdoonia viljad suhkruga  kihiti  on tee maitsestamiseks paremad kui 
sidrun.
Suhkruga hoidistamiseks kõlbavad rohelised viljad (pole seda hõrku 
aroomi , mis valminutel).
Ebaküdooniat võib lisada:
- marja- või õunakompottidele,
- moosidele.
22.
Kultuurmustika toiteväärtus, koristamine, kasutamine.
Mustikad  sisaldavad:
- park- ja kiudaineid,
- orgaanilisi happeid,
- suhkruid,
- vitamiine (C-),
- flavonoole,
- glükosiide.
Mineraalainetest:
- kaaliumi,
- naatriumi.
Mustikad:
- vähendavad vere suhkrusisaldust,
- ergutavad seedimist.
100 grammi mustikaid sisaldab:
Valke
0,7 g
Rasvu
0,4 g
Süsivesikuid
14 g
Kiudaineid
2,3 g
Vett
85%
Energiat
56 kcal
Mustikad korjatakse täisküpsuses (järelvalmimist ei toimu).
Täisküpsuse üle otsustatakse marja värvuse järgi (üleni ühtlane marjale 
iseloomulik värvus).
Tihti korjatakse pooltooreid vilju (viljavarre kinnituskoha ümbrus täiesti 
roosa või valge).
Sellised viljad ei ole saavutanud mustikatele iseloomulikku keemilist 
koostist, nende väljanägemine turustamiseks ei ole hea.
Pärast sügavkülmutamist omandavad sellised viljad üleni roosaka 
värvuse.
Valminud mustikad:
- ei varise kergelt,
 
- võivad valminult olla põõsal ca 10 päeva.
Marjad on küllaltki tugevad.
Tuleb siiski jälgida, et marjad ei saaks liialt muljuda:
- saagikoristusel,
- sorteerimisel,
- pakendamisel,
- transpordil,
- säilitamisel.
Marjade koristamisel ja käitlemisel vältida:
- vahakirme mahakulumist
- mahahõõrdumist.
Vahakirmeta marjad:
- tunduvad välisel vaatlemisel märjana,
- läigivad.
Sellised viljad:
- ei ole hea kaubandusliku välimusega,
- säilivad halvasti.
Vahakirme paremaks säilitamiseks:
- marju võimalikult vähe liigutada,
- valada ühest anumast teise.
Marjad peavad olema kuivad.
Neile ei tohi millegagi peale suruda.
Mustikaid:
- süüakse toorelt (segatuna ka salatitesse, putrudesse jm),
- serveeritakse vahukoorega.
Lisatakse:
- magustoitudele,
- pirukatesse,
- kookidesse,
- jäätisesse,
- jogurtitesse jm.
Mustikatest valmistatakse:
- keedist,
- mehu,
- želeed,
-  kisselli ,
- morssi,
- siirupit,
- alkohoolseid  jooke .
Mustikaid võib:
- kuivatada,
- sügavkülmutada.
23.
Kultuurjõhvikas – olulisus, koristamine, säilitamine, kasutamine.
Vererõhku alandava ja seedimist  soodustava  toimega.
Jõhvikas leiduvad happed (oblik- ja sidrunhape ) annavad marjadele 
hapuka maitse.
Jõhvikad sisaldavad C-vitamiini, kaaliumi.
100 g jõhvikaid sisaldab:
Valke
0,4 g
Rasvu
0,7 g
Süsivesikuid
9,8 g
Kiudaineid
1,4 g
Vett
87%
Energiat
46 kcal
Septembris valminud marju võib rabast korjata aastaringselt .
Toatemperatuuril kaua ei säili.
Külmkapis säilivad hästi (madal suhkrusisaldus, suhteliselt kõrge 
oblikhappe sisaldus).
Sobib sügavkülmutamiseks.
Sügisel enne külmi korjatud marju hoitakse jahedas hoiuruumis vee sees 
(säilivad kevadeni).
Süüakse toorelt (suhkruga).
Lisatakse küpsetistele ( saiad , koogid).
Jõhvikatest valmistatakse:
- keedist,
- želeed,
- mahla,
- siirupit.
Kasutatakse napsude maitsestamiseks.
24.
Harilik pohl  – väärtus,  kasvatamine , koristamine, säilitamine, 
kasutamine.
Pohlad on maitselt   hapud .
Vaatamata sellele on pohlades rohkesti suhkruid, kuni 10-12%.
Erinevatest  suhkrutest  on pohlades kõige rohkem fruktoosi (kõige 
magusam  suhkur).
Marjade hapu maitse tuleneb erinevatest orgaanilistest hapetest.
Ehkki   koguseliselt  on neid vähe (kuni 2%), suudavad sidrun-, õun-, 
oblik-, äädik-, bensoe - ja ursoolhape edukalt suhkrute magusa maitse 
varjutada ning endid maitseaistingutes esile tõsta.
Lisaks suhkrutele ja hapetele sisaldavad valminud pohlad ka valke ja 
minimaalselt rasvu.
Mikrotoitainetest on pohlades erinevaid vitamiine.
Neist olulisem  vitamiin  C (seda on võrreldes teiste marjadega suhteliselt 
vähe).
Palukates on karotinoide ja bioflavonoide.
Olulisel hulgal on viljades erinevaid:
- kiud-, park- ja värvaineid,
- mineraalühendeid.
Pohlades on mitmeid glükosiide ( bioaktiivne toime).
Vaatamata rikkalikule koostisele  on pohlad suhteliselt lahja suutäis - 100g 
marju annab sööjale 50-60 kilokalorit.
Kõige rohkem kasvatatakse  pohla :
- Saksamaal,
- Hollandis,
- Poolas,
- Rootsis.
Pohlakultuuri saab rajada:
- pistikutest paljundatud taimedega,
- risoomitükikestega,
- osapõõsastega,
- seemnetega (sel juhul pole  istandik sordiehtne).
Mullaks  sobib:
- vähe lagunenud rabaturvas,
-  okasmetsa  alt kogutud kõdu,
-  liivaga kaetud põllumuld.
Kandma hakkab pohl 3. – 4. aastal.
Marju on saadud 1 – 3 kg/m².
Suurte põldude saagikus on jäänud väiksemaks – kuni 7 t/ha.
Koristada  tuleks tarbimisküpseid marju.
On siis kõige maitsvamad.
Pooltoored marjad muutuvad järelvalmides kibedaks.
Tänapäeval säilitatakse pohli enamasti:
- sügavkülmutatult (säilivad kuni 12 kuud),
- toor- ja vesihoidistena,
- keedistena,
-  salatite  ja segahoidiste koostises.
Bensoehappe sisalduse tõttu säilivad marjad hästi (nt veega ülevalatult).
Marju on vanasti tarvitatud:
- liharoogade ja jahutoitude juurde,
- magustoiduna koos meega,
- segatuna leivajahu sisse.
Rikkaliku saagi korral tasub pohladest valmistada:
- mahla,
- siirupit,
- keedist,
- toormoosi,
- želeed,
- likööri jm.
Toiduainetööstuses leiavad pohlad laialdast kasutust:
- erinevate jookide valmistamisel:
- alates pudeliveest,
- lõpetades kangema alkoholiga.
Väärtuslik marjataim, hea meetaim .
Lehed sobivad rahvameditsiinis ravimiks (põie- ja neeruhaigused).
25.
Murakas  – väärtus, kasutamine.
Murakad sisaldavad:
- 3 – 4 korda enam C-vitamiini kui apelsin,
- apelsinist kuni 10 korda rohkem beetakaroteeni,
- parkaineid,
- pektiinaineid,
- sidrun- ja õunhapet,
- suhkruid (3-6%),
- pektiinaineid,
- mineraalaineid (mangaani, vaske, kroomi, alumiiniumi, 
räni, kaaliumi),
- rohkesti lenduvaid eeterlikke õlisid (tugev mikroobe hävitav 
toime).
Murakavili on parim värskelt.
Sobib hästi külmutamiseks.
Marjadest valmistatakse:
- mahla,
- keedist,
- kompotti
(omas mahlas),
- veini.
26.
Kartuli päritolu, levik maailmas, Euroopas, Eestis, suurimad 
kasvatajad  maailmas.
Kartulit  peetakse üheks vanemaks kultuurtaimeks.
Kodumaaks Lõuna-Ameerika mägialad Tiilis ja Peruus.
Palju metsikuid kartulivorme, mida Tšiilis söödi juba 13 000 aastat tagasi, 
esineb ka Mehhikos ja Kesk-Ameerikas (ei saa lugeda kultuurkartuli 
esivanemateks).
Kartuli kultuuristamine ulatub üle 7000 aasta tagusesse aega ( Boliivias  ja 
Peruus Titicaca järve piirkonnas).
Euroopasse jõudis  kartul  seemnetena 16. sajandi  kesksel  Hispaania kaudu.
Seemnetest  kasvatatud kartul oli:
- pika kasvuajaga,
-  varte kõrgus kuni 260 cm.
Teda kasvatati botaanikaaedades:
- dekoratiiv- ja
- ravimtaimena.
Rahvale oli kartul tundmatu.
Mugulatena  toodi kartul Euroopasse 16. sajandi lõpul – 17. sajandi algul 
Tiilist Chiloe saarelt.
Sealt pärinevad kartulivormid levisid Iiri- ja Inglismaa kaudu teistesse 
Euroopa riikidesse.
Kartuli  ulatuslikum  kasvatamine  hoogustus  Euroopas 18. sajandi teisel 
poolel.
Kartuli levik maailmas
Põhja-Ameerikas oli kartul tundmatu kuni 17. sajandi  alguseni .
See jõudis sinna Inglismaalt ja Iirimaalt 1621. aastal.
17. sajandi teisel poolel sai kartul tuntuks:
- Hiinas,
- Indias,
-  Jaapanis ,
- mõningates Aafrika osades
- Lääne-Indias.
Troopilistel  aladel hakkas kartul levima 18. sajandi teisel poolel.
Eestis hakati kartulit kasvatama 18. saj keskel (mõisaaedades).
Aastatel 1800-1840 levis kartul mõisaaedadest taluaedadesse.
1840.-1850. aastatel algas arvestatav kartuli kasvatamine nii mõisa- kui 
talupõldudel.
Ulatuslikum kartulikasvatus sai Eestimaal alguse 1870. aastatel.
Seda soodustas:
-  avanev  Peterburi  turg seoses Tallinna-Peterburi  raudtee  
valmimisega (1870),
- kartulist  ulatuslik piirituseajamine ja piirituse müük, eriti 
Põhja-Eestis,
- tärklise tootmine,
- muutumine oluliseks toiduaineks,
- suurenes kasutamine loomasöödana.
20. sajandi algul kujunes kartul meie taludes arvestatavaks 
põllukultuuriks.
Kasvatati 70 000-80 000 hektaril.
Kuni Esimese maailmasõjani müüdi kartulit väljapoole Eestit keskmiselt
   47 000 tonni aastas.
Sellest 85% turustati Peterburi.
20. sajandil muutus kartul:
- üheks põhiliseks toiduaineks,
- tööstuse toormeks,
- oluliseks loomasöödaks.
Edenes kartuli  eksport  (toidu- ja seemnekartul).
Eesti Vabariik oli 1930. aastatel kartulitootmises ühe elaniku kohta 
maailmas esikohal.
1960. – 1970. aastatel saavutas kartulikasvatus Eestis maksimaalse 
ulatuse .
Kartul muutus lisasissetuleku allikaks individuaaltootjatele.
Eesti NSV ajal toodeti suures koguses kartulit loomasöödaks.
NSV Liidu teistesse liiduvabariikidesse eksporditi aastas:
150–160 tuhat  tonni söögikartulit,
70 tuhat tonni seemnekartulit.
27.
Millest lähtuda kartulisordi  valikul ?
Sobiva sordi valikul tuleb lähtuda:
- kasvuperioodi pikkusest,
-  mugulate   suurusest ,
- mugulate  kujust ,
- kuivainesisaldusest,
- haiguskindlusest,
- stabiilsest kvaliteedist säilitamisel,
- tarbimisperioodi kestvusest,
-  maitsest .
28.
kartuli tähtsus, olulisemate toitainete ja vitamiinide sisaldus.
Kartul on tähtis eelkõige:
- mitmekülgsete kasutamisvõimaluste ja
- pinnaühikult saadava suure saagi tõttu.
Kartul on:
- suurepärane toiduaine,
- oluline tööstuse  tooraine (piiritus, tärklis, tärklisesiirup),
- väärtuslik söödakultuur.
Sisaldab rohkesti süsivesikuid, on hea energiaallikas .
Mugulates  on keskmiselt 17,5% tärklist, kuni 2% täisväärtuslikku valku 
(kergesti seeditav).
Kartulis  leidub õun-, sidrun-, oksaal- ja foolhapet.
Vitamiinidest leidub kartulis:
B1 – 0,11 mg%
B2 – 0,06 mg%
B4 – 13,2 mg%
B6 – 0,6 mg%
E, D, K, PP – 1,2 mg%
C – 26 – 42 mg%
U, karotiini – 11-56 mg%
150 g keedetud või küpsetatud kartulit katab 30% inimese päevasest C-
vitamiini vajadusest.
C-vitamiin kartulis
Kartul  rahuldab meie C-vitamiini vajaduse kuni kevadeni.
Puhastatult ei tohiks kartulit kaua hoida vees, sest C-vitamiin lahustub 
külmas vees.
Kartuleid  on õigem  keeta tervetena, siis jääb C-vitamiini rohkem 
mugulatesse.
Koorega  keedetud kartulite C-vitamiini sisaldus peaaegu kaks korda 
kõrgem.
Mineraalainetest on kartulis:
kaaliumi – 568 mg%
fosforit  – 54 mg%
kaltsiumi – 12 mg%
magneesiumi – 20 mg%
rauda – 0,8 mg%
tsinki , niklit, koobaltit, joodi,  kestainet – 20-25 mg%
Inimese organism omastab mugulais sisalduvaist toitainetest 80 – 97%.
29.
Kartul kui tärklise tooraine.
Tärklis paikneb mugulates teradena (mikroskoobis hästi nähtavad).
Terade mikrostruktuur  oleneb kartulisordist.
Kartuli tärklis on lisaks kõrgele energiasisaldusele väga hügroskoopne.
Kartulitärklist kasutatakse laialdaselt:
- toiduaine-,
- keemia-,
- tekstiili-,
- puidutööstuses.
Kuumas vees moodustab tärklis kolloidlahuseid.
Jahtumisel muutuvad geelideks.
See võimaldab tärklist kasutada paksendina (tagab kreemidele, jogurtitele, 
jne püsiva struktuuri).
Tärklise lahustuvust saab suurendada molekulmassi vähendamisega 
(hüdrolüüsil).
Saadust nimetatakse  modifitseeritud  tärkliseks.
Seda kasutatakse paljude lihatoodete (viinerite, keeduvorstide, sardellide) 
vajaliku lõigatavuse ja tugevdamise saavutamiseks.
30.
Millest sõltub tärklisesisaldus kartulimugulates?
Kartuli tärklisesisaldus oleneb:
- sordi geneetilistest omadustest,
- kasvutingimustest ( muld , väetamine, ilmastik),
- mugulate tervisest jne.
Suurema tärklisesisaldusega on:
-  hilisemad ,
- pikema kasvuperioodiga sordid .
Seetõttu sisaldub Lõuna- ja Kesk-Euroopa riikides kasvatatud kartulis 
tärklist enam kui Eestis kasvatatul.
Tärklisesisaldust mõjutab:
- 21% vegetatsiooniperioodi temperatuuride summa,
- 18% sademete hulk,
- 15% päikesepaiste,
- 7% ulatuses merepinna kõrgus.
Ühe sordi piires võib tärklisesisaldus varieeruda 5 – 6%.
31.
Kartulimugulate kvaliteet
Eristatakse mugulate välist ja sisemist kvaliteeti.
Väline kvaliteet – tihedalt seotud kaubanduslikkuse mõistega.
Välise kvaliteedi määravad:
- kuju,
- suurus,
- koore omadused,
- idu- ja nabaaukude sügavus,
- defektide esinemine,
- vigastused,
- moonded jne.
Välist kvaliteeti mõjutavad sordi geneetilised omadused ja 
kasvutingimused .
Mugulate kuju ja värvus sõltuvad sordist.
Kasvutingimuste halvenemine ( kivised , tihenenud mullad ) võib muuta 
mugula  kuju ebanormaalseks.
Mugul  võib moonduda tavapärasemat:
- lapikumaks,
- piklikumaks,
- ebasümmeetrilisemaks.
Kuju võivad muuta:
- haigused ja
- kasvuseisakud.
Põuaperioodide vaheldumisel vihmaste perioodidega tekivad tihti 
mugulatesse:
- kasvulõhed,
-  paksendid ,
- laiendid,
- tühimikud.
Ebasoodsate kasvutingimuste korral ulatub ebatüüpiliste mugulate osakaal 
14 – 22%-ni.
Parim kujuga mugulad  kasvavad korralikult haritud õhurikastel muldadel 
(tagatud võimalikult ühtlane niiskusesisaldus ).
Teine põhiline välise kvaliteedi kriteerium.
Frii- ja tsipsikartuli  kasvatamisel  võidakse mugula suurusele rakendada 
erinõudeid.
Läbimõõdu järgi jaotatakse mugulad suuruse klassidesse:
- seemnekartul:
kuni 28 mm,
28 – 35 mm,
35 – 50 mm,
50 – 70 mm,
väiksemad kui 70 mm.
- lauakartul:
30 – 39 mm (väikesed (S)),
40 – 49 mm (keskmised (M)),
50 – 59 mm (suured (L)),
60 – 90 mm  (väga suured (XL)),
üle 90 cm (ülisuured (XXL)).
Mugulate suurus sõltub:
- saagikusest,
- mugulate kasvutihedusest.
Saagikus oleneb:
- kasvuperioodi pikkusest,
- mugulate keskmisest kasvukiirusest päevas.
Olulised kvaliteedinäitajad on:
- koore paksus,
- koore kinnisus,
- krobelisus.
Eelistatakse:
- kinnist ja
- õhukest koort.
Koorimiskadu on keskmiselt 10 – 15% mugula massist, olles:
- suurem väiksematel ja
- väiksem suurematel mugulatel.
Krobelise koore esinemine vähendab mugula kvaliteeti (raskendab 
pesemist, rikub välimust).
Varajastel sortidel on koor:
- enamasti õhuke,
- sageli liiga lahti.
Lahtine koor soodustab mugulate:
- koristusjärgset kuumenemist,
- närtsimist,
- mädanike teket,
- vigastuste teket jne.
Mõjutavad:
- koorimiskadu,
- muuks eeltöötlemiseks kuluvat aega.
Idu- ja nabaaukude sügaval  paiknemine :
- raskendab mugulate puhastamist mullast,
- pesemisel jääb sinna niiskust (soodustab mädanike teket).
Seotud kartuli kulinaarsete omadustega.
Määratakse keedetud mugulate:
- maitse,
- välimuse,
- lagunemise,
- tumenemise kaudu.
Keedetud mugulate välimus
Eriti oluline lauakartuli puhul.
Välimust hinnatakse mugulate:
- homogeensuse (ühtlase oleku),
- värvuse intensiivsuse ja püsivuse,
-  sisevärvuse kaudu.
Eestis hinnatakse väga kõrgelt kollase sisuga kartulit.
Värvust mõjutavad:
- sort,
- kasutatud agrotehnoloogia,
- ilmastikumõjud.
Keedetud kartulite lagunemine
Mõjutab tärklise ja valgusisalduse suhe mugulates.
Lagunemist suurendab keskmisest suurem  kuivainesisaldus .
Kergelt lagunev kartul ei sobi:
- lauakartuliks,
- salatikartuliks.
Passib püreede valmistamiseks.
Määrab kartuli kasutustüübi.
Jahusus on sordile omane tunnus, mis oleneb:
- kasvutingimustest,
- mullastikust,
- kasvuaja kestvusest.
Jahusust hinnatakse nelja kriteeriumi põhjal:
- katkikeemiseaste,
- sisu kõvaduse aste,
- sisu kareduse aste,
- sisu niiskus (maitsmisel niiske või kuiv).
Kasutustüübid toidukartuli puhul:
salatikartul  –  tüüp A,
tavaline lauakartul – tüüp B,
jahune lauakartul – tüüp C,
püreekartul – tüüp D.
 Salatikartul:
- pole jahune,
- suhteliselt kõva,
- veidi kleepuv.
Need omadused ei lase kartulisse liialt imenduda:
- kastmetel ega
- õlidel.
Tavaline lauakartul on:
- veidi jahune,
- keeb ühtlaselt  pehmeks ,
- ei lagune.
Jahune lauakartul on omane eestlaste toidulauale (laguneb keetmisel 
osaliselt).
Olulisim kvaliteedi kriteerium tarbija seisukohast.
Hindamiseks kasutatakse mitmesuguseid organoleptilisi skaalasid.
Kartulisordi maitseomadused määratud põhiosas geneetiliselt.
Kasvutingimused kas parandavad või vähendavad maitseomadusi.
Maitse muutub:
- kasvu käigus,
- hilisemal säilitamisel.
Varajaste sortide maitse on enamasti parem enne lõplikku valmimist.
Säilitamisel mõjutavad kartuli maitset mugulates toimuvad biokeemilised 
protsessid, mille käigus:
- suureneb  suhkrusisalduse ,
- väheneb organiliste hapete sisaldus.
Säilitamisel võib kartul muutuda kibedaks.
Seda põhjustab solaniinisisalduse suurenemine mugulates.
Põhjuseks liiga valged säilitusruumid.
Väline tunnus – mugulad muutuvad rohekaks.
Vähendab kartuli kvaliteeti.
Mugulad omandavad  sinakas -halli värvuse (intensiivsem stoolonipoolses 
otsas).
Kaasneb maitse halvenemine.
Tumenemise põhjus – ortodifenoolühendite reageerimine kahevalentse 
rauaga (oksüdeerub hiljem kolmevalentseks, tekitades värvuse 
muutumist).
Keetmisjärgne tumenemine on seda suurem, mida enam sisaldab mugul:
- rauda ja
- klorogeenhapet.
Tumenemist vähendavad:
- suurenenud  sidrunhappe ,
- kaaliumi jt
- antioksüdantide sisaldus.
Koristusjärgselt on tumenemine aeglane.
Kiireneb  kartuli säilitamisel, eriti kevadtalvel.
Oluline, kui kartul turustatakse kooritult.
Toorelt tumenev kartul tumeneb intensiivsemalt ka keetmisjärgselt.
Tumenemise intensiivsus sõltub:
- sordist,
- agrotehnilisest foonist.
Happelisel mullal kasvades on värvus heledam kui neutraalsel mullal 
kasvatades .
Mittetumenevaid kartuleid vajavad:
- toitlustusettevõtted ja
- konservitööstused.
Toorelt tumenevast kartulist valmistatud friikartul võib muutuda kergelt 
hallikaks.
1. Kartulimugulate kvaliteet (mugulate kuju, suurus, koore omadused, idu- 
ja nabaaukude sügavus, sisemine kvaliteet, keedetud mugulate kvaliteet, 
lagunemine, jahusus, maitse, keetmisjärgne tumenemine, toorkartuli 
tumenemine).
Mugulate kuju ja värvus sõltuvad sordist. Mugul võib moonduda tavapärasemat: 
- lapikumaks, 
- piklikumaks, 
- ebasümmeetrilisemaks. 
Kuju võivad muuta: 
- haigused ja 
- kasvuseisakud.
Mugulate suurus sõltub:
- saagikusest,
- mugulate kasvutihedusest.
Koore omadused: Olulised kvaliteedinäitajad on:
- koore paksus,
- koore kinnisus, 
- krobelisus.
Idu ja nabaaugud: Mõjutavad: 
- koorimiskadu,
- muuks eeltöötlemiseks kuluvat aega.
Idu- ja nabaaukude sügaval paiknemine: 
- raskendab mugulate puhastamist mullast, 
- pesemisel jääb sinna niiskust (soodustab mädanike teket).
Sisemine kvaliteet: Määratakse keedetud mugulate:
- maitse,
- välimuse,
- lagunemise,
- tumenemise kaudu.
Välimust hinnatakse mugulate:
- homogeensuse (ühtlase oleku),
- värvuse intensiivsuse ja püsivuse,
-  sisevärvuse kaudu.
Eestis hinnatakse väga kõrgelt kollase sisuga kartulit.
Värvust mõjutavad:
- sort,
- kasutatud agrotehnoloogia,
- ilmastikumõjud.
Keedetud kartulite lagunemine
Mõjutab tärklise ja valgusisalduse suhe mugulates.
Lagunemist suurendab keskmisest suurem kuivainesisaldus.
Kergelt lagunev kartul ei sobi: 
- lauakartuliks, 
- salatikartuliks.
Keedetud kartuli jahusus: Määrab kartuli kasutustüübi.
Jahusus on sordile omane tunnus, mis oleneb:
- kasvutingimustest,
- mullastikust, 
- kasvuaja kestvusest.
Jahusust hinnatakse nelja kriteeriumi põhjal:
- katkikeemiseaste,
- sisu kõvaduse aste,
- sisu kareduse aste,
- sisu niiskus (maitsmisel niiske või kuiv).
Kartuli keetmisjärgne tumenemine: Vähendab kartuli kvaliteeti.
Mugulad omandavad sinakas-halli värvuse (intensiivsem stoolonipoolses otsas).
Kaasneb maitse halvenemine.
Tumenemise põhjus – ortodifenoolühendite reageerimine kahevalentse rauaga 
(oksüdeerub hiljem kolmevalentseks, tekitades värvuse muutumist). 
Keetmisjärgne tumenemine on seda suurem, mida enam sisaldab mugul: 
- rauda ja 
- klorogeenhapet.
Tumenemist vähendavad: 
- suurenenud sidrunhappe, 
- kaaliumi jt 
- antioksüdantide sisaldus
Toorkartuli tumenemine: Tumenemise intensiivsus sõltub: 
- sordist, 
- agrotehnilisest foonist.
2. Kartuli kasutusvõimalused tööstuses (tärklis, siirup , piiritus).
Toiduainetööstuses:
- kartulikrõpsude ja -helveste tootmine, 
- ettevalmistatud  toitude valmistamisel (pestud, pakendatud, 
kooritud kartul, friikartul, kiirpudrud jm),
- tärklise ja tärklisesiirupi tootmine,
- piirituse tootmine.
3. Bataadi toiteväärtus, säilitamine, kasutamine.
Sisaldab (keedetult, kooritult) 100 g kohta:
valke – 1,6 g
rasvu – 0,3 g
süsivesikuid – 24,3 g
kiudaineid – 2,5 g
vett – 73 g
toiduenergiat – 105 kcal
Sisaldab rohkesti:
- A-vitamiini (mida erksavärvilisem mugul, seda suurem on 
A- vitamiini sisaldus).
Sisaldab keskmiselt: 
- kaaliumi
Sisaldab veel: 
- C- ja B- vitamiini, 
- riboflaviini, 
- vaske, 
- pantoteen- ja foolhapet
Säilivus on halvem kui  kartulil . 
Kõige parem on säilitada tooreid bataate: 
- jahedas, 
- pimedas, 
- hästi ventileeritud hoidlates,
- temperatuuril 12–13° C.
Ideaalsetes hoiutingimustes säilivad 3–4 kuud.
Kasutamine on mitmeti sarnane kartuli tarvitamisega. 
Tööstuslikult valmistatakse maguskartulist: 
- tärklist, 
- krõpse, 
-  helbeid , 
- jahu, 
- alkoholi.
Veel kasutatakse magusa maitse tõttu kookides, marmelaadides jne..
Söödaks loomadele.
4. Suhkrupeedi olulisus, toiteväärtus.
Suhkrupeedi juurikad sisaldavad keskmiselt: 
16–20% suhkrut 
(sahharoosi),  
22%  kuivainet (põhiosa moodustab sahharoos - 75–80%)
Suhkrupeedist toodetav suhkur moodustab: 
30% maailma, 
98% Euroopa Liidu suhkrutoodangust.
Suhkrutööstuse jäägid – leotatud ja pressitud peedilõigud ning melass on 
kasulik loomasööt.
5. Suhkrupeedi koristamine, säilitamine, töötlemine (suhkru tootmine 
suhkrupeedist).
Suhkrupeeti koristatakse enamasti kahes järgus. 
Esmalt  lõigatakse pealsed  ja veetakse need ära. 
Seejärel koristatakse juurikad.
Peedi  koristamisel võib kasutada erinevat  tehnikat . 
Säilitatakse hoidlates, keldrites või kuhjades. 
Vältida tuleb juurikate külmumist.
Töötlemine: Peedisuhkruvabrikus:
-  peedid pestakse, 
- peenestatakse (lõigatakse tükkideks või viiludeks), 
- leotatakse kuumas vees suhkur välja (mahla väljauhtmiseks 
töödeldakse viile kuuma veega). 
Leotatud ja pressitud peedimass läheb loomasöödaks (sileeritult või 
kuivatatult). Suhkrurikast mahla aurutatakse, et suhkur välja 
kristalliseeruks (suhkrupeedi siirupi  rafineerimine ). 
Saadud toorsuhkrut töödeldakse edasi.
100 kg suhkrupeedist saadakse: 
12–15 kg suhkrut, 
3 kg melassi, 
45 kg peedilõike (kuivatatult 4,5 kg).
6. Suhkruroo väärtus, suurimad kasvatajad maailmas, koristamine, 
töötlemine suhkruks.
Varre säsis  olevas  mahlas on:
14-20% sahharoosi, 
81% vett, 
0,03% valke, 
0,1% tärklist, 
0,22% lämmastikuühendeid, 
0,29%  sooli  (peamiselt orgaaniliste hapete sooli).
Suurimad kasvatajad: Brasiilia, Hiina, India, Tai.
Suhkruroogu saab koristada: 
- mehaaniliselt(kombainiga) ja 
- käsitsi.
Kõigepealt  pannakse põld põlema. 
Tuli hävitab: 
- kuivad lehed, 
- suhkrurooistandusse elama asunud  maod . Seejärel raiutakse 
raienoaga varred maha.
Koristatud suhkruroog töödeldakse 24 tunni jooksul (koristatud roog  
kaotab kiiresti suhkrut).
Mahlast valmistatakse vastava  tehnoloogia abil suhkur. 
Roomahla töödeldakse mitmel moel:
- segatakse puhastamiseks raske sooja siirupiga, 
- selitatakse, 
- pleegitatakse, 
- kristalliseeritakse.
7. Suhkru liigid, toiteväärtus, kasutamine.
Toorsuhkur, pruun suhkur, valge suhkur, tuhksuhkur , melass, 
suhkrusiirup. 
Rafineeritud valget suhkrut kasutatakse:
- toidu koostise ja maitse parandamiseks,
- happeliste või hapu maitsega toitude magustamiseks, 
- pärmi  kergitamiseks , 
- konserveerimisel
Toiteväärtus: Väga väike, ei sisalda: 
- valku, 
- rasva, 
- kiudaineid, 
- vitamiine ega 
- mineraalaineid. 
Koosneb süsivesikutest. 
Teelusikatäis suhkrut sisaldab 9 kcal.
8. Suurimad kohvitootjad maailmas.
Maailma suurimad kohviistandused on: 
- Brasiilias (30%), 
- Colombias (10%), 
- Kariibimere saartel. 
Suured tootjad on ka: 
-  Indoneesia , 
- Mehhiko, 
- Vietnam, 
-  Elevandiluurannik .
9. Kohvipuu viljade koristamine ja töötlemine.
Viljad valmivad ebaühtlaselt, puul on korraga: 
- rohelisi, 
- kollaseid ja 
- punaseid vilju.
Kehvema kvaliteediga kohviuba saadakse: 
- rohelistest ja 
- ülevalminud mustadest viljadest.
Vilju korjatakse mitmes järgus: 
- eel-, 
- põhi- ja 
- järelkorjamine.
Kasutatakse kahte meetodit: 
- kuiv,
- märg. 
Enamasti vabastatakse oad viljadest märgmenetluse teel. 
Kohvioad lähevad edasi kas: 
- päikese kätte kuivatamisele või
- kuivatisse.
Hõbejast sarvkestast vabastatakse oad:
-  tampimisega või
- koorimismasinais (poleerivad neid).
Kuivmenetluse korral asetatakse kohvi viljad kohe päikese kätte kuivama.
Poes müüakse enamasti röstitud kohviube.
Kohvi röstitakse  kuivalt  kõrgel temperatuuril (kuni 220 kraadi). 
Jahutatakse kiiresti, et vähendada aroomiainete kadusid.
10. Kohvi olulisus ja toiteväärtus, kasulikud omadused.
Kohvis on väga vähe energiat andvaid toitaineid (valke, süsivesikuid, 
rasvu). 
Kõige rohkem on kohvis: 
- kofeiini 1–2% (ergutava toimega ksantiinalkaloidi),
- parkaineid, 
- eeterlikke õlisid, 
- lämmastikuühendeid.
Kasulikud omadused: Kohv: 
- stimuleerib kesknärvisüsteemi,
- hingamiselundite tegevust,
-  laiendab  veresooni, 
- suurendab vöötlihaste toonust,
-  kiirendab südame tööd.
Kofeiin: 
- peletab väsimust, 
- parandab õppimis- ja töövõimet, 
- aitab ärkvel püsida.
11.Kohvi säilitamine ja kasutamine.
Eriti kiiresti kaotab nii aroomi kui ka maitset jahvatatud kohv. 
Kõige parem on kohvi hoida: 
- läbipaistmatus õhukindlas nõus,
- kaitstuna tuuletõmbuse ja 
- valguse eest. 
Jahvatatud kohv säilib toatemperatuuril 7–10 päeva. 
Külmikus säilib jahvatatud kohv või kohvioad mitu kuud. 
Sügavkülmikus säilib jahvatatud kohv 1 kuu
Turustatakse: 
- rohelist (toorest), 
- röstitud, 
- jahvatatud, 
- lahustuvat kohvi.
Juuakse mõruda kohvina, lisades lisandeid nt koort, piima,  kaneeli  jne.
Pagaritööstuses  kookide sees.
12.Olulisemad õlikultuurid maailmas, Eestis.
Sojuba 30%, palmiõli 24%, kookospähklid 7%, maapähklid 6%, 
puuvillaseemned 6%, rapsiseemned 7%
Eestis rapsi kasvatamine peamine, siis õlilina
13.Olulisemad rapsi- ja rapsiõlitootjad maailmas.
Hiina, Saksamaa,  Kanada , india, Prantsusmaa.
14.Õlide tootmine (ekstraheerimine, külmpressimine, kuumpressimine, 
hüdratiseerimine, rafineerimine, pleegitamine, hüdrogeenimine, 
fraktsioneerimine, desodoreerimine, töötlemine antioksüdantidega).
Ekstraheerimine: 
- õli tooraine puhastatakse,
- vajadusel kooritakse, 
- järgneb purustamine, 
- saadud tooraine massist eraldatakse õli külm- või 
kuumpressimise teel.
Külmpressimine: 
- toimub hüdrauliliselt kuni 60ºC juures, 
- seemnetest võimalikult suure õlikoguse saamiseks 
pressitakse   purustatud massi mitu korda. 
Kuumpressimine: 
- toimub kruvipressis 80–120ºC kuumuses, 
- saadud õli nimetatakse toorõliks (rafineerimata õliks), 
- ei sobi toiduks, 
- peab veel edasi töötlema.
Hüdratiseerimine: 
- eemaldatakse toorõlist: 
- vabanenud  rasvhapped , 
- väike kogus valke,
- mitmesuguseid aineid, mis:
- muudavad õli 
ebastabiilseks, 
- tekitavad pikaajalisel  praadimisel vahtu ja 
suitsu.
Rafineerimine või neutraliseerimine: 
- õlide töötlemine leelistega (sageli naatriumhüdroksiidiga), 
- mille tulemusel rasvhapped seebistuvad, 
- tekkinud sade eraldatakse tsentrifuugimisega.
Pleegitamine: 
- eemaldatakse toorõlis sisalduvad  pigmendid .
Hüdrogeenimine: 
- küllastatakse vedelad taimeõlid  vesinikuga , 
- mille tulemusena muutub õli  konsistents , 
- vedel õli muutub vastavalt protsessi kulgemisele kas 
pehmeks või tahkeks toidurasvaks.
Fraktsioneerimine: 
- eesmärk õlide kristalliseerumise vältimine madalamal 
temperatuuril, näiteks külmikus, 
- õli jahutatakse, tekkinud kristallid eemaldatakse 
filtreerimisega.
Desodoreerimine: 
- õli maitse ja lõhn muutuvad neutraalseks, 
- pikeneb õli säilivusaeg.
Töötlemine antioksüdantidega: 
- õlile lisatakse kunstlikke antiüksüdante, mis takistavad õli 
riknemist kinnises pakendis.
15.Õlide säilitamine.
Toatemperatuuril: 
- jahedas kohas, 
- eemal tuuletõmbusest, kuumast ja valgusest, 
- õhukindlas, kitsas ja sügavas pudelis või nõus.
16. Raps -rüps õlikultuuridena (olulisus, suurimad tootjad 
maailmaskasvatamine Eestis).  
Raps on suur energiaallikas, sisaldab häid rasvu ning vajalik organismile. 
Oluline on linool- ja linoleenhape .
Suurimad tootjad on maailmas: Hiina, Kanada, india, Prantsusmaa, 
Saksamaa. 
Eestis: 1980. aastatel hakati Eestis õlikultuuride kasvatamisele suuremat 
tähelepanu pöörama. 
1990. aastatel  kasvupinna kiire suurenemine. 
1996. aastal võeti vastu riiklik programm: 
- õlikultuuride kasvatamise ja 
- taimeõli tootmise kohta.
1999. aastal alustas rapsist toiduõli tootmist Jõgevamaal Painkülas asuv 
RAS Werol Tehased. 
Tehase tootmisvõimsus oli siiani 72 000 tonni rapsiseemet aastas.
Alates 01.nov. 2012 AS Scanola  Baltic
2013. aastast käivitub uus tehas tootmismahuga 140 000 tonni rapsi aastas
17. Rapsiõli toiteväärtus, kasutamine.
Rapsiõlis on: 
- küllastunud  rasvhappeid (100 grammis 7,2 g), 
- küllastamata rasvhappeid (88,8 g). 
Olulise osa moodustavad linool- ja linoleenhape.
100 grammi rapsiõli sisaldab: 
- energiat 884 kcal
- E-vitamiini 45,8 mg
- K-vitamiini 71,3 µg
Rapsi seemnetest pressitud õli kasutatakse: 
 - toiduõlina toiduainetööstuses (margariini,  toidurasvade  jms 
valmistamiseks), 
- tehnilise õlina (diislikütuse, määrdeainete, värvide, lakkide 
jms valmistamiseks).
18. Linaõli toiteväärtus ja olulisus, kasutamine.
Külmpressitud linaõli on: 
- kõrge dieetilise väärtusega,
- sügavkuldse värvusega,  
- meeldiva pähklimaitsega. 
Linaõli sobib ravimiks: 
- inimestele, 
- loomadele. 
Rikastab  lipiide oomega-3 rasvhapetega.
Linaõli sisaldab inimorganismile vajalikke poolküllastamatuid happeid: 
- linoleenhape (62%), 
- linoolhape (16%), 
- oleiinhape (15%).
Linaõli sisaldab E-vitamiini 50 mg/kg kohta.
Linakook on väärtuslik energia- ja valgusööt loomadele.
Õlilina seemned sisaldavad 38–45% õli, mis on tooraineks : 
- farmaatsia-, 
- värvi-, 
- laki-, 
- paberi-, 
- nahatööstusele, 
- seebitootmisele. 
 Õli väljapressimise jäägina saadakse linaseemnekook (väärtuslik 
loomasööt).
19.Päevalilleõli olulisus, kasutamine.
Sisaldab rohkesti: 
- linoolhapet,
- rasvades lahustuvaid vitamiine (A-, D-, E-, ja K-vitamiini).
Kuivatatud ja kooritud päevalilleseemneid: 
- süüakse,
- lisatakse pagaritoodetele, müslile jpt  toitudele .
Õlil head maitseomadused.
Päevalilleõli kasutatakse:
- toiduvalmistamisel, 
- margariini, 
- konservide, 
-  kondiitritoodete ,
- ravimite,
- kosmeetikavahendite,
- seebi,
- õlivärvide, 
- lakkide ja värnitsa tootmisel.
20.Sojaubade väärtus ja kasutamine.
Soja on kõige valgurikkam kaunvili.
Sisaldab kuni 45% taimset valku, millest inimorganism omastab umbes 
90%.Sojaubadel: 
- palavikku  alandav ja 
- põletikuvastane toime
Kasutamine: Õli ja tärklist sisaldavaid seemneid (sojaube) kasutatakse 
väga erinevate toiduainete valmistamisel (nt. sojaõli, sojapiim, sojajogurt, 
tofu jne.). 
Sojatooteid peetakse paljudest loomsetest analoogidest tervislikumaks, 
samas on need küllalt sageli allergiatekitajaks.
Arvestatav osa maailmas kasvatatavast sojaoast on geneetiliselt 
modifitseeritud.
21.Oliivipuu viljade õlisisaldus, õli kasutamine.
Oliivipuu viljad sisaldavad kuni 70% rasvu.
Rohelisi oliive tarvitatakse: 
- toiduks  soolatult , 
- musti peamiselt marineeritult.
Küpsetest viljadest pressitakse vitamiinirohket oliiviõli.
Oliiviõli  parimat  sorti – provanksõli – kasutatakse:
- söögiõlina,
- konservitööstuses,
- meditsiinis,
-  kosmeetikas .
Halvema kvaliteediga nn puuõli kasutatakse: 
- seebi- ja tekstiilitööstuses, 
- tehnilise õlina.
Õlipuu raske ja kõva puit sobib: 
-  nikerdus - ja 
- treimistöödeks.
22.Tee päritolu, levik, olulisemad teetootjad.
Looduslikult kasvav teepõõsas on pärit: 
- India kirdepoolseima  osariigi   Assami  ja Birma  mägedest, 
- Hiina edelaprovintsidest Yunnanist ja Sichuanist,
- Hiina lõunatipul asuvalt Hainani saarelt. 
Kasvab seal looduslikult ka tänapäeval
Esimesed andmed teepõõsa kohta Hiinast 350. a eKr (teistel andmetel 
2700 . eKr). 
Tee on praegu laiemalt levinud jookide seas vanim. 
Osa  autoreid arvab teejoomise kombe pärinevat India kirdeosariigist 
Assamist. 
Jõudis pKr esimese aastatuhande algul Hiinasse ja sealt 4. sajandil 
Jaapanisse
Euroopasse tõid hollandi  kaupmehed  esimese tee 17. sajandi algul.
Teed veeti Euroopasse ka maismaad pidi (karavaniteed).
17. sajandi II poolel, kui teed hakkas Euroopasse  tulema   suuremates  
kogustes , oli Londonis umbes 2000 kohvikut.
Tänapäeval toodetakse teed umbes 30 riigis, kõige rohkem: 
- Hiinas, 
- Indias, 
- Keenias, 
- Sri  Lankal
23.Tee toiteväärtus.
Tee on: 
- naturaalne, 
- aromaatne, 
- värskendav teepõõsa lehtedest saadav  jook .
Tees kui toniseerivas joogis on: 
- kofeiini 1,5–4%,  tavaliselt 2–3%,
- parkaineid 12%, 
- aromaatseid ergutava toimega eeterlikke õlisid, 
- ensüüme, 
- polüfenoole, 
- üle 200 lõhnaaine, 
- rohkesti vitamiine, 
- mineraalaineid (nt kaaliumi, magneesiumi).
24.Tee koristamine.
Teelehtede kogumine on mahukaim töö istanduses. 
Troopika aladel kogutakse saaki aastaringselt, tulles sama põõsa juurde 
tagasi umbes iga 10 päeva järel. 
Väljaspool troopikaalasid ja kõrgemal troopikamägedes võetakse lehti 
ainult suveperioodil (maist septembrini
Kõige jahedamates kohtades saab lehti koguda vaid kolm korda hooaja  
jooksul.
Inimene kogub päevas umbes 30 kg värskeid võrseid. 
Parima  kvaliteediga teed kogutakse päevas 18–24 kg (selleks tuleb teha 
umbes 70 000 noppimisliigutust, väga suur  vilumus ).
Hektari kohta saadakse tavaliselt 0,8–1,2 tonni kuiva teed aastas, ka 2 ja 
rohkemgi  tonni aastas. 
Teed kogutakse ka masinatega (muudab kvaliteedi ebaühtlasemak
25.Tee kvaliteet ja töötlemine.
Tee kvaliteet oleneb:
- lehtedes sisalduvast katehhoolide, 
- kofeiini kogusest (tipuosa lehtedes on neid rohkem),
- koristamise ajast, 
- mitu võrse ülemist lehte võetakse.
Eristatakse  kuut  kvaliteedimarki:
Imperiaal – latv (võrse  tipus  olev väga noor leht, pekoe)
Kuldmärk – latv + 1 leht
Valiktee – latv + 2 lehte
Keskmine – latv + 2 või 3 lehte
Kore  – latv + 3 lehte
Väga kore – latv + 4 lehte
Tee kvaliteet määratakse tee: 
- degusteerimise ja 
- vaatlemisega
Silma järgi hinnatakse: 
- välimust, 
- värvust,
- teeosakeste iseloomu. 
Maitse ja aroomi hindamiseks valmistatakse proovitee ilma suhkruta
Töötlemine:
Musta tee valmistamise viis põhietappi (vabrikus):
Närvutamine – eemaldatakse lehtedest aeglaset niiskus, lehed muutuvad 
pehmemaks.  
Rullimine -muljutakse lehtede osa rakke puruks, väljub fermenteerimiseks 
vajalik rakumahl.
Fermenteerimine ehk kääritamine – tekib hulk ühendeid, millest kujuneb 
teele iseloomulik maitse, värvus, aroom.
Kestus oleneb sellest, millise maitse ja aroomiga teed soovitakse saada.
Kuivatamine – eemaldatakse teelehtedest kogu allesjäänud niiskus.
Sorteerimine – teelehed jaotatakse suuruse järgi erinevatesse 
kvaliteediklassidesse.
Kuivatatud tee läheb sõelumismasinasse ja sorteeritakse teeosakeste 
suuruse järgi.
26.Tee sordid.
Must tee, Assami tee(mägitee), Darjeelingi tee, Tseiloni tee, Indoneesia 
tee, Hiina tee, Gruusia  tee, Oolongtee(punane tee), Roheline tee, 
aromatiseeritud tee, lahustuv tee, kofeiinivaba tee,tahveltee, tellistee.
27.Tee säilitamine, kasutamine.
Parim viis on säilitada: 
- õhukindlalt suletud metallnõus,
-  valguse ja tuuletõmbuse eest kaitstult ruumis.
Temperatuur ei tohiks ületada 30ºC. 
Tee säilib kuni 18 kuud. 
Parem on ära tarvitada 6 kuu jooksul. 
Hiina tee säilib kuni 3 aastat.
Kasutamine:
Maailmas on tee vee järel kõige populaarsem  jook. 
Tee tarvitamise rohkus on eri maades aastatuhandete jooksul välja 
kujunenud. 
Sõltub: 
- harjumustest, 
- traditsioonidest.
Kõige rohkem juuakse teed: 
- Iirimaal, 
- Inglismaal, 
- Iraagis, 
- Austraalias, 
- Uus- Meremaal  (rohkem kui 2 kg teed aastas inimese kohta).
Teed kasutatakse veel: 
- kosmeetikas (naha- ja juuksehooldus), 
- puhastusvahendina (klaasi,  peeglite , lakitud pindade 
puhastamiseks).
28. Kakao toiteväärtus.
Kakao on kõrge toiteväärtusega.
Viljad sisaldavad: 
- virgutavat teobromiini, 
- kofeiini, 
- lihaseid stimuleerivat teofülliini 
- üle 700 muu komponendi.
100 g jahvatatud kakaopulbrit sisaldab:
- rasvu 26 g
- süsivesikuid 52 g
- kiudaineid 40 g
- toiduenergiat 514 kcal
29. Kakao koristamine, töötlemine (etapid).
Koristamine: Ghanas ja Nigeerias on põhikoristusperiood oktoobrist 
veebruarini, aastavahetuse ümbruses. 
Brasiilias saadakse põhisaak suvel, varakevadest hilissügiseni.
Põhikoristuse ajal koristatakse vilju kord nädalas. 
Viljad lõigatakse puult väga ettevaatlikult terava noaga või aiakääridega, 
et õiepadjandid vigastada ei saaks.
Töötlemine: Seemnete eraldamine  , Fermenteerimine – Kääritamine, 
Pruunistunud kakaooad kuivatatakse: 
- päikese käes või 
- kuivatusahjudes 50–60 kraadi juures.
Sorteerimine  , Röstimine  
10–45 minuti jooksul 70–140 kraadisel temperatuuril.
Jahutamine
Koorte eemaldamine
Jahvatamine 
Kakaopulbri saamiseks eraldatakse esmalt kakaomassist kakaovõi. 
Järele jäänud kakaomass (kook):
- jahutatakse, 
- jahvatatakse, 
- sõelutakse.
Kakaopulber sisaldab 10–20% rasva.
30. kakao kvaliteet, kasutamine.
Kakaopuid liigitatakse kvaliteedi järgi.
Kõrge kvaliteediga kakaopuude ubadest  valmistatakse šokolaadi. 
Madala kvaliteediga kakaopuude ube kasutatakse peamiselt tööstuslikuks 
otstarbeks.
Kasutamine: Kakaomassist välja pressitud kakaovõid kasutatakse: 
- kõige rohkem šokolaaditööstuses, 
- ka kondiitri- ja kosmeetikatööstuses ning 
- veidi meditsiinis.
Pressimisjäätmeist jahvatatakse kakaopulbrit. 
Mida vähem on jäätmeis rasva, seda kauem  pulber  säilib.
Aromaatset  virgutavat  jooki  – kakaod valmistatakse:
- kakaopulbrist ja 
- tavaliselt piimast
Kondiitritööstuses. , Šokolaadi valmistamiseks.
31. Mee koostis, mee liigid.
Valminud  mesi  sisaldab: 
18 – 22% vett
6 – 10% sahharoosi
70 – 80% puu- ja viinamarjasuhkrut
Valminud mesi sisaldab:
- vett (18 – 22%),
- ensüüme,
- õietolmu,
- süsivesikuid (6 – 10% sahharoosi, 70 – 80% puu- ja 
viinamarjasuhkrut),
- valke,
- orgaanilisi happeid (glükoon-, piim-, sidrun-, sipelg-, 
või-, õun-, äädikhapet jt),
- aromaatseid ühendeid,
- mineraalaineid, mikroelemente 
(K, Na, Ca, Mg, Mn, Cu, Fe, Co, 
P, Zn, Cl, S, Ni, Cr – 11  mineraalainet ja 17 mikroelementi),
- vitamiine (C-, E-, K-, A-, PP- ja 
B-grupi 
vitamiine),
       - kõiki  aminohappeid , 
kaasaarvatud asendamatud, 
- värvaineid,
-  flavonoide  (taimsed 
pigmendid).
Mee liigid: Meed valmistamisviisi järgi:
tehismesi – valmistatud inimese poolt
suhkrumesi  – valmistatud  mesilaste  poolt
looduslik mesi – valmistatud mesilaste poolt
32.  Mee saamine. 
Nektarit kogudes ja tarru lennates eritavad mesilased  meepõide ensüüme. 
Rikastavad selle käigus nektari koostist. Nektarit kärgedesse pannes 
tõmbavad mesilased seda korduvalt kärjekannust meepõide tagasi, et: 
- lisada meele jätkuvalt ensüüme, 
- lasta osal veel aurustuda
Veerohket algmaterjali töödeldes lisavad mesilased peale ensüümide 
sellele ka: 
- invertaasi (sahharaasi – sahharoosi hüdrolüüsivat ensüümi), 
- diastaasi (tärklist astmeliselt maltoosiks lagundavat 
fermenti).
Nende mõjul muutub roosuhkur lihtsuhkruks – viinamarja- ja 
puuviljasuhkruks. Mesi valmib kärjekannudes 
5 – 7 päevaga. 
Selle aja jooksul aurutavad mesilased 40 – 70% vett  nektarist  välja.
5 kg korjatud nektarist jääb pärast mesilastepoolset töötlemist järele 
1,5 – 2 kg mett .
Kärjekannus valminud mee sulevad mesilased vahast kaanetisega.
33. Mee omadused.
Meel on: 
- antibakteriaalsed ja
- antimükoloogilised omadused.
Magustaja
Energia allikas
Kaalu alandaja
Kehaliste võimete arendaja
Vitamiinide ja mineraalainete allikas
34. Mee käitlemisviisid. 
Vurrimesi – kärgedest  eemaldatud  tsentrifugaaljõu abil (mee vurritamine).
Pressitud mesi – eraldatud kärgedest pressimise teel.
Nõrgunud mesi – nõrguma jäetud kärjest nõrgunud mesi.
Kärjemesi – kärjest eraldamata.
Kärjetükkidega mesi – sisaldab meekärjetükke.
Kreemjas  mesi – 
   meekristallid on 
lõhutud peeneks
mehhaanilise 
segamise  teel.
35. Mee säilitamine.
Mee säilitamine sõltub selle kvaliteedist
Mee niiskusesisaldus ei tohi olla üle 20%
Parim hoiuruum:
 - jahe
 - pime
 - temperatuur 10 kraadi ringis
Mett ei tohi säilitada samas hoidlas koos: 
- kartulite, 
- sibulate, 
- kapsaste ning naftasaadusega
Mett ei või säilitada: 
- raud- 
-  tsink -
- alumiinium- 
- vasknõudes.
Säilitamisel mesi:
 - kristalliseerub,
 - käärib.
36.Mee kasutamisvõimalused.
Mett on tarvitatud:
- värskelt,
- viina, 
- likööri, 
- mõdu, 
- siirupi, 
- äädika jm valmistamiseks
Kondiitritoodetele lisatakse mett:
- magusa maitse,
- aromaatsuse saavutamiseks,
- säilivusaja pikendamiseks.
Valmistatakse:
- meepräänikuid,
- meetorte,
- meekooke,
- meekeeksi,
- meesaia jm.
37.Teised mesindussaadused peale mee.
Mesindussaadused on:  
- mesi   
- õietolm 
- suir 
- vaha
- taruvaik 
- mesilasmürk 
- mesilasema toitepiim
38.Taimse toorme töötlemisviisid – külmtöötlemine, kuumtöötlemine.
Külmtöötlemine:
- mittesöödavate ja saastunud osade eemaldamine 
(köögiviljade sorteerimine, pesemine,  koorimine ),
- toiduainetele kuju andmine (tükeldamine,  vormimine ),
- võtted, mis kiirendavad järgnevat kuumtöötlemist ja 
muudavad maitset (leotamine ja pesemine,  marineerimine ).
Kuumtöötlemine:
- pastoriseerimine,
-  hautamine ,
- töötlemine  mikrolaineahjus ,
- barbecue,
-  keetmine ,
- kupatamine,
- blanžeerimine,
- suitsutamine,
-  küpsetamine  madaltemperatuuril,
- praadimine.
39. Külmtöötlemise võtted.
Külmutatud toiduainete sulatamine :
- köögiviljad, 
- marjad,
- seened jm.
Mittesöödavate osade eemaldamine:
- lehed,
- juured,
- saastunud osad,
- madala toiteväärtusega osad,
- sorteerimine, pesemine, koorimine.
Toiduainetele vastava kuju andmine:
- tükeldamine,
- vormimine.
Võtted, mis  kiirendavad kuumtöötlust:
- leotamine (tangained, herned, oad, kuivatatud köögi- ja 
puuviljad , marjad, soolatud toiduainetest liigse soola eemaldamine jne).
Paneerimine :
- mahlakuse säilitamine,
- viilude kastmine  riivsaiasse või jahusse (aedviljad jm).
40. Kuumtöötlemise võtted.   
Põhivõtted:
- keetmine,
- praadimine.
Mõlemal on alajaotusi.
Toiduaine valmistamisel võib vaja minna mitut võtet, nt aedviljakotletid:
- keetmine,
- peenestamine,
- praadimine.
On ka küpsetamine, suitsutamine, hautamine, pastöriseerimine.