rindelisuse, kasvukoha jt. tunnuste järgi.Uurib taimeökoloogia e. geobotaanika. Taimekooslust iseloomustavad tunnused: 1) Kindel liigiline koosseis; 2) Struktuur liikide ruumiline paigutus vastavalt nende suurusele ja nõuetele; 3) Aasta-ajaline muutuste käik; 4) Pikaajalised muutused (suktsessioon); 5) Kasvukoht. Kasutatakse mitmesugustel organiseerituse tasemetel, taimekooslus on mets (metsataimkond), palumets (tüübirühm), kui ka pohla kasvukohatüüp. Taimekoosluste piiritlemine on tinglik kontiinumi kontseptsioon. Taimkattel eristatakse 3 kontiinumit: Topograafiline kontiinum taimekoosluse piirid on looduses hajusad, kooslusi eraldab alati laiem või kitsam üleminekuala ehk siirdeala (ökoton); Taksonoomiline kontiinum - kõiki taimekooslusi ei saa klassifitseerida kindlaisse tüüpidesse (klassidesse, kasvukohatüüpidesse), osadel kooslustel on mitme tüübi (vahepealsed) tunnused; Ajaline kontiinum topograafiline ja
pindalast. Puuliikide liituvuste summa võib olla suurem kui 1 (üle 100%), sest võrad võivad paikneda ka üksteise sees, võrastiku liituvus on maksimaalselt alati 1 (100%). suktsessioon - koosluste vahetus, ökosüsteemi muutumine sadade kuni tuhandate aastate jooksul. Suktsessiooni tõukejõuks on organismide keskkonda muutev toime: taimede elutegevuse tagajärjel muutunud tingimustes osutuvad konkurentsis edukamateks uued liigid ning hakkavad vanu välja tõrjuma. looduslik kooslus - märkimisväärse inimtegevuseta püsiv kooslus, nt. põlismetsad, sood pool-looduslik kooslus - (pärandkooslus) püsib ühesuguse kestva inimmõju tingimustes, kusjuures inimmõju piirdub peamiselt saagi koristamisega (niitmine, karjatamine jms.). Erinevalt kultuurkooslustest on pool-looduslik kooslus ümber kujundatud varasemast looduslikust kooslusest, kusjuures hulk varasema koosluse liike säilib. kultuurkooslus - inimtekkeline kooslus, näiteks aed, põld, kultuurrohumaa, laoplats jne
kasvukoha jt. tunnuste järgi. Kasutatakse mitmesugustel organiseerituse tasemetel, taimekooslus on mets, palumets, kui ka männi - pohla - palusambla taimekooslus (assotsiatsioon). Taimekoosluste piiritlemine on tinglik - kontiinumi kontseptsioon. avakooslus - nn. lahtine taimekooslus, kuhu võib nõrga konkurentsi ja vaba mullapinna tõttu uusi liike lisanduda. koosluste jaotus sõltuvalt inimmõju intensiivsusest looduslik kooslus - märkimisväärse inimtegevuseta püsiv kooslus, nt. põlismetsad, sood pool-looduslik kooslus (pärandkooslus) püsib ühesuguse kestva inimmõju tingimustes, kusjuures inimmõju piirdub peamiselt saagi koristamisega (niitmine, karjatamine jms.). Erinevalt kultuurkooslustest on pool-looduslik kooslus ümber kujundatud varasemast looduslikust kooslusest, kusjuures hulk varasema koosluse liike säilib. kultuurkooslus - inimtekkeline kooslus, näiteks aed, põld, kultuurrohumaa, laoplats jne. Kultuurkoosluse tekkele eelneb
Seepärast on andmed Eesti taimestikust kuni kvaternaari ajastuni puudulikud. Lihvini jäävaheaeg: Eestis oli küllaltki palju okaspuid (nt. kuusk), laialehiseid puid ja leppa. Mikuulini jäävaheaeg: Soome lahe kohal mageda veega järv, kus oli palju ränivetikaid. Tõendeid puju ja maltsa liikide olemasolu kohta, samuti vaevakase. Laialt olid levinud männi-, kase- ja kuusemetsad, samuti laialehised metsad (tamm, jalakas, sarapuu, valge pöök). Enne Valdai jäätumist kadusid metsad, suurenes vaevakase, lõikheinaliste ja kõrreliste osatähtsus. Sellest ajast pärineb ka koldjas selaginell. Hilisjääaeg ehk mandrijää paigutine sulamine algas umbes 13500 aastat tagasi, sellele järgnes umbes 2000 aastane arktiline kliimaperiood. Hilisjääaeg lõppes umbes 10000 aastat tagasi. Arktilisel kliimaperioodil, toimub setete ümberpaigutamine, selle pärast on raske neid klassifitseerida, me ei tea kust need pärit on. Esindatud olid tundrataimed (vaevakask,
Kultuurkooslused paiknevad haritaval (põllu)maal. Inimmõju lõppemisel algab kultuurkoosluse kiire suktsessioon loodusliku koosluse suunas. Rohumaa on laiamahulise mõistena kasutusel eriti põllumajanduses, tähendab igasugust mitmeaastastest rohtsetest mesofüütidest(parasniiskete kasvukohtade taim) koosnevat taimekooslust. Põllumajanduses ja maade arvestuses kasutatav mõiste looduslik rohumaa ühtib enamasti pärandkoosluse mõistega. Niit ja karjamaa tähistavad erineva kasutusviisiga kooslusi. Enamasti on üksnes taimkatte järgi võimalik öelda, kas ala kasutatakse heina- või karjamaana. Parandatud rohumaa on põllumajanduslik termin ja tähistab sellist pool-looduslikku kooslust, kus inimtegevusega (väetamine, heinaseemne täiendav külv jms.) on tõstetud rohumaa kasutusväärtust, kuid seejuures säilib rohukamaras enamik varem kasvanud taimedest.
tagajärjel pika aja jooksul ümber kujunenud looduslikud kooslused, mida pole küntud vähemalt 50 ja pealtparandatud (väetatud, täiendavalt heinaseemet külitud) vähemalt 20 aastat. Nende püsimiseks on tarvilik mõõdukas inimmõju (iga-aastane niitmine, karjatamine ja puude-põõsaste valikraie). Nimetatakse ka looduslikeks rohumaadeks. Kõikjal metsavööndis, kus on peetud loomi, on pärandkooslused tavalised. Looduslik kooslus - looduslik kooslus on niisugune biotsönoos, mille väljakujunemisel pole inimese kujundav mõju olnud märkimisväärne. Looduslikud kooslused koosnevad pärismaisest elustikust. Kui looduslikku kooslust majandatakse, võib sellest kujuneda pool-looduslik kooslus ehk pärandkooslus. Kui looduslik kooslus asendada, on tegu tehiskooslusega. Näiteks primaarsed niidud (meil väike osa rannaniite ja ilmselt ka lamminiite), mis on kujunenud ja püsivad inimese vahelesegamiseta. Puittaimede
suurendavad nõnda koosluse liigirikkust. Põlismetsast võib alati leida inimpelglikke liike, kes majandavates metsades elada ei saa. 1.2. Peamiste metsatüüpide iseloomustus tingimuste ja liikide kaudu (vt. Auditooriumis täidetud töölehte) Loomets- Levib Saaremaal, Põhja- ja Loode-Eestis. Üldisteks tingimusteks: valgusküllased, põhjavesi sügaval, majandamisel halvad, paepealne viljakas, madalad metsad. Puu- ja põõsarindes männid, kuused, sarapuu, kibuvits, arukask. Elustiku eripärad, näited liikidest: lubjalembesed taimed, tume-punane neiuvaip, ülane, sinilill. Nõmmemets- Põhja- , Loode- ja Kagu-Eesti, Peipsi ääres, Lääne-Eesti saartel. Üldised tingimused: aeglase kasvuga puud, kuiv- ja tuleohtlik, liivakiht on tüse, valgusküllased. Puu- ja põõsarinne: männid, üksikud arukased. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: kanarbik, põdrasamblik, kõrrelised, nõmm-liivatee,
1 Pärandkooslused (pool-looduslikud kooslused) - looduslikud kooslused, mis on inimese poolt ümber kujundatud. Looduslikud kooslused – looduslikult kujunenud ja püsivad inimese vahelesegamiseta. Kultuurkooslused - inimtekkelised kooslused. Rohumaa - mitmeaastastest rohtsetest mesofüütidest koosnev taimekooslus. Parandatud rohumaa - pool-looduslik kooslus, kus inimtegevusega on tõstetud rohumaa kasutusväärtust, kuid säilib enamik varem kasvanud taimedest. Heinamaa ehk niit - moodustavad tihedalt koos kasvavate mitmeaastased mesofüütide kooslused, mida võidakse regulaarselt niita. Niitusid jaotatakse primaarseteks ja sekundaarseteks. Karjamaa – pärast heina maha niitmist loomade karjatamiseks kasutatav maa. Kasvukoht – keskkonnategurite kompleks, mis on suhteliselt püsivate omadustega. Taimekooslus - koos kasvavate taimede kogum.
neid ümbritsevas looduses. Eluvormid - ehk biomorfid on organismide rühmad, mis evolutsiooni käigus on omandanud suhteliselt sarnased ökoloogilis-morfoloogilised kohastumused Liikidevahelised suhted sümbioos, kisklus, parasitism, konkurent Taimekooslus ja selle kirjeldamine Sarnastes tingimustes üheskoos kasvavad taimed moodustavad taimekoosluse. Taimekooslusi saab iseloomustada mitmete tunnuste alusel: Kasvukoht - vastavalt mullale (savimuld, liivane pinnas. Moodustunud kooslus hakkab omakorda muutma mulda ja ümber kujundama kasvukoha tingimusi. Näiteks rabas ladestub turbasammaldest turvas, laanes tekib aga rohkesti metsakõdu, milles suudavad kasvada vaid vähesed taimeliigid. Liigiline koosseis-Igas taimekoosluses kasvavad sellele omased taimeliigidmetsas metsataimed, niidul niidutaimed. Metsakooslusesse võib küll sattuda lähedal asuvalt niidult või umbrohtunud põllult niidutaimi, kuid need ei suuda seal kaua elada. Põhjus on selles, et
Mets on suurima biomassiga taimekooslus. Metsadesse on koondunud 80-90% maismaa orgaanilisest ainest. Mets reguleerib ja mõjutab: -õhkkonna gaasilist koostist -sademete jaotust ja hulka -pinnavee äravoolu -aurumist -maa-ala veerežiimi -kliimat 30% kogu maismaa pindalast on kaetud metsaga. Metsad maailmas: võib jagada 4 tüüpi: -boreaalsed(33%) -parasvöötme(11%) -subtroopilised(9%) troopilised metsad e. vihmamets(47%) Metsi võib leida igast piirkonnast, kus on suhteliselt suures hulgas sademeid ja vähemalt 2-kuune periood, kus õhutemperatuur on üle 10 kraadi. Eesti metsasus võrreldes teiste riikidega Metsarikkaimad riigid: Metsavaesemad riigid: Soome(73%) Island(0,3%) Rootsi(70%) Malta(1%)
seal paiknevad ainult trahheiidid. Seemned arenevad katmata õiealgmest. Katteseemnetaimed- erinevalt paljasseemnetaimedes on neil juhtsooned e. trahheed, õied e. kaetud õiealgmed, millest arenevad seemneid sisaldavad viljad. Seemnetes on endosperm. 3. Eesti loomastiku jaotumine süstemaatilistesse rühmadesse, näited vastavatest liikidest. Eesti loomastiku liigiline mitmekesisus eri rühmades (võrdlus). Loomade käitumine ja tegevusjäljed. II. Metsad 1. Metsade üldiseloomustus. Metsa mõiste, tähtsus. Metsad maailmas. Eesti metsasus võrreldes teiste Euroopa riikidega. Metsa ajalugu Eestis. Eesti metsade üldiseloomustus. Mets on ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust. Tähtsus: Mets on suurima biomassiga taimekooslus, reguleerib ja mõjutab - õhkkonna gaasilist koostist sademete jaotust ja hulka pinnavee äravoolu aurumist
Biotoopide konspekt Arurohumaad Niitude terminoloogiast üldiselt, erinevad rohumaade jaotused, funktsioonid. Niit - peam. mitmeaastastest rohtsetest mesofüütidest koosnev taimekooslus, kus puud ja põõsad puuduvad või on nende osatähtsus väike (puude liituvus < 0.3, põõsaste katvus < 30 % Mesofüüt: parasniiskete kasvukohtade liik Rohumaa – laiem mõiste kui niit taimestik koosneb: rohundid (1-2-aastased, püsikud) graminoidid (kõrrelised, lõikheinalised, loalised) puhmad (puitunud vartega taimed väga kuivadel rohumaadel, nt. kanarbik nõmmerohumaadel) rohumaad levinud kõigil mandritel v.a. polaaralad mõõduka kliimaga aladel domineerivad mitmeaastased rohttaimed, soojema kliimaga aladel domineerivad 1- aastased rohttaimed
Niidud Referaat Sisukord: · Sisukord · Mis on niit? · Mis on looduslikud niidud? · Minevikust olevikku, olevikust tulevikku · Ajas tagasi rännates · Luha- ehk lamminiidud · Loopealsed ehk alvarid · Pärandkooslus · Aruniidud · Lamminiidud · Rannaniidud · Soostunud niidud · Niidud tänapäeval · Kasutatud kirjandus Mis on niit? Niit on puudeta või väheste puudega ala, kus kasvavad põhiliselt rohttaimed. Kui puid ja põõsaid on 10-50%, on tegu puisniiduga. See on üleminekuastmeks niidu ja metsa vahel. Nimetus "niit" tuleneb sõnast "niitjas", mis tähistab seal kasvavaid niitjate lehtedega taimi. Tihti kasutatakse niidu asemel mõistet rohumaa, kuid päris täpne see ei ole.
8. Soode teke ja tüübid (madal-, siirde- ja kõrgsoo e raba). Soodele iseloomulikud taimed ja loomad. tekivad: Järve kinnikasvamisel u. 1/3 Eesti soodest · Põhjast · Pealt · Põhjast ja pealt üheaegselt Maismaa soostumine · u. 2/3 Eesti soodest · Kestev veerohkus Madalsoo · 57% · Madalamatel aladel · Toitub mineraaliderikkast veest Isel. Taimestik: Taimkate: muda-, pudel, ümar- ja niitjas tarn, soopihl, ubaleht. Eutroofsed turbasamblad, sirbikud hallikas, harilik, hirss-, pudel- ja niitjas tarn; sookastik, ahtlalehine villpea. Samblarindes sirbikud, säbarik. Põõsastest madal kask, pajud. Puudest sookask Raba e. kõrgsoo 31% Ümbruskonnast kõrgem ala Toitub mineraalidevaesest veest (sademed) Kujuneb turba kuhjumisel Puurinne: mänd, sookask Põõsarinne: vaevakask, pajud
hulgaliselt lisajuuri. Need juured moodustavadki sammasjuurestiku. Esineb kõrrelistel. · Juure muudendid (risoom, sibulad, säilitusjuured jne) Säilitusjuured: o Juurekael ja terve peajuur: porgand, suhkrupeet o Juurekael ja pool peajuurt: söödapeet o Juurekael ja veidi peajuurt: söögipeet, kaalikas, redis o Juurekael: alpikann o Lisa- ja külgjuured: daalia ja käpalised Tõmbejuured: o sibul (taime muundunud võsu)-, mugul- ja risoomtaimedel (risoom: mitmeaastane, harunev või harunemata, horisontaalse, tõusva või vertikaalse kasvusuunaga maa-alune võsu, mis täidab varuainete säilitamise, taime uuendamise ja vegetatiivse paljunemise ülesandeid) Õhujuured: o epifüütidel (taimorganism, mis kinnitub või kasvab teisel elusal taimel
hulgaliselt lisajuuri. Need juured moodustavadki sammasjuurestiku. Esineb kõrrelistel. Juure muudendid (risoom, sibulad, säilitusjuured jne) Säilitusjuured: o Juurekael ja terve peajuur: porgand, suhkrupeet o Juurekael ja pool peajuurt: söödapeet o Juurekael ja veidi peajuurt: söögipeet, kaalikas, redis o Juurekael: alpikann o Lisa- ja külgjuured: daalia ja käpalised Tõmbejuured: o sibul (taime muundunud võsu)-, mugul- ja risoomtaimedel (risoom: mitmeaastane, harunev või harunemata, horisontaalse, tõusva või vertikaalse kasvusuunaga maa-alune võsu, mis täidab varuainete säilitamise, taime uuendamise ja vegetatiivse paljunemise ülesandeid) Õhujuured: o epifüütidel (taimorganism, mis kinnitub või kasvab teisel elusal taimel
ning neid reguleerivaid tegureid. · Sõna ökoloogia tuleb kreeka keelest: - Logos-õpetus - Oikos- eluruum, maja, majapidamine · ÖKOLOOGIA ON ÕPETUS ELUSORGANISMIDE JA NEID ÜMBRITSEVA KESKKONNA VAHELISTEST SUHETEST. Põhimõisted: · Ökoloogia uurib loodust erinevatel organisatsioonitasemetel: - Ökosfäär - Ökosüsteem - Kooslus - Populatsioon - Organism Mida kõrgem tase ,seda vähem on uuritud. · Populatsioon- rühm üht liiki isendeid, kes elavad koos samal ajal samas paigas (teatud metsapiirkonna oravapopulatsioon) · Kooslus- mingi piirkonna kõiki elusolendite populatsioonidest moodustuv kogum- Emajõe luhaniidu kooslus ( nii taimed kui ka loomad) - Kooslus kitsamas tähenduses: näiteks piirkonna linnupopulatsioonide
Looduslikult kasvavad siin peamiselt männikud. Loometsades eristatakse kolm kasvukohatüüpi. 1.1. LEESIKALOO KASVUKOHATÜÜP (Ll) Reljeef: veidi lainjad paetasandikud Muld: väga õhukesed paepealsed mullad (paas tuleb kõrgemale kui 10 cm), tähis Kh´; väga õhuke rähkmuld K´ või klibumuld Kk. Kõduhorisont kas puudub või on kuni 3 cm, järgnev huumushorisont väga õhuke (alla 10 cm) struktuurne, allosas sageli rähkne. Aluskivimiks on paas. Muld on aluselise reaktsiooniga, lubjarikas pHKCl 6,5-7,5. Veereziim: õhuke mullakiht kergesti läbikuivav, põhjavesi on sügaval ning pole taimedele kättesaadav. Puurinne: ülekaalus on hõredalt kasvavad männid, vähem esineb kuuski ja arukaskesid. Puud on suure koondega, halvasti laasunud, sageli kõveratüvelised ja paksukorba-lised. Esmastes kooslustes võib puurinne puududa. Boniteet V Va. Põõsarinne: on hõre kuni keskmiselt tihe
20. sajandil jäid põllumajanduse intensiivistumise tingimustes paljud puisniidud kasutusest välja. Säilinud puisniitudest suurem osa asub Eestis, vähem on neid ka Tsehhis ja Rootsis. 20. sajandi lõpul hinnati Eesti puisniitude kogupindalaks kuni 8000 hektarit, millest umbes 60% võib pidada geobotaaniliselt ja looduskaitse seisukohast väärtuslikeks. (Kukk, T, Kull, K. 1997. ) Puiskarjamaad Kuigi maastikus on puiskarjamaad puisniitudega väga sarnased, on nende taimestik karjatamise ja tihedama puurinde tõttu erinev. Üldjuhul on puiskarjamaade taimestik puisniitude omast liigivaesem. Kariloomade erinevad toidueelistused, sõnniku mõju pinnase omadustele, ressursside ümberpaigutumine ja tallamine mõjutab oluliselt puiskarjamaade taimestikku ja muudab selle arengu sõltuvaks karilooma liigist ja isegi tõust. Puiskarjamaadel elab palju seeni ja putukaid, kes sõltuvad sõnnikust, mõnikord isegi liigispetsiifilisest sõnnikust
Sajandeid kestnud inimmõju ja looduslikud tingimused on kujundanud luhtade omapärase taime- ja loomakoosluse (Mägi 2005). Käsitlevad Rannapungerja lammid on parasniisked ning korrapäraste üleujutustega, mis asuvad gleistunud lammimuladel (Ag) ja lammi-gleimuldadel (AG) (Maa-amet). Klassifikatsiooni alusel kuuluvad nad seega aasrohumaade tüüpi ning võib eeldada, et kuivade aasade alla, kus esineb suure kasteheina kooslus viljakal kaldalammil (Kukk 2004). Paal aga klassifitseeriks parasniisked Rannapungerja lamminiidud niiske lamminiidu kasvukohatüüpi. Mullad on kerge lõimisega, sest tegemist on liivase lähtekivimiga (Maa-amet), mis näitabki, et üleujutused pole pikaajalised ning pärast üleujutust taheneb muld kiiresti. Kasteheina koosluse rohustu on liigirikas ja kõrgekasvuline, paljude nitrofiilsete liikidega. Seal domineerivad taimed nagu suur kastehein, põldtimut ja harilik aruhein, sagedased on ka
Sissejuhatus Käesolev töö on kirjutatud Meenikunno looduskaitsealast. Meenikunno looduskaitseala on moodustatud 1981. aastal sookaitsealana, mida 1999. aastal suurendati kaitseala pindala 2651 hektarini. Kui 1981. aastal loodi kaitseala Meenikunno raba kaitseks, siis 2015. aastal organiseetiti see umber looduskaitsealaks. Kaitseala eesmärgiks on säilitada sealset omapärast raba, Nohipalu järvede, Nohipalu mõhnastikku ning kaitsealuste liikide elupaiku. 1. Meenikunno LKA andmed Meenikunno looduskaitseala asub Põlva maakonnas Veriora vallas Leevi, Lihtensteini, Nohipalo ja Vinso külas ning Orava vallas Kamnitsa ja Rebasmäe külas. Looduskaitseala suurus on 3015 hektarit (joonis 1, 2). Joonis 1
EESTI ELUPAIGAD, KASVUKOHAD, TAIMEKOOSLUSED KASVUKOHT ehk ÖKOTOOP on abiootiliste tegurite kompleks koosluses: muld, veereziim, mikro- ja mesokliima KOOSLUS ehk BIOTSÖNOOS on ökotoobi elustik, see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumit. ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid. ELUPAIGATÜÜP ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus. Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal. Eesti pinnakate on kujunenud mandrijäätumise ja liustike tegevuse tulemusel. Ta koosneb põhilisest moreenist, lisaks liiv, savi, turvas, graniitsed rahnud.
mitmekesisus on tingitud erinevatest metsa kasvukohatingimustest. Kasvukohatingimused mõjutavad suurel määral metsa koosseisu, alustaimestiku iseloomu, puude juurdekasvu ja saadava puidu kvaliteedi. Metsade suure mitmekesisuse tõttu saab nende majandamine olla edukas vaid konkreetseid ökoloogilisi tingimusi tundes ja arvestades. Metsade majandamiseks on vaja neid klassifitseerida (jagada sarnaste kasvukohatingimuste alusel), selleks jagatakse metsad kasvukohatüüpideks (kkt). Metsade majandamine toimub Eestis suures osas kasvukohatüüpide põhiselt (erinevates kkt-ides kasvatatakse erinevaid puuliike, kasutatakse erinevaid uuendusmeetodeid jne). Et võimalikult lühidalt ja informatiivselt iseloomustada valitsevaid kasvukohatingimusi, ongi kasutusele võetud kasvukohatüüpide mõiste. Eesti metsanduses (nii praktikas, kui ka metsateaduses kasutatakse E. Lõhmuse poolt 1984.a. avaldatud kasvukohatüüpide klassifikatsiooni (nn. Lõhmuse
Metsatüüpide rühmitamine Metsade kasvukohatingimusi on mitmesuguseid, sellepärast on ka metsatüüpe palju. Alati ei ole võimalik ega ka vajalik iseloomustada metsi kasvukohatüübi täpsusega. Seepärast on vajalikud ka üldisemad, suuremahulisemad klassifikatsiooniüksused. Arvestades ainult üht metsa olulisemalt mõjutavat faktorit - veereziimi ja sellega seotud soostumisprotsessi, jagatakse metsad 2 klassi: 1) arumetsad Mineraalmuldadega metsad, kus turbahorisont puudub või esineb looduslikus seisundis kuni 30 cm tüseduseni (kuivendatud muldadel kuni 25 cm) 2) soometsad metsad, kus turba tüsedus kuivendamata aladel on üle 30 cm, kuivendatud aladel üle 25 cm. Põhjavesi ulatub suuremal osal ajast maapinna lähedusse ja paljudes kohtades esineb üleujutusi. Puistute tootlikkus on mulla liigniiskuse ja vähese toitainetesisalduse tõttu madal. Enamasti IV-V boniteet. Kui põhjavesi on hea liikuvusega võib esineda ka I-III bon.
Jagunevad: Hoiumetsad – siia kuuluvad reservaadid ning muud erilist kaitset ja pikemaajalist säilitamist vajavad metsaosad. Neid majandatakse hooldusraietega ning uuenevad looduslikult. Kaitsemetsad – täidavad mitmeid kaitsefunktsioone. Majandamine toimub hooldusraiete või lõppraietega (männikutes ja kõvalehtpuit 121-140 a.; kuusikud 101-120 a., haavikud 51-60 a., hall-lepp 41-50 a.). Uuenevad looduslikult või kultiveerimise teel. Tulundusmetsad – puitu tootvad metsad. Metsade uuendamisel eelistatakse kultiveerimist. (kultiveerimine – kultuuristamine, puude istutamine) Metsad jagunevad kaheks klassiks: 1. Arumetsad – mineraalmuldadega metsamaad, kus turbahorisont puudub või on alla 30 cm. Jaguneb omakorda 7 tüübirühmaks: 1.1. Loometsad – maapinnalähedasel, alla 30 cm paksusel mullakihiga pael olevad metsad. Esineb 3 kasvukohatüüpi: leesikaloo, kastikuloo, lubikaloo. 1.2
Linnade suurus pole alati tagamaaga tasakaalus (nt. Kohtla-Järve), vajaka jääb linnaümbruse haljasvööndeist. Tootmistegevuse tagajärjel on välja kujunenud ulatuslikud tehisalad. Neist olulisemad on põlevkivi kaevandamisega looduslikust seisundist väljaviidud territooriumid, turbaväljad ning suurte jäätmehoidlate alune ja nende mõjupiirkonda jääv maa. Nendel aladel on veerežiim halvasti reguleeritud ja muld degradeerunud või kahjulike ainetega saastatud. Nõukogude aegsel perioodil ehitatud majade ehituskvaliteet ei vasta tänapäeva nõuetele, eriti mürakaitse ja energiasäästlikkuse seisukohast. Ei ole piisavalt kontrollitud ehitus- ja viimistlusmaterjalide mõju tervisele. Linnades ja majandikeskustes rajati ebaratsionaalselt pikki välisvõrke, mida omavalitsused ei suuda töökorras hoida.
emaka pärast või isegi enne õie avanemist Risttolmlemine: taimede tolmlemisviis, mille puhul õie emakasuudmele sattuv õietolm pärineb teiselt taimelt Isesteriilsus: Füsioloogiline isetolmlemise vältimine isesteriilsus väga laialt levinud. (nt. mitmetel viljapuude sortidel). St ei viljastu oma õietolmuga. Isefertiilsus: võime viljastuda oma õietolmuga Emaka ehitus: emaka suue, emaka kael, sigimik Tolmuka ehitus: tolmuka niit, tolmuka pea Tolmuterade valmimine ja vabanemine: Tolmutera areng koosneb järgmistest etappidest: 1. Arhesporogenees. Noores arenevas tolmukapeas jaguneb üks subepidermaalne meristemaatiline rakk periklinaalselt. Sisemine rakk suureneb ning muutub arhespooriks, välimine jaguneb korduvalt, andes endoteetsiumi, vahe- ja tapetkihi. 2. Mikrosporogenees. Arhespoor jaguneb, moodustades suure hulga tolmuterade emarakke (mikrosporotsüüte)
sama õie emaka pärast või isegi enne õie avanemist Risttolmlemine: taimede tolmlemisviis, mille puhul õie emakasuudmele sattuv õietolm pärineb teiselt taimelt Isesteriilsus: Füsioloogiline isetolmlemise vältimine isesteriilsus väga laialt levinud. (nt. mitmetel viljapuude sortidel). St ei viljastu oma õietolmuga. Isefertiilsus: võime viljastuda oma õietolmuga Emaka ehitus: emaka suue, emaka kael, sigimik Tolmuka ehitus: tolmuka niit, tolmuka pea Tolmuterade valmimine ja vabanemine: Tolmutera areng koosneb järgmistest etappidest: 1. Arhesporogenees. Noores arenevas tolmukapeas jaguneb üks subepidermaalne meristemaatiline rakk periklinaalselt. Sisemine rakk suureneb ning muutub arhespooriks, välimine jaguneb korduvalt, andes endoteetsiumi, vahe- ja tapetkihi. 2. Mikrosporogenees. Arhespoor jaguneb, moodustades suure hulga tolmuterade emarakke (mikrosporotsüüte). Iga tolmutera emarakk
eraldunud või sellega veel ühenduses olevat rannalõugast (laguuni), mille vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate. Veekogu põhja katavad mändvetikad, sageli esinevad tüsedad ravimudakihid. Suuremad on näiteks Mullutu ja Oesaare laht. Moodustavad 1,4% Eesti uuritud järvedest. Tüüpilised liigid on kare kaisel, kamm-penikeel, pilliroog. Halotroofne ehk soolatoiteline järv on järv, millele on iseloomulik suur mineraalainete ja väike huumusainete sisaldus. Halotroofsed järved on tavaliselt kas osaliselt või täielikult merest eraldunud kunagised lahed. Nende sügavus ei ole tavaliselt rohkem kui 1 meeter, vegetatsiooniperioodil võivad nad täielikult kuivada. Suvel soojenevad väga hästi. Järveelustik on tavaliselt liigivaene, kuid taimestiku hulk ja katvus suur. Domineerivad rannikuliigid: mändvetikad, kamm- ja hein- penikeel, niitjas penikeel ja tähkjas vesikuusk. 2) Siirdesoo, see on kesktoiteline (mesotroofne) soo ja selle toitumises on põhjavee
EESTI MAAÜLIKOOL Metsandus- ja maaehitusinstituut Loodusvarade kaitse ja kasutamine Karjatamise mõju taimekooslustele Luhad, rannaniidud, aruniidud Tartu 2014 Sisukord Sissejuhatus Kiviaja lõpust saadik on rohumaid kasutatud taimetoiduliste loomade karjatamiseks. Karjatamise mõju taimestikule sõltub paljudest erinevatest teguritest nagu näiteks mullastik, taimestik, kariloomade liik, tõug, sugu, vanus, karjatamiskoormus ning kliima. Eri liiki kariloomad toituvad erisugustest taimedest. Sellest tulenevalt sobivad pärandkooslustele väiksed ja vähenõudlikud tõud. Eestis tuleks eelistada eesti hobust, eesti maatõugu veist ja lambaid, kuid tuleb arvestada sellega, et hobused ja veised ei sobi tallamisõrnadesse kooslustesse. Alljärgnevas referaadis kirjeldan lähemalt karjatamisviise, karjatamiskoormust ning nende mõju erinevatele taimekooslustele. 1
Kust saavad Eesti jõed oma vee? *Sademetest, lume sulamisest ja põhjaveest. *Suurimad üleujutused Navesti ja Halliste jõel Soomaal, jõed on vastuvoolu ning tekib kevaditi suur üleujutus. Millistesse vesikondadesse kuuluvad Eesti jõed? *Soome lahe vesikonda kuuluvad Põhja-Eesti jõed. *Lääne-Eesti suuremad veekogud kuuluvad Väinamere ja Liivi lahe vesikonda. *Lõuna-Eesti jõed kuuluvad Peipsi järve vesikonda. Järved *Eestis 1200 järve. *Kõik järved kokku hõlmavad 5% riigi pindalast. *Keskmine järvede sügavus alla 4m. *Sügavaim järv Rõuge Suurjärv 38m. *Järvede rohkeim paik Eestis on Kirde-Eesti Kurtna mõhnastik. *Järvedevaesemad Kesk-Eesti tasandik, Pandivere kõrgustik, Harju lavamaa. Kuidas on Eesti järved tekkinud ? *Enamik mandrijäätekkelised. *Rannikualadel on maatõusu tagajärjel endistest merelahtedest tekkinud rannajärvi, mida sageli nimetatakse lahtedeks. *Jõelookeist on kujunenud pisikesed lammijärved(soodid).
.................................................................................................................... 13 Kasutatud allikad................................................................................................................... 13 2 Sissejuhatus Taimekooslus on koos kasvavate taimede kogum. Kooslus säilib suht. ühesugusena teatavate ökoloogiliste tingimuste ja kasutamisviisi korral. Lamminiidud ehk luhad on jõgede või järvede kallastel asuvad ja nende poolt üleujutatavad looduslikud rohumaad. Enamasti on need tekkinud inimtegevuse tulemusena. Rannaniidud on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas paiknevad poollooduslikud kooslused. Aruniidud on niidud, mis asuvad turvastumata ja üleujutuseta muldadel. Jaguneb: looniidud e. alvarid e. loopealsed,
Sademeid langeb keskmiselt 670 mm aastas (Allilender, 2000). Pinnamood selles piirkonnas on tasane, absoluutkõrgus on valdavalt 20-35 m ü.m.p. Tasane reljeef ei soodusta pinnavee äravoolu, põhjustades soostumist ja jõgede üleujutusi. Rahvuspargi kõrgeim punkt (39 m ü.m.p) asub selle idaosas luiteahelikul. Soomassiivide vahele jääva mineraalmaa-ala absoluutkõrgus on enamasti 20-25 m vahemikus. Rabade pealispinna absoluutkõrgus on mõnevõrra suurem: Kuresoo 26-29 m, Ördi raba 26-28 m, Kikepera 25-28 m ja Valgeraba 25-28 m (Kink, 1996). Mullastiku poolest kuulub Soomaa kamar-, glei- ja lammimuldade (settealade) Lääne-Eesti valdkonda, mis jaguneb omakorda kaheks allvaldkonnaks (Lillema, 1958): · gleistunud kamar-leet-, kamar-glei- ja lammimullad; · gleistunud kamar-, leet-, kamar-glei- ja lammimullad ning rabamullad. Jõgede lammidel on levinud lammimullad, mida rühmitatakse järgmiselt:
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
