Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

ÕIGUSE ALUSED KT1 (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Milline organ on akti välja andnud ?
  • Millal akt on välja antud ?
  • Kus akt on välja antud ?
  • Millise konkreetse isiku kohta see akt on antud ?
  • Millistele faktilistele asjaoludele akt toetub (õiguse rakendamise faktiline alus) ?
  • Milles seisneb asja lahendamise olemus ?
 
Säutsu twitteris
ÕIGUSE ALUSED
Kordamisküsimused
  • Riigi ja õiguse tekkimine
    Ühiskond (inimeste kooselu vorm) eeldab sotsiaalse võimu, sotsiaalse juhtimis- ja allumissuhete süsteemi olemasolu, ilma milleta ei ole võimalik inimeste ühine eesmärgistatud tegevus.
    RIIGI TEKKIMINE – tavaliselt seostatakse sotsiaalset võimu riigiga, kuid sotsiaalne võim oli omane ka riigieelsele ühiskonnakorraldusele ja erinevates vormides ka igale ühiskondlikule organisatsioonile ja inimkooslusele, alates perekonnast ja hõimust ning lõpetades mitmesuguste mitteriiklike majanduslike ja poliitiliste ühendustega.
    Riik on organisatsioon , mis teatud territooriumil(territoriaalne võim) teostab suvenäärset võimu, on varustatud relvadega ja surub maha oma klassivaenlasi.
    Tootmise arenedes hakkas tekkima toodangu ülejääk , mis tõi endaga kaasa varastamise. Pealiku ümber kujunes malev, kelle põhiliseks tegevusalaks sai juhtimine, see oli riigiaparaadi algkuju, ühiskonnast eraldunud avalik võim. Kogukonnast oli saanud riik.
    Riigi tekkimist iseloomustas:
    • ühiskonnast eraldunud ja tema üle võimu teostava, st avaliku võimu tekkimine
    • selle võimu teostamine territoriaalsel põhimõttel, mitte sugukondlikul alusel
    • võimu kandjana ja selle objektina oli veresuguluses oleva sugukonna asemele tekkinud uus inimkooslus – rahvas.
    Riigile on omased kolm tunnust: avalik võim, territoorium (avaliku võimu kehtivusala), rahvas.
    Riigi tekkimine tähendas ühiskonna sees uue institutsiooni sündi, mis võttis endale mitte ainult keskse seisundi, vaid ka juhi rolli. Riik esineb ühiskonna suhtes juhtimisvahendina, selle ühiste asjade ajaja, esindaja ja kaistjana. Riigil lasub kohustus toimida ühiskonnaliikmete enamuse huvides, rahuldama selle enamuse kõiki elulisi vajadusi, vältima vastuolude tekkimist ühiskonnas ja õigeaegselt lahendama tekkinud konflikte. Ta peab olema ühiskonna teener. Kuid ajalugu on näidanud, et riik võib oma võimu hakata kasutama ka ühiskonna enamuse huvide vastu, muutudes mõne kitsa isikute ringi tööriistaks (nt totalitaarsed ja autoritaarsed režiimid ). Tänapäeval on võimu teostamine lahutamatult seotud poliitilise tegevusega , mis peab tagama ühiskonna laialdase osalemise riigivõimu kujundamisel, selle suunamisel ühiskonna huvides ja tema üle kontrolli teostamisel. Poliitilise tegevuse eesmärk on riigivõimu omandamine, kasutamine ja säilitamine. Demokraatlikes riikides osalevad selles spetsiifiliste huvidega inimeste rühmad (poliitilised parteid, ühingud, seltsid, huvigrupid ). Kaasaja riikidevahelisi suhteid iseloomustab globaliseerumise protsess, selle laienemine üle riigipiiride (väljendub rahvusvaheliste organisatsioonide tekkimises ja tegevuses, mis seovad kohustuslike reeglite süsteemi maailma erinevaid riike, suunates nii organisatsiooni tervikuna kui selle liikmesriike üksikult kogu inimkonna ees seisvate probleemide ühisele lahendamisele. Toimusid muutused ka käitumisreeglites. Ühiskonnas tekkisid uued juhtimissuhted, mis vajasid reguleerimiseks ka uusi norme.  
    ÕIGUSE TEKKIMINE – uued, riigi vajadusi rahuldavad käitumisreeglid (normid) kujunesid kahtviisi:
  • riik aktsepteeris tavasid, mis mis talle sobisid, ja hakkas nõudma nende täitmist, luues tavaõiguse
  • riik alustas ise sisult uute normide loomist ja kehtestamist
    Mõlemal viisil kujunenud õigusnormide täitmist asus tekkiv riik tagama tema käsutuses olevate sunnivahenditega.
  • Riigi erinevus sugukondliku korra võimuorganisatsioonist
    Ürgkogukondliku korra ajal oli võimu organisatsioon suhteliselt lihtne, kujundlikult võiks öelda, et siin tuli ühiskond enda juhtimisega toime ise n-ö kogukondlike vahenditega. Sugukonnas teostas võimu pealik, kes oli valitud autoriteedi ja austuse tõttu, mida sugukonnakaaslased tundsid tema kogemuste, teadmiste, jahi- või sõjapidamisoskuste või muude väljapaistvate omaduste vastu. Eriaparaati võimu teostamiseks pealikul polnud, kuid sellest hoolimata oli tema võim täiesti reaalne, sest see väljendas kogu sugukonna huve, oli sugukonna võimu kehastus. Sugukond teostas oma võimu ise, toetudes pealiku autoriteedile.
    Sugukonna käitumist juhtisid sugukonna enda poolt käitumise aluseks võetud tavad ehk käitumisreeglid, mis olid kujunenud ühiskonna sees paljude põlvkondade sotsiaalsete kogemuste alusel. Kui ürgühiskonnas hõlmas pealiku võim veresuguluse alusel sugukonda kuuluvaid isikuid, siis riigivõimule oli allutatud kindlal territooriumil asuv elanikkond: rahvas, riikkondlased.
    • Tavad
    Tavad on endastmõistetavad. Nendel on nii positiivne kui ka negatiivne aspekt. Positiivsus seisneb selles, et nende rakendamiseks ei ole vaja kasutada sunniaparaati. Negatiivseks muutub see siis kui ühiskonna arenedes tekib vajadus tavad asendada õigusnormidega.
    Kuna tavad on juurdunud, siis avaldavad nad uutele regulatsioonimehhanismidele tugevat vastupanu.
  • Avalik võim
    Avalik võim on riiki riigieelsest ühiskonnaorganisatsioonist eristamise esmatähtis tunnus. Selle all mõistetakse kogu riigi juhtimisaparaati, mis hõlmab riigivõimu- ning valitsemisasutuste kõrval ka selle aparaadi relvastatud struktuurüksusi nt armee, politsei, luure, vastuluure, ka sunniasutused nagu vanglad, mis on vajalikud riigi otsuste realiseerimiseks.Avaliku võimu ülesehitus, selle kasutamise eesmärgid ja selle teostamisel kasutatavad meetodid võivad olla erinevad. Sõltudes siis riigivalitsemisvormist, poliitilisest režiimist, ühiskonna poliitilisest struktuurist, ajaloolise arengu erisusest jms teguritest. Demokraatlikes riikides teostavad avalikku võimu riigiaparaat oma mitmesuguste struktuursete elementide ( riigiorganite ) abil ja kohaliku omavalitsuse asutused.
    Antidemokraatlikud poliitilised režiimid kasutavad avaliku võimu teostamiseks ka mitmesuguseid mitteriiklikke sunniorganisatsioone (nt: nn mustsärklased Itaalias).
    Avalik võim jaguneb:
    Seadusandlik võim - parlament
    Täidesaatev võim - valitsus
    Kohtuvõim -  kohtud
    Riigivõim on suveräänne võim. Suveräänsus tähendab riigi täielikku välispoliitilist sõltumatust teistest riikidest (iseseisvust) ja võimu ülimuslikkust sisepoliitilises elus (võimu jagamatust). Riigi faktiline suveräänsuse ulatus: enamik riike on oma huvide välispoliitilisel teostamisel seotud paljude teiste riikidega, kuuludes mitmesugustesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, liitudesse ja paktidesse, kes määravad tema suveräänse tegutsemise piirid. Riik peab arvestama teiste riikidega suheldes nende huvidega. Riigi enda huvide realiseermise võimalused on oluliselt sõltuvad tema majanduslikust ja sõjalisest võimsusest ning poliitilisest autoriteedist. Piiratud suvenäärsus: tekib nt sõja kaotanud riigil võitja-riikide sunni mõjul või ka siis, kui riik vabatahtlikult piirab oma suveräänsust vastastikusel kokkuleppel teiste riikidega mingi ühise eesmärgi saavutamiseks (liidud, föderatsioonid ). Suveräänsus puudub: riik, kellel ei ole võimalik välis- ega sisepoliitiliste asjaolude analüüsi alusel ise kujundada oma tahet ega väljendada seda oma nimel vastuvõetud otsuses.  Riigivõimu ülimuslikkus tähendab eelkõige seda, et riigi territooriumil ei ole sellest võimust kõrgemat võimu ja et rik oma võimu kellegagi ei jaga (väldib kaksikvõimu tekkimist).
  • Rahvas ja territoorium riigi tunnustena
    Rahvas – täidab riigivõimu suhtes üheaegselt kahesugust rolli:
  • ühelt poolt vaadeldav inimhulgana, kes asub riigivõimule allutatud territooriumil ja on seega võimutegevuse objektiks
  • teiselt poolt on rahvas riigi arengu protsessis üha enam muutunud riigivõimu teostajaks, riigivõimu subjektiks.
    Riigi tekkeperioodil domineeris rahva, kui riigivõimu objekti roll, mis oli eriti selgesti nähtav absoluutse monarhia tingimustes. Tänapäeval on demokraatlikes riikides riigivõim rahva tahte väljendamise vahend ja riikide põhiseadused rõhutavad riigivõimu kuulumist rahvale.
    Rahvaks võivad olla nii kodakondsusega kui ka kodakondsuseta isikud. Kodakondsusega isik saab kasutada riigis kõiki kehtivaid õigusi ja vabadusi ning kannab kodanikele pandud kohustusi. Kodakondsus omandatakse sünniga või saadakse naturalisatsiooni korras.Sünniga omandab laps kas vanemate kodakondsuse või sünnikoha riigi kodakondsuse, sõltuvalt riigi kehtivast korrast.
    Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamise tingimused kehtestab iga riik ise. Osad tingimused on muutunud tavaliseks, nt: keele tundmine , paiksustsensus (Eestis 5. a enne kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamise päeva ja üks aasta pärast seda) – isik peab olema riigis elanud seadusega kindlaksmääratud aja, kodakondsus taodeldakse vabatahtlikult, põhiseaduse tundmine, ustavusvanne uuele riigile, võime end ja oma perekonda aineliselt ülal pidada, võlgnevuste puudumine eelmise kodakondsuse riigis. Eestis omandab sünniga kodakondsuse laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodanik.
    Erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud. Töötamine ametikohtadel riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes eeldab Eesti kodakondsust. Vabariigi Presidendi ametikohta võib täita vaid Eesti kodanik sünnilt.
    Monarhias ei ole kodanikke on vaid monarhi alamad.  
    Territoorium – on ruumiline ala, mille piirdes teostatakse riigi võimu, see on riigi eksisteerimise ja riigivõimu rakendamise looduslik ruumiline eeldus. Territooriumi hulka arvestatakse:
    • riigipiiriga piiratud maismaa osa
    • riigi territoriaal- ja siseveed
    • õhuruum maismaa, sise- ja territoriaalvete kohal
    • atmosfääris asuvad riigi lennu- ja kosmoseaparaatide kabiinid
    • maapõu riigipiiriga piiratud territooriumi all
    • kauba- ja reisilaevad avamerel riigilipu all
    • sõjalaevad avamerrel ja teiste riikide territoriaal- ja sisevetes

    Territooriumi ulatust määrav Eesti riigipiir on katkematu ja suletud mõtteline joon ning seda mööda kulgev vertikaalpind, millega piiritletakse Eesti maa-ala, territoriaalmeri, piiriveekogude Eestilie kuuluvad osad, maapõu ja õhuruum. Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirlepingutega. Eestis määratakse õhu- ja merepiir rahvusvaheliste konventsioonide alusel Eesti Vabariigi seaduste ning riikidevaheliste lepingutega.
    Igal riigil on oma territooriumil võimutäius nii seadusandluse, täitevkorraldava tegevuse kui ka õigusemõistmise valdkonnas, teiste riikide omavoliline sekkumine riigi asjadesse tema territooriumil välistatud. Ajalugu näitab, et riigid loobuvad oma territooriumi mingist osast ainut siis, kui nad on selleks sunnitud.
    Riigi juhtimissüsteemide töö tulemuslikkuse huvides jaotatakse riigi territoorium haldusterritoriaalseteks üksusteks. See korraldus sõltub riigi suurusest, riikliku korralduse vormist , ajaloolistest traditsioonidest, rahvuslikust koosseisust, samuti riigi ees seisvatest konkreetsetest ülesannetest. Eesti territoorium on jaotatud maakondadeks, valdadeks ja linnadeks.
    • Riigi tunnustena käsitletakse ka: riigilaenud ja - maksud , riigi sümboolika ( lipp , vapp, hümn ), riiklikud tähtpäevad jne.

  • Riigi mõiste
    Riik on organisatsioon, mis teatud territooriumil toestab suveräänset võimu, on relvastatud, jagamatu ja ülimuslik . Riigi tekkimisega toimusid muutused ühiskondlikus käitumisreeglites.
    Suveräänsus – jagamatu ja ülimuslik.
    Jagamatus – riigi sees on riigivõim ainuke võimuorganisatsioonist
    Ülimuslikkus – väljastpoolt ei saa teha ettekirjutusi
    Riigi peamisteks tunnusteks on: avalik võim, rahvas, territoorium.
  • Riigi funktsioonid. riigiaparaat
    Riigi funktsioon on riigi tegevuse põhisuund, mis vastab riigi ees seisvatele ülesannetele ja annab riigile sotsiaalmajandusliku ja poliitilise iseloomustuse. Need suunad on objektiivse iseloomuga – teostamine ei sõltu riigi suvast, nende iseloomu määravad eesmärgid ja ülesanded, mis sõltuvad erinevatest tingimustest nt majanduslikust ja sotsiaalsest arengust, poliitiliste jõudude paigutusest riigivõimu suhtest .
    Riigifunktsioonid jagunevad kaheks:
  • Riigi sisefunktsioonid – loetakse riigivõimu säilitamise ja kindlustamise funktsiooni, õiguskorra tagamise funktsiooni, sotsiaalmajanduslikku funktsiooni ja kultuurilis-kasvatuslikku funktsiooni (riigi seiseelu korraldamine). Need funktsioonid on omased kõikidele riikidele.
  • Riigi välisfunktsioonid – kõikidele riikidele läbi aegade kõige olulisemaks on riigile omane kaitsefunktsioon, samuti on tänapäeval oluline vastastiku koostöö ja abistamise funktsioon, ülemaailmse rahu ja korra kindlustamise funktsioon ning maailmamajanduse integreerumise ja globaalprobleemide lahendamiseks teiste riikidega koostöö funktsioon (rahvusvaheline suhtlemine). Need funktsioonid iseloomustavad riiki kui rahvusvahelise suhtlemise subjekti, annavad riigile iseloomustuse kui riikide ülemaailmses koosluses osalejale, näitavad aga eelkõige, kas tegemist on rahuarmastava või agressiivse riigiga.
    Neid funktsioone teostatakse mitmesugustest õiguslikes ja oranisatsioonilistes vormides. Neist õiguslikeks vormideks loetakse riigi funktsioonide teostamist õigusloome , riigi täidesaatva tegevuse, õigusemõistmise ning kontrolli ja järelvalve kaudu, organisatsioonilisteks aga riigiaparaadi mitmesuguste lülide vahendusel teostavat korraldusliku iseloomuga operatiivset tööd riigielu juhtimisel.  Riik teostab oma funktsioone riigiaparaadi kaudu. Riigiaparaat kujutab endast riigiorganite süsteemi, mille abil teostatakse riigivõimu. Riigiaparaat on iga riigi tähtsaim koostsiosa ja riigi kehastus. Riigiaparaat ei ole riigiorganite mehhaaniline kogum, vaid on nende organite rangelt korrastatud terviklik süsteem. Selles on täpselt määratud nii iga üksikorgani õiguslik seisund (tema pädevus ) kui ka tema koht teiste organite suhtes.
  • Riigiorganid ja nende liigitus
    Riigiorgan on riigiaparaadi struktuurne element, selle funktsionaalne osa. See on iga riigi tähtsaim osa. Iga riigiorgan, täites temale seagusega pandud või seadusest tulenevaid ülesandeid, toimib samas riigiaparaadi kui riigifunktsioone teostava tervikliku süsteemi ühe lülina.
    Riigiorganil on järgmised olulisemad tunnused:
  • riigiorganil on riigivõimualased volitused , ta teostab riigi monopoolset pädevust, riigivõimu.
  • riigiorganil on õigusaktidega kindlaksmääratud funktsioon
  • oma funktsiooni teostamiseks on riigirogan varustatud vajalike pädevusega (kompetentsiga), mis antakse kas seadusega või seaduse alusel antud madalama õigusaktiga   
  • riigiorgani tegevusega seotud kulud kaetakse riigieelarve vahenditest
  • riigiorgan ise liigendab struktuuriüksusteks
  • riigiorgani koosseisus töötavad inimesed saavad oma töö eest tasu riigilt, riik määrab nende tööalased õigused ja kohustused, nad on riigiteenijad.
    Riigiorganeid võib jagada mitmeti.
    Kõige levinumaks, algelisemaks viisiks on riigiorganite liigitus võimude lahususe põhimõttest lähtudes seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu organiteks: nendeks on parlament, valitsus oma allüksustega ning kohtud.
    Seadusandlik– parlament (seaduste ja eelarve vastu võtmine)
    Täidesaatev – valitsus ja KOV-id ( seadustest lähtumine ning seaduste elluviimine )
    Kohtuvõimmitmeastmeline kohtusüsteem (õigusmõistmine)
    (Eesti kohtusüsteem koosneb neljast maakohtust, kahest halduskohtust, kahest ringkonnakohtust ja Riigikohtust.)
    Riigivõimu territoriaalse ulatuse alusel liigitatakse seadusandliku võimu organid kõrgeimateks ja kohalikeks. Kõrgeimaks seadusandliku võimu organiks igas riigis on rahva esindusorgan , mille üldnimetus on parlament. Kohalikeks esindusorganiteks on kohalike omavalitsuste esinduskogud (Eestis valla- ja linnavolikogud).
    Sama tunnuse alusel liigitatakse täidesaatva riigivõimu organid keskhaldusorganiteks ja kohalikeks haldusorganiteks.
    Keskhaldusorganiteks on täidesaatva riigivõimu organid, mille pädevus hõlmab kogu riigi territooriumi (nt Eesti Vabariigi Valitsus, ministeeriumid , ametid, inspektsioonid), kohalike haldusorganite pädevus piirdub aga ühe haldusterritoriaalse üksuse piiridega (nt Eestis maavanem).
    Oma kompetentsi ulatuse järgi eristatakse üldkompetentsiga ja erikompetentsiga haldusorganeid. Üldkompetentsiga haldusorganit iseloomustab tema pädevuse suur ulatus (nt Vabariigi Valitsus). Erikompetentsiga haldusorganid (nt ministeerium , amet) juhivad vaid mõnda üksikut riigijuhtimise valdkonda.
    Lähtudes riigiorgani kohast ja tähendusest riigiaparaadis, eristatakse esmaseid ja teiseseid ( tuletatud ) riigiorganeid. Esmased riigiorganid valib vahetult rahvas kui suverään , need organid on riigiaparaadi poliitliseks aluseks, sest nad väljendavad kõige täielikumalt rahva suveräänsust. Eestis on esmaseks riigiorganiks ainult Riigikogu. Teisesed riigiorganid sõltuvad oma kujundusviisilt ja volituselt esimestest.
    Moodustamisviisi järgi eristatakse valitavaid ja mittevalitavaid riigiorganeid. Valitav riigiorgan moodusatakse valimiste tulemusel. Mittevalitavad riigiorganid saavad oma volitused nimetamise või määramise teel. Nii nt nimetab Riigikogu ametisse kõrgemaid ametnikke (Riigikohtu esimehe, õiguskantsleri jne), Vabariigi President nimetab ametisse kohtunikud , kaitseväe juhataja jne.
    Oma volituste ajalise kestuse järgi võib riigiorgan olla kas alaline või ajutine. Alaline riigiorgan luuakse tema tegevusaega kindlaks määramata, eeldades, et tema tegevus kestab kuni vastava vajaduse äralangemiseni. Ajutine on selline riigiorgan, mille moodustamisel määratakse kindlaks tema tegevuse ajutised piirid (nt Riigikogu uurmiskomisjon, valitsuskomisjon, ekspertkomisjon jt).
  • Riigivalitsemise vormid
    Avalik võim, territoorium ja rahvas riikluse elementidena võivad esineda eri riikides erinevalt ja erinevates õiguspoliitilistes seostes, kujundades seeläbi erinevaid riigivorme. Ajaloo vältel on mitmesuguste majanduslike, sotsiaalpoliitiliste, ideoloogiliste ja muude tegurite toimel riigivormid pidevalt muutunud ja arenenud.
    Riigivormina tähistatakse: riigivalitsemise vorm, riikliku korralduse vorm, poliilist režiimi.
    Riigivalitsemise vormi all mõeldakse riigivõimu seesmist organisatsiooni, st kõrgemate riigivõimuorganite loomise, ülesehiteuse ja omavaheliste suhete printsiipe ning nende suhteid teiste riigiorganite ja indiviididega.
    Eristatakse monarhiaid ja vabariike. Peamiseks eristamiskriteeriumiks on riigipea institutsioon .
    Monarhia – kõrgeim riigivõim kuulub monarhile, võim omandatakse pärimise teel ja eluaegselt, monarh on juriidiliselt vastutamatu. Ei pea kuuletuma kellegi teise käsule, on teistest sõltumatu – ainuisikuline riigipea.
  • Piiramatu monarhia – monarhile kuulub kogu võimutäius: on üheaegselt riigipea, kõrgeim seadusandliku võimu organ täidesaatva võimu juht ning kohtumõistja. Piiramata monarhia erivormid:
    • despootia – vanades idamaades
    • türannia – antiikmaades
    • absoluutne monarhia – keskajal Euroopa riikides
    Tänapäeval esineb absoluutne monarhia mõnedes Araabia maades (Saudi Araabia, Kuveit).
  • Piiratud monarhia (monarhia alaliik) – isevalitseja suva kitsendab mingi riigiorgan või seisuslik esindus, kellega tuleb monarhil arvestada, seega puudub monarhil absoluutne iseloom. Piiratud monarhia jaguned kaheks:
    • Seisuslik- esinduslik monarhia – esines Euroopa feoraalriikides (13.-17. saj). Seda iseloomustas monarhi kõrval seisusliku esindusorgani olemasolu, see oli küll põhiliselt nõuandva pädevusega, kuid kelle toetus oli monarhile maksude kehtestamisel ja sissenõudmisel ning seaduste kehtestamisel oluline. Võimu tugevnedes kujunes välja absoluutne monarhia, mõnes riigis tekkis aga parlament. Selliste organitena tekkis Hispaanias cortes 12. sajandil, Inglismaal parlament 13. sajandil jne.
    • Konstitutsiooniline e parlamentaarne monarhia – monarhi pädevus on kindlaks määratud demokraatlikult kehtestatud konstitutsiooniga. Seadusandlik võim on parlamendil ja täidesaatev võim valitsusel. Monarh täidab eelkõige esindusfunktsioone, kuigi vormiliselt on ta täidesaatva võimu juht.

    Vabariik – riigipeaks on kindlaksmääratud tähtajaks valitav president. See on olnud kasutuses antiikajast kuni tänapäevani.
    Antiikmaailmas esines vabariik kas aristokraatliku (võim kuulus kitsale pärilikule eliidile, üldine valimisõigus puudus) või demokraatliku vabariigi kujul (võim kuulus rahvale, valimistest võisid osa võtta kõik vabad kodanikud). Feodaalne riik on üldjuhul olnud monarhistliku vormiga . Erandina tekis vabariikliku võimukorraldusega üksusi linnvabariikide näol, eelkõige majanduslikult tugevates tööstus- ja kaubanduskeskustes, kes suutsid end vabastada senjööri võimu alt. Põhja-Prantsusmaal ja Flandrias tekkisid 11. sajandil omavalitsuslike linnadena nn linnkommuunid, kes nii nagu monarhiadki andsid oma õigusakte, müntisid raha ja kehtestasid makse. Linnvabariike tekkis nt Itaalias ( Veneetsia , Firenze), Saksamaal (Hamburg, Lübeck) jne. Sotsialistlik vabariik on esinenud nõukogude vabariigi ja rahvademokraatliku vabariigi vormis. Esimeseks sotsialistliku vabariigi katseks loetakse Pariisi Kommuun -i (kestis 1871. a vaid enam kui kaks kuud, pideva sõjaolukorra tõttu ei jõudnud end riigina täielikult kujundada). Seadusandliku organina ja parlamendi ülesannetes tegutses otseste valimistega valitud rahvaesindus, mille koosseisus olid täidesaatva võimu organina täidesaatev komisjon . Sotsiaalsed programmid jäid põhilises osas ellu viimata.  Nõukogude vabariik tekkis pärast 1917. a revolutsiooni Venemaal. Seda iseloomustas eelkõige riigi kõikidel tasanditel rahvaesindusorganite ülesandeid täitev nõukogude süsteem. Valimised olid üldised ja ühetaolised, täidesaatvad organid olid nõukogude juures ja neile aruandvad. Riigipea ülesandeid täitis kollegiaalne riigiorgan (Ülemnõukogu Presiidium), ainuisikuline riigipea puudus. Rahvademokraatlik vabariik tekkis nendes Euroopa ja Aasia riikides, mis pärast II maailmasõda jäid NSV Liidu mõjutsooni. Säilis suuremas või väiksemas osas senine riigiorganite süsteem parlamendi ja valitsuse näol, mõnes riigis (Tšehhoslovakkia Sotsialistlik Vabariik, Korea Rahvademokraatlik Vabariik jne) oli ainuisikuline riigipea. Riikides, kus säilitati mitmeparteiline süsteem, pidid kõik parteid tegutsema kommunistliku või töölispartei juhtimisel. Kui sotsialistlik süsteem lagunes , siis säilitasid rahvademokraatliku vabariigi vormi vaid Põhja-Korea, Hiina ja Kuuba .
    • Parlamentaarsed vabariigid- sellises riigis rajaneb võimukorraldus parlamendi võimu ülimuslikkusel. Riigipeal on parlamentaarses vabariigis ainult esindusfunktsioon ja valitakse ametisse kas otseste või kaudsete valimistega.Valitsus nimetatakse ametisse parlamendi poolt ning see on parlamendi ees aruandekohustuslik (nt Eesti, Saksamaa, Soome, Itaalia, Austria jne).
    • Presidentaalsed vabariigid- sellises riigis on president ühtlasi ka valitsuskabineti juht ning ta valitakse enamasti kodanike poolt otsestel valimistel. Valitsus moodustatakse parlamendiväliselt (presidendi poolt) ning see ei ole parlamendi ees aruandekohustuslik (nt USA, Venemaa).

    Enamik tänapäeva vabariike on presidentaalsed või poolpresidentaalsed (presidendi, valitsuse ja parlamendi suhtes on nii presidentaalsele kui ka parlamentaalsele vabariigile omaseid tunnuseid).
  • Monarhia ja vabariik - nende erisused
    Riigid jagunevad riigivalitsemise vormilt vabariikideks ja monarhiateks:
    • Vabariik on mittepärilik võimukorraldus, mis tekkis antiikajal (Vana-Kreekas) vastandina pärilikule monarhiale. Riigipeaks on kindlaksmääratud tähtajaks valitav president. Vabariigid jagunevad:
    Parlamentaarsed vabariigid- sellises riigis rajaneb võimukorraldus parlamendi võimu ülimuslikkusel. Riigipeal on parlamentaarses vabariigis ainult esindusfunktsioon.Valitsus nimetatakse ametisse parlamendi poolt ning see on parlamendi ees aruandekohustuslik (nt Eesti, Saksamaa LV).
    Presidentaalsed vabariigid- sellises riigis on president ühtlasi ka valitsuskabineti juht ning ta valitakse enamasti kodanike poolt otsestel valimistel. Valitsus moodustatakse parlamendiväliselt (presidendi poolt) ning see ei ole parlamendi ees aruandekohustuslik (nt USA, Venemaa).
    • Monarhistlikus kõrgeim riigivõim kuulub monarhile ( keiser , kuningas, emiir , vürst), võim omandatakse pärimise teel ja eluaegselt, monarh on juriidiliselt vastutamatu. Kuna monarhi võim on pärilik, siis on monarh teistest riigiorganitest sõltumatu ega vastuta kellegi ees. Monarh on seejuures ainuisikuline riigipea. Monarhiad jagunevad:
    Konstitutsiooniline monarhia- monarhi võim on piiratud põhiseadusega ning tal on esindusfunktsioon. Riiki juhib valitsus ja seaduseid võtab vastu parlament (nt Jaapan).
    Absoluutne monarhia- monarh on ainuvalitseja, kellele kuulub seadusandlik- ja täitevvõim ning kõrgeim kohtuvõim (nt Brunei , Vatikan).
  • Riiklik korraldus liht- ja liitriigis
    Riikliku korralduse all mõeldakse riigi territoriaal-poliitilist ülesehitust , riigi koostisosade õiguslikku ja poliitilist staatust ning nende omavahelise ja riigi keskvõimuga suhtlemise põhimõtteid.  See iseloomustab riigi territoriaal-poliitilist struktuuri, näitab, kas riigi territoorium kujutab endast ühtset tervikut või jaguneb üksikuteks suhteliselt iseseisvateks üksusteks. Eristatakse riikliku korralduse kahte erivormi – unitaarriiki ja föderatsiooni.
    Unitaarriik e lihtriik – territoriaal-poliitiliselt on riik ühtne tervik. Tema koosseisus ei ole iseseisvaid riike või riiklike moodustisi (nt osariike, liiduvabraiike vms). Territoorium jaguneb ainutl haldusterritoriaalseteks üksusteks (provints, kubermang , oblast jne), need omakorda väiiksemateks üksusteks (maakond, rajoon jne). Haldusüksuste arv sõltub territooriumist. Igal haldusterritoriaalsel jaotusel on oma juhtimisorgan , nt riigi- või kohaliku omavalitsuse organ.
    Föderatsioon e liitriik – koostisosadeks on liikmesriigid või riiklikud moodustised (föderatsiooni subjektid ). Tänapäeval on maailmas üle kahekümne föderatsiooni, enamasti suurriigid (USA, India, Brasiilia, Mehhiko , Pakistan, Saksamaa). On keskmise suurusega riike ja föderatiivseid väikeriike ( Mikroneesia föderatsioon). Seal elab umbes kolmandik maailma elanikkonnast. Föderatsiooni subjektid kannavad erinevaid nimetusi: liiduvabariigid, osariigid , maad, provintsid , kantonid jne.  Riigi föderatiivsed iseloomu kajastab enamasti tema ametlik nimetus (nt Ameerika ühendriigid). Mõnikord see nii ka ei ole (riigi ajalooline taust võib anda eksitava informatsiooni).
    • Lepingulised föderatsioonid - tekkinud sõltmatute riikide liitumisel lepingu alusel  (Tansaania) või riiklike moodustiste või faktiliselt mõningaid riikluse tunnuseid omavate poliitiliste üksuste ühinemisel liitriigiks (USA). Lepingulise föderatsiooni subjektil on oma konstitutsioon ja oma kodakondsus, tema piire ei või muuta tema nõusolekuta .
    • Konstitutsioonilised föderatsioonid- luuakse riigivõimu aktide alusel “ülaltpoolt”. Puudub vormiline suveräänsus, enamasti puudub tal konstitutsioon, nende piire võib mõnikord muuta liitriigi keskorganite aktidega. Kuigi selleks on nõutav ära kuulata föderatsiooni subjekti arvamus, omistatakse sellele vaid nõuandev tähendus.
    Föderatsiooni ei tohi segi ajada konföderatsiooniga, mis erinevalt föderatsioonist kui liitriigist kujundab endast ka riikide liitu.  
    Konföderatsioon - riikide liit, mis luuakse mingi ühise eesmärgi saavutamiseks ja mille struktuur, organid ning nende moodustamise kord ja pädevus määratakse kindlaks rahvusvahelise õiguse normidega. Selle õigusaktid kehtivad liikmesriigi territooriumil ainult pärast nende ratifitseerimist riigi poolt, liikmesriigid säilitavad oma suveräänsuse. Puudub ühtne maksu- ja õigussüsteem . Võib kasutada konstitutsioonilise regulatsiooni elemente. Võib olla  võimorganite kõrval ühine ainuisikuline juht, parlament ja valitsus, mille neile delegeerivad liikmesriigid.
    Sui generis organisatsioonid - Tegemist ei ole liht- eha liitriigiga ega ka konföderatsiooniga jne. Näiteks: Euroopa Liidu liikmesriigid.  
  • Autonoomia
    Osaline iseseisvus . Kujutab endast riigi territooriumil mingile osale antud sisemist omavalitsust, iseseisvust kohaliku elu küsimuste otsustamisel, sealhulgas ka piiratud õigust anda seadusi kohaliku tähtsusega küsimustes. Autonoomne moodustis luuakse üldjuhul seadusega, mõnikord korraldatakse rahvahääletus.  Autonoomia all mõeldakse poliitilis-territoriaal üksust, millele on antud eriline õiguslik ja poliitiline seisund, arvestades selle territooriumi elanikkonna etnilise koosseisu, kultuuri, aajalooliste traditsioonide ja olme erisusi.
    Autonoomiat on mitut liiki:
    • Personaalne autonoomia - hajutatult elavad etnilised rühmad loovad oma kultuuri- ja olmeküsimustega tegelevad organisatsioonid, kes võtavad osa poliitilisest elust, osaledes nõuandva hääleõigusega esinduste kaudu mõnede riigi keskorganite töös (Nt: Austria).    
    • Korporatiivne autonoomia - seondub keelekoosluse olemasoluga, kellele reserveeritakse teatud arv kohti riigiaparaadis, selle piirkonna teistest rahvusrühmadest riigiteenistujad aga peavad oskama selle koosluse keelt ja olmet, selles keeles toimub kohtupidamine ja õppetöö koolis.
    • Territoriaalne autonoomia esineb etnoterritoriaalse autonoomia ja kultuuriautonoomia kujul.
    • Etnoterritoriaalne ehk poliitiline autonoomia -  võimalik seal, kus etnilised rühmad asuvad maa-alal kompaktselt, mistõttu saab luua autonoomseid vabariike, ringkondi, oblasteid, rajoone jne.
    • Poliitilisel autonoomial on riikluse tunnuseid: enamasti on autonoomsel üksusel oma konstitutsioon, tal on seaduste andmise õigus kohaliku elu küsimustes. Luuakse kohalik parlament ja täidesaatva võimu organ. Sealjuures ei tohi tema seadus olla vastuolus riigi või tema koostisosade huvides, tal ei ole oma kodakondsust
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    ÕIGUSE ALUSED KT1 #1 ÕIGUSE ALUSED KT1 #2 ÕIGUSE ALUSED KT1 #3 ÕIGUSE ALUSED KT1 #4 ÕIGUSE ALUSED KT1 #5 ÕIGUSE ALUSED KT1 #6 ÕIGUSE ALUSED KT1 #7 ÕIGUSE ALUSED KT1 #8 ÕIGUSE ALUSED KT1 #9 ÕIGUSE ALUSED KT1 #10 ÕIGUSE ALUSED KT1 #11 ÕIGUSE ALUSED KT1 #12 ÕIGUSE ALUSED KT1 #13 ÕIGUSE ALUSED KT1 #14 ÕIGUSE ALUSED KT1 #15 ÕIGUSE ALUSED KT1 #16 ÕIGUSE ALUSED KT1 #17 ÕIGUSE ALUSED KT1 #18 ÕIGUSE ALUSED KT1 #19 ÕIGUSE ALUSED KT1 #20 ÕIGUSE ALUSED KT1 #21 ÕIGUSE ALUSED KT1 #22 ÕIGUSE ALUSED KT1 #23 ÕIGUSE ALUSED KT1 #24 ÕIGUSE ALUSED KT1 #25 ÕIGUSE ALUSED KT1 #26 ÕIGUSE ALUSED KT1 #27 ÕIGUSE ALUSED KT1 #28 ÕIGUSE ALUSED KT1 #29 ÕIGUSE ALUSED KT1 #30 ÕIGUSE ALUSED KT1 #31 ÕIGUSE ALUSED KT1 #32 ÕIGUSE ALUSED KT1 #33 ÕIGUSE ALUSED KT1 #34 ÕIGUSE ALUSED KT1 #35 ÕIGUSE ALUSED KT1 #36 ÕIGUSE ALUSED KT1 #37 ÕIGUSE ALUSED KT1 #38 ÕIGUSE ALUSED KT1 #39 ÕIGUSE ALUSED KT1 #40 ÕIGUSE ALUSED KT1 #41
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 41 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2016-03-30 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 9 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor MerilinLaud Õppematerjali autor

    Mõisted


    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    107
    doc
    Õiguse alused põhjalik konspekt
    22
    docx
    Õiguse alused mõisted
    32
    docx
    ÕIGUSE ALUSED KT 1
    24
    odt
    Õiguse alused
    88
    doc
    Õiguse alused konspekt
    28
    doc
    ÕIGUSE ALUSED 2011 2012
    20
    doc
    ÕIGUSE ALUSED
    67
    pdf
    Õiguse Alused kordamisküsimused





    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun