Kirjutavad naisena: Hélne Cixous ja Luce Irigaray 1970ndatel Prantsuse feminismi suund, täpsemalt naiskirjutus ehk écriture féminine, sündis 1970- ndail aastail reaktsioonist S. Freudi ja J. Lacani psühhoanalüütilistele teooriatele. Kui need mehed keskenduvad Oidipuse kompleksile ja seostavad keelesfääri isaga, siis prantsuse naisteoreetikud loovad keelesüsteemile (sümboolsele korrale) vastanduva vastukeele, mis lähtub emale suunatud armastuse kogemusest. Sellega muudavad nad küsitavaks Freudi ja Lacani teoorias esineva fallosekesksuse, nn fallotsentrismi. Mõnesid feminismi teoreetilisi põhimõtteid kriitiliselt hinnates võib jõuda arusaamisele, et neist lähtudes ei pruugi naised väljapääsuteed leida. Lea Rojola on järgmisi feminismi lähtekohti nimetanud lausa ummikusse viivatena. "Kui tahame ära kaotada erinevuse, ähvardab meid oht jõuda välja sellise võrdõiguslikkuse määratluseni, kus mõõdupuuks on edasi mees ja väärtustatud lähtek...
Esimene täiesti iseseisvalt arenenud kirjandus. Tragöödiad, komöödiad, eeposed, hümnid. Inimestel oli vaja meelelahutust, kiidulaule, kedagi eeskujuks. Keskaja kirjandus (5.15.saj.) Euroopas ja selle naabermaades keskaja vältel. Peamiselt vaimulikud, kuid ka ilmalikud teosed. Muutus keerukaks ja rikkalikuks. Lääne ja KeskEuroopas ladina keel, IdaEuroopas kreeka keel. Rahvuslikud eeposed levisid suuliselt. Anonüümsus, ümberjutustamine, austus antiikkirjanike vastu. Naiskirjandus. Uusaja kirjandus (15.19.saj.) Valgustusajastu. Teaduslikum kui varem. Kirjanduse kõrgaeg. Lastekirjandus. Autori tunnustamine. Romantism. Luuleline vorm. Kaasaegne kirjandus (19.saj...) Lõpetati luulelise vormi kasutamine. Tekstide sisu kõikus suhteliselt lühikese aja jooksul kõvasti, küll olid süngemad, vahel rõõmsameelsemad teosed. Teaduslikud tekstid. Kirjakeel väga täpne. Kokkuvõtteks Tuleb välja, et kirjanduse muutused on kõvasti kooskõlas
Esimene täiesti iseseisvalt arenenud kirjandus. Tragöödiad, komöödiad, eeposed, hümnid. Inimestel oli vaja meelelahutust, kiidulaule, kedagi eeskujuks. Keskaja kirjandus (5.15.saj.) Euroopas ja selle naabermaades keskaja vältel. Peamiselt vaimulikud, kuid ka ilmalikud teosed. Muutus keerukaks ja rikkalikuks. Lääne ja KeskEuroopas ladina keel, IdaEuroopas kreeka keel. Rahvuslikud eeposed levisid suuliselt. Anonüümsus, ümberjutustamine, austus antiikkirjanike vastu. Naiskirjandus. Uusaja kirjandus (15.19.saj.) Valgustusajastu. Teaduslikum kui varem. Kirjanduse kõrgaeg. Lastekirjandus. Autori tunnustamine. Romantism. Luuleline vorm. Kaasaegne kirjandus (19.saj...) Lõpetati luulelise vormi kasutamine. Tekstide sisu kõikus suhteliselt lühikese aja jooksul kõvasti, küll olid süngemad, vahel rõõmsameelsemad teosed. Teaduslikud tekstid. Kirjakeel väga täpne. Kokkuvõtteks Tuleb välja, et kirjanduse muutused on kõvasti kooskõlas
suuremate sündmuste ja kangelaste ümber. Neid kogusid, töötlesid ja esitasid rändveiderdajad – žonglöörid ja špiilmanid, mis tõlkes tähendab “mängumeest”. Suur osa keskaja kirjandusest on anonüümne. See tuleneb mitte üksnes tolle aja kohta käivate dokumentide nappusest, vaid ka teistsugusest arusaamast autori rolli kohta – tänapäevane arusaam autorist sündis alles romantismi ajal. Keskaja kirjanduse tüübid olid ilmalik kirjandus, vaimulik kirjandus, naiskirjandus ja allegooria. (D.Sussareva) Pärimuse järgi jõudis Gutenberg trükikunsti leiutamiseni 1445. või 1446. aastal. 1456. aastal ilmus tema trükituna Piibel. Igal lehel oli tekst kahes veerus, kummaski 42 rida. See oli kõige esimene trükitud raamat Euroopas. Piibel jaguneb kaheks: Uueks ja Vanaks Testamendiks.Vana Testament oli algselt kirja pandud heebrea ja aramea keeles. Üldistatult sisaldab Vana Testament Iisraeli rahva ajalugu
Karl Martin Sinijärv, Liisi Ojamaa, Elo Vee (Viiding) ei moodustanud ühtset tervikut. Üks 1990. aastatel silma torganud voole oli maagiline realism, mida esindas näiteks Mehis Heinsaar, kuid ükski neist ei muutunud valdavaks. Karl Martin Sinijärv Eesti 2000. aastate kirjandust on iseloomustatud selliste väljenditega nagu kapitalistlik realism ja uusausus. Ka nüüdsed rühmitused nagu TNT! ei ole osutunud püsivaiks. Taas on esile tõusnud sotsiaalsed teemad, sealhulgas naiskirjandus ning lõhe eesti- ja venekeelse kogukonna ajalookäsituste vahel. Ajalooteemade käsitlusega on torganud silma Ene Mihkelson ja Soome autor Sofi Oksanen, keda tugevate Eesti-sidemete tõttu võib osalt ka Eesti kirjanikuks pidada. Irooniliselt on kujutanud eesti rahvuslikku identiteeti Andrus Kivirähk, kuid ka luuletaja Indrek Mesikepp (fs) ning laiemalt ulme- ja krimikirjanikuna tuntud Indrek Hargla. Tänaepäeva eesti kirjanikest on tuntumad prosaistid Jaan Kross, Jaan
meeleolud, mälestused. „Ma olen elus“ on kirjutatud vastuseks avalikkuses ringlevale nõudmisele suurest eepilisest romaanist.. vormilt perekonnaromaan, vaadeldakse 3 põlvkonna saatust, seda ühendab idee, et vereliini pidi kandub ’vaimne DNA’. Palju ka kõrvalteemasid: kodu, vägivald,, ajalugu, selle kummitused, eesti-vene teema, globaalne majandus jne. Vaatepunktide paljusus (hinnangute ja reaktsioonide kaudu, mitte sündmuste paljusus niivõrd) ja fragmentaalsus. *Naiskirjandus Naiskirjandus on, mis väljendab naiskogemust, naise hääl. Spetsiifiliselt naiskirjandusest hakati rääkima üldiselt 90ndatel, kuid ka Ants Oras avaldas 38ndatel naiskirjandusele pühendatud artikli. Kasutatakse ka väljendit feministlik kirjandus, mis on tegelt naiskirjanduse modernistlik suundumus ja mis toonitab teadlikult selget ideoloogilist positsiooni (teemadeks naise sooline ja sotsiaalne positsioon, töödeltakse ja kirj ümber naise stereotüüpide jm).
Kirjandust on raske võrrelda, st öelda kas asi läks ,,paremaks" või ,,halvemaks". Kirjandusajaloos on justkui tegelane, kellega midagi juhtub. Rahvuskirjanduse ajaloo puhul on selleks tegelaseks Eesti rahvuskirjandus. Kirjanduse ajalugu peegeldab ka ajastuvaimu. Kirjanduse jaotus: Euroopas alustatakse antiik-kirjandusest, siis tulevad keskaeg, renessanss, modernism, post-modernism jne. 19saj. on tekkinud ka vähemusgruppide kirjandusajalood nt. Naiskirjandus 19saj, Briti geide kirjutuste ajalugu jne. Seal on teemaks pigem identiteedi teema oma loo ja narratiivi kujundamine. Viimasel ajal on kirjandusteoreetikud uurinud kirjandusajalugusid nagu White uurib ajalugusid.. (?) David Perkins ,,Kas kirjandusajalugu on võimalik?" Kirjeldab erilisi retoorilisi malle millega kirjandusajalugu on kirjeldatud. Asi lõppeb õnnelikult modernism. Kuhu teha algus ja lõpp-punkt? Sündmus tuleb võtta elust. Miks on kuskilt alustatud ja lõpetatud
seepärast on seda kõige parem käsitleda sünnikoha, keele ja zanri alusel. Kuna ladina keel oli roomakatoliku kiriku keel, mis domineeris kogu Lääne- ja Kesk-Euroopas, ning kirik oli peaaegu ainus haridusinstitutsioon, oli ladina keel tavaline ka keskaja kirjanduses isegi neis Euroopa piirkondades, kuhu Rooma võim kunagi ei jõudnud. Kirjutiste tüübid: Vaimulik kirjandus, Ilmalik kirjandus, Naiskirjandus ja Allegooria. Periodiseering: Varakeskaeg (476. a. 10. s.). Sugukondliku korra lagunemine ja feodaalsuhete kujunemise aeg. Esimene vaimne taassünd leidis aset 8. Sajandil Karl Suure ajal, mil rajati koole, koguti ja kirjutati ümber antiikkirjandust jne. Eriti tähtsa rolli omandasid varakeskajal kloostrid, millest said omamoodi kultuurikeskused. Nii riikide kui ka riikliku korralduse väljakujunematuse tõttu ei soodustanud varakeskaeg rahvustunde teket, teiselt
raske rääkida keskaja kirjandusest tervikuna, laskumata liigsetesse lihtsustustesse; seepärast on seda kõige parem käsitleda sünnikoha, keele ja zanri alusel. Kuna ladina keel oli roomakatoliku kiriku keel, mis domineeris kogu Lääne- ja Kesk-Euroopas, ning kirik oli peaaegu ainus haridusinstitutsioon, oli ladina keel tavaline ka keskaja kirjanduses isegi neis Euroopa piirkondades, kuhu Rooma võim kunagi ei jõudnud. Kirjutiste tüübid: Vaimulik kirjandus, Ilmalik kirjandus, Naiskirjandus ja Allegooria. Periodiseering: Varakeskaeg (476. a. 10. s.). Sugukondliku korra lagunemine ja feodaalsuhete kujunemise aeg. Esimene vaimne taassünd leidis aset 8. Sajandil Karl Suure ajal, mil rajati koole, koguti ja kirjutati ümber antiikkirjandust jne. Eriti tähtsa rolli omandasid varakeskajal kloostrid, millest said omamoodi kultuurikeskused. Nii riikide kui ka riikliku korralduse väljakujunematuse tõttu ei soodustanud
annaabi.ee 
