Haridus ja koolid iseseisvas eesti (0)

Kuressaare Ametikool
Ettevõtluse õppesuund
Maaturismi ettevõtlus
Katri Kask
HARIDUS JA KOOLID ISESEISVAS EESTIS
Referaat
Õpetaja: Maie Kahju
Kuressaare 2010

SISUKORD

1 Sissejuhatus 3
2 Algharidus 4
2.1 Algkoolide arv aastail 1919-1933 5
2.2 Algkooliõpikud 6
3 Kooliuuendusliikumine 8
4 Keskharidus 9
5 Kutseharidus 10
6 Kõrgharidus 11
6.1 Tartu Ülikool 11
6.2 Teised kõrgkoolid 11
7 Kasutatud materjal 13

Sissejuhatus

Vana kooli ümberkorraldamise küsimused kerkisid päevakorrale kohe pärast tsaarivõimu kukutamist. Kuigi esialgu jäid püsima veel endised koolitüübid, kõrvaldati venemeelsed rahvakoolide inspektorid ja direktorid ning nende asemele asusid Eestis üles kasvanud koolimehed. Algas võitlus emakeelse koolihariduse nimel. 1917. aastal lubas Venemaa Ajutine Valitsus üle minna emakeelsele õpetusele.
Eesti esimeseks haridusministriks sai Peeter Põld, ministri abiks Friedrich Mikkelsaar, rahvakooli osakonna juhatajaks Ernst Martinson (Enn Murdmaa ) ja keskkooli osakonna juhatajaks Jakob Westholm. Sihiks seati ühtluskooli rajamine: igal algkooli lõpetajal oli õigus pääseda kesk-, täiendus- või kutsekooli.

Algharidus

1919.aasta 9.septembri Asutava Kogu otsusega laiendati koolikohustus seniselt kolmelt aastalt neljale.Neli klassi said esialgu alama astme ning 5.-6. klass kõrgema astme algkooli nimetuse.
Algkoolides kehtestati ajutised õppekavad. Õppimises asetati pearõhk eesti keele, rahvaloomingu, kirjanduse, eesti ajaloo ja maateaduse ning kodanikuõpetuse tundmaõppimisele. Kooli eesmärgiks oli Eesti Vabariigile tervete , töökate, kohusetruude ja elurõõmsate kodanike kasvatamine .
Pärast 1920. aasta mais vastu võetud „Avalikkude algkoolide seadusega“ omandas haridussüsteem oma lõpliku ilme. Algkool moodustas sellest alates ühtluskooli esimese astme ning oli sunduslik, emakeelne ja maksuta. Usuõpetust võis õpetada ainult vabatahtliku õppeainena alates 1923. Aastast.
Uue seaduse alusel nimetati kõik endised valla-, kihelkonna-, ministeeriumi-, linna- ja kroonukoolid, kõrgemad alg- ja rahvakoolid kuueklassilisteks algkoolideks. Koolikohustus pidi kestma 8.-16. eluaastani või kooli lõpetamiseni.
Koolide reformimist takistasid kutsega õpetajate puudus, liitklassid, ruumide vähesus ja vananenud koolimajad. Õppimistingimuste parandamiseks loodi kogu riigi jaoks fond, kust omavalitsused said laenu uute koolimajade ehitamiseks.
Algkooli õppeained olid emakeel , matemaatika , loodusõpetus, maateadus , ajalugu, kodanikuõpetus, joonistamine, laulmine , käsitöö, võimlemine, usuõpetus (vabatahtlik) ja kodulugu (1.-3. kl.). Esimese võõrkeelena õpetati 3.-6. klassini saksa keelt, teise võõrkeelena 5. ja 6. klassis inglise keelt.
Uues õppeplaanis suurendati emakeeletundide arvu, koduloole lisati juurde kõlblusõpetus ja kodanikuõpetus. Kõlblusõpetus käsitleti 1.-3. klassini koos kodulooga ning seejärel 4.-6. klassini iseseisvalt 1 tund nädalas. Kodulootundide ülesanne oli lastele kodukoha ümbruse tutvustamine. Kodulugu pidi panema alguse 4. klassis algavatele ajaloo-, matemaatika- ja loodusõpetusetundidele. Kodanikuõpetuses tuli käsitleda riigi mõistet ja ülesandeid, eesti vabariigi rajamist, põhiseadust, riigikogu, valitsust, kohut , riigi majandust, riikidevahelisi suhteid. Kogu kursus pidi andma ülevaate ühiskondlikust elust ning tutvustama tulevase kodaniku õigusi ja kohustusi.
Kirjatehnikat õpiti kolmes esimeses klassis 1 tund nädalas. Kooliosakonna loal võis seal, kus puudusid võimlemisruumid, tunnid ära jätta ja nende asemel iga päev 15 minutit vabas õhus võimelda.

Algkoolide arv aastail 1919-1933

1919.a.
1396
1927.a.
1345
1920.a.
1419
1928.a.
1333
1921.a.
1471
1929.a.
1300
1922.a.
1449
1930.a.
1292
1923.a.
1436
1931 .a.
1261
1924.a.
1408
1932.a.
1259
1925.a.
1390
1933.a.
1253
1926.a.
1355
Koolisüsteemi reformimise küsimus kerkis uuesti üles 1933. aastal ühenduses keskkoli probleemiga. Midagi olulist ei jõutud siiski ette võtta, toimus ainult senise kolmepallilise hindamisviisi (4,3,2-hea, rahuldav, nõrk) asendamine viiepallilisega. Järgmisel aastal võeti siiski käsile ümberkorraldustööd, laste koolikohustust vähendati 16-lt 14 aastale, tuli juurde uus koolitüüp-viieklassiline keskkool. Uue seaduse järgi algas keskharidus pärast algkooli 4. klassi lõpetamist.
Üldsuse, õpetajaskonna ja Eesti Õpetajate Liidu survel tuli valitsusel peagi vatuvõetud keskkooliseadust parandada: ühtlustati algkooli kahe vanema klassi ja progümnaasiumi kahe noorema klassi õppekavad. Kuueklassilise algkooli lõpetajatele võimaldati takistusteta sisse astuda kolmeklassilisse reaalkoolil.
1937. aastal anti välja kooliuuendusliikumisest ja rahvuskooli ideest kantud „Algkooli õppekavad“. Sama aasta sügisest viidi tunniplaani üks tasuline klassijuhatajatund. Seda kasutati „õpilaste kavakindlaks kasvatuslikuks juhtimiseks ja õpilasringide töö korraldamiseks“. Klassijuhatajatundide ülesanne oli õpilaste ja ühiskonna vahekordade selgitamine, õpilase käitumise juhtimine, tema eksimuste ja väärsammude parandamine, iseloomu arengu suunamine ja õpilasorganisatsioonide tegevusele kaasaaitamine.
Koolireformiga kadus võõrkeel algkoolide tunniplaanist. Soovi korral võis seda teha 5. ja 6. klassis kohalike omavalitsuste või lastevanemate kulul vabatahtliku õppeainena 3 tundi nädalas.
Aegamööda lahkusid kutseta õpetajad koolitöölt, neid asendas seminari - või pedagoogiumiharidusega uus põlvkond. 1937. aastal töötas algkoolides 3854 õpetajat, neist 1893 mehed ja 1961 naised.
Kolmekümnendate aastate alguseni tõusis õppeedukus aasta-aastalt, seejärel saavutas stabiilsuse, mis püsis kümnendi lõpuni. Algkoolides hakati korraldama lõpetajate päevi. Esimest korda tervitati parimaid lõpetajaid 30. mail 1937 „Estonias“, algkooli lõpetajate päev kuulutati pidupäevaks kogu riigis.

Algkooliõpikud

Eesti autorite õpikud olid venestamise ajal rahvakoolidest välja tõrjutud. Riigi iseseisvumisega suurenes kiiresti uue õppekirjanduse väljaandmine. Ühes aines tulid käibele erinevad õpikud. 1924. Aastal moodustas haridusministeerium õpperaamatute komisjoni, mille ülesandeks jäi õpikute retsenseerimise korraldamine ja soovitamine koolidele.
Algkooli esimestes klassides hakkas peagi juurduma üldõpetus. Aabitsakursusega seoti kodulugu ja kõlblusõpetus, tundide läbiviimisel võeti aluseks laste kogemuste, elamuste ja huvide maailm. Kukeaabitsa ja ABD-raamatute kõrvale tulid uue sisu ja ülesehitusega aabits-lugemikud.
1920.aastal ilmus M.Nurmiku „Eesti kooli esimene lugemik“, mille ülesanne oli autori sõnul õpilaste mõtlemise arendamine ja armastuse kasvatamine oma emakeele vastu. Nurmik kirjutas kokku viis lugemikku, neist viimane ilmus aastal 1925 ja kandis pealkirja „Viies lugemik“. Peagi ilmus veel teisigi õpperaamatuid: 1923.aastal J.Kuulbergi „Laste sõber“, 1924.aastal V.Tammanni ja A.Rulli „Huvitaja“ aga ka E.Martinsoni (Murdmaa) ja R.Reimani lugemikke.
Lugemise metoodika sai uued alused. Õpetamisel lähtuti arengupsühholoogiast, eeskujuks võeti lapse kõne areng: alguses häälikud, siis lühemad ja tuntumad sõnad, seejärel lühilaused. Õpitav pakuti kõigepealt meeltele: nähtav nägemisele, kuuldav kuulmisele , kombitav kompimisele.
Emakeelne algkool vajas ka eakohaseid grammatikaõpikuid. Vabariigi algaastatel võeti kasutusele A.Ploompuu „Lauseõpetus algkoolidele“(1920) ja F. Puusepa „Keelelised harjutused õigekirja õppimiseks“ I-III (1923-1924). 1930.aastal tulid käibele uued kooligrammatikad: M. Meos andis välja kolmeosalise „Vaatlusi ja harjutusi“(1929-1931), H.Jänes ning P.Parlo koostasid „Eesti keele grammatika ja harjutustiku koolidele“(1935) ning vanematele klassidele kaheosalise „Eesti keeleõpiku algkoolidele“(1937). 1932.aastal jõudis koolidesse kolmeosaline „Kirjakeele algmed“, seejärel „Emakeele õpik algkoolidele“ I-IV (1938-1940).
Emakeeleõpikute kõrval võeti kasutusele mitmesugused töövihikud ja juhendmaterjalid. Teedrajavaks sai J.Käisi „Emakeele töövihik“ 1. ja 2. klassile (1932).
Kodulootundide jaoks kõikide koolide poolt aksepteeritud õpperaamatu väljaandmiseni ei jõutud. Matemaatikaõpikute koostamisel võeti aluseks rahvusvahelised kogemused, kuid peeti kinni ka eesti kooli vanadest traditsioonidest. Alguses tugineti tsaariaegsetele kooliprogrammidele, kuid arvestati ka töökooli printsiipe. Juba venestamise ajal aritmeetikaõpikuid kirjutanud August Maramaa (Merfeldt) oli üks viljakamaid autoreid ka noores Eesti Vabariigis. Temalt ilmus 1921-1925a. kuueosaline „Aritmeetika ülesannete kogu“ ja see oli mõeldud kõikide algkooliklasside tarbeks.
Algkooli ajalookursus oli üles ehitatud lineaarsel printsiibil: 4.klassis käsitleti sündmusi vanimast ajast rahvaste rändamiseni, 5.klassis keskaega kuni orduaja lõpuni, 6.klassis ajajärku Liivi süjast Eesti iseseisvumiseni.
Loodusõpetus algas 4. klassist ja selle ülesandeks oli kodumaa looduse ning inimese elutegevusega seotud loodusnähtuste tundmaõppimine. 1922.aastast alates kasutati koolides P.Kogermanni, H.Männiku ja L.Mahsteini „Loodustõpetust“, seitse aastat hiljem hakkas sellega võitslema „Väike looduse sõber“ I-III (J.Lang, A. Paris , V. Peet , G.Reial).
Maateadus oli 4. klassis loomulikuks jätkuks koduloole. See algas kodumaa põhjaliku vaatlusega, 5. klassis järgnes naaber- ja Euroopa riikide tutvustamisega ning lõppes 6. klassis tähtsamate maailma maade geograafiliste eripärasuste tundmaõppimisega. Senise Eesti administratiivse jaotuse asemel võeti õpetamisel aluseks maastikuline liigitus, 4. klassi õpilastele näidati seoseid looduslike tingimuste ja inimeste majandusliku tegevuse vahel, iga peatüki alguses esitati küsimusi iseseisvaks tööks kaardi, jooniste ja piltide põhjal. Õpikutena kasutati S.Sütti ja D.Koppeli maateaduse õpperaamatuid ning „Kooli altlast“.Algkooli klassis kasutati E.Markuse ja A. Partsi „Maateaduse töö- ja õpperaamatut“.
Pärast iseseisvumist seati sisse laulutunnid klasside järgi. Õpetama hakati V.Tammanni „Kooli Laulmisraamatu“ alusel. Suurt puudust tunti endiselt nooremate klasside lauluvara järele.
Eesti kooliraamat tegi lühikese ajaga läbi kiire arengu ja tõusis oma uudse sisu ning didaktilis-metoodilise käsitluse poolest euroopalikule tasemele .

Kooliuuendusliikumine

Uute seisukohtade väljatöötamisel põhineti psühholoogiale ja eksperimentaalpedagoogika saavutustele. Eesmärgiks seati lastes peituvate võimete individuaalne arendamine ja sünnipäraste võimete ärakasutamine õppetöös. Igale õpilasele taheti anda jõukohast tööd. Kui traditsioonilise pedagoogika keskpunktis oli seisnud õpetaja, siis nüüd said õpilaste aktiivsus ja isetegevus uue liikumise märksõnadeks. Õppematerjal viidi vastavusse laste arengutasemega, töötati välja uued õppetöö meetodid ja vormid. Esile tõsteti üldõpetuse põhimõte, mille järgi kooli algastmes tuli elu-, loodus- ja kultuurinähtusi tundma õppida mitte üksikute ainete kaupa, vaid komplektselt, eluliste tegevuste kaudu. Ideaalseks, õppeaineid ühendavaks õppetegevuseks algkooli algastmes peeti kodulugu.
Eesti pedagoogikateaduse edasiarendamisele aitas kaasa Tartu Ülikooli pedagoogika õppetooli rajamine. 1920. aastal nimetati selle esimeseks professoriks Peeter Põld, kes oli Eesti rahvusliku kooli rajaja.
Eesti õpetajad tutvusid reformpedagoogikaga ulatuslikumalt 1922. aasta suvel esimesel Eesti kasvatusteaduslikul nädalal. Selle korraldaja oli Eesti Õpetajate Liit, esinesid tuntud teadlased Saksa- ja Inglismaalt.
Teaduste kiire areng viis õppeprogrammide ülekoormamiseni, tundides ei suudetud programmi mälukohaselt läbi võtta, õpitu unustati ruttu, sest see polnud saanud isiksuse lahutamatuks osaks. Suurem osa õpetajatest jäi lõpuks vanade äraproovitud kasvatusmeetodite juurde. Kergemate süütegude puhul järgnes suuline karistus (märkus, noomitus , laitus ), seismapanemine (nurka,õpetajate tuppa ) või pärast tunde jätmist. Raskemate ülesastumiste korral teatati vanematele (teatevihiku abil), kutsuti vanemad kooli või alandati käitumishinnet. Erandjuhtudel heideti süüdlane koolist välja või saadeti erikooli. Ergutamise peavahendiks peeti kiitust nelja silma all, klassi või kooli ees. Väga hea õppetöö puhul kingiti raamatuid.
Koolides valitses tugev distsipliin, õpetaja ei jälginud korda mitte ainult koolimajas, vaid ka kooli ümbruses ja ühiskondlikes paikades.
Eesti õpetajaskond seadis oma eesmärgiks terve, tööka, ausa, kohusetruu ja elurõõmsa põlvkonna kasvatamise, kes oskaks lugu pidada endast ja oma rahvast.

Keskharidus

Võõrvõimust vabanemise järel seisis keskkooli ees raske ülesanne-anda haridust emakeeles. Puudusid eestikeelsed õpikud, vähe oli keelt oskavaid õpetajaid, puudusid õppekavad ja programmid .
Pärast okupatsioonivägede lahkumist 1918. aasta novembris alustati keskkoolide üleviimist emakeelsele õpetusele kõigepealt Tallinnas. 1919. aasta sügisel alustas tööd 68 mitmesugust keskastme kooli, neist kaks Saaremaal: Saaremaa Eesti (sega)Gümnaasium (praegune SÜG) ja Saaremaa Saksa Gümnaasium.
„Avalikkude keskkoolide seadus“ kehtestati 1922. aastal. Selle alusel moodustas keskkool ühtluskooli teise järgu, tema ülesandeks oli haritud kodanike kasvatamine ja õpilaste ettevalmistamine kõrgematesse õppeasutustesse astumiseks.
Kuni 1934. aastani oli keskkool viieklassiline ning koosnes alam- ning ülemastmest (2+3 klassi). Koolide jagunesid omakorda humanitaar-, reaal -, kaubandus-, majapidamis -, tehnika-, aiandus -, põllumajandus- ning sotsiaalharudesse.
Keskkooli kohustuslikeks õppeaineteks olid emakeel, matemaatika, loodusteadus koos tervishoiuga, maateadus koos kosmograafiaga, ajalugu, kodaniku- ja majandusteadus , mõtteteaduse eelkursus ühes hingeteaduse ja eetikaga, kaks võõrkeelt, joonistamine ja joonestamine, käsitöö, laulmine, võimlemine.
Kaua aega puudusid keskkoolides eksamid . Õpilased viidi ühest klassist teise ja anti ka lõputunnistused pedagoogikanõukogu otsussega „üldise õppetöö edu ja vaimse arengu põhjal“. Keskkoolide lõpetajail oli kevadel koolitöö lõpus 3-4-nädalane kordamise aeg, mille vältel tuli teha kaks kirjatööd. Vähemalt rahuldavaid tulemusi näidanud õpilastele anti lõputunnistus. Eelviimase klassi õpilased pidid kahe viimase koolinädala kestel kirjutama õppenõukogu määratud ülesande alusel ühe kontrolltöö.
1933. aastal tegi Tartu Ülikool ettepaneku üleminekukatsete sisseviimiseks algkoolist keskkooli. 1934. aastal viidi keskkoolides sisse ülemikueksamite uus kord: 2. kl. õpilased sooritasid eksami ühes, 3. ja 4. kl. õpilased kahes ja 5. kl. õpilased neljas aines. Hakati korraldama ka vastuvõtueksameid.
1936. aastal muudeti keskkooliseadust ja saksa keele asemel hakati esimese võõrkeelena õpetama inglise keelt. 1937. aastal täiendati keskkooliseadust ja legaliseeriti väljakujunenud uus süsteem-viieklassiline keskkool sai progümnaasiumi ning kolmeklassiline keskkool reaalkooli nimetuse. Küpsustunnistuse saamiseks kulus 12 aastat.

Kutseharidus

Vabariigi algaastail puudus kindel kutsehariduse süsteem. Vana hariduskorraldus ei andnud selles valdkonnas eeskujusid, kõik tuli otsast alata . Arvestati majanduslikke ülesandeid ja võimalusi, aga ka välismaa vastavaid kogemusi.
Kutsekoolide võrgu väljaarendamine hoogustus 1924. Aastast alates, kümme aastat hiljem oli Eestis juba 50 kutsekooli. 1937. a. kehtestati kutsehariduslike õppeasutuste seadus, mis viis needki koolid ühtluskooli süsteemi. Selle järgi jagunesid koolid nelja kategooriasse: põllumajanduslikud, majanduslikud, kodumajanduslikud ja tehnilised. Kehtestati kolmeastmeline süsteem: alam-, kesk- ja kõrgema astme koolid.
Esimene kõige suurem rahvaülikool loodi Tallinnas 1917.a. sügisel, selle ülalpidajaks oli Tallinna Rahvaülikoolide Selts. Ülikooli juures tegutses kolledž, mille keskkooli osa vastas üldharidusliku kooli 7.-11. klassile. Haridusministeeriumis kinnitatud rahvaülikoolide põhikirja järgi pidi õppetöö kestma kaks aastat, 5 päeva (3-4 tundi) nädalas.
Algselt ülesseatud eesmärki siiski ei saavutatud, rahvaülikoolide võrk jäi välja arendamata.

Kõrgharidus

Tartu Ülikool

Iseseisva Eesti esimeseks kõrgema teadusliku hariduse andjaks ja teadusliku uurimistöö keskuseks kujunes Tartu Ülikool. 1919.a. augustis-septembris valis ülikooli ajutine nõukogu ametisse esimesed 46 professorit, dotsenti ja lektorit. Rahvusliku ülikooli pidulik avaaktus peeti 1. detsembril 1919. Tartu Ülikooli esimeseks rektoriks sai Heinrich Koppel.
Loengud algasid 6. oktoobril,novembri lõpuks oli immatrikuleeritud 351 üliõpilast, lisaks veel 70 vabakuulajat.
Kui esimestel aastatel täideti mitmed õppetoolid Soomest ja Rootsist kutsutud professoritega, siis 1932. aastal töötas õppejõududena juba eesti õpetajate noor generatsioon , nende arv oli kasvasnud 333-ni, üliõpilaste arv 3057-ni. Paranesid õppimisvõimalused, senise võõrkeelse õppekirjanduse asemele tulid emakeelsed kõrgkooliõpikud.
Uus ülikoolide seadus hakkas kehtima 1938. aastal, samal aastal avati ülikooli juurde majandusteaduskond, alustas tegevust Riigikaitselise Õpetuse Instituut.
Tartu Ülikoolis valmistati ette keskkoolide ja gümnaasiumide õpetajaid. Kõrgema pedagoogilise hariduse omandamiseks tuli sooritada kutse-eksamid ja võtta osa üheaastase Didaktilis-Metoodilise Seminari tööst.
Ülikooli juures tegutses 37 akadeemilist seltsi kokku 2500 liikmega, suur osa üliõpilastest kuulus korporatsioonidesse.
Tartu üliõpilaste häälekandja oli 1921. aastast alates „Üliõpilasleht“.
Aastail 1919-1939 lõpetas Tartu Ülikooli 5751 tudengit, neist veerandi moodustasid naised.

Teised kõrgkoolid

Inseneride ettevalmistamiseks avati pealinna Tallinna tehnikum. Seaduse järgi oli tegemist juba kõrgkooliga, milles seitse osakonda. 1936. aastal asutati Tallinna tehnikumi asemele Tallinna Tehnikainstituut, esimesel tegevusaastal õppis seal 387 üliõpilast. 1938. aasta ülikooliseadusega nimetati tehnikainstituut Tallinna Tehnikaülikooliks, mille koosseisu kuulus kaks teaduskonda: ehitus-mehaanika- ning keemia-mäeteaduskond. Alustati teaduskraadide väljaandmist.
Kunstiharidust võis omandada kuueaastase kursusega kunstikoolis „Pallas“. Tartus asuv samanimelise ühingu poolt ülalpeetav eraõppeasutus sai kõrgkooli õigused 1924. aastal.
Tsaariajal asutatud Riigi Kunstitööstus Kool muudeti 1938. aastal Riigi Kõrgemaks Kunstikooliks. Õppeaeg kestis 6 aastat, millest esimesed 2 moodustasid üldastme, järgmised 3 töökodade astme ja viimane meistriklassi. Avatud olid dekoratiiv -, skulptuuri-, keraamika -, tekstiili-, graafika -, nahktöö- ja raamatuköitmise osakond .
Kõrgemat muusikalist haridust andis „Estonia“ seltsi algatusel rajatud (1919) Tallinna Kõrgem Muusikakool (1923. aastast konservatoorium ). Eraõppeasutusena töötas ka Tartus kõrgem muusikakool, mis vahepeal (1925-1927) kandis konservatooriumi nime.
Kõrgemat sõjalist haridust sai omandada Tondil Kõrgemas Sõjakoolis. Kaheaastase kursuse võis lõpetada väitekirja kaitsmisega.

Kasutatud materjal

Lembit Andresen „Eesti kooli ajalugu“
Lembit Andresen „Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu“
www.google.ee
13