Reformatsiooni mõju Eesti koolile; Hariduse aren Rootsi ajal (1)

Kadri Kivirand EKL-kõ1
Haridus Eesti kultuuris.
Reformatsiooni mõju Eesti koolile (ja jesuiitide vastureformatsioon)
Vana- Liivimaa linnade majanduslik tugevnemine ja kultuurielu tõus langes aega, kui Wittenbergis algas 1517. aastal usuline reformatsioon. Uued ideed kandusid Baltimaadesse Saksamaa ülikoolides õppinud noorte vahendusel. Martin Lutheri algatatud protestantlik usuliikumine nõudis rahvakeelset kirikuteenistust.
Tallinnas suleti dominiiklaste klooster . Kiriku juhtimise õigused kuulusid nüüdsest peale maahärradele, linnades aga magistrantidele. Reformatsiooni tagajärjel asendus vana haridussüsteem uuega. Kloostrikoolid suleti ja linnakoolid said uue sisu. Tartus tegutses reformatsioonijärgselt 2 kooli, mis võimaldasid astumist ülikoolidesse. Toomkooli kõrval alustas tööd ladinakool Phillip Melanchthoni reformeeritud koolikava alusel. Pärnu linnapäevadel 1527 . aasta detsembris leiti, et igas suuremas linnas tuleks asutada korralik kool. 1550-ndate ajal oli Tartusse asutatud ka kirjutuskool. Ladina keelt ei tohtinud selles koolis õpetada. Raehärrade tähelepanu suunati vajadusele, kohaliku rahva seast võtta noormehi koolidesse ja hiljem saata nad ülikoolidesse teoloogiat õppima.
Hariduse ümberkorraldamist alustati neljas suunas: reorganiseeriti linnakool , välismaa kõrgkoolidesse saadeti usuteadust õppima ka eesti noormehi, hakati tõlkima ja välja andma eestikeelset kirikukirjandust, tehti algust katekismuse õpetamisega eesti kogudustes.
Juhtiv osa Eestimaa hariduselus oli Tallinna koolidel. Tegevust jätkas toomkool , 1585. aastal reformiti Oleviste kiriku juures tegutsenud ladinakool triviaalkooliks. Uue õppekava aluseks võeti Melanchthoni välja töötatud Saksi koolikorraldus . Humanistlike eesmärkide – takuse ja kõneosavuse – kõrval rõhutati vagaduse kasvatamise vajadust.
Kooliskäijad pidid õppeajal läbi tegema 3 astet. Alamastmes tuli emakeeles lugemine selgeks õppida, seejärel alustati Donatuse grammatika õppimist ja Cato lugemist. Teises astmes jätkati ladina keele grammatika, usuõpetuse ja muusika õppimisega. Kõrgem aste andis ladina keele oskuse, õpiti dialektikat ja retoorikat. Õppeaastate arv ei olnud kindlaks määratud, üleviimine ühest astmest teise toimus teadmiste omandamise põhjal. Tavaliselt kulus kooliprogrammi läbivõtmiseks 10-12 aastat.
Melanchthoni emakeelse usuõpetuse kooliprogramm nõudis palvete, meieisapalve ja kümne käsu ning Lutheri seletuste päheõppimist, kirikulaulude ja katekismuse tundmist nind Uue Testamendi lugemist.
Edasiõppimise võimaldamiseks Lääne-Euroopa protestantlikes ülikoolides asutati vaestele ja andekatele koolipoistele linna stipendiumid. Vaestele lastele tehti annetusi, et ka nemad saaksid ennast harida ja lugema õppida.
Arutlusele võeti ka tütarlaste hariduse küsimused. 1543.aastal rajati Pühavaimu kiriku juurde tütarlastekool, mis peatselt kolis Mihkli kloostri ruumidesse.
1552. a. Määrati rae poolt vaestele koolipoistele eestseisja. Poole sajandi jooksul anti hoolekande korras haridust umbes kuuekümnele koolipoisile.
Paremate õppimisvõimaluste loomiseks eraldati linnakoolile dominiiklaste kloostri ruumid. Koolile lisati juurde alamklass ehk ettevalmistusklass ja peatselt ka neljas klass. Ettevalmistusklassi ülesandeks jäi emakeelse alghariduse andmine – õpetati lugemist, kirjutamist, arvutamist, katekismust ja kirikulaulu.
Edasiõppimise võimaluste laiendamisteks Lääne-Euroopa kõrgkoolides, täiendati linna- ehk triviaalkooli õppeprogrammi antiikautoritega. Kohustuslike ainete hulka võeti ka kreeka keel, loeti evangeeliume, vanakreeka proosat, Homerose ja Hesiodose värsse. Õpingute jätkamiseks akadeemias sooritati avalikud katsed rae ja linnaministeeriumi ees. Seal otsustati vastavalt teadmistele, kes sai linna kulul kõrgkooli õppima. Pärast kirjaliku kohustuse sõlmimist, kus tagasitulekul lubati hakata koolmeistriks või pastoriks kodulinnas, anti toetusraha stuudiumi lõpetamiseks välismaal.
Tallinna triviaalkoolist võrsus esimene põlvkond mehi, kes hakkasid looma eestkeelset kirikukirjasõna ja rajama eestikeelset algõpetust. Eestikeelne kirjandus levis triviaalkooli kasvandike kaudu ka väljapoole Tallinna.
1570. aastal võeti koolis kasutusele eestikeelsed aabitsad, katekismuste, Taaveti lauluraamatud ja evangeeliumi raamatud.
Tallinna triviaal- ehk suur linnakool andis teadmisi paljude erialade esindajatele. Seal said kirjaoskuse mitmed mõisa- ja linnakirjutajad, raamatuköitjad, kaupmehed ja käsitöölised.
Lutheri arvates pidi iga inimene oskama lugeda vaimulikke raamatuid, esmajoones piiblit , mille tema ise oli saksa keelde tõlkinud. Luther nõudis kõigilt emakeeles kümne käsu, usutunnistuse ja meieisapalve päheõppimist, kuid ka arusaamist . Kooli uut sisu nähti kõigepealt usuõpetuse omandamises. Katekismus kujunes loodavate koolide esimeseks lugemisraamatuks. Katekismuse kõrval võeti kooliraamatutena kasutusele lauluraamatud, evangeeliumid ja epistlid. Protestantliku kirikukorra järgi asutati koolid kirikute juurde. Maarahvas veel selleks ajaks koolihariduseni ei jõudnud. Talupoegadel kasvasid mõisakohustused.
Kontrolliti pastorite keeleoskust ja umbkeelsed asendati kohaliku keele tundjatega. Köstrite asemel hakkasid lapsi õpetama koolmeistrid. Aabitsaõpetuse pidid läbi tegema kõik lapsed.
1601 . aasta näljahäda ja sellele järgnenud katk viisid hauda suurema osa linnarahvast. Tagasilöögi sai kooliõpetus, katkes eestikeelsete raamatute väljaandmine, kadus rahva kirjakeelt viljelnud haritlaste vanem põlvkond.
Liivi sõja tõttu varises Vana- Liivimaa könföderatsioon kokku: Tallinn, Harju-, Viru- ja Järvamaa liideti Rootsiga , Lõuna-Eesti läks Poola koosseisu, Saare-Lääne piiskop müüs oma valdused Taani kuningale .
Rekatoliseerimist alustati rahvakeelt oskavate jutlustajate, pihiisade ja pastorite ettevalmistamisest. Erilist tähelepanu pöörati seejuures noorsoo kasvatamisele ja õppeasutuste rajamisele.
Tartu kool sai 1585.a. kolleegiumi õigused. Õpilased elasid internaadis. Jesuiitide kolleegiumid jagunesid õppetegevuse alusel alam- ja ülemastmeks. Esimeses astmes oli viis, teises kolm klassi. Tartus avati viis klassi, mis vastas gümnaasiumi kursusele. Põhiainete õpetamine tomus ladina keeles. 1585. aastal avati tõlkide seminar , kuhu tuli kasvandikke mitmelt poolt.
Jesuiidid said aru, et vanade õppe- ja kasvatusmeetoditega pole võimalik protestantismi vastu võidelda. Õpilastele anti tasuta õpetust, õppetöö toimus avarates ja valgusküllastes ruumides, klassid varustati õppevahenditega, õppetöös nõuti õppematerjali selget liigendust, aine jaotamist teemadeks ja alamteemadeks. Iga tund lõppes kordamisega, igal laupäeval tuletati meelde nädala jooksul õpitut, iga kuu lõpul korrati tähtsamaid teemasid . Suurt tähelepanu pöörati kehalistele harjutustele, mängudele, näidendite õppimisele ja esitamisele. Õpilaste üle oli pidev järelvalve. Koolitöös asetati pearõhk omavahelisele võistlusele, noortes kasvatati auahnust, enesearmastust ja häbitunnet: iga päev kiideti paremaid ja halvustati mahajääjaid. Õpilased pandi istuma õppeedukuse järjekorras: ees priimus, taga ultimus. Õpetajaid abistasid parimad kasvandikud. Korrarikkumise ja õppeülesannete täitmata jätmise korral tuli kanda eeslikõrvu või istuda häbipingis. Äärmise abinõuna kasutati ihunuhtlust. Karistas selleks ette nähtud isik, mitte õpetaja. Õpilastele sisendati arusaamist: kõik meetodid on head, mis aitavad jõuda sihile.
1600. a. Algas Poola-Rootsi sõda. Detsembris jõudsid rootslased Tartu lähistele, kolleegium saadeti laiali, koolitegevus katkes. Sõjast laastunud linnas algas koolitegevus 1611 . aastal, kui rootslased suudeti Liivimaalt tõrjuda. Tõlkide seminar avati uuesti, kuid õpetajaid ja õpilasi oli vähe. 1625. aastal langes Tartu jälle rootslaste kätte. Jesuiidid lahkusid, kool ja tõlkide seminar suleti. Jesuiitide tegevuse saavutuseks võib lugeda kirikukirjanduse tõlkimist eesti keelde ja katekismus-lauluraamatu trükkimist 1585. aastal. Katoliikliku kirjasõna väljaandmine, kolleegiumi ja tõlkide seminari olemasolu sundisid luterlikku kirikut kooliõpetuse parandamisele ja eestikeelsele protestantliku kirjanduse levitamisele rahva hulgas. Jesuiitide koolide ajel hakati õpetama eesti poisse protestantlike pastorite järgi. Tartus oli teinegi protestantlik kool, kus pärast alghariduse omandamist võis haridust jätkata. Jesuiitide koolid avaldasid kultuuriliselt elustavat mõju oma ümbruskonnale. Pole võimatu, et nende õppeasutuste tegevus soodustas Tartu ülikooli rajamist 1632. aastal.
Hariduse areng Rootsi ajal.
1625. aastal oli Rootsi alistanud kogu Mandri-Eesti. Eesti ala jagunes kaheks: Põhja-Eesti moodustas Eestimaa kubermangu, Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti kandsid Liivimaa kubermangu nime, kuhu liideti ka Saaremaa. Kuninga esindajaks oli kindralkuberner , kellele kuulus nii seaduandlus kui ka kiriku- ja koolielu. Kogu Eesti alal kehtestati Rootsi kirikukord ja haridussüsteem.
Erijoones huvitas Rootsi valitsust kirikuasjade parandamine. Kui Gustav II Adolf külastas Tallinna nõudis ta ka kõrgema kooli avamist ja selle ülalpidamist endiste kloostrimaade tuludest. Samal aastal moodustati komisjon algatatud reformikavade teostamiseks. Kui kontrolliti Eesti kirikuõpetajaid ja köstreid, selgus et suurem osa kirikuõpetajaid ei osanud eesti keelt või tundsid seda puudulikult. Köstri ametikohal olid enamjaolt kirjaoskamatud talupojad, talurahva jaoks polnud veel ühtegi kooli. Eesti keelt mitteoskavad kirikuõpetajad vallandati, seati sisse kirikukümnis kirikute, koolide ja haiglate ülalpidamiseks.
Rüütelkonna kokkukutsumisel nõuti neilt kirikute ehitamist ja koolide avamist. Rõhutati, et ka talupojad saaksid kooli. Eestimaa aadel lükkas aga pakkumised tagasi. Kui Liivimaa kindralkuberneriks valiti J.Skytte (Lääne-Euroopa silmapaistvamaid pedagoogikateadlasi) oli üks ta esmasi ülesandeid jesuiitide mõju kaotamine ning noorsoo kasvatamine luteri usu vaimus .
Pärast kindralkuberneri jõudmist Tartusse oli üks esimesi eesmärke uut tüüpi kooli – gümnaasiumi – rajamine. Need koolid andsid ettevalmistuse ülikooli astumiseks. Paljudes linnades avati ka kõrgema astme koole , mis kandsid akadeemilise gümnaasiumi nimetust. Kuulutati, et gümnaaisumides võivad õppida aadlike, linnaelanike ja talupoegade lapsed. Tartu gümnaasiumi asutamistseremoonia peeti 1630. aasta oktoobris . Avatud õppeasutus oli kõrgema astme akademiline gümnaasium, mis jagunes teaduskondadeks, koolitöö juhtimiseks oli 8 professorit. Õpetus toimus loengute ja dispuutide vormis. Ülikoolist erines ta selle poolest, et puudus teaduslike kraadide andmise õigus.
Tallinna gümnaasium avati 1631. aastal. Kool avati esialgu neljaklassilisena. Õpiti matemaatikat, filosoofiat , ajalugu, geograafiat, retoorikat, poeesiat, õigusteadust, kreeka ja heebrea keelt, usuõpetust ja laulmist. Koolis oli oma kirja- ja arvutusmeister. Erilist tähelepanu pöörati ladina keele ja klassikaliste autorite õppimisele. Ülemais klassides toimus õpetus ladina keeles.
Gümnaasiumide juurde asutati trükikojad, mille kaudu anti teada disputatsiooni sisu, mis näitas omakorda teistele õppeasutustele uuritavate teemade ringi ja taset. Esimene Eesti trükikoda avati Tartus 1631. aastal.
Pärast gümn. avamist Tallinnas jäid püsima varem asutatud koolid ka mujal: Pärnus oli triviaalkool , samasugune oli Narvas, kahe õpetajaga kool töötas Kuressaares, ühe õpetajaga Haapsalus , Valgas, Viljandis , Rakveres ja Paides . Koolides õppis palju eestlaste lapsi ja seetõttu tuli väiksemate linnade koolmeistritel õpetada ka maarahva keeles, eelkõige usuõpetust.
Tallinna toomkoolis käisid mitmesuguste vanemate lapsed: seal õppis sakslasi, soomlasi , rootslasi ja eestlasi. Toomkool ei küündinud triviaalkooli tasemeni, parematel aegadel õpetasid seal rektor, abiõpetaja ja kantor. Toompea suurtulekahju ajal hävis toomkooli maja, uus hoone valmis 1691. aastal.
1630.a. loodi riigi kulul juurde kolme õpetajaga elementaarkool e. klassikakool. Seal õppisid eesti, soome ja läti noorukid . Kui gümnaasium reorganiseeriti, läks elementaarkool triviaalkooli nime alla ülikooli alluvusse. Aastal 1638 . kool suleti.
Ametlike koolide kõrvale asutati mitmes linnas era- ehk kirjutuskoole, mille peamine ülesanne seisnes kirjutamisoskuse andmises.
Juba aasta pärast Tartu gümnaasiumi avamist pöördus kindralkuberner Gustav II Adolfi poole palvega muuta vast avatud kool ülikooliks. 1632. aasta juunis kirjutas Gustav II Adolf alla ülikooli asutamisürikule. Pidulikus avakõnes teatati, et sellesse kooli on väga oodatud ka alamast seisusest inimesed. Tartu Ülikoolis oli 4 teaduskonda : filosoofia-, usu-, arsti- ja õigusteaduskond. Kõigil tuli õppimist alustada filosoofiateaduskonnas, see andis üldharidusliku sissejuhatuse teadustesse. Pärast 5-6 aastast õppimist valiti eriala ja studeeriti veel 3-4 aastat. Ülikooli kõrgeim juht oli kantsler ja tema abiliseks prokantsler. Kollegiaalse organi ülesandeid täitis professorite üldkogu ehk senat . Kolmas mees ülikooli ametiredelil oli rektor, kes tegeles jooksvate asjadega. Ülikooli astumiseks ei nõutud kindla koolitüübi lõpetamist. Tähtsamaks õppetöö vormiks oli loeng, selle kõrval vaidlused e. dispuudid. Teadmisi kontrolliti kuu- ja semestrieksamitel.
Vene-Rootsi sõjas Tartu linn kapituleerus ja suurkool kolis 1656. aastal Tallinna. Uuesti avati ülikooli uksed Tartus 1690. aastal. Kuna õppimine käis kõikjal ladina keeles, siis polnud üliõpilastel ja teadlastel keelepiiri. Tartu kui ülikoolilinna osatähtsus langes. Paremaid tingimusi otsiti Pärnust, kuhu ülikool kolis 1699. aastal. Põhjasõda lõpetas ülikooli tegevuse 1710. aastal.
Talurahva lugemaõpetamisega hakkas riigikirik tegelema 17. sajandi teisel kolmandikul. Tugevdati kontrolli talurahva kristliku õpetuse üle. Pärast visitatsioonikorralduse väljaandmist pandi mitmel pool ametisse köstrid, kes oli esialgu rohkem sulase eest kui laste õpetaja. 1650 . aastaks polnud talupoegade õpetamine kavatsetud tasemele jõudnud.
1686. aastal nõudis Forcelius kuninga korraldusena igasse Eesti- ja Liivimaa kihelkonda kooli asutamist. Koolimaja tuli ehitada kahe kambriga, kumbki kolm sülda pikk ja lai, ning väikese eeskojaga. Forceliuse juhitud seminar töötas 1684 -1688. Kooli tegevuse kohta on säilinud vähe andmeid, kuid on teada, et nelja aasta jooksul käis koolis 160 poissi. Õppima võeti noormehi kõigist Liivima Eesti-osa kihelkondadest. Esimesel aastal õpiti selgeks lugemine, katekismus ja kirikulaulud. Seejärel õpiti selgeks kirjutamine ja veidi arvutamist. Teisel aastal õpiti aineid, mis laiendasi rohkem silmaringi ja teadmisi. Sinna kuulusid ka kirjutamine ja laulmine . Viimast õpetati nii palju, et kooli lõpetamisel oleks võinud tööle asuda kiriku eeslaulja ehk kantorina. Õpetamisel orienteeruti keskmisele õpilasele, edasijõudnumad abistasid mahajääjaid. Koolmeistreid õpetati välja J. Gezeliuse kirjutatud „Methodus informandi“ järgi. Koolmeistri ülesannet kirjeldati järgnevalt: Ta pidi olema karske ja õpetama lapsi enam armastuse kui ähvarduste ja karistusega. Koolmeistri ülesandeks oli hoolitsemine, et lapsed ei ootaks liigselt tunni algamist, ei õpiks seetõttu vallatust, samuti peaks silmas, et lapsed lastaks tunni lõpus puhkama .
Forceliuse õppeviis eeldas, et kõigil lastel oleks ühesugune õpperaamat. Iga laps, kes kooli tuli vajas õpikut. Forcelus võttis ette aabitsa kirjutamise. Tarvitati gooti tähestiku kõiki tähti ning saksa keeles esinevaid täheühendusi.Tähtede õppimisel jäid eriti raskelt meelde suured tähed, seepärast alustas ta väikeste tähtede õpetamisest ja kui tähestik oli selge, õpiti koos teksti lugemisega ka ettetulevad suured tähed. Lisaks Liivimaa koolidele hakati lapsi uue aabitsa järgi õpetama ka Tallinnamaal. Forceliuse aabits ilmus hiljemalt 1684. aastal.
Koolid rajati kõigepealt kihelkonna keskustesse. Põhja-Eestis avati koole vähem. Esimeste koolide töölerakendamine õnnestus paremini seal, kus maa oli mõisnikelt riigile võetud. Nt Saaremaal ja Hiiumaal polnud üldse koole, Virumaal ja Läänemaal oli üks-, Järvamaal 3, Harjumaal 4 kihelkonnakooli. Pärnumal oli 13 kihelkonnakooli ja 2 külakooli, Tartumaal oli aga 16 kihelkonnakooli ja 5 külakooli. Saaremaal algas rahvakoolide rajamine hiljem, kuna Forceliuse mõju saartele ei ulatunud.
Koolmeister oma teadmistega, kuid ka õigustega tõusis tavalisest talupojast kõrgemale. Liikumisvabaduse tõttu ei olnud ta enam seotud maaga. Koolmeistri töö eraldus niivõrd põllumehe omast, et käibele tuli ametinimetus – koolmeister.
Koduõpetuse kaudu hakkas lugemisoskus levima ka tütarlaste hulgas ja mitmekordistus lugemisoskus.
Forceliuse surm ja aabitsa keelustamine lükkasid edasi parandatud kirjaviisi kasutuselevõtmise.
Põhja-Eesti jäi koolide arvu ja lugemisoskuse tasemelt Lõuna-Eestist maha. Lõuna-Eesti koolivõrk püsis ka pärast Forceliuse hukkumist.
Tavaks sai kevadiste ja sügiseste leerikoolide pidamine.
Väljakujunenud koolivõrk jäi püsima lühikeseks ajaks. Puhkenud Põhjasõda, nälg ja katk katkestasid rahvaõpetuse paariks aastakümneks.
Põhjendus!
Valisin just need kaks küsimust, kuna need tekitasid minus kõige enam huvi ja sellel ajal oli eesti hariduselus väga hea ajajärk – kõik arenes. Ma polnud varem hariduse algusajast eriti kuulnud ja seepärast oli minu jaoks eriti huvitav seda lugeda ja uurida. See mida rootslased ja jesuiidid eesti hariduselu jaoks tegid, muutis väga palju eesti koolide arengut ja seda ainult paremaks.
5