Virumaa haridus (0)

Virulaste haridus 20. sajandi algul 2
1918-1940 2
Haridusreformid 3
Koolimajad ja keskkond 3
Õppimine 4
Koolivalitsus ja õpetajad 5
Nõukogude aeg 5
Sakslaste võimu all 5
Hariduselu pärast II maailmasõda 6
Koolikohustus ja kord 7
Hariduselu pärast taasiseseisvumist 7
Haljala kool 7
Kokkuvõte 8
Kasutatud kirjandus 9
Virulaste haridus 20. sajandi algul
Virulaste rahvakasvatus ja õpetus on väga vana ning seda soodustasid juba ammu kauged meresõidud ja maaharimine . Põlvest põlve kandus edasi emakeel , rahvalaul, säilisid rahvariided, püsis rahvakunst ehituses ja majatarvetes.
Suurem osa Virumaa külakoolmeistritest oli kihelkonnakooli haridusega. Nad saavutasid oma teadmised enamasti iseseisvalt edasi õppides. Töötasu oli neil väike ja elu raske. Talvel töötasin nad koolis, suvel põllul. Koolmeisrid pidid lisaks vihikute ja tööde parandamise, vahel ka koorinoote käsitsi ümber kirjutama. Koolmeistrid olid tavaliselt aktiivsed inimesed, kes võtsid osa tuletõrjest ja ehitamisest ning korraldasid küla üritusi.
20. sajandi alguses hakati otsima vene keele oskusega noori õpetajaid. Kui senini eksisteeris ainult Tartu õpetajate seminar , siis nüüd alustas tööd ka Rakvere õpetajate seminar. Kool alustas ühe klassiga pisikeses eramajas, kuid 1915 sai seminar uue kooli (pildil). Tegemist oli korraliku hoonega, millel oli oma elektrivarustus ja veevärk. Majas olid ka õpetajate, direktori ja teeniaskonna korterid. Kooli lubati esialgu vastu võtta ainult õigeusklikud, kuid kuna enamik tulijaid olid eestlasetst luterlased anti luba ka nende vastuvõtuks ja eesti keele õpetamiseks üks tund nädalas. Eestlastest õpetajad pidid õpetama eesti lapsi vene keeles. Vene keele oskuse järgi mõõdeti ka tulevase koolmeistri teadmisi.
1918-1940
1918. aastal loodud Eesti Vabariik sai kaasa endaga Tsaari-Venemaa aegse koolikorralduse. Paljud õpetajad ei osanud eesti keelt ja olid vanas süsteemis kinni. Ilma igasuguse ideoloogiata hakati trükkima emakeelseid õpikuid ja õppematerjale ning muutma õpetajate tavasid. Tänu Rakvere Õpetajate Seminarile tuldi kõigega edukalt toime ja uuenes õppekava süsteem.
Koole oli Virumaal palju - üle kahesaja. Enamus olid avalikud algkoolid, 5 gümnaasiumi ja rida kutsekoole.
Haridusreformid
Aasta peale iseseisvumist kehtestati sunduslik neljaklassiline haridus. 1920 võeti vastu „avalike algkoolide seadus“, mille järgi algkool oli ühtluskooli esimene järk. Algkool oli emakeelne (ka venelastele), maksuta, ilma usuõpetuseta, kestis kuus aastat ja kohustuslik 7-16 eluaastani.
1922 aasta „avalike keskkoolide seaduse“ järgi oli keskkool emakeelne, maksuline ja kestis viis aastat. Siis hakati ka keskkooli uuesti gümnaasiumiks kutsuma.
Aasta hiljem muutus usuõpetus rahvahääletuse tulemusel koolidele kohustuslikuks.
1931 kehtestati kohustuslik kuueklassiline algharidus.
1937 võeti vastu keskkooli seaduse muutmise seadus ning keskkool muudeti viieklassiliseks eelgümnaasiumiks ja kolmeklassiliseks reaalkooliks. Gümnaasiumis oli õppemaks 60 krooni aastas.
Koolimajad ja keskkond
Peale iseseisvumist oli Tsaari-Venemaast jäänud 224 väikest remontimata koolimaja , mida kasutati muudeks otstarbeteks ja millest paljud olid sõja ajal suletud. Enamus koolimajdest olid ühekorruselised, suure klassiruumiga, kus peeti ka pidusid ja palvetunde. Maja teises otsas oli juhataja korter ja köök ning sahver, mida kasutasid klassiruumis ööbivad õpilased.
O Haljala algkool 1920. aastatel.
lukorda hakati lahendama paigutades koole ümber mõisadesse. Mõisades oli küll palju ruume, kuid seal pidi ümberehitusi tegema. Lisaks mõisadele paigutati koole veel talumajadesse, ühiselamusse, postijaama jm.
Keskküte oli vaid üksikutes koolimajades, maakoolides oli ahjuküte. Tingimused klassiruumides olid enamasti halvad. Seal oli vähe õhku, valgust ning ruumid olid õpilasi täis topitud. Klassis levisid parasiidid , nakkused ja tuberkuloos . Ei olnud ebaharilik , et koolis pesti põrandaid ainult neli korda aastas. Veevärk oli üksikutes koolides ja kaevud olid lahtised . Paljudes koolides puudusid wc-d, mis olid asendatud lagunenud välikäimlatega. Osades koolides puudusid isegi eraldi tualetid poistele ja tüdrukutele. Mõnedel maakoolidel oli oma puuviljaaed või vähemalt üksikud viljapuud. Järjest rohkem hakkasid koolidele appi tulema naiste ja koduperenaiste seltsid, kes muretsesid istikuid ja lilli.
Üldiselt oli nii, et mida ida poole, seda vähem oli koolidel maad. Koolitalusid kasutasid üldiselt koolijuhatajad või siis oli maa õpetajate vahel ära jagatud ja rendile antud.
Koolilõunad üldiselt ei olnud. Kuigi peale iseseisvumist loodi mõned supiköögid, kadusid need varsti. Tavaliselt võtsid lapsed ise nädala söögi kaasa või oli jagatud nii, et üks pere hoolitses ühe päeva toidu eest aastas. Linnades olid müügilauad, kust sai saiakesi osta.
Kooli ja valla vahel oli tihti lahkhelisi. Tavaline oli, et koolis taheti teha remonti ja olusi parandada, kuid vald ei andnud raha. Tihti toetasid koole tavalised talurahvad, kes mõistsid, et kui inimesed on haritumad, kasvab ka majandus ja sellest sõltub ka riigi iseseisvus .
Koolide õhustik oli erinev. See sõltus kooli asukohast, paikkonna tavadest , jõukusest ja ka õpilaste koosseisust. Kuna paljud klassiruumid olid õpilasi täis topitud erinevate tavade ja harujumustega õpilasi, oli kooli keskkond tihti halb. Oli tavaline, et õpilased olid mustad, riietusid lohakalt, olid ebaviisakad, suitsetasid, lõhkusid mööblit, varastasid, vägivallatsesid ning esines isegi haiglast seksuaalset käitumist. Vabariigi lõpuaastaiks, seoses majandusliku arengu ja rahva heaolu tõusuga õnneks olukord paranes ja õppetöö hakkas paremini edenema.
Õppimine
Emakeele õpetamise tase oli koolides madal, sest tööd tehti põhiliselt õpiku järgi ja rääkida ei osatud. Töövihikud hakkasid alles ajapikku tekkima . Ka matemaatika oli nõrk, sest päriseluga seostati seda vähe. Kodulugu oli uus aine nii õpilastele kui õpetajatele. Tihti ei saanud ka õpetajad aine sisust päris aru ning ei osanud seda hästi selgitada. Uute ainetena tuli käsitöö ja joonistamine, mis olid algselt paljudele vastumeelt. Nimelt leidsid mitmed ringkonnad, et need ained on aja raiskamine. Võimelmistundide jaoks enamus koolidel kohta ei olnud.
Vene koolides oli raskusi riigikeelega. Seal kasutati vanu tsaariaegseid õpikuid, mis ei vastanud Eesti huvidele. Lisaks sellele ei osanud isegi õpetajad eesti keelt. Siiski oli õpilaste olukord seal soodsam, sest õpilasi oli klassis vähem.
Koolivalitsus ja õpetajad
Vabariigi alguspäevil tegutsesid valdades koolivalitsused, hiljem otsustasid kooli asju vallavolikogud. Üks tähtsamaid koolivalitsuse juhatajaid oli Heinrich Aviksoo, kes oli ühtlasi Rakvere linnapea 1930-1940. Tema ajal ehitati palju ühiskondlikke hooneid , näiteks Rakvere ühisgümnaasium, saksa algkool, teatrimaja ja turukaubamaja. Tema valitsuse ajal nimetati koolinõunikud ka riigiametnikeks ja nad ei allunud maavalitsusele.
Kord aastas kontrollisid koolinõunikud õpetajate tööd. Esile toodi 10-15 head ja veidi rohkem nõrku õpetajaid. Õpetajate töö oli suure õpilaste arvu ja kehvade tingimuste tõttu raske ning tihti olid õpetajad haiged.
Osad õpetajad panid õpilased tööle ja tegid samal ajal oma asju või kündsid põldu. Selle tõttu hakati õpetajate puudumist rangelt kontrollima. Raske majanduse olukord mõjutas õpetajaid, sest nende palk oli madal ja koormus suur. Põhipalk oli 100 krooni. Maakoolide õpetajatel olid eelised - tasuta korter ja sai kaustada aia- või põllumaad.
Peale viieaastast töötamist võis taodelda vanemõpetaja nimetust . Vanemõpetaja palk oli 10 krooni kõrgem.
Nõukogude aeg
Pärast 1940. aasta juunipööret jäid kõik koolid endistes paikades tööle. Osaliselt muutusid koolitüübid, üksikutes koolides rakendati täiend- ehk seitsmes klass, gümnaasiumite asemel tulid keskkoolid ja õppemaks säilis. Seitsmes klass võeti hästi vastu, sest kõik soovisid ühe aasta võrra rohkem haridust. Koolides hakati organiseerima poliithariduslikku kasvatustööd. Kohustusliku ainena tuli vene keel ning hakati õpetama Nõukogude Liidu ajalugu, konstitutsiooni , NSVL -i geograafiat ja vene kirjandust. Mõned koolijuhid vabastati ametist, küüditati, arreteeriti või mobiliseeriti. Õpilaste seas esines palju salajasi koosolekuid ja avalikku vastuhakku.
Sakslaste võimu all
Virumaal suuri sõjategevusi II maailmasõja ajal ei olnud. Küll aga oli koolides, kus olid sõjaväed sees õppevahendid lõhutud ning meesõpetajatest oli puudus. Saksa keel muudeti kohustulikuks.
Sakslased rõhutasid vaestele hariduse andmist vabastades vaesemad ka õppemaksust. 1943 hakati keskkooli lõpetanuid värbama Saksamaale tööteenistusse ning varsti teatati, et ilma selleta ülikooli vastu ei võetagi. Koolides hakkasid tüdrukud sõduridele kindaid , salle ja kampsuneid kuduma . Paljud sakslaste plaanid jäid realiseerimata, sest toimus võimuvahekord.
Hariduselu pärast II maailmasõda
20. Septembril 1944 jõudsid Vene väed Rakverre ja taastati nõukogude haridusosakond, mille juhatajaks sai Jaan Kurn. Olukorrad koolides olid endiselt kehvad - eriti suuri probleeme oli küttepuu veoga, sest taludel polnud hobuseid ja mehed olid peidus. 1950-ndad olid eriti rasked, sest rahvas oli aetud kolhoosidesse, töövõimelisemad suundusid linnadesse, palju mehi ja naisi arreteriti ning paljud küüditati Siberisse.
Sõja ajaks oli palju koolivara viidud ka peidikutesse, ning sõja lõppedes tassiti need tagasi. Lisaks toodi õppevahendeid Leningradist, Moskvast ja Riiast .
Kuna pärast sõda oli transpordiolud kehvad, hakati koolide juurde internaate looma ning kasutati ka küüditatute mahajäänud maju. 1956 rajatud Rakvere Internaatkool oli Eestis esimene. Algul toodi kohale 210 õpilast, kes pidid olema idee järgi kõige vaesemate perede lapsed. 1. Septembril hakkas kool 7-me klassiga, kus igas klassis oli 30 õpilast. Igal õhtul loeti õpilased üle ning miilits hakkas jooksikuid otsima. Internaatkoolide tähtsus hakkas langema, kui algas tasuta koolivedu ja pikapäevarühmad, kus lapsed said ka süüa (toidu eest maksid vanemad). Toidu saamine hakkas järjest arenema (v.a. internaatides) ning osa sooja toidu kuludest tasusid ka majandid ja ettevõtted. 1981 tuli minister Gretskina Rakvere internaatkooli kontrollima ning otsis igal pool puudusi (nt. miks vene õpilasi nii vähe on, miks on tüdrukute tubades ühesugused heledad päevatekid). Juunis toodi käskkiri kooli likvideerimise kohta ning õpilased saadeti oma kodukoha koolidesse, vanemad klassid jaotati Rakvere teiste keskkoolide vahel.
1962. aastal valminud Rakvere internaadihoone. Keldrikorrusel olid õppeklassid.
Rakvere internaatkool oli esimesena avatud ja viimasena suletud internaat . Vahepeal tekkis ja kadus neid veel. Kuna omavalitsused ei olnud kohustatud internaatide eest hoolitsema olid lood seal eriti hullud. Seal oli kehv varustus , polnud laudu ega toole, voodipesu ja vahel isegi voodi pidi kaasas olema või magati üldse põrandal. Vesi oli sageli hommikul ämbris jääs, aknad ja seinad ei pidanud tuult ja mõisades asusid tihti õpperuumid poolpimedates keldrikorruse ruumides, kus õpiti õlilambi valgusel.
Koolikohustus ja kord
Pärast sõda seati sisse üleliiduliselt range koolskäimise nõue kuni 16. eluaastani. Koolidesse ilmusid ka õpilased, kes olid sõja tõttu vanusepiiri ületanud. Paljud ööbisid linna registreerimata ja passita tuttavate juures ning tihti tuli ette, et õpilasi vahistati koolipingist „riigireetmise“ süüdistustega.
Rõhku hakati panema kehalisele kasvatusele, sest oli vaja kasvatada NL kaitsjaid. Keskkoolides seati sisse sõjaline ettevalmistus.
1945. aastast hakati tunde struktueerima. Tunnid pidid olema ühtse kava järgi ning õpetajatel pidi olema iga tunni kohta kospekt , mille hommikul direktor üle vaatas . Konspektis pidi olema ka kasvatuslik ja ideoloogiline eesmärk - pidid esinema sõnad nõukogude, leninlik, stalinlik jne.
Paljudel koolidel oli oma suvila või laagrikoht. Seal korraldati kokkutulekuid, spordipäevi, suvitati ning talvel organiseeriti suusapäevi.
Hariduselu pärast taasiseseisvumist
Pärast Eesti Vabariigi taasväljakuulutamist 20. august 1991 algasid hariduselus muudatused. Põhiliselt muutus suhtumine ellu ja töösse. Vene lapsi hakati õpetama eesti keeles.
Koolivedu oli halvenenud ning ka toitlustamine oli halvas seisukorras, sest paljudel vanematel ei olnud raha sooja toidu eest maksmiseks.
Järgjärgult hakkas iga kool õpetama oma suuna ja oma õpikute järgi. Koolid hakkasid tegema ka mitmete ainete süvaõpet. 1993 paiku viidi sisse arvutiõpetus.
Õpetajate palgad olid endiselt madalad ning maaõpetajad olid oma soodustustest ilma jäänud. Laste ja vanemate soov saada paremat haridust muutus järjest tugevamaks.
Haljala kool
Haljala kool sai alguse „vanal heal Rootsi ajal“. 20-nda sajandi algul oli seal kolme aastane koolikohustus vanusele 10-13. Õppetöö toimus 6 päeva nädalas, tunnid kestsid esmaspäevast reedeni kella 9-st hommikul kella 4-ni pärastlõunal koos 1-tunnise lõunavaheajaga, laupäeviti kella 9-st kuni 12-ni. Õppeaasta kestis üldjuhul 15. oktoobrist 15. aprillini .
Eesti iseseisvudes kehtestati 1919 esialgu 4-aastane koolikohustus. Ent "Avalike algkoolide seadus" aastast 1920 sätestas üleriigilise 6-klassilise koolikohustuse. Nii saigi 1921 senisest Idavere vallakoolist Haljala Kõrgem Algkool, mis 1925 nimetati ümber Haljala 6-klassiliseks Algkooliks. Sellisena püsis ta II maailmasõja lõpuni.
Haljala Gümnaasiumi uusim 1989. a. avatud õppehoone.
1944, juba Nõukogude Eestis, sai kooli nimeks Haljala 7-klassiline Kool. Seoses 8-aastase koolikohustuse kehtestamisega muudeti kool 1961/62.õppeaastast 8-klassiliseks. 1982 sai Haljala koolist keskkool ning 2001. aastal sai sellest Haljala Gümnaasium.
Kokkuvõte
Läbi 20-nda sajandi oli Virumaa koolides olukord kehvavõitu ning õpilastel ja õpetajatel halvad töötingimused. Haridustee pikkust ja selle efektiivsust mõjutasid erinevad sündused: iseseisvumine , sakslaste sissetung , venelaste sissetung ja küüditamine ning taasiseseisvumine. Üldiselt on virulased saanud siiski hea hariduse ning kaasa soovi edasi õppida ning lisa teadmisi ammendada.
Kasutatud kirjandus
http://www.haljala.edu.ee/client/default.asp?wa_id=363 ;
http://img.osta.ee/i/objects/resized/y09/w03/d3/11410228.jpg ;
http://www.hot.ee/rakvereik/ ;
Koguteos Virumaa; Kalju Saaber; Lääne-Viru Maavalitsus , Ida-Viru Maavalitsus, 1996;
Rakvere koolid aegade lõikes; Ernst Allese; Tallinn 2000;
Suuline materjal vanaemalt ( Vilma Orma);
9