Kunsti ajaloo reisiplaan (1)

Tallinn, Tartu, Pärnu ja Viljandi – Keskaegsed Hansalinnad

4.00 Kogunemine Viljandis vabaduse platsil
4.05 Üksteisega tutvumine
4.30 Tutvumine Viljandi Ordulinnusega
Viljandi ordulinnus  on üks esimestest Eestis rajatud kivilinnustest. Viljandi  pealinnus oli Liivimaal Riia järel suuruselt teine pealinnus. 17. sajandi algul varemetesse jäänud linnus kaevati suures osas lahti 19. sajandi lõpul. Seejärel on linnusevaremed koos neid ümbritseva Lossipargiga kujunenud puhkealaks. Lossivaremetes korraldatakse kontserte ja on peetud spordiüritusi.
Viljandi ordulinnus koosnes pealinnusest, milleks oli 13. ja 14. sajandi vahetusel rajatud  konvendihoone , ning kolmest eeslinnusest. Tänapäeval nimetatatakse pealinnust koos seda ümbritseva I eeslinnusega Kaevumäeks, II eeslinnust Teiseks kirsimäeks ning III eeslinnust Esimeseks kirsimäeks. Sisuliselt oli keskaegne Viljandi linn neljandaks eeslinnuseks.
Linnusel oli kaks väravat, mõlemad kolmandas eeslinnuses. Üks neist avanes läände ja oli linnuse peavärav. Teise kaudu pääses linna, see asus praeguse Lossi tänava joonel . (Praegu lõpeb samal kohal  Varese sild .)
Linnusemüüridest on tänini jälgitavad II eeslinnuse põhjasein, I eeslinnuse värav ja konvendihoone välisperimeeter. Äratuntavad on I eeslinnuse põhja- ja idaküljel asunud hooned, linnuse lõunaküljel asunud Villu kelder ning vallikraavi ulatunud  dansker . Dansker oli keskajal kaitsemüüri välisküljelt välja ulatuv kitsas nelinurkne ehitis linnuse flankeerivaks kaitsmiseks. Danskerit kasutati ka käimlana
Viljandi ordulinnuse kohal asus eestlaste muinaslinnus, mis on rajatud hiljemalt  viikingiajal. Viliende-nimelist linnust mainitakse Henriku Liivimaa kroonikas, kus on ka detailsed kirjeldused linnuse piiramisest  1211 . ja  1223 . aastal. Arvatavasti alates Madisepäeva lahingust 1217. aastal asusid linnuses koos eestlased ja sakslased , hiljemalt 1223. aasta alguseks oli püstitatud kirik . 1223. aasta jaanuaris tapsid eestlased kirikusse missale kogunenud sakslased ja kaitsesid linnust sama aasta augustini, kutsudes abivägesid ka Vene aladelt . Linnus vallutati kahenädalase piiramise järel.
Kivilinnuse ehitamist on esmamainitud 1224. Tööde käigu kohta andmed puuduvad. Varasema ehitusetapiga seostub lisaks piirdemüürile vähemalt üks konvendihoonele eelnenud hoonetest, kuid pole teada, milline see oli: oletatud on nii tornlinnust kui ka paleed. 13. ja 14. sajandi vahetusel algas konvendihoone rajamine. See valmis arvatavasti sajandi keskpaigaks. 15. sajandil kõrgendati seda ühe korruse võrra. 15. sajandi II poolest pärineb ka I eeslinnusel paiknev kõrvalhoone, nn ametnikemaja. 14. ja 15. sajandil ehitati tõenäoliselt välja ka eeslinnused, kuid täpsed andmed selle kohta puuduvad.
Linnust piirasid 1481 Vene väed, kuid vallutada seda ei suudetud. Liivi sõja ajal 1560 toimunud piiramine oli edukas, osaliselt palgasõdurite reetlikkuse tõttu. 1582. aasta Jam- Zapolski rahulepingu tulemusel läks linnus poolakatele, kes tegid parandustöid ja korraldasid 1599  revisjoni , mille tekst on säilinud.
1600 vallutasid linnuse  rootslased . Edaspidi käis linnus Poola–Rootsi sõdades korduvalt käest kätte ja oli  1611 . aastaks purustatud . On oletatud, et rootslased rajasid linnusesse laskemoonalao, kuid kindlad allikad selle kohta puuduvad. Kaitseotstarbel linnust seejärel ei taastatud. 18. sajandi lõpul või 19. sajandi algul ehitati III eeslinnusele Viljandi mõisa ait- kuivati , mis on säilinud.
7.00 Pooletunnine jalutuskäik läbi Viljandi vanalinna Jaani kiriku suunas.
7.30 Tutvumine Viljandi Jaani kirikuga
Viljandi Jaani kiriku ajalugu ulatub frantsisklaste kloostrini 15. sajandi II poolel. Kooriruum on vanim, pikihoone ja torn hiljem juurde ehitatud. Liivi sõjas, kui klooster purustati, kannatas ka kirik . Linnarahva tarbeks mõeldud jumalakojaks ehitati evangelist Johannesele pühendatud kirik 17. sajandi esimestel kümnendeil, ümberehitusi on tehtud hiljemgi. Baroksena näiv tornikiiver valmis tulekahjujärgselt 1815. Viiskümmend aastat tagasi sunniti kogudust oma kirikut maha jätma ning pühakojast sai aastakümneteks kaubaladu . Laokil hoone renoveerimist kontsertsaaliks alustati 1986. Jumala tahtel muutus riigikord ning taastus kogudus . Uuesti kauniks saanud Jaani kirik taaspühitseti jumalakojaks 27.detsembril 1992.
Keskajal paiknes Pühale Johannesele ja Klaarale pühitsetud Viljandi linnakirik turuväljaku ääres (praegune kindral Laidoneri plats). Liivi sõjas kirik purustati ning 17.sajandi esimesel kolmanikul taastati linnakoguduse tarbeks endise frantsisklaste kloostrikiriku varemed ning kirik pühitseti Ristija Johannesele.
Viljandi klooster rajati vahemikus 1466 -1472. Nähtavasti said frantsisklased enda käsutusse mingi kiriku või kabeli, mille kooriosa vundamendi säilmed on näha praeguse altariruumi all. Järgnevalt on ehitatud uus, silmatorkavalt pikk kooriruum, mida kasutati kloostrikabelina. Avar pikihoone oli aga ilmikutele avatud jutlusruumiks. Ordureeglite kohaselt oli kirik võlvimata, ent samu reegleid rikkudes ehitati siiski läänetorn. Kloostri muud ruumid paiknesid kirikust põhja pool. Ainsana viitab neile ristikäigust jäänud horisontaalne aste kiriku põhjaküljel. Klooster suleti 1560.a. ning samal aastal see ka purustati. Rootsi ajal korrastatud kirik kannatas taas Põhjasõjas. 18. sajandi II poolel sai kirik kõrge, vahegaleriiga barokse tornikiivri, mis 1811.a. põles ning 1815.a. asendati praeguse katusega .
1986.a. alustati hoone rekonstrueerimist kontsertsaaliks. Soovimata rikkuda kirikusaali kavandati vajalike abiruumide jaoks keldrikorrus. 1989.a. sai hakata mõtlema juba kiriku taastamisele. 1991.a. jõuludel peeti peaaegu valminud kirikus jälle jumalateenistus. Kirik pühitseti taas 27.12.1992.a.
1950.aastatel jaotati Jaani kiriku altar , kantsel, orel ja lühtrid mitme Eesti kiriku vahel. Seetõttu sai taastatud hoone täielikult uue kujunduse. Altarilaua kavandas Aivar Oja, vitraazid - Renee Aua. Oreli kinkis Viljandi sõpruslinn Ahrensburg.
08.30 Kogunemine bussi
08.35 Algab sõit Pärnu poole
10.15 Saabumine Pärnusse
10.30 Tutvumine Pärnu ordulinnusega
Pärnu ordulinnus oli linnus Pärnu jõe  suudmes , jõe vasakul kaldal .
Pärnu linnust on esmakordselt mainitud  1265. aastal. Linnus ehitati Liivi ordu poolt Pärnu jõe vasakule kaldale. Linnuse ümber kujunes asula, mida hakati nimetama Uus-Pärnuks. Üle jõe asuvat Saare-Lääne piiskopi rajatud asulat kutsuti Vana-Pärnuks.
Pärnu ordulinnus koosnes konvendihoonet ja kahest eeslinnusest. Väidetavalt rajati konvendihoone ja esimene eeslinnus 1311. aastal, ordumeisterGerhard von Jorki valitsusajal. Eeslinnuse vanimateks osaks peetakse selle väravaehitisi. Hiljem ehitati ümber Uus-Pärnu ala ka kivimüür ja teine eelkindlus, et kindlustada linna ja linnust. Arvatavasti ehitati siis ka väikesed flankeerivad ümartornid eeslinnuse nurkadesse, mis küll hiljem ümber ehitati. Ainult linnuse edelanurgas asuv torn jäi ümber ehitamata.
Linnus sai kahjustada Liivi sõjas ning järgnenud Poola-Rootsi sõjas.
Linnusest on säilinud vaid 15. saj. rajatud vangitorn linnamüüri kagunurgas, mis on ainus säilinud keskaegse Uus - Pärnu kaitsetorn. Tuntud kui Punane torn. Nime sai ta raudkividest torni seest ja väljast katnud telliskivivoodri järgi.  1624 . a. oli torn neljakorruseline , 6 meetri sügavuse vanglakorrusega. Tänaseks on säilinud kolm korrust, mis1780. Linnavangla laiendamiseks tehtud ümberehituse tulemus.
Torn restaureeriti ilma telliskivivoodrit taastamata aastatel 1973 - 1980. Asub se torn Hommiku tänaval.
Praeguseks on säilinud ka linna müüride vallid.
11.30 Vaba aeg lõunasöögiks ja ostlemiseks
13.00 Kogunemine bussi
13.05 Sõit Tallinna poole
15.30 Saabumine Tallinnasse
15.45 Tutvumine Toompea linnusega
Toompea linnus ehk Väike linnus on Tallinnas Toompeal, Balti klindi klindisaarel asuv ehitisekompleks, kus asub praegu Eesti Vabariigi parlament . Linnuses on erinevaist ajastuist pärit kogum eri-ilmelisi ja -otstarbelisi ehitisi .
Muistsete eestlaste linnusekompleks hõlmas ilmselt kogu Toompea mäge ning pealinnus oli kagunurgas kõige kõrgemal mäel. See oli arvatavasti puit-, muld - ja kuivmüüritisega kivilinnus. Siia alustasid oma esimese kivilinnuse rajamist ka taanlased pärast 1219. aastat.
Tõsise ehitamisega tegi algust Mõõgavendade Ordu, kelle valduses oli Toompea 1227– 1237 . Sel ajal valmis Toompea järsaku edelaosas kastell, mille kagunurgas kõrgus vahitorn. Kastelli kaitses ülejäänud Toompea poolt kaitsekraav. Linnust nimatati castrum minus 'eks (väikeseks linnuseks) erinevalt ülejäänud Toompeast, mis kandis nime castrum magnus (suur linnus).
Pärast 1238. aastat hakkasid linnust edasi ehitama taanlased, nüüd aga mitte enda vanas, vaid Mõõgavendade Ordu poolt alustatud kohas. Nad jagasid kastelli müüriga kaheks, jättes selle lõunapoolse osa eeshooviks ning rajades põhjapoolsesse hoovi asehalduri omakorda müüriga piiratud residentsi. Õuedevahelises müüris asuva värava kõrval kõrgus torn. 14. sajandi algul laiendati linnust eeshoovide ja müüridega ida suunas. Seal asus ka linnust all-linnaga ühendav värav (Lühikese jala värav).
Jüriöö ülestõusu järel müüsid taanlased oma valdused Eestis ära ja Toompea läks Liivi ordu valdusesse. Ordu rajas 1350–1360. aastatel kastelli keskmesse konvendihoone. Selle kõrgus ulatus 20 meetrini, seinte paksus oli kuni 2,6 m. 1370. aastatel täiendati linnust lõunapoolse eeshooviga, mille nurkades oli kaks torni: edelas sihvakas Pikk Hermann ( 1420 –1430, nüüd 45,6 meetrit kõrge) ja kagus alt nelinurkne, ülevalt kaheksatahuline Stür den Kerl. Täiustati ka ida- ja lõunasuunalisi kaitse-ehitisi. Kaevati  vallikraav . Väikest ja suurt linnust ühendav värav varustati tõstesillaga.
Vastu kastelli läänemüüri paiknes sisehoovi ümbritsevate ristikäikudega konvendihoone, mille kompaktsest mahust eendus läänes dansker ning kagunurka kroonis võimas nelinurkne kaitsetorn - Püssirohutorn.
Algselt oli kastellil kolm väravat. Need on tänaseni nähtavad, kuid nüüd on suletud väljapääsud läänes, põhjas ning hilisemates ümberehitustes lammutatud peavärav idamüüri lõunaosas. Kastelli piiras põhjast ja idast sügav, kuid kuiv vallikraav.
1561 läks Toompea Rootsi valdusesse. Rootslased ehitasid Pika Hermanni kõrvale läänemüüri äärde Riigisaalihoone. 25 meetrit pika ja 11 meetrit laia riigisaali rajamiseks saadeti 1583 Tallinna ehitustöid juhtima Poola päritolu ehitusmeister  Antonius Poliensis. Konvendihoonet kõrgendati korruse võrra ja muudeti selle ruumide planeeringut. Peale Riigisaali ja kuninglike eluruumide valmimist kohtusid siin  1589 . aasta augustis-septembris Rootsi kuningas Johan III ja tema poeg  Sigismund  - Poola kuningas ja Rootsi troonipärija. Sellest suurejoonelisest riigisaalist on säilinud kolm kinnimüüritud aknaavaust lossi läänefassaadis, Pika Hermanni kõrval müüris.
17. sajandi vältel ümberehitustööd jätkusid, kuid linnus oli oma sõjalise tähtsuse kaotanud, seda enam, et uute kaitse-ehitistena ehitati 1696 Ingeri ja Rootsi bastion .
Põhjasõja järel seisis linnus tühjana, kuni 1767–1773 rekonstrueeriti selle idatiib kubermanguvalitsuse esindushooneks. Ümberkujundused jätkusid ka 19. ja 20. sajandil. Konvendihoonesse toodi  vangla , mis põletati 1917. aastal märtsirevolutsiooni käigus maha.
1920–1922 lammutati konvendihoone ja selle kohale ehitati Riigikogu hoone.
17.45 Tutvumine Paksu Margareta ja Kiek in de Kök-ga
Kiek in de Kök  asetseb Tallinna linnamüüri edelalõigul Lühikese jala värava ja Harju värava vahel tänapäevaKomandandi teest põhja ja Rüütli tänavast lääne poole.
Esimene torn ehitati millalgi enne 1475. aastat, see oli praegusega võrreldes palju väiksem ja selle nime pole teada. Uut torni mainiti esmakordselt1475. aastal, kuid siis oli selle nimi "uus torn Bolemanni sauna taga". Torni ehitati 1483. aastani ja see oli Tallinna linnamüüri üks võimsamaid torne.
Tornil oli algselt kuus korrust, torni kõrgus oli umbes 38 m. Torn on sõõrja põhiplaaniga ning selle läbimõõt oli jalamil umbes 17,3 m ja eenduvas ülaosas umbes 18,5 m.
Torn sai kõvasti kannatada, kui  Moskva tsaaririigi väed  1577 . aastal Tallinna piirasid. Torn taastati tõenäoliselt aastatel 1601 –1602. Seoses uute bastionide ehitamisega ehitati torn aastatel 1693–1697 põhjalikult ümber. Torni jalam jäi uue Ingeri bastioni  kehandi sisse ning uus sissepääs tehti 3. korrusele (see on ka tänapäeval alles). Torni ülaosa ehitati paksemaks, tornile lisati seest kupli ja väljast koonuse kujuline kuni 3,5 meetri paksune paest katuslagi, mis kaeti katusekividega.
Torni kasutati püssirohuhoidlana. Kui Tallinna kindlus  1864. aastal likvideeriti, anti torn Toompea Kaarli  kogudusele. Torni kasutati laona. Kui kogudus hakkas 1939. aastal uut kogudusehoonet (tänapäeval on seal ka Tallinna Hambapolikliinik) ehitama, müüdi torn selle ehitise rahastamiseks ära.
Lagunenud torni hakati korrastama 1958. aastal, osaliselt restaureeritud ning osaliselt ümber ehitatud ja juurdeehitistega täiendatud tornis avati 1968. aastal Tallinna linnamuuseum. Praegu ehitatakse torni uutele abiruumidele juurdeehitisi ja torn ühendatakse tulevikus Ingeri ja Rootsi bastioni kasematikäikudega.
Paks Margareeta on Tallinna linnamüüri välisehitiste hulka kuulunud torn Tallinnas Pika tänava otsas.
Suurtükitorn Paks Margareeta ehitati Suure Rannavärava eelvärava kolmanda uuendamise käigus 1518 –1529. Praeguse nime sai torn 1842. aastal, enne seda nimetati lihtsalt "uueks torniks". Naljaka alatooni tõttu on nimi "Paks Margareeta" kasutusel siiani.
Torn kohaldati 1830. aastatel vanglaks. Juurde-ehitis tehti 1884-1885. Märtsis 1917 vangla süüdati. Tühjalt seisvasse torni kavandati 1930. aastatel linna ajaloo muuseumi.
Praegu on torn korrastatud ning tehtud ümber- ja juurdeehitisi. Seal paiknevad meremuuseumi näituseruumid.
18.45 Vaba aeg õhtusöögiks
19.15 Tutvumine Niguliste kirikuga
Tallinna Niguliste kirik on hilisgooti sakraalarhitektuuri stiilis kirik Tallinnas. Kirik on pühitsetud kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele.
Alates 1984 tegutseb Niguliste kirik muuseum-kontserdisaalina, kus eksponeeritakse Eesti Kunstimuuseumi vana kunsti kollektsiooni ning korraldatakse korrapäraselt orelikontserte.
Kirik rajati algkujul  1230 . aastal Ojamaalt saabunud saksa kaupmeeste asula keskusena. Siis ei olnud Tallinn veel täelikult kaitsepiirdega ümbritsetud ning Niguliste oma raskete riivpalkidega suletavate sissepääsude, laskeavade ja pelgupaikadega oli ühtlasi kaitsekirikuks. 14. sajandil pärast linnamüüri valmimist muutus Niguliste tavaliseks kogudusekirikuks.
Arvatavasti valmis esmalt neljatahuline väike kooriruum, mis asus praeguse kooriruumi keskkohas.
13. sajandi lõpul lisandus kolmelööviline nelja võlvikuga pikihoone. See oli praeguse pikihoone suurune pseudobasiilika mõõtmetega 26,4×31,7 meetrit, kuid selle võlvikute laius erines praegusest. Pikihoone sisaldas ka läänetorni, mis paiknes oma praeguses kohas, kuid ei ulatunud eriti üle kesklöövikatuse. Pikihoone külgseintes asetsesid raidportaalid.
Põhjaseinas paiknes rikkalikult liigendatud palestikuga sirge talumiga teravkaarportaal, mida kroonis  vimperg . Niguliste põhjaseina  portaal  on Tallinna vanim teadaolev dekoratiivportaal, kuid sellest on säilinud vaid alumine osa: algne arhivolt ja vimperg lammutati keskajal, praegune arhivolt pärineb arvatavasti 19. sajandist.
Lõunaseinas asetses kolmikkaarelise avaga väike kaheastmeline portaal, mis on Tallinnas ainus teadaolev omataoline. Portaal müüriti 15. sajandil kinni, kuid avastati ja taastati restaureerimistöödel 1960ndatel.
Niguliste oli ainus kirik Tallinna all-linnas, mille sisustus jäi puutumata 1523. aastal luterliku reformatsiooniga kaasnenud pildirüüstest. Koguduse kaval eestseisja lasi kiriku lukud sulatina täis valada ning märatsev rahvas ei pääsenud sisse.
Kirik sai tõsiselt kannatada 9. märtsil 1944 märtsipommitamises. Tules hävisid katused ja tornikiiver. Maha põles ka enamik sisustust koos hinnaliste kunstiväärtustega. Mõne aasta pärast varises kokku ka enamik pikihoone kõrgseinu koos võlvidega. Tulekahjus hävisid orel, 17. sajandist pärinevad nikerdatud väärid ja pingistikud, kantsel, nikerdseinad ning  1556 –1558 rae  liikmetele ehitatud  renessanss -stiilis nikerdpingistik.
1940ndate lõpus oleks kirik äärepealt lammutatud, aga otsusutati siiski restaureerida.
Restaureerimistööd kestsid 1953–1984. Selle aja jooksul tehti olulisi uurimisi, mis võimaldasid hoone taastada võimaluste piires algsel kujul.
1950ndatel ehitati uuesti üles varisenud keskpiilarid koos kõrgseintega ning hoone kaeti uute võlvide ja katustega.
1960ndatel aastatel avati ning restaureeriti 15. sajandil suletud lõunaportaal ning Püha Antoniuse kabeli perspektiivportaal, samuti kabelit pikihoonega ühendanud kaarava.
Vastrenoveeritud kirik langes tulekahju ohvriks 1982. aastal, kuid on tänaseks restaureeritud.
1983 taastati barokne tornikiiver. See järgib 1695 rajatud ning  1898  parandatud kiivri vorme ja on 105 m kõrgune.
Antoniuse kabelis asuvad säilinud osa Lüübekist pärit meistri Bernt Notke  unikaalsest  maalist  "Surmatants" (15. sajandi lõpp) ning püha Antoniuse altar (16. sajand).
20.45 Kogunemine bussi
20.50 Algab sõit Tartu suunas
00.00 Saabumine Tartusse
00.15 Tutvumine Tartu Jaani kirikuga
Tartu Jaani kirik on keskaegne telliskirik Tartus, tuntud oma terrakotafiguuride poolest. Samal kohal on kirik asunud hiljemalt 13. sajandi esimesel poolel, praeguse hoone vanemad osad pärinevad 14. sajandist. Kirik on ajaloo jooksul olnud korduvalt varemetes, viimati 1944–2005.
Eesti küllaltki rikka arhitektuuri-pärandi hulgast moodustavad vahest kõige hinnalisema osa keskaegsed ehitismälestised. Viimaste seas omakorda kuulub eriline koht Tartu Jaani kirikule. Seda eelkõige ehitusskulptuuri pärast. Kirikut kaunistavad nii seest kui ka väljast arvukad ehisdetailid. Kõik need on valmistatud terrakotast, s. o põletatud savist . Algselt on neid olnud üle tuhande ning ehkki aegade jooksul on suur osa hävinud, on täninigi säilinud neid aukartust ärataval hulgal. Terrakota pole keskaegses kunstis päris tundmatu, kuid kogu Euroopa gootikas ei tea me ühtki teist ehitist, mille selles tehnikas skulptuurid nii arvu, suuruse kui ka kunstilise taseme poolest suudaks ligilähedaseltki konkureerida Tartu Jaani kirikuga. Just sellega ületab Tartu kirik oma lokaalse tähenduse ning on vaieldamatult arvestatav kogu Õhtumaa gootika mastaapides. Muide, juba 1558. aastal Kölnis ilmunud Tilemann Bredcnbachi raamat nimetab, kirjeldades reformatsioonisündmusi Tartus, ülima kunstiosavuse ja suurte kuludega ehitatud Ristija Johannese kirikul, kus muude kaunistuste hulgas olid lunastaja ja kaheteistkümne apostli kujud.
Ehkki kirikut on korduvalt purustatud ja rekonstrueeritud, on tema keskaegne üldkuju säilinud. Tugeva läänetorniga kolmelöövilisele basilikaalsele pikihoonele liitub piklik polügonaalse lõpmikuga koor, mille põhjaküljel paikneb käärkamber. Pikihoone lõunaküljel oli nn Lüübeki kabel - meenutus ajast, mil Tartu hansalinnana vahendas ennekõike Lüübeki ja Venemaa kaubandust.
Küll ei ole kirik ehitatud ühtse kava järgi ning oma lõpliku keskaegse ilme sai ta pärast mitmeid plaanimuudatusi, ümberehitusi ja ilmselt ka katastroofe. Kiriku ehitusloo selgitamisel on ürikulistest andmetest vähe abi. Teame, et 1323. aastal kirik või vähemalt kogudus eksisteeris, küll ei selgu, mil määral oli tegemist meile teada oleva kirikuga. Olulist teavet on lisanud ehitusarheoloogilised uuringud. Ehkki siin on seni palju lünki, annavad need vähemalt mõningase ettekujutuse kiriku ehituslikust kujunemisest. Ühtlasi osutus, et kiriku ehitusajalugu on märksa pikem, kui nähtava müüristiku põhjal võiks oletada. Nii leiti siit pikliku ida-lääne-suunalise puitehitise fragmente, mille lääneküljel paiknesid matused. Ehitis pärineb 12. sajandi teisest poolest või hiljemalt 13. sajandi algusest. Väga nappide säilmete põhjal on raske öelda midagi rajatise üldkuju kohta. Siiski on tõenäone, et tegemist on kirikuga. Sel juhul on aga see esimene ja praegu ainus kindel märk kristlikust kirikuhoonest Eestis enne 13. sajandi vallutust ja suurt kristianiseerimist.
Kivikinku püstitamist on alustatud kooriosast. See oli praeguse altariruumiga samalaiune, ent sirge lõpmikuga. Ulatuslik ehitusperiood algas nähtavasti 13. sajandi lõpul. Nüüd mindi üle ka uuele vundeerimistehnikale. Tartu all-linn paikneb soisel pinnasel ning alusmüüride suuremat stabiilsust saavutamaks rajati need puidust parvalustele. Ilmselt alustati torni ja sellega seotud lääneseina kui kõige massiivsema osaga, kavandades ühtlasi ka pikihoone proportsioonid ja rajades vastavad alused. Ent asudes kesklöövi piilarite ehitamisele on toimunud suurem plaanimuutus. Nähtavasti kavandati esialgu küllaltki kitsast võidukaart, mis eraldanuks järsult kooriosa koguduse ruumist. Nüüd sooviti ehitada avarat võidukaart, selleks aga pidi laiendama ka kesklöövi. Et viimase gabariit lääneosas oli aga vähemalt osaliselt valminud torniga juba määratud, siis kujundati kesklööv kummaliselt ida suunas laienevana. See tõi muide kaasa ka muudatusi vundamentide osas, mis paraku pole kasuks tulnud müüristiku stabiilsusele. Pidevalele muudatustele ja ajakohastamistele osutab ka tellisvormide areng: kui pikihoone vanemates osades näeme kaunistusena faasilud nurki, siis juha piilarite ja pikiseinte akende puhul asub selle asemele pirnvööti meenutav teravaharjaline mõigas. Esialgu, veel piilarite ja pikiseinte ehitamisel kavandati nähtavasti kodakirikulist ruumivormi. Järgnevalt on aga taas plaane muudetud ning pikihoone sai märksa paraadsema basilikaalse üldkuju.
Tõenäoselt alles 14. sajandi teisel poolel valminud kiriku väliskujunduses domineerib võimas läänetorn (selle ülaosa pärineb arvatavasti 18. sajandist). Lääneportaali kroonib ehisviil -vimperg, kus niššides paikneb 15 figuuri. Keskmist, Troonivat Kristust (20. sajandi koopia) ümbritsevad eest-palujatena Maarja ja Ristija Johannes ning 12 apostlit. Tegemist on Viimsepäeva kohtule osutava nn. deesise grupiga. Vimpergi tipp lõikub neliksiirudes peadefriisiga, mis jätkub ka külglöövide seinte ülaosas. Kõrgemal on tornifassaadil poolfiguuride friis , markeerides kesklöövi kõrgseina omaaegset kõrgust ja kujundust.
Kõige rikkalikumalt olid aga kujundatud interjöörid, eelkõige kesklööv. Säilinud on sellest paraku ainult riismed. Neljatahuliste piilarite tüvestel paiknes baldahhiinide all rida figuure , millele täna osutavad ainult suured maharaiutud tellisplokid. Piilari-kapiteelidel kõrvuti taimemotiivide ja heraldiliste liiliatega näeme arvukalt mitmesuguseid fantastilisi lindlohesid. Kapiteelide peal oli teine rida figuure, seekord istuvaid, mis jällegi on täielikult hävinud. Väga erandlikult on kujundatud järgnev kõrgseina tsoon arkaadide ja valgmiku vahel. Seda liigendab niššide rida (igas võlvikus kolm) moodustades illusoorse trifooriumi, kus baldahhiinide all istuvad taas figuurid , neist keskmised on krooni ja tseptriga. Sellise kogu gootikas äärmiselt unikaalse kõrgseina lahenduse eeskujusid tuleb otsida Inglismaalt.
Kesklöövi ahasseinte kujunduses oli samuti oluline koht skulptuuridel. Lääneküljel torni kõrge kaarava kohal paikneb nišis Trooniv Kristus - Majestas Domini, kellele lisandub veel kuus puhaku figuuri. Idaseinas võidukaare kohal oli poolfiguuride friis ja elusuurune krutsifiksigrupp, mis paigaldati siis, kui oli otsustatud basilikaalse ruumivormi kasuks. Külglöövides täiendasid arhitektuuri vaiksemad piilarfiguurid ja plastilise dekooriga võlvikonsoolid. Pikihoone ristroidvõlvide päiskividel olid Kristuse ja evangelistide sümbolid.
Märksa tagasihoidlikumalt oli kujundatud koor. Võimalik, et siin Eestis erandlikuna olid lilldekooriga roided . Hästi on säilinud käärkambri võlvid, mille päiskividel näeme Maarja (roos) ja Kristuse (Agnus Dei) sümboleid. Lüübeki kahel on samuti läbi teinud komplitseeritud arengutee , mille tulemuseks oli kahevõlvikuline polügonaalse lõpmikuga ruum, mis suure perspektiivportaali kaudu oli ühendatud pikihoonega.
Jaani kiriku uusaegses ajaloos on paraku esikohal hävingud. Tõsiselt kannatas kirik Põhjasõjas 1708. aastal, mil lahkuvad Vene väed õhkisid linna süstemaatiliselt. Nähtavasti varises torni ülaosa pikihoonele ning kesklöövi ja kooriosa võlvid hävisid. Kiriku hädapärasel taastamisel ehitati kesklööv madalamaks, koori seinu seevastu kõrgendati ning mõlemad hooneosad kaeti ühise katusega. Järgnevalt muutus eelkõige kiriku lõunakülje ilme, kus muide juha 17. sajandil oli asutud rekonstrueerima Lüübeki kabelit. Nüüd püstitati siia ka mitmed matusekabelid. Chr. W. von Münnichi oma ehitati 1746. aastal Lüübeki kabeli läänevõlvikusse, kujundades sinna uue barokk -portaali. Pärast 1769. aastal ehitati Ernst von Münnichi matusekabel torni lõunaküljele.
1820.-30. aastail rekonstrueeriti kiriku interjöörid G. F. W. Geisti kavade kohaselt, üritades ruumi muuta antiiktempli sarnaseks. Paraku oli see vist suurim hoop ehitisele kogu tema ajaloos. Tolle ajani oli säilinud enamik interjööri skulptuure. Need ei sobinud aga klassitsistlike vormikaanonitega ning raiuti põhilises osas maha. Säilisid üksnes kujud, mida oli lihtsam kinni müürida või krohvida.
Alates 1899 restaureeriti kiriku fassaadid Riia arhitekti W. Bockslaffi juhtimisel. Nüüd eemaldati seintelt hilisemad krohvikihid ning päevavalgele tulid välisskulptuurid. Taastati puhasvuuk -viimistlus, asendati hävinud detaile ja ka skulptuure. Mõistetavalt ei tuginenud tollane restaureerimispraksis kaugeltki alati täpsetele uuringutele ning siin näeme palju ka vaha fantaasiat. Parast fassaadide ennistamist kavandati ka siseruumide restaureerimist, kuid plaanid lõikas läbi Esimene maailmasõda. Kirjeldatud kujul säilis kirik kuni Teise maailmasõjani. 1944. aasta augustis Nõukogude vägede pealetungil põles ka Jaani kirik.
Ekskursiooni lõpp – loodame, et oli meeldiv kogemus!