Tallinna ajalugu (0)

TALLINNA AJALUGU

EESSÕNA

Tallinn paikneb Põhja-Euroopas, Läänemere idakaldal ning kujutab endast praeguse Eesti Vabariigi pealinna. Igaüht, kes on Tallinnas käinud, paelub kindlasti kaunis ning erakordselt hästi säilinud vanalinn . Tallinna põlised hooned ja linnamüür pajatavad selle kunagisest võimsast ajaloost.
Tallinn kujutas keskajal endast Põhja-Euroopa ühte suuremat ja võimsamat linna, kuna Lääne-Euroopa hansalinnade ning Vene alade vahelised kaubateed kulgesid tollal eranditult läbi Tallinna. Just see andiski keskajal linnale jõukuse, millega ta paistis silma lähiümbruses, aga ka kaugemalgi. Näiteks asus Tallinnas 16. sajandi algul tolle aja Euroopa üks kõrgmaid ehitisi , tõenäoliselt aga koguni maailma kõrgeim ehitis - Oleviste kirik oma 159 meetri kõrguse torniga. 15. ja 16. sajandit võibki lugeda Tallinna hiilgeajaks.
Tallinna eriline väärtus seisneb aga selles, et kogu tollal püstitatu on hoidunud alal suures osas peaaegu puutumatult. Võib öelda, et Tallinn kujutab endast Euroopa ühte paremini ja terviklikumalt säilinud keskaegset linna, olles Eesti arhitektuuri tõeliseks pärliks. Tallinna vanalinn on peaaegu terviklikult säilitanud 11-15. sajanditel väljakujunenud tänavavõrgu, kruntide piirid ning massiliselt 14. ja 15. sajandil püstitatud ja esialgsetes gabariitides säilinud hooneid . Alles ja keskaegsel põhikujul on säilinud kõik keskaegse linna dominandid: kirikud, ühiskondlikud hooned, keskaegne Raekoda koos Raekoja platsiga ning Toompea nõlval paiknev ordulinnus . Üle poole on alles ka keskaegsest linnamüürist koos tornidega ja 16-19. sajanditel rajatud muldkindlustustest. Pea neli viiendikku vanalinna alal praegu leiduvatest hoonetest pärineb suuremal või vähemal määral keskajast. Ligi 70% keskaegse linna hoonestusmüüridest on säilinud tänapäevani, massiliselt hooneid on säilinud keskaegses ruumijaotuses ja väliskujus.
Kuigi väga paljud ehitised on Tallinnas omaette haruldused ja vaatamisväärsused, on eriline väärtus just see, et säinud on keskaegne miljöö ja struktuur kui tervik, mis enamikes teistes Eesti ja Põhja-Euroopa linnades on suurelt osalt kadunud. Võimsatest kindlustustest tingituna pole Tallinna kunagi hävitatud sõdades ning tänu puitehitiste puudumisele pole Tallinn ka maha põlenud tulekahjudes, nagu on juhtunud teistes Eesti linnades Narvas, Tartus ja Viljandis , aga ka paljudes Saksa linnades nagu Königsbergis, Hamburgis, Kielis, Rostockis ja mujal. Tallinna pole aga ka vana eirates massiliselt ümber ehitatud, nagu toimiti Riias, Stockholmis ning mitmel pool mujal, sest Tallinn oli kuni käesoleva sajandi alguseni suhteliselt kõrvaline ja vaene linn. Lisaks linnale endale on Tallinna käekäigu kohta säilinud ka üsnagi aukartustäratav ürikuline materjal tollaste rae, kirikute ja gildide arveraamatute ning muude dokumentide näol. Enamike kinnistute käekäik on dokumentaalselt alates 14. sajandist kuni tänapäevani pidevalt jälgitav. Seega kujutab Tallinna vanalinn endast üle-Euroopalise ning ka ülemaailmse tähtsusega unikaalset vaatamisväärsust.

1. KUJUNEMISLUGU

Tallinn 17. sajandi esimesel poolel. Adam Oleariuse gravüür
Praeguse Tallinna kohale tekkis asustus kusagil 10. sajandi lõpul, mil eestlased rajasid seoses sadama kasutuselevõtuga Toompea künkale linnuse. See linnus hõlmas arvatavasti kogu Toompea platoo põhjapoolse kõrgema osa (5 ha). Linnuse ja sadama vahele tekkis seejärel turg ja linn, need paiknesid tänase Raekoja platsi lähikonnas. Tõenäoliselt tekkis linna juurde tollal ka kabel, see paiknes arvatavasti praeguse Pühavaimu kiriku asukohas . Kuna eestlased ei tundnud lubjapõletamist, olid nimetatud ehitised kõik puidust ning pole üldiselt meie päevini säilinud. 11-12. sajandil tekkisid linnatuumikust põhja poole sadama lähedusse ka skandinaavia kaupmeeste asula, mis paiknes praeguse Oleviste kiriku asukohas, ja vene kaupmeeste asula, mis asetses sellest ida pool. Mere veetase oli tollal umbes 3 meetrit praegusest kõrgem, ulatudes praeguse vanalinna kirdeosas peaaegu selle müüride alla. Seega rajati vene kaupmeeste asula praktiliselt merekaldale. Tallinna vanim sadam asetses praeguse Aia tänaval paikneva Kalevi siseujula kohal, keskaegse Väikese Rannavärava ees.
Selliselt eksisteerinud muistse Tallinna vallutasid 1219 taanlased , kes rajasid Toompeale eestlaste linnuse asemel oma linnuse. Lääne-Euroopast pärinevad võõrvallutajad tõid Eestisse ka lubjapõletamiskunsti, seoses sellega hakati järjest rohkem püstitama kiviehitisi. Aastail 1226-27 oli Tallinn paavstile kuuluva puhverriigi koosseisus . 1228-38 kuulus ta Mõõgavendade ordule, siis rajati Toompeale ka kivilinnus ning kivikirik. Need said praeguse Toompea linnuse ning Toomkiriku eelkäijateks. Aastal 1230 kutsus ordu veel peamiselt eestlastega asutatud all-linna Ojamaalt (Gotlandilt) 200 saksa kaupmeest koos peredega. Saksa kaupmehed said krundid praeguse Niguliste kiriku piirkonda ja kujundasid seal välja kindlustatud asula. Seda fakti ongi tihti peetud Saksa asualaga Tallinna linna rajamiseks, kuid eestlaste linlik asula paiknes siin juba ka enne sakslaste sissetungi ning õigem on linna asutamiseks lugeda siiski 10. sajandit. Alates 13. sajandi algusest kuuluski Tallinn ( Reval ) Saksa asuala linnade hulka ning saksa keel ja saksa kultuuri mõjud prevaleerisid siin alates 13. sajandist kuni 20. sajandi algukümnenditeni.
Aastail 1238-1346 kuulus Tallinn Taani riigi koosseisu ning sai linnaõigused Lüübeki koodeksi näol 1248 . Asustus jagunes sel ajal lõplikult Toompea linnuseks, mis kuulus ordule, ning all-linnaks, kus kehtis mainitud linnaõigus ja valitses raad . 13. sajandil rajati linna ka kaks kloostrit: dominiiklaste Katariina klooster ning naistsisterlaste Mihkli klooster. Linna elu ning ehitustegevus intensiivistusid, linn laienes, järjest rohkem ehitati puidust hoonete kõrval kivist ehitisi, seda nii ühiskondlike hoonete, kui ka elamute osas. Sel ajal kujunes välja püsiv kvartalite ja kinnistute struktuur, mis on praktiliselt muudatusteta valitsev tänapäevalgi. Pärast Jüriöö ülestõusu 1346 läks Eesti Liivi ordu ülemvõimu alla, kus ta püsis kuni Liivi sõjani 1561. Tallinn püsis sel perioodil juriidiliselt suhteliselt iseseisva hansalinnana.
13. sajandil astus Tallinn Saksa kaubalinnade liitu ning läänemere kaubalinnade Hansa liitu. Tallinn ongi eelkõige tuntud kui hansalinn . Praeguse vanalinnana tuntud piirid sai Tallinn 14. sajandi keskel, kui ühtse piirdega ühendati nn raelinn, mis hõlmas Raekoja platsi ja Niguliste kiriku ümbruse, ning nn gildilinn, mis hõlmas Oleviste kiriku ja Dominiiklaste kloostri ümbruse. 14. sajandi lõpul sillutati tänavad, ehitati vee- ja kanalisatsiooniseadmed ning keelati tulekahjude kartuses uute puitehitiste püstitamine, seega kujunes välja üsnagi heakorrastatud kivilinn.
Kuna Tallinn asus Ida ja Lääne vahelistel tulutoovatel kaubateedel, muutus ta 15. sajandi keskpaigaks tänu vahendustegevusele tiheda kivihoonestusega jõukaks kaubalinnaks, mis sisaldas ligikaudu 325 krunti ning kus elas umbes 5000 elanikku. Sellele võib lisada veel tollase Toompea asustuse umbes 45 krundi ning 1000 elanikuga. Just 15. sajandil omandas Tallinnas enamik ühiskondlikke hooneid, elamuid ja suures osas ka linnakindlustused oma lõpliku kuju, millisena me tunneme neid suuresti ka praegu. Seega võib Tallinna vanalinna (all-linna) pidada eelkõige 15. sajandi arhitektuuripärandiks, kuigi siia on palju olulisi jälgi jätnud ka hilisemad sajandid. Kuid hilisemad muutused on juba otsekui peale kasvatatud 15. sajandiks väljakujunenud luustikule.
Tallinn 13. sajandi algul enne võõrvallutusi (R. Zobeli rekonstruktsioon)
Vaade Toompeale linnulennult loodest. Esiplaanil 17. sajandi hoonestus koos kahe keskaegse ripptorni jäänustega, taamal Toomkiriku torn ja paremal Toompea linnuse tornid Pikk Hermann ja Pilsticker
Vaade Toompeale 19. sajandil. Tolleaegne maal

2. KESKAEGSE TALLINNA STRUKTUUR

Keskaegne Tallinn on ehitatud kohalikust paest. Kohalik ehitusmaterjal on Tallinna arhitektuuri üks omapärasemaid jooni, paekivi erinevaid kihte on kasutatud siin erinevateks otstarveteks. Tänu paekivi heale töödeldavusele on Tallinnas palju kunstilisi raiddetaile ning tänu paekivi vastupidavusele on enamik ehitisi suurepäraselt säilinud, kui neid pole hävitanud sõjad, tuli ega lammutustöö.
Tallinn on ehitatud gooti stiilis, kuid tegemist pole siin traditsioonilise õhulise ja pitsilise gootikaga, mis on Prantsusmaalt lähtununa levinud enamikus Lääne-Euroopas, vaid nn kohaliku Tallinna gootikaga, mis erineb Euroopa gootikast oluliselt, paistes silma massiivsuse ja raskepärasusega. Ühest küljest on seda põhjustanud romaani stiil, mis polnud 13. sajandil Euroopas veel hääbunud ning mõjutas suuresti Tallinna ehitusmeistreid. Teisest küljest on konstruktsioonide massiivuse tinginud aga kohaliku materjali - paekivi - kasutamine, mis ei luba rajada eriti õhukesi seinu. Kolmandaks kujunes Tallinnas keskajal välja oma arhitektuurikoolkond, kes oli suures osas sõltumatu ülejäänud Euroopast ning mõjutas suuresti Tallinna arengut. Selle koolkonna mõju oli tuntud lähemas ümbruses, ulatus aga ka kaugemalegi. Paekivi hea töödeldavus lubas Tallinnas areneda raidkivikunstil, millega oli Tallinn keskajal erakordselt kuulus. Võib-olla mängis omapärase arhitektuuri tekkimises mingit rolli ka siinne kliima, mis nõuab soojapidavaid köetavaid hooneid ning kus talvel on küllaltki paks lumekate. Keskaegse Tallinna ehitisi iseloomustabki massiivsus ja lihtsus, mida kaunistavad ja teevad huvitavamaks arvukad raidkivid ja sepised.
Tallinna gootikat iseloomustab ka asjaolu, et teravkaaremotiivi on kasutatud eelkõige sakraalehitiste juures. Elamutel ja ka ühiskondlikel hoonetel olid teravkaarsed harilikult ainult peaportaal ja viilu petiknishid, aknad olid neil reeglina neljakandilised ning kaubaluugid ja väravaavad ümar- või segmentkaarsed. Seega võib öelda, et keskaegse Tallinna arhitektuur on maailmas täiesti unikaalne ning ainulaadne ning ei sarnane täpselt kusagil mujal viljeldud arhitektuurivooludega. Samuti ei kodunenud siin Saksamaal väga levinud sõrestikmajad, seda arvatavasti paekivi omadustest tingituna, kuid samuti ka tulekahjude kartuses.
Tallinna vanalinn koosneb kolmest eri funktsioone täitnud, seega ka arhitektuuriliselt eriilmelisest osast:
- Toompeast, mis paikneb ümbruskonnast 20-30 m kõrgemal asuval paekünkal ning hõlmab 6 hektarit. Kuni 13. sajandini paiknes Toompeal eestlaste puitlinnus, alates 13. sajandist kuulus Toompea aga ordule ning oli all-linnast nii administratiivselt kui ka müüriga eraldatud.
- All-linnast, mis paikneb Toompea ja sadama vahel ning oli (on) ümbritsetud ringmüüriga. All-linnas kehtis Lüübeki linnaõigus ning ta hõlmas 29.3 ha. Seega ulatus ringmüüriga piiratud ala Tallinnas koos Toompeaga 35.3 hektarini, olles sellega pindalalt suurim linn Põhja-Euroopas.
- Muldkindlustusvööndist, mis ümbritseb all-linna ja Toompead ning kus paiknesid (paiknevad) 14. sajandil kaevatud vallikraav ning 16-19. sajandil rajatud muldkindlustused. Muldkindlustusvöönd hõlmab 79 hektarit ning ta kujutab endast tänapäeval suures osas parki, eraldades vanalinna nii uutest linnaosadest.
Peale Toompea ja all-linna kuulusid keskajal Tallinna koosseisu veel arvukad väljaspool linnamüüri asunud eeslinnad , mis on aga sõdades korduvalt hävinud. Need olid enamuses ehitatud puidust, kuigi leidus ka kivihooneid. Eeslinnades keskajal leidunust on säilinud ainult 14-19. sajandist pärinev Jaani seegi kirik Tartu maanteel , endises Kivisilla eeslinnas ning 15. sajandist pärineva Pirita kloostri monumentaalsed varemed tolleaegsest linnast 7 km kaugusel kirdes .
Erilist märkimist väärib Tallinna siluett, mis on oma arhitektuurilise väljenduslikkuse poolest Põhja-Euroopa üks ainulaadsemaid, sisaldades 25 m kõrguse Toompea künka sellel leiduvate hoonete ning tornidega. All-linnast annavad siluetile tooni kirikute ning linnamüüri tornid, eelkõige aga Oleviste kiriku 123 meetrine sihvakas torn, mis oli keskajal aga praegusest veel 36 m kõrgem, küündides 159 meetrini.
Vaade vanalinnale linnulennult lõunast. Paremal all Niguliste kirik ja suurtükitorn Kiek in de Kök, keskel Oleviste kirik, vasakul linnamüüri tornid ja taga meri
Vaade vanalinnale linnulennult põhjast, mere kohalt. Esiplaanil Suur Rannavärav ja keskel Oleviste kirik oma kõrge torniga
Vaade vanalinnale linnulennult idast. Vasakult: suurtükitorn Kiek in de Kök, Pikk Hermann, Niguliste kiriku torn, Toomkiriku torn ja Raekoja torn
Vaade linnamüüri loodepoolsele torniderivile, taamal Toompea paeküngas hoonestusega
Vaade Oleviste kirikule kirdest, taustal keskaegsete elamute viilkatused ja linnamüüri tornid.
Tallinn 17. sajandi esimesel poolel. Adam Oleariuse gravüür
Vaade Toompealt all-linnale ja merele 19. sajandil. Stavenhageni gravüür 1850ndatest aastatest . Esiplaanil Pikk jalg, taamal Oleviste kiriku (vasakul) Pühavaimu kiriku (paremal) tornid

3. TOOMPEA 13 - 20. SAJANDIL

Toompea paikneb ümbritsevast alast ligikaudu 20-30 m kõrgemal paekünkal. Kuni 13. sajandini paiknes siin 10. ja 11. sajandi vahetusel rajatud eestlaste puitlinnus. Keskajal kuulus Toompea Liivi ordule ning koosnes selle edelaosas asuvast Väikesest Linnusest ning ülejäänud osa haaravast Suurest Linnusest. Väikest Linnust, mis on ümberehitatud kujul säilinud, tuntakse tänapäeval Toompea lossi nime all.
Suur Linnus hõlmas künka põhjapoolse kõrgema osa, arvatakse, et sama maa-ala hõlmas ka muistne eestlaste linnus. Suure linnuse keskosas asetseb plats , kuhu 13. sajandi alguses püstitati Toomkirik , mis sai oma praeguseni säilinud välisilme 15. sajandil, torni aga alles 18. sajandil. Suur Linnus, kus juba ainuüksi kõrge ning järsuservaline küngas pakub head looduslikku kaitset, ümbritseti arvatavasti 14. sajandi keskel ringmüüriga. Läänes, põhjas ning idas kulges see mööda künka järsku äärt, lõunas aga mööda vaheastangut, s.o mööda praeguse Lossi platsi põhjakülge. Kogu Suure Linnuse ühendus välismaailmaga käis läbi lõunamüüris asetsenud väravatorni, mida nimetati Kellatorniks ehk Toomväravaks. See värav paiknes praeguse Piiskopi tänava lõunaosas ja sarnanes arvatavasti all-linna väravate peatornidega, olles neist küll veidi madalam ning mõõtmetelt veidi suurem. Peale nimetatud Kellatorni sisaldas Suure Linnuse müür veel arvatavasti 11 sadultorni ja 2 suuremat torni. Kahe sadultorni jäänused on Toompea künka loodepoolses osas hilisemate majade küljes säilinud. Suuremate tornide kuju kohta täpsemad andmed puuduvad, kuna neist pole tänapäevani midagi olulist säilinud.
Toompea tänavavõrk koosneb paljudest radiaalselt paiknevatest tänavatest, mis koonduvad kokku keskel asetsevale platsile, millel asub Toomkirik. Seoses ringmüüri ehitamisega rajati 14. sajandil nimetatud tänavakeste välisotstesse sadultornid. Sellist ringmüüriäärset tänavat, nagu see eksisteeris all-linnas, pole Toompeal arvatavasti kunagi olnud. Arvatakse, et Toompea tänavavõrk on väga vana, mõningate arvamuste kohaselt pärineb ta 11. sajandist, mil praeguse Toomkiriku asemel paiknes tollane eestlaste linnuse peaväljak. Enne 13. sajandit pääses Toompeale arvatavasti ainult mööda praegust Pikka jalga, mis on muistse linnuse juurdepääsutee mantlipärija. Seoses saksa kaupmeeste asula tekkega Niguliste kiriku lähedusse rajati arvatvasti ka praegune Lühike jalg. Umbes samal ajastul või veidi hiljem tekkis Toompeale pääsuks lõunast ka otsetee , mis kulges umbkaudu mööda praeguse Toompea tänava trassi.
Kuid vaatamata tänavastruktuuri iidsusele on Toompeal vanu ehitisi peale Toompea linnuse ning Toomkiriku säilinud väga vähe, enamik hoonestust pärineb 18-19. sajandist. Seda on põhjustanud mitmed laastavad tulekahjud , mis on vanema hoonestuse hävitanud. Need möllasid Toompeal 1288., 1433., 1553 . ning viimati 1684. aastal. Neist viimane hävitas praktiliselt kogu Suure Linnuse hoonestuse koos Toomkirikuga.
Kuna Toompea oli ordu valduses, annavad seal tänapäeval tooni aadlike linnapaleed, mis on ehitatud põhiliselt klassistsistlikus stiilis ja mille kõrgus ei ulatu üle 2-3 korruse. Paljude hoonete keldrid ja osa müüre on aga palju vanemad, ulatudes tagasi  13-17. sajandisse. Toompea krundid on üldiselt suuremad kui all-linna omad, sisaldades sageli avaraid hoove. Keskajal oli Toompea võrreldes all-linnaga asustatud võrdlemisi hõredalt ja hoonestatud põhiliselt ühe- ja kahekorruseliste hoonetega, nagu seda võib näha Erik Dahlbergi valmistatud 1683. aasta maketilt. Ka tänapäeval annavad seal tooni põhiliselt ühe- ja kahekorruselised hooned, sekka ka mõni kolmekorruseline.
Toompea keskaegset ilmet on kõige rohkem kahjustanud 1894-1900 Lossi platsile ehitatud neovene stiilis Aleksander Nevski õigeusu katedraal . Mainitud hoone ehitati sinna venestamise kõrgajal ning on Toompeale arhitektuurselt täiesti võõras. Samuti rikkus ta ka Lossi platsi kui keskaegse eelkindlustusala mantlipärija struktuuri, kuna selle ehitamiseks tuli lammutada kogu platsi hoonestuse lõunakülg, millega muutusid oluliselt ka väljaku mahud ning sai rikutud sealne klassitsistlik ansambel .
Toompea linnulennult läänest vaadatuna. Esiplaanil Toompea linnusekompleks
Rahukohtu tänav Toompeal 18-19. sajandi hoonestusega
Toomrüütli tänav Toompeal, vaade lõunast.
14-17. sajandist pärinev hoone Toomkooli 21. Üks väheseid Toompea reahooneid, mis jäi terveks 1684. aasta tulekahjus
Toompead ümbritsev vallikraavi osa (Schnelli tiik). Taamal Toompea koos hoonestusega ning vasakul Toompea linnuse konsooltorn Pilsticker
Vaade Toomkiriku tornile, taustaks 18. sajandi hooned
17. sajandist pärinev Toompea loodefrondi hoonestus koos hoonete küljes paiknevate 14. sajandi sadultornide jäänustega
Vaade Toompeale õhust, keskel Toomkirik
Vaade Toompeale linnulennult idast, all-linna kohalt
Vaade Toompea künkale linnulennult loodest, esiplaanil paremal sadultornide jäänused, vasakul Toompea linnuse tornid Pikk Hermann ja Pilsticker
18. sajandi alguses ehitatud Toompea vallivärav, vasakul Pikk Hermann. C. Buddeuse joonistus 19. sajandi algusest
Lossi platsi lõunakülg enne Vene Õigeusu kiriku ehitamisele eelnenud 1890ndate aastate lammutusi
Toompea 17. sajandi algul. Fragment Adam Oleariuse gravüürilt
Toompea linnus ja selle eelkaitseala 16. sajandil. Armin Tuulse rekonstruktsioon
Toompea vallivärav koos vallikraaviga 19. sajandi algul. Taamal Toompea linnus koos Pika Hermanniga
Vaade Toompeale põhjast 1850ndatel aastatel. Stavenhageni gravüür

4. ALL ? LINN KESKAJAL

Tallinna all-linn paiknes keskajal Toompea ja sadama vahelisel alal ning kujutas endast linna põhiosa, kus valitses Lüübeki linnaõigus. Linna valitses raad, mis koosnes 24-26 liikmest, kes valiti sellele kohale eluks ajaks. All-linna keskus oli Raekoja plats, mis on enne 13. sajandit samal kohal asunud eestlaste turuplatsi mantlipärija. Raekoja platsi dominant on selle lõunaküljel asetsev keskaegne Raekoda, platsil paiknesid veel Vaekoda , Raevangla, Raeapteek ning rida uhkeid elamuid. All-linna struktuur kujunes välja stiihiliselt, ilma igasuguse planeerimiskavata, mille käigus peamised ühendusteed muutusid ajapikku tänavateks. Seepärast meenutab all-linna tänavavõrk esmapilgul korrapäratut labürinti, millele on omased mitmed maanteede ajast pärinevad tänavate sujuvad hargnemised. Nendel kohtadel paiknevad linnas väikesed kolmnurksed platsikesed. Tallinna all-linna struktuur pole seega kirjeldatav Saksa koloniaallinna mudeliga, millele vastavad suurepäraselt Kiel , Hamburg , Lübeck ja paljud teised saksa asuala linnad, samuti aga ka Riia vanalinn.
Raekojast 70 m idas paikneb pikliku väljaku kujuline Vana turg, kust lähtub viis tänavat:
- Põhja suunduv Vene tänav, mis sai oma nime selle põhjaosas paikneva Vene kiriku järgi.
- Itta suunduv Viru tänav, mis lõppes linnamüüris paiknenud Viru väravaga.
- Kagusse suunduv Suur-Karja tänav, mis lõppes linnamüüris paiknenud Karjaväravaga. Suur-Karja tänavast hargneb sujuvalt ida poole Väike-Karja tänav, mis lõppes keskajal linnamüüri ääres. Tänavate lahknemiskohal paikneb väike kolmnurkne tänavalaiend.
- Läände suunduv Kuninga tänav, mille jätkuks on Niguliste kiriku põhjaküljel kulgev Niguliste tänav ja sealt edasi Toompeale suunduv Lühike Jalg.
Keskaegse Tallinna peatänavaks kujunes aga Pikk tänav, mis viis Toompealt sadamasse. Selle ääres paiknesid kõik tähtsamad ühiskondlikud hooned nagu Suurgildi hoone, Mustpeade vennaskonna hoone, Olevi ja Kanuti gildi hooned. Neist enamik on suuremal või vähemal määral keskaegsel kujul säilinud. Erandiks on ainult Kanuti gildi hoone, mis asendati 1860ndatel aastatel tuudorstiilis hoonega. Pikk tänav kujutab endast Toompealt laskuva Pika jala pikendust ning ta lõpeb linnamüüri põhjaküljel paikneva Suure Rannaväravaga, mis asus tolleaegse sadama vahetus läheduses. Raekoja platsi ühendavad Pika tänavaga kolm lühikest tänavakest: Kinga ja Mündi tänav ning Pühavaimu kiriku lääneseinaga piirnev ainult jalakäijatele mõeldud Saiakang.
Pikast tänavast läänes kulgeb sellega paralleelne ja ligikaudu sama pikk Lai tänav. Pikalt tänavalt hargnevad ida poole Pühavaimu kiriku juurest algav Vene tänavale suunduv Pühavaimu tänav ning sellest veidi põhja pool hargnev Olevimäe tänav, mis lõppes linnamüüris paiknenud Väikese Rannaväravaga. Mõlemis nimetatud hargnemiskohas asetsevad väikesed kolmnurksed platsikesed. Väike platsike paikneb ka Pika tänava alguses Pika jala väravatorni ees, kust lähtub peale Pika tänanava ja Pika Jala veel kaks tänavat:
- Põhja suunduv Nunne tänav, mis keskajal lõppes Toompea külje all paiknenud Nunnaväravaga.
- Lõunasse suunduv Rataskaevu tänav, mille pikenduseks olev Rüütli tänav möödub Niguliste kiriku lääneküljelt.
Raekoja platsilt lõunasse suundub Kullassepa tänav, selle pikenduseks olev Harju tänav lõppes linnamüüri lõunaosas paiknenud Harju väravaga.
Peale nimetatud põhitänavate leiduvad all-linnas veel mitmed väiksemad tänavad, mis ülalnimetatuid omavahel ühendavad. Ka linnamüüri äärde jäeti selle hooldamiseks teed, need on tänapäeval tuntud kui Müürivahe ning Laboratooriumi tänavad. Kõik all-linna tänavad on harilikult kitsad (v.a Lai tänav) ning kõverad, et mitte raisata ringmüüriga hõlmatud ala. Lisaks hobusega läbitavatele tänavatele tekkis Tallinnas ka hulganisti ainult jalakäijatele määratud kitsaid ühendusteid. Need olid juba mainitud Saiakang Raekoja platsi ja Pika tänava vahel, Börsi käik Pika ja Laia tänava vahel, Lühike jalg Niguliste linnaosa ja Toompea vahel ning Nõelasilm maalilise trepiga Niguliste kiriku ala ja Harju tänava vahel (hävis 1944). Sellised teed tekitasid kokkusurutud linnale omase eriti vertikaalse mulje. Nagu mainitud, on all-linna keskaegne tänavavõrk ning hoonestus erakordselt hästi säilinud. Vaid mõnel üksikul lõigul erineb tänavajoon keskaegsest, samuti on üksikud keskaegsed hoonestusalad pärast 1944. aasta pommirünnakut seni hoonestamata.
All-linnas oli keskajal neli eraldiseisvat kirikut:
- Niguliste kirik, mis asetseb Raekoja platsist edelas ning tekkis 1230ndatel aastatel kui saksa kaupmeeste asula keskus.
- Oleviste kirik, mis asub linna põhjaosas, Laia ja Pika tänava vahelisel krundil. Kirik tekkis algsel kujul arvatavasti 11-12. sajandil, mil sellesse piirkonda rajati skandinaavia kaupmeeste asula. Nii Niguliste kui ka Oleviste kirik said praeguseni säilinud väliskuju 15. sajandil.
- Pühavaimu kirik, mis paikneb Raekoja platsist kirdes, selle vahetus läheduses. Kirik oli kindlasti olemas juba 13. sajandil, kuid ta võib pärineda ka enne 13. sajandit Raekoja platsi läheduses olnud eestlaste kabelist. Praeguse mahu ja väliskuju sai kirik peamiselt 14. sajandil.
- Vene kirik, mis paiknes algselt Sulevimäe (Brookusmäe) piirkonnas Väikesest Rannaväravast põhjas, kuid kolis juba 15. sajandil Vene tänava põhjaossa praegusse asupaika. Kiriku keskaegne hoone pole säilinud, praegune tsentraalse plaaniga klassitsistlik hoone samas asukohas pärineb 1820ndatest aastatest.
Peale selle oli Tallinnas keskajal veel kaks kloostrit:
- Dominiiklaste Katariina klooster rajati 1246 praeguse Vene tänava idaküljele ja valmis lõplikul kujul 14-15. sajandil. Omaaegsest väga võimsast kompleksist on säilinud idatiib, ristikäike, viljaait ning kloostrikiriku portaalid ja müüre.
- Naistsisterlaste Mihkli klooster asutati 1249 Raekoja platsist 300 m loodes asunud varasema Ventseli kabeli kohale ning valmis lõplikul kujul 14-16. sajandil. Kompleks on tugevalt überehitatuna säilinud. Selle kirik on ehitatud 18-19. sajandil klassitsistlikus stiilis ümber Vene Õigeusu Issandamuutmise peakirikuks, ülejäänud ehitised on alates 17. sajandist kasutusel Gustav Adolfi gümnaasiumi hoonetena ning neid on 17-20. sajandil korduvalt moderniseeritud.
Tallinnas on säilinud ka keskajal seal paiknenud kahe seegi hooned - 14-15. sajandist pärinev Pühavaimu seegi hoone Pühavaimu tänava lõunaküljel ning 16. sajandi keskpaigast pärinev Uue seegi hoone Rüütli tänava lõunaosas. Peale nende tuleks mainida linna loodenurgas paiknevat 14. sajandist pärinevat Hobuveskit, 17. sajandi lõpul Vanale turule ehitatud Pakkhoonet ning arvukaid aitu, milledest võimsaim paikneb Aida tänavas ning on ehitatud 1694. aastal.
All-linna keskaegsele hoonestusele on iseloomulikud kitsad tänavad ning pikad ja kitsad kinnistud, eriti vanemate ja tähtsamate tänavate ääres. Elamukruntide keskmine laius oli keskajal 8-12 m piires, olles mõnes kohas aga ainult 5 meetrit. Sügavuti aga ulatuvad nad sageli isegi kuni 100 meetrini, olles tihti elamut sisaldava peafassaadiga ühe tänava ääres, ulatudes kõrvalhoonetega samal ajal aga läbi kvartali teise tänava äärde. Tänapäeval on kaks ja enamgi sellist kinnistut mitmes kohas omavahel ühendatud ning ühise katuse ja fassaadi alla viidud . Elamud paiknesid sellistel kruntidel vahetult tänava ääres viiluga vastu tänavat, elamu tagaküljele piki kitsast hoovi ehitati majandusruume sisaldav pikk tiibehitus. Selliselt hoonestatud kinnistuid on Tallinnas säilinud massiliselt, samuti nendel paiknenud keskaegseid hooneid, mis on eranditult aga suuremal või vähemal määral ümber ehitatud.
Selliste kruntide kõrval leidus aga ka laiemaid kinnistuid, eriti tänavanurkadel ja kõrvaltänavatel, kus majad asetsesid tänava poole pikiküljega. Kõrvaltänavatel, kus ruum polnud nii kokku surutud, leidus nendele lisaks aga ka pikki tarasid ja väravaid. Kõrgeviilulised elamud vaheldusid seal aitade, saunade ning teiste majandushoonetega, mis olid vähem kaunistatud ning paiknesid tänava poole harilikult küljega. Mõningast avarust ja vaheldust tõid tänavapilti tänavalaiendused ning platsikesed. Peale Raekoja platsi, Vana turu ning eelmainitud kolmnurksete platside leidus platse ja hoonestusest vabu alasid veel kirikute ja kloostrite ümbruses, kus paiknesid kirikaiad, kalmistud ja pastoraadihooned. Seega polnud all-linn keskajal hoonestatud sugugi nii tihedalt, kui ta on seda mõnedes kohtades praegu. Näiteks Suur-Karja ja Viru tänavate vahelises kvartalis paiknesid keskajal suured aiad. Need ulatusid välja Sauna tänava loodeküljeni, mis oli oma keskosas keskajal kapitaalselt hoonestamata. Ka nunnakloostri lääneküljel paiknes küllaltki suur viljapuuaed, mis ulatus Laia tänavani, hõlmates seal Suur-Kloostri ja Aida tänava vahelise ala, mis hoonestati alles 17. sajandi keskpaigas.
Peatänavate ilme määrasid keskajal ära tihedalt reastatud kõrgeviilulised kivikatustega elamud, mis vaheldusid väiksemate väravahoonetega. Hoonete heledaks krohvitud fassaade kaunistasid rikkalikult profileeritud paekivist teravkaarportaalid ning petiknishshidega jaotatud kõrged viilupinnad, mis olid sageli lahendatud ebasümmeetriliselt. Paekivist teravkaarportaale ning petiknishshe võibki pidada keskaegse Tallinna põhilisteks ning iseloomulikeks kujunduselementideks, neid leidub nii kirikute, ühiskondlike hoonete kui ka elamute juures. Hoonete akna-, ukse- ning kaubaluugiavad olid tavaliselt ääristatud raidkividega ning välisnurgad olid laotud puhastest paekvaadritest, mida krohviga ei kaetud. Seinte toeks ehitati tihti kontraforsse ning linna keskosas elavdasid tänavapilti veel paljude majade külge ehitatud väikesed kaubapoekesed, neist üksikud on alles tänapäevani. Üldse oli keskaegse Tallinna arhitektuur küllalt omapärane: hoonete akna- ja ukseavad paiknesid seinapinnas reeglina vabalt, seega ebasümmeetriliselt, hoonete seinapindu liigendasid ja mitmekesistasid sageli mitemsugused ärklid, kontraforsid, vintskapid jms.
Paljude majade viilud ning tornide tipud olid kaunistatud arvukate sepistatud tuulelippudega. Vertikaalsustunnet rõhutasid peale kõrgete viilkatuste veel üle hoonete paistavad linnamüüri ja kirikute tornid. Hoonestuse kõrgus ületas tänava laiuse keskmiselt 2-3 korda, umbes sama palju olid majadest kõrgemad linnamüüri tornid.
Raekoja platsi ümbrus linnulennult lõunast vaadatuna
All-linn linnulennult põhjast, mere kohal vaadatuna
Vaade all-linnale linnulennult loodest. Vasakult: Loewenschede torn, nunnakloostri kiriku kuppel , Pühavaimu kiriku torn, Nunnakloostri kiriku (praegune kreeka-katoliku kirik) barokne torn, Raekoja torn, Kuldjala torn ja Nunnatorn
All-linna kolm tornikiivrit. Vasakult: Pühavaimu kiriku torn, Oleviste kiriku torn ja Raekoja torn
Laia tänava läänefrondi keskosa. Vasakult alates elamud Lai 17 (17 sajandist), Lai 19 (15-17. sajandist), Lai 21 (18. sajandist) ning Lai 23 (15. sajandist)
Vaade Vanale turule põhjast. Tagaplaanil elamu Kuninga 1 (15. sajandi algusest), paremal Pakkhoone (17. sajandist)
Börsi käik Pika ja Laia tänava vahel, taamal Pühavaimu kiriku torn
Katariina käik Vene ja Müürivahe tänavate vahel Dominiiklaste kloostri kiriku lõunamüüri taga
Laboratooriumi tänav all-linna lääneosas linnamüüri ääres
Pühavaimu tänav idast vaadatuna
Laboratooriumi tänava lõunaosa. Taamal Oleviste kiriku torn
Dominiiklaste kloostri peavärav. Vasakul kaks 16-17. sajandi elamut
Keskaegsete elamute Pikk 69 ja Pikk 71 viilud, taamal Oleviste kiriku kooriosa.
Rataskaevu tänava keskosa põhjast vaadatuna
All-linnast Toompeale suunduv Lühike jalg koos selle ülaotsas asuva väravatorniga (15. sajandist). Vasakul asuv võrevärav pärineb 19. sajandist
Vaade Vanale turule lõunast 19. sajandi keskpaigas. Tagaplaanil keskaegsed kõrgete viiludega elamud
Vene tänava keskaegne hoonestus 19. sajandi lõpu fotolt . Vasakult: elamu Vene 9 (15. sajandist), Vene 11 (15. sajandist, 18. sajandi ümberehitustega), ja Vene 11 aidad (15-16. sajandist). Praeguseks on kõik need hooned hävinud või ümber ehitatud

Keskaegne elamu

Tallinna all-linna keskaegsed elamud asetsesid tänavajoonel harilikult vahetult üksteise kõrval, omades ühiseid vahemüüre. Elamu taha jäi hoov , mis oli tavaliselt pikk ja kitsas . Hoovi pääses kangialuse kaudu, väikeste kinnistute korral sageli ka läbi eeskoja . Tänavaäärne ehitusosa oli tavaliselt kaetud ühtse kõrge viilkatusega, selle viil asus vastu tänavat. Katusekattena kasutati tavaliselt kive, harvem laudu või vaskplekki. Kangialune paiknes suuremate hoonete korral tihti omaette viilu- või poolviiluga (vahel ka lameda katusega ) hooneosas, mida nimetati väravahooneks. Hoovihoonetes asusid majapidamisruumid, aidad, tallid, laudad ning sulaste ja teenijate eluruumid . Viimased asusid harilikult hoovimaja teisel korrusel, kuhu pääses kas puust välistrepi või siis müüritrepi kaudu. Müüritrepp paiknes reeglina poolümaras väljaastes. Hoovihoone ülemised korrused toetusid vahel ka sammastele, et kitsastel kinnistutel paiknevaid õuesid avardada.
Ruumijaotuse poolest olid keskaegsed elamud sõltumata omaniku jõukusest üksteisega võrdlemisi sarnased. Teineteisest erinesid nad ainult mõõtmetelt ja kujunduselt. Elamu koosnes harilikult avarast eeskojast ( diele ) koos väikese mantelkorsten -köögiga, ühest köetavast eluruumist (dörnse), mõningatest kütmata kambritest, keldriruumidest ja aitadest ning eluruumide peal paiknevatest laoruumidest.
Elamu keskseks ja tähtsaimaks ruumiks oli selle tänavapoolses osas paiknev eeskoda (diele), mis oli eluruumidest poolteist kuni kaks korda kõrgem. Eeskoda oli väga suur, ulatudes vahel 100 ruutmeetrini ja isegi üle selle. Tänavalt viis eeskotta teravkaarportaal, sellega külgnesid suured neljakandilised vaba paigutusega aknad. Eeskoja aknad olid raidraamistuses ja trellitatud ning nad koosnesid tinaraamides paiknevatest väikestest ruudu- või rombikujulistest klaasiruutudest. Eeskoja tagumises nurgas asus mantelkorsten-köök, mis kujutas endast umbes 10 ruutmeetri suurust ruudukujulist eeskotta avatud ruumi, mille seinad koondusid ülalpool esimest korrust korstnaks. Mantelkorsten oli toestatud harilikult väikese mitmetahulise raidkivipostiga.
Eeskojast viis uks selle taga paiknevasse köetavasse elutuppa . Elutoa taga (harvemini kõrval) paiknes omakorda kas üks või mitu kitsast kütmata kambrit, kus elati ainult suvel. Teisele korrusele viis eeskojast kivi- või puittrepp , mis sageli lõppes eeskojas teise korruse rõduga, kust pääses kitsa trepi kaudu ülemistesse aidaruumidesse. Keldrisse viis eeskojast tavaliselt teine trepp (müüritrepp). Reeglina pääses keldrisse ka otse tänavalt, eeskoja akende all paiknevate sissepääsude kaudu (sageli säilinud ulatuslike ümberehituste käigus ning veel praegugi tihti kasutatavad). Laiade eeskodade korral kasutati selle vahelae toestamiseks raidkiviposti (- poste ), mis olid reeglina rikkalikult profileeritud ning kaunistatud. Poolkülm eeskoda oli keskaegse elamu olulisim ruum (ainus küte oli mantelkorsten). Seda kasutati nii töö- kui laoruumina, seal sõlmiti sageli ka kaubatehinguid ja hoiti kaupu. Seega oli eeskoda hoone teatud esindusruum ning seepärast oli ta sageli ka mitmesuguste raidkividega kaunistatud.
Elutuba (dörnse) oli elamus samuti avar, keskmiselt 40-60 ruutmeetri suurune. Elutoa aknad avanesid reeglina hoovi poole ja olid kujundatud tavaliselt paarisaknana, mida keskelt toetas raidkivisammas (sageli kunstipärane) ning ka mille küljed (palestikud) olid raidkivitahvlitega kaunistatud. Elutoast läks keldrisse sageli teine trepp, mille suue oli piiratud raidkividest siseportaaliga. Eriti rikkalikult oli kaunistatud just uksepealne, mis oli tavaliselt välja raiutud ühest kivist (nn siseportaali silluskivi). Elutoa seintes paiknesid tihti mitmesuguse kujuga nishid. Neist osades asetsesid seinakapid, mõningaid kasutati aga mööbli paigutamiseks.
Elutuba oli reeglina hoone ainus köetav ruum. Seda köeti keldrist, mantelkorstna poolses nurgas asuvast kalorifeerikütteseadmest. Ahjud oma tänapäevasel kujul olid 15. sajandi Tallinnas veel tundmata. Tellistest võlvitud ahjukolde peal asetsesid kerisekivid, mida kattis elutoa põrandas paiknev ümmarguste avadega paeplaat. Kütmise ajal olid avad suletud ning suitsugaasid juhiti korstnasse. Kütmise lõpul see ühendus aga suleti ning soe õhk pääses plaadis olevate avade kaudu elutuppa. Selliseid seadmeid kasutati hoonete kütmiseks kuni 16. sajandini, mil linna ilmusid esimesed kahhelahjud. Kalorifeerkütet on peale elamute kasutatud ka Raekojas, linnustes , gildihoonetes ja mujal.
Eluruumide peal hoone viilu all asetsesid lao- ja aidaruumid, mis paiknesid tavaliselt kahel või kolmel ülemisel korrusel. Laoruumid olid jagatud postide vahele asetatud laudade abil lahtriteks. Aknad laokorrustel reeglina puudusid, nende asemel olid seal väikesed kitsad valguspilud. Kaubad tõsteti laokorrustele väljast - selleks kasutati hoone pööningul asuvat vintsi, mis kujutas endast ülalt ja alt põikpalkide vahele asetatud vertikaalset palki , millele köis tõstmisel keerdus. Palgi ümber oli ehitatud ratas, kust keerates sai palki ringi ajada ning köit üles vedada. Ploki kinnitamiseks paiknes viilu ülaosas sealt välja ulatav ulgtala taoline palgiots, mille all asetses igal laokorrusel kaubaluuk kaupade sisseandmiseks. Kaubaluugid olid reeglina ümar- või segmentkaarsed, ääristatud puhaste raidkividega ning seestpoolt luugiga suletavad. Mitmed sellised süsteemid on säilinud.
Keskaegsete elamute vahelaed olid harilikult puidust talalaed, keldri ja kangialuste korral kasutati sageli ka silindervõviga katmist. Samasuguse konstruktsiooniga lagesid kasutati peale elamute veel kõikide muude hoonetüüpidegi juures. Talalagi oli ehitatud väikeste vahedega asetatud neljakandiliseks tahutud palkidest, mis toetusid külgseintel asuvatele müüritaladele, mis omakorda toetusid paest konsoolide ridadele. Suuremate kandeavade korral kasutati ruumi keskel olevat ematala (ematalasid), mida toetati raidkiviposti(de)ga. Keldri ja ülemise korruse talalaed kaeti reeglina paeplaatidega, pööningul (ülemisel lael ) lisaks sellele veel paksu mullakihiga. See oli keskajal nii tule- kui ka pommikindel konstruktsioon . Muudes kohtades olid talalae talad kaetud laudisega. Kangialuste pikkade käikude laed olid reeglina kaetud silinder - või servjoonvõlvidega, mis olid tihti varustatud rauast riputusrõngastega, väiksematel ja vanematel hoonetel kasutati aga ka seal talalagesid.
Elamute, samuti ka kõikide muude hoonete fassaadid olid kaetud reeglina heleda lubikrohviga, mis jättis katmata raidkividetailid, nurgakvaadrid ning sageli ka eenduvad kivinukid. Krohvipind oli sealjuures lainetav ja omapärane: ta järgis paemüüri ladumise ebatasasusi ning sageli ka suuremate kivide piirjooni. Seega olid hoonete seinad keskajal kõike muud kui sirged ja siledad. Elamu püstkujuline seinapind, mis oli võrreldes hoone laiusega ca 2-5 korda kõrgem, lõppes teravnurkse katuseviiluga. Viilu tipus asetses tuulelipp, mis oli tihti paigutatud väiksemale tornitaolisele ehitisele (harjakivile), ja oli sageli kaunistatud raidkivist lõvikujuga. Elamu tänapoolne viil (harvemini ka tagaviil) kaunistati tihti kõrgete teravkaarjate, harvemini neliksiirude kujuliste, ümmarguste või keerukamate petiknishshidega. Nishshides paiknesid kaubaluugiavad ja laoruumide valguspilud, tihti aga ka maalingud , nagu need on säilinud elamus Kuninga 1.
Keskaegse Tallinna hoonete fassaadi tähtsaimaks raiddetailiks oli paekivist teravkaarne raidportaal, mille talum oli reeglina sirge, palestikud ja arhivoldiosa aga tugevalt profileeritud. Talumil esineb sageli madalreljeefseid kujutisi, nagu loomade reljeefe, gooti kirjas tekste , omanike perem&aauml;rke jms. Lisaks elamutele esinesid taolised portaalid ka kirikutel ja ühiskondlikel hoonetel. Selliseid portaale on säilinud väga arvukalt, kokku ligi 50. Raidkiviportaal ongi nn Tallinna gootika üheks silmapaistvamaks elemendiks . Vastandina teravkaarsele peaportaalile oli kangialuse portaal Tallinnas reeglina ümarkaarne ning sageli ka raidkividega ääristatud, kuid nende profiil oli eelnevaga võrreldes väga lihtne. Puhaste raidkividega olid reeglina piiratud ka fassaadil leiduvad kaubaluugi- ja valgusavad ning vahel koguni petiknishid.
Peasissekäigu ees asetses elamutel ning ka ühiskondlikel hoonetel tavaliselt nelinurkse platvormi kujuline etik , mis kujutas endast peaportaali ette tõusvat sirget treppi. Mainitud trepp oli sageli väga kõrge, ulatudes kuni 2 meetrini, seega ka väga pikk. Kahel pool treppi paiknesid kivipingid, nende otstesse olid asetatud aga püsti seisvad paeplaadid ehk etikukivid , millega etik oli kaunistatud. Etikukividele olid raiutud omaniku peremärgid ning sageli ka muud kaunistused. Raidkunsti teosteks muutusid etikukivid peamiselt just renessanssperioodil, 16. sajandil.
Ükski keskaegsetest elamutest pole säilinud tänaseni küll terviklikult, kuid väiksemal või suuremal määral ümberehitatult on neid säilinud massiliselt. Ligikaudu kaks kolmandikku keskaegsetest elamutest on ümberehitatuna või uute hoonete koosseisus fragmentidena säilinud. Väga paljudes hoonetes on säilinud peaportaal, eeskoja aknad, talalagesid, tõstemehhanismid, kalorifeer, kaubaluugid, siseportaal jms. Ainult keskajast pärinevaid etikuid polnud terviklikuna säilinud, kuna 19. sajandi alguses nõuti tänavate laiendamise eesmärgil kõigi etikute lammutamist. Küll on säilinud aga arvukalt etikukive.
Tänapäeval on mitmeid keskaegseid elamuid või nende elemente restaureeritud, taastades nende algsele lähedase sise- ja väliskuju. Paremad terviklikud näited on Tallinna Linnateatri hoone Lai 23, Matkamaja Raekoja plats 18 ning restoran Gnoom Vana turg 6. Väga hästi on ka säilinud ning põhiliselt oma keskaegse väliskuju, mahu ning ruumijaotuse säilitanud elamud Pikk 71, Lai 29, Lai 40, Vene 23, Kuninga 1, Rüütli 12, Tolli 3, Tolli 6, Vene 17, Sauna 4, ja Suur-Karja 8
Ühiskondlike hoonete ruumijaotus oli Tallinnas sarnane elamutega, nad sisaldasid samuti poolkülma eeskoja ning selle taga asetseva köetava ruumi, ka nende aknad olid reeglina neljakandilised nagu elamutelgi. Kuid oma mõõtmetelt olid nad elamutest sageli suuremad ning nende ruumid (oma suuruselt pigem saalid ) olid erinevalt elamutest reeglina võlvitud. Ka oli köetav saal (gildituba) siin vastandina elamutele tavaliselt suurem kui eeskoda. Keskaegse Talinna ühiskondlikele hoonetele olid omased just kahelöövilised saalid, mis leidusid (leiduvad) pea kõikides ühiskondlikes hoonetes. Oma väliskujult ning ruumide sisepaigutuselt sarnanesid elamutega isegi tollased töökojahooned, selle näiteks on Rüütli 10 paiknev relvakoda, mis kuulus keskajal Tallinna tööhoovi (marstall) koosseisu.
Peale elamu pööningul asuvate aitade leidus Tallinnas veel rohkesti eraldiseisvaid aidahooneid, neist on samuti paljud hästi säilinud. Keskaegsed aidad olid reeglina kolme- või neljakorruselised võlvitud keldriga hooned, mille ülemised vahelaed olid puidust ning tugeva konstruktsiooniga. Trepiks kasutati aitade puhul kas müüritreppi või lahtist puutreppi. Aidad asetsesid tänava poole tihti mitte viiluga, vaid küljega, sellest tingituna olid nende katustesse tõsteseadmete jaoks ehitatud plokiga vintskapid. Kasutatud tõstemehhanism ning kaubaluugid sarnanesid elamute omadega.
15. sajandi elamu Lai 23 fassaad
Keskaegne elamu Lai 29 (15-16. sajandi väliskujus)
Keskaegsed elamud Viru tänava lõunaküljel 19. sajandi algul (tänaseks ümber ehitatud)
15-16. sajandi elamud Vene 14 ja 16 oma algsel kujul. 20. sajandi alguse foto. 1920ndatel aastatel vasakpoolne elamu lammutatud, parempoolne kapitaalselt ümber ehitatud
15. sajandi elamutegrupp Kolm Õde Pikk 71
15. sajandi elamu Pikk 10 fassaad (alumiste korruste avad ehitatud ümber 1920ndatel aastatel)
Kinnistu Lai 25 keskajal (rekonstruktsioon)
15. sajandi elamu Vanaturu kael 3 eeskoda, paremal mantelkorseten
Keskaegse elamu eeskoda Laial tänaval (nüüdseks hävinud). 20. sajandi alguse foto
Keskaegse elamu Pikk 61 eeskoja sisevaade (lammutatud 1911). 1911. aasta foto
Keskaegse elamu Pikk 61 eeskoja plaan (lammuatud 1911)
Keskaegse elamu Pikk 61 teravkaarportaal (15. sajandist) koos 16. sajandi lõpust pärineva renessanssuksega. 20. sajandi alguse foto. Hoone lammutatud 1911, portaal hävinud, uks asub Peterburis paiknevas kunstimuuseumis Ermitaazhis
15. sajandi elamu Vanaturu kael 3 teravkaarportaal koos etikuga.
Keskaegse elamu Pikk 71 teravkaarportaal (15. sajand) koos 1651 . aastast pärineva barokse nikerduksega
Elamu Dunkri 9 teravkaarportaal (15. sajandist)
Keskaegse elamu Rüütli 2 teravkaarportaal (15. sajandist)
Tallinna keskaegse elamu portaal koos barokse nikerduksega, viidi 19. sajandil üle Velise mõisa

Linnamüür

Tallinna all-linn oli arvatavasti juba 13. sajandi algusest alates ümbritsetud mingi kaitsepiirdega. Kivist ringmüürist kui olemasolevast objektist pärinevad esimesed ürikulised andmed aastatest 1265 ja 1310, mil nõuti nende rajatiste moderniseerimist. Seoses linna kasvamise ja arenemisega arenes pidevalt ka linnamüür. Oma lõpliku kuju sai ta enamikes osades 16. sajandi keskpaigaks, seega 300-aastase pideva arengu tulemusena.
Tallinna all-linna keskaegne linnamüür kujutas endast 16. sajandil, lõplikult väljaehitatud kujul tohutu ulatusega rajatist, olles oma aja suurimaid ja tugevamaid kaitsesüsteeme kogu Põhja-Euroopas. Linnamüür oli 2.35 km pikk, kuni 3 m paks ning kuni 16 m kõrge. Müür sisaldas 35 kaitsetorni, millest 8 olid väravaehitised: kaks vaheväravat ühenduse pidamiseks Toompea linnusega ning kuus välisväravat. Välisväravate kaitsesüsteemidesse kuulusid veel 11 mitmesugust eeskaitsetorni koos eesväravatega, samuti oli linnamüür kriitilistes lõikudes dubleeritud topelt - ehk parhammüüridega. Neid samuti arvesse võttes oli 16. sajandi lõpuks Tallinna linnamüüril 46 kaitsetorni ning kaitsemüüride üldpikkus küündis 3 kilomeetrini. Lisaks sellele olid müüride ette ehitatud vallikraavid, sillad , puittõkked jms.
Kuigi väliselt paistab Tallinna linnamüür silma võrdlemisi ühetaolise arhitektuuriga, pole see nii olnud aga tema kujunemisloos, mida iseloomustab sageli väga mitmekesine ja huvitav areng. Paljusid torne ja müürilõike on sajandite vältel korduvalt ümber ehitatud ning nii mõnigi neist varjab endas viis ning enamgi ehitusjärku. Kaitseehitiste praeguseni säilinud kuju pärineb enamikus 16. sajandist, mõnel juhul aga isegi 17-18. sajandist.
Linnamüür kinnistus oma praeguses asukohas 14. sajandi algul, mil all-linn laienes oma praeguseni säilinud piirideni selle l&ounaosas paiknenud nn raelinna ja põhjaosas paiknenud nn gildilinna ühendamisega. Enam-vähem sellest ajast alates on teada ka müüri kujunemis - ja arengulugu, seda nii ürikuliselt kui ka ehitusarheoloogiliselt tõestatuna. Kuid samas on andmeid, et ka enne seda oli all-linn (tema üksikud osad) ümbritsetud kaitsemüüri(de)ga, mis aga linna laienedes hiljem enamikus osas lammutati ning seetõttu pole selle ehituslikest iseärasustest lähemaid andmeid.
Enamikes lõikudes praeguseni säilinud all-linna kaitsemüür rajati 14. sajandi algul oma loodeosas sirglõiguna Nunnakloostri ja mere vahele, mida veel praegugi Tornide väjakult jälgida võib. All-linna lääneosa ulatus aga vastu Toompea küngast ja selle täpsema asukoha määras ära Nunnakloostri läänepiire. Seevastu müüri lõuna- ja idakülje asukoha dikteeris 1340ndatel aastatel rajatud vallikraavi siht, mis rajati maastiku topograafilisi iseärasusi silmas pidades. Müüri kirde- ja lühike põhjakülg rajati tollal aga peaaegu merekaldale, loodusliku järsaku servale. Müüris oli kuus välisväravat (päripäeva loetletuna):
- Suur Rannavärav müüri põhjaküljel sadamasse viival teel, mis on osaliselt säilinud tänini;
- Väike Rannavärav, linna kirdeosas, mis asetses praegusel Olevimäe tänaval Uue ja Vene tänava vahelises lõigus (pole säilinud);
- Viru värav linna idaküljel (säilinud eesvärava tornid);
- Karjavärav linna kaguküljel, mis asetses praeguse väikese platsi kohal, kus lõikuvad Suur-Karja, Müürivahe ja Vana-Posti tänavad, praeguse Põhja-Eesti panga hoone vastas (pole säilinud);
- Harju värav linna lõunaküljel, mis asetses umbes praeguse Tallinna Ärikeskuse ja Tallinna Panga hoonete vahel Harju tänaval (pole säilinud);
- Nunnavärav all-linna lääneküljel Toompea all praegusel Nunne tänaval, mis paiknes umbes praeguse poolelioleva hotelli " Imperial " kohal (pole säilinud);
Peale selle asetses linna Toompea poolses küljel kaks vaheväravat, kuid need ehitati koos Toompea- poolse vahemüüriga mõnevõrra hiljem:
- Pika jala väravatorn rajati 1380ndatel aastatel ning ta asteseb all-linna Toompeaga ühendava kallaktee Pika jala all-linna poolses otsas ning on säilinud tänini;
- Lühikese jala väravatorn, asetseb jalakäijatele mõeldud Lühikese jala Toompea-poolses otsas. Torn rajati 1450ndatel aastatel ja on ümberehitatuna ning 1980ndatel aastatel restaureerituna säilinud tänini.
Linna esialgne müür oli 14. sajandil umbes 5 m kõrge ning 1.5 m paks. Müüri kaitsekäik toetus algul puitpostidele, üsna varsti ehitati müür aga laiemaks ning kaitsekäik toetati kaarnishshidele. Müüri järsematesse nurkadesse püstitati kaks hoburauakujulise plaaniga torni, (Renteni ja Hinke torn, ning kaks neljatahulist torni, Stoltingi ja Kitsetorn. Enne 14. sajandit oli aga olemas juba müürilõik praeguse Nunnatorni ja Kuldjala torni vahel, mis kujunes välja nunnakloostri läänepoolse piirdemüürina ning rajati 13. sajandil. Ajapikku ehitati rajatud linnamüüri kõrgemaks ning sellele rajati uusi torne ja täiustati vanu. 14. sajandi lõpuks olid Tallinna müürid keskmiselt 7-8 m kõrged ning 2-3 m paksud. Hiljem, 15. sajandil, kõrgendati ja paksendati neid veelgi ning mitmesse kohta rajati müüride tugevdamiseks kontraforsid, samal ajal rajati veel mõningaid uusi torne. Seega kujunes müüride lõppkõrguseks sageli kuni 15 m ja enamgi ja tornide vahekauguseks müüril 50-100 m.
Nagu manitud, paiknes ida- ja lõunapoolse müüri ees 1340ndatel aastatel rajatud vallikraav. See kraav sai oma vee Ülemiste järvest selleks rajatud spetsiaalse kanali abil, mis kulges mööda praegust Veerenni tänavat ning jõudis linnamüürini Harju väravate ees praeguse Vabaduse väljaku piirkonnas. Kuna maapind langes linnamüüri idakülje ees pidevalt mere poole, rajati kaevatud vallikraavile kolm vesiveskit, mis asusid Harju, Karja- ning Viru väravate juures. Need veskid paiknesid peaväravatorni ning eesväravate vahel.
Enamik kaitsetorne on Tallinnas pool- või kolmveerandringikujulised või ka hoburauakujulised. Selliste tornide ülaosas asetses kaks või kolm kaitsekorrust, allosas aga harilikult ladu või vangla . Tornide kõrgus on keskmiselt 20-25 m, seinte paksus aga 2-3 m. Tornide ülemised kaitsekorrused olid algselt lahtised ning neil oli tugev veekindel põrand, mis oli võimeline kandma kiviheitemasinaid. Tornide laed olid kas võlvitud silindervõlvidega (suuremate tornide puhul) või siis kaetud tugevate paeplaatidega kaetud talalagedega. Rahu ajal olid lahtised ülemised kaitsekorrused kaetud harilikult ajutiste katustega, mis sõjaohu korral kiiresti lammutati. Ülemisel kaitsekorrusel vaheldusid paralleelkülgedega laskeavad tavaliselt koonduvate külgedega laskeavadega, neist esimesed olid algselt sillustega katmata. Alumis(t)e kaitsekorrus(t)e laskeavad olid harilikult koonduvate külgedega, harvemini ümara kujuga. Tornide kaitsekorruseid ühendasid müüritrepid, alumine kaitsekorrus oli harilikult ühenduses müüri kaitsekäiguga. Ühel kaitsekorrustest paiknes tavaliselt ka kamin, mille kohal torni nurgas asetses korsten. Alumisel kaitsekorrusel paiknes ka veel dansker . Väga palju selliseid torne on säilinud.
Peale pool- või kolmveerandringikujuliste tornide leidus Tallinnas aga ka sadultorne (konsooltorne) ning mõningaid neljatahulisi torne. Neist esimesed olid algselt madalad kaarkonsoolidele toetuvad ärklid ning sarnanesid samal ajal ehitatud Toompea sadultornidega. Hiljem ehitati all-linna sadultornid aga kõrgemaks, küündides kõrguselt 10-15 meetrini. Neljatahulised olid algselt Kitsetorn, Neitsitorn (Megede torn) ja Stoltingi torn. Neist Kitsetorn (asus praeguse Rüütli tänava käänukohas) hävis osaliselt juba Liivi sõja ajal, Stoltingi torn ehitati aga hiljem sõõrikujuliseks. Neitsitorn on aga säilinud ning restaureeritud 1970ndatel aastatel. Seega võib neljatahulist kaitsetorni pidada Tallinna linnamüüris erandlikuks nähtuseks.
Seevastu olid neljatahulised aga kõik linna 8 väravatorni. Algkujul 14. sajandil olid nad madalad ehitised, mille esimesel korrusel paiknes teravarkaareline väravakäik, ülemised olid aga kaitsekorrused. Väravatorne nagu müüregi ehitati ajapikku kõrgemaks, oma lõplikul kujul olid nad sageli 4-5 korruliselised 20-25 m kõrgused ehitised (vt säilinud Pika jala väravatorn). Väravatornide esiküljel olevas katmata nishis paiknes palkidest kokkusepistatud langevõre, mille tõstemehhanism asus harilikult teisel korrusel. 15. sajandil varustati paljud väravad lisaks peaväravatornile veel eesväravatega, mille nurkadesse ehitati sageli saledad ümarad eesväravatornid. Ainsana jäi eesväravatornideta Väike Rannavärav. Eesväravates paiknes harilikult tõstesild ning selle ees vallikraav, mille mainitud sild kattis. Ka eesväravate väravakäik oli lahendatud reeglina teravkaarsena ning selle kohal asetses piginukk. Nii peaväravatorn kui ka eesväravad olid sageli kaunistatud mitmesuguste petiknishshide, orvade ning raidkividega.
Mõne värava eesväravad olid väga võimsad kaitseehitised , näiteks Harju väraval oli 16. sajandi algul kaks eesväravat, neist mõlemad sisaldasid kaks ümartorni. Seega koosnes Harju väravakompleks kokku viiest tornist . Kahjuks on Tallinna keskaegsetest väravakompleksidest säilinud vaid riismed, kuna need lammutati põhiliselt 19. sajandi teisel poolel liikluse takistamise ettekäändel.
Tallinna all-linna võimsamad keskaegsed kaitseehitised on aga suurtükitornid Kiek in de Kök ja Paks Margareeta. Kiek in de Kök rajati aastail 1475-83 ning on väikeste ümberehitustega säilinud selliselt tänini. Torn on sõõrja põhiplaaniga ning kujutab endast tüüpilist suurtükitorni, mille läbimõõt on 16 m, seinte paksus aga 3-4 m ning algne kogukõrgus 38 m. Liivi sõja ajal (16. sajandi keskel) oli torn Läänemeremaade võimsaim. Hiljem on torni mõnevõrra muudetud ja täiustatud. Paks Margareeta (tollal Rosencrantz) rajati 1520ndatel aastatel Suure Rannavärava ette, selle eesvärava idapoolse torni kohale. Paks Margareeta kujutab endast sadama kaitseks ehitatud tüüpilist ümarat suurtükitorni läbimõõduga 25 m ning kõrgusega umbes 20 m. Paksu Margareetaga sarnane suurtükitorn Lurenburg asetses ka Karjaväravate ees, praeguse Pärnu maantee kohal, Kohtumaja ja Põhja-Eesti panga hoonete vahel, kuid see lammutati juba 1767.
16. sajandil kaeti enamik endisi lahtise katusega linnamüüritorne kõrge kivikatusega. Sealjuures rajati juba enam-vähem väljakujunenud plaani järgi ka mõningaid täiesti uusi torne. Samas kõrgendati ka mõningaid müüre, millega oli kogu kompleks oma lõppkujul välja kujunenud. Edasine tähelepanu kandus linnamüürilt üha enam muldkindlustustele.
Oma lõplikul kujul sisaldas Tallinna linnamüür seega (põhjaküljelt päripäeva liikudes) Suure Rannavärava koos eesvärava ja Paksu Margareetaga, Stoltingi torni, Hattorpe-taguse torni , vana Vene kiriku taguse torni, Väikese Rannavärava, Bremeni torni, Munkadetaguse torni, Hellemani torni, Viru värava koos eesväravaga, Hinke torni, Kuradi (Duveli) torni, Karjavärava koos eesvärava(te)ga, Assauwe torni, Harjuvärava koos kahe eesväravaga, Kitsetorni, Kiek in de Köki, Neitsitorni (Megede torni), Tallitorni, Lühikese jala värava, Pika jala värava, Seegitaguse torni, Saunataguse torni, Nunnavärava koos kahe eesväravaga, Nunnatorni, Saunatorni, Kuldjala torni, Nunnadetaguse torni, Loewenschede torni, Lippe torni, Köismäe torni, Plate torni, Eppingi torni, Grusbeke-taguse torni, Renteni torni ning Wulfardi-taguse torni.
All-linna kaitseehitised polnud aga üksikult asetsev kompleks, vaid nad paiknesid lähestikku Toompea kindlustustega, kuigi all-linna ja Toompea kaitseehitised olid välja ehitatud suhteliselt autonoomselt. Arvestades seega keskaegse Tallinna kaitseehitiste hulka veel ka Sadamatorni, Toompea Väikese Linnuse 5 torni ning Suure Linnuse arvatavad 14 torni, saame kogu keskaegse Tallinna kohta üldse kokku 66 mitmesugust kaitsetorni, samal ajal kui kogu Tallinna ümbritsevate müüride kogupikkus ulatus 4.7 kilomeetrini. See oli tolle aja kohta kolossaalne kaitsevöönd, mis paistis linnapanoraamis oluliselt silma, jättes saabuvatele võõrkaupmeestele alati vapustava mulje. Seda muljet võimendas veel oluliselt Toompea kõrgendikust ning selle tipus olevatest rajatistest tekitatud vaatepilt.
Tänaseks on all-linna kindlustustest säilinud 1.85 km linnamüüri ning suuremal või vähemal määral 26 mitmesugust kaitsetorni, seega üle poole.
Linnamüür 16. sajandi keskpaigas lõplikul kujul. R. Zobeli rekonstruktsioon
Linnamüüri praeguseni säilinud osad. R. Zobeli joonis
Kaarnishshidega linnamüür 14-15. sajandil. R. Zobeli rekonstruktsioon
Kontraforssidega linnamüür 16. sajandil. R. Zobeli rekonstruktsioon
Vaade all-linnale linnulennult lõunast. Paremal all Niguliste kirik ja suurtükitorn Kiek in de Kök, vasakul linna läänekülje tornid
Vaade linnamüüri loodelõigule väljast. Vasakult: Grusbeke- tagune torn, Eppingi torn, Plate torn ja Köismäe torn
Linnamüüri loodekülje tornid. Vasakult: Plate, Köismäe ja Loewenschede torn, taustaks Oleviste kiriku torn
Linnmüüri loodepoolne müürilõik põhjast, endise Renteni torni kohalt vaadatuna. Tagane ettepoole : Köismäe torn, Plate torn, Eppingi torn ja Grusbeke-tagune torn. Taustaks Toomkiriku torn
Vaade linnamüüri lääneküljele Toompealt. Eest: Nunnatorn, Saunatorn, Kuldjala torn ja Loewenschede torn
Linnamüüri läänelõik Saunatorni ja Kuldjala torni vahel koos restaureeritud kaitsekäiguga
Linnamü:üri edelalõik väljast vaadatuna. Vasakult: Tallitorn, Neitsitorn ja Kiek in de Kök
Vaade Kiek in de Kökile lõunast
Linnemüüri ääres kulgev Laboratooriumi tänav. Taamal Grusbeke-tagune torn

Muldkindlustused

Pärast linnamüüri valmimist tekkisid seoses tulirelvade kasutusevõtuga selle ette muldkindlustused. Mingil määral võib muldkindlustuste eelkäijaiks pidada aga ka juba 14. sajandil ida- ja lõunapoolsete müüride ette rajatud vallikraavi. Muldkindlustuste kui omaette kaitserajatiste rajamine algas Tallinnas 16. sajandi keskel, kui seni kehtinud vertikaalkaitse põhimõtetelt mindi üle horisontaalkaitse põhimõtetele. Esimese suurema tööna rajati Tallinnas 16. sajandi alguses linna edelaküljele, Kiek in de Köki ette 15-18 meetri kõrgune Kõrge Rondeel , mis ümbritseti vallikraaviga. 1538 jätkati valli pikendamist ida suunas, millega seoses rajati Karja vallivärav koos selle juurde kuulunud suurtükitorniga Lurenburg (lammutati 1767). Äsjavalminud teise eesväravaga Harju värav aga suleti sellega eoses hoopis. Viru värava ette püstitati seejärel Uus Rondeel ning Viru värava ja Väikese Rannavärava vahele rajati ka uus muldvall . Muldvall (nn Nunnavall) rajati samuti ka läänepoolse müüri ette, täiendades seda kahe vanaitaalia süsteemis bastioniga.
Tõsisemad muldkindlustustööd võeti Tallinnas ette p&aml;rast Liivi sõda. kui 17. sajandi alguses rajati Nunnavärava ning Suures Rannavärava valliväravad ning sellega koos ka vahimajad. 1630ndatel aastatel alustati Toompea lõunaküljel Wismari raveliini ehitamist. 1640ndatel aastatel rajati Paksu Margareeta kirdeküljele Hornbastion, millega seoses rekonstrueeriti mainitud eesvall Viru värava rondeeli ning mainitud bastioni vahel. Sellele eesvallile rajati kaks hollandi süsteemis bastioni, nn Himseli bastionid (neist põhjapoolne on 1980ndatel aastatel rekonstrueeritud Restaureerimisvalitsuse töökojana). Valli ja linnamüüri vahele jäi sellega seoses aga vaba ruumikas ala, mis kasutati ära uuteks ehituskruntideks. Sinna tekkis 1652 Uus tänav.
17. sajandi lõpul alustati sõjaohu kartuses aga uute ning seninsest hoopiski võimsamate muldkindlustuste planeerimist. 1686 kinnitati Erik Dahlbergi ja Paul von Esseni projekt, mis nägi ette 11 võimsa bastioni ja 3 raveliini ehitamist, millega oleks ümbritsetud kogu tollane linn, v.a Toompea järsk lääne- ja loodekülg. Vastavalt sellele plaanile jõuti enne linna kapituleerumist Vene vägedele 1710 ehitada valmis Ingeri ja Rootsi bastionid linna edelaküljel (kõrgusega kuni 22 m) ja uus Wismari raveliin nende ees. Mainitud kahe bastioni vahele rajati barokne Toompea vallivärav (lammutatud 19. sajandil), mis sarnanes Pärnus säilinud Tallinna väravaga. Linna loodeküljele rajati ka eeltoodud kahe bastioniga sarnane Skoone bastion , bastionite muldkehade sisse ja alla rajati mitmesuguseid kaitseotstarbelisi maa-aluseid ruume ja käike. Ülejäänud bastionite asendamiseks rajati rida väiksemaid välikindlustusi. Valmis ehitati ka Toompea uus vallikraav koos kahe pika puusillaga, mis kulges üle Wismari raveliini. Uued sillad rajati ka Karjavärava, Uue Viru värava, Väikese ja Suure Rannavärava ette, kusjuures üks lülidest oli neil tõstetav.
Pärast linna alistumist Vene vägedele 1710 täiendati bastione ning uuendati vallikraave veel ligi sajandi jooksul. 1777 rajati uus Väikese Rannavärava vallivärav ning 1781 Viru värava vallivärav. 1760 -70 kaevati uus veega täidetav vallikraav Toompea lääneküljele, mis oli seni püsinud igasuguste muldkindlustusteta. See vallikraavi osa on tänaseni säilinud, kandes Schnelli tiigi nime. Oma lõplikul kujul, enne Tallinna kindluslinnade nimekirjast väljaarvamist 1857, hõlmasid vallkindlustused 77.8 ha. Tänini on sellest säilinud Ingeri, Rootsi ja Skoone bastionid (praegu tuntud kui Harjumägi, Lindamägi ja Rannavärava mägi) koos pooltasandatud vallikraaviga, samuti Toompea läänekülje vallikraav ehk Schnelli tiik koos Gootide ja Patkuli reduudiga. 1930ndatel aastatel eraldati Skoone bastion seoes Rannamäe tee ehitamisega barbaarselt linnamüürist, rikkudes sellega bastioni algset konfiguratsiooni ning lammutades ka osa bastionist. Osaliselt on säilinud ka Viru värava ning Suure Rannavärava bastionid ning teisi väiksemaid ehitisi, ülejäänud muldkindlustused on 19. sajandi lõpul tasandatud.
Enamikul endisest bastionidevööndist paikneb tänapäeval park, see eraldab vanalinna uusasumitest. Ainult vanalinna kaguküljel asunud muldkindlustuste asemele tekkis selle sajandi esimesel poolel hoonestus ning sealt on vanalinn uute asumitega ka kokku kasvanud. Sellest tingituna on ka linnamüüri kagulõik säilinud väga fragmentaalselt.
Ingeri bastioni nurk (17. sajandist). Praegu tuntud kui Harjumägi
Nüüdseks lammutatud Toompea vallivärav ehk Toomvärav 19. sajandi algul. C. Buddeuse pliiatsijoonistus
18. sajandi alguses ehitatud Toompea vallivärav koos vallikraaviga 19. sajandil. Vasakul Toompea linnus koos Pika Hermanniga
Schnelli tiik ehk Toompea-esine vallikraav. Kaevatud 1760ndatel aastatel
Harju vallivärav 19. sajandi alguse maalilt. Vasakul Kiek in de Kök, keskel Niguliste kiriku torn
Väikese Rannavärava vallivärav 1830ndatel aastatel. Tolleaegne maal. Tagaplaanil Hattorpe ja Stoltingi tornid ning 1820 põlenud Oleviste kiriku torn

All-linna saatus 16-17. sajandil

1557 alanud Liivi sõjas lagunes Liivi ordu ja Hansa kaubalinnade senine süsteem. 1561 allutas Tallinn ennast rootslastele, kelle alluvusse jäi ta pooleteiseks sajandiks. 1571 ja 1577 piirasid Tallinna ka Vene väed, kuid tänu võimsatele linnakindlustustele ja linnakodanike organiseeritud tegutsemisele ei õnnestunud neil linna vallutada. Liivi sõjaga lõppes aga Tallinna kui kaubandus- ja vahenduslinna hiilgeaeg , kuna senised kaubateed olid suletud ning sidemed lagunenud. Siit tingituna valitses tol perioodil suhteline majanduslik langus, mil uusi ehitisi eriti ei püstitatud. Samuti oli tollane ringmüüriga piiratud territoorium 15-16. sajandil juba suhteliselt tihedalt täis ehitatud, selle laiendamiseks puudus aga vajadus ning ka võimalused. Tohutut tööd nõudis tollal ka muldkindlustuste rajamine.
Seega on alates 1540ndatest aastatest valitsenud renessanss - ja 1630ndatest aastatel Eestisse jõudnud varabarokkstiil lisanud Tallinna gooti stiilis all-linna väga vähe uutes stiilides ehitisi. Tallinnas on sadade gooti ajastust pärinevate ehitiste kõrval teada ainult kolm renessanss-stiilis hoonet:
- 1554 püstitatud Vaekoda Raekoja platsil, mis hävis 1944;
- 1583-89 Toompea lossi eeshoovi püstitatud Riigisaalihoone, mis lammutati 18. sajandil;
- 1597 kapitaalselt ümberehitatud Mustpeade vennaskonna hoone, mis on ainsana säilinud (seda, tõsi küll, peamiselt ainult fassaadiosas).
Mitmeid renessanss-stiilis detaile on säilinud ka tollal ümber ehitatud elamu Vene 12 sise- ja väliskujunduses.
Barokk (varabarokk) jõudis Eestisse 1630ndatel aastatel Madalmaade ja Rootsi vahendusel ning üsnagi tagasihoidlikul kujul, erinedes kardinaalselt Itaalia priiskavast külluslikust barokist . Ka barokiperioodil ei lisandunud Tallinna all-linna oluliselt uusi hooneid ega ei ehitatud kardinaalselt ümber vanu. Mõned üksikud tollal kerkinud ehitised püstitati kas varemetes olevate hoonete asemele või siis hoonestati seni tühjana seisnud krunte. Esimesena nimetatute näiteks võib tuua keskaegsete ehitiste varemetele 1670 püstitatud von Roseni maja Pikk 28, kus praegu asetseb Rootsi saatkond. Teisena nimetatute näiteks võiks tuua aga baroksed hooned Lai 15 ja 17, mis rajati endise nunnakloostri viljapuuaia kohale. Praktiliselt ainus teadaolevatest sel perioodil kapitaalselt ümberehitatud keskaegsetest majadest on varabarokne Lai 19. Ka olid keskajal Tallinnas välja kujunenud ehitustraditsioonid vägagi püsivad, sest kuni 17. sajandi lõpuni ehitati ja rekonstrueeriti hooneid sageli keskaegseid võtteid, ruumijaotust ja kujunduselemente kasutades. Sellisteks näideteks võib tuua elamud Tolli 3 ja Tolli 6 ning Vanal Turul asuva Pakkhoone. Kuid renessanss- ja barokiperiood avaldasid Tallinnas suurt mõju kujunduselementides, millega kaunistati ja täiustati keskajal püstitatud hooneid. Tol ajal õitsesid Tallinnas raidkivi- ja puunikerduskunst. Sel perioodil loodud puunikerduste näiteid leidub Raekojas, mitmes kirikus ja paljudes elamutes . Enamik kunstipärasemaid siseportaali silluskive, aknasambaid ja etikukive pärineb just sellest ajajärgust. Paljude keskaegsete elamute eeskojad kujundati tollal ümber barokseteks vestibüülideks, kus figureerisid nikerdkäsipuudega laiad trepid ning puitpaneelid. Keskaegsete teravkaarportaalide juurde ilmusid baroksed nikerduksed, milledest mitmed on säilinud tänapäevani. Levima hakkas polükroomia, keskaegseid talalagesid hakati katma maalingutega. Tollal hakati eluruumideks ümber ehitama ka elamute laokorruseid, jättes reeglina paika aga keskaegsed seinad ning tavaliselt ka laed. Ka asendati 17. sajandil Tallinna enamike kirikute ja Raekoja senised gooti stiilis tornikiivrid renessanss- ja barokkvormides kiivritega. Erandina taastati 1651 gooti stiilis Oleviste kiriku tornikiiver , kuid seda senise sirge vormi asemel veidi nõgusana ning algsest 36 m madalamana.
Seega jäi all-linnas kuni Põhjasõjani 18. sajandi algul domineerima 15-16. sajandil ehitatud gooti stiilis linn, kuid juba mõningate uute elementidega rikastatult.
1556 valminud renessanss-stiilis Vaekoda (hävis Tallinna pommitamisel 1944)
1590 renessanss-stiilis ümberehitatud Mustpeade vennaskonna hoone fassaad (vasakul)
Niguliste kiriku renessanss-stiilis raepingistik (1556-58). Hävis Tallinna pommitamisel 1944
Pühavaimu kiriku 16. sajandi lõpust pärineva renessanss-stiilis kantsli piirded
16. sajandi lõpust pärinev renessanssuks keskaegsel elamul Pikk 61. Hoone lammutati 1911, uks paikneb Peteburis Ermitaazhis
17. sajandist pärinevaid tornikiivreid: Pühavaimu kiriku tornikiiver (1630, taastatud 1688), Oleviste kiriku tornikiiver (1651. aasta põhikujul) ja Raekoja tornikiiver (1627 valminud kiivri eeskujul 1952 taastatud)
Raekojas paikneva barokse nikerdfriisi detail (1667-96, Elert Thiele )
Niguliste kiriku Bogislaus von Roseni kabeli barokne ehissein (1655, Franz Hoppenstätt). Hävis Tallinna pommitamisel 1944, säilinud fragmente
Niguliste kiriku kantsel ( 1624 , Tobias Heintze ). Hävis Tallinna pommitamisel 1944
1651. aastast pärinev barokne nikerduks keskaegsel elamul Pikk 71
Barokne nikerduks keskaegsel elamul Suur-Karja 1 (Elert Thiele 1665, portaal aastast 1498 ). 1903 teisaldati hoone rekonstrueerimisel selle teisele küljele

All-linna saatus 1710-1940

18. sajandi algul algas Põhjasõda, mille käigus alistus katkust nõrgestunud Tallinn 1710 Vene vägedele. Seejärel kinnitas tollane Vene tsaar Peeter I 1713 enamiku Tallinna senistest privileegidest ja õigustest, sellest tingituna jäi enamikes osades paika ka linna senine struktuur ja elukorraldus peamiselt saksa asustusega ja saksa kultuurile orienteeritud linnana. Vene keel ja vene asustus levisid siin vägagi minimaalselt. All-linna jäi edaspidigi valitsema raad, mis likvideeriti alles 1890. aastal. Toompea jäi samal ajal aga ordu mantlipärija, Eestimaa Rüütelkonna haldusse. Põhjasõja ajal möllanud katk hävitas aga ligi 90% linna elanikkonnast - endise 20000 elaniku asemel oli linna jäänud vaid 1968 inimest, sõjaeelse elanike taseme saavutas Tallinn alles 18. sajandi lõpuosas.
Siit tingituna ei toimunud 18. sajandil Tallinnas olulist ehitustegevust, suures osas parandati ja ehitati ümber lagunenud hooneid. Uusi ehitisi rajati vaid mõnes üksikus kohas ja sedagi varemetes olevate hoonete ning vabade platside asemele. Tuntumatest selle perioodi ehitistest võiks nimetada barokset von Dellingshauseni maja Pikk 19, kus praegu asub Vene saatkond, varaklassitsistlikku hoonet Lai 5 ning Tolli ja Laia tänava nurgal asunud asetsenud Peeter I linnapaleed, mis taastati pärast 1767. aasta tulekahju oluliselt muudetud kujul 1782 tollimajana (praegu osaliselt restaureeritud ning linnaarhiivi käsutuses).
1825. aastast on säilinud linna üksikasjalik plaan ja fassaadijoonised , mis näitavad, et tol ajal oli valdav enamik Tallinna all-linna hooneid pärit veel keskajast, kuigi juba mitmete ümberehitustega.
19. sajandi algul jõudis Eestisse klassitsism ja seda peamiselt Tsaari-Venemaa vahendusel. Seal kehtestati tollal tüüpfassaadid, millest tuli juhinduda hoonete ehitamisel või ümberehitamisel kõikides linnades. Selle tagajärjed hakkasid Tallinnas mõju avaldama 1830ndatel aastatel, mil keskaegseid hooneid hakati "ametlikus stiilis" ümber ehitama. Umbes sel ajal elavnes veidi ka Põhjasõja ajast alates varjusurmas olnud ehitustegevus. Tallinna kitsad kinnistud ei võimaldanud nimetatud tü:üpfassaadidest aga rangelt kinni pidada. Tihti sai uus klassitsistlik fassaad vanale "peale kleebitud", jättes gootilikud konstruktsioonid sageli puutumata. Tihti piirdus tegevus ainult kõrge viilu lammutamisega ning ülemiste korruste akende rajamise või suurendamisega. Vahel ühendati ka mitu kõrvutiasetsevat kinnistut, mis kajastus tihti fassaadiakende paigutuses ja eri kõrgustega põrandates, mis on tänini Tallinna vanalinnale tüüpilised. Selline tegevus toimus all-linnas kuni 19. sajandi lõpuni. Kuigi see ei rikkunud linna struktuuri, sai gooti stiilis linna ilme sellega siiski tugevalt kahjustatud.
1856 kustutati Tallinn kindluslinnade nimekirjast, millega kaasnes linnamüüride ning tornide ulatuslik lammutamine ning muldkindlustuste likvideerimine. Kõigepealt tasandati muldkindlustuste madalamad osad, need muudeti pargiks. Alles jäid kolm suurt bastioni: Rootsi, Ingeri ja Skoone bastion, samuti ka Toompea nõlva alune vallikraav (Schnelli tiik) koos mõne reduudiga. Linnamüüril ja ka vallil lammutati kõigepealt väravad, kuna need takistasid liiklust. Lammutati ka need tornid ja müürid, mis jäid ette hoonete või teede ehitustele või olid juba olulisel määral lagunenud. All-linna kuuest välisväravast säilisid tol perioodil seega ainult kahe värava jäänused: Viru värava eesvärava tornid ning Suure Rannavärava eesvärav koos Paksu Margareetaga. Kahest vaheväravast, Pika ja Lühikese jala väravatornist säilisid õnneks mõlemad, kuigi Lühikese jala värav oli Põhjasõjas vigastatuna juba enne ümber ehitatud (algne kuju taastati 1980ndate lõpul).
Muldkindlustuste ja linnamüüri lammutamisega likvideeriti suures osas ka keskaegse vanalinna suletus . Kuid õnneks ei ehitatud enamikule vabanevale alale hooneid, nagu tollal kavatsetud, vaid rajati park. See takistas vanalinna kokkukasvamist uute asumitega ja jättis ta tänini eraldatud ajalooliseks dominandiks.
1870 avati Tallinn-Peterburi raudtee , mis ühendas Tallinna tollase Vene Impeeriumi pealinnaga. Sellega seoses elavnes järsult ka Tallinna majanduselu ja ehitustegevus ning suurenes elanike arv, seega hoogustus ka keskaegse vanalinna üsnagi vilgas ümberehitamine. Algul ehitati keskaegsete elamute esimesed korrused ümber äriruumideks, hiljem lammutati aga paljud keskaegsed hooned täielikult ning asendati uute ehitistega, arvestamata tihti nende arhitektuurset sobivust vanalinnaga. Selle tulemusena on all-linna jäänud püsima mitmed eri ajal ja eri stiilis ehitatud majad. Selle ajastu negatiivseteks näideteks võib tuua Vene-Balti panga hoone ehitamist Väike- ja Suur-Karja tänavate vahele 1912, kus lammutati kaks keskaegset elamut, 1874 ehitatud pompöösset historitsistlikku hoonet Vene 9 (tuntud telegraafihoonena), mis hõmab kolme keskaegset kinnistut, 1912-13 rajatud Pagari tänava hoonestust (tuntud kui KGB ja Siseministeeriumi hooned), mille ehitamisel lammutati mitmeid keskaegseid ehitisi, sh hästisäilinud Hansa kontori hoone Pikk 61, viiekordset kõrget, massiivset ja liigendamata hoonet Pika ja Olevimäe tänava vahelises kvartalis jpt. See protsess oli eriti hoogne alates 1890ndatest aastatest kuni Esimese maailmasõja alguseni 1914. Neil aastail kaotas Tallinna all-linn väga palju ajaloolisi hooneid. Kuid sellest perioodist saab tuua ka ühe positiivse katse Scheeli panga hoone (praegu tuntud kui Eesti Telefoni haldushoone) ehitamise näol Vanale turule 1904 , keskaegse elamu asemele. Selle neogooti arhitektuur kopeerib Tallinna keskaegset arhitektuuri ning lammutatud keskaegse elamu teravkaarportaal koos barokse uksega laoti uue hoone koosseisus selle teisel küljel uuesti üles. Ühtlasi liikus sel ajal Tallinna äritsentrum vanalinnast välja kagusse, millega seoses hakati ka vanalinnast väljaspool olevaid kvartaleid hoonestama püsivamate kivihoonetega.
Esimesest maailmasõjast ning sellele jätkuks olnud Vabadussõjast väljus Eesti 1920. aastal iseseisva Eesti Vabariigina, millisena ta püsis kuni Teise maailmasõjani. Sel perioodil jätkus mõningane vanalinna majade ümberehitamine ja uute ehitistega asendamine, kuid seda juba oluliselt väiksamas mahus kui enne 1914. aastat, sest linna äritsentrum oli kandunud vanalinnast välja kagusse. Näiteks ehitati tol perioodil Viru tänavale kaks sinna sobimamtut kõrget funktsionalistlikku hoonet Viru 9 ja 15 (neist viimane hävis 1944). Nende asukohas olnud keskaegsed elamud lammutati. Järjest rohkem arvestati uusehitiste puhul aga ka keskaegse linnaga: mitmed hooned varustati kõrgete keskaega imiteerivate viiludega (Raekoja plats 8, Pikk 12, Rataskaevu 1) ning ümberehitustel säilitati huvitavamaid keskaegseid detaile (Vene 14, Pikk 4/6/8). Suures mahus aga Eesti Vabariigi aastail vanalinnas ehitustegevust ei toimunud. Küll aga ehitati 1930ndatel aastatel vanalinnaga kagus ja lõunas piirnevale alale 5-7-korruselised funktsionalistlikud hooned, millega seoses kasvas vanalinn seal uusasumitega kokku. 1930ndatel aastatel korrastati ka paljud linnamüüri lõigud ja tornid, näiteks katustati kõik seni väga halvas seisus olnud loodekülje tornid ja 1917. aasta tulekahju järel varemeisse jäänud Suure Rannavärava kompleks.
Seega säilis Tallinna vanalinn kuni Teise maailmasõjani veel peaaegu täielikult keskaegsetes mahtudes ja struktuuris, kuigi palju hooneid oli seal juba asendatud või ümber ehitatud.
Vaade Toompealt alla all-linnale 19. sajandi keskel. Stavenhageni gravüür
Vaade Toompeale põhjast 19. sajandi keskel. Stavenhageni gravüür
Vaade Vanale turule lõunast 19. sajandi keskpaigas
Harju tänav 19. sajandi lõpul
Laia tänava lõunaosa 19. sajandi lõpul. Keskel Oleviste kiriku torn, paremal ja vasemal keskaegsed elamud
Viru tänav 19. sajandi lõpul. Taamal Raekoja torn
Vene tänava läänekülg 20. sajandi algul. Vasakult keskaegsed elamud Vene 9 ja 11 ning kaks aita. Tänaseks kõik hävinud

Vanalinna saatus 1940-50

1939 alanud Teise maailmasõja käigus annekteeris NSV Liit 1940 Eesti. Ühed vallutajad asendusid peagi aga teistega : 1941. aasta suvel alanud sõjategevuse käigus hõivasid Eesti ja sellega seoses ka Tallinna sakslased , kelle valdusse jäi Tallinn 1944. aasta sügiseni.
Sel perioodil sai Tallinna vanalinn, eriti aga all-linn, oma ajaloo suurima purustuse osaliseks, kui 9. märtsil 1944 sooritas Nõukogude lennuvägi Tallinnale võimsa õhurünnaku. Pommirünnakus hävis osaliselt või täielikult neli kvartalit Harju ja Niguliste tänava ümbruses. Lisaks sellele said vigastada või hävisid üksikud hooned ka mujal üle terve all-linna. Hävisid Niguliste kirik ja Vaekoda, lisaks sellele põles maha Raekoja torn ning põlesid maha või said vigastada paljud keskaegsed elamud. Linnamüüri rajatised ning Toompea jäid neis rünnakutes õnneks enamvähem puutumata. Ligikaudsete hinnagute kohaselt hävitati tollal umbes 10% vanalinnast. Purustused Tallinna vanalinnas olid küll suured, kuid õnneks mitte ka väga totaalsed, sest 90% vanalinnast oli ju ikkagi säilinud. Umbes samal ajal muudeti aga pea täielikult rusuhunnikuteks 17. sajandist pärinenud barokne Narva ning paljud Saksa vanalinnad, nagu Königsberg, Hamburg, Frankfurt ja Stralsund, kus jäid püsima vaid üksikud ajaloolised ehitised. Ka Riia vanalinnast hävis samal perioodil ligi 45%.
1944. aasta süguisel hõivasid Tallinna jälle Nõukogude väed, millega algas 1991. aastani väldanud elu Nõukogude võimu all. Algas ka varemetes oleva linna ülesehitamine. Osa kergemini purustatud ajaloolisi hooneid taastati, tugevasti purustatud alad aga hoonestati osaliselt 1940-70-ndatel aastatel uute ehitistega. Mõned purustatud alad on aga seni varemeis või hoonestamata ning haljastatud. Nii tekkis Rüütli ja Harju tänava vahele Niguliste kiriku ümbrusse praegune tühi ala, väiksemad tühjad ning hoonestamata alad paiknevad veel Nunne tänavas, Apteegi tänavas, Viru väravate juures ning Aida tänavas. Tõenäoliselt oleks saanud palju rohkem varemetes olevaid ajaloolisi ehitisi päästa ja restaureerida, kuid seda ei soosinud tollane nõukogude stalinlik ehituspoliitika , mis põhines nõukogulikul pseudoklassitsismil. Keskaegset ehituspärandit kui väärtust eitati tollal täielikult, samuti ka Tallinna kui saksa mõjude ja kultuuripärandiga linna. Näiteks lammutati 1946 Vaekoja varemed, mille müürid olid suhteliselt hästi säilinud. 1950 lõhuti maha ka Kullassepa tänava läänekülg, kus elamute varemed olid täiesti taastamiskõlbulikult säilinud. Niguliste kiriku varemed pääsesid õhkimisest üle noatera.
Purustatud alade hoonestamisel uute ehitistega peeti enamikel juhtudel kinni hoonete mastaapsusest ning stiilist. Kuid siin leidub ka mitmeid möödalaskimisi. Näiteks tehti Kullassepa tänava läänekülje taastamisel tagasiaste keskaegsest tänavajoonest, tehes tänava algsest 3-5 m laiemaks. Ka Vana-Posti tänava ja Müürivahe tänava lääneosa on mõneti laiemaks tehtud. Keskaegse linna seisukohalt täiesti sobimatu on aga neoklassistsistlikus stiilis kino "Sõprus" rajamine Müürivahe ja Vana-Posti tänava nurgale 1950ndatel aastatel, millega tekitati keskaegse kvartali nurga asemele vanalinna kohta tavatult suur plats ning keskaegsele linnale võõras dominant. Ka ei sobi keskaegsesse linna Vana-Posti ja Suur-Karja tänavate nurgale Nõukogude mereväe rajatud viiekorruseline neoklassitsistlik pillava dekooriga hoone.
Kuid ka need ümberehitused pole all-linna keskaegset üldilmet olulisel määral rikkunud ning ta paistab sellega silma tänapäevalgi. Enamik silmapaistvamaid ajaloolisi ehitisi siiski ju säilis või taastati (v.a Vaekoda) ja uusehitisi püüti enamikul juhtudel vana ajaloolise asumiga sobitada. Ka säilis vana tänavavõrk, mõne üksiku tänavalõigu laiendamine kogu vanalinna kui struktuuri juures olulist mõju ikkagi ei avaldanud.
Niguliste kirik pärast 1944. aasta õhurünnakut ja järgnenud varinguid

Restaureerimistööd 20. sajandil

Huvi Tallinna ajaloo ja arhitektuuri vastu tekkis baltisakslaste hulgas 19. sajandi lõpul. Sellega seoses hakkasid nad kaitsma veel säilinud ajaloolisi ehitisi, näiteks parandama eriti halvas seisukorras olevaid linnamüüri lõike ja torne. Samuti propageerisid nad Tallinna keskaegset arhitektuuri mujal Euroopas. Tollest perioodist väärivad esiletõstmist kunstiteadlane Eugen von Nottbeck ning arhitekt Wilhelm Neumann , kes avaldasid 1896-1904 esimese Tallinna ajalugu ja arhitektuuri käsitleva monograafia. Sarnane tegevus jätkus ka Eesti Vabariigi aastail kuni 1940. aastani, mil vanalinn ka suures osas heakorrastati.
Vanalinna teaduslik restaureerimine ning põhjalik uurimine sai alguse 1950ndatel aastatel, mil hakati restaureerima sõjas purustatud ning muidu väga halvas tehnilises seisukohas olevaid rajatisi. 1953 alanud restaureerimistööde käigus laoti uuesti üles Niguliste kiriku sõjas hävinud müüriosad, samuti katustati kogu hoone. Samal perioodil taastati ka Raekoja tornikiiver ja tugevdati linnamüüri eriti halvas seisukorras olevaid lõike, tehes samas ka nende rajatiste ehitus-arhitektuurilisi uurimistöid.
Suurema hoo said uurimis- ja restaureerimistööd sisse aga 1950ndate aastate lõpul, kui senine stalinlik jäik ehituspoliitika märgatavalt liberaliseerus. Umbes samal ajal hakati vanalinna vaatama ka kui unikaalselt säilinud tervikut , seni oli igat selle igat ajaloolist hoonet vaadeldud eraldi. Nende tööde tulemusena kuulutati 1966 kogu Tallinna vanalinn arhitektuuriliseks kaitsetsooniks, kus on keelatud omavoliline ümberehitamine. Alates sellest ajast kuni tänapäevani on korrastatud enamik säilinud linnamüüri torne, mis on saanud ka algsele lähedase väliskuju uute katuste, taastatud laskeavade jms näol. Kolmel linnamüüri lõigul: Nunna- ja Kuldjala torni vahel, Hellemani ja Neitsitorni juures on taastatud ka vana puidust kaitsekäik. Taastatud on Raekoja esialgsele lähedane sise- ja väliskuju, konserveeritud ja restaureeritud on Dominiiklaste kloostri säilinud ehitusosi. Algsele lähedasel kujul on taastatud Neitsitorn ja Lühikese jala väravatorn, samuti sõjas rängalt purustatud Niguliste kirik. Restaureeritud on ka paljusid keskaegseid elamuid ja aitu, säilitades, tuues esile ja sageli ka taastades neis ajaloolised konstruktsioonid. Suur osa ajaloolisi hooneid on neil aastatel käinud läbi restaureerijate käe alt.
Tallinna ajaloo uurimisele ning selle ehitiste restaureerimisele on alates 1950ndatest aastatest andnud oma panuse paljud arhitektuuri- ja kunstiajaloolased. Tuntuimatest nimedest võiks nimetada Villem Raami, Helmi Üprust, Rein Zobelit, Rasmus Kangropooli, Teddy Böcklerit ning Boris Duboviki.
Paljud ajaloolised ehitised on restaureerimisel kohandatud uutele, neile sobivatele funktsioonidele. Nii paikneb restaureeritud Niguliste kirikus Vana Kunsti Muuseum ja kontserdisaal, Paksus Margareetas Meremuuseum . Kiek in de Kökis ja Dominiiklaste kloostris aga paiknevad Linnamuuseumi filiaalid . Raekoda on pärast restaureerimist saanud tagasi oma esindusfunktsioonid, kus korraldatakse kontserte ja pidulikke vastuvõtte. Samadel funktsioonidel on kasutusel Mustpeade vennaskonna hoone, mis on kokku ehitatud Olevi gildi kompleksi säilinud osadega. Suurgildi hoones paikneb Ajaloomuuseum , suur ait Aida 3 kohandati pärast restaureerimist aga Tarbekunstimuuseumiks. Raeapteek on kasutusel oma esialgsetes funktsioonides (kuigi nüüd juba kaua aega restaureerimistööde ootel suletud). Neitsitorn rekonstrueeriti kohvikuks, Lühikese jala väravatorn aga vanamuusika keskuseks. Keskaegses Raevanglas on pärast restaureerimist leidnud koha Raemuuseum ja fotonäitused. Hellemani tornis ning sellega külgnevatel linnamüüri kaitsekäikudel korraldatakse aga suviti kunstinäitusi. Uued funktsioonid on leidnud ka paljud keskaegsed elamud: Vene 17 paikneb pärast korrastamist Linnamuuseum, Lai 23 kohandati Linnateatriks, Raekoja plats 18 Matkamajaks ning Vanaturg 6 peale restaureerimist restoraniks Gnoom. Seda loetelu võiks jätkata.
Viimased poliitilised ja ideoloogilised tõkked kadusid Tallinna vanalinnaga seonduvalt 1980ndate aastate lõpul ja 1990ndate algul pärast nõukogude ülemvõimu kokkuvarisemist ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. Siis sai võtta taas kasutusele linna ajaloolise vapi ja lipu, samuti ennistada nõukogude ajal ideoloogilistel kaalutlustel ära muudetud tänavanimed. Sellega sai Tallinn tagasi oma koha Euroopas hansalinnana, millena ta sai tunutuks oma hiilgeajal, 15-16. sajandil.

Kasutatud allikad

K. Aluve , Eesti keskaegsed linnused , Valgus, Tln., 1993.
- D. Bruns, Tallinn. Linnaehituslik kujunemine, Valgus, Tln., 1993.
- T. Böckler, J. Maiste , Tallinn. Vanalinn. IX kvartal, Tln., 1995.
- Eesti arhitektuur 1. Tallinn, Valgus, Tln., 1993.
- Eesti arhitektuuri ajalugu, Eesti raamat, Tln., 1965.
- N. v. Holst, Das alte Reval, Deutsche Buchhandlung Reval, 1942.
- A. Jaik, B. Ederma, Eesti evangeeliumi luteriusu kirikud, Tln., 1939.
- R. Kangropool, Tallinna raekoda, Kunst , Tln., 1982.
- R. Kangropool, D. Bruns, Tallinn sajandeis, Eesti Raamat, Tln., 1972.
- S. Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Baricks in Estland , Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused, XXXIII, Dorpat , 1943.
- R. Kenkmaa, G. Vilbaste , Tallinna bastionid ja haljasalad , Eesti Raamat, Tln., 1965.
- A. Kivi, Tallinna tänavad, Valgus, Tln., 1972.
- J. Maiste, Mustpeade maja, Kunst , Tln., 1995.
- M. Männisalu, Suurgildi hoone, Eesti Raamat, Tln., 1972.
- E. v. Nottbeck, Die alte Immobilienbesitz Revals, Reval, 1884.
- E. v. Nottbeck, W. Neumann, Geschichte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval, Franz Kluge's Verlag , Reval, 1896-1904.
- E. Raadik , Tallinna linnus, Eesti Raamat, Tln., 1971 .
- V. Raam, Pirita klooster, Eesti Raamat, Tln., 1984.
- V. Raam, Tallinna Toompea linnuse ja lossi ehitusloost/Toompea linnus ja loss, Kunst, Tln., 1978.
- V. Raam, Toomkirik, Eesti Raamat, Tln., 1973.
- B. Russow, Liivimaa kroonika, Tln., 1993 (originaal: Rostock , 1584).
- Tallinna ajalugu 1860-ndate aastateni, Eesti raamat, Tln., 1976.
- E. Tool-Marran, Tallinna Dominiiklaste klooster, Eesti raamat, Tln., 1971.
- A. Tuulse, Die Burgen in Estland und Lettland, Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused, XXXIII, Dorpat, 1942.
- H. Üprus, Tallinna Mustpeade hoone, Eesti Raamat, Tln., 1971.
- H. Üprus, Tallinn aastal 1825, Kunst, Tln., 1965.
- H. Üprus, Tallinna etikukivid, Valgus, Tln., 1971.
- R. Zobel, Tallinna keskaegsed kindlustused , Valgus, Tln., 1980.
- R. Zobel, Tallinna linnamüür, Valgus, Tln., 1966.
Enne 1786 . aastat valitses Tallinnas raad.
1. Wilhelm Hetling
1786-1796
aprill-november
linnapea
Ligi kolmveerand sajandiks taastati seisuslik kord.
2. Oscar Arthur von Riesemann
1877 -1878
detsember-aprill
linnapea
3. Parun Aleksander Rudolf Karl von Uexküll
1878-1883
aprill-juuni
linnapea
4. Thomas Wilhelm Greiffenhagen
1883-1885
juuni-august
linnapea
5. Parun Victor Maydell
1885 august-dets.
1885-1894
dets-juuli
linnapea asetäitja
linnapea
6. Eduard Ernst Bätke
1894- 1895
august-aprill
linnapea kt
7. Karl Johan (John) von Hueck
1895-1905
aprill-veebruar
linnapea
8. Erast Hiatsintov
1905 veebr-dets
linnapea
9. Eugen Edmund Eduard Erbe
1905-1906
dets-mai
linnapea kt
10. Voldemar Lender
1906-1913
mai-august
linnapea
11. Jaan Poska
1913-1917
august-aprill
linnapea
12. Gavriil (Gabriel) Beljagin
1917 aprill-sept
linnapea kt
13. Voldemar Vöölmann
1917-1918
sept-märts
linnavalitsuse esimees
14. Erhard Arnold Julius Dehio
1918 märts-nov
oberbürgermeister
15. Aleksander Riesenkampff
1918 märts-nov
2.linnapea
16. Aleksander Pallas
13.nov 1918-25.nov 1918
linnapea ajut.kt
17. Aleksander Hellat
1918-1919
nov-mai
linnapea
18. Anton Uuesson
1919 mai-juuni
linnapea kt
19. Gottlieb Jaan Ast
1919 juuni-juuli
linnapea
20. Anton Uuesson
1919-1934
juuli-aprill
linnapea
21. Jaan Soots
1934-1938
aprill-aprill
linnapea
 
1938-1939
aprill-dets
ülemlinnapea
22. Aleksander Tõnisson
1939-1940
dets-juuli
ülemlinnapea
23. Aleksander Kiidelmaa
1940-1941
juuli-jaan
linnapea
24. Kristjan Seaver
1941 jaan-august
TK esimees
25. Artur Terras
1941-1944
dets-sept
linnapea
26. Aleksander Kiidelmaa
1944-1945
sept-veebr
TK esimees
27. Ado Kurvits
1945 veebr-sept
TK esimees
28. Aleksander Hendrikson
1945-1961
sept-märts
TK esimees
29. Johannes Undusk
1961-1971
märts-juuni
TK esimees
30. Ivar Kallion
1971-1979
juuni-juuli
TK esimees
31. Albert Norak
1979-1984
juuli-dets
TK esimees
32. Harri Lumi
1984-1990
dets-jaan
TK esimees
33. Hardo Aasmäe
1990-1992
jaan-aprill
linnapea
34. Jaak Tamm
1992-1996
aprill-okt
linnapea
35. Priit Vilba
31.okt-14.nov 1996
linnapea
36. Robert Lepikson
1996-1997
nov-mai
linnapea
37. Ivi Eenmaa
1997-1999
mai-märts
esimene naislinnapea
38. Peeter Lepp
1999 märts-nov
linnapea
39. Jüri Mõis
1999 nov
linnapea