Referaat Pärandkooslused (0)

Sissejuhatus
Pärandkoosluste ehk poollooduslike rohumaade all mõistetakse eelkõige puudeta lagedaid niite , mis on tekkinud ja püsivad mõõduka inimtegevuse tulemusena nagu näiteks niitmine ja karjatamine . Nad on loodusressursside säästliku arengu tulemus. Poollooduslikud rohumaad on erakordsed seetõttu, et kui tavaliselt inimtegevus kahjustab bioloogilist mitmekesisust, siis pärandkoosluste puhul on see vastupidi.
Poollooduslikel aladel pinnast sihilikult ei muudeta ja uusi liike sisse ei tooda, mis tähendab et pärand-kooslustel on inimmõju sarnane sellega, mida avaldavad taimedele ka looduslikud herbivoorid , mis teeb selle harimisest loodussõbraliku taimestiku mõjutamise viisi. Tahtliku mõjutamise vormideks on näiteks: kultuurrohumaade kündmine, väetatamine, külvamine.
Pärandkoosluste tüübid
Peamised poollooduslike rohumaade tüübid on puisniidud , puiskarjamaad, kuivad, mõõdukalt niisked ja ajuti liigniisked aruniidud , looniidud ehk alvarid , lamminiidud ehk luhad ja rannaniidud.
Puisniidud
Puisniidud on hõredad puistud , mida niidetakse heina varumiseks. Et nii mõnigi kord lastakse niidetud alale peale niitmist ka kariloomad, on puisniite puiskarjamaadest raske eristada. Suurim erinevus puiskarjamaadega on majandamisviisi valdavuses: puisniite peamiselt niidetakse ja kari lastakse sinna harva, puiskarjamaad kasutatakse peamiselt karjatamiseks ning seal ei niideta üldse või tehakse seda väga harva. Majandamiserinevuse tõttu on ka puude tihedus veidi erinev.
Puisniidud on eriti väärtuslikud rikkaliku loomastiku ja taimestiku ning väga suure liigitiheduse tõttu. Väikeseskaalaliselt on kuivad või mõõdukalt niisked lubjarikka mullaga puisniidud Euroopas kõige liigirikkama taimestikuga – parimates kohtades võib koos kasvada üle 60 liigi soontaimi ühel ruutmeetril. Suurim liigitihedus on leitud Laelatu puisniidul, mis asub Eesti läänerannikul ja kust on leitud 76 liiki ruutmeetrilt. Eesti puisniitude taimestikus on loetletud 603 soontaimeliiki, mis on umbes 40% kõigist Eestis kasvavatest soontaimeliikidest.
Puisniidud on levinud peamiselt Läänemere piirkonnas ning Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägedes. Nad paiknevad aladel, kus lumiste talvede tõttu on kariloomadele heina tehtud. 20. sajandil jäid põllumajanduse intensiivistumise tingimustes paljud puisniidud kasutusest välja. Säilinud puisniitudest suurem osa asub Eestis, vähem on neid ka Tšehhis ja Rootsis. 20. sajandi lõpul hinnati Eesti puisniitude kogupindalaks kuni 8000 hektarit, millest umbes 60% võib pidada geobotaaniliselt ja looduskaitse seisukohast väärtuslikeks. (Kukk, T, Kull , K. 1997. )
Puiskarjamaad
Kuigi maastikus on puiskarjamaad puisniitudega väga sarnased, on nende taimestik karjatamise ja tihedama puurinde tõttu erinev. Üldjuhul on puiskarjamaade taimestik puisniitude omast liigivaesem. Kariloomade erinevad toidueelistused, sõnniku mõju pinnase omadustele, ressursside ümberpaigutumine ja tallamine mõjutab oluliselt puiskarjamaade taimestikku ja muudab selle arengu sõltuvaks karilooma liigist ja isegi tõust.
Puiskarjamaadel elab palju seeni ja putukaid, kes sõltuvad sõnnikust, mõnikord isegi liigispetsiifilisest sõnnikust. Selliste putukate arvukus on aga karjatamise vähenemise tõttu langenud.
Ajalooliselt oli puiskarjamaa tõenäoliselt esimene inimtekkeline rohumaa tüüp. Tänapäeva Euroopas on neid peamiselt Skandinaavias, Kesk-Euroopa mägedes ja Vahemere piirkonnas. Hispaania ja Lõuna-Euroopa puiskarjamaad erinevad aga oluliselt Põhja-Euroopa omadest. Eestis on säilinud umbes 4000 hektarit puiskarjamaid, kuid nende jaotumist ja ökoloogiat on siin vähe uuritud. Suure tõenäosusega on enamus Eesti puiskarjamaid üsna kehvas seisundis. (Pärtel, M. jt. 1999.)
Kuivad ja mõõdukalt niisked aruniidud
Aruniidud on loodusliku niidutaimkattega lagedad niidud ja heinamaad. Need on enamasti kujunenud lagedaks raiutud metsa, põõsastiku, puisniidu või mahajäetud põllu asemele. Kuivad aruniidud on tekkinud peamiselt põldudele ja neid on tugevasti mõjutanud maaparandus . Lääne- ja Põhja-Eesti lubjarikkad aruniidud võivad olla üsna liigirikkad. Mõõdukalt niisked aruniidud on sageli tekkinud laanemetsadest ja nende muld ei ole enamasti lubjarikas.
Kuna enamus aruniitudest on viimase 50 aasta jooksul kas küntud, väetatud või muul moel kultuuristatud, siis ei ole nende rohumaade kaitseväärtust peetud kuigi kõrgeks. Säärane arvamus on siiski ekslik , sest nii kuivadel kui ka mõõdukalt niisketel aruniitudel leidub kaitsealuseid taime- ja loomaliike . Lisaks on aruniidud väärtuslikud maastiku osana pakkudes esteetilist naudingut inimestele ning rändekoridori, toitumis - ja puhkepaika looma- ja linnuliikidele.
Eestis on säilinud umbes 21 000 hektarit kuivi ja 25 000 hektarit mõõdukalt niiskeid aruniite. Need kuuluvad erinevatesse Natura elupaigatüüpidesse. (Kukk, T. 2004)
Looniidud ehk alvarid
Looniidud on õhukese mullakihiga lubjarikkad kuivad rohumaad pae aluspõhjal. Kohati võib mullakiht peaaegu täielikult puududa ning siis leidub taimkatet vaid paepragudes ja väiksemates lohkudes. Looniitude rohustu on madal, aga liigirikas nii väikeses mastaabis kui ka koosluse tasemel. Olenevalt liigitusest võib loopealsete taimestiku jagada kuni seitsmesse tüüpi, mis erinevad üksteisest peamiselt mullaomaduste tõttu.
Väga madala taimestiku tõttu ei saa alvareid niita ja neid kasutatakse tavaliselt karjamaadena. Tuulele ja päikesele avatus , õhuke pinnas ja selle all olev paekivi loovad tingimused, kus looniidud on vihmasel ajal väga märjad ja kesksuvel äärmiselt kuivad. Põud on sageli nii suur, et alvaritel võib eristada kahte vegetatsiooniperioodi, mida eraldab kesksuvine aeg, kui pinnas kuivab täiesti läbi. Ekstreemsete kasvutingimuste tõttu domineerivad alvaritel stressi taluvad liigid. Looniitude tüüpiliste liikide põhilevila on sageli Kagu-Euroopa steppides või Põhja-Euroopa subarktikas. Loopealsetel kasvab väga sageli tugeva põõsarinde moodustav harilik kadakas, mille tihedus sõltub majandamise intensiivsusest. (Luhamaa, H. jt. 2001.)
Rannaniidud
Rannaniidud tekivad madalatele merekallastele, kus merevee ja karjatamise mõju tekitavad soolalembesed taimekooslused . Olenevalt mere kaugusest võib taimestikus eristada kolme vööndit. Subsaliinsed taimekooslused asuvad hüdrolitoraalis. See ala on alaliselt või pikka aega üle ujutatud ning taimede alumised osad on alaliselt vees. Subsaliinsetel rannaniitudel on tavalised roostikud, meri-mugulkõrkja või kareda kaisli kooslused ning peaaegu taimkatteta paguveerannad. Veidi kõrgemal, kuid ikkagi merevee otseses mõjualas on saliinne rannikuvöönd. Siin on kõige tavalisemad rannika-tuderloa, punase aruheina ja hariliku pilliroo taimekooslused. Tavapäraste põllumajandustavade hülgamise tõttu on pillirooalad jõudsalt laienenud . Kõrgematel aladel, kuhu merevesi jõuab vaid suurte tormide ajal, on suprasaliinsed kooslused, mis on vähem soolased, aga elustikult mitmekesisemad. Vööndilisus on üks rannaniitude oluline eripära võrreldes teiste rohumaatüüpidega.
Eesti rannaniidud on peamiselt karjamaad, mida inimesed on nende tekkest peale mõõdukalt mõjutanud. Et Lääne- ja Põhja-Eestis, kus rannaniidud asuvad, tõuseb maa 1–2,8 mm aastas siis on see maa noor. Enamik rannaniite on seega merest kerkinud ajal, mil inimesel oli karjamaid juba vaja ning need võeti kohe peale merest kerkimist ka kasutusele. Seega võib väita, et Eesti rannaniidud on valdavalt primaarse tekkega rohumaad ning karjatamine on nendel aladel loomulik. ( Sammul , M. jt 2003)
Lamminiidud
Lamminiidud ehk luhad on jõgede kallastel asuvad niidud, mida suurvesi perioodiliselt üle ujutab. Luhad on tekkinud aladele, kust inimene on lammimetsa maha võtnud ning karjatama ja niitma hakanud. Vähemal määral leidub ka primaarseid lamminiite jõeloogetes ja jõgede deltaaladel.
Lamminiitude taimestikku iseloomustavad erinevad jõega paralleelselt kulgevad ning luha kõrgusest ja üleujutuste ulatusest sõltuvad vööndid. Jõest kaugemal, kuhu tulvaveed jõuavad harva, domineerib kuiva lamminiidu kasvukohatüüp, mis on üsna liigirikas ja kus on enamuses niidutaimed. Mida jõele lähemale, seda niiskemaks muutub maa ja kõrgemaks taimestik. Jõele lähemal niisketes tingimustes domineerivad suuremad tarnad ning maa võib olla isegi soostunud . Ka lamminiitudel on vähese majandamise tõttu hakanud vohama roostikud.
Lamminiitude taimestik on teiste pärandkooslustega võrreldes palju tootlikum.Taimed on peamiselt hüdrofiilsed ja valgusnõudlikud. Olenevalt pinnamoest kasvavad seal mitmed sootaimed või hoopis kuivade kasvukohtade liigid. Lamminiidud on ainus kasvukoht sellise Eestis haruldase taime jaoks nagu pehme koeratubakas ning üks peamisi kasvukohti samuti haruldase hariliku kobarpea ja emaputke jaoks. Viimased kaks on ka loodusdirektiivi II lisa liigid. ( Talvi , T. 2001)
Eestis ei ole nii suuri luhti nagu Kesk-Euroopas. Suuremad lamminiidud on Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eesti suuremate jõgede kallastel. Saartel luhti peaaegu ei ole. Eestis on umbes 20 000 ha lamminiite, millest 80% on looduskaitse seisukohast väärtuslikud. Lamminiite majandatakse aga praegu väheselt ja see ohustab nende püsimajäämist. (Sammul, M. jt. 2003)
Pärandkoosluste kaitsmine ja säilitamine
Kuidas ja miks pärandit hoida? Eesti maarahvale on aga pärandkooslused olnud igapäevaelu loomulik keskkond. Niitude kastesest sülest pärineb suur osa rahvalaule ja muistendeid, ainelisest rahvakultuurist rääkimata.
Pärandkooslusi saab säilitada vaid pideva väheintensiivse majandamisega. Ent nende hooldamine ei ole majanduslikult kuigi tulus . Looduskaitsele ja põllumajanduslikule keskkonnale mõeldud vahendite jagamiseks on võimalik välja töötada erinevaid toetusskeeme. Eestis on loodud riiklik toetuste süsteem eesmärgiga katta kaitsealade rohumaadel majandavatele maaomanikele piirangute tõttu saamata jääv tulu. Loodushoiutoetust haldab keskkonnaministeerium ja seda antakse eri tüüpi pärandkoosluste hooldamiseks ja taastamiseks. Toetatavate tegevuste hulgas on karjatamine, niitmine, puurinde liituvuse vähendamine, võsaraie ning aia ehitamine karjamaa ümber. Toetuse saaja kohustub järgima ettenähtud majandamisviise, mille eesmärk on rohumaa ökoloogilise seisundi parandamine.(Kukk, T., Sammul, M. 2003)
Euroopa rohumaade kadumine ohustab Euroopa bioloogilist mitmekesisust mitmeti – geneetilise mitmekesisuse tasandilt maastikuliseni. Näiteks on Soomes juba välja surnud 42 selgrootu liiki, 4 soontaime liiki ja 3 seene liiki, mis sõltusid peamiselt rohumaadest ja umbes teine nii palju on ohustatud. Kuna enamik suuri metsikuid taimetoidulisi loomi on Euroopas välja surnud, peab rohumaadega seotud bioloogilise mitmekesisuse säilitamise tagama inimene oma põllumajandusliku tegevusega.
Esimese olulisema hoobi pärandkooslustele andis Teine maailmasõda, mil sõjategevuse tõttu vähenes loomapidamine ning hulk niidualasid võsastus. Sõjast saatuslikumaks osutus aga talude kollektiviseerimine. 1950. aastatel hoogustus kultuurrohumaade rajamine veelgi. Tehti ka niitude pealtparandust: saaki suurendati väetiste abil ning kultuurkõrreliste seemneid juurde külvates. Nõnda muudeti tugevasti algset taimkatet ja kahandati liigilist mitmekesisust.Põllumajandusest kõrvale jäänud rohumaid on püütud ka metsastada. (Artikkel. Pärandkooslused: kas pärandame nad tulevikule?)
Pärandkooslustega tegelevad:
Teave pärandkooslustest on koondatud põhiliselt kahte kohta: pärandkoosluste kaitse ühingu (PKÜ) rohumaade ning keskkonnaministeeriumi Natura 2000 eelvaliku alade andmebaasi. Nende kahe andmebaasi võrdlemisel selgus üllatuslikult, et need kattuvad väga vähe: PKÜ rohumaade kirjed pärinevad suuremas osas väljastpoolt kaitsealasid, seevastu Natura andmebaas koondab põhiosa seniste kaitsealade andmeid. Nende andmeil hinnatakse Eestis säilinud poollooduslike rohumaade kogupindala 130 000 hektarile. Ligi 35 000 hektarit vajab veel inventeerimist. Et need üles leida, tuleb tegelikult inventeerida veel paar-kolm korda suurem pindala, ehk siis umbes 100 000 hektarit.
Vaid praktilist, tulutoovat külge silmas pidades peame pärandkooslusi säilitama küll ainult seetõttu, et neid väärtustab Euroopa Liit. Loodusdirektiivi elupaikadest saab pärandkooslusteks pidada 13, neist näiteks puisniidud ja loopealsed on määratletud esmatähtsate elupaikadena. Loopealseid leidub peale Eesti vaid Rootsi saartel ning üks Euroopa Liidu suurimaid niidetavaid puisniite asub Pärnumaal Nedremal, kus mullu tehti heina ligi sajal hektaril.
Andmebaasid on koostatud eri metoodikate alusel ja eri aegadel , vanimad kirjed pärinevad 1990. aastate keskelt. Seetõttu ei saa praeguse seisuga öelda, kui palju säilinud niidukooslusi on suure või keskmise väärtusega ning kui palju pärandit on oma väärtuse kaotanud. Olenevalt niidutüübist on siiski 60–70% rohumaadest püsinud hästi või rahuldavalt. Seega võib julgelt väita, et säilitamist väärivat pärandit on kõigest hoolimata veel küllalt. (Jürgens,K.,Sammul, M. Projekt, 2003)
Niitude tänapäevane kaitsekorraldus algas Eestis 1996. aastal, mil esimest korda eraldati Matsalu looduskaitsealale riigieelarvest raha niitude hoolduseks. Alates 2001. aastast kehtib üle Eesti ühtne niitude kaitse korralduse süsteem, mis vastab Euroopa Liidu maaelu arengu määrusele. Alates 2001. aastast on keskkonnaministeeriumi eelarvest makstud Eesti niitude hooldajatele 19 miljonit krooni toetust aastas. Hooldajad-lepingupartneid on olnud põllumajandusühingud, MTÜ-d, aga ka talunikud ja teised eraisikud .
Kaitsekorraldus toimib nii: keskkonnateenistus või kaitseala administratsioon sõlmib taluniku või mõne teise asjahuvilisega lepingu, milles on kirjas niidu tüüp, suurus ja asukoht ning hoolduse viis. Enamasti makstakse niitmise eest koos heinakoristusega või karjatamise eest, aga on toetatud ka võsaraiet ja tarade ehitust. Alates sellest aastast toetatakse ainult Natura 2000 eelvaliku alade majandajaid, kuid suurem osa väärtuslikumatest niitudest peaks kuuluma nagunii Natura-alade hulka.
Pärandkoosluste toetussummad pole viimasel kolmel aastal palju muutunud. Need erinevad koosluse tüübiti, näiteks puisniidu hektari niitmise eest makstakse 2000 kr, lamminiidul 650 kr, rannaniidul karjatamise eest 1000 kr/ha, loopealsel 470 kr/ha ja puiskarjmaal 500 kr/ha. Karjatamistoetus peaks kompenseerima loomapidajale saamata jäänud tulu: kultuurkarjamaal peetavad loomad annaksid suuremat liha- või piimatoodangut.
Mida annaks veel teha? Raskemaid ühekordseid töid on lihtsam korraldada talgutena. Pärandkoosluste kaitse ühing ja Eestimaa looduse fond, aga ka ornitoloogiaühing jt. mittetulundusühingud ja kaitsealad on viimasel kümnel aastal korraldanud rohkesti talguid eeskätt puisniitude ja rannaniitude hooldamiseks. Võsa ja puude raiumine , eriti aga okste kokkukandmine ja põletamine nõuavad palju tööjõudu; õnneks pole seni talgulistest puudu olnud. Pärandkoosluste majandamiseks on saadud toetust Euroopa Liidu fondidest. Näiteks meie ühe suurema ja esinduslikuma, Häädemeeste rannaniidu taastamist ja hooldamist toetab Life- Nature fond.
Peale eelnimetatud organisatsioonide tegutseb ka mitmeid kohalikke ühendusi. Pärnumaal näiteks hoiab Nedrema puisniitu korras Koonga looduse sihtasutus , Kihnu saare ja Tõstamaa ranniku pärandkooslustega tegeleb Kihnu väina merepark. Väinamere ranniku rohumaade eest kannab hoolt MTÜ Väinamere looduse hoidjad. Tänu vabatahtlike ühenduste tegevusele ja riigi toetusele võib pärandkoosluste tulevikku pidada üsna lootusrikkaks. Vähemasti väärtuslikumate alade püsimine tundub olevat tagatud. Kuid pärandkoosluse olukord võib muutuda väga kiiresti, sest see oleneb paljudest asjaoludest, sageli kas või maaomaniku tahtest. Tuhandete aastate töö väärib kindlasti jätkamist.( Artikkel. Pärandkooslused: kas pärandame nad tulevikule?)
Kokkuvõte
Looduslikud kooslused, nagu metsad ja rabad , ei vaja püsimiseks inimese abi. Hoopis vastupidi – mida vähem inimene nende arengusse sekkub, seda parem. Poollooduslikud kooslused püsivad seevastu üksnes inimtegevuse kestes, niitmise ja karjatamise abil. Kui see lõpeb, kasvab niit varem või hiljem uuesti metsaks.
Peamiseks erinevuseks pärandkoosluste ja kultuurrohumaade vahel seisneb inimmõju ulatuses, liigilise koosseisus ning koosluse tootlikkuse tahtlikus mõjutamises.
Kasutatud kirjandus

• Kukk, T, Kull, K. 1997. Puisniidud. Estonia Maritima 2.
  
• Kukk, T. 2004. Eesti taimede kukeaabits. Varrak , Tallinn
  
• Luhamaa, H., Iikonen, I., Kukk, T. 2001. Läänemaa pärandkooslused. Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu-Turku
  
• Pärtel, M., Mändla, R. and Zobel, M. 1999. Landscape history of a calcareous grassland in Hanila, western Estonia, during the last three hundred years . Landscape Ecology
  
• Sammul, M., Kull, K. and Tamm, A. 2003. Clonal growth in a species -rich grassland: results of a 20- year fertilization experiment . Folia Geobot.
  
• Talvi, T. 2001. Pool-looduslikud kooslused: puisniidud, rannaniidud, loopealsed, lamminiidud, puiskarjamaad, aruniidud. Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus
  

Internetileheküljed

Artikkel. Pärandkooslused: kas pärandame nad tulevikule? http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=755

Jürgens,K.,Sammul, M. Projekt, 2003 http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=2551/Bioloogilise+mitmekesisuse+seisukohast+v%E4%E4rtuslike+metsaga+seotud+pool-looduslike+koosluste+majandamisjuhiste+v%E4ljat%F6%F6tamine.pdf