Vanalinna arhitektuur (0)

Kiek in de Kök
Läänemeremaade võimsaim kaitsetorn Kiek in de Kök rajati oma esialgsel baroksel kujul aastatel 1475-1483. Torni nimi esines esmakordselt 1577 . aastal. Sellest ligi 38 meetri kõrgusest ehitisest võis vaadata läbi avarate alt laienevate mantelkorstnate lähedalt asetsenud majade köökidesse. Niisama hästi võis silmata vaenlase tegevust tema „köögis“, s.t lähtepositsioonidel.
Esimene korrus oli ehitatud laoks. Alguses paiknes ka torni sissepääs esimesel korrusel. Torni ülemised korrused olid ehitatud kaitsekorrusteks.
1760 . aastal kasutati sõjalise tähtsuse kaotanud torni laona, elamuna, arhiivihoidlana. XX sajandi algul olevat siin treeninud esimesed eesti raskejõustiklased.
Uued valdajad muutsid torni ilmet , osa laskeavasid muudeti akendeks, ehitati vaheseinu, seinakappe jne. Nende torni ilmet rikkuvate ümberehituste kõrvaldamiseks tehti 1958. aastal osalisi remontrekonstrueerimistöid. 1968. aastal avati seal Tallinna linnamuusem. Praegu ehitatakse torni uutele abiruumidele juurdeehitisi ja torn ühendatakse tulevikus Ingeri ja Rootsi bastioni kasematikäikudega.
Neitsitorn
Neitsitorn (Megede torn) on torn Tallinna linnamüüri edelalõigul Lühikese Jala värava ja Harju värava vahel tänapäeva Komandandi teest põhja pool. Barokset torni mainiti esmakordselt 1373. aastal. Torn sai oma nime tornipealik Hinse Meghe järgi. Hiljem on torni nimi muundunud (saksa keeles Mägdethurm, Mädchenthurm), millest on omakorda tekkinud eestikeelne tõlkevaste Neitsitorn. Tornil oli algselt kolm korrust ja see oli linna poolt avatud, torni kõrgus oli 12,5 meetrit. Torn on trapetsikujulise põhiplaaniga. Torn sai kõvasti kannatada Tallinna piiramise ajal Moskva vägede poolt 1577. aastal. Hiljem ehitati torn ümber, seda kasutati vanglana kuni 1626. aastani, 1842. aastast oli torn kasutusel elamuna. Lagunenud torni hakati korrastama 1968. aastal, põhjalikult umber ehitatud tornis avati 1980. aastal Neitsitorni kohvik . Praegu on torn tühi ja kasutamata.
Toompea loss ehk Väike linnus
Väike linnus ehitati endise eestlaste linnuse asemele. Esialgsel kujul valmis see 1229. aastal. Toompea on nime saanud Toomkiriku järgi ( 1486 ). Varaseimad säilinud ürikud mainivad piirkonda lihtsalt mäena (1327 ladina mons , 1372 saksa bergh). Eesti rahvaluule tunneb Toompead Kalevi kalmuna, mille on kokku kandnud tema lesk Linda .
Toompea Väikese linnuse rajas Mõõgavendade Ordu 1229. aastal Toompea paelava edelajärsakule ning alates 1238. aastast ehitasid taanlased linnuse kaitseehitisi edasi. Jüriöö sündmuste tagajärjel XIV sajandi keskel läks see Saksa ordule.
Ordu rekonstrueeris selle 1350-1360. aastatel trapetsikujulise põhiplaaniga keskse kovendihoonega linnuseks.
XIII sajandi II poolel lõppes Toompea ordulinnuse kui kindlusehitise areng, lammutati Väikese linnuse idapoolne müür, tasandati kaitsekraav ja ehitati XVIII sajandi lõpul ehitusmeister Johann Schulzi juhtimisel hilisbarokne Eestimaa kubermanguvalitsuse hoone. Linnuse idakülje kindluslik ilme oli sellega kadunud.
Konvendihoones tegutsenud vangla puuosa põles 1917. aastal. Hiljem lammutati ka säilinud kiviosa ja 1920-1922. aastatel rajati nende kohale ekspressionistlik riigikoguhoone. Samuti rajati kortermaja linnuse loodeküljele endiste tallide asemele.
Lõunapoolne ringmüür ja lossi lõunatiib ehitati 1930. aastate II poolel ümber esindustraditsionalistlikuks haldushooneks, samuti lammutati Riigisaalihoone jäänused ning sinna ehitati haldushoone. Ka kortermaja linnuse loodeküljel ehitati ümber, samuti ehitati hooneid seni vabade müürilõikude külge.
Praegu töötab seal Eesti Vabariigi parlament. Linnuses on erinevaist ajastuist pärit eriilmelisi ja -otstarbelisi ehitisi .
Toomkirik (Chistian Ackermann)
Tallinna toomkirik ehk Tallinna Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkirik on pühakoda Tallinnas. XIII sajandi lõpul valminud suurejoonelise kolmelöövilise kodakiriku süsteemis hoone ehitati tänaseni säilinud basilikaalseks kirikuks XV sajandi keskpaiku. Ta on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peakirik Eestis ja seda kasutab Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkogudus. Esmakordselt mainiti kirikut 1219. aastal.
Toomkirik paikneb Toompea (endise Suure Linnuse) keskosas paikneval väljakul. Kirik on rajatud puukirikuna praegusele kohale arvatavasti juba 1219. aastal, mil taanlased Tallinna vallutasid. Kivikiriku rajasid siia dominikaani mungad , kes asusid Toompeal aastail 1229-33. Nende rajatud kivikirik oli arvatavasti ühelööviline ning valmis 1240ndatel aastatel. 14. sajandi alguses kirik rekonstrueeriti. Selle käigus rajati kõigepealt uus kooriruum , mis koosnes nelinurksest koorikvadraadist ning koorilõpmikust. Tänini on sellest säilinud koorikvadraat, mis on kaetud tellistest kaheksaosalise domikaalvõlviga. Umbes samal ajal ehitati koorikvadraadi põhjaküljele ka käärkamber, mis on samuti ümberehitatuna osaliselt säilinud. Umbes 1320. aasta paiku rajati aga uus koorilõpmik, mil ta sai praeguseni säilinud viietahulise polügonaalse kuju. Koorilõpmik kaeti viiemõikalise võlviga, selle päiskivi oli kaetud rikkaliku dekooriga.
Ühelöövilise pikihoone suurendamist kolmelööviliseks ning nelja travee pikkuseks alustati 1330 . aasta paiku. Ehitustööde kulg aga venis paljudel põhjustel ligi saja aastani. Uus, basiilika põhimõtete järgi ehitatud 29 m laiune pikihoone valmis lõplikult alles 1430ndate aastate paiku, kuigi kesklöövi neljatahulised piilarid koos kõrgseintega olid valminud juba 14. sajandi teisel poolel. Valminud pikihoone on kaetud vööndkaartega varustatud servjoonvõlvidega. Vööndkaari kandvad konsoolid on külglöövides kolmeosalised ning geomeetriliselt lihtsad. Kiriku pikihoonel on neli teravkaarportaali. Võimas neljaastmeline peaportaal paikneb lõunaseinas, idast teises travees, ning on rikkalikult profileeritud. Ülejäänud portaalid on üheastmelised, põhjaseina portaalid arvatakse olevat algselt pärinenud lõunaseinast, kus nad asetsesid enne praeguse peaportaali valmimist.
Kiriku kesklöövi idaviilul paikneb väike kaheksatahuline kellatorn, mis on ehitatud üheaegselt pikihoonega. Keskajal oli see kiriku ainsaks torniks. Võimas lääne torn rikkalikes vormides barokk-kiivriga ehitati valmis 1779. aastaks, kirikukellad ja unikaalsed sihverplaadid seati üles 1792-96. Ühe sihverplaadi läbimõõduks oli kolm ja seieri pikkuseks poolteist meetrit. Rauast kellamehhanism kaalus umbes kuussada kilo.
Lääneküljel polnud kirikul torni kuni 18. sajandini, seal paiknes suur väliskantsli ärkel. 15. sajandil täiendati kirikut arvukate juurdeehitistega, põhjaküljele rajati servjoonvõlvidga kaetud Püha Georgi kabel, raidportaaliga kabel rajati ka kiriku edelanurka. 16-17. sajandil kattus kogu hoone lõunasein juurdeehitistega, oma praeguse kuju said need 17-19. sajanditel.
Kuni 1560 . aastani oli see katoliiklike Tallinna piiskoppide kirikuks, kuid hiljemgi resideerisid seal Eesti kõrgemad vaimulikud , piiskopid ja superintendendid.
Kirikualtari valmistasid Nicodemus Tessin ja Christian Ackermann 1696. aastal; barokkstiilis kiriku kantsli valmistas Christian Ackermann, 1686. aastal; altarimaali "Kristus ristil" 1866. aastal Eduard von Gebhard .
Tallinna toomkirik oli Eestimaa Rüütlekonna ja Toompea Maarja gildi liikmete matmispaik .
Tallinna toomkirik sai oma praeguse sisustuse põhiliselt Rootsi ajal. 1684. aastal puhkes Toompeal tulekahju, mis muu hulgas hävitas ka kiriku sisustuse. Jäädi ilma pinkidest, altarist ja kantslist, tuli kahjustas ka hauasambaid. Ilmselt sellepärast vahetati välja ka Pontus De la Gardie sarkofaagi kaunistused: renessanss -obeliskid asendati barokkurnidega. Pärast põlemist taastati kiriku sisemus sedavõrd, et saaks jumalateenistusi pidada. Taastamistöödele olid palgatud kõik linna tislerid ja juba aasta pärast võis kirikut jälle kasutada.
Uue altari ja kantsli valmistas puulõikemeister Christian Ackermann, kes oli pärit Königsbergist. Tallinna nikerduskunstis on Ackermanni tööd klassikalise baroki heaks näiteks. Suurepäraste sammastega altar teostati Nicodemus Tessini jooniste järgi ja see esindab rooma stiiliideaali, mida Tessin sel ajal soovitas.
Stenbocki maja
Stenbocki maja, kus alates 2000. aastast asuvad Vabariigi Valitsus ja Riigikantselei , on Toompea põhjanõlval üks silmapaistavamaid ehitisi, mis mere poolt vaadates annab oma klassitsistliku ehitusmassiiviga olulise panuse vanalinna siluetile.
Kirjeldamaks Stenbocki maja arhitektuuri, peab arvestama, et see ei ole ehitatud aadlipaleeks, vaid ametiasutuse tarvis ning seetõttu mõjub küllaltki lakoonilise ja lihtsana nii väljast kui ka seest.
Kolmekorruselist kivist peahoonet iseloomustab tema massiivsuse ja tasakaalustatuse tõttu range klassitsism. Kuue dooria sambaga rõduga esindusliku hoone Toompea põhjaserval kavandas arhitekt Johann Caspahr Mohr Eestimaa kubermangu kohtuasutuste jaoks.
Maja ehitusloo algus seostub asehalduskorra sisseseadmisega Balti provintsides 1783. aastal, kuid pärast asehalduskonna likvideerimist ja hooneehituse riikliku finantseerimise lõpetamist 1788. aastal jätkas krahv Jakob Pontus Stenbock hoone ehitust isiklikest vahendistest; valmimisel 1792. aastal sai hoonest krahv Stenbocki linnaresidents. Pärast krahv Stenbocki surma kasutati hoonet mitmel erineval otstarbel , kuni 1891 . aastal võeti see esmakordselt kasutusele kohtuhoonena. Kohtud töötasid selles 1987. aastani. Hiljem jäi maja unarusse , kuni 1996. aastal alustati selle taastamisega Vabariigi Valitsuse ja Riigikantselei hooneks. Esimese istungi Stenbocki majas pidas valitsus 8. augustil 2000.
Ungern - Sternbergi maja / Teaduste akadeemia (Kohtu 6)
Ehitatud 1865-1868, arhitekt Martin Gropiuse poolt. Praegu Teaduste Akadeemia Presiidiumile kuuluva hoone. Ehitada lasi krahv Ewald Alexander Andreas von Ungern-Sternberg (1824-1899).
Maa-aadli esinduslik linnapalee ehitati krundi põhjaküljel varem ridamisi paiknenud väikese lagunenud elamu, kõrtsi ja kõrvalhoonete asemele. Algselt oli soklikorruse peal kaks elukorrust, all kelder mõne võlvitud ruumiga. Pööningukorrus ehitati välja 1941. aastal. Fassaadide liigenduses on risaliitide, liseenide, petikpindade ja konsoolrõdukeste kõrval erilise kõlajõuga nelinurksete, ümar- ja segmentkaarsete akende vahelduv rütm. Müürides on kasutatud paekivi koos tellisega. Peasissepääs kolme kõrgesse ümarkaaravasse paigutatud ning geomeetriliste ja plastiliste vormidega liigendatud tiibustega on eriti paraadne. Fassaade lõpetab jõuline balustraad risaliitidelt tõusvate ainulaadsete saledate ažuurselt lõpetatud tornikestega.
Üldlahendus, eriti aga interjöörikujundus lähtub itaalia renessanssarhitektuurist. 1911. aastal sai Ungern-Sternbergide maja uue omaniku ja täiesti uue sisu.
Pärast Ewald v. Ungern-Sternbergi surma, tema abikaasale jäänud maja, omandas Eestimaa Rüütelkond, kes loovutas selle Eestimaa Kirjanduse Ühingule (vahetusena ühingu Wismari tänava krundi vastu). Eestimaa Kirjanduse Ühing paigutas hoonesse Eestimaa Provintsiaalmuuseumi. 1946. a. läks maja vastasutatud ENSV Teaduste Akadeemia käsutusse, kes hakkas seda kasutama presiidiumi töö- ja esindushoonena. Praegugi kasutab maja Eesti TA Presiidium.
Linnateater
Üks paremini säilinud näiteid Tallinna keskaegseist elamuist. Hoonet Lai tänav 23/25 ja Aida tänav 6/8 on ürikuis mainitud 1467. aastal, tänaseni säilinud hoone on ehitatud mitmes järgus. Praeguse mahu sai hiljemalt 16. sajandi II veerandil.
Tänapäeval asub hoones Tallinna Linnateater: alates 1965. aastast, kui hoone eraldati Noorsooteatrile kontori- ja prooviruumideks. Tänapäeval asuvad Lai 23 majas Väike saal , Linnateatri kohvik, Kaminasaal, Voldemar Panso nimeline saal, teatri kontoriruumid ja Diele . Linnateatri kaminasaali tõenäoliseks ehitamisajaks 1434. aasta, mis on tuvastatud 2007. aastal saali laepalkide vanuse tuvastamise teel. Lai 23 põhiplaan annab küllaltki hea ettekujutuse keskaegsest hilisgooti elamust, mille ehitamist alustati XV sajandil, lõpliku kuju sai ta XVI sajandil. Diele nurgas asub mantelkorsten , mille alumine osa moodustas koos küttekoldega kööginurga. Dielele esinduslikke lisamiseks ehitati teise korruse galeriile viiv paraadtrepp ja baroksed talamaalingud. Kööginurga all keldris paiknesid hüpokaustahjud, mis ühtlasi soojendasid peretuba ja dornset, kust pääseb siseportaali kaudu tagamajja (bikamer). Keskaegse elamu interjöör taastati aastail 1968-1975 Teddy Böckleri juhtimisel teostatud restaureerimistööde käigus.
Lai 29
Kinnistul asunud väikest hoonet mainiti ürikuis XIV-XV sajandi vahetusel, 1413. aastal ehitati hoone suureks diele- dornse tüüpi kivimajaks. On üks huvitavamaid ja enamtuntud vanu 15. sajandi elumaju Tallinnas. 1683 . aastast kuni Teise maailmasõjani kuulus elamu perekond Hueckile. Peahoonega liitunud väravahoone hävis Teises maailmasõjas, selle asemele ehitati 1950. aastal arhitekt A. Kukkuri poolt uus väravamaja. Sellest ajast kasutas hoonet Vabariiklik Restaureerimisvalitsus, praegu aga AS Restor ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus . Üks paremaid hästisäilinud näiteid Tallinna keskaegseist elamuist.
Samas hoones asub ka Eesti Loodusmuuseum. Loodusmuuseum asutati 1941. aastal, toona kuulus Loodusmuuseum ENSV Kultuuriministeeriumi süsteemi. Nõukogude ajal tegutsesid hoones ka ENSV Arhitektide Liit ning teised organisatsioonid , kuid majas endas meenutas kõik möödunud aegu: vahelagede tumedad palgid, vasest lühter, seinte puitpaneelid, XVI- XVII sajandi kapid ja portreed.
Oleviste kirik
Esmakordselt on Oleviste kirikut mainitud 1267 . aastal. Kirik sai nime Norra kuninga Olaf II Haraldssoni järgi. Hilisgooti stiilis ehitatud kirik oli oma 159-meetrise tornikiivriga aastatel 1549–1625 maailma kõrgeim ehitis. Kiriku ülikõrge torni ehitusajendiks oli arvatavasti selle kasutamine meresõidutähisena, mis tegi tollase tuntud kaubalinna võimalikult kaugele merele nähtavaks. Kõrgusega kaasnes paraku oht: vähemalt kaheksal korral on torni tabanud välk ning kogu kirik on kolmel korral hävitavalt põlenud; kahjutuli paistis neil puhkudel üle mere Soome. Kuid ka 124 meetri kõrgust torni peetakse siiani üheks Tallinna sümboliks.
XIV sajandi alguses alustati uue kiriku ehitamist, mis viidi lõpule 1330. aastal. Aastal 1364 valmis nüüdsest madalam torn, mis asus 4,5-meetrise läbimõõduga alusmüüril. Torn seisis tollal väliaspool kirikut. XV sajandil ehitati kirik uuesti ümber, mille tulemusena omandas ta üldjoontes tänaseni säilinud hiliskeskaegse kuju. Esmajärjekorras püstitati uus avar kooriruum. Koori ehitusstiil on väga sarnane teiste meil samal ajal püstitatud ehitistega: Oleviste gildi saaliga, arvatavasti ka Dominiiklaste ja Pirita kloostrite kirikutega. 15. septembril 1524 toimunud luterliku reformatsiooni pildirüüste käigus hävitati rikkalikult kaunistatud kirikus kogu kunstiliselt väärtuslikum sisustus . Väliselt kirik kannatada ei saanud.
1820 aasta toimus laastav tulekahju. 1840 a. taasavati kirik uuesti. Sisustuse stiiliks oli neogooti .
Prantsuse omaaegne kultuuritegelane ja diplomaat Eestis Catala ütles kord Oleviste kiriku arhitektuuri kohta, et see on “alastikistud gootika”. Nii lihtne on Oleviste kirik väliselt, võrreldes lääne gootika pitsehitistega. Kuid oma lihtsuses on kirik imposantne . Suuruse ja omapäraga on kirik tähelepanuväärivamaid ehitisi Eestis. Hoone kõik elemendid, kui eelkõige võimas pilvedesse pürgiv kuldse ristiga torn, rõhutavad hoogsat tõusu kõrgustesse.
Kanuti gildi hoone (Pikk 20)
Mainiti esmakordselt 1326. Gildi vanast hoonest, mis ehitati ümber XIX sajandil, on teada ainult fassaad. See oli ehitatud Tallinna XV sajandi arhitektuurile omases laadis. Püha Kanuti gildi kuulusid need tsunftid , mida peeti parimateks ja üllasteks; peamiselt olid seal saksa meisrid. Kanuti gildi hiigelaeg saabus alles 16. sajandil.
Kanuti gild suleti 1920. aastal. 1326. aastal oli gildil üks maja, 1406 . aastal osteti ka naabermaja. Uue maja asemele ehitati 1470-ndatel aastatel gildisaal, mis jäi praeguse hoone keskosa kohale. 1800. aastal osteti kolmas maja. Nii tekkis Pikale tänavale kolme viiluga gildihoone, mis aastatel 1863-1864 inglise gootikast lähtuvas nn. tjuudorstiilis ümber ehitati. Hoone kolmeosaline fassaad säilis ka ümberehitustega. Hoone butafoorsele fassaadile paigutati Martin Lutheri ja Püha Kanuti figuurid .
Suurgildi hoone (Pikk 17)
Suurgildi pikk sadulkatusega ühekorruseline hoone ehitati aastatel 1407 -1417, paikneb Pika ja Laia tänava vahel peafassaadiga Pika tänava poole.
Suurgildi hoonel on olnud väga palju funktsioone: seal on toimunud Suurgildi liikmete – suurkaupmeeste – pidustused, see oli rongkäikude alg- ja lõpp-punktiks, seal peeti pulmi, jumalateenistusi (seda küll vaid paarkümmend aastat), teatrietendusi, kohtuistungeid ja kontserte.
Alates 1872. aastast oli hoone Börisikomitee käsutuses ning siis kutsuti seda Börsihooneks. Ka esimene filmidemonstratsioon Eestis leidis aset Suurgildi hoones. Alates 1952. aastast on Suurgildi hoone olnud Eesti Ajaloomuuseumi põhihoone.
Suurgildi hoone on hilisgooti stiilis. Hoonel on kõrge viilkatus , mida on ehitamisest saati väga vähe muudetud. Fassaadil on kõige silmatorkavamaks asjaks portaal ning selles on tammepuidust uksed, millel on suured pronksist koputid, mis valmistati 1430. aasta kandis .
Raeapteek
Tallinna Raeapteegi asutamise ajaks loetakse jüripäeva 1422. Esmakordselt mainitakse apteeki raeraamatutes selle aasta kaheksandal aprillil . Apteek oli aga juba ammu enne olemas, mainitud aastal läks ta rae valdusse. Juba XV sajandil kuulus apteegi juurde ka ravimtaimede aed.
Keskajal sarnanes rohupood pigem vürtsipoele kui apteegile-peale ravimite oli võimalik osta apteegist ka näiteks komme , küpsiseid, püssirohtu, küünlaid.
Raeapteegi hoone asub Raekoja platsi kirdenurgas. Kahekordse ehitise barokse fassaadi taha jääb kolm keskaegset hoonet, mis on mitmel korral ümber ehitatud.
Apteegihoone esimene ulatuslik uuendus toimus 1550. aastal. Tõenäoliselt pärineb fassaadi liigendamine sellest ajast. Fassaadi praegune barokne üldilme pärineb aga ilmselt 1663. aastal toimunud suuremast remondist. Juba varem, 1635. aastal toimunud ümberehituse ajal on hoonesse paigutatud kunstipärased renessanss-stiilis raidkivid.
Raeapteegi hoone on üks väheseid profaanehitisi, mis on säilitanud oma algse otstarbe.
Raekoda
Raekoda asub vanalinna südamikus oleva platsi lõunaküljel ja moodustab siin tervet väljaku külge täitvat raskepärase hooneploki, mille idaküljel kerkib sihvakas minaretile sarnanev torn. Hoone on kahekordne kellerdatud ehitus; esimese korruse ees asub arkaadkäik, teise korruse seina liigendab vabas rütmis akenderida, fassaadi lõpetab kindlusarhitektuurile iseloomulike laskeavadega rinnatis. Hoone tagafassaad, mis avaneb kitsasse põiktänavasse, on hoopis lakoonilisem. Teisel korrusel asuvad kõik ruumid ühisel tasapinnal – see viitab nende üheaegsele ehitamisele (raekoja esindusruumid).
1322. aastal esmakordselt kinnisvararaamatus mainitud raekoda oli suure koosolekuruumiga ja tolle aja kohta lausa hiiglasliku kaubalaoga ehitis. Sellest hoonest on säilinud osa seinu ning kokku seitse akent keldris ja esimesel korrusel.
Kuigi raekoda asub oma praegusel kohal juba XIV sajandist, ei ole meieni säilinud hoone siiski selle aja ehitis – praegune gooti stiilis hoone püstitati aastatel 1402-1404. Olgu kohe märgitud, et vana hoonet püüti uue ehitamisel maksimaalselt ära kasutada. Hoone püsis suuremate ümberehitusteta kuni XVII sajandi keskpaigani: siis asuti vanale hoonele barokselt sümmeetrilist fassaadi andma.
Tallinna raekoda on kogu Põhja-Euroopa ehituskunsti ajaloo üks monumentaalsemaid gooti stiilis raekodasid. Ehitati aastatel 1371-1374 ja 1401-1404. Barokkstiilis tornikiiver pärineb aastaist 1627-1628, see hävis Suure isamaasõja ajal kuid taastati uuesti endisel kujul pärast sõda. Alates 1530 . aastast ehib torni tippu linna sõjasulase Vana Tooma kujutis. Praegune Vana Toomas on noorem – pärineb 1952. aastast ja asendab oma eelkäijat, mis asub Raekojas paiknevas muuseumis .
Suur-Karja 8
Kaupmehe kontor asus kohe maja eeskojas, maja kõige suuremas ruumis, mille pindala oli kuni 100m². Ruumis seisid massiivsed lauad, seinte ääres olid pingid, kirstud ja kapid kaubanäidistega. Kaupu hoiti ka pööningul, kus laoruumid ulatusid teise ja kolmana korruse kõrguseni. Just seepärast oligi vaja võimsaid vahelagesid, mida toetas tihti kivist piilatt, mida võib seal kohata ka tänapäeval.
Karja tänava nimi (Kariestrate) on läbi ajaloo säilitanud oma algupärase eestikeelse nime erinevalt teistest vanadest Tallinna tänavatest, mis tihti kandsid ladina- või alamsaksakeelset nime.
Karja tänav on üks vanimaid tänavaid Tallinnas. Seda kasutati omal ajal karjateena Tallinna all-linna ja Toompea elanike kariloomade ajamiseks karjamaale läbi linnaruumi piiravas müüris asuva Karja värava ja sealt edasi Karjaallikale jooma. Karja värav lammutati 1849. aastal, kui avardati vanalinna viivaid liiklusteid.
Hoone Suur-Karja 8 pärineb XV sajandist, kuid on hoolikalt renoveeritud ning pälvis 2011. aastal linna kõige paremini restaureeritud hoone tiitli .
Hoone esimesel korrusel asuvatel kaubanduspindadel tegutseb St. Patricku pubi.
Pilte:
Kiek in de Kök
Neitsitorn
Toompea loss
Toomkirik
Stenbocki maja
Kohtu 6
Linnateater
Lai 29
Oleviste kirik
Kanuti gild
Raeapteek
Raekoda