Keskmine kiviaeg Eestis (3)

1.MÕISTED
Billingeni katastroof – enam kui 8000 a eKr murdsid Balti jääpaisjärve veed Kesk-Rootsi alal Billingeni mägedest põhja poolt läbi ookeani, selle tagajärjel langes Läänemere pind korraga 20-30 võrra. Eesti pindala suurenes märgatavalt.
Kunda kultuur - oli mesoliitikumi küttide ja kalastajate kultuur 9. või 8. aastatuhandest eKr 5. aastatuhandeni eKr praeguse Eesti, Läti, Põhja-Leedu aladel ja Venemaa aladel Eesti naabruses, samuti Lõuna-Soomes. Köik eesti mesoliitikumi asulad kuuluvad Kunda kultuuri.
Kammkeraamika kultuur – u.3300 eKr tulid Eestis kasutusele paremini valmistatud savinõud,mille välispind oli ilustatud lohukeste ja väiksemate täkete ridadega, mida tehti kammi meenutava riistaga.
Venekirveste kultuur – u. 2500 a eKr jõudsid Eestisse lõuna poolt uued hõimud. Nende poolt kasutatud venet ehk paati meenutavate hästi lihvitud ja puuritud silmaaukudega sõjakirveste põhjal nimetatakse kultuuri venekirveste kultuuriks .
Kivikirstkalme – VI sajand eKr – I sajand pKr rajama hakatud Maapealne kalmeehitus. Kalme konstruktsiooniks olid suurematest kividest enamasti 3-8 m läbimööduga ring ja selle keskele laotud põhja-lõuna- suunaline kirst, kuhu sängitati surnu.
Tarandkalme - Tarandkalmed olid levinud 1. aastatuhande esimesel poolel pKr. Tarandkalme on kivikalme, mis sisaldab ühte või mitut madala kivimüüriga piiratud piklikku nelinurkset põhja-lõunasuunalist tarandit. Tarandkalme pikkus on kuni 60m ja sinna maeti mitu inimest koos ehetega, enamasti põletusmatusena.
Aestid – aastal 98 pKr Tacituse poolt kirja pandud rahvus. Tänapäeval arvatakse, et selle all mõeldi balti hõimusid. Pole ka välistatud, et nende hulka loeti ka eestlaste esivanemaid.
Fennid – Eestlasi arvati rooma allikates põhiliselt soomlasi tähistanud fennide hulka.
Linnamägi – Mägi- ja neemiklinnused olid kõige levinumad linnusetüübid, mida tuntakse rahvasuus linnamägedena. Kohtab neid Eesti mandril , v.a Lääne- Eesti
Maalinn – Ringvall-linnuseid iseloomustab kogu linnuseõue rajatud kõrge kunstlik vall . Kõige võimsamate vallidega ringvall-linnuseid püstitati Saaremaal ja Lääne-Eestis, kus neid tuntakse ka maalinnadena.
Tšuudid - nimetus, mida on algul läänemeresoomlaste ja seejärel ainult eestlaste kohta tarvitatud vanavene kroonikates. Lisaks sellele on tšuudid mütoloogiline rahvas mitmete rahvaste suulises pärimuses, sh saami, vene ja komi rahvaluules
Malev - Malev oli Muinas-Eestis sõjaväe koondüksus ning keskajal (alates 13. sajandi teisest veerandist) Liivi ordu abiväeosa, mis oli kogutud ühest või mitmest kihelkonnast või maakonnast. Malev koosnes nii ratsaväest kui jalameestest. Maakonnas moodustatud.
Vägi- loodususundeis kõike täitev ja ergastav ebaisikuline jõud. Vägi võis olla ka sõnades, mille abil sai loitsida, nõiduda ja haigusi ravida.
Mõõgavendade ordu – 1202. a asutati eriline vaimulik rüütliordu „Kristuse Sõjateenistuse Vennad“. Ordu liikmeteks said elukutselised sõjamehed. Neil oli pikk valge mantel punase mõõga ja risti kujutisega.
Kolme maleva manööver- Pärast Ridala retke ja Leole linnuse alistamist hakkasid eestlased tegutsema. Koostati vastupealetungi kava, mille lõppeesmärk oli saksa koloonia täielik hävitamine.Kavandatud ühisaktsioon ei toonud loodetud tulemusi, sest osalenud jõude jäi väheks. Toimus 1215 . a ( liivlased , latgalid , eestlased – sakslaste vastu)
Turaida vaherahu - Aastal 1211 toimunud suurele Viljandi linnuse piiramisele vastasid eestlased omapoolse rünnakuga. 1212 . aastal toimus eesti hõimude ühine suuroperatsioon - Toreida piiramine. Väga verine lahing, kus osales eestlasi kõigist maakondadest. Kuna see suur lahing ja sellele eelnenud kümned rüüsteretked ning sõja käigus levima hakkanud katk olid maad kõvasti kurnanud, sõlmisid eestlased, liivlased ja latgalid omavahelise rahu, mis varsti uuendati ka sakslastega. Pidi kehtima 3 aastat.
Danebrog - Taani Kuningriigi lipp (ehk Dannebrog ) on üks maailma vanemaid riigilippe. Esimene kirjalik mainimine selle kasutamisest pärineb 14. sajandist .Nimi Dannebrog tähendas vana-taani keeles "taanide riie ".
Katk - on kergesti leviv nakkushaigus , mille tekitajaks on bakter Yersinia pestis. Mitmed katkupandeemiad on inimkonna ajalugu otsustavalt mõjutanud. 14. sajandil tappis katk umbes kolmandiku Euroopa elanikest. Katk jõudis Euroopasse 1347 . aastal Krimmi ja Itaalia kaudu Aasiast. Möllas latgalite ja liivlaste alal. Ka Sakalas ja Ugandis. Sölmiti rahu 1212 latgalite-liivlaste ja eestlaste vahel.
2.ISIKUD
Ingvar - tuli u 600. a paiku väega Eestimaale. Terve suve rüüstasid nad Steini-nimelises maakonnas. Toimus lahing eestlaste väega, kus langes rootslaste kuningas. Maeti saaga järgi Eesti rannikule . Kaotusele järgneval suvel tegi tema poeg Eestisse eduka tasuretke.
Astrid ja Olaf - Astrid – norra kuninganna ja Olaf oli tema poeg., kelle eestlastest mereröövlid vangistasid ja orjadeks müüsid.
Mikula Tšudin – tuntud Kiievi ülik koostas koos vürstidega seadustekogu „Jaroslavitšite õigus“.
Jaroslav Tark - Tegi kroonikate põhjal 1030. a sõjakäigu eestlaste vastu, võitis neid ja rajas oma tugipunkti tartu kohale, mille nimetas Jurjeviks.
Hiltinus – munk , kes määrati 1070. aastale läänemererahvastale piiskopiks. 2 aasta jooksul misjonitöös tulemusi ei saavutanud ja piiskopisaua tagastas.
Fulco - Prantsusmaalt pärit munk, kes pühitseti eestimaal piiskopiks 1167. a paiku.
Nicolaus – eestlasest munk, kelle Rooma paavst kohustas oma bullaga Fulcole abiliseks ja õhutas kõiki usklikke neid toetama .
Meinhard - augustiinlaste ordu koorihärra, , kes tuli 1184 a paiku Väina jõe suudmes elavate liivlaste juurde ja hakkas seal ristiusku levitama. 1186 . pühitseti ta Liivimaa piiskopiks.
Theoderich – munk, kes sai tuntuks Meinhardi abilisena. Algul püüti jätta muljet, et nende eesmärgiks on usu kuulutamine. Ükskülla rajati kirik ja kivilinnus. Viimast pakuti liivlastele kaitsevarjuks, kui nad nõustuvad ristiusku vastu vötma. Tapeti ahingus 15.juuni 1219.
Berthold - pärast Meinhardi surma sai uueks piiskopiks. Tal tekkisid Liivlastega teravad tülid ja pöördus kohe tagasi Saksamaale. Rooma paavsti toetusel kogus tugeva ristisõdijate väe ja tuli 1198 a Liivimaale tagasi. Lantes esimeses liivlaste vastu peetud lahgingus, milles vöidu said sakslased .
Albert – sai piiskopiks pärast Bertholdi surma. Oli Breemeni toomhärra. Temast sai vallutussöja peamine organiseerija ja juht. Kogus korraliku ristisõdijate väe , purjetas Väina jõe suudmesse ja rajas 1201. a liivlaste asula kohale Riia linna.
Neitsi Maarja – Riiast sai Albesti eluase ja vallutussõja peamine tugipunkt . Kogu alistatav maa pühendati Neitsi Maarjale , mille järgi hakati eesti ja läti ala Maarjamaaks kutsuma.
Kaupo - oli liivlaste olulisemaid vanemaid 13. sajandi alguses. Kaupo oli Turaida vanem ja ristiti esimese olulisema liivlaste ülikuna umbes 1191, tema ristijaks peetakse Theoderichi . Kaupo oli vähemalt Henriku kroonika järgi üks väheseid liivlasi, kes ristiusust enam ei taganenud ja jäi kuni oma surmani ristisõdijate ustavaks liitlaseks.
Lembitu .- oli Lehole ehk Leole, tõenäoliselt hilisema Lõhavere vanem. Lembitut on mainitud ainult Henriku Liivimaa kroonikas , seal sisalduval infol põhinevad kõik oletused tema isiku, positsiooni ja tegevuse kohta. Lembitu on Henriku poolt enim, kaheksal korral, mainitud eestlaste vanem. Oli madisepäevalahingu juht. Langes seal.
Vürst Vladimir – 1216. sügisel tegi rüüsteretke Ugandisse. Kuna teda pahandas ugandi ristimine .
Valdemar II - oli Taani kuningas 1202–1241. Ta oli alates 11. sajandist vaheaegadega 16. sajandi keskpaigani Läänemere piirkonnas domineerinud Taani suurriigi mõjukamaid valitsejaid. Juhtis 1219 aastal Põhja-Eesti retke.
Johan - 1220 . a suvel tungis Läänemaale rootslaste vägi eesotsas noore kuninga Johani ja piiskoppidega . Nad lõid Lihula linnusesse oma tugipunkti. Lliikusid läänemaal ringi, ristisid rahvast ja hakkasid ehitama kirikuid. Kuningas jättis kaitsemeeskonna Lihulasse ja pöördus Rootsi tagasi. 8. augusti hommikul piirati linnus saarlaste maleva poolt ümber ja võitluse käigus pandi põlema. Kroonika põhjal tapeti 500 rootslast ja üksikud pääsesid eluga Tln. Rootlaste eliitvägi purustati ja kogu vallutuskatse nurjus.
Vesseke - oli 13. sajandi alguse Koknese vürst. Ta jäi oma Połacki vürstiriigist sõltunud vürstkonnast ilma 1206. aastal, kui sakslased Koknese vallutasid. Hiljem läks ta venelaste juurde, kes 1224. aastal lubasid tal endale allutada Tartu ja ümberkaudsed Eesti piirkonnad, millede alistamiseks ta korraldas rüüsteretki. Ta langes samal aastal Tartu piiramise käigus ristisõdijate poolt.
3.KÜSIMUSED
1.Jääaeg
Jääaja põhjustasid kliimamuutused kogu Maal. Üldist jahenemist põhjendatakse: Päikese kiirguse nõrgenemise, maa pooluste asukoha muutmise, kosmilise tolmu, erinevate protsessidega atmosfääris ja mitmete teiste loodusnähtudega. Kliima jahenemisel kogunesid mägedele suured jää-ja lumelademed, mis paksenedes libisesid ja kandusid ümbritsevatele tasandikele. Eesti alale jõudis jää Skandinaavia mäestikest. Esimene jää pealetung algas juba üle miljoni aasta tagasi ja alles 11- 13000 aasta eest vabanes eesti ala lõplikult jääst. Kokku oli 4-5 jäätumist, mis vaheldusid soojemate vaheaegadega. Osa geolooge arvab , et elame praegugi jäävaheajal ja paarikümne tuhande aasta pärast algab uus jääliustike pealetung. Eesti maastiku kujunemine 1-2 km paksused jääkihid kandsid endas liiva,- kruusa ja savimassse, paljastasid Põhja- ja Lääne-Eestis paepinna, lihvisid mägedest kaasavõetud kaljupanku ning jätsid nad hiljem maha rändrahnudena. Jääsulamisel kujunesid järved ja jõgede sügavad orud, Kagu -Eesti kuplid ja Kesk – eesti voored . Paksu jääkoorma all maapind vajus ja pärast vabanemist hakkas taas kerkima. Loode-eestis n maapind tõusnud juba mitukümmend meetrit ja jätkub tänapäevalgi. Maa kerkimise tagajärjel suureneb Eesti pindala Läänemere arvelt järk-järgult. Jää viimasel taandumisel oli Eesti mandriala tunduvalt väiksem praegusest. Enam kui 8000 a tagasi eKr toimus Billingeni katastroof ja Läänemere pind langes korraga 20.30 m võrra - Eestimaa pindala suurenes märgatavalt. 8 at eKr soojenes kliima, ilmusid kase ja männimetsad. Sisse rändasid põdrad, karud, koprad jm loomad.. sellest ajast pärineb ka esimene praegu teadaolev inimeste peatuspaik eestis.
2.Muinasaja uurimine
uurivad arheoloogid, kes teostavad muististel arheoloogilisi väljakaevamisi. Kaevatakse välja ja puhastatakse väikeste kühvlite ja pintslitega. Avastatut pildistatakse ja joonistatakse, kirjeldadatakse. Esemed korjatakse üles, puhastatakse ja konserveeritakse. Leide võrreldakse varemsaadutega ja püütakse määrata nende otstarve, päritolu ja vanus. Ehitusjäänuste põhjal rekonstrueeritakse omaaegseid ehitusi , esemete ja luude analüüsi põhjal selguvad inimeste tegevusalad, matuste ja ohvrileidude alusel tehakse oletusi kommete ja uskumuste kohta. Arheoloogidele on suureks abiks Täppis- ja loodusteadused : dendrokronoloogiline skaala, mille abil määratakse puu maharaiumisaeg ja kasv. numismaatika – münditeadus – määratleb müntide aja, vermimiskoha, aarete koosseisu põhjal ka kaubandussuhted . Antropoloogid uurivad kalmete väljakaevamisel saadud luustikke ja määravad inimeste rassilise kuuluvuse , soo, vanuse, haigused , toitumuse jne. Etnoloogia – rahvateaduse uurimistulemused, Rahvaluule – vanad pärimused, keel. Kirjalikud allikad - Läti Henriku kroonika – võib välja lugeda olulisi andmeid eestlaste ühiskondlikust korrast, suhetest, linnustest, eluolust, usundist jms.
3.Muinasaja periodiseerimine
muinasaeg hõlmab kogu Eesti ajaloost üle 8,5 at pikkuse perioodi. VIII at keskpaigast eKr – XIII saj I veerandini pKr. Arheoloogid on periodiseerimise aluseks bõtnud materjali, millest valmistati tööriistad. Sellest lähtudes eraldatakse kivi-, pronksi, - ja rauaaega, mis jagunevad veel omakorda alaperioodideks.
Paleoliitikum – ehk vanem kiviaeg algas esimeste i nimeste kujunemisega ja lõppes P-Euroopas jääaja lõpuga. Mesoliitikum – ehk keskmine kiviaeg, mis kestis Eestis VIII at keskpaigast kuni IV at II veerandini eKr, valmistati töö-ja tarberiistu kivist ja luust . Neoliitikumis – ehk nooremal kiviajal IV at II veerandist kuni II at keskpaigani eKr kasutati edasi kivist,luust,sarvest esemeid. Nüüd olid need paremini töödeldud, samuti ilmusd täiustatumad tarbe ja tööriistad. Võeti kasutusele savinöud. Pronksiajal II at keskpaigast kuni VI sajandini eKr levisid eestisse pronksesemed. Üksikute imporditud pronksriistade kõrval kasutati edasi valdavalt kivi ja luuesemeid. Rauaaeg – jaguneb vastavalt esemetüüpidele, matmiskommetele ja tegevusalade muutumisele neljaks alajärguks : Varane rauaaeg – VI saj eKr kuni I sajandini pKr. Vanem ehk rooma rauaaeg I sajandist kuni V sajandi keskpaigani. Keskmine rauaaeg V sajandi II poolest kuni VIII sajandi lõpuni. Noorem rauaaeg IX sajandist kuni XIII sajandi alguseni .
4. Mesoliitikum Eestis
VIII-IV at II veerand eKr
Mesoliitikumist ehk keskmisest kiviajast pärinevad esimesed praegu teadaolevad inimasustuse jäljed Eestis. VIII at keskpaigast eKR pärineva Pulli asula on köige vanem praegu teada olev inimeste peatuspaik Eestis. Keskmine kiviaeg on püügimajandusliku asustuse ajajärk. Elatud on veekogude ääres. Mesoliitikumi varasema osa asustus on sisemaaline ja seotud järvede ja jõgedega. Peamiseks jahiloomaks on olnud põder ja kobras , aktiivselt on kalastatud ja ilmselt tegeldud korilusega. Enne Pulli avastamist tunti vanima muistisena Kunda Lamasmäge, kuhu oli elama asutud VII at keskel eKr. Peamiseks toormeks on olnud tulekivi ja kvarts , mille kasutuses on ajalisi ja piirkondlikke erinevusi. Tööriistade hulgas eristatakse visuaalse vaatlusega kindlakstehtavaid teisese töötlusega lõhestustehnikas väikeesemed. Kõige arvukamaks leiuliigiks neist on kõõvitsad, seejärel uuritsaid, vähem on puure ja teisi tööriistu. Raieriistad, silmata kirved ja talvad, on tehtud erinevatest kristalsetest kivimitest ning luust ja sarvest. Kunda kultuuri kalmistust saadud luustike antropoloogiline analüüs viitab valdava osa elanike europiidsele päritolule.
5. Neoliitikum Eestis
IV at II veerandist – II at keskpaigani eKr.
Markeerivaks nähtuseks peetakse Eestis nagu mitmel pool mujalgi Põhja- ja Ida-Euroopas keraamika kasutuselevõttu. Selleaegsed asulakohad paiknesid veekogude ääres, sealhulgas isegi mererannas peaaegu vahetult vee ääres. Sisemaal on tegeldud peamiselt metsloomade jahtimise, kalapüügi ja korilusega, rannikul lisandub hülgepüük. Suuresti uus ja omanäoline esemekompleks ilmub Eesti alale tüüpilise kammkeraamika kultuuriga (algus u. 4200 aastat e.Kr.). Selle perioodi kivikasutuses annab tooni Volga ülemjooksult pärinev tulekivi. Selle etapiga seostuvad esimesed kindlat dateeritud hauad. Maetud on asulate territooriumile maapinda süvendatud haudadesse selili siruli asendis koos mõningate panustega. + Venekirveste kultuur, algeline loomakasvatus, maaviljeluse algus Eestis.
6. Venekirveste kultuur
Umbes 2500 aasta paiku e.Kr .(neoliitikumis) jõudsid Eestisse lõuna poolt uued hõimud. Nende poolt kasutatud venet ehk paati meenutavate hästi lihvitud ja puuritud silmaaukudega sõjakirveste põhjal nimetatakse seda kultuuri venekirveste kultuuriks. Uutele hõimudele olid iseloomulikud veel nöörjäljenditega savinõud ja matmiskombed ( maasse kaevatud haudadesse asetati surnu külili, tugevasti kägardatud asendis, kaasa pandi luuesemeid). Tegeldi algelise loomakasvatusega ja maaviljelusega. Elanikud olid europiidset rassi ( indoeurooplased ). Olid arvatavasti balti hõimude eelkäijad.
7. Kammkeraamika kultuur
jõudis Eestisse neoliitikumis umbes 3300 a. paiku e.Kr.
Eestisse jõudis paremini valmistatud savinõude tüüp. Nende välispinda oli ilustatud lohukeste ja väiksematest täketest ridadega, mis tehti kammi meenutava riistaga (sellest ka kultuuri nimetus). Tegeldi küttimise ja kalastamisega. Töö-ja tarberiistade valmistamisoskused olid varasemaga võrreldes tublisti arenenud. Surnud maeti asula territooriumile, isegi elamu põranda alla. Surnule pandi kaasa mõni noake, kõõvits ja ehteid . Selle kultuuri elanikud olid arvatavasti pärit idast, nad olid mongoliidset rassi . Neid peetakse läänemeresoome rahvaste eelkäijateks.
8. Pronksiaeg
(2.a.t.- 6.saj. e.Kr) Eestisse levisid pronksesemed. Kuna meil pronksiks vajalikku vaske ja inglistina ei leidu, siis kasutati siin üksikute imporditud pronksriistade kõrval edasi valdavalt kivi-, sarv - ja luuesemeid. Asulaid hakati kindlustama. Peamiseks elatusalaks oli karjakasvatus ( lambad , kitsed , veised ), kõrvalalaks oli maaviljelus , elatuslisa andsid küttimine ja kalapüük. Arenes kaubavahetus ülemeremaadega.
9. Varane rauaaeg
6.saj.e.Kr- 1.saj. p.Kr). Eestisse levis naaberaladelt üksikuid raudesemeid . Nad olid raskesti kättesaadavad ja kallid ega suutnud luust ja kivist tööriistu veel kasutuselt välja tõrjuda. Esialgu jätkus elu kindlustatud asulates. Tegeldi põhiliselt karjakasvatusega, säilisid tihedad sidemed ülemeremaadega. Levis aletamine ja söödiviljelus. Inimesed muutusid paiksemaks Hakati rajama maapealseid kalmeehitisi -kivikirstkalmeid. Levisid ka väikeselohulised kultusekivid . Õpiti ise rauda tootma ( soorauamaak ).
10. Rooma rauaaeg
Vanem rauaaeg e. rooma rauaaeg.(1.-4.saj. p.Kr.) need sajandid olid eesti hõimudele suureks tõusuperioodiks. Peamisteks elatusaladeks oli põlluharimine ja karjakasvatus. Puhkes õitsele käsitöö (metallitöö). Tegeldi kaubandusega (Rooma). Levisid tarandkalmed.
11. Keskmine rauaaeg e Viikingi aeg
(5.saj.-8.saj p.Kr) Olud Eestis muutusid rahutuks. Hakati ehitama linnuseid. Maeti sageli edasi vanadesse tarandkalmetesse. Kalmetesse hakati panustena lisama ka relvi . Elavnesid taas sidemed ülemeremaadega (viikingid).
12. Elatusalad muinasaja lõpul -
Peamiseks tegevusalaks oli maaharimine , mis arenes edasi ja saavutas oma aja kohta kõrge taseme. Põhja-ja Lääne- Eestis levis ühesahaline konksader, paksema mullakihiga kesk- ja Lõuna-Eestis kaheharuline harkader .. alates XI sajandist levis üha rohkem talirukis.
Kolmeväljasüsteem- põlluharimises kasutatav maakasutusviis, mille puhul põllu ühel osal kasvab talivili, teisel suvivili ja kolmas osa on kesas. Loomapidamine - kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi , sigu ja kanu . Rohkem peeti koduloomi, eriti aga veiseid Lääne-Eestis, kus oli enam rohumaid. Lõuna-Eestis kasvatati arvukamalt aga sigu. Küttimine, kalapüük – kütiti peamiselt põtru, metssigu, kopraid, jäneseid, kopraid, kärpe, nugiseid, oravad. Kalapüügiga tegeleti põhiliselt sesevetel. Eesti mererannikul puudus elanikkkond, kes oleks pidevalt tegelenud kalastusega, Metsmesindus – nett tarvitati kui ainsat magusainet, vaha järele valitses suur nõudmine Lääne-Euroopa turul
13. Elamud, külad, talud . KÜLATÜÜBID
Eestlased elasid valdavalt maal. Elamuks oli palkidest hoone, mis jagunes ahjuga köetavaks toaks ja kojaks. Viljakuivatamiseks oli ahjuga rehetuba. Järk-järgult kujunes universaalne rehielamu, mis sai eestlastele iseloomulikuks nii elu.kui tootmishooneks. Rehielamu- elamutüüp, mille keskseks ruumiks on reheahjuga köetav ning ilma korstnata rehetuba. Selle laepealsetel partel kuivatati vilja, mis ei jõudnud põllul valmida. Talud paiknesid enamasti lähestikku ja moodustasid küla. ( kareda küla Järvamaal, mainitud Henriku poolt oma ilu poolest). Vastavalt maastiku iseärasustele levisid Eestis erinevad külatüübid. Lääne-, Kesk- ja Põhja-Eestis ning Saaremaal olid sumbkülad, kus talud paiknesid keset põlde tihedalt koos. Ida – Eesti voortel rajati talud ridastikku ja nii tekisid ridakülad. Lõuna-Eesti künklikul maastikl olid hajakülad, kus talud paiknesid teinestesest kaugemal.
14. Kihelkonnad ja maakonnad
Teatud piirkonna talud moodustasid kihelkonna(45). Esmajoones välisohu tõttu olid kihelkonnad liitunud suuremateks maakondadeks. Eestis oli 8 maakonda : Virumaa, Revala , Järvamaa, Läänemaa, Ugandi, Sakala, Läänemaa, Harjumaa . Kesk-Eestis, kus välisoht kõige väiksem, säilisid mõned kihelkonnad nagu Alempois, Nurmekund, Mõhu, Vaiga, mis polnud veel liitunud maakondadega või omaette maakonnaks.
15. Sõjaline tase – linnused
Suhted naabritega olid valdavalt rahumeelsed. Aeg-ajalt tehti vastastikuseid rööv ja söjakäike. Olukord tõsines seoses naabruses kujunenud riiklike ühendusrega. Need haarasid sõjakäikudele kaasa suuremad väeüksis ja kujutasid ohtu Eesti iseseisvusele. Xi saj. Keskpaiku jäeti mitmed väiksemad linnused maha ja rajati suuremaid nind võimsamaid ringvall linnuseid. Eriti suured ja paljude külade ühist tööd nõudvad maalinnad kerkisid Lääne-Eeestis ja Saaremaal. Eriti hooolikalt kindlustati linnuste väravad.
16.Naabrid ja suhted nendega
Eestlastest lõuna pool elasid lätlaste esivanemad: latgalid, seelid, semgalid ja kuršid. Küllaltki laialdane ala Riia lahe ääres ja Kuramaa põhjaosas oli eestlaste sugulasrahvuste – liivlaste ja kurelaste valduses. Liivimaa Kroonika järgi esines eestlaste ja latgalite vahel sageli tülisid ja relvakonflikte, kus enam olevat kannatanud latgalid. Eestlastele olid leedulased tugevamad vastased, kes tegid siia mitmeid rüüsteretki. XII saj jätkusid lääne poolt Rootsi ja Taani riigi ja kirikuivüimude katsed Eesti alistamieks ja rahva ristimiseks. Erilis tulemusi siiski polnud. Samal ajal muutusid eestlased ise aktiivsemaks sõja jarüüsteretkede sooritamisel Läänemere vastaskaldale.
17. Keha, hing ja vägi
Eesti rahvausundis on inimese olemusega seotud kolm väga tähtsat mõistet – vägi, vaim ja hing. VÄGI- elujõud, karisma; pole samastatav füüsilise jõuga. Väge leidus- inimestes, elusolendites, teatud piirkondades, ja objektides, taevas jne. Kõigil pole väge ühepalju (täiskasvanul rohkem kui lapsel; mehel rohkem kui naisel). Elusolendil leidus väge kõige rohkem: veres, juustes, suguelundis, küüntes, hammastes, süljes, südames. Väge leidus ka osades looduslikes objektides. Näiteks osad kivid (ohvrikivid); puud (hiiepuud); järved ja allikad (pühad järved ja ohvriallikad). Väge leidus ka sõnades, millega eriti osavad olid ümber käima- TARGAD / MANATARGAD / NÕIAD- omandatud teadmisi andsid nad edasi põlvest põlve suguvõsa sees. HING: oli inimese isikupära kandja ja oluline keha elus hoidmiseks. Surma korral arvati, et hing lahkub kehast, surnu hing siirdub putukaisse. Usuti hauatagust elu. seda tõendavad ka: matusekombed - hauapanused (toit, rõivad, raha, relvad jne), kartus surnute hingede ees ja lootus häda korral neilt abi saada tõi kaasa hingede eest hoolitsemise (matusesööming kohaga surnu hingele ; setudel haudadel söömine / joomine), hingede aja tähistamine sügisel.
18. Jumalad, haldjad , vaimud – suhtumine loodusesse
Nad kaitsesid ja hoidsid loodust. Tuntud olid metsaisad ja emad, nurmeemad ja isad . Põllu ja veevaimud jne. Põhjapoolses eestis nimetati neid haldjateks. Mõned haldjad elasid isegi talus vöi selle vahetus läheduses. Koduhaldas Tõnn. ( Pärnu ja Viljandimaal ) Setudel seisis viljasalves Peko . Võrreldes eesti ja naaerrahvaste muinasusundeid, torkab siin silma kõrgjumalate vähesus. See ongi tema omapäraks. Jumalaks nimetatakse vaid Tharapithat, kes oli saarlaste jumal, sündidnu Virumaal ja lennanud saaremaale. Hilisemal ajal mitmel pool tuntud jumal UKU austamine vöis ulatuda ka muinasaega . Muinaseesti usund oli ANIMISTLIK- kogu elus ja eluta loodust peeti hingestatuks (st. et puudel, kividel , veel, loomadel jne.on hing). Seetõttu kehtis põhimõte- “nagu mina muile, nii muud minule”, ehk inimese halva käitumise korral võis loodus vastata samaga- uputada, eksitada, haigestada jne.
19. Ohverdamine ja ohvripaigad
Ohverdamise eesmärk- saavutada looduse, jumalate, haldjate, vaimude heasoovlikus. Ohverdati: pühadel puudel (hiied; tammed ja pärnad), ohvrikividel (kas suurelohulised või isegi väikeselohulised kivid, ohvriallikatel (pühad-, tervise-, ilma-, silma- jne.allikad). Eristati palveohvreid, tänuohvreid ja lepitusohvreid. Parimad päevad ohverdamiseks olid pühad (jõuluaeg, jüripäev, jaanipäev, mihklipäev),neljapäev (ehk muinaseestlaste pühapäev),suurte ettevõtmiste eel. Ohverdati : vereohvrid (nimeseohver, lapsi (viimane kirjalik teade Eesti alalt pärineb 17.sajandist), koduloomi) ja mitteverised ehk aineohvrid (piim, juust, mesi, vaha, vili, mõdu, jahu, ohvrileib jne.). Ohverdamisega on seotud ka ENNUSTAMINE ja NÕIDUMINE. Leiti, et asjade ja nähtuste vahel on seoseid , mida saab mõjutada. N: ravimaagia (tervistavad allikad); ohvrilooma langemise külje olulisus (parem ja pahem külg).
21. Kes ja miks tahtsid Balti maid vallutada?
Liivimaa ja Eesti vallutamist seostatakse üldiselt saksa kaupmeeste aktiviseerunud tegevusega Läänemerel alates 12. sajandi keskpaigast. 1159 taasrajati Lübecki linn, millest sai saksa kaupmeeste tugipunkt Läänemere-reisidel. Nende suur huvi Baltimaade vastu tulenes sellest, et selle kaudu oli hea kaubelda Vene vürstiriikidega. Lisaks Saksa kaupmeestele olid aktiviseerunud ka Taani kaupmehed . 12. sajandi lõpuks olid Soome ja Baltikumi rahvad jäänud Euroopa viimasteks paganateks ning jäänud ida- ja läänekiriku vahele. Seetõttu oli nende allutamine ja ristimine ka peaaegu paratamatu.
Saksa Taani enamus ja kuna tahtsid meid ristida – oleme ju paganad.
Huvitatud olid feodaalid – tahtsid uusi maid, talupoegi. Kaupmehed – uued ja head kaubateed ja kaubalinnad. Katoliku kirik - ristiusustamine
22. 3 I piiskopi tegevus
Piiskop Meinhard – augustiinlaste ordu koorihärra, rahulikum mees. Hakkas ristiusku levitama Väina jõe suudmes elavate liivlaste hulgas. (Ümera lahing – eestlased võitsid.)
(Piiskop Berthold )– Liivimaa piirkop, petsid inimesi ristimisega, tegellik plaan maa alistamine. 3 maleva manööver – eestlased ei kaotanud lootust, vastupanu ei raugenud,)
Piiskop Albert – Breemeni toomhärra. Energiline ja võimuahne mees, vallutussõja peamine organiseerija ja juht, rajas 1201. Riia linna. (Madisepäeva lahing – eestlaste kaotus. )
23. Võitlused Eestis 1208-1212
1208-1212 korraldasid ordu ja piiskop Albert koos liivlaste ja latgalitega hulga rüüsteretki Ugandasse, Sakalasse, Soontagasse ning vallutati Otepää ja Viljandi linnused. Eestlaste alistamiseks külad riisuti ja põletati, mehed tapeti ning naised ja lapsed viidi vangi. Ümera lahingus 1210 saavutasid võidu eestlased, kuid sõjaretk Turaidasse Kaupo linnuse vastu lõppes lüüasaamisega.
Sissetung Eestisse – 1208. a. Algas võitlus Eestimaa pärast. Sihipärase vallutuse esimene ohver oli Ugandi..1208. sügisel tungisid sakslased koos abivägedega Ugandisse. Algas maa rüüstamine, külade põletamine, inimeste tapmine . Otepää linnus süüdati põlema. Ugalased kutsusid appi sakalased ja tegid vasturetke latgalite maile. Eestlaste jaoks algas muistne vabadusvõitlus.
Võnnu piiramine 1210. a Toimus järjekordne eestlaste vasturetk. Suur ühendusmalev opiiras Võnnu linnust, millest oli saanud Mõõgavendade ordu tähtsamaid tugipunkte. Linnust rünnati 3 päeva ja kaitsjad poleks seda enam kaua hoida suutnud, kuid neljandal päeval lahkusid piirajad ootamatult. Eestlasteni oli jõudnud teade ,et Riiast on suur vägi võnnulastele appi tulemas. Ootamata ära köiki appiruttavaid jõude, asusis võnnulased koos saabunud liivlaste ja latgalitega eestlasi jälitama.
Ümera lahing 1210. a peeti eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal 1210 nüüdse Läti alal Gauja ( Koiva ) lisajõe Jumara (Ümera) suudme lähedal, praegusest Valmiera (Volmari) linnast lõunas. saavutasid võidu eestlased, kuid sõjaretk Turaidasse Kaupo linnuse vastu lõppes lüüasaamisega.
Viljandi piiramine 1211. a Lahing toimus Eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal. Lahing lõppes sakslaste pooliku võiduga, kuna linnust ristisõdijad rünnakuga vallutada ei suutnud, kuid linnuses olevad eestlased ristiti.
Eestlased pealetungil 1211 a suveks valmis suurem ja tõsine sõjaplaan, mille eesmärgiks oli sakslaste liitlasele Kaupole kuuluva Toreida linnuse vallutamine ja Riia ründamine. Eestlaste kaotused olid suured, aga kroonikas on neid veelgi suurendatud. Sakslased, latgalid, liivlased tegid uusi sõjaretki Eestisse. Lisaks sõjakannatustele puhkes katk. Tekkis soodne vöimalus rahuläbirääkimisteks. Sõlmiti rahu liivlaste-latgalite ja eestlaste vahel. 1212 kevadel jõudsid omavahel ka kokkuleppele eestlased ja sakslased. Toreida vaherahu kehtivusajaks pidi olema 3 a.
24. Toreida vaherahu
Aastal 1211 toimunud suurele Viljandi linnuse piiramisele vastasid eestlased omapoolse rünnakuga. 1212. aastal toimus eesti hõimude ühine suuroperatsioon - Toreida piiramine. Väga verine lahing, kus osales eestlasi kõigist maakondadest.
Nagu ütleb kroonik Henrik: " Vahepeal kutsuvad saarlased ja revalased ja ridalased kokku suure ja tugeva sõjaväe kõigist ümberkaudsetest Mereäärsetest provintsidest, ja nendega olid kaasas kõik vanemad Saaremaalt ja Ridalast ja kogu Eestimaalt, kel oli palju tuhandeid ratsamehi ja veel enam tuhandeid laevadega tulijaid." Kirjelduste järgi võib oletada, et tegemist oli suurejoonelise lahinguga , milles nähtavasti ei saavutanud edu kumbki pool. Kuna see suur lahing ja sellele eelnenud kümned rüüsteretked ning sõja käigus levima hakkanud katk olid maad kõvasti kurnanud, sõlmisid eestlased, liivlased ja latgalid omavahelise rahu, mis varsti uuendati ka sakslastega.
Suhted venelastega Eestlasi sundisid rahuläbirääkimisteks pinevad vahekorrad ka venelastega. 1210. a olid Novgorodi vürst ja Pihka vürsti väed piiranud 8 päeva Otepää linnust. Eestlased olid vee ja toidumoona puudusel sunnitud rahu taotlema. Makstes 400 marka hõbedat osteti end piiramisest vabaks. Pihkva oli teatud määral sakslaste liitlane, kuna vürst Vladimiri tütar abiellus piiskop Alberti vennaga. Ja samas eestlaste vastu.
25. Võitlused 1215- 1217
1215 - sakslaste rüüsteretk Põhja-Ridalasse. Toimus enne vaherahu lõppu- Sakslaste võit.
1215 - rüüsteretk Sakalasse – suudeti alistada Sakala maakonnakeskne linnus. Lõhavere.(leole)
Eestlaste 3 maleva retk.
1) saarlased – Riia linna ründamine
2) Läänemaalased – Toreida linnuse ründamine
3)Sakalased ja Ugandlased – latkaleid ründama.
Vastuseks korraldasid Sakslased retke Ugandisse. 1215 a . lõpuks ristiti ka Sakala. Jõudude vahekord oli muutunud Sakslaste kasuks.
1217.a. – veebruar ründasid Eestlased koos Venelastega Otepää linnust, mis oli sakslaste valduses. Oli edukas. Sakslased läksid minema. Eestlased suutsid kokku koguda 6000 meest.
21.sept.1217.a. Madisepäeva lahing – Eestlased kaotasid, aga see ei murdnud Eestlaste võitlusvaimu. Albert sai aru, et on abi juurde vaja. Otsis abi Taanist , sai seda
Rüüsteretked Ridalasse ja Sakalasse 1215. a algul tehid sakslased koos abivägedega suurema sõjakäigu Põhja-Läänemaale Ridalasse. See oli eestlastele ootamatu, sest Toreida rahu pidi kestma sama aasta kevadeni. Oli vaherahu rikkumine . Armutu tapmine ja röövimine kestis 3 päeva, 4.l päeval pöörduti tagasi Liivimaale. Sama aasta kevadel ilmus sakslaste ja nende liitlaste vägi Sakalasse. Rüüstama asuti maakonna põhjaosas. Hakati kogunema Leole linnuse alla, mis kuulus Lembitule. Piirajatel õnnestus linnus 3-l päeval põlema süüdata. Eestlased olid sunnitud alla andma. Ristimise ajal tungis vaenuvägi linnusesse ja röövis selle paljaks. Lembitu võeti koos teiste vanematega kaasa ent vabastati pärast poegade pantvangi andmist.
Kolme maleva manööver Pärast Ridala retke ja Leole linnuse alistamist hakkasid eestlased tegutsema. Koostati vastupealetungi kava, mille lõppeesmärk oli saksa koloonia täielik hävitamine.Kavandatud ühisaktsioon ei toonud loodetud tulemusi, sest osalenud jõude jäi väheks. Toimus 1215. a ( liivlased, latgalid, eestlased – sakslaste vastu)
Merelahing Uues sadamas Abi kutsuti kogu Saaremaalt ja teated saadeti kõigisesse Eesti maakondadesse. Saksa kogesid tuldi piirama 200 paadi ja laevaga. Piirajad suunasid lõunatuulega suured parved , millel põlesid kuivad puud, vastase laevade poole. Eestlased sõudsid pidevalt ümber kogede ja haavasid paljusid odade ja nooltega , kuid vallutada laevu ei suutnud. Alles 2 nädala pärast õnnestus sakslastel sadamasulust välja murda ja avamerele pääseda.
Ugandi ja Sakala alistuvad 1215 suvel tegid sakslased ja latgalid mitmeid laastavad rüüsteretki Ugandisse. Ugandi saadikud läkitati Riiga rahu paluma. Läbirääkimistel nõustuti ristimisega. Ugandi ristimine tekitas pahameelt Pihkvas. Vürst Vladimir tegi 1216. rüüsteretke Ugandisse. Seejärel asusid ugalased koos uute liitlastega – sakslastega kindlustama Otepää linnust. 1217 a kolmekuningapäevalö tehti juba ühine sõjakäik Venemaale . Tasuretkelt pöörduti vangide, kariloomade, hobuste ja muu röövsaagiga.
Võit Otepää all Pihkva ja Novgorod hakkasid tunnetama sakslastest lähtuvat ohtu. Astuti koos eestlastega ühiselt sakslaste vastu. Liidusuhted sõlmiti esmajoontes saarlastega. 1217. a veebruaris saabus suur venelaste vägi Otepää alla. Nendega liitusid saarlased, harjulased ja ristitud sakalasedki. Piiramine kestis 17 päeva. Pikaajaline piiramine viis läbirääkimisteni. Tehtud rahu põhjal pidid sakslased lahkuma Eestist. See oli sakslaste suurim lüüasaamine senises ristisõjas
Madisepäeva lahing peeti eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal madisepäeval, 21. septembril 1217 Sakalas ( Viljandist umbes 10-12 kilomeetrit), oletatavasti Vanamõisa küla väljal. Verine taplus kestis kaua aega vahelduva eduga, kuid siis õnnestus rüütlitel eestlaste rinde keskosas läbi murda. Eestlased püüdsid oma vägesid ümber paigutada, aga edutult. Sellise keerulises olukorras tabas eestlasi raske kaotus - mitme teise Sakala vanemate hulgas langes ka Lembitu. Vastaspool saavutas ülekaalu, ehkki kandis samuti suuri kaotusi: teiste hulgas langes liivlaste "kuningas" Kaupo, ja eestlased hakkasid taanduma ümberkaudsetesse metsadesse ja soodesse. Muistse vabadusvõitluse suurim lahing lõppes kaotusega.
26. Taanlased P-Eestis,
1219. a suvel saabus taanlaste laevastik Tallinna sadamasse. Retke juhtis Valdemar II. Asuti eestlastele kuulunud linnusesse, ilma, et neid oleks selles takistatud. Kohalikud vanemad ja saadikud avaldasid sõbralikkust taanlaste vastu.
Sel ajal kogusid eestlased salaja vögesid ja 15.juuni õhtul tungisid taanlaste laagrile kallale. Rünnak oli algul edukas. Neil õnnestus tappa Theoderich. Ootamatult ründas eestlasi taani kuninga väkke kuulunud lääneslaavlaste vürsti Vitslavi üksus. Taanlased koondusid ja saavutasid võid.
Pärast võidukat lahingut ehitasid taanlased Tallinna tugeva kivilinnuse. Algas Revala maakonna ristimine ägedates võitlustes. See tekitas rahulolematust sakslaste leeris. Algas omalaadne võiduristimine 1220. a.
Rootslased läänemaal
1220. a suvel tungis läänemaale rootslaste vägi eesotsas Johani ja piiskoppidega. Nad lõid Lhula linnusesse oma tugipukti. Rootslased liikusid läänemaal ringi, ristisid rahvast, ja ehitasid kirikuid. 8.aug varahommikul saabus Lihula alla suur saarlaste malev. Toimus lahing. Eestlaste jaoks oli see väga tähtis vöit, mis äratas uusi lootusi ja andis usku oma jõusse. Rootslaste eliitvägi purustati ja kogu vallutuskatse oli nurjatud.
27. Eestlaste ülestõus 1221- 1223
1221 . Eestlased ründasid Tallinna linnust, aga ei võitnud seda.
1222 .a. – korraldasid Taanlased retke Saaremaale. Suudeti Taanlased tagasi tõrjuda. Selle tagajärjel kutsuti kõiki Eestlasi ülestõusule kõigi rõhujate vastu.
1222-1223 SUUR EESTLASTE ÜLESTÕUS.
1223.aastaks olid eestlased suutnud välja tõrjuda nii Taanlased kui ka Sakslased, ainuke koht mida ei suudetud vallutada oli Tallinna linnus.
1223 aasta lõpuks olid Sakslased koos Taanlastega suutnud ülestõusu maha suruda. Ainuke koht mis jäi eestlaste valdusse oli Tartu linnus.
1224. a. Tartu kaitsmine – Tartu langemine . Mandrieesti sai sellega ristitud, jäi veel Saaremaa.
1227.a. talv – Sakslased otsustasid suurt sõjakäiku Saaremaale. Mindi üle jää.
Muhu alistati lahinguga, Valjala ilma lahinguta.
28. Eestlase allajäämise põhjused
Ülekaal oli vaenlasel
Relvastus oli eestlastel kehvem.
Venelased ei pidanud oma sõna ja tulid hilinemisega või ei tulnud üldse appi.
Polnud ühtset suurt juhti.
Eestlastel polnud riik välja kujunenud ja sidemed maakondade vahel olid nõrgad.
Koostöö puudus naaberrahvastega – latgalite, leedulaste ja liivlastega.
Eestlaste sõjategevus ei olnud orienteeritud.
Tartu ja Saaremaa alistamine
mis toimus 15. augustil 1224 orduvägede ja eestlaste ning venelaste vahel. Tharbatu piiramine oli viimane lahing muistses vabadusvõitluses Eesti mandril.
Saaremaa alistamine – Saaremaa kui Eestimaa viimase sõltumatu osa vallutasid aastal 1227 Mõõgavendade ordu rüütlid koos Riia piiskopi sõjaväe ja Riia linna väeüksustega. Muhulased nähes nii suurt väge, pakkusid rahu ja lubasid end ristida lasta. Suurem osa saklasi sellega ei nõustunud ja seetõttu asuti linnust piirama. Muhulased võitlesid vapralt ja alles kuuendal päeval õnnestus ülekaalukatel jõududel linnusesse tuungida. Linnuses olev vara, hobused , veised rööviti. Linnus põletati. Edasi liiguti Valjala alla, kus olnud saaremaa tugevaim ja suurim linnus. Saarlased otsustasid sõlmida rahu ja kuna sakslased otsustasid, et piiramine tooks nende poolele kaasa enam ohvreid kui Muhu vallutamine, soostusid nad läbirääkimistega. Preestrid ristisid kogu saarel Muistne vabadussõda langes eestlaste kaotusega .