Haridus Eesti kultuuris (12)

Tallinna Ülikool - Pedagoogika - Haridus eesti kultuuris

5 VÄGA HEA

Haridus Eesti kultuuris
Kordamisküsimused ja vastused.

Soome-ugrilaste looduskeskne kasvatus muinasajal
MUINASAEG
Tark = teadmamees = teadjamees. Teadmamees oli universaalne õpetaja mudel ühes isikus , õpetaja, ravitseja , kohtunik , mälu. Õpetaja suure tähega, mis tuleb kaugest ajast ja kehtib senimaani.
Soome- Ugri kasvukeskkond on talukultuur . Karmid tingimused (pime, vihmane, külm), 40 päeva aastas olid päikeselised. Soome- Ugrilane saab oma energeetika loodusest. Kevadel-suvel on tegutsemise aeg, suve lõpul tegevuse intensiivsus väheneb. Sügisest hakatakse tööd tegema toas, pimesi. Talu jääb nö. tukkuma.
Soome-Ugrilaste suurim panus maailma ajalukku on rehielamu . Tulemuseks oli vili, mis idanes üle aasta. Seda hinnati üle Euroopa.
Soome-Ugrilane on töönarkomaan, mida lõuna poole, seda laisem on rahvas. Töönarkomaania on kasvatuses väga oluline moment.
Valitses loodusrütm – 4 aastaaega . Talu teadis kuufaasidest, inimestel oli argiaeg ja peoaeg (so. Sakraalne peoaeg) rituaalid . Tähtsad nädalapäevad – nt. hingamisepäev. Kõige tihedam rütm oli öö-päev (pime ja valge aeg) – hommik, lõuna, hilislõuna, õhtu jne. andsid psüühilise loksu.
Ühistöörütm oli ka kalendrisse sisse kirjutatud. „Mis peremees see on, teised juba külivad, tema ei tee midagi!“
Tähtis oli muinaseestlasele loodus, folkloor , sõna targalt kasutamine. Iga sõna oli tähtis: valetamine, kurja ligi kutsumine, tühja jutu rääkimine, vandumine , vande murdmine olid väga tähtsal kohal. Luulelooming oli suuline , kuna ei teata, et eestlased oleks kirja kasutanud. Kirja algne tähendus on hoopis muster, kaunistus . Luule tähtsaim erivorm oli regivärsiline rahvalaul .
Vanapagan oli kurjuse kehastus.
Sepp = maag. Tuli, vesi ja raud ei ole mitte kui tööriistad vaid tapariistad.
Muinaseestlaste usund oli eelkõige loodususund. See tähendas inimtegevuse pidevat kooskõlastamist looduse arvamusega. Loodust ja looduslikke objekte käsitleti elusolendeina. Tähtsal kohal on sõnamaagia. Paljud loitsud ja rahvalaulud on maagiaga seostatud.
Eestlastel oli ilmselt välja kujunenud ka kõrgeimad jumalad. Tarapitat nimetab Läti Henriku Kroonika kui kõrgeimat jumalat – ilmselt piksejumalat – pikne on kõigi naaberrahvaste paganlike peajumalate atribuut.

Haridus XIII-XV sajandil Eestis (Euroopa kultuuriruum)
KATOLIKUAEG
XIII saj. alguses langesid Eesti alad saksa ristisõdijate valdusse. Eestit hakkasid valitsema võõrad – baltisakslased ja see määras Eesti kultuurilise omapära sajandeiks.
Maa vastsed valdajad, maahärrad ja nende vasallid , asusid Eestit kujundama Euroopa, eelkõige Saksamaa eeskujul. Kerkisid linnad, linnused , kirikud ja kloostrid . Sellegipoolest säilis tehtu juures provintsluse, ääreala maik.
Kogu kultuurielu tähtsaim kujundaja oli katoliiklik ristiusk .
1210 a. rajati Ordu. Ilmusid Eestisse kerjusmungad. XII saj. lõpul tundsid eestlased kristlust. Oli välja arenenud põllumajandus.
1215 . a asutati dominiiklaste ordu. Jutlustatakse eesti keeles. Jutlustajad mungad on rahva seast. Tsisterlased võisid maid pidada. Mungad võisid kaugemates piiskopkondades heina teha. Mungad pidid kogu aeg jutlustama, valgustama rahvast. Pidid tootma ka uusi munki. Kuna elanikkond Eestis oli kirjaoskamatu, siis õpetasid nad eestlastele kristlikku käitumist – 10 käsku, teatud hulk palveid, pihtimist ja paastu.
Eksisteerisid sisekoolid e. munkade koolid. Välikoolid e. linnaelanike poisslaste koolid. Tekkisid nunnakloostrid, kus hakati ka tütarlapsi koolitama. Seal õpetati sakraalset käitumist ja rituaalset õpetust.
Katolikuaja hariduselu vanimaks ja tähtsamaks lüliks olid toomkoolid. Igas piiskopkonnas tegutses piiskopi kõrval toomhärradest koosnev toomkapiitel , viimase juures aga kool.
Väga tähtsad olid sel perioodil märk ja sümbol. Biblio bauperum ( ladin . k.) – vaeste piibel . Need olid märkide kogumid sakraalehitiste sise- ja väliskülgedel. Naiivne keskaja inimene nägi imet ka seal, kus seda tegelikult ei olnud. Märgid õpetavad eetikat, kelleks saada. Rõhub müstikat. Rist on kiriku põhisümbol. Inimesed kannavad eri märke oma kaelas. Et mälu paremini töötaks, kasutatakse palvehelmeid e. roosikrantsi.
Tekkis pühakute kultus , lastele hakati andma pühakute nimesid . Pühakud olid vahetalitajad Jumala ja inimeste vahel.
Keskaegne kirik on puupüsti rahvast täis. Jutlustajad on väga oluline grupp õpetajaid keskajal. Heade jutlustajate jutluse ajal kukuvad inimesed põlvili, nutavad ja on ekstaasis. Toimib suuline mälu. Jutt läheb kelleltki kellelegi.
Koolide kõrval oli nii talu- kui linnalaste harimisel olulisel kohal rahvapedagoogika. Eluks ja tööks vajalikud oskused õppis talulaps täiskasvanute kõrvalt erilise koolituseta. Pikkadel talveõhtutel istus pere koos rehetoas , kus tegeleti käsitööga ja siis oli emal või vanaemal laste jaoks aega.
Linnalaste haridus olenes vanemate positsioonist, ent üldjuhul kujunes sellest eelkõige ametiõppimine. Keerulisema käsitöömeistriks saadi vaid pikkade õpipoisi- ja selliaastate järel, kusjuures viimastega võis seostuda ringirändamine.
Kirikutes lauldi gregooriuse koraale, mis tundusid eestlastele väga uudsetena. XIV sajandist peale hakati kasutama kirikuis orelit, mis pidi muljet avaldama. Eestlased võtsid omaks torupilli. Peale kirikumuusika levis Eestisse ka ilmalik lihtrahvamuusika, mida kandsid palgalised linnamuusikud ja läbirändavad moosekandid.
Varrastel kudumine on Eestis tuntud juba 14. sajandil. See oskus pärineb idamaadest ja pole võimatu, et kudumise tõi Baltimaadesse Saksa ordu.

Reformatsiooni mõju eestlase haridusele
Reformatsioon e. usupuhastus algas 1517. aastal Saksamaal, mille ajendiks oli Martin Lutheri ülesastumine Wittenbergis oma 95 teesiga.
16. sajandil veeres usupuhastus mässulise liikumisena üle suurema osa Euroopast. Selle toetajaid leidus nii talupoegade, kodanike, kui ka aadli hulgas.
Liivimaale jõudsid puhastatud usu jutlustajad 1521. aastal.
Reformatsiooni mõju nii eestlaste kui ka Eesti kultuuriajaloole oli tugev. Eestlaste seisukohalt omas kõige kaugemale ulatuvat mõju protestantlik põhimõte, et – kuivõrd iga inimene peab ise jumalasõna mõistma – teenistusi tuleb pidada emakeeles.
Eestlased õppisid lugema, laulma.
Usupuhastuse ajal ja järel algas katoliiklaste ja protestantide vahel sellealane võidujooks, mis eesti kirjakeele sünnile oluliselt kaasa aitas. Esimene osaliselt eestikeelne raamat trükitud Lüübekis 1525 ., Tartu pildirüüste aastal.
1535 trükiti Wittenbergis alamsaksa- ja eestikeelse tekstiga luterlik katekismus .
Eestlaste osa vaimulikkonnas suurenes. Reformatsioonile järgnenud sajandist on meil nimeliselt teada hulk pastoreid, kellest on eestlaseks arvatud Johann Koell (Kool või Kõll), Hans Kuhn (oma kodukihelkonna, Jüri, pastor ), Jürgen Kur, Matthias Kempf (Kempe), Bartholomäus Gilde ja Balthasar Russow .
1583 asutati Tarusse jesuiitide residents ja selle juurde gümnaasium, mida võib pidada Eesti esimeseks kõrgemaks õppeasutuseks. Gümnaasiumi kõrval töötas ka eraldi tõlkide seminar , kus pöörati erilist tähelepanu eesti ja läti keele õppimisele.
Rahvusliku ühtekuuluvuse peale vaatamata erines talupoja ja linnaeestlase vaimumaailm tugevalt. Hakkas formeeruma kaks erinevat kirjakeelt – põhjaeesti (tallinna) ja lõunaeesti (tartu).
Kui enne õpetati ainult poisse Tallinna linnakoolis ja jesuiitide gümnaasiumis Tartus, siis 16. sajandi keskpaiku rajati esimesed tütarlaste õppeasutused, mõlemad endiste naistsisterlaste kloostrite baasil. 17. Sajandil tekkisid triviaalkoolid ja ühe õpetajaga linnakoolid ka erinevates Eesti linnades nagu Rakveres , Pärnus, Haapsalus , Narvas, Lihulas .
Balthasar Russowi „ Liivimaa provintsi kroonika“ on selle ajastu monumentaalseim teos. Kroonik suhtub maa põlisrahvasse sümpaatiaga ja taunib talurahva õigusetust. Kritiseerib Liivamaa aadlike ja linlaste jumalavallatut ja priiskavat eluviisi.

Kool ja haridus Rootsi ajal (1583-1700)
1583 a. jesuiidid Tartus. Peaaegu 70 poissi. See on suur arv. Jesuiidid koostavad suhtlussõnastikke. Nad ei tohi samamoodi nagu dominiiklasedki enne hakata jutlustama, kui õpivad ära kohaliku keele.
1600 a. toimetavad jesuiidid Tartus.
1625 a. läheb Tartu ja Lõuna-Eesti Rootsi koosseisu. Nüüd on kogu mandri Eesti rootslaste valduses.
1630 a. avatakse protestantlik Gümnaasium (Tartus), mis saab pärast ülikooli õigused.
1631 a. avatakse Gustav Adolfi Gümnaasium Mihkli kloostri hoonetes, kus vahepeal oli jõudnud töötada ka tütarlastekool. Gümnaasiumis võisid õppida nii aadlike kui kodanike lapsed. Tallinna Gümnaasium oli neljaklassiline, see andis head eeldused ülikoolistuudiumi läbimiseks.
Eesti esimesed trükikojad asutati kõneldud gümnaasiumide juurde – Tartusse 1631. ja Tallinna 1634. aastal.
Peale ülikooli ja Tallinna gümnaasiumi tegutsesid linnades edasi mitmed triviaalkoolid või väiksemad linnakoolid.

Ülikooli asutamine
1632 a. asutati ülikool Academia Gustaviana (praegune Tartu Ülikool). Õpinguid tuli alustada filosoofiateaduskonnas (6 aastat), seejärel 3 aasta jooksul sellessamas või ühest kolmest ülejäänud teaduskonnast (teoloogia, arsti- ja õigusteaduskond). Ülikooli tellitakse õppejõud. Õppekeeleks on ladina keel. Ülikooli tuntuim kasvandik oli Johannes Gezelius, kellest sai hiljem Turu piiskop. Tema Tartus kirjutatud ja trükitud kreeka keele grammatika oli Rootsi ja Soome koolides kasutuses 19. sajandi alguseni . Ülikooli õppejõudude ja kasvandike hulgas leidus teatav hulk estofiile, kes õppisid ära eesti keele ja tegid eestikeelseid kirjanduslikke katsetusi.
Eestlasi pole üliõpilaste hulgast teada, ehkki ülikooli avamisel rõhutati pidulikult, et see õppeasutus on mõeldud kõigi siinsete rahvaste jaoks. Kaudselt mõjus ülikooliga kaasnenud haridussõbralik õhkkond aga rahvahariduse arendamisele küll.

Talurahva haridus (B. G. Forselius )
1630. aastail püüti sisse seada korda, et iga koguduse juures oleks kösterkooliõpetaja. Köstrist kooliõpetaja sai üldiseks alles sajandi lõpus.
1641 . aasta paiku andis Eestimaa piiskop Ihering välja esimese kindlalt dateeritava eestikeelse aabitsa . Lugemisoskus edenes tasapisi ka väljaspool koole , koduõpetuse teel.
1669 hakkas taas tööle eesti kool Tartu Jaani koguduse juures, mis oli sellal ainus talurahvakool Põhja-Liivimaal.
1680. aastail võib rääkida koolivõrgu algmete loomisest. Pöördeliseks sai rahvakoolide õpetajate seminar, mis asutati 1684. aastal Tartu lähedale Papimõisa ja oli esimene seesugune Rootsi riigis. Seda juhtis rootsi päritoluga Bengt Gottfried Forselius, kes oli töötanud varem kooliõpetajana Ristil . Papimõisa seminaris said õpetust 160 eesti talupoissi, kellest hiljem said kösterkooliõpetajad. Forseliusel on teeneid ka pedagoogikas. Tema meetodiga, mis seisnes tähtede valjus hääldamises ja nende silpide kaupa kokkuveerimises, võis lugemisoskuse kätte saada kiiremini kui seni. Forselius koostas ka oma meetodile vastava aabitsa, mis ilmus Riias 1686. Rahvahariduse edendamine põrkus mõisnike vastutööle. Forselius tõestas, et eestlased on õppimisvõimelised ja vaimselt normaalsed. Õpetamine toimus vaatamata mõisnike vastutööle, ka Suure Nälja ja Põhjasõja ajal ning Rootsi valitsusaja lõpuks (1710. aastaks) võib arvata et oli kirjaoskajaid Eestis juba kümneid tuhandeid.

Haridusvõimalused Eestis 18. Sajandi I poolel. Vennastekogudused .
Tartu Ülikool tegutseb rahulikult Põhjasõjani, siis jooksevad professorid laiali kartes sõja kätte jääda.
Põhjasõja tagajärjel langes kogu Eesti Vene impeeriumi koosseisu. See ei tähendanud aga sugugi vene kultuuri mõjupiirkonda sattumist, vaid senisest veelgi selgemat baltisakslaste kultuurilist, majanduslikku ja poliitilist domineerimist.
1715 . aastal läks trükki põhjaeestikeelne „Uus Testament “
1732 ilmus eesti keele õpik.
1739. Aastal ilmus täielik „Piibli- Ramat “. See tõlge avas ühtse eesti kirjakeele väljakujunemise ajastu põhjaeesti murde baasil.
1720. aastaist tehti esimesi katseid siduda talupoegi lugemisoskuse nõudega. 1739. aastast kehtestas Liivimaa ülemkonsistoorium nõude, et kõik talulapsed 7. ja 12. eluaasta vahel peavad käima koolis või õppima lugema kodus. Sajandi keskpaiku juurdus kord, et lugemisoskuseta isikuid ei tohi armulauale võtta, lugemisoskus muutus kohustuslikuks kõigile leerilastele, mitte ainult abiellujatele.
1790. aastail tänu majandusliku olukorra järsu halvenemise ja mitme ikaldusaasta tõttu lagunes Eesti koolivõrk. Lugemisoskus levis jätkuvalt tänu koduõpetusele, millega talupojad olid harjunud .
1802. aasta säravaimaks sündmuseks sai Tartu ülikooli taasavamine .
1803. aastast sai Tartust õpperingkonna keskus ja ülevenemaalise koolireformi raames hakati Eestiski juurutama nn. ühtluskooli. Ühtluskoolis välditakse seisuslikke õppeasutusi, iga kooliastme edukal lõpetamisel saab lõpetaja jätkata õpinguid kõrgema astme koolis. Linnadesse asutati gümnaasiume, maakonna- ehk kreisikoole ja elementaarkoole. Sellega ühtlustati haridussüsteem algharidusest kõrghariduseni.
Kirikuelus jäi üldjoontes püsima Rootsi aja lõpul sisseviidud kord. 18. sajandi tähtsam religioosne suundumus oli hernhuutlus ehk vennastekogudused. Selle liikumise lätted pärinevad Tšehhiast. Ümberkujunenud koguduse sünniajaks peetakse 1727 . aastat.
Vennaste kogudus nõuab rangelt vagadust ja kõlblust. Mehed ja naised istuvad ka kooris eraldi. Vennaste kogudus suhtub halvustavalt folkloori , rahvariietesse, ehetesse, rahvalauludesse, - pillidesse. Kõik need olid nö. jumalavallatu elu märgid.
Vennaste kogudus hakkab looma laule. Laulukultuuri arenguga tulevad saatepillid. Tulevad partituurid Euroopa muusikast. Orel on ka Vennaste koguduse poolt toodud pill Eestisse.
Eestlased hakkasid viljast piiritust ajama , oli vaja ellu jääda. Eesti talupoeg hakkas jooma. Tekkis kõrtside võrk. Iga kolme versta peale oli kõrts ja see oli mõisale suurim tuluallikas. Kõrts oli eestlaste klubi, kus sõlmiti lepinguid, arutati seadusi, küsiti nõu, otsiti tüdrukuid ja sulaseid.

Estofiilide-sakslaste mõju eesti talupoja haridustasemele . (A. W. Hupel, O. W. Masing jt.)
Pastorina paistis August Wilhelm Hupel ( 1737 – 1819) silma äärmiselt tegusa inimesena, kes hoolitses innukalt nii eestlaste kui ka sakslaste hingeelu eest. Oma vaadetelt oli Hupel ratsionalistlik ning rahvavalgustust pooldav, mistõttu aitas ta igati kaasa koolihariduse ning majanduselu edendamisele. Tema organiseeritud oli ka Põltsamaa lugemisring, mis ühendas kohalikke haritlasi üle 30 aasta.
Hupel oli ka viljakas literaat , kes pärandas järeltulevatele põlvedele hinnalisi kirjeldusi Eesti- ja Liivimaa majanduslikest, geograafilistest, looduslikest ja mitmetest teistest oludest 4-köitelises teoses "Topograafilisi teateid Liivi- ja Eestimaalt“, mida ajaloolased ja etnograafid kasutavad tänapäevani.
Koos kohaliku arsti Peter Ernst Wildega andis ta Põltsamaal välja esimest eestikeelset ajakirja Lühhike öppetus (ta tõlkis Wilde saksakeelsed tekstid eesti keelde). Lisaks andis Hupel välja veel kaheköitelise põllumajandusõpetuse ning tegutses ka eesti keele uurija ning uuendajana. Lisaks oli Hupel ka mitmete teiste väljaannete kaastööline nii Baltikumis kui ka Saksamaal.
Tema töödes hakkavad ennekõike silma valgustusmeelsus ning küllaltki soosiv suhtumine talupoegadesse, eestlastesse ja lätlastesse.
Otto Wilhelm Masing ( 1763 – 1832 ) oli eesti pastor ja keelemees , õ-tähe tooja eesti kirjakeelde.
Tänu Euroopas omandatud mitmekülgsele haridusele pühendus ta pastoriameti kõrvalt ka kultuuritööle. Masing oli esimesi valgustuskirjanikke Eestis, saavutades väljapaistvaid tulemusi kolmel alal: eesti koolikirjanduse, ajakirjanduse ja keele arendamisel.
"ABD ehk Luggemise Ramat Lastele" (1795). Nüüd lisandusid sellele liikuva aabitsa põhimõttel koostatud "Luggemisse lehhed" (1823) ja "Arvamise-Ramat" (1823). Masingu aabitsad erinesid varasematest selle poolest, et neis oli kõrvuti käsuõpetusega ka ilmalikke jutukesi. Masing ei mõelnud vaid laste õpetamisele, ta püüdis harida ka täiskasvanuid. "Marahwa Näddala-Leht" sisaldas rohkesti õpetlikke kirjutisi põlluharimise, loomakasvatuse, tervishoiu ja kaubanduse alalt. Masing kirjutas teose "Pühhapäwa Wahhe -luggemissed" ( 1818 ). Sellega seadis ta endale eesmärgi anda talurahvale teadmisi maakera eri paigust (Aafrika, Gröönimaa jne.), jutustada kaugete maade loodusest, inimestest, nende tööst ja mõtteviisist. ".
Masing tõi uut eesti kalendrikirjandusse. Tema "Marahwa Kalender" (1823- 1826 ) on varasematega võrreldes palju tuumakam ja laiahaardelisem. See sisaldas ilmaennustusi talurahvale, kirjutisi Euroopa maadest ja rahvastest, Eestist ja Venemaast, ja paljust muust , mida Masing pidas talupoegadele tarvilikuks.
Masingu huvi eesti keele vastu väljendus võitluses põhjaeestilise kirjakeele eest ja püüus täiustada vana kirjaviisi.

Kool 18.sajandi II poolel ( Browni patent )
18. sajandi teine pool kujunes rahvaharidusele küllalt viljakaks. Selles etendas peaosa iirlane George von Browne, kes 1762-1792 oli Liivimaa ja 1775 – 1792 ühtlasi ka Eestimaa kuberner.
1765 . aastal avaldas Browne 13 punktist koosneva koolipatendi, millega hariduselu sai senisest kindlama korralduse. Põhirõhk langes olusid arvestavalt koduõpetusele, ent sellegi korraldamine oli tarvis selgelt sätestada. Õppetöö pidi koolis kestma mardipäevast lihavõtteni (et kodu ja mõis ei kaotaks liigselt laste tööjõudu). Kodus õppivaid lapsi kontrolliti kevadeti lihavõtete eel. Vanemad, kes lugeda oskasid ja katekismust tundsid, võisid oma lapsi kodus õpetada. Need kellel kodus õppida polnud võimalik, pidid minema kooli. Kihelkonna- ehk köstrikoolide kõrval kohustas Browne`i patent iga vähemalt viie adramaalist mõisa pidama ka mõisa- ehk külakooli (neist said hiljem vallakoolid). Mõisnikud, kes ei asutanud koole, pidid kirikukassasse maksma kümme taalrit. Määratleti köstrikoolide tegevusvaldkond ja mõisnike kohustused koolimajade ehitamiseks. Koolimaja pidi olema akna, ahju ja korstnaga. Köstritelt nõuti jüripäevaks aruannet õpilaste arvu ja edasijõudmise kohta. Talupoegadest koolmeistrid soovitati vabastada mõnest mõisakohustusest. Seega oli patendil eestlaste haridusloos tähelepanuväärne tähendus. 1780. Aastateks jõudsid talurahvakoolid Eestis lühikeseks ajaks üsnagi heasse seisu. Igalt kihelkonnalt nõuti kihelkonnakooli asutamist. Browne`i patent oli 18. sajandil esimene seadusandlik akt, mis nõudis koolivõrgu rajamist . Kihelkonnakoole taheti siit alates tõsta kõrgemale küla- ja mõisakoolidest. Köstrite asemele pidi võetama ametisse kirjaoskajad koolmeistrid. Koduõpetus ja mõisa- ning külakoolid seati ühele tasemele , mõlemad pidid andekamaid lapsi edasiõppimiseks kihelkonnakoolis hästi ette valmistama. Koolipatendi ilmumise järgsel aaastal hakati ainult üksikutes kihelkondades koole rajama. Kihelkonnakoolide õppetöö ümberkorraldamine võttis aega.
Seal, kus kihelkonnakoolide kõrvale asutati küla- ja mõisakoole, hakkasid koolis käima ka tüdrukud. Siit algas ka murrang koduõpetuses: kui varem andsid lugemisoskust edasi mehed, siis sajandi lõpust jääb kodukool emade hoolde.
1787. aastal anti välja Liivimaa kindralkuberneri Georg Browne`i täiendav koolipatent. Seaduses nõuti, et igas kihelkonnakeskuses tegutseks kihelkonnakool ja igas mõisakogukonnas mõisa- või külakool. Seadu määras trahvi mõisaomnikule, kes ei taha täita talle määratud kohustusi.
Kogu Eesti ulatuses jäi koolivõrk väga ebaühtlaseks. Kõige rohkem leidus koole Tartu-, Võru- ja Järvamaal, hõredalt asetse koole Viljandi- ja Harjumaal , kõige vähem leidus neid Pärnu-, Lääne- ja Saaremaal. Tartu- ja Võrumaal töötas mitmeid kihelkonnakoole, kus õpetuse tase ületas tavalise küla- ja mõisakooli oma, mujal jäi kihelkonnakool ikka veel lugemisoskuse andjaks.
Õpetuse põhiraskus langes vanemate, eriti ema kanda. Kevadistel katsumistel otsustas pastor, kes kodus õppinutest pidi väheste teadmiste tõttu sügisel kooliõpetust saama, kes võis vanemate hoole all koduõpetust jätkata. Kogu õpetuse eesmärk oli lapsi leeriks ette valmistada. Kui nooruk ei olnud usuõpetust ja lugemist ettenähtud ulatuses omandanud , võidi ta saata kohustuslikus korras kihelkonnakooli, kus vajalikud teadmised omandati köstri järelvalve all. Uue ja rangema koolikorralduse kehtestamine tähendas ülemaalise rahvakoolide võrgu kujunemise algust.
18. saj viimasel kolmandikul tõusis ausse koolmeistriamet kui seadusega ettenähtud elukutse. Talvel, kui lapsed koolis käisid ei saanud mõisnik külakoolmeistrit enam mõisatööle sundida . Samal ajal hakkas paranema ka koolmeistrite kutsealane ettevalmistus. Külakoolmeistrile vajaminevad oskused andis tavaliselt kohalik kihelkonnakoolmeister, selle puudumisel köster.
Õpetamise sisu ja eesmärk püsisid samadena 18. saj. lõpuni. Koolipäev kulges sissejuurdunud päevakava järgi. Alustati hommikupalvusega, järgnes tähtede õppimine ning lugemise ja veerimise harjutamine . Koos lugemisega õpiti pähe katekismuse peatükke ja laulusalme. Päev lõppes kirikulaulu ja õhtupalvega. Õpetuse ulatus olenes koolmeistri võimekusest ja teadmistest.
1790. aastatel koolide arv vähenes taas. 1788. a. tabas Eesti– ja Liivimaad halbade ilmade tõttu paariaastane viljaikaldus, järgnesid nälg ja haigused. Pärast Paul I troonile tulekult ei nõutud rüütelkonnalt koolide ülalpidamist. 1799. ja 1800. aastal järgnes uus ikaldus , hulk koole jäeti seisma, talurahva laste õpetamise põhivormiks kujunes taas koduõpetus.

Kool ja haridusprobleemid seoses talurahvaseadustega 19.saj. I poolel
Sajandi esimese poole koolielu arengut ajendasid mitmed tegurid. Nii pastoritel kui aadlil kujunes kaks suhtumist haridusse. Üks osa toetas lugemisoskuse levitamist selleks, et kindlamalt allutada talurahvas luteri usu kirikule ja õigustada Balti erikorda. Teine osa, mõjutatuna ratsionalistide ideedest, pooldas talurahvale hariduse andmist, et selle kaudu aidata kaasa rahva elujärje parandamisele. Viimaste ideede levikus on tähelepandav osa taasavatud Tartu ülikoolil ja selle esimesel rektoril G. F. Parrotil.
Edasist mõju talurahva kirjaoskusele avaldas hernhuutlik liikumine. Oma kirjanduse viimisel rahva hulka hoolitsesid nad lugemisoskuse omandamise eest nii vennaste-koguduse liikmete seas kui ka väljaspool.
1802. a. asutati Rahvahariduse Ministeerium , mis töötas välja uue koolikorralduse alused. Venemaa jaotati kuueks õpperingkonnaks. Neist iga eesotsas seisis ülikool (Moska 1755 , Tartu 1632, Vilnius 1579, Kaasan 1804, Harkov 1805, Peterburi 1819). Kogu riigis pandi maksma ühtne koolisüsteem. Määrati neli koolitüüpi: ülikool, gümnaasium, kreiskool ja kihelkonnakool.
Liivimaal loeti pärast 1819. aasta talurahvaseaduse väljaandmist kooliealisteks kõik lapsed 8. eluaastast leeriminekuni (16. eluaastani). Nad jaotati kahte kategooriasse: kodu- ja koolilapsed . Koduõpilased kes olid kodus lugemise selgeks saanud ja oskasid katekismusetekste peast ei pidanud koolis käima vaid pidid käima kord kuus oma teadmisi koolmeistrile näitamas. Kes koduõpetust ei saanud käisid 10. novembrist – 10. märtsini koolis. Koolis sunniti lapsi käima trahviraha ähvardusel.
Koolitööle andis hinnangu pastori kevadine koolikatsumine. Mõnigi kord muutus koolisundus kooliorjuseks ja koolikatsumine kohtumõistmiseks. Kirikhärrat oodati alati suure aukartusega, sel ajal oli tavaks hooletutele ihunuhtlust anda.
Eestimaa talurahvaseadused olid 19. sajandil Venemaa keisririiki kuulunud Eestimaa kubermangu jaoks kehtestatud seadused, mis muutsid ja täpsustasid talurahva õigusi ning kohustusi. Pärisorjuse kaotamisega seati talupoegade koolitamises sisse küllaltki selge korraldus. Igas teatava suurusega vallas pidi olema vallakool, igas kihelkonnas kihelkonnakool, mis moodustas teise astme. Kihelkonnakooli minek polnud lastele kohustuslik, küll aga oli kohustuslik kooli olemasolu kindlaksmääratud minimaalse õpilaste arvuga. Vabatahtlike puudumise korral pidi õpilaskohad oma kulul täitma mõis või kogukond .
Olulise tendentsina tuleb märkida kirjutamise ja arvutamise õpetuse algavat levikut talurahvakoolides (sh. vallakoolides). 1851 . aastal sai kirjutamise ja rehkendamise õppimine poisslastele sunduslikuks kõikides vallakoolides, tüdrukud pidid selle asemel õppima käsitööd. Lugemise, piibliloo, katekismuse ja kirikulaulu kõrvale sugenes peale kirjutamise ja arvutamise teisigi uusi õppeaineid – maateadus , noodist laulmine jm. 1840. aastail ilmusid esimesed eesti lastele mõeldud vene ja saksa keele õpikud.
Probleemideks olid:
1) esialgu takistasid uute õppeainete levikut kooliinventari vähesus ja kirjutamismaterjalide ning õpikute nappus. Terassulg ja pliiats olid sajandi keskel alles uudiseks. Enne kirjutati paberi ja tahvli puudumisel liivale. Hiljem krihvli ja tahvliga ning mõnes kihelkonnas kasutati lausa paberit ja hanesulge.
2) Mõõtühikud olid Põhja- ja Lõuna-Eestil erinevad. Eestimaal olid pikkusemõõduks süld ja pinnamõõduks tiin , Liivimaal vastavalt küünar ja riia vakamaa.
3) 19. Sajandi esimese poole koolmeister oli vähese haridusega. Põhja-Eesti koolielu piduriks saigi koolmeistrite puudulik ettevalmistus koolitööks. Suurem osa neist omandas kirjaoskuse iseõppimise teel. Lõuna- Eestis sai enamik koolmeistreid ettevalmistuse kihelkonnakoolides.

Eesti kool ärkamisajal, ühiskonnategelaste panus talurahva harimisse
Uuele tasemele tõstis eesti koolikirjanduse 1860. – 1870. aastatel Carl Robert Jakobson , ärkamisaja tähtsamaid tegelasi. Eriti populaarseks kujunes tema „Kooli lugemise raamat“.
Eestlased hakkasid nõudma, et linnakoolides, gümnaasiumides hakataks õpetama ka eesti keeles. Senini olid linnakoolid kõik saksakeelsed ja kreisikoolid venekeelse õpetusega. Eestlaste poolt esindas vääriliselt Peakomitee esimees Jakob Hurt . Ärkava eestlaskonna taotlused näitasid selgelt, et ei soovita igavesti jääda ühiskondliku elu ääremaile ja et sealt äratulekut ei taheta enam siduda saksastumise ning kõrgemasse seisusesse pürgimise nõudega.
Hakati koguma raha eestikeelse Aleksandrikooli asutamiseks. 1880. aastate lõpuks tuli kätte aga Baltimaadele käivitatud totaalne venestusprogramm mille tõttu tõmmati kriips peale Aleksandrikooli kavatsustele. Omakeelse hariduse nõue jäi edaspidi päevakorda lahendust ootama.
1865. aastal asutas Johann Voldemar Jannsen , eesti ajakirjanduse rajaja, Tartusse lauluseltsi „ Vanemuine “. Samal aastal asutati Tallinnas ka „Estonia“ selts. Tekkisid ka põllumeeste seltsid ning laulu- ja mänguseltsid.
1872. aastal loodi üle-eestiline organisatsioon – Eesti Kirjameeste Selts, mille esimeseks presidendiks valiti Jakob Hurt, kelle juhtimise all tegutseti edukalt eesti keele uurimise, nn. uue kirjaviisi (see on meil kasutusel tänini) propageerimise, raamatute kirjutamise ja vanavara korjamisega.
Friedrich Robert Faehlmann kogus, uuris ja töötles eesti folklooriainest, temalt pärinevad mitmed kaunid kunstimuistendid (nt. „Koit“ ja „Hämarik“). Temalt pärineb ka eepose koostamise idee ja selle esimene kavand. „Kalevipoja“ kirjapanijaks sai Faehlmanni sõber Friedrich Reinhold Kreutzwald . Kreutzwald tegi ka tõlketöid ja avaldas populaarteaduslikku ajakirja.
Johann Voldemar Jannsenilt ilmus üle 220 lühema või pikema jutu, lisaks luuletused ja ajaleheartiklid. Jannsen oli ka paljude koorilaulude originaalsete või tõlgitud sõnade autor, nende hulka kuulub hiljem rahvushümniks kujunenud.
Lydia Koidula kirjutas jõuliselt ja kunstiküpselt oma paljukannatanud isamaast luuletusi ja avaldas luulekogusid. Tema luule paremik on ajaproovile vastu pidanud eestlaste koorilaulu raudvarasse kuuluvate laulude sõnadena. Peale laulude on Koidula oma isa Jannseni eeskujul avaldanud pooltõlkelist ilu- ja näitekirjandust .Koidula on üks eesti teatri loojaid.
1869. aastal toimub Tartus Jannseni eestvõttel I Üldlaulupidu.

Eesti kool 19. sajandi viimasel veerandil. Venestamine
1885. aastal toimus äge venestamispoliitika .
Liivi-, Eesti- ja Kuramaa rahvakoolid ning õpetajate seminarid allutati Rahvahariduse Ministeeriumile. Koolide juhtimine ja kontrollimine läks rahvakoolide inspektoritele ja (kubermangu) direktorite kätte.
Rahvakoolid jaotati õppeaja ja õpetajate arvu järgi ühe- ja kaheklassilisteks. Neis käidi vastavalt kolm ja viis talve. Esimene koolitüüp hakkas ametlikus keelepruugis kandma vallakooli, teine ministeeriumikooli nimetust. Määruse alusel lubati emakeeles õpetada valla ja ministeeriumikoolides ainult kahel esimesel õppeaastal, kuid hiljemgi jäid emakeelseteks eesti keele, usuõpetus- ja kirikulaulutunnid. Venekeelsele õpetusele tuli kihelkonnakoolides üle minna kolmandal õppeaastal. Kasutusele tulid haridusministeeriumi poolt lubatud programmid , õpperaamatud ja õppevahendid. Ainult usuõpetus jäi kirikuõpetajate ja kirikuvalitsuse järelevalve alla. Kooliõpetajate ametisse seadmine ja vallandamine allutati rahvakoolide inspektorile.
Vallakoolid
Maakoolides ei võidud kohe koolitööd ümber muuta, kuna vähesed õpetajad oskasid vene keelt. Kooliõpetajad täiendasid oma vene keelt iseõppimisega, agaramad korraldasid inspektori loal kohalikke kursusi.
1891 a. ühtlustati koolides õppetöö, pikendati õppeaastat ja suurendati koolitundide arvu nädalas. Koolitöö kestis 15. oktoobrist 15. aprillini ja nädalas oli 30-33 tundi. Peatähelepanu pöörati vene keelele, piibliloo ja aritmeetika õppimisele.
1893 a. anti välja taaskord ühine rahvakoolide seadus, kus leidis rõhutamist nõue, et siirdutaks venekeelsele õpetusele. Koolis pidid käima kõik 10-13 aastased lapsed kolm talve. Õppetöö kestis 9.00-16.00. Koolidesse jõudsid venekeelsed õpikud. Eestikeelsetest õpikutest jäid käibele katekismus, piiblilood , laulik, C.R. Jakobsoni „Kooli Lugemise raamat“ ja H.Eineri „Lühikene Eesti keele õpetus rahvakoolidele“.
Enamik vallakoole jäi üheklassilisteks, ühe õpetajaga koolideks, kus tuli töötada koondklassis kolme jao lastega. Suuliselt õpetati ühte osa lapsi, teised said teha seni kirjalikke ülesandeid või iseseisvalt lugeda. Teise ja kolmanda jao lastele tuli õpetada Venemaa geograafiat. Õpetuse põhiülesannet nähti vene keele harjutamisel ja sõnavara laiendamises. Vene keelt läks vaja edasiõppimiseks ja ametlikus asjaajamises, keeleoskus tõi kergendust kroonuteenistuses. Sajandi lõpul algas laialdasem kooliaedade rajamine ja aiatöö õpetamine.
1896. aastal keelati koolides kehalised karistused, õppetöö kontrollimiseks võeti kasutusele klassipäevikud.
Ranged eeskirjad ühtlustasid kõigi koolide asjaajamise, ka koolitoa sisustuse ja õppevahendid. Igas koolitoas pidid olema kateeder või õpetaja laud, koolipingid, kapp või riiul raamatute hoidmiseks, seinakell. Õppevahenditest olid väike orel, gloobus, suur jalaga arvelaud , Palestiina, Venemaa Euroopa-osa ja poolkerade seinakaart.
1905. aastal toimus revolutsioon ja tsaarirežiim tegi mitmeid järeleandmisi. 1906. aastal anti luba emakeelsete erakoolide asutamiseks ja ülalpidamiseks, loodi haridusseltse, kus organiseeriti näiteringe ja laulukoore, loengute korraldamist, raamatukogusid.
1907. aastast hakati paljudes valdades ehitama ajakohasemaid koolimaju, mitmel pool pandi tööle kaks õpetajat. Meesõpetajate kõrval hakkasid tööle ka naisõpetajad. Tehti algust laste ühistoitlustamisega.
Õpetajate metoodilise töö parandamiseks hakkas Tallinna Pedagoogiline Ühing korraldama kubermangulinnas õppetööd kajastavaid näitusi. Koolidelt koguti omavalmistatud õppevahendeid, õpilaste töid, õpetajate kasutatud pedagoogilist kirjandust.
Alanud maailmasõda viis koolidest meesõpetajad, suurenes naiste osakaal. 1915. Aastal kehtestati koolikroonikate kirjutamise nõue.
Kodulapsed (8-9 a.), koolilapsed (10-13 a.) ja vahekoolilapsed (14-16 a.).
Kodulapsed õppisid emade juhtimisel lugemist, vahekoolilapsed käisid ühe päeva kord või kaks kuus usuõpetust või kirikulaule kordamas, mõnel pool ka kooli koorilaulust osa võtmas.
Kord aastas, kevadel, toimus igas vallakoolis nn. koolikatsumise päev. Kindlaksmääratud ajal pidid kõik kolm vanusegruppi koolimajja kokku tulema ja pastorile näitama, kuidas nende usulised teadmised on täienenud. Mõned pastorid kontrollisid ka lugemisoskust.
Kihelkonnakoolid
1885. aastal Liivimaa Ülem-maakooliamet sulges kihelkonnakoolid, muutis endised õpetajad köstriteks või nende abideks. Kihelkonnakoolid avati taas kuna tehti järelandmisi – üleminek venekeelsele õpetusele pidi toimuma kolme aasta pärast. Seni jätkati vanaviisi.
1893. aastal õpetati uute programmide järgi. Põhiaineteks usuõpetus, aritmeetika, ajalugu, kirikulugu, vene ja eesti keel, geograafia ja laulmine. Kihelkonnakool kui teise astme rahvakool kaotas pärast ministeeriumikoolide loomist oma juhtiva asendi maaharitlaste ettevalmistamisel.
Ministeeriumikoolid
Tavaliselt olid koolid kaheklassilised, viieaastase õppeajaga ning ette nähtud mõlemast soost lastele. Ministeeriumikooli pidas üleval vald, õpetaja palga maksis riik.
Ettenähtud aja jooksul lõpetasid kooli ainult kõige andekamad. Õppetöö kestis 15. septembrist 15. maini , koolis käidi umbes 180 päeva aastas. Tunnistused anti detsembris ja mais. Kogu õpetus toimus kolmandast jaost alates vene keeles (erandiks emakeele-, usuõpetuse- ja laulutunnid). Kogu koolikursus lõpetati eksamitega. Eksamineerisid kõik õpetajad, aineid oli kuus või seitse .
Tsaariaja lõpul töötas kogu Eestis 90 ministeeriumikooli. Uus koolitüüp aitas oma lõpetajatega kaasa maaintelligentsi kujunemisele.
Linnakoolid
1885. aastast alates viidi kõik koolid ülevenemaaliste kooliseaduste alusele. Sakslastest õpetajate asemele asusid tööle Venemaal hariduse saanud pedagoogid .
1900. aastal oli Eestis 26 mitmesugust keskõppeasutust (Tallinnas 9, Tartus 7). Maanoortele jäi haridus raskesti kättesaadavaks. Uue sajandi algul said mitmed hilisemad kultuuritegelased kõrghariduse Peterburis.
Pärast 1905. a. revolutsioonisündmusi reorganiseeriti või asutati juurde ühtekokku 24 keskkooli. Keskkoolide võrgu laienemisega avardusid eestlastest linna- ja maanoorte õppimisvõimalused.
Alamad linnakoolid
Elementaarkool oli selleaegses haridussüsteemis ette nähtud kehalisest tööst elatuvatele rahvahulkadele, kreiskool kaubanduse ja tehnikaga tegelevatele linnakodanikele. Esimene pidi saama usulise kasvatuse ja kirjaoskuse, teise sihiks oli teadmiste andmine „seisuse ja kutseala kohaselt“. Kreiskoole tuli avada igas maakonna- ja kubermangulinnas.
1885 a. avati lisaks üldhariduslikele koolidele veel tööliste õhtukoole. Erialaste teadmiste omandamiseks kutsuti ellu Raudtee Tehnikakool (1880. a.).
Eraldi rühma moodustasid vabrikukoolid, neid peeti ülal vabrikute kulul ja seal käisid tööliste lapsed.
Haridus oli saanud vahendiks, mille kaudu eesti talupoeglik rahvas otsis väljapääsu raskest majanduslikust olukorrast ja vabanemist mõisnike mõju alt, hariduses nähti pääsemist viletsusest ning vahendit kõrgema elatustaseme saavutamiseks.
Tartu ülikool pärast taasavamist
1889-1917. toimusid suured muudatused Tsaarivalitsuse reaktsioonilise hariduspoliitika tulemusena. Viidi läbi ülikoolireform, mille tulemusena kaotati ülikooli autonoomia ning likvideeriti ülikooli kohus. Kogu akadeemiline tegevus allutati rangele administratiivsele kontrollile, keelati ära üliõpilasorganisatsioonid. Loenguid hakati pidama vene keeles. Kõrgkoolist lahkus seetõttu palju baltisakslasi, juurde tuli üliõpilasi Sise-Venemaalt, suurenes ka eestlastest üliõpilaste arv.

Koolisüsteem Eesti Vabariigis
Sihiks seati ühtluskooli rajamine: igal algkooli lõpetajal oli õigus pääseda kesk-, täiendus- või kutsekooli.
Algharidus
1919. a. laiendati koolikohustus seniselt kolmelt aastalt neljale. Algkoolides kehtestati ajutised õppekavad. Õppekavade koostajad (alg-, keskkoolide õpetajad, ka ülikooli professorid) kaotasid selle, mis oli vastuolus Eesti Vabariigi demokraatliku ühiskonna põhimõtetega ja tõstsid esikohale üldkultuurilised ning rahvuslikud väärtused. Pearõhk asetati eesti keele, rahvaloomingu, kirjanduse, eesti ajaloo ja maateaduse ning kodanikuõpetuse tundmaõppimisele. Kool pidi seadma eesmärgiks laste kehalise ning vaimse arendamise, püsivate teadmiste ning oskuste andmise – Eesti Vabariigile tervete , töökate, kohusetruude ja elurõõmsate kodanike kasvatamise.
1920. a. mais omandas haridussüsteem pärast „Avalikkude algkoolide seaduse“ vastuvõtmist oma lõpliku kuju.
Algkool moodustas sellest alates ühtluskooli esimese astme ning oli sunduslik, emakeelne ja maksuta. Usuõpetust võis õpetada ainult vabatahtliku õppeainena. Endised valla-, Kihelkonna-, ministeeriumi-, alg- ja rahvakoolid nimetati kuueklassilisteks algkoolideks. Koolikohustus pidi kestma 8.-16. eluaastani või kooli lõpetamiseni. Neile vanemaile, kes ei hoolitsenud oma laste koolitamise eest, nähti ette rahatrahv.
Koolide nõustamine ja järelevalve nende üle jäi koolinõunike kanda, need valiti maakondade ja suuremate linnade omavalitsuste poolt haridusnõukogu ettepanekul.
Koolides võis kasutada ainult haridusministeeriumi soovitatud õpperaamatuid.
1928.a. välja antud õppeprogrammide seletuskirjades olid iga õppeaine puhul ära märgitud kasvatuslikud eesmärgid, antavate teadmiste ja oskuste maht, keskustusvõimalused teiste õppeainetega ja didaktilised ning metoodilised lahendused.
Koolisüsteemi reformimine . 1934. Aastal võeti senise kolmepallilise hindamisviisi asemel viiepalliline. Laste koolikohustust vähendati 16-lt 14 aastale, tuli juurde uus koolitüüp – viieklassiline keskkool. Keskharidus algas pärast algkooli 4. Klassi lõpetamist.
Ühtlustati algkooli kahe vanema klassi ja progümnaasiumi kahe noorema klassi õppekavad.
Aegamööda lahkusid kutseta õpetajad koolitöölt, neid asendas seminar- või pedagoogiumiharidusega uus põlvkond.
Kooliuuendusliikumine. Põhineti psühholoogiale ja eksperimentaalpedagoogika saavutustele. Eesmärgiks seati lastes peituvate võimete individuaalne arendamine ja sünnipäraste võimete ärakasutamine õppetöös. Igale õpilasele taheti anda jõukohast tööd. Õpilaste aktiivsus ja isetegevus said uue liikumise võtmesõnadeks. Õppematerjal viidi vastavusse laste arengutasemega, töötati välja uued õppetöö meetodid ja vormid. Ei õpetatud enam üksikute ainete kaupa vaid komplektselt, eluliste tegevuste kaudu.
Ihunuhtlus oli Eesti koolidest kadunud juba enne tsaarivõimu kukutamist. Karistuseks jäid märkus, noomitus, laitus , nurka- või õpetajate tuppa panemine , pärast tunde jätmine.
Raskemate üleastumiste puhul teatati vanematele või alandati käitumishinnet. Ergutamise peavahendiks peeti kiitust nelja silma all, klassi või kooli ees. Väga hea õppetöö puhul kingiti raamatuid. Koolides valitses tugev distsipliin , õpetaja jälgis korda koolimajas, kui ka kooli ümbruses ja ühiskondlikes paikades.
Keskharidus.
1919.a. sügisel alustas tööd 68 mitmesugust keskastme kooli. 1922.a. võeti vastu „Avalikkude keskkoolide seadus“. Selle alusel moodustas keskkool ühtluskooli teise järgu, tema ülesandeks oli haritud kodanike kasvatamine ja õpilaste ettevalmistamine kõrgematesse õppeasutustesse astumiseks. Kuni 1934. aastani oli keskkool viieklassiline ning koosnes alam- ja ülemastmest. Koolid jagunesid omakorda humanitaar-, reaal -, kaubandus-, majapidamis -, tehnika-, aiandus -, põllumajandus- ning sotsiaalharusse.
Haritlaste üleproduktsioon tõstis 1933.a. päevakorda Eesti koolisüsteemi reformimise vajaduse. Tartu Ülikooli kirjas haridusministeeriumile soovitati katsete sisseviimist üleminekul algkoolist keskkooli, eksameid keskkooliklasside lõpetamisel ja ülikooli sisseastumisel. Vajalikuks peeti kahetüübilise keskhariduse kehtestamist, kolmeklassiline reaalkool pidi andma ettevalmistuse tegelikuks eluks ja kuueklassiline gümnaasium ülikoolis edasiõppimiseks.
1934.a. viidi keskkoolides sisse üleminekueksamite kord. Hakati korraldama ka vastuvõtueksameid. Haridusministeeriumi korraldus määras kindlaks ka õpilaste vanuse: ülemiseks vanusepiiriks 1.kl. astujatele progümnaasiumis 14 aastat, reaalkoolis 16 ja gümnaasiumis 19 aastat. Vanemaid õpilasi võeti vastu haridusministeeriumi loaga.
Valitsuse otsusega kehtestati 1934.a. keskkoolide ja gümnaasiumide õppemaksude piirmäärad.
Kutseharidus .
Vabariigi algaastail puudus kindel kutsehariduse süsteem. Vana hariduskorraldus ei andnud selles vallas eeskujusid , kõik tuli otsast alata. Arvestati majanduslikke ülesandeid ja võimalusi, aga ka välismaa vastavaid kogemusi.
1922.a. võttis Haridusministeerium kutsehariduse organiseerimisega seotud küsimused päevakorda. Nõupidamiste tulemusena avaldati valitsuse otsus „Täienduskoolide esialgsed põhijooned“. Peagi asuti täiendus- ja tööstuskoolide rajamisele.
1937.a. kehtestati kutsehariduslike õppeasutuste seadus, mis viis needki koolid ühtluskooli süsteemi. Selle järgi jagunesid koolid nelja kategooriasse: põllumajanduslikud, majanduslikud, kodumajanduslikud ja tehnilised. Kehtestati kolmeastmeline süsteem: alam-, kesk- ja kõrgema astme koolid. Õppetöö kestis ühest kuni nelja aastani.
Täiskasvanud elanikkonna koolijärgse hariduse täiendamisel etendasid teatavat osa rahvaülikoolid. See liikumine sai alguse Taanist ja jõudis Soome kaudu Eestisse sajandivahetusel.
Kõrgharidus.
Iseseisva Eesti esimeseks kõrgema teadusliku hariduse andjaks ja teadusliku uurimistöö keskuseks kujunes Tartu Ülikool.
Alguses töötas ülikool ajutise põhikirja alusel, lisaks varasematele usu-, arsti-, õigus-, filosoofia- ja matemaatika -loodusteaduskonnale avati veel põllumajandus- ning loomaarstiteaduskond. 1928.a. uus haru Kehakasvatuse Instituut.
Tartu Ülikoolis valmistati ette keskkoolide ja gümnaasiumide õpetajaid. Kõrgema pedagoogilise hariduse omandamiseks tuli sooritada kutse-eksamid ja võtta osa üheaastase Didaktikalis-Metoodilise Seminari tööst.
Tung kõrghariduse järele kasvas, sisseastumisel kehtestati võistluseksamid.
Teistest kõrgkoolidest märgin ära – inseneride ettevalmistamiseks Tallinna Tehnikaülikool, kunstiharidust võis omandada Riigi Kõrgemas Kunstikoolis, muusikalist haridust andis Tallinna Kõrgem Muusikakool, algklassiõpetajaid valmistati ette Õpetajate Seminaris.

Olulisemad Eesti Vabariigi haridus- ja kultuuritegelased
Peeter Põld – esimene haridusminister (ühtluskooli rajaja), Eesti rahvusliku kooli rajaja. Oli Eesti kooli- ja riigitegelane , ning Eesti Ajutise Maanõukogu liige.
Carl Heinrich Niggol - Eesti eelkoolipedagoogika rajaja
Theodor Ussisoo – töötas välja kirja eeskujud. Teodor Ussisoo kirjutas hulga tehnika-, puutöö- ja kirjakunsti õpikuid ja käsiraamatuid. Ta kujundas muu hulgas Eesti Vabariigi esimesed, 1919. aastal käibele võetud 50-pennised ning 1-, 3-, 5- ja 25-margased rahatähed. Ta kujundas ka postmarke.
Johannes Käis – kõige viljakam koolimees. Käisi koolkond seadis eesmärgiks, et õppimine oleks huvitav ja arendav. Töövihikute, õpikute ja juhendmaterjalide koostaja -väljamõtleja.
Johannes Käis rakendas kooliuuenduslikke põhimõtteid ja korraldas õpetajate koolitust uuenduspedagoogika alusel, ta oli viljakas kooliuuenduslike ideede propageerija.
Voldemar Raam – Rakvere Seminari väga uuendusmeelne direktor. Tema juhtmõte: „Edasi uuenduste teel või ära õppetöölt“.
Juhan Tork – pedagoogika õppejõud filosoofia teaduskonnas Tartu Ülikoolis, filosoofiadoktor pedagoogika alal. Doktoritöö "Eesti laste intelligents " (1939) oli Eesti psühholoogia olulisemaid saavutusi kahe maailmasõja vahelisel ajal. Juhan Torki mahukas uurimus Eesti laste
intelligentsusest põhines hoolikalt läbikaalutud testidel, mille tulemused võimaldasid leida vastuseid küsimustele, mille üle tänapäeva psühholoogias alles pead vaevatakse.
Ernst Öpik – rajas terve astronoomide koolkonna, mis küündis maailmatasemele ja on seda osalt tänaseni. Öpik oli üks oma põlvkonna väljapaistvamaid astrofüüsikuid. Ernst Öpik on tegutsenud ka heliloojana.
Alfred Koort – esimene eesti filosoofiateadlane, kes rajas ka vastava terminoloogia .
Johannes Aavik – eesti keeleteadlane . Algatas maailmamastaapideski ainulaadse keeleuuendusliikumise.
Oskar Loorits – eesti rahvaluule teadlane . 1927.a. asutas Eesti Rahvaluule Arhiivi.
Richard Kleis – eesti ajaloolane ja filoloog. Tegeles olulisel määral teadustööga, oli esimese "Eesti nõukogude entsüklopeedia " (ENE) toimetuskolleegiumi liige, toimetas "Antiigileksikoni " ning tõlkis Läti Henriku kroonika eesti keelde.
Anton Hansen Tammsaare – 20. sajandi eesti kriitilise realismi kõige silmapaistvamaid esindajaid.
Hugo Raudsepp – silmapaistvaim iseseisvusaegne näitekirjanik (külakomöödiad „Mikumärdi“, „ Vedelvorst “)
Ado Vabbe – eesti maalikunstnik , graafik ja pedagoog . Kunstiühingu Pallas üks asutajatest. Tõi Eesti kunsti esmakordselt futuristlikke elemente.
Eduard Viiralt – teda peetakse kunstiajaloos selle sajandi esimese poole eesti graafika silmapaistvaimaks meistriks
Theodor Luts – üks filmindusele alusepanija, operaator ja ettevõtja.

Eesti kool ja haridusprobleemid nõukogude okupatsiooni ajal
Alates 1944 a. sügisel langes Eesti Nõukogude vägede meelevalda.
Eesti külades suleti väikesed maakoolid , lapsed koondati progressi ettekäändel kool-kombinaatidesse ning arvutud külad olid seetõttu määratud väljasuremisele ja virelemisele. Maad võttis resignatsioon, rahval puudus poliitiline ja kultuuriline arenguperspektiiv ning programm, välja arvatud meeleheitlik ellujäämise-ideoloogia, s.t. lootus kõike välja kannatades ja lihtsalt eestlaseks jäädes rasked ajad üle elada.
Eesti hariduselu sisulise külje kõige olemuslikumaks jooneks sõjajärgsel ajal on olnud selle tugev ideologiseerimine ja tõsiolude otsene võltsimine õpetamisel, viimast eriti humanitaarainetes (ajaloos, kirjandusloos jm). Selleks koostati juba 1940. aastal uued õppekavad, lisati uusi aineid (NSV Liidu konstitutsioon , NSVL ajalugu ja NSVL geograafia ning vene keel) ning alustati kiires korras nõukogude õpikute tõlkimist. Õpetajate ülesandeks oli igati halvustada äsjalõppenud iseseisvusaega ja Vabadussõda ning ülistada Nõukogude Liitu. Usuõpetus ja klassikaliste keelte õpetamine kaotati, erakoolid suleti, samuti eritüübilised keskkoolid. Kõrgkoolides asendati ainesüsteem kursusesüsteemiga, millega piirati tunduvalt üliõpilaste valikuvabadust ja iseseisvust. Aastail 1944-1958 kehtis 7-klassiline koolikohustus, 1955 seati sisse üle-eestiline koolivorm, mis erines mõneti vene koolide omast. 1950.-1960. aastate vahetusel pikenes koolikohustus kaheksa aastani. 1970. aastail jõustus üldine
kohustuslik keskharidus (11 aastat), mis tähendas et 8-klassilise kooli järel võis õpilane valida kas 3-klassilise üldharidusliku keskkooli või kutsekooli, mis samuti andis keskhariduse. Koolidele sunniti peale õppeedukuseprotsent, mille huvides veeti õppeaastast õppeaastasse õppimisvõimetuid noori. See kujundas neis mentaliteedi, mille kohaselt heade hinnete panemine on õpetaja asi. Peale õpilaste mõjus niisugune olukord laostavalt ka õpetajaile. 1970. aastate esimesel poolel rakendati ellu nn. kabinetisüsteem, mis jättis õpilase ilma oma klassiruumist ja oma pingist.
Nõukogudeaegsed kõrgkoolid olid Tartu Riiklik Ülikool, Tallinna Polütehniline Instituut, Tallinna Riiklik Konservatoorium . 1952. aastal asutati Tallinna Pedagoogiline Instituut. Ülikooli sees on käinud kord ägenev, kord raugev ideoloogiline sõda.
Eesti teaduses alustas nõukogude võim oma ümberkorraldusi Eesti Teaduste Akadeemia sulgemisega. Loodi uus nõukogulik akadeemia. Kõige raskem oli humanitaarteaduste esindajail. Matemaatikuilt, keemikuilt ja füüsikuilt oli raske nõuda ideoloogilisi uurimissuundi. Probleem tekkis aga bioloogias, kus ainuõigeks kuulutatud lõssenkismi tõttu tuli loobuda geneetika arendamisest ja kuulutada see ebateaduseks. Hiljem kuulutati ebateaduseks ka küberneetika.

Tuntumad 20.saj. II poole pedagoogikateadlased.
Harri Moora – arheoloog , etnograafiateaduse taaselustaja
Enn Tarvel – ajaloolane. Põhilisteks uurimisvaldkondadeks on poliitiline ajalugu, agraarajalugu ja kohalugu. Tarvel on viimasel ajal eriti aktiivselt tegelenud Nõukogude okupatsiooni ning eriti selle repressioonide uurimisega.
Sulev Vahtre – ajaloolane. Vahtre uuris Eesti ajalugu, eriti muinas- ja keskaega , samuti agraar - ning kultuuriajalugu ja keskaegseid kroonikaid
August Annist – folklorist
Eduard Laugaste – folklorist
Villem Raam – kunstiajaloolane
Ants Viires – etnograaf
Paul Ariste – keeleteadlane. Paul Ariste rajas eesti fennougristikakoolkonna ning õpetas välja palju Nõukogude Liidu soome-ugri rahvaste seast pärit keeleteadlasi. Ta oli üle kuuekümne väitekirja juhendaja . Paul Ariste oli ka tuntud polüglott. Ta alustas keele õppimist alati selle keele foneetika põhjalikust tundmaõppimisest.
Jaan Sarv – matemaatik . Pani aluse eestikeelsele matemaatikaharidusele. Uuris geomeetria ja aritmeetika aluseid.
Paul Kogerman – keemik , Eesti põlevkivikeemia rajaja
Harald Keres – füüsikateoreetik, eesti füüsik ja akadeemik
Mihkel Kask – arstiteadlane
Juri Lotman – üks maailma autoriteetsem semiootikateadlane. Lotman alustas vene kirjanduse uurijana, jõudes 1970.–1980. aastatel kultuurisemiootika põhialuste väljatöötamisele. Ühendades endas kultuuriloo sügava tundmise ja isikupärase teoreetilise mõtlemise, andis Juri Lotman ainulaadse panuse 20. Sajandi humanitaaria arengusse .
„Eesti kooli ajalugu“ Lembit Andresen
„Eesti kultuuri ajalugu“ Lauri Vahtre

.DOCX Laadi alla originaalfail 18 lk · .docx · 216 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 18 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-01-13 Kuupäev, millal dokument üles laeti

216 laadimist Kokku alla laetud

12 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

ednel Õppematerjali autor

kordamine eksamiks - küsimused, vastused

haridus eesti kultuuris haridus

Sarnased õppematerjalid

doc

Haridus Eesti kultuuris

Haridus Eesti kultuuris. 1. Eesti rahva pedagoogika. Eesti hariduse ajalugu ulatub 13. sajandisse. Esimesed koolid asutati toomkirikute ja kloostrite juurde. Kooliõpetus jäi esialgu maarahvale kättesaamatuks, ainult üksikud andekad ja visamad pääsesid ladinakeelsetesse linnakoolidesse ja välismaa ülikoolidesse. Reformatsioon jõudis Baltimaadele varakult ja sellest sai alguse rahvakeelne kirik ning vaimuliku hariduse levitamine põlisrahva hulgas. Asutati esimesed koolmeistrite seminarid ja loodi hõre koolivõrk.

Euroopa tsivilisatsiooni ajalugu

doc

Haridus ja koolid iseseisvas eesti

juhatajaks Jakob Westholm. Sihiks seati ühtluskooli rajamine: igal algkooli lõpetajal oli õigus pääseda kesk-, täiendus- või kutsekooli. 3 2 ALGHARIDUS 1919.aasta 9.septembri Asutava Kogu otsusega laiendati koolikohustus seniselt kolmelt aastalt neljale.Neli klassi said esialgu alama astme ning 5.-6. klass kõrgema astme algkooli nimetuse. Algkoolides kehtestati ajutised õppekavad. Õppimises asetati pearõhk eesti keele, rahvaloomingu, kirjanduse, eesti ajaloo ja maateaduse ning kodanikuõpetuse tundmaõppimisele. Kooli eesmärgiks oli Eesti Vabariigile tervete, töökate, kohusetruude ja elurõõmsate kodanike kasvatamine. Pärast 1920. aasta mais vastu võetud ,,Avalikkude algkoolide seadusega" omandas haridussüsteem oma lõpliku ilme. Algkool moodustas sellest alates ühtluskooli esimese astme ning oli sunduslik, emakeelne ja maksuta. Usuõpetust võis õpetada ainult vabatahtliku

Kultuurilugu

doc

Eestlaste juurdepääs haridusele ja koolivõrgu kujunemine maapiirkondades alates rootsiajast kuni 18.sajandi lõpuni.

asutamiseks ja hõreda koolivõrgu loomiseks. (Andresen 2003, lk. 7) Põhjasõda, nälg ja katk viisid rahvaõpetuse mõneks aastakümneks täielikku madalseisu. Uue koolivõrgu rajamiseni jõuti 18. sajandi teisel poolel. Kõik lapsed, kes lugemist kodus selgeks ei saanud, pidid selle omandama koolis. Sajand hiljem kehtestati üldine koolikohustus, koolis pidid käima kõik lapsed. 1880ndatel aastatel muutis tsaarivõim koolid venekeelseteks. (Andresen 2003, lk. 7) Revolutsioonisündmused ja Eesti iseseisvumine andsid võimaluse rahvahariduse põhjalikuks ümberkorraldamiseks. Selleks ajaks oli meie väike Eesti ülejäänud Venemaa rahvastest kirjaoskuse poolest ligi saja aasta võrra ette jõudnud. Eesti Vabariigis algas kooli kiire areng ja kooliuuendusideede rakendamine õppe-kasvatustöös. (Andresen 2003, lk. 7) 3 1. Rootsiaeg- 17 saj. 1625

Haridus eesti kultuuris

doc

Reformatsiooni mõju Eesti koolile; Hariduse aren Rootsi ajal

Kadri Kivirand EKL-kõ1 Haridus Eesti kultuuris. Reformatsiooni mõju Eesti koolile (ja jesuiitide vastureformatsioon) Vana-Liivimaa linnade majanduslik tugevnemine ja kultuurielu tõus langes aega, kui Wittenbergis algas 1517. aastal usuline reformatsioon. Uued ideed kandusid Baltimaadesse Saksamaa ülikoolides õppinud noorte vahendusel. Martin Lutheri algatatud protestantlik usuliikumine nõudis rahvakeelset kirikuteenistust. Tallinnas suleti dominiiklaste klooster. Kiriku juhtimise õigused kuulusid nüüdsest

Haridus eesti kultuuris

doc

Rootsiaeg

............................................................................................................................ 2 Eesti alad ................................................................................................................................

Ajalugu

doc

Kultuur Poola, Rootsi ja Vene ajal

rahvakoolidele. Kooli rajajaks ja õpetajaks oli Forselius. (õpilased Ignatsi Jaak ja Pakri Hanso Jüri) Forseliuse tegevuse tähtsus .. · talurahvakooli õpetajate ettevalmistamine · lõi uue lugemaõpetamise meetodi ja andis välja oma meetodile vastava aabitsa · Seminari lõpetanud võitlesid koolide avamise eest, mille tulemusena koolide arv kasvas ja tõusid rahva lugemisoskus · arendas eesti keelt 3. H.Stahli ja B.G.Forseliuse kirjaviis. H. Stahli kirjaviis Forseliuse kirjaviis Eeskujuks saksa keel Eeskujuks rahva kõnekeel e foneetiline keel Eesti keel peab lähenema saksakeelele (metz, Eesti keel peab jääma eesti keeleks, mistõttu tuleks palck, lesck) tähestikust välja jätta c, f, x, y, lühend ch k, v

Ajalugu

doc

Virumaa haridus

............................................................ 7 Haljala kool.................................................................................................................................7 Kokkuvõte...................................................................................................................................8 Kasutatud kirjandus.....................................................................................................................9 Virulaste haridus 20. sajandi algul Virulaste rahvakasvatus ja õpetus on väga vana ning seda soodustasid juba ammu kauged meresõidud ja maaharimine. Põlvest põlve kandus edasi emakeel, rahvalaul, säilisid rahvariided, püsis rahvakunst ehituses ja majatarvetes. Suurem osa Virumaa külakoolmeistritest oli kihelkonnakooli haridusega. Nad saavutasid oma teadmised enamasti iseseisvalt edasi õppides. Töötasu oli neil väike ja elu raske. Talvel töötasin nad koolis, suvel põllul

Ajalugu

doc

Varauusaeg Eestis

lahkunud, talud olid maha jäetud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahervaremetes. Liivi sõjast purustatud Lõuna-Eestis üritas Poola taastada kirikuelu; seda ei saa lihtsustavalt vastureformatsiooniks nimetada, ent ka rekatoliseerimine ei sobi. Jesuiitide Collegium Derpatense (1583 - 1625) oli hoopis uutlaadi üritus, mis koostas-trükkis a. 1585 maakeelse katekismus-lauluraamatu ning andis maarahvale mitu omamaalasest preestrit (5 on nimepidi teada). 1620 oli Eesti ala rahvaarv vähem kui 100 000 inimest. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud, valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke

Ajalugu

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (12)

tsaskia: See materjal aitas mind väga, sest aega eksamini on nii vähe ja selline põhjalik ja korralik kokkuvõte on tõesti väga kasuks! Olen küll loengutes käinud, aga ikkagi kõik jäi nii segaseks. Selle abil on hea õppida! :)

16:23 13-03-2011

Yelena: Suur aitäh! Materjal on nii hästi koostatud, et on kergem eksamiks ette valmistada.

19:24 20-03-2011

Karin Kriisa: Väga põhjalik ja asjalik materjal ja kindlast heaks kordamiseks eksamiks.

15:06 08-10-2011

Kõik kommentaarid

.DOCX Laadi alla originaalfail 18 lk