Tallinna vanalinn (0)

Tallinna vanalinn
Tallinna vanalinn kuulub 1997. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja. Tallinna vanalinna eriline väärtus seisneb eelkõige tänaseni püsinud keskaegses miljöös ja struktuuris, mis on teistest Põhja-Euroopa pealinnadest kadunud.Tallinnas kui ühes paremini säilinud keskaegses Euroopa linnas on peaaegu terviklikult olemas 11.-15. sajandil väljakujunenud tänavate võrk ja kruntide piirid.Tänu võimsatele kaitseehitistele pole Tallinna vanalinnas olulisi sõjapurustusi ning et hooned ehitati valdavalt kivist, on linna säästnud ka tulekahjud.
Niguliste kirik
Tallinna Niguliste kirik on hilisgooti sakraalarhitektuuri stiilis kirik Tallinnas. Kirik on pühitsetud kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele. Alates 1984. aastast tegutseb Niguliste kirik muuseum -kontserdisaalina Niguliste muuseum, kus eksponeeritakse Eesti Kunstimuuseumi vana kunsti kollektsiooni ning korraldatakse korrapäraselt orelikontserte.
Arhitektuur ja ehitamine
Kirik rajati algkujul 1230 . aastal Ojamaalt saabunud saksa kaupmeeste asula keskusena. Siis ei olnud Tallinn veel täelikult kaitsepiirdega ümbritsetud ning Niguliste oma raskete riivpalkidega suletavate sissepääsude, laskeavade ja pelgupaikadega oli ühtlasi kaitsekirikuks. 14. sajandil pärast linnamüüri valmimist muutus Niguliste tavaliseks kogudusekirikuks. Esmalt valmis neljatahuline väike kooriruum , mis asus praeguse kooriruumi keskkohas.
14. ja 15. sajand
Kirik ehitati põhjalikult ümber 1405– 1420 , mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone . Uus koor ehitati pikihoonega ühelaiune ning ta on paljunurkse lõpmikuga, kus külglöövid moodustavad kooriruumis ümbriskäigu. Koor toetub neljale piilarile ning koosneb 9 võlvikust. Neist 2 idapoolset piilarit on analoogselt pikihoone piilaritega neljatahulised, läänepoolsed aga kaheksatahulised. Pikihoones ehitati tollal neljatahulistele piilaritele toetuvate kõrgseintega basilikaalne kesklööv ning kogu hoone kaeti lihtsate servjoonvõlvidega. Hoonele rajati ka uued, suuremad aknad ning selle välisseinad toetati kontraforssidega. Koori lõunaküljele ehitati praeguseni säilinud käärkamber. Väheste muudatusetega on pikihoone ja koor säilinud tänini.
kiriku sisevaade
Oleviste kirik
Tallinna Oleviste kirik on kirik Tallinna vanalinnas, mida praegu kasutab EEKBKL Oleviste kogudus . Kirik on nimetatud Norra kuningas Olav II Haraldssoni järgi, kes juhtis Norra ristiusustamist 11. sajandil ning suri 1030. aastal selle käigus. Katoliku kirik kuulutas Olav II Haraldssoni seejärel pühakuks (Püha Olav).Kirikut kasutavad tegevuseks 1950ndast aastast Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit. Oleviste kiriku hoone on säilinud 15. ja 16. sajandi alguse ümberehituste ajast, kirikuga teostati ümberehitusi pärast 1625. ja 16. juuni 1820. aastal pikselöögist tekkinud tulekahju, mille tagajärjel kirik kaotas tornikiivri. Tornikiiver taastati alles 1840. aastal ning samal ajal valmis ka kiriku neogooti stiilis sisustus .
14. ja 15. Sajand
14. sajandi alguses alustati uue kiriku ehitamist, mis lõpetati 1330. aastal. 1364 valmis torn, mis oli nüüdsest madalam ja asus väljaspool kirikut. Üldjoontes tänaseni säilinud suuruse ning kuju omandas kirik 15. sajandil. Sajandi alguses püstitati uus kooriruum. Peale 1433. aasta 11. mai suurt tulekahju, milles kirik kõvasti kannatada sai, otsustati ehitada ka uus pikihoone. Selle ehitus toimus 1436–1450 ning seda juhtis Andreas Kulpesu. Vana pikihoone ning kabelid lammutati, hoone ehitati pikemaks ja laiemaks ning ta saavutas oma praeguse suuruse. Kolmelöövilise basiilika kesklöövi kõrguseks sai 31 meetrit (Baltimaade kõrgeim), ning torni kiviosa kõrguseks 57 meetrit.
kiriku interjöör
Toompea linnus
Toompeal asus eestlaste linnus juba enne 13. sajandit. Taanlased ehitasid oma linnuse kohe pärast Revala vallutamist 1219. aastal. 1227. aastal läks linnus Mõõgavendade ordu valdusesse, kes ehitasid välja nn Väikese linnuse, praeguse Riigikogu asukohal. Ülejäänud Toompead hakati nimetama Suureks linnuseks. Ümberehitustööd jätkusid ka Taani ajal (1237-1346), eriti ulatuslikult aga 14. sajandi teisel poolel, kui Põhja-Eesti läks Liivimaa ordu kätte. Siis rajati konvendihoone ja tugevdati Väikese linnuse müüre. Linnusel oli kolm väravat, peavärav paiknes idamüüris, mis hiljem lammutati. Toompea ordulinnus oli Tallinna komtuuri asukohaks. 1558. aastal langes see ajutiselt Taani-meelsete avantüristide kätte, kuid võeti ordu poolt tagasi. 1561. aastal läks see koos Tallinnaga rootslaste kätte, kuigi 20 päeva hiljem kui muu linn, sest Poola-meelsed orduväed nõustusid sealt lahkuma alles pärast piiramise alustamist.
Tallinna Toomkirik
Tallinna Toomkirik on pühakoda Tallinnas. Ta on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peakirik Eestis ja seda kasutab Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkogudus. Tallinna toomkirik on pühitsetud Neitsi Maarjale, nagu ka Saksa ordu ja Taani kuninga ristiretkega vallutatud Vana- Liivimaa . Toomkirikut mainiti esmakordsel 1219. aastal. Praegust hoonet hakati ehitama tõenäoliselt 1230. aastatel. Valmis sai see 1240. aastal. Kuningas Valdemar II tegi sellest oma Eesti valduste (Eestimaa hertsogiriigi) peakiriku . Aastatel 1430-1460 (15 saj. keskel) ehitati kirikuhoone ümber kolmelööviliseks basiilikaks. Kirik ja suur osa Toompea hoonestusest hävis 1684 .aasta Toompea tulekahjus. Toomkiriku gooti stiilis tornikiiver hävis ning aastatel 1778–1779 ehitati uus barokkstiilis tornikiiver.
Tallinna raekoda
Tallinna Raekoda on Põhja-Euroopas ainus säilinud gooti stiilis raekoda. 14.sajandi I veerandil pikendati olemasolevat hoonet ning laiendati keldriruume. Tekkis nn diele- dornse (eesruum ja tagakamber ) süsteemis ruumijaotus . Aastatel 1402 -1404 ehitati olemasolev raekoda, järgides varem väljakujunenud suurust ning vundamentidega määratud ruumijaotust, kahekorruseliseks pidusaalide ja tööruumidega esindushooneks. Hoone idaossa püstitati torn. Eenduv peakorrus toetati kaaristule, mis andis avarust peakorruse saalidele. Ehitusmeister Ghercke juhtimisel sai raekoda oma tänaseni püsinud arhitektuurse lahenduse. Toonastest ehitustöödest on arhiivis säilinud linna arvepidamise mustandilehed, mille alusel on võimalik raekoja ehitustööde kulgu täpselt jälgida. Samas on ka fikseeritud ehitusmaterjalide kogused.
Tallinna Pühavaimu kirik
Tallinna Püha Vaimu kirik, ka Tallinna Pühavaimu kirik on kirik Tallinnas, Pühavaimu tänav 4. Kirikut kasutab Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tallinna Püha Vaimu kogudus ja kord kuus EELK Usuteaduse Instituut.Püha Vaimu kirik on Tallinna väikseim keskaegne kirik. Püha Vaimu kirik oli seegikirik, mille preestri kohustusteks oli seegihaigetele ja -vaestele ning teistele seegielanikele, kelle hulgas olid ka pensionipõlve pidavad vaimulikud , sakramendi jagamine. Püha Vaimu kirikul oli veel teinegi funktsioon, seal pidas aeg-ajalt oma avajumalateenistusi Tallinna raad . Seetõttu on pühakoda mõnikord nimetatud ka rae kabeliks.
Pika Hermanni torn
Pikk Hermann on Tallinnas, Toompeal asuva Toompea linnuse edelatorn. Torni esimene osa ehitati aastatel 1360–1370, 16. sajandil torni täiendati ning selle kõrguseks sai 45,6 meetrit.[viide?] Pika Hermanni kõrgus on 45 meetrit. Pika Hermanni torn asub Eesti Vabariigi Riigikogu hoone läheduses ning torni tipus lehvib Eesti lipp . Riigilipp heisatakse igal päikesetõusul, kuid mitte varem kui kell 7.00, ning langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui 22.00. 12. novembril 1918 heisati Pika Hermanni torni esmakordselt sinimustvalge lipp, seda veel enne kui Ajutine Valitsus määras sinimustvalge riigilipuks. Keskmiselt kulus aastas 15 lippu hinnaga kokku 420 krooni. Sügiseti tormide ja sadude ajal muutus lipp närudeks sageli üheainsa päeva jooksul, heade suveilmadega pidas lipp vastu kuni 4 nädalat. Kokkuhoiu eesmärgil kannatadasaanud lippe parandati. Eesti lipp võeti Pikast Hermannist maha pärast juunipööret, 21. juunil 1940. Järmisel päeval küll sinimustvalge taasheisati, kuid selle kõrvale pandi lehvima punalipp. Eesti lipp eemaldati tornist 27. juulil 1940. aastal.
Suur Rannavärav
Suur Rannavärav oli 14. sajandil rajatud Tallinna linnamüüri kaitserajatis linna põhjaküljel Pikal tänaval, mis lammutati 1779. aastal. Suurt Rannaväravat on esimest korda selle nime all mainitud 1359. aastal. Siis kandis värav saksakeelset nime "Strantporte, vor den groten Strantporten". Tänaseni säilinud Suure Rannavärava eesväravat koos suurtükitorniga Paks Margareeta on peetud analoogselt Viru värava eesväravaga linnaväravateks. Keskaegsed Suure Rannavärava linnaväravad aga olid nelinurksed ning varustatud langvõrede ja tugevdatud puitustega, mida täiendasid põhiväravate ees asuvad kaitseesmärgil loodud eesväravad.
Kiek in de kök
Kiek in de Kök (alamsaksa keeles ' kiika kööki') asetseb Tallinna linnamüüri edelalõigul Lühikese jala värava ja Harju värava vahel tänapäeva Komandandi teest põhja ja Rüütli tänavast lääne poole. Esimene torn ehitati millalgi enne 1475. aastat, see oli praegusega võrreldes palju väiksem ja selle nime pole teada. Uut torni mainiti esmakordselt 1475. aastal, kuid siis oli selle nimi "uus torn Bolemanni sauna taga". Torni ehitati 1483. aastani ja see oli Tallinna linnamüüri üks võimsamaid torne. Tornil oli algselt kuus korrust, torni kõrgus oli umbes 38 m. Torn on sõõrja põhiplaaniga ning selle läbimõõt oli jalamil umbes 17,3 m ja eenduvas ülaosas umbes 18,5 m. Kiek in de Kök on Tallinna linnamüüri kõige kõrgem torn. Torn sai kõvasti kannatada, kui Moskva tsaaririigi väed 1577 . aastal Tallinna piirasid, Liivi sõja mälestuseks müüriti tornipaigale suured suurtükikuulid sisse.
Linnamüür
Tallinna linnamüür on keskajal Tallinna all-linna ja Toompea kaitsmiseks ehitatud rajatiste süsteem. Tallinna all-linna ja Toompead ümbritsevate kindlustuste ehitamist joonele, kus see linnamüürina tänaseni säilinud on, alustati 1310. aastal Tallinna asehalduriks määratud Johannes Canne ( Jens Kanne) juhtimisel. Kanne müür asendas varasema Margrete kaitsemüüri põhjasuunal kuni Suure Rannaväravani ja sealt mööda tänapäeva Laboratooriumi tänavat ümber Püha Miikaeli nunnakloosti kuni Toompea järsakuni tänapäeva Nunne tänavani. Lõunapool aga juhiti linnamüür mööda tänapäeva Müürivahe tänavat üle Harju tänava Toompeani. Enne Toompea kõrgendikku aga tegi müür pöörangu põhja poole ja suundus Lühikesest jalast mööda ning laskus Pika jala kohal ümber Toompea järsu jalami Nunna väravasse, tänapäeva Nunne tänava alguses. Müüriga haarati linna piiresse Tsistertslaste ordu Püha Miikaeli nunnaklooster.Suurte kaarniššidega müür, mida hakati kutsuma Kanne müüriks, oli 6,5 meetrit kõrge ja 2,3 meetrit paks. Seda täiendas müüri siseküljel asuv kaitsekäik, mis toetus võlvitud kaartele. Erinevalt varasemast ehitusstiilist varustati müürid ripptornidega.
Tartu Jaani kirik
Tartu Jaani kirik on keskaegne telliskirik Tartus, tuntud oma terrakotafiguuride poolest. Samal kohal on kirik asunud hiljemalt 13. sajandi esimesest poolest, praeguse hoone vanimad osad pärinevad 14. sajandist. Kirik on ajaloo jooksul olnud korduvalt varemetes, viimati 1944–2005. Jaani kiriku terrakotaskulptuurid on kuulsad selle poolest, et need pole mitte ühe või mõne vormi abil stantsitud, vaid kõik kujud – algselt üle tuhande – on ükshaaval savist valmistatud, nii et igaüks neist on isenäoline. Praeguseks on säilinud ligikaudu 200 skulptuuri. Ühe hüpoteesi järgi kujutavad need kunagisi Tartu linnakodanikke. Selle vastu räägib küll asjaolu, et eri rõivais kujudest mõned kannavad kroone, kuid modellidena võidi linnarahvast siiski kasutada.
Jaanika Pogosjan LOK-13