Eksami abimees! (1)

www.eaei-ttu. extra .hu
1) Elementide omaduste perioodilisusseadus: Keemiliste elementide ja nendest moodustunud liht- ja lihtsamate liitainete omadused on perioodilises sõltuvuses elementide aatomite tuumalaengust (elementide aatommassidest). (Iga periood v.a. esimene algab aktiivse metalliga, lõpeb väärisgaasiga. Periodi piires elementide järjenumbri kasvamisel nõrgenevad metallilised ja tugevnevad mittemetallilised omadused. Suurtes perioodides nii pea- kui ka kõrvalalarühmade elementide omadused korduvad perioodiliselt. Kahe esimese peaalarühma elemendid asuvad perioodi paarisarvulistes, ülejäänud paarituarvulistes ridades. Paarisarvulistes ridades on ülekaalus metallilised omadused. Metallilised omadused tugevnevad peaalarühmas ülalt alla, mittemetallilised omadused aga nõrgenevad. VII peaalarühmas on tüüpilised mittemetallid. Alates III peaalarühmast nim suurte perioodide paarisarvuliste ridade elemente siirdeelementideks. Kõikides väikestes perioodides kasvab vasakult paremale liikudes elektronide arv aatomi välisel energia tasemel. Aatomite elektronkihtide perioodiline kordumine elementide järjenumbri kasvamisel toob endaga kaasa isoleeritud aatomite kogumi perioodilise kordumise.) Arv/kasut: kui otsime mõnda elementi mendelejevi tabelist või tahame kirja panna reaktsiooni võrrandit.
Massi jäävus kinnises süsteemis: süsteemi kogumass, mis koosneb aine massist ja süsteemi energiale vastavast mssist, on ajas muutumatu suurus. (reaktsioonist osa võtnud ainete mass võrdub reaktsiooni saaduste massiga.)Tavaliste keemiliste reakt. Puhul massi muutustega (~10-9g) ei arvestata).
Aine koostise püsivuse seadus: igal keemilisel ühendil on kindel kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis, see ei sõltu ühendi saamisviisist. Daltoniidid -ühendid mille puhul see seadus kehtib nt: C+O2CO2, CaCO3CaO+CO2 Bertolliidid -ühendid, millede puhul see seadus ei kehti. Tahkete ainete korral see seadus tihti ei kehti, st. koostis oleneb saamisviisist. Nt: FeS0,95 , Fe0,95S , CaO0,98 , Ca0,99O jt.
Faraday seadused: I Elektrolüüsil eraldunud aine mass on võrdeline voolutugevusega (I) ja elektrolüüsi kestvusega (t) – seega elektrolüüti läbiva elektrihulgaga – I ∙ t
II Võrdsete elektrihulkade (I ∙ t) mõjul elektrolüüsil eraldunud erinevate ainete masside m1 ja m2 suhe võrdub vastavate ioonide molaarmasside ja ioonlaengute jagatiste suhtega.
Archimedese seadus: Vedelikku/gaasi asetatud kehale mõjub üleslükkejõud, mis võrdub keha poolt välja tõrjutud vedeliku/gaasi kaaluga.
2) Aine on osake, mis omab nii massi kui mahtu, ta võib esineda puhtana (suhteline mõiste) kui ka ühendites. Materjal on aine, mille töötlemisel ( kasutamisel ) ei esine arvestatvaid keemilisi muutusi (nt: alumiinium pottidena, metallid, looduslikud ja sünteetilised kivimid, pooljuhid ). Kemikaal -
aine, mida kasut või valmist (toodetakse) keemilises protsessis. Mineraal – anorg aine, mida leidub looduses. Eksisteerimise olekud : gaasid ja aurud : gaasid-ained, mis on tavatingimustes täielikult gaasilises olekus (nt: He, H2). Aurud-gaasilises olekus olev aine, mis tavatingimustes eksisteerib ka vedelas või tahkes olekus (nt: veeaur, jood J2). Kõiki gaase ja aurusid on võimalik viia rõhu tõstimse ja temperatuuri alandamisega vedelasse ja tahkesse olekusse. s.t. et ka gaasidel on sulamis- ja keemistemperatuur . Vedelikud - ained, mis voolavad raskujõu mõjul. Temperatuuri tõstmisel hakkavad vedeliku osakesed kiiremini liikuma ja nende tõukejõud ületavad tõmbejõud, mistõttu osa neist väljub vedelikust e. aurustub. Temperatuuri alandades igale vedelikule iseloomulikul temp-l osakeste tõmbejõud ületavad tõukejõud ning vedelik tahkub. Moodustuvad kas kristallid või amorfse aine osakesed. Viskoossus – takistus voolamisele, st mida väiksem viskoossus, seda kiiremini voolab; määratakse vedeliku väljavoolamise kiirusega anumast läbi peenikese ava; temp tõstmisega visko väheneb. Pindpinevus – jõud, mis rakendub vedeliku pinnaosakestele ja on suunatud vedeliku mahu sisse. Vedeliku pinnaosakestele mõjuvad jõud on väljastpoolt tasakaalustamata ning seetõttu omab pind teatud energiat (ka tahke aine puhul). Tingituna pindpin-st püüab vedelik võtta max-lt kera kuju. Tahked ained: osa on võimalik temp. tõstmisega üle viia vedelasse ja gaasilisse olekusse, osa ainult vedelasse. Ainete ja materj omadused sõltuvad nende elementkoostisest ja struktuurist. Klassifikats toimub alati mingi kindla tunnuse alusel, sama ainet võib klassifits-da eri tunnuste järgi, s.t. aine võib eri tunnuste alusel kuuluda samaaegselt erinevatesse klassidesse (joonis). Ainete ja materjalide tähistamine: 1) Nimi a) nimi ei anna infot ei aine päritolu, kasutamise ega omaduste kohta. (nt: kõikde elementide nimed, kriit, malm , lubi , vesi jne). b) nimes sisaldub mingisugune info selle aine kohta (nt: lubjakivi , sooraud , tsinkvalge, seebikivi jne). c) Kaubanduslik ( kommerts ) nimetus. Reeglina ei sisalda mingisugust infot (nt: sünteetilised kiudained , määrdeõlid, plastmassid ). 2)Valem a) empiiriline (lihtsaim) näitab ühendisse kuuluvate aatomite arvu vahekorda vähimate täisarvudega, ka elementide gruppide omavahelist suhet (nt: CH3 Br, C6H6, H2S) erandjuhul valem väljendab ainult molekulide koostist (gaasid, vedelikud, molekulvõrega tahked ained) (nt: N2, CH4, HCl, CH3COOH ). Tahkete ioonkristallvõredega ainete puhul molekule ei eksisteeri. b) struktuurvalem lisaks elementide ja elementide gruppide näitab ka kuidas need on omavahel seotud. O=C=O
3)Tähtede ja numbrite kombinatsioon: saab identifitseerida käsiraamatute abil (nt: roostevaba teras, 301, 302, 304, CT.3, CT.45) (E 100-199 toiduvärvid). 4)Nomenklatuurnimetused: kokkulepitud on puhaste ainete nimetused. Välja on need töötatud organisatsiooni JUPAC poolt (nt: H2SO4- tetraoksasulfaat(VI) vesinik , „väävelhape” on lubatud)(jooonis)
3) Lihtaine hapnik O2, osoon, raud Fe, süsinik (ühe sama elemendi). Liitaine - ühendid, mitu erinevat elementi. H2O, NaCl. Puhas aine- põhiainet on 99,9999% (lisandeid on 0,0001%). Puhas aine – põhiainet on 95%. Materjal- aine, mille töötlemisel (kasutamisel) ei esine arvestatvaid keemilisi muutusi (nt: alumiinium pottidena, metallid, looduslikud ja sünteetilised kivimid, pooljuhid). Homogeenses segus või süsteemis on süsteemi (segu) keemiline koostisja struktuur süsteemi mistahes osas ühesugune. Heterogeenne segu või süsteem koosneb kahest või enamast kas keemilise koostise või struktuuri poolest erinevast homog osast (faasist) Faas on heterogeense süsteemi üks homog osa. Faasid võivad erineda üksteisest füüsikalise oleku (tahke, vedel, gaas ), keemilise koostise või struktuuri poolest, s.t. faaside vahel on piirpinnad. Süsteem on ruumi osa, mis võib olla piiratud piirpindadega (suletud süsteem) või mitte (avatud süsteem). Keemilise reaktsiooni kiirus – ajaühikus ruumalaühiku kohta tekkinud reageerinud aine hulk. Mõõdetakse reageerivate ainete kontsentrasiooni muutusega ajaühikus. Reaktsiooni kiirus oleneb: 1)homogeenses süsteemis: a)temperatuurist (temp. kasvades reaktsiooni kiirus kasvab)(van’t Hoffi reegel: temperatuuri tõusu 100 võrra kasvab reaktsiooni kiirus 2-4 korda), b)kontsentratsioonist (konts. kasvades reaktsiooni kiirus väheneb, sest vahele tekib aine, mis segab edasist reaktsiooni (nt: betoon õhus)), c)gaaside ja aurude korral nende rõhust. 2)heterogeenses süsteemis: a,b,c + d) faaside kokkupuutepinna suurusest (suurendad pinda siis kiirus suureneb), e)reaktsiooni produktide diffusiooni kiirus faaside kokkupuutepinnalt nende sügavusse, f)2-aatomiliste gaaside dissotsiatsioonienergiast. Näiteks: A+B=AB, v=k*[A]*[B], kus k- reaktsiooni kiiruskonstant ja [A], [B]- reageerivate ainete kontsentratsioonid mol*dm-3. Keemilise reaktsiooni kiirus n jääva temperatuuri puhul võrdeline reageerivate ainete kontsentratsioonide korrutisega: mA+nB=pC, v=k*(A)m *(B)n (üldjuhul).
4) Ainete valemite mõiste:
1)Empiiriline valem näitab ühendisse kuuluvate aatomite arvu vahekorda vähimate täisarvudega, ka elementide gruppide omavahelist suhet. CH3Br , C6H6, H2C
Ernadjuhul väljendab valem ainult molekulide koostist: N2, CH2, Hcl
2) Struktuurivalem lisaks elementide ja elementide gruppide suhetele näitab ka kuidas
need on omavahel seotud.
Keemiline reaktsioon - protsess kus tekib uus aine. Selle käigus katkeb vähemalt üks ja tekib juurde vähemalt üks uus keemiline side erinevate elementide vahel.
1.Ühinemisreaktsioon: mood. kahest või enamast lähteainest üks uus- H2+Cl2=2HCl
2.Lagunemisreaktsioon: moodustub ühe aine lagunemisel ja tekib 2 või enam uut ainet- Cu(OH)2=Cu+ H2O
3. Asendusreaktsioon : asendavad lihtaine aatomid ühendi koostises oleva elemendi aatomeid- Fe+CuSO4=Cu+FeSO4
4. Vahetusreaktsioon : moodustub kahest liitainest koostisosade vahetamise tulemusena, tekib 2 uut lihtainet- BaCl2+Na2SO4=BaSO4+ 2NaCl
5. Redoksreaktsioonid : Klassifitseerimine käib mitmete tunnuste järgi, kuid oluliseim on oksüdatsiooni astmete järgi: a)kui reaktsiooni käigus muutub vähemalt ühe elemendi aatomite oksüdatsiooniaste, nim reakt redoksreaktsiooniks b)kui ei muutu nimet seda reaktsiooni mingiks teiseks reaktsiooniks
Keemilise reaktsiooni võrrand näitab ära alg-ja lõppproduktid. Paremal pool on lähteained ja vasakul saadus . Kõigepealt kirjutatakse lähteained, siis saadus ja seejärel tasakaalustatakse, nii et mõlemal pool oleks kõiki sümboleid võrdselt.
Keemilise reaktsiooni võrrandeid jaotatakse: a) Molekulvõrrand-näitab ära reaktsioonis osalevad ained ja saaduse- NaOH +HCl=NaCl+H2O
b)ioonvõrrand- näitab mis ioonid omavahel reageerivad-OH+H=H2O
5). Vesilahus -lahustiks on alati vesi, vaatamata tema sisaldusele lahuses. Iseloom: vedelad on enamasti anorgaanilised kuid ka orgaanilised võivad olla tuleohtlikud, toksilised ja kergesti lenduvad . Printsiibid : (Sertifikaat on ainete või materjalide iseloomustus, mis neil müümisel kaasas peab olema). Sertifikaadis antakse kõige olulisemad omadused millele ained, materjalid või tooted peavad vastama: a) agregaatolek n.t; b)värvus; c)tahke aine korral: osakese kuju, suurus, pinna iseloom; d)vedelike korral: viskoossus erinevatel temperatuuridel ; e)tihedus; f)sulamistemp., keemistemp . g)koostis: kas elementide või ainete sisaldus, lisandainete sisaldused h) mitmesugune lisainfo : tule- või plahvatusohtlikkus, eripind , hoidmistingimused, säilivusaeg jm.
6) Aatom -keemilise elemendi väikseim osake, mis koosneb positiivse laenguga tuumast ja seda ümbritsevast elektronkattest. Tal on elemendile omased keemil omadused. Elektron - negatiivse elektrilanguga püsiv elementaarosake . Molekul-lihtaine või ühendi väikseim osake, mis eksisteerib iseseisvalt ja samal ajal säilitab selle elemendi keemil omadused. Ioon -elektriliselt laetud osake,mis tekib siis, kui aatom loovutab või liidab ühe või mitu elektroni,et moodustada stabiilselt väliselektronkihti. Jagunevad katioonideks ja anioonideks. Ainete valemite mõiste:
1)Empiiriline valem näitab ühendisse kuuluvate aatomite arvu vahekorda vähimate täisarvudega, ka elementide gruppide omavahelist suhet. CH3Br, C6H6, H2C
Ernadjuhul väljendab valem ainult molekulide koostist: N2, CH2, Hcl2)Struktuurivalem lisaks elementide ja elementide gruppide suhetele näitab ka kuidas need on omavahel seotud.
Mool - aine hulga SI ühik. Aine hulk, mis sisaldab 6,02*10²³ mistahes aine osakest. Avogadro arv- osakeste arv ühe mooli kohta, mis võrdub 6,02*10²³ 1/mol Süsteem-ruumi osa, mis võib olla piiartud piirpindadega(suletud süsteem) või mitte piiratud(avatud süsteem). Homogeenses süsteemis või segus on süsteemi(segu) mistahes osas keemiline koostis ja struktuur ühesugune. Heterogeenne süsteem või segu koosneb kahest või enamast kas keemilise koostise või struktuuri poolest erinevast homogeensest osast(faasist) Faas-ühtlane piirpindadega eraldatud süsteemi osa. Faas on heterogeense süsteemi üks homogeennne osa. Faasid võivad erineda üksteisest füüsikalise oleku, keemilise koostise või struktuuri poolest s.t et faaside vahel on piirpinnad. Hapete ja aluste tugevuse määrab hapete ja aluste dissotsatsiooni määr. Tugevad alused ja happed on täielikult dissotseeruvad. Nõrkade korral on see osaline. Hapete ja aluste tugevusest sõltub nende reaktsiooni võime. pH-iseloomustab vesinikioonide sisaldust lahuses. Näiteks NaOH pH on 25c juures 14,0 Naatriumfosfaadi pH on aga 12,0. Soolhappe pH on 1,0.
7) Gaas – aine.mis normaalrõhul ja toatemperatuuril on täielikult gaasilises olekus. Ideaalne gaas – mudelgaas, milles kõik osakesed mono- osakestena , täielikult kokkusurutav . Aurud – gaasilises olekus olevad ained, mis tavatingimustes on kas vedelas või tahkes olekus. Gaaside kõige iseloomulikumaks omaduseks on nende kokkusurutavus ja võime paisuda. Gaasidel ei ole kindlat kuju, nad täidavad anuma, võttes selle kuju. Gaasi ruumala ühtib anuma ruumalaga, milles ta asub. Ruumala sõltub toatemperatuurist ja rõhust. Gaas avaldab anuma seintele püsivat rõhku, mis on kõikides suunades ühesugune. Gaaside seadused – matemaatilised suhted gaaside temperatuuril rõhu ja ruumala vahel. Gaaside käitumist iseloomustatakse kriitilise temperatuuri ja rõhuga. Sublimatsioon – kõiki gaase ja aure on võimalik viia rõhu tõstmisel ja temp alandamisel vedelasse ja tahkesse olekusse. Kriitiline temp- temp. millest kõrgemal ei saa gaasi veeldada rõhu suurendamisega. Kriitiline rõhk -HK-rõhk, mille korral gaas on nii vedelas, kui gaasilises olekus, s.t. vedela ja gaasilise oleku vahel on tasakaal. Kui muuta temperatuuri ja rõhku, siis on gaase ja aure vedelasse ja sealt edasi tahkesse olekusse. Sellest järeldub ,et neil on sulamis-, keemis-, veeldumistemperatuur. Normaaltingimused: P=101325Pa=1atm=760mmHg, T=273 K=0C. Osarõhk- rõhk, mida vaadeldav komponent omaks, kui ta antud temperatuuril üksi täidaks kogu segu ruumala. Clapeyroni võrrand: PV=nRT(R=8,314 J/K*mol), Lussaci võrrand: P0*V0/T0=P1*V1/T1. Tihedus on suurus, mis on võrdne ruumala ühikus olevate osakeste arvuga. Tihedus on ka mass ruumala ühikus =m/v =Kg/m3 kohta Tihedust saab arvutada teades gaasi või auru ja tema massi, saame arvutada mitu mooli gaasi on. Moolide arvust leiame osakeste arvu ja konsentratsiooni ja sealt tiheduse. Ühe mooli gaasi või auru ruumala norm. tingimustel on 22,4. Kehtib seoses moolide arvu ja suurusega n=V/22,4 dm3/mol.
8) Veeauru kogust õhus väljendatakse kahel viisil: a) Absoluutne niiskus (g H2O*m-3) b) suhteline niiskus (%). Suhtelist niiskust õhus arvutatakse kahel viisil: 1)Tegelik veeauru rõhk temperatuuril tX / Küllastatud veeauru rõhk samal temp.-l*100=% 2) Tegelik veeauru sisaldus temp. tX , g H2O*m-3/ Maksimaalne veeauru sisaldus samal temp. , g H2O*m-3 *100=%. Tempil., mille juures õhus olev veeaur kondenseerub (kaste, härmatis), nim. kastepunktiks. Veeaur kondenseerub siis, kui veeauru osarõhk õhus ületab küllastatud veeauru rõhu antud tingimustel, s.o. tempil ja rõhul. Kastepunkt - on temp., mille juures atmosfääri tavarõhu (ca 95-105 kPa) korral moodustub kondensaat . Rõhu kastepunkt- on temp., mille juures tavarõhust erinevate rõhkude juures hakkab õhus olev veeaur kondenseeruma. Enamasti vajalik arvutada rõhku, mille juures õhu komprimeerimisel hakkab veeaur kondenseeruma ja kui palju moodustub kondensaati. Kondensaadi koguse( hulga) arvutusvõrrand tuleneb Boyle `i- Mariotte seadusest:(1) pH2O/Püld=V H2O/ 100, mille järgi veeauru osarõhu suhe üldrõhku on võrdne veeauru osaga 100-s mahuühikus õhus. Kui võrrandi mõlemaid pooli korrutada 100-ga, võrdub veeauru osarõhk õhus (gaasisegus) protsentides veeauru sisaldusega mahuprotsentides õhus või gaasisegus. Kuna õhu komprimeerimisel veeauru mahuprotsent ei muutu seni, kuni veeaur ei kondenseeru, tuleneb võrrandist (1): pH2O/Püld=pH2O,küll./Püld, kompr.. Selle võrrandi abil saab arvutada rõhu, mille juures hakkab komprimeeritavas õhus sisalduv veeaur kondenseeruma. Õhu kokkusurrumisel suureneb üldrõhu suurenemisega ka veeauru osarõhk õhus, sest veeauru osarõhu osa suurus ei muutu. Üldrõhul, mille juures veeauru osarõhu suurus ületab küllastatud auru rõhu suuruse sellel tempil, hakkab veeaur kondenseeruma.
9) Vedelikud – ained ja materjalid, millised voolavad tavatingimustel raskusjõu mõjul. Vedelikus on osakesed pidevas soojusliikumises, sellest tingituna on kõigil osakestel Ekin, mis pole kõigil ühesugune. Need osakesed, mille Ekin on keskmisest E-st suurem, ületavad naaberosakeste külgetõmbejõu ja eralduvad pinnalt gaasilisse keskkonda. Temp vähenedes liikumiskiirus väheneb, kui tõmbejõud osakeste vahel ületavad tõukejõud, siis tekib osakeste vahel kindla pikkusega säde ja selle järel moodustub vedelikus selle aine tahked osakesed. Kui temp tõsta, siis liikumiskiirus suureneb ja iga osakene annab mingit statistilist keskmist kin energiat. St, et üks osakeste osa liigub kiiremini, aga teine osa aeglasemalt. Osakesed, mille kiirus on suurem, võivad üle minna gaasilisse olekusse. Seda nähtust nim aurumiseks ja kuna vedeliku osakene on gaasilises olekus, siis ta omab mingit kindlat rõhku, mida nimetatakse aururõhuks. Kui vedelik on kinnises süsteemis, siis mõne aja pärast saabub tasakaal vedelikust väljuvate osakeste vahel ja sellisel juhul vedeliku aururõhk vedeliku kohal ei muutu ja seda rõhku nim küllastunud aururõhuks. Tahkumine- vedeliku üleminek vedelast tahkesse (põhjuseks on näiteks temp langemine ). Keemine – kui küllastunud aururõhk on võrdne välisrõhuga või ületab selle, siis aurumullid vedelikus paisuvad pinnale. (vedelik võib aurustuda mitte ainult oma pinnalt vaid kogu oma ruumala ulatuses). Kui välisrõhk langeb, siis langeb ka keemistemp ja sulamistemp. Kondenseerumine – aurustumise vastand , osakesed lähevad gaasilisest olekust vedelasse. Toimub süsteemi jahutamisel või kui välisrõhk suureneb küllastunud aururõhust. Kondensaat – kondens -protsessi produkt . Vedelike lenduvus – ühel ja samal temp sõltub nende vedelike keemistemp aurude difusiooni kiirusest ümbritsevasse keskkonda. Lenduvusest saab rääkida aint lahtises süsteemis. Mida madalam temp, seda suurem lenduvus. Vedelik vedelikus – sarnased vedelikud lahustuvad teineteises igas vahekorras. Temp. tõusuga suureneb lahustamine . Tahke aine vedelas – absoluutselt mittelahustuvaid aineid pole olemas; rõhk olulist mõju ei avalda. Lahustuvus suureneb temp tõusuga, kui protsess on endotermiline . Väheneb temp tõusuga, kui protsess on eksotermiline. Lahustuvuse temp sõltuvus väljendab lahustuvuse temp muutmisel. (joonised)
10) Vedelikud – ained, mis voolavad raskusjõu mõjul. Voolamine – osakeste ühesuunaline liikumine üksteise suhtes ja pinna suhtes. Viskoossus – takistus voolamisele, st mida väiksem on viskoossus, seda kiiremini vedelik voolab; määtatakse vedeliku välja voolamise kiirusega anumast läbi peenikese toru. Temp tõusuga viskoossus väheneb ja vastupidi. Viskoossuse arvutamiseks vaja temp sõltuvust. Pindpinevus – jõud, mis rakendub vedeliku pinnaosakestele ja on suunatud vedeliku mahu sisse. Vedeliku pinnaosakestele mõjuvad jõud on väljastpoolt tasakaalustamata ning seetõttu omab pind teatud energiat (ka tahke aine puhul). Tingituna pindpinevusest püüab vedelik võtta max-lt kera kuju. Välisteguritest mõjutavad vedelike voolavust: pinnakõrguste erinevused (seega raskusjõud); temp; kohesiooni ja adhesiooni jõud, kapillaarsus . Vedelik tahke aine tasasel pinnal – märgab: tahke aine pind tõmbab vedeliku osakest tugevamalt, kui vedelik ise; tõuseb mööda pragusid ja kapillaare üles (tõusu kõrgus on pöördvõrdeline kapillaari raadiusega h=2/gr); ei märga: vedelikuosakeste omavahelilsed jõud on tugevamad, kui vedeliku ja tahke aine vahelised jõud. Vedeliku ja tahkiste vastastikust toimet on võimalik juhtida nii: *vähendatakse vedeliku pindpinevust () või suurendatakse lisades pindaktiivseid aineid ( seep , Na-ja K- fosfaadid ); *muudetakse tahkise pinnaenergiat; *tehakse mõlemat eelnevat . Hüdrofobisaator – vett tõrjuv aine (tahke aine pind määritakse sellega, et muuta ta pinnaenergiat: näit manteetähistused). Osmoos – molekulide ühesuunaline difundeerumine läbi poose vaheseina, kui vaadeldav vedelik on poorse seinaga anumas teise vedeliku sees. Osmootne rõhk: p=RT/V  RTM (R on universaalne gaasikonstant). Näit: looduses on osmoosseks anumaks rakk. Betoonid võivad osutuda poorseteks, et leiab aset osmoos. Mitmesugused läbivate pooridega ehitusmaterjalid . Keraamilised tooted st. põletatud savid .
11) Lahused – kahe või enama puhta aine homogeensed segud (võivad olla vedelas, gaasilises või tahkes olekus)
Lahusti – üldjuhul see aine, mida on rohkem massi- või mahu%-des ( erand : vesilahused – olenemata vee kogusest, on lahustajaks vesi). Vahuks nimetatakse vedelikus lahustunud gaasi, suspensiooniks vedelikus lahustunud tahket ainet ja emulsiooniks vedelikus segunenud mitte lahustuva vedeliku segu. Vedelate lahuste klassifikats – küllastamata: kui vedelasse lahusesse viidud väike kogus ainet selles veel lahustub. Kui aine enam ei lahustu, siis on lahus küllastunud; küllastunud: sisaldab lahustunud ainet hulgas, mis antud tingimustel (kindel rõhk ja temp) võib maksimaalselt lahustuda; sel juhul tekib tasakaal lahusesse läinud aine ja eraldi faasi jäänud aine vahel. Aine lahustuvuse määrab ära küllastunud aine kontsentrats. Küllastatuse astme väljendamine: (tegelik kons-küllastunud kons)/küllastunud kons. Üleküllastatud lahus – kui lahusesse viidud kristallike kutsub esile lahustunud aine kristallisatsiooni. Temp sõltuvus – soolad : temp tõuseb, siis lahustuvus suureneb (KCl); erandid: tseeriumsulfaat (temp tõuseb, lahustuvus langeb). Temp tõstm kiirendab lahustuvust ja seega ka küllastunud lahuse saamist. Keemine – vedelik keeb , kui küllastatud auru rõhk saab võrdseks väliskeskkonna rõhuga. Külmumine – temp alandades igale vedelikule iseloomulikule temp-le osakeste tõmbejõud ületavd tõukejõu ning vedelik tahkub (moodustuvad kristallid või amorfsed ained). Auru rõhud – kuna vedeliku osakene on gaasilises olekus, siis ta omab mingit kindlat rõhku. Tahkete ainete lahustuvus suureneb temperatuuri tõustes. Gaaside korral lahustuvus väheneb vedelikes (rõhu tõstmisel aga suureneb). Vedelike keemisel lähevad selle molekulid üle gaasilisse olekusse kogu vedeliku mahu ulatuses. Aurumine toimub ainult vedeliku pinnal. Vee karedus – iseloomustab Ca2+ ja Mg2+ -soolade sisaldust vees. Üldine karedus – Ca ja Mg ioonide kogusisaldus vees. See omakorda jaguneb karbonaatseks kareduseks ja mittekarbonaatseks kareduseks. Karbonaatne karedus määratakse CO32- ja HCO3 - ioonide summaarse sisalduse põhjal. Tavaliselt on loodusliku vee karedus põhiosas tingitud karbonaatsest karedusest, mida nim ka mööduvaks, sest vee keetmisega saab karbon karedust oluliselt vähendada. Kare vesi tekitab kuumutamisel- keetmisel katlakivi väljasadenevad ühendid CaCO3 ja Mg(OH)2 ongi katlakivi peamised komponendid. Kui Ca ja Mg ioone on vees liias võrreldes HCO ioonidega, siis esineb ka mittekarbonaatne karedus, mis on tingitud vees lahustunud Ca ja Mg sulfiidsetest ja kloriidsetest mineraalidest . Mittekarbonaatne karedus=üldine karedus- karbonaatne karedus. Seda nim ka püsivaks kareduseks, sest ei kõrvaldu keetmisel.
Vee üldine karedus- mööduv karedus= jäävkaredus.
12) Lahustumine – ühe aine osakesed liiguvad teise aine osakeste vahele. Lahusti lahustamisomadused sõltuvad: *lahusti molekulide polaarsusest; *lahustatava aine struktuurist. On erinev, kas ained lahustuvad või reageerivad.
Lahustamise põhireegel – sarnane lahustab sarnast, st lahusti molekulide omadused on sarnased (lähedased) lahustatava aine molekulide omadustega. Polaarsetes lahustites (H2O, CH3COOH) lahustuvad reeglina hästi ioonvõrega kristallid (soolad), mittepolaarsetes ja nõrgalt polaarsetes enamasti orgaanil ained. Tahketel ainetel lahustuvus temperatuuri tõusuga suureneb, gaaside lahustuvus vedelikes aga väheneb. Rõhu tõstmisel gaaside lahustuvus suureneb. Ei ole olemas absoluutselt lahustunud ja absoluutselt lahustumatuid aineid. Ainete vees lahustuvust võib anda g/l, mol/dm³. Lahustuva aine lahustuvuse kasutamine: 1) tahke aine puhastamine, selleks tehakse tahkest ainest kõrgel temperatuuril küllastunud lahus, mille aeglasel jahtumisel lähevad lahustunud olekust tahkesse olekusse lahustunud ained; toksilised ained jäävad lahusesse. 2) lahuses lahustunud aineid doseeritakse vajalikesse süsteemidesse. Rasklahustuva elektrolüüdi küllastunud lahuses tema ioonide konsentratsioonide korrutis antud temperatuuril on jääv ja seda suurust nimetatakse lahustuvuskorrutiseks L; mida väiksem lahustuvuskonstant, seda halvemini aine lahustub, seda väiksem kons on ioonidel. Lahustumisomaduste tähtsus igap elus - *ravimite lahused, mis süstitakse või viiakse voolikutega organismi; *väetiste lahused, mis doseeritakse automaatseadmetes; *ainete doseerimine komposiitidesse, mida kasut ehituses; *pagaritööstus (sool solalahusesse). Kasut praktikas – *ainete väljaleotamine segudest (suhkru tootm suhkrupeedist); *ainete puhastamine (valmist küllastatud lahus, seda jahutataxe ja osa läheb tahkeks ja osa jääb vedelaks). Lahuste lahutamine komponentideks – a)kui lah ained on mittelenduvad, siis lahusti aurutatakse välja temp tõstmisega ja alles jääb lahustunud aine ning lahusti kondenseeritakse; b)kui lahuse moodust lenduvad ained, siis kasutxe destillatsiooni. Destillatsioon – järjestikune aurumise ja kondenseerumise protsess. Kasut vedelike, millel on erinevad keemistemp-d, omavaheliste lahuste või vedelate mittelenduvaid komponente sisaldavate lahuste lahutamisel komponentideks (näit: etanool 78,3 ja vesi 100) . Samuti saab vett eraldada (orgaanilistest lahustest) selle sidumisega adsorbentidega.
13) Looduslik vesi – kõige suuremates kogustes kasutatav vedelik. Pinnavesi – koostis: H2O, Ca2+, Mg2+, Fe3+, Na+, K+, HCO3-, SO42 -, H+, OH- + tahked peendispersed ained (muda, savi jne) ja mikroorganismid . Looduslikku vett ei tohi kuumutada üle 55, sest üle 65 tekib katlakivi. Vee karedus – iseloomustab Ca2+ ja Mg2+ -soolade sisaldust vees. Üldine karedus – Ca ja Mg ioonide kogusisaldus vees. See omakorda jaguneb karbonaatseks kareduseks ja mittekarbonaatseks kareduseks. Karbonaatne karedus määratakse CO32- ja HCO3- ioonide summaarse sisalduse põhjal. Tavaliselt on loodusliku vee karedus põhiosas tingitud karbonaatsest karedusest, mida nim ka mööduvaks, sest vee keetmisega saab karbon karedust oluliselt vähendada. Kare vesi tekitab kuumutamisel-keetmisel katlakivi väljasadenevad ühendid CaCO3 ja Mg(OH)2 ongi katlakivi peamised komponendid. Kui Ca ja Mg ioone on vees liias võrreldes HCO ioonidega, siis esineb ka mittekarbonaatne karedus, mis on tingitud vees lahustunud Ca ja Mg sulfiidsetest ja kloriidsetest mineraalidest. Mittekarbonaatne karedus=üldine karedus- karbonaatne karedus. Seda nim ka püsivaks kareduseks, sest ei kõrvaldu keetmisel. Vee üldine karedus- mööduv karedus= jäävkaredus. 5,2-4,1=1,1 [mmol/dm3] Jäävkareduse olemasolu näitab, et isegi vee pehmendamisel jääb mingil määral vette Ca ja Mg osakesi. Karedust väljendatakse katlakivi tekitavate Ca ja Mg soolade sisaldusega vees (mg-ekv)/dm². Mööduvat karedust põhjustavaid vesinikkarbonaate eemaldatakse keetmisel. Püsiva kareduse põhjustavad CaCl2 , CaSO4 , Mg SO4, MgCl , mis keetmisel ei kõrvaldu. Pehmendamiseks kasutatakse 2 meetodit: keemilist meetodit, mis on vähe efektiivne ja mida enam ei kasutata(Na2CO3, Ca(OH) 2) ja ioonvahetus meetodit (ioniidid). Ioonvahetajad – tahked ained, millel on omadus vahetada oma struktuuris olevaid mõningaid ioone lahuses olevate ioonde vastu. Katioone vahetavad kationiidid ja anioone vahetavad anioniidid . Vahetuskatioonid – Na+ ja H+; vahetusanioonid – Cl ja OH-. Nii kationiidid, kui anioniidid võivad olla looduslikud ja sünteetilised, praktikas enamasti sünteetilised (sfäärilised terakujulised, kollakad-pruunikad, meenutavad kalamarja). Kationiidid ja anioniidid on regenereeritavad. Kuumutamisel üle 65, laguneb HCO3- →H+ +CO3²-, siis sadestub välja CaCO3,mis on katlakivi põhikomponent, milles on veel Fe2O3 *n∙H2O ja CaMg(CO3)2 – need on vee aurumisjäägi põhikomponendid. Põhjavee kokkupuutel õhuga tekivad Fe(OH)3 sade (punakaspruun). Kui see vesi juhtida läbi liivafiltri, saabki vähendada rauaioonide sisaldust vees.
14) Vee dissotsiatsioon : 2H2O H3O+ + OH- , lihtsustatult: H2O H+ + OH- Temp tõusuga dissots suureneb. Dissotsiatsioon – ioonideks lagunemine . Prootonite kontsentratsioon – kui prootoneid on rohkem, kui hüdroksiidioone, siis keskkond on happeline. Prootonite ehk vesinikioonide konsentratsiooni abil võib avaldada lahuse reaktsiooni, aga selle asemel võib kasutada vesinikioonide konsentratsioon negatiivset logaritmi, mida nimetatakse vesinikeksponendiks: pH= -log[H+]. pH – vesilahustes võib pH diapasoon ulatuda 0-14. 0 kuni 6 on happeline, 6 kuni 8 on neutraalne ja 8 kuni 14 on aluseline. Vesilahuste pH väärtusi on võimalik määrata mitmel viisil: a)indikaatorained (kas nõrgad orgaanilised alused või nõrgad org happed, mille ioonid on erineva värvusega, kui molekulid. Olenevalt prootonite konsentr-st lahuses nihkub dissotsats tasakaal kas molekulide või ioonide tekke suunas): * indikaatoraine lahused – lisatakse tilkadena; täpsem meetod, kui paberiga. *indikaatorpaberid – indikaatorite lahusega immutatud ja kuivatatud filterpaber (kaasas värvuseskaala, lahuse tilga laskmisel paberile, tekib värviline laik, võrdlemine skaalaga). b)ioonselektiivsed elektroodid vastava mõõtaparatuuriga (pH- meetrid ) – täpsus kuni 1/100 pH. c)kodused vahendid – *piim (kui koalguleerub, siis happeline; kui näppude vahel libe, siis aluseline); *tee ekstrakt + lahus -> hele (siis on happeline). Lahuste pH väärtused: a) [H+]=6,210-3 mol/dm3 => pH= -log 6,210-3= -log 6,2 +3= 2,2076...b) [H+]=2,710-12 mol/dm3 => pH= - log 2,710-12 = -log 2,7 +12= 11,5683...
15) Happed – ained, mille pH on alla 6 (prootonid>hüdroksiidioonid); osake (aine), mis loovtab prootoni H2SO4 2H+ + SO42-; HSO4 - SO42- + H+ Alused – ained, mille pH on üle 8 (prootonid HF-happe reakts -võime on oluliselt suurem, kui HCl-happel, sest F moodustab tugevaid kompleksühendeid. Tugevate ja nõrkade aluste-hapete näiteid ja pH: Happed: tugevad: soolhape HCl (1,0), lämmastikhape HNO3 (1,0), väävelhape H2SO4 (1,0); nõrgad: etaanhape CH3COOH (2,4), süsihape H2CO3 (3,8), oblikhape (COOH)2 (1,6); Alused: tugevad: Na-karbonaat Na2CO3 (11,6); nõrgad: fosfaat Na3PO4 (12,0)
Prootonite konsentrats: pH=-log[H+] =>[H+]=10-pH a) pH=2,7 => [H+]=10-2,7=0,00199.. b) pH=8,8 => [H+]= 108,8 =630957344,5 c) pH= 12,8 => [H+]= 1012,8= 6,31012
16) Tahked ained – ained ja materjalid, mis omavad kindlat massi ja kuju; normaaltingimustes ei voola; molekule ja ioone seovad omavahel tugevad jõud. Kõikide tahkete ainete omadused sõltuvad nende ainete elementaarkoostisest ning mikro - ja makrostruktuurist. Eksisteerimisvormid – amorfne , kristalne
Tegelik tihedus =mass/( pulbri maht-pooride maht) = [mahu kaal] Tahke keha tihedus koos pooridega – tahke
kompaktse keha keskm tihedus. Efektiivne tihedus=pulbri mass / pulbri maht; so sellise aine tegelik tihedus, millel puuduvad poorid . Sisestruktuur: Kristalne – osakesed paiknevad rangelt tasapinniti; kindel sulamis- ja tahkumistemp; füüsikalised omadused on anisotroopsed e vektoriaalsed. On ruumvõre e kristallvõre. Enamik igapäevaelus ja tööstuses kasutatavatest matejalidest. (met-d, kivimid, soolad, oksiidid ). Amorfne – osakeste paiknemine ruumis on suuremal või vähemal määral ebakorrapärane; puuduvad kindlad sulamis- ja tahkumistemp-d; füüsikalised omadused on isotroopsed (ühesugune füüsikal omad olemasolu sõltumata suunast ) Klaasjas – aine saab olla nii kristalne kui amorfne (klaas), on võimalik viia ühest olekust teise; ühe ja sama aine kristallilise ja amorfse vormi keemil omad võivad olla erinevad (amorfne hõbe lahustub vees); amorfsed ained kristallilisteks – sulami ülikiire jahutus. Homogeensus – segu või süsteemi mistahes osas on keemil koostis ja struktuur ühesugune. Heterogeensus – segu või süst koosneb kahest või enamast kas keemil koostise või struktuuri poolest erinevast homogeensest osast (faasist). Aine osakeste suurus 0,1m Temp mõju – temp tõstmisel osad tahked ained: *lähevad üle vedelasse ja gaasilisse olekusse; *ainult vedelasse olekusse; *ei saa üle viia vedelasse ega gaasilisse olekusse, sest nad lagunevad kaheks või enamaks muuks aineks. Rõhu mõju – rõhk ei mõjuta tahkeid aineid.
17) Röntgenfaasianalüüsi printsiip – analüüs, mis põhineb röntgenkiirguse difraktsioonil. Difraktsiooni pilt jäädvustatakse röntgennogrammina ja kantakse isekirjuti lindile või salvestatakse numbriliselt arvuti mällu. Pildil olevate difraktsioonide maksimumide asukoha järgi tehakse kindlaks kristalli ühikraku mõõtmed ja difrageerunud kiirguse intensiivsuse jaotust analüüsides sellel paiknevate aatomite koordinaadid. Foureri meetodil annavad ühikrakus olevate aatomite elektronide tiheduse jaotuse, mille max-d ühtivad aatomite paigutusega. Faas – aine (siinkohal); ühtlane piirpindadega eraldatud süsteemi osa. Faas on heterogeense süsteemi üks homogeennne osa. Faasid võivad erineda üksteisest füüsikalise oleku, keemilise koostise või struktuuri poolest s.t et faaside vahel on piirpinnad. Röntgenfaasi analüüsiga on võimalil kindlaks teha: *kas tegemist on kristalse või amorfse ainega (või seguga ); *millise kristallaine või ainete seguga on tegemist; *võimalik määrata kristallaine võre parameetrid . Segudes võimalik identifitseerida max 7 –8 kristallainet. Preparaat – analüüsiks ettevalmistatud proov; parem, kui on pulbriline (läbimõõt alla 5 mikromeetri), see on surutud proovihoidjasse. Kui tegemist on tahke ainega (tükk), siis lihvitakse pealt ja liimitakse prep-hoidjasse. Proov võib olla paigal või pöörelda. Kui paigal, siis võivad esieneda moonutused. Pöörlev elimineerib moonutused. Tavaliselt on proov vertikaalasendis, harva horisontaalis. Difraktogramm – preparaadilt peegeldunud rönkgenkiirte üleskirjutus nurga funktsioonina. Mida lihtsam kristallvõre, seda vähem on difraktogrammil reflekse ( tippe e biite). Igal ainel on talle iseloomulik d-väärtuste komplekt (nagu sõrmejäljed).  9 d väärtust. Difraktogrammil on d väärtuste ja reflekside intensiivsuse suhe.
NB! Betoonides, lubi- ja tsement -mörtides, krohvides on CaOH kogus võimalik määrata ainult röntgenfaasianalüüsiga. Difraktogrammide interpretee- rimine – a) vastavalt refleksidele; b) määratakse kõikide reflekside suhtelised kõrgused põhirefleksi suhtes; c) võrreldakse reflekside väärtusi ja omavahelisi kõrgusi puhaste ainete väärtuste ja suhteliste intensiivsustega.
18) Puistematerjalid ja pulbrid on tahke aine/materjali eksisteerimise vormid. Kõigil on spetsiifilised omadused, mida tuleb arvestada nende kasutamisel. Puistematerjalid – killustik, kruus, liiv; suurus >500 m. Pulbrid – tsement, kriit, kips; osakeste suurus 100- 500 m. Tolmud – suitsugaasid, jahu, suhkur; osakeste suurus 10- 30m. Eripinnad – mõõdetakse [m2/g] ja eristatakse: *väline eripind (oleneb suurusest ja kujust); *sisemine eripind (avatud pooride seinad, osakeste vahele jääv pind); *üldine eripind (sisemine ja välimine kokku). Eripinnad on koos suurusega pulbrite olulisimad näitajad. Klassifikatsioon läbimõõdu järgi: makropoor >50 nm; mesopoor 2 – 50 nm; mikropoor Autoadhesioon – osakeste omavaheline iseeneslik liitumine (kleepumine); seda põhj molekulaar -, elektriline, magneetiline, kapillaar- ja mehaaniline jõud. Näit: jahu. Agregaat – nõrga sidemega primaarsete osakeste kogum Aglomeraat – tugevad sidemed; moodustub kõrgemal temp-l (difusiooni tagajärjel – soojusliikumisel ühe aine osakesed teise sisse) või moodustub osakeste sulafaas (sulanud osa liidab teised sulanud) [näit: punased ehitustellised, põranda-ja seinaplaadid]; sellel põhineb pulbermetallurgia – pulbrite segu pressitakse vastavaks detailiks ja kuumutatakse (paagutamine) redutseerivas atmosfääris temp-l, mis on madalam, kui segus kõige madalamal temp sulava komponendi sulamistemp. Poorid täidetakse määrdeainetega. Kuumutamisel või surve alla agregaatidest tekkinud. Fraktsioonilise koostise määramine osakeste suuruse järgi: sõelumise, mikroskoopia ( mikroskoobi all loetakse üle osakeste arv vastavas suuruse vahemikus) ja sedimentatsiooni (settimiskiiruse järgi vedelikus) abil. Pulbrite omadused jaotatakse : 1)pulbri tehnoloogilised omadused, 2)keemiline koostis, hõõrdejõud, autoadhesioon, struktuurne koostis, ja geomeetrilised parameetrid, 3)pulbri kui terviku parameetrid (osakeste pakkimise tihedus, fraktsiooniline koostis, tugevus tõmbele, takistus nihkele, sisehõõrdekoefitsient. Pulbrilise keha tugevus sõltub: autoadhesioon, molekulaarjõud, elektrilised jõud, kapillaarjõud.
19) Elementaarrakk – kristallvõre väikseim osake, mis iseloomustab veel võre struktuuri iseärasusi. Tal on omadus kasvada ruumis igas suunas. Kui kasv igas suunas ei ole takistatud, siis saadakse monokristall, mille kuju vastab võre tüübile (kuupvõrega-> kuubik ). Kui monokristalli kasv mõnes suunas on takistatud, avaldab kristall kasvamisel takistusele teatud rõhku. Selle rõhu mõjul võib takistus puruneda ja kui kasvamine toimub materjali sees, siis materjal hävib. Kui pooorsetes materjalides (punane tellis , betoon, poorsed paekivid) on soolad ja on tingimused monokristallide kasvamiseks, siis need materjalid hakkavad murenema. Võre parameetrid – sidemete pikkused a, b ja c ja nende vahelised nurgad , , . Tasapindade vaheline kaugus “d” – aluseks kristallainete identifitseerimiseks; Bragg -Wolfe’i võrrand: n=2dsin ( on nurk, mille all kiired langevad;  on röntgenkiirte lainep; d on aatomitasap vah kaugus). Võre klassifitseerimine sõlmpunktides olevate osakeste ja paiknemise geomeetria järgi – kuubiline , tetragonaalne, rombiline , heksagonaalne, monokliinne, trikliinne, trigonaalne. Sõlmpunktides olevate osakeste liigi järgi võre klassifits – *aatom ( teemant ) – võre sõlmpunktides neutr aatomid, mis on üksteisega seotud kovalentsete sidemetega; * molekul – sõlmpunktides neutr molekulid, mis seotud nõrkade jõududega (naftaliin) (kõige pehmemad ja nõrgemad; enamik kristallilisi aineid); *ioon – sõlmpunktides korrapäraselt vahelduvad katioonid ja anioonid; * metall – sõlmpunktides on pos ioonid; *kihilised ahelalised kordinatiivsed võred – erijuhud , kihtide vah sidemed nõrgad, kihis eneses tugevad. Enamik kristallaineid on polükristallid (koosnevad vaikestest monokristallidest): korrapärane siseehitus , ebakorrapärane väliskuju. Looduslike kristallide kuuluvust ühte või teise kristallsüsteemi määratakse kristalograafia põhiseaduse alusel (kehatahuliste nurkade jäävuse järgi): igas süsteemis tahkude vahelised nurgad on konstantsed, st et ka moonutatud kristallvormi puhul jäävad tahkudevahelised nurgad muutumatuteks (mis on iseloomulikud antud aine kristallile). Ainete sisestruktuur on peamine faktor, millest oleneb aine/materjali kõvadus ja tugevus.
20) Elekrolüütide vesilahustes toimub keemiline reakts siis, kui vesilahuse dielektriline läbitavus on küllalt suur, et lõhkuda elektrolüüdi sidemeid. Kui tõsta elektrolüüdi vesilahuse temp, siis tekib ioone veelgi rohkem. Elektrolüüdi vesilah-s toimuva keemil reakts käigus neutr elektrolüüdi molekul laguneb iooniks . CuCl2 Cu2+ + Cl2 - Samuti toimub keemil reakts elektr vesilah-s, kui need lahused pole küllastunud. Elektrolüüte iseloomustatakse lahustuvkorrutisega ja kui ioonide kontsentrats ületab selle korrutise, siis tekib küllastunud vesilahus. Elektrolüütide lahustes toimuvad lõpuni minevad reakts-d (mittepööratavad), tekib gaas. Elektrolüüs – protsess, milles alalisvoolu läbijuhtimisel elekrolüüdi lahusest või sulatisest pos laenguga osakesed liiguvad neg laenguga elektroodile ja vastupidi ning elektroodidel muutub nendes osakestes olevate aatomite oksüdats-aste, st elektroodide pinnal toimuvad redoksreakts-d. Elektrienergia ->keemiliseks energiaks. + katoodil on redutseerumine ja – anoodil on oksüdeerumine. Elektrolüüdid – ained, mis annavad elektrit juhtivaid lahuseid. Vee karedus – iseloomustab Ca2+ ja Mg2+ -soolade sisaldust vees. Üldine karedus – Ca ja Mg ioonide kogusisaldus vees. See omakorda jaguneb karbonaatseks kareduseks ja mittekarbonaatseks kareduseks. Karbonaatne karedus määratakse CO32- ja HCO3- ioonide summaarse sisalduse põhjal. Tavaliselt on loodusliku vee karedus põhiosas tingitud karbonaatsest karedusest, mida nim ka mööduvaks, sest vee keetmisega saab karbon karedust oluliselt vähendada. Kare vesi tekitab kuumutamisel-keetmisel katlakivi väljasadenevad ühendid CaCO3 ja Mg(OH)2 ongi katlakivi peamised komponendid. Kui Ca ja Mg ioone on vees liias võrreldes HCO ioonidega, siis esineb ka mittekarbonaatne karedus, mis on tingitud vees lahustunud Ca ja Mg sulfiidsetest ja kloriidsetest mineraalidest. Mittekarbonaatne karedus=üldine karedus- karbonaatne karedus. Seda nim ka püsivaks kareduseks, sest ei kõrvaldu keetmisel. Vee üldine karedus- mööduv karedus= jäävkaredus. 5,2-4,1=1,1 [mmol/dm3] Jäävkareduse olemasolu näitab, et isegi vee pehmendamisel jääb mingil määral vette Ca ja Mg osakesi. Katlakivi – vees leiduvast karedust põhjustavatest sooladest ja metalli korrosiooni produktidest katla või soojusvaheti soojusvahetuspindade veepoolsele küljele moodustunud kõva sadesti. Katlakivi koosneb peamiselt leelismuldmet-de, raua ja vase ühenditest. Leidub eriti soojaveetorudes, kateldes, veekeedumasinates. Tekib pinnavee ja põhjavee kokku sattumisel või põhjavee kokkupuutel õhuga. Tekib vee korduval kuumutamisel. Ca2+ + 2HCO3- -> CaCO 3+ CO2 + H2O ja Mg2+ + 2HCO3- -> Mg(OH)2 + 2CO2 Plahvatuste korral toimuvad ühinemisreakts-d redoksreakts skeemi järgi ja üheks komponendiks on õhus olev hapnik. Et toimuks reakts, on vaja ergastada üks osake ja edasi toimub ahelreakts. Plahvatusreakts toimub sekundi murdosa jooksul. Põhimõtteliselt on see suure energiahulga vabanemine osakeste vahelistest sidemetest väga väikese aja jooksul. Argielus kõige plahvatusohtlikumad süsteemid on: *süst aur-õhk – dietüüleeter, bensiin , atsetoon, metüülatsetaat, etanool, diklooretaan; *süst gaas-õhk – butaan , C3H8, C2H2 , majapidamisgaas, CH4, NH3 ; *süst tol-õhk – kivisüsi, tärklis, jahu, suhkur, väävel
21). Keemiline tasakaal on pöörduva reaktsiooni olek, kus pärisuunalise ja vastassuunalise reaktsiooni kiirused on võrdsed. Ehk tasakaalureaktsioon on lõpuni mitte minev reaktsioon, kus nii lähteaine kui saaduse kontsentratsioon ei muutu. Näited: FeCl3 +3NH4SCN Fe(SCN)3 +3NH4Cl. Tasakaalukonstant (k)– ioonide kontsentratsioonide korrutis antud temperatuuril. mA+nB  pC + qD (kus A,B,C,D on ained ja m,n,p,q vastavad kordajad ) v1=k1*[A]m[B]n ; v2=k2*[C]p[D]q Kui v1=v2, ehk tekib tasakaal, siis
k1*[A]m[B]n = k2*[C]p[D]q ehk k = k1/ k2=[C]p[D]q / [A]m[B]n ; Näiteid: Fe(t) + 4H2O(g)  Fe3O4 (t) + 4H2(g)
v1=k1[H20]4 ja v2=k2[H2]4 ; NB! Fe ja Fe3O4 pole arvestatud sellepärast, et nad on tahked ja taskaalukonstandi väärtust ei leita nende kontsentratsiooni järgi, sest nad reageerivad ainult pinnalt. Tasakaalu nihkumine ja nihutamine: Tasakaalu saab nihutada soovitud suunas 2 teguri abil: 1)kasutades üht komponenti liiga 2) saaduse pideva eemaldamisega süsteemist. Le Chatelier ’ printsiip - tasakaalulises süsteemis tasakaalu nihkumine toimub selles suunas, mis toimub vastu välisele muutusele.
a)konsentratsiooni muutuse mõju (lähteaine lisamine nihutab tasakaalu saaduste tekke suunas, saaduste kontsentratsiooni suurendamine lähteainete tekke suunas) BiCl3(l) + H2O(v) BiOCl(t) + 2HCl(l) ZnCl2 + H2; Oksüdeerija – osakene (aatom, ioon, molekul), mis liidab elektrone: Cl2, O2, O3, Br2, H2O2,CrO3,MnO4-, NO3- . Redutseerija - osakene (aatom, ioon, molekul), mis loovutab elektrone: C, CO, H2,H2S,Na,K,Mg, Al, SO2, SO3 2-. S + H2 -> H2S; 3Fe + 2O2 -> Fe3O4 ; 2Ca + O2 -> 2CaO; C + O2 -> CO2; 2K + H2SO4 -> K2SO4 Oksüdeerija – osakene(aatom, ioon, molekul), mis liidab elektrone : Cl2, O2, O3, H2O2, MnO4, kaaliumpermaganaat, NO3.
Redutseerija – osakene, mis loovutab elektrone: C, CO, H2, H Korrosiooniks nimetatakse materjalide keemilist, elektrokeemilist, bioloogilist või erosioonset hävinemist ümbritseva keskkonna toimel. Looduses: atmosfäär, vesi, vee ja atmosf liikumine. Tehiskeskkonnas: teised materj-d, kemikaalide lahused, gaasil ained, aurud, temp ja mehaanil mõjutused. Metallid hävinevad üldjuhul elektrokeemilise korrosiooni tõttu. Korrosioonil asetleidvad protsessid: tehnikas kasutavad metallid sisaldavad reeglina näiteks teisi metalle ja elektrolüüdi lahusega kokku puutudes tekivad galvaanielemendid neist metallidest, aktiivsema metalli pinnalt lähevad lahusesse selle metalli ioonid ja metall hävib. Näited: Cu-Fe: Fe - 2e- -> Fe2+; Cu:2H+ + 2e- ->H2; Al-Fe: Al - 3e- ->Al3+ ; Fe: 2H+ + 2e- ->H2 Korrosiooni klassifikats: a)keemiline – materj reag mingi keskkonnas oleva ainega; met korral: toimub kõrgetel temp-l reag-l gaaside ja aurudega ilma elektrolüüdi osavõtuta; erand: met korros kosmoses-temp abs 0 lähedal (korrodeerivaks aineks atomaarne vesinik); b) elektrokeemiline korros – kulgeb taval met-del elektrolüüdi sulatise või selle lahuse osalusel; c)biokeemiline korros – mikroorganismide osavõtul; d) erosioon korros – materj pinnaosakeste eraldamine liikuva gaasi (õhu) või vedelike korral.
24) Tsingi korrosiooni seaduspärasused:
vesilahustest 20% -ses N- happes korrodeerub kõige kiiremini. Arvestatav korrosioon ka äädikhappelahuses ja alkoholides. Mida karedam vesi, seda vähem mõjutab temp korrosiooni.
Zn atmosfääris: kattub 2ZnCO33Zn(OH)2 – ga. Kiht on hästi tihe, hästi nakkunud ning seepärast kaitseb Zn-i. Vees kate on raskesti lahustuv. Atmosfääris on korros kiirus 0,13µm-0,012mm aastas. Kõige enam kasutatava Zn- pleki kihi (paksusega 25-30µm) vastupidavus Maa atmosfääris u 40 aastat. Zn vesilahustes – sarnaselt Al-ga omane pisteline korros; amfoteerne (reag nii hapete kui alustega). Tsingitud teraskonstruktsioonides on tsink n.ö protektorkaitseks, terase korrosioon algab alles siis, kui tsingi kiht on korrodeerunud . Zn katete valmistamine ja nendega katmine : a) kuumtsinkimine – materjal (teras) asetatakse korra sulasse Zn-i, kihi paksus 46 kuni 400µm; b) kuumpihustus – pihustatakse kuuma sula Zn-i, kiht 2 kuni 300 µm; c)elektrokeemiline(galvaaniline) – anoodiks Zn, elektrolüüdiks Zn-soola lahus, kasut väikeste esemete puhul, Zn-kate suht õhuke ja poorne ; d)difusioonmeetod – puhastatud detail koos Zn pulbriga trumlisse. Ja tõstetakse temp Zn sulamistemp lähedale, pinnale õhuke Fe-Zn kiht; e)tsinkpulbervärviga katmine – väga peenikene Zn- pulber , kuivanud värvikiht sis massi järgi 95% Zn.
Tsingikihi kvaliteeti hinnatakse tema paksuse, poorsuse , homogeensuse ehk ühtlase jaotumise järgi.
25) Elektrokeemia on valdkond, mis tegeleb protsessidega, milles tekib elektrivool või mis kulgevad elektrivoolu toimel. Tavaelus on elektrokeemia üheks haruks metallide korrosioonis 8metallide hävimine) ümbritseva keskkonna mõjul. 1)Metallide tootmine- Na ja Ca ainult I ja II rühma metalle – sula halogeniitidest (NaCl, Ca Cl2) Vesilahustest: Fe, Cd, CO, Zn, Mn, Cu. Al toodetakse sulaboksiidi ja krüoliidi segust (ainult elektrolüüsiga)2) Metallide puhastamine ehk rafineerimine - Au, Cu, Ni, Sn, Pb- Al- 99,99% puhtusega. (Puhastamata Cu- anood; Puhas Cu- katood ; elektrolüüt- CuSO4)3) Galvaaniliste katete pealekandmine : Näiteks: a)Fe- eseme (katood), puhastamine H2SO4-ga, seejärel pesemine destilleeritud veega b) Fe (katood) katmine Cu-ga c) Katoodi katmine Ni-ga (takistada korrosiooni) d9 Eseme lõplik katmine Cr-ga. Galvaaniliste katete kvaliteet sõltub sellest, millise tehnoloogiaga on kate valmistatud, sest iga partii alati ei sobi. Galvaaniliste katete pealekandmisele vastupidine protsess on galvaaniliste katete elektrokeemiline (anoodne) eemaldamine:1) Katete valikuliseks eemaldamiseks kast. Sama süsteemi, mida katmisekski, vahetatakse ainult elektroodid- anoodiks on detail, millelt kate eemaldatakse, katoodiks puhas eemaldatav metall. 2) Anoodne poleerimine: Pinged suremad lui galvaanilisel katmisel. Terase poleerimisel pinge 40-60 V, tihedus 400-600 A/m2 ja elektrolüüdiks HClO4 lahus a) detailide täpne töötlemine: kasut. Pindade söövitamisel ning detailidele ja avadele täpsete mõõtmete andmiseks b) oksüdeerimine: detail on anoodiks. Erinevad elektrolüüdi lahused- erinevate omadustega oksiidi kihid- s.o. värvus, paksus, tugevus, elektrilised omadused 3) Anodeerimine- Al- esemete katmine alumiiniumoksiidiga, kus kaetav ese on anoodiks 4) Keemiliste ainete tootmine: KMnO4; HClO4; H2O2; Cl2; H2 5) elektroforees - laetud osakeste miratsioon elektroodil 6) Elektrodialüüs- kolloidosakeste eemaldamine elektrolüüdist.
26) Elektroodid on anoodid ja katoodid. Katoodiks on elektrood , mille standartne redokspotensiaal E0 on suurem, anoodiks on elektrood, mille E0 on väiksem. Elektroodi standardpotensiaal (E 0) on galvaanielemendi elektromotoorjõud, milles üheks elektroodiks on vesinikelektrood , teine elektrood on uuritavast metallist või kompositsioonist. Galvaanielemendi emj. E-E Cu 0- E Zn 0=0,34-(-0,76)=1,1V. Galvaanielemendi emj. On katoodi ja anoodi elektroodpotensiaalide vahe. Anoodiks on alati negatiivsema potensiaaliga elektrood. Standardpotensiaalide järgi on koostatud metallide aktiivsuse rida ( pingerida ). Järjestage standardpotensiaalide suurenemise järjekorras 1. Al 2. Zn 3. Fe 4. Sn 5. Cu. Kontaktkorrosiooni tüüpjuhud: Cu-Fe (kuivas ei juhtu midagi , kuid välistingimustes kontaktis vask ja raud) ja Fe-Al (kontaktis raud ja alumiinium). Nii terasplekk kui alumiinium plekk hävib vahetult vaskneedi ja raudpoldi ümber. Lubamatu on kasutada välitingimustes detailide kinnitamiseks Al-st tõmbeneete, ka Al-st detailide kinnitamiseks, sest tõmbeneedil tõmbevarras on terasest ja viib needi kui sellise hävimiseni. Tõmbeneedid on needis kinnitusvahend (katuseehitamisel). Peab kasutama teras tõmbeneete.
27) Nersti võrrand: E = EMe 0 +RT/nF* ln[ CMe n+] väljendab reaalsetes tingimustes potensiaali, kus R-8,314 J/Kmol, T-temp., n- üleminevate elektroodide arv, F- Farady arv- 96485 C/mol. Kui T= 298K, siis E = E Me 0+ 0,059/ n *log [CMe n+]. Elektroodide polarisatsioon- on positiivse elektroodi muutumine megatiivsemaks ja negatiivse muutumine positiivsemaks. Järeldused:1)on võimalik valmistada galvaanielement ühest ja samast elektroodide materjalist. Elektroodid on ühes ja samas lahuses, kuid elektroodid on erinevatel tempidel, seda nim tempi galvaanielement. 2) on võimalik valmistada galvaanielement ühest ja samast elektroodide materjalist ja elektroodid on samal tempil, kuid erineva konsentratsiooniga sama elektrolüüdi lahuses, see on konsentratsiooni galvaanielement. Elektrokeemilise korrosiooni kiiruse määrab korrosioonivool I korr. , mis sõltub katoodi ja anoodi elektroodi potensiaalidest ja süsteemi takistusest: J korr.= E kat. – Ean/ RΣ Elektroodpotensiaali E suurust väljendab Nersti võrrand. Metallide korrosioonis on anoodpiirkond piirkond , kus toimub oksüdeerimine, omab positiivseid laenguid. Katoodipiirkond on aga piirkond kus metall loovutab oma elektrone anoodile, muutudes ise positiivsemaks.
28) Tavaliselt on loodusliku vee karedus põhiosas tingitud karbonaatsest karedusest ja seda nim ka mööduvaks karedusesks, lähtuvalt sellest, et vee keetmisega saab karbonaatset karedust oluliselt vähenddada. Mööduvat karedust määratakse CO3 2- ja HCO 3- ioonide summaarse sisalduse põhjal ja arvutatakse ümber tahkes olekus mitteeksisteeriva Ca(HCO3)2 sisalduseks.
29) Galvaanielement – seade, milles redokreaktsiooni tulemusena tekib elektrivool.. Esimese ehitas 1799a. füüsik Volta- Voolu suund vastupidine elektronide suunale. Elektrivoolu saab nii kaua kui tsink läheb lahusesse. Volta galvaanielement on pöördumatu, lõpuni minev reaktsioon(joonis). Danielli- Jakobi ehk vask-tsinkelement- Protsess on pööratav. Pööramiseks liidetakse Cu e`välisvooluallika positiivse poolusega ja Zn e`negatiivse polusega ja lastakse vool läbi. Poleerimine- Poleeritav detail on anoodiks. Kuna vool liigub eelistatult läbi teravike, siis need lahustuvad kõigepealt. Pinged on suuremad kui galvaanilisel katmisel. Terase poleerimise pinge 40-60 V. Tihedus 400-600 A/m2 ja elektrolüüdiks HClO4 lahus.
30) Akumulaatorid on seadmed elektrienergia kogumiseks ja saamiseks (sisuliselt Daniell-Jacobi galvaanielemendid). Keemiline energia muudetakse elektrienergiaks ja milles ladustatakse energiat. Akumulaatorid jaotatakse plii- ehk happeakudeks ja raud- nikkel - ehk leelisakudeks. Pliiaku: Elektroodidel moodustub PbSO4. Elektrolüüdiks on väävelhappelahus. PbO+H2SO4→PbSO4+H2 O. Laadimine: +plaat: PbSO4 +2e→Pb+SO42 ;-plaat: PbSO4 + 2H2 O – 2e → PbO2 + 4H+ + SO42- .Happe kontsentratsioon tõuseb (vt 4H+). Laadimisel moodustub galvaanielement (-) │H2SO4│ Ja (+)│PbO2 │ Summaarselt tühjendamine: Pb+ PbO2 + H2 SO4→ 2PbSO4+ 2H2 O [niipidi on tühjend, vastupidi on laadimine] Tegemist on redutseerijaga. Happe kontsentratsioon väheneb. Raud-nikkel aku: elektrolüüdiks on leelise lahus. Üheks elektroodiks on raud(anood), teiseks aga aluseline nikkeloksiid(katood). Anoodil: Fe+2OH → Fe(OH) 2 + 2e, Fe=Fe2+ + 2e (oksüdeerija). Katoodil: NiO2 + 2H2 O+2e → Ni(OH)2 + 2OH- , NiO2 + 2e=Ni; 2NiOOH + Fe + 2 H2 O → 2Ni(OH) 2 E= 1,48V; 2NiOOH + Cd + 2 H2 O → 2Ni(OH) 2 + Cd(OH) 2 E= 1,44V. Parimate omadustega on Ag-Ni aku. Akule lisatakse järgnev info: 1) saadav pinge 2) võimsus ühe massiühiku kohta 3) võimsus, mis saadakse 5 minuti jooksul.
31) Värvide põhimõtteline koostis: sideaine , pigmendid, lahusti, lisaained(mürkkemikaalid, inhibiitorid ). Värve klassifitseeritakse järgimste tunnuste abil: 1)kile moodustumise viis; 2)sideaine; 3)kasutamisviis; 4)pigmendid ( korrosioonikaitse , värvus jt); 5)kasutamiskohad (metall, puu, betoon jt); 6)kasutamisjärjekord (alus-,vahe-, pealmine värv). Kile moodustumise kemism : 1)füüsikaline: vedelate värvide korral lahusti aurub ja sideaine osakesed liituvad kileks. Nt: kloorkautshuk+lahusti, polüvinüülkloriid+lahusti, mõni polümeer+vesi (lateksvärvid), ülalloetletud ainete pulbrid (kuumutamisel hakkavad voolama ning katavad pinna kilega(kelmega).
2)keemiline: kile moodustub keemilise reaktsiooni tulemusena. Nt: ühekomponentsed- a)reageerivad õhus oleva O2 – alküüdvärvid, alküüdlateksid; b)kõvenevad kuumutamisel: alküüdamiin, polüester, akrüülamiin.
kahekompetentsed: a) monomeer +kõvendaja, epoksüvärvid; b)epoksüvrävid+vesi, lateksid; c)pulber+vedelik, Zn+ etüülsilikaat. Sünteetilised polümeerid lagunevad põhiliselt struktuuri muutuste järel, milledele kaasnevad mehaanilised sisepinged. Ükski polümeerne orgaaniline aine ei UVK(värvid). Korrosioonid jagunevad: 1)vedelikud tungivad polümeeri, see paisub ja võib hakata reageerima . 2)gaasid ja aurud tungivad polümeeri. 3)pingekorrosioon on tingitud struktuuri muutustest polümeeri tunginud ainete ja UVK toimel. Puidu korrosiooni seaduspärasused: korrosiooni mõjutavad niiskus, soojus . Korrosioon seisneb ligniini välja lahustumisel. Ligniin on looduslik polümeer (sisaldab Ca-30%). Korrosiooni esimeseks astmeks on, et rakud eralduvad üksteisest. Teisel astmel ligniin lahustub raku seinast ja järele jääb tselluloos. Puitu hävitavad ka seened 1)mis söövad ligniini, 2)hävitavad tselluloosi; aga on ka seeni 3)mis söövad ligniini ja hävitavad tselluloosi.
32) Elektrolüüs on protsess, milles alalisvoolu läbijuhtimisel sulast elektrolüüdist või elektrolüüdi lahusest pos laenguga osakesed liiguvad neg laenguga elektroodile ja vastupidi. Alalisvoolu toimel siirduvad elektrolüüdi katioonid katoodile ja anoonid anoodile, ioonide või elektrolüüdi keskkonnas olevate molekulide osavõtul katoodil redutseerimis- ja anoodil oksüdeerimisprotsess. Kui aatom on laetud, eraldub katoodil vesinik, anoodil aga hapnik. Lagunemispinge (Elag) – elektroodidele antav pinge, mille juures algab elektrolüüs. Lagunemispinge suurus oleneb elektrolüüsi rakus olevate elektroodide tasakaalude potentsiaalide erinevusest. Ülepinge () – lagunemispinge ja süst-s moodustunud galvaanielem emj vahe = Elag-Egalv-el
Lagunemispinge on tavaliselt 3CaCO3+SiO2xH2O

atmosfääris sisalduva SO2-ga
Ca(OH)2(t,v)+SO2=>CaSO3H2O(t)+H2O

leeliste lahustega
3CaO2SiO23H2O(t)+NaOH(v)=>Ca(OH)2(t,v)+Na2SiO3(v)
3CaOAl2O36H2O(t)+NaOH(v)=>Ca(OH)2(t,v)+NaAlO2(v)

rasvhapetega, tekib kaltsiumseep

suhkrutega(lagundavad kiirelt tsementkivi)

tsementkivi korrosiooni tüüp:
Faaside muutused betoonis, milledele kaasneb mahu suurenemine.

ettringiidi teke
3(CaSO42H2O)+3CaOAl2O36H2O+19H2O=>3CaOAl2O33CaSO431H2O
Võrreldes kipsi ja Ca-aluminaathüdraadi mahuga suureneb ettriingiidi maht 4,76 korda.Kui on kasvamise ruumi, mingit purunemist ei toimu.

soolade kristallidehüdraatide teke poorides
NaClNaCl2H20
Teede, kõnniteede äärekivid, mis on valmistatud betoonist ja soolatatud.Kivimüürid, mis teede ääres ja mida soolatatakse. Lisaks betoonide NaCl kristallisatsioon lagundab kõiki poorseid materjale.
NB! Lisaks soolade faaside üleminekule, millele kaasneb mahu kasv ja paisumisjõud, lagundavad soolad poorseid materjale lihtsalt kasvades s.t. väikesed monokristallid kasvavad suuremaks , millega kaasnevad kristallisatsioonijõud.
Tagajärjed:
I tüüp:
1)suureneb tsementkivi poorsus ja muutub tsementkivi koostis. Selle tulemusena väheneb betooni tugevus, suureneb gaaside difusiooni kiirus, milline suurendab karboniseerumise sügavust ning armatuuri korrosiooni kiirust juhul, kui betoon on karboneerunud armatuurina; 2)betoonist väljub aluseline vesilahu, kahjustab ümbritsevat keskkonda ja konstruktsioone
II tüüp:
1)karboneerumine aladab keskkonna pH-d betoonis, milline on algselt~ 12,5 pH vähenemisel 8,5-ni, algab terasarmatuuri korrosioon(aluselises keskkonnas teras ei korrodeeru); 2)ulatuslikule karboniseerumisele kaasneb mahu vähenemine ja tihti paragude tekkimine; 3)reageerimisel atmosfääris sisalduva SO2-ga viib kipsi tekkele ja seejärel ettringiidi moodustumisele; 4)praktiliselt kõik tavahapped lagundavad betooni. Enamik ülejäänud ainetest, millised reageerivad mõne tsementkivi komponendiga, lagundavad betooni suuremal või vähemal määral.
III tüüp:
kui kristallide kasvuks ruumi ei ole, lagundavadümberkristallisatsioonil( paisumisel ) tekkivad
jõud betooni. Analoogiline korrosioon tekib kõikides materjalides, mis sisaldavad tsementkivi ja on poorsed nt. krohvid, mördid, vuugimördid.
Betooni hooldamine ja korr-tõrje:
1)betooni kaitsmine CO2, H2O, Cl- ja SO42- sissetungimise eest pinnakatetega(polüretaankate); 2)betooni poorsuse vähendamine ja tugevuse suurendamine pooride täitmise teel; 3)betooni leelistamine uuesti(elektroforees)(joonis)
4)armatuuri elektrokeemiline kaitse(põhimõtteline skeem on samasugune nagu kloriidi väljaviimisel)
5)Cl- väljaviimine betoonist elektrokeemiliselt(joonis)
6)armatuuri kaitse inhibiitorite viimisega betooni
39) Tsement on aine, mis seob pulber ja tükimaterjalid kompaktseks massiks. Ehituses kasut. portlandtsementi , seda võib kasutada lisandina krohvimörtides, müürimörtides, keraamiliste plaatide kinnitussegus ja plaatide vuugi täitesegus ja muudes segudes. Tsement koosneb: amorfsetest mineraalidest (sooladest-kristallhüdraatidest):
3CaO∙2SiO2 ∙3H2O-trikaltsiumdislikaat
3CaO∙Al2O3∙ 6H2O -trikaltsiumaluminaathüdraat
3CaO∙Fe2O3 ∙6H2O-trikaltsiumferrithüdraat
ning amorfsetest ränihappe ja alumiiniumoksiidi geelist
Ca(OH)2 sisaldus tsementkivis pärast kõvenemist
1 kuu on 9-14 %
3 kuud on ca 15%
vanades, korrosioonist kahjustamata betoonides kuni 22%
Miks ja kuidas vesi lagundab tsementkivi? Tsementkivi komponentide väljakanne betoonist veega.
1)Ca(OH)2 lahustumine betoonis liikuvas vees ja väljakanne ümbritsevasse keskkonda. Ca(OH)2 lahustuvus vees 20C juures on 1,6 g/dm3
2)Tsementkivi mineraalide(kaltsiumsilikaat-ja kaltsiumaluminaathüdraadid) hüdrolüüs ja produktide väljakanne

Ca(OH)2 sisaldus betoonis olevas vees