Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

ÕIGUSE ALUSED KT1 (0)

Tallinna Tehnikaülikool - Õigus - Õigus alused
1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Milline organ on akti välja andnud?
  • Millal akt on välja antud?
  • Kus akt on välja antud?
  • Millise konkreetse isiku kohta see akt on antud?
  • Millistele faktilistele asjaoludele akt toetub õiguse rakendamise faktiline alus?
  • Milles seisneb asja lahendamise olemus?
ÕIGUSE ALUSED
Kordamisküsimused
  • Riigi ja õiguse tekkimine
    Ühiskond (inimeste kooselu vorm) eeldab sotsiaalse võimu, sotsiaalse juhtimis- ja allumissuhete süsteemi olemasolu, ilma milleta ei ole võimalik inimeste ühine eesmärgistatud tegevus.
    RIIGI TEKKIMINE – tavaliselt seostatakse sotsiaalset võimu riigiga, kuid sotsiaalne võim oli omane ka riigieelsele ühiskonnakorraldusele ja erinevates vormides ka igale ühiskondlikule organisatsioonile ja inimkooslusele, alates perekonnast ja hõimust ning lõpetades mitmesuguste mitteriiklike majanduslike ja poliitiliste ühendustega.
    Riik on organisatsioon , mis teatud territooriumil(territoriaalne võim) teostab suvenäärset võimu, on varustatud relvadega ja surub maha oma klassivaenlasi.
    Tootmise arenedes hakkas tekkima toodangu ülejääk , mis tõi endaga kaasa varastamise. Pealiku ümber kujunes malev, kelle põhiliseks tegevusalaks sai juhtimine, see oli riigiaparaadi algkuju, ühiskonnast eraldunud avalik võim. Kogukonnast oli saanud riik.
    Riigi tekkimist iseloomustas:
    • ühiskonnast eraldunud ja tema üle võimu teostava, st avaliku võimu tekkimine
    • selle võimu teostamine territoriaalsel põhimõttel, mitte sugukondlikul alusel
    • võimu kandjana ja selle objektina oli veresuguluses oleva sugukonna asemele tekkinud uus inimkooslus – rahvas.
    Riigile on omased kolm tunnust: avalik võim, territoorium (avaliku võimu kehtivusala), rahvas.
    Riigi tekkimine tähendas ühiskonna sees uue institutsiooni sündi, mis võttis endale mitte ainult keskse seisundi, vaid ka juhi rolli. Riik esineb ühiskonna suhtes juhtimisvahendina, selle ühiste asjade ajaja, esindaja ja kaistjana. Riigil lasub kohustus toimida ühiskonnaliikmete enamuse huvides, rahuldama selle enamuse kõiki elulisi vajadusi, vältima vastuolude tekkimist ühiskonnas ja õigeaegselt lahendama tekkinud konflikte. Ta peab olema ühiskonna teener. Kuid ajalugu on näidanud, et riik võib oma võimu hakata kasutama ka ühiskonna enamuse huvide vastu, muutudes mõne kitsa isikute ringi tööriistaks (nt totalitaarsed ja autoritaarsed režiimid ). Tänapäeval on võimu teostamine lahutamatult seotud poliitilise tegevusega , mis peab tagama ühiskonna laialdase osalemise riigivõimu kujundamisel, selle suunamisel ühiskonna huvides ja tema üle kontrolli teostamisel. Poliitilise tegevuse eesmärk on riigivõimu omandamine, kasutamine ja säilitamine. Demokraatlikes riikides osalevad selles spetsiifiliste huvidega inimeste rühmad (poliitilised parteid, ühingud, seltsid, huvigrupid ). Kaasaja riikidevahelisi suhteid iseloomustab globaliseerumise protsess, selle laienemine üle riigipiiride (väljendub rahvusvaheliste organisatsioonide tekkimises ja tegevuses, mis seovad kohustuslike reeglite süsteemi maailma erinevaid riike, suunates nii organisatsiooni tervikuna kui selle liikmesriike üksikult kogu inimkonna ees seisvate probleemide ühisele lahendamisele. Toimusid muutused ka käitumisreeglites. Ühiskonnas tekkisid uued juhtimissuhted, mis vajasid reguleerimiseks ka uusi norme.  
    ÕIGUSE TEKKIMINE – uued, riigi vajadusi rahuldavad käitumisreeglid (normid) kujunesid kahtviisi:
  • riik aktsepteeris tavasid, mis mis talle sobisid, ja hakkas nõudma nende täitmist, luues tavaõiguse
  • riik alustas ise sisult uute normide loomist ja kehtestamist
    Mõlemal viisil kujunenud õigusnormide täitmist asus tekkiv riik tagama tema käsutuses olevate sunnivahenditega.
  • Riigi erinevus sugukondliku korra võimuorganisatsioonist
    Ürgkogukondliku korra ajal oli võimu organisatsioon suhteliselt lihtne, kujundlikult võiks öelda, et siin tuli ühiskond enda juhtimisega toime ise n-ö kogukondlike vahenditega. Sugukonnas teostas võimu pealik, kes oli valitud autoriteedi ja austuse tõttu, mida sugukonnakaaslased tundsid tema kogemuste, teadmiste, jahi- või sõjapidamisoskuste või muude väljapaistvate omaduste vastu. Eriaparaati võimu teostamiseks pealikul polnud, kuid sellest hoolimata oli tema võim täiesti reaalne, sest see väljendas kogu sugukonna huve, oli sugukonna võimu kehastus. Sugukond teostas oma võimu ise, toetudes pealiku autoriteedile.
    Sugukonna käitumist juhtisid sugukonna enda poolt käitumise aluseks võetud tavad ehk käitumisreeglid, mis olid kujunenud ühiskonna sees paljude põlvkondade sotsiaalsete kogemuste alusel. Kui ürgühiskonnas hõlmas pealiku võim veresuguluse alusel sugukonda kuuluvaid isikuid, siis riigivõimule oli allutatud kindlal territooriumil asuv elanikkond: rahvas, riikkondlased.
    • Tavad
    Tavad on endastmõistetavad. Nendel on nii positiivne kui ka negatiivne aspekt. Positiivsus seisneb selles, et nende rakendamiseks ei ole vaja kasutada sunniaparaati. Negatiivseks muutub see siis kui ühiskonna arenedes tekib vajadus tavad asendada õigusnormidega.
    Kuna tavad on juurdunud, siis avaldavad nad uutele regulatsioonimehhanismidele tugevat vastupanu.
  • Avalik võim
    Avalik võim on riiki riigieelsest ühiskonnaorganisatsioonist eristamise esmatähtis tunnus. Selle all mõistetakse kogu riigi juhtimisaparaati, mis hõlmab riigivõimu- ning valitsemisasutuste kõrval ka selle aparaadi relvastatud struktuurüksusi nt armee, politsei, luure, vastuluure, ka sunniasutused nagu vanglad, mis on vajalikud riigi otsuste realiseerimiseks.Avaliku võimu ülesehitus, selle kasutamise eesmärgid ja selle teostamisel kasutatavad meetodid võivad olla erinevad. Sõltudes siis riigivalitsemisvormist, poliitilisest režiimist, ühiskonna poliitilisest struktuurist, ajaloolise arengu erisusest jms teguritest. Demokraatlikes riikides teostavad avalikku võimu riigiaparaat oma mitmesuguste struktuursete elementide ( riigiorganite ) abil ja kohaliku omavalitsuse asutused.
    Antidemokraatlikud poliitilised režiimid kasutavad avaliku võimu teostamiseks ka mitmesuguseid mitteriiklikke sunniorganisatsioone (nt: nn mustsärklased Itaalias).
    Avalik võim jaguneb:
    Seadusandlik võim - parlament
    Täidesaatev võim - valitsus
    Kohtuvõim -  kohtud
    Riigivõim on suveräänne võim. Suveräänsus tähendab riigi täielikku välispoliitilist sõltumatust teistest riikidest (iseseisvust) ja võimu ülimuslikkust sisepoliitilises elus (võimu jagamatust). Riigi faktiline suveräänsuse ulatus: enamik riike on oma huvide välispoliitilisel teostamisel seotud paljude teiste riikidega, kuuludes mitmesugustesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, liitudesse ja paktidesse, kes määravad tema suveräänse tegutsemise piirid. Riik peab arvestama teiste riikidega suheldes nende huvidega. Riigi enda huvide realiseermise võimalused on oluliselt sõltuvad tema majanduslikust ja sõjalisest võimsusest ning poliitilisest autoriteedist. Piiratud suvenäärsus: tekib nt sõja kaotanud riigil võitja-riikide sunni mõjul või ka siis, kui riik vabatahtlikult piirab oma suveräänsust vastastikusel kokkuleppel teiste riikidega mingi ühise eesmärgi saavutamiseks (liidud, föderatsioonid ). Suveräänsus puudub: riik, kellel ei ole võimalik välis- ega sisepoliitiliste asjaolude analüüsi alusel ise kujundada oma tahet ega väljendada seda oma nimel vastuvõetud otsuses.  Riigivõimu ülimuslikkus tähendab eelkõige seda, et riigi territooriumil ei ole sellest võimust kõrgemat võimu ja et rik oma võimu kellegagi ei jaga (väldib kaksikvõimu tekkimist).
  • Rahvas ja territoorium riigi tunnustena
    Rahvas – täidab riigivõimu suhtes üheaegselt kahesugust rolli:
  • ühelt poolt vaadeldav inimhulgana, kes asub riigivõimule allutatud territooriumil ja on seega võimutegevuse objektiks
  • teiselt poolt on rahvas riigi arengu protsessis üha enam muutunud riigivõimu teostajaks, riigivõimu subjektiks.
    Riigi tekkeperioodil domineeris rahva, kui riigivõimu objekti roll, mis oli eriti selgesti nähtav absoluutse monarhia tingimustes. Tänapäeval on demokraatlikes riikides riigivõim rahva tahte väljendamise vahend ja riikide põhiseadused rõhutavad riigivõimu kuulumist rahvale.
    Rahvaks võivad olla nii kodakondsusega kui ka kodakondsuseta isikud. Kodakondsusega isik saab kasutada riigis kõiki kehtivaid õigusi ja vabadusi ning kannab kodanikele pandud kohustusi. Kodakondsus omandatakse sünniga või saadakse naturalisatsiooni korras.Sünniga omandab laps kas vanemate kodakondsuse või sünnikoha riigi kodakondsuse, sõltuvalt riigi kehtivast korrast.
    Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamise tingimused kehtestab iga riik ise. Osad tingimused on muutunud tavaliseks, nt: keele tundmine , paiksustsensus (Eestis 5. a enne kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamise päeva ja üks aasta pärast seda) – isik peab olema riigis elanud seadusega kindlaksmääratud aja, kodakondsus taodeldakse vabatahtlikult, põhiseaduse tundmine, ustavusvanne uuele riigile, võime end ja oma perekonda aineliselt ülal pidada, võlgnevuste puudumine eelmise kodakondsuse riigis. Eestis omandab sünniga kodakondsuse laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodanik.
    Erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud. Töötamine ametikohtadel riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes eeldab Eesti kodakondsust. Vabariigi Presidendi ametikohta võib täita vaid Eesti kodanik sünnilt.
    Monarhias ei ole kodanikke on vaid monarhi alamad.  
    Territoorium – on ruumiline ala, mille piirdes teostatakse riigi võimu, see on riigi eksisteerimise ja riigivõimu rakendamise looduslik ruumiline eeldus. Territooriumi hulka arvestatakse:
    • riigipiiriga piiratud maismaa osa
    • riigi territoriaal- ja siseveed
    • õhuruum maismaa, sise- ja territoriaalvete kohal
    • atmosfääris asuvad riigi lennu- ja kosmoseaparaatide kabiinid
    • maapõu riigipiiriga piiratud territooriumi all
    • kauba- ja reisilaevad avamerel riigilipu all
    • sõjalaevad avamerrel ja teiste riikide territoriaal- ja sisevetes

    Territooriumi ulatust määrav Eesti riigipiir on katkematu ja suletud mõtteline joon ning seda mööda kulgev vertikaalpind, millega piiritletakse Eesti maa-ala, territoriaalmeri, piiriveekogude Eestilie kuuluvad osad, maapõu ja õhuruum. Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirlepingutega. Eestis määratakse õhu- ja merepiir rahvusvaheliste konventsioonide alusel Eesti Vabariigi seaduste ning riikidevaheliste lepingutega.
    Igal riigil on oma territooriumil võimutäius nii seadusandluse, täitevkorraldava tegevuse kui ka õigusemõistmise valdkonnas, teiste riikide omavoliline sekkumine riigi asjadesse tema territooriumil välistatud. Ajalugu näitab, et riigid loobuvad oma territooriumi mingist osast ainut siis, kui nad on selleks sunnitud.
    Riigi juhtimissüsteemide töö tulemuslikkuse huvides jaotatakse riigi territoorium haldusterritoriaalseteks üksusteks. See korraldus sõltub riigi suurusest, riikliku korralduse vormist , ajaloolistest traditsioonidest, rahvuslikust koosseisust, samuti riigi ees seisvatest konkreetsetest ülesannetest. Eesti territoorium on jaotatud maakondadeks, valdadeks ja linnadeks.
    • Riigi tunnustena käsitletakse ka: riigilaenud ja - maksud , riigi sümboolika ( lipp , vapp, hümn ), riiklikud tähtpäevad jne.

  • Riigi mõiste
    Riik on organisatsioon, mis teatud territooriumil toestab suveräänset võimu, on relvastatud, jagamatu ja ülimuslik . Riigi tekkimisega toimusid muutused ühiskondlikus käitumisreeglites.
    Suveräänsus – jagamatu ja ülimuslik.
    Jagamatus – riigi sees on riigivõim ainuke võimuorganisatsioonist
    Ülimuslikkus – väljastpoolt ei saa teha ettekirjutusi
    Riigi peamisteks tunnusteks on: avalik võim, rahvas, territoorium.
  • Riigi funktsioonid. riigiaparaat
    Riigi funktsioon on riigi tegevuse põhisuund, mis vastab riigi ees seisvatele ülesannetele ja annab riigile sotsiaalmajandusliku ja poliitilise iseloomustuse. Need suunad on objektiivse iseloomuga – teostamine ei sõltu riigi suvast, nende iseloomu määravad eesmärgid ja ülesanded, mis sõltuvad erinevatest tingimustest nt majanduslikust ja sotsiaalsest arengust, poliitiliste jõudude paigutusest riigivõimu suhtest .
    Riigifunktsioonid jagunevad kaheks:
  • Riigi sisefunktsioonid – loetakse riigivõimu säilitamise ja kindlustamise funktsiooni, õiguskorra tagamise funktsiooni, sotsiaalmajanduslikku funktsiooni ja kultuurilis-kasvatuslikku funktsiooni (riigi seiseelu korraldamine). Need funktsioonid on omased kõikidele riikidele.
  • Riigi välisfunktsioonid – kõikidele riikidele läbi aegade kõige olulisemaks on riigile omane kaitsefunktsioon, samuti on tänapäeval oluline vastastiku koostöö ja abistamise funktsioon, ülemaailmse rahu ja korra kindlustamise funktsioon ning maailmamajanduse integreerumise ja globaalprobleemide lahendamiseks teiste riikidega koostöö funktsioon (rahvusvaheline suhtlemine). Need funktsioonid iseloomustavad riiki kui rahvusvahelise suhtlemise subjekti, annavad riigile iseloomustuse kui riikide ülemaailmses koosluses osalejale, näitavad aga eelkõige, kas tegemist on rahuarmastava või agressiivse riigiga.
    Neid funktsioone teostatakse mitmesugustest õiguslikes ja oranisatsioonilistes vormides. Neist õiguslikeks vormideks loetakse riigi funktsioonide teostamist õigusloome , riigi täidesaatva tegevuse, õigusemõistmise ning kontrolli ja järelvalve kaudu, organisatsioonilisteks aga riigiaparaadi mitmesuguste lülide vahendusel teostavat korraldusliku iseloomuga operatiivset tööd riigielu juhtimisel.  Riik teostab oma funktsioone riigiaparaadi kaudu. Riigiaparaat kujutab endast riigiorganite süsteemi, mille abil teostatakse riigivõimu. Riigiaparaat on iga riigi tähtsaim koostsiosa ja riigi kehastus. Riigiaparaat ei ole riigiorganite mehhaaniline kogum, vaid on nende organite rangelt korrastatud terviklik süsteem. Selles on täpselt määratud nii iga üksikorgani õiguslik seisund (tema pädevus ) kui ka tema koht teiste organite suhtes.
  • Riigiorganid ja nende liigitus
    Riigiorgan on riigiaparaadi struktuurne element, selle funktsionaalne osa. See on iga riigi tähtsaim osa. Iga riigiorgan, täites temale seagusega pandud või seadusest tulenevaid ülesandeid, toimib samas riigiaparaadi kui riigifunktsioone teostava tervikliku süsteemi ühe lülina.
    Riigiorganil on järgmised olulisemad tunnused:
  • riigiorganil on riigivõimualased volitused , ta teostab riigi monopoolset pädevust, riigivõimu.
  • riigiorganil on õigusaktidega kindlaksmääratud funktsioon
  • oma funktsiooni teostamiseks on riigirogan varustatud vajalike pädevusega (kompetentsiga), mis antakse kas seadusega või seaduse alusel antud madalama õigusaktiga   
  • riigiorgani tegevusega seotud kulud kaetakse riigieelarve vahenditest
  • riigiorgan ise liigendab struktuuriüksusteks
  • riigiorgani koosseisus töötavad inimesed saavad oma töö eest tasu riigilt, riik määrab nende tööalased õigused ja kohustused, nad on riigiteenijad.
    Riigiorganeid võib jagada mitmeti.
    Kõige levinumaks, algelisemaks viisiks on riigiorganite liigitus võimude lahususe põhimõttest lähtudes seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu organiteks: nendeks on parlament, valitsus oma allüksustega ning kohtud.
    Seadusandlik– parlament (seaduste ja eelarve vastu võtmine)
    Täidesaatev – valitsus ja KOV-id ( seadustest lähtumine ning seaduste elluviimine )
    Kohtuvõim – mitmeastmeline kohtusüsteem (õigusmõistmine)
    (Eesti kohtusüsteem koosneb neljast maakohtust, kahest halduskohtust, kahest ringkonnakohtust ja Riigikohtust.)
    Riigivõimu territoriaalse ulatuse alusel liigitatakse seadusandliku võimu organid kõrgeimateks ja kohalikeks. Kõrgeimaks seadusandliku võimu organiks igas riigis on rahva esindusorgan , mille üldnimetus on parlament. Kohalikeks esindusorganiteks on kohalike omavalitsuste esinduskogud (Eestis valla- ja linnavolikogud).
    Sama tunnuse alusel liigitatakse täidesaatva riigivõimu organid keskhaldusorganiteks ja kohalikeks haldusorganiteks.
    Keskhaldusorganiteks on täidesaatva riigivõimu organid, mille pädevus hõlmab kogu riigi territooriumi (nt Eesti Vabariigi Valitsus, ministeeriumid , ametid, inspektsioonid), kohalike haldusorganite pädevus piirdub aga ühe haldusterritoriaalse üksuse piiridega (nt Eestis maavanem).
    Oma kompetentsi ulatuse järgi eristatakse üldkompetentsiga ja erikompetentsiga haldusorganeid. Üldkompetentsiga haldusorganit iseloomustab tema pädevuse suur ulatus (nt Vabariigi Valitsus). Erikompetentsiga haldusorganid (nt ministeerium , amet) juhivad vaid mõnda üksikut riigijuhtimise valdkonda.
    Lähtudes riigiorgani kohast ja tähendusest riigiaparaadis, eristatakse esmaseid ja teiseseid ( tuletatud ) riigiorganeid. Esmased riigiorganid valib vahetult rahvas kui suverään , need organid on riigiaparaadi poliitliseks aluseks, sest nad väljendavad kõige täielikumalt rahva suveräänsust. Eestis on esmaseks riigiorganiks ainult Riigikogu. Teisesed riigiorganid sõltuvad oma kujundusviisilt ja volituselt esimestest.
    Moodustamisviisi järgi eristatakse valitavaid ja mittevalitavaid riigiorganeid. Valitav riigiorgan moodusatakse valimiste tulemusel. Mittevalitavad riigiorganid saavad oma volitused nimetamise või määramise teel. Nii nt nimetab Riigikogu ametisse kõrgemaid ametnikke (Riigikohtu esimehe, õiguskantsleri jne), Vabariigi President nimetab ametisse kohtunikud , kaitseväe juhataja jne.
    Oma volituste ajalise kestuse järgi võib riigiorgan olla kas alaline või ajutine. Alaline riigiorgan luuakse tema tegevusaega kindlaks määramata, eeldades, et tema tegevus kestab kuni vastava vajaduse äralangemiseni. Ajutine on selline riigiorgan, mille moodustamisel määratakse kindlaks tema tegevuse ajutised piirid (nt Riigikogu uurmiskomisjon, valitsuskomisjon, ekspertkomisjon jt).
  • Riigivalitsemise vormid
    Avalik võim, territoorium ja rahvas riikluse elementidena võivad esineda eri riikides erinevalt ja erinevates õiguspoliitilistes seostes, kujundades seeläbi erinevaid riigivorme. Ajaloo vältel on mitmesuguste majanduslike, sotsiaalpoliitiliste, ideoloogiliste ja muude tegurite toimel riigivormid pidevalt muutunud ja arenenud.
    Riigivormina tähistatakse: riigivalitsemise vorm, riikliku korralduse vorm, poliilist režiimi.
    Riigivalitsemise vormi all mõeldakse riigivõimu seesmist organisatsiooni, st kõrgemate riigivõimuorganite loomise, ülesehiteuse ja omavaheliste suhete printsiipe ning nende suhteid teiste riigiorganite ja indiviididega.
    Eristatakse monarhiaid ja vabariike. Peamiseks eristamiskriteeriumiks on riigipea institutsioon .
    Monarhia – kõrgeim riigivõim kuulub monarhile, võim omandatakse pärimise teel ja eluaegselt, monarh on juriidiliselt vastutamatu. Ei pea kuuletuma kellegi teise käsule, on teistest sõltumatu – ainuisikuline riigipea.
  • Piiramatu monarhia – monarhile kuulub kogu võimutäius: on üheaegselt riigipea, kõrgeim seadusandliku võimu organ täidesaatva võimu juht ning kohtumõistja. Piiramata monarhia erivormid:
    • despootia – vanades idamaades
    • türannia – antiikmaades
    • absoluutne monarhia – keskajal Euroopa riikides
    Tänapäeval esineb absoluutne monarhia mõnedes Araabia maades (Saudi Araabia, Kuveit).
  • Piiratud monarhia (monarhia alaliik) – isevalitseja suva kitsendab mingi riigiorgan või seisuslik esindus, kellega tuleb monarhil arvestada, seega puudub monarhil absoluutne iseloom. Piiratud monarhia jaguned kaheks:
    • Seisuslik- esinduslik monarhia – esines Euroopa feoraalriikides (13.-17. saj). Seda iseloomustas monarhi kõrval seisusliku esindusorgani olemasolu, see oli küll põhiliselt nõuandva pädevusega, kuid kelle toetus oli monarhile maksude kehtestamisel ja sissenõudmisel ning seaduste kehtestamisel oluline. Võimu tugevnedes kujunes välja absoluutne monarhia, mõnes riigis tekkis aga parlament. Selliste organitena tekkis Hispaanias cortes 12. sajandil, Inglismaal parlament 13. sajandil jne.
    • Konstitutsiooniline e parlamentaarne monarhia – monarhi pädevus on kindlaks määratud demokraatlikult kehtestatud konstitutsiooniga. Seadusandlik võim on parlamendil ja täidesaatev võim valitsusel. Monarh täidab eelkõige esindusfunktsioone, kuigi vormiliselt on ta täidesaatva võimu juht.

    Vabariik – riigipeaks on kindlaksmääratud tähtajaks valitav president. See on olnud kasutuses antiikajast kuni tänapäevani.
    Antiikmaailmas esines vabariik kas aristokraatliku (võim kuulus kitsale pärilikule eliidile, üldine valimisõigus puudus) või demokraatliku vabariigi kujul (võim kuulus rahvale, valimistest võisid osa võtta kõik vabad kodanikud). Feodaalne riik on üldjuhul olnud monarhistliku vormiga . Erandina tekis vabariikliku võimukorraldusega üksusi linnvabariikide näol, eelkõige majanduslikult tugevates tööstus- ja kaubanduskeskustes, kes suutsid end vabastada senjööri võimu alt. Põhja-Prantsusmaal ja Flandrias tekkisid 11. sajandil omavalitsuslike linnadena nn linnkommuunid, kes nii nagu monarhiadki andsid oma õigusakte, müntisid raha ja kehtestasid makse. Linnvabariike tekkis nt Itaalias ( Veneetsia , Firenze), Saksamaal (Hamburg, Lübeck) jne. Sotsialistlik vabariik on esinenud nõukogude vabariigi ja rahvademokraatliku vabariigi vormis. Esimeseks sotsialistliku vabariigi katseks loetakse Pariisi Kommuun -i (kestis 1871. a vaid enam kui kaks kuud, pideva sõjaolukorra tõttu ei jõudnud end riigina täielikult kujundada). Seadusandliku organina ja parlamendi ülesannetes tegutses otseste valimistega valitud rahvaesindus, mille koosseisus olid täidesaatva võimu organina täidesaatev komisjon . Sotsiaalsed programmid jäid põhilises osas ellu viimata.  Nõukogude vabariik tekkis pärast 1917. a revolutsiooni Venemaal. Seda iseloomustas eelkõige riigi kõikidel tasanditel rahvaesindusorganite ülesandeid täitev nõukogude süsteem. Valimised olid üldised ja ühetaolised, täidesaatvad organid olid nõukogude juures ja neile aruandvad. Riigipea ülesandeid täitis kollegiaalne riigiorgan (Ülemnõukogu Presiidium), ainuisikuline riigipea puudus. Rahvademokraatlik vabariik tekkis nendes Euroopa ja Aasia riikides, mis pärast II maailmasõda jäid NSV Liidu mõjutsooni. Säilis suuremas või väiksemas osas senine riigiorganite süsteem parlamendi ja valitsuse näol, mõnes riigis (Tšehhoslovakkia Sotsialistlik Vabariik, Korea Rahvademokraatlik Vabariik jne) oli ainuisikuline riigipea. Riikides, kus säilitati mitmeparteiline süsteem, pidid kõik parteid tegutsema kommunistliku või töölispartei juhtimisel. Kui sotsialistlik süsteem lagunes , siis säilitasid rahvademokraatliku vabariigi vormi vaid Põhja-Korea, Hiina ja Kuuba .
    • Parlamentaarsed vabariigid- sellises riigis rajaneb võimukorraldus parlamendi võimu ülimuslikkusel. Riigipeal on parlamentaarses vabariigis ainult esindusfunktsioon ja valitakse ametisse kas otseste või kaudsete valimistega.Valitsus nimetatakse ametisse parlamendi poolt ning see on parlamendi ees aruandekohustuslik (nt Eesti, Saksamaa, Soome, Itaalia, Austria jne).
    • Presidentaalsed vabariigid- sellises riigis on president ühtlasi ka valitsuskabineti juht ning ta valitakse enamasti kodanike poolt otsestel valimistel. Valitsus moodustatakse parlamendiväliselt (presidendi poolt) ning see ei ole parlamendi ees aruandekohustuslik (nt USA, Venemaa).

    Enamik tänapäeva vabariike on presidentaalsed või poolpresidentaalsed (presidendi, valitsuse ja parlamendi suhtes on nii presidentaalsele kui ka parlamentaalsele vabariigile omaseid tunnuseid).
  • Monarhia ja vabariik - nende erisused
    Riigid jagunevad riigivalitsemise vormilt vabariikideks ja monarhiateks:
    • Vabariik on mittepärilik võimukorraldus, mis tekkis antiikajal (Vana-Kreekas) vastandina pärilikule monarhiale. Riigipeaks on kindlaksmääratud tähtajaks valitav president. Vabariigid jagunevad:
    Parlamentaarsed vabariigid- sellises riigis rajaneb võimukorraldus parlamendi võimu ülimuslikkusel. Riigipeal on parlamentaarses vabariigis ainult esindusfunktsioon.Valitsus nimetatakse ametisse parlamendi poolt ning see on parlamendi ees aruandekohustuslik (nt Eesti, Saksamaa LV).
    Presidentaalsed vabariigid- sellises riigis on president ühtlasi ka valitsuskabineti juht ning ta valitakse enamasti kodanike poolt otsestel valimistel. Valitsus moodustatakse parlamendiväliselt (presidendi poolt) ning see ei ole parlamendi ees aruandekohustuslik (nt USA, Venemaa).
    • Monarhistlikus kõrgeim riigivõim kuulub monarhile ( keiser , kuningas, emiir , vürst), võim omandatakse pärimise teel ja eluaegselt, monarh on juriidiliselt vastutamatu. Kuna monarhi võim on pärilik, siis on monarh teistest riigiorganitest sõltumatu ega vastuta kellegi ees. Monarh on seejuures ainuisikuline riigipea. Monarhiad jagunevad:
    Konstitutsiooniline monarhia- monarhi võim on piiratud põhiseadusega ning tal on esindusfunktsioon. Riiki juhib valitsus ja seaduseid võtab vastu parlament (nt Jaapan).
    Absoluutne monarhia- monarh on ainuvalitseja, kellele kuulub seadusandlik- ja täitevvõim ning kõrgeim kohtuvõim (nt Brunei , Vatikan).
  • Riiklik korraldus liht- ja liitriigis
    Riikliku korralduse all mõeldakse riigi territoriaal-poliitilist ülesehitust , riigi koostisosade õiguslikku ja poliitilist staatust ning nende omavahelise ja riigi keskvõimuga suhtlemise põhimõtteid.  See iseloomustab riigi territoriaal-poliitilist struktuuri, näitab, kas riigi territoorium kujutab endast ühtset tervikut või jaguneb üksikuteks suhteliselt iseseisvateks üksusteks. Eristatakse riikliku korralduse kahte erivormi – unitaarriiki ja föderatsiooni.
    Unitaarriik e lihtriik – territoriaal-poliitiliselt on riik ühtne tervik. Tema koosseisus ei ole iseseisvaid riike või riiklike moodustisi (nt osariike, liiduvabraiike vms). Territoorium jaguneb ainutl haldusterritoriaalseteks üksusteks (provints, kubermang , oblast jne), need omakorda väiiksemateks üksusteks (maakond, rajoon jne). Haldusüksuste arv sõltub territooriumist. Igal haldusterritoriaalsel jaotusel on oma juhtimisorgan , nt riigi- või kohaliku omavalitsuse organ.
    Föderatsioon e liitriik – koostisosadeks on liikmesriigid või riiklikud moodustised (föderatsiooni subjektid ). Tänapäeval on maailmas üle kahekümne föderatsiooni, enamasti suurriigid (USA, India, Brasiilia, Mehhiko , Pakistan, Saksamaa). On keskmise suurusega riike ja föderatiivseid väikeriike ( Mikroneesia föderatsioon). Seal elab umbes kolmandik maailma elanikkonnast. Föderatsiooni subjektid kannavad erinevaid nimetusi: liiduvabariigid, osariigid , maad, provintsid , kantonid jne.  Riigi föderatiivsed iseloomu kajastab enamasti tema ametlik nimetus (nt Ameerika ühendriigid). Mõnikord see nii ka ei ole (riigi ajalooline taust võib anda eksitava informatsiooni).
    • Lepingulised föderatsioonid - tekkinud sõltmatute riikide liitumisel lepingu alusel  (Tansaania) või riiklike moodustiste või faktiliselt mõningaid riikluse tunnuseid omavate poliitiliste üksuste ühinemisel liitriigiks (USA). Lepingulise föderatsiooni subjektil on oma konstitutsioon ja oma kodakondsus, tema piire ei või muuta tema nõusolekuta .
    • Konstitutsioonilised föderatsioonid- luuakse riigivõimu aktide alusel “ülaltpoolt”. Puudub vormiline suveräänsus, enamasti puudub tal konstitutsioon, nende piire võib mõnikord muuta liitriigi keskorganite aktidega. Kuigi selleks on nõutav ära kuulata föderatsiooni subjekti arvamus, omistatakse sellele vaid nõuandev tähendus.
    Föderatsiooni ei tohi segi ajada konföderatsiooniga, mis erinevalt föderatsioonist kui liitriigist kujundab endast ka riikide liitu.  
    Konföderatsioon - riikide liit, mis luuakse mingi ühise eesmärgi saavutamiseks ja mille struktuur, organid ning nende moodustamise kord ja pädevus määratakse kindlaks rahvusvahelise õiguse normidega. Selle õigusaktid kehtivad liikmesriigi territooriumil ainult pärast nende ratifitseerimist riigi poolt, liikmesriigid säilitavad oma suveräänsuse. Puudub ühtne maksu- ja õigussüsteem . Võib kasutada konstitutsioonilise regulatsiooni elemente. Võib olla  võimorganite kõrval ühine ainuisikuline juht, parlament ja valitsus, mille neile delegeerivad liikmesriigid.
    Sui generis organisatsioonid - Tegemist ei ole liht- eha liitriigiga ega ka konföderatsiooniga jne. Näiteks: Euroopa Liidu liikmesriigid.  
  • Autonoomia
    Osaline iseseisvus . Kujutab endast riigi territooriumil mingile osale antud sisemist omavalitsust, iseseisvust kohaliku elu küsimuste otsustamisel, sealhulgas ka piiratud õigust anda seadusi kohaliku tähtsusega küsimustes. Autonoomne moodustis luuakse üldjuhul seadusega, mõnikord korraldatakse rahvahääletus.  Autonoomia all mõeldakse poliitilis-territoriaal üksust, millele on antud eriline õiguslik ja poliitiline seisund, arvestades selle territooriumi elanikkonna etnilise koosseisu, kultuuri, aajalooliste traditsioonide ja olme erisusi.
    Autonoomiat on mitut liiki:
    • Personaalne autonoomia - hajutatult elavad etnilised rühmad loovad oma kultuuri- ja olmeküsimustega tegelevad organisatsioonid, kes võtavad osa poliitilisest elust, osaledes nõuandva hääleõigusega esinduste kaudu mõnede riigi keskorganite töös (Nt: Austria).    
    • Korporatiivne autonoomia - seondub keelekoosluse olemasoluga, kellele reserveeritakse teatud arv kohti riigiaparaadis, selle piirkonna teistest rahvusrühmadest riigiteenistujad aga peavad oskama selle koosluse keelt ja olmet, selles keeles toimub kohtupidamine ja õppetöö koolis.
    • Territoriaalne autonoomia esineb etnoterritoriaalse autonoomia ja kultuuriautonoomia kujul.
    • Etnoterritoriaalne ehk poliitiline autonoomia -  võimalik seal, kus etnilised rühmad asuvad maa-alal kompaktselt, mistõttu saab luua autonoomseid vabariike, ringkondi, oblasteid, rajoone jne.
    • Poliitilisel autonoomial on riikluse tunnuseid: enamasti on autonoomsel üksusel oma konstitutsioon, tal on seaduste andmise õigus kohaliku elu küsimustes. Luuakse kohalik parlament ja täidesaatva võimu organ. Sealjuures ei tohi tema seadus olla vastuolus riigi või tema koostisosade huvides, tal ei ole oma kodakondsust ega kohtusüsteemi. Nt Gröönimaa Taanis , Põhja- Iirimaa Suurbritannias, Ahvenamaa Soomes.
    • Administratiivne autonoomia (see on poliitilisele autonoomiale lähedane ) - esineb tunduvalt harvemini kui poliitiline autonoomia. Administratiivne ehk haldusautonoomia on poliitlisest tunduvalt piiratum., kuid annab võimaluse kohalike küsimuste otsustamisel ning kohalike riigi- ja omavalitsusorganite kujundamisel arvestada kohalike etniliste rühmade huve, nt Tiibet Hiinas.
    • Kultuuriautonoomia luuakse seal, kus etnilised rühmad elavad hajutatult muu elanikonna hulgas. Organisatsioonide kaudu tegelevad nad oma kultuuri ja keele hoidmise ja arendamisega ning osalevad seaduses määratud ulatuses riigi poliitilises elus. Nt: Austrias ja Ungaris.

    Poliitiline režiim näitab, kuidas teostatakse poliitilist võimu, mis iseloomustab demokraatlike õiguste ja vabaduste reaalset kasutamist ühiskonnas ning riigivõimuorganite seotust oma tegevuse õiguslike alustega.
    Demokraatlik poliitiline režiim (ehk demokraatia) on valitsemisviis, kus riigivõim lähtub rahvast, toetub rahva enamusele ja on rahva poolt kontrollitav. Seda režiimi iseloomustab poliitiline pluralism, üldine valimisõigus, kodanike õiguste ja vabaduste sätestamine konstitutsioonis ja nende kasutamise reaalne tagamine praktikas. Demokraatia oluliseks tagatiseks on võimude lahususe põhimõtte järgmine, sõltumatu kohtu olemasolu ja seaduslikkuse printsiibist kinnipidamine .
    Autoritaarne poliitiline režiim rajaneb isikuvõimul, võimu teostatakse enamuse tahtest sõltumatult, kasutades selleks laialdaselt riigi sunniorganeid.
    Totalitaarne poliitiline režiim on antidemokraatliku poliitilise režiimi äärmuslik vorm. Seda iseloomustab kodanike kõigi eluavalduste allutamine riigivõimu kontrollile , selleks vajalike repressiivorganite süsteemi väljaarendamine, kultuuri ja ideoloogia politiseerimine ning massiteabevahendite üle riikliku järelvalve kehtestamine. Indiviidi huvid allutatakse täielikult riigivõimule, nt fašism Itaalias 1922-1943, NSV Liit 1917-1990.
  • Õiguse mõiste ja tähtsus
    Õigus on käitumisreeglite (normide) kogum, mis on kehtestatud või sanktsioneeritud riigi poolt ja mille täitmist tagatakse sunnijõuga.
    Õigust iseloomustavad tunnused:
    • Õigus kui käitumisreeglite (normide) kogum. Õigusnormid toimivad kogumina, kujutavad endast terviklikku süsteemi.
    • Õigus on riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide kogum.
    • Õiguses väljendub riigi tahe , mida demokraatlikum on poliitiline režiim, seda enam väljendub õiguses rahva tahe.
    • Õigus on üldkohustuslike normide kogum. Õigusnormid on kohustuslikud kõikidele riigis asuvatele isikutele, sõltumata nende riikkondlikust kuuluvusest.
    • Õiguse täitmist tagatakse riigisunnijõuga. Käitudes õiguspäraselt, teostavad sotsiaalsetes suhetes osalejad riigi tahet.
    • Õigus peab vastama ühiskonna õigustundele.
    Õiguse eeltoodud käsitlust on õigusteaduses nimetatatud õiguse juriidiliseks käsitluseks, ka õiguse normatiivseks kontseptsiooniks→õigus on riigi poolt kehtestatud normistik , mis on väljendatud õigusaktides.
    On ka kontseptsioone, mille kohaselt õiguseks ei ole või ei ole ainult riigi poolt kehtestatud normid.
    Õiguse sotsioloogilise käsitluse kohaselt on õigus inimeste tegudes ja käitumises väljenduv sotsiaalsete suhete kord, mitte aga seaduse tekstid.
    Õiguse loomuõiguslik käsitlus on rajatud õiguse, eetika ja õigluse tiheda seose tunnustamisele. Selle kontseptsiooni kohaselt on ühiskonnas ja riigis kehtivate normide kõrval olemas ja kehtivad nendest kõrgema kehtejõuga normid, mis väljendavad inimeste poolt tunnustatavaid universaalseid ja muutumatuid põhimõtteid (nt isikuvabadus, inimõigused , inimväärne elukeskkond).
    Õiguse tähtsus:  Õigus ja riik on omavahel lahutamatus seoses, sest ilma riigi vahenduseta ei saa rahva tahe muutuda õiguseks. Riik ei saa läbi ilma õiguseta. Õigus on riigivõimu teostamise otseseks vahendiks. Riik loob ja kasutab õigust oma poliitikas. Et riik suvaliselt õigusi ei kehtestaks, on kujunenud õigusriigi kontseptsioon .
  • Õiguse mõiste
    Õigus on käitumisreeglite (normide) kogum, mis on kehtestatud või sanktsioneeritud riigi poolt ja mille täitmist tagatakse sunnijõuga. Õigus on riigivõimu teostamise otseseks vahendiks.
  • Õiguse erinevus sugukondliku korra tavade süsteemist
    Kui tavareeglid kujunesid ajaloolise arengu protsessis välja ürgühiskonna inimeste teadvuses ja need realiseeriti ühiskonnalookmete endi poolt, st ühiskond ise lõi ja realiseeris nad, siis õigusnormide tekkimine ja ka nende elluviimine on lahutamatult seotud riigiga.
  • Õiguse seos riigi, majanduse ja poliitikaga
    Riik ja õigus on omavahel lahutamatus seoses, sest riik annab temale vajalike käitumisreeglitele üldkohustusliku jõu. Seega ei saa õigus tekkida ilma riigi vastava tahteta, õiguses väljendub riigi tahe. Riik ei saa läbi ilma õiguseta. Õigus on riigivõimu teostamise vahend, mille abil riik loob tingimused oma eesmärkide saavutamiseks.
    Riigi ja õiguse lahutamatu vastastikune seos ja nende olemuslik ühtsus on määratud asjaoluga, et nii riigi kui ka õigluse kujundab ühiskond oma arengu käigus vastavalt oma vajadustele.
    Parimaks õiguse ja riigi omavahelise seose vormiks loetakse nüüdisajal õigusriigi konstruktsiooni. Põhiseadustes esitleb end õigusriigina enamik tänapäeva arenenud riike.
    Õigus ja poliitika on omavahel tihedalt seotud riigi ja õiguse lahutamatuse tõttu. Riik on poliitise võimu organisatsioon. Poliitika hõlmab kõiki neid suhteid, mis tekivad seoses riigivõimu omandamise, selle kasutamise ja säilitamisega. Ta on ühiskonna ja riigi toimimist korraldav sihiteadlik ja järjekindel tegevus. Õigusaktis väljendatud riigi tahe on poliitliste jõudude kompromiss →õigus on riigi poliitika väljendus ja selle tulemus. Oma poliitika teostamisel kasutab riik õigust ühiskonnaliikmete käitumise suunamiseks ja riigi ülesande täitmisele →õigus on riigi poliitika teostamise vahend.
    Õiguse ja majanduse omavahelise seose ning majandusliku regulatsiooni ulatuse ja iseloomu igas konkreetses riigis määrab selle riigi sotsiaalpoliitline ja majanduspoliitiline orientatsioon, riigi poliitline olemus, aga ka riigi konkreetsed majanduslikud ja poliitilised huvid ja eesmärgid antud ajahetkel. Õigusel on majandusele reguleeriv toime, ta võib, lähtudes riigi majanduspoliitilistest eesmärkidest, mõjutada ühe või teise majandussuhte arengut kas soodustavalt või takistavalt.
  • Õigusriigi kontseptsioon
    Õigusriigi olulisemad tunnused:
    • Võimude lahusus – põhimõte, mille kohaselt seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu peavad teostama erinevad subjekid (riigiorganid).
    • Üksikisik ja riik esinevad õigussuhetes võrdsete õigussubjektidena, st riigi õigused ei ole prioriteetsed üksikisiku õigustega võrreldes.
    • Riigi allutatus põhiseadusele ja tema enda poolt kehtestatud seadustele – põhimõte, mis nõuab riigilt lugupidavat suhtumist oma õigusloomesse, hoiab teda tagasi seaduste kergekäelisest kehtestamisest ja muutmisest (kehtetuks tunnistamisest).
    • Põhiseaduses väljakuulutatud õiguste ja vabaduste, aga ka inimõiguste reaalne tagamine ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide austamine.
    • Õigusele rajaneva seaduse ülimuslikkuse nõude elluviimine, mille kohaselt kõik seadusest madalama õgusliku jõuga õigusaktid peavad olema kooskõlas seadusega kui rahva kõrgeima esindusorgani õigustloova aktiga.
    • Seaduslikkuse põhimõtte realiseerimine riigiorganite, ametiisikute ja kodanike käitumises, nende käitumise vastavus õigusnormide nõuetele.
    • Demokraatlik õigusemõistmine sõltumatu kohtu poolt ja igale isikule õigusliku kaitse tagamine.
    Õigusriigi iseloomustamisel tehakse mõnikord vahet ka tema formaalsete ja materiaalsete tunnuste vahel. Ülaltoodud õigusriigi tunnused liigitatakse formaalsete tunnuste alla. Õigusriigi materiaalsed tunnused on antud riigile iseloomulikud seesmised, olemuslikud omadused (nt inimõiguste austamine riigi poolt, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide täitmine jm).
    Eelnenust nähtub , et õigusriik on riigivõimu selline õiguslik korraldus, mis tagab indiviidi õiguste ja seaduslike huvide puutumatuse ning riigi ja indiviidi võrdõiguslikkuse. Õigusriigis on riigivõim pandud indiviidi teenistusse.
    Politseiriik on selline riigivõimu korraldus, mille puhul ei tunnustata inimeste isiklikke õigusi, pole tagatisi politsei ega muude sunniorganite omavoli vastu, riigiaparaat on tsentraliseeritud ja bürokraatlik ning inimeste eraelu on väga häiritud.
    Haldusriik kujutab sellist riigivõimu korraldust, kus kõige tähtsamat osa etendavad riigi täidesaatva võimu organid ja neil on võimalik otsustavalt mõjutada nii seadusandliku kui ka kohtuvõimu tegevust.
  • Õigusriigi sisulised ja vormilised tunnused
    Formaalsed tunnused:
  • Võimude lahusus
  • Üksikisik ja riik esinevad õigussuhtes võrdsete õigussubjektidena
  • Riigi allutatus põhiseadusele ja tema enda poolt kehtestatud seadustele
  • Põhiseaduses väljakuulutatud õiguste ja vabaduste, aga ka inimõiguste reaalne tagamine ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide austamine
  • Seaduslikkuse põhimõtte realiseerimine riigiorganite, ametiisikute ja kodanike käitmuses, nende käitmuse vastavus õigusnormide nõuetele
  • Õigusele rajaneva seaduse ülimuslikkuse nõude ellviimine, mille kohaselt kõik seadusest madalama õigusliku jõuga õigusaktid peavad olema kooskkõlas seadusega kui rahva kõrgeima esindusorgani õigustloova aktiga
  • Demokraatlik õigusemõistmine sõltumatu kohtu poolt ja igale isikule õigusliku kaitse tagamine
    Materiaalsed tunnused:
  • Inimõiguste austamine riigi poolt
  • Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide täitmist
  • Inimväärikuse kaitsmine ja austamine riigi poolt
  • Õiguse juriidiline ja sotsiaalne, loomuõiguslik käsitlus
    Juriidiline: Õiguse juriidiline käsitlus on ajalooliselt seotud rooma õigusega ning on seni olnud õigusloome ja õiguse rakendamise põhiliseks kontseptuaalseks aluseks Mandri-Euroopa õigusperekonnas. Mandri-Euroopa õigusperekonnas, kus peamiseks õiguse väljendusvormiks on seadus, väljendub õiglus seaduses. Mida õiglasem on seadusandja, mida enam tema arusaam õiglusest vastab rahva õiglustundele, seda enam võib rääkida õiguse vastavusest õigluse põhimõtetele. Õiguse rakendaja saab õigluse kriteeriumid valmiskujul seadusest ja ta ei saa neid kriteeriume seadust rikkumata eirata, välja arvatud juhul, kui ta saab rakendada positiivsest õigusest kõrgemat loomuõigust. seega määrab Mandri-Euroopa õigussüsteemides õiguse õiglusele vastava või mittevastava sisu põhiliselt seaduseandja. Õiguse rakendaja saab üldjuhul õigluse kriteeriumidest lähtuda vaid talle protsesssinormidega jäetud ulatuses. Õigus on käitumisreeglite (normide) kogum, mille on kehtestanud või sanktsioneerinud riik ja mille täitmist tagatakse riigi sunniga ning mis vastab ühiskonna õiglustundele.
    Sotsiaalne: Õigus on inimeste tegudes ja käitumises väljendub sotsiaalsete suhete kord, mitte aga seaduse tekstid. Selle konseptsiooni kohaselt ei tule õigust otsida mitte seaduseraamatutest, vaid meid ümbritsevatest reaalselt toimivatest sotsiaalsetest suhetest, sotsiaalsest korrast. Riik peab seda kaitsma kohtu abil, kes rakendab õigust erinevate huvide kooskõlastamiseks ja nende vahel kompromissi saavutamiseks, samuti sotsiaalse kontroli teostamiseks. Õiguse sotsioloogiline käsitlus domineerib anglo-ameerika õigusperekonna õigussüsteemides, seondudes siin arvamusega, mille kohaselt kohtu esmaseks eesmärgiks on mitte niivõrd formaalse õiguse kuivõrd õigluse teostamine.
    Loomuõiguslik: Õiguse loomuõiguslik käsitlus on rajatud õiguse, eetika ja õigluse tiheda seose tunnustamisele. Selle kontseptsiooni kohaselt on igas ühiskonnas ja riigis kehtivate normide (sealhulgas ka õigusnormide) kõrval olemas ja kehtivad nendest normidest kõrgema jõuga normid, mis väljendavad inimeste poolt tunnetavaid universaalseid ja muutumatuid põhimõtteid. Need põhimõtted kaitsevad teatud universaalseid väärtusi, mis on kuulutatud ülimuslikeks, nagu isikuvabadused, inimõigused, inimväärne elukeskkond jms. Siit tulenebalt käsitletakse loomuõigusy mõistliku, eetilise ja õiglase õigusena ja sellise ideaalse mudelina on ta saheli kehtiva õiguse kriitilise hindamise etaloniks.
  • Õigus ja õiglus
    Õigus- riigi kehtestatud või sanktsioneeritud üldkohustuslike käitumisnormide kogum, mille järgimine tagatakse riiklike mõjutusvahenditega. Õigus on riigi tahte vormikohane väljendus. Ta peab vastama ühiskonna õiglustundele.
    Õiglus- moraalinorm, mis nõuab, et inimese õigused ja kohustused, tegevus ja selle tulemused oleksid omavahel vastavuses. Õiglus teostub eelkõige moraalile tugineva regulatsiooni kaudu, õigulse inimestevahelistes suhetes väljendumise vahetuim vorm on mitte õigus, vaid moraal . Õigluse nõude lülitamine õiguse tunnuste hulka paneb riigivõimule kohustuse lähtuda õigusloomes ühiskonna kui terviku või vähemalt selle enamuse arusaamadest õiglusest ja üldinimlikest väärtustest, mitte aga mingitest isiku- või grupihuvidest. Õiglus on olnud kogu ajaloo vältel peamisi ühiskonna ideaale.
  • Sotsiaalsete suhete normatiivne ja kasuaalne  reguleerimine
    Ühiskonna kooselu huvid nõuavad, et inimeste käitumine nende vastastikustes suhetes oleks reglementeeritud (reguleeritud). Ühiskondlike suhete reglementeerimisega tagatakse nende organiseeritus ja korrastatus.
    Sotsiaalne reguleerimine tähendab inimeste käitumisele piiride kehtestamist, indiviidide ja nende gruppide sotsiaalse suhtlemise korrastamist. Sotsiaalne reguleerimine on arenenud koos inimühiskonnaga, kandudes alguses domineerinud isiklikelt käitumisaspektidelt üha enam ja enam sotsiaalsele. Sotsiaalne keskkond, muutudes keerukamaks ja piirates inimesi üha rohkem, nõuab täiuslikumaid reguleerimisvahendeid. Tulemusena tekivad suhteliselt eraldatud reguleerimismehhanismid (riik, partei, ühing, töökollektiiv jne).
    See saab toimuda kahel viisil:
    Individuaalne ehk kasuaalne reguleerimine. Inimeste käitumine määratakse kindlaks ühekordsete personaalsete aktide abil. Iga konkreetse isiku küsimus lahendatakse just selle juhu kohta antud ettekirjutise järgi. Eelis: võimaldab lahendada probleemi, arvestades situatsiooni, isiku eripära, suhte ja subjektide spetsiifikat. Puudus: tuleb läbi töötada palju konkreetseid situatsioone, võtta iga kord vastu uus otsus, puuduvad ühesed lahendid, määravat osa etendab lahendaja suva, ei ole tagatud võrdse kohtlemise põhimõte karistuse kohaldamisel või hüvede jaotamisel.
    Normatiivne reguleerimine. Inimeste käitumist korraldatakse üldise reegli abil. Inimeste käitumist korraldatakse üldise reegli abil. See erineb individuaalsest ja on kogu nüüdisaegse sotsiaalse regulatsiooni aluseks, võimaldades luua ühtset korda ühiskondlikes suhetes ja saavutada sotsiaalsete suhete regulatsiooni stabiilsust ning vähendada juhuse ja suva mõju reguleerimisprotsessis. Puudus: ei arvesta konkreetse situatsiooni kordumatust. Seetõttu on ühiskonna juhtimise praktikas sotsiaalse reguleerimise individuaalne ja normatiivne vorm ühitatud: üldjuhul annab üldine norm selle kohaldajale võimaluse teatavates piirides teostada individuaalset reguleerimist.
    Sotsiaalne reguleerimine toimub sotsiaalsete normide abil.  Sotsiaalne norm on üldise iseloomuga käitumisreegel , mis reguleerib inimeste käitumist suhtlemises omavahel ja mitmesuguste kollektiivsete subjektidega.Sotsiaalseid norme võib liigitada erinevatest alustest lähtudes.
    Suuremat sotsiaalset tähtsust etendavad:
    1. Moraalinormid – mingis inimeste kollektiivis või kogu ühiskonnas käitumisreeglitena tunnustatud kõlbluspõhimõtted.
    2. Korporatiivsed normid – käitumisreeglid, mis on kehtestatud korporatiivne moodustis (ühiskondlik organisatsioon) oma liikmete käitumise reguleerimiseks suhtlemisel organisatsiooni sees ja suhetes teiste organisatsioonidega
    3. Tava kui harjumusel põhinev käitumisreegel on lähedane moraalinormile. Erinevalt moraalinormist ei soendu tava nii vahetult käitumise eetiliste hinnangutega. Tavade hulka kantakse sageli ka traditsioonid, nad tekivad ja püsivad sageli mingi organisatsiooni sihipärase tegevuse tulemusel või toetusel (nt üliõpilaseks pühitsemise tähistamine) ja seonduvad tihti vaid konkreetse kollektiiviga.
    4. Religioossed normid on usuorganisatsiooni poolt kehtestatud reeglid inimeste kui usuorganisatsiooni liikmete suhtlemiseks omavahel ja kirikuga , aga samuti normid, mis reguleerivad usuühingute korraldust ja funktsioone.
    5. Välise kultuuri ehk kombestiku normid ehk konventsionaalsuse normid (tavakeeles viisakusnormid) reguleerivad indiviidi käitumise välist külge.
    Sotsiaalsete normide süsteemis on erilise tähendusega õigusnormid.
  • Õigusnormi mõiste ja koht sotsiaalsete normide süsteemis
    Sotisaalse normi ühe alaliigina on õigunormile omased kõik sotsiaalsete normide liigitunnused:
    1.  ta on inimese käitumise reegel,
    2. ta on üldise iseloomuga reegel, mis on suunatud teatud liiki suhete üldisele reglementeerimisele ja
    3. tema sisu on määratud ühiskonna sotsiaalse, majandusliku ja poliitlise elu tingimustega, ajaloolise ja kultuurilise arengu tasemega.
    Õigusnormide spetsiifilised tunnused, eristavad teda teistest sotsiaalsetest normidest:
    1. Õigusnorm lähtub riigist, seetõttu kannab ta auditoorset iseloomu. Esineb üldjuhul käsu või keeluna, mis toetub riigivõimu autoriteedile, ettekirjutisena, milline peab olema, ei tohi olla või võib olla inimese käitumine. Riigist lähtumine on õigusnormi määravaks spetsiifiliseks tunnuseks, teised tunnused tulenevad suuresti sellest.
    2. Õigusnormi täitmine tagatakse riigi sunnijõuga, teda kaitseb riik. Õigusnormide täitmise tagamiseks on igas riigis loodud erilised organid, nagu politsei, prokuratuur, kohus jm→õiguskaitseorganite süsteem.
    3. Õigusnorm on üldkohustuslik käitumisreegel. Seose tõttu riigiga on õigusnormide kohustuslikkuse aste teiste sotsiaalsete normidega võrreldes kõrgem, nad on kohustsulikud kõigile.
    4. Õigusnorm annab suhte liigist osavõtjatele subjektiivsed juriidilised õigused ja paneb neile subjektiivsed juriidilised kohustused. Nt laenuandja õigus laenulepingu tähtajal võlasumma tagasi saada ja võlgniku kohustus võlg tähtaegselt tagastada.
    5. Õigusnorm on formaalselt määratletud reegel. Õigusnorm peab olema täpselt fikseeritud õigusallikas, nt sõnastatud õigusaktis.
    NB! Õigusnorm on riigist lähtuv ja riigi poolt kaitstav üldkohustuslik käitumisreegel, millega antud liiki korduvatest ühiskondlikest suhetest osavõtjatele antakse subjektiivsed õigused ja pannakse juriidilised kohustused.
  • Õigusnormi loogiline struktuur
    Õigusnorm reguleerib inimeste käitumist mõttelise käsu või keeluna, mis jõuab täitjani tema teadvuse kaudu. Vajaliku reguleeriva toime avaldamiseks peab õigusnorm määrama :
    1. tingimused, mille olemasolul tuleb käituda vastavalt normile ;
    2. subjektile lubatud, keelatud või kohustatud käitumise (e õigused ja kohustused, mis subjektil tekivad);
    3. normi rikkuja suhtes kohaldatava mõjutusvahendi (sanktsiooni).
    Vastavalt sellele eristatakse õigusnormi loogilises struktuuris kolme elementi (osa):
    1. hüpotees näitab õigusnormi kehtivuse tingimused;
    2. dispositsioon näitab vajaliku käitumise, sisaldab subjekti õigused ja kohustused;
    3. sanktsioon näitab ära riikliku mõjutusvahendi, mida rakendatakse dispositsiooninõuete eiramise eest hüpoteesi tingimuste olemasolul.
    Õigusnormi hüpotees sisaldab tingimusi, kriteeriume, mille abil normi täitja määrab kindlaks, kas normi toime hõlmab antud fakti, suhet või isikut. Selliste tingimustena võivad esineda aeg (sõjaaeg, erakorralise seisukorra kehtimine), koht (avalik koht, väeosa territoorium, looduskaitseala), subjekti erisused (käitseväelane, ametiisik , alaealine) jne.
    Hüpoteesi tingimuse määratluse astme järgi eristatakse määratletud ehk absoluutselt määratletud, suhteliselt määratletud ja määratlemata hüpoteese.
    1. Määratletud hüpotees määrab täpselt ja konkreetselt normi teostamise tingimused. Nt pärimisseaduse tingimused.
    2. Suhteliselt määratletud hüpotees näitab samuti ära normi kehtimise tingimused, kuid tingimuse spetsiifika on selline, et nende olemasolu või puudumine vajab igal konkreetsel juhul eraldi tuvastamist.
    3. Määratlemata hüpotees ei määra rakendamise konkreetset tingimust. Õigusakti tekstis sõnastatakse selline hüpotees tavaliselt „vajaduse korral“ või „isiku äranägemisel“. See jätab hüpoteesi tingimuste sisulise määramise, aga sellega ka normi kohaldamise otsustamise rakendaja suvaks. Seetõttu esinevad määratlemata hüpoteesid tänapäeva õigusloomes väga harva, vaid siis, kui seadusandja ei oska kõiki tekkida võivaid tingimusi ette näha.
    Konkreetsuse astme järgi eristatakse kasuistlikke ja abstraktseid hüpoteese.
    1. Kasuistlik hüpotees näitab üksikasjalikult ära tingimused, millest sõltub normi kohaldamine. Tänapäeval kasuistlikke hüpoteese ei kasutata, sest nad muudaksid õigusaktid mahukateks ja kohmakateks.
    2. Abstraktne hüpotees esitab normi kohaldamise tingimused üldistatult, abstraktsel kujul. Eelis: normi laiem regulatiivne toime, lõpptulemus on kompaktsem, ülevaatlikum , praktikas mugavamalt kasutatav õiguslik materjal.
    Õigusnormi rakendamist määrava tingimuse iseloomu järgi eristatakse lihtsaid, liit- ja alternatiivseid hüpoteese.
    1. Lihtne hüpotees esitab normi rakendamise tingimusena üheainsa faktilise asjaolu, nt võlaõiglusseaduse § 494 lg 1: „Kui kindlustusvõtja võõrandab kindlustatud asja, lähevad asja omandajale üle kõik kindlustusvõtja kindlustuslepingust tulenevad õigused ja kohustused“.
    2. Liithüpotees nõuab normi kohaldamiseks enam kui ühe üheaegselt esineva tingimuse olemasolu. Nt perekonnaseaduse § 18 sätestab abikaasade ühisvara jagamise täitemenetluses järgmiselt: „Kui ühe abikaasa suhtes on algatatud täitemenetlus ja tema lahusvarast ei piisa sissenõudja nõude rahuldamiseks, võib sissenõudja esitada kohtule hagi abikaasade ühisvara jagamiseks“. (2 hüpoteesi)
    3. Alternatiivne hüpotees seab normi kohaldamise eelduseks ühe tingimuse kahe või enama hulgast, mis on õigusaktis esitatud.
    Õigusnormi dispositsioon on normi element, mis näitab, kuidas peab õigussubjekt käituma hüpoteesi tingimuste olemasolul, missugune käitumine on talle lubatud, keelatud või kohustuslik.
    Normatiivses aktis väljendamise viisi järgi võivad dispositsioonid olla kas lihtsad või kirjeldavad .
    1. Lihtne dispositsioon näitab ära käitumise sisu ilma seda lähemalt iseloomustamata. (nt „Teise inimese tapmise eest karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega.“ – lähemalt tapmise mõitset ei seletata.)
    2. Kirjeldav dispositsioon iseloomustab lubatud, keelatud või kohustuslikku käitumist lähemalt, annab selle olulised tunnused. On vajalik siis, kui on oht, et normi sisu võib tekitada vääriti mõistmist, ei ole üheselt arusaadav.
    Käitumise määratlemise astme järgi võivad dispositsioonid olla kas absoluutselt (üheselt) või suhteliselt määratletud.
    1. Absoluutselt määratletud dispositsioon määrab täpselt ja ammendavalt kindlaks poolte õigused ja kohustused, jätmata suhte subjektidele valikuvabadust. Nt müügilepingu poolte õiguste ja kohustuste sätestamine kehtivas võlaõiguses.
    2. Suhteliselt määratletud dispositsioon annab suhte pooltele võimaluse seadusega kindlaksmääratud õigusi ja kohustusi täpsustada või valida kahe või enama käitumisvariandi vahel. Nt, kui müüdud asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist.
    Dispositsiooni õigusliku iseloomu järgi eristatakse imperatiivseid ehk käsutavaid ja dispositiivseid ehk korraldavaid dispositsioone.
    1. Imperatiivne dispositsioon teeb subjektile kategoorilises vormis kohustuseks teatud viisil käituda ega luba sellest kõrvale kalduda ka mõlema suhtepoole nõusolekul. Iseloomulikud karistusõiguse , haldusõiguse, finantsõiguse jt avalik-õiguslikele normidele, kus üheks subjektiks on riigivõimu teostav institutsioon.
    2. Dispositiivne dispositsioon annab suhte subjektile võimaluse teataval määral ise kindlaks määrata oma õigused ja kohustused. Seadusandja annab sellisel juhul suhte pooltele võimaluse vastastikuses käitumises ise kokku leppida. Kui kokkulepe puudub, määrab käitumisvariandi seadus. Nt üürileandja kannab asjaga seotud maksud ja koormised , kui ei ole kokku lepitud teisiti. Need on laialt kasutusel eraõiguses ja on lepinguvabaduse väljenduseks.
    Õigusnormi sanktsioon näitab ära need riiklikud mõjutusvahendid, mis kuuluvad rakendamisele vastava normi rikkuja suhtes.
    Rakendatavate vahendite iseloomu ja neid rakendatavate organite järgi iseloomustatakse kriminaalõiguslikke, haldusõiguslikke, distsiplinaarseid ja varalisi e tsiviilõiguslikke sanktsioone.
    1. Kriminaalõiguslikud sanktsioonid (kriminaalkaristused) on kuritegude toimepanemise eest kohaldatavad sunnivahendid. Nad on sätestatud karistusseadustikus, neid rakendab kohus, teiste karistusliikidega võrreldes kõige karmimad karistused.
    2. Haldussanktsioonid (halduskaristused) on sunnivahendid, mida kohaldatakse väärtegude (varasema nimetusega haldusõigusrikkumiste) eest. Neid rakendab selleks volitatud haldusorgan (politsei, amet, inspektsioon) või kohus. Sätestatud karistusseadustikus ja teistes seadustes .
    3. Distsiplinaarsanktsioonid on karistused distsiplinaarsüütegude, st töölepingu seaduses ettenähtud süütegude eest. Kohaldab tööõiguslikes suhetes tööandja või tema poolt selleks volitatud isik.
    4. Varalised ehk tsiviilõiguslikud sanktsioonid on mõjutusvahendid, mida rakendatakse tsiviilõiguslike üleastumiste eest. Sanktsioonide iseloom sõltub sellest, kas üleastumine seisnes lepingu rikkumises või toimus kahju tekitamine lepinguvälises suhtes kahju tekitamisena. Lepingu rikkumisele järgneb lepingus ettenähtud vastutus ja seda rakendab suhte teine pool. Kahju tekitaja peab teisele isikule takitatud kahju hüvitama.
    Sanktsiooni määratluse astme järgi eristatakse absoluutselt määratletud, suhteliselt määratletud ja määratlemata sanktsioone.
    1. Absoluutselt määratletud ehk määratletud sanktsioon kujutab üheselt, täpselt ja konkreetsel kujul ilma valikuvõimaluseta antud sunnivahendit. Nt ennistavad sanktsioonid (taastada endine olukord), absoluutseid meetmeid sisaldavad sanktsioonid (lepingu kehtetuks tunnistamine, surmanuhtlus, eluaegne vangistus ).
    2. Suhteliselt määrateltud sanktsioon fikseerib sunnivahendi minimaal- ja maksimaalpiirid, nendes piirides kohaldab karistust õigusnormi rakendav isik.
    3. Määratlemata sanktsioon ei näita rakendatavat sunnivahendit, jättes selle normi rakendaja otsustada. Tänapäeva arenenud riikide õigussüsteemides määratlemata sanktsioone ei kasutata.
    Struktuuri järgi liigitatakse sanktsioonid liht-, liit- ja alternatiivseteks sanktsioonideks.
    1. Lihtsanktsioon näeb sunnivahendina ette ühe mõjutusvahendi, mis kuulub kohaldamisele dispositsiooni nõuete mittetäitmise eest. Nt kirjavahetuse ja sidevandi abil edastatud sõnumi saladuse rikkumise eest – karistatakse rahalise karistusega.
    2. Liitsanktsioon ehk kumulatiivne sanktsioon sisaldab kaks või enam sunnivahendit, mida kohaldatakse üheaegselt ühe ja sama õigusrikkumise eest. Kehtiv karistusseadustik ei sõnasta õigusnormide sanktsioone kumulatiivsetena. Andes võimaluse kohaldada süüteo eest lisaks põhikaristusele ka lisakaristus, jätab seadus nende liitmise liigkaristuseks kohtu otsustada igal konkreetsel õiguse rakendamise juhul.
    3. Alternatiivne sanktsioon võimaldab õigusnormi rakendajal valida kahe või enama sunnivahendi hulgast, rakendades erinevalt liitsanktsioonist vaid ühte neist. Loob võimaluse leida konkreetse juhu ja subjekti jaoks kõige sobivam sunnivahend. Laialt kasutusel karistusõiguse normides.
  • Õigusnormide liigid
    Õigusnorme võib liigitada erinevate tunnuste alusel:
    1. Subjekti järgi, kes normi on kehtestanud, eristatakse seaduse norme ja seadusjärgsete aktide norme. Seaduse normid sisalduvad parlamendis vastu võetud seadustes. Neil on kõrgem juriidiline jõud, võrreldes kõigi teiste õigusnormidega. Seadusjärgsete aktide normid sisalduvad seadustest madalamates õigusaktides ja on vastavalt ka madalama juriidilise jõuga.
    2. Reguleerimisobjekti järgi (reguleeritavate suhete iseloomu järgi) liigitatakse õigusnormid harude (riigiõiguse, haldusõiguse, tsiviilõiguse, kriminaalõiguse jne normideks) ja õigusinstituutide järgi. Selle liigituse määrab riigi õigussüsteem.
    3. Ajalise kehtivuse järgi võivad õigusnormid olla kas piiratud ajalise kehtivusega ehk ajutised normid või piiramata ajalise kehtivusega ehk alalised normid. Enamus norme on alalised.
    4. Territoriaalse kehtivuse järgi eristatakse üleriigilisi, lokaalseid ja kohalikke norme. Üleriigilised normid kehtivad kogu riigi territooriumil ja nad kehtestatakse riigi keskorganite õigusaktides (seadustes, valitsuse määrustes). Lokaalsed normid kehtestatakse ka üleriigiliste organite poolt, kuid ainult riigi teatud paikkonna jaoks. Kohalikud normid kehtestab kohaliku omavalitsuse organ (nt linna volikogu ) ja need normid kehtivad selle organi jurisdiktsiooni all oleval territooriumil.
    5. Ettekirjutuse iseloomu järgi võivad õigusnormid olla imperatiivsed ehk määratletud ehk kategoorilised, suhteliselt määratletud ja dispositiivsed. Normi selle liigituse määrab dispositsiooni iseloom.
    Imperatiivsed normid on kategoorilises vormis antud käsu või keeluna sõnastatud normid, mida suhte pooled ei saa muuta ei ühe poole algatusel ega poolte kokkuleppel (nt avaliku õiguse normid).
    Suhteliselt määratletud normid on sellised ettekirjutised, mis rakendamisel kuuluvad konkretiseerimisele ja täpsustamisele poolte kokkuleppel või ühe poole äranägemisel. Nt töölepingu kohaselt „naist, kes kasvatab lapsinvaliidi või alla kolme aastast last, võib saata töölähetusse tema nõusolekul“.
    Dispositiivsed normid kehtestavad reeglid juhuks, kui pooled ei ole ise jõudnud kokkuleppele. Neid iseloomustab kõik, mis eespool dispositsiooni kohta õeldud.
    Täidetava funktsiooni järgi eristatakse regulatiivseid ja kaitsvaid õigusnorme.
    Regulatiivsed õigusnormid on vahetult suunatud ühiskondlike suhete reguleerimisele. Nad varustavad suhtest osavõtjaid õiguste ja kohustustega, nii teostavad nad oma regulatiivseid funktsioone→esmane eesmärk. Nad on suunatud suhete loomisele, mitte kaitsmisele ja karistuse kohaldamisele. Seetõttu nim neid ka õigust kehtestatavateks normideks. Sellised on enamik eraõiguslikke norme.
    Kaitsvad õigusnormid on ettekirjutised, mis on suunatud juriidilise vastutuse vahendite kehtestamisele ja kasutamisele, riigisunni kohaldamisele. Siia kuuluvad eelkõige karistusõiguse normid.
    7. Vastavalt regulatsiooni viisile liigitatakse norme kohustavateks, keelavateks, õigustavateks. Kohustavad normid kehtestavad subjektile kohustuse sooritada kindlaid positiivseid tegusid . Keelavad normid kehtestavad subjektile kohustuse hoiduda teatud tegevusest. Õigustavate normidega määratakse kindlaks positiivse sisuga õigused ja antakse õigus sooritada aktiivseid tegusid.
  • Õigusnormi väljendamine normatiivaktis
    Normatiivakt ehk üldakt –on tänapäeval kõige levinum ja paljudes riikides ainus õigusvorm. Normatiivakt on riigi poolt kehtestatud, erilises korras vastu võetud vahel ka spetsiaalse väliskujuga dokument, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid. Normatiivakte võtavad vastu erinevad riigiorganid oma pädevuse piires, sellest tingituna on nad erinevate nimetustega. Normatiiv - ehk õigustloov akt on selline riigist lähtuv akt, mis on suunatud õigusnormide kehtestamisele, muutmisele või kehtivuse lõpetamisele. Normatiivaktid moodustavad hierarhilise süsteemi, milles kõige kõrgemaks aktiks on seadus.
    Õigusakti teksti sõnastamisel peab seadusandja lähtuma eesmärgist anda tema poolt vajalikuks peetav käitmismudel (teatav käitumise keeld, kohustus või võimalus) adekvaatselt edasi selle adressaatidele, isikutele, kellele see kätimismudel ette on nähtud.Õiguse kasutaja või rakendaja peab õigusaktis sõnastatud teksti kaudu võimalikult adekvaatselt mõistma selles aktis sisalduvaid norme.
    Õigusnormi õigusaktis esitamise viis sõltub oluliselt õigusega reguleeritavate suhete iseloomust(õigusharust) ja vastavalt sellele ka selles õigusharus domineerivate normide iseloomust.
    Karistusõiguses on kõige olulisemal kohal sanktsioon. Sõnastatud keelatud käitumine.
    Väljendamisviisid:
    1.Lihtsad - Näitab ära käitumise sisu ilma seda lähemalt iseloomustamata.
    2.Kirjeldavad - Iseloomustab lähemalt, annab iseloomustavad tunnused. Vajalik kui võivad tekkida mitmetimõistmised.
    Õigusnormi loogiline struktuur ei väljendu üldjuhul otseselt õigusakti tekstis – muudaks õigusaktide mahu väga suureks.
    Õigusnormi viitav esitamine on kasutatav kõikides õigusharudes ja võib esineda kahel kujul: 1) otsese ehk ebaehtsa viitena ja 2) kaudse ehk ehtsa viitena (ka blanketse viitena).
    Otsesed ehk ebaehtsed viited on sellised, mille puhul viidatakse konkreetsele sättele kas käsitletava õigusakti enda piires või teises õigusaktis või konkreetsele teisele õigusaktile tervikuna.
    Kaudne ehk ehtne (ehk blanketne ) viide on viide, mis on tehtud mitte konkreetsele õigusakti sättele ega konkreetselt nimetatud õigusaktile, vaid teatud seadusandluse liigile või õigusinstituudile, õigusakti tekstis sõnastatuna tavaliselt „eeskirjadele“, „nõuetele“ või „korrale“. Kasutatakse laialdaselt karistusõiguslikes sätetes.
  • Eesti õigussüsteemi üksikute õigusharude sisust ja normatiivsetest põhiaktidest
    Romaani-germaani perekonna õigussüsteemidele on iseloomulik kogu normistiku jagunemine kaheks põlvkonnaks – avalikuks õiguseks ja eraõiguseks.
    Avalik õigus hõlmab õigusharusid, õigusinstituute ja õigusnorme, mis reguleerivad suhteid, kus üheks suhte pooleks on riik ja mida iseloomustab omavaheline subordinatsioon. Reguleerimismeetodiks on autoritaarne meetod.
    Eraõiguse moodustavad õigusharud , õigusinstituudid ja õigusnormid, mis reguleerivad suhteid võrdsete isikute (subjektide) vahel. Reguleerimismeetodiks on autonoomne meetod.
    Õigusharu on õigusnormide kogum, mis moodustav iseseisva osa õigussüsteemist ja millega reguleeritakse rühma üheliigilisi ühiskondlikke suhteid (nt tööõigus, perekonnaõigus , võlaõigus).
    Eesti taasiseseisvumise järel on taastunud õigussüsteemi nõukogudeeelne struktuur:
    1. Riigiõigus (konstitutsiooniline õigus) on õigusnormide- ja instituutide kogum, mis reguleerib riigivõimu suhteid ja määrab ühiskonna sotsiaalmajandusliku ja poliitilise süsteemi. Siia kuuluvad nt avaliku võimu organisatsioon (riigivalitsemise vorm), riiklik korraldus, valimisõigus, riigi ja üksikisiku suhted. Kõiki neid suhteid reguleerivad normid on üldisel kujul sätestatud põhiseaduses. Riigiõigusel on teiste õigusharude suhtes juhtiv koht, sest annab neile põhimõttelised lähtealused ja reguleerib ühiskonna ja riigi seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid. Riigiõigus erineb ka spetsiifilise meetodi poolest, s.o suhete üldine normeerimine ilma sanktsioone kehtestamata.
    2. Haldusõigus ehk administratiivõigus on üks suuremaid õigusharusid suhete mitmekesisuse ja mahu poolest. Reguleerib riigi täitev-korraldavat tegevust, sõltumata riigiorganitest, kes seda teostavad (valitsus, valitsuse keskasutused või kohalikud valitsusasutused). Reguleerib suhteid riigiorganite vahel, riigi valitsemisorganite ja ühiskondlike organisatsioonide vahel ning riigivalitsemisorganite ja kodanike vahel. Haldusõigus sisaldab ka instituute, mis reguleerivad riigiorganite tegevust riigile kuuluva majanduse suhtes. Reguleerimismeetodiks on autoritaarne meetod. Üldpõhimõtted on kindlaks määratud põhiseaduses, konkreetne normistik sisaldub seadustes, seadusjärgsetes õigusaktides, peamiselt seaduse alusel ja täitmiseks antavates Vabariigi Valitsuse määrustes.
    3. Finantsõigus reguleerib riigiorganite tegevust rahandussuhetes. Hõlmab riigi- ja kohalike eelarvete kehtestamist ja vastuvõtmist, riigi vahendite kulutamise korda, maksude sissenõudmise korda. Finantsõiguse normid reguleerivad ka suhteid kodanike ja vastavate riigiasutuste vahel maksunduse valdkonnas. Põhimõttelised seisukohad on väljendatud põhiseaduses, valla- ja linnaeelarve seaduses, maksukorralduse seaduses, iga-aastastes eelarveseadustes, krediidiasutuste seaduses. Finantsõigus on avalikuu õigusesse kuuluv õigusharu, kasutab autoritaarset reguleerimismeetodit.
    4. Karistusõigus on suunatud võtlusele süütegude vastu, rakendades karistusi süüteo toimepanijate suhtes. Karistusõigus näitab ära keelatud teod ja ka selle, kuidas peavad riigiorganid nende toimepanijate suhtes käituma. Kõige üldisemad põhimõtted sisalduvad põhiseaduses. Karistusõiguse normid on sätestatud karistusseadustikus. Reguleerimismeetodiks autoritaarne meetod.
    5. Kriminaalprotsessi õigus reguleerib uurimisorganite, prokuratuuri ja kohtu tegevust kriminaalasjade menetlemisel. Selle normid määravad riigiorganite ja protsessiosaliste õigused ja kohustused, nende kompetetntsi kuritegude menetlemisel. Üldised põhimõtted on sätestatud põhiseaduses, konkreetsed normid aga eelkõige kriminaalmenetluse koodeksis . Avaliku õiguse haru → reguleerimismeetodiks autoritaarne meetod.
    6. Tsiviilõigus reguleerib varalisi suhteid ühiskonnas, sõltumata subjektidest (üksikisik, organisatsioon, riik), aga ka mõningaid mittevaralisi isiklikke suhteid (nt autorsus). Tsiviilõigus on reguleeritavate suhete ringi ja normistiku mahult üks suuremaid õigusharusid, moodustades kogu eraõiguse normatiivse aluse, seetõttu samastatakse seda ka vahel eraõigusega. Reguleerimismeetodiks autonoomne meetod, ta reguleerib oma objekti kuuluvaid suhteid kui võrdsete subjektide vahelisi. Üldised põhimõtted (riigi suhtumine omandisse, üksikisiku vabadused majandusliku tegevuse valdkonnas jm) määrab põhiseadus . Tähtsamad tsiviilõiguslikud aktid on Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus, tsiviilseadustiku üldosa seadus, võlaõigusseadus , asjaõigusseadus.
    7. Tsiviilprotsessiõigus reguleerib kohtuorganite ja protsessiosaliste tegevust füüsiliste ja juriidiliste isikute õiguste kaitsmisel ja nendevaheliste vaidluste lahendamisel. Tsiviilprotessiõigusnormid määravad kohtuorganite õigused ja kohustused õigusemõistmisel tsiviilasjades ja reguleerivad protsessist osavõtjate suhteid protsessi käigus. Tsiviilprotsessi õiguse valdkonda kuuluvad ka notariaalorganite ja vahekohtute (arbitraažide) tegevust reguleerivad normid. Peamiseks õigusaktiks on tsiviikohtumenetluse seadustik . Riiklikku õigusemõistmist reguleeriva haruna kuulub ta avaliku õiguse valdkonda → kasutab autoritaarset reguleerimismeetodit.
    8. Perekonnaõigus reguleerib abielu- ja perekonnasuhteid, seega suhteid, mis tulenevad abielust, sugulusest, lapsendamisest, vanemate kohustustest laste vastu, laste kohustustest vanemate vastu. Perekonnaõigusnormid reguleerivad ka abikaasade varalistest vahekordadest tulenevaid suhteid. Reguleerimismeetodiks autonoomne meetod. Reguleerimisobjekti (perekonnasuhete) spetsiifika eristab seda õigusharu kõigist teistest õigusharudest. Põhiline normistik on sätestatud perekonnaseaduses.
    9. Tööõigus reguleerib tööandjate ja töötajate vehelisi suhteid ja mõningaid nendega soetud suhteid. Sellesse õigusharusse kuuluvad normid ja instituudid, mis reguleerivad töösuhte loomist, lõpetamist ning töötajate tööaja kasutamist. Tööõigusnormid reguleerivad töölepingu sõlmimist, töö- ja puhkeaega, palgaküsimusi, töövaidluste lahendamise korda, tööohutust, töökaitset. Tööõiguse harusse on seni kantud ka sotsiaalkindlustuse ja pensionikindlustuse suhted, kuivõrd need on oluliselt seotud töösuhetega. Ühelt poolt on reguleerimismeetod autonoomne (tööõigusliku suhte pooled on võrdses õiguslikus seisundis), mistõttu tuleb tööõigust lugeda eraõiguse valdkonda kuuluvaks. Teiselt poolt on aga riiklik imperatiivne regulatsioon töösuhetes tunduvalt suurema osakaaluga kui teistes eraõiguslikes harudes, mistõttu teda ei saa lugeda tsiviilõiguse üheks instituudiks. Peamisteks tööõiguslikeks aktideks on Eesti Vabariigi töölepinguseadus, Eesti Vabariigi puhkuseseadus , töö- ja puhkeaja seadus, palgaseadus , töötajate distsiplinaarvastutuse seadus.
    10. Rahvusvaheline õigus on teiste õigusharudega võrreldes eriline õigusharu. Ta reguleerib suhteid riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel, mis tekivad poliitilise, majandusliku ja kultuurilise, aga ka sõjalise suhtlemise pinnal. Rahvusvahelise õiguse erisused, võrreldes siseriikliku õigusega seisnevad selles, et
    suhte subjetideks on riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid;
    rahvusvahelise õiguse normide jaoks ei ole ühtset seadusandjat, selle norme loovad suhetest osavõtjad ise kokkulepete (lepingute, paktide, konventsioonide jm) sõlmimise teel;
    põhiliseks õigusallikaks on lepingud (paktid, konventsioonid ) ja tavad;
    puudub tsentraliseeritud sunniaparaat õiguse täitmise tagamiseks.
    Tänapäeva demokraatlikud riigid tunnustavad rahvusvahelise õiguse normide kehtejõudu võrdselt riigisiseselt kehtestatud õigusnormidega või peavad neid isegi siseriiklike normide suhtes ülimuslikuks.
  • Õigussüsteem, õigusinstituut ja õigusperekonnad
    Õigusnormid avaldavad ühiskondlikele suhetele kui reguleerimisobjektile reguleerivat toimet oma kogumis süsteemina.
    Õigusnormid, reguleerides ühiskondlikke suhteid, toimivad teatava kvalitatiivselt määratletud ühtsusena, mida nim õigussüsteemiks.
    Õigussüsteemi sees eristatakse kindlaid tervikuna esinevaid õigusnormirühmi, mida nim õigusharudeks. Õigusharu on õigusnormide kogum, mis moodustab iseseisva osa õigussüsteemist ja millega reguleeritakse rühma üheliigilisi ühiskondlikke suhteid.
    Õigusnormide õigusharudesse liigitamise aluseks on õigusliku reguleerimise objekt ja õigusliku reguleerimise meetod.
    Õigusliku reguleerimise objekt kujutab teatava elu valdkonna ühiskondlikke suhteid (varalised suhted, perekonnasuhted, töösuhted jne). Neid suhteid reguleeritakse üheliigiliste õigusnormidega. Reguleerimismeetodi valikul on seadusandja seotud reguleerimisobjekti objektiivsete omadustega.
    Õigusliku reguleerimise meetod on juriidiliste vahendite kogum, mida kasutatakse ühiskondliku suhte reguleerimisel kõige efektiivsema tulemuse saavutamiseks. Selle elemendid on nt õigussuhtest osavõtjate üldine õiguslik seisundi kindlaksmääramine, õigussubjektidele nende õiguste ja kohustuste kehtestamise viis jm.
    Õigusliku reguleerimise meetodeid on kaks:
    1. Autonoomne meetod on selline suhte õigusliku reguleerimise vahendite kogum, mille tulemusena õigussuhte subjektid on võrdses õiguslikus seisundis. Iseloomulik nt varaliste suhete reguleerimisel ja kõigile teistele eraõiguslikele normidele.
    2. Autoritaarne meetod vastandina autonoomsele loob sellise suhte, milles üks õigussuhte subjekt on teise suhtes allutatud, madalam pool, subjektid on subordinatsioonisuhetes. Iseloomulik riigivalitsemise valdkonnas ja kogu avalikule õigusele.
    Õigusnormide õigusharudesse liigitamise kriteeriumiks on õigusliku reguleerimise objekt ja meetod. Samas saame samade tunnuste järgi eristada ka õigusharude norme ja kindaks määrata nende harulise kuuluvuse .
    Õigusharu sees võivad reguleerimisobjekti erisustest lähtudes tekkida omakorda normirühmad, mis teataval määral erinevad teistest.
    Õigusnormide rühmi, mis on suhteliselt iseseisvad õigusharu osad, nim õigusinstituutideks (nt valimisõigus riigiõiguses, autoriõigus , pärimisõigus tsiviilõiguses).
    Õigussüsteem on õiguse ajalooliselt kujunenud sisemine ühtsus, õigusnormide struktuurne paigutus õigusharude ja instituutide kaupa.
    Õigusharu õigussüteemi struktuurse osana on õigusnormide ja instituutide kogum, mis reguleerib üheliigiliste suhete valdkonda nendele suhetele vastava ja riigi poolt valitud meetodi alusel.
    Õigusinstituut on õigusharu sees kujunev õigusnormide kogum, mis reguleerib teatavat spetsiifilist osa õigusharu poolt reguleeritavatest suhetest.
    Erinevate riikide õigussüsteemid moodustavad nende süsteemide rühmadega õigusperekondi.
    Õigusperekond on õigussüsteemide rühm, mis rajaneb samal või ühesugusel õiguslikul doktriinil, normatiivsel alusel ja õigusasutuste organistatsioonil. Tänapäeva suuremad ja tuntumad neist on anglo-ameerika ja romaani-germaani õigusperekond.
    Romaani-germaani ehk kontinentaalõiguse perekond kujunes Euroopas alates XII sajandist Rooma õiguse teadusliku uurimise ja praktilise rakendamise alusel. Seda õigusperekonda iseloomustab eelkõige asjaolu, et õigusteaduses on peatähelepanu pööratud õigusnormile kui üldisele käitumisreeglile, mis peab vastama õigluse ja moraali nõuetele ja kindlustama ühiskonnas nendele nõuetele vastava korra. Õiguse rakendamise küsimused ei ole olulised, nendega tegelevad praktikud. Peamiseks õigusallikaks on riigi normatiivaktid, mis peavad kindlustama ühiskonnas õigluse ja tagama korra. Sellesse õigusperekonda kuuluvad Euroopa mandririikide kõrval ka Ladina-Ameerika riigid, suur osa Aafrika riike ja Lähis-Ida maid. Sellesse perekonda kuulub ka Eesti õigussüsteem.
    Anglo-Ameerika ehk üldise õiguse (common law) perekond kujunes välja Inglismaal normannide vallutuse järel ja hõlmab nüüdisajal peaaegu kõiki nn ingliskeelseid riike. Üldine õigus loodi mitte seadusandja, vaid kohtunike poolt, kes lahendasid konkreetseid indiviididevahelisi vaidlusi. Õigusnormi abstraktsuse aste on madalam kui romaaani-germaai õiguses, eesmärgiks ei ole üldise reegli sõnastamine tulevikuks, vaid käsiloleva konkreetse kaasuse õiglane lahendamine. Õigusemõistmist (protsessi) reguleerivad normid on märksa olulisemad kui käitumise üldised reeglid ja peamiseks õiguse allikaks ei ole mitte normatiivne akt, vaid kohtu- ja halduspretsedent.
    Islami õigusperekond, hinduistlik õiguserekond ja judaistlik õigusperekond toetuvad oluliselt religioossetele põhimõtetele ja normidele, millel on sageli domineeriv roll käitumisreeglite seas.
    Õiguse arengut maailma ulatuses iseloomustab nüüdisajal erinevate õigussüsteemide ja – perekondade (eriti romaani-germaani ja anglo-ameerika perekonna) kiire integreerumine .
  • Õiguse vormi (õiguse allika) mõiste
    Õigusvorm (ehk õigusallikas) on õigusnormi väljendamise viis, mis on kasutusele võetud või tunnustatud riigi poolt ja mille kaudu riik annab normile üldkohustusliku tähenduse. Õiguse ajaloolise arengu protsessis on õigusvormidena olnud kasutusel õiguslik tava, juristide arvamus, kohtu- ja halduspretsedent, leping ja normatiivne akt.
  • Õiguse väljendusvormid
    1. Õiguslik ehk sanktsioneeritud tava on ajaliselt esimeseks ja seega vanimaks õigusvormiks. Tekkis ürgühiskondlike tavade kasutusele võtmisel riigivõimu imperatiividena ja nende täitmise tagamiseks riigi sunnivahendite rakendamisel. Õiguslikke tavasid tunnustav õigus ehk tavaõigus toetub rahva moraalsetele tõekspidamistele ja harjumustele, seetõttu on ta püsiv ja konservatiivne , kaitstes sageli arhailisi ja mineviku eelarvamustel rajanevaid suhteid.
    2. Õigusteadus (juristide arvamus) etendas õiguse tähendust teatud ajaperioodil (2.-3. saj) vanas Roomas.
    3. Kohtu- ja halduspretsendent saavad üldise reegli tähenduse ja neid hakatakse õigusvormina kasutama siis, kui riik omistab kohtulahendile või haldusorgani poolt konkreetses asjas tehtud otsustele kohustusliku jõu järgmiste samasisuliste asjade lahendamisel. Sellisel juhul varustatakse kohtu- või haldusorgan õigustloova pädevusega.
    4. Leping ei ole üldjuhul õigusvorm, sest kujutab kahe või enama isiku vahelist kokkulepet, mis on kohustuslik vaid lepinguosalistele. Kuid teatavatel juhtudel võib leping olla laiem juriidiline tähendus ja kõrgem kohustuslikkuse aste, mistõttu ta on käsitletav õigusvormina, nt rahvusvahelised lepingud, määravad kindlaks lepingupoolte õigused ja kohustused, reguleerivad nende suhteid.
    5. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on õiguse allikana aktsepteeritud tänapäeval kõikides demokraatlikes riikides. Need põhimõtted ja normid sisalduvad riikidevahelistes lepingutes ja rahvusvaheliste organisatsinide dokumentides . Tähtsaimateks rahvusvahelise õiguse dokumentideks, mis sisaldavad riigiülese juriidilise jõu omandanud (üldtunnustatud) põhimõtteid ja norme, on 1945. aastal asutatud ÜRO põhikiri ja ÜRO Peaassamblee 10.12.1948 vastuvõetud Inimõiguste ülddeklaratsioon.
    6. Normatiivakt on tänapäeval kõige levinum ja paljudes riikides ainus õigusvorm. Normatiivakt on riigi poolt kehtestatud, erilises korras vastu võetud vahel ka spetsiaalse väliskujuga dokument, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid. Normatiiv- ehk õigustloov akt on selline riigist lähtuv akt, mis on suunatud õigusnormide kehtestamisele, muutmisele või kehtivuse lõpetamisele.
  • Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õiguse allikana
    Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on õiguse allikana aktsepteeritud tänapäeval kõikides demokraatlikes riikides, neid ei saa aga täielikult eirata ka diktaatorlikud režiimid. Need põhimõtted ja normid sisalduvad riikidevahelistes lepingutes ja rahvusvaheliste organisatsioonide dokumentides, aga ka vaikivalt tunnustatud tavaõiguslikes normides. See on suunatud nii riikidevaheliste suhete reguleerimisele kui ka inimõiguste tagamisele. Tähtsaimaks rahvusvahelise õiguse dokumendiks on 1945.a asutatud ÜRO põhikiri ja Inimõiguste ülddeklaratsioon. Eesti põhiseaduse paragrahv 3 deklareerib, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa
  • Euroopa Liidu õigus Eesti õiguse allikana
    Euroopa Liidu normistik määrab kindlaks liidu struktuuri, juhtimise põhimõtted ja juhtorganid, liikmesriikide õigused ja kohustused, aga ka sisulised ja vormilised nõuded ja tingimused, millele peab vastama ühenduse liikmeks pürgiv riik. Euroopa Liidu õigus sai Eesti õiguse allikaks Eesti vastuvõtmisega EL-u liikmeks. Enne Eesti liitumist toimus siseriikliku õiguse viimine põhimõttelisse vastavusse EL-u õiguslike põhimõtete ja normidega.
    EL on organisatsioon, millel on oma iseseisev õigussüsteem, milles eristatakse esmast (ehk primaarset ) ja teisest (ehk sekundaarset ) õigust.
    EL-u esmane õigus moodustub asutamislepingutest ja neid täiendavatest lepingutest, need õigusaktid on ühenduse õiguslikuks aluseks. Need lepingud liigitatakse:
    1) ühenduse asutamislepinguteks (nt Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamisleping 1951. aastast);
    2) riikide liitumislepingud;
    3) olulisemad asutamislepinguid muutvad kokkulepped (nt 1992. aasta Maastrichti leping Euroopa Liidu loomiseks);
    4) eelnimetatud lepinguid muutvad või täiendavad kokkulepped.
    Esmase õiguse aktidega määratakse kindlaks liidu eesmärgid, territoriaalsed piirid, institutsioonid , nende pädevus ja moodustamise kord, samuti liikmesriikide majanduspoliitiliste suhete põhialused .
    EL-u esmane õigus on liimesriikidele siduv ja kohustav ning seda võib liikmesriigi territooriumil rakendada otseselt, st ilma riigi õigusaktide vahenduseta. Esmane õigus on riigisisese õiguse suhtes ülimusliku juriidilise jõuga. Vastuolu korral siseriikliku õiguse ja Euroopa Liidu esmase õiguse vahel tuleb kohaldada EL-u õigust.
    Euroopa Liidu teisene õigus koosneb liidu institutsioonide õigusaktidest, see on liidu enda õigusloome tulemus. EL-u institutsioonid (Euroopa Nõukogu, Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon, Euroopa Kohus) annavad õigusakte volituste alusel, mis nad said lepingutega (esmase õiguse põhjal). Teisese õiguse moodustavad määrused, direktiivid, otsused, soovitused ja arvamused, mis on liikmesriikide jaoks erineva siduvuse ja kohustuslikkuse astmega aktid.
    Määrused on EL-u teisese õiguse aktide hulgas kõige kõrgema juriidilise jõuga õigusaktid. Neid võtavad vastu Euroopa Parlament koos Euroopa Nõukoguga ning Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjon, määrust kohaldatakse üldiselt kogu liidu ulatuses, ta on igale liikmesriigile siduv ja igas liikmesriigis ka vahetult kohaldatav. Määruse juriidilist jõudu on võrreldud riigi sees parlamendi poolt vastuvõetud seaduse jõuga. Määrust tuleb kohaldada muutmata kujul ja vahetult, tema kehtestamiseks riigi territooriumil ei ole vaja mingeid siseriiklikke kehtestamisprotseduure. Liikmeriikidel pole õigust liita EL-u määrust oma seadusandluse süsteemiga ega avaldada teda oma seadusandlike aktide kogus.
    Direktiivid on kõige olulisemateks õigusaktieks EL-u liikmesriikide seadusandluse lähendamisel, neid loetakse ka liidu sotiaalpoliitika üheks põhiallikaks. Direktiive annab Euroopa Nõukogu või tema delegatsiooni alusel Euroopa Komisjon. Üldjuhul direktiivid ei ole vahetult kohaldatavad. Neid võib kohaldada vahetult juhul, kui (ja seni kui) ta ei ole siseriiklikku seadusandlusse lülitatud. Direktiivi kohustuslikkus hõlmab akti eesmärki, mitte aga selle saavutamise meetodeid ja vahendeid, nende valikul on liikmesriik vaba. Otsesed on EL-u üksikaktid , need on suunatud konkreetsele subjektile (riigile, organisatsioonile, ka üksikisikule) ja loovad adressaadile subjektiivseid õigusi ja kohustusi. Kasutatakse eelkõige mitmesuguste konkreetsete majanduspoliitiliste eesmärkide saavutamiseks ja nad on siduvad ja kohustavad adressaadile.
    Soovitused ja arvamused väljendavad EL-u institutsioonide seisukohti käsitlevates küsimustes ja annavad adressaadile nende kohta omapoolseid poliitilisi juhiseid. Need on soovitusliku iseloomuga dokumendid ja nende juriidiline mõju on vaid kaudse iseloomuga, mistõttu vahel neid ei loeta õigusaktideks.
  • Normatiivakti ajaline, ruumiline ja subjektiline kehtivus. Eesti õigusaktide süsteem
    Normatiivakti ajaline, ruumiline ja subjektiline kehtivus
    Iga normatiivakt omab juriidilist (ehk õiguslikku) jõudu, ta on kehtiv teatava aja jooksul teataval territooriumil ja teatava isikute ringi suhtes.
    Normatiivakti ajalise kehtivuse piirid on määratud akti kehtima hakkamise ja kehtivuse lõppemisega. Normatiivaktide kehtima hakkamise ehk jõustumise kord on kehtestatud õigusaktidega ja on erinev sõltuvalt õigusakti liigist ja tema kohast õigusaktide süsteemis.
    Seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega .
    Põhiseaduse muutmise seadus jõustub seaduses eneses määratud tähtajal, kuid mitte varem kui kolm kuud pärast väljakuulutamist (pikem aeg võimaldab uue seadusega paremini kohaneda).
    Valitsuse ja ministri määrus jõustuvad kolmandal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui määruses eneses ei sätestata hilisemat tähtaega. Kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsuse määrused jõustuvad kolmandal päeval pärast nende avalikustamist, kui määruses eneses ei ole sätestatud hilisemat tähtpäeva.
    Riigikogu ja Vabariigi Presidendi otsus ning Vabariigi Valitsuse korraldus, peaministri korraldus ja ministri käskkiri jõustuvad allakirjutamisega, kui õigusaktis eneses ei sätestata hilisemat tähtaega. Kohaliku omavalitsuse üksikaktid jõustuvad neis sätestatud tähtajast.
    Üldprintsiibina jõustunud normatiivaktil ei ole tagasiulatuvat jõudu, st selle akti regulatsioon ei laiene juriidilistele faktidele, mis leidsid aset enne akti jõustumist (nt ei saa võtta inimest vastutusele kuriteo eest, mis pandi toime enne seaduse jõustumist). Siin on aga kaks erandit:
    1) tagasiulatuva jõuga on seadused, mis seda sõnaselgelt sätestavad , kuid seadusandja ei tohi kehtestada tagasiulatuvat kohustust ega piirata õigusi;
    2) tagasiulatuva jõuga on kriminaalseadus , kui ta kõrvaldab teo karistatavuse või kergendab karistust.
    Normatiivakti kehtivus lõpeb kas tema kehtivusaja lõppemisega või kehtivuse lõpetamisel selleks pädeva organi poolt. Seda tehakse kas eraldi aktiga, mille sisuks ongi ainult seni kehtinud õigusakti kehtetuks tunnistamine, või uue samasisulise nomatiivakti vastuvõtmisega.
    Kui uus akt ei tunnista vana kehtetuks, tekib olukord, kus ühel ajal kehtib kaks erisisulist akti. Sellist olukorda nimetatakse õigusaktide ehk (lihtsustatult) seaduste kollisiooniks. Kollisiooni lahendamiseks käsutatakse järgmisi reegleid:
    kollisioonis olevad aktid (kollisiooniaktid) on sama riigiorgani
    (sama taseme) aktid, siis kehtib hilisem akt.
    Kui kollisiooniaktid lähtuvad erineva tasemega riigiorganitest,
    kehtib kõrgema riigiorgani akt.
    Kui kollisioonis on üldnorme kehtestav õigusakt ja erinorme
    kehtestav akt, kohaldatakse akti, mis sisaldab erinorme.
    Normatiivaktide territoriaalne kehtivus on määratud riigi suveräänsuse ruumilise (territoriaalse) ulatusega. Riigi keskvõimu-organite õigusaktid kehtivad üldjuhul kogu riigi territooriumil.
    Riigi keskvõim võib kehtestada ka lokaalse iseloomuga normatiivakte, st selliseid akte , mis kehtivad vaid riigi teatud piirkonnas või piirkondades, mitte aga kogu riigi territooriumil (näiteks erakorralise seisukorra kehtestamiseks ühes või mõnes maakonnas või linnas, looduskaitseala moodustamine jms).
    Kohaliku riigivõimu või kohaliku omavalitsuse üldaktid on kohalikud normatiivaktid, mis kehtivad ainult vastava haldusüksuse või kohaliku omavalitsuse territooriumil.
    Normatiivaktide kehtivus isikute ringi suhtes on määratud üldise põhimõttega, mille kohaselt kõik riigi seadused ja muud normatiivaktid kehtivad kõigi selle riigi territooriumil asuvate isikute suhtes sõltumata sellest, kas nad on riigi kodanikud, apatriidid (kodakondsuseta isikud), bipatriidid (kahe või enama, kodakondsusega isikud) või välismaalased.
    Eesti õigusaktide süsteem
    Eristatakse kahte tüüpi õigusakte:
    • õigusloovad aktid ehk õiguse üldaktid - õigusaktid, mis sisaldavad õigusnorme (pädeva institutsiooni poolt kindlas korras loodud üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mis tagatakse riigi sunniga).
    • õiguse üksikaktid - õigusaktid, mis ei sisalda õigusnormi. Õiguse üksikaktideks on näiteks otsused, korraldused ja käskkirjad. Need õigusaktid ei sisalda õigusnorme ning on mõeldud kindlate üksikjuhtude reguleerimiseks.

    Kontinentaalses õigussüsteemis on õigusaktide süsteem hierarhiliselt ühtsustatud. Kaasaegse riigi õigusaktide süsteemi vundamendiks on konstitutsioonid või konstitutsioonilised seadused. Neile järgnevad õigusjõult seadused ning seejärel haldusaktid. Ülevaade õigusaktidest Eesti õiguskorras:
    • Põhiseadus (Põhiseadus  § 3 lg 1; § 102) - Kõige üldisemalt võibki konstitutsiooni defineerida kui õigusnormide süsteemi, mille normidel on teiste õigusnormide suhtes kõrgem juriidiline jõud ning millega määratakse kindlaks kõige fundamentaalsemad suhted inimeste ja riigi vahel ning riigikorralduse põhialused.
    • Põhiseaduslikud seadused (Põhiseadus § 104 lg 2) - Põhiseaduslikud seadused on põhiseaduse § 104 lg 2 loetletud seadused. Nad erinevad teistest seadustest sellepoolest, et neid saab vastu võtta ja muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega (s.t. minimaalselt 51 häälega) ning neid ei saa president muuta oma seadlustega. Sellisteks seadusteks on näitekskodakondsuse seadus, rahvahääletuse seadus, Vabariigi Presidendi valimise seadus jm § 104 lg 2 loetletud seadused.
    • Seadused ( Põhiseadus §65; §105) - Demokraatlikes riikides käsitletakse seadustena formaalses mõttes kas parlamendi poolt seaduse nime all vastu võetud õigusakte või rahva poolt rahvahääletusel vastu võetud õigusakte. Peale selle kõneldakse ka seadustest materiaalses mõttes. Need on sellised õigusnorme või üldisi käitumiseeskirju sisaldavad aktid, mille on vastu võtnud parlament, rahvas või täitevvõim. Õigustloovad aktid on sellised riigi või kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud aktid, mis sisaldavad õigusnorme - määratlemata isikute ringile suunatud üldkohustuslikke käitumiseeskirju. Seadus on seaduse vormis kas Riigikogu poolt Riigikogu kodukorraga või rahvahääletusel seadusega kindlaks määratud korras vastu võetud õigusakt, millel on kõrgeim õigusjõud.
    • Seadlused  (Põhiseadus §109) Põhiseaduse § 109 alusel võib Vabariigi President anda seadlusi, millel on seaduse jõud. Vabariigi President võib seadlusi anda kui on edasilükkamatu riiklik vajadus, Riigikogu ei saa kokku tulla.
    • Määrused  (Põhiseadus §87) - Põhiseaduse § 87 p 6 sätestab, et Vabariigi Valitsus annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi ning § 94 lg 2 sätestab, et minister annab seaduse alusel ning täitmiseks määrusi ja käskkirju.
    • Kohaliku  omavalitsuse õigusaktid (Põhiseadus § 139) - Põhiseaduse § 139 sätestab, et õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik, kes teostab järelvalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 4 sätestab, et omavalitsusorganid on:
      • volikogu - kohaliku omavalitsusüksuse esinduskogu, mis valitakse valla või linna hääleõiguslike elanike poolt kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse alusel
      • valitsus - volikogu poolt moodustatav täitevorgan.
    • Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 7 sätestab volikogu ja valitsuse õigusaktid:
      • Volikogul ja valitsusel on õigus anda üldaktidena määrusi.
      • Volikogul on õigus üksikaktidena vastu võtta otsuseid, valitsusel anda korraldusi.
      • Volikogu ja valitsuse õigusaktid kehtivad antud omavalitsusüksuse haldusterritooriumil.

  • Õiguse realiseerimise mõiste ja vormid
    Õigusnormide ülesanne on reguleerida ühiskondlikke suhteid. Reguleerimine saavutatakse õigusnormide realiseerimisega . Õiguse realiseerimine tähendab õigusnormide elluviimist õiguse subjektide tegevuses ja see väljendub subjektide käitumises.
    Sõltuvalt reguleeritavate suhete, elluviidavate normide ja suhte subjektide erinevusest, aga ka subjektide käitumist mõjutavate motiivide erisustest, võib õiguse realiseerimine toimuda erinevalt. Sõltuvalt õigusnormi realiseerimise tingimustest eristatakse õiguse realiseerimise kolme vormi:
    õigusnormide nõuetest kinnipidamine;
    õigusnormide kasutamine;
    õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine.
    Õigusnormide nõuetest kinnipidamine seisneb õigusnormide täitmises, selles, et subjekt käitub kooskõlas õigusnormi nõuetega. Ta täidab oma õiguslikke kohustusi ega astu üle õiguslikest keeldudest.
    Õigusnormide kasutamine seisneb õigussubjekti poolt oma õiguste aktiivses teostamises, see on subjektiivse õiguse realiseerimine õigussuhtes. Selles vormis realiseeritakse õigustavad normid, mis annavad isikule mingi õiguse, lubavad tal teataval viisil käituda.
    Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine on selline õiguse realiseerimine, mida teostavad pädevad riigiorganid (haldusorganid, kohus, politsei jne).
    Õiguse rakendamise vajadus tekib:
    kui õigussuhte iseloom on selline, et ta ei saa tekkida ilma pädeva riigiorgani aktita (kaitseväeteenistusse astumine , avaliku teenistuse ametikoha täitmine jms);
    õigusliku vaidluse korral subjektiivsete õiguste kasutamise võimalikkuse üle (omandiõiguse küsimuse vaidlustamine või muu varaline vaidlus, töövaidlus jms);
    kui on toime pandud õigusrikkumine ja on vaja kohaldada sanktsioone.
    Õigusnorme rakendavad riigiorganid, kes on varustatud võimualaste funktsioonide teostamiseks vajaliku kompetentsiga. Iga riigiorgan rakendab õigusnorme oma kompetentsi piires, mis on seadusega ara määratud. Põhiraskus õiguse rakendamisel langeb täidesaatva võimu organitele (Vabariigi Valitsusele koos allasutustega, sealhulgas ministeeriumidega, ametitega , inspektsioonidega ja politseiga) ning kohtule.
    Oma sisult seisneb õiguse rakendamine individuaalse õigusakti ehk üksikakti ehk õiguse rakendamise akti andmises, millega isiku õiguslikku seisundit muudetakse (pannakse talle uusi või vähendatakse või muudetakse vanu ülesandeid või määratakse karistus ).
    Õigusnormide rakendamine on loominguline tegevus, selle käigus valib õiguse rakendaja õigusnormi elluviimiseks kõige ratsionaalsemaid ja efektiivsemaid seaduslikke teid ja vahendeid, arvestades sealjuures lahendatava juriidilise asja kõiki aspekte .
    Õigusnormi rakendamine nõuab riigiorganilt sageli ulatuslikku organiseerivat tegevust, mis mõnikord peab toimuma erilises, seadusega ette nähtud vormis (näiteks kriminaalasja kohtueelne uurimine, kohtuprotsess ).
    Õigusnormide rakendamine on kompetentsete riigiorganite riigivõimualane organiseeriv tegevus õigusnormide realiseerimisel konkreetsetes elujuhtumites.
  • Õigussuhte subjektid
    Õigussuhete subjektideks võivad olla kõik need ühiskondlikus elus osalevad isikud, kes vastavad kindlatele õiguslikele tingimustele, mis oma kogumis moodustavad õigussubjektsuse. Õigussubjektsus kujutab endast isiku võimet olla õigussuhtest osavõtja.
    Isiku õigussubjektsuse moodustavad tema õigusvõime , teovõime ja deliktivõime .
    Õigusvõime on riigi poolt tunnustatav isiku võime omada õigusi ja kohustusi, olla õiguste ja kohustuste kandja. Tsiviilõiguslik õigusvõime tekib inimesel sünniga või teatavatel juhtudel ka enne sündi, avaliku õiguse harudes täisealiseks saamisega .
    Teovõime on isiku võime subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi iseseisvalt teostada ehk võime neid õigusi ja kohustusi oma tegudega omandada. Teovõime tekib täies ulatuses täisealiseks saamisega.
    Deliktivõime on isiku võime kanda iseseisvalt juriidilist vastutust toimepandud õigusrikkumise (deliki) eest. Karistusõiguslik deliktivõime saabub isikule tema 14-aastaseks saamisega.
    Varaliste õiguste iseloom on selline, et need võivad kuuluda ühele isikule, kuid teostada võivad neid teised isikud (nt alaealine on mingi kinnisutu/maja omanik). See asjaolu võimaldab tsiviilõiguses varustada õigusvõimega isikuid, kellel ei ole teovõimet.
    Kõige levinumad õigussuhtest osavõtjad on inimesed individuaalselt, üksikisikud ehk füüsilised isikud. Üksikisikud võivad olla õigussubjektideks kõigis õigussuhetes, v.a rahvusvaheline õigus.
    Füüsiliste isikutena võivad õigussuhte subjektideks olla nii riigi kodanikud, kodakondsuseta isikud kui ka välismaa kodanikud. Apatriidide ja välismaalaste õigussubjektsus on piiratud osas, mis eeldab kodakondsust, s.o püsivat õiguslikku seost riigiga (valimistest ja rahvahääletusest osavõtu õigus, kaitseväeteenistuse kohustus jms).
    Teatavatel juhtudel võivad õigussuhte subjektideks olla ka organisatsioonid, riigiorganid ja isegi riik tervikuna. Õigussuhetes esinevad nad siis juriidiliste isikutena. Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt.
    Juriidilise isiku õigussubjektsus sõltub tema asutamise eesmärkidest ja tema funktsioonidest ning on määratud asutamise dokumentidega ja põhikirjaga. Juriidilised isikud liigitatakse esindatavate huvide alusel eraõiguslikeks ja avalik-õiguslikeks juriidilisteks isikuteks.
    Eraõiguslik juriidiline isik on juriidiline isik, mis on loodud erahuvides. Sellisteks juriidilisteks isikuteks on täisühing , usaldusühing , osaühing , aktsiaselts , tulundusühistu , sihtasutus ja mittetulundusühing.
    Avalik-õiguslik juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. Riigiorganite õigussubjektsuse määrab kindlaks nende kompetents ehk pädevus. Kompetents on organisatsiooni, riigiorgani, ametiisiku või eraettevõttes halduslikku funktsiooni täitva isiku õiguste ja kohustuste kogum, mis on talle kehtestatud õigusega.
  • Õigussubjektsus
    On isiku võime olla õigussuhtest osavõtja. Kõige levinumad õigussuhtest osavõtjad on inimesed individuaalselt, üksikisikud ehk füüsilised isikud. Üksikisikud võivad olla õigussubjektideks kõigis õigussuhetes, v.a rahvusvaheline õigus.
    Füüsiliste isikutena võivad õigussuhte subjektideks olla nii riigi kodanikud, kodakondsuseta isikud kui ka välismaa kodanikud. Apatriidide ja välismaalaste õigussubjektsus on piiratud osas, mis eeldab kodakondsust, s.o püsivat õiguslikku seost riigiga (valimistest ja rahvahääletusest osavõtu õigus, kaitseväeteenistuse kohustus jms).
    Teatavatel juhtudel võivad õigussuhte subjektideks olla ka organisatsioonid, riigiorganid ja isegi riik tervikuna. Õigussuhetes esinevad nad siis juriidiliste isikutena. Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt.
    Juriidilise isiku õigussubjektsus sõltub tema asutamise eesmärkidest ja tema funktsioonidest ning on määratud asutamise dokumentidega ja põhikirjaga. Juriidilised isikud liigitatakse esindatavate huvide alusel eraõiguslikeks ja avalik-õiguslikeks juriidilisteks isikuteks.
    Eraõiguslik juriidiline isik on juriidiline isik, mis on loodud erahuvides. Sellisteks juriidilisteks isikuteks on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing.
    Avalik-õiguslik juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. Riigiorganite õigussubjektsuse määrab kindlaks nende kompetents ehk pädevus. Kompetents on organisatsiooni, riigiorgani, ametiisiku või eraettevõttes halduslikku funktsiooni täitva isiku õiguste ja kohustuste kogum, mis on talle kehtestatud õigusega.
    Isiku õigussubjektsuse moodustavad tema õigusvõime, teovõime ja deliktivõime.
  • Õigusvõime, teovõime, deliktivõime
    Õigusvõime on riigi poolt tunnustatav isiku võime omada õigusi ja kohustusi, olla õiguste ja kohustuste kandja. Tsiviilõiguslik õigusvõime tekib inimesel sünniga või teatavatel juhtudel ka enne sündi, avaliku õiguse harudes täisealiseks saamisega.
    Teovõime on isiku võime subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi iseseisvalt teostada ehk võime neid õigusi ja kohustusi oma tegudega omandada. Teovõime tekib täies ulatuses täisealiseks saamisega.
    Deliktivõime on isiku võime kanda iseseisvalt juriidilist vastutust toimepandud õigusrikkumise (deliki) eest. Karistusõiguslik deliktivõime saabub isikule tema 14-aastaseks saamisega.
    Varaliste õiguste iseloom on selline, et need võivad kuuluda ühele isikule, kuid teostada võivad neid teised isikud (nt alaealine on mingi kinnisutu/maja omanik). See asjaolu võimaldab tsiviilõiguses varustada õigusvõimega isikuid, kellel ei ole teovõimet.
  • Õigussuhte objektid
    Vastastikune huvi, mis tekib mingi mõlemale subjektile huvipakkuva objekti suhtes, ajendab subjekte siduma end vastastikku õiguste ja kohustustega ehk looma õigussuhte.
    Seda nähtust (objekti), millele õigussuhte subjektide õigused ja kohustused on suunatud, nimetatakse õigussuhte objektiks.
    Õigussuhte objektideks on eelkõige igasugused materiaalsed esemed (asjad), kuid neiks võivad ka olla mitmesugused mittemateriaalsed väärtused, nagu tööjõud, teenus, intellektuaalne omand.
    Vaatamata konkreelsete õigussuhte objektide paljususele, ühendab neid kõiki üks tunnus — nad on suhte subjekti jaoks hüveks, nad rahuldavad üksikisikute või organisatsioonide vajadusi.
  • Juriidilised faktid õigussuhte tekkimise, muutumise ja lõppemise alusena
    Õigussuhte tekkimine tema muutumine või lõppemine sõltub mitmesugustest asjaoludest ja tingimustest ühiskondlikus elus, aga ka üksikute inimeste elus.
    Juriidilised faktid on asjaolud ja tingimused, millega seadusandja seob juriidilise tagajärje tekkimise. Juriidilisteks faktideks nimetatakse selliseid tegelikkuses toimuvaid muutusi, millega õigusnorm seob subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste tekkimise, muutumise või lõppemise.
    Kõik tegelikkuses aset leidvad muutused, kui õigus on nende toimumise sidunud õigusliku tagajärjega (õiguste ja kohustuste tekkimisega), on juriidilised faktid.
    Sõltuvalt juriidilise fakti seosest subjektide tahtega liigitatakse juriidilisi fakte sündmusteks ja tegudeks . Sündmus on selline tegelikkuses ettetulev muutus, mis toimub sõltumata inimese tahtest. Sündmus juriidilise faktina on nt inimese loomulik surm, äikesest põhjustatud tulekahju, üleujutus jms.
    Tegu on tegelikkuses asetleidev muutus, mis toimub inimese tahtel, see on väliselt väljendatud inimese tahteavaldus , käitumisakt (nt lepingu sõlmimine, kuriteo toimepanemine, hagiavalduse esitamine jms). Teod moodustavad juriidiliste faktide põhihulga.
    Tegusid võib omakorda liigitada nende suhte järgi kehtiva õigusega õiguspärasteks ja õigusvastasteks tegudeks.
    Õiguspärane tegu on tegu, mis vastab kehtiva õiguse nõuetele. Selliste tegude hulka kuuluvad:
    juriidiline akt - selline käitumine, mis on otseselt suunatud juriidilise tagajärje saavutamisele , subjekt käitub antud viisil spetsiaalselt selleks, et soovitav õigussuhe tekiks, muutuks või lõpeks (tsiviilõigusliku tehingu tegemine, töölepingu sõlmimine, ametistvabastamise käskkirja andmine, abielu sõlmimine);
    juriidiline toiming - toiming, mis kutsub esile juriidilised tagajärjed sõltumata sooritaja tahtest (teise inimese vara rikkumine , võõra kaotatud asja leidmine). Erinevalt juriidilisest aktist võibjuriidilise toimingu sooritaja olla ka teovõimetu isik;
    juriidilise resultaadiga tegu - käitumine, mis on suunatud vaimse loomingu saaduse (muusikateose, romaani, maali) loomisele. Siin ei ole isiku tegevus suunatud juriidilise tagajärje saavutamisele, kuid sellele vaatamata tema tegevus loob talle autori õigused. Ka siinvõib subjekt olla teovõimetu isik.
    Õigusvastane tegu on õigusrikkumine, õigusnormidega vastuolus olev käitumine. Õigusvastaseid tegusid saab liigitada õigusharude järgi sõltuvalt sellest, millise õigusharu norme on rikutud (kuriteod, väärteod , distsiplinaarüleastumised, tsiviilõigusrikkumised).
    Õiguslike tagajärgede järgi, mis juriidiline fakt esile kutsub, eristatakse õigustloovaid, õigustmuutvaid ja õigustlõpetavaid juriidilisi fakte. Nii on näiteks töölepingu sõlmimine õigustloov fakt, sama töölepingu muutmine õigustmuutev fakt ja lepingu lõpetamine õigust lõpetav fakt, kuna sellega lõpetatakse kõik antud suhte õigused ja kohustused, seega ka kogu töösuhe.
    Juriidilise fakti struktuuri järgi eristatakse lihtfakte, liitfakte ja juriidilisi e faktilisi koosseise.
    Lihtfakt on selline juriidiline fakt, mis kujutab ühte õigusnormi hüpoteesiga määratud faktilist asjaolu ja toob kaasa vaid ühe õigusliku tagajärje, nt kiiruseületamine toob kaasa haldusvastutuse just selle rikkumise eest. Enamik õigusrikkumisi on lihtfaktid.
    Liitfakt on selline juriidiline fakt mis ühes käitumisaktis sisaldab samaaegselt mitme erineva teo tunnuseid ja toob kaasa ka mitu erinevat õiguslikku tagajärge, näiteks liikluseeskirja rikkumine, millega kaasneb varalise kahju tekitamine teisele sõidukile või inimesele kehavigastuse või surma põhjustamine.
    Juriidiline ehk faktiline koosseis on selline juriidiline fakt, mis avaldab õiguslikku toimet vaid mitme tegelikkuses asetleidva muutuse koostoimes, juriidilise tagajärje saavutamiseks ei piisa ühest konkreetsest asjaolust, vaid on vajalik teatud faktiliste asjaolude süsteem, nende kogum. Näiteks vanaduspensioni saamiseks on vajalikud: 1) seaduses sätestatud vanusemäära saavutamine; 2) pensioniõigusliku staaži olemasolu; 3) elukohajärgsele pensioniametile pensioniavalduse esitamine, millele on lisatud kõik vajalikud dokumendid; 4) taotleja elukohajärgse pensioniametidirektori otsus.
    Faktilise koosseisu moodustavad üksikfaktid on omavahel seotud. Kui koosseisust puudub mõni element, on tegemist lõpetamata koosseisuga. Faktilise koosseisu viimane määrav element on koosseisu lõpetav fakt (ülaltoodud näites on selleks pensionitalituse juhataja otsus), mis annab faktide kogumile juriidilise fakti tähenduse.
    Õiguslike tagajärgede saabumine seotakse teatavatel juhtudel selle fakti toimumise eeldamisega, st juriidilise fakti tähendus omistatakse eeldatavalt toimunud faktile. Sellist eeldatavalt toimunud fakti, millele antakse juriidilise fakti tähendus, nimetatakse õiguslikuks presumptsiooniks. Nii eeldatakse näiteks, et inimene ei ole kuriteo toimepanemises süüdi, kuni tema süü ei ole kindlaks tehtud jõustunud kohtuotsusega (nn süütuse presumptsioon), ja et kõik inimesed tunnevad kõiki seadusi (seaduse tundmise presumptsioon).
    Juriidilistel faktidel ja nende liigitusel on oluline tähtsus õiguse rakendamise praktikas. Alati on õiguslike vaidluste üheks põhiküsimuseks, kas fakt aset leidis ja kas see on juriidiline fakt. Juriidilise fakti olemasolu või puudumine tehakse kindlaks juriidiliste tõendite abil. Tõendid on teataval viisil fikseeritud faktilised andmed asjaolude kohta, millel on tähtsusi juriidilise asja lahendamisel (nt sõrmejäljed, jalajäljed, kurjategijale kuuluvad esemed jms). Üks levinumaid tõendite liike on tunnistaja ütlus.
  • Õigussuhete põhiliigid
    Reguleeritavate suhete valdkonna järgi liigitatakse õigussuhteid reguleerivate normide õigusharulise kuuluvuse alusel. Eristatakse riigiõiguslikke, haldusõiguslikke, tsiviilõiguslikke, tööõiguslikke, perekonnaõiguslikke jne õigussuhteid.
    Õigussuhte struktuuri järgi eristatakse kahepoolseid ja ühepoolseid õigussuhteid. Kahepoolses õigussuhtes osaleb kaks poolt, kumbki neist on teise suhtes õiguste ja kohustuste kandja. Nt ostja ja müüja vaheline suhe ning töötaja ja tööandja vaheline suhe.
    Ühepoolne õigussuhe toetub vaid ühe subjekti tahteavaldusele (näiteks kinkeleping või testament). Sellises suhtes tekib ühe subjekti tahteavalduse alusel teisel poolel õigus vaid juhul, kui ta selle tahteavaldusega nõustub (võtab kinke või pärandi vastu). Avaliku õiguse suhted on enamasti ühepoolsed.
    Ühepoolse õigussuhte eriliik on nn absoluutne õigussuhe, s.o suhe, milles on määratud ainult õigustatud subjekt, kohustatud subjektideks on kõik teised isikud. Niisugusteks õigustatud subjektideks on omanik omandiõiguslikus suhtes, teose autor autoriõiguslikus suhtes, riigiorgan või ametiisik paljudes haldusõiguslikes suhetes.
    Õigussuhte funktsiooni järgi eristatakse regulatiivseid ja kaitsvaid õigussuhteid.
    Regulatiivsed õigussuhted tekitavad subjektidele õigusi ja kohustusi seoses nende õiguspärase käitumisega, õiguse realiseerimisega. Sellised on eraõiguslikud (tsiviilõiguslikud, perekonnaõiguslikud, tööõiguslikud jms) suhted.
    Kaitsvad õigussuhted on suunatud riikliku sunni kohaldamisele isikuile, kes on rikkunud õigustatud subjektide õigusi või ei ole täitnud õiguslikke kohustusi. Need suhted tekivad õigusrikkumise alusel ja nende eesmärk on rikutud õiguste kaitse, nende taastamine. Nt kriminaalõiguslikud suhted ja suhted haldusvastutuse kohaldamisel, kaitsvad õigussuhted on ka protsessi- ja menetlussuhted ning suhted, mis tekivad kohtuotsuste täitmisel. Erinevalt regulatiivsest suhtest lasub kaitsvas õigussuhtes õigusliku toime põhirõhk juriidilisel kohustusel.
  • Õiguse rakendamise mõiste.  Õiguse rakendamisele esitatavad nõuded
    Õiguse rakendamise mõiste:
    Õiguse rakendamine on keeruline protsess, mille moodustavad õigusnormi elluviimiseks vajalikud toimingud. Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine on selline õiguse realiseerimine, mida teostavad pädevad riigiorganid(haldusorganid, kogus, politsei jne)
    Õigusnormide rakendamisel tuleb silmas pidada, et see oleks seaduslik, põhjendatud, otstarbekohane ja õiglane. Õiguse rakendamise terviklikus protsessis täheldatakse erinevaid staadiume, mis kujutavad asja läbivaatamisel suhteliselt iseseisva tähendusega etappe .
    Õiguse rakendamisele esitatavad nõuded:
    Õigusnormi rakendamisel tuleb jälgida, et rakendamine oleks seaduslik, põhistatud , otstarbekohane ja õiglane.
    Õiguse rakendamise seaduslikkuse nõue tähendab seda, et kogu rakendamise protsessis lähtutakse kehtiva õiguse normidest, sel juhul on ka asjas tehtud otsus kooskõlas õigusega. Otsus peab rajanema asja juriidilisel alusel.
    Seaduslikkuse (ka õiguslikkuse, legaalsuse) nõude tagamiseks õiguse rakendamisel tuleb silmas pidada, et:
    õiguse rakendamise otsus peab rajanema õigusnormidel, mis otseselt käsitlevad lahendatavat juhtumit;
    otsus peab olema tehtud vastava riigiorgani kompetentsi piires;
    õigusnormi rakendamine, kui see on seaduses ette nähtud, on kohustuslik igal juhul ega sõltu õigustrakendava organi suvast;
    senikaua kui antud asjas on olemas kehtiv otsus, ei tohi samas asjas vastu võtta uut otsust, et mitte tekitada otsuste kollisiooni. Kui on vaja uut lahendit, tuleb eelnenud otsus enne tühistada;
    kui õigus näeb ette otsuse vastuvõtmiseks erilise vormi, tuleb sellest rangelt kinni pidada.
    Õiguse rakendamise põhistatuse (põhjendatuse) nõue tähendab seda, et kõik asjasse puutuvad faktid peavad olema hoolikalt ja objektiivselt välja selgitatud ja tundma õpitud ning rakendamise otsus peab tuginema ainult antud asja faktilisele alusele. Kõik tõendamata ja kahtlased faktid jäetakse asja lahendamisel tähelepanuta .
    Õiguse rakendamise otstarbekohasuse nõue on käsitletav kahest erinevast aspektist .
    Seadus ise annab ainuvõimaliku (seadusandja arvates) otstarbekohase lahendi kõikidele juriidilist tähendust omavatele suhetele
    Ühiskondlikest suhetest osavõtjate käitumine seaduse raamides võib olla teatavates piirides erinev. Seaduse kohaldamisel tuleb nendes piirides kohustatud subjekti käitumist individuaalselt reguleerida nii, et normi realiseerimine oleks kõige efektiivsem, et seaduse eesmärk realiseeruks kõige täielikumalt. Nt mõrva eest võib saada karistuseks 6 kuni 20 aastat, aga kohus võib karistuseks määrata 15 aastat ja 6 kuud.
    Õiguse rakendamise õigluse nõue on õigust saatnud tema tekkimisest alates. Õigussüsteemis peab õigust rakendav organ lähtuma õigusest, ta ei saa juriidilise asja lahendamisel teostada väljaspool õigust asuvat õiglust, st õiglust rakendatakse õiguse vahendusel.
    Õiglane on selline õiguse rakendamise otsus, milles väljendub rahva õiglustunne ja mis on seetõttu õige nii riigi seisukohalt kui ka rahva poolt vaadatuna. Õiglase otsuse tagab see, kui otsuses väljendub õiguse rakendaja veendumus lahendi õiglases iseloomus. Otsuse õiglusest annab tunnistust õiguse rakendamise akti veenvus ja tõestatus avalikkuse silmis ja ka tema sisu vastavus ühiskonna enamuse kõlblusele ja õigusteadvusele. Õiglus eeldab ka õiguse rakendaja erapooletust ja objektiivset lähenemist isikutele, kes võtavad osa asja lahendamisest.
  • Tõendid õiguse rakendamise protsessis
    Esimene staadium on asja tehiolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude analüüs. Sellel staadiumil selgitatakse välja, mis ja kuidas toimus (teo toimepanija , kannatanu, kuriteo koht, viis, vahendid jm teo faktilised asjaolud ehk tehiolud), kontrollitakse, kas juhtum seondub mingi õigusnormiga , st kas tal on juriidilise asja tähendus ja kui on, siis mis iseloomuga see on.
    Käsitletava teo (käitumise) faktilised asjaolud on õigusnormi rakendamise faktiliseks aluseks. Nad tuvastatakse juriidiliste tõendite abil ning nende täielik ja objektiivne väljaselgitamine tagab asjas tehtava lahendi põhjendatuse.
    Teine staadium on õigusnormi valik ja analüüs. Sellel staadiumil määratakse kindlaks rakendatav norm kui õigusnormi rakendamise juriidiline alus.
    Õigusnormi valiku õigsuse kontrollimiseks ja tagamiseks peab tähelepanelikult ja kriitiliselt analüüsima kasutatavat õiguslikku materjali. Peab veenduma, et:
    käsutatava õigusakti tekst on ametlik ( autentne );
    rakendatav akt on kehtiv rakendaja käsutuses olevas sõnastuses, karistusõigusliku akti osas aga, et see kehtis teo toimepanemise ajal;
    rakendatav õigusakt on antud oma kompetentsi piirides, seda eriti madalama astme riigiorganite ja kohalike omavalitsuste õigusaktide osas.
    Vajaduse korral toimub sellel õiguse rakendamise staadiumil ka õigusakti tõlgendamine, mille käigus mitmesuguste võtete kasutamisega (näiteks õigusakti teksti keelelise ja loogilise analüüsiga) tehakse kindlaks õigusakti tegelik sisu.
    Kolmas staadium on kompetentse organi poolt otsuse tegemine (vastuvõtmine). See on üks vastutusrikkamaid õiguse rakendamise staadiume, sest sel staadiumil võetakse lõplik seisukoht lahendamisel olnud asjas. Vormiliselt kujutab see staadium, õiguse rakendamise akti ehk individuaalakti vormistamist.
    Neljas staadium on asjas tehtud otsuse täitmise tagamine. Õigusliku vaidluse kohta tehtud otsus või ka kohtu poolt õigusrikkujale määratud karistus ei tähenda veel õigusnormi nõuete realiseerimist, kui selle otsuse täitmine ei ole tagatud või karistus ei ole täide viidud.
  • Õiguse rakendamise aktid
    Õiguse rakendamisega luuakse konkreetsel inimesel või organisatsioonil uued õigussuhted. Neil tekivad uued õigused ja kohustused, mille tekkimise aluseks on õigust rakendava riigiorgani akt. Õiguse rakendamise akt on individuaalse tähendusega õigusakt, millega kohaldatakse õigusnorm konkreetsele subjektile.
    Õigusnormi rakendamise aktides leiab väljenduse erinevate riigiorganite kõige mitmekesisem organisatsiooniline tegevus. Ilma selliste aktideta ei ole võimalik õiguslike vaidluste lahendamine ega ka sanktsioonide kohaldamine õigusrikkuja suhtes. Seetõttu annavad õiguse rakendamise akte välja erinevad riigiorganid, neil aktidel on erinev sisu ja nad kannavad erinevaid nimetusi.
    Iga õiguse rakendamise akt peab andma vastused järgmistele küsimustele:
    1) milline organ on akti välja andnud?
    2) millal akt on välja antud?
    3) kus akt on välja antud?
    4) millise konkreetse isiku kohta see akt on antud?
    5) millistele faktilistele asjaoludele akt toetub (õiguse rakendamise faktiline alus)?
    6) millise seaduse või muu normatiivakti alusel on see akt vastu võetud (õiguse rakendamise juriidiline alus)?
    7) milles seisneb asja lahendamise olemus?
    Õiguse rakendamise akti struktuur teenib nimetatud andmete võimalikult täieliku esitamise eesmärki:
    sissejuhatavas osas tuuakse ära rekvisiidi tähendusega andmed (akti välja andnud organ, akti nimetus, akti väljaandmise aeg ja koht, adressaat jms);
    konstateerivas osas esitatakse õiguse rakendamise faktiline alus, kõik need faktilised asjaolud, mis põhjustasid õiguse rakendamise, õigusliku vaidluse korral aga vaidluse sisu;
    motiveerivas osas esitatakse õiguse rakendamise juriidiline alus, st õigusnormid, millele toetub õiguse rakendamise akt;
    resolutiivosas sõnastatakse vastuvõetud otsus.
    Õiguse rakendamise akte liigitatakse erinevatel alustel. Olulisema praktilise tähtsusega neist liigitustest on liigitus
    1) reguleeritava suhte ja rakendatava normi iseloomu järgi ning
    2) akti välja andnud organite järgi.
    Reguleeritava suhte ja rakendatava normi iseloomu järgi eristatakse regulatiivseid ja jurisdiktsioonilisi (kaitsvaid) akte.
    Regulatiivsed aktid määravad kindlaks inimeste õigused ja kohustused seoses nende õiguspärase käitumisega, nende aktidega rakendatakse regulatiivseid norme (nt valimiste väljakuulutamine).
    Jurisdiktsioonilised aktid on aktid, millega kohaldatakse kaitsvaid õigusnorme, seega seonduvad nad õigusrikkumistega. Neid kasutavad õiguse rakendamisel riigiorganid kas õiguslike vaidluste lahendamisel või karistuse kohaldamisel toimepandud õigusrikkumise eest Akti välja andnud organite järgi eristatakse:
    1) seadusandliku võimu akte (nt Riigikogu otsus);
    2) täidesaatva riigivõimu akte (Vabariigi Valitsuse korraldus, ministri käskkiri);
    3) kohtuorganite akte (kohtuotsus);
    4) kontroll- ja järelevalveorganite akte (riigikontrolli kontrolliaruanne).
  • Õigusrikkumise mõiste ja koosseis
    Õiguspärane käitumine on õigusnormidega ettenähtud kohustuslik, soovitav või lubatav õigussubjekti käitumine. Õiguspärane on ka käitumine, mis ei ole õiguslikult reguleeritud. Õigusrikkumine aga on õigusnormidega vastuolus olev tegu, seega käitumine, milles subjekt eirab õigusnormidega kehtestatud keeldu, ei täida oma juriidilist kohustust või ületab tema käitumisele õigusnormiga lubatud piirid.
    Õigusrikkumisele kui õigusnormidega vastuolus olevale teole reageerib riik õigusliku sanktsiooni kohaldamisega.
    Õigusrikkumine on juriidiline fakt, mis kujutab süülist, õigusvastast tegu, mille on toime pannud deliktivõimeline isik ja mis on juriidilise vastutuse aluseks.
    Igasugune käitumisakt, sõltumata tema suhtest õigusega, moodustub nelja, elemendi ühtsusest. Need käitumise koosseisu elemendid on:
    käitumise subjekt;
    käitumise subjektiivne külg;
    käitumise objekt;
    käitumise objektiivne külg.
    Need käitumise elemendid moodustavad oma kogumis terviku, mida õigusrikkumise puhul nimetatakse õigusrikkumise koosseisuks, mis vajab lähemat käsitlemist üksikute elementide kaupa.
    1. Õigusrikkumise subjekt. Õigusrikkumise subjektiks on õigusrikkuja, kelleks võib olla inimene sõltumata tema seosest riigiga - nii riigi kodanik, apatriid kui ka välisriigi kodanik (delktivõimet omav isik). Õigusrikkujaks saab olla vaid õiguslikus suhtlemises olev isik.
    Mitmesugused organisatsioonid võivad õigusrikkumise subjektideks olla oma tegevuse valdkonnas, näiteks haldusorgan oma pädevuse ületamisel, äriühing maksuseaduste rikkumisel jne. Kehtiva õiguse järgi ei kanna juriidiline isik kriminaalvastutust.
    2. Õigusrikkumise subjektiivne külg. Õigusrikkumise subjektiivne külg hõlmab subjekti suhtumist oma õigusvastasesse teosse ja selle tagajärgedesse.
    Isiku süü kujutab tahtlust või ettevaatamatust, mis väljendub õigusvastases teos. Seega on tahtlus ja ettevaatamatus kaks süü vormi, nad iseloomustavad isiku psüühilist suhtumist toimepandud õigusvastasesse teosse ja selle tagajärgedesse.
    Tegu on toime pandud tahtlikult kui isik sai aru oma teo või tegevusetuse laadist ja tähendusest, nägi ette ohtlikke tagajärgi ja soovis nende saabumist (otsene tahtlus) või teadlikult mõõnas nende saabumist (kaudne tahtlus).
    Õigusrikkumine on toime pandud ettevaatamatult, kui selle toime pannud isik nägi ette kahjulike tagajärgede saabumise võimaluse, kuid kergemeelselt lootis neid vältida (kuritegelik kergemeelsus ) või ei näinud ette tagajärgede saabumist, kuigi pidi ja võis ette näha (kuritegelik hooletus ).
    Kergemeelsuse tõttu toimepandud tegu eristab hooletuse tõttu toimepandud teost see, et esimesel juhul näeb isik ette kahjuliku tagajärje saabumise võimalust, kuid loodab kergemeelselt seda vältida, teisel juhul ei näe aga isik ette, et tema tegu võib põhjustada kahjuliku tagajärje, kuigi võib ja peab seda ette nägema.
    Õigusrikkumise eest võetakse isik vastutusele, kui selle rikkumise põhjustanud tegu oli süüline. Süü on õigusrikkumise kohustuslik element.
    3. Õigusrikkumise objekt. Õigusrikkumise objektiks on need õigushüved, mille vastu on suunatud õigusrikkumine.
    4. Õigusrikkumise objektiivne külg. Üldjuhul on õigusrikkumine aktiivne tegu, kuid teatavatel juhtudel on õigusrikkumisena käsitletav ka tegevusetus .
    Õigusrikkumine võib seisneda tegevusetuses juhul, kui isik jättis tegemata teo, mille ta oli kohustatud tegema (nt valvur peab valvama, ema peab beebi eest hoolitsema). Õigusrikkumised on inimeste õigusvastased käitumised ja õigusrikkumisena ongi käsitletav vaid tegu, mis on õigusvastane.
    Teo õigusvastasust välistavad asjaolud
    1. Hädakaitse. Hädakaitse on kaitsjat ennast või teist isikut või nende õigusi või ettevõtte, asutuse, organisatsiooni õigusi või riigi õigushüvesid ohustava õigusvastase ründe tõrjumine . Hädakaitses toimepandud tegu, sh ka ründajale kahju tekitamine, ei ole õigusvastane tegu. See tegu on õiguspärane, kui ei ole ületatud hädakaitse piire. Hädakaitse piiride ületamine on kaitse ilmne mittevastavus ründe iseloomule ja ohtlikkusele.
    2. Hädaseisund . Tegevus, millel on küll õigusrikkumise tunnused, kuid mis pandi toime ohu kõrvaldamiseks, mis ähvardas hädasolijat või teist isikul või nende õigusi, või ettevõtte, asutuse või organisatsiooni õigusi või riigi õigushüvesid, ei ole õigusrikkumine, kui seda ohtu antud asjaoludel ei saadud kõrvaldada muude vahenditega ja kui põhjustatud kahju on ärahoitud kahjust väiksem. Hädaseisund on olukord, mis vajab inimese aktiivset sekkumist ja ka mingi kahju põhjustamist, et ara hoida suuremat kahju, näiteks on kahjutule teisele hoonele leviku tõkestamiseks tuletõrjujad sunnitud lammutama kuurid, laeva karidelt päästmiseks ja sellega ka meeskonna päästmiseks heidetakse merre osa laeva lastist jms.
    3. Kurjategija kinnipidamine. Politseiametnik võib kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitse vahendeid ning füüsilist jõudu.
    Õigus kurjategijat kinni pidada on igal isikut, sõltumata sellest, kas tal on võimalik pöörduda vastavate võimuorganite poole. See tegevus seondub tihti hädakaitseseisundiga.
    4. Kuritegude matkimine on tegevus, millel on küll karistusseadustikus ettenähtud teo tunnused, kuid mis oli suunatud kurjategija isiku või kuriteo väljaselgitamisele ning toime pandud isiku poolt, kellel on kompetentse riigiorgani volitus kuritegu matkida. Kuriteo matkimise õigus on Kaitsepolitseiametil ja Politseiametil Tallinna Halduskohtu loal.
    5. Kohustuste kollisioon. Tegu, millega rikutakse õiguslikku kohustust, ei ole õigusvastane, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita.
    6. Eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus. Tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse (nt isik, püüdes takistada tundmatu isiku sisenemist läbi akna oma sõbra eramusse, tekitab talle terviserikke, hiljem aga ilmneb, et tundmatu selline majja sisenemine oli tal majaomanikuga kokku lepitud).
    7. Kannatanu nõusolek. Teatud juhtudel välistab teo õigusvastasuse kannatanu nõusolek, näiteks omaniku nõusolek tema omandi kasutamiseks välistab seda omandit käsutanud isiku süüdistamise omandiõiguse rikkumises. Nõusolek peab olema õiguspärane (nt ei saa õiguspärase nõusolekuna käsitleda laovalvuri nõusolekut vara äraviimiseks), see nõusolek ei tohi olla suunatud sotsiaalselt kahjulike tagajärgede saavutamiseks (enda tapmiseks või kehavigastuse tekitamiseks). Nõusolek peab olema vabatahtlik ja antud teovõimelise isiku poolt.
    8. Teenistus - või kutsealaste kohustuste täitmisel toime pandud tegu. Õigusvastane ei ole tegu, mille isik sooritab temale pandud teenistus- või kutsealaste kohustuste täitmiseks (nt politseiniku, tuletõrjuja tegevus).
    9. Oma õiguste teostamisele suunatud tegu. Õigusvastane ei ole tegu, mis on suunatud oma õiguste teostamisele, kuigi sellega tekitatakse kahju teistele isikutele (nt valdajal on õigus kaitsta jõuga oma valdust omavoli vastu (omaabi), ületamata seejuures hädakaitse piire).
    10. Alluva poolt temale antud kohustusliku käsu täitmine. Üldine põhimõte on, et oma käsu täitmise tagajärgede eest vastutab käsu andja, mitte selle täitja. Kui aga käsk oli antud volituste piiride ületamisega või vorminõuetele mittevastavalt või oli see ilmselt kuritegeliku sisuga, siis vastutab käsu täitja.
    Objektiivse külje mõned elemendid on teatud üldistatuse astmel universaalse tähendusega kõigi õigusrikkumiste jaoks ja need tuleb tuvastada alati igal konkreetsel õigusrikkumise juhul. Need objektiivse külje elemendid on:
    teo õigusvastasus ;
    kahjuliku tagajärjega tegu;
    kausaalne ehk põhjuslik seos nende vahel.
    Teo keelatus (õigusvastasus) väljendab tema kahjulikkust ühiskonnale.
    On õigusrikkumisi, kus tegu oma olemuselt on ise ohtlik kahjulike tagajärgede saabumise reaalse ohu tõttu. Sel juhul seisneb õigusrikkumine teatavast keelust üleastumises ja isik võetakse vastutusele eeskirjade (liikluseeskirjad, tööohutuseeskirjad jms) rikkumise eest, ilma et selleks oleks nõutav reaalne kahjulik tagajärg.
    Õigusrikkumise objektiivset külge iseloomustab kausaalne ehk põhjuslik seos õigusvastase käitumise ja kahjuliku tagajärje vahel. Põhjuslik seos tähendab seda, et isiku õigusvastane käitumine peab kahjuliku tagajärje esile kutsuma, peab olema selle põhjus. See seos peab olema otsene, mitte kaudne. Seejuures peab kausaalne ehk põhjuslik seos olema ka paratamatu, mitte juhuslik. Juhuslikku seost ei näe õigusrikkuja ette (ega saagi ette näha). Seose paratamatus või juhuslikkus kuulub väljaselgitamisele igal konkreetsel õigusrikkumise juhul ja sõltub teo faktilistest asjaoludest.
    Tegu, mille inimene paneb toime füüsilise sunni mõjul, kui ta ei ole suuteline seda ületama , ei ole vaadeldav tema teona ja ta ei kanna ka sellise teo eest õiguslikku vastutust. Sel juhul on ta vahendiks teise isiku käes (nt täiskasvanu ahvatleb last kuritegu toime panema ).
    Tegu, mis on toime pandud psüühilise sunni mõjul, on igal juhul ja alati subjekti enda tegu, sest see toimus tema tahte ja mõistuse vahendusel. Vaatamata sunnile, ei ole subjekt ilma jäetud valikuvõimalustest. Vahel võib tegemist olla hädaseisundiga (näiteks võetakse taksojuhilt tulirelvaga ähvardades ara tema sõiduk).
    Õigusrikkumise koosseisu kõigi elementide üksikasjalik väljaselgitamine on õigusrikkuja vastutusele võtmise eeldus. Isik (subjekt) kuulub õiguslikule vastutusele võtmisele üksnes juhul, kui õigusrikkumise subjektiivse külje tunnusena on olemas isiku süü ja on tuvastatud põhjuslik seos tema õigusvastase teo ja kahjuliku tagajärje vahel (kui selline tagajärg on nõutav).
  • Õigusrikkumise subjekt
    Õigusrikkumise subjektiks on õigusrikkuja, kelleks võib olla inimene sõltumata tema seosest riigiga - nii riigi kodanik, apatriid kui ka välisriigi kodanik (delktivõimet omav isik). Õigusrikkujaks saab olla vaid õiguslikus suhtlemises olev isik.
    Mitmesugused organisatsioonid võivad õigusrikkumise subjektideks olla oma tegevuse valdkonnas, näiteks haldusorgan oma pädevuse ületamisel, äriühing maksuseaduste rikkumisel jne. Kehtiva õiguse järgi ei kanna juriidiline isik kriminaalvastutust.
    Lihtsustatuna öeldes:
    • Õigusrikkumisi panevad toime inimesed (mitte loodusjõud või loomad) nii kodanikud, apatriidid kui ka välisriikide kodanikud. Seega samad kes võivad olla õigussuhte subjektiks. Tsiviilõiguses võib õigussuhte subjekt olla ainult teovõimeline isik. (Seega alaealised, vaimuhaiged või nõrgamõistuslikud ei saa olla, sest nende käitumist ei saa õiguslikult hinnata.) Reeglina rikuvad õigust inimesed, mitte organisatsioonid (vähemalt mitte kriminaalõiguses ). Küll aga võivad organisatsioonid kanda materiaalset vastutust seaduses sätestatud alustel.

  • Õigusrikkumise subjektiivsed tunnused
    Õigusrikkumise subjektiivne külg. Õigusrikkumise subjektiivne külg hõlmab subjekti suhtumist oma õigusvastasesse teosse ja selle tagajärgedesse.
    Isiku süü kujutab tahtlust või ettevaatamatust, mis väljendub õigusvastases teos. Seega on tahtlus ja ettevaatamatus kaks süü vormi, nad iseloomustavad isiku psüühilist suhtumist toimepandud õigusvastasesse teosse ja selle tagajärgedesse.
    Tegu on toime pandud tahtlikult kui isik sai aru oma teo või tegevusetuse laadist ja tähendusest, nägi ette ohtlikke tagajärgi ja soovis nende saabumist (otsene tahtlus) või teadlikult mõõnas nende saabumist (kaudne tahtlus).
    Õigusrikkumine on toime pandud ettevaatamatult, kui selle toime pannud isik nägi ette kahjulike tagajärgede saabumise võimaluse, kuid kergemeelselt lootis neid vältida (kuritegelik kergemeelsus) või ei näinud ette tagajärgede saabumist, kuigi pidi ja võis ette näha (kuritegelik hooletus).
    Kergemeelsuse tõttu toimepandud tegu eristab hooletuse tõttu toimepandud teost see, et esimesel juhul näeb isik ette kahjuliku tagajärje saabumise võimalust, kuid loodab kergemeelselt seda vältida, teisel juhul ei näe aga isik ette, et tema tegu võib põhjustada kahjuliku tagajärje, kuigi võib ja peab seda ette nägema.
    Õigusrikkumise eest võetakse isik vastutusele, kui selle rikkumise põhjustanud tegu oli süüline. Süü on õigusrikkumise kohustuslik element.
  • Õigusrikkumise objektiivsed tunnused
    Õigusrikkumise objektiivne külg. Üldjuhul on õigusrikkumine aktiivne tegu, kuid teatavatel juhtudel on õigusrikkumisena käsitletav ka tegevusetus.
    Õigusrikkumine võib seisneda tegevusetuses juhul, kui isik jättis tegemata teo, mille ta oli kohustatud tegema (nt valvur peab valvama, ema peab beebi eest hoolitsema). Õigusrikkumised on inimeste õigusvastased käitumised ja õigusrikkumisena ongi käsitletav vaid tegu, mis on õigusvastane.
  • Teo õigusvastasust välistavad asjaolud
    1. Hädakaitse. Hädakaitse on kaitsjat ennast või teist isikut või nende õigusi või ettevõtte, asutuse, organisatsiooni õigusi või riigi õigushüvesid ohustava õigusvastase ründe tõrjumine. Hädakaitses toimepandud tegu, sh ka ründajale kahju tekitamine, ei ole õigusvastane tegu. See tegu on õiguspärane, kui ei ole ületatud hädakaitse piire. Hädakaitse piiride ületamine on kaitse ilmne mittevastavus ründe iseloomule ja ohtlikkusele.
    2. Hädaseisund. Tegevus, millel on küll õigusrikkumise tunnused, kuid mis pandi toime ohu kõrvaldamiseks, mis ähvardas hädasolijat või teist isikul või nende õigusi, või ettevõtte, asutuse või organisatsiooni õigusi või riigi õigushüvesid, ei ole õigusrikkumine, kui seda ohtu antud asjaoludel ei saadud kõrvaldada muude vahenditega ja kui põhjustatud kahju on ärahoitud kahjust väiksem. Hädaseisund on olukord, mis vajab inimese aktiivset sekkumist ja ka mingi kahju põhjustamist, et ara hoida suuremat kahju, näiteks on kahjutule teisele hoonele leviku tõkestamiseks tuletõrjujad sunnitud lammutama kuurid, laeva karidelt päästmiseks ja sellega ka meeskonna päästmiseks heidetakse merre osa laeva lastist jms.
    3. Kurjategija kinnipidamine. Politseiametnik võib kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitse vahendeid ning füüsilist jõudu.
    Õigus kurjategijat kinni pidada on igal isikut, sõltumata sellest, kas tal on võimalik pöörduda vastavate võimuorganite poole. See tegevus seondub tihti hädakaitseseisundiga.
    4. Kuritegude matkimine on tegevus, millel on küll karistusseadustikus ettenähtud teo tunnused, kuid mis oli suunatud kurjategija isiku või kuriteo väljaselgitamisele ning toime pandud isiku poolt, kellel on kompetentse riigiorgani volitus kuritegu matkida. Kuriteo matkimise õigus on Kaitsepolitseiametil ja Politseiametil Tallinna Halduskohtu loal.
    5. Kohustuste kollisioon. Tegu, millega rikutakse õiguslikku kohustust, ei ole õigusvastane, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita.
    6. Eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus. Tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse (nt isik, püüdes takistada tundmatu isiku sisenemist läbi akna oma sõbra eramusse, tekitab talle terviserikke, hiljem aga ilmneb, et tundmatu selline majja sisenemine oli tal majaomanikuga kokku lepitud).
    7. Kannatanu nõusolek. Teatud juhtudel välistab teo õigusvastasuse kannatanu nõusolek, näiteks omaniku nõusolek tema omandi kasutamiseks välistab seda omandit käsutanud isiku süüdistamise omandiõiguse rikkumises. Nõusolek peab olema õiguspärane (nt ei saa õiguspärase nõusolekuna käsitleda laovalvuri nõusolekut vara äraviimiseks), see nõusolek ei tohi olla suunatud sotsiaalselt kahjulike tagajärgede saavutamiseks (enda tapmiseks või kehavigastuse tekitamiseks). Nõusolek peab olema vabatahtlik ja antud teovõimelise isiku poolt.
    8. Teenistus- või kutsealaste kohustuste täitmisel toime pandud tegu. Õigusvastane ei ole tegu, mille isik sooritab temale pandud teenistus- või kutsealaste kohustuste täitmiseks (nt politseiniku, tuletõrjuja tegevus).
    9. Oma õiguste teostamisele suunatud tegu. Õigusvastane ei ole tegu, mis on suunatud oma õiguste teostamisele, kuigi sellega tekitatakse kahju teistele isikutele (nt valdajal on õigus kaitsta jõuga oma valdust omavoli vastu (omaabi), ületamata seejuures hädakaitse piire).
    10. Alluva poolt temale antud kohustusliku käsu täitmine. Üldine põhimõte on, et oma käsu täitmise tagajärgede eest vastutab käsu andja, mitte selle täitja. Kui aga käsk oli antud volituste piiride ületamisega või vorminõuetele mittevastavalt või oli see ilmselt kuritegeliku sisuga, siis vastutab käsu täitja.
    Objektiivse külje mõned elemendid on teatud üldistatuse astmel universaalse tähendusega kõigi õigusrikkumiste jaoks ja need tuleb tuvastada alati igal konkreetsel õigusrikkumise juhul. Need objektiivse külje elemendid on:
    teo õigusvastasus;
    kahjuliku tagajärjega tegu;
    kausaalne ehk põhjuslik seos nende vahel.
    Teo keelatus (õigusvastasus) väljendab tema kahjulikkust ühiskonnale.
    On õigusrikkumisi, kus tegu oma olemuselt on ise ohtlik kahjulike tagajärgede saabumise reaalse ohu tõttu. Sel juhul seisneb õigusrikkumine teatavast keelust üleastumises ja isik võetakse vastutusele eeskirjade (liikluseeskirjad, tööohutuseeskirjad jms) rikkumise eest, ilma et selleks oleks nõutav reaalne kahjulik tagajärg.
    Õigusrikkumise objektiivset külge iseloomustab kausaalne ehk põhjuslik seos õigusvastase käitumise ja kahjuliku tagajärje vahel. Põhjuslik seos tähendab seda, et isiku õigusvastane käitumine peab kahjuliku tagajärje esile kutsuma, peab olema selle põhjus. See seos peab olema otsene, mitte kaudne. Seejuures peab kausaalne ehk põhjuslik seos olema ka paratamatu, mitte juhuslik. Juhuslikku seost ei näe õigusrikkuja ette (ega saagi ette näha). Seose paratamatus või juhuslikkus kuulub väljaselgitamisele igal konkreetsel õigusrikkumise juhul ja sõltub teo faktilistest asjaoludest.
    Tegu, mille inimene paneb toime füüsilise sunni mõjul, kui ta ei ole suuteline seda ületama, ei ole vaadeldav tema teona ja ta ei kanna ka sellise teo eest õiguslikku vastutust. Sel juhul on ta vahendiks teise isiku käes (nt täiskasvanu ahvatleb last kuritegu toime panema).
    Tegu, mis on toime pandud psüühilise sunni mõjul, on igal juhul ja alati subjekti enda tegu, sest see toimus tema tahte ja mõistuse vahendusel. Vaatamata sunnile, ei ole subjekt ilma jäetud valikuvõimalustest. Vahel võib tegemist olla hädaseisundiga (näiteks võetakse taksojuhilt tulirelvaga ähvardades ara tema sõiduk).
    Õigusrikkumise koosseisu kõigi elementide üksikasjalik väljaselgitamine on õigusrikkuja vastutusele võtmise eeldus. Isik (subjekt) kuulub õiguslikule vastutusele võtmisele üksnes juhul, kui õigusrikkumise subjektiivse külje tunnusena on olemas isiku süü ja on tuvastatud põhjuslik seos tema õigusvastase teo ja kahjuliku tagajärje vahel (kui selline tagajärg on nõutav).
  • Õigusrikkumise objekt
    Õigusrikkumise objektiks on need õigushüved, mille vastu on suunatud õigusrikkumine. On õigusega kaitstud (reguleeritud) ühiskondlikud suhted. Erinevates õigusharudes on see suhete ring erinev. Ühiskonna jaoks kõige tähtsamaid suhteid kaitstakse kriminaalõiguse normidega, ja siin õigusrikkumise objekt on kriminaalkoodeksis liigendatud vastavalt erinevate õigusrikkumise objektiline külg.
    Kuna õigusega saab reguleerida ainult inimeste välist käitumist, siis õigusrikkumised kujutavad endast tegu, mitte mõtteid. Õigusrikkumised on inimeste õigusvastased käitumised (aktiivne ja ka tegevusetus). Reeglina on õigusrikkumine aktiivne tegu, kui teatavatel juhtudel ka tegevusetus. Tegevusetus võib olla õiguserikkumine juhul, kui isik jättis tegemata teo, mille ta oli kohustatud sooritama. Õiguslik vastutus tegevusetuse eest tuleneb kohustusest käituda (valvur). Kohustus aktiivselt käituda võib tuleneda ka ametialasest seisundist (arst - üldiseloomuga esmaabi, mis ei nõua eriteadmisi, -sisseseadeid ega -võtteid). Teatavatel juhtudel aga, erilistel asjaoludel võib mõnel teol , mis üldiselt on õigusvastane, see omadus puududa.
  • Õigusrikkumiste liigid
    Õigusrikkumiste õigusharulise kuuluvuse, aga ka nende kahjulikkuse astme ja rakendatavate mõjutusvahendite (sanktsioonide) iseloomu järgi liigitatakse õigusrikkumised nelja rühma:
    kuriteod;
    väärteod ehk haldusõigusrikkumised;
    tsiviilõigusrikkumised;
    töö-õigusrikkumised ehk distsiplinaarsüüteod (distsiplinaarüleastumised).
    Kuritegu on karistusseadustikus sätestatud karistatav tegu - tegevus või tegevusetus, mille eest on füüsilisele isikule põhikaristusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus ja juriidilisele iskule rahaline karistus või sundlõpetamine.
    Väärtegu on karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud süütegu , mille eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv või arest . Väärtegu on kuriteole lähedane süütegu, formaalse tunnuse järgi eristab teda kuriteost vaid see, et seadus näeb väärteo toimepanemise eest ette kuriteoga võrreldes kergemad karistused (rahatrahv või arest kuni kolmkümmend päeva). Karistusi väärteo toimepanemise eest kohaldavad selleks vastavat pädevust omavad riigiorganid ja ametiisikud (politsei, inspektsioonid, piirivalve, toll ). Aresti kohaldab ainult kohus.
    Tsiviilõigusrikkumine ehk tsiviilüleastumine võib seisneda lepingulise kohustuse mittetäitmises või kahju tekitamises lepinguvälises suhtes. Sõltuvalt sellest järgneb õigusrikkumisele kas lepingus ettenähtud ehk lepinguline vastutus või kahju tekitamisest tulenev vastutus (kahju hüvitamine ). Vastutust tsiviilõigusliku lepingu rikkumise eest kohaldab suhte teine pool, kahju tekitamise korral aga kannatanu. Vajaduse korral on asjast huvitatud isikul võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks hagiga kohtusse.
    Distsiplinaarüleastumine ehk distsiplinaarsüütegu on tööõigusrikkumine, mis seisneb töölepingu seadusega kehtestatud kohustuste süülises täitmatajätmises, tööl joobnuna viibimises, tööandja usalduse kaotamises või (mõnel töötajate kategoorial) vääritu teo toimepanemises. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse kohaselt on distsiplinaarkaristused 1) noomitus , 2) rahatrahv, 3) palga maksmise peatamisega töölt kõrvaldamine ja 4) töölepingu lõpetamine. Karistusi kohaldab tööandja töölepingut rikkunud töötaja suhtes.
  • Juriidilise vastutuse mõiste ja liigid
    Juriidiline vastutus on riiklik sunnivahend, mis seisneb õigusrikkuja ja tema käitumise hukkamõistmises õigusvastase süülise teo toimepanemise pärast ning temale isikliku, organisatsioonilise või varalise iseloomuga kitsenduse tekitamises. Riikliku sunnivahendina kohaldatavad kitsendused on kindlaks määratud õigusnormide sanktsioonides (rahatrahv, arest, vangistus, kahju hüvitamine jne).
    Juriidiline vastutus realiseerub õigussuhtes riigi ja õigusrikkuja vahel. Selle suhte sisuks on riigi õigus kohaldada õigusrikkujale toimepandud õigusrikkumise eest seaduses ettenähtud kitsendusi ja õigusrikkuja kohustus neid kitsendusi taluda. See suhe väljendub sanktsiooni rakendamises õigusrikkuja suhtes, mis järgneb õigusnormi dispositsiooni nõuete rikkumisele. Juriidilise vastutusega viiakse ellu õigusnormi sanktsioon, kohaldatakse õigusrikkuja suhtes riigi sundi.
    Juriidiline vastutus on vaid üks riikliku sunni vahenditest seetõttu ei tohi neid samastada. Juriidiline vastutus on riiklik sund, mis järgneb õigusrikkumisele.
    Juriidilise vastutuse lahutamatust seosest õigusrikkumisega tuleneb, et kohaldatav juriidilise vastutuse vahend peab vastama õigusrikkumise iseloomule ja raskusele.
    Õigusharude järgi liigitatakse juriidilist vastutust järgmiselt:
    Kriminaalvastutus hõlmab riikliku sunni vahendeid, mis järgnevad kuriteole. Kriminaalvastutusega nähakse ette kõige kärmimad karistused, kriminaalõiguslikud sanktsioonid on kõige suurema kitsendava mõjuga (ulatudes kuni eluaegse vabadusekaotuseni).
    Haldusvastutus järgneb väärteole, nende üleastumiste väiksem (kuritegudega võrreldes) ühiskonnakahjulikkus tingib ka kriminaalvastutuse vahenditega võrreldes leebemate karistuste (lühiajalisem arest, rahatrahv) kasutamist.
    Tsiviilõiguslik ehk varaline vastutus järgneb tsiviilüleastumisele, rakendatakse varalistes suhetes kas lepingu rikkumisel või kahju tekitamisel.
    Distsiplinaarvastutus järgneb distsiplinaarüleastumisele, kohaldatakse töödistsipliini rikkumiste eest.
    Juriidilist vastutust kohaldava organi järgi eristatakse kohtulikku ja haldusvastutust.
    Kohtulik vastutus on juriidiline vastutus, mida kohaldab kohus või kohtunik . Kriminaalkaristust võib kohaldada ainult kohus, kohtulikult kohaldatakse ka teatavaid haldus- ja tsiviilõiguslikke sanktsioone.
    Haldusorganite poolt rakendatav vastutus on vastutus, mida rakendavad selleks pädevad haldusorganid (politsei, toll, inspektsioonid jms).
    Sõltuvalt õiguskorra kaitse tagamise viisist võib eristada karistavaid ja õigusttaastavaid mõjutusvahendeid.
    Karistavad on kriminaal- ja haldusõiguslikud sunnivahendid (sanktsioonid), dislsiplinaar- ning mõned tsiviilõiguslikud sanktsioonid (näiteks leppetrahv). Karistavate sanktsioonide põhieesmärk nn avaldada riiklikku hukkamõistu õigusrikkujale tema taunitava õigusvastase käitumise pärast, samuti mõjutada teda ja muid isikuid edaspidi hoiduma sellisest käitumisest.
    Õigusttaastavad on üldjuhul tsiviilõiguslikud sanktsioonid. Õigusttaastava sanktsiooni peaeesmärk on ennistada õigusrikkumisele eelnenud olukord, taastada õiguspärane suhe (näiteks kahju hüvitamine, töötaja tööle ennistamine ).
    41
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 41 lk · .docx · 29 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    ÕIGUSE ALUSED KT1 #1 ÕIGUSE ALUSED KT1 #2 ÕIGUSE ALUSED KT1 #3 ÕIGUSE ALUSED KT1 #4 ÕIGUSE ALUSED KT1 #5 ÕIGUSE ALUSED KT1 #6 ÕIGUSE ALUSED KT1 #7 ÕIGUSE ALUSED KT1 #8 ÕIGUSE ALUSED KT1 #9 ÕIGUSE ALUSED KT1 #10 ÕIGUSE ALUSED KT1 #11 ÕIGUSE ALUSED KT1 #12 ÕIGUSE ALUSED KT1 #13 ÕIGUSE ALUSED KT1 #14 ÕIGUSE ALUSED KT1 #15 ÕIGUSE ALUSED KT1 #16 ÕIGUSE ALUSED KT1 #17 ÕIGUSE ALUSED KT1 #18 ÕIGUSE ALUSED KT1 #19 ÕIGUSE ALUSED KT1 #20 ÕIGUSE ALUSED KT1 #21 ÕIGUSE ALUSED KT1 #22 ÕIGUSE ALUSED KT1 #23 ÕIGUSE ALUSED KT1 #24 ÕIGUSE ALUSED KT1 #25 ÕIGUSE ALUSED KT1 #26 ÕIGUSE ALUSED KT1 #27 ÕIGUSE ALUSED KT1 #28 ÕIGUSE ALUSED KT1 #29 ÕIGUSE ALUSED KT1 #30 ÕIGUSE ALUSED KT1 #31 ÕIGUSE ALUSED KT1 #32 ÕIGUSE ALUSED KT1 #33 ÕIGUSE ALUSED KT1 #34 ÕIGUSE ALUSED KT1 #35 ÕIGUSE ALUSED KT1 #36 ÕIGUSE ALUSED KT1 #37 ÕIGUSE ALUSED KT1 #38 ÕIGUSE ALUSED KT1 #39 ÕIGUSE ALUSED KT1 #40 ÕIGUSE ALUSED KT1 #41
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 41 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2016-03-30 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 29 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor MerilinLaud Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    õigusnorm riigivõi õigusnorm riigivõim monarh riigiorgan territoorium sanktsioon organisatsioon hüpotees monarhia õigusnormid õiglus territoriaal määratletud dispositsioon parlament juhu võimu organ riigipea president pädevus sanktsioonid õigusaktid konstitutsioon aktis rakendamise käsitlus riigiaparaadi

    Sarnased õppematerjalid

    Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega
    38
    docx

    Õiguse aluste kontrolltöö kordamisküsimused vastustega

    (samuti ka riigieelarve); seadusandliku võimu organid liigitatakse kõrgeimateks (Riigikogu) ja kohalikeks (valla- ja linnavolikogud) Täidesaatva võimu organ – valitsus, esmaseks ülesandeks on seadustes ja kõrgemalseisvate haldusorganite õigusaktides sisalduvate nõuete elluviimine; täidesaatva võimu organid liigitatakse keskhaldusorganiteks (Vabariigi Valitsus) ja kohalikeks haldusorganiteks (maavanem). Kohtuvõimu organ – kohtud, esmaseks ülesandeks on õiguse mõistmine Lähtudes riigiorgani kohast ja tähendusest riigiaparaadis, eristatakse ka esmaseid ja teiseseid riigiorganeid. Esmased riigiorganid valib vahetult rahvas. Eestis on esmaseks riigiorganiks Riigikogu. Teisesed riigiorganid sõltuvad oma kujundamisviisilt ja volitustelt esmastest. Moodustamisviisi järgi eristatakse valitavaid (moodustatakse valimiste tulemusel) ja mittevalitavaid (moodustatakse nimetamise või määramise teel) riigiorganeid.

    Õigus alused
    Õiguse entsüklopeedia --Õigusõpetus
    8
    docx

    Õiguse entsüklopeedia - "Õigusõpetus"

    Õigust iseloomustab: Õigus on käitumisreeglite kogum; Õigus on riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide kogum; Õiguses väljendub riigi tahe; Õigus on üldkohustuslike normide kogum; Õiguse täitmist tagatakse riigi-sunniga; Õigus peab vastama ühiskonna õiglustundele. Ehk õigus on ühiskonna õiglustundele vastav käitumisreeglite ehk normide kogum, mille on kehtestanud või sanktsioneerinud riik ja mille täitmist tagatakse riigisunniga. 10.Mis eristab õiguse juriidilist, sotsioloogilist ja loomuõiguslikku käsitlust? Õiguse juriidilise käsitluse kohaselt on õiguseks riigi poolt kehtestatud normistik, mis on väljendatud õigusaktides. Õiguse sotsioloogilise käsitluse kohaselt on õigus inimeste tegudes ja käitumises väljenduv sotsiaalsete suhete kord. Õiguse loomuõigusliku käsitluse kohaselt on õigus normid, mis väljendavad inimeste poolt tunnetatavaid universaalseid ja muutumatuid põhimõtteid. 11

    Õigus
    Õiguse alused kordamisküsimused
    16
    doc

    Õiguse alused kordamisküsimused

    ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused 1. Riigi ja õiguse tekkimine. Riigi tekkimise vajadus- territooriumil elav rahvahulk vajas juhtimist. Tootmisvahendite ja tootmise arenedes hakkas tekkima toodangu ülejääk ja võimalus seda teiselt sugukonnalt vägivaldselt omandada. Selle funktsiooni täitmiseks tekkis sugukonnapealiku ümber malev, mille liikmetest kujunes ajapikku pealiku lähikond. Lähikonda kuuluvatele isikutele hakati usaldama ka sugukonnasiseste funktsioonide,

    Õigus
    Riigi ja õiguse tekkimine-Riigi mõiste ja tunnused
    35
    docx

    Riigi ja õiguse tekkimine. Riigi mõiste ja tunnused.

    poliitiliste üksuste ühinemisel liitriigiks (USA, Sveits, Araabia Ühendemiraadid). Konstitutsioonilised föderatsioonid luuakse riigivõimu aktide alusel ,,ülaltpoolt" (Brasiilia, India, Pakistan). Konföderatsioon on riikide liit, mis luuakse mingi ühise (tavaliselt poliitilise või sõjalise) eesmärgi saavutamiseks ja mille struktuur, organid ning nende moodustamise kord ja pädevus määratakse kindlaks rahvusvahelise õiguse normidega (liikmesriikidevaheliste lepingutega). Autonoomia kujutab endast riigi territooriumi mingile osale antud sisemist omavalitsust, iseseisvust kohaliku elu küsimuste otsustamisel, sealhulgas ka piiratud õigust anda seadusi kohaliku tähtsusega küsimustes. Personaalse autonoomiaga (personaalne autonoomia) on tegemist siis, kui hajutatult elavad etnilised rühmad loovad oma kultuuri- ja olmeküsimustega tegelevad organisatsioonid, kes võtavad osa riigi poliitilisest

    Õigus
    ÕIGUSE ALUSED KT 1
    32
    docx

    ÕIGUSE ALUSED KT 1

    ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused 1. Riigi ja õiguse tekkimine. Territooriumil elav rahvahulk vajas juhtimist. Tootmisvahendite ja tootmise arenedes hakkas tekkima toodangu ülejääk ja võimalus seda teiselt sugukonnalt vägivaldselt omandada. Selle funktsiooni täitmiseks tekkis sugukonnapealiku ümber malev, mille liikmetest kujunes ajapikku pealiku lähikond. Lähikonda kuuluvatele isikutele hakati usaldama sugukonnasiseste funktsioonide, sealhulgas juhtimisfunktsioonide teostamist. Kogukonnast oli saanud riik.

    Õigus alused
    Õigusõpetus 1-KT - Riigiaparaat
    27
    docx

    Õigusõpetus 1. KT - Riigiaparaat

    Reeglina on kohtusüsteem ülesehitatud astmeliselt. Muud riigiorganid Nt: riigikontroll Riigikontroll teostab majanduslikku kontrolli riigiasutuste ja riigivara kasutamise üle. Õiguskantsler ­ teostab järelvalvet õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse üle. Õiguskantsel täidab ka Ombdudsmani funktsioone (õigusvahemehe funktsioone). Eesti pank - emiteerib eesti raha ja korraldab raha ringlust. Õiguse mõiste ja õiguse tekkimine Riik ja õigus on omavahel rangelt seotud. Õigus on käitumisreeglite kogum, mis on kehtestatud või sanktsioneeritud riigi poolt ja mille täitmine tagatakse riigi sunnijõuga. Õiguse tunnused: · Käitumisreeglite või normide kogum kujutab endast terviklikku süsteemi, mis on omavahel seotud · Kehtestatud riigi poolt · Selles väljendub riigi tahe · Üldkohustuslikke normide kogum · Normide täitmine tagatakse riigisunnijõuga

    Asjaõigus
    õpiku peatükid 1-7 vastused
    14
    pdf

    õpiku peatükid 1-7 vastused

    Nendeks on parlament, valitsus koos oma allasutustega ja kohtud 9. Missuguste tunnuste alusel on võimalik määratleda õigust? Käitumisreeglite või normide kogum kujutab endast terviklikku süsteemi, mis on omavahel seotud Kehtestatud riigi poolt Selles väljendub riigi tahe Üldkohustuslikke normide kogum Normide täitmine tagatakse riigisunnijõuga 10. Mis eristab õiguse juriidilist, sotsioloogilist ja loomuõiguslikku käsitlust? Juriidiline ­ õigus on käitumisreeglite kogum, mille on kehtestanud või sanktsioneerinud riik ja mille täitmist tagatakse riigi sunniga ning mis vastab ühiskonna õiglustundele Sotsioloogiline ­ õigus on inimeste tegudes ja käitumises väljenduv sotsiaalsete suhete kord, mitte aga seaduse tekstid Loomuõiguslik ­ igas ühiskonnas ja riigis on kehtivate normide, sealhulgas ka

    Õigusõpetus
    ÕIGUSE ALUSED
    20
    doc

    ÕIGUSE ALUSED

    ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused 1. Riigi ja õiguse tekkimine RIIGI TEKKIMINE : Tavaliselt seostatakse sotsiaalset võimu riigiga, kuid sotsiaalne võim oli omane ka riigieelsele ühiskonnakorraldusele. Riik on organisatsioon, mis teatud territooriumil(territoriaalne võim) teostab suvenäärset võimu, on varustatud relvadega ja surub maha oma klassivaenlasi. Tootmise arenedes hakkas tekkima toodangu ülejääk, mis tõi endaga kaasa varastamise. Pealiku

    Õigus alused


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun