Finantsjuhtimine: Pangandus (0)

1
7. LÜHIAJALINE FINANTSPLANEERIMINE
7.1. Raha juhtimise mudelid Rahakonto juhtimine on saanud ettevõtetes väga aktuaalseks teemaks. Põhjus on selles, et üleliigse raha hoidmine kontol on suure alternatiivkuluga. Raha tasub hoida vaid niipalju, kui seda on jooksvaks äritegevuseks vaja1. Kui on arvata, et rahavajadus lähiajal suureneb, siis ei ole mõtet nn üleliigset raha dividendidena välja maksta, vaid lühiajaliselt investeerida. Suured ettevõtted saavad raha juhtimisel kasutada ajutiselt üleöödeposiiti. Selle miinimumsummaks on Eestis enamasti 1 miljon krooni. Lisaks võib raha panna ka rahaturufondi osakutesse. Ajutiselt üleliigse raha investeerimisega kaasneb risk. Finantsjuhi ülesandeks on leida kompromiss riski ja tulususe vahel. Riski maandamiseks võib kasutada ka tähtajalist hoiust. Paljud ettevõtted õigustavad suurt rahavaru ettevaatlikkusega. Kardetakse jääda raskustesse arvete tasumisega. Selle probleemi lahenduseks on pangad välja töötanud arvelduskrediidi võimaluse, mille abil saab kindla limiidi ulatuses minna arvelduskontoga miinusesse . Loomulikult kaasneb toodud võimalusega ka intressikulu . Raha juhtimine seostub optimaalse rahakonto suuruse määramisega. Raha hoidmisega kaasneb loobumiskulu ­ investeerides raha väärtpaberitesse, on võimalik teenida oluliselt suuremat tulusust kui deposiitides, rääkimata lihtsalt raha hoidmisest arvelduskontol. Samas kaasnevad lühiajaliste väärtpaberitehingutega tehingukulud . Oleks vaja leida optimaalne tee. Selleks on koostatud kaks mudelit: Baumoli ja Milleri-Orri optimaalse rahakonto mudelid. Baumoli mudel kujutab endast lihtsat optimeerimisülesannet, mille eesmärgiks on minimeerida raha hoidmise kogukulu . Selleks tuleb leida loobumiskulu ja tehingukulud. Loobumiskulu (arvelduskontol hoitakse kasutult liiga palju raha, mille eest oleks võinud teenida kas või intresse) saab leida järgmise valemiga: C (7.1) OC = i , 2 kus OC ­ loobumiskulu, C ­ raha konversiooni suurus2, i ­ raha investeerimisest saadav intressimäär perioodis . Raha optimaalne konversiooni suurus on see rahahulk, mis pannakse pangakontole iga kord, kui konto jääk jõuab nulli. Tehingukulud saab leida järgmise valemiga: T (7.2) TRC = F , C kus TRC ­ väärtpaberitehingu kulud, T ­ kogu perioodi rahavajadus, F ­ väärtpaberitehingu maksumus.
1 Raha ja selle ekvivalentide suhe müügikäibesse peaks tootmisettevõttel olema 5­7%. 2 Raha konversiooni suuruse saab leida valemiga 7.6.
1 2
Avaldades C, saab raha optimaalse konversiooni suuruse (C*) järgmise valemiga3: 2 T F (7.6) C = . i Milleri-Orri rahavaru mudel on välja töötatud sihtkassaseisu määramiseks. Mudel eeldab, et netorahavood jaotuvad vastavalt normaaljaotusele ja tehingukulud on fikseeritud. Mudel määrab optimaalse rahahulga pangakontol ning ülemise taseme, millest üle ei ole mõtet raha kontol hoida. Toodud mudeliga on võimalik leida raha optimaalse pöördepunkti väärtus. Optimaalseks pöördepunktiks on punkt, kuhu tuleb jõuda väärtpaberite müümisel (kui rahakonto on jõudnud alumisele limiidile) või ostmisel (kui rahakonto on jõudnud ülemisele limiidile). Väärtpaberitehingute pöördepunkti optimaalne väärtus Z* leitakse valemiga:
3 F 2 (7.7) Z =3 + L, 4i kus F ­ ühe väärtpaberitehingu maksumus, 2 ­ päevase rahavoo variatsioon , i ­ lühiajaliste väärtpaberite päevane intressimäär, L ­ alumine kontroll- limiit (minimaalne rahasaldo)4. Antud juhul tuleb tähele panna, et Z on koos juurde liidetud L-iga. Mõnikord tuuakse need eraldi. Ülemise kontroll-limiidi (H) leidmiseks kasutatakse järgmist valemit: (7.8) H = 3 Z - 2 L . Valemite abil leitavaid suurusi on näitlikkuse mõttes parem kujutada joonisel 7.1.
H
Z
L
Aeg
Joonis 7.1. Milleri-Orri visuaalne mudel (Maness, Zietlow 1993)
3 Sarnane tuletuskäik tuleb ette ka varude optimeerimise alapeatükis. Siin võib käsitleda raha hoidmist varuna (lühiajalistes väärtpaberites). 4 Minimaalse rahasaldo määrab finantsjuht normatiivselt, uurides mineviku aruandeid.
2 3
7.3. Debitoorse võlgnevuse juhtimine ja krediidipoliitika Tänapäeval vaadeldakse kaubakrediiti kui ühte osa kauba müügitingimustest. Kõik ettevõtted sooviksid saada raha kohe kauba või teenuse müügil, aga konkurentsi tõttu ei ole see tihti võimalik. Seetõttu ongi aktuaalseks küsimuseks debitoorse võlgnevuse juhtimine, et vähendada raha hilisemast laekumisest tingitud kulusid . Enne võlgu müümist tuleks selgeks teha kliendi usaldusväärsus, hinnata tema likviidsust, uurida andmeid Krediidiinfost. Suuremate tehingute puhul tasub mõelda ka tagatiste küsimisele. Ettevõte peab määrama olemasolevatele klientidele maksetähtaja pikkuse. Uue kliendi puhul tuleks nõuda pigem ettemakset. Mida vähem aega on möödunud kauba müügist, seda suurem on tõenäosus raha kätte saada. Kui ostja ei tasu arveid õigeks ajaks, siis võib ta need üldse tasumata jätta. Pankrotistunud ettevõttest on oma raha hiljem raske kätte saada, sest kaubakrediit ei ole üldjuhul pandiga tagatud. Miks on suur debitoorne võlgnevus ettevõttele halb? Põhjus on selles, et raha on ettevõttel debitoorse võlgnevuse all kinni. Seega peab ettevõte näiteks pangalaenu võtma, et maksta oma kreeditoridele. Kui juhtida debitoorset võlga efektiivselt, siis ei ole võib-olla tarvidust võtta arvelduskrediiti. Samas peab arvestama, et oma ostjatele tuleb tavaliselt pakkuda hiljem maksmise võimalust ­ vastasel juhul lähevad kliendid sellise ettevõtte juurde, kes seda pakub. Iga ettevõte peaks välja töötama oma krediidimüügi tingimused. Krediidimüügi tingimuste tavaliseks väljendusviisiks on: a/b, kogu c (nt 2/10, kogu 30). See tähendab, et kui klient maksab kauba (teenuse) eest b päeva jooksul, saab ta allahindlust a%, ning kui klient ei võta pakutud allahindlust vastu, saab ta täiendava võimalusena viivitada kauba (teenuse) eest maksmisega veel kuni päevani c. Loobumiskulu määr on kulumäär, mis tekib, kui kaupa müüv või teenust osutav ettevõte loobub hinnaalanduse pakkumisest ning tal tuleb debitoorse võlgnevuse laekumist kauem oodata. Seda saab leida järgmise valemiga (lihtintressimäära metoodika): a 360 (7.9) AIC = , 1- a c - b kus a­ hinnaalanduse %, b­ hinnaalandusega päevade arv, c­ kogu krediidiperioodi pikkus. Loobumiskulu määra korduvate tehingute puhul saab leida järgmise valemiga (liitintressimäära metoodika), mis on ühtlasi EAR: 360 a c -b (7.10) AIC = EAR = 1 + - 1. 1- a Loobumiskulu määra tuleb võrrelda ettevõtte kapitali hinnaga. Kui kapitali hind on madalam kui loobumiskulu määr, siis tuleks ostjal (kliendil) võtta pakkumine vastu. Põhjus on selles, et ta saaks kasutada varem maksmiseks suhteliselt odavat laenuraha. Sisuliselt on sellel perioodil võetava laenu intress väiksem, kui hinnaalandusest saadav võit. Vastupidine situatsioon on hinnaalandust pakkuval ettevõttel. Tavaliselt on tema kapitali hind väiksem, kui loobumiskulu määr, mille tõttu ei tasuks hinnaalandust teha. Hinnaalanduse tegemise vajadus tuleb aga tihti konkurentsitingimustest ja ka sellest, et mõnikord ei soovita laenukoormust suurendada.
3 4
Debitoorse võlgnevuse süvaanalüüsiks tuleks teha veel mõningad arvutused. Debitoorse võlgnevuse pikkust päevades eri klientidel saab leida järgmise valemiga: n (7.11) DSO = C i Di , i =1
kus DSO ­ debitoorse võlgnevuse pikkus (päevades). C i ­ ostja i osakaal koguostjatest (protsentides), Di ­ ostja i tasumise aeg (päevades). Debitoorse võlgnevuse ülalpidamiskulu arvestatakse järgmiselt: (7.12) CDD = DSO S × V% k d , kus CDD ­ debitoorse võlgnevuse ülalpidamiskulu, S × ­ müük päevas, V % ­ muutuvkulu osatähtsus müügist, k d ­ lühiajalise laenu hind. Kui ettevõte pakub ostjatele ettenähtust varasema maksmise puhul allahindlust (diskontot), siis diskonto suuruse saab arvestada järgmise valemiga: (7.13) DIS = S (1 - BDL%) S % a , kus DIS ­ diskonto, S ­ müügikäive, BDL% ­ ebatõenäoliselt laekuvate arvete %, S % ­ allahindlusega müügi osatähtsus, a ­ allahindluse suurus (%).
7.9. Ettevõtte kasvumudelid Antud alapunktis käsitletakse pikemalt kahte ettevõtte kasvumäära: jätkukasvumäär ja sisekasvumäär, mis on otseses seoses eelnevalt käsitletud finantstasakaalu mudeliga. Ettevõtte varade ja müügikäibe kasv peavad olema pikka aega samas suurusjärgus. Kui ettevõtte tegelik kasv on suurem kui jätkukasvumäär, siis satub ettevõte varem või hiljem rahalistesse raskustesse. Kui raha ei õnnestu leida finantsturult, siis tuleks suurendada kasumlikkust või varade kasutamise intensiivsust. Probleemi lahenduseks võib olla ka dividendide väljamaksete peatamine. Kui müügitulude kasv ületab jätkusuutliku kasvu, võib muuta finantsstrateegiat. Sisuliselt tähendab see finantsvõimenduse suurendamist. See viib aga ettevõtte teisele riskiastmele, suurendab kapitali hinda ja seeläbi vähendab ettevõtte väärtust. Jätkukasvumäär näitab maksimaalset kasvumäära, mille ettevõte saavutab ilma omakapitali kasvuks ettenähtud välise finantseerimiseta, kusjuures D/E suhtarv säilitatakse (põhjus: kui võlakordaja suureneb, minnakse üle uuele riskitasemele) (Raudsepp 1999). Seega ei lubata teha aktsiaemissiooni, aga lubatakse võõrfinantseerimist. D/E saab säilitada, sest omakapital kasvab tänu aruandeaasta kasumile . Ettevõtte sisemisteks kasvuallikateks on reinvesteeritud ehk säilitatud tulu ja amortisatsioon .
4 5
Jätkukasvumäär leitakse järgmise valemi abil: D M ( 1-d) ( 1 + ) (7.29) SGR = E , A D - M (1 - d ) (1 + ) S E kus SGR ­ jätkukasvumäär, M ­ käiberentaablus, d ­ dividendide väljamaksekordaja. Antud valem tundub üsna kohmakas , aga sellest on võimalik mõningate manipulatsioonidega saada rentaabluste ja dividendide väljamaksekordajaga valem. Kui selle valemi nimetajat ja lugejat korrutatakse S/A-ga, saadakse järgmine tulemus: Jätkukasvumäära mõjutavad mitmed tegurid. Väga oluline mõju on käiberentaablusel, mille suurenemine tõstab jätkukasvumäära. Oluline mõju on ka dividendipoliitikal. Dividendide väljamaksekordaja suurendamine vähendab jätkukasvumäära. Jätkukasvumäär sõltub ka ettevõtte finantseerimispoliitikast, st sellest, kuidas kujundatakse kapitali struktuur, milline on finantsvõimendus. Ka tegevuse efektiivsus mõjutab jätkukasvumäära. Näiteks koguvarade käibekordaja suurenemisel suureneb ka jätkukasvumäär. Sisekasvumäär näitab maksimaalset kasvumäära, mida ettevõte võib saavutada ilma igasuguse välise finantseerimiseta. Selle leidmiseks sooritatakse täiendavad arvutused tingimusel AFN = 0. Sisekasvumäära valem on järgmine: ROA (1 - d ) (7.34) IGR = . 1 - ROA (1 - d ) Sisekasvumäär on väiksem jätkukasvumäärast ( IGR 8. PIKAAJALINE FINANTSPLANEERIMINE
8.1. Kapitali eelarvestamine Ettevõtetes tuleb tegevusaja jooksul ellu viia mitmeid äriprojekte 5 . Need nõuavad suuri investeeringuid ja kestavad tavaliselt hulk aastaid. Kapitali hankimiseks tuleb teha põhjalik otsustuspõhjenduslik kapitali eelarvestamine (capital budgeting). Paljud kavandatavad projektid rahastamist ei leia, kuigi tavaliselt on raha rohkem kui häid projekte. Mõnikord võib projekt jääda rahastamata ka seetõttu, et ei osata teha investeerimisprojekti finantsanalüüsi, sh riskianalüüsi. Seda kõike saab kokku võtta kapitali eelarvestamise alla. Tegemist on strateegilise finantsplaneerimisega. Projekti finantsanalüüsiks tuleb teha võimalikult hea pikaajaline finantsplaan. Finantsplaanis tuleb planeerida investeeringud käibekapitali ja põhivarasse ehk sisuliselt hinnata projekti esialgset maksumust. Seejärel tuleb leida tulevad (oodatavad) rahavood ja vara jääkväärtus projekti lõppedes. Oodatavaid rahavooge leides tuleb arvestada üksnes inkrementaalseid
5 Käesolevas peatükis käsitletakse äriprojektina kindla tähtajaga pikaajalist investeeringut, mis tähendab põhivara soetust ja käibekapitalisse raha paigutamist, et tulevikus tekiksid positiivsed rahavood. Äriprojekti rahavood on rangelt eristatavad ettevõtte sees (kui ettevõttel on käigus mitu projekti).
5 6
rahavoogusid (rahavood, mis on projektiga otseselt seotud). Arvesse tuleb võtta puhta käibekapitali muutused, sest alguses investeeritakse varudesse jms. Projekti lõppedes raha küll vabaneb, aga raha ajaväärtuse tõttu tuleb muutusi arvestada. Projekti vastuvõtmise üle otsustamisel ei tohiks arvesse võtta pöördumatuid kulusid 6 (sunk cost ), sest need on juba tehtud ega mõjuta investeerimisotsust. Arvestada ei tohiks ka otseselt finantseerimiskulusid (intressikulusid), sest need kajastuvad kapitali hinnas, millega hiljem hakatakse rahavoogusid diskonteerima. Samuti ei tohi arvestada dividendi väljamakseid, sest nendega arvestab kapitali hind. Enne rahavoogude diskonteerimist tuleb kindlasti leida maksudejärgsed rahavood. Eestis on prognooside tegemisel probleemiks tulumaksu arvestamine . Põhjus on selles, et tulumaksu tuleb maksta vaid kasumi jaotamisel. Seega tuleks projekti puhul tulumaksu arvestada üksnes siis, kui toimub dividendide makse. Tegevuslikud rahavood leitakse järgmise valemiga: (8.1) OCFt = ( S t - VC t - FC t - Dt ) + Dt , kus OCF ­ tegevuslikud rahavood, S ­ müügikäive, VC ­ muutuvkulud , FC ­ püsikulud, D ­ amortisatsioon ehk kulum7. Projekti rahavood leitakse tavaliselt järgmise lihtsustatud valemiga8: (8.2) CFt = S t - VC t - FC t - Dt - Tt + Dt - INVt - NWC , kus INV ­ investeeringud põhivarasse, NWC ­ investeeringud puhtasse käibekapitali.
8.2. Nüüdispuhasväärtus Kõige rohkem kasutatavaks projekti edukuse hindamise kriteeriumiks on tänapäeval nüüdispuhasväärtus (net present value ­ NPV). See võrdub tulumaksujärgsete rahavoogude nüüdisväärtuste summaga , millest on lahutatud esialgne rahaline väljaminek. Sisuliselt võrrel- dakse oodatavate rahavoogude nüüdisväärtust esialgse investeeringuga. Arvutusskeem on järgmine: CF1 CF2 CFt (8.3) NPV = + + ... + - IO. 1 + WACC ( 1 + WACC) 2 ( 1 + WACC) t kus CFt ­ tulevased rahavood perioodil t, WACC ­ kaalutud keskmine kapitali hind, IO ­ esialgne investeering rahalises väljenduses. Valemi 8.3 saab kompaktsemalt kirjutada ka järgmiselt:
6 Pöördumatuks kuluks võib olla näiteks turu-uuring jms. 7 Kulum taandub küll valemist välja, aga valemi 8.1 esitamise mõte sellel kujul on näidata üleminekut tulu- kulupõhisest käsitlusest rahavoopõhisele. 8 Osa autoreid väidab, et põhivarainvesteeringud tuleks eraldi arvestada.
6 7
n CFt (8.4) NPV = (1 + WACC ) t =1 t - IO.
NPV väärtuse hindamiseks on välja töötatud järgmised hindamiskriteeriumid : · NPV > 0 , võib projekti vastu võtta. · NPV = 0 , tuleb teha edasist analüüsi. · NPV tulunorm küll rahuldatakse, aga lisandväärtust juurde ei looda: võõrkapitaliomanikud saavad kätte oma soovitud intressid , riik maksud9 ja omanikud nõutava tulunormi, aga vajalik oleks ettevõtte omanikele lisandväärtuse juurdeloomine. Kuna NPV arvestab raha ajaväärtust, siis on varem laekunud rahavood palju väärtuslikumad. Seega võib leppida isegi väiksema kogulaekumisega, kui see laekub varem.
8.3. Kasumiindeks Kasumiindeks (profitability index ­ PI) on tulevaste rahavoogude nüüdisväärtuse ja esialgse investeeringu suhe, mis näitab nüüdis-puhasväärtust iga investeeritud rahaühiku kohta. Arvutuskäik on järgmine: n CFt ( 1 + WACC) t =1 t (8.14) PI = . IO Kasumiindeksi hindamise kriteeriumid on järgmised: · PI > 1 , projekti võib vastu võtta. · PI = 1 , tuleb teha täiendavat analüüsi. · PI kriteerium viib valede järeldusteni. Et tegemist on suhtelise, mitte absoluutse näitajaga, siis kaasneb sellega ka üks spetsiifiline probleem: paljudel juhtudel ei ole projekti eesmärk parima suhtelise tulususe saavutamine, vaid kogu ettevõtte väärtuse maksimeerimine .
8.4. Projekti sisemine tulumäär Projekti sisemine tasuvuslävi ehk tulumäär ( internal rate of return ­ IRR) on diskontomäär, mis võrdsustab tulevaste rahavoogude nüüdisväärtuse esialgse investeeringuga. Sisemise tulu- määra valemit ei ole võimalik esitada ilmutatud kujul. See leitakse järgmisest polünoomvõrrandist enamasti iteratsioonimeetodil:
9 Tuleb tähele panna ka seda, et kui NPV = 0 , siis tuleb ikkagi tulumaksu maksta, sest tekib kasum omanikele. Tulumaksu makstakse kasumilt, mitte lisandväärtuselt.
7 8
CF1 CF2 CFn (8.15) + + ... + - IO = 0 , (1 + IRR) (1 + IRR) 2 (1 + IRR) n kus IRR ­ sisemine tulumäär. Kui eeldada, et esimene sissetulev rahavoog tuleb perioodil 1, siis on võimalik võrdus kompaktsemalt välja kirjutada järgmiselt: n CFt (8.16) IO = ( 1 + IRR) . t =1 t
Sisemine tasuvuslävi leitakse seega tingimusel, et NPV = 0 , ja siis asendatakse diskontomäära IRRiga: · NPV = 0 WACC = IRR . Lähtuvalt sellest seosest saab anda ka IRRi hindamiskriteeriumid: · IRR > WACC , projekti võib vastu võtta; · IRR = WACC , tuleb teha edasist analüüsi; · IRR Investor käivitab projekti, millesse on vaja kohe investeerida 100 336 krooni. Esimesel aastal saadakse projektist 99 706 krooni ja teisel aastal 11 730 krooni. Leida IRR. Lahendada tuleb järgmine võrrand: 99706 11730 + - 100336 = 0. 1 + IRR (1 + IRR) 2 Lahendades võrrandi, saadakse, et IRR on 10%. Mida see tähendab? Et saada 10% tulusust, tuleb sissetulevad rahavood reinvesteerida IRRiga. Antud näites saab reinvesteerida ainult esimese aasta lõpus tulevat rahavoogu, sest teise aasta lõpuks on projekt lõppenud. Sisuliselt on teise aasta lõpus võimalik kasutada järgmist rahavoogu: 99706 (1 + 0,1) + 11730 = 121406,6 krooni.
8 9
Sama tulemuse peab saama ka siis, kui alginvesteering reinvesteeritakse liitintressimääraga kaheks aastaks: 100336 (1 + 0,1) (1 + 0,1) = 121406,6 krooni. Kui üldse ei reinvesteeritaks, siis oleks tulusus järgmine: 100336 (1 + IRRteg ) (1 + IRRteg ) = 99706 + 11730 = 111436 krooni.
Lahendades võrrandi, selgub , et tegelik IRR on ümardatult 5,39%. Seega on tegelik IRR oluliselt väiksem kui arvestuslik.
8.5. Modifitseeritud sisemine tasuvusmäär Modifitseeritud sisemine tasuvusmäär (modified internal rate of return ­ MIRR ) on IRRi laiendatud vorm, mis võimaldab sellega kaasnevaid probleeme vältida. Sellise modifikatsiooni pakkus välja Baldwin 1959 . aastal. Messner ja Findlay pakkusid 1975. aastal välja ka veel uue modifikatsiooni (FMRR), aga see ei ole erinevalt MIRRist laia kasutamist leidnud. Kui IRR eeldas, et rahavood reinvesteeritakse selle enda tulumääraga, siis MIRRi puhul võib kasutada igasugust tulumäära, sh ka reinvesteerimata jätmist. Tavaliselt eeldatakse aga, et reinvesteerimine peaks toimuma kapitali hinnaga. Modifitseeritud sisemise tasuvusläve leidmiseks tuleb kõigepealt arvutada sissetulevate rahavoogude tulevikuväärtus, seejärel leitakse tulumäär, mis taandab selle nüüdispuhasväärtuse nullile . Sisuliselt on tegemist diskontomääraga, mis võrdsustab investeeringute nüüdisväärtuse tulevaste rahavoogude lõppväärtusega. MIRRi valem ilmutamata kujul on järgmine: Tehes mõned matemaatilised manipulatsioonid, on võimalik ilmutada MIRRi valem: n
CF t =0 t ( 1 + k) n -t (8.24) MIRR = n n - 1. CFI t (1 + WACC ) t =0 t
Tavaliselt leitakse MIRR arvutifunktsiooni abil, kuigi erinevalt IRRist oli ka ilmutatud kujul avaldamise võimalus. Näiteks MS Excel võimaldab MIRRi funktsioonis ette anda reinvesteerimise tulumäära (reinvestment rate) ja laenatavate rahavoogude diskontomäära (financial rate).
8.7. Tasuvusaeg Kui siiani sai antud projektile hinnang lisandväärtuse ja tulususe järgi, siis järgmisena tuleb analüüsida projekti tasuvusaega. Ettevõtja nõuab, et käivitatav projekt ennast mingi ajaga ära tasuks. Tasuvusaega võib arvestada nii diskonteerimata kui diskonteeritud rahavoogude alusel. Eelistada tuleb viimast. Diskonteerimata tasuvusaeg on aastate arv, mis kulub esialgse investeeringu tagasisaamiseks. Keskmist diskonteerimata tasuvusaega võib arvutada järgmiselt: IO (8.27) PB = n , 1 n CF t =1 t
9 10
kus PB ­ tasuvusaeg. Kui varem tunti vaid diskonteerimata tasuvusaega, siis nüüd kasutatakse järjest rohkem diskonteeritud tasuvusaega, mis võtab arvesse ka rahavoogude ajaväärtust. Kui rahavood ei ole annuiteetsed või kasutatakse diskonteeritud 10 rahavoogudel põhinevat tasuvusaega, on arvutuskäik järgmine: MCFt (8.28) PB = YBPB + , DCFt kus YBPB ­ täisaastate arv enne projekti täielikku tasuvust, MCFt ­ täieliku tasuvuse aastast puuduv rahavoog, DCFt ­ täieliku tasuvuse aasta kogu diskonteeritud rahavoog. Täisaastate arv enne projekti täielikku tasuvust (YBPB) tuleb leida katse-eksituse meetodil. Tuleb kokku liita esimesed järjestikused diskonteeritud rahavood aastani, mil jääb natuke puudu täielikust tasuvusest. Sellest saab siis välja kirjutada täisaastates tasuvuse aja ja valemi teine pool arvutab murdosa .
8.8. Kasumilävi Kasumiläve (break- even point) analüüs on üks meetod analüüsida, kui palju tuleb toota, et jõuda punktini, kus tulud võrduvad kuludega ja kasum11 on null. Loomulikult ei ole see punkt ettevõtte jaoks vastuvõetav, vaja oleks, et tekiks kasum. Kasumilävesid on mitmeid. Tavaliselt käsitletakse ühikulist ja rahalist kasumiläve. Ühikuline kasumilävi annab toodete arvu, mis tuleb toota, et ettevõtte tulud võrduksid kuludega. Rahaline kasumilävi on müügi netokäive, mis võrdub kuludega. Teine viis on jaotada kasumiläved kolmeks: 1) arvestuslik kasumilävi (accounting break-even point), 2) rahavooline kasumilävi (cash break-even point), 3) finantskasumilävi (financial break-even point). Mikroökonoomikas ja üldises ettevõttemajandusõpetuses tuntakse ja ka rahandusteoorias tunti varem kasumilävena vaid arvestuslikku kasumiläve. Seoses raha ajaväärtusteooria levimisega ning kasumi ja rahavoo eristamisega kasutatakse rahanduses järjest rohkem rahavoolist ja finantskasumiläve. Kõigepealt käsitletakse üldlevinud kasumiläve tüüpi koos selle tuletusega. Arvestusliku kasumiläve tuletamisel eeldatakse, et ärikasum võrdub nulliga: (8.29) EBIT = 0. Selline eeldus tähendab, et finantskulusid ei arvestata. Kogutulud , mis sisuliselt on müügikäive, leitakse järgmise valemiga: n (8.30) S= PQ i =1 i i ,
10 Diskonteeritud tasuvusaja puhul tuleb valemis kasutada juba diskonteeritud rahavooge. Selle valemi rakendamisest arusaamiseks tuleb lugejal kindlasti uurida käesoleva peatüki lõpus olevat finantskaasust. 11 Erinevate kasumilävede puhul on siin kas ärikasum, modifitseeritud ärikasum või hoopis lisandväärtus.
10 11
kus S ­ müügikäive, Pi ­ i-nda toote hind, Qi ­ i-nda toote kogus. Kuludest arvestatakse muutuvkulusid, püsikulusid ja amortisatsiooni, mille summeerimine annab kogukulud: (8.31) V Q + FC + D = TC , kus V ­ muutuvkulud ühe ühiku kohta, Q ­ toodangu kogus, FC ­ kogupüsikulud, D ­ amortisatsioon, TC ­ kogukulud. Kasumiläve puhul peavad kogukulud võrduma müügikäibega: (8.32) TC = S , Nüüd saab võrrandi välja kirjutada järgmiselt: (8.33) V Q + FC + D = P Q . Et saada teada toodete kogust, mis tuleb toota, et võrrand kehtiks, tuleb antud võrrandist avaldada Q: FC + D FC + D (8.34) Q BP ( A) = - = , V -P P -V kus Q BP ( A) ­ arvestuslik kasumilävi ühikutes.
Antud seoseid on võimalik näidata ka graafiliselt, esitades funktsioonid joonisel (vt joonis 8.1).
y = P Q S
y = FC + D + V Q TC VC FC
y =V Q
y = FC + D
Q Q BP
Joonis 8.1. Kasumiläve punkti kujunemine
11 12
Kasumiläve rahalises väljenduses saab koguselise kasumiläve korrutamisel ühiku müügihinnaga12: FC + D FC + D FC + D (8.35) S BP ( A) = P= = . P -V P -V V 1 - P P Järgnevalt käsitletakse rahavoolist kasumiläve. Rahavooline kasumilävi eeldab sellist tootmismahtu, mille puhul rahalised tulud võrduvad rahaliste kuludega ehk amortisatsiooni ei ole vaja arvesse võtta (loomulikult ei arvestata siin ka finantseerimiskuludega). Arvutusvalem on järgmine: FC (8.36) Q BP (CF ) = . P -V Rahavooline kasumilävi tuleb teistest kasumilävedest madalam, sest selle järgi ei pea tasa teenima amortisatsioonikulu . Eeltoodud kasumiläved on aga ärirahanduslikus mõttes punktid, alates millest tegelikult projekt ennast veel ära ei tasu. Eelnevalt sai näidatud, et rahanduslikus mõttes on projekt tasuv , kui NPV on suurem kui null. Finantskasumiläve kujundamisel võetakse NPV nulliga võrdseks. Finantskasumiläve valemisse on aga vaja leida keskmist rahavoogu, mis viib NPV nulli. Arvutusvalem on järgmine: IO (8.39) OCFt = , PVIFAi ,n
kus PVIFAi ,n ­ annuiteedi nüüdisväärtuse intressifaktor.
Finantskasumiläve punkti valem on järgmine: FC + OCF (8.40) Q BP ( F ) = . P -V Finantskasumiläve punkt tuleb seda kõrgem, mida suurem on kapitali hind. Samas on tegemist kõige õigema kasumilävega, sest ainult selles punktis võrduvad ajaldatud kogukulud kogutuludega. Kasumiläve punktil on ka puudusi: 1) eeldatakse, et kulud on otseses sõltuvuses müügikäibest; 2) eeldatakse, et müügikäive kasvab võrdeliselt toodangu mahuga; 3) eeldatakse, et tootmise ja müügi struktuur on muutumatud; 4) tegemist on lühiajalise näitajaga. Kui rahavood on iga aasta erinevad, tuleb ka kasumiläved iga aasta eraldi arvestada.
12 Kui kasumiläve arvutatakse rahalises väljenduses, siis võib ühe ühiku müügihinna ja muutuvkulu asemel olla ka müügikäive ja muutuvkulud ise. Ühikulise kasumiläve puhul peavad nad olema antud valemis ühe ühiku kohta.
12 13
8.9. EBIT-EPS-analüüs Projekti analüüsi puhul tuleb analüüsida ka selle finantseerimisstruktuuri ehk kui palju kasutatakse finantseerimiseks oma- ja võõrkapitali. Valikute hulgast tuleb valida selline finantseerimisskeem, mis annab kõrgeima EPSi taseme. Kõigepealt tuleb leida selline EBIT, mille puhul kahe erineva finantseerimiskavaga saadav EPS oleks võrdne. Erinevad finantseerimisskeemid on tavaliselt järgmised: 1) ainult omakapital; 2) mingi osa omakapitali ja mingi osa võõrkapitali. Selle analüüsi puhul peab arvestama, et erinevate stsenaariumite puhul peab kapitali kogus jääma muutumatuks, st ei tohi olla üle- ega alakapitaliseeritust. On selge, et kui projekti finantseeritakse üksnes omakapitaliga, siis läheb seda (aktsiate emiteerimist) ka rohkem vaja. Ilmutamata kujul on EBIT-EPS-võrrand järgmine: (EBIT - I E ) (1 - t ) (EBIT - I D + E ) (1 - t ) , (8.41) = CS E CS D + E
kus IE ­ intressid omafinantseerimisel (sisuliselt null), I D + E ­ intressid segafinantseerimisel, CS E ­ aktsiate arv omafinantseerimisel, CS D + E ­ aktsiate arv segafinantseerimisel. Antud võrrandis tuleb tähele panna, et vasakul pool võrdusmärki on EPS ainult omakapitaliga finantseerimisel ja paremal pool on EPS segafinantseerimisel. Ilmutatud kujul EBIT avaldub järgmiselt: I E CS D + E - I D + E CS E (8.42) EBIT = , CS D + E - CS E
kus EBIT ­ ükskõiksuspunkti EBIT. Finantseerimisotsuse tegemisel võrreldakse projekti tegelikku EBITit soovitud finantseerimisstruktuuriga EBIT-EPS-analüüsil saadud EBITi ükskõiksuspunktiga. Kui tegelik EBIT on ükskõiksuspunkti EBITist suurem, siis võib valida soovitud finantseerimisskeemi. Vastasel juhul tuleb eelistada aga omafinantseerimisega finantseerimisskeemi või lihtsalt vähendada võõrkapitali osakaalu soovitud finantseerimisstruktuuris ja teha uus EBIT-EPS- analüüs.
8.10. Äriprojekti riskianalüüs Alati ei lähe äriprojekt planeeritult ja seepärast tuleb teha ka riskianalüüs. See annab vastuse küsimusele, mis juhtub siis, kui... Lisaks on riskianalüüs tähtis kapitali hinna seisukohalt. Suur võimendus tähendab suurt riski, aga suur risk nõuab omakorda kõrgemat kapitali hinda. Seega huvitab võimendusanalüüs kapitalipakkujaid. Antud alapunktis käsitletakse äriprojekti riskianalüüsi üksnes võimendite abil: 1) tegevusvõimendi ehk funktsioneerimiskangiefekt; 2) finantsvõimendi ehk finantskangiefekt; 3) koguvõimendi ehk kogukangiefekt.
13 14
Tegevusvõimendi ( degree of operating leverage ­ DOL) näitab ärikasumi tundlikkust müügikoguse muutumise (tõttu) suhtes. Matemaatiliselt defineeritakse tegevusvõimendust kui protsentuaalset muutust tegevuskasumis, mis tuleneb müüdud toodangu ühikute protsentuaalsest muutusest. Tegevusvõimendi näitab äririski. Äririsk tuleneb sellest, et ettevõtte kulude struktuuris on püsivad tegevuskulud. Ettevõttel, millel on suured püsikulud, on suur äririsk, sest väike muutus toodetud ühikutes tekitab suure surve ärikasumile. Ärikasumi suur volatiilsus seab aga ettevõtte raskesse olukorda laenu teenindamisel. Tavaliselt on nii, et mida suurem on ettevõtte äririsk, seda väiksem on tema optimaalne võlakordaja. DOL-valemi võib koos teisendustega välja kirjutada järgmiselt:
EBIT Q (P - V) %EBIT Q (P - V) - FC - D Q(P - V) (8.49) DOL = = EBIT = = . %Q Q Q Q(P - V) - FC - D Q Q Kasumiaruande kirjeid järgides võib DOLi esitada järgmiselt: S - VC (8.50) DOL = . S - VC - FC - D Ükskõik missugust valemi varianti kasutada, tuleb kindlasti arvestada sellega, et püsikulud peavad jääma fikseerituks ja müügikogus võib muutuda ainult toote koguse muutuse tulemusena ­ hind peab jääma muutumatuks. DOLi tõlgendamine. Toodete koguse üheprotsendiline muutus toob endaga kaasa EBITi DOLi ulatuses protsendilise muutuse. Finantsvõimendi (degree of financial leverage ­ DFL) näitab kasumi tundlikkust EBITi muutumise suhtes aktsia kohta. Sisuliselt analüüsitakse, kuidas muutub EPS seoses EBITi muutusega. Finantsvõimendiga mõõdetakse projekti finantsriski. Finantsrisk tuleneb projekti finantseerimisotsustest. Mida suurem on laenukapitali osatähtsus, seda suurem on finantsvõimendi ja finantsrisk. Mida vähem ettevõtte tegevus varieerub , seda suuremat laenukapitali osatähtsust võib lubada. Väga muutlikus ärikeskkonnas võib juba keskmine laenukapitali osatähtsus viia pankrotini. Finantsvõimendi tuletamisel lähtutakse järgmisest eeldusest: (8.55) I = 0. Antud eeldus tähendab, et intressikulud ei tohi muutuda. Muutus peab tulema EBITis. Kõigepealt tuleb leida protsentuaalne muutus EPSis: EBIT % EPS = EBIT - I = EBIT (8.58) DFL = . % EBIT EBIT EBIT - I EBIT Detailsemalt lahtikirjutatuna võib DFLi esitada järgmiselt: S - VC - FC - D (8.59) DFL = . S - VC - FC - D - I
14 15
Finantsvõimendi tõlgendamine. EBITi üheprotsendiline muutus toob endaga kaasa EPSi protsendilise muutuse DFLi ulatuses. Koguvõimendi (degree of total leverage ­ DTL) näitab toodangumahu muutuse mõju EPSile. Sisuliselt ühendab koguvõimendi tegevusvõimendit ja finantsvõimendit ning tulemuseks on koguriski mõõt. Arvutuskäik on järgmine: Koguvõimendi saab leida ka kui tegevusvõimendi ja finantsvõimendi koosmõju, mida näitab nende korrutis: (8.61) DTL = DOL DFL. Koguvõimendi tõlgendus. Toodangu koguse üheprotsendiline muutus toob kaasa EPSi protsendilise muutuse DTLi ulatuses. Suured võimendid võimaldavad saavutada küll suure efekti mingi teguri väikesel muutumisel, aga tähendavad ka kõrget riski. Kui ettevõte on kahjumis, siis on allapoole võimendus tugevam.
9. PANK JA PANGATEENUSED
9.1. Pangad kui spetsiifilised ettevõtted Esimesed pangad tekkisid templites ja pühakodades. Põhjuseks oli see, et need hooned pakkusid piisavalt kaitset rünnakute eest. Lisaks oli usutegelaste hulgas levinud kirjaoskus, mis võimaldas pangatoiminguid dokumenteerida. Tänapäevastega sarnased pangad hakkasid tekkima alles 14. ja 15. sajandil Itaalia kaubalinnades. 16. ja 17. sajandil tekkisid Itaalias, Madalmaades ja Saksamaal juba ziiropangad, mis võtsid vastu väärismetalli ja selle vastu saadi ekvivalentses koguses arveraha, millega sai teha ülekandeid. Tänapäeval on pangandus väga keerukas ja seadustega rangelt reguleeritud tegevusvaldkond13. Panga asutamine on tehtud väga keeruliseks 14 . Põhjuseks on see, et tänapäeval käib enamik arveldusi läbi pankade ja pankadest on saanud peamine koht, kust saab krediiti ning hoiustada oma raha. Seetõttu täidavad pangad ühiskonnas äärmiselt tähtsat rolli. Panga definitsioonid on riigiti erinevad ja olenevad tihti õigus-aktidest ning finantssüsteemist. Kõige üldisemalt võib panka defineerida kui finantsvahendajat, mis loob ja müüb finantsteenuseid. Seaduslikust aspektist tuleb eristada krediidiasutust ja finantseerimisasutust. Krediidiasutus (kommertspank) on äriühing, mille peamiseks ja püsivaks majandustegevuseks on avalikkuselt rahaliste hoiuste ja muude tagasimakstavate vahendite kaasamine ning oma arvel ja nimel laenude andmine või muu finantseerimine (Krediidiasutuste... 2005, § 3 lg 1). Finantseerimisasutus (hoiu-laenuühistu, liisingufirma, investeerimisfond ) on äriühing, mis ei ole krediidiasutus, kuid mille peamiseks ja püsivaks tegevuseks on osaluste omandamine või järgmiste tehingute tegemine (Krediidiasutuste ... 2005, § 6 lg 1): · laenutehingud, sealhulgas tarbijakrediit, hüpoteeklaenud, faktooring ja muud äritehingute finantseerimise tehingud ; · liisingutehingud; · arveldus -, sularaha siirdamise ja muud raha edastamise tehingud;
13 Eestis on pangandusettevõtlusest kirjutanud pikemalt Ivanova (1998). 14 Brecht on öelnud: "Mis on pangarööv, võrreldes panga asutamisega."
15 16
· mittesularahaliste maksevahendite (nt elektrooniliste maksevahendite, reisitsekkide, vekslite) väljastamine ja haldamine ; · tagatis - ja garantiitehingud ning muud isikule tulevikus siduvaid kohustusi tekitavad tehingud; · tehingud nii oma kui ka klientide arvel väärtpaberituru seaduses sätestatud kaubeldavate väärtpaberitega ning välisvaluutaga ja muud rahaturutehingud, sealhulgas tehingud tsekkide, vekslite, hoiusesertifikaatide ja muude selletaoliste instrumentidega; · väärtpaberite emiteerimise ja müügiga seotud tehingud ning toimingud ; · klientide nõustamine majandustegevust puudutavates küsimustes ning äriühingute ühinemise, jagunemise või nendes osaluse omandamisega seotud tehingud ja toimingud; · rahamaakleri tegevus; · vara valitsemine ning investeerimisnõustamine; · väärtpaberite hoidmine ning haldamine. Erinevalt krediidiasutusest ei või finantseerimisasutus teha hoiustamistehinguid avalikkuselt hoiuste ja muude tagasimakstavate rahaliste vahendite kaasamiseks. Ühistupank (hoiu-laenuühistu) ( credit union) on finantseerimis -asutus, millel on õigus rahalisi hoiuseid ja teisi tagasimakstavaid vahendeid vastu võtta üksnes oma liikmeskonnalt. Liikmeskond moodustub tavaliselt territoriaalsuse põhimõttel nii, et tegevuspiirkonnaks on ühe või lähestikuste omavalitsuste (tavaliselt valdade) kliendid. Ühistupanga eelisteks kommertspanga ees peetakse tavaliselt seda, et laenusaajat tuntakse paremini ja tegevusega kaasnevad väiksemad kulud. Vaatamata sellele ei ole näiteks Eestis ühistupangad eriti levinud, kuigi mõnes maapiirkonnas on nendel oluline roll. Spetsiifilisteks pankadeks on investeerimispangad. Need ei tegele klientide raha hoiustamise ega arvelduste teostamisega, vaid peamiseks tegevusvaldkonnaks on väärtpaberiemissioonide korraldamine, väärtpaberite maaklerlus ja diilerlus, konsultatsioonid ja klientide väärtpaberipositsioonide ja investeerimisfondide haldamine, ühinemiste ja ülevõtmiste korraldamine. Panga kui ettevõtte eesmärgiks on samuti maksimeerida oma aktsionäride rikkust. Seejuures tuleb arvestada konkurentsiga, sotsiaalsete teguritega ja tugeva seadusandliku regulatsiooniga. Panga puhul tuleb kindlasti käsitleda mitmesuguseid riske (vt joonis 9.1). Krediidirisk on risk, et klient jätab krediidi tagastamata. Selle põhjuseks võib olla kliendi maksejõuetus vms. Krediidiriski realiseerumisel võib oluliselt väheneda panga puhaskasum ja halvimal juhul võib pank minna ka pankrotti . Likviidsusrisk tähendab, et pangal võivad tekkida raskused oma kohustuste täitmisega, varade müügiga ja rahastamisallikate kaasamisega. Intressimäärarisk seisneb selles, et intressimäära muutudes muutuvad panga varade, kohustuste ja omakapitali turuväärtused. Pangad pakuvad mitmesuguseid finantsteenuseid, millest olulisimad on informeerimine, nõustamine, väärtpaberi-, arveldus-, finantseerimisteenused, hoiustamine , finantsriskide juhtimine, finantsgarantiid, liising , faktooring, valuutavahetus . Käesolevas peatükis käsitletakse pikemalt vaid laenude andmist (krediteerimist), hoiustamist, arveldus- ja valuutateenuseid. Faktooringust ja liisingust on põhjalikumalt juttu järgmises peatükis.
16 17
9.2. Hoiustamine 9.2.1. Hoiuste liigid Hoiustamine tähendab hoiukonto avamist pangas ja sinna raha paigutamist. Kui pankade tekkimise algaastatel tuli hoiustajal maksta hoiustamise eest peale, siis nüüd saadakse selle eest väikest tasu. Väikese intressi tõttu on hoiused ka üsna kindlad investeeringud15 ja tavaliselt ei tule nendelt saadavalt kasumilt maksta tulumaksu. Eri aegadel ja riikides on pangad välja arendanud mitmesuguseid hoiuseliike. Peamised üldtuntud hoiuseliigid on järgmised: · üleöödeposiit; · nõudmiseni hoius ( arvelduskonto ); · säästuhoius; · tähtajaline hoius.
Üleöödeposiit on kõige lühema võimaliku tähtajaga hoius. See on mõeldud panga suurklientidele rahakonto juhtimise instrumendiks. Intressimäär on seotud pankadevahelise rahaturu intressimääraga. Nõudmiseni hoiust (arvelduskonto) iseloomustavad järgmised tegurid: · vajalik igapäevasteks arveldusteks; · hoiuse jääki võib vabalt kasutada ja sellele juurdemakseid teha; · on tähtajatu; · võimalik on hoiuse negatiivne jääk ( arvelduslaen ).
Säästuhoiust iseloomustavad järgmised tegurid: · ei kasutada arveldusteks, vaid intressi teenimiseks; · fikseeritud hoiustamise tähtaeg; · hoiuse paindlik lõpetamine enne tähtaega; · fikseeritud minimaalne hoiustamise summa; · arvelduskontost kõrgem intressimäär; · hoiustatud summat võib suurendada lisasissemaksetega.
Tähtajalist hoiust iseloomustavad järgmised tegurid: · ei kasutata arveldusteks, vaid intressi teenimiseks; · eelduseks arvelduskonto omamine; · fikseeritud hoiustamise tähtaeg; · hoiustest kõige kõrgem intressimäär.
Alljärgnevalt käsitletakse hoiuintresside arvutamismetoodikaid. Enamasti kasutatakse kolme meetodit: progressiivmeetod, perioodi vähima ehk püsijäägi meetod ja saldomeetod. Progressiivmeetodi puhul arvutatakse intressid igalt algselt hoiustatud summalt ja igalt lisandunud või välja võetud summalt kuni intressiperioodi lõpuni. Perioodi vähima jäägi ehk püsijäägi meetodi puhul leitakse intressid mingi ajaperioodi kohta eraldi selle perioodi vähimast kontojäägist. Saldomeetodi puhul tuleb kõigepealt leida saldod . Saldoks (net balance ) nimetatakse hoiuse konto jääki mingil hetkel. Hoiuse saldo määratakse hoiuse muutumise iga korra järel. Pärast saldo muutumist tuleb leida püsiva saldo summa (M):
15 Pangahoiuseriski vähendab oluliselt see, et panga maksejõuetuse korral on hoiustel kindlas osas seaduslik garantii . Näiteks Eestis on võetud sihiks, et hiljemalt 2010. aastal on iga hoiustaja kohta tagatud pangas 20 000 eurot, kusjuures hoiustaja omavastutuse määr on 10%.
17 18
9.3. Krediteerimine
9.3.1. Krediit ja krediteerimise põhireeglid Krediteerimist võib samastada laenuandmisega. Sõna credit tähendab inglise keeles usaldust ja tuleb ladinakeelsest sõnast credo `ma usun'. Laenuandjat nimetatakse võlausaldajaks ehk kreeditoriks ja laenusaajat võlgnikuks ehk deebitoriks. Krediteerimisega on kaasnenud läbi aegade suur risk. Krediidirisk on tõenäosus, et laenusaaja jätab oma kohustused täitamata ning põhjustab sellega laenuandjale raha täieliku või osalise kaotuse ning tulu saamatajäämise. Riigi keskpangad on seadnud kommertspankadele krediidi andmisel tavaliselt ranged reeglid. Üldtunnustatud krediteerimise reeglid on järgmised: · enne laenu andmist tuleb analüüsida kliendi maksevõimelisust; · pank peab nõudma laenajalt tagatist; · pank peab kontrollima laenu kasutamise sihipärasust; · oma töötajatele ja aktsionäridele antavatel laenudel on ranged piirangud; · laenude andmisel peab pank lähtuma krediidiriski kontsentreerumise piirmääradest; · pank peab moodustama võimalike kahjude katmiseks reserve .
Klient peab arvestama tavaliselt sellega, et krediiti saab vaid osa ostetava kauba maksumusest. Osaliselt tuleb ostu rahastada omavahenditest. Omafinantseerimise määr on see osa laenuprojektist, mida laenusaaja peab rahastama omavahenditest. Selline nõue on seatud sellepärast, et laenuga finantseeritav objekt jääb laenu tagatiseks. Seadusest tulenevalt peab tagatise väärtus olema laenusummast suurem. Tavaliselt on kliendi minimaalne omafinantseeri- mise määr alustatava projekti korral kuni 40%, teiste puhul väiksem. Näiteks eluaseme soetuse puhul on see tavaliselt 1/3 eluaseme ostuhinnast. Krediidid jaotatakse tähtaja järgi tavaliselt kaheks. Lühiajaline krediit on tähtajaga kuni ühe aasta ja pikaajaline üle ühe aasta. Mõnikord käsitletakse ka keskmise tähtajaga krediiti. Sellel juhul on tegemist tavaliselt 1­5aastase perioodiga. Pärast krediidi saamist peab laenusaaja tasuma perioodilisi laenu põhiosa- ja intressimakseid. Erandkorras on võimalik saada maksepuhkust. Maksepuhkus on periood, mille kestel laenuvõtja ei pea tasuma põhisumma tagasimakseid, vaid ainult intressi tagastamata jäägilt. Seda kasutatakse laenusaaja maksevõime ajutise halvenemise korral.
9.3.2. Ettevõtluslaenud Ettevõtluslaenud võib jagada käibekapitali- ja investeerimislaenudeks. Esimesed on lühiajalised ja teised pikaajalised krediidid. Käibekapitalilaen on mõeldud ettevõtte likviidsuse juhtimiseks ühe aasta piires. Selle järele tekib vajadus ettevõtte müügikäibe kasvu ja/või ettevõtte tegevuse tsüklilisuse korral. Selle laenu intressimäär on tavaliselt fikseeritud. Käibekapitali võib finantseerida ka arvelduslaenuga, mille põhimõte sarnaneb eraisiku krediitkaardi krediidilimiidi omaga . See võimaldab minna arvelduskonto seisuga miinusesse teatud limiidi piires ja ajastada rahakäivet. Intressimäär fikseeritakse tavaliselt kogu limiidi kehtimise ajaks ning intressi arvestatakse iga pangapäeva lõpus negatiivse kontojäägi põhjal. Ettevõtte pikaajaliseks krediteerimiseks on mõeldud investeerimiskrediidid. Neid kasutatakse põhivara soetamiseks. Tegemist on enamasti suuremahuliste krediitidega, mida ettevõtted tagastavad põhitegevuse rahakäibe abil.
18 19
Ettevõtluslaenu saamiseks tuleb enamasti esitada ettevõtte põhikiri, registrikaardi B-osa ärakiri, aktsionäride (osanike) nimekiri, maksuameti tõend maksuvõlgade puudumise kohta, äriplaan, dokumendid tagatiste kohta jms.
9.3.3. Eraisikulaenud Eraisikulaenud võib jagada sarnaselt ettevõtluslaenudega selle järgi, kas soovitakse laenu jooksvateks kulutusteks või püsikaupade soetuseks. Eraisikulaenude põhiliigid on järgmised: · arvelduslaen (krediitkaardi vormis), · tarbijalaen, · õppelaen, · eluasemelaen .
Arvelduslaen võimaldab eraisikul kasutada raha rohkem, kui tema arvelduskontol tegelikult on ehk minna kontoga miinusesse. Pank kehtestab tavaliselt krediidilimiidi üheks aastaks, mille kestel võib limiiti kasutada piiramatu arv kordi . Arvelduslaenu puhul ei nõuta kliendilt üldjuhul tagatist. Intressi arvestatakse iga pangapäeva lõpul negatiivse kontojäägi põhjal. Tähele tuleb panna aga seda, et limiidi kasutamata osalt maksab klient pangale limiiditasu (tavaliselt 1­2% aastas), mis on küll väike, võrreldes laenu intressimääraga. Eraisikute puhul on arvelduslaen seotud tavaliselt krediitkaartidega (nt Mastercard ja VISA ). Krediitkaardil on kindel taastuv kuu- krediidilimiit, mis üldjuhul ei ületa kliendi pangakontole saabuvat kahe kuu sissetulekut. Tarbijalaenuga finantseeritakse enamasti sõiduauto ja kodumasinate ostu. Tihti kasutatakse seda ka eluaseme remondiks. Tegemist on keskmise pikkusega laenuga, mille tagatiseks on tavaliselt käendus või eluase . Laen on tavaliselt arvelduslaenust suurem, aga eluasemelaenust väiksem. Intressimäär võib olla fikseeritud või ujuv. Õppelaen on riigi garanteeritud laen, mis on mõeldud kutseõppeasutuste õpilastele ja kõrgkoolide üliõpilastele. Tagatiseks nõutakse kahe isiku käendust või kinnisvara. Intressimäär on fikseeritud (praegu Eestis 5%). Eluasemelaen on mõeldud eluaseme ostmiseks , ehitamiseks või remontimiseks. Selle laenuliigi puhul on nõutav ka omafinantseering . Eluasemelaenu võib tavaliselt anda kuni 2/3 kinnisvara väärtusest. Intressimäär võib olla fikseeritud või ujuv. Tavaliselt rakendatakse ujuvat intressimäära.
9.3.4. Laenusaaja krediidivõime Laenu andmiseks hindab pank laenusaaja krediidivõimelisust. Krediidivõime on võime ja valmidus tagasi maksta laen koos intressidega vastavalt laenulepingule. Laenusaaja krediidivõimelisus sõltub paljudest teguritest, millest olulisemad on järgmised: · poliitiline ja majanduslik seisund riigis, · teovõime, · sotsiaalne seisund, · sissetulek, · tagatised.
Eraisiku ja ettevõtte krediidivõimelisuse hindamine on üsna erinev. Erakliendid on pangale vähem riskantsed, sest nende palk on suhteliselt stabiilne ja kergemini prognoositav. Tagatiseks on ka isiklik vara. Ärikliendi tegevus on raskemini prognoositav, nende vajadused on tihti suuremad ja keerulisemad. (Ivanova 1998) Ärikliendi krediidivõimelisuse hindamine eeldab ka head finantsaruannete tundmist ehk hindaja peab olema hea raamatupidamist tundev spetsialist.
19 20
Eraisiku krediidivõimelisuse analüüsil on oluline hinnata nende sissetulekute stabiilsust ja prognoosida tulevikusissetulekuid. Tuleb rangelt eristada, missugune osa sissetulekutest on palk ja muud tulud. Põhjus on selles, et palk on enamasti stabiilne sissetulekuallikas, aga muud tulud võivad olla ajutise loomuga. Lisaks sissetulekutele tuleb uurida ka väljaminekuid. Kindlasti tuleb välja selgitada, missuguseid väljaminekuid saab vähendada ja mis võivad laenu võtmisel hoopiski suureneda (nt autot ostes tuleb arvestada, et väljaminekud paratamatult suurenevad, sest raha kulub auto kütusele ja remondile). Tõenäoliselt saaks vähendada näiteks meelelahutusega seotud kulusid. Pangad määravad enamasti minimaalse nõutava sissetuleku netosumma ühe pereliikme kohta. Enamasti võib laenumakse moodustada kuni 30% netosissetulekust. Et oma tulusid ja kulusid paremini planeerida, on soovitatav teha pere-eelarve. Ärikliendi krediidivõimelisust hinnatakse enamasti finantsaruandluse analüüsi põhjal. Analüüsitakse bilansse, kasumiaruandeid ja rahavoo aruandeid. Pankasid huvitab eelkõige likviidsuse ja maksevõime analüüs ning rahavoo aruande analüüs (sh vabad rahavood)16. Inves- teerimislaenu puhul on vaja teha finantsnäitajate tulevikuprognoosid ja investeerimisprojekti finantsanalüüs koos riskianalüüsiga17. Krediidivõime põhjalik analüüs on oluline selleks, et hinnata krediidiriski ja leida igale kliendile tema krediidivõimelisusest lähtuv intressimäär. Tänapäeval on pangad klientide hindamiseks välja töötanud spetsiaalsed reitingusüsteemid (Gup, Kolari 2004). Tavaliselt arvestatakse ka kliendi varasemat kokkupuudet pangaga ja varasemate kohustuste täitmist18. Eraisiku tausta saab Eestis näiteks kontrollida Krediidiinfost. Üks olulisemaid küsimusi laenu andmisel on tagatiste hindamine. Tagatised on nõutud krediidiriski maandamiseks. Kui laenusaaja ei suuda laenu tagasi maksta, siis tagatis realiseeritakse. Samas peab meeles pidama , et ühtegi laenu ei tohiks anda põhjusel, et laenu kohese täitmise tagamiseks seatud tagatis realiseeritakse. Tagatised võib jagada personaalseteks ja varalisteks. Personaalsed tagatised on käendus ja garantii ning varalised tagatised jagunevad vallaspandiks ja kinnispandiks. Käendus on füüsilise või juriidilise isiku kohustus maksta laenusaaja võlgnevus, kui võlgneja keeldub laenu tasumast või ei ole võimeline seda tegema. Tuleb tähele panna, et nii laenaja kui ka käendaja on laenuandja ees solidaarsed vastutajad. Garantii on ühe juriidilise isiku kohustus maksta teise juriidilise isiku võlgnevust, kui viimane ei ole võimeline seda ise tasuma. Erinevus käendusest seisneb selles, et garantii ei tähenda solidaarset, vaid täiendavat vastutust, mis rakendub vaid siis, kui võlgnik ei ole võimeline ise laenu tasuma. Seetõttu on garantii andmine pangale kehvem, sest pärast ise maksmist ei ole tal enam õigust nõuda võlgnikult tasutut tagasi. Varalisteks tagatisteks on vallaspant ja kinnispant. Vallaspant jaguneb omakorda käsi-, registri-, väärtpaberi- ja ehitisepandiks. Käsipant ( lombard ) on pant , mille korral antakse panditav ese üle pandipidaja valdusse. Registerpant on pant, mille korral jääb panditud vallasasi pantija valdusesse ning pant registreeritakse vastavas registris. Registripandi liikideks on transpordivahendite pant, kommertspant, intellektuaalse omandi pant.
16 Finantsaruandluse analüüsi metoodika on toodud peatükis "Bilansi ja kasumiaruande analüüs". 17 Seda käsitletakse pikemalt peatükis "Pikaajaline finantsplaneerimine". 18 Howell on öelnud: "Võlausaldajal on parem mälu kui võlgnikul."
20 21
Kinnispant ehk hüpoteek on pant, millega saab koormata kinnistusraamatusse kantud kinnisasja . Kinnisasi on maatükk koos tema oluliste osade, päraldiste ja viljadega, ning asjastunud õigus (korteriomand ja hoonestusõigus). Kinnispant on pangale vähem riskantne kui vallaspant (Ivanova 1998).
9.3.5. Laenuamortisatsioon Laenu kasutamise tasuks on intress . Intressi osatähtsus laenusummast on intressimäär. Kasutatakse nii fikseeritud ehk püsivat intressimäära kui ka muutuvat ehk ujuvat intressimäära. Fikseeritud intressimääraga laenu intress jääb tavaliselt muutumatuks laenu- perioodi lõpuni. Eestis väljastatakse fikseeritud intressimääraga enamasti lühiajalisi laene . Muutuva intressimääraga laenu intress muutub kindla sagedusega tulenevalt intressimäärade muutustest pankadevahelisel turul. Eestis kasutatakse enamasti kuue kuu EURIBORi. Pangad võivad kasutada kahte intressi võtmise viisi: liht- ja liitintressi meetodit. Eestis kasutavad pangad enamasti lihtintressimeetodit. Sel juhul ei pea maksma intresse intressidelt, vaid üksnes kas algsummalt või laenujäägilt. Laenu põhiosa tagasimaksmiseks on mitu võimalust. Näiteks võib maksta intressi iga kuu, aga põhiosa iga aasta. Algul võidakse rakendada ka maksepuhkust (nt uue ettevõtte või lapse saamise puhul). Eriti riskantsed on ühekordse tagasimaksega laenud ( balloons ), mille puhul kogu võlgnevus või suurem osa makstakse tagasi ühe summana laenuperioodi lõpuks. Intressi võib maksta regulaarselt või samuti laenuperioodi lõpul. Tavaliselt toimub see siiski regulaarselt. Intresside arvestamisel on tähtis pidada õiget laenupäevade arvestust. Tavaliselt ei võeta arvesse laenuperioodi esimest päeva, kui laenu saamise ja tagasimaksmise ajad on antud kahe kuupäevaga. Kui kasutatakse 360päevast aastat, siis eeldatakse tavaliselt, et igas kuus on 30 päeva. Kui kasutatakse 365päevast aastat, siis arvestatakse kuu tegelikud päevad. On ka erandeid . Järgnevalt käsitletakse laenuamortisatsioonigraafikute erisuguseid tüüpe. Eri meetodid annavad erinevad intressikulud ja tagasimakse suurused. Peamiselt rakendatakse järgmisi meetodeid : · annuiteedimeetod, · pangadiskontomeetod.
Annuiteedimeetodi (annuity method ) korral makstakse põhivõlgnevus alati tagasi koos intressiga. Kõik tagasimaksete üldsummad on võrdsed (annuiteetsed), kuid proportsioonid põhivõla tagasimakse ning intressiosa vahel aja jooksul muutuvad. Intressiosa väheneb pidevalt ja tagasimakstava võlgnevuse osa suureneb pidevalt. Annuiteetmakse suurus leitakse järgmise valemiga: PV (9.4) PMT = . 1 1 × 1 - i (1 + i ) n
Annuiteetlaenu intressimaksed on suuremad lineaarse võrdse põhiosa tagasimaksega meetodi omast, sest annuiteetlaenuga väheneb laenujääk aeglasemini. Lineaarse meetodi tagasimaksed on aga alguses suuremad. Diskonteerimismeetodi (discount method) korral võetakse intress ette juba laenu andmise hetkel. Seega väheneb kohe laenusumma , mida laenaja saab kasutada. Tuntakse kahte diskonteerimismeetodit: pangadiskonto ja matemaatiline diskonto. Pangadiskonto valemiks on: (9.5) PV = FV (1 - n d ) ,
21 22
kus PV ­ kättesaadav laenusumma, FV ­ laenusumma, n ­ laenuperiood aastates, d ­ diskontomäär. Laenu põhiosa tagasimakse suurus on diskontomeetodi puhul enamasti konstantne või toimub perioodi lõpus. Aastase diskontolaenu põhiosa tagasimakse leitakse järgmisest valemist: PV (9.7) PP = , m kus PP ­ laenu põhiosa tagasimakse. Tuleb tähele panna, et laenusaajalt võetakse intress kohe ette ja seega saab kasutada väiksemat osa laenust. Diskontomeetodit rakendatakse ka faktooringu ja vekslite puhul. See tähendab, et arvete diskonteerija saab kätte diskontosumma võrra vähem raha.
9.3.6. Laenuamortisatsiooni kaasus Oletatakse, et klient võtab pangast laenu 50 000 krooni üheks aastaks intressimääraga 12% aastas. Leida intressid ning koostada laenu amortisatsioonigraafikud erinevate meetodite puhul. Annuiteetmeetodil leitakse kõigepealt annuiteetne tagasimakse: 50000 PMT = = 4442 krooni. 1 1 × 1 - 12 12% / 12 (1 + 12% / 12)
Kui perioodiline makse on leitud, tuleb arvutada intress eelmise perioodi tagastamata võlgnevuselt: I 1 = 50000 12% / 12 = 500 krooni. Kõige viimasena on võimalik arvutada põhisumma tagasimakse (PP). Esimesel perioodil on see järgmine: PP1 = 4442 - 500 = 3942 krooni. Annuiteetmeetodi laenuamortisatsioonigraafik on tabelis 9.6. Tabel 9.6. Laenu amortisatsioonigraafik annuiteetmeetodil Perioodiline Tagastamata Periood makse Intress Põhisumma võlgnevus 0 50 000 1 4 442 500 3 942 46 058 2 4 442 461 3 982 42 076 3 4 442 421 4 022 38 054 4 4 442 381 4 062 33 992 5 4 442 340 4 103 29 890 6 4 442 299 4 144 25 746 7 4 442 257 4 185 21 561
22 23
8 4 442 216 4 227 17 334 9 4 442 173 4 269 13 065 10 4 442 131 4 312 8 753 11 4 442 88 4 355 4 398 12 4 442 44 4 398 0
Arvutifunktsioonide abil on võimalik leida ka otse mingi perioodi intress ja põhisumma ning nende kumulatiivsed väärtused. Kui on vaja teada, kui suur on näiteks 6. perioodi põhisumma tagasimakse, tuleks kasutada Exceli funktsiooni PPMT (vt joonis 9.2). Perioodi intressimakse saab leida arvutifunktsiooniga IPMT . Leiame järgnevalt 6. perioodi intressimakse (vt joonis 9.3). Arvutifunktsiooni abil on võimalik leida ka mingi perioodi laenu põhiosamaksete summa. Selleks kasutatakse arvutifunktsiooni CUMPRINC. Kui soovitakse teada teise poolaasta tagastatavate põhisummade väärtust, siis tuleb toimida järgmiselt (vt joonis 9.4). Mingi perioodi intressisummade kumulatiivset väärtust saab leida arvutifunktsiooniga CUMIPMT. Kui soovitakse teada II poolaasta kumulatiivseid intresse, tuleb esitada järgmised funktsiooni argumendid (vt joonis 9.5). Ekvivalentne aastane intressimäär annuiteetlaenu puhul on leitav järgmiselt: 12 4442 50000 = (1 + i) . t =1 t
Võrrandi lahenduseks on kuine intressimäär, mille suuruseks on 1%. Aastane ekvivalentne intressimäär on leitav järgmiselt: EAR = (1 + 0,01) - 1 = 12,68%. 12
Tulemuse saab leida ka otse arvutifunktsiooni abil. Selleks kasutatakse funktsiooni XIRR (vt joonis 9.6). Viimasena käsitletakse laenuamortisatsioonigraafiku koostamist diskontomeetodil. Kõigepealt tuleb leida aastane diskontosumma: DC = 50000 0,12 = 6000 krooni. Järgmisena leitakse kättesaadav laenusumma: PV = 50000 (1 - 1 12%) = 44000 krooni. Viimasena leitakse perioodiliselt tagastatava põhisumma makse: 50000 PP = = 4167 krooni. 12 Annuiteetmeetodi puhul on maksed alguses väiksemad kui teistel toodud meetoditel (diskontomeetodil on perioodilised maksed küll kõige väiksemad, aga kogu intress tuleb ette ära maksta).
23 24
Antud kaasusest järeldub, et pangalaenude aastane ekvivalentne intressimäär on kõrgem kui laenulepingus sätestatud nominaalne intressimäär. Intressimäära erinevus tuleneb laenu arvestuse metoodika erinevustest ja sellest, kui mitu korda aastas laenu põhiosa tagastatakse. Antud kaasuses ei arvestatud aga laenu võtmise kuludega, mis suurendavad veelgi nominaalse ja tegeliku aastase ekvivalentse intressimäära erinevust. Kulude arvestamisel intressimäära sisse tuleks kindlasti kasutada arvutifunktsiooni XIRR.
9.4. Panga arveldusteenused
9.4.1. Makseinstrumendid Makseid võib sooritada sularahas või sularahata vormis. Sularahata arvelduste tegemiseks peab kliendil olema pangas avatud arvelduskonto. Sularahata makseid saab teha järgmiste makseinstru- mentide abil: · maksekorraldus, · deebet- või krediitkaart , · inkassokorraldus, · tsekk, · veksel.
Maksekorraldus (clean payment ) 19 on maksja panga korraldus maksta rahasaajale teatud rahasumma . Tegemist on väga levinud odava makseinstrumendiga. Maksumus sõltub eelkõige maksekorralduse liigist. Aastakümned tagasi olid levinud paberil maksekorraldused. Seoses infotehnoloogia arenguga on hakanud järjest rohkem levima internetipanga maksekorraldused. Seetõttu on oluliselt langenud ka maksekorralduste tegemise hind. Maksekorraldused saab liigitada ühekordseteks maksekorraldusteks ning püsi- ja otsemaksekorraldusteks. Püsimaksekorralduse puhul annab klient oma pangale käsu maksta perioodiliselt teatud isikule ühesuurune summa, otsekorralduse puhul saab pank kliendi arve, millel olev summa tuleb perioodiliselt maksta. Levinud makseinstrumentidena on tänapäeval kasutusel krediit- ja deebetpangakaardid (VISA, MasterCard jt). Krediitkaardiga saab raha kasutada rohkem, kui on arvelduskontol, deebetkaardiga üksnes oma raha ulatuses. Inkassokorraldus tähendab kliendi raha sissenõudmise korraldust panga poolt veksli või muu dokumendi alusel. Tsekk (cheque, check ) on tseki väljaandja kirjalik käsk krediidiasutusele kanda kindel rahasumma tseki omaniku pangakontole või väljastada sularaha. Pangatsekk on rahamaksja panga väljaantud ja garanteeritud tsekk. Klienditseki vormistab rahamaksja ise. Reisitsekk on finantsasutuse (nt VISA) garanteeritud tsekk, millega on võimalik reisidel tasuda kauba ja teenuste eest või vahetada see sularahaks teise riigi valuutas. Tsekkidega arveldamiseks tuleb välja kirjutada klienditsekk või osta panga tsekiraamat. Kui tseki omanik midagi ostab, annab ta tseki müüjale, kes esitab selle pangale väljamaksmiseks. Veksli puhul on tegemist eraõigusliku võlakohustusega, mis annab veksli võtjale õiguse nõuda vekslil märgitud rahasumma tasumist veksli kehtivuse tähtaja möödumisel. Vekslitehingu aluseks on kommertslaen, mis tähendab sisuliselt seda, et ostetud kauba või teenuste eest on jäädud võlgu (võlgnikul on tekkinud kreditoorne ja kauba müüjal debitoorne võlgnevus).
19 Maksekorralduse algatajaks on maksja. Maksenõudekorralduse algatajaks on makse saaja.
24 25
9.4.2. Makseviisid Tuntuimateks makseviisideks on sularahamakse ja pangaülekanne maksekorralduse alusel. Käesolevas alapunktis tutvustatakse aga makseviise, millega puutuvad kokku rahvusvahelised ettevõtted. Peamisteks panga poolt vahendatavateks rahvusvahelisteks makseviisideks on · akreditiiv , · inkasso . Akreditiiv ehk rambuur (letter of credit ­ L/C) on ostja panga võetud kohustus tasuda müüjale ärasaadetud kaupade eest eeldusel , et kõik akreditiivi tingimused on teatud aja jooksul täidetud. Akreditiivi kasutatakse suure riskiga eksport - ja importtehingutes. Akreditiivi avab ostja, kes esitab oma pangale akreditiivi tingimused (summa, kehtivusaeg, tarnimise tingimused jne). Kui ostja pank on tingimused saanud, siis informeerib see müüja panka. Seejärel paneb müüja kauba teele ja esitab dokumendid oma pangale. Kui dokumendid on korras, maksab müüja pank müüjale raha (vt joonis 9.7).
OSTJA 1 MÜÜJA
9 5 TRANSPORDI- FIRMA 2,8 4,6
OSTJA MÜÜJA PANK 3,7 PANK
Joonis 9.7. Akreditiivi toimimise põhiskeem Joonise selgitused . 1. Ostja ja müüja sõlmivad müügilepingu. 2. Ostja palub oma pangal avada akreditiivi. 3. Ostja pank teatab müüja pangale, et akreditiiv on müüja kasuks avatud. 4. Müüja pank teatab ka müüjale akreditiivi avamisest. 5. Müüja väljastab kauba lepingu järgi transpordifirmale. 6. Müüja annab transpordifirmalt saadud dokumendid oma pangale. 7. Müüja pank annab saadud dokumendid ostja pangale ja ostja pank kannab raha üle müüja pangale. 8. Ostja pank annab ostjale dokumendid ja võtab raha ostja kontolt müüjale tasumiseks. 9. Ostja saab kaubad kätte, kui esitab pangalt saadud dokumendid transpordifirmale. Akreditiivi positiivsed küljed: · müüjale on akreditiiv tagatiseks, sest akreditiivi tingimuste täitmisel saab ta raha, olenemata ostja maksevõimelisusest; · müüjal on võimalik saada raha kohe pärast kaupade teelesaatmist;
25 26
· ostjale on akreditiiv tagatiseks, sest ta maksab raha müüjale vaid siis, kui müüja on õige kauba õigel ajal õigesse kohta saatnud. Akreditiivi negatiivsed küljed: · akreditiivi maksja peab selle avamiseks deponeerima oma raha või küsima pangalt laenu; · akreditiiv on kallis makseviis.
Eestis kasutatakse akreditiivi suhteliselt vähe. Põhjuseks on selle kallidus. Akreditiivtehingu lepingutasu algab keskmiselt 2800 kroonist. Inkasso (collection) on finantsdokumentide (vekslid, tsekid, maksekviitungid) ja/või kommertsdokumentide töötlemine pangas tarnija või tema panga reeglite järgi. Dokumentide töötlemise eesmärgiks on saada makse või kinnitus tulevase makse kohta ning väljastada kommertsdokumente makse või aktsepti vastu. Inkasso põhiskeem on toodud joonisel 9.8.
MÜÜJA 1 OSTJA
2 4 3 MÜÜJA OSTJA PANK 5 PANK
Joonis 9.8. Dokumentaalinkasso põhiskeem Joonise 9.8 selgitused: 1. Müüja saadab kaubad teele. 2. Tarnija esitab inkassokorralduse, finantsdokumendid (aktsepteeritud käskveksel või importööri lihtveksel) ja/või kommertsdokumendid. 3. Müüja pank saadab vastavalt müüja juhistele dokumendid ostja pangale. 4. Ostjale esitatakse inkassonõue ja teade dokumentide saabumisest. Müüjal säilib kontroll dokumentide üle, kuni ostja on inkassonõude tasunud ehk dokumendid välja ostnud või vähemalt aktsepteerinud. 5. Lõpuks toimub ostja konto debiteerimine ja müüja konto krediteerimine. Dokumentide loovutamine aktsepti vastu maksab Eesti pankades tavaliselt 0,25% arve summast (minimaalselt 1500 krooni). Üldiselt on inkasso odavam kui akreditiiv, sest on pangale vähem riskantne.
9.5. Valuutateenused Valuutateenuste all mõeldakse käesolevas alapunktis pankade ostetavat ja müüdavat valuutat klientidele nii hetkekursi (spot) kui ka tulevikukursi (forvard) alusel. Rahvusvahelise kaubanduse ja reisimise kasvuga on valuutateenused muutunud järjest aktuaalsemaks. Samas on euro kasutuselevõtuga vähenenud valuutavahetustehingute maht Euroopa Liidus. Valuutaturul (forex ­ F/X) kaubeldakse valuutaga, mille hinnaks on valuutakurss (exchange rate). Valuutakurss on ühe ühiku valuuta hind väljendatuna teises valuutas. Seega on valuuta spetsiifiline kaup, mille hinda väljendatakse nagu teistelgi kaupadel ühe ühiku kohta. Valuutakursi esitamise viise on mitu: otsene ja kaudne kurss , hinna- ja mahunoteering. Valuutadega kaupleja peab alati tähele panema , kuidas kurss on esitatud. Antud juhul on võimalik
26 27
esitada kurssi sisuliselt nelja moodi, sest alati on üks variant otsesest ja kaudsest ning hinna- ja mahunoteeringust. Otsest ja kaudset noteeringut kasutatakse näitamaks, kumb on hinnavaluuta ja kumb noteeritav valuuta. Noteeritav valuuta on see, millel on antud ühe ühiku hind. Kui öeldakse, et USA dollari spot-kurss on 12 EEKi, siis tähendab see, et 1 USD = 12 EEK. Antud juhul oli noteeritavaks valuutaks dollar . Otsese kursi puhul näidatakse ühe ühiku välisvaluuta hind kodumaises valuutas. Näiteks 1 USD eest saab 12 EEKi (eestlase seisukohalt). Kaudne kurss on ühe ühiku kodumaise valuuta hind välisvaluutas. Näiteks 1 EEKi eest saab osta 0,083 USDd. Enamasti kasutatakse maailmas otsest kurssi, aga rahvusvahelistes tehingutes kasutavad USA ja Suurbritannia pangad kaudset kurssi. Euro kasutuselevõtuga 1999. aastal on hakatud noteerima teiste valuutade väärtusi ühe euro kohta. Eristatakse veel hinna- ja mahunoteeringut. Nende puhul on tegemist lihtsalt valuutakursi kahe erisuguse tähistamise viisiga . Noteeringu esitamise viis ajakirjanduses oleneb konkreetse riigi traditsioonidest. Levinum on hinnanoteering (ka Eestis), aga näiteks Suurbritannias kasutatakse mahunoteeringut. Hinnanoteeringu puhul jagatakse valuutade väärtusi. Näiteks Eesti krooni ja USA dollari puhul võib esitada hinnanoteeringu järgmiselt: USD / EEK = 12. Mahunoteeringu puhul jagatakse valuutade koguseid. See tähendab, et odavamat valuutat peab olema koguseliselt rohkem, et kehtiks sama arvuline väärtus: EEK / USD = 12. Tuleb tähele panna, et olenevalt noteeringu tüübist arvuline väärtus ei muutu. Siiani sai käsitletud üksnes keskmist valuutakurssi. Valuutavahetuses annavad pangad kaks noteeringut ­ valuuta ostu- (bid) ja müügikursi (ask). Ostukursiga ostavad pangad klientidelt valuutat ja see on alati väiksem kui müügikurss. Müügikursiga pangad müüvad valuutat. See on alati suurem kui ostukurss. Valuutakurss on esitatud alati valuutaga kaupleva institutsiooni seisukohalt. Valuuta müügi- ja ostukursi vahet nimetatakse spreediks (spread). Spreedi saab väljendada ka protsentides järgmise valemiga: A-B (9.8) S= , A kus S ­ spreed, A ­ valuuta müügikurss, B ­ valuuta ostukurss. Kui pangal ei ole soovi antud valuutaga kaubelda, siis on spreed suur. Kui pank tahab valuutat osta, siis tõstab ta valuuta ostukurssi. Kui ta tahab suuremat kasumit, siis tõstab spreedi. Valuutakursid muutuvad üsna tihti. Tuleb rangelt eristada valuuta väärtuse ja valuuta kursi muutumist. Otsese kursi muutus näitab, kui palju välisvaluuta hind on muutunud. Otsese kursi puhul saab teada välisvaluuta hinna muutuse. Arvutuskäik on järgmine: et +1 - et (9.9) % e = , et
27 28
kus %e ­ otsese kursi muutus, et +1 ­ valuutakurss t + 1 päeval, et ­ valuutakurss päeval t. Näiteks kui Eestis on otsene valuutakurss tõusnud, siis on Eesti krooni väärtus langenud. Kui rakendatakse otseseid kursse, siis koduvaluuta hinna muutuse saab teada järgmise valemiga: 1 - 1 et +1 et et - et +1 (9.10) % e k = = . 1 et +1 et
kus %e k ­ kaudse kursi muutus. Tuleb tähele panna nüanssi, et kui on esitatud kahe valuuta vaheline kurss, siis ühe valuuta protsentuaalne kallinemine ei ole sama suur kui teise valuuta protsentuaalne odavnemine. Otsese kursi muudu saab teada ka, kasutades valemit 9.10 kaudsete kurssidega: e k , t - e k , t +1 (9.11) e hübriid = , e k , t +1
kus ek ­ kaudne kurss. Kuigi valuutakursid muutuvad tihti, on see muutus tavaliselt väga väike. Väikese muutuse edasiandmiseks on võetud kasutusele selline näitaja nagu baaspunkt. Baaspunktiks ( basis point ­ bp) nimetatakse valuutaturul suurust 0,0001 ehk 1/10000 rahaühikut. Sisuliselt on tegemist 0,01%ga. Näiteks 25 bp on 0,25% ehk 0,0025. Valuutakurss mõjutab välismaale tehtud investeeringute tegelikku tasuvust ja välismaalt võetud pangalaenu tegelikku hinda. Aktsiainvesteeringu tegeliku tulumäära leidmise valem on järgmine: (9.12) EIR = (1 + Rv ) (1 + % e) - 1 , kus EIR ­ tegelik välismaine aktsiatulusus (kodumaal), Rv ­ välismaise aktsiainvesteeringu tulusus, %e ­ otsese kursi muut. Välismaise pangalaenu tegelik intressimäär leitakse järgmise valemiga: (9.13) ( ) EIR = 1 + k f (1 + % e ) - 1 ,
kus k f ­ välismaise laenu intressimäär,
Intressimäär antakse tavaliselt alati aastaks, valuutakursid aga investeerimishorisondi peale. Valemid 9.12 ja 9.13 nõuavad, et oleks esitatud otsese kursi muutus. Valemi kasutamisel tuleb jälgida, kas välismaale investeeriti või võeti välismaalt hoopis laenu ning ka seda, kas valuutakurss läks soodsamaks või mitte. Tähtis on jälgida märgi muutusi. Miks ei saa arvestada lihtsalt välismaal teenitud tulusust ja sinna juurde liita valuutakursi muutust? Põhjus on selles, et muutub raha baaskogus, mis tähendab, et investeeringu väärtus kasvab või kahaneb ja laenu puhul tuleb lisaks maksta intresse. Sisuliselt ongi juures komponent , mis arvestab ka valuutakursi mõju juurdetulevatele või makstavatele intressidele. Seda on näha, kui korrutada läbi valem 9.13:
28 29
(9.14) EIR = (1 + k f ) (1 + % e) - 1 = % e + k f + k f % e .
Lisaks kaudsele ja otsesele valuutakursile tuntakse ka valuuta ristkurssi. Valuuta ristkurss ( cross rate) on kahe valuuta omavaheline kurss, mis on väljendatud kolmanda valuuta kaudu ehk leitud kahe teise valuutakursi järgi. Välisvaluutat ostetakse ja müüakse mitte üksnes spot-, vaid ka forvardkursiga. Forvardkurss on lepinguline kurss, mille alusel tulevikus tehing toimub. Forvardlepingu sõlmimisel ei tarvitse kliendil raha olla, seda on vaja alles tehingu väärtuspäeval ehk kokkulepitud päeval tulevikus, mil tehing sooritatakse.
10. FAKTOORING JA LIISING
10.1. Faktooringu liigid ja protsess Faktooringtehinguid sooritati juba 5000 aasta tagasi Babüloonias. Esimesed faktooringuga tegelejad ei olnud mitte pankurid, vaid müügiga tegelevad inimesed ise. Eestis alustati faktooringtegevusega alles 1990ndate keskel ja see on saanud väga populaarseks. Faktooring on püsiv lepinguline suhe faktooringufirma ehk faktoori ( factor ) ja kaupade või teenuste müüja vahel, mille kohaselt faktoor finantseerib müüja käibekapitali müügiarvete diskonteerimise vormis. Tänapäeval hõlmab faktooringu kompleksteenus järgmisi elemente: · müüja müügiarvete ostmist ja diskonteerimist; · müügiarvete haldamist (laekumiste jälgimist, suhtlemist ostjatega) ja rahaliste nõudeõiguste kogumist ostjatelt ; · müüjafirma krediidi- ja välisvaluutariski maandamist.
Faktooringut saab kasutada debitoorse võlgnevuse juhtimise instrumendina. Arvete faktoorimise puhul loovutab müüja oma nõude ostja vastu faktooringufirmale. Kui saabub arve maksetähtaeg, siis ettevõtte klient tasub arve juba faktoorile. Sisuliselt on tegemist müüja rahaga , mida ta aga ei saa kohe müümisel kätte. Jääbki järele kaks võimalust: kas võtta laenu, kui muidu ei tulda igapäevaste arvete tasumisega toime, või kasutada faktooringut ehk kiirendada oma raha laekumist klientidelt. Kuna tegemist on nö oma raha varem kättesaamisega, siis ei ole vaja lisatagatist, sest selleks on debitoorne võlgnevus. Seetõttu on faktooring hea finantseerimise viis ettevõtetele, kellel ei ole pangast võimalik laenu saada. Faktooringut on mõttekas kasutada püsiklientide puhul, sest muidu peab iga kliendi kohta määrama limiidid ja maksetingimused , mis tõstab oluliselt müümise tehingukulusid. Faktooring on ettevõttele kasulik järgmiste aspektide tõttu: · aitab suurendada ettevõtte müügikäivet, · suurendab ettevõtte konkurentsivõimet turul; · vähendab finantskohustusi bilansis; · suurendab likviidsust ja maksevõimet; · aitab teha täpsemaid lühiajalisi finantsplaane ; · võimaldab klientidele pikemaid maksetähtaegu ja toob seega kliente juurde; · aitab hinnata ostjatega kaasnevat makseriski.
Faktooringu peamised liigid on toodud tabelis 10.1.
29 30
Tabel 10.1. Faktooringu liigid Faktooringu liik Iseloomustus Avalik faktooring Ostjat informeeritakse, et müüja kasutab faktooringut, ning määratakse faktoorile makse tegemise reeglid. Varjatud faktooring Ostjat ei infomeerita, et müüja kasutab faktooringut. Tavaliselt on tegemist vaid müügiarvete diskonteerimisega. Kogumisfaktooring Sisaldab vaid arvete kogumist, mitte finantseerimist faktoori poolt. Maksufaktooring Tegemist on enamtasutud käibemaksu finantseerimisega, mis tähendab, et eksportöör esitab maksuametile käibemaksudeklaratsiooni käibemaksu tagastamiseks. Vastavalt tagastatavale summale võimaldatakse kohe raha kasutamist. Faktooringufirma saab raha tagasi otse maksuametilt. Regressita Müügiarved müüakse faktoorile nii, et omandiõigus läheb üle. Kui ostja osutub faktooring maksejõuetuks, siis ei ole faktooril õigust varem üle kantud summat tagasi küsida.
Regressiga Faktooril on õigus müüa nõue müüjale tagasi, kui ostja ettenähtud päeval faktooring faktoorile arvet ei tasu.
Eestis kasutatakse põhiliselt regressiga faktooringut, mis sunnib müüjat tähelepanelikumalt jälgima ostjate maksevõimet ja tausta. Faktooringuga tegelevad firmad ei soovi võtta väga suurt riski ja sellest tulenevat kõrget hinda ei taha omakorda kinni maksta müüjad. Faktooring on üldiselt kallis teenus, sest ta sisaldab mitmeid protseduure ja riske. Pealegi ei ole faktooringu puhul kohe võimalik kätte saada kogu nõutavat arvete summat, vaid see on faktooringu reservi võrra väiksem. Faktoor kannab müüjale üle vaid avansilise osa. Avansiline osa arvest laekub ettevõtja arvelduskontole enamasti juba samal päeval, kui arve jõuab faktooringufirmasse ja tehtud on esimene kontroll. Faktooringuprotsessi kirjeldab hästi joonis 10.1.
MÜÜJA
3 4 6
FAKTOOR 1
5 2
OSTJA
Joonis 10.1. Faktooringuprotsess Joonise 10.1 selgitused: 1. Kolmepoolse kokkuleppe sõlmimine müüja, ostja ja faktoori vahel, vastavalt millele kohustub ostja maksma aktsepteeritud arvete alusel otse faktoorile. 2. Kaupade ja/või teenuste müük ja müügiarve saatmine ostjale ning kinnituse võtmine selle aktsepteerimise kohta. 3. Müügiarve loovutamine faktoorile aktsepteerimiseks ja faktoorimiseks.
30 31
4. Faktoor tasub müüjafirmale nõudeõiguse eest osaliselt (tavaliselt 70­95%). 5. Maksetähtaja saabumisel tasub ostja otse faktoorile. 6. Faktoor tasub müüjale omandatud nõude eest lõplikult (5­30%). Faktooringufirma kehtestab tavaliselt müüjale ja igale ostjale eraldi limiidi. See on piirsumma, milleni faktooringufirma finantseeritud ning veel laekumata nõuete kogusumma saab maksimaalselt ulatuda. Vaba limiidi puudumisel jäävad järgnevad arved väljamakse ootele kuni limiidi vabanemiseni. Kasutatakse ka skeemi, mille puhul ei määrata igale ostjale eraldi limiite, vaid püütakse teha nii, et ühegi ostja osa ei ületaks 20­25% kogu debitoorsest võlgnevusest. Faktooringuga kaasnevad mitmesugused kulud. Peamisteks kuludeks on lepingutasu ja faktooringuintress. Lisaks tuleb arvestada veel faktooringu reserviga, mille tõttu saab müüja algul vähem raha kätte, kui ta saaks ostja kohesel maksmisel. Lepingutasu määratakse faktoorile aktsepteerimiseks esitatud müügiarvete kogusummast. Tavaliselt on selle suuruseks 1­2% arvete summast. Arvutusvalem on järgmine: (10.1) CO = TNAA c , kus CO ­ lepingutasu, TNAA ­ faktoorile esitatud müügiarvete kogusumma, c ­ lepingutasu määr. Faktooringureserv on vajalik faktoorile makseriski kindlustamiseks. Kui ostjatelt laekub kogu makse müügiarve ulatuses, kantakse faktooringureserv müüja kontole. Tavaliselt on faktooringu- reserv 5­30% aktsepteeritud müügiarvete summast20. Arvutusvalem on järgmine: (10.2) FR = NAA r , kus FR ­ faktooringureserv, NAA ­ aktsepteeritud arvete summa, r ­ faktooringureservi protsent. Faktooringu avanss on summa, mida saab arvete müüja kasutada, kuni ostja tasub arved faktoorile21. Avanss moodustab keskmiselt 70­95% müügiarve maksumusest. Avanss arvutatakse tavaliselt järgmise valemiga: (10.3) AF = NAA - FR , kus AF ­ faktooringu avanss. Faktooringuintress on müüja tasu faktoorile faktooringuavansi kasutamise eest. Kui ostja võtab maksepikendust, siis faktooringuintressi maksab ostja ja faktoor võtab selle faktooringureservist maha. Arvutusvalem on järgmine: (10.4) IF = ( NAA - FR) k fa = AF k fa ,
kus IF ­ faktooringuintress, k fa ­ faktooringu intressimäär.
20 Enamasti esitatakse küll hoopis avansi maksimaalne suurus. Reservimäära saab, kui 100%st lahutada avansi maksimaalne suurus protsentides. 21 Tegelikult saab müüja kasutada komisjonitasu summa võrra vähem raha.
31 32
10.3. Liising Liising (leasing) on materiaalse vara pikaajaline22 rent. Rendileandja (lessor) annab rentnikule (lessee, leasee) kasutada vara kokkulepitud perioodi jooksul. Olenevalt liisingu tüübist saab rentija hiljem vara omanikuks või tagastab selle rentijale. Vara liisijaks võib olla ka müüja. Sellisel juhul on tegemist otsese liisinguga. Kui aga müüja ja ostja vahel on veel liisingufirma, siis on tegemist kaudse liisinguga. Liisingu peamisteks objektideks on tavaliselt: · sõidukid, · arvutustehnika, · seadmed , · kinnisvara.
Liisinguliike on mitmeid. Kõige üldisemalt võib liisinguliigid jaotada kasutusrendiks ja kapitalirendiks. Täisteenusliising on tavaliselt nende eriliik. Kasutusrendi (operating lease, service lease) puhul jääb omandiõigus liisingufirmale ka liisingu lõppedes, mis tähendab, et kui liisinguperiood lõpeb, siis peab vara kasutaja selle liisingufirmale tagastama. Liisinguperioodil peab vara kasutaja maksma liisingufirmale rendimakseid, aga amortisatsiooniarvestust peab liisinguettevõte. Ühtlasi tähendab see, et liisitav vara ei kuulu liisija bilanssi . Kuna liisitaval varal on kasutusväärtus ka pärast liisinguperioodi lõppu, siis see täielikult ei amortiseeru. Kasutusrendi eriliigiks on auto täisteenusliising. Lisaks auto kasutada andmisele pakutakse ka kõiki autoga seotud kindlustusi (sh kaskokindlustus), regulaarseid hooldusi, dokumentide vormistusi, asendusautot, hädaabiteenust jms teenuseid. Kapitalirent (financial lease, capital lease, capitalized lease) on liisinguliik, mille puhul liisija ostab vara liisinguperioodi jooksul liisinguettevõttelt välja. Juba lepingu sõlmimise hetkest läheb liisitav vara liisija bilanssi arvele ja ta arvestab sellelt ka kulumit. Selle juures on positiivseks aspektiks vähenev maksustatav kasum, mis tekitab maksukilbi23. Kapitalirendi puhul on tavaliselt esimene sissemakse 10­30%. Mõnikord pakutakse ka ilma sissemakseta liisingut. Sellisel juhul tekib väga vähe levinud situatsioon, milles projekti saab finantseerida 100% laenukapitaliga. Kasutusrent on tavaliselt kallim kui kapitalirent. Põhjuseid on mitmeid. Näiteks võib tekkida probleem sellest, et vara vananeb moraalselt ja seda on raske uuesti uuele rentnikule liisida. Teiselt poolt pakub kasutusrendileping eelist ka rentnikule, sest selle võib lõpetada enne tähtaega ja sellega ei kaasne sanktsioone. Eestis oli kuni 1. maini 2005 populaarne kinnisvara liisimine. Sel hetkel toimunud käibemaksuseaduse muudatus tegi aga kinnisvara liisimise ebaratsionaalseks, sest lisandus käibemaks. Pärast seda ei suuda liising enam laenudega konkureerida. Liisingfinantseerimise põhimõtteline skeem on esitatud järgmisel joonisel (vt joonis 10.2).
22 Rendilepingu pikkus ei tohi ületada renditava vara majanduslikku eluiga. 23 See kehtib vaid siis, kui riigis on tulumaksu arvestus intressidejärgsest kasumist. Eestis see hetkel puudub.
32 33
2
Rentnik 3 Liisingufirma 7 8
6 1 4
5 Kindlustus Müüja
Joonis 10.2. Liisingfinantseerimise skeem Selgitused. 1. Rentnik valib välja kauba ja ettevõtte, kust ta soovib kaupa osta. 2. Rentnik esitab liisingufirmale liisingutaotluse koos müügipakkumise ja muude vajalike dokumentidega. Liisingufirma kontrollib dokumente ja positiivse otsuse korral sõlmib liisingulepingu. 3. Rentnik tasub liisingufirmale esimese sissemakse ja lepingutasu. 4. Liisingufirma ja müüja sõlmivad ostu-müügilepingu. Liisingufirma kannab müüjale üle kogu kauba maksumuse. 5. Müüja annab liisitava vara üle rentnikule. Seejuures sõlmitakse vara üleandmise-vastuvõtu akt ja tehakse vajaminevad juriidilised toimingud (nt autoregistris). 6. Rentnik kindlustab liisitava vara. 7. Rentnik maksab liisinguperioodil liisingufirmale regulaarseid liisingumakseid. 8. Liisinguperioodi lõpul läheb kapitaliliisingu puhul vara omandiõigus üle rentnikule ja kasutusliisingu puhul tagastab rentnik liisitud vara liisingufirmale. Rendilepingu sõlmimisel lepitakse kokku ka vara jääkväärtus (salvage value, residual value). Mida kõrgem see on, seda väiksemaks osutuvad hiljem rendimaksed . Vara jääkvääruseks võib olla ka null. Tavaliselt on rendimaksed annuiteetsed. Liisingumakse arvutamise metoodikaid on mitmeid. Alljärgnevalt esitatakse kõige traditsioonilisem. Kui perioodiline liisingumakse tasutakse perioodi järel ja pärast liisimisperioodi lõppu on liisitav vara ilma jääkväärtuseta, siis leitakse liisingumakse suurus (PMT) järgmiselt: PV (10.5) PMT = , 1 1 - n (1 + i ) i kus PV ­ liisitava vara nüüdisväärtus.
33