Tartu Ülikool
Loodus- ja tehnoloogiateaduskond
Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituut
Geograafia osakond
Magistritöö
HALLISTE LUHA TAIMKATTE MUUTUSTEST
Eha Puusild
Juhendajad: Prof. Tõnu Oja
MSc. Laimi Truus
Tartu 2008
SISUKORD
1. SISSEJUHATUS...................................................................................................................3
1.1. Pool-looduslike koosluste mõiste ja väärtus................................................................3
1.2. Luharohumaade mõiste, kujunemine ja looduslikud tingimused (taimekooslused
ja levik) ..................................................................................................................................5
1.2.1. Luhakooslusi mõjutavad tegurid ..............................................................................6
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 55 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2014-02-03
Kuupäev, millal dokument üles laeti
2 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
eha34
Õppematerjali autor
rabad ja sood. Samamoodi nagu Karula loodus on väga mitmekesine, on kirju ka selle Eestimaa osakese minevik. Sajandite vältel on vana kihelkonda mitmel viisil jaotatud, võimud vahetunud, inimeste kombed muutunud, rahvastik sõdades vähenenud ja rahu ajal jälle kasvanud. Karula rahvuspark paikneb enam-vähem ajaloolise Karula kihelkonna piirides, hõlmates kihelkonna idaosa. Ajaloo vältel toimunud administratiivsete piiride muutustest hoolimata on kihelkond püsinud tervikuna - inimesi seovad võru keel, vanadest aegadest pärit igapäevaelu kombed ja harjumused, läbi sajandite püsinud sugulussidemed ning kõrgustiku loodusest tulenev elustiil. Säilinud on sajandivanused taluhooned ja põllupaigad, suust-suhu liiguvad iidsed rahvajutud, teatakse muinasaegsete kivikalmete asukohti, räägitakse metsavendadest ning hoitakse korras esivanemate haudu Lüllemäel ja Kaikamäel. Karula inimene paikne ja traditsioone austav
mineraalaineid vähem. • Alanemisfaas – seisev vesi jõe kaldavalli taga, vetikate arenemine. Setted • on luhtade mullaviljakuse ja produktiivsuse aluseks. • on sageli lubjarikkad, sisaldavad rohkelt fosforit. • maksimaalne settekiht 7 cm, enamasti 2–25 mm. • sadeneb ajas ja ruumis erinevalt. Esinduslikemate Eesti luhamassiivide iseloomustus. Soomaa luhad • Keskseks voolusooneks on Navestisse suubuv Halliste jõgi millesse suubub omakorda Raudna jõgi, millel on vaja vastu võtta Lemmjõe ja Kõpu jõe veed. • Üleujutatud ala pindalalt suurim kogu Eestis, nõrga üleujutuse korral 3000- 4000 ha, keskmisel aastal 5000 hektarit, maksimaalse veeseisu korral umbes 21000 hektarit (u. Võrtsjärve pindala). • Suurem osa Soomaa luhaniite on tekkinud lammimetsadest. Lagedat lammi ilmestavad üksikud puud ja põõsad andes talle kohati hõreda
Taimekooslus - koos kasvavate taimede kogum. Puisniit - puude ja põõsastega heinamaa ehk regulaarselt niidetava rohustuga hõre puistu. Fluktuatsioon - koosluse/ökosüsteemi muutumine mõne aasta kuni kümnete aastate jooksul. Muutub liikide arvukus, osakaal koosluses, kuid koosluse üldilme jääb samaks. Suktsessioon – koosluse/ökosüsteemi muutumine sadade kuni tuhandate aastate jooksul. PKÜ – Pärandkoosluste kaitse ühing ELF – Eestimaa looduse fond Millal alustati niitude taimkatte uurimist Eestis ning millal ja miks hakati tähelepanu pöörama rohumaade kaitsele? Geobotaaniline uurimine algas 19. sajandi II poolel. Enne II maailmasõda ilmus palju rohumaaviljeluse käsiraamatuid, uuriti rohumaade saagikuse suurendamise võimalusi, niitude kultuuristamist. Niitude kaitsega ei tegeletud. 1950ndatel uuriti niitude saagikuse tõstmist pealtparandamise abil. 1960ndatest tegeletakse poollooduslike rohumaade kaitsega: Pork, Krall, Kull jt. Rohumaade kasvukohatüübid 1
kooslust, kus inimtegevusega (väetamine, heinaseemne täiendav külv jms.) on tõstetud rohumaa kasutusväärtust, kuid seejuures säilib rohukamaras enamik varem kasvanud taimedest. Karjamaa - rohumaa, kus karjatatakse kariloomi. Puudega karjamaid nimetatakse puiskarjamaadeks. Eristatakse looduslikke karjamaid, mis on pärandkooslused, ning kultuurkarjamaid, mis on külvatud rohustuga. Niit e heinamaa - ökosüsteem, milles taimkatte moodustavad peamiselt tihedalt kasvavate mitmeaastaste mesofüütide kooslused, mille mullas toimub kamardumine ja mida võidakse regulaarselt niita. Primaarsed niidud on rohumaad, mis on kujunenud ilma inimese olulise osaluseta. Primaarseiks niitudeks võivad Eestis olla mõned lamminiidud (kus üleujutuse ja jää mõjul ei kasva puid) ja mõned rannaniidud (eelkõige maatõusu alal, mis veel pole metsastunud).
• Lamminiidud asuvad jõgede, harvemini järvede madalatel tasastel kaldaaladel (lammidel). • Enamus Eesti lamminiite on sekundaarse inimtekkelise päritoluga, eriti jõgede keskjooksudel, kus levisid varem lammimetsad. 3.2. Esinduslikemate Eesti luhamassiivide iseloomustus. – soomaa- enamjaolt tekkinud lammimetsadest, ilmestavad üksikud puud ja põõsad. Säilinud luhaniite 1000ha. Üleujutatud ala pindalalt eesti suurim. , kasari – suurus u 4000ha. Luha viljakus märgatavaltkõrgem kui enamikul teiste eesti jõgede luhtadel. Muld väga viljakas. Soomaa luhad: • Suurem osa Soomaa luhaniite on tekkinud lammimetsadest. Lagedat lammi ilmestavad üksikud puud ja põõsad andes talle kohati hõreda puisniidu ilme. • Säilinud luhaniite on Soomaal umbes 1000ha, neist hooldatavad vaid ca 600. • Keskseks voolusooneks on Navestisse suubuv Halliste jõgi millesse suubub omakorda Raudna jõgi, millel on vaja vastu võtta Lemmjõe ja Kõpu jõe veed
Üldmõisted Pärandkooslused ( pool-looduslikud kooslused) on inimese ümberkujundatud looduslikud kooslused eelkõige puisniidud, loopealsed, lamminiidud, rannaniidud, aga ka teised karja- ja heinamaad, mis sellisena püsivad mõõduka inimmõju (niitmine, karjatamine) tingimustes. Niitmine, valikraie, ekstensiivne karjatamine, kulupõletus on koosluse muutmise looduslähedased viisid, mis ei vii valdava osa liikide väljalangemisele nagu kamara ümberkündmine, mulla teisaldamine, tugev väetamine või mürgitamine. Inimmõju lõppemisel muutuvad pärandkooslused loodusliku suktsessiooni käigus looduslikuks koosluseks (enamasti metsaks). Pärandkooslused klassifitseeritakse: esimeseks on aruniidud, mis on turvastumata ja üleujutuseta muldadel ning jaotuvad looniitudeks e. alvariteks e. loopealseteks(s.h. loopuiskarjamaad), pärisaruniitudeks (s.h. pärisarupuisniidud ja karjamaad), nõmmeniitudeks ja paluniitudeks, Teiseks on lamminiidud e. luhad (s.h. lammipuisniidud), kolmanda
4) olulisemate kokkuvõtvate raamatute ilmumine. 1929 töötas komisjon (Andres Mathiesen, Edmund rahvuspark Ameerika Ühendriikides (1872), Saksamaa Spohr, Artur Luha, Gustav Vilberg (Vilbaste)) 1947 moodustati 7 jahikeeluala: Vigala, Matsalu, linnukaitseseadus (1888) Nimetamata on jäänud nüüdisajal aktiivselt välja esimese looduskaitseseaduse projekti. Vilsandi, KursiKärevere, Tudulinna, Kuressaare ja 9 rahvusparki Rootsis (1909)
nendel aladel loomulik. (Sammul, M. jt 2003) Lamminiidud Lamminiidud ehk luhad on jõgede kallastel asuvad niidud, mida suurvesi perioodiliselt üle ujutab. Luhad on tekkinud aladele, kust inimene on lammimetsa maha võtnud ning karjatama ja niitma hakanud. Vähemal määral leidub ka primaarseid lamminiite jõeloogetes ja jõgede deltaaladel. Lamminiitude taimestikku iseloomustavad erinevad jõega paralleelselt kulgevad ning luha kõrgusest ja üleujutuste ulatusest sõltuvad vööndid. Jõest kaugemal, kuhu tulvaveed jõuavad harva, domineerib kuiva lamminiidu kasvukohatüüp, mis on üsna liigirikas ja kus on enamuses niidutaimed. Mida jõele lähemale, seda niiskemaks muutub maa ja kõrgemaks taimestik. Jõele lähemal niisketes tingimustes domineerivad suuremad tarnad ning maa võib olla isegi soostunud. Ka lamminiitudel on vähese majandamise tõttu hakanud vohama roostikud.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid