Eesti muinasajal (0)

MÕISTED: jääaeg – 120 000 aastat tagasi alanud kliima külmenemine, mis viis 100 000 aastat kestvale jääajale (hõlmas kogu Kesk- ja Põhja-Euroopa)
Balti jääpaisjärv – mageveeline järv, mis moodustus Läänemere nõos peale mandrijää sulamist
Billingeni katastroof – Balti jääpaisjärve veed ulatusid Billingeni mägedest põhja poole ning tema veed voolasid osalselt Põhjamerre, mis suurendas Eesti pindala
muinasaeg – ajajärku esimeste inimeste saabumisest kuni muistse vabaduse kaotuseni XIII sajandi alguses pKr nim esiajaks ehk muinasajaks. Eestis 9000 eKr kuni 1227 pKr
muistis – ehk muinasjäänused, (muinasajal) inimeste poolt rajatud või maha jäetud ehitised, põllud, asjad
kinnismuistis – muistis, näiteks asulakohad , linnused , kalmistud , põllud
irdmuistis – muistis, üksikesemed, näiteks töö- ja tarberiistad , relvad, ehted
paleoliitikum – ehk vanem kiviaeg , algas esimeste inimeste kujunemisega ja lõppes Põhja-Euroopa jääaja lõpuga (Eestis puudus asustus)
mesoliitikum – keskmine kiviaeg, Eestis IX a.t. eKr (u 7500 ) kuni V a.t. eKr (u 3000), töö- ja tarberiistad kivist, sarvedest, luudest
neoliitikum – noorem kiviaeg, Eestis V a.t. eKr kuni II a.t. eKr, asjad samadest materjalidest , kuid paremini, kaunistati savinõusid
Kunda kultuur – arheoloogiline kultuur mesoliitikumi ajastul, asulad levisid Läänemere idaranniku maades; oli mesoliitikumi küttide ja kalastajate kultuur IX või VIII a.t. eKr kuni V a.t. eKr praeguse Eesti, Läti, Põhja-Leedu aladel ja Venemaa aladel Eesti naabruses, samuti Lõuna-Soomes.
kammkeraamika kultuur – arheoloogiline kultuur (IV at), mil Eestisse saabusid uued hõimud, kes kaunistasid savinõusid erilise tehnikaga , tööriist meenutas kammi
venekirveste kultuur – arheoloogiline kultuur (III at), paati ehk venet meenutavad hästi lihvitud ja puuritud silmaaukudega sõjakirved andsid sellele ajastule nime; u. 2500 a eKr jõudsid Eestisse lõuna poolt uued hõimud.
kindlustatud asulad – asulaid piirati paekividest laotud tara ja palkidest kaitseseintega, nt Asva Saaremaal
kivikirstkalmed – matmisvorm, 3-8 m läbimõõduga ring, märgiti põhja-lõuna suund, nt Jõelähtmes
laevakalmed – surnukeha põletati ja maeti, kivid laoti laevakujuliselt, nt Sõrve poolsaarel
väikeselohulised kultusekivid – 1750 rändrahnu, millele on uuristatud lohuke, tähendus teadmata
alepõllundus – algeline põlluharimise tüüp, kus mets raiuti maha, puudel lasti mõnda aega kuivada, seejärel põletati, tuhka külvati seemned, põldu hariti karuäkkega
söödiviljelus – mõnda aega haritud maa jäeti paariks aastaks sööti, kasutades teda karjamaana. Kui loomasõnnik oli maad piisavalt väetanud, hariti maa taas üles
põlispõllundus – ehk künnipõllundus, maad hariti pidevalt, põlvkondade jooksul, väetades teda loomasõnnikuga ja harides adraga
tarandkalme – maa sisse rajati ristkülikuline kividest laotud tarand , sinna maeti mitu inimest koos ehetega, enamasti põletusmatusena
aestid – aastal 98 pKr Tacituse poolt kirja pandud rahvus. Tänapäeval arvatakse, et selle all mõeldi balti hõimusid. Pole ka välistatud, et nende hulka loeti ka eestlaste esivanemaid.
fennid – eestlasi arvati rooma allikates põhiliselt soomlasi tähistanud fennide hulka.
tšuudid - eestlaste jt. läänemeresoomlaste nimetus Venemaal; sageli on sellel mõistel juures negatiivne varjund.
sossulid – Izjaslavi kroonikas nii nimetud eesti hõimud
linnamägi – mägi- ja neemiklinnused , kõige enam levinud tüüp Mandri-Eestis
maalinn – ehk ringvall-linnused, kunstlik vall linnuseõue ümber, Saaremaal ja Lääne-Eestis
ruunikivi – välismaal langenud viikingite auks püstitatud mälestuskivi
kääbas - 11 meetrise läbimõõduga kuni 50 cm kõrgune kühm, mida ümbritseb kraav , põletusmatuste tarbeks
adramaa – maa suuruse arvestamisühik, tavaliselt oli talul ühe adramaasuurune maalapp, st saadi haritud ühe adraga
kaheväljasüsteem – kasvatatakse ainult suvivilja
kolmeväljasüsteem – kasvatatakse nii suvi- kui talivilja (põld: talivili, suvivili, kesa – pool puhkab)
sumbküla - külatüüp, mille puhul talud paiknesid keset põlde tihedalt koos, levis peamiselt Lääne-, Kesk-, ja Põhja-Eestis ning Saaremaal.
ridaküla - külatüüp, mille puhul talud paiknesid ridastikku tee ääres, levis Ida-Eesti voortel.
hajaküla - külatüüp, mille puhul talud paiknesid üksteisest kaugemal, levis Lõuna-Eesti kuppel- maastikul .
kihelkond – teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna, kõige tähtsaim haldusüksus, XIII saj algul 45 kihelkonda
maakond – kihelkonnad moodustasid maakonna, 8 maakonda : Virumaa, Rävala, Ugandi, Sakala, Järvamaa, Harjumaa , Läänemaa, Saaremaa
malev – malev oli Muinas-Eestis sõjaväe koondüksus ning keskajal (alates 13. sajandi teisest veerandist) Liivi ordu abiväeosa, mis oli kogutud ühest või mitmest kihelkonnast või maakonnast. Malev koosnes nii ratsaväest kui jalameestest. Maakonnas moodustatud.
nõid ehk tark – ülikute kihis inimesed, kelle sõnas oli väge, oskasid loitsida, nõiduda, haigusi ravida; omasid põlvest põlve pärandatud tarkusi, tundsid hästi ravimtaimi, panid enam tähele elunähtusi ja seetõttu ennustasid täpseid asju.
vägi – vt küs 11 // hing – vt küs 11
vaimolend – eestlaste poolt usutud vaimud, haldjad , jumalad, kes mõjutasid eestlaste elusid
ohvrikivi – looduslikud või inimeste poolt õõnestatud lohud kivides, talle toodi ohvriande
"Drang nach Osten" – tung itta, tähistab saksakeelse asustuse levikut 12. saj
Maarjamaa – piiskop Alberti poolt nimetama hakatud Eesti ning Läti alad
Mõõgavendade ordu – 1202 asutatud eriline vaimulik rüütliordu Kristuse Sõjateenistuse Vennad, mille liikmeteks said elukutselised sõjamehed. Neil oli pikk valge mantel punase mõõga ja risti kujutisega.
Toreida vaherahu – Muistse vabadusvõitluse vaherahu, 1212 kevadel sõlmitud kolmeaastane vaherahu liivlaste, latgalite , eestlaste ja hiljem ka sakslaste vahel
kolme maleva manööver – 1215 ühisaktsioon liivlased , latgalid ja eestlased sakslaste vastu, Riia linna täielik sissepiiramine; see ei andnud tulemusi, kuno oli liiga vähe jõude
võiduristimine – 1220 hakkasid taanlased ja sakslased Põhja-Eesti piirkondi võidu ristima, sest, kes jõudis enne ristida , see loeti maa isandaks .
Dannebrog – Taani Kuningriigi lipp on üks maailma vanemaid riigilippe. Esimene kirjalik mainimine selle kasutamisest pärineb 14. sajandist. Nimi Dannebrog tähendas vana-taani keeles "taanide riie ".
ISIKUD: Ingvar – Rootsi kuningas. Tegi u 600 a. sõjaretke Eestisse, langes lahingus eestlaste vastu.
Halfdan Valge – Norra kuninga poeg, langes Eestis.
Astrid ja Olaf – Norra kuninganna ja tema poeg, kes vangistati eestlastest mereröövlite poolt ja müüdi orjadeks.
Rjurik – üks kolmest vennast, kes kutsuti Skandinaaviast 862.a venelaste ja mõne Põhja- Vene rahva valitsejaks.
Oleg – Rjuriku kaaslane, kes vallutas 822.a Kiievi ja ühendas Venemaa lõuna- ja põhjapoolsed hõimud.
Jaroslav Tark – Kiievi vürst, kes vallutas 1030 a. Tartu ja nimetas selle Jurjeviks.
Tõnn – Pärnu- ja Viljandimaal tuntud koduhaldjas.
Uku – Eestis tuntud jumal.
Peku – koduhaldjas, kes seisab setudel viljasalves.
Tarapita – jumal, mida on tõlgendatud ka sõja- ja palvehüüuna ,, Taara avita''.
Hiltinus - munk , kes määrati 1070. aastale läänemererahvastale piiskopiks. 2 aasta jooksul misjonitöös tulemusi ei saavutanud ja piiskopisaua tagastas.
Fulco - Prantsusmaalt pärit munk, kes pühitseti eestimaal piiskopiks 1167. a paiku.
Nicolaus - eestlasest munk, kelle Rooma paavst kohustas Fulcole abiliseks.
Meinhard - augustiinlaste ordu koorihärra, , kes tuli 1184 a paiku Väina jõe suudmes elavate liivlaste juurde ja hakkas seal ristiusku levitama. 1186 . pühitseti ta Liivimaa piiskopiks.
Berthold - 1196 -1198 Liivimaa piiskop, korraldas liivlaste vastu ristisõja 1198 aastal, hukkus esimeses lahingus.
Albert - 1199-1229 Liivimaa piiskop, Liivimaa vallutamise peaorganisaator ja juht.
Kaupo - liivlaste olulisemaid vanemaid 13. sajandi alguses. Kaupo oli Turaida vanem ja ristiti esimese olulisema liivlaste ülikuna u 1191, tema ristijaks peetakse Theoderichi.
Lembitu - Sakala vanem ja sõjaline liider muistses vabadusvõitluses, suri Madisepäeva lahingus 21. september 1217 .
Vladimir – vürst. 1216. sügisel tegi rüüsteretke Ugandisse, kuna teda pahandas ugandi ristimine .
Valdemar II - oli Taani kuningas 1202–1241. Juhtis 1219 aastal Põhja-Eesti retke .
Theoderich - munk, kes oli Meinhardi abiline , 1191 läkitas Meinhard Eestimaale misjonitööd tegema, hiljem Eestimaa piiskop, langes Lindanise lahingus, Mõõgavendade ordu rajaja.
Tabelinus – oli Virumaa vanem 13.sajandi alguses.
Johan – kuningas, kes koos piiskoppidega oli rootsalaste väe eesotsas 1220. a suvel kui tungisid Läänemaale.
Vjatško – vürst, kes saabus Tartusse 1223 a. , kellele oli lubatud valitsusvõim Tartus ja kõigis teistes maakondades, mille suudab alistada. Suri Tartut kaitstes.
ARUTLEVAD KÜSIMUSED:
1)Jääaja mõju Eesti maastikule, loodusele ja kliimale
Jääaja põhjustasid kliimamuutused kogu Maal. Üldist jahenemist põhjendatakse: Päikese kiirguse nõrgenemise, maa pooluste asukoha muutmise, kosmilise tolmu, erinevate protsessidega atmosfääris ja mitmete teiste loodusnähtudega. Kliima jahenemisel kogunesid mägedele suured jää-ja lumelademed, mis paksenedes libisesid ja kandusid ümbritsevatele tasandikele. Eesti alale jõudis jää Skandinaavia mäestikest. Esimene jää pealetung algas juba üle miljoni aasta tagasi ja alles 11- 13000 aasta eest vabanes eesti ala lõplikult jääst. Kokku oli 4-5 jäätumist, mis vaheldusid soojemate vaheaegadega. Osa geolooge arvab , et elame praegugi jäävaheajal ja paarikümne tuhande aasta pärast algab uus jääliustike pealetung.
Eesti maastiku kujunemine. 1-2 km paksused jääkihid kandsid endas liiva,- kruusa ja savimassse, paljastasid Põhja- ja Lääne-Eestis paepinna, lihvisid mägedest kaasavõetud kaljupanku ning jätsid nad hiljem maha rändrahnudena. Jääsulamisel kujunesid järved ja jõgede sügavad orud, Kagu -Eesti kuplid ja Kesk – eesti voored . Paksu jääkoorma all maapind vajus ja pärast vabanemist hakkas taas kerkima. Loode-eestis on maapind tõusnud juba mitukümmend meetrit ja jätkub tänapäevalgi. Maa kerkimise tagajärjel suureneb Eesti pindala Läänemere arvelt järk-järgult. Jää viimasel taandumisel oli Eesti mandriala tunduvalt väiksem praegusest. Enam kui 8000 a tagasi eKr toimus Billingeni katastroof ja Läänemere pind langes korraga 20.30 m võrra - Eestimaa pindala suurenes märgatavalt. Soojenes kliima, ilmusid kase ja männimetsad. Sisse rändasid põdrad, karud, koprad jm loomad.. sellest ajast pärineb ka esimene praegu teadaolev inimeste peatuspaik eestis.
2)Muinasaja periodiseerimine
Muinasaeg hõlmab kogu Eesti ajaloost üle 8,5 at pikkuse perioodi. VIII at keskpaigast eKr – XIII saj I veerandini pKr. Arheoloogid on periodiseerimise aluseks võtnud materjalid, millest valmistati tööriistad. Sellest lähtudes eraldatakse kivi-, pronksi-, ja rauaaega, mis jagunevad veel omakorda alaperioodideks.
Paleoliitikum – ehk vanem kiviaeg algas esimeste inimeste kujunemisega ja lõppes P-Euroopas jääaja lõpuga.
Mesoliitikum – ehk keskmine kiviaeg, mis kestis Eestis VIII at keskpaigast kuni IV at II veerandini eKr, valmistati töö-ja tarberiistu kivist ja luust .
Neoliitikumis – ehk nooremal kiviajal IV at II veerandist kuni II at keskpaigani eKr kasutati edasi kivist,luust,sarvest esemeid. Nüüd olid need paremini töödeldud, samuti ilmusid täiustatumad tarbe ja tööriistad. Võeti kasutusele savinõud. Pronksiajal II at keskpaigast kuni VI sajandini eKr levisid eestisse pronksesemed. Üksikute imporditud pronksriistade kõrval kasutati edasi valdavalt kivi ja luuesemeid.
Rauaaeg – jaguneb vastavalt esemetüüpidele, matmiskommetele ja tegevusalade muutumisele neljaks alajärguks Varane rauaaeg – VI saj eKr kuni I sajandini pKr. Vanem ehk rooma rauaaeg I sajandist kuni V sajandi keskpaigani./ Keskmine rauaaeg V sajandi II poolest kuni VIII sajandi lõpuni./ Noorem rauaaeg IX sajandist kuni XIII sajandi alguseni .
3)Muinasaja uurimine - abiteadused ja meetodid
Uurivad arheoloogid, kes teostavad muististel arheoloogilisi väljakaevamisi. Kaevatakse välja ja puhastatakse väikeste kühvlite ja pintslitega. Avastatut pildistatakse ja joonistatakse, kirjeldadatakse. Esemed korjatakse üles, puhastatakse ja konserveeritakse. Leide võrreldakse varemsaadutega ja püütakse määrata nende otstarve, päritolu ja vanus. Ehitusjäänuste põhjal rekonstrueeritakse omaaegseid ehitusi , esemete ja luude analüüsi põhjal selguvad inimeste tegevusalad, matuste ja ohvrileidude alusel tehakse oletusi kommete ja uskumuste kohta. Arheoloogidele on suureks abiks Täppis- ja loodusteadused :

• Dendrokronoloogiline skaala - mille abil määratakse puu maharaiumisaeg ja kasv.
  
• Numismaatika – münditeadus – määratleb müntide aja, vermimiskoha, aarete koosseisu põhjal ka kaubandussuhted .
  
• Antropoloogid uurivad kalmete väljakaevamisel saadud luustikke ja määravad inimeste rassilise kuuluvuse ,soo,vanuse,haigused,toitumuse jne.
  
• Etnoloogia – rahvateaduse uurimistulemused.
  
• Rahvaluule – vanad pärimused, keel.
  
• Kirjalikud allikad - Läti Henriku kroonika – võib välja lugeda olulisi andmeid eestlaste ühiskondlikust korrast, suhetest, linnustest, eluolust, usundist jms.
  

4)Mesoliitikum Eestis-Kunda kultuur (VIII-IV at II veerand eKr)
Mesoliitikumist ehk keskmisest kiviajast pärinevad esimesed praegu teada olevad inimasustuse jäljed Eestis. VIII at keskpaigast eKr pärineva Pulli asula on köige vanem praegu teada olev inimeste peatuspaik Eestis. Keskmine kiviaeg on püügimajandusliku asustuse ajajärk. Elatud on veekogude ääres. Mesoliitikumi varasema osa asustus on sisemaaline ja seotud järvede ja jõgedega. Peamiseks jahiloomaks on olnud põder ja kobras , aktiivselt on kalastatud ja ilmselt tegeldud korilusega. Enne Pulli avastamist tunti vanima muistisena Kunda Lamasmäge, kuhu oli elama asutud VII at keskel eKr. Peamiseks toormeks on olnud tulekivi ja kvarts , mille kasutuses on ajalisi ja piirkondlikke erinevusi. Kõige arvukamaks leiuliigiks neist on kõõvitsad, seejärel uuritsad, vähem on puure ja teisi tööriistu. Raieriistad, silmata kirved ja talvad, on tehtud erinevatest kristalsetest kivimitest ning luust ja sarvest.
Kunda kultuur? Kunda kultuuri kalmistust saadud luustike antropoloogiline analüüs viitab valdava osa elanike europiidsele päritolule.Kundalased valmistasid tööriistad kivist, lust ja sarvest, aga ka puust – nt üepuupaate e ruhesid. Koduloomadest tundsid nad koera , elatusid jahist ja kalapüügist. Peamiseks lihaloomaks oli põder, kellelt saadi ka nahka kehakatteks ning luud ja sarve tööriistade valmistamiseks. Palju kütiti ka kobrast. ,mereäärsetes piirkondades ka hüljest. Hülgekütid avastasid ka meie tekkkivad saared. Jahti peeti vibude ja vibu- nooltega , kala püühi ahinguteg,harpuunide ning algeliste kalavõrkudega. Võib oletada et ürgseimaks hoonetüübiks oli maasse sünvendatud augu kohale püstitatud püstkoda.
5)Neoliitikum Eestis (IV at II veerandist – II at keskpaigani eKr.)
Markeerivaks nähtuseks peetakse Eestis nagu mitmel pool mujalgi Põhja- ja Ida-Euroopas keraamika kasutuselevõttu. Selleaegsed asulakohad paiknesid veekogude ääres, sealhulgas isegi mererannas peaaegu vahetult vee ääres. Sisemaal on tegeldud peamiselt metsloomade jahtimise, kalapüügi ja korilusega, rannikul lisandub hülgepüük. Suuresti uus ja omanäoline esemekompleks ilmub Eesti alale tüüpilise kammkeraamika kultuuriga (algus u. 4200 aastat e.Kr.). Selle perioodi kivikasutuses annab tooni Volga ülemjooksult pärinev tulekivi. Selle etapiga seostuvad esimesed kindlat dateeritud hauad. Maetud on asulate territooriumile maapinda süvendatud haudadesse selili siruli asendis koos mõningate panustega. + Venekirveste kultuur, algeline loomakasvatus, maaviljeluse algus Eestis.
a)kammkeraamika kultuur (Jõudis Eestisse neoliitikumis umbes 3300 a. paiku e.Kr.)
Eestisse jõudis paremini valmistatud savinõude tüüp. Nende välispinda oli ilustatud lohukeste ja väiksematest täketest ridadega, mis tehti kammi meenutava riistaga (sellest ka kultuuri nimetus). Tegeldi küttimise ja kalastamisega. Töö-ja tarberiistade valmistamisoskused olid varasemaga võrreldes tublisti arenenud. Surnud maeti asula territooriumile, isegi elamu põranda alla. Surnule pandi kaasa mõni noake, kõõvits ja ehteid . Selle kultuuri elanikud olid arvatavasti pärit idast, nad olid mongoliidset rassi . Neid peetakse läänemeresoome rahvaste eelkäijateks.
b)Venekirveste kultuur e nöörkeraamika
Umbes 2500 aasta paiku e.Kr .(neoliitikumis) jõudsid Eestisse lõuna poolt uued hõimud. Nende poolt kasutatud venet ehk paati meenutavate hästi lihvitud ja puuritud silmaaukudega sõjakirveste põhjal nimetatakse seda kultuuri venekirveste kultuuriks. Uutele hõimudele olid iseloomulikud veel nöörjäljenditega savinõud ja matmiskombed ( maasse kaevatud haudadesse asetati surnu külili, tugevasti kägardatud asendis, kaasa pandi luuesemeid). Tegeldi algelise loomakasvatusega ja maaviljelusega. Elanikud olid europiidset rassi ( indoeurooplased ). Olid arvatavasti balti hõimude eelkäijad.
6)Pronksiaeg Eestis
(2.a.t.- 6.saj. e.Kr) Eestisse levisid pronksesemed. Kuna meil pronksiks vajalikku vaske ja inglistina ei leidu, siis kasutati siin üksikute imporditud pronksriistade kõrval edasi valdavalt kivi-, sarv - ja luuesemeid. Asulaid hakati kindlustama. Peamiseks elatusalaks oli karjakasvatus (lambad, kitsed , veised ), kõrvalalaks oli maaviljelus , elatuslisa andsid küttimine ja kalapüük. Arenes kaubavahetus ülemeremaadega.
7)Varane rauaaeg
(6.saj.e.Kr- 1.saj. p.Kr). Eestisse levis naaberaladelt üksikuid raudesemeid . Nad olid raskesti kättesaadavad ja kallid ega suutnud luust ja kivist tööriistu veel kasutuselt välja tõrjuda. Esialgu jätkus elu kindlustatud asulates. Tegeldi põhiliselt karjakasvatusega, säilisid tihedad sidemed ülemeremaadega. Levis aletamine ja söödiviljelus. Inimesed muutusid paiksemaks Hakati rajama maapealseid kalmeehitisi -kivikirstkalmeid. Levisid ka väikese lohulised kultusekivid. Õpiti ise rauda tootma ( soorauamaak ).
8)Vanem ehk rooma rauaaeg
Vanem rauaaeg e. rooma rauaaeg.(1.-4.saj. p.Kr.) need sajandid olid eesti hõimudele suureks tõusuperioodiks. Peamisteks elatusaladeks oli põlluharimine ja karjakasvatus. Puhkes õitsele käsitöö. Tegeldi kaubandusega (Rooma). Levisid tarandkalmed .
9)Keskmine rauaaeg
(5.saj.-8.saj p.Kr) Olud Eestis muutusid rahutuks. Hakati ehitama linnuseid. Maeti sageli edasi vanadesse tarandkalmetesse. Kalmetesse hakati panustena lisama ka relvi . Elavnesid taas sidemed ülemeremaadega (viikingid).
10)Noorem rauaaeg: eestlased muinasaja lõpul
Muistsete vabadusvõtluste kohta on olemas tähelepanuväärne kirjalik ajalooallikas, mida tema tõenäolise autori järgi nim Läti Henriku kroonikaks. Muinasaja lõpusajandid olid Eestile olnud suhteliselt kiire arengu ajaks. Võõrvallutuste – eelse Eesti rahvaarvu hinnatakse 150 000 – 200 000 inimesele, Võrreldes teiste ravhastega olid muinaseestlased suhteliselt pikakasvulised ja heledapäised.
a)Elatusalad
Peamiseks tegevusalaks oli maaharimine , mis arenes edasi ja saavutas oma aja kohta kõrge taseme. Põhja-ja Lääne- Eestis levis ühesahaline konksader, paksema mullakihiga Kesk- ja Lõuna-Eestis kaheharuline harkader .. alates XI sajandist levis üha rohkem talirukis.
Kolmeväljasüsteem- põlluharimises kasutatav maakasutusviis, mille puhul põllu ühel osal kasvab talivili, teisel suvivili ja kolmas osa on kesas. Loomapidamine - kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi , sigu ja kanu . Rohkem peeti koduloomi, eriti aga veiseid Lääne-Eestis, kus oli enam rohumaid. Lõuna-Eestis kasvatati arvukamalt aga sigu. Küttimine, kalapüük – kütiti peamiselt põtru, metssigu, kopraid, jäneseid, kopraid, kärpe, nugiseid, oravad. Kalapüügiga tegeleti põhiliselt sesevetel. Eesti mererannikul puudus elanikkkond, kes oleks pidevalt tegelenud kalastusega, Metsmesindus – nett tarvitati kui ainsat magusainet, vaha järele valitses suur nõudmine Lääne-Euroopa turul.
b)Elamud, külad, külatüübid, kihelkonnad, maakonnad
Eestlased elasid valdavalt maal. Elamuks oli palkidest hoone, mis jagunes ahjuga köetavaks toaks ja kojaks. Viljakuivatamiseks oli ahjuga rehetuba. Järk-järgult kujunes universaalne rehielamu , mis sai eestlastele iseloomulikuks nii elu.kui tootmishooneks. Rehielamu- elamutüüp, mille keskseks ruumiks on reheahjuga köetav ning ilma korstnata rehetuba. Selle laepealsetel partel kuivatati vilja, mis ei jõudnud põllul valmida. Talud paiknesid enamasti lähestikku ja moodustasid küla. Vastavalt maastiku iseärasustele levisid Eestis erinevad külatüübid. Lääne-, Kesk- ja Põhja-Eestis ning Saaremaal olid sumbkülad, kus talud paiknesid keset põlde tihedalt koos. Ida – Eesti voortel rajati talud ridastikku ja nii tekisid ridakülad. Lõuna-Eesti künklikul maastikl olid hajakülad, kus talud paiknesid teinestesest kaugemal.
Kihelkonnad ja maakonnad. Teatud piirkonna talud moodustasid kihelkonna(45). Esmajoones välisohu tõttu olid kihelkonnad liitunud suuremateks maakondadeks. Eestis oli 8 maakonda: Virumaa, Revala , Järvamaa, Läänemaa, Ugandi, Sakala, Läänemaa, Harjumaa. Kesk-Eestis, kus välisoht kõige väiksem, säilisid mõned kihelkonnad nagu Alempois, Nurmekund, Mõhu, Vaiga, mis polnud veel liitunud maakondadega või omaette maakonnaks.
c)Sõjaline tase- organisatsioon , relvad, linnused
Suhted naabritega olid valdavalt rahumeelsed. Aeg-ajalt tehti vastastikuseid rööv ja sõjakäike. Olukord tõsines seoses naabruses kujunenud riiklike ühendusega. Need haarasid sõjakäikudele kaasa suuremad väeüksusi ja kujutasid ohtu Eesti iseseisvusele. Xi saj. Keskpaiku jäeti mitmed väiksemad linnused maha ja rajati suuremaid ning võimsamaid ringvall linnuseid. Eriti suured ja paljude külade ühist tööd nõudvad maalinnad kerkisid Lääne-Eestis ja Saaremaal. Eriti hoolikalt kindlustati linnuste väravad.
Linnused. Suurim maalinn asub Harjumaal, ja see on Varbola Jaanilinn. Üldiselt olid Eesti linnused mullast ja puust, osalt kombineeritud kivivallidega. Mõnest linnusest või õieti linnuse juurde kuulunud asulast kujunes hiljem linn. Nii juhtus see nt Tlns, Tartus ja Viljandis .
Relvad. Rooma rauaaja lõppedes(u 450a) oli hakanud kaduma ttarandkalmetesse matmise komme , selle asemele tulid ebakorrapärased kivikuhelikud ja panustesse ilmusid relvad, peamiselt odad ,mida varem haudades peaaegu ei leitud. Viikingiajastul relvastus täienes. Ratsavarustusse ilmusid jalused, mis tegi ratsaniku palju kindlamaks ja tugevamaks- oli löögi hetkel v lööki andes millele toetuda- mismõttu muutusid raskemaksja pikemaks ka mõõgad. Ratsameeste sõjalise tähsuse tõusuga kaasnes ka nende ühiskondliku tähtsuse tõus. Peamised relvad olid siiski odad ja kirved.
11)Muinsausund: a)keha, vägi, hing, suhe loodusega
Inimene muinasusundis:

vägi – inimese komponent , inimese hingejöud, millega ta möjutab teisi inimesi, seda kasutati nöidumisel, manamisel. Väge oli köige rohkem pilgus ja sönades. Arvati, et palju väge oli ka inimese kehaeritistes: higi, pisarad , kööm, ila, väljaheited. Palju väge oli ka kiiresti kasvavates kehaosades: hambad, juuksed ( orjad aeti kiilakaks), küüned. Eriti palju väge nöidadel. Suurim vägi küüntes. Väge oli ka teatud objektides, paikades taevas (äikese ajal).

kehahing – andis organismile elu, elab inimese soonestikus looma kujuuna. Hingeloom lahkub suu, silma, körva kaudu. Avati aken, et hing välja saaks. Usuti, et hingeloom vöib sama pere lapses uuesti sündida. Surnule pandi kaasa peale ehete veel töö- ja tarberiistu, relvi ning toitu. Kalmel peeti hiljem ka mitmeid mälestussööminguid (nagu setud tänapäeval).

irdhing – andis inimesele iseloomu, vaimuomadused, temperamendi. Lahkus magamise ajal kehast ja kohtus teiste hingedega, nii tekkisid unenäod. Inimene tuli vaikselt äratada, et hing jöuaks koju tagasi. Pärast inimese surma vabanes irdhing kehast ja muutus vabaks vaimuks, jäi kodupaiga lähedale, möjutas lähedaste elu. Ärapahandatud hingedest said kodukäijad. Mihkli- ja mardipäeva vahel on hingede aeg: surnud hinged likusid ringi ja tulid kodu külastama. Toidulaud oli kaetud, igaksjuhuks, kui hingel oli köht tühi. Hingede ärasaatmisel köeti sauna. Hingede aeg oli vaikne, lärm vöis hingi pahandada .

keha – keha on surematu hinge koda ja tema eest hoolitseti väga hästi, keha pidi olema puhas. Keha kaunistati maalingute ja tätoveeringutega. Kui inimene suri, siis ta maeti kindlate rituaalidega.
Eestlaste muinasusund oli:

polüetistlik – palju jumalaid

anmalistlik – kogu loodus oli hingestatud

loodususund – jumalikustati loodusnähtseid vöi –objekte
b)Vaimolendid, ohverdamine , ohvripaigad , ennustamine
Looduses esines palju vaime ja haldjaid , kes hoidsid ja kaitsesid loodust. NT metsaisad, -emad, nurmeemad, - isad , põllu- ja veevaimud jne. Mõned haldjad elasid iseg taludes, nt Pärnu- ja Viljandimaal koduhaldjas Tõnn, setudel viljasalves Peko . Eeslastel on vähe nn kõrgjumalaid. Läti Henriku Liivimaa kroonikas mainitakse Tarapitat (Taara avita – sõja-, palvehüüd) Saarlaste jumal, kes sündis Virumaal, kuid lendas Saaremaale. Hilisemal ajal tuntud jumal Uku austamine võib muinasajaga seotud olla.
Ohvripaigad: hiied , üksikud puud, allikad, kivid, harvemini mäed, järved ja jõed. Pühad puud (tammed, pärnad)kaunistati lintidega, ei lastud loomi sinna, ei korjatud marju. Ohvrikividel oli õõnestatud inimese või looduse poolt 0,2-1 m läbimõõduga lohud. Austati ka nn. väikeselohulisi kultuskive.
Ohvriallikate nimi tähistas allika või temast võetud vee omadusi. Ohverdamine oli pühade ajal, kõige sobivaim nädalapäev neljapäev, andideks piim, liha, veri , vill, vili, harva loomad ja vangistatud orjad.
Ennustati eelseisvaid sõjakäike, erinevaid ettevõtmisi, neid üritati mõjutada ohvritoomise ja nõidumise läbi. Näiteks, kui loom ohverdati, siis kukkudes paremale küljele, tähendas, et kõik on korras, kuid kukkudes vasakule küljele, tähistas see jumalate pahameelt. Maagia põhines arusaamal, et asjade ja nähtuste vahel on seeosed, mida on võimalik mõjutada. Nt põua ajal oli vaja allikat puhastada , et vihma sadaks, liigsevihma tõttu aeti allikas umbe. Ravimaagia puhul ohverdati hõberaha jms, see vesi ravis nt silmanägemist, nahahaigusi jms.
12)Vabadusvõitluse põhjused, kes olid huvitatud Baltimaade vallutamisest?
Kes ja miks tahtsid vallutada Baltimaid?

katoliku kirik (Bremeni peapiiskop )

ideoloogiline huvi - paganate ristimine ja nende hingede päästmine

pragmaatiline huvi – kõik ristitud maksid kirikukümnist.
Kirik oli vallutuste organisaator ja ta andis vallutustele ideoloogilise põhjuse.

hansakaupmehed (rahastasid kogu projekti)

Ida- Baltikum oli rikas ja siin oli palju Euroopas vajalikke kaupu (karusnahk, vaha, teravili)

paganad takistasid Hansa kaupmeeste kauplemist Venemaaga

Põhja-Saksa, Taani ja Rootsi väikerüütlid (rüütlid olid nii vaesed, et ei saanud osaleda suurtes ristisõdades, otsisid võimalust endale lähemalt feoodid hankida)

Taani ja Rootsi kuningad, Saksa ja Vene vürstid

taheti suuremat territooriumi ja maksumaksjaid juurde
13) Meinhardi ja Bertholdi tegevus

Meinhard – preester, augustiinlane. Tal oli õigus sakramente jagada, tuli Liivimaale 1184. Oli vana, heatahtlik ja rahulik mees. Ta sai liivlaste ja eestlastega hästi läbi, ristis neist suure hulga. Ristiusu võttis vastu ka Koiva liivlaste vanem Kaupo. Liivlaste abil ehitati Üksküla puukirik Daugava jõe kaldale. Meinhardi abiline oli Theoderich. Meinhard on ainus katoliiklik pühak, kes Eesti aladel on olnud. Suri 1196.

Berthold – oli piiskop 1197-1198. Ta läks liivlastega tülli ja tagasi tulles tõi Väina jõe suudmesse Saksamaal mitu ristirüütlit, enamus neist tapeti ja Berthold ka, kuid kokkuvõttes sakslased võitsid lahingu.
14) 1198- 1206 sündmused
Järgmiseks piiskopiks pühitseti Albert. Ta oli Bremeni peapiiskopi toomhärra, pärines mõjukast aadlisuguvõsast, koos temaga tulid ristisõtta tema 4 venda. Ta sai piiskopiks 1199. Enne Liivimaale tulemist, külastas ta Rooma paavsti Innocentius III. Paavst kuulutas välja ristisõja Baltikumi paganate vastu. Albert sai õiguse värvata sõdijad. 1200 saabus Väina jõe suudmesse 23 laevaga 300-400 rüütlit. Alberti eestvedamisel hakati 1201 rajama Riiat (valmis Riia toomkirik, mis sai vallutamise tugipunktiks). 1202 asutas Albert Mõõgavendade ordu, rüütlid nii mungad kui sõdurid (200-300 liiget). 1236 löödi see Saumle lahingus leedulaste poolt laiali. 1206ndaks aastaks olid enamus liivlaste ning läti hõime ristitud.
15) Sündmused 1208-1215
1208 – Esimene ristiretk Ugandisse, Otepää linnus põletati maha
1208- 1210 – vastastikused rüüsteretked, igale sakslaste retkedele vastasid eestlased samaga
1210 – toimus järjekordne eestlaste vasturetk. Suur ühendusmalev piiras Võnnu linnust, millest oli saanud Mõõgavendade ordu tähtsamaid tugipunkte. Linnust rünnati 3 päeva ja kaitsjad poleks seda enam kaua hoida suutnud, kuid neljandal päeval lahkusid piirajad ootamatult. Eestlasteni oli jõudnud teade, et Riiast on suur vägi võnnulastele appi tulemas. Ootamata ära kõiki appiruttavaid jõude, asusis võnnulased koos saabunud liivlaste ja latgalitega eestlasi jälitama.
1210 – Ümera lahing: eestlased varjasid metsas ja lahingu võitsid eestlased, osa vangilangenud lätlastest ohverdati jumalale, võit tugevdas eestlaste võitlusvaimu, kuid sõjaretk Turaidasse Kaupo linnuse vastu lõppes lüüasaamisega. Ümera lahing peeti nüüdse Läti alal Gauja (Koiva) lisajõe Jumara (Ümera) suudme lähedal, praegusest Valmiera (Volmari) linnast lõunas.
1211 veebruar – rüütlid, sakslased, liivlased piirasid Viljandi linnust, ümbruskond rüüstati, osa vange tapeti linnuse juures. Kasutati piiramistorni, kiviheitemasinaid, lõhuti müüri (ilma sideaineta, lagunesid kergesti), linnuse kaev sai tühhjaks. Suutmata viie päevaga linnust vallutada, alustasid sakslased eestlastega läbirääkimisi. Veepuuduse ning rohkete haavatute tõttu sõlmisid vanemad piirajatega vaherahu. Linnusesse lubati preestrid . Kuid ulatuslik ristimine jäi ära, kuna eestlased võtsid preestrid pantvangi ning vaenuvägi kiirustas tagasi Viljandit piirama.
1211 suvi – eestlaste vasturetk, piirati Toreida linnust (Sakala, Ugandi, Saaremaa, Läänemaa malevad piirasid). Riiast tuli Toreidale abiväge. Saarlaste laevastik jäi lõksu ja pidid mööda maismaad põgenema, kaotasid 200-300 laeva. Vastasleer tundis end kindlalt ning vallutused jõudsid isegi üle Emajõe, isegi Järvamaale.
1211 sügis kuni 1212 – hakkab teadaolevalt esimene katkuepideemia Eesti ja Läti aladel, mis nõrgestasid sõdalasi
1212 kevad – eestlased, liivlased ja latgalid sõlmisid omavahelise Toreida rahu, mis varsti uuendati ka sakslastega. Pidi kehtima 3 aastat.
1210, 1212 – Eestisse tungisid kahel korral Vene väed
1210 – venelased piirasid Otepää linnust, võtsid lunaraha, läksid ära. Otepäälased ostsid end 80 kg hõbedaga välja.
1212 – venelased piirasid Varbola linnust, eestlased pidid ostma end 140 kg hõbeda eest välja
16)Sündmused 1215-1217
Rüüsteretked Ridalasse ja Sakalasse. 1215 algul tehid sakslased koos abivägedega suurema sõjakäigu Põhja-Läänemaale Ridalasse. See oli eestlastele ootamatu, sest Toreida rahu pidi kestma sama aasta kevadeni. Oli vaherahu rikkumine . Armutu tapmine ja röövimine kestis 3 päeva, 4.l päeval pöörduti tagasi Liivimaale. Sama aasta kevadel ilmus sakslaste ja nende liitlaste vägi Sakalasse. Rüüstama asuti maakonna põhjaosas. Hakati kogunema Leole linnuse alla, mis kuulus Lembitule. Piirajatel õnnestus linnus 3-l päeval põlema süüdata. Eestlased olid sunnitud alla andma. Ristimise ajal tungis vaenuvägi linnusesse ja röövis selle paljaks. Lembitu võeti koos teiste vanematega kaasa ent vabastati pärast poegade pantvangi andmist.
Kolme maleva manööver. Pärast Ridala retke ja Leole linnuse alistamist hakkasid eestlased tegutsema. Koostati vastupealetungi kava Riia piiramiseks, mille lõppeesmärk oli saksa koloonia täielik hävitamine. 1215 kavandatud ühisaktsioon ei toonud loodetud tulemusi, sest osalenud jõude jäi väheks.
Merelahing Uues sadamas. Abi kutsuti kogu Saaremaalt ja teated saadeti kõigisesse Eesti maakondadesse. Saksa kogesid tuldi piirama 200 paadi ja laevaga. Piirajad suunasid lõunatuulega suured parved , millel põlesid kuivad puud, vastase laevade poole. Eestlased sõudsid pidevalt ümber kogede ja haavasid paljusid odade ja nooltega, kuid vallutada laevu ei suutnud. Alles 2 nädala pärast õnnestus sakslastel sadamasulust välja murda ja avamerele pääseda.
Ugandi ja Sakala alistuvad. 1215 suvel tegid sakslased ja latgalid mitmeid laastavad rüüsteretki Ugandisse. Ugandi saadikud läkitati Riiga rahu paluma. Läbirääkimistel nõustuti ristimisega. Ugandi ristimine tekitas pahameelt Pihkvas. Vürst Vladimir tegi 1216. rüüsteretke Ugandisse. Seejärel asusid ugalased koos uute liitlastega – sakslastega kindlustama Otepää linnust. 1217 kolmekuningapäeval tehti juba ühine sõjakäik Venemaale. Tasuretkelt pöörduti vangide, kariloomade, hobuste ja muu röövsaagiga.
Võit Otepää all.  Pihkva ja Novgorod hakkasid tunnetama sakslastest lähtuvat ohtu. Astuti koos eestlastega ühiselt sakslaste vastu. Liidusuhted sõlmiti esmajoontes saarlastega. 1217 veebruaris saabus suur venelaste vägi Otepää alla. Nendega liitusid saarlased , harjulased ja ristitud sakalasedki. Piiramine kestis 17 päeva. Pikaajaline piiramine viis läbirääkimisteni. Tehtud rahu põhjal pidid sakslased lahkuma Eestist. See oli sakslaste suurim lüüasaamine senises ristisõjas.
Madisepäeva lahing peeti eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal madisepäeval, 21. septembril 1217 Sakalas ( Viljandist umbes 10-12 kilomeetrit), oletatavasti Vanamõisa küla väljal. Verine taplus kestis kaua aega vahelduva eduga, kuid siis õnnestus rüütlitel eestlaste rinde keskosas läbi murda. Eestlased püüdsid oma vägesid ümber paigutada, aga edutult. Sellise keerulises olukorras tabas eestlasi raske kaotus - mitme teise Sakala vanemate hulgas langes ka Lembitu. Vastaspool saavutas ülekaalu, ehkki kandis samuti suuri kaotusi: teiste hulgas langes liivlaste "kuningas" Kaupo, ja eestlased hakkasid taanduma ümberkaudsetesse metsadesse ja soodesse. Muistse vabadusvõitluse suurim lahing lõppes kaotusega.
17)Sündmused 1219- 1218
Taanlased Põhja-Eestis. 1219 suvi – taanlaste laevastik saabus Tallinna sadamasse. Retke juhtis Valdemar II. Asuti eestlastele kuulunud linnusesse, ilma, et neid oleks selles takistatud. Kohalikud vanemad ja saadikud avaldasid sõbralikkust taanlaste vastu. Sel ajal kogusid eestlased salaja vägesid ja 15.juuni õhtul tungisid taanlaste laagrile kallale. Rünnak oli algul edukas. Neil õnnestus tappa Theoderich. Ootamatult ründas eestlasi taani kuninga väkke kuulunud lääneslaavlaste vürsti Vitslavi üksus. Taanlased koondusid ja saavutasid võid. 1220 – võiduristimine sakslastega: pärast võidukat lahingut ehitasid taanlased Tallinna tugeva kivilinnuse. Algas Revala maakonna ristimine ägedates võitlustes. See tekitas rahulolematust sakslaste leeris.
Rootslased läänemaal.  1220 suvi – läänemaale tungis rootslaste vägi eesotsas Johani ja piiskoppidega. Nad lõid Lihula linnusesse oma tugipukti. Rootslased liikusid läänemaal ringi, ristisid rahvast ja ehitasid kirikuid. 8.aug varahommikul saabus Lihula alla suur saarlaste malev. Toimus lahing. Eestlaste jaoks oli see väga tähtis võit, mis äratas uusi lootusi ja andis usku oma jõusse. Rootslaste eliitvägi purustati ja kogu vallutuskatse oli nurjatud.
18)Eestlaste allajäämise põhjused
Objektiivsed põhjused (eestlaste sisemised põhjused):

Eestlastel puudus oma riik, maakonnad võitlesid killustatult, sageli üksteise vastu

Eestlaste malev oli maakaitsevägi, mis koosnes talupoegadest ja sõjalise väljaõppe tase oli madal

Eestlaste relvastus oli viletsam, sõja käigus õppsid eestlased rüütlite relvi ehitama ja kasutama

Eestlaste linnused olid pikaajaliseks piiramiseks liiga suured ja nõrgad

Eesti inimressursid olid väikesed, pikaajaliseks võitluseks ei jätkunud mehi
Subjektiivsed põhjused (välised põhjused):

Eesti vallutamises osalesid mitmed Euroopa suurriigid, kelle inimressursid olid ammendamatud

Vallutust juhtis katoliku kirik, kes just sel ajal oli Euroopas oma võimsuse tipul

Vallutust rahastas Hansa Liit

Rüütlid olid elukutselised sõjamehed ja nende relvastus oli parem kui eestlastel

Rüütlitel rohkem sõjapidamise kogemusi
19. Eestlaste ülestõus 1221-1223 **
1221 – Eestlased ründasid Tallinna linnust, aga ei võitnud seda
1222 – korraldasid Taanlased retke Saaremaale. Suudeti Taanlased tagasi tõrjuda. Selle tagajärjel kutsuti kõiki Eestlasi ülestõusule kõigi rõhujate vastu.
1222-1223 SUUR EESTLASTE ÜLESTÕUS
1223.aastaks olid eestlased suutnud välja tõrjuda nii Taanlased kui ka Sakslased, ainuke koht mida ei suudetud vallutada oli Tallinna linnus.
1223 aasta lõpuks olid Sakslased koos Taanlastega suutnud ülestõusu maha suruda. Ainuke koht mis jäi eestlaste valdusse oli Tartu linnus.
1224 Tartu kaitsmine – Tartu langemine . Mandrieesti sai sellega ristitud, jäi veel Saaremaa.
1227 talv – Sakslased otsustasid suurt sõjakäiku Saaremaale. Mindi üle jää.
Muhu alistati lahinguga , Valjala ilma lahinguta.
Tartu ja Saaremaa alistamine See toimus 15. augustil 1224 orduvägede ja eestlaste ning venelaste vahel. Tharbatu piiramine oli viimane lahing muistses vabadusvõitluses Eesti mandril .
Saaremaa alistamine Saaremaa kui Eestimaa viimase sõltumatu osa vallutasid aastal 1227 Mõõgavendade ordu rüütlid koos Riia piiskopi sõjaväe ja Riia linna väeüksustega. Muhulased nähes nii suurt väge, pakkusid rahu ja lubasid end ristida lasta. Suurem osa sakslasi sellega ei nõustunud ja seetõttu asuti linnust piirama. Muhulased võitlesid vapralt ja alles kuuendal päeval õnnestus ülekaalukatel jõududel linnusesse tungida. Linnuses olev vara, hobused, veised rööviti. Linnus põletati. Edasi liiguti Valjala alla, kus olnud saaremaa tugevaim ja suurim linnus. Saarlased otsustasid sõlmida rahu ja kuna sakslased otsustasid, et piiramine tooks nende poolele kaasa enam ohvreid kui Muhu vallutamine , soostusid nad läbirääkimistega. Preestrid ristisid kogu saare. Muistne vabadussõda lõppes eestlaste kaotusega.