Kiek in de Kök, Paks Margareeta. KESKAEGSED ELAMUD JA ÜHISKONDLIKUD HOONED · Tallinna vanalinnas on säilinud keskaegset rahumeelset ja ilmalikku ehituskunsti. · Mitmes vanalinna hoones on põhijoontes säilinud keskaegne ruumijaotus. Elamu tähtsaim ruum oli koda, mis oli võõrastetoaks ja tööruumiks kaupmehele, kes seal kliente vastu võttis, aga ka söögitoaks ja köögiks. Koja nurgas oli lahtine kolle, selle kohal kõrge mantelkorsten. Ainuke köetav ruum oli kojatagune tuba. Ahi asus keldris ja soe õhk pääses tuppa põrandas olevate avade kaudu. Kojast läks trepp ülemistele korrustele, kus olid enamasti laoruumid. Majad erinesid üksteisest vähe, sest keskajal peeti omapäratsemist häbiväärseks. Kui maja ukseni viis trepp, seisid selle kõrval sageli nn. Etikukivid , mis kandsid omaniku nime, vappi , majamärki , mõnda sümboolset teksti või kujutist
sisemus saab praeguse värvilahenduse Elamu Pikk t. 21 Üks väheseid 18. sajandi lõpust säilinud puitelamuid Rakveres. Ehitatud aastatel 1797-98 kingseppmeister J. H. Schultzi tellimusel. Hoone on ühekorruseline, kivikattega poolkelpkatusega. Maapinna järsu languse tõttu ida suunas on õuepoolne vundament kõrge, võimaldades pääsu keldritesse hoovile avanevate uste kaudu. Põhiplaan on ristkülikuline; algne ruumijaotus oli arvatavasti sümmeetriline: keskel mantelkorsten (pole säilinud), kahel pool eluruumid. 1860. a. paiku tehtud ümberehitusel pikendati hoonet põhja suunas umbes 4,5 m. Hilisemate rekonstrueerimistega on muudetud siseruumide jaotust; pööningule (hoone lõuna ja põhjaotsal) lisati väikesed korterid. 1882 uksed avas linna esimene avalik raamatukogu, esimest korda mängiti linnas eestikeelset näitemängu (võõrastemaja "Balti Hoov" saalis Pikk tn. 7 Juhan Kunderi "Mulgi mõistus ja tartlase tarkus")
Iseloomulik: ?......-> uus fassad tehti vana hoone ette. Tallinnas olid nii kitsad, et ei saadud kasutada kõike klassitsismile omast kasutada nt vahekoridoride asemel trepid ja galeriid. Kolonnaad-samuti ei saanud Tlns teha, selle asemel tehti lihtsalt klassistsismi seinamustriga detaile. Klassitsitlikud hoonete välisuksed on väga iseloomulikud. Ruumijaotus hoonetes jäi põhiliselt samaks, laokorrusele tehti ruumi juurde, mõnikord ehitati ümber ka vahelaed ja mantelkorsten. 1684-Toompea tulekahju Seintel kasutati silekrohvi, lubjatud seinad või püsttriipudega tapeet,valge lagi, mille all oli ........., suurtest laudadest värvitud põrand, valged ahjud, vertikaalne akendega ja sirge ukseava. Range, alalhoidlik, puhas, õdus, mugav, lihtne, selgus, tasakaal, reeglid! Nt. muusikamaja (Engel), Gümn hoone, Stenbocki maja Vanalinn kui elukeskkond Historitsism 1830-1900 Paindlik planeering, väiksemad toad, vahekoridorid. Taheti õdusust ja mugavust. Toad
are needed to see this picture. 18. 19 20. 21. Konvendihoone- 14. Sajandil valitsevaks korrapärane linnusetüüp. Pärit preisimaalt. Nelinurkne siseõu, millel neli tiiba ja kolm korrust. 1 korrus: majapidamisruumid, 2 korrus: söömine, magamine, kirik, koosolekud, kindluspealiku ruum, 3 korrus: kaitsekorrus. Diele- koda (seal oli lahtise koldega mantelkorsten) Dornse- kojatagune, kaminaga köetav ruum Kastell-linnus nelinurkse müüriga piiratud ala Tornlinnus- sobis väiksemale kaitsemeeskonnale. Ajastule iseloomulikult oli soodsaim rünnata ülevalt alla ja kivist torni sai edukalt kaitsta. Ehitati tihti ümber kaitsekraave. Tornikujuline Neemiklinnus- müüri ja kraaviga eraldatud osa mäest; müür ehitati piki mäeharja, mis kulgeb enamasti korrpäratult looklevana
Kindlustatud mõisad ehk vasallilinnused: väikesed tornlinnused (Vao, Kiiu),) aga ka suuremad hoonekompleksid (Kalvi, Virtsu). Tornlinnustes esimene korrus laokorrus, teisel eluruumid, kolmas kaitseotstarbel. Mitmed keskaegsed kindlusmõisad on jäänud hilisemate mõisahoonete sisse fragmentidena. Mõisa peahoone on nn vanabalti planeeringuga ( 17. saj). Väikese poolkelpkatusega kivihoone keskel on mantelkorsten, selle ümber neli köetavat tuba ja otstes külmad kambrid.
Tallinna kindlustamine algas 13. Sajandil ning Toompea ja all-linn moodustasid ühtse kaitsesüsteemi. Siiski olid need rahu ajal seisuslikel põhjustel suhteliselt omaette. Tallinna kaitsesüsteemis omandasid erilise tähenduse võimsad suurtükitornid Kiek in de Kök ja Paks Margareeta. Diele oli elamu tähtsaim ruum. Oli võõrastetoaks ja tööruumiks kaupmehele, kes seal kliente vastu võttis, aga ka köögiks ja söögitoaks. Koja nurgas oli lahtine kolle ja selle kohal kõrge mantelkorsten. Dornse oli kojatagune tuba ja ainuke köetav ruum. Ahi asus keldris ja soe õhk pääses tuppa põrandas olevate avade kaudu. Petik- Kõrge teravkaarne niss Etikukivid- Kandsid maja omaniku nime, vappi, majamärki või mõnda sümboolset teksti või kujutist. Vanalinnas on ka säilinud mitu keskaegset ühiskondlikku hoonet ning nende hulgas on kauneim raekoda, mis kehastas jõuka linna enesekindlust ja väärikust. Raekoda hakati ehitama juba 13
ehit. Kordusid mõned-ül kaunistada- 1 motiive on kõrge teravkaareline petikniss. Kui maja ukseni viis trep(etikuosa) seisid kõrval etikukivid, mis kands omaniku nim, vappi, majamärk, sümbol textid v kujut. Sisekujund: olulisim korrus oli I- asus tähts rum eeskoda(Diele) ning ainuk köetav rum, kojatagun elutuba (Dornse). Diele oli võõrastetoajaox ja töörumix kaupmehele, keal seal klien vastu võtis aga ka köögix ja söögitoax. Koja nurgas lahtin kolle ja sel kohal kõrge mantelkorsten. Kojatagust elutub köet keldrist(kalorifeerküte), soe õhk läbi avade. Ülem korr laoruumid. N: Linnateatri hoone, Linnamuuseumi hone, Matkamaja, Piiskopimaja vanaturukaelas. Linnakindlust,militar arhit tlin- põh talin oma 48tornist säilind 26ga ja 2km pik ringmüür u 2/3. tlin kinlust algas 13.saj ja toompea ja all-linn moodust ühtse kaisesüstem. Rahuajal omaette-seisuslikel põhjustel, Toompea-aadlik ja all-linnas- jõukamat kodan hulgst valit raad. Pingete
(Raekoja plats 18), Tallinna Linnateatri hoone (Lai 23), hooned aadressidel Vana turg 6, Kuninga 1, Pikk 71, Lai 29, Lai 40, Vene 17 ja 23, Rüütli 12, Suur-Karja 8. Keskajal ehitati elamuid tavaliselt sarnaste põhimõtete järgi. Ka ruumijaotuse poolest olid keskaegsed elamud omaniku jõukusele vaatamata üksteisega võrdlemisi sarnased, erinedes vaid mõõtmetelt ja kujunduselt. Elamu koosnes harilikult avarast eeskojast (diele) koos väikese mantelkorsten-köögiga, ühest köetavast eluruumist (dörnse), mõningatest kütmata kambritest, keldriruumidest ja aitadest ning eluruumide peal paiknevatest laoruumidest. Väliselt oli keskaegsele elamule iseloomulik kitsas esisein ja kõrge teravatipuline viil. Kuna elamu ülemisi korruseid kasutati ladudena, on kaupmehe elamu viilule iseloomulikud kaubaluugid ja kauba ülesvedamiseks vajalik vints. Paekivist seinad kaeti krohviga, katusekattena kasutati tavaliselt põletatud savist kive.
Piduliku vestibüüli kõrval on enamus teisi alakorruse ruume olnud hoopis argisema ilmega. Üksnes kaks edelapoolset ruumi omavad profileeritud lae ja seinakarniise, samuti rokokooliku dekooriga uksi ning aknapalestikke. Kuna need ruumid olid järjepidevalt kasutusel elukorteritena, on enamik sealseid detaile säilinud rikkumatult näiteks on osadel ustel lisaks rokokoolikele võtmeplaatidele alles ka algsed Skujulised lingid ning lukuaugukattedki. llmselt on algselt olnud majal mantelkorsten, mis arvatavasti 19.20. sajandi vahetusel on ümber ehitatud vaheseinaga eraldatud ruumiks ning läbi korstna rajatud teisele korrusele trepp. Alakorruse põhjapoolne tiib näib juba algusest peale olnud kasutusel köögiblokina. Esimene ruum kuhu peatrepist üles minnes jõuame, on fuajee. Sellest viivad uksed kahele poole ruumidesse, kuna peamine tiibuks avaneb saali. Viimane on suurim ja esinduslikum ruum kogu majas isegi lagi on tal üle poole meetri kõrgem kui teistel ruumidel
Lõpuks on olemuselt suitsutuba (ka see rannaelamu on) ka saun, mida Eestis kasutati kehvikuelamuna. 1 Lääne- ja Põhja-Saaremaal leidusid ka elamuid, mille keskel asus roovialune kiviseinte, võlvlae, lahtise kolde ja enamasti laest lähtuvad korstnaga köök, kuhu avanes elutubasid kütva suitsuahju suu. Algselt oli roov tulekindel kate tuleaseme kohal. Mõnevõrra arenenum kuju sellest oli mantelkorsten. Leitakse, et rehielamu algvorm oli korstnata suitsutuba, sauna tüüpi elamu. Põhiline leivavili oli rukis ja see vajab meie kliimaoludes kõige enam kuivatamist. Rehe ja elutoa liitumist kinnitab ka selle rahvapärane nimetus rehetuba. Miks põhiliselt samakujuline rehi püsis põhja-, ida- ja lõunapoolsetel naaberrahvastel kindlalt elamust lahus, aga meil kujunes niisama kindlalt eluruumiks. Tänapäeval on kindel, et rehielamu kui suur hoone on kohapealse arengu tulemus
elanikku. Nagu enne linnust, ümbritses nüüd ka linna linnamüür, et olla vaenlase eest paremini kaitstud. Linnakodanluse rikkus ja iseteadvus leiab väljenduse avalikes hoonetes raekodades, kohtumajades, tsunftide hoonetes jne. Gooti elamu näiteks võib tuua Põhja- Euroopa Hansa Liidu linnade nn diele-dornse tüüpi elamuid. Selle struktuuri määrasid kaks ruumi 1. diele(alam saksa k eeskoda), Kõrge talalaega ja kütmata kivipõrandaga ruum, mille seesmises nurgas asus mantelkorsten- leealune, kus valmistati süüa , ja 2. dornse (alamsaksa k tuba), diele hoone pikiteljel järgnev, kogu pere kasutada ruum, mis oli õhkküttega köetav keldrist hüpokausti kaudu. Elamu interjöör oli veel keskaja lõpus üsna kasin : põrand oli kivi või kahhelplaatidest, mida mõni jõukam kattis vaibaga, seinad olid krohvitud, mõnikord kaetud puupaneeli või kangastega, et vähegi isoleerida ülipaksude seinte rõskust. Üsna sageli on gooti elamutest leitud nii seina kui laemaalinguid
müüritrepi kaudu. Müüritrepp paiknes reeglina poolümaras väljaastes. Hoovihoone ülemised korrused toetusid vahel ka sammastele, et kitsastel kinnistutel paiknevaid õuesid avardada. Ruumijaotuse poolest olid keskaegsed elamud sõltumata omaniku jõukusest üksteisega võrdlemisi sarnased. Teineteisest erinesid nad ainult mõõtmetelt ja kujunduselt. Elamu koosnes harilikult avarast eeskojast (diele) koos väikese mantelkorsten-köögiga, ühest köetavast eluruumist (dörnse), mõningatest kütmata kambritest, keldriruumidest ja aitadest ning eluruumide peal paiknevatest laoruumidest. Elamu keskseks ja tähtsaimaks ruumiks oli selle tänavapoolses osas paiknev eeskoda (diele), mis oli eluruumidest poolteist kuni kaks korda kõrgem. Eeskoda oli väga suur, ulatudes vahel 100 ruutmeetrini ja isegi üle selle. Tänavalt viis eeskotta teravkaarportaal, sellega külgnesid suured neljakandilised vaba paigutusega aknad
· toad väikesed ja külmad, puuduvad kaunistused, kõik elavad koos Mõisad · Keskaeg o puitmõisad pole säilinud o tagasihoidlik laagrikoht või varjupaik, kus ajutiselt peatuti (mõisamajapidamisega tegeles kubjas) o elumaja (häärber), tall ja rehi · 17. sajand o puitmõisad, II poolest üksikud kivist hooned o vanabalti hoone ühekorruseline hoone, mille keskel mantelkorsten, ümber nurkades paiknes neli tuba o kaks tuba mõlemal pool eeskoda, mõlema toa kõrval veel üks või kaks kitsast kambrit o talvel kütmisega raskusi o ahjud olid müüritud enamasti värvilistest kahhelikividest o klaasaknad ja kohati tapetseeritud seinad o õuel suviköök, saun, ait ja rehi, uutena neljanurkne karjaaed, hobusetall,
toad väikesed ja külmad, puuduvad kaunistused, kõik elavad koos Mõisad Keskaeg o puitmõisad – pole säilinud o tagasihoidlik laagrikoht või varjupaik, kus ajutiselt peatuti (mõisamajapidamisega tegeles kubjas) o elumaja (häärber), tall ja rehi 17. sajand o puitmõisad, II poolest üksikud kivist hooned o vanabalti hoone ühekorruseline hoone, mille keskel mantelkorsten, ümber nurkades paiknes neli tuba o kaks tuba mõlemal pool eeskoda, mõlema toa kõrval veel üks või kaks kitsast kambrit o talvel kütmisega raskusi o ahjud olid müüritud enamasti värvilistest kahhelikividest o klaasaknad ja kohati tapetseeritud seinad o õuel suviköök, saun, ait ja rehi, uutena neljanurkne karjaaed, hobusetall,
Tänapäeval asuvad Lai 23 majas Väike saal, Linnateatri kohvik, Kaminasaal, Voldemar Panso nimeline saal, teatri kontoriruumid ja Diele. Linnateatri kaminasaali tõenäoliseks ehitamisajaks 1434. aasta, mis on tuvastatud 2007. aastal saali laepalkide vanuse tuvastamise teel. Lai 23 põhiplaan annab küllaltki hea ettekujutuse keskaegsest hilisgooti elamust, mille ehitamist alustati XV sajandil, lõpliku kuju sai ta XVI sajandil. Diele nurgas asub mantelkorsten, mille alumine osa moodustas koos küttekoldega kööginurga. Dielele esinduslikke lisamiseks ehitati teise korruse galeriile viiv paraadtrepp ja baroksed talamaalingud. Kööginurga all keldris paiknesid hüpokaustahjud, mis ühtlasi soojendasid peretuba ja dornset, kust pääseb siseportaali kaudu tagamajja (bikamer). Keskaegse elamu interjöör taastati aastail 1968-1975 Teddy Böckleri juhtimisel teostatud restaureerimistööde käigus. Lai 29
suures osas oma hilisbarokse kuju. Keldrid nende all on samuti erinevad. Üle kahemeetrise 18 paksusega müüre on seal mõlematel. Valitsejamaja keldriks on võlvitud ruumidega soklikorrus. Soklikorruse keskel on u 30 meetri pikkune lõik 1,6 m paksust müüri. See on ligikaudu sama kui 1686-89. a nimistus mainitud võlvitud korstnaga (keskaegne mantelkorsten?) puust elumaja pikkus (34 m). Lisaks on keldris 5 meetrit 2,2 m paksust müüri. Valitsejamaja keldrikorrus, Treikeldri joonise järgi Teenijatemaja põhiosa all on täiskelder, eenduvate osade all keldrit pole. Kuna aga teenijatemaja pole läbinud nii põhjalikke (teadaolevaid) ümberehitusi, siis millest selle keldris 2,5 m paksune müürijupp ja 18 meetrit 1,7 m paksust müüri? Kas pole siin tegu kultuurikihi alla mattunud
tõusis idaseina kõrguseks; altarid paiknesid ka kabelites. Ilmalike ehitiste sisekujundus ei olnud nii pidulik ja värvirohke nagu sakraalehitistel. Ühiskondlikel ehitistel (raekojad, tsunfti- ja gildihooned) kujundati pearuum võlvitud sammassaalina; elamud olid diele-dornse tüüpi tänavapoolse suure pearuumi (diele) ja hüpokaustiliselt köetava tagaruumiga (dornse). Diele ühes nurgas paiknes suur mantelkorsten, ruumi keskel lage toetav emapuu. Laetalad olid kaunistatud ornamentaalsete maalingutega. Seinad olid krohvitud, kaetud puupaneelidega või tekstiiliga. Hilisgootikas ilmusid gobeläänvaibad. Palju kasutati arhitektuurset ornamentikat. Põrand oli puidust või kivist. Suhteliselt palju kasutati tekstiili. Hilisgootikas ilmusid seina- ja põrandavaibad. Neljakandilised kiviraamidega aknaavad kaeti esialgu loomapõitega, hiljem tinaraamidesse asetatud
ruumilise identiteedi üheks peamiseks kujundajaks kuni 20. sajandi keskpaigani. 1.4.1 Kõige vanemad puitelamud Vanimaks Eesti linnades hulgaliselt ehitatud meile tuntud puithoone tüübiks on nõndanimetatud urbaltisch-maja, ehk vanabalti või põlisbalti elamutüüp. Need on ühekorruselised ristkülikukujulise põhiplaaniga pikad kõrge pool- või murdkelpkatusega hooned, mille keskel on või on varem olnud sageli mantelkorsten. Seda tüüpi elamutele on omane raskepärane “maadligi” hoonemaht, originaaldetailid uksed ja aknad, aknaluugid, uksekäepidemed jne. kui need on säilinud, on arhailiselt rustikaalsed ja stilistiliselt seostatavad barokiajastuga. Aknad on olnud algselt sageli ruudukujulised ja barokile omase tihedaruudulise jaotusega, kuid sageli on need juba 19. sajandil muudetud klassitsistlikeks püstipidi piklikeks kuue ruuduga akendeks, nagu on tavapärane hilisematel puitelamutel
annaabi.ee 
