Riigi ja õiguse tekkimine. Riigi mõiste ja tunnused. (0)

Riigi ja õiguse tekkimine. Riigi mõiste ja tunnused.
Tava- käitumisreegel, mille täitmine on muutunud harjumuseks pikaajalise ja korduva kasutamise tõttu. Kui ürgühiskonnas hõlmas pealiku võim veresuguluse alusel sugukonda kuuluvaid isikuid, siis riigivõimule oli allutatud kindlal territooriumil asuv elanikkond: 1)rahvas, 2)riikkondlased. Riigi tekkimist iseloomustas: 1) ühiskonnast eraldunud ja tema üle võimu teostava, s.t avaliku võimu tekkimine, 2) selle võimu teostamine territoriaalpõhimõttel, mitte sugukondlikul alusel, ja 3) võimu kandjana ja selle objektina oli veresuguluses oleva sugukonna asemele tekkinud uus inimkooslus – rahvas. Riigi tekkimine tähendas ühiskonna sees uue institutsiooni sündi, mis võttis endale mitte ainult keskse seisundi, vaid ka juhi rolli. Riik esineb ühiskonna suhtes juhtimisvahendina, selle ühiste asjade ajaja, esindaja ja kaitsjana. Selles rollis on ühiskonna ja riigi vastastikused suhted kujunenud algusest peale keerulisteks ja mõnigi kord vastuolulisteks. Poliitilise tegevuse eesmärk on riigivõimu omandamine, kasutamine ja säilitamine ning demokraatlikes riikides osalevad selles spetsiifiliste huvidega inimeste rühmad (poliitilised parteid, ühingud, seltsid, huvigrupid ). Koos riigi tekkimisega toimusid muutused ühiskondlikes käitumisreeglites. Ühiskonnas tekkimised uued juhtimissuhtes, mis vajasid reguleerimiseks ka uusi norme. Kogu riigivõimu organisatsioon oli rajatud sugukondliku võimuga võrreldes põhimõtteliselt erinevatele alustele , seetõttu ei saanud seni kehtinud tavad riigi vajadusi rahuldada. Uued riigi vajadusi rahuldavad käitumisreeglid (normid) kujunesid kahtviisi: 1) riik aktsepteeris tavasid, mis talle sobisid, ja hakkas nõudma nende täitmist, luues nii tavaõiguse; 2) riik alustas ise sisult uute normide loomist ja kehtestamist (riigi õigusloome). Riigile on omased kolm tunnust: 1) avalik võim; 2) territoorium , millel see avalik võim kehtib; 3) rahvas, kes elab sellel territooriumil ja on riigivõimuga õiguslikult seotud. Avalik võim on riiki riigieelset ühiskonnaorganisatsioonist eristamise esmatähtis tunnus. Selle all mõeldakse kogu riigi juhtimisaparaati, mis hõlmab riigivõimu- ja valitsemisasutuste kõrval ka selle aparaadi relvastatud struktuuriüksusi, nagu armee , politsei, luure , vastuluure, aga samuti sunniasutusi (näiteks vanglaid), mis on vajalikud riigi otsuste realiseerimiseks. Avaliku võimu ülesehitus, selle kasutamise eesmärgid ja selle teostamisel kasutatavad meetodid võivad olla erinevad, sõltudes riigivalitsemise vormist , poliitilisest režiimist, ühiskonna poliitilisest struktuurist, ajaloolise arengu erisustest ja mitmesugustest muudest teguritest. Demokraatlikes riikidest teostavad avaliku võimu funktsioone riigiaparaat oma mitmesuguste struktuursete elementide ( riigiorganite ) abil ja kohaliku omavalitsuse asutused. Antidemokraatlikud poliitilised režiimid kasutavad avaliku võimu teostamiseks sageli ka mitmesuguseid mitteriiklikke sunniorganisatsioone. Riigivõim on suveräänne võim. Riigivõimu suveräänsus tähendab riigi täielikku välispoliitilist sõltumatust teistest riikidest (iseseisvust) ja võimu ülimuslikkust sisepoliitises elus (võimu jagamatust). Formaalse suveräänsusega on tegemist siis, kui riik faktiliselt ei saa kasutada oma suveräänsust teiste riikide mõju tõttu, kes suruvad talle peale oma tahet. Piiratud suveräänsus võib tekkida sõja kaotanud riigil võitja-riikide sunni mõjul või ka siis, kui riik vabatahtlikult piirab oma suveräänsust vastastikusel kokkuleppel teiste riikidega mingi ühise eesmärgi saavutamiseks. Riigivõimu ülimuslikkus tähendab seda, et riigi territooriumil ei ole sellest võimust kõrgemat võimu ja et riik oma võimu kellegagi ei jaga. Riigi territoorium on ruumiline ala, mille piirides teostatakse riigi võimu, see on riigi eksisteerimise ja riigivõimu rakendamise looduslik ruumiline eeldus. Riigi territooriumi hulka arvatakse: 1) riigipiiriga piiratud maismaa osa; 2) riigi territoriaal- ja siseveed ; 3) õhuruum maismaa, sise- ja territoriaalvete kohal; 4) atmosfääris asuvad riigi lennu- ja kosmoseaparaatide kabiinid; 5) maapõu riigipiiriga piiratud territooriumi all; 6) kauba- ja reisilaevad avamerel riigilipu all; 7) sõjalaevad avamerel ja teiste riikide territoriaal- ja sisevetes. Riigi juhtimissüsteemide töö tulemuslikkuse huvides jaotatakse riigi territoorium haldusterritoriaalseteks üksusteks. Riigi haldusterritoriaalne korraldus sõltub riigi suurusest , riikliku korralduse vormist, ajaloolistest traditsioonidest, rahvuslikust koosseisust, aga samuti riigi ees seisvatest mitmesugustest konkreetsetest ülesannetest. Rahvas täidab riigivõimu suhtes üheaegselt kahesugust rolli: ühelt poolt on ta vaadeldav inimhulgana, kes asub riigivõimule allutatud territooriumil ja on seega selle võimu tegevuse objektiks , teiselt poolt on rahvas riigi arengu protsessis üha enam muutunud riigivõimu teostajaks, riigivõimu subjektiks. Kodakondsus on isiku ja riigi vaheline püsiv poliitilis-õiguslik seos, mille alusel isikule laieneb riigi täielik jurisdiktsioon, ta kasutab kõiki riigis kehtivaid õigusi ja vabadusi ning kannab kodanikele pandud kohustusi. Üldjuhul kodakondsus kas omandatakse sünniga või saadakse naturalisatsiooni korras. Sünniga omandab laps kas vanemate kodakondsuse või sünnikoha riigi kodakondsuse, sõltuvalt riigis kehtivast korrast. Naturalisatsiooni korras riigi kodanikuks saamise tingimused kehtestab iga riik oma seadustega. Kuid aja jooksul on välja kujunenud mõned tingimused, mis on muutunud rahvusvahelises praktikas kodakondsuse saamisel tavalisteks. Niisugusteks tingimusteks on: 1) paiksustsensus-nõue, et kodakondsuse taotleja oleks riigis seaduslikult elanud seadusega kindlaksmääratud aja; 2) kodakondsuse taotlemise vabatahtlikkus , mida tõendab isiklik avaldus kodakondsuse taotlemiseks; 3) ustavusvanne uuele riigile. Paljudes riikides lisandub nendele nõuetele veel: 4) keele tundmine ; 5) riigi põhiseaduse tundmine; 6) võime end ja oma perekonda aineliselt ülal pidada; 7) võlgnevuste puudumine eelmise kodakondsuse riigis. Vastavalt põhiseadusele ei tohi ühtki Eesti kodanikku Eestist välja saata ega takistada Eestisse asumast, erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud. Töötamine ametikohtadel riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes eeldab Eesti kodakondsust, Vabariigi Presidendi ametikohta aga võib täita vaid Eesti kodanik sünnilt.
Riigi vormid.
Riigivormi mõistet kasutatakse õigusteoreetilises kirjanduses kolmes erinevas tähenduses. Sellega tähistatakse: 1) riigivalitsemise vormi; 2) riikliku korralduse vormi; 3) poliitilist režiimi. Riigivalitsemise vormi all mõeldakse riigivõimu seesmist organisatsiooni, st kõrgemate riigivõimuorganite loomise, ülesehituse ja omavaheliste suhete printsiipe ning nende suhteid teiste riigiorganite ja indiviididega.  Riigivalitsemise vormi järgi eristatakse monarhiaid ja vabariike, kusjuures nende peamiseks eristamiskriteeriumiks on riigipea institutsioon . Monarhia on riigivalitsemise vorm, mida iseloomustab kõrgema riigivõimu kuulumine monarhile, kes omandab võimu pärimise teel eluaegselt ja on juriidiliselt vastutamatu. Monarhi võimu ulatusest sõltuvalt eristatakse piiramata monarhiat ja piiratud monarhiat. Piiramata monarhia korral kuulub monarhile kogu võimutäius, riigipea on üheaegselt kõrgeim seadusandliku võimu organ, täidesaatva võimu juht ja õigusemõistja. Piiramata monarhia eri vormideks loetakse despootiat vanades idamaades , türanniat antiikmaailmas ja absoluutset monarhiat keskajal Euroopa riikides. Tänapäeval esineb absoluutne monarhia küllaltki haruldase jäänukriigivormina mõnedes Araabia maades (Saudi Araabia, Kuveit jt). Piiratud monarhia on monarhia alaliik , milles isevalitseja suva kitsendab mingi riigiorgan või seisuslik esindus , kellega tal tuleb arvestada, mistõttu monarhi võimul puudub absoluutne iseloom. Seisuslik- esinduslik monarhia esines Euroopa feodaalriikides 13.-17. Sajandil ja seda iseloomustas monarhi kõrval seisuslik esindusorgani olemasolu, mis oli küll põhimõtteliselt nõuandva pädevusega, kuid mille toetud oli monarhile vajalik eelkõige maksude kehtestamisel ja sissenõudmisel, samuti seaduste vastuvõtmisel. Konstitutsiooniline monarhia on selline riigivalitsemise vorm, mille puhul monarhi pädevus on kindlaks määratud demokraatlikult kehtestatud konstitutsiooniga, seadusandlik võim kuulub parlamendile ja täidesaatev võim valitsusele. Konstitutsiooniline monarhia on tänapäeval kõige levinum monarhia vorm. Vabariik on riigivalitsemise vorm, mille puhul riigipeaks on kindlaksmääratud tähtajaks valitav president . Presidentaalne vabariik on riigivalitsemise vorm, mis iseloomustab võimu koondumine parlamendist sõltumatu presidendi kätte. President on täidesaatva riigivõimu tipuks, mõnel juhul (näiteks USA-s) on ta ka valitsuse juht, kellel on ühtlasi parlamendi kõrval ka seadusandlik pädevus. Valitsuse moodustab president parlamendiväliselt ja valitsus ei kanna parlamendi ees poliitilist vastutust. Parlamentaarne vabariik on riigivalitsemise vorm, mis rajaneb parlamendi võimu ülimuslikkusel. Seal on presidendil peamisel esindusfunktsioon, tal puudub normaalses olukorras seadusandlik pädevus ja ta ei ole aktiivselt tegev riigi poliitilises elus. Riikliku korralduse all mõeldakse riigi territoriaal-poliitilist ülesehitust, riigi koostisosade õiguslikku ja poliitilist staatust ning nende omavahelise ja riigi keskvõimuga suhtlemise põhimõtteid. Unitaarriik ehk lihtriik on riik, mis territoriaal-poliitiliselt on ühtne tervik. Tema koosseisus ei ole suhteliselt iseseisvaid riike või riiklikke moodustisi(osariike, liiduvabariike vms), lihtriigi territoorium jaguneb ainult haldusterritoriaalseteks üksusteks ( provints , kubermang, oblast jms), need omakorda väiksemateks üksusteks (maakond, rajoon jms). Föderatsioon ehk liitriik on riik, mille koostisosadeks on liikmesriigid või riiklikud moodustised (föderatsiooni subjektid ). Lepingulised föderatsioonid on tekkinud sõltumatute riikide liitumisel lepingu alusel (Tansaania) või riiklike moodustiste ja faktiliselt mõningaid riikluse tunnuseid omavate poliitiliste üksuste ühinemisel liitriigiks (USA, Šveits, Araabia Ühendemiraadid). Konstitutsioonilised föderatsioonid luuakse riigivõimu aktide alusel „ülaltpoolt“ (Brasiilia, India, Pakistan ). Konföderatsioon on riikide liit, mis luuakse mingi ühise (tavaliselt poliitilise või sõjalise) eesmärgi saavutamiseks ja mille struktuur, organid ning nende moodustamise kord ja pädevus määratakse kindlaks rahvusvahelise õiguse normidega (liikmesriikidevaheliste lepingutega). Autonoomia kujutab endast riigi territooriumi mingile osale antud sisemist omavalitsust, iseseisvust kohaliku elu küsimuste otsustamisel , sealhulgas ka piiratud õigust anda seadusi kohaliku tähtsusega küsimustes. Personaalse autonoomiaga ( personaalne autonoomia) on tegemist siis, kui hajutatult elavad etnilised rühmad loovad oma kultuuri- ja olmeküsimustega tegelevad organisatsioonid , kes võtavad osa riigi poliitilisest elust, osaledes nõuandva hääleõigusega esinduste kaudu mõnede riigi keskorganite töös (näiteks Austria, Ungari). Korporatiivne autonoomia seondub keelekoosluse olemasoluga, kellele reserveeritakse teatud arv kohti riigiaparaadis, selle piirkonna teistest rahvusrühmadest riigiteenistujad aga peavad oskama selle koosluse keelt ja olmet, selles keeles toimub kohtupidamine ja õppetöö koolis. Territoriaalne autonoomia esineb etnoterritoriaalse autonoomia ja kultuuriautonoomia kujul. Etnoterritoriaalne ehk poliitiline autonoomia on võimalik seal, kus etnilised rühmad asuvad maa-alal kompaktselt, mistõttu saab luua autonoomseid vabariike, ringkondi, oblasteid, rajoone jm nimetustega moodustisi. Poliitilisel autonoomial on riikluse tunnuseid: enamasti on autonoomsel üksusel oma konstitutsioon , tal on seaduste andmise õigus kohaliku elu küsimustes, mõnikord on tal õigus osaleda teatud üleriigiliste küsimuste otsustamisel, luuakse kohalik parlament ja täidesaatva võimu organ. Poliitilisele autonoomiale lähedane on administratiivne autonoomia, mis esineb sellest ka tunduvalt harvemini. Erinevalt poliitilisest on administratiivne ehk haldusautonoomia tunduvalt piiratum, kuid annab võimaluse kohalike küsimuste otsustamisel ning kohalike riigi- ja omavalitsusorganite kujundamisel arvestada kohalike etniliste rühmade huve. See on laialdaselt kasutusel Hiinas. Kultuuriautonoomia luuakse seal, kus autonoomia subjektiks olevad etnilised rühmad elavad hajutatult muu elanikkonna hulgas. Luues autonoomia alusel oma organisatsioonid ja valides kultuuriautonoomia organid, tegelevad nad nende kaudu oma kultuuri ja keele hoidmise ja arendamisega ning osalevad seaduses määratud ulatuses riigi poliitilises elus. Seda rakendatakse mitme vähemusrahvuse suhtes laialdaselt Austrias ja Ungaris. Poliitiline režiim kujutab endast poliitilise võimu teostamise meetodite kogumit, mis iseloomustab demokraatlike õiguste ja vabaduste reaalset kasutamist ühiskonnas ning riigivõimuorganite seotust oma tegevuse õiguslike alustega. Poliitilise režiimi põhitüüpidena eristatakse tavaliselt demokraatlikku, autoritaarset ja totalitaarset poliitilist režiimi. Demokraatlik poliitiline režiim (ehk demokraatia) on selline valitsemisviis, kus riigivõim lähtub rahvast, toetub rahva enamusele ja on rahva poolt kontrollitav. Seda režiimi iseloomustab poliitiline plurarism, üldine valimisõigus, kodanike õiguste ja vabaduste sätestamine konstitutsioonis ja nende kasutamise reaalne tagamine praktikas. Demokraatia olulisteks tagatisteks on võimude lahususe põhimõtte järgimine, sõltumatu kohtu olemasolu ja seaduslikkuse printsiibist kinnipidamine . Demokraatliku režiimi nõuetele vastab tänapäeval kõige täielikumalt õigusriik. Autoritaarne poliitiline režiim rajaneb isikuvõimul, võimu teostatakse enamuse tahtest sõltumatult, kasutades selleks laialdaselt riigi sunniorganeid. Autoritaarset võimu iseloomustab selle kontsentreerimine ühe isiku või organi kätte, sellest tulenevalt rahva esindusorganite ja nende institutsioonide osatähtsuse vähenemine, opositsiooni mahasurumine ja omavalitsuslike ühenduste (parteide, liitude, assotsiatsioonide jms) tegevuse piiramine. Totalitaarne poliitiline režiim on antidemokraatliku poliitilise režiimi äärmuslik vorm. Seda valitsemisviisi iseloomustab kodanike kõigi eluavalduste allutamine riigivõimu kontrollile , selleks vajalike repressiivorganite süsteemi väljaarendamine, kultuuri ja ideoloogia politiseerimine ning massiteabevahendite üle riikliku järelevalve kehtestamine. Totalitaarne poliitiline režiim tekib tavaliselt riigipöörde tulemusena. Tuntumateks totalitaarse poliitilise režiimi näideteks Euroopas loetakse tavaliselt fašismi Itaalias 1922-1943, natsionaalsotsialismi Saksamaal 1933-1945 ja kommunistlikku režiimi NSV Liidus 1917-1990.
Riigi funktsioonid. Riigiaparaat
Riigi funktsioon on riigi tegevuse põhisuund, mis vastab riigi ees seisvatele ülesannetele ja annab riigile sotsiaalmajandusliku ja poliitilise iseloomustuse . Need tegevuse põhisuunad on objektiivse iseloomuga , st nende teostamine ei sõltu riigi suvast, nende iseloomu määravad riigi eesmärgid ja ülesanded, mis omakorda sõltuvad ühiskonna ajaloolise arengu tasemest, majanduslikust ja sotsiaalsest arengust tingitud vajadustest , poliitiliste jõudude paigutusest riigivõimu suhtes ja muudest riigivõimu iseloomu kujundavatest mõjuritest. Riigi funktsioonid liigitatakse sise- ja välisfunktsioonideks, sõltuvalt nende teostamisest kas riigi siseelu korraldamisel või rahvusvahelises suhtlemises. Riigi sisefunktsioonideks loetakse riigivõimu säilitamise ja kindlustamise funktsiooni, õiguskorra tagamise funktsiooni, sotsiaalmajanduslikku ehk majanduslik-organisatoorset funktsiooni ja kultuurilis-kasvatuslikku funktsiooni.  Need funktsioonid on omased kõikidele riikidele, nende erinevad teostamise viisid aga annavad eri riikidele ka erinevad iseloomustused. Riigi välisfunktsioonidest on kõige olulisemaks kõikidele riikidele läbi aegade omane riigi kaitsefunktsioon, tänapäeva globaliseeruvas maailmas on väga suure tähtsusega ka vastastikuse koostöö ja abistamise funktsioon, millest mõnikord isegi tõstetakse iseseisvate funktsioonidena esile ülemaailmse rahu ja korra kindlustamise funktsiooni ning maailmamajandusse integreerumise ja globaalprobleemide lahendamiseks teiste riikidega koostöö funktsiooni. Need funktsioonid iseloomustavad riiki kui rahvusvahelise suhtlemise subjekti, annavad riigile iseloomustuse kui riikide ülemaailmses koosluses osalejale, näitavad aga eelkõige, kas tegemist on rahuarmastava või agressiivse riigiga. Riigi funktsioone teostatakse mitmesugustes õiguslikes ja organisatsioonilistes vormides . Neist õiguslikeks vormideks loetakse riigi funktsioonide teostamist õigusloome, riigi täidesaatva tegevuse, õigusemõistmise ning kontrolli ja järelevalve kaudu, organisatsioonilisteks aga riigiaparaadi mitmesuguste lülide vahendusel teostatavat korraldusliku iseloomuga operatiivset tööd riigielu juhtimisel. Riik teostab oma funktsioone riigiaparaadi kaudu. Riigiaparaat on riigiorganite süsteem, mille abil teostatakse riigivõimu. Riigiaparaat on iga riigi tähtsaim koostisosa ja riigi kehastus, sest tema tegevuse sisu, ülesehituse põhimõtted, isikuline koosseis, tegevuse meetodid ja vormid on ühelt poolt määratud riigi funktsioonide teostamise vajadustega, teiselt poolt aga väljendavad selle riigi olemuslikke iseloomujooni. Riigiaparaat ei ole riigiorganite mehhaaniline kogum, vaid on nende organite rangelt korrastatud terviklik süsteem, milles on täpselt määratud nii iga üksikorgani õiguslik seisund (tema pädevus) kui ka tema koht teiste organite suhtes. Riigiorgan on riigiaparaadi struktuurne element, selle funktsionaalne osa. Selle tunnuse kõrval on riigiorganil järgmised olulisemad tunnused: 1) riigiorganil on riigivõimualased volitused , ta teostab riigi monopoolset pädevust, riigivõimu; 2) riigiorganil on õigusaktidega kindlaksmääratud funktsioon (näiteks õiguskantsleril järelevalve teostamine riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide vastavuse üle põhiseadusele ja seadustele , riigikontrollil riigi vara kasutamise ja säilimise kontroll, ringkonnakohtul esimese astme kohtute lahendite läbivaatamine apellatsiooni korras jne); 3)oma funktsiooni teostamiseks on riigiorgan varustatud vajaliku pädevusega (kompetentsiga), mis antakse kas seadusega või seaduse alusel antud madalama õigusaktiga; 4) riigiorgani tegevusega seotud kulud kaetakse riigieelarve vahenditest; 5) riigiorgan ise liigendub struktuuriüksusteks (osakond, talitus, büroo jms); 6) riigiorgani koosseisus töötavad inimesed saavad oma töö eest tasu riigilt, riik määrab nende tööalased õigused ja kohustused, nad on riigiteenistujad. Riigiorganeid võib liigitada mitmesugustel alustel. Kõige levinumaks ja algsemaks on riigiorganite liigitus võimude lahususe põhimõttest lähtudes seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu organiteks. Nendeks on parlament , valitsus koos oma allasutustega ja kohtud. Seadusandliku võimu organina on parlament demokraatliku riigi aparaadis kesksel kohal, tema esmane funktsioon on ülimusliku juriidilise jõuga õigusaktide (seaduste) vastuvõtmine, millega kehtestatakse kogu riigi ulatuses kehtivaid õigusnorme. Täidesaatva riigivõimu organite tegevus on suunatud seadustes ja kõrgemalseisvate haldusorganite õigusaktides sisalduvate nõuete elluviimisele. Kogu nende tegevus peab sealjuures toimuma seaduste alusel ja täitmiseks. Kohtuvõimu organiteks on kohtud, mis on riigi ametiasutused, kelle esmaseks ülesandeks on õigusemõistmine. Kohtud moodustavad riigis mitmeastmelise kohtuasutuste süsteemi, mis peab tagama õigusmõistmise kõrge kvaliteedi ja välistama kohtuvigade tekkimise. Riigivõimu territoriaalse ulatuse alusel liigitatakse seadusandliku võimu organid kõrgeimateks ja kohalikeks. Kõrgeimaks seadusandliku võimu organiks igas riigis on rahva esindusorgan , mille üldnimetuseks on parlament (Eestis Riigikogu). Kohalikeks esindusorganiteks on aga kohalike omavalitsuste esinduskogud (Eestis valla- ja linnavolikogud), kes kuulumata otseselt riigiorganite süsteemi, teostavad kohaliku elanikkonna omavalitsuslikku avalikku võimu. Sama tunnuse alusel liigitatakse täidesaatva riigivõimu organid keskhaldusorganiteks ja kohalikeks haldusorganiteks. Keskhaldusorganiteks on täidesaatva riigivõimu organid, mille pädevus hõlmab kogu riigi või föderatsiooni subjekti territooriumi (Eestis Vabariigi Valitsus, ministeeriumid , ametid, inspektsioonid), kohalike haldusorganite pädevus piirdub aga ühe haldusterritoriaalse üksuse piiridega (näiteks Eestis maavanem ). Oma kompetentsi ulatuse järgi eristatakse üldkompetentsiga ja erikompetentsiga haldusorganeid. Üldkompetentsiga haldusorganit iseloomustab tema pädevuse suur ulatus, selline riigiorgan ühendab ja suunab halduse kõigi või enamiku harude juhtimist. Tüüpiliseks üldkompetentsiga haldusorganiks on riigi keskhaldusorgan (meil Vabariigi Valitsus). Erikompetektsiga haldusorganid ( ministeerium , amet) juhivad vaid mõnda üksikut riigijuhtimise valdkonda. Lähtude riigiorgani kohast ja tähendusest riigiaparaadis, eristatakse esmaseid ja teiseseid ( tuletatud ) riigiorganeid. Esmased riigiorganid valib vahetult rahvas kui suverään, need organid on riigiaparaadi poliitiliseks aluseks, sest nad väljendavad kõige täielikumalt rahva suveräänsust. Esmastel riigiorganitel on määrav osa kõigi teiste riigiorganite moodustamisel. Eestis on esmaseks riigiorganiks ainult Riigikogu. Teisesed riigiorganid sõltuvad oma kujundamisviisilt ja volitustelt esmastest. Moodustamisviisi järgi eristatakse valitavaid ja mittevalitavaid riigiorganeid. Valitav riigiorgan moodustatakse valimiste tulemusel, kusjuures nii valijaskond kui ka valimisviis võivad olla väga erinevad. Nii moodustatakse Riigikogu üldiste ja otseste valimiste teel, st et teda valib kogu rahvas vahetult, rahvas väljendab oma tahet otseselt ilma vahendajata. Mittevalitavad riigiorganid saavad oma volitused kas nimetamise või määramise teel. Nii näiteks nimetab Riigikogu ametisse rea kõrgemaid riigiametnikke ( Riigikohtu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri jt), Vabariigi President nimetab ametisse kohtunikud . Oma volituste ajalise kestuse järgi võib riigiorgan olla kas alaline või ajutine. Tavaliselt luuakse riigiorgan tema tegevusaega kindlaks määramata, eeldades, et tema tegevus kestab kuni vastava vajaduse äralangemiseni. Selline riigiorgan on alaline riigiorgan. Riigiorgani alalist ise ei muuda ka asjaolu, et selle koosseis vahetub(näiteks Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu ). Ajutine on selline riigiorgan, mille moodustamisel määratakse kindlaks tema tegevuse ajalised piirid. Seda võidakse teha kas kalendaarselt või faktiliselt. Ajutised on üldjuhul organid, mis moodustatakse mingisuguse kindla ülesande täitmiseks.
Õiguse mõiste ja tähtsus.
Õigust kui sotsiaalsete suhete spetsiifilist reguleerimisvahendit iseloomustab rida spetsiifilisi tunnuseid: 1) Õigus on käitumisreeglite (normide) kogum. Õigusnormid ei toimu eraldi, hajutatult, vaid kogumina, nad kujutavad endast terviklikku süsteemi, mis kujuneb vastastikku seotud elementidest. 2) Õigus on riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide kogum. See tunnus eristab õigusnormide kogumit mitte ainult ürgkogukondliku ühiskonna tavadest , vaid ka suurest hulgast mitmesuguste teiste sotsiaalsete normide süsteemidest, sest õigusnorme loob ainult riik. 3) Õiguses väljendub riigi tahe , milles omakorda, sõltuvalt riigis kehtivast poliitilisest režiimist, on kehastatud võimuloleva klassi, poliitilise partei, hunta , rahva või rahvuse huvid. 4) Õigus on üldkohustuslike normide kogum. Õigus kohustab isikuid teataval viisil käituma, vaatamata isiku enda soovile ja suhtumisele teda kohustavatesse normidesse. 5) Õiguse täitmist tagatakse riigisunniga. Riik kehtestab õigusnormid selleks, et nende nõudeid täidetakse, viiakse ellu konkreetsetes sotsiaalsetes suhetes ja sellega saavutab riik endale seatud majanduslikud, poliitilised jm eesmärgid. 6) Õigus peab vastama ühiskonna õigustundele. Õiguse ja õigluse omavaheline seos on olnud tähelepanu ja vaidlemise objektiks õiguse tekkimisest alates. Õiguse käsitlust võib, mõnevõrra lihtsustatult, nimetada õiguse juriidiliseks käsitluseks, ka õiguse normativistlikuks kontseptsiooniks, mille põhipostulaadiks on, et õigluseks on riigi poolt kehtestatud normistik , mis on väljendatud õigusaktides. Normatiivse käsitluse kohaselt on õigus inimeste tegudes ja käitumises väljenduv sotsiaalsete suhete kord, mitte aga seaduse tekstid. Selle kontseptsiooni kohaselt ei tule õigust otsida mitte seaduseraamatutest, vaid meid ümbritsevatest reaaalselt toimivates sotsiaalsetest suhetest, sotsiaalsest korrast. Õiguse sotsioloogiline käsitlus domineerib anglo-ameerika õigusperekonna õigussüsteemides, seondudes siin arvamusega, mille kohaselt kohtu esmaseks eesmärgiks on mitte niivõrd formaalse õiguse kuivõrd õigluse teostamine. Õiguse loomuõiguslik käsitlus on rajatud õiguse, eetika ja õigluse tiheda seose tunnustamisele. Selle kontseptsiooni kohaselt on igas ühiskonnas ja riigis kehtivate normide kürval olemas ja kehtivad nendest normidest kõrgema jõuga normid, mis väljendavad inimeste poolt tunnetatavaid universaalseid väärtusi, mis on kuulutatud ülimuslikeks, nagu isikuvabadused, inimõigused, inimväärne elukeskkond jms.
Õiguse seos riigi, poliitika ja majandusega.
Riik ja õigus on omavahel lahutamatus seoses, sest riik annab temale vajalikele käitumisreeglitele üldkohustusliku jõu. Seega ei saa õigus tekkida ilma riigi vastava taheteta, õiguses väljendub riigi tahe. Riigi tahe kujuneb keerulise mehhanismi kaudu, mida nimetatakse ühiskonna poliitiliseks süsteemiks ehk organisatsiooniks ja millesse demokraatlikus ühiskonnas kuuluvad mitmesugused elanikkonna organisatsioonid, mis tegelevad ühiskonna juhtimisega. Teisalt ei saa riik läbi ilma õiguseta. Õigus on riigivõimu teostamise vahend, mille abil riik loob tingimused oma eesmärkide saavutamiseks. Kehtestades riigile vajaliku käitumise reeglid ja keelates käitumise, mis on riigile kahjulik või ohtlik, suunab riik ühiskonna arengut temale vajalikus suunas. Riigi ja õiguse lahutamatu vastastikune seos ja nende olemuslik ühtsus on määratud asjaoluga, et nii riigi kui ka õiguse kujundab ühiskond oma arengu käigus vastavalt oma vajadustele. Õigusriik on riigivõimu selline õiguslik korraldus, mis tagab indiviidi õiguste ja seaduslike huvide puutumatuse ning riigi ja indiviidi võrdõiguslikkuse. Õigusriiki iseloomustavad eelkõige järgmised tunnused: 1) võimude lahusus -põhimõte, mille kohaselt seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu peavad teostama erinevad subjektid (riigiorganid); 2) üksikisik ja riik esinevad õigussuhetes võrdsete õigussubjektidena, st riigi õigused ei ole prioriteetsed üksikisiku õigustega võrreldes; 3) riigi allutatus põhiseadusele ja tema enda poolt kehtestatud seadustele-põhimõte, mis nõuab riigilt lugupidavat suhtumist oma õigusloomesse, hoiab teda tagasi seaduste kergekäelises kehtestamisest ja muutmisest (kehtetuks tunnistamisel); 4) põhiseaduses väljakuulutatud õiguste ja vabaduste, aga ka inimõiguste reaalne tagamine ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide austamine; 5) seaduslikkuse põhimõtte realiseerimine riigiorganite, ametiisikute ja kodanike käitumises, ende käitumise vastavus õigusnormide nõuetele; 6) õigusele rajaneva seaduse ülimuslikkuse nõude elluviimine , mille kohaselt kõik seadusest madalama õigusliku jõuga õigusaktid peavad olema kooskõlas seadusega kui rahva kõrgeima esindusorgani õigusloova aktiga.; 7) demokraatlik õigusemõistmine sõltumatu kohtu poolt ja igale isikule õigusliku kaitse tagamine. Õigusriigi iseloomustamisel tehakse mõnikord vahet tema formaalsete ja materiaalsete tunnusta vahel. Kui ülaltoodud õigusriigi tunnused võib sellisel liigitamisel enamikus kanda formaalsete tunnuste hulka (nad on väliselt nähtavad, enamasti õigusaktidega vormistatud ), siis õigusriigi materiaalseteks tunnusteks (materiaalsed tunnused) loetakse antud riigile iseloomulikke seesmisi, olemuslikke omadusi. Sellisteks tunnusteks loetakse inimõiguste austamist riigi poolt, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide täitmist, seadusandja mitte ainult deklareeritud , vaid ka faktilist seotust põhiseadusega, inimväärikuse austamist ja kaitsmist riigi poolt jt. Õigusriigis on riigivõim pandud indiviidide teenistusse, mitte aga vastupidi, nagu see on nt politseiriigis või haldusriigis. Politseiriik on selline riigivõimu korraldus, mille puhul ei tunnustata inimeste isiklikke õigusi, pole tagatisi politsei ega muude sunniorganite omavoli vastu, riigiaparaat on tsentraliseerituid ja bürokraatlik ning inimeste eraelu on üksikasjalikult reglementeeritud. On mõistetav, et politseiriik ei kuulu demokraatlike riigivormide hulka. Haldusriik kujutab sellist riigivõimu korraldust, kus kõige tähtsamat osa etendavad riigi täidesaatva võimu organid ja neil on võimalik otsustavalt mõjutada nii seadusandliku kui ka kohtuvõimu tegevust. Õigus ja poliitika on omavahel tihedalt seotud riigi ja õiguse lahutamatuse tõttu. Riik on poliitilise võimu organisatsioon. Poliitika hõlmab kõiki neid suhteid, mis tekivad seoses riigivõimu omandamise, sellekasutamise ja säilitamisega. Poliitika on ühiskonna ja riigi toimimist korraldav sihiteadlik ja järjekindel tegevus, milles osalevad mitmesugused huvirühmad ja institutsioonid . Laiemas tähenduses nimetatakse sageli poliitikaks igasugust kollektiivset tegevust, mille eesmärgiks on ühiskondlik ja riiklike olude korraldamine ja muutmine. Seda tegevust reguleeritakse eelkõige õigusega. Õigus tekib poliitilise tegevuse protsessis, milles osalevad kollektiivid ja indiviidid, teatavatel juhtudel aga kogu rahvas ning ta leiab väljenduse riigi poolt aktsepteeritud kujul, üldjuhul seadusena. Õiguse ja majanduse omavaheline seos on kahesugune. Ühelt poolt on majanduslikud suhted objektiivse iseloomuga, nad arenevad majanduse arengu üldiste seaduspärasuste järgi, mida õigusega muuta ei ole võimalik. Marksismi teooria on teinud järelduse, et õiguse ja majanduse omavahelises seoses on määrav mõju majandusel. Teisalt aga õigus, kehtestades majanduslikele suhetele õigusliku vormi, avaldab mõju ka majandusele, mistõttu majanduse määravat mõju õigusele ei tule mõista absoluutsena. Õigusel on majandusele reguleeriv toime, ta võib, lähtudes riigi majanduspoliitilistest eesmärkidest, mõjutada ühe või teise majandussuhte arengut kas soodustavalt või takistavalt. Esimesel juhul ta kiirendab majanduse arengut, teisel juhul pidurdab seda, takistades mõne majandusseaduse toimet.
Sotsiaalne reguleerimine ja sotsiaalsed normid.
Sotsiaalne reguleerimine tähendab inimeste käitumisele piiride kehtestamist, indiviidide ja nende gruppide sotsiaalse suhtlemise korrastamist. Sotsiaalne reguleerimine on arenenud koos inimühiskonnaga, kandudes alguses domineerinud isiklikelt käitumisaspektidelt üha enam ja enam sotsiaalsetele. Sotsiaalne reguleerimine võib toimuda kahel viisil: 1) individuaalne ehk kasuaalne reguleerimine. Inimeste käitumine määratakse kindlaks ühekordsete personaalsete aktide abil. Iga konkreetse isiku küsimus lahendatakse just selle juhu kohta antud ettekirjutuse järgi. Sellise reguleerimise eeliseks on, et ta võimaldab lahendada probleemi, arvestades situatsiooni ja isiku eripära, suhte ja subjektide spetsiifikat. Individuaalse regulatsiooni puuduseks on, et tuleb läbi töötada lõpmata palju konkreetseid situatsioone ja võtta iga kord vastu uus otsus, puuduvad ühesed lahendid , määravat isa etendab lahendaja suva. 2) Normatiivne reguleerimine. Inimeste käitumist korraldatakse üldise reegli abil, millega määratakse kindlaks käitumismudel, etalon, mida kasutatakse kõikide vastavat liiki käitumisaktide või subjektide suhtes. Seda üldist käitumismudelit peavad järgmine kõik indiviidid, kes kuuluvad reegliga hõlmatud subjektide liiki, sõltumata nende konkreetsetest individuaalsetest erisustest. Normatiivse reguleerimise puuduseks on, et see ei arvest konkreetse situatsiooni kordumatust. Sotsiaalne reguleerimine toimub sotsiaalsete normide abil. Sotsiaalne norm on üldise iseloomuga käitumisreegel, mis reguleerib inimeste käitumist suhtlemises omavahel ja mitmesuguste kollektiivsete subjektidega. Sotsiaalseid norme võib liigitada erinevatest alustest lähtudes. Suuremat sotsiaalset tähtsust etendavad moraalinormid , tavad ja traditsioonid, korporatiivsed normid, usu (ehk religioossed) normid, välise kultuuri (ehk kombestiku) normid ning õigusnormid. Moraalinormid on mingis inimeste kollektiivis või kogu ühiskonnas käitumisreeglitena tunnustatud kõlbluspõhimõtted. Need normid mõjutavad inimese käitumist tema kõlbelise teadvuse kaudu ja sisaldavad selle käitumise hinnangut eetiliste kategooriate kaudu. Korporatiivsed normid on käitumisreeglid, mis on kehtestanud korporatiivne moodustis (ühiskondlik organisatsioon) oma liikmete käitumise reguleerimiseks suhtlemisel organisatsiooni sees ja suhetes teiste organisatsioonidega. Tava kui harjumusel põhinev põhinev käitumisreegel on lähedane moraalinormile. Mõlemad tekivad stiihiliselt ja säilivad inimese teadvuses, kuid erinevalt moraalinormist ei seondu tava nii vahetult käitumise eetiliste hinnangutega. Tavade hulka kantakse sageli ka traditsioonid, kuid need on vähem seotud emotsioonidega, nad tekivad ja püsivad sageli mingi organisatsiooni sihipärase tegevuse tulemusel või toetusel ja seonduvad tihti vaid konkreetse kollektiiviga. Religiooninormid on usuorganisatsiooni poolt kehtestatud reeglid inimeste kui usuorganisatsiooni liikmete suhtlemiseks omavahel ja kirikuga , aga samuti normid, mis reguleerivad usuühingute korraldust ja funktsioone. Välise kultuuri normid ehk kombestiku ehk konventsionaalsuse normid (tavakeeles viisakusreeglid) reguleerivad indiviidi käitumise välist külge. Need normid on diferentseerunud vastavalt sotsiaalsele ja kultuurikeskkonnale ning aegade jooksul on erinevad sotsiaalsed kihid väärtustanud neid küllaltki erinevalt.
Õigusnormi mõiste ja liigid.
Sotsiaalse normi ühe alaliigine on õigusnormile omased kõik sotsiaalsete normide liigitunnused: 1) ta on inimeste käitumise reegel, 2) ta on üldise iseloomuga reegel, mis on suunatud teatud liiki suhete üldisele reglementeerimisele ja 3) tema sisu on määratud ühiskonna sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise elu tingimustega, ajaloolise ja kultuurilise arengu tasemega. Nende üldiste tunnuste kõrval on õigusnormil ka spetsiifilised tunnused, mis eristava teda teistest sotsiaalsetest normidest. 1) Õigusnorm lähtub riigist, seetõttu kannab ta autoritaarset iseloomu. Ta esineb üldjuhul käsu või keeluna, mis toetub riigivõimu autoriteedile, ettekirjutusena, milline peab olema, ei tohi olla või võib olla inimese käitumine. 2) Õigusnormi täitmine tagatakse riigi sunniga, teda kaitseb riik. Kui mõni ühiskondliku suhte subjekt ei täida õigusnormi nõudeid, viib riik need ellu tema käsutuses olevate vahenditega, kohaldades vajaduse korral õigusrikkuja suhtes ka riiklikku sundi. 3) Õigusnorm on üldkohustuslik käitumisreegel. Kõik sotsiaalsed normid kui üldise iseloomuga reeglid on teatud subjektide ringile täitmiseks kohustuslikud. Kuid seose tõttu riigiga on õigusnormude kohustuslikkuse aste teiste sotsiaalsete normidega võrreldes kõrgem, nende toime hõlmab kõiki antud ühiskondliku suhte liigist osavõtjaid, nende rikkumise eest kohaldatavad mõjutusvahendid on aga karmimad (mõnes riigis kuni surmanuhtluseni). 4) Õigusnorm annab suhte liigist osavõtjatele subjektiivsed juriidilised õigused ja paneb neile subjektiivsed juriidilised kohustused. Õigusnorm avaldab oma reguleerivat toimet erilise mehhanismi kaudu: andes ühele suhte subjektile võimaluse teataval viisil käituda (subjektiivse õiguse), paneb ta samal ajal teistele suhte poolele subjektiivse kohustuse käituda õigustatud poole nõudmise kohaselt. 5) Õigusnorm on formaalselt määratletud reegel. Õigusnormi formaalne määratletus tähendab, et õigusnorm peab olema täpselt fikseeritud õigusallikas, näiteks sõnastatud õigusaktis. Õigusnormi formaalse määratletuse nõue on tihedalt seotud õigusnormi eelmise tunnusega: subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi on võimalik õigesti ja täielikult realiseerida vaid siis, kui nad on täpselt sõnastatud õigusakti tekstis. Eelnevast tulenevalt on õigusnorm riigist lähtuv ja riigi poolt kaitstav üldkohustuslik käitumisreegel, millega antud liiki korduvatest ühiskondlikest suhetest osavõtjatele antakse subjektiivsed õigused ja pannakse juriidilised kohustused. Õigusnorme võib liigitada erinevate tunnuste alusel. 1) Subjekti järgi, kes normi on kehtestanud, eristatakse seaduse norme ja seadusejärgsete aktide norme. Seaduse normid sisalduvad parlamendis või rahvahääletusel vastu võetud seadustes. Nende normidel on kõrgem juriidiline jõud võrreldes kõigi teiste õigusnormidega. Seadusjärgsete aktide normid sisalduvad seadustest madalamates õigusaktides ja on vastavalt ka madalama juriidilise jõuga. 2) Reguleerimisobjekti järgi (reguleeritavate suhete iseloomu järgi) liigitatakse õigusnormid vastavalt õigusharudele (riigiõiguse, haldusõiguse, tsiviilõiguse, kriminaalõiguse jne normideks) ja õigusinstituutidele. Selle liigituse määrab riigi õigussüsteem. 3) Ajalise kehtivuse järgi võivad õigusnormid olla kas piiratud ajalise kehtivusega ehk ajutised normid või piiramata ajalise kehtivusega ehk alalised normid. 4) Territoriaalse kehtivuse järgi eristatakse üleriigilisi, lokaalseid ja kohalikke norme. Üleriigilised normid kehtivad kogu riigi territooriumil ja nad kehtestatakse riigi keskorganite õigusaktides (seadustes, valitsuse määrustes). Lokaalsed normid kehtestatakse samuti üleriigiliste organite poolt, kuid ainult riigi teatud paikkonna jaoks. Kohalikud normid kehtestab kohaliku omavalitsuse organ (näiteks linna volikogu) ja need normid kehtivad selle organi jurisdiktsiooni all oleval territooriumil. 5) Ettekirjutuse iseloomu järgi võivad õigusnormid olla imperatiivsed ehk määratletud ehk kategoorilised, suhteliselt määratletud ja dispositiivsed. Normi selle liigituse määrab dispositsiooni iseloom. Imperatiivsed normid on kategoorilises vormis antud käsu või keeluna sõnastatud normid, mida suhte pooled ei saa muuta ei ühe poole algatused ega poolte kokkuleppel. Suhteliselt määratletud normid on sellised ettekirjutused , mis rakendamisel kuuluvad konkretiseerimisele ja täpsustamisele poolte kokkuleppel või ühe poole äranägemisel. Dispositiivsed normid kehtestavad reeglid juhuks, kui pooled ei ole jõudnud kokkuleppele. 6) Täidesaatva funktsiooni järgi eristatakse regulatiivseid ja kaitsvaid õigusnorme. Regulatiivsed õigusnormid on vahetult suunatud ühiskondlike suhete reguleerimisele. Varustades suhtest osavõtjaid õiguste ja kohustustega, teostavad nad oma regulatiivset funktsiooni, mis ongi nende esmane eesmärk. Kaitsvad õigusnormid on ettekirjutused, mis on suunatud juriidilise vastutuse vahendite kehtestamisele ja kasutamisele, riigisunni kohaldamisele. Kaitsvate normide hulka kuuluvad eelkõige karistusõiguse normid. 7) Vastavalt regulatsiooni viisile võib norme omakorda liigitada kohustavateks, keelavateks ja õigustavateks. Kohustavad normid kehtestavad subjektile kohustuse sooritada kindlaid positiivseid tegusid . Keelavad normid kehtestavad subjektile kohustuse hoiduda teatud tegevusest (karistusõiguse normid). Õigustavad normid on sellised reeglid, millega määratakse kindlaks positiivse sisuga õigused ja antakse õigus sooritada aktiivseid tegusid.
Õigusnormi loogiline struktuur.
Õigusnorm reguleerib inimeste käitumist mõttelise käsu või keeluna, mis jõuab adressaadini (täitjani) tema teadvuse kaudu. Vajaliku reguleeriva toime avaldamiseks peab õigusnorm määrama: 1) tingimused, mille olemasolul tuleb käituda vastavalt normile ; 2) subjektile lubatud, keelatud või kohustatud käitumise (ehk õigused ja kohustused, mis subjektil tekivad); 3) normi rikkuja suhtes kohaldatava mõjutusvahendi (sanktsiooni). Vastavalt sellele eristatakse õigusnormi loogilises struktuuris kolme elementi (osa): 1) hüpotees näitab õigusnormi kehtivuse tingimused; 2) dispositsioon näitab vajaliku käitumise, sisaldab subjekti õigused ja kohustused; 3) sanktsioon näitab ära riikliku mõjutusvahendi, mida rakendatakse dispositsiooninõuete eiramise eest hüpoteesi tingimuste olemasolul. Seega on õigusnorm üles ehitatud tingimuslausena: kui (hüpotees) – siis (dispositsioon) – vastasel juhul (sanktsioon). Õigusnormi hüpotees sisaldab tingimusi, kriteeriume, mille abil normi täitja määrab kindlaks, kas normi toime hõlmab antud fakti, suhet või isikut. Hüpoteesi tingimuste määratletuse astme järgi eristatakse määratletud ehk absoluutselt määratletud, suhteliselt määratletud ja määratlemata hüpoteese. 1) Määratletud hüpotees määrab täpselt ja konkreetselt normi teostamise tingimused. 2) Suhteliselt määratletud hüpotees näitab samuti ära normi kehtimise tingimused, kui tingimuste spetsiifika on selline, et nende olemasolu või puudumine vajab igal konkreetsel juhul eraldi tuvastamist. 3) Määratlemata hüpotees ei määra rakendamise konkreetset tingimust. Konkreetsuse astme järgi eristatakse kasuistlikke ja abstraktseid hüpoteese. 1) Kasuistlik hüpotees näitab üksikasjalikult ära tingimused, millest sõltub normi kohaldamine. 2) Abstraktne hüpotees esitab normi kohaldamise tingimused üldistatult, abstraktsel kujul. Abstraktsete hüpoteeside eeliseks on normi laiem regulatiivne toime ja lõpptulemusena kompaktsem, ülevaatlikum ja praktikas mugavamalt kasutatav õiguslik materjal. Õigusnormi rakendamist määrava tingimuse iseloomu järgi eristatakse lihtsaid, liit- ja alternatiivseid hüpoteese. 1) Lihtne hüpotees esitab normi rakendamise tingimusena üheainsa faktilise asjaolu. 2) Liithüpotees nõuab normi kohaldamiseks enam kui ühe üheaegselt esineva tingimuse olemasolu. 3) Alternatiivne hüpotees seab normi kohaldamise eelduseks ühe tingimuse olemasolu kahe või enamaga hulgast, mis on õigusaktis esitatud. Seega on lepingu lõppemiseks piisav, kui tingimustena esitatud asjaolude seast on olemas vähemalt üks. Õigusnormi dispositsioon on normi element, mis näitab, kuidas peab õigussubjekt käituma hüpoteesi tingimuste olemasolul, missugune käitumine on talle lubatud, keelatud või kohustuslik. Normatiivses aktis väljendamise viisi järgi võivad dispositsioonid olla kas lihtsad või kirjeldavad . 1) Lihtne dispositsioon näitab ära käitumise sisu ilma seda lähemalt iseloomustamata. 2) Kirjeldav dispositsioon iseloomustab lubatud, keelatud või kohustuslikku käitumist lähemalt, annab selle olulised tunnused. Selline dispositsioon on vajalik, kui on oht, et normi sisu võib tekitada vääriti mõistmist, ei ole üheselt arusaadav. Käitumise määratletuse astme järgi võivad dispositsioonid olla kas absoluutselt (üheselt) või suhteliselt määratletud. 1) Absoluutselt määratletud dispositsioon määrab täpselt ja ammendavalt kindlaks poolte õigused ja kohustused, jätmata suhte subjektidele valikuvabadust. 2) Suhteliselt määratletud dispositsioon annab suhte pooltele võimaluse seadusega kindlaksmääratud õigusi ja kohustusi täpsustada või valida kahe või enama käitumisvariandi vahel (alternatiivne alaliik). Dispositsiooni õigusliku iseloomu järgi eristatakse imperatiivseid ehk kategoorilisi ehk käsutavaid ja dispositiivseid ehk korraldavaid dispositsioone. 1) Imperatiivne dispositsioon teeb subjektile kategoorilises vormis kohustuseks teatud viisil käituda ega luba sellest kürvale kalduda ka mõlema suhtepoole nõusolekul. Sellised dispositsioonid on iseloomulikud karistusõiguse, haldusõiguse, finantsõiguse ja teistele avalik-õiguslikele normidele, kus üheks suhte subjektiks on riigivõimu teostav institutsioon. 2) Dispositiivne dispositsioon annab suhte subjektile võimaluse teataval määral ise kindlaks määrata oma õigused ja kohustused. Dispositiivsed dispositsioonid on laialt kasutusel eraõiguses ja on lepinguvabaduse väljenduseks. Õigusnormi sanktsioon näitab ära need riiklikud mõjutusvahendid, mis kuuluvad rakendamisele vastava normi rikkuja suhtes. Rakendatavate vahendite iseloomu ja neid rakendavate organite järgi eristatakse kriminaalõiguslikke, haldusõiguslikke, distsiplinaar - ja varalisi ehk tsiviilõiguslikke sanktsioone. 1) Kriminaalõiguslikud sanktsioonid (kriminaalkaristused) on kuritegude toimepanemise eest kohaldatavad sunnivahendid. Kriminaalkaristused on sätestatud karistusseadustikus, neid rakendab ainult kohus ja nad on teiste karistusliikidega võrreldes kõige karmimad karistused. 2) Haldussanktsioonid (halduskaristused) on sunnivahendid, mida kohaldatakse väärtegude eest. Neid rakendab selleks volitatud nn kohtuvälise menetlejana haldusorgan (politsei, amet, inspektsioon) või kohus. 3) Distsiplinaarsanktsioonid on karistused distsiplinaarsüütegude, st süütegude eest, mis on sätestatud avaliku teenistuse seaduses või mõnda konkreetset avaliku teenistuse valdkonda reguleerivas seaduses. 4) Varalised ehk tsiviilõiguslikud sanktsioonid on mõjutusvahendid, mida rakendatakse tsiviilõiguslike üleastumise eest. Sanktsiooni määratletuse astme järgi eristatakse absoluutselt määratletud, suhteliselt määratletud ja määratlemata sanktsioone. 1) Absoluutselt määratletud ehk määratletud sanktsioon kujutab üheselt, täpselt ja konkreetsel kujul ilma valikuvõimaluseta antud sunnivahendit. 2) Suhteliselt määratletud sanktsioon fikseerib sunnivahendi minimaal- ja maksimaalpiirid, nendes piirides kohaldab karistust õigusnormi rakendav isik. 3) Määratlemata sanktsioon ei näita rakendavat sunnivahendit, jättes selle normi rakendaja otsustada. Struktuuri järgi liigitatakse sanktsioonid liht-ja alternatiivseteks sanktsioonideks. 1) Lihtsanktsioon näeb sunnivahendina ette ühe mõjutusvahendi , mis kuulub kohaldamisele dispositsiooni nõuete mittetäitmise(õigusrikkumise) eest. 2) Liitsanktsioon ehk kumulatiivne sanktsioon sisaldab kaks või enam erinevat sunnivahendit, mida kohaldatakse üheaegselt ühe ja sama õigusrikkumise eest. 3) Alternatiivne sanktsioon võimaldab õigusnormi rakendajal valida kahe või enama sunnivahendi hulgast, rakendades erinevalt liitsanktsioonist vaid ühte neist. Niisugune sanktsioon loob võimaluse leida konkreetse juhu ja subjekti jaoks kõige sobivam (efektiivsem) sunnivahend. Alternatiivne sanktsioon on laialt kasutusel karistusõiguse normides.
Õigusnormi sõnastamine õigusakti tekstis.
Õigusnormi õigusaktis esitamise viis sõltub oluliselt õigusega reguleeritavate suhete iseloomust (õigusharust) ja vastavalt sellele ka selles õigusharus domineerivate normide iseloomust. Karistusõigus, mis on suunatud süütegude tõkestamisele, nende vastu võitlemisele, koosneb kaitsatest õigusnormidest, selles õigusharus on olulise tähtsusega õigusnormi sanktsioon. Riigiõiguslikes õigusaktides, mis sisaldavad peamiselt regulatiivseid norme ja deklaratiivseid sätteid, on üldjuhul sõnastatud vaid teatava käitumise kohustus või õigus teataval viisil käituda, vajaduse korral ka subjekti erisused, st et õigusaktis on sõnastatud vaid õigusnormi hüpotees ja dispositsioon. Eraõiguslikes õigusharudes, kus samuti domineerivad regulatiivsed normid, on õigusaktide sätete sõnastamisel põhirõhk asetatud suhte subjektide õiguste ja kohustuste sätestamisele. Õigusnormi viitav esitamine on kasutatav kõikides õigusharudes ja võib esineda kahel kujul: 1) otsese ehk ebaehtsa viitena ja 2) kaudse ehk ehtsa (ka blanketse) viitena. Otsesed ehk ebaehtsad viited on sellised, mille puhul viidatakse konkreetsele sättele kas käsitletava õigusakti enda piires või teises õigusaktis või konkreetsele teisele õigusaktile tervikuna . Kaudne ehk ehtne (ehk blanketne ) viide on viide, mis on tehtud mitte konkreetsele õigusakti sättele ega ka konkreetselt nimetatud õigusaktile, vaid teatud seadusandlise liigile või õigusinstituudile, õigusakti tekstis sõnastatuna tavaliselt „eeskirjadele“, „nõuetele“ või „korrale“. Sellist viitamist kasutatakse laialdaselt karistusõiguslikes sätetes.
Õigussüsteem ja õigusperekond.
Õigussüsteem on õiguse ajalooliselt kujunenud sisemine ühtsus, õigusnormide struktuurne paigutus õigusharude ja instituutide kaupa. Tavakäsitluses mõistetakse õigussüsteemi all sageli teataval viisil ülesehitatud õigusnormide kogumit ja sellele lisaks ka õigusasutuste süsteemi. Õigusperekond on õigussüsteemide rühm, mis rajaneb samal või ühesugusel õiguslikul doktriinil, normatiivsel alusel ja õigusasutuste organisatsioonil. Tänapäeval tuntumad (suuremad) õigusperekonnad on romaani-germaani ja anglo-ameerika õigusperekond. Romaani-germaani ehk kontinentaalõiguse perekond kujunes Euroopa mandril alates 12. sajandist Rooma õiguse teadusliku uurimise ja praktilise rakendamise alusel. Anglo-ameerika ehk üldise õiguse (common law) perekond kujunes välja Inglismaal normannide vallutuse järel ja hõlmab nüüdisajal peaaegu kõiki nn ingliskeelseid riike. Islami õigusperekond, hinduistlik õigusperekond ja judaistlik õigusperekond toetuvad oluliselt religioossetele põhimõtetele ja normidele, millel on sageli domineeriv roll käitumisreeglite hulgas.
Õigusharu ja õigusinstituut.
Õigusharu on õigusnormide kogum, mis moodustab iseseisva osa õigussüsteemist ja millega reguleeritakse rühma üleliigilisi ühiskondlikke suhteid (näiteks tööõigus, perekonnaõigus, finantsõigus jne). Õigusnormide õigusharudesse liigitamise aluseks on õigusliku reguleerimise objekt ja õigusliku reguleerimise meetod. Õigusliku reguleerimise objekt kujutab teatava eluvaldkonna ühiskondlikke suhteid (varalised suhted, perekonnasuhted , töösuhted, suhted riigihalduses jne). Õigusliku reguleerimise meetod on juriidiliste vahendite kogum, mida kasutatakse ühiskondliku suhte reguleerimisel kõige efektiivsema tulemuse saavutamiseks. Õigusliku reguleerimise meetodi elementidena on käsitletud juriidiliste faktide valikut, õigussuhetest osavõtjate üldise õigusliku seisundi kindlaksmääramist, õigussubjektidele nende õiguste ja kohustuste kehtestamise viisi, õigusharus rakendatavate sanktsioonide liiki, sanktsioonide rakendamise korda. Õigusliku reguleerimise meetodeid (meetodid) võib põhimõtteliselt olla kaks: 1) Autonoomne meetod on selline suhte õigusliku reguleerimise vahendite kogum, mille tulemusena õigussuhte subjektid on võrdses õiguslikus seisundis. 2) Autoritaarne meetod vastandina autonoomsele loob sellise suhte konstruktsiooni, milles üks õigussuhte subjekt on teise suhtes allutatud, madalam pool, subjektid on subordinatsioonisuhetes. Õigusharu õigussüsteemi struktuurse osana on õigusnormide ja instituutide kogum, mis reguleerib üheliigiliste suhete valdkonda nendele suhetele vastava ja riigi poolt valitud meetodi alusel. Õigusinstituut on õigusharu sees kujunev õigusnormide kogum, mis reguleerib teatavat spetsiifilist osa õigusharu poolt reguleeritavatest suhetest. Avalik õigus hõlmab õigusharusid, õigusinstituute ja õigusnorme, mis reguleerivad suhteid, kus üheks suhte pooleks on riik ja mida iseloomustab subjektide omavaheline subordinatsioon . Eraõiguse moodustavad õigusharud, õigusinstituudid ja õigusnormid, mis reguleerivad suhteid võrdsete isikute (subjektide) vahel. Eesti õigussüsteemi olulisemad õigusharud: 1) Riigiõigus (konstitutsiooniline õigus) on õigusnormide- ja instituutide kogum, mis reguleerib riigivõimu suhteid ja määrab ühiskonna sotsiaalmajandusliku ja poliitilise süsteemi. 2) Haldusõigus ehk administratiivõigus on üks suuremaid õigusharusid suhete mitmekesisuse ja mahu poolest. Haldusõigus reguleerib riigi täitev-korraldavat tegevust, sõltumata riigiorganitest, kes seda teostavad, reguleerib suhteid riigiorganite vahel, riigi valitsemisorganite ja ühiskondlike organisatsioonide vahel ning riigivalitsemisorganite ja indiviidide vahel. 3) Finantsõigus reguleerib riigiorganite tegevust rahandussuhetes. See hõlmab riigi- ja kohalike eelarvete kehtestamist ja vastuvõtmist, riigi vahendite kulutamise korda, maksude sissenõudmise kohta. 4) Karistusõigus kui õigusharu on suunatud võitlusele süütegude vastu, rakendades karistusi süüteo toimepanijate suhtes. 5) Kriminaalprotsessi õigus reguleerib uurimisorganite, prokuratuuri ja kohtu tegevust kriminaalasjade menetlemisel. Selle normid määravad riigiorganite ja protsessiosaliste õigused ja kohustused, nende kompetentsi kuritegude menetlemisel. 6) Tsiviilõigus reguleerib varalisi suhteid ühiskonnas, sõltumata subjektidest, aga ka mõningaid mittevaralisi isiklikke suhteid. Tsiviilõigus on reguleeritavate suhete ringi ja normistiku mahult üks suuremaid õigusharusid, moodustades kogu eraõiguse normatiivse aluse, mistõttu samastatakse mõnikord tsiviilõigus eraõigusega. 7) Tsiviilprotsessiõigus reguleerib kohtuorganite ja protsessiosaliste tegevust füüsiliste ja juriidiliste isikute õiguste kaitsmisel ja nendevaheliste vaidluste lahendamisel. Tsiviilprotsessiõigusnormid määravad kohtuorganite õigused ja kohustused õigusmõistmisel tsiviilasjades ja reguleerivad protsessist osavõtjate suhteid protsessi käigus. 8) Perekonnaõigus reguleerib abielu- ja perekonnasuhteid, seega suhteid, mis tulenevad abielust, susulusest, lapsendamisest, vanemate kohustustest laste vastu, laste kohustustest vanemate vastu. 9) Tööõigus reguleerib tööandjate ja töötajate vahelisi suhteid ja mõningaid nendega seotud suhteid. Sellesse õigusharusse kuuluvad normid ja instituudid, mis reguleerivad töösuhte loomist, lõpetamist ning töötajate tööaja kasutamist. 10) Rahvusvaheline õigus on teiste õigusharudega võrreldes eriline õigusharu. Ta reguleerib suhteid riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel, mis tekivad poliitilise, majandusliku ja kultuurilise, aga ka sõjalise suhtlemise pinnal. Rahvusvahelise õiguse erisused, võrreldes siseriikliku õigusega seisnevad selles, et 1) suhte subjektideks on riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid; 2) rahvusvahelise õiguse normide jaoks ei ole ühtset seadusandjat, selle norme loovad suhetest osavõtjad ise kokkulepete sõlmimise teel; 3) põhiliseks õigusallikaks on lepingud ja tavad; 4) puudub tsentraliseeritud sunniaparaat õiguse täitmise tagamiseks.
Õigusvormi mõiste ja liigid.
Õigusvorm (ehk õigusallikas) on õigusnormi väljendamise viis, mis on kasutusele võetud või tunnustatud riigi poolt ja mille kaudu riik annab normile üldkohustusliku tähenduse. Õiguse ajaloolise arengu protsessis on õigusvormidena olnud kasutusel õiguslik tava, juristide arvamus, kohtu- ja halduspretsedent, leping ja normatiivne akt. 1) Õiguslik ehk sanktsioneeritud tava oli ajaliselt esimeseks ja seega vanimaks õigusvormiks. 2) Õigusteadus (juristide arvamus) etendas õiguse tähendust teatud ajalooperioodil (2.-3. saj) vanas Roomas, kus mõned silmapaistvad juristid said erilise privileegi anda tsiviilvaidlustes arvamusi , olid kohtutele kohustuslikud. 3) Kohtu- ja halduspretsedent saavad üldise reegli tähenduse ja neid hakatakse õigusvormina kasutama siis, kui riik omistab kohtulahendile või haldusorgani poolt konkreetses asjas tehtud otsusele kohustusliku jõu järgmiste samasisuliste asjade lahendamisel. Kohtu- ja halduspretsedent. Juhtum, kui kohtuorgani otsus või haldus organi lahend omandavad reegli tähenduse ja neid hakatakse nii kasutama. Sai alguse juba Vanas Roomas. Praegusel ajal anglosaksi kohtusüsteemiga maades, Suurbritannias. Näide: GB-s löödi kukel pea maha, kuna see oli öösel laulnud.
4). Leping. - Kahe või enama poole vaheline kokkulepe. Enamasti puudub õiguslik tähendus. Kuid mõnedel lepingutel on laiem tähendus. Näiteks: Rahvusvaheliste organisatsioonide asutamis- jms. lepingud.

Normatiivne akt. - Tänapäeval kõige levinum, paljudes riikides ainus õiguse vorm. Riigi poolt kehtestatud, erilises korras vastu võetud, vahel ka spetsiaalse väliskujuga dokument, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid.

Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on õiguse allikana aktsepteeritud tänapäeval kõikidel demokraatlikes riikides, neid ei saa aga täielikult eirata ka diktaatorlikud režiimid. Tähtsaimateks rahvusvahelise õiguse dokumentideks, mis sisaldavad riigiülese juriidilise jõu omandanud (üldtunnustatud) põhimõtteid ja norme, on 1945. ÜRO Peaassambleel 10.12.1948 vastuvõetud Inimõiguste ülddeklaratsioon.

Euroopa Liidu õigusaktid on eesti õiguse allikaks Eesti Vabariigi liikmelisuse tõttu selles organisatsioonis.
Õigusaktid ja nende liigid. Normatiivaktide süsteem.
Õigusaktid on eriliselt vormistatud dokumendid , mille vahendusel riigiorganid vastavalt oma pädevusele kehtestavad ühiskondlikest suhetest osavõtjatele õigusi ja panevad kohustusi. Sõltuvalt õigusaktides sisalduvate õiguste ja kohustuste iseloomust, eelkõige aga isikute ringist, keda need õigused ja kohustused hõlmavad, võivad õigusaktid olla kas normatiivsed või mittenormatiivsed. Normatiivakt ehk üldakt ehk õigustloov akt on suunatud objektiivse õiguse kehtestamisele, ta sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ehk õigusnorme. Mittenormatiivne õigusakt ehk üksikakt on selline akt, mis annab subjektiivsed (antud subjektile kuuluvad) õigused ja paneb kohustused konkreetsele subjektile või täpselt määratletud subjektide ringile. Seetõttu nimetatakse neid ka individuaalseteks õigusaktideks (individuaalsed õigusaktid). Seadus on normatiivakt, mis on vastu võetud riigivõimu kõrgeima esindusorgani (parlamendi) poolt või rahva tahte vahetu väljendusena (rahvahääletusel). Parlament, mis kannab riikides erinevaid nimetusi ( kongress , eduskunta, rikstag, seim, suur rahvahuraal, riigikogu jme) on riigi kõrgeim seadusandliku võimu organ ja rahva esindusorgan. Põhiseadus riigi tähtsaima õigusaktina reguleerib riigi ja ühiskonna seisukohalt kõige tähtsamad suhteid. Eesti Vabariigi kehtiv põhiseadus on vastu võetud rahvahääletusel 28. juunil 1992 ja selle muutmise korra sätestab põhiseaduse XV peatükk. Konstitutsioonilised ehk orgaanilised seadused täiendavad põhiseadust ja nende loetelu on sageli ära toodud põhiseaduse tekstis. Lihtseadused moodustavad seaduste põhimassi, nad on seadusandliku regulatsiooni peamine vahend, need võetakse vastu kõige lihtsama menetlusega. Seaduse väljatöötamise menetluses eristatakse järgmisi seadusandliku protsessi staadiume: 1) seaduse algatamine; 2) seaduseelnõu arutamine ; 3) seaduse vastuvõtmine; 4) seaduse väljakuulutamine; 5) seaduse avaldamine
Seadused
Vastavalt Eesti Vabariigi Põhiseaduse §59 kuulub Eestis seadusandlik võim Riigikogule ja §65 kehtestab, et Riigikogu võtab vastu seadusi ja otsuseid. Seadused kujutavad endast normatiivseid akte , otsused on aga mittenormatiivse iseloomuga. Seaduse vastuvõtuprotsessis eristatakse viite staadiumi:

Seaduse algatamine
Seaduse algatamine on teatavate isikute, riigiorganite ja organisatsioonide õigus esitada parlamendile seaduseelnõu, mille see on kohustatud läbi vaatama ja otsustama, kas võtta seadus menetlusse või ei. See ei tähenda sugugi seda, et teistel ei oleks õigust eelnõud välja töötada, kuid Riigikogu ei ole kohustatud seda läbi vaatama. Kui seaduseelnõu on algatatud, siis ta esitatakse Riigikogule. Eestis toimub see Riigikogu täiskogu istungil ja eelnõu antakse üle Riigikogu esimehele. Riigikogu juhatus määrab eelnõu läbivaatamiseks juhtiva komisjoni vastavalt eelnõu sisule . Järgmiseks arutatakse eelnõud vastavalt Riigikogu kodukorra seadusele kolmel lugemisel (lugemine = eelnõu läbitöötamise etapp).

Seaduseelnõu arutamine
Kui eelnõu on võetud menetlusse, siis eelnõu arutamine algab tema esimese lugemisega. Esimesel lugemisel kuulatakse ära eelnõu algataja või tema esindaja ettekanne ja juhtiva komisjoni kaasettekanne. Seejärel esitatakse ettekandjatele küsimused. Kui juhtiva komisjoni seisukoht on positiivne ja ükski fraktsioon ei ole teinud tagasilükkamise ettepanekut, lõpetatakse esimene lugemine. Seejärel esitatakse juhtivkomisjonile ettepanekud eelnõu kohta (parandused, täiendused, muudatused). Teatud aja möödudes toimub teine lugemine. Teisele lugemisele juhtivkomisjon esitab koos eelnõu esitajaga muudetud redaktsiooni ja kõik ettepanekud koos komisjoni......
Teise lugemise alguses esineb eelnõu esitaja ettekandega ja juhtivkomisjon kaasettekandega. Võidakse ära kuulata ka ekspertide arvamus. Teisel lugemisel toimub juba diskussioon . Kuulatakse ära Riigikogu liikmete kõned ja sõnavõtud. Muudatusettepanekuid võidakse teha saalist, kuid ainult sätete kohta.......
Kui eelnõu esitaja on nõus tehtud muudatustega, siis reeglina neid ei hääletata. Hääletatakse ainult siis, kui  Riigikogu liige seda nõuab. Riigikogu aktid lähevad kolmandale lugemisele vaid siis, kui selleks tehakse vastav ettepanek ja Riigikogu hääletab vastavalt. Tavaliselt juhtub see siis, kui teine lugemine näitab vajadust veel töötada. Sellega on arutamine lõppenud.
3) Seaduse vastuvõtmine
Eelnõu vastuvõtmine seadusena toimub hääletamise teel. Eelnõu võetakse vastu poolthäälte enamusega, v.a. nende seaduste vastuvõtmine, mis on loetletud põhiseaduse §104. Nende seaduste puhul (konstitutsioonilised seadused) peab olema Riigikogu koosseisu häälteenamus.
4) Seaduse väljakuulutamine
Seaduse väljakuulutamine. Vastavalt põhiseaduse §107 kuulutab seadused välja Vabariigi president, s.t. president võtab vastu otsuse, mille sisu on trafaretne . Pärineb monarhia aegadest, teiselt poolt on see järelvalve võimalus parlamendi töö üle. Seaduste väljakuulutamise instituut on seotud veto õigusega. Eestis edasilükkav e. suspensiivne veto. Suspensiivne veto erineb absoluutsest vetost selle poolest, et vastuvõetud seadus tagastatakse parlamendile uueks arutamiseks. Absoluutse veto puhul veto kasutaja paneb seaduse seisma. Sellega on selle seaduse elu lõppenud. Vabariigi president võib jätta seaduse välja kuulutamata ja saata selle 14 päeva jooksul tagasi Riigikokku uueks arutamiseks ja otsustamiseks.
Kui Riigikogu muudab vastavalt oma seadust, kuulutab president selle välja. Kui riigikogu jääb enda juurde kindlaks, siis kuulutab president seaduse välja või pöördub riigikohtu poole ettepanekuga tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Kui riigikohus leiab, et seadus on põhiseadusega vastuolus, siis Riigikogu peab asja uuesti arutama. Kui riigikohus leiab, et seadus ei ole põhiseadusega vastuolus, kuulutab president seaduse välja. Pärast seaduse väljakuulutamist, selleks, et seadus jõustuks, peab ta saama avaldatuks.
5) Seaduse avaldamine
Seaduse avaldamine tähendab tema avaldamist "Riigi Teatajas". Vastavalt "Riigi Teataja " seadusele avaldatakse seadus "RT-s" seitsme tööpäeva jooksul pärast tema väljakuulutamist kehtestatud korras. Riigikogu otsused, avaldused , deklaratsioonid, pöördumised avaldatakse "RT-s" seitsme tööpäeva jooksul pärast nendele allakirjutamist. Vastavalt Põhiseaduse §108 kohaselt seadus jõustub 10. päeval pärast "RT-s" avaldamist.
Istungit saab kuulata rõdudelt. Ühel istungil on ühel Riigikogu liikmel samas päevakorrapunktis õigus kahele küsimusele ja ühele sõnavõtule. Lisaks seadustele võib Riigikogu vastu võtta ka otsuseid, mis on mittenormatiivse sisuga aktid, mis käsitlevad tavaliselt ametiisikute ametisse jätmist või mingit konkreetset sisemise töö üksikküsimust.
Otsustega on sisuliselt kehtestatud ka üldkohustuslikke norme. Praegu sellist vajadust ei ole. Riigikogu võib vastavalt Põhiseaduse §65 p. 11 esineda avalduste ja deklaratsioonidega ning pöördumistega Eesti rahva, teiste riikide ning rahvusvaheliste organisatsioonide poole. Nendel dokumentidel ei ole juriidilist sisu, need on Riigikogu poliitilised aktid, mis ei kehtesta õigusi ja kohustusi.
Seadlus e. dekreet on riigipea õigusakt ja selle juriidiline jõud sõltub riigipea õiguslikust seisundist, mis on kindlaks määratud põhiseaduses. Presidentaalses riigis (USA) on riigipeal väga ulatuslikud dekreediõigused. Õigust anda seadlusi nimetatakse presidendi dekreediõiguseks. Vastavalt põhiseadusele saab president seadlusi vastu võtta siis, kui

Riigikogu ei saa kokku tulla

On olemas edasilükkamatud riiklikud vajadused
Presidendi seadlusele annavad kaasallkirjad ka Riigikogu esimees ja peaminister . Kaasallkirja e. kontrasignatsiooni instituut tuleneb asjaolust, et riigipea poliitiliselt ei vastuta oma otsuste eest. Kaasallkirjaga võtavad tema eest vastutuse enda peale need isikud, kes kannavad poliitilist vastutust. Peaministri puudumisel asjaomane minister. Põhiseaduse §109 kehtestab, et kui Riigikogu on kokku tulnud, esitab president seadlused riigikogule, kes võtab viivitamatult vastu nende kinnitamise või tühistamise. Seega jäetakse kontrolli õigus Riigikogule. Seega muutub Riigikogu esimehe allkiri eriti omapäraseks. Presidendi seadlustega ei saa kehtestada, muuta ega tühistada põhiseadust, aga samuti põhiseaduse §104 loetletud seadusi ning riiklike makse kehtestavaid seadusi.
Vabariigi Presidendi otsused ja käskkirjad on individuaalsed aktid, need ei oma normatiivset sisu. Otsusega võib nimetab Vabariibi President ametisse kõrgemaid ametiisikuid ja kohtunikke, kuulutab välja seadusi, annab armu ja täidab muid põhiseaduslikke ülesandeid, käskkirju annab ta Vabariigi Presidendi Kantselei tegevuse korraldamiseks. Määrus on täidesaatva riigivõimuorgani normatiivakt, mis juriidiliselt jõult on seadusest ja riigipea normatiivsest aktist madalam. Määruste andmise õigus on Eestis Vabariigi Valitsusel, ministritel ning kohaliku omavalitsuse volikogul ja omavalitsuse täitevorganil. Vabariigi Valitsus annab määrusi valitsusasutuste plesehituse, asjaajamise ja töö korraldamiseks, samuti teenistusliku järelevalve teostamiseks. Määruse või korralduse andmine otsustatakse Vabariigi Valitsuse istungil. Määrusele kirjutab alla peaminister, asjaomane minister ja riigisekretär, korraldusele aga peaminister ja riigisekretär. Minister annab määrusi ja käskkirju seaduste alusel ja nende täitmiseks. Ministri aktid peavad olema kooskõlas lisaks seadustele ka Vabariigi Presidendi seaduste ja Vabariigi Valitsuse määrusega. Ministrite määrustel on normatiivne, käskkirjadel mittenormatiivne sisu. Ministri määrusele kirjutavad alla minister ja ministeeriumi kantsler , määrused avaldatakse Riigi Teataja seadusega ettenähtud korras. Käskkirju annab minister teenistusalastes ja muudes üksikküsimustes ja nendele kirjuta alla minister. Käskkiri tehakse viivitamata teatavaks asjaosalistele. Kohaliku omavalitsuse volikogu määrusele ja otsustele kirjutab alla volikogu esimees. Volikogu ja valitsuse määrused avaldatakse Riigi Teatajas. Valla- ja linnavalitsuse määrustele ja korraldusele kirjutava alla vallavanem või linnapea ja valla- või linnasekretär, need peavad oleme valla või linna põhimääruses kehtestatud korras avalikustatud.
Normatiivaktide kehtivus.
Normatiivakti ajalise kehtivuse piirid on määratud akti kehtima hakkamise ja kehtivuse lõppemisega. Normatiivaktide kehtima hakkamise ehk jõustumise kord on kehtestatud õigusaktidega ja on erinev sõltuvalt õigusakti liigist ja tema kohast õigusaktide süsteemis. Seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega. Sama kord on rahvahääletuse seadusega kehtestatud ka rahvahääletusel vastuvõetud seaduste jõustumiseks. Mahukamate ja suurema tähtsusega seaduste korral on jõustumise aeg märgitud seaduses eneses, kusjuures seaduse avaldamise ja jõustumise vahele jäetakse pikem ajavahemik (mõnikord mitu kuud), et seaduse täitjatel oleks võimalik uue seadusega kohaneda ja teha selle rakendamiseks vajaduse korral ka vastavad ettevalmistused. Normatiivaktide territoriaalne kehtivus on määratud riigi suveräänsuse ruumilise (territoriaalse) ulatusega. Kui uus akt ei tunnista vana kehtetuks, tekib olukord, kus ühel ajal kehtiv kaks erisisulist akti. Sellist olukorda nimetatakse õigusaktide ehk seaduste kollisiooniks. Kollisiooni lahendamiseks kasutatakse järgmisi reegleid: 1) kui kollisioonis olevad aktid on sama riigiorgani aktid, siis kehtib hilisem akt; 2) kui kollisiooniaktid lähtuvad erineva tasemega riigiorganitest, kehtib kõrgema riigiorgani akt; 3) kui kollisioonis on üldnorme kehtestav õigusakt ja erinorme kehtestav akt, kohaldatakse akti, mis sisaldab erinorme. Riigi keskvõim võib kehtestada ka lokaalse iseloomuga normatiivakte, st selliseid akte, mis kehtivad vaid riigi teatud piirkonnas või piirkondades, mitte aga kogu riigi territooriumil.
Õigusaktide süstematiseerimine.
Õigusaktide süstematiseerimine tähendab nende aktide viimist kooskõlastatud süsteemi, rühmitamist kindlas järjestuses. Õigusaktide süstematiseerimist teostatakse 1) inkorporeerimise ja 2) konfitseerimise teel. Inkorporeerimise korral seatakse normatiivaktid mingisse järjestusse, kusjuures ei toimu õigusaktide sisulist töötlust. Kodifitseerimine on süstematiseerimise vorm, kus normatiivmaterjal töötatakse põhjalikult läbi, kooskõlastatakse ja ühtlustatakse sisemiselt. Kodifitseerimise tulemuseks on uus terviklik, ühtne õigusakt, mis kannab kas koodeksi või mingit muud tavaliselt kogumit tähistavat nimetust .
Õiguse realiseerimine. Õiguspärane käitumine.
Õiguse realiseerimine tähendab õigusnormide elluviimist õiguse subjektide tegevuses ja see väljendub subjektide käitumises. Sõltuvalt reguleeritavate suhete, elluviidavate normide ja suhte subjektide erinevusest, aga ka subjektide käitumist mõjutavate motiivide erisustest, võib õiguse realiseerimine toimuda erinevalt. Sõltuvalt õigusnormi realiseerimise viisist ja tingimustest eristatakse õiguse realiseerimise kolme vormi: 1) õigusnormide nõuetest kinnipidamine; 2) õigusnormide kasutamine; 3) õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine.
Õigusnormide nõuetest kinnipidamine seisneb õigusnormide täitmises, selles, et subjekt käitub kooskõlas õigusnormi nõuetega. Ta täidab oma õiguslikke kohustusi ega astu üle õiguslikest keeldudest. Õigusnormide kasutamine seisneb õigussubjekti poolt oma õiguste aktiivses teostamises, see on subjektiivse õiguse realiseerimine õigussuhtes. Õiguse kasutamine on subjektiivse õiguse realiseerimine ja see toimub õigussuhtes.
Õigussuhte mõiste ja struktuur.
Ühiskondlikud suhted on suhted isikute vahel, mis kujunevad ühise praktilise ja vaimse tegevuse käigus. Õigussuhtel on rida spetsiifilisi tunnuseid. 1) Õigussuhe on isikutevaheline seos, mis tekib õigusnormi alusel. See on tema peamine erisus teiste ühiskonnasuhetega võrreldes ja see määrab kõik ülejäänud õigussuhet iseloomustavad eritunnused. 2) Õigussuhe on isikutevaheline seos, mis tekib inimeste subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustuste kaudu. 3) Õigussuhe on isikutevaheline seos, mille säilimise tagab riik. 4) Õigussuhe on isikutevaheline seos, mis kannab individualiseeritud, määratletud iseloomu.
Õigussuhe on õigusnormi alusel tekkiv isikutevaheline individualiseeritud ühiskondlik suhe, mida iseloomustab subjektide vastastikune seotus subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustustega ning toetumine riigi kaitsele. Õigussuhte spetsiifilistest tunnustest ja määratlusest nähtub, et õigussuhte struktuurseteks elementideks on 1) õigussuhte subjektid ehk suhte pooled (suhtest osavõtjad), 2) subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused, mis suhte subjekte omavahel seovad, 3) õigussuhte objekt materiaalse või mittemateriaalse hüve näol, millele on üheaegselt suunatud suhte saubjektide huvi ja mille tõttu nad seovad end õiguste ja kohustustega.
Õigussuhte subjektid.
Õigussuhete subjektideks võivad olla kõik need ühiskondlikus elus osalevad isikud, kes vastavad kindlatele õiguslikele tingimustele, mis oma kogumis moodustavad õigussubjektsuse. Õigussubjektsus on isiku võime olla õigussuhtest osavõtja. Isiku õigussubjektsuse moodustavad tema õigusvõime, teovõime ja deliktivõime. Õigusvõime on riigi poolt tunnustatav isiku võime omada õigusi ja kohustusi, olla õiguste ja kohustuste kandja. Tsiviilõiguslik õigusvõime tekib inimesel sünniga või teatavatel juhtudel ka enne sündi, avaliku õiguse harudes täisealiseks saamisega . Teovõime on isiku võime subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi iseseisvalt teostada ehk võime neid õigusi ja kohustusi oma tegudega omandada. Teovõime tekib täies ulatuses täisealiseks saamisega. Deliktivõime on isiku võime kanda iseseisvalt juriidilist vastutust toimepandud õigusrikkumise ( delikti ) eest. Kõige levinumad õigussuhtest osavõtjad on inimesed individuaalselt, üksikisikud ehk füüsilised isikud. Üksikisikud võivad olla õigussubjektideks kõigis õigussuhetes, v.a rahvusvaheline õigus. Füüsiliste isikutena võivad õigussuhte subjektideks olla nii riigi kodanikud, kodakondsuseta isikud kui ka välismaa kodanikud. Teatavatel juhtudel võivad õigussuhte subjektideks olla ka organisatsioonid, riigiorganid ja isegi riik tervikuna, õigussuhetes esinevad nad siis juriidiliste isikutena. Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt. Juriidilise isiku õigussubjektsus sõltub tema asutamise eesmärkidest ja tema funktsioonidest ning on määratud asutamise dokumentidega ja põhikirjaga. Juriidilised isikud liigitatakse esindatavate huvide alusel eraõiguslikeks ja avalik-õiguslikeks juriidilisteks isikuteks. Eraõiguslik juriidiline isik on juriidiline isik, mis on loodud erahuvides (näiteks täisühing,m usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing). Avalik-õiguslik juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. Riigiorganite õigussubjektsuse määrab kindlaks nende kompetents ehk pädevus. Kompetents on organisatsiooni, riigiorgani, ametiisiku või eraettevõttes halduslikku funktsiooni täitva isiku õiguste ja kohustuste kogum, mis on talle kehtestatud õigusega.
Õigussuhte juriidiline sisu.
Subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused moodustavad õigussuhte juriidilise sisu. Subjektiivne õigus tekib õigusnormi alusel. Juriidiline kohustus tugineb samuti õigusnormile ja kujutab kahesugust seost: ühelt poolt kohustatud isikud ja riigi vahel, teiselt poolt aga kohustatud isiku ja õigustatud isiku vahel. Juriidiline kohustus on kohustus täita õigustatud subjekti seaduslikke nõudmisi.
Õigussuhte objekt.
Õigussuhte objektideks on eelkõige igasugused materiaalsed esemed alates lihtsaimatest tarbeesemetest ja toiduainetest ning lõpetades kosmoseaparaatidega. Samuti võivad õigussuhte objektideks olla mitmesugused mittemateriaalsed väärtused, nagu tööjõud, teenus, intellektuaalne omand. Ehk: Õigussuhte objekt on materiaalne ese, vaimne või muu sotsiaalne hüve, mis rahuldab üksikisiku või organisatsiooni huve ja vajadusi ning millega seoses õiguse subjektid astuvad õigussuhtesse ja teistavad oma subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi.
Õigussuhte põhiliigid.
Reguleeritavate suhete valdkonna järgi liigitatakse õigussuhteid reguleerivate normide õigusharulise kuuluvuse aluse. Eristatakse riigiõiguslikke, haldusõiguslikke, tsiviilõiguslikke, tööõiguslikke, perekonnaõiguslikke jne õigussuhteid. Seda liigitust võib lugeda õigussuhete kõige olulisemaks liigituseks. Õigussuhte struktuuri järgi eristatakse kahepoolseid ja ühepoolseid õigussuhteid. Kahepoolses õigussuhtes osaleb kaks poolt, kumbki neist on teise suhtes õiguste ja kohustuste kandja. Ühepoolne õigussuhe toetub vaid ühe subjekti tahteavaldusele. Ühepoolse õigussuhte eriliik on nn absoluutne õigussuhe, s.o suhe, milles on määratud ainult õigustatud subjekt, kohustatud subjektideks on kõik teised isikud. Õigussuhte funktsiooni järgi eristatakse regiöatoovseod ka laotsvaod õigussuhteid. Regulatiivsed õigussuhted tekitavad subjektidele õigusi ja kohustusi seoses nende õiguspärase käitumisega, õiguse realiseerimisega. Kaitsvad õigussuhted on suunatud riikliku sunni kohaldamisele isikuile, kes on rikkunud õigustatud subjektide õigusi või ei ole täitnud õiguslikke kohustusi.
Juriidilised faktid.
Juriidilisteks faktideks (juriidilised faktid) nimetatakse selliseid tegevuslikkuses toimuvaid muutusi, millega õigusnorm seob subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste tekkimise, muutumise või lõppemise. Kõik tegelikkuses aset leidvad muutused, kui õigus on nende toimumise sidunud õigusliku tagajärjega, on seega juriidilised faktid. Sõltuvalt juriidilise fakti seoses subjektide tahtega liigitatakse juriidilisi fakte sündmusteks ja tegudeks . Sündmus on selline tegelikkuses ettetulev muutus, mis toimub sõltumata inimese tahtest. Tegu on tegelikkusest asetleidev muutus, mis toimub inimese tahtel, see on väliselt väljendatud inimese tahteavaldus, käitumisakt. Tegusid võib omakorda liigitada nende suhte järgi kehtiva õigusega õiguspärasteks ja õigusvastasteks tegudeks. Õiguspärane tegu on tegu, mis vastab kehtiva õiguse nõuetele. Selliste tegude hulka kuuluvad: 1) juriidiline akt- selline käitumine, mis on otseselt suunatud juriidilise tagajärje saavutamisele , subjekt käitub antud viisil spetsiaalselt selleks, et soovitav õigussuhe tekiks, muutuks või lõpeks. 2) juriidiline toiming-toiming, mis kutsub esile juriidilised tagajärjed sõltumata sooritaja tahtest. 3) juriidilise resultaadiga tegu-käitumine, mis on suunatud vaimse loomingu saaduse loomisele.
Õigusvastane tegu on õigusrikkumine,õigusnormidega vastuolus olev käitumine. Õiguslike tagajärgede järgi, mis juriidiline fakt esile kutsub, eristatakse õigustloovaid, õigustmuutuvaid ja õigustlõpetavaid juriidilisi fakte. Juriidilise fakti struktuuri järgi eristatakse lihtfakte, liitfakte ja juriidilisi ehk faktilisi koosseise. 1) Lihtfakt on selline juriidiline fakt, mis kujutab ühte õigusnormi hüpoteesiga määratud faktilist asjaolu ja toob kaasa vaid ühe õigusliku tagajärje. 2) Liitfakt on selline juriidiline fakt, mis ühes käitumisaktis sisaldab samaaegselt mitme erineva teo tunnuseid ja toob kaasa ka mitu erinevat õiguslikku tagajärge. 3) Juriidiline ehk faktiline koosseis on selline juriidiline fakt, mis avaldab õiguslikku toimet vaid mitme tegelikkuses asetleidva muutuse koostoimes, juriidilise tagajärje saavutamiseks ei piisa ühest konkreetsest asjaolust, vaid on vajalik teatud faktiliste asjaolude süsteem, nende kogum. Faktilise koosseisu moodustavad üksikfaktid on omavahel seotud. Kui koosseisust puudub mõni element, on tegemist lõpetamata koosseisuga. Faktilise koosseisu viimane määrav element on koosseisu lõpetav fakt, mis annab faktide kogumile juriidilise fakti tähenduse. Sellist eeldatavat toimunud fakti, millele antakse juriidilise fakti tähendus, nimetatakse õiguslikuks presumptsiooniks (õiguslik presumptsioon). Tõendid on teataval viisil fikseeritud faktilised andmed asjaolude kohta, millel on tähtsust juriidilise asja lahendamisel.
Õiguse rakendamise mõiste ja protsess.
Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine on selline õiguse realiseerimine, mida teostavad pädevad riigiorganid (haldusorganid, kohus, politsei jne). Õiguse rakendamise vajadus tekib: 1) kui õigussuhte iseloom on selline, et ta ei saa tekkida ilma pädeva riigiorgani aktita (kaitseväeteenistusse astumine , avalikui teenistuse ametikoha täitmine jms); 2) õigusliku vaidluse korral subjektiivsete õiguste kasutamise võimalikkuse üle (omandiõiguse küsimuse vaidlustamine või muu varaline vaidlus, töövaidlus jms); 3) kui on toime pandud õigusrikkumine ja on vaja kohaldada sanktsioone.
Õigusnorme rakendavad riigiorganid, kes varustavad võimualase funktsioonide teostamiseks vajaliku kompetentsiga. Õigusnormide rakendamine on kompetentsete riigiorganite riigivõimualane organiseeriv tegevus õigusnormide realiseerimisel konkreetsetes elujuhtumites. Õigusnormi rakendamise tervikliku protsessi üksikuteks rakendamise staadiumideks teoreetilise diferentseerimise tähtsus seisneb selles, et ükski järgmine staadium ei saa toimuda eelmiseta, sest staadiumide loogiline järjestus tagab rakendamisprotsessi ratsionaalsuse ja efektiivsuse. Esimene staadium on asja tehiolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude analüüs. Sellel staadiumil selgitatakse välja, mis ja kuidas toimus, kontrollitakse, kas juhtum seondub mingi õigusnormiga, st kas tal on juriidilise asja tähendus ja kui on, siis mis iseloomuga see on. Teine staadium on õigusnormi valik ja analüüs. See staadium taandub käsitletava teo juriidilisele kvalifitseerimisele. Õigusnormi valiku õigsuse kontrollimiseks ja tagamiseks peab tähelepanelikult ja kriitiliseks analüüsima kasutatavat õiguslikku materjali. Peab veenduma , et 1) kasutatava õigusakti tekst on ametlik (autentne); 2) rakendatav akt on kehtib rakendaja käsutuses olevas sõnastused, karistusõigusliku akti osas aga, et see kehtis teo toimepanemise ajal, 3) rakendatav õigusakt on antud oma kompetentsi piirides, seda eriti madalama astme riigiorganit ja kohalike omavalitsuste õigusaktide osas. Vajaduse korral toimub sellel õiguse rakendamise staadiumil ka õigusakti tõlgendamine, mille käigus mitmesuguste võtete kasutamiseks tehakse kindlaks õigusakti tegelik sisu. Kolmas staadium on kompetentse organi poolt otsuste tegemine (vastu võtmine). See on üks vastutusrikkamaid õiguse rakendamise staadiume, sest sel staadiumil võetakse lõplik seisukoht lahendamisel olnud asjas. Vormiliselt kujutab see staadium individuaalse iseloomuga õiguse rakendamise akti vormistamist. Neljas staadium on asjas tehtud otsuse täitmise tagamine. Õigusliku vaidluse kohta tehtud otsus või ka kohtu poolt õigusrikkujale mõistetud karistus ei tähenda veel õigusnormi nõuete realiseerimist, kui selle otsuse täitmine ei ole tagatud või karistus ei ole täide viidud .
Õiguse rakendamisele esitatavad nõuded.
Õiguse rakendamise seaduslikkuse nõue tähendab seda, et kogu rakendamise protsessis lähtutakse kehtiva õiguse normidest, sel juhul on ka asjas tehtud otsus kooskõlas õigusega. Seaduslikkuse nõude tagamiseks õiguse rakendamisel tuleb silmas pidada, et 1) õiguse rakendamise otsus peab rajanema õigusnormidel, mis otseselt käsitlevad lahendatavat juhtumit; 2) otsus peab olema tehtud vastava riigiorgani kompetentsi piires; 3) õigusnormi rakendamine, kui see on seaduses ette nähtud, on kohustuslik igal juhul ega sõltu õigustrakendava organi suvast; 4) senikaua kui antud asjas on olemas kehtiv otsus, ei tohi samas asjas vastu võtta uut otsust, et mitte tekitada otsuste kollisiooni, Kui on vaja uut lahendit, tuleb eelnenud otsus enne tühistada; 5) kui õigus näeb ette otsuse vastuvõtmiseks erilise vormi, tuleb sellest rangelt kinni pidada.
Õiguse rakendamise põhistatuse (põhjendatuse) nõue tähendab seda, et kõik asjasse puutuvad faktid peavad olema hoolikalt ja objektiivselt välja selgitatud ja tundma õpitud ning rakendamise otsus peab tuginema ainult antud asja faktilisele alusele. Õiguse rakendamise otstarbekohasuse nõue on käsitletav kahest küllaltki erinevast aspektist . 1) Seadus ise annab ainuvõimaliku otstarbekohase lahendi kõikidele juriidilist tähendust omavatele suhetele. 2) Ühiskondlikest suhetest osavõtjate käitumine seaduse raamides võib olla teatavates piirides erinev.
Õiguse rakendamise õigluse nõue on õigust saatnud tema tekkimisest alates. Õiglane on selline õiguse rakendamise otsus, milles väljendub rahva õiglustunne ja mis on seetõttu õige nii riigi seisukohalt kui ka rahva poolt vaadatuna. Õiglase otsuse tagab see, kui otsuses väljendub õiguse rakendaja veendumus lahendi õiglases iseloomus.
Õiguse rakendamise aktid.
Õiguse rakendamise akt on individuaalse tähendusega õigusakt, millega kohaldatakse õigusnorm konkreetsele subjektile. Oma sisulisele ja vormilisele mitmekesisusele vaatamata peab iga õiguse rakendamise akt andma vastused järgmistele küsimustele: 1) milline organ on akti välja andnud; 2) millal akt on välja antud; 3) kus akt on välja antud; 4) millise konkreetse isiku kohta see akt on antud; 5) millistele faktilistele asjaoludele akt toetud; 6) millise seaduse või muu normatiivakti alusel on see akt vastu võetud; 7) milles seisneb asja lahendamise olemus.
Õiguse rakendamise akti struktuur teenib nimetatud andmete võimalikult täieliku esitamise eesmärki: 1) sissejuhatavas osas tuuakse ära rekvisiidi tähendusega andmed; 2) kirjeldavas (konstateerivas) osas esitatakse õiguse rakendamise faktiline alus, kõik need faktilised asjaolud , mis põhjustasid õiguse rakendamise, õigusliku vaidluse korral aga vaidluse sisu; 3) põhjendavas (motiveerivas) osas esitatakse õiguse rakendamise juriidiline alus, st õigusnormid, millele toetud õiguse rakendamise akt; 4) resolutiivosas (resolutsioonis) sõnastatakse vastuvõetud otsus.
Õiguse rakendamise akte liigitatakse erinevatel alustel. Olulisema praktilise tähtsusega neist liigitustest on liigitus 1) reguleeritava suhte ja rakendatava normi iseloomu järgi ning 2) akti välja andnud organite järgi. Reguleeritava suhte ja rakendatava normi iseloomu järgi eristatakse regulatiivseid ja jurisdiktsioonilisi (kaitsvaid) akte. Regulatiivsed aktid määravad kindlaks inimeste õigused ja kohustused seoses nende õiguspärase käitumisega, nende aktidega rakendatakse regulatiivseid norme. Jurisdiktsioonilised aktid on aktid, millega kohaldatakse kaitsvaid õigusnorme, seega seonduvad nad õigusrikkumistega. Akti välja andnud organite järgi eristatakse 1) seadusandlik võimu akte (näiteks Riigikogu otsus); 2) täidesaatva riigivõimu akte (Vabariigi Valitsuse korraldus, ministri käskkiri); 3) kohtuorganite akte (kohtuotsus); 4) kontroll- ja järelevalveorganite akte (riigikontrolli kontrolliaruanne).
Õigusrikkumise mõiste ja koosseis.
Õiguspärane käitumine on õigusnormidega ettenähtud kohustuslik, soovitatav või lubatav õigussubjekti käitumine. Õiguspärane on ka käitumine, mis ei ole õiguslikult reguleeritud. Õigusrikkumine aga on õigusnormidega vastuolus olev tegu, seega käitumine, milles subjekt eirab õigusnormidega kehtestatud keeldu, ei täida oma juriidilist kohustust või ületab tema käitumisele õigusnormiga lubatud piirid. Õigusrikkumine on juriidiline fakt, mis kujutab süülist, õigusvastast tegu, mille on toime pannud deliktivõimeline isik ja mis on juriidilise vastutuse aluseks. Igasugune käitumisakt, sõltumata tema suhtest õigusega, moodustub nelja elemendi ühtsuses. Need käitumise koosseisu elemendid on: 1) käitumise subjekt; 2) käitumise subjektiivne koosseis; 3) käitumise objekt; 4) käitumise objektiivne koosseis. Need käitumise elemendid moodustavad oma kogumis terviku, mida õigusrikkumise puhul nimetatakse õigusrikkumise koosseisuks, mis vajab lähemat käsitlemist üksikute elementide kaupa. Õigusrikkumise subjekt-õigusrikkuja, kelleks võib olla inimene, sõltumata tema seosest riigiga: nii riigi kodanik, apatriid kui ka välisriigi kodanik. Õigusrikkujaks saab olla vaid õiguslikus suhtlemises olev isik, seega õigussubjektsust, eelkõige deliktivõimet omav isik. Õigusrikkumise subjektiivne koosseis-hõlmab subjekti suhtumist oma õigusvastasesse teosse ja selle tagajärgedesse. Isiku süü kujutab tahtlust või ettevaatamatust, mis väljendub õigusvastases teos. Tegu on toime pandid tahtlikult, kui isik sai aru oma teo või tegevusetuse laadist ja tähendusest, nägi ette ohtlikke tagajärgi ja soovis nende saabumist (otsene tahtlus ) või teadlikult möönas nende saabumist (kaudne tahtlus). Õigusrikkumine on toime pandud ettevaatamatult, kui selle toime pannud isik nägi ette kahjulike tagajärgede saabumise võimaluse, kuid kergemeelselt lootis neid vältida (kuritegelik kergemeelsus ) või ei näinud ette tagajärgede saabumist, kuigi pidi ja võis ette näha (kuritegelik hooletus ). Süü on õigusrikkumise kohustuslik element. Õigusrikkumise objekt – iga õigusrikkumine kahjustab kas teise isiku mingit õigust või vabadust või mingit suhet, mis on kaitstud õigusnormidega. Õigusrikkumise objektiks on need õigushüved, mille vastu on suunatud õigusrikkumine. Õigusrikkumise objektiivne koosseis – aktiivne tegu või tegevusetus .
Teo õigusvastasust välistavad asjaolud.

Hädakaitse – hädakaitse on kaitsjat ennast või teist isikut või nende õigusi või ettevõtte, asutuse, organisatsiooni õigusi või riigi õigushüvesid ohustava õigusvastase ründe tõrjumine. Hädakaitse piiride ületamine on kaitse ilmne mittevastavus ründe iseloomule ja ohtlikkusele.

Hädaseisund – tegevus, millel on küll õigusrikkumise tunnused, kuid mis pandi toime ohu kõrvaldamiseks, mis ähvardas hädasolijat või teist isikut või nende õigusi või ette, asutuse või organisatsiooni õigusi või riigi õigushüvesid, ei ole õigusrikkumine, kui seda ohtu antud asjaoludel ei saadud kõrvaldada muude vahenditega ja kui põhjustatud kahju on ärahoitud kahjust väiksem. (Hädaseisund on seega olukord, mis vajab inimese aktiivset sekkumist ja ka mingi kahju põhjustamist, et ära hoida suuremat kahju)

Kurjategija kinnipidamine on mõnikord seotud tema poolt vastupanu osutamisega , mille ületamisega võib kaasneda talle tervisekahjustuse või materiaalse kahju tekitamine, mõnikord võib ta kaotada isegi elu.

Kuritegude matkimine on tegevus, millel on küll karistusseadustikus ettenähtud teo tunnused, kuid mis oli suunatud kurjategija isiku või kuriteo väljaselgitamisele.

Kohustuste kollisioon – tegu, millega rikutakse õiguslikku kohustust, ei ole õigusvastane, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita. Sellises olukorras käitumise õigusvastasuse välistamiseks peab ta aga tegema kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus.

Eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus.

Kannatanu nõusolek – nõusolek peab olema vabatahtlik ja antud teovõimelise isiku poolt.

Teenistus - või kutsealaste kohustuste täitmisel toime pandud tegu.

Oma õiguste teostamisele suunatud tegu

Alluva poolt temale antud kohustusliku käsu täitmine.
Õigusrikkumise objektiivse koosseisu elemendid on erinevates käitumisaktides väga erinevad, kui mõned neist on teatud üldistatuse astmel universaalse tähendusega kõigi õigusrikkumiste jaoks ja need tuleb tuvastada alati igal konkreetsel õigusrikkumise juhul. Need objektiivse külje elemendid on: 1) tea õigusvastasus – teod, mis seadusandja keelab, keelatakse seetõttu, et nendega põhjustatakse kahjulikke tagajärgi ühiskonnale või tema liikleme. Teo keelatus (õigusvastasus) väljendab tema kahjulikkust ühiskonnale; 2) kahjulik tagajärg – objekti mõjutamise tulemus õigusrikkuja poolt; 3) kausaalne ehk põhjuslik seos nende vahel.
Tegu, mille inimene paneb toime füüsilise sunni mõjul, kui ta ei ole suuteline seda ületama, ei ole vaadeldav tema teona ja ta ei kanna ka sellise teo eest õiguslikku vastutust.
Tegu, mis on toime pandud psüühilise sunni mõjul, on igal juhul ja alati subjekti enda tegu, sest see toimus tema tahte ja mõistuse vahendusel.
Õigusrikkumiste liigid.
Õigusrikkumiste õigusharulise kuuluvuse, aga ka nende kahjulikkuse astme ja rakendatavate mõjutusvahendite (sanktsioonide) iseloomu järgi liigitatakse õigusrikkumised viide rühma: 1) kuriteod; 2) väärteod; 3) tsiviilõigusrikkumised; 4) tööõigusrikkumised; 5) distsiplinaarsüüteod (distsiplinaarüleastumised).
Kuri tegu on karistusseadustikus sätestatud karistatav tegu-tegevus või tegevusetus, mille eest on füüsilise isikule põhikaristusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus ja juriidilisele isikule rahaline karistus või sundlõpetamine.
Väärtegu on karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud süütegu, mille eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv või arest.
Tsiviilõigusrikkumine ehk tsiviilüleastumine võib seisneda lepingulise kohustuse mittetäitmise või kahju tekitamises lepinguvälises suhtes.
Tööõigusrikkumine seisneb töölepingust tuleneva kohustuste rikkumises.
Distsiplinaarüleastumine ehk distsiplinaarsüütegu on riigiteenistuja või kohaliku omavalitsuse teenistuja poolt teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine, ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või vääritu teo toimepanemine.
Juriidiline vastutus.
Vastutus aktiivses aspektis on oma isikliku kohuse tunnetamine teiste inimeste, sotsiaalse grupi, kollektiivi, riigi ja ühiskonna ees.
Vastutus retrospektiivses aspektis on vastutus möödunud käitumise eest, mis on vastuolus sotsiaalsete normidega. Selle olemuse seisneb selles, et see on väline reaktsioon isiku suhtes, kes pani toime teo, mis on vastuolus sotsiaalsete normidega ja samal ajal on see norme rikkunud isiku kohustus taluda seda negatiivset reaktsiooni. Ühiskondliku reaktsiooni sisu on üldjuhul järgimine: 1) üleastujalt nõutakse seletust üleastumise kohta; 2) tema käitumine mõistetakse hukka; 3) isik peab kandma temale ebasoodsaid isiklikku laadi , organisatsioonilisi või varalisi tagajärgi, tema suhtes rakendatakse moraalseid või juriidilisi sunnivahendeid.
Juriidiline vastutus on retrospektiivse vastutuse üks liike, see on retrospektiivne vastutus, mis on seotud õigusnormidega. See on riiklik sunnivahend, mis seisneb õigusrikkuja ja tema käitumise hukkamõistmises õigusvastase süülise teo toimepanemise pärast ning temale isikliku, organisatsioonilise või varalise iseloomuga kitsenduse tekitamises.
Õigusharude järgi liigitatakse juriidilist vastutust järgmiselt:

Kriminaalvastutus hõlmab riikliku sunni vahendeid, mis järgnevad kuriteole.

Haldusvastutus järgneb väärteole, selle ülesastumise väiksem ühiskonnakahjulikkus tingib ka kriminaalvastutuse vahenditega võrreldes leebemate karistuste kasutamist.

Tsiviilõiguslik ehk varaline vastutus järgneb tsiviilülesastumisele ja seda rakendatakse varalistes suhetes kas lepingu rikkumisel või kahju tekitamisel.3

Distsiplinaarvastutus järgneb distsiplinaarülesastumisele ja seda kohaldatakse avalikus teenistuses töödistsipliini rikkumise eest.

Tööõiguslik vastutus järgneb töölepinguga kindlaksmääratud kohustuste mittekohase täitmise või täitmata jätmise eest.
Kohtulik vastutus on juriidiline vastutus, mida kohaldab kohus või kohtunik .
Haldusorganite poolt rakendatav vastutus on vastutus, mida rakendavad selleks pädevad haldusorganid.
Karistavad mõjutusvahendid on kriminaal - ja haldusõiguslikud sunnivahendid, distsiplinaar- ning mõned tsiviilõiguslikud sanktsioonid.
Õigusttaastavad mõjutusvahendid on üldjuhul tsiviilõiguslikud sanktsioonid.