Haridus Eesti kultuuris (15)

Tallinna Ülikool - Ajalugu - Euroopa tsivilisatsiooni ajalugu

5 VÄGA HEA

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Haridus Eesti kultuuris.

Eesti rahva pedagoogika.
Eesti hariduse ajalugu ulatub 13. sajandisse. Esimesed koolid asutati toomkirikute ja kloostrite juurde. Kooliõpetus jäi esialgu maarahvale kättesaamatuks, ainult üksikud andekad ja visamad pääsesid ladinakeelsetesse linnakoolidesse ja välismaa ülikoolidesse.
Reformatsioon jõudis Baltimaadele varakult ja sellest sai alguse rahvakeelne kirik ning vaimuliku hariduse levitamine põlisrahva hulgas. Asutati esimesed koolmeistrite seminarid ja loodi hõre koolivõrk.
Kuna Eesti maa-ala jaotati kahte kubermangu toimub ka koolikorralduse edendamine Põhja- ja Lõuna-Eestis erinevalt. Põhjasõda, nälg ja katk viisid rahvaõpetuse mõningateks aastakümneteks täielikku madalseisu. 18. sajandil rajati uus koolivõrk. Sajand hiljem algas üldine koolikohustuse kehtestamine. 1880. aastatel muudeti koolid tsaarivõimu poolt venekeelseteks.
Revolutsioonisündmused ja Eesti iseseisvumine andsid võimaluse rahvahariduse põhjalikuks ümberkorraldamiseks. Eesti vabariigis algas kooli kiire areng ja kooliuuendusideede rakendamine õppe-kasvatustöös.

Kool Eestis 13.-15. sajandini.
Eesti rahva arengutee katkes 13. sajandil katoliku kiriku organiseeritud ristisõja tagajärjel. Kohalikud rahvad – eestlased, liivlased ja lätlased – langesid orjusse. Linnadesse asunud endised talupojad omandasid pikapeale alamsaksa keele, samu ka need eestilased ja lätlased, kes tõusid aadliseisusesse. Kirik koondas kogu kultuuri ja selle kultuuri iseloom oli usuline. Kihelkondade asemele moodustati kirikukihelkonnad. Kirik kujunes feodalkorra toeks ja vaimseks juhiks. Kogu keskaegne teadus ja kirjaoskus oli preestrite ja munkade käes. Kirik andis haridusele ja kasvatusele usulise sisu. Kloostrites asusid selle aja suurimad raamatukogud.
Esimesed koolid asutati peakirikute ja kloostrite juurde ning neid kutsuti vastavalt toom - või kloostrikoolideks. Kindlat õppeprogrammi ei tuntud ja õppekeeleks oli ladina keel. Järgmisel sajandil jagati teadused kahte tsüklisse: esimest nimetati triviumiks (grammatika, retoorika , dialektika), teist quadriviumiks (aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika ).
Toomkoolid andsid haridust tulevastele vaimulikele ja valmistasid ette neid, kes kavatsesid asuda Lääne-Euroopa ülikoolidesse. Omal maal selline õppeasutus puudus. Kooliõpetajateks olid vaimulikud . Tallinna toomkoolist kõige varasemad andmed on 1319. aastast. Toomkooli esimese astme kursuse moodustasid triviumi ained. Koolitöös kulus suurem aeg ladina keele õppimisele(eriti grammatikareeglitele), palvete ja pühakirja teatud tekstide meeldejätmisele. Kooliõpikuid keskajal ei tuntud. Lugema õpitit kirikuraamatutest. Koolikursus nõudis ainete päheõppimist. Need, kes põrgisid kirikuvõimu kõrgemaile ametikohtadele, pidid läbi võtma ka quadriviumi ained.
Dominiiklaste ordu ja kogu Lääne-Euroopa teaduste keskusteks olid Bologna ja Pariisi ülikool ning Kölni klooster . Nendes linnades pidasid loenguid silmapaistvamad dominiiklaste teoreetikud ja skolastika süstematiseerijad Albertus Magnus ning Aquino Thomas . Skolastika ülesandeks oli kõige selle tõlgendamine ja süstematiseerimine, milles kirik nägi ristiusu õpetuse sisu.
Pärast kloostrite rajamist avati ka Eestimaa kloostrites koole . Kõige varem asutati dominiiklaste kool Tallinnas. Kloostrikool jagunes kaheks: ühes õppisid noviitsid, tulevased mungad , teises linnalapsed. Õppetöö toimus mõlemas ladina keeles. Alguses omandati lugemisoskus , siis õpiti triviumi ained. Kirjutamise õppimiseks kasutati A.Donatuse poolt küsimuse ja vastuse vormis välja antud algastme õpikut ja A. De Villa Dei värsivormis esitatud grammatikareegleid. Kirjutamiseks kasutati stiilust ja vahatahvlit.
Eestikeelse kirjasõna vastu tundsid huvi kõige enne dominiiklastest mungad Tallinnas. Ristiusu õpetamiseks andis ordu ülemkapiitel juba 1236 . aastal korralduse, et mungad õpiksid kohaliku rahva keelt. Tallinna dominiiklaste kloostris oli eestlasi, kes võisid teha tõlketööd ja õpetada eesti keelt ka oma võõramaalastest kaaslastele.
1372. aastal ehitas linn Pikale tänavale kooli, mille eluiga ostus lühikeseks, kuna kirikuvõimud sulgesid kooli. Juba 1391. aastal oli Riias avatud Peetri kirikukool. 1424 . aasta juulis lubas paavst Martin V ka Tallinnas kooli asutada. 1428. aastal avatigi kool Oleviste kiriku juures - Linnakooli nime all. Sellega paranesid ka linlaste õppimisvõimalused. Lugemise ja kirjutamise oskus omandati alamsaksa keeles ja palju aega kulutati rehkendamise, kirikulaulu ning ladina keele õppimiseks. Kirjaoskuse järele oli nii suur nõudlus, et 1437. aastal asutati ka Niguliste koguduse juurde kirikukool.
Ametlike koolidega hakkasid võistlema eraõpetajatega, nende nn. kirjutuskoolid aitasid kaasa lugemisoskuse levimisele kõigis Eesti linnades.
1422. aastal Valgas kokku tulnud maapäev nõudis kirikuõpetajailt meieisapalve, „Ave Maria“, kaheteistkümne usupeatüki ja kümne käsu õpetamist rahvakeeles. Vaimulikud pidid õppima koguduse liikmete keelt ja selles keeles jutlustama. Siit alates hakati tõlkima ja levitama nõutavaid tekste eesti keeles. Eestikeelne kirjasõna alustas vaevalist arenguteed.
Lääne-Euroopa eeskujul asutati kirikumõisate juurde kirikukoolid. Kuna katoliku kirikus oli tähtsal kohal poistekoori laul, võeti kooli peamiselt hea lauluhäälega poisse . Köstrite juhtimisel õpetati noorukitele palveid, andekamatele lugemist ja kirjutamist ladina keeles. Peatähelepanu oli mitmehäälsel laulmisel. Nõutavaks sai organistide väljaõpetamine, et poistekoori laulu kirikuteenistuse ajal orelimänguga toetada. Seal, kus orelit polnud, õpetati talunoortele puhkpillimäng selgeks. Levima hakkas noodikiri ja muusikaõpetus. Andekamatele õpetati viiulimängu ja linnades algas kontserttegevus .

Reformatsiooni mõju Eesti koolile . (ja jesuiitide vastureformatsioon)
Vana- Liivimaa linnade majanduslik tugevnemine ja kultuurielu tõus langes aega, kui Wittenbergis algas 1517. aastal usuline reformatsioon. Uued ideed kandusid Baltimaasesse Saksamaa ülikoolides õppinud noorte vahendusel. Martin Lutheri algatatud protestantlik usuliikumine nõudis rahvakeelset kirikuteenistust.
Tallinnas suleti dominiiklaste klooster. Kiriku juhtimise õigused kuulusid nüüdsest peale maahärradele, linnades aga magistrantidele. Reformatsiooni tagajärjel asendus vana haridussüsteem uuega. Kloostrikoolid suleti ja linnakoolid said uue sisu. Tartus tegutses reformatsioonijärgselt 2 kooli, mis võimaldasid astumist ülikoolidesse. Toomkooli kõrval alustas tööd ladinakool Phillip Melanchthoni reformeeritud koolikava alusel. Pärnu linnapäevadel 1527 . aasta detsembris leiti, et igas suuremas linnas tuleks asutada korralik kool. 1550-ndate ajal oli Tartusse asutatud ka kirjutuskool. Ladina keelt ei tohtinud selles koolis õpetada. Raehärrade tähelepanu suunati vajadusele, kohaliku rahva seast võtta noormehi koolidesse ja hiljem saata nad ülikoolidesse teoloogiat õppima.
Hariduse ümberkorraldamist alustati neljas suunas: reorganiseeriti linnakool, välismaa kõrgkoolidesse saadeti usuteadust õppima ka eesti noormehi, hakati tõlkima ja välja andma eestikeelset kirikukirjandust, tehti algust katekismuse õpetamisega eesti kogudustes.
Juhtiv osa Eestimaa hariduselus oli Tallinna koolidel. Tegevust jätkas toomkool , 1585. aastal reformiti Oleviste kiriku juures tegutsenud ladinakool triviaalkooliks. Uue õppekava aluseks võeti Melanchthoni välja töötatud Saksi koolikorraldus . Humanistlike eesmärkide – takuse ja kõneosavuse – kõrval rõhutati vagaduse kasvatamise vajadust.
Kooliskäijad pidid õppeajal läbi tegema 3 astet. Alamastmes tuli emakeeles lugemine selgeks õppida, seejärel õpiti Donatuse grammatika õppimist ja Cato lugemist. Teises astmes jätkati ladina keele grammatika, usuõpetuse ja muusika õppimisega. Kõrgem aste andis ladina keele oskuse, õpiti dialektikat ja retoorikat. Õppeaastate arv ei olnud kindlaks määratud, üleviimine ühest astmest teise toimus teadmiste omandamise põhjal. Tavaliselt kulus kooliprogrammi läbivõtmiseks 10-12 aastat.
Melanchthoni emakeelse usuõpetuse kooliprogramm nõudis palvete, meieisapalve ja kümne käsu ning Lutheri seletuste päheõppimistm kirikulaulude ja katekismuse tundmist nind Uue Testamendi lugemist.
Edasiõppimise võimaldamiseks Lääne-Euroopa pritentastlikes ülikoolides asutati vaestele ja andekatele koolipoistele linna stipendiumid. Vaestele lastele tehti annetusi, et ka nemad saaksid ennast harida ja lugema õppida.
Arutlusele võeti ka tütarlaste hariduse küsimused. 1543.aastal rajati Pühavaimu kiriku juurde tütarlastekool, mis peatselt kolis Mihkli kloostri ruumidesse.
1552. a. Määrati rae poolt vaestele koolipoistele eestseisja. Poole sajandi jooksul anti hoolekande korras haridust umbes kuuekümnele koolipoisile.
Paremate õppimisvõimaluste loomiseks eraldati linnakoolile dominiiklaste kloostri ruumid. Koolile lisati juurde alamklass ehk ettevalmistusklass ja peatselt ka neljas klass. Ettevalmistusklassi ülesandeks jäi emakeelse alghariduse andmine – õpetati lugemist, kirjutamist, arvutamist, katekismust ja kirikulaulu.
Edasiõppimise võimaluste laiendamisteks Lääne-Euroopa kõrgkoolides, täiendati linna- ehk triviaalkooli õppeprogrammi antiikautoritega. Kohustuslike ainete hulka võeti ka kreeka keel, loeti evangeeliume, vakreeka proosat, Homerose ja Hesiodose värsse. Õpingute jätkamiseks akadeemias sooritati avalikud katsed rae ja linnaministeeriumi ees. Seal otsustati vastavalt teadmistele, kes sai linna kulul kõrgkooli õppima. Pärast kirjaliku kohustuse sõlmimist, kus tagasitulekul lubati hakata koolmeistriks või pastoriks kodulinnas, anti toetusraha stuudiumi lõpetamiseks välismaal.
Tallinna triviaalkoolist võrsus esimene põlvkond mehi, kes hakkasid looma eestkeelset kirikukirjasõna ja rajama eestikeelset algõpetust. Eestikeelne kirjandus levis triviaalkooli kasvandike kaudu ka väljapoole Tallinna.
1570. aastal võeti koolis kasutusele eestikeelsed aabitsad, katekismuste, Taaveti lauluraamatud ja evangeeliumi raamatud.
Tallinna triviaal- ehk suur linnakool andis teadmisi paljude erialade esindajatele. Seal said kirjaoskuse mitmed mõisa- ja linnakirjutajad, raamatuköitjad, kaupmehed ja käsitöölised.
Lutheri arvates pidi iga inimene oskama lugeda vaimulikke raamatuid, esmajoones piiblit , mille tema ise oli saksa keelde tõlkinud. Luther nõudis kõigilt emakeeles kümne käsu, usutunnistuse ja meieisapalve päheõppimist, kuid ka arusaamist . Kooli uut sisu nähti kõigepealt usuõpetuse omandamises. Katekismus kujunes loodavate koolide esimeseks lugemisraamatuks. Katekismuse kõrval võeti kooliraamatutena kasutusele lauluraamatud, evangeeliumid ja epistlid. Protestantliku kirikukorra järgi asutati koolid kirikute juurde. Maarahvas veel selleks ajaks koolihariduseni ei jõudnud. Talupoegadel kasvasid mõisakohustused.
Kontrolliti pastorite keeleoskust ja umbkeelsed asendati kohaliku keele tundjatega. Köstrite asemel hakkasid lapsi õpetama koolmeistrid. Aabitsaõpetuse pidid läbi tegema kõik lapsed.
1601 . aasta näljahäda ja sellele järgnenud katk viisid hauda suurema osa linnarahvast. Ragasilöögi sai kooliõpetus, katkes eestikeelsete raamatute väljaandmine, kadus rahva kirjakeelt viljelnud haritlaste vanem põlvkond.
Liivi sõja tõttu varises Vana-Liivimaa könföderatsioon kokku: tallin , Harju-, Viru- ja Järvamaa liideti Rootsiga , Lõuna-Eesti läks Poola koosseisu, Saare-Lääne piiskop müüd oma valdused Taani kuningale .
Rekatoliseerimist alustati rahvakeelt oskavate jutlustajate, pihiisade ja pastorite ettevalmistamisest. Erilist tähelepanu pöörati seejuures noorsoo kasvatamisele ja õppeasutuste rajamisele.
Tartu kool sai 1585.a. kolleegiumi õigused. Õpilased elasid internaadis. Jesuiitide kolleegiumid jagunesid õppetegevuse alusel alam- ja ülemastmeks. Esimeses astmes oli viis, teises kolm klassi. Tartus avati viis klassi, mis vastas gümnaasiumi kursusele. Põhiainete õpetamine tomus ladina keeles. 1585. aastal avati tõlkide seminar , kuhu tuli kasvandikke mitmelt poolt.
Jesuiidid said aru, et vanade õppe- ja kasvatusmeetoditega pole võimalik protestantismi vastu võidelda. Õpilastele anti tasuta õpetust, õppetöö toimus avarates ja valgusküllastes ruumides, klassid varustati õppevahenditega, õppetöös nõuti õppematerjali selget liigendust, aine jaotamist teemadeks ja alamteemadeks. Iga tund lõppes kordamisega, igal laupäeval tuletati meelde nädala jooksul õpitut, iga kuu lõpul korrati tähtsamaid teemasid . Suurt tähelepanu pöörati kehalistele harjutustele, mängudele, näidendite õppimisele ja esitamisele. Õpilaste üle oli pidev järelvalve. Koolitöös asetati pearõhk omavahelisele võistlusele, noortes kasvatati auahnust, enesearmastust ja häbitunnet: iga päev kiideti paremaid ja halvustati mmahajääjaid. Õpilased pandi istuma õppeedukuse järjekorras: ees priimus, taga ultimus. Õpetajaid abistasid parimad kasvandikud. Korrarikkumise ja õppeülesannete täitmata jätmise korral tuli kanda eeslikõrvu või istuda häbipingis. Äärmise abinõuna kasutati ihunuhtlust. Karistas selleks ette nähtud isik, mitte õpetaja. Õpilastele sisendati arusaamist: kõik meetodid on head, mis aitavad jõuda sihile.
1600. a. Algas Poola-Rootsi sõda. Detsembris jõudsid rootslased Tartu lähistele, kolleegium saadeti laiali, koolitegevus katkes. Sõjast laastunud linnas algas koolitegevus 1611 . aastal, kui rootslased suudeti Liivimaalt tõrjuda. Tõlkide seminar avati uuesti, kuid õpetajaid ja õpilasi oli vähe. 1625. aastal langes Tartu jälle rootslaste kätte. Jesuiidid lahkusid, kool ja tõlkide seminar suleti. Jesuiitide tegevuse saavutuseks võib lugeda kirikukirjanduse tõlkimist eesti keelde ja katekismus-lauluraamatu trükkimist 1585. aastal. Katoliikliku kirjasõna väljaandmine, kolleegiumi ja tõlkide seminari olemasolu sundisid luterlikku kirikut kooliõpetuse parandamisele ja eestikeelsele protestantliku kirjanduse levitamisele rahva hulgas. Jesuiitide koolide ajel hakati õpetama eesti poisse protestantlike pastorite järgi. Tartus oli teinegi protestantlik kool, kus pärast alghariduse omandamist võis haridust jätkata. Jesuiitide koolid avaldasid kultuuriliselt elustavat mõju oma ümbruskonnale. Pole võimatu, et nende õppeasutuste tegevus soodustas Tartu ülikooli rajamist 1632. aastal.

Hariduse areng Rootsi ajal.
1625. oli Rootsi alistanud kogu Mandri-Eesti. Eesti ala jagunes kaheks: Põhja-Eesti moodustas Eestimaa kubermangu, Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti kandsid Liivimaa kubermangu nime, kuhu liideti ka Saaremaa. Kuninga esindajaks oli kindralkuberner , kellele kuulus nii seaduandlus kui ka kiriku- ja koolielu. Kogu Eesti alal kehtestati Rootsi kirikukord ja haridussüsteem.
Erijoones huvitas Rootsi valitsust kirikuasjade parandamine. Kui Gustav II Adolf külastas Tallinna nõudis ta ka kõrgema kooli avamist ja selle ülalpidamist endiste kloostrimaade tuludest. Samal aastal moodustati komisjon algatatud reformikavade teostamiseks. Kui kontrolliti Eesti kirikuõpetajaid ja köstreid, selgus et suurem osa kirikuõpetajaid ei osanud eesti keelt või tundsid seda puudulikult. Köstri ametikohal olid enamjaolt kirjaoskamatud talupojad, talurahva jaoks polnud veel ühtegi kooli. Eesti keelt mitteoskavad kirikuõpetajad vallandati, seati sisse kirikukümnis kirikute, koolide ja haiglate ülalpidamiseks.
Rüütelkonna kokkukutsumisel nõuti neilt kirikute ehitamist ja koolide avamist. Rõhutati, et ka talupojad saaksid kooli. Eestimaa aadel lükkas aga pakkumised tagasi. Kui Liivimaa kindralkuberneriks valiti J.Skytte (Lääne-Euroopa silmapaistvamaid pedagoogikateadlasi) oli üks ta esmasi ülesandeid jesuiitide mõju kaotamine ning noorsoo kasvatamine luteri usu vaimus .
Pärast kindralkuberneri jõudmist Tartusse oli üks esimesi eesmärke uut tüüpi kooli – gümnaasiumi – rajamine. Need koolid andsid ettevalmistuse ülikooli astumiseks. Paljudes linnades avati ka kõrgema astme koole, mis kandsid akadeemilise gümnaasiumi nimetust . Kuulutati, et gümnaaisumides võivad õppida aadlike, linnaelanike ja talupoegade lapsed. Tartu gümnaasiumi asutamistseremoonia peeti 1630. aasta oktoobris . Avatud õppeasutus oli kõrgema astme akademiline gümnaasium, mis jagunes teaduskondadeks, koolitöö juhtimiseks oli 8 professorit. Õpetus toimus loengute ja dispuutide vormis. Ülikoolist erines ta selle poolest, et puudus teaduslike kraadide andmise õigus.
Tallinna gümnaasium avati 1631. aastal. Kool avati esialgu neljaklassilisena. Õpiti matemaatikat, filosoofiat , ajalugu, geograafiat, retoorikat, poeesiat, õigusteadust, kreeka ja heebrea keelt, usuõpetust ja laulmist . Koolis oli oma kirja- ja arvutusmeister. Erilist tähelepanu pöörati ladina keele ja klassikaliste autorite õppimisele. Ülemaid klassides toimus õpetus ladina keeles.
Gümnaasiumide juurde asutati trükikojad, mille kaudu anti teada disputatsiooni sisu, mis näitas omakorda teistele õppeasutustele uuritavate teemade ringi ja taset. Esimene Eesti trükikoda avati Tartus 1631. aastal.
Pärast gümn. Avamist Tallinnas jäid püsima varem asutatud koolid ka mujal: Pärnus oli triviaalkool , samasugune oli Narvas, kahe õpetajaga kool töötas Kuressaares, ühe õpetajaga Haapsalus , Valgas, Viljandis , Rakveres ja Paides . Koolides õppis palju eestlaste lapsi ja seetõttu tuli väiksemate linnade koolmeistritel õpetada ka maarahva keeles, eelkõige usuõpetust.
Tallinna toomkoolis käisid mitmesuguste vanemate lapsed: seal õppis sakslasi, soomlasi , rootslasi ja eestlasi. Toomkool ei küündinud triviaalkooli tasemeni, parematel aegadel õpetasid seal rektor, abiõpetaja ja kantor. Toompea suurtulekahju ajal hävis toomkooli maja, uus hoone valmis 1691. aastal.
1630.a. loodi riigi kulul juurde kolme õpetajaga elementaarkool e. klassikakool. Seal õppisid eesti, soome ja läti noorukid. Kui gümnaasium reorganiseeriti, läks elementaarkool triviaalkooli nime alla ülikooli alluvusse. Aastal 1638. kool suleti.
Ametlike koolide kõrvale asutati mitmes linnas era- ehk kirjutuskoole, mille peamine ülesanne seisnes kirjutamisoskuse andmises.
Juba aasta pärast Tartu gümnaasiumi avamist pöördus kindralkuberner Gustav II Adolfi poole palvega muuda vast avatud kool ülikooliks. 1632. aasta juunis kirjutas Gustav II Adolf alla ülikooli asutamisürikule. Pidulikus avakõnes teatati, et sellesse kooli on väga oodatud ka alamast seisusest inimesed. Tartu Ülikoolis oli 4 teaduskonda : filosoofia-, usu-, arsti- ja õigusteaduskond. Kõigil tuli õppimist alustada filosoofiateaduskonnas, see andis üldharidusliku sissejuhatuse teadustesse. Pärast 5-6 aastast õppimist valiti eriala ja studeeriti veel 3-4 aastat. Ülikooli kõrgeim juht oli kantsler ja tema abiliseks prokantsler. Kollegiaalse organi ülesandeid täitis professorite üldkogu ehk senat . Kolmas mees ülikooli ametiredelil oli rektor, kes tegeles jooksvate asjadega. Ülikooli astumiseks ei nõutud kindla koolitüübi lõpetamist. Tähtsamaks õppetöö vormiks oli loeng, selle kõrval vaidlused e. dispuudid. Teadmisi kontrolliti kuu- ja semestrieksamitel.
Vene-Rootsi sõjas Tartu linn kapituleerus ja suurkool kolis 1656. aastal Tallinna. Uuesti avati ülikooli uksed tartus 1690. aastal. Kuna õppimine käis kõikjal ladina keeles, siis polnud üliõpilastel ja teadlastel keelepiiri. Tartu kui ülikoolilinna osatähtsus langes. Paremaid tingimusi otsiti Pärnust, kuhu ülikool kolis 1699. aastal. Põhjasõda lõpetas ülikooli tegevuse 1710. aastal.
Talurahva lugemaõpetamisega hakkas riigikirik tegelema 17. sajandi teisel kolmandikul. Tugevdati kontrolli talurahva kristliku õpetuse üle. Pärast visitatsioonikorralduse väljaandmist pandi mitmel pool ametisse köstrid, kes oli esialgu rohkem sulase eest kui laste õpetaja. 1650 . aastaks polnud talupoegade õpetamine kavatsetud tasemele jõudnud.
1686. aastal nõudis Forcelius kuninga korraldusena igasse Eesti- ja Liivimaa kihelkonda kooli asutamist. Koolimaja tuli ehitada kahe kambriga, kumbki kolm sülda pikk ja lai, ning väikese eeskojaga. Forceliuse juhitud seminar töötas 1684 -1688. Kooli tegevuse kohta on säilinud vähe andmeid, kuid on teada, et nelja aasta jooksul käis koolis 160 poissi. Õppima võeti noormehi kõigist Liivima Eesti-osa kihelkondadest. Esimesel aastal õpiti selgeks lugemine, katekismus ja kirikulaulud. Eejärel õpiti selgeks kirjutamine ja veidi arvutamist. Teisel aastal õpiti aineid, mis laiendasi rohkem silmaringi ja teadmisi. Sinna kuulusid ka kirjutamine ja laulmine . Viimast õpetati nii palju, et kooli lõpetamisel oleks võinud tööle asuda kiriku eeslaulja ehk kantorina. Õpetamisel orienteeruti keskmisele õpilasele, edasijõudnumad abistasid mahajääjaid. Koolmeistreid õpetati välja J. Gezeliuse kirjutatud „Methodus informandi“ järgi. Koolmeistri ülesannet kirjeldati järgnevalt: Ta pidi olema karske ja õpetama lapsi enam armastuse kui ähvarduste ja karistusega. Koolmeistri ülesandeks oli hoolitsemine, et lapsed ei ootaks liigselt tunni algamist, ei õpiks seetõttu vallatust, samuti peaks silmas, et lapsed lastaks tunni lõpus puhkama .
Forceliuse õppeviis eeldas, et kõigil lastel oleks ühesugune õpperaamat. Iga laps, kes kooli tuli vajas õpikut. Forcelus võttis ette aabitsa kirjutamise. Tarvitati gooti tähestiku kõiki tähti ning saksa keeles esinevaid täheühendusi.Tähtede õppimisel jäid eriti raskelt meelde suured tähed, sepärast alustas ta väikeste tähtede õpetamisest ja kui tähestik oli selge, õpiti koos teksti lugemisega ka ettetulevad suured tähed. Lisaks Liivimaa koolidele hakati lapsi uue aabitsa järgi õpetama ka Tallinnamaal. Forceliuse aabits ilmus hiljemalt 1684. aastal.
Koolid rajati kõigepealt kihelkonna keskustesse. Põhja-Eestis avati koole vähem. Esimeste koolide töölerakendamine õnnestus paremini seal, kus maa oli mõisnikelt riigile võetud. Nt Saaremaal ja Hiiumaal polnud üldse koole, Virumaal ja Läänemaal oli üks-, Järvamaal 3-, Harjumaal 4 kihelkonnakooli. Pärnumal oli 13 kihelkonnakooli ja 2 külakooli, Tartumaal oli aga 16 kihelkonnakooli ja 5 külakooli.
Koolmeister oma teadmistega, kuid ka õigustega tõusis tavalisest talupojast kõrgemale. Liikumisvabaduse tõttu ei olnud ta enam seotud maaga. Koolmeistri töö eraldus niivõrd põllumehe omast, et käibele tuli ametinimetus – koolmeister.
Koduõpetuse kaudu hakkas lugemisoskus levima ka tütarlaste hulgas ja mitmekordistus lugemisoskus.
Forceliuse surm ja aabitsa keelustamine lükkasid edasi parandatud kirjaviisi kasutuselevõtmise.
Põhja-Eesti jäi koolide arvu ja lugemisoskuse tasemelt Lõuna-Eestist maha. Lõuna-Eesti koolivõrk püsis ka pärast Forceliuse hukkumist.
Tavaks sai kevadiste ja sügiseste leerikoolide pidamine.
Saaremaal algas rahvakoolide rajamine hiljem, kuna Forceliuse mõju saartele ei ulatunud.
Väljakujunenud koolivõrk jäi püsima lühikeseks ajaks. Puhkenud Põhjasõda, nälg ja katk katkestasid rahvaõpetuse paariks aastakümneks.

Kool 18. sajandi II poolel.
18. sajandi I pool
Meie rahvakooli ajaloos algas uus etapp pärast Eesti ala langemist Vene võimu alla. Põhjasõda lõppes 1710. aastal. Baltimaades jäi kehtima senine koolikorraldus.
Eesti- ja Liivimaal puudus üldine koolikorraldus, igas kihelkonnas valitsesid kooliõpetuse suhtes omad põhimõtted. Mõisnikud võtsid tagasi koolimaad, mis enne sõda olid eraldatud koolmeistrite ülalpidamiseks. Paljudes kihelkondades koolid likvideeriti.
Katk viis rahva väljasuremise äärele, kogu maal jäi ellu umbkaudu 150 000 inimest. Laste koolitamisele polnud võimalik mõeldagi. Lugemisoskus püsis edasi sõjast ja katkust vähem puudutatud aladel. Lõuna-Eesti kooliõpetus kulges sissekäidud rada mööda ka pärast Põhjasõda. Põhja-Eesti talupoegade lugemisoskuse tase jäi madalaks juba enne Põhjasõja algust. 1715. aasta kirikuvisitatsioon näitas, et enne sõda asutatud koolid enam kusagil ei töötanud. Osad koolimajad olid sõjatules hävinud, mujal puudusid õpetajad.
Lääne-Euroopas hakkas levima pietism , mille keskuseks kujunes Halle ülikool. Kogu euroopas sai tuntuks sealne professor A. Hermann Francke ja tema rajatud pietistlik pedagoogika. Eestisse jõudis pietistide levitatud põhimõte: rahvale tuleb õpetada lugemist ja praktiliseks eluks vajalikke teadmisi. Francke esitas oma pedagoogilised seisukohad 1713. aastal. Eesmärgiks seati tõearmastuse, sisemise vagaduse ja usinuse kasvatamine. Eitati ilmalikke lõbustusi: mängu, vallatust ja meelelahutust. Pietestlikke kasvatusideaale pidi ellu viidama kooli ja koduõpetuse kaudu. Francke loodud Halle nn. vaestekoolid võeti eeskujuks ka Eestis. Kogu euroopas puudusid erialaste teadmistega õpetajad. Francke asutas seminari, kus õppetöö tarbeks koostati detailne programm ja instruktsioon. Õpetajate ettevalmistamise pöörati peatähelepanu nn. küsitlevale meetodile (küsimuse-vastuse vormis õppeviis).
1730. aastatel hakkas luteri usu kirikuga tõsiselt võistlema hernhuutlus. Uue usuliikumisega ühinesid mitmed pastorid ja mõisnikud. Rajati uusi koole, et seal noori ette valmistada kirikukirjanduse iseseisvaks lugemiseks. Uus usuliikumine ei pööranud tähelepanu, mitte ainult palvetamisele, vaid ka piibli uurimisele.
Hernhuutlus ehk vennastekoguduse liikumine sai alguse Saksamaalt Herrnhuti asundusest. Kirikuga võrreldes anti piiblile palju rahvalikum tõlgendus. Vennastekoguduse piirkonnas levis eriti kiiresti kirjutamisoskus, laulmine ja mitmesuguste saatepillide mängimine. Algsed vaimulikud eesmärgid kasvasid üle rahva üldiseks hariduspüüdeks ja muusikaharrastuseks. 18. sajandi teisel kolmandikul õppisid täiskasvanud iseseisvalt ja lapsed õppisid kodus kirjutama. 1743. aastal keelati kogu Venemaal hernhuutide tegevus. Külakoolide arv hakkas jälle kahanema .
Alles kujunev koolivõrk jäi kihelkonniti väga eripalgeliseks, tõõtasid kihelkonna-, mõisa- ja külakoolid. Koolide nimetused tähendasid asupaika ja ülalpidamist. Kihelkonnakool asus kihelkonna kiriku juures ja seda pidas ülal kogudus . Mõisakooli peeti mõisale kuuluvas hoones. Külakool sai nimetuse küla järgi. Kus kihelkonnakoole polnud, asendas kooli köstri õpetus.
18. sajandi II pool
Eesti rahvakool jõudis uuele arengutasemele 18. sajandi viimasel kolmandikul. Nüüd algas küla- ja mõisakoolide võrgu loomine ja kooliõpetuse osakaalu suurenemine. Tsaarivalitsuse suhtumine Baltimaade erikorda muutus pärast Katariina II trooniletulekut 1762. aastal. Euroopa valgustusideede mõjul hakati palju rääkima talupoegade manadusliku ja õigusliku korra parandamisest ja nende hariduse tõstmisest.
1768. aasta veebruaris esitas konsistoorium maapäevale Eestimaa talurahvakoolide asutamise projekti. Projekt ei saanud poolehoidu, kuna rüütelkond ei soovinud koolide rajamise kulusid enda kanda võtta.
Browne’i patent oli 18. sajandil esimene seadusjõuline akt, mis nõudis koolivõrgu rajamist. Koolipatendi ilmumise järgsel aastal hakati ainult üksikutes kihelkondades koole rajama. Esimesena reageeris uuele kooliseadusele tartumaa ja 1766 /67. a. Talvel asutati koolid kõikides suuremates mõisakogukondades.
Kihelkonnakoolide õppetöö ümberkorraldamine võttis aega.
Seal, kus kihelkonnakoolide kõrvale asutati küla- ja mõisakoole, hakkasid koolis käima ka tüdrukud. Siit algas murrand koduõpetuses: kui varem andsid lugemisoskust edasi mehed, siis sajandi lõpus jääb kodukool emade hoolde.
Uue seaduse alusel tugevdati kontrolli nende laste üle, kes kodus lugemist selgeks ei saanud. Igaks jüripäevaks pidid pastorid ülemkirikueestseisjale esitama andmed selle kohta, kui palju lapsi sel aastal koolis käis ja kas neid oleks võinud olla rohkem ja miks ei olnud.
1765. aasta koolipatent pani talurahva kooliasjad liikuma. Olenes kohalikust algatusest, kui kaugele kooliharidusega jõuti. Talupoegade lugemisoskus paranes märgatavalt. Aadli mõjukal enamikul puudus huvi talurahva kirjaoskuse tõstmise vatu. Suur osa valitsevaist feodaalidest kartis , et kooliolude parandamisega suureneb pärisorjusest vabanemise püüe. Aadlikud olid arvamusel, et on parem talupoegi hoida nende rumaluses, kui et nad targaks teha.
Liivimaal anti 1774 . aasta sügisel välja täiendav instruktsioon rahvaõpetuse parandamiseks. Uue korralduse kohaselt ei tohtinud lapsi koolist enne vabastada, kui õpilane oskas lugeda, katekismuse viit peatükki tundis ja palveid teadis. Vanematelt koolilaste õpetamise eest raha ei nõutud. Iga pere, kust laps koolis käis, oli kohustatud koolile tooma kaks koormat puid ja ühe naela küünlaid.
1786 . aastal anti välja „Venemaa rahvakoolide määrus“, mille järgi tuli avada maakonnalinnades 2-klassilisi alam- ja kubermangulinnades 4-klassilisi ülemrahvakoole. Suurelt plaanitsetud koolikava jäi poolele teele – koolid asutati ainult linnades, tüdrukud jäid hariduseta .
Browne’i allkirjaga dokumendis esitati kolm uut põhinõuet: 1. laste õpetamine toimugu valgetes ja soojades ruumides, 2. koolmeistrid tuleb talvekuudel vabastada mõisatööst, 3. koolmeistritele peab mõis andma kindlat palka naturaaltasuna.
Hoolimata Rüütelkonna suure osa vastuseisust jõuti 1786. aastal enamikus Lõuna-Eesti kihelkondades algse koolivõrgu loomiseni. Kohelkonnakoolidele ehitati majad ja mitmel pool pandi ametisse koolmeistrid. Põhja-Eesti kihelkonnakoolid jäid suuremalt jaolt köstrite kätte. Küla- ja mõisakoolide rajamine võeti käsile 1786. aasta sügisel.
1787. aastal antigi välja Browne’i allkirjaga uus koolipatent. Seaduses nõuti, et igas kihelkonnakeskuses tegutseks kihelkonnakool ja igas mõisakogukonnas mõisa- või külakool. Rõhutati ka seda, et kus praegu seesuguseid talurahvakoole pole, olgu need mõisa poolt kohe avatud ja selleks pidi olema ruumikas tuba või kamber alaliseks korda ja sisse seatud. Seadusest mööda hiilides määrati trahv kümme rubla sellele mõisaomanikule, kes ei taha talle ette kirjutatud kohustust täita.
Kogu Eesti ulatuses jäi koolivõrk väga ebaühtlaseks. Kõige rohkem leidus koole Tartu-, Võru- ja Järvamaal, hõredalt Viljandi- ja Harjumaal ja kõige vähem Pärnu- , Lääne- ja Saaremaal. Lõuna-Eesti külakoolide arv küünib 300 lähedale, kihelkonnakoole oli 30 ümber. Põhja-Eestis oli koolivõrk hõredam, koolide üldarvuks võis lugeda 242, neist 19 kihelkonnakoolid. Nii leidus kogu Eesti alal 460 000 talupoja kohta ligi 600 kooli, mis olid määratud talurahva lastele.
18. sajandi viimasel kolmandikul tõusis uuesti ausse koolmeistriamet kui seadusega ettenähtud elukutse. Paranes ka koolmeistrite kutsealane ettevalmistus. 1774. aastal kehtestati õppimise kord, mille järgi kooliealiseks loeti kõiki lapsed 7. ja 12. eluaasta vahel. Selle aja jooksul tuli lastele kodus lugemine ja katekismuse 5 peatükki selgeks õpetada, kes kontrollimisel vajalikke teadmisi ei näidanud, saadeti kooli.
Õpetamise eesmärk ja sisu püsisid samadena sajandi lõpuni. Koolipäev kulges sissejuurdunud päevakava järgi. Alustati hommikupalvega, järgnes tähtede õppimine ja veerimine ning lugemise harjutamine . Koos lugemisega õpiti pähe katekismuse peatükke ja laulusalme. Päev lõppes kirikulaulu ja õhtupalvega.
Veerimismeetodi püsimise tõttu jäi aabitsa sisu ja välisilme muutumatuks sajandi viimase aastakümneni. Aabitsa kõrval olid tähtsamaks kooli kirjavaraks kodu- ja kirikuraamatu katekismuse ning lauluraamatu osad. Matemaatikat, sealjuures rehkendamist, õpetati kihelkonna- ja mõisakoolides harva. Enam läks rehkenduskunsti vaja linnaeestlastele. 1795. aastal jõudis maarahva kätte ka kalendrilisana esimene eestikeelne maakaart, kus olid kõik “maad, mered ja linnad“. Vajalikud teadmised hangiti mitmesugustest käsiraamatutest.
1786. a. Seaduse alusel kehtestati kogu riigi linnakoolides kaheastmeline koolisüsteem. Tallinnas, Pärnus, Kuressaares, Viljandis asutati 4-klassilised ülemrahvakoolid ja väiksematesse linnadesse 2-klassilised alamrahvakoolid. Õppetöö toimus saksa keeles. Ainult Tallinnas töötas vene õppekeelega ülemrahvakool. I-II klassis õpetati lugemist, kirjutamist, usuõpetust, aritmeetikat, joonistamist ning III-IV klassis grammatikat, geomeetriat, aritmeetikat, füüsikat, looduslugu, geograafiat, ajalugu ja arhitektuuri. Lisaks sai õppida ladina keelt, kes tahtsid minna ülikooli. Õppemaksu ei nõutud.
Tegevust jätkasid väiksemad erakoolid ja kirikukoolid. Linnaeestlased said algõpetust emakeeles. Kirikukoolide õppeprogrammi kuulusid lisaks kihelkonnakoolide õppeprogrammile ka kirjutamine ja arvutamine. Need eestlased, kes soovisid haridusteed jätkata, pidid minema saksakeelsetesse linnakoolidesse. Hariduse saanud eestlased kaotasid tavaliselt sideme oma rahvaga ja saksastusid.
6. Muutused hariduselus 19.sajandi esimesel poolel(ülikooli taasavamine , talurahvaseadus )
Sajandivahetusel alustasid juba üksikud mõisnikud talurahva vabakslaskmist eraaktide alusel. Muutunud olukorras omandas teatud tähtsuse ka talupoegade kirjaoskuse kasutamine tootlikus töös. Viimane asjaolu põhjustas valitseva klassi harituma osa huvi eesti rahvakooli ja kultuuri vastu. See kõik sundis maa valitsevat aadlit pöörama tähelepanu talurahva koolide asutamisele ning korraldamisele.
Kõige enam leidis hariduspüüe vastukaja pastorite hulgas, kes oma tööalaste sidemete tõttu olid suuremas läbikäimises rahvaga ja kaudselt vastutasid kihelkonna koolielu eest. Nii pastoritel kui aadlil kujunes kaks suhtumist haridusse. Üks osa toetas lugemisoskuse levitamist selleks, et kindlamalt allutada talurahvas luteri usu kirikule ja õigustada kehtivat Balti erikorda. Teine osa, mõjutatuna ratsionalistide ideest , pooldas talurahvale hariduse andmist, et selle kaudu aidata kaasa rahva elujärje parandamisele. Viimaste ideede levikus ja juurdumises kuulus tähelepandav osa taasavatud Tartu ülikoolile ja selle esimesele rektorile G. F. Parrotile.
Sajandi esimese poole koolielu arengut ajendasid teisedki tegurid. Edasist mõju talurahva kirjaoskusele avaldas hernhuutlik liikumine, mis hoolitses lugemisoskuse pmandamise nii vennastekoguduse liikmete seas kui ka väljaspool.
1802.aastal asutati Rahvahariduse Ministeerium . Ministeerium töötas välja uue koolikorralduse alused. 1803 . aastal kehtestati “ Esimesed rahvahariduse eeskirjad”, mille põhjal Venemaa jaotati kuueks õpperingkonnaks. Neist iga eesotsas seisis ülikool ( Moskva 1755 , Tartu 1632, Vilnius 1579, Kaasan 1804, Harkov 1805, Peterburi 1819). Kogu riigis pandi maksma ühtne koolisüsteem. Määrati neli koolitüüpi: ülikool, gümnaasium, kreiskool ja kihelkonnakool.
1802. aastal avati uuesti Tartu ülikool. Lane- Euroopast kutsutud õppejõud tõid kaasa uusi ideid ja mõneks ajaks muutus Tartu ülikool valgustusideede jätkajaks uuendatud kujul. Baltimaade hariduselu hakkas uue seaduse alusel juhtima ülikooli 7-liikmeline koolikomisjon. Kogu õpperingkonna koolielu korraldamiseks kehtestati 1804.aastal “ Määrused Tartu keiserlikule ülikoolile kooliringkonna järelvalve kohta”. Koolikomisjon võttis tõsiselt päevakorda maarahvale koolivõrgu moodustamise. Parroti algatusel taotleti kihelkonnakoolide ja külakoolide rajamist aadli kulul ning koolmeistrite seminaride loomist. Töötati välja project , mille alusel peale külakoolide iga 6000 talupoja kohta pidi asutatama kolmeaastane kihelkonnakool teise astme koolina. Selle filantroopilise kava mõtteks oli talurahva kultuuritaseme tõstmine ja ettevalmistamine põllutööks vajaminevate põhiteadmistega. Kogu kava baltisaksa rüütelkonna vastuseisu tõttu ei teostunud, kuid avaldas siiski mõju Liivimaa koolikorraldusele.
Pärisorjuse kaotamine tõstatas uuesti talurahva haridusküsimused. Kui seni oli kooliasutamisel kriteeriumiks olnud mõisamaade suurus (5 adramaad ühe kooli kohta), siis talurahvaseaduste ilmumisest alates võeti aluseks hingede arv. Eestimaa talurahvaseadus (1816.a.) nõudis mõisakogukonnalt kooli ehitamist iga 1000 hinge kohta ja selle ülalpidamist. Koolmeister vabastati sõjaväeteenistusest, pearahamaksust ja ihunuhtlusest. Liivimaa talurahvaseadus nägi ette enamat . Lisaks eeltoodud külakoolide asutamise nõudele tuli Lõuna-Eestis igas vähemalt 2000 meeshingega kihelkonnas asutada kihelkonnakool. Kooli ülalpidajaks jäi kogukond , kontrollijaks kirikuõpetaja, kes otsustas ka koolmeistri valiku. Eesti- ja Liivimaa rahvakoolid olid 1832. aastal vormiliselt allutatud siseministeeriumile. Koolide eest jäid vastutavaks kummagi kubermangu luteri usu kiriku konsistoorium ja rüütelkond, kes esitas iga aasta haridusministeeriumile aruande koolide ja õpilastr arvu kohta ja ülevaate kubermangude koolioludest.
1840.a. pandi Liivimaal alus uuele rahvakoolide juhtimise süsteemile. Kõik kubermangu rahvakoolid allutati ülem-maakooliametile, maakondade koolielu juhtisid kreismaakooliametid. Mõisapiirkonnas kandsid kooliasjade eest hoolt koolivanemad. Vallavolikogud hakkasid otsutava sõnaga kaasa rääkima koolmeistrite valimisel ja koolide majanduselu juhtimisel.
Kuni ülemaalise koolivõrgu asutamiseni omandas suur hulk noori kirjaoskuse endiselt koduõpetuse kaudu. Põhja-Eestis rakendati 1822. aastast alates tööle rändõpetajad. Igas mõisakogukonnas määrati kindlaks koolipidamise paik, kuhu lapsed kogunesid. Pühapäeval teatas kirikuõpetaja kantslist, millisesse külla tullakse järgmisel nädalal lapsi õpetama.suuremates kihelkondades töötas kaks, väiksemates üks rändõpetaja. Talurahva laste lugemisoskuse tõstmiseks täiustati õppesüsteemi kahe õppevormiga: kodu- ja kooliõpetuse vahelülina pandi käima pühapäevakoolid ja paranduskoolid.
Kogu 19.sajandi esimese poole arengu tulemusena jõuti 1849.aastaks Põhja-Eesti 43 kihelkonnast 28- s koolide asutamiseni. Nendes töötas 150 külakooli, kus õppis ühtekokku 4615 last. Ligikaudu neljakümne aasta jooksul ei suudetud Harju- ega Läänemaal ellu rakendada 1816.a. Eestimaa talurahvaseaduses ette nähtud nõuet, mille järgi pidi iga tuhande hinge kohta üks kool avatama.
Põhja- ja Lõuna-Eestis jõuti kooliõpetuseni erinevatel aegadel, seetõttu on endastmõistetav ka kahe ala erinev hariduslik tase.
19.sajandi algul kujunes eesti maarahva koolielus välja kaks tasandit : Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti oma. Liivimaa Eesti- osa ettejõudmist põhjustasid mitmed asjaolud . Eelkõige sai otsustavaks 18.sajandi koolivõrgu püsimajäämine. Oma osa etendasid uue õppekorralduse kavandamisel ka tartu ülikool ning rida mõjukaid isikuid, kes Liivimaa koolidele palju tähelepanu pöörasid või õpikuid kirjutasid. Kõigele lisaks andis Liivimaa koolidele eelisolukorra 1819. aasta talurahvaseadus oma täpsemalt piiritletud koolikorraldusega. Ülikooli koolikomisjoni üritustest hoolimata jäi rahvakool 19.sajandi esimestel aastakümnetel tasemele, mille see oli saavutanud eelmise sajandi viimasel veerandil. Sisuliselt tähendas see koduõpetuse domineerimist ja kooliminekut nendele, kes kodus lugemist selgeks ei saanud.
Liivimaal loeti pärast 1819. aasta talurahvaseaduse väljaandmistv kooliealisteks kõik lapsed 8. eluaastast leeriminekuni(16.eluaastani)nad jaotati kahte: kodu- ja koolilapsed. Koolilastele kohustuslikku õppeprogrammi kuulus lugemine, katekismus ja “mõnned kõigetutavamad laulovisid”. Oli tavaline nende vabastamine koolist, kes kodus olid lugema õppinud ja nõutud katekismusetekstid meelde jätnud. Tavaliselt tuli neil kord kuus minna koolmeistritele teadmisi näitama. Selleaegne kool oli õiguse poolest karistuskool. Kes kodu lugema ei õppinud, sunniti kooli minema.
Koolis sunniti lapsi käima trahviraha ähvardusel. Puudutud päeva eest tuli maksta 5 kopikat. Säärast kooli nimetati ka trahvikooliks.
Külakoolis jaotati lapsed teadmiste alusel kolmeks: tähtede õppijad, veerijad ning lugejad. Lugemise selgeksõppimine võttis 2-3 talve. Koolipäevade arv sõltus õpilaste hulgast ja koolipiirkonna suurusest . Kus koolilaps palju käisid ühel päeval poisid, teisel tüdrukud. Oli kool kaugel, ööbiti ja õpiti koolimajas esmaspäeva lõunast laupäeva lõunani. Talurahvaseaduses lisati juurde, et siis “ lastakse lapsi koddo, et vihtlevad ja puhtaid ridid ja mona tulleva näddala peäle tovad “.
Koolitööle andis hinnangu pastori kevadine koolikatsumine.
Karula koolikonvendi välja antud eeskirja järgi oli kirikuvöörmundri ülesandeks teatada vanematele, kelle lapsed pidid kooli minema ja kes arvati kodulaste hulka.
1830. aastatest alates hakati üksikutes kiheldkondades ühtlustama külakoolide õppetöö korraldust. Üks esimestest koolmeistritele mõeldud eeskirjadest anti välja Laiuse kihelkonnas pealkirja all “ Kudda kolisid on tarvis 1831 piddada “. Dokument annab esmaskordselt ülevaate selleaegsete külakoolide õppekavast ja õpetatavate ainete ulatusest. Koolitöö kestis viis päeva nädalas. Põhitähelepanu pöörati kirikulaulule ja usuõpetusele. Iga koolipäev algas ja lõppes vaimuliku laulu ja palvetega. Õpetamise meetoodika oli väga primitiivne .
Teisel tunnel õpiti katekismust, kolmandal laulmist, neljandal numbrite tundmist. Pärast lõunavaheaega harjutasid suuremad lapsed iseseisvalt lugemist. Noorematele õpetati samal ajal lugemist ja palveid. Iga reede pärastlõunal õpetati taibukamatele arvutamise raamatust rehkendamist ja neile, kes tahtsid, kirjutamist.
1840. aastatel ühtlustus külakoolide õppetöö sisu ja koolikorraldus. Algas üleminek kirjutamise ja rehkendamise õpetamisele. Kooliprogrammi tuli mitmehäälne laul ja noodiõpetus. Käesolevasse ajajärku langes ka koolikooride loomine. Sellesse ajajärku langeb esimeste tütarlapstekoolide ja töökallakuga mõisakoolide asutamine.
Matemaatikat õpetati esialgu vähem kui kirjutamist. Kirjutamise ja rehkendamise õpetamine jäi sajandi esimese poole lõpuni poolvabatahtlikuks.
Järjest laienev õppetegevus põhjustas juhuslike koolitubade asendamise koolimajadega. Koolimajade ehitamine parandas õppimistingimusi ja kergendas koolmeistri elujärge.
19.sajandi esimese poole koolmeister oli vähese haridusega, kuid hoolikas õpetaja ja innukas hariduse levitaja oma ümbruskonnas. Põhja-Eesti koolielu piduriks saigi koolmeistrite puudulik ettevalmistus koolitööks. Suurem osa neist omandas kirjaoskuse iseõppimise teel.
7. Ärkamisaeg ( kihelkonnakoolid- teise astme koolina, Jakobsoni uued õpikud)
Uus koolitüüp- kihelkonnakool kui teise astme rahvakool- rajati esialgu eraalgatuslikult. Esimesena asutas kihelkonnakooli 1804. aastal Kanepi praost J.Ph. Roth.
Kihelkonnakooli eesmärk oli külakoolides saadavate teadmiste täiendamine, eriti nende nende teadmiste andmine, mis õpilast ette valmistaks tulevasele maaelule, seega põllumajandusele.
Uut tüüpi koole hakati asutama pärast 1819. aasta talurahvaseaduse väljaandmist. Kihelkonnakooli õpilaste arvuks nähti ette vähemalt 12 poissi vanuses 14-17.
Kümne järgmise aasta jooksul avati 8 teise astme kooli. Kihelkonnakoolide põhiülesandeks jäi kirjutamise ja rehkendamise õpetamine seni, kuni külakoolid tegutsesid lugemiskoolide tasemel. Kihelkonnakoolide asutamise perioodil ei nõutud sisseastumise eeltingimusena külakooli lõpetamist, vaid taibukust ja lugemisoskust.
Sajandi keskel töötas Lõuna-Eestis 18 kihelkonnakooli, Põhja-Eestis ainult üks- Simunas.
Teise astme rahvakooli osatähtsus kasvas koos majanduselu edenemisega. 19. sajandi keskel täienes kihelkonnakoolide õppeplaan mitme uue õppeaine võrra. Paranes emakeele ja matemaatika õpetamistase. Juurde tulid ajalugu, geograafia, loodusteadus koos füüsikaga. Geograafia ja ajalugu olid veel tihedasti seotud usuõpetusega.
19.sajandi esimsel poolel töötasid kihelkonnakoolid põhiliselt Lõuna-Eestis.
Kapitalistlike suhete sissetungi tõttu 1870. aastate algul uute kihelkonnakoolide asutamine.
Juba 1871. aastal avati Virumaal Viru- Nigula lähedal peamiselt koolmeistrite ettevalmistamiseks Pikaristi kihelkonnakool.. 1873. aastal asutati samasugused koolid Väike-Maarjas ja koerus ning 1874. aastal Viru-Jaagupis, Türil, Amblas ja Harju- Jaanis . 1875.aastal ühtlustas Eestimaa Ülemkooliamet kihelkonnakoolide õppeplaanis ja – programmid , kohustuslike ainetena seati sisse ka saksa ja vene keel.1878. aasta kooliseaduses piiritleti kihelkonnakooli ülesandeid veelgi täpsemalt: “ Kihelkonna kooli kasu peab olema, et ta lapsi… täiema teaduse ja tarkusele juhatab…ja neid kõlblikuks teeb suurema kooli, liiati seminaari kooli minema.” Seega rõhutati kihelkonnakooli tähtsust koolmeistrite ettevalmistamise süsteemis.
Esimene tütarlastele määratud kihelkonnakool avati Eestis 1857.a. Põlvas. Tütarlapsi hakati vastu võtma kihelkonnakoolidesse, kus varem õppisid ainult poisid, sellepärast, et “ talurahva mõistlikumaid inimesi, perenaisi, ja emasid kasvatada”.
1871. aastal asutati tütarlastekool Paistus. 1875. aastal hakkasid tööle tütarlaste kihelkonnakoolid Rõuges ja Tarvastus, sinna lisandusid veel koolid Võnnus, Räpinas ja Helmes.
Uued nõuded põhjustasid kihelkonnakoolide seniste funktsioonide muutumist. Kui varasematel aastatel koolitati külakoolmeistrid ja kirjatarkust tundvad ametimehed, siis 1870. aastate keskpaigast alates kujunes kihelkonnakoolist teise astme rahvakool.
Kihelkonnakoolide osatähtsus kasvas koos majanduselu arenemisega. 1881. aastaks oli kogu Eestis 62 kahe- või kolmeklassilist kihelkonnakooli. Selle koolitüübi mõju eesti kultuuriloole on olnud tähelepandavalt suur. Sealt on võrsunud terveid põlvkondi kultuuritegelasi.
Asendamatud olid kihelkonnakoolid külakoolmeistrite ettevalmistamisel ja ümbruskonna kultuurielu juhtimisel.
Carl Robert Jakobsoni uued raamatud:
Pöörde eesti koolikirjandusse tõid C.R.Jakobsoni ( 1841-1882) õpikud. 1867. aastal ilmus Peterburis tema “ Uus Aabitsaraamat”. Samal aastal ilmus veel külakoolidele “ Kooli Lugemise raamatu” I jagu. Õpik oli kirjutatud lastepärases ja heas emakeeles. “ Kooli Lugemise raamatu” kaudu tõrjuti emakeeletundidest välja vaimulik kirjandus ja katekismust sisaldavad aabits-lugemikud.
Kihelkonnakooli vajadusi mõistis kõige paremini Jakobson . Juba järgmisel ja ülejärgmisel aastal pärast Liivimaa “ Maakoolide õpetuse plaanide” ilmumist andis ta välja “ Kooli Lugemise raamatu “ II ja III jao. Teises jaos leiab laialdast käsitlemist eestlaste vabadusvõitlus ristirüütlite vastu ja kodulooline teema “ Eesti kodumaa”. Õpiku lisas esitati “ Lühikene Eesti Grammatika”. III jaos kasvas ajaloo osakaal veelgi. Rohkem kui eelmistes osades leiavad käsitlemist Venemaa ja üldajalugu.
Kohe pärast lugemiku I jao trükkimist andis Jakobson välja 1868. a. “ Veikese Geograafia”.
1873. aastal ilmus veel “ Kooli- atlas ” ja viis aastat hiljem “ Saksa keele õppimise raamat koolidele” 1880. aastal ilmus Eesti Kirjameeste Seltsi toimetiste sarjas tütarlaste kihelkonnakoolile “ Helmed”. Õpik räägib külbelisest ja esteetilisest kasvatusest .
8. Venestamine (1885-1917)
1880. aastate teisel poolel algas eesti kooli ajaloos venestamise ajajärk.
Pärast Aleksander III trooniletulekut muutus täielikult tsaarivõimu poliitika ääremaade suhtes. Läänemere kubermangudele tähendas see Balti erikorra täielikku likvideerimist ja kohaliku seadusandluse ühtlustamist Sise-Venemaa omega. Uue poliitika eestvedejaks Baltimaades sai Eestimaa kuberner S.V.Šahhovskoi(1885-1894). Kooli uuestikorraldamist hakkas juhtima õpperingkonna kuraator M.N. Kapustin.
Uue poliitika elluviimist alustati Baltimaadel koolist. Kaotati senine koolivalitsemise süsteem,rahvakoolides kehtestati Venemaa õpetamise kord. Ümberkorraldused algasid 1885. aastal keisri ukaasiga. Liivi-, Eesti- ja Kuramaa rahvakoolid ning õpetajate seminarid allutati Rahvahariduse Ministeeriumile. 17.mail 1887 anti välja “ Lisa-Seadused alama koolide valitsuse kohta”. Kaks koolitüüpi: vallakool ja ministeeriumikool.emakeeles lubati neid koolides õpetada ainult kahel esimesel aastal, emakeelseteks jäid eesti keele, usuõpetus- ja kirikuslaulutunnid. Venekeelsele õpetusele tuli kihelokonnakoolides üle minna kolmandal aastal.
Vallakoolid: 1887.aasta detsembris ilmus “ Eesti Postimehes” kuraatori ringkiri eestikeeles . Peatähelepanu pöörati usuõpetuse(piiblilugude), aritmeetika ja vene keele õpetamisele. Teatati, et vene keel tuleb vallakoolides õppekeeleks võtta kahe aasta pärast. Koolidesse jõudsid venekeelsed õpikud. Eestikeelsetest õpikutest jäid käibele katekismus, piiblilood, laulik , Jakobsoni “ Kooli Lugemise raamat” ja H.Eineri “ Lühikene Eesti keele õpetus rahvakoolidele”.
Enamik valla koole jäi üheklassiliseks. Õpetuse põhiülesannet nähti vene keele harjutamises ja sõnavara laiendamises. Vene keelt läks vaja edasiõppimiseks ja ametlikus asjaajamises, keeleoskus tõi kergendust kroonuteenistuses.
1906. aasta kevadel anti luba emakeelsete erakoolide asutamiseks ja ülalpidamiseks.
1915. aasta kevadel kehtestati koolikroonikate kirjutamise nõue.
Kihelkonnakoolid: kihelkonnakoolides tuli uue kooliseaduse järgi “ kõikide õpetusasjade õpetus venekeeli” läbi viia, ainult luterlikku usuõpetust ja kirikulaulu võis emakeeles õpetada. 1893. aastal õpetati kihelkonnakoolides juba uute programmide järgi. Põhiaineteks olid usuõpetus, kirikulugu, vene ja eesti keel, aritmeetika, ajalugu, geograafia ja laulmine.
Ministeeriumikoolid: õppetöö kestis 15. septembrist 15.maini, koolis käidi umbes 180 päeva aastas, seega valla- ja kihelkonnakoolist kauem. Kogu õpetus toimus kolmandast jaost alates vene keeles.
Uus õppekirjandus: venestamiseelsed õpetamise traditsioonid jäid püsima, kuni töötasid vanad õpetajad. 1893. aastal saadeti koolidesse uued eeskirjad, mis nõudsid, et kasutusele võetaks tõlkeõpikud. 19.sajandi lõpul täiendati eeskirju veelgi ja sealt alates tulid ka vallakoolides käibele venekeelsed õpperaamatud.
Vanad vene keele õpikud ja meetodid olid käibel 1890. aastate alguseni. 19.sajandi viimasel kümnendil hakkas C.H. Niggoli õpperaamatuid asendama M.Poska “ Vene keele lugemise ja kirjutuse õpetus rahvalikus küla koolis 234 pildiga ”. Koolidele soovitati A. Goldenbergi venekeelset ülesannete kogu ja L.Fišmani aritmeetikaõpikut. Pärast venekeelse õpetuse algust tuli käibele kogu riigis kasutatud A.Stupeli ja E.Glovi “ Venemaa geograafia”. Ministeeriumikooli teises astmes ja kihelkonnakoolis oli Venemaa ajalugu kohustuslikuks õppeaineks. Vallakoolide jaoks tõlkis P.Koit juba enne koolireformi D.Ilovaiski “Vene riigi ajaloo” eesti keelde.
Selle sajandi tähtsaim lugemike autor oli M. Kampmann, kelle koolilugemikud püsisid tarvitusel kaua aega ning autor muutis nende sisu ning vormi koos kooli muutumisega.
Koolmeistrite ettevalmistamine 19.sajandil ja 20.sajandi algul: koolmeistrite ettevalmistamine jäi 19.sajandi eesti hariduselu pakilisemaks küsimuseks. Esimesena arutati koolmeistrite õpetamise võimalusi Tartu ülikooli koolikomisjonis. Tehti ettepanek rajada kihelkonnakoolide õpetajate väljaõpetamiseks igasse kubermangu riigi kulul seminar. Tulevase õppeasutuse jaoks valiti välja kaks eesti noormeest- Fr. R. Kreutzwald ja F.Andressohn. Seminari avamise katse nurjus rüütelkonna vastuseisu tõttu, kuid uueaegsed pedagoogilised ideed kandis edasi noor Kreutzwald. Pärnus avas J.h.Rosenplänter 1814 . aastal eesti koolmeistrite kooli.
Täiesti uudseks nähtuseks eesti rahvakoolide ajaloos kujunes Ataste seminar. See omanäoline õppeasutus kätkes endas pestalozzilikke kasvatusideid, kool töötas 18 aastat.
1845. aastal avati koolmeistrite ettevalmistamiseks seminar vigala kihelkonnas Jädiveres. Järgmiseks avati Kuuda seminar. Eestikeelsete õpperaamatute puudumise tõttu tekitas kogu seminari olemasolu vältel raskusi pedagoogika ja metoodika õpetamine. 1873. aastast hakati seminaristidelt nõudma peale põllutöö veel õppemaksu tasumist. 1876. aastast alates muudeti vastuvõtt iga-aastaseks.
Lõuna-Eestis jõuti seminariharidusega koolmeistrite ettevalmistamiseni 1849.aastal, mil Valmierast toodi Valka üle sealne köster-koolmeistrite seminar. Valga seminari juhtis Janis Cimze. Sisseastumisel nõuti õpilastelt kirikuõpetaja soovitust ja kihelkonnakooli lõputunnistust.
Rüütelkonnale alluvas seminaris anti õpetust saksa keeles, palju tähelepanu pöörati muusikale ja pedagoogikale. Kasvatusteadust õpetati J. Cimze juhtimisel, tulevastele õpetajatele sisendati lugemisarmastust, töökust ja teadlikkust oma tulevaste ülesannete täitmiseks.
1871. aastal muudeti Valga seminari töökorraldust ja uusi õpilasi hakati vastu võtma igal aastal. 1879 täiendati õppeplaani, koolitööd pikendati kolmelt aastalt neljale.
Tulevasele õpetajale vajaminevad oskused omandati harjutuskoolis, mis oli asutatud 1873.aastal.
Tartus töötas 1828.aastast alates saksa õppekeelega seminar, see andis erihariduse linnade elementaarkoolide õpetajatele. Eesti rahvakoolide õpetajaid sealt ei tulnud.
Pedagoogilise haridusega külakoolmeistrite õpetamiseni jõuti Lõuna-Eestis Tartu(Holmanni) seminari avamisega(1873)
Vene keele õpetamise laiendamiseks rahvakoolides ja kihelkonnakoolide varustamiseks vene keelt valdavate koolmeistritega avati Tartus 1878. aasta kevadel kolmeaastane vene õppekeelega seminar.
Pedagoogilise praktika tarbeks avati üheksaklassiline algkool ja 1881. aastal veel seminari ettevalmistusklass.
1905.aasta revolutsiooni ajal korraldati Tartu seminaris üldkoosolek, kus osalejate enamiku survel katkestati õppetöö. Tartu seminar andis silmapaistvaid haritlasi ja ühiskonnategelasi: Hans Kruus, Ernst Peterson -Särgava, Jakob Tamm, Tuudur Vettik.
Õigeusu kihelkonna- ja abikoolide olukorra parandamiseks avati 1870. aastal Riias vene õppekeelega Balti Õpetajate Seminar. Pärast selle seminari avamist läks osa noormehi edasi õppima Riiga, Kuressaare kooli õppeaega vähendati aasta võrra ja hakati ette valmistama ainult õigeusu abikoolide õpetajaid.
1871. aastal avati seminar Kaarmal.
Piiratud tähtsus oli Passlepa seminaril( 1873-1887). Õppeasutuse rajas rüütelkond rootsikeelsete koolide õpetajate ettevalmistamiseks.
Haridusministeerium plaanitses lisaks Tartu seminarile veel nelja seminari avamist Eesti alale , kuid avati ainult üks. Alguses taheti õpetajaid ette valmistama hakata Narva Joaorus, kuid otsus muudeti ja 1912. aasta oktoobris avati seminar Rakveres.
1913. aastal õppima asunud noormeestest pärines suurem osa Venemaa sisekubermangudest, 1914.aastal eraldati sisseastujatele 16 kohta, venelasi ja eestlasi pooleks.
Oli endastmõitetav, et eestlastest seminaristid pidid õpetajateks hakates eesti lapsi õpetama vene keeles. Seminaris said hariduse mitmed silmapistvad kultuuri- ja haridustegelased: A.akberg, N. Andersen , E.Kuusik, M. Laarman , J.Rummo. Kool auleti 1918.a. veebruaris Saksa okupatsiooni ajal.
Kõrgemate algkoolide õeptajate ettevalmistamiseks avati 1914.aastal kolmeaastane Tartu Õpetajate Instituut. Eesti koolile tuli sealt õpetajaid vähe, tuntumaiks said koolimees ja luuletaja Jaan Kurm ning inglise filoloog ja loksikograaf Johannes Silvet .
Rüütelkond sulges 19.sajandi lõpuks kõik õppeasutused peale Kaarma seminari, mis töötas 1910 .aastani. õpetajate ettevalmistus jäi ainult kahele vene õppekeelga seminarile Tartus ja Rakveres.
Pedagoogilised klassid asutati 1895 . aasta sügisel Jõhvi, Sindi ja Aaspere, hiljem Lohusuu ning kolga ministeeriumikooli juurde, 1911. aastaks õpetas vallakoolides ligikaudu kolmsada ministeeriumikooli lõpetajat. Pedagoogilised kursused avati linnakoolide juurde 20.sajandi algul.
Õpetajate enesetäiendamine: 19.sajandi kespaigast hakati õpetajatele korraldama konverentse.
19.sajandi lõpul hakati Tallinnas välja andma ülevenemaalist tuntud pedagoogilist ajakirja
“Gimnazia” (1888-1898) vene(1894-1896) ja saksakeelse (1909-1915) lisaga. Pedagoogika ajaloo seisukohalt väärib esiletõstmist J.A. Komensky tööde tõlkimine vene keelde ja nende publitseerimine Tallinnas.
1905. aastal püüdisid Põhja-Eesti õpetajad Tallinnas asutada eestimeelset pedagoogilist ühingut. Võimude vastuseisu tõttu see ei õnnestunud ja ellu kutsuti “ Eestimaa kooliõpetajate vastastikku abiandmise selts”. Enam mõjutas eesti pedagoogikateadust Tartu Noorsoo Kasvatuse Selts, kus asjaajamine toimus eesti keeles.
Reformipedagoogika jõudis Eestisse Peeter Põllu vahendusel, kes Saksamaal viibides sai oma ideed sealsetelt kooliuuendajatelt. Oma seisukohad avaldas ta “ Eesti Kulturas” 1912. aastal pelakirja all “ Kultuur ja rahvahariduse korraldus”. Põhinõudena esitati seisukoht, et kooli ei juhiks riigiametnikud ja kirik, vaid lastevanemad ja “ omavalitsuslikud kogukonnad ”.
Alanud maailmasõda viis koolidest nooremad meesõpetajad, suurenes naiste osatähtsus. Pärast revolutsioonisündmusi otsustati koolmeistri asemel kasutusele võtta õpetaja nimetus.
Tartu ülikool: Suured muutused ülikooli elus toimusid aastatel 1889-1917. tsaarivalitsuse reaktsioonilise hariduspoliitika tulemusena viidi läbi ülikoolireform, mille tulemusena kaotati ülikooli autonoomia ning likvideeriti ülikooli kohus. Kogu akadeemiline tegevus allutati rangele administratiivsele kontrollile, keelati ära üliõpilasorganisatsioonid. Loenguid hakati pidama vene keeles. Kõrgkoolist lahkus palju baltisakslasi, juurde tuli üliõpilasi Sise-Venemaalt, suurenes ka eestlastest üliõpilaste arv.
1872. aasta jaanuaris avati Tallinnas venekeelne Aleksandri Gümnaasium ja kümmekond aastat hiljem samasugune kool ka Narvas.
Tallinnas avas J. Westholm 1907.a. venekeelse poeglastekooli, mis 1915. aastal omandas eragümnaasiumi õigused. Rakveres rajati kroonu poeglastegümnaasium 1912.aastal.
1885. aastal viidi kõik linnakoolid ülevenemaaliste kooliseaduste alusele. 1887.a. anti välja seadus “ Vene õppekeele tarvituselevõtmisest Tartu õpperingkonna riiklikes keskõppeasutustes”. 1889. aastal kehtestati venekeelne õpetus ka eraõppeasutustes ja aasta hiljem tütarlastekoolides. Tallinna Kubermangugümnaasium nimetati Nikolai I Gümnaasiumiks. Sakslastest õpetajate asemele asusid tööle Venemaal hariduse saanud pedagoogid. Baltisaksa ringkondade poolt suletid erakoolide asemele avati uued vene õppekeelega koolid. Sajandi lõpul avati kroonu algatusel Pärnu Tütarlaste Gümnaasium (1895.a.) ja Tartus Puškini-nim. Tütarlaste Gümnaasium (1899.a.)
Eesti kirjakeele tundmine oli nendes gümnaasiumites väga armetul järjel.
1900.aastal oli Eestis 26 mitmesugust keskõppeasutust(Tallinnas 9, Tartus 7).
Pärast 1905.aasta revolutisoonisündmusi oli haridusministeerium sunnitud tegema muudatusi kehtivates õppeplaanides ja programmides, samuti andma määrused, mis võimaldasid eragümnaasiumide ja emakeelsete erakoolide loomist linnas, aga ka maal.
Esimensena avati(1906.a. sügisel) Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlastekool, mis 1913.aastal muudeti kekskooliks. 1915.aastal töötas kogu Eesti alal kokku 35 mitmesugust keskõppeasutust.
1914.aastal muudeti vene õppekeelega kõrgem algkool Eesti Aleksandri Alampõllutöökooliks.
1911. aasta andmete alusel tegutses Eestis 12 vabrikukooli.
2. sajandi esimesel kümnendil levis mõjuvõimsalt juba päevaleht oma teaduse-, kirjanduse- ja kunstilisadega.1906. aastal hakkas ilmuma “ Eesti Kirjandus”. 1907.aastal ilmus igas linnas kohalik ajaleht. 1900-1906.a. trükiti K.A.Hermanni entsükloppdiat “ Eesti Üleüldine teaduse raamat”, ilmus ka J. Aaviku “ Keeleline Kuukiri” (1912-1914) ja V.Reimani toimetatud “ Eesti Kultuura” I-IV (1912-1915). Algas rahvuslike teaduste areng, keeleteaduse doktoriteks said M.Veske, J. Hurt , K.A. Hermann. Oskar Kallas kaitses doktroiväitekirja eeesti rahvaluule alal.
1906. aastal said kutselisteks teatriteks “ Vanemuine” ja “Estonia”. 1903.a. alutas tööd A.Laikmaa ateljeekool Tallinnas,aasta hiljem K.Raua oma Tartus.
9. Haridussüsteem Eesti Vabariigi ajal
1919.a. 9. septembri Asutava Kogu otsusega lainedati koolikohustus seniselt kolmelt aastalt neljale.õppekavades asetati pearõhk eesti keele, rahvaloomingu, kirjanduse, eesti ajaloo ja maateaduse ning kodanikuõpetuse tundmaõppimisele.
Lõpliku kuju omandas haridussüsteem pärast “Avalikkude algkoolide seaduse” vastuvõtmist 1920.a. mais. Uue seaduse alusel nimetati kõik endised valla-, kihelkonna-, ministeeriumi-, linna- ja kroonukoolid, kõrgemad alg- ja rahvakoolid kuueklassilisteks algkoolideks. Koolikohustus pidi kestma 8- 16. eluaastani või kooli lõpetamisnei.
Maakoolides algas õppetöö hiljem ja lopes varem, rohkem eraldati tuned matemaatikale ja loodusõpetusele.
Uues õppeplaanis suurendati emakeeletundide arvu, koduloole lisati juurde kõlblusõpetus ja kodanikuõpetud.
Kirjatehnikat õpiti kolmes esimeses klassis 1 tund nädalas. Koolides võis kasutada ainult haridusministeeriumi soovitatud õpperaamatuid.
Laste koolikohustust vähendati 16-lt 14 aastale, tuli juurde uus koolitüüp- viieklassiline keskkool. Uue seaduse järgi algas keskharidus pärast algkooli 4.klassi lõpetamist.
1937. aastal anti välja “ Algkooli õppekavad”.
Koolireformiga kadus võõrkeel algkoolide tunniplaanist.
Kooliuuendusliikumine: reformpedagoogika eesmärgiks seati lastes peituvate võimete individuaalne arendamine ja sünnipäraste võimete ärakasutamine õppetöös. Uue liikumise märksõnadeks said õpilaste aktiivsus ja isetegevus. Kooli algastems tuli elu-, looduse- ja kultuurinähtusi tundma õppida komplektselt, eluliste tegevuste kaudu.
Kõige enam tutvustas sel perioodil uusi seisukohti Tartu Õpetajate Seminari õpetaja C.H. Niggol. Tema vahendusel ilmus “ Fröbel ja Montessori”, “ Töökool ja õppekool” ning viieosaline “ Kasvatuse radadel ”.
Taotledes laste üldarendamist, jäeti unarusse tehnilise doskused- lugemine, kirjutamine, arvutamine. Ihunuhtlus oli kadunud koolidest juba enne tsaarivõimu kukutamist. Koolides valitses tugev distsipliin .
Töökooli põhimõtete ellurakendamine tõi endaga kaasa rohkearvuliste töövihikute kasutamise.
Algkooli ajalookursus põhines lineaarsel printsiibil: 4.klassis käsitleti sündmusi vanimast ajast rahvaste rändamiseni, 5.klassis keskaega kuni orduaja lõpuni, 6.klassis ajajärku Liivi sõjast Eesti iseseisvusajani.
1928.aasta õppeprogrammid nõudsid 4.klassi ajalookursuse läbivõtmisel kodukoha ümbrusest lähtuvat novellistlikku käsitluslaadi. Maateadus oli 4. klassis loomulikuks jätkuks koduloole. Võõrkeeltest õpiti algkoolides saksa, harvemini inglise keelt. Kuni iseseivumiseni õpetati laulmist peamiselt koorilaulutundides.
Keskharidus: 1918. aasta novembris alustati keskkoolide üleviimist emakeelsele õpetusele kõigepealt Tallinnas. 1922. aastal kehtestati “ Avalikkude keskkoolide seadus”.
Keskooli kohustuslikeks õppeaineteks olid emakeel , matemaatika, loodusteadus koos tervishoiuga, maateadus koos kosmograafiaga, ajalugu, kodaniku-ja majandusteadus , mõtteteaduse eelkursus ühes hingeteaduse ja eetikaga, kaks võõrkeelt, joonistamine ja joonestamine, käsitöö, laulmine, võimlemine. Keskoolide lõpetajail tuli teha kooli lõpus kaks kirjatööd. Eelviimase klassi õpilased pidid tegemaühe kontrolltöö.1934.a. teostati koolireform.
Klassi- ja koolikursuse lõpetamise korda täpsustati aastal 1929. uus määrus lubas anda lõputunnistuse ka neile, kele teadmised tunnistati nõrgaks ühes aines( v.a. emakeel, matemaatika, ja I võõrkeel). Keskoolist võis eksamite alusel pääseda gümnaasiumisse.1934. aastal kehtestati keskkoolidele ja gümnaasiumile piirmäärad.
1936.a. muudeti keskkooliseadust ja saksa keele asemel hakati esimese võõrkeelena õpetama inglise keelt.
1937.a. täiendati keskkooliseadust ja legaliseeriti väljakujunenud süsteem- viieklassiline keskkool sai progümnaasiumi ning kolmeklassiline keskkool reaalkooli nimetuse.
Kutseharidus: 1937.aasatal kehtestati kutsehariduslike õppeasutuste seadus, mis viis needkikoolid ühtluskooli süsteemi. Selle järgi jagunesid koolid nelja kategooriasse: põllumajanduslikud, majanduslikud, kodumajanduslikud ja tehnilised. Esimesed olid rajatud algkooli 4., teised algkooli 6.klassile, kolmandad reaalkoolile. Õppetöö kestis ühest kuni nelja aastani.
Esimene kõige suurem rahvaülikool loodi Tallinnas 1917 a. sügisel. Rahvaülikoolide põhikijra järgi pidi õppetöö kestma kaks aastat, 5.päeva(3-4) tundi nädalas). Säärast eeskirja täielikult ellu ei rakendatud.
Tartu Ülikool Eesti esimene kõrgema teadusliku hariduse andja. Alguses tötas ülikool ajutise põhikirja alusel, lisaks varasematele usu-, arsti-,õigus-, filosoofia- ja matemaatika-loodusteaduskonnale avati veel põllumajandus- ning loomaarstiteaduskond. Tartu Ülikoolis valmistati ette keskkoolide ja gümnaasiumide õpetajaid. Tuli sooritada kutse- eksamid ja võtta osa üheaastase Didaktilis-Metoodilise Seminari tööst, kus võeti läbi ainemetoodika põhiküsimused, hospiteeriti koolitunde, anti proovitunde ja viidi läbi nende arutelu.
Üleminek uuele koolisüsteemile nõudis õpetajatelt täiendavaid teadmisi, aga ka õpetajate arvu suurenemist . Vana kolmetalveline koolikohustus asendati kuueklassilise algkooliga. Tulid uued õppeained: joonistamine, võimlemine, tööõpetus ja kodulugu . Täiesti uut moodi pidi õpetama maateadust, ajalugu, loodusteadust. Lapsed alustasid nüüd kooliteed 8 aastaselt. Lugemine tuli selgeks õpetada 1. klassis.
Tulevane õpetaja pidi olema igakülgselt haritud, võimeline õpetama kõiki aineid, tundma hästi emakeelt , valdama võõrkeeli, omandama teadmisi ning andeid kunstis ja muusikas, samuti võimlsemises ja käsitöös. Nõuti esinemis - ja kõneosavust, organiseerimisvõimet, koori, orkestri ning näiteringi juhtimise oskust. Erilist tähelepanu pandi aiatöö ja majapidamise õpetamisele.
Tallinna seminari juures avati üheaastased algkooliõpetajate ettevalmistuskursused.
16. oktoobril 1923 a.a määrati kindlaks õppetöö korraldamise alused: õpetajate kooli võis astuda pärast kuueklassilise algkooli lõpetamist, õppeaeg kestis kuus aastat. Uute eeskirjade alusel töötati kahes esimeses klassis gümnaasiumi alama astme õppekava järgi, 3. ja 4. klassis lisandusid ained, mis olid seotud tulevase elukutsega. Seminari tunniplaanis seisid järgmised ained: pedagoogika, pedagoogika ajalugu, didaktika , hingeteadus, mõtteteaduse algkursus ühes loogika ja eetikaga, üldine koolitervishoid, karskkusõpetus, emakeel, matemaatika, loodusteadus, maateadus, kosmograafia , ajalugu, kodaniku- ja majandusteadus, kaks võõrkeelt( saksa, inglise), käsitöö, võimlemine, majapidamine, aiatöö ning algkooli õppeainete metoodikad.
“ Õpetajate seminaride seadus” nõudis lõpetamise järel aastast tööpraktikat õpetajakandidaadina.
Peale õpetajateseminaride sulgemist ja uute ümberkorralduste tulemusena avati meeskäsitöö, laulmine ja muusika, järgmisel aastal naiskäsitöö, aianduse ning vene õppekeelega algkooli õpetajate eriala. Õpetajate Seminar avati uuesti 1937. aastal. Nelja-aastane seminar hakkas nüüd baseeruma keskoolil(9+4). Taas alustas tegevust vilistlasnõukogu. Reformitud õppekava alusel vähenes üldainete arv, kuid ettevalmistus jäi varasemale tasemele.
Erilist tähelepanu pöörati noorsoo organiseerimise küsimustele, õpetati töötama skautide , gaidide, kodutütarde ja noorkotkastega. Moto oli tugev kodu- tugev riik.
Oli Läänemaa Õpetajate Seminar, toimus õpetajate ettevalmistus Saaremaa Ühisgümnaasiumis, Võru Õpetajate Seminar, Rakvere Õpetajate Seminar, Tartu Õpetajate Seminar(Tartu Pedagoogium).
10. Peeter Põllu ja Johannes Käisi tegevus ja pedagoogilised vaated.
Peeter Põld sai esimeseks haridusministriks. Ta nimetati 1920. aastal Tartu Ülikooli pedagoogika õppetooli esimeseks professoriks. Eesti rahvusliku kooli rajaja Peeter Põld sündis 1. juulil 1878. gümnaasiumihariduse omandas ta Narvas, kõrghariduse Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Oli Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi eesti keele õpetaja ja direktor (1908-1918) ning ajakirja “ Kasvatus jaHaridus” asutaja(1917) Pärast Eesti iseseisvumist sai temast Tartu Ülikooli kuraator(1918-1925) ja õpetajaid ettevalmistava Didaktilis-Metoodilise Seminari juhataja. Pedagoogikaprofessorina luges P.Põld ülikoolis esmakordselt eesti kooliajaloo kursust ja viis läbi vastavasisulisi seminare. Pärast surma anti välja tema loengutel põhinev “ Üldine kasvatusõpetus”(1932) ja “ Eesti kooli ajalugu”(1933). Ta esitas peokõne rahvusliku ülikooli avaaktusel 1919.aastal.
Johannes Käis(1885-1950) sündis Põlva lähedal Rosma koolimajas, kus sai oma isalt esimese koolihariduse . Seejärel õppis ta ta Põlva kihelkonnakoolis, Võru linnakoolis ja Peterburi Õpetajate Instituudis. Järgnesid tööaastad Valmiera linnakolis ja Riia Aleksandri Gümnaasiumis. 1917. aastal sooritas ta lõpueksamid ja kaitses diplomitöö Peterburi Ülikooli loodusteaduste osakonnas . Sõjasündmuste tõttu sattus ta koos Riia Aleksandri Gümnaasiumiga Võrru ja sealt edasi Saranskisse. 1918. aastal valiti J.Käis Vologda Õpetajate Instituudi direktoriks ja seejärel Pihkva kubermangu haridusosakonnas instruktoriks. 1920. a. tuli ta tagasi Eestisse. Algul töötas ta haridusministeeriumis riigikoolinõunikuna ja aastatel 1921-1930 Võru Õpetajate Seminari juhatajana. J. Käisi koolkond ei seadnud eesmärgiks õppimise kerguse saavutamist, vaid selle, et õppimine oleks huvitav ja arendav . Iga töö lõppeesmärgiks pidi olema töösaadus, kirjand, referaat. Rõhutamist leidis põhimõte, mille järgi õppimine ja kontrollimine pidid moodustama tervikliku süsteemi. Vahet tehti õpilaste vigade ja eksimuste vahel. Väikeste vigade kõrvaldamiseks nähti ette ühed, eksimuste vastu teised vahendid ja võtted. Teaduste kiire areng viib õppeprogrammide ülekoormamiseni- nii deklareeris Käis- tundides ei suudeta programmi mälukohaselt läbi võtta, õpitu unustatakse tuttu, sest see pole saanud isiksuse lahutamatuks osaks. Reformipedagoogikast lähtudes väitis Käis, et huvi on õppimise tähtsaim motivatsioon . J.Käis jälgis tähelepanelikult pedagoogikateaduse arengut Lääne-Euroopas ja hindas kriitiliselt tolleaegsete pedagoogiliste voolude äärmuslikke suundi. Ta hoidus daltoniplaani liialdustest, töökooli all mõistis Käis lapsepärast, elulähedast ja huviküllast tööd, mis õpilase iseseisvas tegevuses pidi arendama tema individuaalseid võimeid: meeli, vaimu, keelt ja kätt, andes üjtalsi teadmisi ning oskusi ümbritsevast elust. Ta käsitles Eesti pedagoogilises perioodikas üldõpetusega seotud probleeme. J.Käis kirjutas Võru Õpetajate Seminari aastaraamatus “ Teel töökoolile” I-II (1924-1925).
Käis oli viljakas koolimees, kes andis välja koguteose “ Uusi teid algõpetuses” I ja II. Tema õpetuse põhieesmärk oli isiksuse kujundamine aktiivse loomingulise töö kaudu. Õpilase vaimse isetegevuse saavutamisel toetus Käis F.A. Diesterwegi tuntud seisukohale “ kedagi ei harita, igaüks peab end ise harima ”. J.Käis pidas aktiveerivaks õppevormiks töötamist tööjuhendite järgi individuaalselt või grupiviisiliselt.
1933. aastal jõudis koolidesse J.Käisi “ Esimesed vaod”, sellest sai üks menukamaid 1.klassi õpikuid. J.Käisi eestvedamisel ilmus matemaatika töövihikuid erinevatele klassidele kümne aasta jooksul( 1931 -1940) 2- 5 trükki. Kirjutas “ Loodusesõbra vaatlusvihikud” I-IV, mis andsid õpilastele juhiseid iseseisvaks tööks ilmavaatluse läbiviimisel ja kodukoha looduse tundmaõppimisel. J.Eilarti sõnul oli J.Käis koolifenoloogia rajajaks Eestis.
J.Käis astus 1921. aastal Võru Õpetajate Seminaris direktori kohale. J.Käisi arvates ei olnud kodulugu ainult maateaduse, loodusõpetuse ja ajaloo eelkursus, vaid kogu algõpetuse kese. J.Käis esitas koduloo õpetamise metoodilised nõuded koos näidetega “ Teel töökoolile” I osas (1924).
J.Käis juhtis “ Pedagoogiline Ühing Võru Seminar”. Hakati katsetama individuaalset tööviisi, millega Käis tutvus Inglismaal.
1.Eesti rahva pedagoogika.
2.Kool Eestis 13.-15. sajandini.
3.Reformatsiooni mõju Eesti koolile
4.Hariduse areng Rootsi ajal.
5.Kool 18. sajandi II poolel.
6.Muutused hariduselus 19.sajandi esimesel poolel(ülikooli taasavamine, talurahvaseadus)
7.Ärkamisaeg ( kihelkonnakoolid- teise astme koolina, Jakobsoni uued õpikud)
8.Venestamine (1885-1917)
9.Haridussüsteem Eesti Vabariigi ajal
10.Peeter Põllu ja Johannes Käisi tegevus ja pedagoogilised vaated.

.DOC Laadi alla originaalfail 18 lk · .doc · 443 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 18 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-12-27 Kuupäev, millal dokument üles laeti

443 laadimist Kokku alla laetud

15 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

KadriKiv Õppematerjali autor

1. Eesti rahva pedagoogika.
2. Kool Eestis 13.-15. sajandini.
3. Reformatsiooni mõju Eesti koolile.
4. Hariduse areng Rootsi ajal.
5. Kool 18. sajandi II poolel.
6. Muutused hariduselus 19.sajandi esimesel poolel(ülikooli taasavamine, talurahvaseadus)
7. Ärkamisaeg ( kihelkonnakoolid- teise astme koolina, Jakobsoni uued õpikud)
8. Venestamine (1885-1917)
9. Haridussüsteem Eesti Vabariigi ajal
10. Peeter Põllu ja Johannes Käisi tegevus ja pedagoogilised vaated.

eesti kooli ajalugu

Sarnased õppematerjalid

doc

Reformatsiooni mõju Eesti koolile; Hariduse aren Rootsi ajal

Kadri Kivirand EKL-kõ1 Haridus Eesti kultuuris. Reformatsiooni mõju Eesti koolile (ja jesuiitide vastureformatsioon) Vana-Liivimaa linnade majanduslik tugevnemine ja kultuurielu tõus langes aega, kui Wittenbergis algas 1517. aastal usuline reformatsioon. Uued ideed kandusid Baltimaadesse Saksamaa ülikoolides õppinud noorte vahendusel. Martin Lutheri algatatud protestantlik usuliikumine nõudis rahvakeelset kirikuteenistust. Tallinnas suleti dominiiklaste klooster. Kiriku juhtimise õigused kuulusid nüüdsest

Haridus eesti kultuuris

docx

Haridus Eesti kultuuris

Muinaseestlaste usund oli eelkõige loodususund. See tähendas inimtegevuse pidevat kooskõlastamist looduse arvamusega. Loodust ja looduslikke objekte käsitleti elusolendeina. Tähtsal kohal on sõnamaagia. Paljud loitsud ja rahvalaulud on maagiaga seostatud. Eestlastel oli ilmselt välja kujunenud ka kõrgeimad jumalad. Tarapitat nimetab Läti Henriku Kroonika kui kõrgeimat jumalat ilmselt piksejumalat pikne on kõigi naaberrahvaste paganlike peajumalate atribuut. 2. Haridus XIII-XV sajandil Eestis (Euroopa kultuuriruum) KATOLIKUAEG XIII saj. alguses langesid Eesti alad saksa ristisõdijate valdusse. Eestit hakkasid valitsema võõrad baltisakslased ja see määras Eesti kultuurilise omapära sajandeiks. Maa vastsed valdajad, maahärrad ja nende vasallid, asusid Eestit kujundama Euroopa, eelkõige Saksamaa eeskujul. Kerkisid linnad, linnused, kirikud ja kloostrid. Sellegipoolest säilis tehtu juures provintsluse, ääreala maik.

Haridus eesti kultuuris

odp

Eesti kooli areng

aasta juulis lubas paavst Martin V ka Tallinnas kooli asutada. 1428. aastal avatigi kool Oleviste kiriku juures - Linnakooli nime all. Sellega paranesid ka linlaste õppimisvõimalused Alghariduskoolid 1860.-1880.aastail Põhiliseks maarahva kooli tüübiks Eestis jäi endiselt luteri usu vallakool Formaalselt olid linnades tegutsevad alghariduskoolid avatud kõikidest seisusdest lastele Avalikud elementaarkoolid olid 1860. aastateni enamasti 1-klassilised Enamikus Eesti elementaarkoolides ja kõikides kreiskoolides toimus õppetöö saksa keeles Maakonnakoolid Talurahvakoolide kolmandaks, kõrgemaiks astmeks pidid olema eesti õppekeelega ringkonna-ehk maakonnakoolid(kreiskoolid), mis seni maakohtades talurahva laste jaoks üldse puudusid. Need pidid jätkama kihelkonnakoolide haridust. Maakonna kooli õppeaeg pidi kestma kolm aastat. Reformatsiooni mõju Eesti koolile. Tallinnas suleti dominiiklaste klooster. Kiriku juhtimise

Kultuurilugu

doc

Eestlaste juurdepääs haridusele ja koolivõrgu kujunemine maapiirkondades alates rootsiajast kuni 18.sajandi lõpuni.

asutamiseks ja hõreda koolivõrgu loomiseks. (Andresen 2003, lk. 7) Põhjasõda, nälg ja katk viisid rahvaõpetuse mõneks aastakümneks täielikku madalseisu. Uue koolivõrgu rajamiseni jõuti 18. sajandi teisel poolel. Kõik lapsed, kes lugemist kodus selgeks ei saanud, pidid selle omandama koolis. Sajand hiljem kehtestati üldine koolikohustus, koolis pidid käima kõik lapsed. 1880ndatel aastatel muutis tsaarivõim koolid venekeelseteks. (Andresen 2003, lk. 7) Revolutsioonisündmused ja Eesti iseseisvumine andsid võimaluse rahvahariduse põhjalikuks ümberkorraldamiseks. Selleks ajaks oli meie väike Eesti ülejäänud Venemaa rahvastest kirjaoskuse poolest ligi saja aasta võrra ette jõudnud. Eesti Vabariigis algas kooli kiire areng ja kooliuuendusideede rakendamine õppe-kasvatustöös. (Andresen 2003, lk. 7) 3 1. Rootsiaeg- 17 saj. 1625

Haridus eesti kultuuris

rtf

Haridus ja kirjaoskus Rootsi ajal

Haridus ja kirjaoskus Rootsi ajal 1625.a. oli Rootsi alistanud kogu MandriEesti. Eesti ala jagunes kaheks osaks: PõhjaEesti moodustas Eestimaa kubermangu, LõunaEesti ja PõhjaLäti kandsid Liivimaa kubermangu nime. Kuninga kõrgemaks esindajaks sai kindralkuberner, kellele allusid sõjavägi, kohalik seadusandlus, kiriku ja koolielu. Liivimaa haridusolude korraldamisel etendas suurt rolli kubermangu esimene kindralkuberner Johan Skytte, kes oli olnud Rootsi kuninga Gustav II Adolf kasvataja ja hiljem Uppsala ülikooli

Ajalugu

odt

Bengt Gottfried Forselius

SISSEJUHATUS Bengt Gottfried Forselius oli kirjamees ja rahvavalgustaja, Eesti esimese aabitsa autor ja omapärase häälikumeetodi looja, mis muutis eesti keele õppimise ja õpetamise palju lihtsamaks. Forselius oli Eestis rahvakooli algataja, kelle pingutuste viljana hakkas taas levima lugemisoskus. Nendel kaugetel aegadel anti elutarkusi valdavalt edasi vanematelt lastele. Kirjasõna ulatuslikum levik ühtlustas alles 17. saj.-l talurahva koolitust. Talurahvakoolidele pandi alus pärast seda, kui B. G. Forseliuse suure organiseerimistöö tulemusenda oli rajatud Tartu seminar ja antud haridus esimesele koolmeistrite põlvkonnale

Ajalugu

doc

Rootsiaeg

............................................................................................................................ 2 Eesti alad ................................................................................................................................

Ajalugu

doc

Varauusaeg Eestis

lahkunud, talud olid maha jäetud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahervaremetes. Liivi sõjast purustatud Lõuna-Eestis üritas Poola taastada kirikuelu; seda ei saa lihtsustavalt vastureformatsiooniks nimetada, ent ka rekatoliseerimine ei sobi. Jesuiitide Collegium Derpatense (1583 - 1625) oli hoopis uutlaadi üritus, mis koostas-trükkis a. 1585 maakeelse katekismus-lauluraamatu ning andis maarahvale mitu omamaalasest preestrit (5 on nimepidi teada). 1620 oli Eesti ala rahvaarv vähem kui 100 000 inimest. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud, valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke

Ajalugu

Rohkem sarnaseid