Pärandkoosluste eksam (0)

Mõisted
Pärandkooslus - pärandkooslused ehk poollooduslikud kooslused on loomapidamise tagajärjel pika aja jooksul ümber kujunenud looduslikud kooslused, mida pole küntud vähemalt 50 ja pealtparandatud (väetatud, täiendavalt heinaseemet külitud) vähemalt 20 aastat. Nende püsimiseks on tarvilik mõõdukas inimmõju (iga-aastane niitmine , karjatamine ja puude-põõsaste valikraie). Nimetatakse ka looduslikeks rohumaadeks. Kõikjal metsavööndis, kus on peetud loomi, on pärandkooslused tavalised .
Looduslik kooslus - looduslik kooslus on niisugune biotsönoos , mille väljakujunemisel pole inimese kujundav mõju olnud märkimisväärne. Looduslikud kooslused koosnevad pärismaisest elustikust. Kui looduslikku kooslust majandatakse, võib sellest kujuneda pool-looduslik kooslus ehk pärandkooslus. Kui looduslik kooslus asendada , on tegu tehiskooslusega. Näiteks primaarsed niidud (meil väike osa rannaniite ja ilmselt ka lamminiite), mis on kujunenud ja püsivad inimese vahelesegamiseta. Puittaimede
kasvu takistavad neil looduslikud tegurid, näiteks kaua kestev kevadine üleujutus või sooldunud muld , mis osutub suuremale osale puittaimedest sobimatuks. Primaarsed rannaniidud säilivad kitsa ribana roostiku (või metsa) ja mere vahel, suuremas osas muutuvad need roostikuks või kõrkjastikuks.
Kultuurkooslus - tehiskooslus ehk kultuurkooslus on inimese poolt ja enamasti võõrliikide kasutamise abil oluliselt ümber kujundatud biotsönoos. Tehiskooslusteks on näiteks põllud ja enamasti aiad, sageli ka linnade pargid või haljasalad . Tehiskoosluste loomisel tihti teisaldatakse muld või töödeldakse seda mehaaniliselt ja keemiliselt, muutes nii suurel määral mullaelustikku. Taimed enamasti kas külvatakse või istutatakse.
Rohumaa - peamiselt rohttaimedega kaetud ala. Valdavaiks on mitmeaastased rohttaimed . Rohumaade hulka kuuluvad nii niidud kui karjamaad . Rohumaid jaotatakse tavaliselt:

Looduslik rohumaa – pärismaise kooslusega (pärandkooslus). Looduslik niit ja karjamaa .

Kultuurrohumaa – külviga rajatud. Kultuurniit ja -karjamaa.
Niit ja karjamaa tähistavad erineva kasutusviisiga kooslusi. Enamasti on üksnes taimkatte järgi võimalik öelda, kas ala kasutatakse heina- või karjamaana. Lisaks võib rohumaade hulka arvata põldheinaga kaetud põlde ja murusid.
Parandatud rohumaa - on põllumajanduslik termin ja tähistab sellist pool-looduslikku kooslust, kus inimtegevusega ( väetamine , heinaseemne täiendav külv jms.) on tõstetud rohumaa kasutusväärtust, kuid seejuures säilib rohukamaras enamik varem kasvanud taimedest .
Karjamaa - rohumaa, kus karjatatakse kariloomi. Puudega karjamaid nimetatakse puiskarjamaadeks. Eristatakse looduslikke karjamaid, mis on pärandkooslused, ning kultuurkarjamaid, mis on külvatud rohustuga.
Niit e heinamaa - ökosüsteem , milles taimkatte moodustavad peamiselt tihedalt kasvavate mitmeaastaste mesofüütide kooslused, mille mullas toimub kamardumine ja mida võidakse regulaarselt niita.

• Primaarsed niidud on rohumaad, mis on kujunenud ilma inimese olulise osaluseta. Primaarseiks niitudeks võivad Eestis olla mõned lamminiidud (kus üleujutuse ja jää mõjul ei kasva puid) ja mõned rannaniidud (eelkõige maatõusu alal, mis veel pole metsastunud).
  
• Sekundaarsed niidud on kas looduslikud niidud, kui nende püsimine on seotud loodusliku koosluste regulaarse niitmisega, või kultuurniidud, kui niidetav kooslus on külvatud.
  

Aiamaa - väiksem aiakultuuride kasvatamiseks kasutatav maa. Tehislik kooslus.
Kasvukoht - (elupaik, biotoop , ökotoop) on keskkonnategurite – kliima, pinnamoe , mulla, veereziimi jm. suhteliselt püsivate omadustega kompleks . Kasvukohatüübi mõiste hõlmab erinevates paikades korduvaid suhteliselt sarnaseid keskkonnategurite komplekse.
Taimekooslus - e fütotsönoos on koos kasvavate taimede kogum, mis kujuneb teatavates keskkonnatingimustes vastavalt liikide omavahelistele suhetele ja nõudlustele keskkonna suhtes. Koosluse mõistet kasutatakse väga erinevas mahus : näiteks võib kõneleda mustjuure-härgheina kooslusest, pärsiaruniidukooslusest või niidukooslusest.
Puisniit - niidetavad hõredad looduslikud puistud . Maastiku-tüüp, mida võib leiduda peaaegu kõikides rohumaatüüpides (aru-, lammi -, soostunud , soopuisniidud jne).
Fluktuatsioon - ajutine korrapäratu keskväärtuse ümber kõikumine, siia sinna voogamine . Fluktuatsioon ehk eriaastased muutused on ökoloogias populatsiooni, koosluse või ökosüsteemi muutumine mõne aasta kuni mitmekümne aasta jooksul.
Suktsessioon - e koosluste järgnevus on koosluste vahetumine ja teisenemine ökosüsteemi arengus. Sõltuvalt muutusi tingivate faktorite päritolust eristuvad:

• Allogeenne suktsessioon, mille korral kooslused teisenevad väliste tingimuste (nt kliima, sademete koostise, põhjavee taseme jm) muutumise tõttu.
  
• Autogeenne suktsessioon, mille korral koosluste vahetumise põhjuseks on senise koosluse enda mõjul toimunud tingimuste muutumine ökosüsteemis.
  

Sõltuvalt moodustuva koosluse liikide päritolust eristuvad:

• Primaarne suktsessioon - kasvukoha hõivamine (nt merest kerkinud laiu kattumine elustikuga, ka koosluse hävimise tagajärjel vabanenud koha koosluse taastumine)
  
• Sekundaarne suktsessioon - koosluse taastumine (nt peale raiet) samas alles olevate diaspooride kaudu.
  
• 
  

Koosluste suktsessiooni lõppjärguks on koosluste ökoloogiline tasakaal ehk kliimaks .
PKÜ - Pärandkoosluste Kaitse Ühing (PKÜ) on mittetulunduslik valitsusväline ühing, mis on asutatud 27. märtsil 1997. a. eesmärgiga tagada Eesti pärandkoosluste püsimine.
ELF - Eestimaa Looduse Fondi (ELF) eesmärgiks on kogu Eesti looduse ja mitmekesisuse hoidmine. ELF on asutatud 1991. aastal 40 looduskaitsja ja loodusteadlase poolt. 1999. aastast on ELF sihtasutus . ELF on valitsusväline, nii poliitiliselt kui majanduslikult sõltumatu keskkonnakaitse organisatsioon. ELFi algatusel ja toel on loodud rahvusparke, looduskaitsealasid ja viidud läbi ulatuslikke inventuure Eesti loodusväärtuste kaardistamiseks.
Millal alustati niitude taimkatte uurimist Eestis ning millal ja miks hakati tähelepanu
pöörama rohumaade kaitsele?
Esimesi teateid niitudest leiab A.W.Hupeli ( 1777 ), J.B.Fischeri (1753), A. Huecki (1845) jt. teostest
Geobotaaniline uurimine algas 19. sajandi II poolel. Enne II maailmasõda ilmus rohkesti rohumaaviljeluse
käsiraamatuid, uuriti rohumaade saagikuse suurendamise võimalusi, niitude kultuuristamist jms. Niitude kaitsega ei tegeletud.
1950ndatel uuriti niitude saagikuse tõstmist pealtparandamise (heinaseemne juurdekülv, väetamine) abil. 1960ndatest tegeletakse poollooduslike rohumaade kaitsega.
Poollooduslike rohumaade aktiivne kaitse riiklikul tasandil on suhteliselt uus, Eesti iseseisvumisega kaasnev nähtus, isegi kui üksikuid niite arvati kaitsealade hulka juba varem. Esimesed niitude hoolduslepingud talunikega sõlmiti Matsalu looduskaitsealal 1994. a. Alates 2001. a. on niitude kaitsekorraldus ühildatud Euroopa Liidu määrustega. 2001-2006 on Keskkonnaministeerium toetanud poollooduslike niitude hooldamist ja taastamist (küll peamiselt kaitsealadel).
Rohumaade kasvukohatüübid: nimetus, abiootilised ja botaanilised eripärad, peamised
taimeliigid, majanduslik kasutamine (traditsiooniline ja nüüdisajal), levik Eestis,
kaitse. Põhjalikumalt ranna-, lammi-, loo- ja puisniitude eripärad.
Arurohumaad - paiknevad kuivadel või niisketel mineraalmuldadel. Karbonaatsel lähtekivimil loo-, sürja- ja osa pärisarurohumaid, lubjavaestel mineraalmuldadel nõmme- ja palurohumaad ning lisaks vahepealne üleminekukooslus nõmmlood. Ligikaudselt loetakse arurohumaadeks alad, mida pole küntud 50 või rohkem aastat. Taimkattes domineerib kerahein , luht - kastevars , harilik kastehein, leidub lutserni , galeegat jt. põllutaimi. Lisaks taimkattele näitab kunagist põllustamist künniserva olemasolu, ala kuju, varasem kraavitus, põllukivihunnikute leidumine.
Soostunud rohumaad - liigniisketel toorhuumuslikel või kuni 30 cm tüsedusega turbahorisoniga muldadel, mis asuvad väljaspool veekogude perioodiliste üleujutuste piirkonda. Eristatakse liigirikkaid, liigivaeseid ja allikalisi soostunud rohumaid.
Soorohumaad - turbakihi paksus on üle 30 cm, alaliselt liigniisked. Tüübid: liigirikkad, liigivaesed, allika-, siirdesoo ja õõtsiksoorohumaad.
Üleujutatavad rohumaad - jõe- ja järvelammidel kuivad, niisked ja soostunud lamminiidud (ehk luhad ) ja lammiroostikud ning rannikul rannarohumaad (saliinsed, suprasaliinsed ning roostikud)
Kultuuristamisest mõjustatud rohumaad - kultuurrohumaad ja mahajäetud kultuurrohumaad.
Rannaniidud - mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas. Iseloomulik on vööndilisus ja mosaiiksus, mis sõltub pinnamoest, setetest ja maapinna kõrgusest.

• Saliinsed rannaniidud on merevee vahetu mõju all.
  
• Suprasaliinsed paiknevad merepinnast kõrgemal ning merevesi ujutab neid üle üksnes tugevamate tuultega.
  

Rannaniitude varasem pindala oli ligikaudu 27 000 ha, suurim oli nende osatähtsus Saaremaal (ligikaudu 6% saare kogu pindalast). Põhiline väärtus oli rannaniitudel karjamaana, sest maapind on niitmiseks enamasti liiga ebatasane ja kivine. Karjatamata või niitmata rannaniidud roostuvad, seda on soodustanud ka pehmed talved (puudub jää kulutav tegevus). Rannaniitude umbkaudne pindala kaasajal on 8000 -10 000 ha.
Lammirohumaad - jõgede, ojade ja järvede lammidel. Iseloomulikud on kevadised ja harvem ka suvised -sügisesed üleujutused, mis rikastab mulda toitainetega . Muldade huumushorisont sisaldab jõeuhet (alluviaalset setet). Maksimaalne aastase sette hulk on kuni 7 cm.
Niiskustingimustelt varieeruvad, jaotatakse selle alusel kasvukohatüüpideks:

• Kuivad lammirohumaad on kõrgematel lammidel, kus üleujutus on väga lühiajaline ja ebaregulaarne. Mullad toitainevaesed, rohustu madal ja liigirikas . Taimekooslused sarnanevad pärisarurohumaadele. Iseloomulikud on lubikas, lamba- aruhein , nõmm -liivatee, kastekaer, jusshein, maarjahein, värvmadar.
  
• Aasarohumaad ehk märjad lammirohumaad on parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad gleistunud lammi- ja lammi-gleimuldadel. Viljakad, rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine -sügisene üleujutus.
  
• Soostunud ja soo-lammirohumaad on pikaajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht-kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus.
  

Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekoosluseks on loometsad. Madal rohustu on liigirikas, iseloomulikud on lamba-aruhein, mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljas tarn , varretu ohakas jt. Võib kasvada üksikuid mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt kadakas , mis vähese karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama. Samblarinne enamasti tihe.
Alvareid leidus 1950ndatel aastatel ligikaudu 44 000 ha, kusjuures pindalaliselt kõige rohkem Saaremaa idaosas, Muhus ja Loode-Eestis. Tänapäevaks on neist säilinud hinnanguliselt 9000 ha, neist 300 ha kaitsealadel.
Puisniit - nimetatakse regulaarselt niidetava rohustuga hõredat looduslikku puistut.
Puisniitude uurimise ja kaitsmise peamised põhjused:

• Puisniidu koosluste erakordselt kõrge väikeseskaalaline liigirikkus ja rohkete kaitstavate liikide leidumine.
  
• Kõrge vanus – inimtekkeliste ja inimmõjul püsivate poollooduslike ökosüsteemide hulgas on puisniit üks vanimaid .
  
• Polüfunktsionaalne ja loodusesõbralik majandamisviis, kasutatavus mahetootmises.
  
• Esteetilised väärtused, puisniitude ilu.
  

Sarnanevad parkidele, ent puisniidud on tunduvalt vanemad ja tekkinud algselt looduslikest kooslustest. Mitmesuguse liigilise koosseisuga puude ja põõsaste grupid võivad paikneda hõredamalt või tihedamalt , iseloomulik on niidukamara esinemine.
Regulaarne niitmine tähendab seda, et tavaliselt niidetakse igal aastal, kuid mõni aasta võib ka vahele jääda. Puisniite on võimalik liigitada mitmesugusteks alltüüpideks: võib eristada kuivi ja märgi, liigivaeseid ja liigirikkaid. Puisniidud võivad esineda peaaegu kõikides rohumaade kasvukohatüüpides (välja arvatud rannarohumaad): saab eristada nõmme-, palu-, loo-, soostunud-, pärisaru jt. puisniite.
Puisniitude liigirikkuse põhjused:

• Regulaarne ja pikka aega kestnud niitmine. Kuna liikide lisandumine kooslusse on aeglane protsess, nõuab kõrge liigirikkuseni jõudmine aastasadu ühtjärge kestvat majandamist.
  
• Keskkonnatingimuste ruumiline ebaühtlus.
  
• Mulla happesus (pH) - happelisel mullal saab normaalselt kasvada vähem liike kui neutraalsel ja lubjarikkal mullal. Lääne-Eesti lubjarikkad piirkonnad on mitu korda liigirikkamad, kui Ida- ja Lõuna-Eesti happelised mullad.
  
• Suhteliselt madal mullaviljakus , mistõttu konkurentsis nõrgemad liigid saavad püsida.
  
• Suure liigifondi olemasolu, s.t. ümbruskonna floora suur liikide arv.
  

Puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000-8000 aastat tagasi. Elupaiga ümbrusest võeti puid maha nii ehitiste, kütte kui tööriistade jaoks. Ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal ajal märgatavalt ka puisniitude pindala. Kahekümnenda sajandi keskpaigani ohustas niite peamiselt nende ülesharimine ning seetõttu kaitsti niite alguses esmajoones kahjustamise eest. Hilisema ajal ohustab niite peamiselt kasutamisest väljalangemine koos järgneva kinnikasvamisega. Esmatähtis on tänapäeval sobiva karjatamis-, niitmis- ja niiskusrežiimi tagamine. Niitude tavapärane kasutamine pole enamasti tasuv , seetõttu on lisaks kaitsealade moodustamisele saanud esmatähtsaks talunike toetamine lepingute sõlmimise abil, niitude hooldus ainult looduskaitse eesmärgil, mitmesugused talgud jne. Perspektiivsem on toota niiduelustikule soodsal viisil nüüdisturul konkurentsivõimelist kaupa, näiteks liha või villa.
Väetamise ja karjatamise mõju?
Väetamine - suurendab oluliselt taimede biomassi. Lämmastiku lisamine 10 g/m2 aastas võib produktsiooni tõsta kolm korda, kusjuures liikide arv ruutmeetril väheneb kuni kaks korda. Välja langevad eelkõige madalakasvulised või üksnes juurmiste lehtedega liigid. Lämmastiku lisamine suurendab kõrreliste osakaalu , fosfor ja kaalium eriti liblikõielisi. Liigirikkus hakkab taastuma 20-30 aastat pärast väetamist. Viimasel poolsajandil on suurenenud sademetega lisanduva lämmastiku kogus: Eestis 0,5-0,8 g/m2 aastas, Lõuna-Rootsis aga 2 g/m2 aastas. Selline lämmastiku hulk annab väetamisele sarnase efekti ( produktsioon suureneb, liigirikkus väheneb). See võib olla üheks põhjuseks, miks Eesti puisniitude liigirikkus on naabritest kõrgem.
Karjatamine - karjatamise mõju erijooned: valikuline taimede söömine , tallamine, väetamine, liikide levitamine. Karjamaadel väheneb toiduks eelistatavate liikide osatähtsus, eelisseisundis on kiirema regeneratsioonivõimega, kehvema söödavusega ja tallamiskindlad liigid.

• Lambad on rohkem valivad, eristades taimi liigilise täpsusega. Eelistatud on sarikalised , mitmed kõrrelised ja käpalised ning puittaimedest lodjapuu . Lambad söövad ka eeldatavasti mürgiseid liike, nagu tulikalisi ja jugapuud . Väldituks osutuvad ohakad, harilik mailane, lamba- ja punane aruhein, kadakas, kuusk , sarapuu.
  
• Veised on vähem valivad, eelistavad siiski kõrrelisi. Söödavaks osutusid ka toksiline maarja- sõnajalg ja maikelluke.
  

Kui loomadele karjamaal lisasööta ei anta, siis üldine toitainete bilanss oluliselt ei muutu. Lisasöötmine toob toitaineid juurde ning suureneb pinnase viljakus. See vähendab rohustu liigirikkust, domineerima võivad hakata suurekasvulised nitrofiilsed liigid. Tugevasti karjatatavatel aladel on muld õhuvaesem ja struktuurilt taimekasvuks ebasobivam. Rohukamara tallamine suurendab mosaiiksust mikrorikete tekkimise tõttu, näiteks loomade jälgedes. See suurendab seemnelist levimist . Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised.
Kariloomad ei söö oma väljaheidete kõrvalt, mis võimaldab paljudel taimedel (sh. puittaimedel) kasvama hakata. Ebaühtlaseks söödud rohustu sobib hästi rannikulindudele, kes vajavad lagedat rohumaad, kuid pesitsevad kõrgemas taimestikus.
Optimaalne karjatamiskoormus erinevatel karjamaadel erinev. Korralikult karjatatud niidul on vähemalt 50% alast söödud sügiseks madalmuruseks.
Ülekarjatamisel hakkavad domineerima punane aruhein, aasnurmikas, harilik kastehein, raudrohi , kibe tulikas ja niiskematel niitudel luht-kastevars. Intensiivsel karjatamisel võib hävida rohukamar osaliselt või täielikult.
Karjatamise mõju konkreetsele liigile sõltub:

• Liigi söödavusest ja karjatatava looma toidueelistusest.
  
• Liigi vastupidavusest tallamisele ja karjatatava liigi tallavast mõjust.
  
• Karjatamiskoormusest.
  
• Suuresti sarnane mõju, mis niitmisel - taimestik muutub madalamaks.
  
• Lisandub aga tallamise mõju – muld osaliselt tiheneb, osaliselt kamar kaob.
  
• Loomad söövad alati valikuliselt.
  
• Loomade väljaheited on uue mikromitmekesisuse allikaks.
  
• Enamasti muudab karjatamine ala heterogeensemaks
  
• 
  

Kuidas muutub rohumaa majandamise katkemisel ja millised muutused leiavad aset
rohumaa taimekoosluses selle taastamisel metsast ?
Rohumaad muutuvad kõigepealt astme võrra lopsakamaks ja toitainerikkamaks, kuna varem heinaga äraviidud toitained jäävad ringlusse, paks kulukiht vähendab auramist mullapinnalt. Laiemalt levivad hilise arenguga liigid, kelle arvukus suruti niitmisega maha: sulg -aruluste, sinihelmikas, jäneskastik,
angervaks. Niisketel aladel hakkab domineerima angervaks ja mättaid moodustavad luht-kastevars, mätastarn , sinihelmikas. Kulukihi paksenemine toimib tuntavalt kooslusesisesele mikrokliimale ja väiksemakasvuliste liikide väljatõrjumisele. Rohustu kasvutingimusi muudavad ka mahalangenud oksad, tüved, suureneb sipelgapesade hulk.
Võsastumine on tihedama ja kõrgema rohustu korral suhteliselt aeglane, kuna rohttaimede ja noorte puude vahel on tihe konkurents . Gleistunud ja gleimuldadel niidud kasvavad kinni haava, männi, halli lepa , pajude ja sarapuuga, lubjarikastel muldadel on iseloomulikud kadakas ja viirpuu. Mandri-Eestis võsastumine sageli kuusega. Võsastumisele järgneb rohukamara häving . Puurindesse jõuavad kiirekasvulised saar, lepp, haab . Endised puisniidupuud kuivavad või kasvavad kõrgusse koos varasema võra suremisega. Puisniitudest tekkinud metsade tunnuseks on niitelisest kasutamisest jäänud vanad tammed jt. puisniidupuud. Kuivematel aladel kujunevad salumetsad , niiskematel lodustuvad metsad.
Rohustu kujunemine rohumaa rajamisel metsast
Suureneb rohurindele langev valguskiirgus ja väheneb puudelt pärineva varise kogus. Niiduliikide arv ja võsude hulk suureneb eriti kiiresti siis, kui võsa eemaldamisega kaasneb puujuurte läbiraiumine. Seetõttu soovitatav enne puud rõngastamisega suretada. Esimestel taastamisjärgsetel aastatel ei suurenda niitmine rohustu liigirikkust, kuid hoiab ära taasvõsastumise. Kahaneb puude summaarne transpiratsioon, mistõttu suureneb mulla niiskusesisaldus.
Mahavõetud puude juurestiku mineraliseerumine põhjustab lühiaegse väetusefekti, mis seletab mõnede varasemate metsaliikide ohtruse tõusu ( püsik -seljarohi).
Eesti ala inimasustuse kujunemine pärast jääaega. Millised on vanimad tänapäevani looduses nähtavad maaviljeluse märgid Eestis ja millal ligikaudselt muutus põlluharimine siin üldiseks nähtuseks?
Oluline tähis pärandkoosluste kujunemisel on umbes 6500 aastat e.Kr., mil algas atlantiline kliimaperiood. Tollases soojas ja niiskes kliimas valitsesid eelkõige laialehised puud, nagu praegu võib näha Saksamaal ja Poolas. Sellesse ajajärku jääb ka asustuse ja puisniiduilmelise maastiku laienemine. Ilmselt ei raiutud asulakohtade ümbrust päris lagedaks, vaid jäeti kasvama eri liiki puid, sest igaks otstarbeks kõlbab paremini teatud puuliik ning puude vedu kaugelt olnuks raske.
Esimesed koduloomad – veis, siga, kits ja lammas – jõudsid siia nöörkeraamika kultuuri ajal subboreaalsel kliimaperioodil, alates umbes 3000 aastat e.Kr. Tollane kliima oli nüüdisaegsest jahedam ja kontinentaalsem, seetõttu oli hädavajalik varuda loomadele talvist lisasööta – lehisvihtu. Vihtade tegemiseks sobivaid oksi saab paremini hõredalt kasvavatelt puudelt ja põõsastelt, see soodustas omakorda puisniiduilmeliste maastike laienemist .
Nüüdisaegse ilme omandasid niidud umbes 1500–2000 aastat tagasi, mil hakati kasutama vikatit: selle abil niideti koduloomadele talveks heina. Peaaegu kõigil tollastel niitudel kasvasid hõredamalt või tihedamalt puud. Ilmselt pandi juba siis tähele puisniitude viljakamat pinnast: puulehtedega satub sügiseti mulda toitaineid sügavamatest pinnasekihtidest, kuhu rohttaimede juured muidu ei ulatuks. Puudega niidud on põuale vastupidavamad ning ühtlasi pakuvad puud varju kariloomadele.
Kiviaeg - Vanimad teadaolevad inimasustuse jäljed pärinevad Eesti alal ajast u 9000 aastat eKr. Seda ligikaudu 500 aastat pärast jääaja lõppu alanud ajajärku, mil siin elasid meie esivanematest kütt -kalur- korilased , nimetatakse mesoliitikumiks (9000–4200 eKr). Enamik elukohtadest paiknesid omaaegsete veekogude ääres, mesoliitikumi esimesel poolel jõgede ja järvede kallastel, perioodi teisel poolel ka mererannas. ​Arvatavasti elati väikestes, vaid mõnekümnest inimesest koosnenud kogukondades, kasutades enese äraelatamiseks sobiva suurusega püügi- ja koriluspiirkondi.
Pronksiaeg - eristatakse vanema pronksiajana ajavahemikku 1800–1000 eKr ja nooremat pronksiaega 1000–500 eKr. Nooremal pronksiajal (1000–500 eKr) toimusid suured muutused Põhja- ja Lääne-Eesti rannikupiirkondades, kus asustustus oli muutunud sedavõrd tihedaks, et hakati harima püsipõlde. Põhiliseks põllukultuuriks oli oder . Põllulapikest hariti paar aastat ning jäeti see siis enne uuesti üles harimist mõnekümneks aastatks sööti, kasutati karjamaana, mil loomad, peamiselt veised, seda sõnnikuga väetasid. Kivikoristusest tekkisid väikeste põllulappide ümber madalad kivivallid, mis veel tänapäevalgi on Põhja-Eesti loopealsetel nähtavad. Endisest suurema tähtsuse omandas karjakasvatus. Elati üksiktaludes, mille peremehi ja nende lähikondlasi maeti kivikirstkalmetesse . On arvatud, et sisemaal oli pronksiajal küttimise ja koriluse osakaal majanduses suurem kui rannikualadel .
Rauaaeg – 6. saj. eKr – 13. saj. Hilisrauaajal võib juba kindlasti rääkida peamise asustusüksusena küladest kui mitme majapidamisega asustusüksustest talude vahel siiludeks jagatud külapõllu ja ühiskasutuses olevate rohu- ja alemaadega. Samal aja kasvas peaaegu kõikjal Eesti alal rahvaarv ning põllumaa pindala. Asustuse ümberpaiknemine toimus enamasti juba olemasolevate asustusüksuste piires: kohta vahetasid majad ja linnused , mitte põllud. Muutus põllumajandus ja aineline kultuur: kasutusele tulid uued maaharimisriistad , levis talirukki - ja seakasvatus.
Kelti põllud - esiajalooline põllusüsteem, milles põllulapid on (peaaegu) täielikult ümbritsetud madalate liivast , kividest või neist mõlemast koosnevate vallidega. Hakkasid levima hilispronksiajal ja jäeti maha rooma rauaaja keskel. Keldi põlde võidi harida erineval moel. Sageli jäeti põld peale paariaastast kasutamist 10-20 a seisma, siis põletati vahepeal kasvanud võsa maha ja külvati uuesti. Põlde võidi kasutada ka vaheldumisi karjamaadega või väetada laudast kogutud sõnnikuga. Põllupeenarde asukoht fikseeriti enne nende rajamise algust. Vahel tähistati need alguses kivireaga või kividega äärtes. Sinna visati põldudelt koristatud kive, juurikaid, umbrohtu jne, millele kündmise käigus lisandus ka mulda põldudelt.
Balti põllud - Valter Langi arvates võib kelti põldudest eristada nn balti põllusüsteemi, mida on teada vaid
Eestis (näiteks Saha -Lool) ja Ojamaal. Põllukivihunnikute alt leitud süsi osutab, et taoliste
põldude harimist alustati aleteoga. Põldude puhastamisel kividest tekkisid seejärel
põllukivihunnikud, üsna juhuslikesse kohtadesse . Seejärel hakati põllukivihunnikuid
piklikumaks kujundama, kuni viimaks piklikud kivihunnikud ühendati põllupeenardeks. Kogu
süsteem kujunes seega Langi arvates juhuslikul alusel.
Küla
Ühe küla moodustasid suurem või väiksem kogu peresid/talusid, mis olid omavahel seotud kehtiva maakasutussüsteemiga – ühised külapõllud ja heinamaad olid jagatud talude vahel kasutamiseks hulga väikeste, segi paistatud tükkidena.
Külasarase kasutamist ja muid küla omavalitsuse küsimusi lahendas külavanem (kubjas), mõisnike võimu laienemise ja pärisorjuse kujunemise tõttu muutusid küla ametimehed mõisa võimu teostajateks külas. Kuni 19. sajandini säilis loomade ühiskarjatamine, küla karjase ja sepa palkamine, tuleõnnetute ühine abistamine , ühistööd (talgud).
Küla kogukond koosnes õiguslikult ja majanduslikult eri kihtidest: peremehed, vabadikud jt. kehviktalupojad, sulased ja tüdrukud.
Sumbküla – õued paiknevad korrapäratult kobaras , õuede kõrvalt või vahelt kulges külatänav
(Lõuna-Eestis tanum). Suuremate sumbkülade keskel võis olla väljak (külavainu, külaväli), kus võis asuda külakaev ja külakiik. Vainule kogunes harilikult ka külakari karjamaale minekuks. Sumbküla võis olla mitmesuguse suuruse ja tihedusega. Pärast maade kruntimist hajutati suur osa sumbküladest, nende asemele tekkisid haja - või ahelkülad ja tuumikkülad, kus tihedama sumbja keskosa ümber on üksikud
õued.
Ridaküla - õued kõrvuti tee ääres piki põlluserva, mäeveeru või mõne veekogu kallast. Ridakülad olid iseloomulikud näiteks Kesk-Eesti voortel ja oosidel.
Ahelküla - ridaküla hõredam variant, õued asusid peateest kaugemal, nii et õueni viis väike harutee. Iseloomulikud eriti Lõuna-Eestile.
Hajaküla - õued hajali põldue vahel ja nende serval . Oli eriti iseloomulik Lõuna-Eestile.
Tänavkülades olid õued kahel pool suhteliselt sirget külatänavat. Eriti iseloomulik Peipsi rannikule.
Talu
Põllumajanduslik väikemajand, hõlmab maavalduse koos õue ja hoonetega ja talupere . Pärisorjusest vabastamiseni (1816-1819) kasutasid talupojad pärandatava kasutusõiguse alusel, hiljem rentnikena.
19. sajandi keskpaiga talurahvaseaduse alusel sai talupoeg õiguse oma talu päriseks osta, ostetud talu nimetati päristaluks (päriskoht).
Algse talu suurus oli 1 adramaa , hiljem sageli ½ või ¼ adramaad . Vabadiku- või popsikohad olid väiksemad. Suuerm talu kasutas palgatööjõudu, põhiliselt aga talupidaja perekonnaliikmete tööjõud .
19. sajandi teise poolel algas talude kruntimine – varem väikeste tükkidena teiste talude maavaldustega segamini olnud maatükid koondati võimalikult terviklikeks, suuremateks maatükkideks, millest põllumaal pidi olema seos taluõuega. Seetõttu viidi osa taluõuesid tihedatest küladest kaugemale, tekkisid tuumikkülad. Saaremaal krunditi mitmes järgus, lapimaad ja ühiskarjamaad kaotati alles 1926. Aasta maakorraldusega. Kruntimine soodustas üleminekut kolmeväljasüsteemilt mitmeväljasüsteemile ja hajutas paljud tihedad külad.
Kui suur on adramaa?
Adramaa oli algselt (12.–13. sajandil) talu, mille põldu hariti ühe adrarakendiga. 13. sajandi teisel poolel hakati adramaa all mõistma pinnamõõtühikut: adramaa suurust hinnati külvatud vilja pinna järgi. Alates 15. sajandist on kasutatud ka ruutmõõdus adramaad ehk ruutadramaad. Põline taluadramaa – 24–36 riia vakamaad ehk 8–12 hektarit põllumaad.
Maaviljelussüsteemid: uudismaa-, kolmevälja-, viljavaheldussüsteem.
Vanim maaviljelussüsteem on uudismaasüsteem, iseäranis omane rändavatele, nomaadsetele rahvastele.
Uudismaasüsteem - haritud maal kasvatati 3–5 aastat teravilja ja jäeti siis põld maha ning rännati mujale.
Kolmeväljasüsteem - ehk kesasüsteem on selline maaviljelussüsteem, kus põld on jagatud kolmeks enamvähem samasuuruseks tükiks, ja kus eri aegadel viljeletakse suvivilja, talivilja ja üks osa on jäetud kesaks. Eesti alal võeti kolmeväljasüsteem kasutusele 11.–12. sajandil. 19. sajandil mindi enamikus Eesti kohtades üle mitmeväljasüsteemile.
Viljavaheldussüsteem - Viljavahelduslik ehk neljaväljasüsteem (Norfolki külvikord ) pärineb Inglismaalt Norfolki krahvkonnast, kus 1730 . aastatel hakati põllumaad jagama neljaks osaks (ristiku-, taliteravilja-, naeri- ja suviteraviljamaa), seda süsteemi on tänapäeval arendatud ja täiustatud .
Rohumaade traditsioonilise majandamise aastaring, mida tehti kevadest talveni?
Kevadel riisumine, eriti puisniitudel. Mahalangenud okste kokkukorjamine, maapinna tasandamine . Oksad kasutati enamasti kütteks või kuhjati kändudele ja põletati suvisel heinaajal. Vähem kivistes kohtades tähistati vaiadega kive, et heinaajal vikatit ei vigastaks.
Heinategu . Kõigepealt niideti lagedad heinamaad, puisniitudele mindi enamasti juulis. Varjus kasvab hein aeglasemalt ning põuaoht on puisniitudel väiksem. Vanemal ajal olid heinamaad ühised, hein tehti talgutega ühiselt ja pärast jagati talude vahel. 19. sajandist on heinamaad talude vahel jagatud, piire
tähistasid piirikivid. Enamasti oli iga talu heinamaal küün või mitu, tehti ka kuhje. Kaugematele heinamaadele mindi heina tegema mitmeks päevaks, ööbiti küünides. 19. sajandi lõpuni niideti kogu hein vikatitega, hiljem tulid hobuniidumasinad ja 20. sajandil traktorid . Lehisvihtu, vitstega kokkuköidetud oksakimpe tehti lammastele ja harvem teistele loomadele. Neid tehti tavaliselt pärast heinaaega, noore kuuga .
Millal algas Eestis ulatuslikum pärandkoosluste kadumine ja millised on peamised põhjused pärandkoosluste kadumisel?
Pärandkoosluste pindala hakkas aeglaselt vähenema 20. sajandi esimesel poolel seoses niitude ülesharimise ja kultuuristamisega, sest senine ekstensiivne maakasutus tavaliselt enam maaomanikku ei rahuldanud. Oluliselt vähenes niitude pindala pärast II maailmasõda, mil sõjategevuse tõttu vähenes loomapidamine.
Esimese olulisema hoobi pärandkooslustele andis Teine maailmasõda, mil sõjategevuse tõttu vähenes loomapidamine ning hulk niidualasid võsastus. Sõjast saatuslikumaks osutus aga talude kollektiviseerimine. Ühismajapidamistes vajati rohkesti heina võimalikult vähese tööga, eravalduses lubati aga pidada vaid üksikuid koduloomi. 1950. aastatel hoogustus kultuurrohumaade rajamine veelgi. Tehti ka niitude pealtparandust: saaki suurendati väetiste abil ning kultuurkõrreliste seemneid juurde külvates. Nõnda muudeti tugevasti algset taimkatet ja kahandati liigilist mitmekesisust.
Kui suurel pindalal levisid pärandkooslused 20. saj. algul?
Pärandkoosluste pindala oli Eestis suurim 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, mil see ulatus 1,8 miljoni hektarini (rohkem kui pool põllumajandusmaast ja umbes 40 protsenti Eesti pindalast).
Millised organisatsioonid tegelevad pärandkoosluste kaitsega?
EESTI KESKKONNAÜHENDUSTE KODA (EKO)

• SA Eestimaa Looduse Fond
  
• Pärandkoosluste Kaitse Ühing
  

Millistel kaitsealadel kaitstakse pärandkooslusi Eestis?

• Natura 2000 alad
  
• Kaitsealustel maadel asub hetkel umbkaudu 300 hektarit alvareid - Vilsandi ja Lahemaa rahvuspargis, Matsalu looduskaitsealal, Hiiumaa laidude, Sarve poolsaare ja Kostivere kaitsealadel.
  
• Tuntumaks Eesti puisniiduks on kahtlemata Laelatu puisniit Laelatu- Puhtu -Nehatu kaitsealal . Saaremaa kaitsealustest puisniitudest on kuulsamad Tagamõisa ning Viidumäe looduskaitseala puisniidud.
  
• Ulatuslikuimad lammipuisniidud asuvad Soomaa rahvuspargis, mille piiresse jääb ka endine Halliste taimestikukaitseala. Ettevalmistamisel on Nedrema ja Vahenurme puisniidukaitsealade loomine.
  

Poollooduslike koosluste majandamise toetamine nüüdisajal.
Pärandkoosluste kaitse on tänapäeval võimalik üksnes nende majandamist doteerides. 2001. aastast makstakse kaitsealadel ja potentsiaalsetel kaitsealadel (Natura 2000 alad) maahooldustoetust niitmise ja karjatamise eest.
Ökoloogia mõiste ja ökoloogia eri tasandid
Ökoloogia on teadus organismide ja keskkonna vahelistest suhetest. Ökoloogia on nii bioteadus kui ka keskkonnateadus. Ökoloogial on mitmeid alakategooriaid. Taimeökoloogia keskendub taimedele ja taimekooslustele ning uurib taimede seoseid teiste organismide ja elutu keskkonnaga. Loomaökoloogia ehk zooökoloogia on teadus, mis uurib loomade isendite ja populatsioonidega kujunenud vastastikuseid suhteid ja keskkonnaseoseid.
Ökoloogia tegeleb kolme tasemega:
1) Üksikute indiviididega või organismidega – autökoloogia
2) Populatsioonidega (kogum ühe liigi isendeid) – demökoloogia
3) Kooslustega (kogum eri liikide populatsioone) – sünökoloogia
Mis on konsortsium taimeökoloogias?
Konsortsium ehk katenaarium on ökoloogias suheterühma (toitumissuhete, paiknemissuhete, kommunikatsiooni) kaudu seotud organismide kogum.
Tolerantsuskõver ja ökoloogiline nišš; Liebigi seadus, tolerantsuse reegel, suhtelise
kasvukohapüsivuse reegel.
Ökoloogilise amplituud graafilist kujutist nimetatakse tolerantsuskõveraks. Tolerantsuskõvera juurde märgitakse järgmised näitajad: ülemine taluvuslävi , alumine taluvuslävi, optimaalne piirkond ja optimum .
Ökoloogiline nišš tähendab liigi rolli ökosüsteemis. See kujuneb suhetes teiste liikidega ning eluta keskkonnaga. Ökonišš on vaadeldav liigi ökoloogiliste amplituudide summana, seega iseloomustab see liigile elus ja eluta looduse poolt avaldatavaid mõjusid , aga ka liigi isendite elutegevuse mõju teistele ökosüsteemi osadele. Liigi kadumisel ökosüsteemist hõivatakse tema ökonišš teiste liikide poolt.
Liebigi miinimumseadus sätestab, et organismi elutegevust piirab liigi jaoks kõige rohkem miinimumis olev tegur, hoolimata teiste tegurite soodsusest liigile. Seda seaduspära tunneme igapäevaelus nn keti kõige nõrgema lüli reeglina – keti tugevuse määrab nõrgim lüli, hoolimata teiste lülide tugevusest.
Shelfordi tolerantsusreegel laiendab eelmist, sätestades, et liigi elutegevust piiravad liigi jaoks nii minimaalse kui maksimaalse võimaliku väärtusega tegurid (taas: hoolimata teiste tegurite optimaalsusest). Seega võib organismi elutegevust piirata ka näiteks liigne valgus või üleväetamine .
Suhtelise kasvukohapüsivuse reegel – kui kliima on taimeliigi levila ulatuses mitmesugune, siis eelistab liik sellist kasvukohta, kus ökoloogiliste tegurite koosmõju kompenseerib kliima erinevuse ja tegurid
vastavad kõige suuremal määral ökologilisele amplituudile.
Pärandkooslusi kujundavad faktorid.

• inimmõju
  
• kliima
  
• mullastik
  
• niiskustingimused
  
• ümbritsevad alad ja nende elustik
  
• valgus
  

Liikidevaheliste suhete variandid.

• Kommensalism, kisklus, parasitism .
  
• Sümbioos, mutualism .
  
• Konkurents.
  

Konkurentsi liigid, häiringud.

• Liigisisene/liikidevaheline
  
• Tarbimiskonkurents/ruumikonkurents
  
• Otsene/kaudne
  
• Hajus konkurents - igasuguste konkurentssete suhete summa
  

Häiring - lühiajaline sündmus, mis põhjustab mõõdetavat muutust koosluse ökoloogilistes omaduses.
Taime biomassi osaline või täielik hävimine herbivooride, patogeenide ja inimese tegevuse läbi (kündmine, niitmine) ning abiootiliste tegurite mõjul (tuule kahjustus, külm, põud, mulla erosioon , tuli).
Näide eluvormide klassifikatsioonist, elustrateegiad, klonaalse kasvu vormid ja
Parameetrid .
Eluvorm – ökoloogilis-morfoloogiliselt sarnaste organismide rühm. Liigid, mis oma arenguloost (fülogeneesist) olenemata on omandanud ühesuguseid kohastumusi teatavais tingimustes elamiseks. Funktsionaalsete iseärasuste kogu.
Kasvuvorm – geneetiliselt konstantsed vegetatiivsed morfoloogilised tunnused, mis võivad muutuda vaid fenotüüpilise plastilisuse piires. Morfoloogiliste ja arhitektuuriliste iseärasuste kogu.
Elustrateegia – olulisimate kohastumuste kogum, mis tagab liigi populatsioonide säilimise läbi põlvkondade. Sarnase geneetilise iseloomuga tunnuste kogum, mis on omane teatud hulgale liikidele ja
tingib ka sarnasuse nende liikide ökoloogias. Elustrateegiaid eristatakse dünaamiliste aspektide
järgi taime elutsükli erinevate faaside ajal.
MacArthur ja Wilson (1967)

• R-strateegia suur järglaste arv ja suhteliselt väike ressursside paigutamine ühte järglasse (järglasi on palju, nad on nõrgad ja väikesed). r- strateegid on üldiselt lühiealised ja levinud kasvukohtades , mida iseloomustab sage häirimine. Populatsioonidünaamikat iseloomustavad suured kõikumised.
  

• K-strateegia väike järglaste arv ja suur ressursside paigutamine ühte järglasse (järglasi on vähe, need on suured ja tugevad). Strateegia on kohastunud eluks stabiilses keskkonnas ka konkurentsiks. Populatsioonidünaamika (arvukus) stabiilne.
  

Taimede elustrateegiad J.P. Grime´i (1979) järgi

• S-taimed – stressitaluvad taimed. Kohastunud eluks kohtades, kus on väga madal ressursside kättesaadavus või mõni muu väga tugev stressipõhjustaja.
  
• C-taimed – konkurentsitaimed. On kohastunud eluks stabiilses keskkonnas ja viljakates kasvukohtades.
  
• R-taimed – kohanenud eluks väga ebastabiilses keskkonnas, kus ressursside kasutamine ja taimede kasv on (sagedasti) häiritud. Strateegiat iseloomustab taimede võime kiireks kasvuks ja väga paljude järglaste andmiseks.
  

Funktsionaalne rühm – mingi tunnuse või tunnuste komplekti poolest sarnased liigid.
Klonaalse kasvu erinevaid tüüpe eristatakse asukoha ( vars , juur, leht), asetuse (maa peal või
maa-all) ja funktsiooni järgi.

• Fanerofüüdid – uuenemispungad on maapinnast rohkem kui 0.25 m kõrgusel. Maapealsed osad püsivad ebasoodsal aastaajal või puudub selline aastaaeg.
  
• Kamefüüdid – pungad kuni 0.25 m kõrgusel maapinna kohal, vähemalt osa maapealseid osi elab ebasoodsa aastaaja üle.
  
• Hemikrüptofüüdid – pungad paiknevad maapinnal.
  
• Krüptofüüdid – pungad paiknevad maa sees (sibulad, mugulad , risoomid ), maapealsed osad ebasoodsaks aastaajaks hävivad.
  

Alajaotustena eristatakse:
Geofüüdid – pungad paiknevad säilitusorganeis või mullas.
Helofüüdid – pungad vees, kuid reproduktiivorganid arenevad veest kõrgemal
Hüdrofüüdid – pungad vees, ka reproduktiivorganid paiknevad vees või veepinnal
Terofüüdid – elavad ebasoodsa perioodi üle seemnetena.
Herbivooria mõju taimekooslusele ja taimede kaitsevõimalused herbivooride vastu.
Taimedel on väga erinevaid kompensatsioonimehhanisme:

• Varjutatud lehtede eemaldamine võib parandada tasakaalu terve taime fotosünteesi ja hingamise suhtes.
  
• Paljud taimed kompenseerivad ärasöömist, kasutades ressursse, mis on salvestatud erinevatesse kudedesse ja organitesse.
  
• Fotosünteesi suurenemine taime elusa lehe pindalaühiku kohta.
  
• Tihti kompenseeritakse kasvu pungade abil, mis muidu oleksid dormantsed.
  
• Vananemise edasilükkamine .
  

Kõrrelised – väga tolerantsed herbivooria suhtes. Meristeem maapinna lähedal - peamine kasvupunkt kaitstud ärasöömise eest. Lehtede ärasöömisele järgneb uute lehtede produtseerimine, ning kasutusele võetakse varutud karbohüdraadid või fotosünteesi saadused ellujäänud lehtedes, samuti toodetakse uusi võsusid.
Kaitse herbivooria vastu:
Püsiv ehk konstitutsiooniline kaitse - morfoloogilised struktuurid või keemilised ühendid, mis kujunevad taimedel normaalse arengu käigus (herbivooriga kokkupuutest sõltumata).
Esilekutsutav ehk indutseeritav kaitse – morfoloogilised struktuurid või keemilised ühendid, mida taim hakkab tootma peale herbivoori põhjustatud kahjustust.
Püsiv kaitse on kulukam, kuid esilekutsutud kaitse võib olla viibega.
Taimede kaitsekohastumuste tüübid:

• Morfoloogilised/struktuursed – füüsilised takistused herbivoori toitumisele. kaitsevahendid võivad herbivoore peletada, vigastada või tappa, vaha taime välispinnal, kristallid, sklereiidid kudedes, kõvad rakuseinad ligniini , tselluloosi tõttu. Taime lehed või vartel karvad, astlad .
  
• Keemilised – toksiinid , seedimist raskendavad ained. Peletav, toksiline, arengut ja kasvu pidurdav , toidu seedimist vähendav, viljakust vähendav.
  
• Assotsiatiivsed - suhted teiste organismidega (parasitoidid, endofüüdid, teised taimed).
  
• Ajaline või ruumiline vältimine.
  
• 
  

Liigiline mitmekesisus ja selle mõõtmine.

• Kõige lihtsamal tasandil koosluses leiduvate liikide arv – alfa (ά)- mitmekesisus .
  
• Gamma (γ)-mitmekesisus – mingi suurema piirkonna või kontinendi summaarne liigirikkus.
  
• Beeta (β)-mitmekesisus – iseloomustab koosluste erinevust (suur β-mitmekesisus
  

näitab seda, et liikudes mingi vahemaa jooksul ühelt alalt teisele, vahetub elustik suhteliselt
kiiresti; β= γ/ά)
Liigirikkamad on üldiselt:

• Suuremad kooslused/piirkonnad.
  
• Mitmekesisemad (suurema seesmise heterogeensusega) kooslused/piirkonnad.
  
• Ekvaatorile lähemad piirkonnad / stabiilsemates tingimustes arenenud alad.
  
• 
  

Mis tegurid ohustavad liigirikkust?
Peamised looduslikku mitmekesisust ohustavad tegurid:
Kasvukohtade/elupaikade killustumine .
Kasvukohtade/elupaikade hävimine.
Kasvukohtade vaesestumine ja reostumine .
Globaalne kliimamuutus
Liikide üleekspluateerimine inimese tarbeks
Võõrliikide invasioon
Suurenenud haiguste levik
Mis asi on liigifond , mis seemnepank?
Liigirikkuse maksimumi määrab liigifond
Liigifond – selle moodustavad liigid, mis suudavad antud koosluses elada ( keskkonnatingimused on sobivad) ning mis on ümbruses olemas.
Erinevad tasemed:

• Regionaalne liigifond (regional species pool) – liikide hulk, mis on levinud teatud suuremas piirkonnas ümber uuritava koosluse ja võivad antud koosluse tingimustes kasvada.
  

• Lokaalne liigifond ( local species pool) – liikide hulk, mis on levinud uuritava koosluse lähiümbruses ja võivad selle tingimustes kasvada (võivad sisse levida suhteliselt kiiresti – näiteks paari aastaga)
  
• Tegelik liigifond (actual species pool) – liikide hulk, mis on koosluses olemas (sisuliselt ühe koosluse liigirikkus)
  

Teravmägede seemnepank on maailma kultuurtaimede seemnete tagavara sisaldav hoidla Norras Lääne-Teravmägede saarel. Ülemaailmse seemnepanga eesmärk on hoida looduslikku mitmekesisust ning säilitada võimalikult paljude taimeliikide seemnevarusid, tagades liikide säilimise näiteks looduskatastroofide, sõdade ja taimehaiguste korral. Seemnepank avati ametlikult 26. veebruaril 2008. Igikeltsa sisse kaljusse on raiutud kolm säilituskambrit, kus hoitakse temperatuuri −18°C. Ümbritseva igikeltsa temperatuur on −3...−4°C.
Sagedamaid rohttaimi (nimetused) pärandkooslustel kõrreliste, lõikheinaliste,
korvõieliste ja mailaseliste sugukonnast.

• Kõrrelised - punane aruhein, lamba-aruhein, lubikas, keskmine värihein, harilik kastehein, pilliroog , randaster, liiv-vareskaer, harilik kastekaer, rand -orashein, luht-kastevars, sookastik .
  
• Lõikheinalised - tarnad , ahtalehine villpea .
  
• Korvõielised - kassikäpp, pajuvaak, harilik soolikarohi, varretu ohakas,
  
• Mailaselised - kassisaba, pikalehine mailane, suur robirohi.
  

Pärandkoosluste kaitstavaid ja ohustatud taimeliike.

• Pehme koeratubakas
  
• Saaremaa robirohi
  
• Püst-linalehik
  
• Siberi võhumõõk
  
• Niidu-kuremõõk
  

14