Eestlaste juurdepääs haridusele ja koolivõrgu kujunemine maapiirkondades alates rootsiajast kuni 18.sajandi lõpuni. (0)

TARTU ÜLIKOOLI VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA
Kultuurhariduse osakond
Huvijuht multikultuurses keskkonnas
Kersti Kruus
Eestlaste juurdepääs haridusele ja koolivõrgu kujunemine maapiirkondades alates rootsiajast kuni 18.sajandi lõpuni.
Referaat
Juhendaja : õppejõud Tiiu Männiste
Viljandi 2011

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
1. Rootsiaeg - 17 saj. 4
1.1. Religiooni roll rootsiaegse hariduse kujunemisel 5
1.2. Rahvakoolide võrgustiku loomine 6
2. Veneaeg - 18 saj. 7
2.1. Pietistlik õpetus ja kasvatus 8
2.2. Browne’i koolipatent 9
2.3. Talurahvakoolide võrgustiku häving 10
Kasutatud kirjandus 12
Lisad 13
Lisa 1. Rahvakoolide võrk 17. sajandil 13
Lisa 2. Rahvakoolide võrk 18. sajandil 14

Sissejuhatus

Eesti hariduse ajalugu ulatub 13. sajandisse. Esimesed koolid asutati toomkirikute ja kloostrite juurde. Maarahvale jäi kooliõpetus esialgu kättesaamatuks, ainult üksikud, kõige visamad ja andekamad pääsesid ladinakeelsetesse linnakoolidesse ja välismaa ülikoolidesse. (Andresen 2003, lk. 7)
Varakult Baltimaadesse jõudnud reformatsioonist said alguse rahvakeelne kirik ning vaimuliku hariduse levitamine põlisrahva hulgas. 17. sajandi lõpukümnenditel andsid Rootsi soodsad sisepoliitilised vahekorrad tõuke esimese koolmeistrite seminari asutamiseks ja hõreda koolivõrgu loomiseks. (Andresen 2003, lk. 7)
Põhjasõda , nälg ja katk viisid rahvaõpetuse mõneks aastakümneks täielikku madalseisu. Uue koolivõrgu rajamiseni jõuti 18. sajandi teisel poolel. Kõik lapsed, kes lugemist kodus selgeks ei saanud, pidid selle omandama koolis. Sajand hiljem kehtestati üldine koolikohustus , koolis pidid käima kõik lapsed. 1880ndatel aastatel muutis tsaarivõim koolid venekeelseteks. (Andresen 2003, lk. 7)
Revolutsioonisündmused ja Eesti iseseisvumine andsid võimaluse rahvahariduse põhjalikuks ümberkorraldamiseks. Selleks ajaks oli meie väike Eesti ülejäänud Venemaa rahvastest kirjaoskuse poolest ligi saja aasta võrra ette jõudnud. Eesti Vabariigis algas kooli kiire areng ja kooliuuendusideede rakendamine õppe-kasvatustöös. (Andresen 2003, lk. 7)

1. Rootsiaeg- 17 saj.

1625. aastaks oli Rootsi alistanud kogu Mandri-Eesti ja see tähendas kaua kestnud sõdade lõppu. Administratiivselt jagunes Eesti ala kaheks osaks. Põhja-Eesti moodustas Eestimaa kubermangu, Lõuna-Eesti, Põhja-Läti ja Saaremaa (1645. aastast) kuulusid Liivimaa kubermangu koosseisu. Kuninga kõrgem esindaja siinses provintsis oli kindralkoberner. Temale allus sõjavägi, kohalik seadusandlus, samuti kiriku- ja koolielu. Kogu Eesti alal kehtestati Rootsi kirikukord ja haridussüsteem, mis oli Põhja-Eestis maksev olnud juba 1561. aastast. Kooli vajati kiriku abiks, samuti oli vaja kohalikku keelt oskavaid riigiametnikke. (Andressen 1997, lk. 99)
Rootsi võimu perioodil tegutses kogu Eestis umbes 650 vaimulikku. Liivi Aarma kokkuvõtete järgi olid neist kolmandik sakslased , kolmandik baltisakslased , kuuendik rootslased ja kümnendik soomlased (umbes saja kohta teated puuduvad). Sünnipäraseid eestlasi oli vähe, ja enamus olid need Tallinna linna stipendiaadid. 408 õpetajat olid hariduse saanud ülikoolides (kolmandiku kohta teated puuduvad), suur osa (301) oli õppinud Wittenbergis, Rostockis ja Tartus. 190 vaimulikku oli Baltikumis sündinud ja eeldused kohalike keelte oskamiseks olid neil olemas. (Talve 2004, lk. 141)
Kui mõelda kirikule kultuuriajaloolise tegurina, siis erineb Rootsi suurvõimu aeg järsult eelmistest perioodidest. Keskaegne katoliku kirik ei saavutanud kultuuri- ja hariduslooliselt kunagi võrreldavat positsiooni luteri kirikuga . Keskne tähendus oli luteri kiriku rahvakeelsel jumalateenistusel, samuti rahvakeelsel kirikukirjandusel, mille kultuurilist tähendust tuleb kõrgelt hinnata ja kirjanduse osas koguni põhjapanevaks teguriks pidada. (Talve 2004, lk. 141)

1.1. Religiooni roll rootsiaegse hariduse kujunemisel

Rootsi reformitud kiriku juhtmõtteks Rootsi suurvõimu sajandil oli rahva kasvatamine ja distsiplineerimine luterliku ortodoksia vaimus. Sellelt aluselt lähtudes tegutses Rootsi võim alates 16. sajandi lõpust Eestimaal kirikuelu korraldamisel. See eeldas meetmeid rahvahariduse tõstmiseks, lugemisoskuse levitamiseks ja rahvakeelse kirikukirjanduse avaldamiseks. (Talve 2004, lk. 141)
Selleaegne kirikukorraldus pidas eriti vajalikuks jutlustes ühiskonna- ja eetikaprobleemide käsitlemist, samuti koguduse õpetamist kirikuteenistuse ajal. Vaimulike osa lugemisoskuse edendamisel oli neil aegadel suur. Katekismuse õpetamine kirikus põimus palvetamise ja laulmisega. Tollase kirikukorralduse järgi tähendas see katekismuse kooris lugemist ja päheõppimist, jumalateenistuse järel selle ülekontrollimist. Usutõdede levitamisel pidi kirikuõpetaja olema agar ja järjekindel ning ergutama koguduse liikmeid õppima nii kirikus kui kodus. Tähelepanu hakati pöörama kodusele kasvatusele ja vanemate osale laste õpetamisel. Vanematel tuli kohe kirikust tulles lastelt ja perelt küsida, mida nad jutlusest kuulsid ja juurde õppisid. (Andressen 1997, lk. 100)
1584. a. augustis saabus Tallinna kaks aastat varem Turu kooli rektori kohalt Eestimaa piiskopiks määratud magister Christian Michael(is) Agricola, Soome usupuhastaja Mikael Agricola poeg, kes oli õppinud Leipzigi ja Wittenbergi ülikoolis. Piiskop Agricola rakendas siin Rootsi 1575. a. kirikukorra, mille kohaselt hakati vaimulikkonnalt nõudma korralikumat kirikukirjade pidamist. Need nõudmised ei jäänud ainult paberile, vaid nende täitmist hakati kontrollima visitatsioonidel. 1586. a. algul koostas piiskop instruktsiooni “kirikureformatsiooniks ja hilisemaks üldvisitatsiooniks”, milles nähti ette iga-aastane visitatsioon kõigis Eestimaa kirikutes. Visiaatoritel tuli aru pärida ka koolide olemasolu kohta. Tuli uurida, kas ei ole andekaid talupoegade lapsi, keda võiks saata Tallinna toomkooli või Haapsalu linnakooli, et neid valmistada vaimuliku kutseks. Mõlemad koolid andsid ladina keelel põhineva humanitaarhariduse, millest piisas ülikooli astumiseks. (Paul 1999, lk. 268)

1.2. Rahvakoolide võrgustiku loomine

Eesti talurahva seisukohalt oli eriti suure tähendusega Rootsi suurvõimu perioodil kavandatud ja teoks tehtud talurahvakoolide asutamine. See oli otseses seoses Rootsi keskvõimu ja ortodoksse luteri kiriku pürgimustega rahvas(eeskätt jumalasõna ) lugema õpetada. Selline suundumus avaldus Põhja-Eestis juba Rootsi võimu algperioodil seoses kiriklike olude korraldamisega. Nii Eesti- kui hiljem ka Liivimaal põrkusid valitsusvõimu ja kiriku taotlused aga aadli vastuseisule, mida oli raske murda. Rahva õpetamiseks püüti kogudustes rakendada köstreid. (Talve 2004, lk. 144)
Rootsi ajal alustati rahvakoolide võrgu loomist rööbiti rahvale mõeldud kirjavara väljaandmisega. Rootsi ülemvõimu kindlustumine Liivi sõja järel tingis luteri kiriku seisundi kindlustamist ning kooliolude korraldamist. (Paul 1999, lk. 268)
Läbimurdu talurahva koolide asutamises tähendas Tartu lähedal aastail 1684 -86 Bengt Gottfried Forseliuse juhatusel töötanud kool või seminar , kus talurahvakoolide jaoks õpetajaid ette valmistati. Kui Liivimaa aadel aastal 1687 oli nõustunud sellega, et igasse kihelkonda võetakse ametisse köster , kes pidi õpetama talurahvakoolis, siis saadi need nüüd Forseliuse koolist. Köstriamet leviski kogudustes 1680.-90. aastail. Aastatel 1687-88 töötas Eestimaal 11 kooli umbes 176 õpilasega ja Liivimaal 38 kooli rohkem kui 884 õpilasega (Eesti alal kokku niisiis 49 kooli rohkem kui 1060 õpilasega). Ka Eestimaa aadel oli aastal 1690 sunnitud tegema vastava otsuse. Koolimajade ehitamine pidi algama aastal 1690 või 1691. Eestimaal ei saanud aga kooliõpetajad aadli otsusest hoolimata lubatud tasu ei maas ega rahas, ja ka koolide ehitamine edenes visalt . (Talve 2004, lk. 144)
Paljudesse kohtadesse saadeti koolmeistrid ainult talvekuudeks. Suveks läksid nad kodukohta tagasi. Sellise liikumise põhjustas asjaolu, et kõigist kihelkondadest polnud poisse Tartu seminari saadetud . Kõige enam leidus õpetatud noormehi Palamuse , Tartu-Maarja, Kambja ja Puhja kihelkonnas. Eriti palju andis koolmeistreid Palamuse kihelkond: sealt tulnute abiga avati koolid Vigalas, Järva -Madisel, Suure-Jaanis ja Kodaveres. Maarahva õpetaja tõusis oma teadmisega , kuid ka õigustega tavalisest talupojast kõrgemale. Liikumisvabaduse tõttu polnud ta enam seotud maaga. Õpetajaamet eraldus põllumehe omast ja hakkas kujunema omaette elukutseks. (Andressen 1997, lk. 179)
Uued koolid jäid suuruse ja õpetamisvõimaluste poolest eri tasemele . Esialgu polnud koolimaju ja õpetust tuli anda kirikumõisas, köstrimajas ja rehetoas. Erinevaks jäid ka koolmeistrite töötingimused ja palgad . (Andressen 1997, lk. 179)

2. Veneaeg- 18 saj.

Meie rahvakooli ajaloos algas uus etapp pärast Eesti ala langemist Vene võimu alla. Pikk ja kurnav Põhjasõda lõppes 1710. aastal kapitulatsiooniaktide sõlmimisega Tallinnas, Pärnus ja Riias. (Andressen 2003, lk. 65)
Põhjasõja ja katku aastail kannatasid Rootsi aja lõpul tegutsenud rahvakoolid raskesti ja nende tegevus soikus. Vene võimu alla siirdumine ei tõotanud koolidele head, sest tsaaririigis polnud rahvahariduslik mõte juurdunud, ja 17. sajandil puudusid ilmalikud koolid täiesti. (Talve 2004, lk. 229)
Baltimaades jäi kehtima senine koolikorraldus . Riias alla kirjutatud lepingu teises punktis deklareeriti:”Sellel otstarbel jäävad, hoitakse alal või seatakse uuesti korda maal ja linnades kirikud ja koolid…selles seisukorras, nagu nad kõige rahulikumatel ja pareamatel aegadel sisse seatud ning ehitatud olnud.” (Andressen 2003, lk. 65)
Keskvõim ei seganud esialgu vahele usuasjadesse ega kirikuga seotud kooliküsimustesse. Kirikuvõimude tähelepanu koondus uute hingekarjaste leidmisele ja kirikumajanduse korraldamisele. Rüütelkonnal ei olnud koolide vastu enam mingeid kohustusi. Eesti- ja Liivimaal puudus üldine koolikorraldus, igas kihelkonnas valitsesid kooliõpetuse suhtes omad põhimõtted. Mõisnikel avanes võimalus tagasi võtta koolimaad, mis enne sõda olid eraldatud koolmeistri ülalpidamiseks. Paljudes kihelkondades koolid likvideeriti. (Andressen 2003, lk. 66)

2.1. Pietistlik õpetus ja kasvatus

Lääne-Euroopas hakkas sel ajal levima pietism (ld. Pietas – vagadus ), mille keskuseks kujunes Halle ülikool. Kogu Euroopas sai tuntuks sealne professor August Hermann Francke (1663-1727) ja tema rajatud pietistlik pedagoogika. (Andressen 2003, lk. 66)
18. sajandi algul hoogsalt arenema hakanud usuvool tõi Hallest kaasa Francke pedagoogilised ideed. Eestisse jõudis pietistide levitatud põhimõte: rahvale tuleb õpetada lugemist ja praktiliseks eluks vajaminevaid teadmisi. Eesmärgiks seati tõearmastuse, sisemise vagaduse ja usinate kasvatamine. Eitati ilmalikke lõbustusi: Mängu vallatust, meelelahutust. Pietistlikke kasvatusideaale pidi ellu viidama kooli (vaestekool, ladinakool, pedagoogikum) ja koduõpetuse kaudu. Vaestekoolides kulus iga päev seitsmest tunnist kolm kuni neli usuõpetusele. Lugemise ja kirjutamise kõrval õpetati kaks tundi nädalas arvutamist. Füüsiliste võimete arendamiseks pidid lapsed tegema tööd kodus, aias, põllul. Noorukite eksimusi karistati rangelt , kiitust kasvatusvahendina ei tunnustatud. (Andressen 2003, lk. 67)
A. Thor Helle keeleõpetuse lõpul on toodud mõned dialoogid , kus pietismi vaimus käsitletakse põlluharimist, laste kasvatamist, joomist , ebausku, kuritegevust jm. Kui talumees kurdab pastorile, et lapsed on sõnakuulmatud, siis soovitab pastor rohkem usklikkust ja vagadust. Manitsetakse, et lapsi saadetaks kooli ja õpetataks vaimulikke raamatuid lugema. ( Eisen 1989, lk. 195)
Kuigi pietism oli valitseva ideoloogia levitamise vahend ning jäi talurahva enamikule võõraks, aitas pietistude tegevus objektiivselt kaasa rahvahariduse edendamisele. Kirik hakkas pietismi mõjul Põhjasõja järel rahva õpetamisele jälle rohkem tähelepanu osutama. H. Gutsleffi tõlgitud ja mitmes trükis ilmunud “Jummala Nou Innimesse iggawessest önnistusest” kujunes otsekui pietistliku õpetuse käsiraamatuks. (Eisen 1989. lk. 195)
1730 . aastatel hakkas luteri usu kirikuga tõsiselt võistlema hernhuutlus ( radikaalne pietism). Uue usuliikumisega ühinesid mitmed pastorid ja mõisnikud. Eriti paistsid silma need pastoritest kirjamehed, kes tegelesid eesti kirjakeele parandamise ja kirikukirjanduse väljaandmisega. Rajati uusi koole , et seal noori ette valmistada kirikukirjanduse iseseisvaks lugemiseks. Ühtlasi taheti välja juurida rahvausundi jäänuseid. Vennastekogudused hakkasid levima ka talurahva hulgas. Uus usuliikumine ei pööranud tähelepanu mitte ainult palvetamiseks, vaid ka piibli uurimiseks. (Andressen 2003, lk. 69)

2.2. Browne’i koolipatent

Eesti rahvakool jõudis uuele arenguastmele 18. sajandi viimasel kolmandikul. Selle ajani oli valitsevaks õppetöövormiks koduõpetus. Nüüd algas küla- ja mõisakoolide võrgu loomine ja kooliõpetuse osakaalu suurenemine. Keskvõimu vahelesegamine Baltimaade kooliasjadesse viis rahvaõpetuse ümberkorraldamiseni 1765 . Aastal. (Andressen 2003, lk. 76)
Kindralkuberner G. Browne esitas 1765. Aastal maapäevale arutamiseks üksteist ettepanekut talupoegade õigusliku ja majandusliku seisundi korraldamiseks. Arutlusele tulid ka maarahva haridusellu puutuvad küsimused. Teatud osa rüütelkonna vastuseisust hoolimata andis kindralkuberner 12. Aprillil 1765. a. välja “Awwaliku Kulutamise” ja 18. Aprillil koolipatendi. (Andressen 2003, lk. 77)
Koolipatendi järgi võisid vanemad, kes oskasid lugeda ja tundsid katekismust, oma lapsi kodus õpetada. Nende laste jaoks, kel puudusid õppimisvõimalused kodus, pidid vähemalt viie adramaa suurused mõisad asutama kooli. Et kodu ja mõis ei kaotaks liigselt laste tööjõudu, oli õppetöö kestusteks ette nähtud aeg mardipäevast lihavõtteni. Seaduses soovitati talupoegadest koolmeistrid vabastada mõnest mõisakohustusest. Mõisnikud, kes ei asutanud koole, pidid kirikukassasse maksma kümme taalrit. Igalt kihelkonnalt nõuti kihelkonnakooli asutamist. Patendi lõpuosas märgiti, et suureks takistuseks on kooliraamatute vähesus. Kubermanguvalitsus lubas tulevikus hoolt kanda õpperaamatute trükkimise eest. (Andressen 2003, lk. 77)
Kooliaja hakulpidi pastor andma koolikohuslaste nimekirja igale mõisnikule, need aga külakubjaste abiga lapsed kooli nõudma. Kubjas pidi iga nädal kooliskäimist kontrollima ja puudujatest mõisnikule teatama, mõisnik aga talupoegi karistamisega sundima lapsi kooli saatma. Pastoril tuli iga nelja nädala järel mõisa- ja külakoole visiteerida ning märgatud puudustest mõisnikule teatada . Kodus õpetust saanuid tuli pastoreil eksamineerida lihavõttepühade paiku, s.o. koolitalve lõpul. (Eisen 1989, lk. 233)
Enamik mõisnikke kartis 1770. aastail, et seoses lugemisoskuse levimisega toimuvad muutused talupoegade meeleolus, süvenevad nende pärisorjusest vabanemise püüdlused. Seepärast jätsid paljud mõisnikud 1765. aasta koolipatendi nõudmise asutada mõisa- ja külakoole täitmata. Sellest tingitult andis kindralkuberner Browne 1774 . aastal täiendava instruktsiooni. Selles ähvardati mõisnikke, kes 1765. aasta patendi nõudeid eirates polnud koole avanud, juba 50-rublase trahviga kirikukassa heaks. Järjekordselt nõuti kõigi 7-12- aastaste laste kooliealiseks arvamist ning kodus õpetuseta jäävate laste koolisaatmist. Neid ei tohtinud koolist vabastada enne, kui nad olid lugema õppinud ning oskasid katekismuse viit peatükki ja palveid. (Eisen 1989, lk. 241)

2.3. Talurahvakoolide võrgustiku häving

Järjest süvenev pärisorjuse kriis, millega kaasnes talupoegade äärmusliku piirini viidud ekspluateerimine ning talurahva massiline vaesumine, muutis 1770.-1780. aastail küllalt suure hulga asustatud koolide tegevuse ebapüsivaks ja põhjustas 1790. aastail nende ulatusliku vähenemise. Lisaks sellele tabas 1788. aastal Eesti- ja Liivimaad halbadest ilmadest tingitult paaril aastal järjest viljaikaldus , järgnesid nälg ja haigused. 1799. ja 1800. aastal tabas maad uus ikaldus . Veel jäi suur hulk koole seisma. Kõige selle tagajärjel oli Põhja-Eestis 1780. aastate keskpaigaks kujunenud koolivõrk 19. sajandi alguseks praktiliselt hävinud.

Kasutatud kirjandus

Andressen, L. 1997. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, I osa. Eellugu ja algus kuni Põhjasõjani. Tallinn: Avita .
Andressen, L. 2003. Eesti kooli ajalugu. Algusest kuni 1940. aastani. Tallinn: Avita.
Eisen, F. 1989. Eesti kooli ajalugu, I köide . Tallinn: Valgus.
Paul, T. 1999. Eesti piiblitõlke ajalugu. Tallinn: AS Pakett trükikoda .
Talve, I. 2004. Eesti kultuurilugu . Keskaja algusest kuni Eesti iseseisvuseni. Tartu: Kirjastus Ilmamaa .

Lisad

Lisa 1. Rahvakoolide võrk 17. sajandil

(Andressen 1997, lk. 178)

Lisa 2. Rahvakoolide võrk 18. sajandil

(Eisen 1989, lk. 274)
14