Rootsiaeg (0)

Rootsi aeg
Koostaja :
-Silence
Sisukord

Sissejuhatus 2
Eesti alad 3
Positiivsed küljed 3
Negatiivsed küljed 4
Rüütelkonnad 4
Kubermangud 5
Kohtud 5
Rahvastik 6
Luteri kirik Rootsi aja algul 7
Tartu ülikooli asutamine 8
Rahvakoolid 9
Õpetajate seminar 10
Rahvakoolid pärast seminari 11
Eestikeelne kirjapilt ja kirjandus 12
Rootsi–Vene sõda 1656–1661 13
Talupoegade kohustused 14
Katk 15
Suur nälg 15
Kronoloogia 1600-1700 16
Kokkuvõte 19

Sissejuhatus

Rootsi aeg on periood Eesti ajaloos, mille kestel oluline osa praegusest Eesti territooriumist kuulus Rootsile. Tinglikult kestis Rootsi aeg 1629–1699; selle algus ja lõpp on siiski vaieldav. Üldjoontes loetakse Rootsi aja alguseks Liivi sõda, mille lõppedes jäi Eestimaa Rootsi võimu alla. Rootsi aja lõppu on ajaloolased dateerinud erinevalt. Ühe arvamuse kohaselt peetakse selleks aastat 1710, kui kogu Eesti langes Vene ülemvõimu alla, teise järgi 1721, mil sõlmitud Uusikaupunki rahu loetakse Põhjasõja lõpuks. Kolmanda seisukoha järgi lõppes Rootsi aeg Põhjasõjaga, millega algas Vene aeg, uus periood Eesti ajaloos. Üldisemalt nimetatakse Rootsi aega ka Rootsi-Poola ajaks. Rootsi aega nimetatakse ka "Kolme kuninga ajaks", kuna Eestimaal valitsesid kolme erineva riigi kuningad. Peale Rootsi, Poola ja Vene võimude olid siin liikvel ka Saksa ja Taani esindajad.

Eesti alad

Pärast Liivi sõda olid Eesti alad jaotatud Poola, Rootsi ja Taani vahel. Veel aastaid kestis sõjategevus Poola ja Rootsi vahel.
1561. aastal alistusid Rootsile Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkonnad ning Tallinn.
1581. aastal, pärast Paide vallutamist, kogu Põhja-Eesti.
1629. aastal Altmargi vaherahuga loovutas Poola kõik Väina jõest põhja pool asuvad alad Rootsile, selle tulemusel läks kogu mandri-Eesti Rootsi võimu alla.
1645. aastal Brömsebro rahuga sai Rootsi Saaremaa ja Muhu saare.
1660. aastal Oliwa rahuga omandas Rootsi Ruhnu saare.
Poola aeg Lõuna-Eestis - Rootsi võim Põhja-Eestis - Saaremaa Taani riigi osana

Positiivsed küljed

Peale reduktsiooni talurahva olukord paranes. Talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja valitsejate peale, kui need rikkusid kehtestatud seadusi, kasvõi kuningale endale. Talupojad vabastati pärisorjusest. Tehti vakuraamatud, kuhu kanti sisse kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Nende täpne näitamine piiras mõisavalitsejate kuritarvitust talupoegade vastu. Taluperemehed vabastati peksukaristusest sootuks.
Leeris õpetati lugemist ja kirjutamist sunniviisiliselt. Tänu kiriku poolt lugema õpetamisele ja kirjutamisele oli Rootsi aja lõpuks eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge. Ajakirjanduse algus. 1675 . aastal hakkas Tallinnas ilmuma saksakeelne nädalaleht “Ordinari Freytags Post- Zeitung ”.

Negatiivsed küljed

Talupojad olid endist viisi oma maa külge seotud. Kui nad põgenesid, võisid mõisnikud neid tagasi nõuda. Talupoeg vabastati küll mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasele jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus. Seda õigust tarvitas mõisnik tihti kurjasti. Kindlaks määratud maksud olid kõrged ja teopäevade arv küllaltki suur. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Kõik see lasus raske koormana talupoegade õlgadel. Kohustuste koorem tundus raskena ka selle pärast, et põlluharimise viis oli vähetootev. Valitses kolmepõllusüsteem, mille juures vilja all oli kõigest kaks kolmandikku. Põllutööriistad olid puudulikud ja väetamine nõrk. Laudasõnnikut ei jätkunud ja kunstsõnnikut sel ajal veel ei tuntud. Tõsiseid raskusi tegi põllumehele ka põldude ribasus ja nende kaugus elamutest. Mõisnikud ostsid omale õiguse ja pealegi ei usutud üpris tihti seda, mida talupojad rääkisid. Halb oli see, et suure osa viljast pidid talupojad andma Rootsi riigile ja mõisnikele, isegi ikalduse aastal.
Takistati talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnikule vajalik. Eitav suhtumine mistahes usuvooludesse ja sektidesse, kui need kaldusid kõrvale ortodokssest luterlikust õpetusest. Pastoritel ja mõisnikel oli kindlaks veendumuseks, et talupojad peavad kirikus käima ja õiget jumalat uskuma.

Rüütelkonnad

Need olid aadli privilegeeritud korporatsioonid ning seisusliku omavalitsuse organid . Nende täisõiguslikeks liikmeiks võisid olla ainult suurmaavaldajad (algul vasallid , hiljem rüütlimõisaomanikud). Rüütelkonnad osalesid kohalike seaduste koostamises ja oma kubermangu või provintsi valitsemises. Nad valisid oma liikmeskonnast kohalikke kohtunikke ja politseiametnikke ning allutasid endale kiriku.

Kubermangud

Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu vahel. Põhja-Eesti (koos Hiiumaaga) ja neli maakonda (Läänemaa, Harjumaa , Järvamaa, Virumaa) moodustasid Eestimaa ehk Eestimaa kubermangu. Need alad olid Rootsi kätte läinud juba Liivi sõjas. Lõuna-Eestist ja Põhja-Lätist kujunes Liivimaa ehk Liivimaa kubermang , sinna kuulus ka Saaremaa, mis küll säilitas teatud eriseisundi. Erinevalt teistest maakondadest oli Saaremaal oma asehaldur , rüütelkond, kirikuvalitsus(konsistoorium) ning Eesti– ja Liivimaast erinev maksusüsteem. Eesti alalt kuulusid Liivimaa kubermangu Pärnu ja Tartu maakonnad, mis olid tänapäevastest vastavatest maakondadest märksa suuremad, hõlmates kogu Lõuna–Eesti mandriosa. Põhja-Eestist sai Eesti kubermang keskusega Tallinnas ning Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti ühendati Liivi kubermanguks keskusega Riias. Selline jaotus püsis 1917. aastani. Viimase Eesti alana läks Rootsi riigi alla 1660. aastal Oliwa rahuga seni Kuramaale kuulunud Ruhnu saar. Rootsi võim ei ulatunud üksnes Eesti kagunurka Setumaale, mis jäi nagu keskajalgi Venemaa alla. Nii Eesti– kui ka Liivimaa kubermangu kõrgeimaks valitsusametnikuks oli kuninga enda poolt määratud ning talle vahetult alluv kindralkuberner (elasid vastavalt Tallinnas Toompeal ja Riias). Nad juhtisid oma haldusalal asuvat sõjaväge, nimetasid ametisse ja kontrollisid riigiametnikke, jälgisid raha laekumist ja kulutamist kubermangus, kandes hoolt ka postiteenuse, teede ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest.

Kohtud

Eestimaal esindasid madalamat kohtuvõimu adrakohtunikud , Liivimaal sillakohtunikud. Nende ülesandeks oli pagenud talupoegade kinnivõtmine ja tagasisaatmine, talupoegade poolt toime pandud kuritegude uurimine ja süüdlaste karistamine . Kohtunikud valiti ametisse kohalike mõisnike hulgast.
Maakonna tasandil tegutsesid Eesti– ja Saaremaal meeskohtud ja Liivimaal maakohtud , mis arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju.
Kõrgeimaks kohtuinstantsiks oli Eestimaal Eestimaa Ülemkohus Tallinnas ja Liivimaal Liivimaa Õuekohus Tartus – seal arutati raskemaid kuritegusid ja aadlike kohtuasju.
Iga kohtuotsust võis kaevata edasi Rootsi kuningale, kes suveräänina oli ka viimane kohtuinstants.

Rahvastik

Maa oli tänu pikkadele sõdadele harimata ja võsastunud. Paljud inimesed olid kodust lahkunud, talud olid maha jäetud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahervaremetes. 1620 oli Eesti ala rahvaarv vähem kui 100 000 inimest. 1630ndatel aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma.
Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele . Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud, valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud isegi mõisnikku, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid.
17. sajandi teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid, kes moodustasid Lõuna–Eestis koguni 17% talurahvast.
Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem vene talupoegi, kust saabus ka käsitöölisi, kaupmehi ja kalureid ning kes loomulikult paiknesid enamasti Ida–Eestis.
Suur osa Eesti "uusasustamisel" etendasid soomlased , kes asusid eriti arvukalt Viru– ja Harjumaale, kus nad moodustasid vastavalt 20% ja 12% rahvastikust, olles koondunud omaette küladesse. Rohkesti asus soomlasi ka Põltsamaa ja Tartu ümbrusse. Osalt asustasid neid Eesti riigivõimud, osalt lahkusid nad Soomest sõjaväekohustuse eest. Algul keelasid Rootsi kuningad Eestisse rännanud soome ja rootsi talupoegi pärisorjastada. Ajapikku selline suhtumine vähenes ja ka uustulnukail tuli hakata kandma raskeid mõisakohustusi. Võrdluseks - Rootsimaal ei olnud talupojad pärisorjuses ning ei kuulunud isiklikult aadlikele ega Rootsi riigile, vaid kasutasid riigile või aadlikele kuuluvaid maid ( naturaal või rahalise) tasu eest).
Kolmanda suure uustulnukate grupi moodustaid lätlased, keda asus rohkesti elama eelkõige Valga ümbrusse.
Kokku elas Rootsi aja lõpuks Eestis talurahva hulgas vähemalt 10 võõrrahva liikmeid; lisaks nimetatuile veel poolakaid, sakslasi, leedukaid, rootslasi, ungarlasi ning isegi hollandlasi ja šotlasi.
Mõningaid tagasilööke rahvaarvu pidevale kasvule tingisid Vene–Rootsi sõja sündmused ja 1656.– 1658 . aasta katk. Nende tõttu rahvastiku kasv küll ajutiselt pidurdus, kuid 1695 . aastaks arvatakse Eestis olevat olnud isegi veidi üle 350 000 inimese.

Luteri kirik Rootsi aja algul

Ka pärast Rootsi võimu kehtestamist jäi Eesti ja Liivimaa saksa kultuuriruumi osaks. Rootsi valdusesse kuulus 17. sajandil teisigi saksa elanikkonnaga alasid: Pommerimaa, Wismar, Bremen ja Verden.
Luteri kiriku organisatsiooniline ülesehitamine sai alata alles Rootsi võimu kindlamal juurdumisel Eestis. Liivi sõda oli viinud kirikuolud haletsusväärsesse seisundisse: kirikuhooned olid purustatud ja rüüstatud, enamik kogudusi jäänud õpetajateta. Peale ainelise kahju võtsid talurahva hulgas taas maad muinasusu kombed ja ebausu ilmingud. Surnuid maeti vanadesse kalmetesse, loobuti ristimisest ja kiriklikust abielulaulatusest, hoopis vähe oli armulaual käijaid. Soovida jättis ka pastorite haridus ja kõlblus. Läänemaa Kirbla pastori kohta märgiti, et “ta elab vastikut elu, kraakleb ja tülitseb päevad ning ööd, ei valmista iialgi oma jutlust ette ning pakub armulaual veini asemel õlut.”
Eestimaal tegi suure töö luteri kiriku organisatsioonilisel ülesehitamisel piiskop Joachim Jhering. Kõrvuti esimese eestikeelse aabitsa väljaandmisega töötas Jhering välja ka ajastule iseloomuliku range kirikukaristuste süsteemi, kuhu kuulus kiriku ukse ees jalgade pakkupanemine, häbipingil põlvitamine, mitemsugused rahatrahvid jm, mis aga ei aidanud luteri usku eestlastele vastuvõetavamaks muuta.
Protestantlik kirik võttis üle katoliku kirikus valitseva nõiajahi ja ilmutas Rootsi võimude toetusel erilist agarust nõidade jälitamisel. Just nüüd hakati üle kogu maa korraldama nõiaprotsesse, mille ohvriks langesid tihti rahva aktiivsemad ja andekamad liikmed, näiteks rahvaarstid.
Liivimaal nimetati pärast Rootsi võimu kehtestamist kõrgeimaks vaimulikuks, s.o superintendendiks juba Poola ajal jesuiitide vastu võidelnud Hermann Samson, kellest sai luterliku fundamentalismi silmapaistvamaid esindajaid. 1626. aastal avaldas Samson üksikasjalise juhendi, kuidas nõida rahva hulgast ära tunda ja temaga ümber käia. Taoline nõidade välimääraja andis hoogu uutele protsessidele. Kaebealuse suhtes rakendati kõigepealt “veeproovi”: tal seoti käed ja jalad ning lasti nööri otsas vette. Usuti , et süütu inimene vajub põhja, nõid jääb aga pinnale.. Kui veeproov näitas, et tegemist on nõiaga, siis sunniti süüdistatavat julma piinamisega omaks võtma ka kõige tobedamaid süüdistusi. Lisaks mitmesugustele otsestele nõidumissüüdistustele karistati inimesi libahunti jooksmise ning kuradiga suhtlemise eest. Levinumaks karistuseks nõidumise eest oli põletamine tuleriidal. Viimane nõiaprotsessil langetatud surmanuhtlus viidi Eestis täide 1699. aastal.
17. sajandil jäi luteri usk eestlastele veel paljuski võõraks. Keskajal oli eestlaste muinasusund segunenud katoliiklike tavadega, millest võõrutamine ei olnud luteri pastoritele kerge ülesanne. 1642. aastal leidis Urvaste kihelkonnas Osulas aset Pühajõe mässu nime all tuntuks saanud sündmus, mille käigus talupojad hävitasid Võhandu jõele ehitatud mõisa vesiveski , kuna pidasid seda pühaks peetava jõe rüvetamiseks ning neid tabanud viljaikalduse põhjuseks. Kohale saadetud sõjavägi küll vaigistas talupojad, kohalik pastor pidi aga tõdema, et talupojad “ei tea midagi Jumalast ega tema sõnast, ei usust ega käskudest. Nende pimedus, ebausk, ebajumalad ja nõidus ületavad igasuguse piiri.”

Tartu ülikooli asutamine

Ülikooli asutamine oli üks osa Rootsi riigivõimu kindlustamisest Liivimaal. Sõdadest laastatud maal oli puudus riigiametnikest, pastoritest, arstidest , kodu- ja gümnaasiumiõpetajatest. Tavapärane õppimine Saksamaa ülikoolides oli Kolmekümneaastase sõja tõttu muutunud peaaegu võimatuks.
Tartu valiti ülikooli asukohaks eelkõige linna soodsa geograafilise asendi tõttu Rootsi Baltikumi-valduste keskpunktis. Vähetähtis polnud Poolaaegse jesuiitide gümnaasiumi tegevus Tartus. Protestantliku ülikooli rajamist võib seetõttu vaadelda ka kui soovi siin tegutsenud katoliku õppeasutusele midagi vastu seada.
Ülikooli asutamise tegeliku töö tegi ära Liivimaa kindralkuberner Johan Skytte, üks oma aja haritumaid rootslasi. 1632. aastal Tartus uksed avanud ülikoolis õppisid valdavalt Rootsi ja Soome päritolu tudengid. Kui puhkes Vene-Rootsi sõda, viidi ülikool 1656 Tallinnasse, kus see kiratses kuni 1665. aastani. Ülikool jätkas tööd Tartus alles 1690. aastal, nüüd juba peamiselt baltisakslastest üliõpilastega. Ühenduse parandamiseks Rootsiga viidi 1699. aastal ülikool Pärnusse. Pärnus tegutses ülikool juba Põhjasõja tingimustes kümmekond aastat, kuni venelased linna 1710. aastal vallutasid. Kuigi vene võimud lubasid ülikooli esimesel võimalusel taasavada, teostus see alles 1802. aastal
Oma korralduselt sarnanes Tartu ülikool teiste tolle aja Euroopa ülikoolidega. Siin oli neli teaduskonda : usu-, õigus- arsti- ja filosoofiateaduskond. Õppetöö toimus ladina keeles loengute ja dispuutide vormis. Üliõpilaste arv Tartus oli keskeltläbi sajakonna ringis , Pärnus kahanes see sõja tingimustes 30-40 tudengini. Korraga oli Tartus ametis kümmekond professorit, kogu Rootsi-aegses ülikoolis tegutsenud õppejõudude arv ulatub üle poolesaja.

Rahvakoolid

Talupoegade jaoks otsustas Rootsi riik sisse seada rahvakoolide süsteemi.
Eestimaa provintsiaalid otsustasid 1655. aastal, et igas kihelkonnas peab olema ametis koolmeister. 1675 nähti ette koolimajade ehitamist, ent selleks puudusid veel nii majanduslikud tingimused kui vastava ettevalmistusega inimesed. Hakati nõudma, et koguduste juures töötaksid ka kooliõpetajad. Seda nõuet oli aga raske täita, sest eesti keelt valdavaid kooliõpetajaid peaaegu polnud. Esimesed kindlad andmed talurahvakoolide kohta Harjumaal pärinevad 1680. aastatest . Eesti rahvakooli alguseks võib lugeda aga alles 1686. aastat, sest siis hakati teadlikult riikliku poliitika tulemusena kooliharidust andma ka lihtrahvale.
Hariduse andmise kaugem eesmärk oli pöörata rahvas evangeelsesse usku, sest luterluse põhimõtete järgi pidi iga koguduseliige olema ise suuteline pühakirja ning muud vaimulikku kirjandust lugema.
Olukord hakkas paranema pärast õpetajate seminari loomist. Forseliuse õpetajate seminari ajast on teateid juba 41 talurahvakooli tegutsemisest, enamik neist koolidest paiknes Lõuna–Eestis.

Õpetajate seminar

Harjumaalt, rootsi pastori perest pärit Bengt Gottfried Forseliusel rajas 1684 . aastal Tartu lähedale Piiskopimõisa (Papimõisa) kuninga nõusolekul õpetajate seminari. Seminari asusid õppima peamiselt ümberkaudsete kihelkondade poisid, kellest said koolmeistrid ja köstrid.
Õpiaeg koolis oli kaks aastat ja ainsaks õpetajaks oli kooli asutaja Forselius . Oluline oli sorav lugemine ning usuõpetus, veidi õpiti ka raamatuköitmist, kirikulaule, arvutamist ehk rehkendamist ja saksa keelt.
Et õpperaamatuid ei olnud, kirjutas Forselius ise 1686. aastal aabitsa, mille järgi lugemist õpetas. Vihikuid veel ei tuntud, kirjutati paberilehtedele, mida õpilased hiljem ise raamatukesteks köitsid.
Forselius hakkas kasutama ka uut lugemismeetodit. Kooris veerimise asemel luges üks poiss loo valjusti ette, teised jälgisid teksti. Tema soovitusel õpiti lugemist tähti valjusti hääldades ja häälikuid sõnadeks kokku öeldes. See oli lugema õpetamisel uus võte ja andis häid tulemusi.
Forseliuse seminar polnud kunagi eriti jõukas, kuid visa tööga saadi raskustest üle. Forseliust aitasid töös andekamad õpilased, kes abistasid mahajääjaid.
Suuri raskusi tegi koolile aga õpilaste saamine, sest mõisnikud ei lubanud lapsi kooli saata. Haridus tegevat inimesed targaks ja kihutavat mässama. Teised ütlesid, et eestlased olevat orjadeks loodud ja pidavat neiks jääma. Mõisnikud lugesid kooliharidust lausa kahjulikuks ja püüdsid Forseliust lausa takistada. Pikkade palvete ja läbirääkimistega läks Forseliusel siiski korda saada õpilasi. Et haridustööd mõisnikkude poolt ära ei keelataks, püüdis Forselius leida kuningalt oma tööle toetust.
Abi saamiseks pöördus Forselius 1686. aasta sügisel Rootsi kuninga poole. Ta võttis kaasa kaks oma andekamat õpilast - Ignatsi Jaagu ja Pakri-Hansu Jüri ja viis nad kuningas Karl XI ette Stockholmi. Poisid oskasid kuningakojas vastata kõigile keerukatele küsimustele. Kuningas jäi õpetaja ja õpilaste saavutustega rahule ning kinkis kummalegi poisile kuldraha.
Selle reisi tulemusena saadi kuningalt luba koolide ehitamiseks Harju- Madise ja Risti kiriku juurde. Ühtlasi sai riigikontor korralduse eraldada mõlema kihelkonna sissetulekuist koolmeistrite ülalpidamiseks 50 hõbetaalrit.
1687 . aasta suvel pandigi mõlema kooli ehitus käima. 1687. aasta sügisel sai Risti kiriku pastor Gabriel Herlin kokku 25 õpilast. 1688. aasta suveks oli Arul koolis käinud juba 75 poissi, lugeda oskajate arv oli aga suurem - Harju-Madisel kokku 60 ja Ristil 84, sest lugemise selgeks saanud lapsed asusid teisi õpetama, üksteist olla õpetatud koguni karjas käies.
1688. aastal sõitis Forselius taas Stockholmi, kus ta määrati Eesti– ja Liivimaa talurahvakoolide inspektoriks ning talle anti luba koolide asutamiseks kõikjal, kus tarvis. Tagasiteel hukkus Forselius sügistormis ja koolmeistrite seminar lõpetas tegevuse.
Nelja aasta jooksul oli seminari õpetust saanud esialgse ettevalmistuse 160 peamiselt eesti rahvusest kooliõpetajat.
Kuigi seminari lõpetajaile muretseti kooliõpetaja- ja köstrikohad, polnud õpetaja seisukord sugugi kerge. Koolimajade aset täitis tihti lihtne rehetuba . Ka ei makstud õpetajale palka. Ta sai küll prii korteri ja kooliajal mõisa vôi kirikumõisa perelauas süüa. Suvevaheajaks läks ta näiteks oma vanemate poole ja tegi seal põllutööd.
1687. aaastaks oli Liivimaa maapäev otsustanud, et igasse kihelkonda peavad mõisnikud laskma ehitada kooli ja maksma sealsele koolmeistrile palka. Aga sellest hoolimata koolide ehitamine edenes visalt ja õppetöö toimus tavaliselt rehetoas.

Rahvakoolid pärast seminari

Riigivõim hakkas kooliküsimustega tõsisemalt tegelema 17. sajandi lõpul. Siis nõudis kuningas, et kõikide kirikute juurde oleksid ehitatud koolid ja rahvale õpetataks ristiusku. Seadustest hoolimata ei edenenud koolide ehitamine, kuid lugemisoskuse omandamiseni jõuti ka koolideta kihelkondades. Põhja–Eestis jäi koolide arv ja lugemisoskuse tase Lõuna–Eestist maha. Lõuna–Eesti koolivõrk püsis ka peale Forseliuse hukkumist.
Aadlike seas püsis teatav vastuseis talupoegade hariduspüüdlustele, kuid sellest hoolimata olid koolid peagi olemas enamikus Liivimaa Eesti ala kihelkondades. 1687-1688. aasta talvel õpetasid Forseliuse kasvandikud juba peaaegu kõigis Mandri–Eesti maakondades. Seda võib lugeda üldise lugemisõpetuse alguseks Eestis.
Forseliuse rajatud koolis oli tähtsal kohal õpetaja seletus ja õpilaste iseseisev lugemine. Esikohale seati huvi äratamine õpetuse vastu. Et lugema õppimine toimus Forseliuse uuendatud, lihtsustatud meetodil ja tema koostatud aabitsa järgi, saadi lugemine mõne kuuga esimesel õppeaasta jooksul. Aabitsas oli ka araabia ja rooma numbreid , mistõttu hakati varsti pisut matemaatikatki õpetama. Põhiliselt tehti seda juhul, kui lapsevanemad soovisid ja selle eest tasusid. Vanemate soovi korral õpetati ka kirjutamist.
Koolide kõrval oli lugemisoskuse omandamisel oluline ka koduõpetus. Edaspidi hakatigi koolidesse nõudma eeskätt neid lapsi, keda kodus ei suudetud õpetada. Rootsi aja lõpuks oli eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge.
Koolis käisid ainult poeglapsed. Tänu kooliskäijatele poistele õppisid kodudes ka õed-vennad lugema.
Laste koolitulek sõltus põllutöödest ja kasutatavatest ruumidest. Algul toimus õppetöö 3-4 kuud aastas. Õppimine võis alata, kui välitööd olid lõppenud; seal, kus kooliruumiks oli rehetuba, alles pärast rehepeksu. Alustati tavaliselt pärast mardipäeva või kolmekuningapäeva, lõpetati aprillis jüripäeva paiku.

Eestikeelne kirjapilt ja kirjandus

Juba Gustav Adolfi päevil ilmusid môned vaimuliku sisuga raamatud, kuid need olid väga vigases keeles kirjutatud ja raskesti arusaadavad.
1637. aastal koostas Tallinna Toomkiriku õpetaja Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika reeglistiku, mille sisu seisnes eesti keele kohandamises saksa keele reeglistikuga. Stahli grammatika jäi aga rahvakeelest kaugeks.
Forselius, kes oli väga tähelepanelik ja rahvaga kokku puutus, ôppis juba noores eas elavalt rahvakeelt tundma. Ta jôudis kindlale otsusele, et senist kirjaviisi tuleb parandada ja kirjandus rahvale arusaadavaks teha. Selleks kirjutas ta eestikeelse aabitsaraamatu, mis kirikuôpetajate keskel suurt poolehoidu leidis.
Forselius tegi ettepaneku kasutada eesti keele kirjutamisel soome keele eeskujul foneetilist kirjaviisi, kuid see lükati vanameelsete pastorite poolt tagasi. Kirjaviisi üle vaieldi ka piiblikonverentsidel 1686. ja 1687. aastal, kuid üksmeelele ei jõutud ka seekord .
1693. aastal avaldas Johan Hornung ladinakeelse eesti keele grammatika, pannes mõlemalt koolkonnalt laenates kirja põhjaeesti õigekirjareeglid. Need reeglid, mida me tunneme niinimetatult vana kirjaviisi nime all, kehtisid 19. sajandi keskpaigani.
Rootsi ajal ei ilmunud piibel eesti keeles tervikuna , kuna kirjaviisi osas ei suudetud kokkuleppele jõuda. 1686. aastal anti siiski välja lõunaeestikeelne Uus Testament , mille tõlkisid ja toimetasid Kambja pastor Andreas Virginius ja tema poeg Adrian. See oli esimene läbinisti eestikeelne raamat.
Samal ajal hakati eesti keelde tõlkima kirikulaule ja alguse sai ka eestikeelne juhuluule.
Rootsi aja lõppu jääb ka Eesti ajakirjanduse algus. 1675. aastal hakkas Tallinnas ilmuma saksakeelne nädalaleht "Ordinari Freytags Post-Zeitung".

Rootsi–Vene sõda 1656–1661

Rootsi kuningas Karl X Gustav alustas 1655. aastal sõjakäiku, millega hõivas Kuramaa , Leedu, Ida– Preisimaa ning suure osa Poolast. Sellega oli Läänemeri muutunud Rootsi sisemereks. Vene tsaari Aleksei Mihhailovitši häiris eriti Leedu langemine rootslaste kätte — oli ta ju arvestanud sellega kui oma tulevase valdusega.
1655. aasta sügistalvel alustasid venelased suure saladuskatte all laiaulatuslikku ettevalmistusi Eesti–, Liivi– ja Ingerimaa ründamiseks. Lootes seni käest libisenud alasid lõpuks vallutada, alustas tsaar 1656. aasta suve hakul sõda. Et oma tahtmist saavutada, juhtis ta Riia piiramist isiklikult.
Suurimaks võiduks jäi Tartu vallutamine 1656. aasta sügisel. Venelaste kätte langesid ka Vastseliina ja Vasknarva linnus. Sõja ajal hävisid Võrumaal Kirumpää linnus ja selle juures olnud asula. Eesti pinnal toimunud lahinguist oli olulisim Valga lahing 8. juunil 1657.
1658. aasta lõpus sõlmiti Narva lähedal Vallisaare mõisas Vallisaare vaherahu .
Kui aga rootslased vabanesid teistest vaenlastest lõuna pool ja ähvardasid rünnata, ei jäänud Venemaal muud üle, kui sõlmida 1661. aastal Laiuse kihelkonnas Kärde mõisas lõplik rahu (Kärde rahu). Sellega tuli venelastel loobuda oma vallutustest Eesti– ja Liivimaal ning taastada endised piirid.
Rootsi oli saavutanud oma ajaloo suurima võimsuse.
Mõisate reduktsioon
1660. aastal sai Rootsi troonile nelja–aastane Karl XI, kes alustas iseseisvat valitsemist 12 aastat hiljem. Saanud päranduseks tühja riigikassa, alustas Karl XI 1680. aastal Balti provintsides (Eestimaa, Liivimaa ja Ingerimaa) oma eelkäijate poolt erakätesse antud riigimaade tagasivõtmist, mõisamaade riigistamist — reduktsiooni, kuna mõisaomanikest aadlikud olid vabastatud maksudest ja riigile tulutoovad riigimõisad olid vahetanud omanikku .
Rootsi riigi ja kohaliku sakslastest aadli suhted kujunesid jahedateks, isegi vaenulikeks, kuna aadlikud käsitasid seda kui oma õiguste rikkumist. Riigistatud mõisad jäeti küll mõisnikele rendile, aga osa sissetulekutest pidid nad nüüd Rootsi riigile loovutama. Lõuna-Eestis riigistati enamus mõisamaadest, Põhja-Eestis umbes pool, Saaremaal kolmandik. 1700. aastal seoses Põhjaõja algusega katkestas Karl XII mõisate reduktsiooniprotsessi.
Mõisate tagastamise järel kasvasid ka riigitulud silmapaistvalt. 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus , millega püüti maakonnapiirid kokku viia Eesti–Läti rahvuspiiriga. Kahe haldusüksuse piir kulges praegusest riigipiirist mõnevõrra põhja pool, seega jäi Valga linn koos lähema ümbruskonnaga Läti poolele.
Talupoegade jaoks oli reduktsioon pikemas perspektiivis aga kasulik, sest osaliselt kulutati laekunud tulud siinsete haridus- ja kirikuolude parandamiseks.

Talupoegade kohustused

Rootsi võimu tulekuga suurenesid talupoegade kohustused, eriti teoorjus . Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised , mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud.
Talupoeg pidi teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Viljalõikusele oma põllul said talupojad asuda alles siis, kui mõisa põllud olid koristatud . Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse.
1632. aasta 1. veebruari seadus kinnitas pärisorjusliku seisundi ning õiguse väiksete rikkumiste korral politsei ning kohtuvõimu rolli täitmisele mõisnike poolt Liivimaal ja 1645.aastal fikseeris Eestimaa kuberner Gustav Oxenstierna uuendatud maakorraldus sunnismaisuse ja pärisorjusse Põhja–Eestis. Talupojad kaotasid oma isikliku vabaduse. Nii toimus Rootsi võimu perioodil talupoegade lõplik pärisorjastamine.
Et mõisnike võimu talupoegade üle veelgi kindlustada, andsid Rootsi võimud välja seadusi ja korraldusi, millega keelati talupoegade omavoliline lahkumine mõisniku juurest. Talupoeg ei tohtinud ilma mõisniku loata maad müüa ega osta, pealegi võis mõisnik temalt maa igal ajal ära võtta. Mõisnikud võisid talupoegadele anda ka ihunuhtlust. 1639. aasta seaduse ja 1671. aasta maapolitseikorraldusega kuulutati parisorjadeks nii pärisorja peres sündinud lapsed kui ka aadliku maale elama asunud parisorjad ning vabad inimesed.
Rootsi valitsus oli sunnitud talurahva kaitseks välja andma ka mõned määrused, milles keelati mõisnikel talupoegi omavoliliselt taludest välja ajada ja koormisi tõsta. Talupoegadele anti isegi õigus mõisniku tegusid kohtusse kaevata.

Katk

Lisaks sõjakoledustele hakkas levima katk, mis hävitas suure osa Eesti rahvastikust, mõisnikud ja pastorid kaasa arvatud. Aastatel 1665-1690 ei toimunud katku tõttu õppetööd isegi Gustav II Adolfi poolt 1632. aastal asutatud Tartu ülikoolis (Academia Gustavianas).

Suur nälg

Teadaolevalt kõigi aegade laastavaim näljahäda oli Eestis 1695.-1697. aastail.
Ikaldus tabas Eestit aastail 1694. Viljakasvuks oli ilm ebasoodne, järgmisel aastal sadas suvi läbi külma vihma, nii et heina ei saanud teha. Rukis ei õitsenud ega valminud. Suvivilja hävitas sügisel varajane külm. 1696. aasta kevad oli jälle väga külm ja suvel sadas taas vihma. Ikaldus oli veel suurem kui eelmisel aastal. 1696. aastal hakkasid esimesed inimesed nälga surema. Paljud inimesed lahkusid kodudest , et toitu otsida. Suure näljaga proovisid inimesed süüa kõike, mis kätte sattus. Söödi isegi õlgi, puukoort, sõnnikut. Paljud inimesed läksid linnadesse, kus oli aga samuti toidupuudus. 1697. aasta kevadel, kui teede ja asulate ümber hakkas lumi sulama, leiti palju laipu, kes olid talvel surnud. Kõige vähem lootust olid orbudel ja vanuritel.
Rootsi võimud ei andnud näljahädalistele mingisugust abi. 1696. aastal oli linnades veel piisavad toiduvarud, kuid neid ei jagatud välja. Samal ajal kui talupojad massiliselt nälga surid, veeti vilja isegi maalt välja Rootsi ja Soome, kus oli samuti näljahäda. Mõned mõisnikud ja kaupmehed teenisid viljamüügist tohutut kasu.
Levis tüüfus ja düsenteeria.
Näljahäda lõppes alles 1698 . aastal. Kokku suri umbes 70000 -75000 inimest, seega 20% rahvastikust ehk iga viies inimene

Kronoloogia 1600-1700

Eesti ajaloo kronoloogia
1595 , 5. mai – Täyssinä rahu, Rootsi loovutas Ingerimaa Venemaale.
1600–1629 – Rootsi-Poola sõda Liivimaa pärast ja ülemvõimu pärast Baltikumis.
1624 - Rootsi võimud viisid läbi ulatusliku maarevisjoni. Eesti rahvaarv oli vähenenud 100 000-le. Põles Tartu toomkirik, mis jäi sestpeale varemetesse.
1625 - Tartu langemisega rootslaste kätte lõppes Poola valitsusaeg Lõuna-Eestis.
1629, 16. september – Rootsi ja Poola sõlmisid Altmargi vaherahu, kogu Eestimaa sai Rootsile.
1630 – Avati esimene gümnaasium Tartus, (Tartu Akadeemiline gümnaasium).
1631 – Asutati Tallinna gümnaasium, praegune Gustav Adolfi gümnaasium, mis on Eesti vanim keskkool.
1631 – Tartus asutati esimene trükikoda Eestis.
1632–1656 – Tartu ülikooli esimene tegevusjärk (Academia Gustaviana ).
1634 - Liivimaa Konsistoriaal- ja visitatsioonikorraldusega nõuti kihelkondade pastoritelt, et nad õpetaksid talupoegi katekismust lugema, s.o. etteloetud teksti pastori järele üteldes meelde jätma. Korraldust ei saadud täita, kuna pastorid ei osanud eesti keelt ja eestlaste hulgas ei olnud piisavalt kirjaoskajaid.
1636 - Peeti Haapsalus viimane nõiaprotsess. Nõidumises süüdistati ühte Kastininal elavat naist, Kai Kruuskoppi. Arvati, et Kai käib mustaks kassiks moondununa naabri sahvrist toitu varastamas. 1640. aastal peeti Viru-Nigulas Pada mõisas nõiaprotsess Kongla Anni üle. Ajavahemikul 1520 –1818 on 218 ülestähendust nõiasüüdistustest, mille tulemusena 65 isikut mõisteti surma.
1637 – Valmis Heinrich Stahli esimene eesti keele grammatika.
1641 – Anti välja esimene teada olev eestikeelne aabits Iheringi poolt. See ilmus ka rootsi keeles. Iheringi nõudmisel tehti korraldus: talupoegadel tuli eelmisel pühapäeval etteöeldud jutlus enne järgmise pühapäeva jutlust oma pastorile üles öelda. Peagi unustati Ihering koos oma esimese aabitsaga.
1643 –1645 – Taani-Rootsi sõda
1645 – Brömsebro rahu, millega Taani loovutas Saaremaa Rootsile; juriidiliselt fikseeriti pärisorjus ja sunnismaisus Eestis.
1656 - Vene väed tungisid Liivimaale, vallutades Tartu ja hõivates suure osa Ida-Eestist.
1656–1661 – Rootsi-Vene sõda, mis lõppes Kärde rahuga.
1660 - Oliwia rahu Rootsi ja Poola vahel: Poola kuningas Jan Kazimierz loobus nõudest Rootsi troonile.
1660–1672 – Rootsi kuninga Karl XI eestkostel ja valitsuse toetusel kindlustusid baltisaksa privileegid . Kuningavõim tugevnes niivõrd, et senine seadusandlike õigustega Riigipäev jäi vaid nõuandvaks organiks.
1661 – Kärde rahu Rootsi ja Venemaa vahel.
1671 – Juriidiliselt fikseeriti pärisorjus ja sunnismaisus Liivimaal (keskvõim kinnitas Class Totti politseikorralduse).
1675 – Ajakirjanduse algus Eestis; Tallinnas hakkas ilmuma nädalaleht “Ordinari Freytags Post-Zeitung”.
1679 – Soomerootslane Bengt Gottfried Forselius tuli välja uue ideega luua uus talurahva koolivõrk. Ta valdas soome, rootsi, saksa ja eesti keelt, õppis Saksamaal ülikoolis ja hakkas kirikute pastoreid koolitama, et need eesti keeles õpetaksid kirikulaule, kirjutamist, arvutamist, saksa keelt ja isegi raamatuköitmist. Forselius võttis esimesena kasutusele häälimisõpetuse, s.t. silpide kaupa lugema õpetamise. Teiseks uuenduseks oli seni kahekordselt kirjutatud tähtede kirjutamine ühekordselt. Kolmas ettepanek oli võtta kirjakeele aluseks talurahva kõnekeel, mitte eesti keelt purssivate sakslaste sõnavara.
1680 – Suure mõisate reduktsiooni algus Baltikumis - taasriigistati valdav osa mõisu.
1684–1688 – Tartu lähedal tegutses esimene eesti koolmeistrite kool, nn. Forseliuse seminar.
1686-1687 – Piiblikonverentsid Võnnus ja Pilistveres. Lükati tagasi Bengt Gottfried Forseliuse idee õpetamise suhtes, olgugi et nende järgi oli kergem lugema õppida.
1686 – Ilmus Forseliuse esimene eestikeelne aabits, mida hakati kohe kritiseerima, kuid vaatamata sellele oli uuenduste mõju tohutu ja aabitsast ilmus mitu kordustrükki.
1687 – Algas laialdane talurahvakoolide asutamine.
1690–1710 – Tartu ülikooli teine tegevusjärk (Academia Gustavo-Carolina, 1699–1710 Pärnus).
1693 – Johan Hornung avaldas ladinakeelse eesti keele grammatika ja pani kirja põhjaeesti kirjakeele reeglid, mida tuntakse vana kirjaviisi nime all ja mis oli kasutusel 19. sajandi keskpaigani.
1694 – Rootsi võimud piirasid Liivimaa aadli omavalitsust; maanõunike kolleegium saadeti laiali ja allutas maapäevad kindralkuberneri kontrollile . Johann Reinhold von Patkul ja ta kaaslased anti kohtu alla, mõisteti surma koos varanduse konfiskeerimisega. Eestimaal oli Rootsi kuninga ainuvõim kuni 1697. aastani.
1695 – Eesti rahvaarv oli suurenenud üle 350 000-nde
1695–1697 – Suur nälg Eestis, suri 70 000–75 000 inimest – viiendik tolleaegsest eesti rahvastikust.
1695 – Karl XI andis uue korralduse talurahvakoolide loomiseks, otseselt nimetati ka Saaremaad. Selle alusel olevat ainult Kihelkonnale võetud ametisse kooliõpetaja. Mõisnik pidi andma õpetajale ühe adramaa (5-6 ha) põldu.
1696 – Liivimaa majandusreglemendi järgi ei tohtinud talumaid enam mõisastada ega talupoegi taludest välja tõsta. Piirati mõisnike kodukariõigust.
1699 – Vene tsaar Peeter I, Poola kuningas ja Saksi kuurvürst August II ning Taani kuningas Frederik IV sõlmisid sõjalise liidu Rootsi kuninga Karl XII vastu.
Rootslaste võit Narva lahingus
1700–1710 – Põhjasõda Eesti territooriumil.
1700, 12. veebruar – August II (Saksi) väed tungisid Liivimaale ja piirasid maikuuni Riiat.
1700, 19. august – Venemaa kuulutas Rootsile sõja.
1700, 22. september – Vene väed jõudsid Narva alla.
1700, 4. november – Tallinnas maabus Karl XII koos vägedega.
1700, 19. november – Rootsi väed Karl XII juhtimisel lõid venelasi Narva lahingus.

Kokkuvõte

Rootsi aeg kestis Eestis peaaegu 100 aastat ja tõi siinsetele elanikele kaasa palju olulisi muutusi. Tähtsamateks neist võib pidada kohtusüsteemi ümberkorraldamist ja uue haldusjaotuse väljakujunemist. Uus kohtusüsteem püsis osalt isegi kuni 19. sajandi lõpuni. Levinud on komme nimetada seda aega " vanaks heaks Rootsi ajaks". "Hea aeg" kestis tegelikult väga vähe aega, Rootsi kuninga Karl XI valitsemise ajal kuni 1680. aasta suure näljani. Mõisate reduktsioon, riigitalupoegade pärisorjusest vabastamine, talurahvakoolid ja rahvavalgustus tõid lühikese ajaga kaasa olulise muutuse rahva mentaliteedis. Kas see aeg oli just eesti talupoegadele hea aeg, ei oska mina täpselt öelda, kuigi allikaid uurides tundub et nende olukord siiski paranes piisavalt Rootsi ajal.
Rootsi kuningad:
1611–1632 Gustav II Adolf
1632–1654 Kristiina
1654–1660 Karl X Gustav
1660–1697 Karl XI
1697–1718 Karl XI
Rootsi territoorium 1658. aastal. Gustav II Adolf, Rootsi kuningas aastatel 1611-1632

1658.
Kasutatud kirjandus
· Ene 8. osa 1995 lk 277
· A. Mägi “Eesti rahva ajaraamat ” 1993
· S.Valdmaa, A.Adamson “Eesti ajalugu gümnaasiumile” 1999
· Eneke 1. osa 1982 lk 273
· http://et.wikipedia.org/wiki/Rootsi_aeg
21