taustale. Vaimukad seosed ja järeldused. Kesksed kujundid: perifeeria ja mets. Kokku pandud erinevates kirjutustest ja tekstitüüpidest: teaduslikkus, luule, puhas fantaasia, üks osa fantaasiast tekitatakse vaimukalt. Esseistlik fantaasia. Kese on Eesti otsitakse ja püütakse kujutada Eesti ruumi ja selles ruumis kujunenud eestlast. Jan Kausi romaan ,,Ma olen elus" (2014) näitab mitme põlvkonna hoiakuid, saatust, kujunemist. Tegelasi palju. Vaatepunktid vahelduvad ja selle kaudu hakkab narratiiv arenema. Kirjeldusviis on vaatepunkti vaheldudes erinev: mõnes on maailma kirjeldus realistlikum, mõnede peatükkide puhul on rõhk tunnetel ja sisekõnel (,,ta tundis" või ,,ta mõtles" vormel rõhutab seesmist psühholoogilist intensiivsust). Mingil hetkel ei pruugi aru saada, kes see mõtleb või lugu edasi viib. Pole enam postmodernism, vaid pigem demostreerib lääne ilukirjanduses toimuvat tagasipöördumist modernismi poole. Kunstlikus mõttes suure romaani nõuded täidetud
tahaplaanile. Need kaks asja võtab väga hästi kokku nähtus nagu suveteater. See zanr on tänaseks päevaks väga populaarseks muutunud. Selle 20 aasta jooksul võime me rääkida kahest kirjanike lainest Eesti kirjandusprotsessis: 1. Kirjanikud kes paljuski debüteerivad 80ndate teisel poolel ja kehtestavad ennast kirjanikena 90ndate vältel. Nt Indrek Hirv, Priidu Beier, Sinijärv, Kivisildnik, Sauter, Eesti nüüdiskirjandus Janek Kraavi Ehlvest, Õnnepalu, Krull, Kivirähk. See on see laine, mida võiks tinglikult nimetada esimeseks. Need kirjanikud on paljuski sündinud 60ndatel ja mõned ka 70ndate algusesse. Need kehtestavad ennast 90ndate lõpul kui kanooniline nüüdiskirjandus. 2
90ndate lõpust hakkavad kirjandust mõjutama erinevad subkultuurid. Kuritegevusel suur koht eesti kirjanduses. Tabud nõukogude kirjanduses: poliitilisus, religioossus, seksuaalsus. Uutes oludes leiavad need teemad väga intensiivset kajastamist ja mõtestamist. Tähtsal kohal identiteedi analüüs (seksuaalne või rahvuslik kriis vms). Muutub ka vorm, uueks märksõnaks saab pluralism, mitmuslikkus. Katsetatakse palju (modernism, postmodernism), luules tähtis sürrealism. Lõhutud narratiiv. Hakatakse looma uusi zanre, nt ulmekirjandus. Kes tahab lajatada, lajatagu otse, enam ei pea peitma oma sõnumit satiiri või allegooria taha. 6. Jaan Unduski ,,Sina, Tuglas" ja ,,Kuum". H. Krull: ,,"Kuum" on keeruka ülesehitusega armastusromaan, täis tsitaate, vihjeid, pastisse, põnevaid arutlusi; autori ajalootunne on võimas ja hämmastavalt originaalne. Noorte peategelaste nimed on laenatud sajandialguse eesti luulest ja nendega seostuvad haritud
FLKU.05.091 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II Kevadsemester 2018: kordamisküsimused eksamiks 1. Eesti proosa ja draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 195665. Tugev tsensuur. Eestis on Nõukogude võim, suured repressioonid, esteetiline kaanon, eeltsensuur toimib endiselt, kuid leeveneb. Mängitakse peitust, nagu oleks kõik endine, kuid päris endine enam olla ei saa. Sulaaja proosa: ühiskondlik rõhuasetus (1950ndate alguses sotsialistlik realism, võlts optimism. Sotsialistlik realism hakkab tagasi muutuma realismiks. Psühholoogilised armastuslood ei tõuse esile, vaid ühiskondlikud panoraamid ja sotsiaalse väljakäiguga realism), dokumentaalsuse taotlusi (võlts dokumentaalsus muutub päris dokumentaalkirjanduseks, nt Smuuli ,,Jäine raamat"), romantilisi jooni (pärisrealistlikud taotlused põimuvad romantilise esteetikaga),
ideaalidest). Positiivsed arengud hakkasid silma juba aasta paar varem, aga suuri järeldusi neidt aastal 54-55 teha ei saanud – viiekümnendate kaskpaigas hakkasid ka Siberist inimesed tagasi tulema. Enne parteikongressi näeme, kuidas tsensuuri töö hakkab 55nda aasta paiku muutuma – keelatud autorite nimekiri hakkas lühenema (kui keegi elav autor nimekirjast välja pääseb, pääseb ta ka trükki nt Tuglase teosed, Kesti Merilaas, Paul Viiding, August Sang jt). 1957-58 nn Pasternaki juhtum – Pasternak oli oma teose avaldanud läänes, mitte Nõukogude liidus ja oli saanud Nobeli preemia. See mudiugi oli väga paha. Sisuliselt teda sunniti Nobeli preemiast loobuma, algatati ka hukkamõistude seeria, see tähendab seda, et kui Pasternak on Venemaal, siis selline on ka näiteks Eestis ja ta tuleb üles otsida ja paljastada. Need juhtumid üldiselt ei
leebemaks, teiseks stalinism tähendas suuri repressioone poliitilistel põhjustel. Kolmandaks meie seisukohalt on tähtis see, et on kehtestatud esteetiline kaanon, mida kirjeldatakse sotsialistliku realismiga. Kui sel on mingi tõesti selge kuju või iseloom, siis seda 40ndatel, 50ndatel. Sellest räägitakse edasi ka, see tähendab seda, et mõiste muutub õõnsamaks. Realism kestab ka 60ndatel, ent hakkab taanduma. Kogu kirjandus oli halvas seisukorras, erinevatel aladel oli erinev: võib öelda, et kõige hullem oli proosas, kus tekkisid aastad, kus uudisloomingut ei tulnud. Soodsam olukord draamakirjanduses. Esteetilisi fenomene aeg-ajalt vilksatab. Omaette küsimus, mis periood sula on. Mis aastast mis aastani. Selge alguspunkt: 1956. Kui oli range kontrolliga ühiskond,
madaldumine, modernism ja postmodernism, sürrealism. 5. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1966–72. Almanahhide laine. Eksistentsialismipoleemika, uuenduse ja pessimismi põimumised, iroonia, madaldumine, modernism ja postmodernism, sürrealism. Luulekassetid. Autorid: Aleksander Suuman, Ly Seppel, Andres Ehin, Viivi Luik, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Toomas Liiv, Johnny B. Isotamm, Joel Sang, Juhan Viiding. 6. Paul-Eerik Rummo luule ja näidendid. Luuleperioodi alguses liigub mitut teed pidi, ühest küljest kirjutab normaalset sulaaja luulet, teisalt püüab luua midagi ebanormaalset. Juhan Liivi eeskuju. Vormi- ja sisueksperimendid, zen-budismi mõjud. Põgenemisluule. „Viimse reliikvia“ laulud, „Lumevalgus... lumepimedus“, „Saatja aadress ja teised luuletused 1968– 1972“. Näidendid on mõjutatud moodsatest teatri- ja mänguteooriatest. „Tuhkatriinumäng“. 7
olema kommunist). Lugeja ei pea kartma teksti valesti tõlgendada. Vana kontseptsioon autor=jumal, võib teha tegelasega, mida vähegi soovib. Tegelikult sõltub tegelase elukäik kõigist kõrvalmõjudest, autor ei tea kõike ette. 5. Tekst kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis Kirjandusliku teksti suhe reaalsusega on vastuoluline. Kirjandust on nähtud tegelikkuse reproduktsioonina (jäljendusena) - realism, kuid samas on väidetud, et reaalsusega pole sellel mingit pistmist. Vanimad käsitlused pärinevad antiikajast: Platon ( teos kui idee koopia, kõik mida inimene teeb, on ideede koopia, ideede maailm on tegelikkus ja muu on koopia) ja Aristoteles (teos kui mimesis, inimene on jäljendav olend, jäljendamine toimub kõik inimese/tegelikus maailmas) Jäljendus- ja peegeldusteooriad: · Klassikaline poeetika (antiik, renessanss, klassitsism) väidab, et kirjandus peab
90ndatel aastatel pakub lugemismõnu ka intellektuaalile ja laiale lugejaskonnale (lugejasõbralik kirjutamisviis) 90ndate alguses domineerib veel vanem põlvkond (nt. Mati Unt) Proosauuenduste algus Kolm murrangulist teost 1990ndal aastal: Jaan Unddusk „Kuum“ (lugu noorest armastusest, sõnad on kesksed, maailma sõnastamine) Mati Unt „Öös on asju“ (postmodernistlik mäng, iroonia, lugeja eksitamine) Peeter Sauter „Indigo“ (kõnekeelsus, minakeskne tekst, lihtsad asjad, elu kirjeldus, eeskujuks ameerika beat-kirjandus) Peeter Sauter (s 1962) Kirjanik, näitleja, tõlkija Lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri „Indigo“, „Kogu moos“, „Euroopa hulgus“, „Tomatisupp“ Osalenud filmides „Valli Baar“ ja „Vaeste kirjanike maja“ 1996 ja 1998 a Tuglase novelliauhind
suuremat rõhku. Tarapita (1921-1922) Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Friedebert Tuglas, Marie Under Kirjanduslik Orbiit (1929-1931) Erni Hiir, August Jakobson, Albert Kiivikas, Daniel Plgi, Juhan Sütiste, Oskar Urgart jt. Arbujad (antoloogia ,,Arbujad" (1928) , koostaja Ants Oras) Betti Alver, Heiti Talvik, Bernard Kangro, August Sang, Kersti Merilaas, Paul Viiding, Uku Masing, Mart Raud 1922 Eesti Kirjanikkude Liit (esimene esimees Tuglas) Siuru ja Tarapita on Liidu eelsed organisatsioonid. Ühendab ka praegu kirjanikke. 1923 Looming (peatoimetajad aastatel 1923-40 Tuglas, Kärner ja Semper) -> ajakiri pole kunagi oma nime vahetanud. Kärner on üks Loominu ebaõnnestunud peatoimetajadi. Ühendab ka praegu kirjanikke. Tallinna ja Tartu vastandamine tekki s 20ndatel aastatel.
Eesti pole erand. Erinevatel rahvastel on oma rahvuslikud ärkamisajad. Ajastu, kus hakkab välja kujunema uus Euroopa kultuuriline kaart. Rahvuslikkus hakkab toimima väga tugevate ajalooliste muutuste katalüsaatori või jõuna. Erinevates Euroopa paikades on filosoofilised põhendused erinevad, kuid üks kesksemaid ja seda protsessi selgitavaid teooriaid on pärit Saksamaalt. Mõjutab selgelt ka Eestit ja rahvusliku liikumise arengut. Oluline Saksa filosoof ja mõtleja oli J.G.Herder. Kirj 18.saj lõpupoole mitmeid rahvusteemadega seonduvaid tekste. Üks väga mõjukas tekst: 1772 „Keele algupärast“. Keelt me ei mõtesta intellektuaalse süsteemina ja äraõpitava konspetsioonina, vaid selle keele algupära on möödapääsmatult seotud ühe või teise piirkonnaga, kus keelt räägitakse. St keelt on mõjutanud ka paljud kultuurivälised tegurid. Keel on omamoodi üheltpoolt intellektuaalne ja sotsiaalne konstruktsioon ja teiselt poolt kuulub ta ka loodusesse ja esindab
valitseb tugevasti (allutaja-alluja vahel suur lõhe). Russow tähtsustab haridust, vajadust õpetada õpetajaid, et luterlus jõuaks rahvani. Russow suhtus Moskva poliitikasse halvasti, sest nad olid teisest usust. Venelased pole õiged kristlased, sest neid on palju ja suhtumine naabritesse on agressiivne. Russow nimetab kroonikas linnade nimesid: Riia, Tallinn, Tartu, Paide. Kui sündmused toimuvad maal, nimetatakse seda Liivimaa provintsiks. Siit saab alguse linnarahva narratiiv – linnakultuuri ilmingud, sest alati on eestlased olnud maarahvas. Autori enesehoiak avaldub aadlike laimamises, protestantlikes ideedes ning 1. ptk sisus: vana hea Liivimaa, mina-vorm (erand!), hoiatus järeltulijatele Liivimaa kannatuste kohta. 3. Piibli tähendus ja mõju eesti kirjandusele 3 Tänu Virginiusele ilmus Wana Testament 1696. Uue Testamendi tõlkis Gutslaff koos pojaga, mis
kujundamine’) Väljamõeldis, võltsing, igasuguse kujutlusvõime saadus. Diskursus, milles mittetegelikke asjaolusid esitatakse erilisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks. Imaginaarsed juhtumite, asjade ja asjaolude väljamõtlemine, luulendamine (nt petmise eesmärgil) Oletus, mille kohta on teada, et ta on faktist erinev, aga mida siiski aktsepteeritakse Fiktsionaalne narratiiv, jutustav proosa sisaldab väljamõeldud lugusid Proosa ja luule Luulest kõneldakse kui millestki erilisest, mis vastandub proosale. Luule on proosa suhtes midagi pidulikku, ta on justkui ehitud kõne ja ehiskõne. Seega luuakse opositsioon „luule-proosa“ Perminil proosa on vähemalt kaks selget eristuvat tähendust 1) Proosa kui tavaline, argine , mittekunstiline küne; 2) Proosa kui sõnakunsti (ilukirjanduse) liik.
- Kirjanduslikele tekstidele on iseloomulik eripära võõritus e. kummastus. Selles väljendub ka nende erinevus tarbetekstidest, ajakirjanduslikest tekstidest. Traditsiooniline e. klassikaline arusaam (enne 20. sajandit) on, et nt. luuletus on eriline (kujundite kaudu) maailma tajumise viis. 20. sajandil pööratakse rohkem tähelepanu vormile, kirjanduslikele võtetele (20. saj. modernismi algus) Näiteks 20. saj. algul tegutses vene vormikoolkond (Viktor Shklovski). Formuleeritakse, et kunst on kujunditega mõtlemine. Kunstivõtted" raskendavad", ,,pikendavad" asjade tajumist. Kunsti ülesanne on KUMMASTAVALT mingit objekti tajuda. Seepärast on ka suhteliselt raske suuremat osa 20. sajandi kirjandusest lugeda.Kummastuse puhul on harjumuspärane vaatepunkt nihutatud nt.inimese teadvusest looma tasemele ja see paneb asju märkama ja mõtestama teisiti, uudselt. Harjumuslik ,,rebitakse" lahti tavapärasest kontekstist, vaadeldakse teistel tasanditel. Eesmärgiks on
See on kõige olulisem mõiste- mõistussajand. See jaguneb kaheks ja teise sajandi poole juhtlause: okei, mõistus on küll, aga tunded on ka olemas. Valgustussajandi alguses on autoreid, kes püüavad teadmise jagada algosakestest ja panna see nendest jälle kokku, et saaks aru, kuidas maailm on loodud ja kokku pandud. Maailma ei saa struktureerida , aga täitsa ilma reegliteta ka ei saa olla. Varem oli sisemine eetiline nõue- inimeses on sisemine eetika, mis ütles, mida võib teha ja mida mitte. Nüüd hakkab aga väline sisemisi eirama. Mõistus ja tunded on kaks selle sajandi vastuolu. Lisaks on vastandlikud ühiskondlik ja looduslik ja loodus ja tsivilisatsioon. Mõistuse ja tunnete ideestik on määrav valgustussajandil. Looduseidee ulatub kaugele renessanssi. Nostalgia tekkis. Loodus oli midagi, mille järele võis olla nostalgia ja see kestab edasi ka tänapäeva, kuid on individuaalne. Lisaks on paljusem kultuurivastuolu. See tuleneb
Sonettidega avab Under kirjutava naise stiili. Tuntumaid tekste ,,Ekstaas" selles osas. ,,Verivalla" (1920) lõpetab Noore Underi perioodi ja alustab uut. Loomingu kõrgpunktiks on aastad 1927-1930, mil ilmusid 4 värsiraamatut: lüürikakogud ,,Hääl varjust" (1927), ,,Rõõm ühest ilusast päevast" (1928) ja ,,Lageda taeva all" (1930) ning ballaadikogud ,,Õnnevarjutus" (1929). ,,Hääl varjust" peetakse parimaks ja terviklikumaks luulekoguks, kus vastanduvad ja ühenduvad realism, sümbolism ja ekspressionism, objektiveeriv nägemus ja isiklik elamus. Enamik ballaade ,,Õnnevarjutuses" on pärit rahvapärimusest (saatusemotiiv ja õnne võimalikkus), kuid ta ei kasuta puhast rahvalaulumõõtu. Tema ballaadid näitavad, et õnne purunemisega on seotud sügavamad psühholoogilised põhjused. Luulekeeles on rohkelt dialoogi ja tegelaste sisemonolooge, kuid olulisel kohal on ka välise jutustaja roll. Paguluses võimendub tema kui poliitilise luuletaja
Eesti kirjanduse ajalugu II Mart Velsker 6. september 2009 Tsensuurivaba aeg u. 1920-1930 ja siis uuesti 1990ndate alguses. 1940 Nõukogude okupatsioon. 1918-1920 tegemist on manifestide ajaga, mis puudutab ka kirjandust. Mingis mõttes on tegemist ka ajaga, kus manifestid ja kuulutused võistlevad ja konkureerivad. + kujutavas kunstis dünaamika murdelisus on näha ka siin. Pöörangud olid alanud iseenesest juba varem. Kujutava kunsti puhul tähendab see seda, et realistlik pilt hakkab pudenema sõltub kunstikust ja sellest, milliseid printsiipe ta püüab muutuses rakendada. Ado Vabbe "Kohvikus" (1918), Eduard Ole "Laud" (1924). Kunst ei rajane realistliku peegeldamise printsiibil, vaid siin on mängus mingid muud printsiibid. + kunst ja kirjandus eemalduvad realismist, see on alanud juba N-E aegadel, aga eemaldumine jõuab haripunkti (1910-1920). Siuru (1917-1920) Under, Tuglas, Adson, Gailit, Visnapuu, J. Semper (+ A. Alle, J. Barbarus)
Jäädes vooruslikuks, andumata ihadele jõuad rahu ja õnneni. Jenowewa esimene naispeategelane, naise temaatika esindaja . Kristlikult ju keha patu allikas, keha ei tohi tähele panna. Nendes tekstides räägitakse aga ihadest, füüsilisest tõmbest. Kreutzwald toonitab arstina looduslikku-loomulikku, osutab kehale (esimene keha teadvustamine). Unenäod=metatasand 19 saj kirjanduses, peegeldavad tundeid, mõtteid, seletavad elu, on tänapäevane viis kasutada mina-vormi ja läbi selle kirj mõtteid, 19. Saj nii ei kirjutata. Robinsonaadid Dafoe R Crusoe, eesti versioon looduse ülistamine, üksi hakkama saamine, õnnetuse kogemuseks keeramine, jumala poolne heategu, loeti palju indiaanilugusid (Toots kevades). Eesti romaani algus (NB:1860. 70. eesti luule esimene kõrgaeg). Romanssilt, armastusloolt liigutakse üle romaani suunas. Jaak Järv ,,Vallimäe neitsi" (1.romaanina määrati alles 1960). Ei käsitle eesti asja tegelikkuses, sest peategelased sakslased
põhimõttel. Peategelane Josef Knecht (saksa k `sulane') omandab täiuslikult klaaspärlimängu ülima kunsti selles riigis. Kuid ta hakkab kahtlema, kas Kastaalia pole mitte tegelikkusest võõrdunud, puhas vaimumäng, mis hingelisi vajadusi ei rahulda. Ta otsustas ordust lahkuda, kuid uppus järve. Tema õpilane Tito otsustas Knechi jälgedes püüelda samade ja veel kõrgemate vaimsete sihtide poole. Psühholoogiline realism tegelased olid seotud ajaloolis-ühiskondlike oludega, vaatles inimest, tema hinge ja käitumist. Näiteks USA kirjanik William Faulkner, tema Ameerika tegelikkust kujutav "Hälin ja raev", kus kirjeldatakse lõunaosariikide aristokraatiasse kuuluva perekonna allakäiku kolme poja, sh nõrgamõistusliku Benjy vaatepunktist. Lõuna aristokraatidel olid eelarvamused kõige "võõra" suhtes, nad soovisid arvestada vaid iseendaga. Faulkner toetab kapitalismi
Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisemaks poeetiline keel, kuna see annab värskust minu
äärmuslikud usuliikumised Brasiilias); Juhan Jaik kokku pandud neljast asjast: Võrumaa, muinasjutt, õudus, lapsed. Maalähedane jutustustiil, inspiratsioon folkloristikast, oluline ka lastekirjanduses. /* Uusrealism (1921) Autorid: Luts; Tammsaare; Mait Metsanurk; August Mälk Albert Kivikas noorpõlve tööd tunduvad veidrad. 1919 Lendavad sead, Ohverdet konn neis nähtud futuristliku proosa algust Eesti kirjanduses. 1936 Nimed marmortahvlil laias laastus realistlik romaan, seal lisaks sõjale teatavad otsingud, küsimused. Kivikas läks pagulusse ja ''Nimed marmortahvlil'' sai lisa, kuigi see pole enam nii populaarne. Richard Roht alustas juba IMS päevil, sai tuntuks 20ndatel uusrealistlikus stiilis Naturalism (1927) Autorid: Jakobson läheb Nõukogude võimuga kaasa, suht küünilisel viisil, hilisem looming on stalinismi musternäide. 1927 Vaeste-Patuste alev naturalistliku proosa algatajaks
- kogu teos on kirjutatud tegelase sisemonoloogina - puudub järjepidev süžee Woolfi looming - alustas realistliku kirjanikuna - uus lähenemisviis on nendes teostes: novell „Kew Gardens“ (1919), „Kirjutamata romaan“, „Jakobi tuba“, pihtimuslik „Proua Dalloway“ (1925), tuntuim romaan „Tuletorni juurde“ (1927), viimane romaan „Vaatluste vahel“ (1941) Maagilisrealistlik romaan Maagiline realism - pärast II maailmasõda - Ladina-Ameerika maadlus - realistlikku ellu põimiti indiaani rahvaluulest pärinevaid müütilisi elemente Tunnusjooned - oluline on see, kuidas fantastilised elemendid tekstis esinevad - sündmused toimuvad reaalsuse ja irreaalsuse piiril - fantastilisi olukordi jäädvustati kui tavalisi - maagiaelemendid on maailma täieõiguslik osa Toni Morrisson - afroameeria naiskirjanik - 18.01
kujutlusvõimet piisavalt kasutanud). Siiski ei saa pidada kujutlusvõimet ainult kirjandusele omaseks tunnuseks. Seda võib täheldada ka teistes valdkondades, nt matemaatika, filosoofia, ajalooteadustes jne. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. Ajalooliselt on kirjandus olnud pigem esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. Sageli usutakse, et ilusana on tõesem. Emmanuel Kant: esteetilised objektid kui side materiaalse ja vaimse maailma vahel. Seega kunst kunsti pärast ehk nn. eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale, see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel,
Rõhk üksikindiviidi looval kirel, inspiratsioonil, sümbolismil, ajaloolilisel teadvusel. Kirjandusteos kui sisemiselt struktureeritud tervik, mis iseenesest õigustab kirjandusteose olemasolu. 19. sajandi lõpp: Looja (kirjaniku) ja kodanliku ühiskonna vastandus, vastuhakk kodanlikule korralikkusele. L'art pour l'art / Art for Art’s Sake (Kunst kunsti pärast), elu peab matkima kunsti, mitte vastupidi. Estetism, dekadents - kunsti ja ühiskonna & kunsti ja moraalsuse seose eitamine, kunst kui kõrgelearenenud sensuaalse naudingu pakkuja, ilu kultus (ilu iga hinna eest), rõhk sugestiivsusel, sensuaalsusel, sümbolitel Realism, naturalism > Gustave Flaubert, Emile Zola > kirjandus kui ühiskondliku reaalsuse täpne koopia, ühiskonna pahede ja puudujääkide halastamatu paljastaja Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu (intrinsic) Kirjanduse sisemine (aja)lugu, kirjandus üldiselt või žanrite kaupa (luule, proosa, draama, eepika, komöödia, pastoraal)
Rõhk üksikindiviidi looval kirel, inspiratsioonil, sümbolismil, ajaloolilisel teadvusel. Kirjandusteos kui sisemiselt struktureeritud tervik, mis iseenesest õigustab kirjandusteose olemasolu. 19. sajandi lõpp: Looja (kirjaniku) ja kodanliku ühiskonna vastandus, vastuhakk kodanlikule korralikkusele. L'art pour l'art / Art for Art's Sake (Kunst kunsti pärast), elu peab matkima kunsti, mitte vastupidi. Estetism, dekadents - kunsti ja ühiskonna & kunsti ja moraalsuse seose eitamine, kunst kui kõrgelearenenud sensuaalse naudingu pakkuja, ilu kultus (ilu iga hinna eest), rõhk sugestiivsusel, sensuaalsusel, sümbolitel Realism, naturalism > Gustave Flaubert, Emile Zola > kirjandus kui ühiskondliku reaalsuse täpne koopia, ühiskonna pahede ja puudujääkide halastamatu paljastaja Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu (intrinsic) Kirjanduse sisemine (aja)lugu, kirjandus üldiselt või zanrite kaupa (luule, proosa, draama, eepika, komöödia, pastoraal)
,,normaalseks" ja luulele omistame mingi ,,nõksu", ajalooliselt oli see suhe teistsugune (J. Lotman), luule on märksa vanem kunstiline vorm kui proosa. Varasema aja kõne (luulelisem). Luulekeel erineb loomulikust keelest. Loomuliku keele all mõtleb Lotman igapäevast keelekasutust või laiemalt grammatilisi süsteeme nagu keeled (Vene, Saksa, Prantsuse jne). Tekivad sekundaarsed modelleerivad süsteemid. Luule, proosa, kujutav kunst on sekundaarsed modelleeringud. Värsskõne on esmane kunstiliik, mis tekib loomuliku kõne baasil. Foto- ja filmikunst. Fotot ei mõeldud esialgu kunstiks, see oli nö. Tarbeese. Uute võimaluste tekkimisel (filmikunst, montaaz) andsid uusi võimalusi seda modifitseerida. Luule oli esimene aktsepteeritud kunstivorm. 19saj lõpul ei olnud proosa veel kunst. Luule muutus eriliseks kirjanduseks. Proosa (realistlik romaan) rütmiline vabaluuletus, proosa, värss Luule (sonett)
draama(tika) zanre zanre zanre zanre zanre · romaan (novel) · eepos · ood · ood · tragöödia · jutustus · romaan · hümn · hümn · komöödia · novell (short story vms) · novell · eleegia · eleegia · draama (kitsam) · epigramm · värssdraama · epopöa · epopöa · paljude vormitunnuste alusel · monodraama · novellett · novelett kujunenud zanrid: sonett, haiku · lugemisdraama
tsükliosades. Realistliku ajaloo kujutamise tunnus: valib oma teemaks lähimineviku, nt 50 aasta tagused sündmused (romantilises käsitluses valiti teemaks varasem ajalugu, nt 13. sajand). Naturalismis on tähtsal kohal ka sotsiaalsed probleemid need seostuvad riigis valitseva süsteemiga, vägivallaga. Ajalooromaani kasutati ka olevikulise olukorra kritiseerimiseks mineviku kaudu. Probleemid on üldjuhul olevikus samad, mis minevikus (vaesus, nälg, riigikord). Kriitiline realism tõi probleemid esile ning üritas osutada ka põhjustele. Ajaloo ja fiktsiooni vaheline suhe pole romantismiga võrreldes muutunud väljamõeldud lugu ajaloo taustal eksisteerib edasi. Triloogia ruum on üldjuhul fiktsionaalne, nt ,,Mahtra sõjas" on Vaitla küla välja mõeldud. 19. sajandi realistlikust kirjandusest võib leida palju väljamõeldud külasid realism tahab esile tuua üldistuse. Fiktsionaalsete paikade kõrval on ka reaalsed paigad
Augustinuse aja rooma klassitsismi kajastus Ei ole süstemaatiline käsitlus, vaid hüplikum tekst, mis sisaldab ka erinevaid mõttemänge. - Keskaeg Poeesia teenib Jumala ülistust. Keskaja kirjandus erineb oluliselt sellest, mida meie oleme harjunud pidama kirjanduseks. Luule on õpitav ja õpetatav; luuletaja ei ole mitte niivõrd geenius kui pigem käsitööline, kellel on teatud eeldused ja kes loob kunsti vastavalt kindlatele reeglitele. Luule nagu ka kunst ei ole eesmärk omaette, vaid seotud teatud funktsiooniga, ta on millegi vahendiks. Poeesia sõltub artes liberales' alla koondatud teadusvaldkondadest. Trivium grammatika, dialektika, retoorika. Quadrivium - geomeetria, aritmeetika, muusika, astronoomia. - Renessanss. Üleminek keskajalt uusaega. (Vida, Robortello, Minturno, Scaliger, Castelvetro, Sidney, Du Bellay, Marco Gitolamo Vida, Julius Caesar Scaligeri ) Dante tema teos on uue kirjanduse kõrgpunkt
1. Eestlase ja Eestimaa kuvand vanemates kirjalikes allikates (nt Tacitus, Germaanlaste päritolust ja paiknemisest; Liivimaa kroonika jt) Meie ajaarvamise esimese sajandi lõpul on roomlasest ajaloolane Tacitus Läänemere piirkonnas elanud hõime nimetanud aesti või aestui. Ilmselt pidas Tacitus silmas siiski muinaspreislaste hõime. Kroonikad edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma "Liivimaa kroonikas" eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula, laula, pappi). Kroonika on ladinakeelne, trükis ilmunud 1740ndatel aastatel. Läti Henrik oskas kohalikke keeli, rahvust ei teata, fanaatiline katoliiklane. Vaadeldav Neitsi- Maarjale pü
Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline romaan, psühholoogiline romaan jne. Romaanil on omakorda alaliigid: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne. · jutustus - kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin). · novell - eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sündmusele, lõpeb puändiga (Boccaccio, Maupassant, Tsehhov, Valton). Sõna eepika päritolu on seostatav vanakreeka eeposte "Iliase" ja "Odüsseiaga". Dramaatika Draama kreeka k `tegevus'. Laiemas tähenduses nimetatakse draamaks iga niisugust teost, mis on antud tegelaste dialoogina, ilma autoripoolse jutustamiseta. Enamasti on draamateosed mõeldud laval esitamiseks,
1.metonüümia külgnevus / süntagmaatiline printsiip 2.metafoor sarnasus / paradigmaatiline printsiip Retoorika tavatähendus: tundelise, kõmisev, oraatorlik keel (võib olla neg varjund, ent see sõltub kontekstist). kuidas need kujundid toimivad erinevatel tasanditel, eripärasus keele tavaolukorra suhtes, keeleti erinevalt toimiv, kunstilisuse vaheldumine ja nende taustsüsteemid (romantistmi kirjandus retooriline, kujundlik, ent selle taustal eristub nt realistlik kirjandus. = kõik sõltub foonistt Katus (ehk väga üldine kokkuvõte) (1) süntagmaatiline printsiip - metonüümia - mõisteasendus s.printsiibi raames (külgnevus) (2) paradigimaatiline printsiip - metofoor - asendus sarnassuhte alusel (sarnasus) 10. Lausekujundid. (1) anafoor ehk alguskordus (a --- / a ---) (2) epifoor ehk lõpukordus ( --- a / --- a) sh lõppriim ja refrään (Oh ma vaene Tarto liin! K.H) (3) parallelism (4) perifraas ehk ümberütlus
dateerib, uurib konteksti ja teksti vastasmõju. Uushistoritsism: Kirjandustekste vaadeldakse koos või suhtes ajalooliste tekstidega, AGA ajalootekste ei vaadelda kirjandustekstidest eraldiseisvana, vaid kirjandusliku nähtusena. !Ühiskonda mõjutavad võimustruktuurid sisalduvad nii ajalooürikutes kui kirjandustekstides Kultuuriuuringud: keskendub kultuurilise eneseväljenduse erinevatele aspektidele, kujutav kunst, film, TV, reklaamid, mood, arhitektuur, muusika, massikultuuri erinevad nähtused. Kultuur selle mitmekesistes avaldusvormides, kultuuri toimimine tervikuna. 2 Feministlik kirjandusteooria: lähtepositsioon: sooline erinevus on kategooria, millele traditstsiooniline kirjandusteadus pole tähelepanu pööranud, sellest lähtuvalt vajab kirjandus ja kirjanduskriitika ümberhindamist ja analüüsi soolisest
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
