Pärandkooslused (0)

Mis on pärandkooslused?
Pärandkooslus (ka pool-looduslik kooslus ) on niisugune biotsönoos, mis on looduslikust kooslusest kujunenud mõõduka inimmõju tulemusel. Pärandkooslused koosnevad pärismaisest elustikust (Vikipeedia, pärandkooslus). Pool-looduslikudeks kooslusteks nimetatakse põliseid inimtekkelisi koosluseid, eelkõige puisniidud , loopealsed (joonis 1), lamminiidud , rannaniidud, aga ka teised karja-ja heinamaad, kus inimõju on piiratud vaid niitmise ja karjatamisega. (Aavik, T. Pärandkooslused) Laiemas mõttes on pärandkooslusteks kõik majandatavad pärismaised kooslused - näiteks majandatavad pärismaistest liikidest (looduslikult uuenenud ) metsad, aga ka traditsiooniliselt majandatavad looduslikud veekogud (Vikipeedia, pärandkooslus).
Pärandkooslused on kultuuristamata rohumaad. See tähendab, et neid ei väetata (väljaarvatud karjatamisega kaasnev loomasõnnik), ei künta, ei kuivendata ega neile ei külvata (Aavik, T. Pärandkooslused). Pärandkoosluste säilitamiseks kasutatakse looduslähedasi hooldusmeetodeid nagu valikraie, niitmine , karjatamine ning kulupõletamine. Kui pärandkooslust enam ei hooldata, muutub see looduslikuks koosluseks ( roostik , angervaksastik, võsa, mets). (hot.ee, pärandkooslustest)
Puisniidud
Puisniidud on regulaarselt niidetava rohustuga hõredad looduslikud puistud . Väljanägemiselt ja ökoloogilistelt tingimustelt sarnanevad puisniidud parkidele, ent puisniidud on tunduvalt vanemad ja tekkinud algselt looduslikest kooslustest. Mitmesuguse liigilise koosseisuga puude ja põõsaste grupid võivad paikneda hõredamalt või tihedamalt , kuid iseloomulik on niidukamara esinemine. Regulaarne niitmine tähendab seda, et tavaliselt niidetakse igal aastal, kuid mõni aasta võib ka vahele jääda. Puisniite on võimalik liigitada mitmesugusteks alltüüpideks: võib eristada kuivi ja märgi (soo-)puisniite, liigivaeseid ja liigirikkaid ja teisi erinevaid liike (PKÜ, puisniidud).
Puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000- 8000 aastat tagasi. Ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal ajal märgatavalt ka puisniitude pindala. Puisniitude kõrgaeg oli möödunud sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli ligikaudu 850 000 ha ehk 18 % Eesti pindalast. (PKÜ, puidniidud)
Oma traditsioonilise ilme said Eesti puisniidud seoses vikati kasutuselevõtuga ja heinateo
kultuuri kujunemisega arvatavasti 4.-7. sajandi paiku. Kuni 20. sajandi alguseni olid puisniidud põhilisteks ja enimlevinud heinamaadeks Eestis. Koos hobuniidukite ja traktorniidukite kasutuselevõtuga ning sellele järgnenud intensiivpõllumajanduse perioodile asendusid puisniidud lagedate (puude ja põõsasteta) heinamaadega. (Vikipeedia, puisniit )
Esimeseks oluliseks puisniitude kadumise põhjuseks kujunes 1950ndatel aastatel talude kollektiviseerimine . Maa ja loomad ühistati, kolhoosnikud võisid eravalduses pidada mõnd kodulooma ning seetõttu vähenes ka talu vajadus heina teha. Peamine puisniitude pindala kahanemise põhjus oli suurtootmisele üleminekuga kaasnenud käsitsitööst loobumine. Samasugune intensiivsemale põllumajandusele üleminek on olnud puisniitude kadumise peapõhjuseks ka Lääne-Euroopas. (PKÜ, puisniidud)
Tänapäeval on alles ligikaudu 500 ha liigirikkaid puisniite Lääne-Eestis ning mitte enam kui 300 ha liigivaeseid ja lammi-puisniite Eesti muudes osades. Enamikus on need väikesed, kuni 5 ha suurused ühe-talu heinamaad. Aastail 1995-97 niideti neist mitte enam kui 200 ha, kusjuures Saaremaal kuni 30 ha. Meie puisniitude pindala on viimase 70 aastaga vähenenud seega tuhat korda. (PKÜ, puisniidud)
Puisniitude levik on iseloomulik Läänemere maadele. Eelkõige levib neid Eestis, Lõuna- Soomes ning Rootsis, vähem ka Norras, Taanis, Saksamaal ja Kesk-Euroopa mägedes (Joonis 2, Puisniitude levik) (Aavik, T. Pärandkooslused). Sama nimetuse all tuntakse ka kooslusi Põhja-Ameerikas ja Venemaal, kuid Põhja-Ameerikas on tegu kunstlike turismiobjektidega ning Venemaa metsaniit erineb koosluselt meie puisniidust. (Liiv, K. Puisniidud, nende mitmekesisus ja taastamise aspektid, 2006)
Puisniitude kaitse on tülikas, sest eeldab inimese aktiivset tegevust. Enamasti pole endine kasutusviis heinamaana tasuv, sageli puuduvad selleks ka vajalikud vahendid ja oskused. Probleemi muudab majanduslikult keeruliseks asjaolu, et looduse mitmekesisuse säilitamisega seotud tulud on kaudsed ning majanduslikult raskesti või üldse mitte hinnatavad, kulud aga konkreetsed ja koheseid investeeringuid nõudvad. Puisniitude säilitamise eelduseks on inimeste teadlikkus nende väärtusest. Selleks aitavad kaasa populaarteaduslikud raamatud ja voldikud. Samuti korraldatakse talguid puisniitude taastamiseks ja hooldamiseks. Eestimaa Looduse Fond on korraldanud talguid Laelatul , Viidumäel ja Soomaa Rahvuspargi puisniitudel. Puisniidu taastamise viis sõltub lähtetingimustest. Eelkõige on mõtet taastada vanu kinnikasvanud puisniite. (Liiv, K. 2006)
Poollooduslike koosluste eduka kaitse üks eeldusi on aga looduskaitsjate koostöö maaomanike-talumeestega: toetatakse traditsioonilist majandustegevust, makstes maaomanikele maahooldustoetust. Alates 1996. aastast makstakse Matsalus talumeestele selle eest, et nad teevad heina või karjatavad oma loomi ranna- ja luhaniitudel. 1996 aastani kulutati kõigi poollooduslike koosluste kaitsele kokku umbes 1,5 miljonit krooni aastas (s.h. mitmete projektide kaudu tulev välisraha). 2000.a alates laiendatakse kaitsealade arvu vastavalt ,, Natura2000 ” võrgustikule. 2001. aasta eelarves oli 19 miljonit krooni, millest makstakse maaomanikele maahooldustoetust poollooduslike koosluste sihipärase majandamise eest. 2001. aastal oli toetus mõeldud eelkõige pärandkoosluste säilitamiseks, tulevikus üha enam ka taastamiseks, mis on oluliselt kulukam ja töömahukam. Edaspidi hakatakse võimaluste piires maksma maahooldustoetust väärtuslikumate koosluste majandamise eest ka väljaspool kaitsealasid ja Natura alasid. (Liiv, K. 2006)
Lamminiidud
Lamminiidud on jõgede või järvede kallastel asuvad ja nende poolt üleujutatavad looduslikud rohumaad. Enamasti on lamminiidud tekkinud inimtegevuse tulemusena - niidukooslused on kujunenud jõgede ääres asunud (lammi)metsade maharaiumisele järgnenud karjatamise ja niitmise tulemusena. Sajandeid kestnud inimõju ja looduslike tingimuste (üleujutustega kaasnev toitainete ja muda juurdekanne ning liigniiskus) koostoimel on lamminiitudel kujunenud välja omapärased taime- ja loomakooslused. Lamminiitudele on väga olulise tähtsusega üleujutuste ajal veega kaasatulevas mudas leiduvad toitained, mis aitavad neil säilitada pinnase kõrget toitainete sisaldust.(PKÜ, Lamminiidud) Lamminiidud on kujunenud enamasti lammimetsadest. Tuntumad lamminiidud paiknevad suuremate jõgede (Emajõgi, Pärnu, Kasari jt.) ääres. Enamasti on need niidud lagedad, harva esineb üksikuid puid ja põõsaid. Rohurindes kasvab palju aruniitude taimi. Kui lamminiite ei niideta ega kasutata karjamaana, siis kasvavad need kiiresti kinni. (Vikipeedia, Luht )
Võrrelduna teiste pool-looduslike kooslustega on lamminiitude taimestik lopsakas kuid suhteliselt liigivaene. Puudest kasvavad seal tamm, hall lepp, haab ning toomingas , põõsarindes aga paju ja harilik sarapuu. Rohurinne on üsna liigirikkas. Seal kasvavad lamba- aruhein , keskmine värihein, harilik kastehein, punane aruhein, kassikäpp, mägiristik, angerpist, keskmine teeleht, pikalehine mailane, tarnad , hanijalg, angervaks. (Vikipeedia, Luht)
1960. aastatel arvati lamminiite katvat Eestis 83000 hektarit. 1978-81. aastal läbi viidud inventuuri alusel oli lamminiite säilinud veel 27584 hektaril. 1993-1996. aastal ELF-i poolt läbi viidud lamminiitude inventariseerimise tulemusena oli heas või rahuldavas seisukorras säilinud lamminiite alles veel 12500 hektaril. Kuna lamminiidud on reeglina tekkinud inimese majandustegevuse tulemusena (metsa ja võsa raiumine ning niitmine ja karjatamine), siis on ka nende püsimine ainu-võimalik pideva inimesepoolse majandustegevuse tulemusena. Niitmise ja karjatamise lõppemisel saavad lamminiitudel ülekaalu looduslikud protsessid, mille tulemusel hakkavad vohama võsataimed. Erinevatel lamminiitudel on kinnikasvamise tempo erinev, sõltudes peamiselt üleujutuste regulaarsusest ja kestvusest. Kinnikasvamise tulemusena kaob lamminiitudele iseloomulik avatus , mis omakorda põhjustab lamminiitudele tüüpiliste liikide ja koosluste hävimise. Lamminiidud omavad tähtsust nii Eesti traditsioonilise külakultuuri säilitamisel (lamminiitude niitmiseks mindi sageli külade kaupa lamminiidule, kus viibiti seni kuni hein oli tehtud, mis võis aga nädalaid aega võtta) kui ka looduskaitse seisukohalt. Lamminiidud on tüüpiliseks pesitsupaigaks sellistele haruldastele linnuliikidele nagu rohunepp ja must-toonekurg ning kiiresti väheneva arvukusega liikidele nagu tutkas , mustsaba-vigle, rukkirääk.
Eesti suurimad lamminiidud asuvad Matsalu ja Alam- Pedja looduskaitsealadel. (PKÜ, lamminiidud)
Rannaniidud
Rannaniidud on roht- ja heintaimedega kaetud tasased ja madalad karjatatavad rannalõigud, mis on soolase merevee otsese mõju piirkonnas. Rannaniitude taimkatet iseloomustab erinevalt sisemaaniitudest soolalembeste liikide rohkus . Paljude varem kultuurmaastikus tavaliste taime- ja loomaliikide suurimad säilinud populatsioonid on tänapäeval seotud karjatatavate rannaniitudega ( Estonica .org, rannaniidud). Paljudele taime- ja loomaliikidele on rannaniidud ainsaks elupaigaks . Samuti on rannaniidud olulised rändlindude peatus- ja puhkepaikad nende pikkadel rännetel. (Natura2000, rannaniidud)
Rannaniidud (nagu nimigi ütleb) on meil levinud rannikualadel . Vähem on neid Põhja-Eesti paerannal. Enamus rannaniitudest asuvad Lääne-Eestis ja saartel. Euroopas on rannaniidud algselt olnud levinud kõikjal kus olid nende tekkeks ja säilimiseks (karjatamine, niitmine) vajalikud tingimused. Kaasajal on rannaniitude pindala maailmas tugevalt vähenenud kas randade kasutusviisi muutumise või harvematel juhtudel rannaniidul majandamise lõppemise tõttu. (PKÜ, rannaniidud). Kõik meie rannikukooslused on primaarsed, s.t. et nad on tekkinud maatõusul merest kerkinud vabale, eelnevalt taimestumata pinnasele , mida inimene on kasutanud loomade karjatamiseks ja heinamaana (sageli niideti lisaks heinale ka noort roogu loomatoiduks). Viimastel aastakümnetel on traditsiooniline ranna-alade majandamine jäänud soiku ning tulemuseks on nende kinnikasvamine. Eriti kiiresti tungib rannaniitudele karjatamise lõppemisel peale pilliroog . Rannaniitude kinnikasvamise tulemuseks on nii meie halofiilse floora kui ka rannikukoosluste mitmekesisuse kiire vähenemine. Lisaks kahaneb rannamaastike esteetiline väärtus. Nende negatiivsete nähtuste leviku tõkestamiseks on vaja kiiresti leida võimalusi ja vahendeid rannaalade majandamise jätkamiseks (PKÜ, rannaniidud)
Pool-looduslikud koosluste hooldamata jätmise ja seetõttu nende hävimisega kaotame olulise osa oma looduspärandist. Näiteks on Laelatu puisniidult loendatud 76 taimeliiki ühel ruutmeetril, mis on omamoodi rekord meiega sarnaste looduslike tingimustega maade seas. Kuid selliste loodusrikkuste säilimine vajab pidevat hooldamist (Natura2000, rannaniidud). Rannaniitude säilimise tagamiseks on kõige lihtsam viis neid karjatada. Nõrgalt kinni kasvanud rannaniitude puhul on kõige lihtsam moodus taastamiseks alustada taas karjatamisega. Juhul kui niit on ülekasvanud kadakatega peaks esimesed aastad peamise rõhu pöörama lammaste karjatamisele, kuna nad erinevalt veistest söövad kadakate noori kasve, siis võib lambaid karjatades väiksematest kadakatest päris lahti saada ja suuremad pügatakse korralikult siledaks. Samas kui suuri kadakaid on tihedalt tuleks siiski mõelda nende raiumisele, kuna lihtsa karjatamisega neist jagu ei saa. Juhul kui rand on roogu täis kasvanud, tuleks kõigepealt vana roog ära niita ja kevadel loomad niidetud alale ajama . Noored pilliroovõrsed on veistele väga heaks toiduseks. Lisaks noorte võsude söömisele tallavad veised ka pilliroo risoomistiku katki, mis samuti surub roo vohamist maha. (PKÜ, rannaniidud)
Pärandkoosluste kaitse
Pärandkoosluste Kaitse Ühing (PKÜ) on mittetulunduslik valitsusväline ühing, mis on asutatud 27. märtsil 1997. a. eesmärgiga tagada Eesti pärandkoosluste püsimine. Pärandkooslused on põlised inimtekkelised pool-looduslikud kooslused, eelkõige puisniidud, alvarid, luhaheinamaad, rannaniidud, aga ka teised karja- ja heinamaad, kus inimmõju on piirdunud vaid niitmise ja karjatamisega. PKÜ loomise ajendiks oli tõdemus, et 20. sajandi jooksul on Eesti pool-looduslike koosluste hulk vähenenud määral, mis ohustab nii nende koosluste endi kui ka nendega seotud liikide püsimist Eesti looduses. Pärandkoosluste hoidmise kaudu toetab PKÜ ka eesti traditsioonilise maakultuuri ja külaelu säilimist. PKÜ liikmeteks võivad olla kõik, kes soovivad Eesti pärandkoosluste säilitamisele kaasa aidata. PKÜ liikmeskonnas on üliõpilasi, teadlasi, talupidajaid, looduskaitsetöötajaid, eraettevõtjaid ja teisi. PKÜ senise tegevuse võib laias laastus jagada kolmeks: informatsiooni kogumine pool-looduslike koosluste kohta, nende kaitse ja majandamise organiseerimine ning tutvustamine laiemale ringile . (PKÜ, üldinfo)
Pärandkoosluste kaitse kuulub ka Natura2000 Loodusdirektiivi I lisa juurde. Loodusdirektiivi I lisas on kirjas EL territooriumil ohustatud elupaigatüübid, mille kaitseks tuleb moodustada loodusalad. Natura 2000 on üle-euroopaline kaitstavate alade võrgustik, mille eesmärk on tagada haruldaste või ohustatud lindude, loomade ja taimede ning nende elupaikade ja kasvukohtade kaitse.(Natura2000)