Linnamüür (0)

Linnamüür

Tallinna linnamüür

Tallinna linnamüür on keskajal Tallinna all-linna ja Toompea  kaitsmiseks ehitatud rajatiste süsteem.
Esimene Tallinna linnamüür, mis oli küllaltki madal ja tagasihoidlik , ehitati 13. sajandi teisel poolel. Seda nimetati Margareti müüriks, sest käsu selle ehitamiseks andis 1265. aastal Taani kuninga Erik V Klippingiema Margrete Sambor, kes oli Eestimaa emand ( Domina Estoniae).

Linnamüür

13. sajand

Vanim dokument Tallinna kaitserajatiste ehitamisest pärineb 1265. aastast, kui Taani kuninga Erik V Klippingi ema ja Eestimaa emand Margrete Sambor andis korralduse linnamüüri ehitamiseks.Puitkaitsekäiguga müür koosnes 60–70-st eri kõrgusega ja ilmselt ka eri meistrite ehitatud müürilõigust, mis olid lihtsad, küllaltki madalad (enamasti alla 5 m) ja mitte eriti paksud (allosas alla 1,5 m, rinnatise kohal alla 1 m). Tallinna linna keskaegsete kaitserajatiste uurija Rein Zobel tunnistab Margareti müüri ja praeguse säilinud linnamüüri kokkulangevust.[1]

14. sajand ja Kanne müür

Tallinna all-linna ja Toompead ümbritsevate kindlustuste ehitamist joonele, kus see linnamüürina tänaseni säilinud on, alustati 1310. aastal aastal Tallinna asehalduriks määratud Johannes Canne ( Jens Kanne) juhtimisel. Kanne müür asendas varasema Margrete kaitsemüüri põhjasuunal kuni Suure Rannaväravani ja sealt mööda tänapäeva Laboratooriumi tänavat ümber Püha Miikaeli nunnakloosti kuni Toompea järsakuni tänapäeva Nunne tänavani. Lõunapool aga juhiti linnamüür mööda tänapäeva Müürivahe tänavat üle Harju tänava Toompeani. Enne Toompea kõrgendikku aga tegi müür pöörangu põhja poole ja suundus Lühikesest jalast mööda ning laskus Pika jala kohal ümber Toompea järsu jalami Nunna väravasse, tänapäeva Nunne tänava alguses. Müüriga haarati linna piiresse  Tsistertslaste ordu Püha Miikaeli nunnaklooster.
Suurte kaarniššidega müür, mida hakati kutsuma Kanne müüriks, oli 6,5 meetrit kõrge ja 2,3 meetrit paks. Seda täiendas müüri siseküljel asuv kaitsekäik, mis toetus võlvitud kaartele. Erinevalt varasemast ehitusstiilist varustati müürid ripptornidega.[ viide ?]

15. sajandi ümberehitused

15. sajandi esimesel poolel teostati linnamüüri ulatuslikud ümberehitustööd, müür tehti paksemaks ja siseküljele ehitati tugimüürid. Mahukad tööd linnamüüri põhjaküljel algasid pärast Püha Miikaeli kloostrit piirava müüriäärse maa kloostrilt võõrandamist 1422. aastal. Linnamüür ehitati nüüd 11–16 meetri kõrguseks, kaitsekäik, mis asus kas linnamüüri peal või konsoolidel oli peaaegu 3 meetrit kõrge
Linnaväravad ja väravatornid
1414. aastast säilinud nimekirjas oli 27 kaitsetorni. 15. sajandi teisel kolmandikul ehitati ümber ja varustati eesväravatega ka kõik linamüüris olevate läbipääsuväravate väravatornid. Aastetel 1439– 1445  täiendati Nunnavärava eesväravat, aastatel 1448–1460 ehitati kahe torniga Suure Rannavärava eesvärav, aastatel 1448–1453 ehitatiHarju värava eesvärav. Aastatel 1453–1456 täiendati merepoolse Väikese Rannavärava kindlustusi, valmisid ka kahe torniga Viru värava eesvärav ja Karja värava eesvärav.[viide?]
1456. aastal ehitati Lühikese jala väravatorn ja aastatel  1450 –1456 rekonstrueeriti Pika jala väravatorn ning ehitati ka nende väravate vahele, Pika jala tänava äärde ja Pika jala väravast Nunnaväravani linnamüür, müürilõigule ehitati kaks torni: Saunatagune torn ja torn, mida nimetati lihtsalt "Uueks torniks"[2].
Kaitsetornid
15. sajandi jooksul moderniseeriti linnamüüri kaitsetorne ning ehitati mitu sadultorni ümber linnamüürist eenduvateks poolringilise põhiplaaniga tornideks. 1475. aastal ehitati  Kiek in de Köki torn. Kaitsetornid olid enamasti kuni 24 meetri kõrged, nelja-viiekorruselised ehitised, mille ülemine korrus oli lahtise platvormiga ning selle all asusid kaitsekorrused, madalamad korrused olid kasutusel ladudena. Kaitsetornididele ehitati varikatused alles 16.–17. sajandil. Kaitsetornidest erineb arhitektuuriliseltBremeni torn, mille esimest ja teist korrust kasutati vanglana. 15. sajandi viimasel veerandil täiendati vanal vertikaalsel kaitseprintsiibi ehitatud kaitsetorne Toompeast lõunasuunal asetseva Kiek in de Köki suurtükitorniga.
Tallinna kaitsevööndi kaitsetornid, loetletud päripäeva alates Pika jala väravatornist kuni Lühikese jala väravatornini:  Nunnatorn , Saunatorn, Kuldjala torn, Nunnadetagune torn, Loewenschede torn, Lippe torn, Köismäe torn, Plate torn, Eppingi torn, Grusbeke- tagune torn, Renteni torn, Wulfardi-tagune torn, Suur Rannavärav zwingeri ja suurtükitorniga, Stoltingi torn,  Hattorpe -tagune torn, torn Vana vene kiriku juures, Bremeni torn, Munkadetagune torn, Hellemani torn, Viru värav Suure zwingeriga,  Hinke torn,  Kuraditorn , Assauwe torn, Kitsetorn, Kiek in de Kök, Megede torn,  Tallitorn , Seegitagune torn, Saunatagune torn, Tallinna ordulinnuse  eesvärav Roosikrantsi torniga - ordulinnus  Stür den Kerli , Pika Hermanni ,Pilstickeri ja Landskrone torniga, ordulinnuse värava ( Kellatorn ) ja ca 13 müüritorni, Sadamatorn[3]

16. sajand ja uued kaitserajatised

1561. aastal moodustasid kaitserajatised 2,35 km pikkuse ringmüüri, milles oli 27 müüri- ja 8 väravatorni ning kuni 21 eesväravatorni ja muud kivist kaitseehitist. Tallinna linnamüüris oli 16. sajandil 8 väravat, mis omakorda koosnesid tavaliselt mitmest tornist ja neid ühendavatest müüridest. Värava peatornid olid alati neljakandilised, eelväravad varustati sageli ühe või kahe väikese ümartorniga. Tallinna linnamüüri kuulunudHarju värav valmis 1452. aastal, Viru värav ja Väike Rannavärav (1454), Karja värav (1456) ja Nunnavärav (1461). Väravate süsteemi tugevdasid Harju, Karja ja Viru väravates pea- ja eelväravate vahel asunudvesiveskid, mis olid kasutusel 19. sajandini.
Väravatesüsteemist on kuulsamaid Viru tänava alguses säilinud Viru eesvärava tornid, mis on ainsad jäljed kunagisest eesväravast, mis rajati 1447. aastal. Viru eesvärava moodustas pikk müüridega ümbritsetud käik, mille idapoolses välisotsas oli külgtornide ning tõstesildadega väravhoone.
Tallinna linna põhilise kaitseehitise - linnamüüri ehitamine ja täiendamine lõppes Karja värava eesvärava kaitseks Luhrenburgi suurtükitorni ja Suure Rannavärava eesvärava kaitseks Uue (suurtüki)torni (Paks Margareeta) (1529) ehitamisega, pärast seda hakati linna kaitsmiseks kasutama uuemaid kaitserajatiste süsteeme, mis ei põhinenud ainult vallikraavi, linnamüüri ja kaitsetornide kasutamisel , vaid seda täiendasid eeskaitserajatised - Rootsi kuningriigi sõjajõudude poolt projekteeritud bastionidee, reduutide ja raveliinidega kindlustussüssteem, nn Tallinna kindlus.
Tallinna linna kaitserajatised pandi proovile 1569. aastal, mil Tallinna lahte saabunud Taani ja Lübecki ühendatud laevastik linna 13 päeva ägedalt pommitas. Aastatel 1570-1571 piirasid Tallinna 7 kuud edutultMoskva ja hertsog Magnuse väed.  1577 . aasta alguses piirasid Moskva väed linna kuus nädalat, kuid ei saavutanud taaskord edu.

Hilisem aeg

Linnamüüri Suure Rannavärava kompleks koos Paksu Margareetaga ja Laboratooriumi tänava äärne linnamüür koos Köismäe, Plate, Eppingi ja Grusbeke-taguse tornidega kuulusid kuni Vene keisririigi lõpuni sõjaväe Inseneride Departemangu valdusesse ja pärast 1918. aastat võttis objektid oma valdusesse Eesti Vabariigi Sõjaministeerium.
13.–16. sajandil väljakujunenud Tallinna all-linna ümbritsenud keskaegne linnamüür on Põhja-Euroopa üks paremini säilinuid - 2,35 km pikkusest müürist on alles 1,85 km, 46 värava- ja müüritornist on säilinud 28 keskaegset linnamüüritorni ning kolm torni fragmentidena[4].

Väravad linnamüüris ja väravate kaitsetornid

Linnamüüris ainsate läbipääsupunktidena toiminud väravad koosnesid üldiselt sisemistest ja välimistest väravatest. Peamine väravatorn oli ristkülikukujuline ehitis langevõrega, ühteni neist ei ole kahjuks säilinud, kuid parim näide seda liiki tornidest saab Pika Jala väravatorni näitel, mis ehitati 1380 . aastal.
Tallinna linnamüüri väravad:
Stoltingi torn
Stoltingi torn, talv 2011.
Stoltingi torn (varem ka Stoltynk) on Tallinna linnamüüri kaitserajatiste hulka kuuluv torn. Tänapäeval on selle aadress Pikk tänav 68.[1]
Stoltingist ühele poole jääb linnamüüris Hattorpe-tagune torn, teisel pool on Paks Margareeta ja Suur Rannavärav.
1410 . aastal mainis Tallinna tornipealike loend kedagi Stoltynki-nimelist. Sellest sai torn kunagise hüüdnime Väike Uhke (keskalamsaksa stolt ja saksa  Stolz  'uhkus').[2]
Stoltingi torn oli Tallinna sadama esimene kaitsetorn ning sellena ilmselt osa Margareti müürist. 1340 –55 ehitati selle kõrvale veelgi kõrgem Suure Rannavärava väravatorn.[3]
19. sajandi keskpaigast saati on teateid Stoltingi tornis nähtud kummitusest.[4]
1996. aastal otsustas Tallinna volikogu taotleda Pikk 68 hoone koos 450 m² suuruse krundiga linna omandisse, sealhulgas Stoltingi torn koos piirnevate linnamüüri lõikudega. 1998. aasta sügisel esitati aga Kesklinna halduskogu maakomisjonile taotlus krundi erastamiseks, kuna Erastamisagentuur oli vahepeal hoone maha müünud.[1]  Linnapea Ivi Eenmaa : "Pikk 68 kinnistu torn ja linnamüür olid eravalduses ja kuulusid teiste hoonetega ühte kinnistusse juba enne 1940. aastat. Muidu on kogu Tallinna linnamüür linna oma."
Torni omanikuks sai õpikukirjastus Avita, kes ostis ära torni eelmise omaniku, nõukogude ajal kataloogi - ja perfokaarte tootnud eksperimentaalkombinaadi Bit järeltulija AS BIT.[3]
Et kinnistu ei olnud omaniku nimel, tekkis raskusi torni ja linnamüüri renoveerimisel. "Pikk 68 kinnistu torn ja linnamüür olid eravalduses ja kuulusid teiste hoonetega ühte kinnistusse juba enne 1940. aastat," nentis tollane Tallinna linnapea Ivi Eenmaa. "Muidu on kogu Tallinna linnamüür linna oma."[1]
Torni lagunemisoht ja kindlustamine
1960. aastate lõpust olid tornis eksperimentaalkombinaadi Bit klubiruumid, mille juurde alumisele korrusele ehitati ka saun . 1999. aastani arvati, et linnamüüri all on tugev paelava. Tallinna muinsuskaitseameti tellimusel 1998. aastast linnamüüri tehnilise ülevaatusega tegelev  Heino Uuetalu inseneribüroo leidis aga, et osa Paksu Margareeta ja Stoltingi torni alusest müürist on ehitatud liivakivile ning saunal oli tornialusele pinnasele aastatepikkune hävitav mõju.[3]
1999. aasta novembris kirjutas Heino Uuetalu eksperthinnangus: "Torni alune liivakivi on murenenud ja välja uhutud ligi 1/3 ulatuses torni perimeetrist. Väljauhte kõrgus ulatub kohati kuni 1,0 meetrini. Liivakivi murenemine ja välja uhtumine on toimunud pikaajaliselt ca 20 aasta jooksul fekaalvete või veetorustiku lekke tõttu. /---/ Stoltingi torni aluse mittekindlustamisel võivad toimuda suureulatuslikud vajumised, millele järgneb torni häving."[3]
Et müüri vundamenti kattev pinnas oli püssirohukeldri tagant ära võetud, hakkas ilmastik liivakivi murendama. Torni kindlustustööde käigus tõsteti pinnas tagasi ja kaeti taimestikuga.[3]

Hattorpe-tagune torn

Hattorpe-tagune torn, vaade Šoti klubi hoovist . Kevad 2011.
Hattorpe-tagune torn (saksa keeles Hatdorp) on Tallinna linnamüüri kaitserajatiste hulka kuuluv torn. Tänapäeval on selle aadress Pikk tänav 62.
Hattorpest ühele poole jääb Bremeni torn, teisel pool on linnamüüris Stoltingi torn.
Torn ehitati 14. sajandi lõpul-15. sajandi algul. 1410-1414 oli Tallinna linnaisade seas keegi Hattorpe, torn võis saada nime tema või ta mõne sugulase järgi.[1]
1878. aastal ehitas arhitekt   Rudolf Bernhard , Peterburi Tsiviilinseneride Instituudi  esimene rektor endale torni krundile Pikk 62  neogooti  stiilis maja. "Ajal, mil paljude tornide viimased jäänused linnapildist järjest kadusid , kujundas Bernhard linnamüürist ja tornist oma hoone kagufassaadi. Hattorpe torni sisse tulid ümmargused toad, akendeks keskaegsed laskepilud," kirjutab selle kohta arhitekt Andri Ksenofontov. "Samas tõmmati torn seestpoolt tühjaks kui kokteilikõrs. 1896. aastal ehitas Rudolfi poeg  Erwin , samuti kuulus arhitekt, tornile uue korruse peale neogooti muinasjutustiilis."[2]
Bremeni torn
Bremeni torn (vaade Vene tänavalt)
Bremeni torn (algselt Bremeri torn, ka Kampferbecki torn) on Tallinna linnamüüri kaitserajatiste hulka kuuluv neljakorruseline hobuserauakujuline torn.
Sellest ühele poole jääb Munkadetagune torn, teisel pool on lähim säilinud naaber linnamüüris Hattorpe-tagune torn. Varem jäid Bremeni ja Hattorpe-taguse torni vahele Väike Rannavärav ja torn vana vene kiriku juures.
Torni välismüür on ligi 2 m paksune, linnapoolne müür 1 m paksune. Torni uksel on kahekordne lukustus , sest 20. sajandi alguses hoiti siin linna püssirohtu. Teisele korrusele, kus oli  vangla , saab müürisisest treppi pidi. Vangla on valgustuseta, väikeste õhuavade ja käimlaga ruum, mille seintesse on müüritud raudrõngad. Kolmas ja neljas korrus olid laskeavade ja kaminatega.
Bremeni torniga on ühenduses Bremeni käik, mis ühendab Uut tänavat Vene tänavaga.

Munkadetagune torn

Vaade Munkadetagusele tornile Müürivahe tänavalt, suvi 2007.
Munkadetagune torn asub Tallinna  vanalinnas ja kuulub Tallinna keskaegsete kaitserajatiste hulka. Tänapäeval jääb see Müürivahe ja  Munga tänava risti, Müürivahe ja Uue tänava vahele ning selle aadress on Müürivahe 58.
Munkadetagusest tornist ühele poole jääb linnamüüris Bremeni torn, teisele poole Hellemani torn. Nime sai Munkadetagune torn oma asukohast kunagise dominiiklaste Katariina kloostri taga.
18. sajandi lõpuni oli tornis sõjamoonaladu, mistõttu 17. sajandil sai see rahvasuus nime Süütenööride torn. Torn on korduvalt põlenud, viimati 1994.[1]
1970.-80. aastatel Munkadetagune torn restaureeriti ja selles avati kohvik . Pärast 1994. aasta põlengut seisis torn tühjana[1], kuid 2010. aastal lõppenud remondi järel on see külastajatele avatud.[2]
Hellemani torn
Hellemani[1] torn asub Tallinna vanalinnas ja kuulub Tallinna keskaegsete kaitserajatiste hulka. Tänapäeval on torni aadress Müürivahe tänav 48/Uus tänav 1 ja ta asub Kesklinna linnaosas Vanalinna asumis.
Hellemani tornist ühele poole jääb linnamüüris Viru värav, teisele poole Munkadetagune torn.
Nõukogude ajal kuulus torn Kinoliidule. Torni all on sissepääsuta alusruum, mis tõenäoliselt tehti niiskuse vähendamiseks. 1960. aastatel kaldus torn koos külgneva müürilõiguga meetri võrra välja, see toestati ja konserveeriti. [2]
Hellemani torn restaureeriti põhjalikult 2006. aastal, Hellemani ja Munkadetagust torni ühendav kaitsekäik taastati 2007. Koos Hellemanni tornist Viru tänava poole mineva kaitsekäiguga on kaitsekäigu pikkus ligi 200 meetrit ning see on turistidele avatud.[3]
Kui torn sai 16. sajandil uue omaniku, hakati torni tema järgi Kampferbecki torniks kutsuma. 17. sajandini oli torni kahel korrusel vangla, hiljem peeti seal püssirohuladu. 1950. aastatel raiuti läbipääs Bremeni käiku, hiljem avati käigus Bremeni baar .[1]

Viru värava eesvärav

Viru värava eesvärav oli 14. sajandil rajatud Tallinna linnamüüri Viru värava  kaitseehitis , millest on säilinud 2 valvetorni, ning mida ekslikult peetakse 19. sajandil linna laienemisel lõhutud Viru värava jäänusteks. Viru värava eesvärava säilinud valvetornid asuvad Tallinna vanalinnas Viru tänava, Vana-Viru tänava ja Valli tänava ristmikul Vanalinna asumis.
Viru värava eesvärava parempoolne väravatorn, 2011. aasta kevad
Säilinud Viru värava eesvärava valvetornid on "Viru värava" kujutisena registreeritud Tallinna kaubamärk.

Viru värava eesväravate ehitus

Viru värava esimene eesvärav ehitati 1370. aastatel juba 1345. aastal rajatud Viru värava juurde. 1446. aastal vana eesvärav lammutati ning ehitati uus väravahoone, uus eesväravahoone oli kahekorruseline ning selle nurkades paiknesid saledad ümarad valvetornid. 16. sajandiks oli Tallinna linnamüüris 8 väravat, mis koosnesid tavaliselt mitmest tornist ja neid ühendavatest müüridest. Värava peatorn oli alati neljakandiline, eelväravad varustati sageli ühe või kahe väikese ümartorniga[1]. Eesväravat kaitsesid mere poolt Viru värava muldkindlustus.
Viru värava eesvärava vasakpoolne värvatorn, 2011. aasta kevad

Viru värava eesväravate lammutamine

1870. aastal kavatses Eestimaa kubermanguvalitsuse laiendada vanalinna sissesõiduteed ning Tallinna raad arvas linna ringmüüri muinsusväärtuseks ainult Kiek in de Kök ja Paks Margareeta ning olid nõus Harju värava, Pika jala väravatorni ja Viru eesväravate lammutamisega[2]. Viru värava eesväravad säilisid siiski enam-vähem terviklikult kuni 1888. aastani, kui nad seoses Tallinnasse hobutrammitee rajamisega lammutati. Eesvärava nurkades paiknenud ümartornid aga säilisid, samuti  bastioni  osad[3]. Pärast eesväravate lammutamist pikendati Viru tänavat läbi muldkindlustuse kuni Vene turuni ning tänu sellele ühendusteele avati juba 1888. aasta augustis regulaarne hobutrammiliiklus Vana turu ja Kadrioru vahel.  1898 . aastal tehti väike juurdeehitus lõunapoolsemale tornile.
Aastetel 1960-1962 lammutati kõik linnamüüriga külgnevad hooned, kuid on restaureeritud 100 m pikkusel lõigul kaitsekäik.

Viru värava eesväravad tänapäeval

Viru värava eesväravaid rekonstrueeriti 1980. aasta suveolümpiamängudeks ning 2003. aasta Tallinna Vanalinnapäevadeks, kui parandati vahitornide katkised katusekivid ja vahetati need nn antiikkatusekividega.
Säilinud Viru värava eesvärava valvetornid on "Viru värava" kujutisena registreeritud Tallinna kaubamärgina.

Assauwe torn

Assauwe torn kuulub Tallinna keskaegsete kaitserajatiste hulka ning asub tänapäeval Müürivahe tänaval.
Algselt asusid Viru värava ja Assauwe vahel linnamüüris Hinke torn, Kuraditorn (ehk Duveli torn) ja Karjavärav, teisele poole, ülesmäge aga jäid Assauwe ning Kiek in de Köki torni vahele Harju värav ja Kitsetorn. Suurem osa Assauwe naabritest on nüüdseks hävinud, lähimad säilinud tornid on Viru värav ja Kiek in de Kök. Ka osa Hinke tornist on säilinud Pärnu maantee  äärsete majade vahel.
Torn rajati 1370-1380.[1] Väidetavalt saanud Assauwe torn nime karjus Assauwe ehk Asso järgi. 19. sajandil asus selles hobusetall. Hiljem kolis torni konservatoorium ning 1934. aastast tegutseb Assauwe tornis ja sellega seotud hoones  Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum.[2][1]
Assauwe torni torni aadress on Müürivahe 12. Selle taga asub sisehoov: Asso õu ehk Karjase hoov.[1]
Harju värav
Harju värav oli keskaegse Tallinna linnamüüri kaitserajatiste osa, mis asus praeguse Rüütli, Müürivahe ja Harju tänava  ristil ning Müürivahe tänava ja praeguse Vabaduse väljaku vahelisel Harju tänava lõigul. Kunagise Harjuvärava peatorni asukohal on praegu kahel pool Harju tänavat hooned Harju nr. 13 ja 6.
Tallinna linnamüüri Harju värava ristlõike kujutis, Rein Zobeli 1980. aasta rekonstruktsiooni alusel
Harju väravakompleksi kulusid ka värava ees asunud  Harju värava eesväravate kompleks - 2-3 paari väravatorne koos neid ühendavate müüridega.
Ajalugu
Esmakordselt mainiti väravat 1361. aastal Sepaväravana (alamsaksa Smedeporte, sest Harju tänav kandis tollal Sepa või Seppade tänava nime).
Harju värava neljakandline peatorn oli lõplikul kujul viiekorruseline. Tema põhiplaani suurus oli 9,8×8,8 m ja kõrgus 21 m. Suur peavärav oli tavaliselt kinni, jalameeste jaoks oli väike jalakäijate värav, millest otse linnamüüride vahele ei pääsenud, vaid jalakäijate väravast sai mööda trepiastmeid torni sisse (alla) ja alles siis treppi mööda üles müüride vahele.
Väravakompleksi kuulus aja jooksul kolm väravat, kolmandal väraval, analoogselt nagu Viru värava eesväraval, olid täpselt samuti kaks ümmargust küljetorniga Harju värava eesvärava ning Harjuveski ( vesiveski ) ning paistiik koos hobuse jootmise kohaga. Väravatõkkeid oli kokku neli ja kaitsetorne viis.
Teine eesvärav valmis 1448–1453 toimunud ulatuslike rekonstrueerimistööde käigus.
Aastal 1535 hukati eel- ja peavärava vahel Johann von Üxküll, kes oli rikkunud oma linna põgenenud talupoega surnuks piinates räigelt linna õiguskorda. Tegu oli Tallinna linna võimu kehtestamisega aadli omavoli vastu.
Aastatel 1538–1767 oli Harjuvärav seoses Tallinna kaitse ümberkorraldamisega suletud. Kogu väravakompleksist ehitati Harjuvärava barbakaan.
Tallinna kindluse Harjuvärava tornis asuvasse vanglasse saadeti 1768. aastal Rostovi metropoliit Arsenios. Ta suri 1772. aastal samas tornis. Arvatavasti on see vangishoidmine põhjus, miks ühe 1831 . aasta kaardi peal on torni nimetatud "Veretorniks".
Värav avati 1767. aastal seoses Tallinna kaitse uue ümberkorraldamisega uuesti liikluseks.
Aastal 1862 lammutati eesväravad ja 1875 peavärav, sest Harju tänav oli kujunenud linna oluliseks äritänavaks ning värav oli kasvavale liiklusele takistus. 1881. aastal lammutati ka vesiveski, värava ees olnud suurest vallist osa tasandati, vallikraavid täideti lõplikult pinnasega ja tekkinud platsile kujunes Heinaturg, millest kujunes aja jooksul Peetri plats .
Aastal 2008 avati lühikeseks ajaks Vabaduse väljaku ümberehituse käigus Harju värava ida- ja läänetornid.
Kiek in de Kök
Kiek in de Kök (alamsaksa keeles 'kiika kööki') asetseb Tallinna linnamüüri edelalõigul Lühikese jala värava ja Harju värava vahel tänapäeva Komandandi teest põhja ja Rüütli tänavast lääne poole.
Ajalugu
Esimene torn ehitati millalgi enne 1475. aastat, see oli praegusega võrreldes palju väiksem ja selle nime pole teada. Uut torni mainiti esmakordselt 1475. aastal, kuid siis oli selle nimi "uus torn Bolemanni sauna taga". Torni ehitati 1483. aastani ja see oli Tallinna linnamüüri üks võimsamaid torne.
Tornil oli algselt kuus korrust, torni kõrgus oli umbes 38 m. Torn on sõõrja põhiplaaniga ning selle läbimõõt oli jalamil umbes 17,3 m ja eenduvas ülaosas umbes 18,5 m. Kiek in de Kök on Tallinna linnamüüri kõige kõrgem torn.
Torn sai kõvasti kannatada, kui Moskva tsaaririigi väed 1577. aastal Tallinna piirasid, Liivi sõja mälestuseks müüriti tornipaigale suured suurtükikuulid sisse.
Torn taastati tõenäoliselt aastatel 1601 –1602. Seoses uute kaitsebastionide ehitamisega ehitati torn aastatel 1693–1697 põhjalikult ümber. Torni jalam jäi uue Ingeri bastioni kehandi sisse ning uus sissepääs tehti 3. korrusele (see on ka tänapäeval alles). Torni ülaosa ehitati paksemaks, tornile lisati seest kupli ja väljast koonusekujuline kuni 3,5 meetri paksune paest katuslagi , mis kaeti katusekividega. Esimese korruse põranda keskel olevast sepisvõrega kaetud luugist pääses keldris asuvasse soolalattu.
Torni kasutati püssirohuhoidlana. Kui Tallinna kindlus Venemaa maakindluste nimekirjast välja arvati, andis Vene keiser  Aleksander II 1864. aastal Kiek in de Kök torni ja kõrval asunud Komandandi maja ( Kaarli tänav 1) koos suure viljapuuaia ja linnatorniga Toompea Kaarli kogudusele. Torni kasutati laona.
Kui Tallinna Toompea Kaarli kogudus hakkas 1939. aastal uut kogudusehoonet Toompuiestee 4 ehitama, müüdi torn ja komandandimaja selle ehitise rahastamiseks riigile.
Torni tänapäev
Lagunenud torni hakati korrastama 1958. aastal, aastatel 1966–1968 tehti tornis ulatuslikke rekonstrueerimistöid, juurde ehitati esimese korruse sissepääs, esimeselt korruselt teisele viiv lai trepp , küte. Osaliselt restaureeritud ning osaliselt ümber ehitatud ja juurdeehitistega täiendatud tornis avati 1968. aastal Tallinna linnamuuseum. Praegu ehitatakse torni uutele abiruumidele juurdeehitisi ja torn ühendatakse tulevikus Ingeri ja Rootsi bastioni kasematikäikudega.

Neitsitorn

Neitsitorn (Megede torn) on torn Tallinna linnamüüri edelalõigul Lühikese jala värava ja Harju värava vahel tänapäeva Komandandi teest põhja pool.
Torni mainiti esmakordselt 1373. aastal. Oletatakse, et torn sai oma nime tornipealik  Hinse Meghe järgi. Hiljem on torni nimi moondunud (saksa keeles Mägdethurm, Mädchenthurm), millest on omakorda tekkinud eestikeelne tõlkevaste Neitsitorn.
Tornil oli algselt kolm korrust ja see oli linna poolt avatud, torni kõrgus oli 12,5 meetrit. Torn on trapetsikujulise põhiplaaniga.
Torn sai kõvasti kannatada Liivi sõja ajal 1577. aastal. Hiljem ehitati torn ümber, torni kasutati vanglana kuni 1626. aastani. 1842. aastast oli torn kasutusel elamuna ja kuni 1960. aastateni asusid Neitsitornis kunstnike ateljeed. Siin töötasid kunstnikud   Kristjan  ja Paul Raud, pärast Teist maailmasõda elas siin mitu aastakümmet arhitekt Karl Burman . Paul ja Kristjan Rauale on Neitsitorn kõrval Taani Kuninga aias püstitatud ka kivist mälestustahvel.
Esimesi sõjajärgseid korrastustöid alustati 1953. aastal. Aastatel 1956 ja 1960–1961 taastati Tallitorni ja Lühikese Jala väravatorni vaheline osa varisenud linnamüürist kahes ehitusjärgus sellisena, nagu see eksisteeris 14. sajandil. 1968. aastal ehitatud torn ümber ja seal avati 1980. aastal Neitsitorni kohvik. Rekonstrueerimise käigus ehitati umbes pool Neitsitornist peaaegu uue hoonena, võttes aluseks väliuurimistööd, vanad graafilised kujutised ja joonised. Tornile lisati üks korrus ja kõrge katus, kõrvale ehitati maa-alune majandusruumide osa. Täiesti uues konstruktsioonis ehitati üks sein klaasseinana. Restaureeriti Neitsitorni ja Tallitorni vaheline linnamüürilõik ja rajati uus puidust kaitsekäik. Restaureeritud, efektse sisekujundusega Neitsitornis avati kohvik (projekti autorid  Villem Raam ja Tiina Linna), mis saavutas suure populaarsuse.
Tallitorn on torn Tallinna linnamüüri edelalõigul Neitsitorni ja Lühikese jala värava vahel, Taani Kuninga aia kõrval.
Nime sai 14. sajandil rajatud Tallitorn selle kõrval asunud tööhoovi järgi. Torni ülaosa sai 1577. aasta pommitamisel kannatada ja lagunes hiljem. 16. sajandil kasutati torni ka vanglana kergemate süütegude puhul.
19. sajandil tehti linnamüüri läbipääs, et luua Toompealt  otsetee Taani kuninga aeda . Tänapäeval asub Tallitornis kohvik.
Pikk Hermann
Pikk Hermann on Tallinnas asuva Toompea linnuse edelatorn. Torni esimene osa ehitati aastatel 1360–1370, 16. sajandil torni täiendati ning selle kõrguseks sai 45,6 meetrit.[viide?] Pika Hermanni kõrgus on 45 meetrit.[1]
Pika Hermanni torn asub Eesti Vabariigi parlamendihoone läheduses ning torni tipus lehvib Eesti lipp .
Riigilipp heisatakse igal päikesetõusul, kuid mitte varem kui kell 7.00, ning langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui 22.00.
12. novembril 1918 heisati Pika Hermanni torni esmakordselt sinimustvalge lipp, seda veel enne kui Ajutine Valitsus määras sinimustvalge riigilipuks. Eesti lipp võeti Pikast Hermannist maha Eesti allutamisel 21. juunil 1940. Järmisel päeval küll sinimustvalge taasheisati, kuid selle kõrvale pandi lehvima  punalipp . Eesti lipp eemaldati tornist 27. juulil 1940.a.
Saksa okupatsiooni vägede lahkudes tõmmati veel Eesti lipp korraks lehvima, kuid see asendati Nõukogude vägede Tallinna jõudmisel 22. septembril 1944 punaplaguga. Taas tõusis sinimustvalge Pika Hermanni tippu Vabariigi aastapäeval 24. veebruaril 1989.
Lühikese jala värav
Lühikese jala värav asub Tallinna keskaegse kindlusmüüri edelalõigus ning viib Toompealt Lühikese jala tänavale. Värava kohal seisab väravatorn, selle kõrvale jääb Tallitorn.
Lühikese Jala väravatorn ehitati aastatel 1454–1456. Torn sai Liivi sõja ajal kannatada, lammutati seejärel madalamaks ning 18. sajandil kohandati esimesed kaks korrust eluruumideks. Torni ülemine osa taastati oletataval kujul 1980. aastatel.
Tänapäeval tegutseb tornis vanamuusikaansambel  Hortus Musicus.
Pika jala väravatorn
Pika jala väravatorn on Tallinna linnamüüri kaitsetorn, mis on rajatud 17. sajandi lõpul, ta paikneb ilmselt varasema puidust värava kohal.
Pika jala väravatorn asub Tallinna vanalinnas Pika jala, Rataskaevu ja Nunne tänava ristumiskohal.
Pika jala väravatorn, 1928. aastast, vaade Pikalt tänavalt
1380. aastal andis ordumeister Wilhelm von Friemersheim loa rajada kivist väravaehitis (1387 porta longi montis, 1507 de lange Domporte vor dem langen Berge, millest kujunes hiljem Die Pforte unter dem Langen Domberge). Põhiplaan oli trapetsikujuline (küljed 6,2x6,8 m), torni kõrgus umbes 11 m.
Tõenäoliselt aastal 1450 torni rekonstrueeriti, seda laiendati kahest küljest ning kõrgendati vähemalt kahe kaitsekorrusega, lisati ka trepikäik. Võimalik, et ehitati ka üks lahtine kaitsekorrus, sel juhul oleks torni kiviosa ulatunud 20 meetrini. 1454 tasuti sepp Rozenbergile väravaseadmete ning 1455 Claus Denenile kahe tuulelipu valmistamise eest.
1594 rajati Pika jala peavärava ette väravatõke.
1608 ehitati ümber väravatorni ülaosa.
19. sajandil olid torni paigutatud sõdurid.
Tänapäeval kasutatakse torni eluruumide ja ateljeedena, pärast 1995. aastal toimunud tulekahju sai torn uue katusekiivri.
Nunnatorn
Nunnatorn oli Tallinna linnamüüri kaitsetorn, mis asub Toompeast põhjasuunal merepoolsel küljel, tänapäeva Suur-Kloostri ja Väike-Kloostri-tänavate ristil, aadressil Väike-Kloostri tänav 1. Tallinna linnamüüri tornidest jäi Toompea poolsesse külge tänaseks hävinenud Saunatagune torn[1], Nunnatornist põhja poole jääb aga säilinud Saunatorn.
Nunnatorn, nagu ka Nunnadetagune torn said oma nimetused tornist põhjasuunal asetsenud Tsistertslaste ordu Püha Miikaeli nunnakloostri järgi, kloostriruumides tegutseb tänapäeval Gustav Adolfi gümnaasium, endise kloostri kiriku kohale on aga ehitatud hiljem Tallinna Issandamuutmise kirik .
Ehituslugu
Nunnatorn (I Nunnatorn) ehitati aastatel 1311- 1320  algselt sadultornina.
1422. aastal teostati senise sadultorni põhjalik ümberehitus ning selle tulemusel kujundati kaitsetorn (II Nunnatorn) hobuserauakujulise põhiplaaniga torniks, mille läbimõõt oli 9,65 m ja kõrgus 24,5 m.
Nunnatorn on om ehituselt poolenisti sadultorn: kloostri pool torn maani ei ulatunud, väljaspool linnamüüri asus torni esimesel korrusel laoruum , kus hiljem oli ka püssirohukelder ja viljaladu.
19. sajandi lõpul tehti Riiast pärit arhitekt Wilhelm Neumanni kavandi kohaselt läbimurre Nunnatorni ja Saunatorni vahelisesse linnamüüri Kloostri tänaval ning ehitati teravatipuline värav, millest kahel pool paiknesid eraldi avad jalakäijate jaoks.
Aastatel 1958-1960. aastal ehitati Nunne torni allossa raudbetoontrepp, mille kaudu pääseb linnamüüri siseküljel asuvale rekonstrueeritud puidust kaitsekäigule.
Nunnatorni tänapäev
2007. aastal tunnistas  Tallinna Linnavolikogu  Nunnatorni, Saunatorni ja Kuldjala torni ning linnamüüri lõigu Nunnatornist Kuldjala tornini peremehetuks ning määras, et peremeheta linnamüüritornide eest hakkab hoolt kandma Tallinna kultuuriväärtuste amet, analoogselt 2005. aastal peremehetuks ehitiseks tunnistatud Köismäe, Plate, Eppingi ja Grusbeke-tagust tornide ning nendevaheliste linnamüürilõikudega.
1. novembrist 2009 anti Nunnatorn, Saunatorn ja Kuldjala torn tähtajatult üürile mittetulundusühingule Tallinna Noorteklubi KODULINN .
Nunnatorni idaküljega kokku ehitatud, 1902 . aastal valminud ja insener  Arthur von Hoyningen -Huene[2] poolt kavandatud neogooti stiilis hoones aadressil Suur-Kloostri tänav 11a, kus asub Eesti KunstiakadeemiaKunstikultuuri teaduskonna kunstipedagoogika, muinsuskaitse ja restaureerimise, rahvakunsti ja kultuuriantropoloogia õppetoolid ning Kunstiteaduste Instituut.

Kuldjala torn

Kuldjala torn on Tallinna linnamüüri kaitsetorn, aadressil Gümnaasiumi tänav 1a. Kuldjala tornist vasakul asetseb Saunatorn ja paremal pool Nunnadetagune torn.
Torn rajati ilmselt aastail 1311–1320 linna läänemüüri nurgatornina. Torni nimi de Guldene Voet pärineb  1434 . aastast. Hiljem laiendati müüriga piiratud ala põhja pool torni ja ehitati Loewenschede torn. Torn on viiekorruseline.
Kuldjala torni kujunemises eristatakse mitut ehitusjärku. Olulisi ümberehitusi tehti 1370–1372, pärast 1422. aastat ja arvatavasti 1610. aastatel, kui Kuldjala torni lõplikuks kõrguseks sai 22,5 m. Ülemisi korruseid kasutati kaitseotstarbel ja alumisi laoruumidena. Põhiplaanilt on torn hobuserauakujuline, selle linnapoolsed niinimetatud kannad on sirgjooneliselt pikendatud.
Torn on hästi säilinud, seda kasutatakse noorteliikumise Kodulinn eestvedamisel näitusepaigana ja loenguruumidena.

Loewenschede torn

Loewenschede torn ja Nunnadetagune torn, august 2006. Punaste katustega tornide vahelt paistab roheliselaiguline Oleviste kirikutorn.
Loewenschede torn kuulub Tallinna keskaegsete kaitserajatiste hulka. Tänapäeval on selle aadress Kooli tänav 7.
1310. aastal hakati Taani kuninga Erik Menvedi fortifikatsioonieksperdi Jens Kanne initsiatiivil rajama Tallinna linna ümber uut müüri. Selle üks osa hõlmas ka tsistertslaste Püha Miikaeli nunnakloostri hooned ja osa maa-ala, nn Nunnakopli. Uuele müürilõigule rajas raehärra Winant Louenschede Tallinna esimese neljakorruselise ringmüüritorni.[1]
1373. aastal valmis Loewenschede I torn. Selle välisläbimõõt oli 10,7 meetrit ja müüri paksus esimesel korrusel 1,55 m. Taldmikult arvestades oli I torni üldkõrgus 15,5 m. Vastu linnamüüri ehitatud torni ülemine linnapoolne osa toetus müüri rinnatisele. Torni pääses linnamüüri kaitsekäigult, mis on säilinud nišina praeguse torni teisel korrusel. Torni teisel ja kolmandal korrusel oli viis võlvsillutisega  laskeava , milliseid Tallinna teistes tornides pole.[1]
1432 -38 valmis Loewenschede II torn. Toona tugevdati peamiselt torni nõrka ülaosa ja vähendati torni linnapoolset avatust. Loewenschede III ehitusjärgus 1455-1456 kaeti ülemised laskeavad kaarsillutisega ning torni linnapoolne lahtine külg ehitati kinni. Lisati uus sisevooder , millega torni seinapaksus kasvas esimesel korrusel 2,3 meetrini ja mis sulges teise korruse kõik laskeavad peale põhjapoolse. Torni kõrgus kasvas taldmikult arvestades 24,2 meetrini. Et see oli tollal Tallinna kogukaim linnatorn, nimetati seda lihtsalt Suureks torniks. Loewenschede III kivikonstruktsioonid on alates neljandast korrusest hästi säilinud. Ruumi eenduvas seinas on neli avarat püstküliku kujulist laskeava. Ruum on kaetud silindervõlviga, mis kandis rasket veekindlat lage koos heiterelvade ja moonavarudega. Loewenschede algne platvormikorruse põrand ei ole säilinud, on vaid jäljed sellest torni viiendal korrusel. Tornikiivri ehitusaeg on teadmata, kuid 1738. aastal tehtud joonistel on see juba olemas.[1]
Kui Loewenschede torn kaotas kaitsefunktsiooni, hakati seda 18. sajandi lõpul elukorteriteks ehitama. Seetõttu lammutati 3 alumise korruse sisevooder (Loewenschede III). 1842. aastal elas torni praegusel 2. ja 3. korrusel tuletõrjemeister  Barth . 1870. aastal kasutas heas seisukorras torni tuletõrjemeister Wagner.[1]
Kui Eestimaa kubermanguvalitsuse ehitusosakond küsis 1870. aastal Tallinna rae arvamust linnakindlustuste muinsusväärtuse kohta, vastas raad: "...kuigi linna ringmüür muinsusmälestisena märkimisväärne ja huvitav on, väärivad säilitamist tõeliselt ainult Suur Rannavärav ja Harju värav, Pikk jalg ja endine Viru värav /---/, aga muu ei oma säilitamisväärset väljanägemist ja takistab ainult liiklust . Linn ei tunne ringmüüri säilitamise vastu mingisugust huvi /---/ mida varem nad kõrvaldatakse, seda kasulikum on see liiklusele."[1]
Kas siis või juba varem ehitati torni sisemus ümber mitmete vaheseintega. Laskeavade asemele tekkisid arhitektuurselt sobimatud ruutaknad.[1]
1969–1970 likvideerisid restauraatorid tornis avariiohu. Torni sisemusse rajati raudbetoonkarkass koos torni ülemisi korrusi hoidvate toepostide ning vahelagedega, taastati korruste algsed gabariidid ja laskeavade süsteem.[1] 1983–1984 sisustati torn loodava arhitektuurimuuseumi ekspositsiooni tarbeks. Muuseum asus tornis 1991–1996 aastani. Pärast arhitektuurimuuseumi väljakolimist oli tornil mitmeid rentnikke.[1]
2009. aastal alustas Loewenschede tornis tegevust keraamikuid ühendav MTÜ Asuurtorn. Keraamikakeskuseks kohandamise käigus taasavati sissepääs Tornide väljaku poolt ja kolme alumise korruse vahele paigaldati keerdtrepp.[1]

Köismäe torn

Köismäe torn on Tallinna linnamüüri torn. Linnamüüri lääneosas, Plate ja Loewenschede torni vahelises lõigus asuv hoburauakujulise põhiplaaniga torn rajati 1360. aastatel ja on siiani väga hästi säilinud. Tornis korraldatakse 2003. aasta novembrist alates mitmesuguseid etendusi ja näitusi.
Köismäe torn on oma nime saanud selle lähedal asunud köiepunumistöökodade järgi[1].

Ajalugu

1360. aastatel rajatud torn oli algselt 13,3 meetri kõrgune, kolme korrusega (alumine laokorrus, kaks ülemist kaitsekorrused) ja puidust vahelagedega. Ülakorrusest eendus puidust kaitserõdu, mille kaudu pääses müürile.
1436–1437 ehitati hoone välisseinad paksemaks ning lisati kõrgust. 16-meetrisele kõrgusele lisandus veel puidust kaitsekorrus. Kõrgest tornist valmis siis küll ainult alaosa.
Praegused viis korrust ning 26,5-meetrise üldkõrguse sai torn 1520. aastatel, mil lisati veel kaks kaitsekorrust. Kolm esimest korrust hakkasid siis kandma laoruumide funktsiooni.
1935. aastal torni korrastati ning 1965. aastal restaureeriti, selle käigus ehitati ka praegune kõrge kivikatus .
2000. aastatel renoveeriti torn taas. Korruste vahele valati betoonist vahelaed , parandati puitlaed ja valmistati uued trepid. Uuendati ka katust: vahetati välja katusekivid ja renoveeriti kandekonstruktsiooni. Renoveerimise ajal tehti tornis ka aeheoloogilisi kaevamisi, mille käigus puhastati välja munakivisillutis.[2]
Plate torn
Plate torn on torn Tallinna linnamüüri loodelõigul Nunna- ja Suure Rannavärava vahel tänapäeva Suurtüki ja Laboratooriumi tänava ristumiskohast põhja pool.
Torn ehitati aastatel 1401 –1410 ja see sai oma nime tornipealik Herbord Plate järgi. Kolmekorruselise torni kõrgus on 24 meetrit ja läbimõõt 9,75 meetrit. Torn on sõõrja põhiplaaniga, mille linnapoolsest servast on ära lõigatud segment.
Praegu on torn kasutamata.

Eppingi torn

Eppingi torn on torn Tallinna linnamüüri loodelõigus ning on oma nime saanud selle ehitusjuhi raehärra Tideman Eppinci (Thiderico Eppingh) järgi. 15. sajandil nimetati seda torniks Oleviste pastoraadi taga (thorn achter sunte Olaues wedeme). Torn asub aadressil Laboratooriumi tänav 31, Tallinn.
Torn rajati tõenäoliselt 1370. aasta paiku ning seda täiendati 1400 . ja 1510. aasta paiku. Esimene torn oli hoburauakujulise põhiplaaniga, 3-korruseline ja 11 m kõrgune. All oli ladu, järgnes kaks kaitsekorrust ning mõlemas välisseinas oli viis laskeava.
Teises ehitusjärgus lisati kaks uut kaitsekorrust. 1530. aastaks oli torn 22,5 m kõrgune ja juba kuuekorruseline. Vanad laskeavad suleti ning allkorruseid kasutati laoruumidena. Tänaseni on säilinud torni ülaossa ehitatud kaks uut müüritreppidega ühendatud kaitsekorrust.
Ehitisel oli tugev lagi ja kõrge kivikatus, kõikidel ruumidel olid puitpõrandad. Torn oli selline veel 18. sajandil, mil seal oli püssirohuladu. 19. sajandi teisel poolel torni sisemus lammutati.
1935.-36. aasta korrastustööde käigus kaeti torn kivikatusega. Torn restaureeriti 2005. aastaks ja seda on kasutatud ajutiste näituste ja muude kultuuriürituste tarbeks.