Eesti taimkate (0)

Põhimõisted
Taimestik e. floora
taimeliikide ajalooliselt kujunenud kogum mingil alal või ajajärgul. Uuriv teadus floristika. Traditsiooniliselt kuuluvad floora mõistesse sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed ja katteseemnetaimed . Floorasse kuuluvad kõik aja jooksul looduslikult levinud liigid (spontaanne floora) ja inimese vahendusel loodusesse sattunud (adventiivfloora) või avamaal kultuuris kasvavad liigid (kultuurfloora).
Taimkate e. vegetatsioon
mingi ala taimekoosluste ja muude taimerühmitiste kogum. Uuriv teadus geobotaanika.
Taimekooslus e. fütotsönoos
taimeliikide seaduspärane rühmitus, mis kujuneb teatavates keskkonnatingimustes, vastavalt liikide omavahelistele suhetele ja nõudlustele keskkonna suhtes. Uurivad teadused : fütotsönoloogia, geobotaanika, taimeökoloogia
Taimekooslust iseloomustab:

• kindel liigiline koosseis
  

• struktuur, st. liikide kindel ressursiline paigutus vastavalt nende suurusele ja nõuetele
  

• aasta-ajaliste muutuste käik
  

• pikaajalised muutused ( suktsessioon )
  

• ökotüüp e. kasvukoht
  

Kõrgemad taimed:
Samblad (brüofloora)
Sõnajalgtaimed (sõnajalad, kollad , osjad )
Paljasseemnetaimed ( kuusk , mänd, kadakas )
soontaimed
Katteseemnetaimed
Alamad taimed:
vetikad (algofloora)
samblikud (lihhenofloora)
- - - - - - - - - - - - - - - - - -
seened (mükofloora) seda enam ei tehta
Ülevaade Eesti taimkatte uurimise ajaloost
Esimesed andmed Eesti taimestikust
Keskaegsest taimeteadusest Eesti alal on vähe andmeid, seda eelkõige kirjalike allikate vähesuse tõttu. Sel ajal kasvatati kloostriaedades enamasti ravim - ja ilutaimi ning tegeleti kultuurtaimede introduktsiooniga. On teada, et 13. sajandil kuulus dominiiklastele ladinakeelne meditsiinilis- botaaniline käsikiri "Herbarius-Codex", mis sisaldas taimede kirjeldusi ning juhatusi ravimtaimede kasutamiseks. Eelmise sajandi algul läks see käsikiri Tallinna linnaarhiivist kaduma. 1452 . aastast on teateid Tallinna raeapteegi aia olemasolust.
1645. aastal asutati Narva apteegi aed, kus 1677. aastal kasvatati ligikaudu 150 liiki ravimtaimi. 1632. aastal asutati Tartus Academia Gustaviana, mis kujunes lisaks kõrgkoolile veel ka akadeemiliseks teadusasutuseks. Tõenäoliselt ei tegeletud seal aga ei taimesüstemaatikaga ega –geograafiaga. Eelnimetatud teadustest saab nüüdisaja mõistes rääkida alles pärast Karl Linné teose " Species plantarum" 1753 ilmumist.
Eesti taimestiku teaduslik uurimine algab 18. sajandi esimesel poolel. 1727 . aastal saadeti Peterburi Teaduste akadeemia poolt "Narvasse, Tallinna ja teistesse Liivimaa kohtadesse" kohalikke taimi korjama ja uurima õpetlane Johann (Ivan) Christian Buxbaum.
Esimene põhjalikum Eestis kasvavate soontaimede nimistu leidub August Wilhelm Hupeli teose "Topographische Nachrichten von Lief- und Estland " 2. köites 1777 . Selles loetletakse alfabeetiliselt Eesti- ja Liivimaa kultuurtaimed ning siit leitud looduslikud liigid. Viimaseid on märgitud ligikaudu 310 nimetust , neist 260 liiki loetakse tänapäeva loodusliku ja poolloodusliku floora koosseisu. Tõenäoliselt kasutas Hupel oma raamatu kirjutamisel Kopenhaageni ülikooli kasvandiku Jakob Benjamin Fischeri koostatud Liivimaa soontaimede nimekirja, lisades sinna oma kommentaarid ja taimede eestikeelsed nimetused.
J.B. Fischeri tähtsamad tööd on „Liivimaa looduslooline kirjeldus” 1778, selle lisaköide 1784 ning täiendatud kordustrükk. Need raamatud sisaldavad Liivimaalt leitud taimede tähestikulise loendi koos taime lühikirjeldusega ja üksikute leiukohtade mainimisega. Kuna neis raamatutes ei ole aga eristatud Liivi-, Eesti- ja Kuramaad, pole alati võimalik üheselt otsustada kas liigi leiukoht jääb Eesti praegustesse piiridesse või mitte. Teose esimeses trükis käsitletakse 388 soontaime, 1784. aastal ilmunud väljaandes lisandub veel 131 liiki, täiendatud kordustrükis on kirjeldatud juba 681 liiki soontaimi.
1797. aastal ilmus Otto Friedrich von Pistohlkorsi koostatud nimekiri Liivimaal looduslikult kasvavatest puuliikidest. Tõenäoliselt pärinevad andmed eelkõige autori kodukoha ümbrusest, Rutikvere mõisast Põltsamaa lähedal.
Eesti floora uurimine Tartu keiserliku ülikooli perioodil
Aastad 1802- 1852 (asjaarmastajate e. botanofiilide periood)
1802. aastal taasavati Tartu Ülikool. Esimeseks loodusloo professoriks ja botaanikaaia juhatajaks oli Gottfried Albrecht Germann, kes oli selles ametis aastatel 1802-1809. Germanni suurtööks oli botaanikaaia rajamine 1803 . aastal. 1807. aastal avaldas ta ka botaanikaaia taimede loendi, milles on eraldi tähistatud Tartu ümbruses ja Eestimaa kubermangus looduslikult kasvavad liigid.
Botaanikaaia taimede loendi täiendatud trüki avaldas 1810. aastal aia õpetatud aednik Johannes Anton Weinmann. Loend sisaldab 4360 nimetust soontaimi, millest 509 kasvavad Tartu ümbruses ka looduslikult.
Germanni järel sai botaanikaaia juhatajaks ja TÜ loodusteaduste professoriks Carl Christian Friedrich von Ledebour, kes oli selles ametis aastail 1811-1836. Ta viis botaanikaaia maailmatasemele 1827. aastal kasvas seal 10 449 liiki taimi. Tartu perioodil ilmus Ledebouri sulest 4 köiteline " Flora Altaica" (1829-1833). Täieliku ülevaate Vene impeeriumi taimestikust annab "Flora Rossica" (4 köidet, ilmus 1841 -1853 Stuttgardis), kus on kirjas, et Eestis kasvab 1037 liiki soontaimi.
Perioodi lõpul avaldati mitmeid lühemaid botaanilisi kirjutisi Riia Looduseuurijate Seltsi väljaannetes, eriti seltsi aastaraamatus. Üheks viljakamaks autoriks oli Tartus botaanikat õppinud Friedrich Alexander Buhse, kelle ulatuslikumaks tööks oli „Baltikumi taimeteaduslik bibliograafia”.
Sajandi esimesel poolele on iseloomulik Eesti taimestiku põgus uurimine. Suuremad teened Eesti taimestiku uurimisel on sellel perioodil botanofiilidel. 1845. aastal asutati Riias Loodusuurijate Selts (LUS).
Aastad 1852-1919 (eriteadlaste periood)
Aastatel 1855-1865 algas Eestis intensiivne lokaalfloorade kirjeldamine. Uurimistöös etendasid juhtivat osa ülikooli õppejõud ja üliõpilased- Bunge , Schmidt , Russow, Glehn jt. Uurimustöö koondub Tartusse, eriti pärast Loodusuurijate Seltsi asutamist 1853. aastal.
Perioodi alguses ilmus botanofiilide, keeleteadlase Ferdinand Johann Wiedemanni ja kooliõpetaja Franz Eduard Weberi koostatud taimemääraja "Beschreibung der phanerogamischen Gewächse Esth-, Liv- und Curlands" 1852, mida võib pidada 19. sajandi üheks paremaks Eesti taimestiku käsiraamatuks. Teoses käsitletakse 1050 liiki soontaimi. Taksonite kirjeldused on varasematest üksikasjalikumad, samuti mainitakse enamikul liikidel ka leiukohti. Põhjalikumalt on käsitletud Eestimaa kubermangu taimestikku, Liivi- ja Kuramaa osa põhineb rohkem kirjandusallikatel.
Ledebouri järglaseks TÜ-s ja botaanikaaias sai tema õpilane Alexander Georg von Bunge , kes oli ühtlasi ülikooli esimene botaanikaprofessor, varasemad olid loodusloo professorid. Ta oli ka botaanikaia juhataja 1836-1867. Bunge õhutusel hakkasid botaanikaga tegelema mitmed tema õpilased (Fr. Schmidt, Ed. Russow, P. von Glehn, G. Pahnsch), arstiteadlased (Ed. Lehmann), pastorid (Schmidt, Gebhardt, Bruhns) jt. Mitmed Bunge õpilased asusid hiljem tööle Peterburi botaanikaaeda. 1849. aastast andis Bunge välja Balti kubermangude taimede eksikaatkogu "Flora Exsiccata Liv-, Est- und Kurlands", mida ilmus 10 sajalehelist mappi. Eksikaatkogum on herbaariumitaoline kogum.
Friedrich Karl Schmidt saavutas rahvusvahelise tuntuse geoloogi ja paleontoloogina. Eesti taimegeograafiale on olulised tema kandidaaditöö „Muhu saare taimestikust” ja magistritöö „Eesti siluri ala floorast” 1855. Tema töödest selgub Lääne-Eesti floora liigiline erakordsus.
Edmund August Friedrich Russowi tähtsamad uurimisvaldkonnad olid turbasammalde (Sphagnum) süstemaatika ja taimeanatoomia. Praegu on Eestis kindlaks tehtud 44 liiki turbasammalt.
Pärast Bunget valiti botaanikaprofessoriks Heinrich Moritz Willkomm, kes töötas selles ametis 1874 . aastani ja oli ka botaanikaaia juhataja. Peamiseks teeneks tuleb pidada botaanikaaia edendamist, samüti fütofenoloogiliste vaatluste1 alustamist ja juhendamist. 1873. aastal avaldas Willkomm üksikasjalise botaanikaaia kirjelduse, millele eelnes kõigi botaanikaaias kasvavate taimede ülemääramine. Lisaks organiseeris ta botaanikakateedri juurde botaanikamuuseumi.
Willkommi ja Russowi üheks kuulsamaks õpilaseks kujunes Johann Christoph Klinge, kes töötas aastatel 1879 - 1895 Tartus botaanikaaia direktori abina ja eradotsendina. Suurimaks tööks määraja "Flora von Est-, Liv- und Curland" koostamine. Teose muudab väärtuslikuks hästi läbi töötatud sünonüümika, ning see on jäänud tänapäevani asendamatuks abivahendiks 18. ja 19. sajandi botaanilises kirjanduses leiduvate taksonite nimetuste identifitseerimisel. Tema teiseks tuntumaks tööks on „Ida-Baltikumi dendrofloora käsitlus”. Laiema tuntuse saavutas Klinge käpaliste (Orchidaceae) süstemaatikat uurides.
20. sajandi esimese poole juhtivaks floristiks ja taimegeograafiks Baltikumis kujunes Tartu Ülikooli kasvandik, Russowi õpilane Karl Reinhold Kupffer, kes on Ida-Baltikumi teemadel avaldanud ligikaudu 350 kirjatööd. Baltimaade loodust tutvustava ülevaateteosena on märkimisväärne Kuppferi koostatud "Baltische Landeskunde" 1911, mille taimkatte peatüki autoriks ta ise ka oli. Kuppfer oli üks esimesi taimestiku kaitse initsiaatoreid Baltikumis. Mitmes kirjutises käsitleb ta ka taimeliikide areaalipiire.
Esimese eestikeelse taimemääraja "Kodumaa õiskaswud", avaldasid kooliõpetajad Karl Eugen Niclasen ja Juhan Aidas, kuid kahjuks ilmus sellest ainult esimene vihik. Teiste vihikute käsikirju säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis .
Aastal 1908 asutati Balti Sooselts ning Tooma Sookatsejaam.
1895-1915 oli ülikooli botaanikaprofessoriks Nikolai Ivanovitš Kuznetsov, kes oli Kaukaasia taimestiku hea tundja . Eesti taimestikku ta peaaegu ei uurinud. Reorganiseeris botaanikaaia osakonnad ning asutas ka uusi. Liigiohtruselt saavutas aed oma teise kõrgpunkti 1913. aastal kasvatati aias 10 130 liiki taimi. Kuznetsov oli kauaaegne LUSi president 1905-1911. Tema suurimaks teeneks jääb süstemaatikauuringute taaselustamine ning edasiarendamine TÜ-s.
Eestikeelsete taimenimetuste süstemaatilist kogumist alustas Eesti Üliõpilaste Seltsi loodusteaduste osakond 1907. aastal. Töö tulemusena ilmus 1918. aastal esimene Eesti õistaimede nimestik, kus liikidele, perekondadele ja sugukondadele oli esmakordselt kinnitatud üks eestikeelne "ametlik" nimetus.
Tartu keiserliku ülikooli ajal oli Eesti taimestiku uurimine üsna ebaühtlane. Põhjalikumalt kirjeldati botaanikute elukohtade, mõisate, kuurortide, postijaamade ja suuremate teede ümbrust. Uurijate lemmikpiirkonnaks oli Lääne-Eesti, kesk- ja edelaosa jäid peaaegu käsitlemata. 20. sajandi alguseks oli välja selgitatud floora liigiline koosseis, vähe oli aga taimede levikuandmeid. Publikatsioonid enamasti floristilised, süstemaatilised uuringud üksnes üksikute taksonite osas. Keerukamate taimerühmade uurimisel on suuremad teened välismaalastel. Eestis elanud taimesüstemaatikud tegelesid eelistatult meist kaugele jäävate, väheuuritud piirkondade taimestikuga.
Eesti floora uurimine Tartu Eesti ülikooli perioodil
Aastad 1919-1947 (TÜ botaanika instituudi periood)
Esimese maailmasõja ja revolutsiooni ajal lahkus Tartust enamik botaanika õppejõude ning katkes Tartu botaanikakoolkonna järjepidevus.
Esimeseks Eesti ülikooli botaanikaprofessoriks oli Moskva ülikooli haridusega Riia mükoloog Fedor Bucholtz. Tema peamiseks ülesandeks sai botaanika õpetamine ja botaanikaaia taastamine. Bucholtzi eestvedamisel organiseeriti TÜ botaanikaaias 1920. aastal Eesti osakond, ning asutati LUSi looduskaitse sektsioon, mille esimeseks sammuks sai taimestiku kaitse vajaduse tõestamine.
1921. aastal asutati TÜ taimeanatoomia ja –füsioloogia õppetool, mille juhatajaks valiti Richard Hugo Kaho . Aastatel 1923-1925 juhatas ta botaanikaaeda ja botaanikainstituuti. H. Kaho oli LUSi botaanikasektsiooni esimees aastatel 1928-1939.
Gustav Vilbaste , aastani 1935 Vilberg, andis omal kulul välja ajakirja "Loodusvaatleja" (aastatel 1930-1938). Oma erinevate ametite kõrvalt on ta toimetanud ajakirju "Loodus", Eesti Looduskaitse", " Loodushoid ja Turism " ning mitmeid kogumikke, näiteks "Looduskaitse" I ja II. Vilbaste on trükis avaldanud vähemalt 1200 kirjutist. Ta koostas ka esimese tervikliku eestikeelse taimemääraja "Eesti taimestik", mis oli käibel üle kahekümne aasta.
Teodor Lippmaa, aastani 1925 Lipman, oli TÜ botaanikainstituudi ja botaanikaaia juhataja aastatel 1930-1943. 1920ndatel tegelas ta põhiliselt taimefüsioloogiaga. 1935. aastal ilmus Lippmaa koostatud Eesti taimestiku analüüs ja floristiline rajoneering, mis on siiani jäänud üheks enamkasutatavaks taimegeograafiliseks liigestuseks. 1934. aastal alustati Lippmaa juhendamisel Eesti taimkatte suuremõõdulist kaardistamist ning sellega jõuti lõpule 1955. aastal (siis juba L.-M. Laasimeri juhendamisel). Lippmaa initsiatiivil kehtestati 1935. aastal Eesti looduskaitseseadus.
Lokaalfloora uuringutele kaasas Lippmaa üliõpilasi ja asjahuvilisi. Üheks suuremaks Eesti botaanikuid ühendavaks ettevõtmiseks kujunes eksikaatkogu "Eesti taimed" (I-IV) väljaandmine. Eksikaatkogu eesmärgiks oli floora uurimise edendamine, vahetuse teel ülikooli üldherbaariumi täiendamine teiste maade taimedega ning ühtlasi ka Eesti suuremate õppeasutuste varustamine herbaarmaterjaliga. Eksikaatkogu koostamise põhitöö tegi Karl Eichwald , kes töötas aastatel 1930- 1944 TÜ herbaariumi konservaatorina.
6. detsembril 1928 asutati LUSi botaanikasektsioon. LUSi rahalisel toetusel korraldati mõne piirkonna botaanilist uurimist ning alates 1931. aastast toimuvad Eesti loodusteadlaste päevad.
Tähtsamateks floristilisi ja taimesüstemaatilisi kirjutisi publitseerivateks perioodika- või sariväljaanneteks olid sel perioodil "Eesti Loodus", "Loodusevaatleja", "Loodus", "Loodusuurijate Seltsi aruanded", " Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis" ( seeria A), "Loodushoid ja Turism" jt. Gustav Vilbaste oli see, kes alustas eesti keelsete loodusteoste väljaandmist.
Taimestiku uurimine alates1947. aastast (ZBI ( zooloogia – botaanika instituut )periood)
Tööd jätkasid väga noored inimesed. 1950ndatel aastatel olid ZBI peamisteks edusammudeks Eesti geobotaanilise kaardistamise lõpuleviimine, looduslike rohumaade ulatuslik uurimine, "Eesti NSV floora" 1. köite avaldamine ja järgnevate köidete ettevalmistamine, laiale lugejaskonnale mõeldud taimemääraja koostamine ning esimeste eestikeelsete alamate taimede määrajate üllitamine.
1966. aastal ilmus "Eesti taimede määraja" ( Kask , Vaga ), mis on jäänud ületamatuks nii kaalukuselt (1187 suureformaadilist lehekülge) kui ka käsitletavate taksonite hulgalt ( 1732 liiki, lisaks lühimärkused 200 liigi kohta). Botaanikute hulgas kutsutakse seda raamatut "Suureks "määrajaks".
ZBI ja ülikooli botaanikute ühistööna valmis 11-köiteline "Eesti NSV floora", mille esimene köide ilmus 1953. aastal ja viimane1984. aastal. Nimetatud teoste registriköide ilmus 1998. aastal.
1973. aastal hakati Eesti, Läti ja Leedu botaanikute ühistööna koostama kolmeköitelist "Balti floorat". Autorite koguarvuks 60, neist 16 Eestist, 22 Lätist, 21 Leedust ja 1 Peterburist. Pika koostamisaja jooksul on manalateele läinud neist 14. I köide ilmus 1993. a, II köide 1996. a. ja III köide 2003. aastal. Kõikide väljaandjaks EPMÜ Zooloogia- Botaanika Instituut. Teoses käsitletakse 2500 taimeliiki 127 sugukonnast .
ZBI botaanikute praeguseks ulatuslikumaks tööks on Eesti soontaimede levikuatlase koostamine.
Floora liigid ja –elemendid
Millest oleneb floora liigirikkus?
1. ala floristilise uurituse tase
2. liigikontseptsioon floora uuringutel (kas pisiliike on loendatud eraldi või käsitletud koguliikidena)
3. uuritava ala suurus (pindala)
4. looduslike tingimuste soodsus ja mitmekesisus
5. floora kujunemise ajaloolised olud (territooriumi vanus ja muutumatus, isoleeritus või ligipääsetavus jne.)
6. inimmõju intensiivsus
Floora süstemaatiline struktuur, liigirikkad sugukonnad:
korvõielised
348
kõrrelised
133
Liigirikkad perekonnad:
hunditubakas
154
lõikheinalised
103
tarn
69
roosõielised
87
võilill
31
ristõielised
78
penikeel
22
liblikõielised
72
paju, mailane, tulikas
20
mailaselised
60
luga, kannike
19
huulõielised
55
kortsleht , kirburohi
17
nelgilised
53
tulikalised
40
Floora jaotus flooraelementide2 (FE) järgi:
Arktiline ja arktomontaanne FE- levinud arktilis- tsirkumpolaarselt (ümber pooluse ) Ameerika ja Euraasia polaaraladel, arktilises Euroopas või Euraasias . Koldjas selaginell.
Tsirkumpolaarne FE (sünonüümid: holarktiline, tsirkumboreaalne) - levinud põhjapoolkera parasvöötmes. Kadakas, vaevakask , harilik orashein. 251 liiki
Euraasia FE- esineb peaaegu kõikjal Euraasia parasvöötmes. Järvkaised. 200 liiki
Eurosiberi FE- massilisuse kese on Lääne- ja Kesk-Euroopas, areaal jätkub sealt kaugele Siberisse. Harilik kuusk, valge karikakar , harilik näsiniin. 442 liiki
Euroopa FE- massilisuse kese on Lääne- ja Lõuna-Euroopas, areaal ulatub üksikute eraldi asetsevate leiukohtadena Põhja- ja Ida-Euroopasse. Kollane ülane, harilik palderjan, sinine käoking. 449 liiki
Aasia FE- loodusliku leviala massilisuse kese on Aasia teatavas piirkonnas, väljaspool Aasiat on looduslikke leiukohti vähe. Aedtulp.
Ameerika FE- looduslik levila on Põhja- ja/või Lõuna-Ameerikas, tulnukana leidub ka mujal. Harilik elupuu.
Endeemne FE- levik piirdub suhteliselt väikese maa-alaga (valdkond, mäestik, saar). Eesti soojumikas, saaremaa robirohi.
Looduslikult on Eestis hinnanguliselt 1498 liiki, 501 perekonda ja 11 sugukonda. Sammaltaimi on Eestis 532 liiki. Samblikke ligikaudu 800 liiki. Vetikaid 2500 liiki. Seeni umbes 4000 liiki.
Inimmõju floorale
Loodusliku floora võib jaotada vastavalt inimmõju taluvusele:

kultuuripagejad ehk hemerofoobid – Liigid, mis taanduvad inimtegevuse mõjul. Kaunis kuldking, lõhnav käoraamat, lehitu

apofüüdid –Kohalikud inimkaaslejad, eelistavad inimtegevusega muudetud kasvukohti, nt põllud. Paiseleht, harilik puju

hemeradiafoorid – Taluvad inimtegevust teatud piirini , teatava määrani ükskõiksed. Kuremõõk, siberi võhumõõk.

antropofüüdid – Need on inimkaaslejad taimed, sageli võõrliigid, levivad inimese tahtmata või neid levitatakse. Väikeseõieline lemmalts
Antropofüüdid ja apofüüdid moodustavad kultuurilembeste ehk hemerofiilsete taimede rühma.
Eesti taimkatte kujunemine
Jääaja eelne periood: Kõige varasemad andmed Eesti kohta pärinevad proterosoikumist, mille setetest on leitud akritarhid (tõenäoliselt mingid planktilised vetikad- Vendotaenia aniqua).
Kambriumi setete uurimisel on samuti leitud vaid akritarhe. Ordoviitsiumist on leitud juba sinivetikaid ja siluri setetest erinevate vetikate jäänuseid. Devoni ajastul tekkisid primitiivsed eostaimed - psilofüüdid (sõnajalgade moodi), mis kasvasid veekogude kallastel. Esimesena leidis psilofüütide jälgi Eestist (Tori põrgu liivakivist ) Lätist pärit uurija P.W. Thomson. Ajastu algul toimus suur taimede areng: enne seda olid algelised ilma juurteta eostaimed. Devoni ajastu lõpuks vabanesid taimed niiskete tingimuste sõltuvusest, kuna neil arenesid seemned, mis võimaldasid asustada uusi elupaiku. Devonijärgsel perioodil, peaaegu 350 miljonit aastat oli Eesti ala maismaaks, ning sellest ajast ei ole jäänud geoloogilisi moodustisi. Seepärast on andmed Eesti taimestikust kuni kvaternaari ajastuni puudulikud.
Lihvini jäävaheaeg: Eestis oli küllaltki palju okaspuid (nt. kuusk), laialehiseid puid ja leppa.
Mikuulini jäävaheaeg: Soome lahe kohal mageda veega järv, kus oli palju ränivetikaid. Tõendeid puju ja maltsa liikide olemasolu kohta, samuti vaevakase. Laialt olid levinud männi-, kase - ja kuusemetsad , samuti laialehised metsad (tamm, jalakas , sarapuu, valge pöök). Enne Valdai jäätumist kadusid metsad, suurenes vaevakase, lõikheinaliste ja kõrreliste osatähtsus. Sellest ajast pärineb ka koldjas selaginell.
Hilisjääaeg ehk mandrijää paigutine sulamine algas umbes 13500 aastat tagasi, sellele järgnes umbes 2000 aastane arktiline kliimaperiood. Hilisjääaeg lõppes umbes 10000 aastat tagasi.
Arktilisel kliimaperioodil, toimub setete ümberpaigutamine, selle pärast on raske neid klassifitseerida, me ei tea kust need pärit on. Esindatud olid tundrataimed (vaevakask, selaginell, kask (34 – 80%), lepp (42%) haab , mänd (6 – 40%), kuusk (2 – 17%), rabamurakas, arktilised pajuliigid). Metsad olid hõredad soometsad, Pandivere , Sakala kõrgustikul kasvasid kidurad männikud, milles leidus ka harukaske. Setetes domineerivad paju õietolmuterad (kuni 44%), kuivalembelised taimed ehk kserofiilid ja soojalembelised taimed ehk halofiilid . See jaguneb varadrüüaseks, böllinguks ja keskdrüüaseks. Keskdrüüases oli mändi 70%, kaske 10 – 47%.
Subarktilises kliimastaadiumis, mis algas 11500 aastat tagasi, algas Eesti territooriumi metsastumine. Kase osatähtsus ja seejärel ka männi osatähtsus suurenes kiiresti. Kuusk laiendas oma leviala Soome laheni. Valdavalt pargilaadsed metsad (kask, mänd, kuusk). Allerödi lõpus kliima taas jahenes ning taimestik tundrailmeline, mänd saavutas oma maksimumi . Kuiva- ja soojalembeliste taimede osatähtsus vähenes, aga rohttaimede osatähtsus suurenes. Pujude ja vaevakase osatähtsus vähenes, lisanus arvukalt kuivadel, niisketele ja soostunud aladele iseloomulikke liike, nt angervaks, ojamõõl, tulikalised, ängelhein, nelgilised, ristõielised, korvõielised, sarikõielised, püsivalt on leitud soostumisele viitavaid turbasammalde spoore. Koldjas selginell on juba haruldasem. Oluliselt suureneb jälle kserofiilsete taimede ja tundrataimede hulk. Järsult kahaneb puude ja rohttaimede ohtrus . See jagunes allerödiks ja hilisdrüüaseks.
Setetes on näha puju õietolmu ja vaevakase arvukuse tõusu. Lõuna – Eestis domineeris kask, Põhja – Eestis mänd, hakkas ilmuma ka kadakat ja haaba, kuuske aga siis ei olnud, see oli kliimastaadiumi alguses ja lõpus.
Hilisjääaja lõpul on taimekatte arengule olulise mõjuga olnud igikeltsa ja jääpankade sulamine, sellest tuleneb vee ja temperatuuri olude muutumine. Jäätekkeliste kõrgendike lamendumine ja reljeefi üldine tasandumine. Oluline mõju oli suurte veepaisjärvede kahanemine, nende vabanenud põhjal tekkisid suured tasandikud, neid iseloomustab peeneteralisest settest pinnakate . Pind oli halvasti vett läbilaskev, tekkis kergesti liigniiskus. Jääserva taandumisel jääseljandike paljandumine, said tekkida lood ehk alvarid . Välja kujunesid ka jõgede orud, jõgede võrgustik, soodustas mitmete taimede levikut, kujunema hakkasid lammimetsad ja -niidud. Erinevatel kivimitel hakkas tekkima muldkate, kuna toimus ka soostumine , siis turba ja organogeense pinnakatte tekkimine on ka oluline. Mere taandumise ja peale tungimise tagajärjel muutus rannajoon , oluliselt mõjutas ranniku taimkatet.
8000 – 7000 aastat tagasi Balti jääpaisjärve ja ookean ühinesid subarktilise kliimastaadiumi lõpus, tekkis Joldiameri. Algas preboreaalne kliimaperiood, kliima soojenes ja muutus niiskemaks. Juuli keskmine temperatuur oli 10 - 12 kraadi. Eestis hakkasid kiiresti levima kaasikud ja männikud. Levisid jalakad, kuuske oli vähe.
Boreaalsel kliimaperioodil 7000 – 6000 aastate.Kr., aasta keskmine temperatuur oli umbes sama, mis meil praegu, lõpus isegi paar kraadi suurem. Liivastel aladel leidus pohlamännikuid, vähesel määral ka mustikamännikuid. Rannikualadel leidus kohati ka samblikumännikuid, sest inimesed olid seal põlenguid põhjustanud. Põhja – ja Eestis olid männikud sarnased tänapäeva loomännikutele, domineeris leesikas, oli ka samblaid ja samblikke. Hakkas suurenema männi osatähtsus, iseloomulikuks on kuuse peaaegu täielik puudumine metsade koosseisus , suure tähtsusega olid ka kaasikud. Nende levik oli seotud madalamate ja niiskemate aladega, levisid jõgede ja järvede madalikel , isegi Ida - Eestis. Perioodi teisel poolel muutus kliima niiskemaks, hakkasid tekkima sood; soostuma hakkas mineraalmaa ja väiksemad veekogud kasvasid kinni. Levisid lubjalembelised tarnad ja teised lõikeheinalised. Põõsarinde moodustas sookask . Boreaalse kliimaperioodi lõpupoole hakkas välja kujunema lammimetsa tüüp, mille koosseisus omas esialgu kõige suuremat tähtsust sanglepp .
Atlantilisel kliimaperioodil 6000 kuni 3000 aastat e.Kr. oli kliima tunduvalt niiskem ja soojem kui praegu. Siis oli kõige soojem kliimastaadium, mis Eesti alal olnud on. Algas intensiivne rabastumine. Märgatavalt suurenes lepa , eriti sanglepa levik, männikute pindala vähenes ja kuusikute leviala laienes Mulla viljakus tõusis ning tänu sellele muutusid valdavaks laialehiste puude ülekaaluga metsad. Atlantilisel kliimaperioodil saavutasid laialehised metsad kõrgema reljeefiga kohtades Eestis oma leviku maksimumi, kohati isegi valge pöök. Jõe orgudes ja järvede kallastel levisid tihedad lammimetsad, seal kasvasid jalaks, tamm, pärn, künnapuud, lepad. Kõrge põhjaveega aladel, niisketes kohtades kasvasid lodumetsad, kased ja sanglepad. Saartel kasvas tõenäoliselt harilik pöök. Põhja – ja Loode Eesti olid teistmoodi, neid katsid ka metsad, kus domineeris tamm. Männikud kasvasid eelkõige Ida- ja Kagu Eestis. Perioodi lõpupoole muutus kliima kuivemaks ning rabade areng aeglustus.
Subboreaalne kliimaperiood 3000 – 500 aastat e.Kr. oli suhteliselt soe, kuid perioodi keskel kliima jahenes. Esimesel poolel algas intensiivne kuusikute laienemine ning kuusest ja laialehistest puudest segametsade esinemine. Kuuse levik saavutas Eestis maksimumi, tõrjus teised puud välja, eriti tamme ja sanglepa, lõpuks hõivas isegi kuivemad kasvukohad ja kujunesid välja liigivaesed taigamatsade taolised kuusikud, sellele aitas kaasa ka ale põletamine. Leitud on aga ka pööki. Laiemalt hakkasid levima ka rabamännikud, kasvama hakkasid ka mitmed stepipäritolu taimed, sest kliima oli kuiv.
Subatlantiline periood 500 aastat e.Kr. - praegu, kliima niiskem ja jahedam kui eelmisel perioodil. Turba juurdekasv kiirenes, rabamännikute pindala on oluliselt suurenenud, arumetsade soostumise arvelt suurenes rabastunud metsade osatähtsus veelgi, seoses järvede veetaseme tõusuga on kasvanud ka madalsoode pindala, seal kasvab enamasti kasemets, hakkasid kujunema rabamassiivid ja laukad. Kuusemetsad taandusid mõneti, lepikute osatähtsus suurenes. Meie ajaarvamise alguses saavutas kuusk Eesti territooriumil oma teise maksimumi. Kuusikute kõrval omasid suurt tähtsust ka männikud, mis tol ajal kasvasid üldjoontes samades piirkondades kui praegu- liivase lähtekivimiga muldadel, eriti Kagu-, Põhja- ja Lääne-Eestis.
Eesti metsade areng on sõltuvalt veerežiimist, mullastikust, reljeefist ja reast teistest teguritest olnud küllaltki eriilmeline. Selged erinevused on kõrg-Eesti ja hiljem mere alt vabanenud madal-Eesti vahel.
Floora
Floora mitmekesisuse põhjused:

• Geograafiline asend: Lääne-Eestis ja saartel on kooslused , mis on kohastunud mahedama, soojema ja pehmema kliimaga (sarnane Lääne- ja Kesk-Euroopale).
  
• Pealiskorra kivimite ja veeolude mitmeksisus, millest on tingitud ka muldade mitmekesisus (erinev pH).
  
• Eesti territooriumi pärast jääaegne areng, millest tingitult on palju erinevaid pinnavorme ja maastikutüüpe (Lõuna-Eesti kuppelmaastik).
  
• Inimtegevuse mõjul on palju erinevaid poollooduslikke koosluseid ( puisniidud , loopealsed , rannaniidud)
  
• Taimkate on vaid üks osa ökosüsteemist; kopratammid ( lammi - ja lodumetsad), meresaared lindude pesitsusalana.
  

Taimekooslused jagatakse kahte suurde taimkonda: maismaa- ja veetaimkond.
Maismaataimkonda kuuluvad: metsa
rohumaade
raba
kaljude
paljandite
Veetaimkonda kuuluvad: meretaimkond
mageveetaimkond
Metsatüpoloogia areng Eestis:
Eesti kliima- ja mullatingimustes on kliimakskoosluseks (see, milleks peaks arenema, kui keegi vahele ei segaks) boreo-nemoraalsed okasmetsad, milles domineerib harilik kuusk koos arukase, hariliku haava ja hariliku männiga. Metsad võtavad enda alla üle 47% Eesti territooriumist (1999 aasta andmed). Kõige rohkem on mustika (15,1%), angervaksa (12,2%) ja jänesekapsa kasvukohatüüpe. Kõige rohkem on metsa Pärnumaal, Harjumaal ja Ida - Virumaal, kõige vähem metsa on Hiiumaal, aga seal on kõige suurem metsasus, see on suur ka Ida – Virumaa ja Valgamaa. Kõige rohkem on mändi (38%), kaske (30%), kuuske (24%), hallleppa (4%) ja haaba (2%) ja teised (2%). Kõige suurema tootlikkusega on hallalepp, haab ja kuusk.
Eelmise sajandi jooksul on Eestis koostatud mitmeid metsakasvukohatüüpide3 klassifikatsioone. Need kirjeldavad iga tüübi iseloomulikke tunnuseid ja põhjuseid, miks neid üksteisest eristada. E. Lõhmuse kasvukohatüüpide (lühend kkt.) süsteem põhineb mullal ja taimekooslusel koos, kkt. ja tüübirühmad eristatud statistilisel meetodil.
Klassifikatsiooniüksused metsatüpoloogias:
KLASS
tüübirühm- määratakse mulla lähtekivimi ja –omaduste järgi
Arumetsad
mineraalmuldadel
turba paksus kuivendatud metsades Soometsad
soomuldadel
turba paksus> 30 cm
Metsatüüp- määratakse enamlevinud puuliigi järgi.
TÜÜBIRÜHMAD

Arumetsade klass

Loometsade tüübirühm- kõige karbonaatsemal mullal (lubjakivil) (pH~7), küllaltki kuivad. Kujunenud pael, rähal, klibul, veerisel. Mullaprofiil alla 30 cm. Vihmaperioodil paras- või liigniisked, suvel kuivavad läbi. Leidub kserofiilseid4 ja mesofüütseid5 taimi. Alustaimestik on võrreldav niidusteppidega.

leesikaloo kkt.- loometsadest kõige kuivem , väga õhukesel pae-, rähk- või klibumullal (alla 10 cm). Reljeef tasane või nõrgalt lainjas. Muld kergesti läbikuivav, põhjavesi sügaval. Iseloomulik on taimede kasvu pidurdav niiskuse puudus, rohurinne hõre. Levinud saartel ja Lääne-Eestis.

kastikuloo kkt.- lähtekivim 10-30 cm sügavusel, põhjavesi sügaval, muld kergesti läbikuivav. Rohurinne mosaiikne: valguskülluses kserofiilsed kõrrelised, varjus mesifiilsemad liigid. Samblarinne vähe arenenud. Levinud saartel, Põhja- ja Lääne-Eestis.

lubikaloo kkt.- reljeef tasane või laugelt nõgus. Mullaprofiilis iseloomulikuks nähtuseks gleistumine6. Ühelt poolt on taimestik liigivaene, teisalt kasvavad seal väga erinevate nõudlustega liigid. Hõredad männikud, põõsarindes domineerib kadakas, samblarinne vähe arenenud (mikrokõrgendikel). Levinud saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis.

Nõmmemetsade tüübirühm- hõredad aeglasekasvulised metsad kõige kuivematel ja vaesematel leedemuldadel7. Levinud ranniku- või sisemaaluidetel. Männikud, alustaimestik liigivaene, hästi esindatud samblikud.

sambliku kkt.- reljeef tasane või nõrgalt lainjas. Põõsarinne puudub või koosneb üksikutest kadakatest. Alustaimestikus valdavalt puhmastaimed. Hästi on arenenud sambla - samblikurinne . Põhjavesi enamasti sügavamal kui 3 m.

kanarbiku kkt.- reljeef nõrgalt künklik. Ülekaalus keskmise ja jämeda terasuurusega liivad , põhjavesi 1-2 m. Alustaimestikus puhmad, kasvab lehtsammalde osatähtsus. Levinud Põhja-Eestis, saartel ja Peipsi põhjakaldal.

Palumetsade tüübirühm- kasvavad maapinna kõrgematel osadel (mõhnastikud, kühmud). Muld on perioodiliselt kuiv, põhjavesi harilikult sügavamal kui 2 m. Levinud peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eestis, vähem Kirde- Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel.

pohla kkt.- mikroreljeef tasane või veidi mätlik. Lähtekivimiks peeneteralised liivad. Mulla ülakiht on perioodiliselt kuiv. Heakasvulised männikud, teises rindes kuused. Põõsarinne puudub või on liigivaene (kadakas, vaarikas , pihlakas). Rohu-puhmarindes ülekaalus puhmad. Sambla-samblikurinne pidev. Levinud Lõuna-, Kagu-, ja Põhja-Eestis, samuti saartel.

mustika kkt.- kõige levinum kkt. Eestis. Levinud nõgusatel reljeefielementidel (tasandikud, nõlvade alumised osad). Mulla lähtekivimiks liiv, moreen +liiv. Põhjavee tase on kõikuv nii ajas kui ka ruumis, tavaliselt ulatub mullaprofiili. Puurindes domineerib mänd. Põõsarinne puudub või on hõre. Alustaimestik liigivaene, domineerivad puhmad, rohttaimi vähe. Samblarinne hästi arenenud ja pidev, laiguti võib esineda ka turbasammalt.

Laanemetsade tüübirühm- niiskus- ja toitetingimustelt keskne rühm, mille piiritlemine ja jaotamine on küllaltki tinglik. Üldiselt on põhipuuliigiks kuusk.

jänesekapsa kkt.- reljeefiks lainjad tasandikud, moreenkünkad. Lähtekivimiks karbonaadivaene liivsavimoreen või saviliiv . Põhjavesi enamasti sügavamal kui 2 m. Puudest domineerib kuusk. Põõsarinne hõre kuni keskmise tihedusega (nt. mage sõstar, paakspuu, lodjapuu ). Puhmarinne puudub või on katkendlik, rohurinne madal. Samblarinne pidev, keskmise ohtrusega. Levinud valdavalt Kagu- ja Lõuna-Eestis.

sinilille kkt.- reljeefiks lainjad moreentasandikud, oosid , lähtekivimiks karbonaatne moreen või rähkmoreen. Kohati võib läbi kuivada. Puurindes domineerib kuusk, põõsarinne hõre kuni keskmiselt tihe (sarapuu, kuslapuu , mage sõstar, näsiniin). Rohurinne küllaltki liigirikas , arvukalt kaltsifiilseid8 liike. Samblarinne katkendlik, esindatud tüüpilised metsasamblad, nt laanik , arusammal.

Salumetsade tüübirühm- kasvavad viljakatel muldadel, kattes lainjaid tasandikke.

naadi kkt.- reljeefiks lainjad moreentasandikud ja voored, mikroreljeef tasane või veidi kühmuline. Mulla lähtekivimid nõrgalt karbonaatsed. Taimed on pidevalt veega hästi varustatud. Puurindes domineerivad kased/kuused/haavad või hall lepp. Puurindes võib üsna arvukalt kasvada laialehiseid liike (pärn, jalaks, saar), kuid domineerivad on nad harva. Põõsarinne liigirikas ja olenevalt puurinde liitusest hõre kuni tihe. Rohurinne liigirikas, paremate valgustingimustega lehtpuupuistutes ka lopsakas. Iseloomulik puhmarinde puudumine. Levinud peamiselt Ida-, Kesk- ja Edela-Eestis.

sõnajala kkt.- madalamatel reljeefielementidel, võib kohati liigniiske olla. Puurindes kask, sanglepp, saar, kuusk, haab, toomingas, rohurindes vähe salutaimi.

Soovikumetsade tüübirühm- perioodiliselt liigniisked, toitvad veed suhteliselt karbonaatsed. Esineb turvastunud huumuse horisont. Leht- või segametsad.

osja kkt.- reljeef tasane, mikroreljeef sageli künklik. Mulla lähtekivimiks mitmesugused veekogude setted. Mullad rasked, veereziim kõikuv. Puurindes kask, kuusk, mänd, haab..., põhiliselt segametsad. Põõsarinne hõre, sageli liigirikas. Hästi välja kujunenud mosaiiksus (kõrgematel aladel, nt. küngastel, vähemnõudlikud liigid, mättavahedes laiema amplituudiga saluliigid). Samblarinne ebaühtlane. Levinud põhiliselt Lääne-Eestis.

tarna kkt.- levinud Lääne- ja Loode-Eestis ning saartel soode äärsetel tasandikel. Lähtekivimiks sageli liiv. Mikroreljeef keskmine kuni tugevasti künklik. Rohurindes valitsevad kõrrelised ja tarnad. Samblarindes kõrgendikel metsasamblad, mättavahedes turbasamblad , see on mosaiikne. Tarnad on pokud .

angervaksa kkt.- levinud jõgede ja ojade kallaste nõgudes. Mullatekke protsess ebaühtlane: kui vesi on madal lagunevad orgaanilised ained kiiresti, kui vesi on kõrge siis aeglaselt. Kõdukiht kuni 30 cm. Reeglina segametsad, mikroreljeef mosaiikne.

Rabastuvate metsade tüübirühm- metsad, mille muld on veega küllastunud, iseloomulik on suhteliselt tüseda toorhuumusliku kõdukihi olemasolu. Paljudes kohtades on mullatekkeprotsessis kujunenud ka vettpidav nõrgkivi kiht.

sinika kkt.- happelise mullaga, põhiliselt männikud. Põhjavee tase kõrge ja kõikuv. Rohu-puhmarindes vähenõudlikud puhmad ( kanarbik , kukemari, sookail ) ja niiskuslembesed rohttaimed . Samblarindes palju turbasamblaid ja karusammalt. Levinud Põhja- ja Lääne-Eestis.

karusambla kkt.- levinud soode ümbruses tasandikel. Mulla lähtekivimiks savid ja liivsavid. Veepiir võib tõusta maapinnani. Põõsarinne hõre ja vilets. Alustaimestikus vähenõudlikud puhmad, tarnad, kõrrelised, osjad. Samblarindes domineerivad turbasamblad ja karusammal .

Soometsade klass

Rohusoometsade tüübirühm- kasvavad keskmiselt või hästi lagunenud turbakihiga aladel, mille toiterikkus on küllaltki kõrge. Iseloomulik on kestev kõrge veeseis. Levinud põhiliselt Kesk- ja Loode-Eestis.

lodu kkt.- toitub karbonaadirikastest vetest. Levinud lammidel, madalikel. Mikroreljeef hästi mätlik. Iseloomulikuks tunnuseks lodulaigud (vesi maapinnal, mudane), kus kasvavad kollane võhumõõk, ussilill, varsakabi, soovõhk. Mätastel kasvavad mesofiilsemad taimed. Puurindes sookask, sanglepp, kuusk, saar. Sagedased on tormiheited, mis soodustavad mikroreljeefi liigestumist. Põõsarinne liigirikas ja tihe (paju, toomingas, must sõstar, jt.) Samblarinne vastavalt mikroreljeefile mosaiikne.

madalsoo kkt.- mikroreljeef keskmiselt mätlik, turbakiht 1,0-1,5 m. Pinnas on alaliselt veega küllastatud, põhjaveelise toitumisega. Puurindes domineerib enamasti sookask, harvem mänd, kohati sanglepp. Põõsarinne hõre või keskmiselt tihe, koosneb põhiliselt pajudest. Rohurindes palju tarnu, ubaleht , ussilill jt. Samblarindes turbasamblad, soovildik .

Samblasoometsade tüübirühm- turvas koosneb turbasamblast, karbonaadivaesed.

siirdesoo kkt.- levinud tasastel madalikel, tavaliselt rabade ümbruses. Kujunenud enamasti madalsoode rabakoosluste suunas toimuva arengu käigus. Turbakihi alumises osas madalsooturvas, peal rabaturvas. Puurindes domineerib mänd, vähesel määral ka sookaske. Põõsarindes vaevakask, madal kask, erinevad pajud . Rohurinne iseloomustab hästi kasvukoha asukohta suktsessioonireas madalsoo→siirdesoo→raba: algul on domineerivaks tarnad jms., turbakihi paksenedes lisanduvad sinikas, sookail, küüvits, tupp -villpea. Samblarindes algul lehtsamblad, pärast turbasamblad.

raba kkt.- alustaimestik atmosfäärse toitumisega. Turbakiht akumuleerib suurel hulgal sademevett ning põua ajal kuivab sellest läbi vaid õhuke pindmine kiht. Puurindes valitseb mänd, puhma -rohurindes lisaks sookailule, sinikale, kanarbikule, kukemarjale jm. ka jõhvikas, murakas , huulhein. Samblarinne valdavalt turbasammaldest. Levinud väikeste aladena kõikides Eesti osades.

Kõdusoometsade tüübirühm- on kujunenud sügavaturbalistest lagedatest või hõreda puurindega madal- ja siirdesoodest pikaajalise kuivendamise tulemusena. Esimese kuivendusjärgse metsapõlvkonna moodustavad looduslikult uuenenud männid ja kased, mis enamasti kasvasid kiduralt samal kohal juba enne kuivendust. Järgmistes metsapõlvkondades võib ülekaalu omandada kuusk.

mustikakõdusoo kkt.- reljeef tasane või väikese kaldega, mikroreljeef tugevasti mätlik. Iseloomulik on arumetsadele omase, kuni 15 cm tüseduse metsakõdu horisondi ja selle all kuni15 cm tüseduse kõduturbakihi esinemine. Puurindes valdavalt mänd, ohtralt ka kuuse järelkasvu. Põõsarinne puudub või on hõre, puhmarinne hästi arenenud. Samblarindes võib olla turbasambla laike.

jänesekapsa-kõdusoo kkt.- metsakõdu tüsedus on 2-10 (12) cm, seejärel kuni 20 cm tüsedune kõduturba kiht. Puurindes domineerib kuusk, kuivenduseelsest perioodist võib olla säilinud sangleppi, saari , kaski või mände. Põõsarinne hõre või keskmise tihedusega. Rohurinne ja samblarinne sarnased jänesekapsa kkt.-le.
Raie mõju metsale
Raie tagajärjel muutuvad metsas valgustingimused, samuti mulla- ja mikroklimaatilised tingimused. Temperatuuri ajaline kõikumine suureneb, samuti suureneb hiliskülmade oht, mis mõjutab metsa uuenemise kiirust. Taimestikus hakkavad vohama kõrrelised (niidustumine, stepistumine, väga kuivades tingimustes nõmmestumine). Liigniisketes paikades intensiivistub soostumine. Hakkavad domineerima need liigid, mis enne kasvasid seal allasurututena. Juurde tulevad mitmed lämmastikulembelised liigid. Äärmuslikes kasvukohtades on muutused väiksemad.
Loometsades toimub raie tagajärjel niidustumine. Kuna seal on liiga kuiv ja valge, on äärmiselt raske uuesti metsastada.
Nõmmemetsades suureneb kanarbiku ja kõrreliste osatähtsus.
Palumetsades - kuivemates, pohla kkt. suureneb liikide arv tunduvalt→ juurde tulevad põdrakanep, kilpjalg . Kõrrelised jäneskastik ja võnkvars raskendavad oluliselt metsa uuenemist. Mustika kkt.-s hakkavad vohama pohl , põdrakanep ja kõrrelised, jäneskastik ja võnkvars.
Laanemetsades suureneb raie tagajärjel oluliselt metskastiku ja maasika osakaal, niiskemates laanemetsades hakkab vohama naat . Looduslik uuenemine toimub kase, haava ja halli lepaga. Laanemetsade hulka kuuluvad ka sürjametsad9, mille raiestikud on eriti maasikarohked.
Salumetsade raiestikel ei ole erilisi muutusi. Üldjoontes suureneb kõrreliste osatähtsus, mille tõttu on raskendatud ka puude seemneline uuenemine. Lehtpuumetsades toimub uuenemine sageli kännuvõsudest. Tüüpiliseks vegetatiivseks uuenejaks on soovikumetsad. Metsades, kus kasvavad turbasamblad, vahetuvad varjulembesed taimed pärast raiet valguslembestega.
Põlemine
Pinnatuli kahjustab puude juuri, ladvatuli tervet puud ning maa-alune tuli puude maa-aluseid juuri. Pinnatule puhul põleb ära varis (eriti hästi põleb kuuseokka varis). Kergesti süttivad laanik ja palusammal, samuti puhmad (kanarbik, sookail) ja kollad (nende eosed isegi plahvatavad). Leesikas põleb halvasti ning teda peetakse isegi tuletõkkeks, ta ka plahvatab.
Tulekahju tagajärjel hävivad mulla mikroorganismid ja kogu entomofauna. Ära põlevad ka orgaanilised ained. Männi levimise jaoks on metsa põlemine hea.
ROHUMAADE TÜPOLOOGIA

Arurohumaade klass- kuivadel või niisketel mineraalmuldadel esinevad niidud.

Loorohumaade tüübirühm- loopealsed e. alvarid. Enamasti tekkinud loometsade raie tagajärjel kuid on ka primaarseid. Enamasti on vastavad kasvukohad kuivad või isegi väga kuivad. Esinevad õhukestel paepealsetel, klibu- ja rähkmuldadel. Võivad olla lagedad või kadakased.

Kuiva loorohumaa kkt.- õhukese mullakihiga (kohati isegi paepaljanditega), suvel kuivab muld enamasti läbi. Niidusteppide analoogid, seal kasvavad kserofüütsed liigid.

Niiske loorohumaa kkt.- mullaprofiil on sageli gleistunud , kuivadest loorohumaadest mõnevõrra liigivaesemad.Vegetatsiooniperioodil on kaks optimumi (kevadel peale lume sulamist ja augustis).

Sürjarohumaade tüübirühm- väga kuivad liigirikkad rohumaad. Levinud kõrgematel reljeefielementidel (künnised, seljakud, oosid), sageli esineb palju raudkive, suuri rändrahne. Tüübirühma kindlaksmääramisel vaja vaadata kindlasti mulda. Rohurinne liigirohke kuid hõre (kuivalembene), üldiselt võib olla puisniidu 10 ilmeline.

Pärisarurohumaade tüübirühm- kõige laiema levikualaga kuivad või parasniisked rohumaad Eestis. Peamiselt puisniidud, kus puuliikide arv on üsna suur (tamm, arukask , kuusk, haab, sookask); rikkalik on ka põõsarinne (sarapuu, viirpuu, türnpuu, kibuvits). Liigirikkust soosib mosaiiksus. Lähtekoosluseks salu -, laane- ja palumetsad .

kuiva pärisarurohumaa kkt.- tekkinud salumetsadest. Levinud Lääne- ja Põhja-Eestis. Muld enamasti kuiv või parasniiske.

niiske pärisarurohumaa kkt.- levinud madalates nõgudes või laugete nõlvade jalamitel. Sügavamates mullahorisontides ilmneb gleistumise tunnuseid.

Nõmmerohumaade tüübirühm- tekkinud nõmmemännikutest raie või metsatulekahju tagajärjel, samuti lahtiste luidete kinnikasvamisel. Tavalisemateks eluvormideks on puhmad, levinud ka samblikud ja samblad. Tüüpiliseks on eriti kserofüütsed kõrrelised (liivtarn, haguheinad, jäneskastik, liiv-vareskaer).

kuiva nõmmerohumaa kkt.- rannikuluidetel, mere- või järvetasandikel. Põhjavesi sügaval, sademetevaesel perioodil kuivavad mulla ülemised horisondid läbi. Rohustu on hõre ja tallamisõrn.

niiske nõmmerohumaa kkt.- laugetes nõgudes, rabade äärealadel. Põhjavee tase suhteliselt kõrge (võib tekkida rabastumine).

Palurohumaade tüübirühm- kujunenud palumetsadest, harvem laanemetsadest. Levinud kõrgema asendiga tasandikel, lamedatel kühmudel. Kooslused on võrdlemisi liigivaesed.

kuiva palurohumaa kkt.- tekkinud pohlapaludest, keskmise viljakusega, mulla ülakiht on perioodiliselt kuiv. Lagedad või üksikute puudega.

niiske palurohumaa kkt.- muld on enamasti ülaveest küllastunud. Puurindes kasvab üksikuid kaski, rohurindes ohtralt kõrrelisi ja tarnu.

Soostunud rohumaade klass- ajutiselt või alaliselt liigniisked, tavaliselt reljeefi nõgudes. Toorhuumuslik kiht kuni 30 cm. Tekkinud soostunud metsade raie- või aruniitude soostumise tagajärjel.

Soostunud rohumaade tüübirühm

Liigivaese soostunud rohumaa kkt.- levinud karbonaadivaesel lähtekivimil, enamasti soostuvad palurohumaad. Laialt on levinud hirsstarna – hariliku tarna kooslus.

Liigirikka soostunud rohumaa kkt.- toituvad karbonaadirikastest vetest. Tavaliselt puisniidu ilmelised rohumaad

Allikalise soostunud rohumaa kkt.- tüüpilised looduslikud kooslused, mis ei talu kuivendamist. Sarnased liigirikastele madalsoodele (saab eristada turbakihi paksuse järgi).

Madalsoorohumaade klass- turbakiht 30 cm või rohkem. Liigniisked, tekkinud aru- või soostunud rohumaade edasisel soostumisel ja ka soometsade harvendamisel. Levinud madalatel tasandikel.

Liigirikka madalsoorohumaa kkt.- lubjarikka põhjaveega, erineva sügavusega soomullad, mille ülemine osa on keskmiselt kuni hästi lagunenud. Põhjavee tase on kõrge, kohati ulatub see maapinnani. Tekkinud soometsade harvendamise ja niitmise ning karjatamise tagajärjel

Liigivaese madalsoorohumaa kkt.- põhjavee tase kõrge, kohati ulatub maapinnani. Levinud üle Eesti, sagedamini Ida-Eestis.

Allikasoorohumaa kkt.- tavaliselt lubjarikkad, turbalasund õhuke. Talvel mikrokliima soojem, suvel külmem.

Õõtsiksoorohumaa kkt.- veekogude kinnikasvamisel tekkinud. Suhteliselt toitaineterikkad, püdela mudase turbaga. Põhjavesi pinnal või mõnekümne sentimeetri sügavusel. Rohurinne suhteliselt liigivaene, sageli domineerib üks liik. Levinud kogu Eestis väikestel pindadel.

Siirdesoorohumaad- rabataimede osatähtsus ei ületa veel 50 %. Turba tüsedus erinev, tavaliselt üle ühe meetri. Põhjavee tase kõrge

Roht -siirdesoorohumaa kkt.- tasastel või languga aladel rabade servades või halva äravooluga nõgudes. Põhjavesi kõrgel, sageli esineb pikaajaline üleujutus. Üleminekuaste madalsoolt rabale, seoses turbalasundi kasvamisega ning taimede toitumistingimuste üldise halvenemisega. Levinud kogu Eestis rabade servaaladel või madalsoode kõrgemas keskosas.

Päris-siirdesoorohumaa kkt.- sügava turbalasundiga (2-3 meetrit) ülekaalus turba-sambla turvas. Tüüpiline jõhvika kasvuala.

Nõlvarohumaade klass- levinud Lõuna-Eesti kuppelmaastikul, kus kallak on üle 5o.

Erodeeritud rohumaa kkt.- nõlvade ülemistel, kuivematel osadel. Võivad olla primaarsed või sekundaarsed. Suhteliselt liigivaesed kooslused, kus domineerivad kõrrelised.

Deluviaalse rohumaa kkt.- primaarsed või endistel kultuurmaadel. Paras- või liigniisked, lopsakate liikidega.

Allikalise nõlvarohumaa kkt.- väikestel aladel, liigirikkad (kaltsifiilsete liikidega).

Lammirohumaade klass- jõgede ja järvede ümbruses. Kuna jõed kannavad kaasa igasuguseid setteid, on muld viljakas.

Kuivade lammirohumaade tüübirühm- levinud kõrgematel lammielementidel. Üleujutus lühiajaline ja ebaregulaarne. Kooslused liigivaesed või madalakasvulised. Kasutatakse heina- või karjamaadena.

Liigirikka kuiva lammirohumaa kkt.- levinud Lääne-Eestis

Liigivaese kuiva lammirohumaa kkt.- võivad olla puisniidu ilmelised. Levinud Ida- ja Kagu-Eesti lammidel

Aasarohumaade tüübirühm- regulaarselt üleujutatavad. Eesti tingimustes kõige väärtuslikumad looduslikud heinamaad.

Kuiva aasarohumaa kkt.- rohustu tihe ja lopsakas, koosneb põhiliselt heintaimedest.

Märja aasarohumaa kkt.- muld raskema lõimisega kuid viljakas. Rohurinne kõrge ja lopsakas kuid suhteliselt liigivaene. Levinud Lääne-Eestis Kasari jõe luhtadel.

Suurkõrreliste (märjad) lammirohumaad- pikaajaliselt liigniisked. Lopsaka ja tiheda rohustuga.

Suurtarna lammirohumaad- alaliselt liigniisked. Suured jõgede deltad (Emajõgi). Suur osatähtsus on põõsastel, tugevalt võsastunud.

Lammisoorohumaad- turvastunud muldadega, pidevalt liigniisked, väheväärtuslikud.

Jõe- ja järveroostikud- veekogude filtrid, vahetult veepiiri ääres.

Rannarohumaad - kujunenud mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas. Iseloomulik taimkatte vööndilisus. Eestis üks paremini uuritud rühm.

Rannaniitude kkt.

Allikaliste mererannikute kkt.

Adruga väetatud randade kkt.

Liivarandade kkt.

Veeriseliste ja kaljuste randade kkt.
Eestis on spetsiifilisi kooslusi väga vähe:
Kaljude ja paljandite kooslused. Vähese leviku tõttu esinevad nad sageli vaid koosluste fragmentidena. Koosluste iseloom oleneb peamiselt pinnase iseloomust, samuti ekspositsioonist valguse suhtes. Esmane taimkate koosneb sammaldest ja samblikest. Esmased soontaimed on sõnajalad (kivi-imar, habras põisjalg, raunjalad), õistaimedest kollane kukehari, ümaralehune kelluke. Põhja-Eesti paekaldal haruldlased põhja-kadakas ja püst-kivirik.
Vastavalt pinnase liigile jaotatakse kaljude ja paljandite kooslused:

• kõigil kivimiliikidel esinevad kooslused (vetikate assotsiatsioonid )
  
• silikaatkaljudel kasvavad kooslused
  
• lubjakivikaljudel kasvavad kooslused ( peamiselt Põhja-Eesti paekalda järsul seinal ja selle lõhedes
  
• liivakivipaljandeil kasvavad kooslused.
  

Veetaimkond klassifitseeritakse vee toitainetesisalduse järgi:

• oligotroofne e. vähetoiteline kkt.- liivane põhi, läbipaistev vesi, vee reaktsioon neutraalne või leeliseline . Kõige haruldlasemad, liike vähe kuid needki on haruldlased. Kurtna järvistu, Viitna, Loode-Eesti järved ja mõned ka Lõuna-Eestis, nt Tänavjärv. Neis kasvab vähe taimeliike, aga need on ka haruldased, nt vesilobeelia.
  

• semidüstroofne e. poolhuumusetoiteline kkt.- väga väikese puhverdusvõimega, mineraalainetevaesed, keskmise huumusainete sisaldusega järved, liivaste või rabastunud kallastega. Paiknevad peamiselt liivastel toitainevaestel aladel Haanja kõrgustikul. Suhteliselt sügavates semidüstroofsetes järvedes on hea hapnikureziim. Valgejärv (Kurtnas)
  

• düstroofne e. huumusetoiteline kkt.- punakaspruuni happelise veega järved. Tavaliselt väga huumusaineterikkad, kuid mineraal - ja biogeensed ained neis peaaegu puuduvad, seetõttu on nad ka väga elustikuvaesed. Hapnikutingimused on aastaringselt head isegi süvakihtides. Veekogu põhja moodustab enamasti järvemuda (düü). Rabajärved või rabade läheduses asuvad järved.
  

• eutroofne e. rohketoiteline kkt.- mineraal- ja orgaanilist ainet palju, palju planktonvetikaid, sellest tulenevalt üheks iseloomulikuks tunnuseks vee õitsemine.
  

1 fütofenoloogiline vaatlus - taimede aastaajaliste muutuste jälgimine
2 flooraelemendid- liikide rühm, millesse kuuluvate liikide areaal e. levila geograafiliselt enam-vähem kattub
3 Metsakasvukohatüüp- ühesuguste looduslike (klimaatiliste, mullastikuliste ja hüdroloogiliste) taimestikku mõjutavate tegurite kompleksiga territooriumide kogum. Kasvukohatüüp on metsatüpoloogia põhiühik.
4 kserofiilne- kuivalembene.
5 mesofüüdid- kõrgemad taimed, mis kasvavad humiidsetel aladel, kus temperatuur on mõõdukas ja mullaniiskus piisav, aga mitte liiga suur.
6 gleistumine- liigniiskes hapnikuvaeses keskkonnas kulgev mullatekkeprotsess. Mullamikroobide toimel moodustuvate ferroühendite reageerides mulla mineraalosaga tekivad sinakad või rohekad gleimineraalid.
7 leedemuld- okasmetsade happeline muld, millel ei ole huumushorisonti.
8 kaltsifiilne- lubjalembene.
9 sürjametsad- õhukestel lubjarohketel kuivadel muldadel kasvavad keskmise tootlikkusega metsad, milles kõige sagedamini on enamuses mänd.
10 puisniit - hõreda puurindega (liituvus alla 0,3) niit.
21