53. aastal hakkavad Venemaa suuremates linnades inimeste kortereid ehtima televiisorid. Sõna Hrustsovka tuleb käibele 1960date aastate keskel. Hrustsovka märgistab 5-kordseid hooneid mida Hrustsovi ajal ehitati. Neid leidus/leidub enamikus Nõukogude Liidu linnades. Esimesed Hrustsovkad tekkisid Moskvasse juba 53. aasta sügisel. Need olid esimesed 8 5- korruselist hoonet, mis nägid välja enam-vähem sellised, nagu hilisemad Hrustsovkad. Hrustsovkadega muutus kogu eelnev ehituspoliitika, tekkis eitav suhtumine nendesse hoonetesse mis rajati varasemal, Stalinismi ajal. 1954 aasta augustis võeti vastu otsus, mis puudutas kokkupandavate raudbetoondetailide tootmist. Hrustsovkad ongi kokku pandud raudbetoondetailidest. Kuid hoopis olulisem samm Hrustsovkade suunas oli Keskkommitee ning Ministrite Nõukogu otsus 5. novembril 1955 liialduste kõrvaldamisest projekteerimises ja ehitamises. Kritiseeriti Stalinistlike hoonete tornikesi ja kaunistusi
Pärnu kapituleerumisega Vene vägede ees lõpetas töö ka ülikool. Kujutav kunst ja arhitektuur. Peamiseks kunstistiiliks tõusis barokk. Kõige kuulsam ja produktiivsem puunikerdaja Tallinnas oli Christian Ackermann. Kiviraidurid peale hoonete dekoreerimisele püstitasid ka hauamonumente (eriti populaarne päikesevalguse sümbol rõngasrist). Rootsi ajal säilitasid Eesti linnad enamjaolt keskaegse väljanägemise. Rootsi võimud püüdsid linnade ehitustegevust korraldada sihipäraselt ( ehituspoliitika Narvas kõige edukam). Rootsi aja arhitektuuris võimutses barokk. Kõrgemad ehitised said omale uhked tornikiivrid. Rootsi võimud alustasid bastionide (viisnurksed mullast kuhjatud astangulised kindlustused) püstitamist. Kõige mahukamad ehitustööd oli kavandatud Tallinnas. Talupojakultuur. Talurahvakultuur säilitas oma traditsioonilise ilme ja muutus aeglaselt. Peatoiduks oli endiselt rukkileib. Võeti kasutusele läätsed. Kõige rikkam oli talurahva
Peamine barjäär, mis on ala iseloomulik tunnus, on põhjapool laiuv paekallas, kus mõnest kohast on võimalik jõuda ka jalamile. Barjäärina võib tegelikult käsitleda ka ala piiravat tühermaad, mis eraldab Katleri asumit teistest Lasnamäe rajoonidest. Maakasutuslikud kitsaskohad, tugevused ja nõrkused kaasaegsel arengul Katleri puhul kehtivad samad probleemid, mis ka kogu Lasnamäe puhul. Nõukogudeaegne ehituspoliitika nägi ette ehitada kiiresti ja odavalt, mis tähendas, et kiire ehitustempo juures jäi muu elanikke teenindav infrastruktuur pargid, puhkealad jm välja arendamata. Seega Lasnamäe elamualasid iseloomustab poolikus ja monofunktsionaalsus, kus algupärasest projektist on ellu viidud ainult osa ning piirkonnas on palju korrastamata tühermaad. Tühermaad Esiteks on vaatamata ulatuslikele tühermaadele vähe rohelust, sest need alad pole kujundatud
uute ehitistega. Mõned purustatud alad on aga seni varemeis või hoonestamata ning haljastatud. Nii tekkis Rüütli ja Harju tänava vahele Niguliste kiriku ümbrusse praegune tühi ala, väiksemad tühjad ning hoonestamata alad paiknevad veel Nunne tänavas, Apteegi tänavas, Viru väravate juures ning Aida tänavas. Tõenäoliselt oleks saanud palju rohkem varemetes olevaid ajaloolisi ehitisi päästa ja restaureerida, kuid seda ei soosinud tollane nõukogude stalinlik ehituspoliitika, mis põhines nõukogulikul pseudoklassitsismil. Keskaegset ehituspärandit kui väärtust eitati tollal täielikult, samuti ka Tallinna kui saksa mõjude ja kultuuripärandiga linna. Näiteks lammutati 1946 Vaekoja varemed, mille müürid olid suhteliselt hästi säilinud. 1950 lõhuti maha ka Kullassepa tänava läänekülg, kus elamute varemed olid täiesti taastamiskõlbulikult säilinud. Niguliste kiriku varemed pääsesid õhkimisest üle noatera.
annaabi.ee 
