Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Mälu (0)

Psühholoogia - Üldpsühholoogia
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mille põhjal saab väita et need kolm mälusüsteemi on erinevad?
  • Kuidas liigub informatsioon lühimälust pikaajalisse mällu?
  • Kui palju materjali on mälus säilinud?
  • Mis on mälule hea?
  • Keskkooliaegsed telefoninumbrid?

  • Mälu


    Tuntud Kanada -eestlasest teadlane , mälu-uurija Endel Tulving on öelnud: „Mälu on üks kolmest alustalast, millel tugineb arukas elu; taju ja mõtlemine on kaks ülejäänut ... Kõik, mida inimene ja teised kõrgemad loomad teevad, sõltub sellest, millist informatsiooni nad ümbrusest ammutavad ja kasutavad oma suhete korraldamiseks ümbritseva maailmaga , milles nad elavad.“
    Igapäevaelus ilmutab mälu ennast väga erinevatel viisidel . Nii võivad teie mälus olla näiteks mälestused selle kohta, mida te tegite eelmise reede õhtul või mida kavatsesite teha homme pärast tunde, teadmised, kuidas arvutada ringi pindala või koonuse ruumala, mitu sentimeetrit on ühes meetris, kuidas lõhnab kohv, kes on Charles Darwin ja kes on Madonna, kas fotol on Lennart Meri või Erki Nool , samuti oskused näivad olevat küllalt erineva päritolu ja loomuga, kuid nõuavad kõik ühel või teisel viisil mälu kasutamist. Mälu on elusa organismi võime omandada ja säilitada kasulikke oskusi, teadmisi ja harjumusi. Foto 1. Endel Tulving (snd 1927)
    Kui küsida, kas mälu on üks või on neid mitu, siis teadlaste uuringud on näidanud, et on olemas mitu mälusüsteemi, mis on seotud aju eri osadega. Mitme muu asja kõrval tähendab see, et mingi ajupiirkonna kahjustuse korral võib inimesel häiruda või täielikult puududa üks mälu liik, samal ajal kui teised mäluvormid on võrdlemisi terved . Ülal toodud näidetes nimetatud teadmised paiknevadki erinevates mälusüsteemides. See, kuidas on mälu organiseeritud, millised on erinevad mälusüsteemid ning nende suhted, võetakse kokku ühte nimetusse – mälu struktuur.
    Et mälu toimiks, on vajalikud kolm protsessi – materjali salvestamine , meelespidamine ja meenutamine . Neid nimetataksegi mäluprotsessideks.

  • Mälu struktuur


    Küllap on igaüks kuulnud mõnd inimest väitvat, et tal on halb kuulmismälu, kuid hea nägemismälu. Vahel räägitakse ka lõhnamälust ja liigutusmälust – esimene võimaldab näiteks eristada apelsinilõhna maasikalõhnast ning on oluline degustaatori ja koka töös, teine on väga oluline sportlaste tegevuses, samuti muidu igapäevaelus. Eeltoodud eristus viitab asjaolule, et informatsioon salvestub mällu erinevate meelte kaudu. Enim on psühholoogid uurinud siiski just nägemis- ja kuulmismeele vahendusel mällu jõudnud asjade meelespidamisvõimet. See võime on sageli uskumatult suur.
    Ühes uurimuses näidati inimestele 2560 värvislaidist koosnevat pildiseeriat, iga pilti ainult paar sekundit. Mitu päeva hiljem kontrolliti vaatlejate mälu sel viisil, et slaidid esitati paaridena, kus oli üks varem esitatud ja üks uus pilt ning vaataja pidi ostutama, kumba ta oli varasemas katses näinud. Selgus, et õigesti tunti ära keskmiselt 90% slaididest. Teises katses vaadati, kas meelespidamise edukus sõltub ka materjali sisust. Inimestele näidati fotosid kas erinevate naisenägudega, erineva kujuga tindiplekkidega või siis lumehelveste suurendatud kujutisega. Kahe päeva pärast kontrolliti äratundmist samal viisil nagu eelkirjeldatud katses. Pildipaaridest tunti ära 71% nägudest, 48% tindiplekkidest ja 33% lumehelvestest. Nägude äratundmine oli parem ilmselt seetõttu, et nägu kui stiimul sisaldab väga palju komponente, mis inimeseti varieeruvad ning mis on äratundmise aluseks. Inimene tegeleb igapäevaelus pidevalt nägude eristamisega ja on vastavaid komponente tundma õppinud. (Seda, et kogemuse jõud on tõesti suur, näitab asjaolu, et valgete inimeste keskkonnas elavatel valgetel on mustanahaliste nägusid omavahel palju raskem eristada kui valgete omi.) Tindiplekkidel sellised iseloomulikud tüüptunnused puuduvad, kuid nad võivad olla siiski väga erinevad, seevastu lumehelbed on kasutatud stiimulitest üksteisega kõige sarnasemad.
    Mäluliike eristatakse veel mitmel muul alusel. Vanim eristus, mille esitasid uurijad juba 19. sajandi lõpul, jagab mälu lühimäluks (uuem nimetus: töömälu) ja pikaajaliseks mäluks. On leitud, et kummalgi mäluliigil on erinevad omadused. Viimase 30 aasta uurimused on näidanud, et on põhjust eristada veel semantilist, episoodilist ja protseduurilist ning eksplitsiitset ja implitsiitset mälu.

  • Lühimälu ja pikaajaline mälu


    Lühimälus, nagu nimigi ütleb, püsib tajutud materjal lühikest aega: mõnest sekundist poole minutini. Lühimälu maht on piiratud, seal püsib maksimaalselt 9-10 meeldejäetavat ühikut. Lühimälu on piltlikult öeldes nagu taju pikendus . See, kui kaua ja kui palju materjali lühimälus püsib, sõltub tähelepanust ja materjali organiseeritusest.
    Lühimälu nüüdisaegsete käsitluste puhul kasutatakse sageli mõistet töömälu (ingl working memory ), kuigi viimane on natuke laiem. Nimelt leidis briti psühholoog Alan Baddeley 1970. aastatel, et mälu töös on väga oluline üks süsteem, mis vahendab info liikumist pikaajalisest mälust lühimällu ja vastupidi. Seega võib töömälu käsitleda kui hetkel aktiveerunud pikaajalise mälu osa, mis võimaldab tegevust koordineerida. Näiteks pikast ja keerukast tekstist arusaamiseks on vaja, et kogu eelnevalt loetu püsiks meeles, teisisõnu, töömälus. Kui seda ei suudeta, siis tuleb teksti ikka ja jälle üle lugeda. Töömälul on kolm alasüsteemi: üks nägemis-ruumilise, teine kuulmis -sõnalise informatsiooni hoidmiseks ning kolmas tähelepanu koordineerimiseks.
    Materjali püsimist lühimälus mõjutab pidevalt ka uue materjali pealetung. Näiteks kui teil on vaja meeles pidada mingi tähtis lause või number ja samal ajal keegi midagi ütleb, siis on raske neid kaht asja korraga teadvuses hoida ning üks ununeb. Üldkehtiv reegel on selline, et lühimälus õnnestub korraga hoida 7±2 järjestikust elementi. Mõnel inimesel toimib lühimälu paremini, mõnel halvemini. Kuid harva on inimesed võimelised meelde jätma õigesti üle kümne elemendi reas. Kuid siiski on võimalik ka lühimälu mahtu suurendada. Seda saab teha niimoodi , et meeldejäetavad ühikud “pakitakse kokku” suuremateks mõtestatud ühikuteks. Kui teil oleks vaja kiiresti meelde jätta mingi 17-kohaline koodnumber, näiteks 19851742765831960, siis tundub see ülesanne olevat võimatu. Kui teil aga õnnestub see number mõttes kohe osadeks lahutada, näiteks teie sünniaasta (1985), pikkus (174), kodune telefoninumber (276583) ja ema sünniaasta (1960), siis on sellise ja veelgi pikema numbri meelespidamine vägagi lihtne. Käesoleval juhul organiseeriti materjal ümber lihtsamateks tuttavateks ühikuteks. Niisugust informatsiooni kokkupakkimist mälus nimetatakse känkimiseks (ingl chunking) ja selliseid suuremaid ühikuid ehk känke on inimene omakorda võimeline viis kuni üheksa tükki meelde jätma. Seega saab suurendada ühe mäluühiku mahtu, kuid mitte ühikute arvu.
    Kuigi lühimälu kasutame oma igapäevaelus pidevalt, peetakse mälust rääkimisel enamasti silmas nn tõelist ehk pikaajalist mälu. Pikaajalist mälu iseloomustab peale ajalise kestuse ka väga suur maht. Teadlased väidavad isegi, et pikaajalise mälu maht on piiramatu. Ühes Ameerika psühholoogide hulgas korraldatud küsitluses arvas 84% vastanutest, et kõik, millega inimene on elus kokku puutunud, talletub püsivalt mingil viisil mällu. Tegelikult on seda väga raske teostada, kuigi katseid on olnud.
    Näiteks Kanada neurokirurg Wilder Penfield sai möödud sajandi keskel tuntuks oma aju-uuringutega, rakendades epilepsiahaigete ravimisel aju eri osade elektrilist stimuleerimist. Sellise stimuleerimise käigus meenusid patsientidele sageli väga eredad mälestused ammusest ajast, sealhulgas varasest lapsepõlvest – asjad, mida inimesed arvasid ammu olevat ununenud ja mida nad ei olnud hilisemas elus kordagi meenutanud. Penfield tegi järelduse, et pikaajalised mälestused on sisuliselt kustumatud. Kuid et on väga raske kontrollida, kas sellised mälestused täielikult ka tegelikkusele vastasid, siis ei saa taolisi tõendeid veenvaks pidada. Pealegi taastusid “ kaotatud mälestused” ainult 7%-l Penfieldi patsientidest.
    1970. aastatel uuris Ameerika psühholoog Harry Bahrick vanemaealiste inimeste mälu sel viisil, et palus neil kolledži aastaraamatute abil meenutada inimeste nimesid , kellega nad olid mitukümmend aastat varem ülikoolis koos õppinud, ja nende nägusid pildil ka ära tunda. Loomulikult olid nimed halvemini meeles kui näod, kuid äratundmise protsent oli mõlemal juhul siiski üllatavalt kõrge. Bahrick järeldas nii sellest, kui ka muudest uuringutest, et põhimõtteliselt on olemas nn püsimälu, milles talletatakse väga pikka aega ja täpselt teatud informatsiooni, näiteks kindlasti on seal suur osa omandatud võõrkeele- ja matemaatikateadmistest. On suur tõenäosus, et asjad, mis on meeles kolm aastat pärast õppimist, on meeles ka 30 aastat hiljem.

  • Semantiline, episoodiline ja protseduuriline mälu


    Teine mälusüsteemide eristus põhineb sellel, millist tüüpi materjali pikaajalises mälus säilitatakse. Endel Tulving oli esimene, kes 1970. aastatel pakkus idee ja leidis ka eksperimentaalseid kinnitusi, et tuleks eristada kolme mälusüsteemi: semantilist, episoodilist ja protseduurilist. Semantiline mälu sisaldab üldisi faktilisi teadmisi maailma kohta, see materjal ei ole kunagi seotud isiklike mälestustega. Näiteks teadmised, et Prantsusmaa pealinn on Pariis ja Saaremaa “pealinn” on Kuressaare. Kui te aga mõtlete selle peale, milliseid paiku te Pariisis käies fotografeerisite või milline oli ilm, kui viimati Kuressaares ujumas käisite, siis selliste mälestuste hoidmine on juba episoodilise mälu ülesanne. Episoodilises mälus paiknevad mälestused isiklikult kogetud sündmuste kohta, neil on selge subjektiivne ajamõõde.
    Ilmselt on semantiline mälu laiem mõiste kui episoodiline mälu – mingi eluepisoodi mäletamine tähendab ju alati ka teadlikuks olemist sellest, mida mäletatakse, kuid mingi asja teadmisega ei pruugi sugugi kaasneda isiklikud mälestused, kuidas ja mispärast inimene seda teab. Evolutsiooniliselt on episoodiline mälu tõenäoliselt hilisemat päritolu kui semantiline mälu. Paljudel liikidel, eriti imetajatel ja lindudel paitab olevat üsnagi arenenud “teadmine” (semantiline mälu) maailma kohta. Kuid ei ole tõendeid, et nad mäletaksid oma elusündmusi samamoodi nagu inimene. Iga üksiku inimese arengu käigus ilmneb episoodiline mälu hiljem kui neil tekib võime hakata oma elusündmusi meenutama.
    Kolmas mälusüsteem, protseduuriline mälu, sisaldab oskusi ja harjumusi, mille meenutamiseks ja kasutamiseks ei ole vaja nende tegevuste peale mõelda. Protseduurilisse mällu salvestub materjal konkreetsete harjutamiste käigus. Näiteks oskus noa ja kahvliga süüa, jalgrattaga sõita või autot juhtida paiknevad täiskasvanud inimesel kindlasti protseduurilises mälus. Niisuguste oskuste omandamiseks on vaja tublisti harjutada ning ainuüksi teoreetilised teadmised näiteks selle kohta, kuidas autojuhtimine käib, ei taga kohest sõiduoskust. Kui aga need oskused on korralikult omandatud, siis püsivad nag “liigutusmälus” väga kaua. Nii näiteks teavad professionaalsed golfi- ja pesapllimängijad hästi, kuidas hea löögi jaoks mingit liigutust teha, samas, kui paljude neil seda teistele seletada, siis oskavad vähesed öelda, mis see eriline on, mida nad teavad.
    Mille põhjal saab väita, et need kolm mälusüsteemi on erinevad? Esiteks on viimasel paaril aastakümnel loodud uusi keerukaid ja täpseid meetodeid aju töö registreerimiseks (nt positronemissioontomograafia (PET) ja magnetresonantskuvamine (MRI)). Näiteks on võimalik mäluülesannete sooritamise ajal mõõta ajuosi läbinud vere hulka. Kuna aju aktiveerunud osa nõuab paremat verevarustustu siis on vere hulga suurenemine märgiks, et parajasti tegeleb mäluülesande täitmisega just see ajuosa . Nii on leitud, et episoodilise mälu aktiveerumist nõudvate ülesannete puhul (tuletades näiteks meelde mõni aasta tagasi enda elus toimunud sündmust) aktiveerub eelkõige aju eesosa , täpsemalt, ajukoore otsmikusagara parem pool ja kiirusagara sisemine osa. Semantilise mälu materjali (s.t varem omandatud teadmiste) peale mõtlemine kutsub esile suurema aktiivsuse ajukoore teistes piirkondades, eelkõige otsmikusagara vasakus pooles ja oimusagara sisemises osas. Kuid tuleb silmas pidada, et mälufunktsioonidega on seotud väga palju ajuosi ning ühe piirkonna absoluutne seostamine ainult teatud mälusüsteemiga ja samas teiste välistamine ei ole kindlasti õige. Nii näiteks on väga erinevat tüüpi pikaajalist mälu nõudvate ülesannete korral igal juhul aktiivsed sellised ajustruktuurid nagu vaheaju , hippocampus ja oimusagara sisemine osa. Nende struktuuride raskem kahjustus põhjustab üldise amneesia sündroomi. Amneesiaks nimetatakse ajukahjustusest põhjustatud mälukaotust.
    Teine võimalus leida olulisi ajupiirkondi erinevate mälusüsteemide eristamiseks ongi uurida inimesi, kellel on mingil põhjusel tekkinud ajukahjustus (nt ajukasvaja , trauma, kirurgilise operatsiooni kõrvalmõjude, viirushaiguste vm tagajärjel). On näiteks leitud, et ajukoore otsmikusagarate kahjustus iseenesest ei too kaasa üldist amneesiat, kuid sellega kaasnevad häired varem kogetu ruumilis- ajalises seostamises – see aga just ongi episoodilise mälu iseloomulik omadus. Niisuguse kahjustusega patsiendid suudavad sageli omandada ka uusi faktiteadmisi, kuid ei suuda meenutada, millal ja kus nad need teadmised omandasid.
    Kaua aega arvati, et amneesiahaiged ei suuda üldse mingit informatsiooni pikaajalisse mällu salvestada , kuid uuemad uuringud on näidanud, et sageli võib esineda olukordi, kus näiteks protseduurilisse mällu salvestamine toimib hästi, samal ajal kui episoodilisse mällu ei salvestu midagi. Nii näiteks võib selline patsient õppida iga järgneva korraga üha kiiremini labürinti läbima, kuid samas ei mäleta ta ühelgi korral mitte midagi eelnevatest harjutuskordadest.
    Ülaltoodud tähelepanekutest võib järeldada, et semantiline, episoodiline ja protseduuriline mälu sõltuvad erinevate närvimehhanismide tööst ning amneesia puhul on jäänud suhteliselt puutumatuks oskuste omandamist tagav ehk protseduuriline mälusüsteem.

  • Amneesiasündroom: H. M-i juhtum


    Amneesiahaige ühe esimese põhjaliku kirjelduse esitas Kanda neuropsühholoog Brenda Milner 1950. aastail. Nimelt opereeriti 27-aastase epilepsiahaige H. M-i aju, kuna teatud ajustruktuuride eemaldamine aitab oluliselt vähendada epilepsiast tingitud tugevaid krambihoogusid ning parandada haige üldist seisundit . Eemaldati osa ajukoore oimusagara mediaalsest osast, enamus hippokampusest ning mandeltuumast ehk amügdalast. Kuid positiivsete muudatuste kõrval ilmnes patsiendil tugev mälukaotus; H. M ei mäletanud enam peaaegu midagi oma elukäigust, ta ei tundnud ära arste, kes olid teda pikka aega ravinud, ei mäletanud, mida ja millal ta oli hiljuti söönud, kus ja kellega oli teatud kohtades varem viibinud jne. Samal ajal näitasid intelligentsustestide tulemused, et tema vaimne võimekus ei olnud vähenenud ja vastas normaalsele keskmisele, tema taju, keelekasutus ja keelest arusaamine oli normaalne, palju oli säilinud varem omandatud oskusi ja teadmisi ning ta suutis omandada isegi mõningaid uusi oskusi. Lühimälu maht oli H. M-il samuti võrdne normaalsete inimeste omega . Niisugust sügavat amneesiaseisundit, nagu ilmnes H. M-il, iseloomustab võimetus meenutada asju ja sündmusi, mis leidsid aset teatud aja jooksul enne ajukahjustust (retrograadne amnesia), samuti võimetus meelde jätta sündmusi pärast ajukahjustust (retrograadne amnesia). (Kergematel juhtudel on võimalik ainult üks neist amneesialiikidest.)
    Näiteks ei mäletanud H. M., et tema lemmikonu oli surnud juba kolm aastat enne kirjeldatud ajuoperatsiooni. Kuid väga hästi mäletas H. M. sündmusi palju varasemast ajast kõigest, mis leidis aset enne tema 17. eluaastat . Seega oli H. M-il kahjustunud hiljutiste sündmuste eksplitsiitne (eriti episoodiline) mälu, kuid peaaegu puutumata olid protseduuriline ja lühiajaline mälu. Hiljem ongi paljudes samalaadsetes uurimustes selgunud , et oimusagaral ja vaheajul (eriti talamusel) on eriline roll just hiljutiste sündmuste, üksikepisoodide ja omaduste sidumisel ühtseks tervikuks ning selliste terviklike mälupiltide talletamisel pikaajalisse mällu.

  • Mäluprotsessid


    Mälu töö aluseks on informatsiooni säilitamist tagavad protsessid (vahel nimetatakse ka mäluoperatsioonideks). Need protsessid on järgmised:
  • salvestamine ehk kodeerimine , mille käigus muudetakse meeleorganite abil välismaailmast vastuvõetud andmed vaimseteks kujunditeks (sõna kodeeerimine kasutatakse siinkohal seepärast, et meeldejätmisprotsessi analüüsides on kohane rääkida spetsiaalsetest koodidest, mille abil meelde jäetakse);
  • meelespidamine ehk säilitamine, mille käigus hoitakse see kodeeritud info alles;
  • meenutamine ehk reprodutseerimine, mille tulemusena tuuakse informatsioon mälust uuesti välja (sõna meenutamine on kohasem siis, kui räägitakse mälu tööst ja meeldetuletusvõimest üldisest, reprodutseerimine on kohasem konkreetsete mäluülesannete ja nende täitmise tulemuste iseloomustamiseks).

  • Mällu salvestamine ehk kodeerimine


    Seda, kuidas mällu salvestatakse ehk kodeeritakse , saab kindlaks teha analüüsides vigu, mida mälu meenutamisel teeb. Samuti niimoodi, et antakse õppida erinevatel alustel koostatud nimekirjad, ning selle järgi, kuidas inimene on meenutamisel materjali grupeerinud, saadakse teada, kuidas mälu on organiseeritud.
    Üldise seaduspära, mille kohaselt saab otsustada mällu salvestamise edukuse üle, määratlesid 1972. aastal Toronto Ülikooli teadlased Fergus Craik ja Robert Lockhart ning selle sisuks on materjali töötlustasandite ehk töötlussügavuse analüüs. Iga asja saab meelde jätta mitut moodi ehk teisisõnu, mitmel sügavusel asuvate koodide abil. Meeldejätmise edukus sõltub sellest, kui põhjalikult ja sügavalt on materjali analüüsitud.
    Näiteks tehti katse, kus eelkatses paluti ühel rühmal märkida loetavas tekstis erinevaid e- või g-tähti, teisel rühmal leida omadus- ja tegusõnu, kolmandal rühmal otsustada kui sagedasti teatud sõnu keeles kasutatakse, neljandal rühmal aga hinnata, kas sõnad on meeldivad või ebameeldivad. Selgus, et mida rohkem nõudis ülesanne sõna sisu ja tähenduse analüüsi, seda parem oli reprodutseerimine järgnevas ootamatus mälutestis. Seega, halvim oli tulemus esimeses rühmas ja igas järgnevas kirjeldatud rühmas oli tulemus üha parem. Esimese kahe rühma puhul oli tegemist materjali pinnapealse töötlusega, kolmandas ja neljandas rühmas, eriti viimases, oli aga meterjaliga tegelemine märgatavalt sügavam ja sisulisem.
    Kuidas liigub informatsioon lühimälust pikaajalisse mällu? Kahtlemata on siin suur osa tahtlikul tähelepanul. Mida paremini me oma tähelepanu meeldejäetavale materjalile keskendame, seda suurem on tõenäosus, et see meile paremini meelde jääb. Tähelepanu on eriti tähtis siis, kui on vaja, et asjad jääksid meelde võimalikult täpselt. Tuntud on katse, milles rühmal ameeriklastel paluti mälu järgi joonistada ühesendisel mündil kujutatu. Kuigi pole kahtlust, et iga inimene oli taolist münti varem oma elus tuhandeid kordi näinud ja käes hoidnud , suutis ainult üks inimene kahekümnest ülesandega õigesti hakkama saada. Teises katses, kus paluti erinevate müntide kujutiste seast ühesendine ära tunda, oli tulemus pisut parem, kuid hakkama sai selle ülesandega ikkagi alla poole rühmast. Samas olid inimesed enne katset kindlad, et nad saavad hästi hakkama. Seega passiivsetest kogemustest üksi alati ei piisa, vaja on tähelepanu. Kuid ilmselt pole peenraha igapäevasel kasutamisel üldse oluline meelde jätta, kuidas mündid ise täpselt välja näevad, tähtis on neid lihtsalt üksteisest eristada.
    Heaks salvestamiseks on tähtis luua laialdased ja mitmekesised seosed mälus juba olemasolevaga. Teisisõnu, midagi meelde jättes tuleks püüda viia see võimalikult hästi kooskõlla ehk integreerida olemasolevasse teadmiste ja kogemuste süsteemi.
    Salvestamisel on väga tähtis roll kordamisel. Kui lühimällu salvestamisel annab üsna hea tulemuse tavaline nn mehhaaniline ehk mõtestamata kordamine, siis pikaajalisse mällu salvestamiseks on kahtlemata efektiivseim mõtestatud kordamine ning jaotatud õppimine ja kordamine. Juba eksperimentaalse mälu-uurimise rajaja Hermann Ebbinghaus leidis oma katsetes üle saja aasta tagasi, et materjal jääb kokkuvõttes paremini meelde siis, kui õppida seda mitte korraga, vaid osade kaupa. Kindlasti on õppurid sellist seaduspära ka ise tähele pannud : kui hakata õppima eksamiks paar nädalat varem, tehes õppimisse mitu pikemat (nt ühepäevast) pausi, on lõpptulemus kindlasti parem, võrreldes juhuga, kui õpitakse kolm päeva enne eksamit varahommikust kuni hilisõhtuni. Eriti praktiline ja tulemusrikas on selline pausidega õppimine ja vaheaegadega kordamine keeleõppes. Põhjus, miks niisugune vaheaegadega õppimine on efektiivsem, peitub selles, et erisugune kontekst erinevatel õppimiskordadel aitab materjali konsolideerumisele (kinnistumisele) oluliselt kaasa. Foto 2. Hermann Ebbinghaus (1850-1909)
    On uuritud ka une võimalikku osa mälujälgede ühisel kinnistumisel ehk konsolideerumisel. Mitmetes uuringutes leiti, et õppimise tulemus on otseseoses nn kiire une hulgaga kogu uneperioodil. ( Kiireks uneks nimetatakse sellist une faasi, millega kaasnevad kiired silmaliigutused, aju kõrgenenud elekriline aktiivsus ja unenäod. Selliseid perioode on öise une jooksul tavaliselt 4-5, kokku moodustab kiire uni tavaliselt 20-25% kogu uneajast.) Kui kiire une perioodi alguses uni alati katkestati, oli konsolideerumisprotsess oluliselt halvem . Leiti ka, et uue informatsiooni omandamiseks tähtsat rolli mängiv ajuosa hippokampus aktiveerub ka kiire une perioodil, justkui korrataks varasemaid õppimisepisoode. See aitab tõenäoliselt üsna oluliselt kaasa informatsiooni järkjärgulisele seostumisele mälus.
    Tähtsad tegurid meeldejätmiseks on känkimine ehk kokkupakkimine suuremateks ühikuteks (millest oli juttu seoses lühimäluga) ning materjali objektiivne ja subjektiivne organiseeritus. Objektiivsest organiseeritusest saab rääkida, kui õpitav materjal on väliselt selgelt süstematiseeritud (nt nimekiri, milles on 10 looma-, 10 sõiduki- ja 10 elukutsenimetus). Subjektiivne organiseeritus tähendab, et inimene ise leiab mingi mooduse, kuidas meeldejäetavad asjad süstematiseerida ja omavahel seostada . Sageli kasutatakse selleks mitmesuguseid mnemoonilisi ehk mälu abistavaid tehnikaid. Viimaseid uuris Ameerika psühholoog Henry Roediger ja leidis, et need võivad olla vägagi erinevad, kusjuures erinevate mäluülesannete puhul erineb ka tehnika efektiivsus.
    Mnemoonikavõtete kasutamisel on siiski probleemiks, et märgatavate tulemuste ilmnemiseks on vajalik küllalt pikk ja põhjalik treening . Kui see nii ei oleks, siis suudaks ju inimene peaaegu kõik kogetu kindlalt mällu salvestada. Aga ka selliste tehnika puhul on meeldejätmisvõime piiratud, näiteks eelkirjeldatud mnemoonika tehnikate efektiivsuse kontrollimise katse oli 24 tunni pärast tehtud mälutestis sooritus ligi 50% halvem kui mälutestis, mis tehti kohe pärast õppimist.
    Mällu salvestamiseks kasutatakse sageli ka muid, väliseid abivahendeid. Paljud inimesed kirjutavad endale meeldetuletussedeleid, ostunimekirju jms, et meeles pidada, mida nad olid kavatsenud teha. Sama eesmärk on ka tähtsate asjade asetamisel nähtavasse kohtadesse (nt laua peale või ukse juurde), et neid mitte maha unustada.

  • Meenutamine ehk reprodutseerimine


    Kuidas meenutamine täpselt toimub, sellele psühholoogia praegu ühest vastust anda ei saa. Aastakümneid tagasi oli populaarne nn laoruumi käsitlus, mille kohaselt on vaja leida tee õigesse kohta hiiglaslikus informatsioonilaos. Olukorda võib võrrelda ka informatsiooni otsimise ja leidmisega suures raamatukogus. Kui see ebaõnnestub, siis ei suudetagi asju mälus taastada. Niisuguse võrdluse puhul on sarnane asjaolu see, et mõlemad süsteemid, nii mälu kui ka laoruum või raamatukogu töötavad efektiivselt tänu ilmselt heale „raamatupidamis- ja kataloogimissüsteemile“. Nii mälus kui ka raamatukogus peab salvestama ehk kataloogima ühel ajal mitmel põhimõttel. Sellega sarnasus siiski piirdub . Ilmselt on mälu puhul nii, et õigesse kohta võib viia palju teid, ehk teisisõnu, asjad võivad meenuda meile väga erinevatel põhjustel ja väga erinevate tunnuste abil. Kõige paradoksaalsem (ja laoruumis otsimisest erinevam) on juhtum, kus me suudame väga kiiresti jõuda otsusele, et me mingit asja ei tea, s.t et see pole kunagi meie mälus olnud.
    Kui varasemas mälupsühholoogias tunti huvi eelkõige selle vastu, millised on tulemusrikkad mällu salvestamise võtted ja strateegiad, siis alates 1960. aastate keskpaigast on teadlaste huvi keskendunud meeldetuletamise seaduspärasustele.
    Kas meenutamise edukus näitab tegelikult seda, kui palju materjali on mälus säilinud? Mitte alati. On tähtis tähele panna, et meeldetuletamise edukus mälutestis sõltub viisist, kuidas testi teha. Kaks tuntumat moodust on meenutamis- ehk reprodutseerimistest ja äratundmistest (kusjuures meenutamine võib olla kas järjestikune või vaba meenutamine, viimasel juhul ei ole tähtis reprodutseerimise järjekord).
    Kui lugeda inimesele ette 100 sõna ja paluda tal hakata kuuldud sõnu vabas järjekorras meenutama, siis üsna tavaline tulemus on, et ta meenutab umbes 35-40% sõnadest. Kuid me võime mälus püsimist kontrollida ka niimoodi, et esitame talle 200 sõna, mille hulgas 100 on varem kuuldud ning 100 uut sõna, ning palume öelda, millised olid varem kuuldud sõnad. Sellises testis on tulemus tavaliselt palju parem, keskmiselt 95% esitatud sõnadest tuntakse ära (ja umbes 7%-l juhtudest peetakse uusi sõnu varem esitatuteks; katse tulemus võib erinevate nimekirjadega olla ka erinev, näiteks kui uued sõnad on valitud nii, et nad on mitmete tunnuste poolest väga sarnased varem kuuldutega, siis äratundmise protsent muidugi väheneb). Kuna sellise eduka äratundmise aluseks oli ju samuti mälus püsimine, siis on ilmselt õige järeldus, et paljudel juhtudel on materjal küll mälus põhimõtteliselt olemas, aga ei ole parajasti kättesaadav. Tuleb osata leida test, mis muudaks informatsiooni kättesaadavaks. (Siiski ei maksa unustada, et äratundmistesti tulemuses on teatav osa ka juhuslikul äraarvamisel. See tähendab, et kui inimene vastab „Jah, see sõna oli varem“, ei pruugi ta selles ju 100% kindel olla ja vahel vastab päris huupi. Täpsemaid tulemusi saab sellises katses nii, et inimesel palutakse öelda, kui kindlalt ta mäletab sõna esinemist .)
    Lisaks ülal nimetatud mälutestidele kasutas Tulving veel üht testimisprotseduuri, mille ta nimetas ajendatud meenutamiseks. Nimelt võib saada eelnevatest erinevaid tulemusi, kui palutakse meelde jätta eri kategooriatesse kuuluvaid sõnu ja meenutamistesti tehakse kahel viisil: kas tavalise vaba meenutamisena või ajendatud meenutamisena. Viimasel juhul antakse meenutamiseks ette kategooria nimetus (nt „Meenutage kõik esinenud loomanimed“). Selgus, et niisugusel juhul oli tulemus oluliselt parem kui vabal meenutamisel. Sellist testi võib teha ka niimoodi, et palutakse algusest peale ära õppida sõnad koos teise sõnaga, mis peaks siis aitama meenutada esialgset sõna. Seda abistavat sõna nimetatakse taastamistunnuseks (ehk meenutamise ajendiks). Kui inimene väidab, et tal vabal meenutamisel rohkem sõnu meelde ei tule, siis taastamistunnuste etteütlemisel õnnestub tal esialsetest sõnadest veel üsna suurt osa meelde tuletada. Tulemus võib olla isegi nii hea, et ületab äratundmistesti tulemuse. See tähendab, et kuigi inimene ei ole äratundmistestis kindel, kas tegemist on uue või varem esitatud sõnaga ja vastab valesti, suudab ta teises testis meenutamist hõlbustava sõna abil esialgse sõna koguni iseseisvalt rekonstrueerida. Niisugused katsed viisid kodeerimise spetsiifilisuse printiibi sõnastamiseni. See on printsiip, mis seob omavahel salvestamise ja meeldetuletamise edukuse. Tulvingu väite kohaselt saab reprodutseeeida ainult seda, mis on kord mällu salvestatud, ja see, kuidas meenutamine toimub, sõltub omakorda sellest, kuidas vastav informatsioon on meelde jäetud. Niisiis on tähtsad seosed ja kontekst, millesse meeldejäetav materjal salvestamise hetkel paigutatakse, ning meenutamise hetkel peab ka see kontekst olema sama. Eestikeelses näites on hea kasutada niisugust kõne kõlatunnust nagu kaashääliku peenendus ehk palatalisatsioon . Kui näiteks sõnade hulgas on palk ja tall , siis, kuna neid sõnu saab meelde jätta kahe väga erineva kujundiga, on hilisemal meenutamisel ülimalt oluline, kumba meenutamist hõlbustavat tunnust me kasutasime. Kui jätsime sõna palk meelde palgapäeval saadava raha tähenduses, siis meenutamisel etteöeldav abistav tunnus puu ei pruugi meid esialgse sõna meenutamisel sugugi aidata. Sama lugu on siis, kui jätsime meelde sõna tall lambatallena, aga meenutustestis öeldakse taastamistunnusena ette sõna ehitis.
    Taastamistunnuste osa ei maksa siiski ületähtsustada. Ilmselt oleks õige väita, et edukal meenutamisel on ühevõrra olulised nii algsel kodeerimisel tekkinud mälujälje (ehk närviseoste) tugevus kui ka kontekst, samuti organismi seisund ja sobivate taastamistunnuste olemasolu.
    Eeltoodud käsitluste puhul väärib märkimist veel asjaolu, et mälu uurimine meenutamise ja äratundmise kaudu kirjeldab ainult üht osa pikaajalisest mälust – seda, mis hõlmab teadvustatud teadmist õppimise kohta ja informatsiooni kohta mälus, s.t eksplitsiitset mälu. Üsna suur hulk informatsiooni võib olla mitteteadvustatav, kuid siiski salvestatud ja kättesaadav, nagu näiteks omandatud motoorsed vilumused.

  • Meelespidamine ja unustamine


    Inimese mälu näib oma töös mõnevõrra sarnanevat arvuti mäluga (nt mõisted kodeerimine, infotöötluskiirus, kanali läbilaskevõime, kataloog , register jpt, mida inimvõimete iseloomustamisel kasutatakse, pärinevad küberneetikast ja arvutiteadusest; arvutil on ka operatiivmälu ja püsimälu). Kuid üks väga oluline külg inimese mälus, mis teda arvutimälust eristab, on unustamine. Igapäevaelus tuleb sageli ette juhtumeid, kui te kuulete kedagi väitvat, kui kohutav mälu tal on – mõeldes sellega tavaliselt, et ta unustab väga sageli oma elus olulisi asju. Tegelikult on unustamine enamasti kasulik, sest kujutlege olukorda, kui teil oleks igal hetkel meeles absoluutselt kõik, mida olete koolis õppinud, või kõik situatsioonid, milles olete viibinud, pisimate detailideni. On raske ette kujutada süsteemi, mis võiks nii palju informatsiooni talletada ning teatud hetkel sellest hiiglaslikust „laost“ ka vajaliku asja kiiresti ja õigesti üles leida.
    On siiski teada üksikuid juhtumeid, kus inimene suutis oma ebatavaliste võimete tõttu peaaegu eksimatult talletada kõik elu jooksul nähtu või kuuldu. Üks tuntumaid on kindlasti kuulsa vene neuropsühholoogi Aleksanr Luria (1902-1977) kirjeldatud mees nimega Šereševski, kellele jäid meelde ükskõik kui pikad arvu-, silbi- või sõnaread, esitatuna kas suuliselt või kirjalikult. Ta suutis neid eksimatult reprodutseerida nii õigetpidi kui ka tagurpidi või alustades suvalisest kohast. Tulemus oli ühevõrra hea nii päeva, nädala, kuude kui paljude aastate pärast. Siiski olid veatuks reprodutseerimiseks vajalikud teatud tingimused. Nimelt pidi iga esitatava ühiku (numbri, silbi, sõna) vahel olema 3-4-sekundiline paus, samuti pidi meenutamise ajal olema ruumis täielik vaikus , isegi katsekorraldaja ei tohtinud keset meenutusprotsessi midagi valjusti öelda. Uurimine viis Luria järeldusele, et antud juhul ei olnud tegemist siiski mitte ainult ülitugevate mälujälgede tekkimisega, vaid sünesteesiaga, erakordselt tugeva mitme meele üheaegse tundlikuse ja koostööga. Näiteks, kuulates 30 Hz sageduse ja 100 db intensiivsusega heli, ütles Šereševski nägevat 12-15 cm laiust tuhmi hõbedast värviriba, mis muutus järk-järgult kitsamaks ja näis moodustavat mingi terashalli läikiva eseme, mis peegeldas hõbedasi varje ; 50 hz (100db) sagedusega heli tekitas mustal taustal pruuni riba, mille otsad olid punased, keelekujulised. Samal ajal tajus ta kogu oma keele pinnal magushaput maitset (meenutas borši). Kui esitati natuke kõrgem, kuid pisut nõrgem toon (100 Hz, 86 db), tekkis pilt laiast värviribast, mis keskel oli ere punakasoranž, äärtel muutus värv tuhmimaks ja riba servad paistsid roosakad. Sagedusel 500 Hz (100 db) nägi ta heledat valgust, mis poolitas taeva, ja kui intensiivsus sama sageduse juures langes 75 db-ni, nägi ta tugevat oranži värvi, mis tekitas tunde, nagu oleks nõel torganud otse tema selgroogu; siis see tunne aegamisi nõrgenes; jne. Korduvatel esitustel tekitas üks ja sama stiimul alati enam-vähem ühesuguseid aistinguid ja elamusi. Kuulates sõnu, tekistas iga sõna Šereševskil väga ereda kujutluspildi, need pildid järjestas ta mõttes tuntud kohtadesse, ning hiljem, nagu ta ütles, oli vaja need ainult sealt „üles korjata“. Kord tekkinud pildid ja vastavad seosed olid aga tema mälus kustumatud. (A. Luria põnev raamat „Väike raamat suurest mälust“ on ilmunud 1972. aastal ka eesti keeles.)
    Organismile on kindlasti kasulikum, kui unustamise käigus filtreeritakse välja ning talletatakse üldistatud ja tähtis informatsioon, ebaoluline aga unustatakse lõplikult või muudetakse ümber suuremateks üldistatud ühikuteks. Niisiis, unustamine on kindlasti elu vältimatu osa, ja asjaolu, et me praegu või kuu aja pärast teame mingit fakti või mäletame täpselt mingit sündmust, ei tähenda, et see on nii ka kümne aasta pärast. Võib juhtuda ka nii, et unustamine on osaline, või on meeles midagi, mis näiteks teiste antud sündmuse juures viibinud inimeste arvates üldse ei toimunud, seega „vale mälestus“. Ka viimast juhtu tuleb käsitleda unustamisena.
    Unustamine on tavaliselt pikaajaline protsess, kuid teatud eteppidel võib see kulgeda siiski küllalt kiiresti. Hermann Ebbinghausi poolt katsetulemuste põhjal koostatud klassikaline unustamiskõver näitab unustamise kulgemist ajas. Eriti tuleks selle kõvera juures tähele panna, et kohe pärast õppimist unustatakse esimese paari tunni jooksul kõige rohkem õpitust (ligikaudu 50%). Edasine unustamine kulgeb aeglasemalt ja ei ole näiteks erilist erinevust tulemustes, mis mõõdetud kas kuus tundi või kuus päeva pärast esialgset salvestamist. Joonis 1. Unustamiskõver.
    Unustamise põhjused võivad vägagi erineda. Võib esile tuua vähemalt viis sagedasemat põhjuste rühma.
    Esiteks, informatsioon kaob mälust seetõttu, et teda küllalt palju kohe ei korrata . Selline olukord on näiteks siis, kui teil on vaja meelde jätta mingi võõras nimi, aastaarv või telefoninumber. Kui jõuate seda piisavalt korrata, või veel parem, luua mõtestatud seose mälus varem oleva informatsiooniga, siis on unustamine vähem tõenäoline. Selline unustamine leiab aset eelkõige lühimälus.
    Teine põhjus on interferents ehk vastastikune häirumine (tuleneb ladina keelest, kus inter +ferîre tähendab ’ surnuks lööma’). Näiteks kui te õpite pool tundi ajalugu ja seejärel pool tundi geograafiat, ning kui siis kontrollida, kui hästi õpitud materjal on meeles, võib selguda, et ajaloos õpitu on halvemini meeles. Üks põhjus võib sel juhul olla asjaolu, et geograafia hilisem õppimine segas ajaloo materjali sama head mälus püsimist. Teisel viisil toimub interferents nii, et kui ajaloos ja geograafias õpitu oli lähedane, näiteks puudutas üht ja sama maailma piirkonda, siis ei pruugi te hiljem mäletada, milliseid fakte käsitleti ajaloo- ja milliseid geograafiaõpikus (kahju pole sel juhul küll suur, sest tähtis on ju omandatud teadmine ise, mitte raamat kust selle kohta loeti – muidugi juhul, kui ka teie teadmisi hindav õpetaja nii arvab ). Seega võivad eri ajal ja eri kohas meeldejäetud asjad segi minna või takistada üksteise salvestumist mällu.
    Kolmas põhjus on valede taastamistunnuste olemasolu või õigete puudumine, millest oli juttu eespool. Rõhutagem, et unustamine on enamasti meeldetuletamise ebaõnnestumine. See, et asi meile ei meenu, ei tähenda tingimata, et ta on lõplikult mälust kadunud. Lihtsalt antud kontekstis ja antud küsitlusviisi korral ei ole ta kättesaadav.
    Neljas põhjus on seotud natuke eelmisega ja tuleneb konteksti mõjust. Inimestel on kalduvus asju meelde jätta ja seletada, lähtudes eelnevatest kogemustest ja keskkonnast.
    Klassikaline uuring kuulub Sir Frederick Bartlett’ile ( 1886 -1969), kes palus rühmal valgetel Ameerika üliõpilastel kuulata hoolega üht indiaani legendi ning hiljem see võimalikult täpselt ümber jutustada. Tulemuseks oli, et jutustusetes olid mitmed olulised, kuid üliõpilastele kultuuriliselt võõrad detailid kas ära jäetud, segi aetud või muudetud vastavalt oma ettekujutusele taolistest tegelastest ja sündmustest. Siin ei olegi tegu niivõrd unustamisega, kuivõrd arusaamatute asjade omamoodi ümberseleustega (ümberkodeerimisega!) enda jaoks ning selle seletuse meeldejätmisega. Niisugused näited võimaldavad öelda, et mälu ei ole üksnes rekonstruktiivne (taasloov), vaid sageli ka konstruktiivne (loov) protsess.
    Eriti tugevad valed (re)konstruktsioonid tekivad juhtudel, kui meeldetuletamisel esitatakse suunavaid küsimusi, mis viitavad otseselt mõnele eksitavale detailile sündmustes. Niisugune olukord esineb sageli siis, kui mingite kuritegude või õnnetusjuhtumite korral analüüsitakse pealnägijate tunnistusi. (Selliste tunnistuste puhul nõutakse mälult tegelikult tavalisest natuke enamat . Ülesande erakordsus on niisuguste tunnistuste puhul selles, et kasu pole sündmuse üldisest, põhimõttelisest mäletamisest – nagu enamus asju tavaliselt meelde jäetakse -, vaid tähtis on detailide absoluutne mäletamine kõigis üksikasjades.) Paljud uurimused ongi näidanud, et sellised tunnistused on sageli ekslikud ja väga tugevasti mõjutatud juhuslikest detailidest ja kogu sündmuse kontekstist, samuti küsimuse vormist . Näiteks uuriti, kuidas kirjeldasid pealtnägijad autoõnnetust. Kui küsiti, kas nad nägid purunenud autoklaasi, kui auto oli vastu posti kihutanud, siis suurem osa vastas „jah“. Kui aga küsiti, kas purunenud klaasi nähti, kui auto vastu posti vajus, siis nimetati klaasi purunemist palju harvem.
    Viiendaks on põhjust rääkida ka nn motiveeritud unustamisest. See puudutab eelkõige episoodilist ehk elusündmuste mälu. On tähele pandud, et sageli näivad ebameeldivad või niisugused sündmused, mida inimene ei taha enam meenutada, mälust nagu kaduvat. Tegelikult on seesuguseid fakte raske kontrollida, kuid inimeste väited, et nad ei mäleta küsitud sündmusi või nende detaile, sunnivad siiski arvama, et halvenemine on mäletamises juhtunud. Tõenäoliselt väga pikad vaheajad.
    Eeltoodud unustamise põhjused on üldiselt tavaliste täiskasvanud inimeste puhul. Tegelikult on aga mõned inimrühmad, kellega tehtud uurimustest on praeguseks teadaolevate mälu töö seaduspärasuste selgitamisel eriti palju kasu olnud. Esiteks saab unustamise ajumehhanismide kohta palju teada uuringutest amneesiahaigetega, inimestega, kellel on mingil põhjusel toimunud ajukahjustus. Teiseks on teada, et ka tavaliste tervete inimeste vananemisel toimuvad mälu töös muutused. Inimese tunnetusvõimed hakkavad halvenema sageli juba pärast 40. eluaastat. On leitud, et kogu mälu ei halvene ühtmoodi. Vanemas eas halveneb eelkõige pikaajaline episoodiline mälu ja see on seotud otseselt tähelepanuvõime halvemaks minemisega: asjade ja sündmuste meeldejätmisel pannakse vähem tähele detaile ja üldist konteksti ning seetõttu suudetakse neid ka vähem meenutada. Semantilises mälus säilib aga materjal võrdlemisi hästi. (Näiteks kui palutakse meelde jätta sõnade nimekirju, siis on vanurite tulemus peaaegu sama hea kui keskealistel, kuid nad suudavad märgatavalt halvemini seostada meenutatud sõnu kindla häälega näiteks sel juhul, kui katses lugesid materjali vaheldumisi mees- ja naishääl).
    Tulemus sõltub siiski ka ülesandest: äratundmise ja ajendatud meenutamise testis on tulemused tavaliselt head, vaba meenutamise korral on aga vanemate inimeste tulemused noorte omadest oluliselt halvemad. Samuti on leitud, et vanadel inimestel on nn valesid mälestusi rohkem kui noortel. (Rauk, 2002, lk 110-125)

  • Kuidas tugevdada mälu


    Kes meist ei tahaks olla tööl edukam, mäletada inimesi, kellega oleme tutvunud või saavutada (üli)koolis paremaid tulemusi kergemini? Nende eesmärkide täitmisel aitab kaasa väga hea mälu.
    Hea mälu aitab tööl teistest positiivses mõttes erineda ja koolis saab õppeainetega paremini hakkama. Õppimine, töötegemine ja nimede meenutamine nõuab hea mälu korral vähem pingutamist.
    Mälu tugevdamiseks on olemas mitmesuguseid võimalusi. Üks nendest on jälgida, mida me sööme. Söömine mõjutab tugevasti ajus toimuvaid keemilisi protsesse, mis omakorda avaldavad mõju sellele, kui hästi meile asjad meelde jäävad. Aju tarbib energiat rohkem kui ükski teine organ ja sellepärast avaldavad igasugused muutused toitumises suurt mõju meie võimetele infot meelde jätta.
    Väga oluline on hommikul süüa. Kui päevaplaanis selleks aega pole, siis soovitan hommikul tavapärasest ärkamise ajast lihtsalt varem üles tõusta ja nii jääbki söömiseks aega. Varasem ärkamine võtab natuke aega, aga see tasub ennast hiljem  mitmekordselt ära. Inimesed, kes jätavad hommiksöögi vahele, kurdavad energiapuuduse, masenduse, ängistuse ning mälu- ja mõtlemisprobleemise üle. 
    Aju on nagu auto, mis ei sõida ilma bensiinita. Ka ilma toiduta töötavalt ajult ei saa oodata kõrget taset mõtlemises ja head mälu. Kümned uurimused on tõestanud, et need inimesed, kes hommikul söövad, mõtlevad selgemini ja mäletavad paremini, kui need, kes hommikul ei söö. Meeles tasub pidada sedagi , et tühja kõhuga kohvijoomine pole naljaasi. Selline tegevus tõstab ängistuse kahekordseks ja keskendusmisvõime väheneb poole võrra.

  • Mis on mälule hea?


    Valk on aju ja mälu jaoks ülimalt tähtis.  Valku leiab näiteks munavalgest, kalast , kanafileest, kalkunist, tofust, kaunviljadest ja riisist.
    Kaks tähtsamat ajus sisalduvat rasva on Omega-6 rasvhape ja Omega-3 rasvhape. Siit siis järeldub, et me vajame neid rasvhappeid oma igapäevasest toidust. 
    Omega-3 rasvhappe allikad on lõhelised, skumbria, heeringas , mandlid, kreeka pähklid, linaseemned , linaseemne õli, oliiviõli, sojaoad, sojaõli, kõrvitsaseemned, kõrvitsaseemneõli, tofu, pähkliõli, lillkapsas , brokkoli ja rooskapsas.
    Omega-6 rasvhappeid sisaldavad maisiõli, kõrvitsaõli, safrooliõli, seesamiõli, sojaõli, päevalilleõli, kreekapähkliõli ja nisuiduõli.
    Kõige kahjulikumad toidud on need, mis on praetud . Praetud toitu kutsutakse isegi "surnud" toiduks, sest kõik kasulikud vitamiinid ja mineraalid "hukuvad" praadimise käigus.
    Mälu jaoks on olulised ka mitmed vitamiinid:
    • B1 vitamiin , mida leidub kaerahelvestes, maapähklites ja köögiviljades.
    • B2 vitamiin, mida leidub juustus , munades, kalas , maksas, piimas ja brokolis.
    • B6 vitamiin, mida leidub loomalihas, lillkapsas, maksas, nisuidudes ja täisterades.
    • B12 vitamiin, mida leidub loomalihas, juustus, munades, neerudes ja maksas.
    • Vitamiin E on suurepärane vahend vabade radikaalide hävitamiseks. Need on toksilised ained, mis kahjustavad aju, E vitamiin aga leiab need üles ja hävitab ära. E vitamiini leidub munades, paljudes pähklites, piimas, oliiviõlis, kõrvitsaseemnetes ja päevalilleseemnetes.

    Aju tervise säilitamine on lihtsam, kui arvatagi oskame. Pole vaja teha muud kui toituda tervislikult, võimalikult vähe kokku puutuda toksiliste kemikaalidega, vältida alkoholi, hoiduda suitsetamisest ja tegeleda järjepidevalt füüsiliste harjutustega.
    Need viis põhimõtet aitavad aeglustada intellektuaalsete võimete taandarengut ja tõsiste meditsiiniliste probleemide tekkimist, mis takistavad aju tööd ja mälu toimimist. Mäluvõimed on aluseks kõigile meie mõtlemisvõimetele. Kui parandame mälu, siis näeme, et suudame paremini realiseerida oma võimeid paljudel elualadel. (Toomemägi, 28.11.2012)

  • Kuidas treenida mälu


    On teada-tuntud tõsiasi, et materjali korduv läbivõtmine aitab seda põhjalikumalt omandada. See tähendab, et mida rohkem aega teatud asja õppimiseks kulutada, seda paremini mäletame hiljem ka üksikasju.


    Korduv läbivõtmine just seda tähendabki, et kui teha midagi aina uuesti, siis saab selle ka päriselt selgeks. Mida rohkem kordi töötame läbi materjali, mida tahame meelde jätta, seda kindlamad võime olla, et suudame seda ka hiljem meelde tuletada.

  • Tuupimise asemel loo seoseid


    Kui enesekindlus tõuseb, siis närvilisus väheneb. Ideaalne võimalus teha tööl ettekannet või sooritada eksamit on just siis, kui olete õpitud materjali(d) endale "lõpuni" selgeks teinud. Siis ei tule pähegi selliseid mõtteid, et mis siis saab kui ma midagi ära unustan ja piinlikku olukorda satun. Seda lihtsalt ei juhtu, sest te teate, et oskate seda teemat vabalt.
    Korduv õppimine tähendab enamat kui lihtsat kordamist. Kui midagi tuimalt üle korrata, siis jäävad asjad meelde pealiskaudselt. Kui tahta midagi süvamällu salvestada, siis peame tegema enamat kui lihtsalt kordama . Õpitava aine sisust peab aru saama, siis on lihtne luua seoseid . Korduvale õppimisele vastupidist tegevust võib vabalt nimetada tuupimiseks.
    Tuupides püütakse kiiresti meelde jätta kõik pealiskaudsed üksikasjad. Piltlikult öeldes, topitakse tuupides kõik korraga pähe ja seejärel oodatakse , et kogu materjal ongi omandatud. Kahjuks see nii ei ole ja ei saagi olla.
    Kui tegevuse juures ei olda mõttega, siis nii ei saagi midagi korralikult meelde jääda. Kui ei oska, siis ei saa ju ka mäletada!

  • Kinnista teadmisi praktikaga


    Pähetuubitud materjalidele juuri alla ei kasva. Kui materjali korduvalt läbi õppida, siis omandatakse see tõepoolest ning see jääb mällu. Maksimaalselt infot saab meelde jätta siis, kui õppida seda tundma võimalikult mitmekülgselt.
    Korduva õppimise puhul on garanteeritud, et õpitu jääb meelde veel kauaks pärast eksami sooritamist või ettekande tegemist. Korduva õppimise meetodit kasutades saab informatsiooni viimistleda ja aidata sel kasvada koos muu informatsiooniga.
    Näiteks, kui loed raamatut, mis on sulle tööalaselt vajalik ja kasulik, siis muutub see veelgi kasulikumaks, kui  aeg-ajalt loetut üle korrata.
    Mina teen nii, et peale raamatu esmakordset läbilugemist loen selle mingi aja pärast uuesti läbi - see on aga juba hoopis teistsugune lugemine, sest vahepeal olen tööl antud teemal kogemusi juurde saanud ja näen asju teistmoodi ja saan raamatust uut ja vajalikku infot juurde.
    Teistkordsel raamatu lugemisel võib näha ka neid seoseid, millest varem enesele teadmata aru ei saanud. Samuti saab korrata kindlate osade uuesti lugemist, kui oled just nendel teemadel vahepeal edasi arenenud. Nii on raamatute lugemisest ka õppimise eesmärgil rohkem kasu - omandad loetu paremini ja saad ka praktikas paremini rakendada võrreldes ühekordse järjest läbilugemisega.
    Positiivne on see, et kui ühest raamatust õppida, siis on lihtsam leida vastuseid ka küsimustele, mis tekivad, sest tänu kordamisele tead, kust üldse vastust otsida. (Toomemägi, 28.11.2012)

  • tass kakaod päevas võib parandada mälu


    Teadlaste sõnul võib üks tass kakaod enne magamaminekut hoida vanemas eas eemal mäluprobleemid.
    Uuring näitas, et inimestel, kellele anti kakaojooke, töötas mälu paremini, nad said suuremad punktiskoorid loogikatestides ja neil oli arenenum veresuhkru kontroll, kui neil, kes jooke ei joonud, kirjutas The Telegraph.
    Kakaos on flavonoole, mida leidub ka tees, viinamarjades, punases veinis ja õuntes ning mis väidetavalt kaitsevad ajurakke kahjustuste eest.
    Uurijad andsid 90 inimesele, kellel oli kergemaid kognitiivseid probleeme, mis võivad eelneda dementsusele, kaheksa nädala jooksul iga päev jooke, mis sisaldasid suurt või keskmist kogust kakao flavonoole.
    Teisi flavonoole sisaldavaid toiduaineid ei lubatud neil katsealustel tarbida. Neid võrreldi inimestega, kes jõid vähe kakaod.
    Dr Giovambattista Desideri, uuringu üks põhiautoritest ütles, et see uuring andis paljulubavaid tulemusi kakaoflavonoolide kasulikkuse kohta, mis osana kontrollitud kalorsusega ja tasakaalustatud toitumisest, võivad parandada kognitiivseid funktsioone. (Tass kakod päevas ..., 28.11.2012)

  • Mälu võib hakata vähenema juba 30ndates eluaastates


    Küsitlusest, millele vastas rohkem kui tuhat üle 50-aastast inimest, selgus, et keskmiselt hakkab mälu halvenema 57-aastaselt, kuid on ka juhtumeid, kus mäluprobleemid tekivad juba 30ndates.
    Kümme protsenti inimestest väitis, et nende mälu hakkas vähenema 40ndatel eluaastatel ja kuus protsenti, et juba 30ndates, vahendas The Telegraph.
    Peaaegu kolmandik üle 50-aastastest küsitletutest oli mures mälu vähenemise pärast ja sama paljud kartsid, et see mure võib neid veel elu jooksul tabada.
    Inimesed kirjeldasid juhtumeid, kus nad lahkusid kodust ilma sokkideta ning unustasid, kuidas kirjutatakse tavapäraseid sõnu nagu «tund». Ühel juhul unustas inimene koosolekul enda nime. Tõsisematel juhtudel unustati arsti aegu ja lahkuti poest kaaslaseta.
    Kõige rohkem unustati inimeste nimesid (üle 30 protsendi), esemeid nagu võtmeid ja prille (19 protsenti) ja PIN-koode (13 protsenti). (Mälu võib hakata ..., 28.11.2012)

  • Diagnoosimata mäluhäired lühendavad täisväärtuslikku elu


    Tallinnas toimunud projekti «Toetav ja turvaline keskkond mäluhäiretega inimestele» konverentsil tõdeti, et ühiskonnas valitseb mäluga seotud probleemide osas teadmatus , mistõttu ei otsita õigel ajal abi ning lüheneb täisväärtuslikult elatud elu.
    Mäluhäired ei ole sugugi ainult eakama elanikkonna probleem, kuigi seda sageli arvatakse. Mäluga võib raskusi olla ka tööealisel inimesel. Suureks probleemiks on asjaolu, et mäluhäireid reeglina ei diagnoosita, vaid pannakse kas depressiooni või ealiste iseärasuste süüks. See aga tähendab, et inimesele ei määrata ka õiget ravi ning ta ei saa toetavaid teenuseid, mis võiks olukorda nii inimese enda kui ka tema lähedaste jaoks märgatavalt kergendada. Veelgi enam, üldise teadmatuse tõttu ei osata ka mäluhäireid ennetada, kuigi see on mingil määral võimalik.
    Projekti Eesti-poolse partneri, Tallinna Ülikooli Pedagoogilise Seminari sotsiaaltöö ja täiendusõppe osakonna juhataja Maiu Kauberi sõnul on oluline sotsiaaltöötajate teadlikkuse tõstmine – sageli avalduvad mäluhäired toimetulekuraskustes, millega jõutakse enne arsti just sotsiaaltöötaja juurde.
    Uurimuse «Sotsiaaltöötajate teadlikkus mäluhäiretest» oluliseks järelduseks on vajadus sotsiaaltöötajate haridustaseme tõstmise järele: nendest, kellel on omandatud erialane haridus, tunneb ära ja suudab toetada mäluhäiretega inimesi 60 protsenti, kuid nendest, kellel sotsiaaltööalane koolitus puudub, ainult 15 protsenti. Uurimuse tulemuste baasil valmib koolitusprogramm sotsiaaltöötajatele.
    Projekti lõpuks valmib käsiraamat mäluhäiretega inimeste omastele, kus antakse praktilisi näpunäiteid, kuidas muutunud olukorraga toime tulla. Samuti koostatakse aasta lõpuks sotsiaalministeeriumile ja riigikogu sotsiaalkomisjonile ettepanekud, kuidas oleks ühiskonnas võimalik mäluhäiretest tingitud probleeme leevendada. (Diagnoosimata mäluhäired ..., 28.11.2012)

  • Naiste mälu sõltub kehatüübist


    Northwesterni ülikoolis läbi viidud uuringust selgus, et õuna-kehatüübiga naistel on parem mälu kui pirnikujulise kehaga naistel.
    Uuringus osales 8745 naist vanuses 65 kuni 79 aastat, kes läbisid mälutestid, mille abil arstid uurivad patsientide aju aktiivsuse taset, vahendab Geniusbeauty.
    Ülekaalulisusega seotud terviseprobleemid nagu veresoontehaigused ja põletikud võivad selgitada, miks ülekaalulistel inimestel on suurem risk vaimsele langusele. Ekspertide sõnul pole asi aga nii selge. Uuringust selgus, et mõningane lisarasv keskkohas ei mõjuta aju tööd ning võib hoopis aju aktiivsust suurendada.
    Teadlased usuvad, et rasv puusadel ja kõhul kasvatab östrogeenitaset, mis menopausi ajal loomulikult alaneb. Östrogeen kaitseb aga aju vananemise eest. (Naiste mälu ..., 30.11.2012)

  • Treeni mälu


    Mälu on võimalik lihtsate tehnikate abil tunduvalt parandada, kinnitab OÜ Kiirlugemiskool treener- koolitaja Tauri Tallermaa.
    «Enamasti tulevad inimesed meie mälutreeningutele ühe ja sama kaebusega: kurdetakse mälu nõrgenemise üle. Koolis jäi õpik lehekülgede kaupa meelde, nüüd aga unustab kunagine priimus ära kõige elementaarsemadki kuupäevad ja kellaajad. Ehkki inimese ajutegevust on väga palju uuritud, pole need uuringud viinud mitte selleni , et aidata inimesel infot paremini meelde jätta, vaid võimalikult efektiivsete abivahendite väljatöötamiseni, mis seda tema eest teeksid,» muigab Tallermaa. 
    Kõige lihtsam viis mälu treenida on koondada tähelepanu ja keskenduda õpitavale. Teine võtmeküsimus peitub oskuses leida seoseid talletatava ja juba teatu-tuntu vahel. Kui inimene leiab need sidemed, loob kujutluspildid, on meeldejätmine peaaegu 100-protsendiliselt garanteeritud.
    «Mälu treenimine on väga tähtis näiteks neile, kes otsustavad minna täienduskoolitusele: selleks, et edasi õppida, tuleb omandada info talletamise oskus. Enamikul inimestest (umbes 60%) on eriti hea visuaalne mälu - nad peavad meeles nähtut. Mõned ainult heidavad pilgu tekstile ja see on juba jäädvustatud. Teised omakorda meenutavad kergemini kuuldut või lõhnu. Uurimused tõendavad, et vanemad inimesed unustavad küll äsjatoimunu, aga ammuseid sündmusi mäletavad hästi. Asi on nimelt selles, et mediaatorite aktiivsus väheneb ja uut on raske meeles pidada. Nooruses selgeks õpitu säilib ka vanaduses, sest kui see info omandati, oli vastuvõtt aktiivne. Elu jooksul inimese meelespidamisvõime astmeliselt kasvab. Parim on see 20-25 aastaselt, säilib keskmisel tasemel umbes 40-45 aasta vanuseni, seejärel hakkab vähenema. Eriti halveneb uue mehaanilise materjali meelespidamine.
    «Et noorusaja head mälu säilitada, tuleb mälu treenimisega tegelda terve elu. Väga vähesed inimesed tunnistavad ju, et neil on väga hea meelespidamisvõime. Samas on välja töötatud hulgaliselt lihtsalt omandatavaid tehnikaid, mis võimaldavad süsteemselt meelde jätta numbreid , loetelusid, nimesid ja nägusid, fakte, kõnesid jms.
    «Mälu treenimise kursuse peamine väärtus seisneb aga oma isiksuse arendamises: mõtlemisprotsessi korrastamises ja organiseerimises. Tänu sellele suudame igapäevaselt oma mälu kasutada oluliselt efektiivsemalt ja kasulikumalt,» ütleb Tallermaa.

  • Eraldi kursus õpetajatele


    Viimased uuringud on näidanud, et mälutreeninguid saab suurepäraselt ära kasutada ka paremaks õpetamiseks. «Iga hea õpetaja küsib endalt sageli - kuidas ma saan info vastuvõtjat ehk õpilast aidata? Selleks tuleb tuua õpetatavasse emotsioone, pidevalt korrata, luua seoseid uue ja juba olemasoleva info vahel. Matemaatikavalemeid aitab küll kõige paremini meelde jätta loogika , kuid isegi näiteks füüsikatunnis tuleks rohkem ära kasutada õpilaste kujutlusvõimet. Vaba langemist õpetades panna tõepoolest midagi langema, keemiatunnis plahvatama. Emotsioonid , õpilaste kujutlusvõime töölepanek aitavad õpitavat väga hästi omandada,» kinnitab Tallermaa, kelle sõnul plaanib kiirlugemiskool teha eraldi kursused õpetajatele.

  • Õpitakse erinevaid meeldejätmise tehnikaid


    Mälutreeningu kursus algab sissejuhatava testiga, seejärel selgitatakse meeldejätmise protsessi ehk seda, mis on selle juures kõige olulisem. Õpitakse erinevaid meetodeid: näiteks numbrilise info meeldejätmisetehnikat nimetatakse mnemoonikaks. Tehakse hulgaliselt erinevaid harjutusi, korratakse õpitut. Järgneb kuuajaline tsükkel, mille jooksul juhendaja saadab inimestele meilitsi harjutusi mälu treenimiseks.
    Numbrite meeldejätmiseks õpitakse neist kujutluspilte looma. Sõnalise info talletamine on Tallermaa sõnul lihtsam, sest oma kujutlusvõimet on siis lihtsam rakendada.
    Üldiselt jäävad inimestele meelde tavatud, fantaseeritud- utreeritud seosed. Tallermaa soovitab näiteks kusagilt äratoomist vajavat pisiasja kujutada ette majasuurusena. Kuid seegi nõuab päris palju treenimist, et oma fantaasia tööle panna ja naljakaid seoseid leida. Näiteks inimese nimi jääb väga hästi meelde, kui seda seostada mõne talle ainuomase naljaka detailiga.
    «Suur võit on juba seegi, kui inimene vaevub mõtlema selle üle, mida ta parajasti teeb. Kui kõiki toiminguid teha mõttega, ei pea kunagi hiljem muret tundma, kas näiteks triikraua juhe sai ikka seinast välja võetud,» ütleb Tallermaa.

  • 11 nippi mälu parandamiseks


    1. Mõtle täpile.
    Kõige lihtsamat keskendumist soodustavat harjutust saab igaüks teha kodus või näiteks bussis istudes . Tuleb istuda mõni minut liikumatult paigal, kujutleda keset oma otsaesist musta täppi ja keskendada mõtted just sellele punktile. Kui keskendumine ühele kindlale asjale on muutunud juba täiesti automaatseks, seisab kõik vajalik paremini meeles.
    2. Pildista. 
    Sageli ei meenu, kuhu panid toa- või autovõtmed: kui võtmed kusagile paned, tõsta käed üles asendisse, justkui pildistaksid seda kohta.
    3. Räägi iseendaga valjusti. 
    Jätsin auto/meie buss jäi tagumisele parkimisplatsile kolmanda posti juurde. Ära häbene seda valjusti öelda.
    4. Pane hädavajalik kirja. 
    Pole mõtet kõiki tarvilikke päevakohustusi meelde jätta, pane need kirja.
    5. Tee endale märkmik peas. 
    Alusta iga hommikut oma peas oleva märkmikulehekülje meeldetuletamisega: mida on vaja täna teha
    6. Sobita kokku nimi ja nägu. 
    Kui sulle tutvustatakse uut inimest, jäta meelde tema näost midagi silmatorkavat - paksud huuled, kõrged kulmud, pruunid silmad jne.
    7. Määra asukoht! 
    Kõik sündmused on seotud mingi koha, inimese, sõiduki, ilma või muu säärasega.
    8. Kasuta värve. 
    Küllap igaüks on õppimise ajal raamatusse jooni alla vedanud, märgi ka eri sündmused mõttes eri värvidega.
    9. Tee kodutööd. 
    Enne tähtsat sündmust, kõnet vms kirjuta kõik ütlemist vajav üles ja korda seda paar korda.
    10. Säilita rahu. 
     Stress ja muretsemine raskendavad meeldejätmist. Katsu igas olukorras olla rahulik ja keskenduda.
    11. Õpi unustama. 
    Aju tervise seisukohalt on tähtis ka unustada, vähemtähtis välja visata . 90 protsenti saadud infost ununeb esimese 9 tunni jooksul, kui inimene seda ei kasuta. Kuidas aga unustada kunagi aktiivselt talletatud infot?
    Kuidas näiteks unustada ära kunagiste klassivendade keskkooliaegsed telefoninumbrid? Ebameeldivad mälestused? Üks võimalus on ebavajalik info blokeerida - nii kui see meenub, kohe mõelda millestki muust , n.-ö. vägisi luua uus seos, teadlikult lülituda ümber uuele mõttele. Nii võib juba 1-2 kuu pärast avastada, et valusaid emotsioone enam ei teki. (Kuidas treenida ..., 30.11.2012)

  • Mõned nipid mälu parandamiseks


    Me kõik teame, et nimede unustamine on halb, kuid me teame ka, kui suurt tähtsust omab inimese nime mäletamine, kui teda järgmine kord näed. Olgu ajavahemik viis minutit või viis aastat, meeles hoitud nimi näitab, et sa tõesti hoolid teisest inimesest.
    On inimesi, kellel tundub olevat sünnipärane võime jätta meelde nimesid ja nägusid. Seda oskust ja omadust tavaliselt kadestatakse, arvates, et see on sünnipärane andekus . Tegelikult on nimemälu täiesti arendatav. Susan Krauss Whitbourne, Ph.D. annab Psychologie Today ’s mõned nõuanded, kuidas seda teha:
    Vaata inimesele silma. Silmad muutuvad vananedes tavaliselt vähe, aeg lisab küll kortse, kuid silmad jäävad samaks. Kui sa keskendud muutumatule kehaosale, siis ei aja sind järgmine kord inimesega kohtudes segadusse, kui tema juuksed on teist värvi, teises soengus, tema riietus või kehakuju on muutunud.
    Mõtiskle sügavamalt inimese nime ja näo üle. Kui sa üritad pähe õppida näiteks sõnaloendit, siis ei ole need lihtsalt sõnad, vaid sa mõtled ka nende kõlale ja taustale. Kõige paremini jäävad meelde objektid, mille tähenduse üle sa mõtiskled. Samamoodi on nimedega. Jäta meelde, mis assotsiatsioonid sul tekivad selle isiku nime ja näoga, eriti silmadega. Mõtle, mida sulle meenutab tema nimi või millega on nimi kõlalt sarnane.
    Ürita enne kohtumist inimeste nimed teada saada. Üks uuring näitab, et inimesed mäletavad nimesid hiljem paremini, kui nad on enne esimest korda kohtumist need teada saanud. Nii on võimalik toimida näiteks enne intervjuule minekut või kui peokülaliste nimekiri on enne pidu avalikustatud. Alati ei ole võimalik seda nippi kasutada, kuid kui vähegi on see võimalus, siis kindlasti kasuta seda.
    Kuula ka päriselt, kui sind uue inimesega tutvustatakse. Väga sageli läheb taolises olukorras inimese nimi täiesti kõrvust mööda. See võib juhtuda ka põhjusel, et lihtsalt ei kuule ümbritseva lärmi tõttu teise inimese nime. Olukord on piinlik, üle küsida ei julge... Tegelikult aga ei peaks tundma piinlikust, vaid just nimelt üle küsima. Seegi suurendab võimalust, et nimi jääb meelde, samuti annab teisele inimesele signaali, et sa tõesti püüad tema nime meelde jätta.
    Tee kodus salatrenni. Kuulsuste nimede-nägude meelde jätmine on hea võimalus oma mälu treenida.
    Rahu! Kui sul on stress, vallandub su kehas stressihormoon ja see tapab võime midagi meelde jätta. Näiteks on tavaline, et intervjuu alguses oled nii närvis, et ei suuda midagi hiljem meenutada ning stress suureneb veelgi, kui hakkad muretsema sellepärast, et inimese nimi läks alguses kõrvust mööda. Vaja oleks aga intervjuu alguses võtta väike hetk ning inimese nimi enda jaoks nö läbi töödelda ja siis jääb ta ka meelde.
    Kõige tähtsam aga asja juures on uskumine , et sa suudad nimesid meelde jätta. Kui oled otsustanud ennast selles vallas tunnistada lootusetuks juhtumiks, siis nii ka läheb. (Mõned nipid ..., 30.11.2012)

  • Silmade liigutamine parandab mälu

    Hiljuti avaldatud uurimuses näidati, et silmade vasakule-paremale liigutamine võib mälu paremini tööle panna ning aidata tõelisi mälestusi võltsidest eristada.
    Silmade üles-alla liigutamisega sarnast efekti ei kaasnenud, vahendab Tartu Ülikooli tehnoloogiaportaalNovaator.
    Silmade vasakule-paremale liigutamine võib mälu aidata seetõttu, et mõlema silma spetsiifiline liigutamine haarab samaaegselt kaasa nii parema kui vasaku ajupoolkera. 
    Juba 30-sekundilisest silmade liigutamisest piisab , et meenutada näiteks, kuhu sai jäetud rahakott või milline numbrikombinatsioon deaktiveerib pommi.
    Manchesteri ülikooli teadlane Andrew Parker selgitas: «Tihtipeale ei suuda me meenutada, kas tegime tõepoolest midagi või ainult mõtlesime selle asja tegemise peale. Näiteks: kas ma panin ukse lukku või ainult kujutasin ennast ette ust lukku panemas?» 
    Silmade vasakule-paremale liigutamine võib aidata mälestuste päritolu selgitada. 
    «See võib olla oluline just sellistes olukordades , kus me pole päris kindlad, mida sai täpselt öeldud või tehtud. Meie töö näitab, et tõelisi mälestusi saab võimendada ja võltsmälestusi taandada,» ütles Parker.
    «Mõne uurimuse põhjal töötab selline nipp vaid kindlat tüüpi mälestuste korral, mis sõltuvad parema ja vasaku ajupoolkera vahelistest seostest,» selgitas Parker. 
    Uurimus avaldati ajakirjas Brain and Cognition. (Silmade liigutamine ..., 30.11.2012)

  • Mälu nõrgenemine tabab mehi sagedamini kui naisi


    Ajakirjas Neurology ilmunud artiklis väidavad teadlased, et vananemisega seotud mäluprobleemid kimbutavad mehi 1,5 korda sagedamini kui naisi.
    Samas on naiste mälu nõrgenemine oluliselt kiirem. «Naised säilitavad küll meestest parema mälu kõrge eani suurema tõenäosusega, kuid allakäigu alates progresseerub see väga kiirelt,» vahendas Tartu Ülikooli teadusportaal Novaator   Mayo kliinikus Alzheimeri tõve uurimiskeskuses töötava Ronald Peterseni sõnu.
    Petersen küsitles koos kolleegidega 2050 inimest vanuses 70–89. Uurijaid huvitas eelkõige mälu ja varasemad terviseprobleemid. Samuti testiti uuritavate mõtlemisvõimet ja mälu tugevust.
    14 protsendil uuritavaist tuvastati kerge vaimne taandareng ning kümnel protsendil dementsus , mis on sageli Alzheimeri tõve tunnuseks. Kerge vaimne taandareng tuvastati 19 protsendil meestest ja 14 protsendil naistest.
    Vaimne taandareng oli vähem levinud kõrgema haridustasemega ja abielus olevatel uuritavatel.
    Lisaks soost tulenevatele erinevustele rõhutas Petersen uuringu olulise osana ka avastust, et vaimne taandareng tuvastati veerandil uuritavaist, mis näitab probleemi tõsidust ja vajadust tõhusamate ravimeetodite järele. (Mälu nõrgenemine ..., 30.12.2012)

  • Kuidas tekib alkoholi juues mäluauk


    Inimeste seas võib üsna sageli kuulda, kui lihtsalt naerdakse ja öeldakse, et ah, mul oli mälukas. Eriti tuleb seda ette suurte pidude ja pühade ajal ning nooremate seas. Mida aga tegelikult tähendab alkoholist tekkinud mälulünk?
    Tallinna Ülikooli psühholoogia instituudi dotsent Maria Teiverlaur, kes on töötanud üle 20 aasta ka kliinilise psühholoogina psühhiaatriahaiglas, selgitas, et mälulünka peaks suhtuma üsna tõsiselt.
    Amneesia ehk mälulünk on olukord, kus mälu töö on oluliselt häiritud ja mälu ei suuda salvestada uut informatsiooni ning seega ei teki mälujälgi ehk engramme.
    «Kui neid ei teki, siis ei ole hiljem ka mitte midagi meenutada ja on tühimik teatud aja kohta. Joobe mälulünga teke on natuke erilisem sellisest mälulüngast, mis võib kaasneda näiteks avariiga, kus inimene kaotab tugeva peapõrutuse tagajärjel teadvuse,» selgitas Teiverlaur.
    Kerges ja mõõdukas joobes, kus ollakse teadvusel, suudetakse rääkida ja kontakteeruda teistega , võib esineda olukordi, kus mälu n-ö ei salvesta infot, vaatamata sellele, et teadvus ei ole häirunud. Kuigi inimene võib psühholoogi sõnul reageerida sellises olukorras asjalikult, ei pruugi ta suuta meenutada, mis juhtus näiteks kümme minutit tagasi.
    «Tuleb rõhutada, et kõige rohkem on tegu lühimälu häirega. Vahetu mälu on säilinud – inimene suudab endale teadvustada ja meelde jätta näiteks, kui teine ütleb, et nüüd tõsta pitsi , ja ta tõstabki pitsi,» märkis Teiverlaur.

  • Taluvusvõime tõuseb


    Amnestilise sündroomi puhul võib, ent ei pruugi olla häiritud ka kaugmälu. Mida enam ajutegevus hakkab häiritud olema, seda raskem on meenutada kaugemaid sündmusi ja tegevusi.
    Alkoholi tarbimise tagajärjel hakkab inimese organismis tasapisi arenema ka tolerantsus, mis tähendab, et alkoholi tarvitades hakatakse seda üha paremini taluma .
    «Tal võib sees olla näiteks kaks promilli , ent samas ta ei tundu eriti purjus olevat. Aga see ei pea tähendama, et mälulünki ei teki,» möönis dotsent.
    «Kui inimene kord kuritarvitab alkoholi – joob liialt palju ja kaotab teatud ajaks mälu –, siis mälu enamasti taastub ise ja see on n-ö funktsionaalset tüüpi häire. Kui aga ollakse krooniline alkoholi tarbija, võivad ajus tekkida juba tagasipöördumatud muutused,» selgitas dotsent.
    Teiverlauri sõnul on need orgaanilised muutused, mis on funktsionaalset tüüpi häirest juba oluliselt raskem häire. Ta lisas , et kõige äärmuslikum ja raskem tagajärg on alkohoolne dementsus.
    Dotsent ütles, et alkoholi krooniliste pruukijate mäluprobleemid on tõsised.
    «Kui on tegemist kroonilise tarbimisega, siis tavaliselt hakkab ajus tekkima B-grupi vitamiinide defitsiit ja eriti just B1 ehk tiamiini puudus,» selgitas ta. «Mõnigi võib ju öelda, et ta sööb väga hästi, aga isegi hea toitumuse korral häirib alkohol tiamiini imendumist. Muidugi ei ole nimetatud vitamiin ainus faktor, mis aju tööd mõjutab.»

  • Mälu taastub mitu päeva


    Pikaajalise alkoholitarbimise tagajärjel võib aga inimene jõuda Wernicke -Korsakovi sündroomini, mille puhul on sümptomaatika mitmekesisem ja tunduvalt raskem. Lisaks mälulünkadele võib esineda desorientatsiooni, meelepetteid, meeleolu ja teadvuse tugevat häirumist.
    Selleks et aju ja sealhulgas mälu funktsioonid normaliseeruksid, kulub psühholoogi sõnul aega mitu päeva. «Alkoholi jäljed ei kao ruttu ja biokeemiliselt on taastumine aeglane,» tõdes ta.
    Teiverlauri sõnul mälu omandamis-, säilitamis- ja meeldetuletamisvõime on inimesel kõige parem siis, kui ta on kaine . «Mälu tuleks hoida. Lünklik mälu ja auklik elu on teineteisega seotud,» lisas ta. (Kuidas tekib ..., 1.12.2012)

  • Negatiivsed emotsioonid parandavad mälu


    Õõvastavate piltide nägemine pärast eksamit aitab teadmiste kontrollil küsitut meeles pidada, näitab Saint Louis’ Washingtoni ülikooli teadlaste uurimus.
    Liikluskatastroofi või tapamaja fotode nägemine võiks teadmisi kinnistada, eriti siis, kui õppimiseks aega nappis. Sellisele järeldusele jõudis psühholoog Brigid Finn kaastöölistega ajakirjas Psychological Science ilmunud artiklis, vahendas Tartu ülikooli teadusportaal novaator.ee.
    See järeldus näib ebaloomulik. Võib tunduda, et millegi kohutava nägemine kustutab mälust kõik selle, mida vahetult enne õpiti. Psühholoogid väidavad vastupidist – negatiivsed emotsioonid hoopis soodustavad õppimist. Mälu on muutlik ja dünaamiline, ning info töötlemine kestab väga pikka aega.
    «Kui inimene vastab eksamiküsimustele ja kohe pärast seda topitakse talle nina alla hirmutava relva pilt, võib tunduda loogiline, et kõik eelnev on mälust pühitud. Kummalisel kombel on ajus emotsioonide ja mäletamisega seotud piirkonnad mandeltuum ja hipokampus omavahel seotud,» selgitas Finn.
    Psühholoogid tegid katseid neljakümne üliõpilasest vabatahtlikuga, kes õppisid ära sajakonna suahiili sõna tähenduse inglise keeles. Katsealused tegid seejärel testi, kus õpitut kontrolliti. Iga õige vastuse järel näidati neile kas halbu tundeid tekitada võivat pilti, mingi neutraalse tarbeeseme kujutist või tühja ekraani. Seejärel vastasid katses osalejad ühe minut jooksul korrutustabelit, et lühimälu niiöelda tühjaks teha.
    Viimase testimise ajal küsiti osalejatel kõikide õpitud suahiilikeelsete sõnade tähendust. Selgus, et üliõpilastele olid kõige paremini meelde jäänud need sõnad, millele esimesed testis järgnesid negatiivsed pildid.
    Katse näitas kujukalt, et mingi fakti meenutamine ei lõpe ajus siis, kui asi on meelde tulnud.
    Saint Louis’ uurijad korraldasid ka teise eksperimendi, kus samasuguses katses näidati üliõpilastele pilte kaks sekundit pärast edukat vastamist. Selgus, et inimeste aju töötles infot edasi ka üürikese pausi ajal.
    Kolmanda katseseeriaga soovisid uurijad välistada, et piltide kasutamine pani mõned sõnad teistest eristuma ja hõlbustas seetõttu meeldejätmist. Tulemused kinnitasid eelnevat : katsetes osalejad jätkasid kordustesti sooritamise ajal õppimist. Meeste ja naiste testisoorituste vahel psühholoogid olulisi erinevusi ei leidnud.
    Praegu jätkab Finn katseid, kus uuritakse positiivsete emotsioonide mõju õppimisvõimele. Seniste tulemuste kohaselt pole meeldivaid tundeid tekitavatel piltidel mälule erilist mõju. (Negatiivsed emotsioonid ..., 01.12.2012)

  • Hea tuju halvendab mälu


    Paljud inimesed on hädas sellega, et äsjakuuldu ununeb kohe.  Missouri ülikooli psühholoogid avastasid, et unustamise kiirus võib olla seotud inimese meeleoluga.
    Inimese mälu on keerukas süsteem, kus info talletamise eest vastutavad erinevad mäluliigid. Töömällu salvestub  lühikese aja jooksul piiratud hulk informatsiooni, vahendab Tartu ülikooli teadusportaal Novaator.
    Töömälu ja emotsioonide vaheliste seoste uurimiseks korraldas Missouri ülikooli psühholoogiadoktorant Elizabeth Martin koos kaastöölistega seeria katseid.
    «Töömälu maht on üsna piiratud,» selgitas Martin katsete tulemusi, mis avaldati ajakirjas Cognition and Emotion.  «Suutsime esimest korda näidata, et hea tuju võib töömälu mahtu vähendada. Inimaju on tervik, kuid selle osasid on võimalik eraldi mõjutada.»
    Uurijad näitasid katsetes osalenud isikutele videoklippi ning hindasid katseosaliste tuju enne ja pärast klipi nägemist. Osale katsealustest näidati lõiku koomikute esinemisest, teistele aga õppevideot põrandakatte paigaldamisest . Klippide vaatamise järel paranes koomikuid näinud inimeste tuju tunduvalt.  Õppevideot näinute meeleolus erilisi muutusi ei täheldatud.
    Pärast klippide vaatamist tegid kõik katseisikud mälutesti. Selleks loeti neile kiires tempos ette numbreid ning pärast seda paluti meenutada, millised olid viimased kuus numbrit. Komöödiat vaadanud heatujulised katseisikud said mälutestis märkimisväärselt kehvemaid tulemusi kui teise grupi liikmed.
    «Mälu võib lõbusas meeleolus küll halvemini talitleda, aga heal tujul on loomulikult ka oma plusspool,» lohutas Martin. «Heas tujus inimesed suudavad loovalt mõelda ning probleeme lahendada.»
    Tulevikus loodavad Missouri ülikooli psühholoogid uurida emotsioonide mõju mälule tavaelus esinevates olukordades, näiteks koolitunnis. (Hea tuju halvendab ..., 01.12.2012)

  • mälukaotus pole unustamine, vaid segadus


    Mäluga seotud probleemid, mida võib kohata näiteks dementsuse puhul, võivad tekkida seetõttu, et ajus tekivad puudulikud mälestused, mida on kergem segi ajada, selgus Cambridge 'i ülikooli uuringus.
    Tänaseni on mäluga seotud probleemide tekkepõhjuseks üldjuhul peetud varasemate asjade või sündmustega unustamist. Uus uuring siiski näitab, et aju võime säilitada täielikke ja detailseid mälestusi on katkendlik, vahendas Tartu Ülikooli teadusportaal Novaator.
    Säilinud vähemdetailsed mälestused lähevad suhteliselt kergesti segamini , mis suurendab võimalust valesti mäletada informatsiooni, millega pole tegelikult kokku puututud.
    Cambridge'i ülikooli teadlase dr Lisa Saksida sõnul näitab nende uuring, et peamiseks mäluga seotud probleemiks võib olla segadus mälestuste vahel, mitte mälukaotus iseenesest.
    Tema sõnul on see kooskõlas dementsuse puhul esinevate mälu moonutustega. Näiteks ei jäta patsiendid pliiti välja lülitamata või rohu võtmata mitte unustamisest tõttu, vaid seetõttu, et on omaarust seda juba teinud.
    Varasemad uuringud leidsid, et mälukaotuse all kannatavad loomad ei suuda eristada uut ja vana eset. Vaatamata sellele ei demonstreerinud need uuringud seda, kas loom ei olnud võimeline esemeid eristama seepärast, et ta nägi vana eset uuena (oli unustanud juba nähtu) või seepärast, et ta nägi uut eset vanana ( petlik mälu). (Mälukaotus pole unustamine ..., 01.12.2012)

  • Mida rohkem REM-und, seda parem mälu


    Vastutusrikka, rohkelt vaimset pingutust nõudva päeva eel tuleks varakult minna voodisse või teha kerge lõunauinak, sest just piisav REM-uni mõjutab otseselt mälu, selgus värskest USA-s California Ülikoolis tehtud ja Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni koduleheküljel avaldatud uuringust.
    California Ülikooli uurija Sara Mednicki sõnul on REM-uni ehk nn. kiirete silmaliigutustega uni selline une etapp, mille jooksul inimene unenägusid näeb, väga oluline uneosa, mis avastati suhteliselt hiljuti. Aju on sel ajal aktiivne nagu ärkveloleku ajal, aga lihastoonus on hästi madal.
    Inimestel on kolme sorti und: pindmist, sügavat ja REM-und. Kahe viimase osakaal peaks kummalgi olema üle 20 protsendi, sellisel juhul ei olegi inimesel tingimata vaja kaheksatunnist uinakut.
    Enamiku, üle 60 protsendi uneajast veedab inimene pindmises unes , millest vajutakse süvaunne ja sealt omakorda REM-unne. Õhtul on rohkem süvaund, hommiku poole rohkem unenägude und. Siit ka põhjus, miks näiteks enne eksamit tuleks varakult magama minna: unenägudega REM-une faas saabub umbes poolteist tundi pärast uinumist ning kordub perioodiliselt üha kestvamate episoodidena kuni ärkamiseni.
    Lühike, 20-minutiline pärastlõunane tukastus ei pruugi olla küll REM-uni, kuid sellest hoolimata parandab tähelepanuvõimet, keskendumist ja tuju ning motoorseid võimeid. Et ärgates veelgi erksam olla, võib juua enne uinumist tassikese kohvi. Kofeiini mõju avaldub 20–30 minuti pärast. Kuid kuni 45 minutit kestev uinak võib ka sisaldada kiirete silmaliigutustega une etappi , mis virgutab loovat mõtlemist ja kiirendab aistingulisi protsesse.
    Mednicki juhitud uuringus parandas enne head mälu ja tähelepanu- ja otsustusvõimet nõudvate testide sooritamist magatud REM-uni katsealuste testitulemusi kuni 40 protsendi võrra. Eriti oluline oli hommikupoolse öö aktiivne REM-uni, mis aitas õigesse kohta talletada teabe ning omandatud oskused, säilitada emotsioone.
    «REM-uni on tähtis une etapp, sest sel ajal töötleb aju läbi kogu päeva jooksul kogutud informatsiooni ja talletab selle nö. edasiseks kasutamiseks,» ütles  Mednick.
    Mednick on ka varem uurinud REM-une mõju ajutegevusele. Nii selgus ühest tema mullu läbiviidud uuringust, et REM-uni stimuleeris ka inimeste loovust . (Mida rohkem ..., 02.12.2012)

  • Läbustamine kahjustab teismeliste mälu


    Ohtralt alkoholi tarbinud teismelised võivad ka mitu päeva pärast joomingut hajameelsed olla, selgus Suurbritannia psühholoogiaühingu konverentsil tutvustatud uuringust.
    Northumbria ülikooli teadlased korraldasid küsitluse ja andsid mõne päeva eest ohtralt alkoholi tarbinud õpilastele mäluülesandeid, kirjutas BBC.
    Selgus, et kuigi eneste hinnanguil oli nende mäluga kõik korras, esines alkoholi tarbivatel noortel ülesannete täitmisel raskusi.
    «Läbustajad mäletasid teistest kolmandiku võrra vähem asju, see on märkimisväärne erinevus,» ütles teadlasterühma juht Thomas Heffernan.
    Heffernani järgi võivad alkoholiga liialdavad teismelised lisaks mälule kahjustada ka aju arengut, mis põhjustab probleeme hilisemas elus.
    Varasemast on teada, et alkoholiga liialdamine põhjustab probleeme toimunud sündmuste meenutamisel. (Läbustamine kahjustab ..., 02.12.2012)

  • Ema suhkruhaigus ohustab lapse mälu


    USA teadlaste uuringu põhjal on diabeeti põdevatel naistel suurem tõenäosus sünnitada mäluprobleemidega lapsi.
    Teadlased usuvad, et laste halva mälu põhjuseks on puudulik raua ja hapniku tase loote aju mälukeskuses selle olulise arengustaadiumi jooksul, kirjutab NewScientist.com.
    Samas rõhutavad nad, et suhkruhaiged, kes hoiavad oma seisundit raseduse ajal kontrolli all, ei kahjusta oma lapse mälu.
    Tracy DeBoer San Diego California ülikoolist ja tema kolleegid jälgisid lapseootel emade gruppi alustades raseduse varajasest staadiumist . Nad mõõtsid regulaarselt naiste veresuhkru ja raua taset ning pärast sünnitust jälgisid nende lapsi, mõõtes ka nende veresuhkru ja raua taset. Lapsed pandi lisaks proovile mälutestide abil, mis muutusid nende vanemaks saades üha keerulisemaks.
    Suhkruhaigetel emadel, kelle veresuhkru tase oli raseduse ajal väga kõikuv, sündisid lapsed, kelle mälu oli 12 kuu vanuselt halvem kui kontrollgrupi lastel – ning jäi halvemaks ka 3,5-aastaselt.
    Samas märkis DeBoer, et halvem mälu ilmnes vaid keerulisemate mälutestide puhul, kus tulemused olid kolmandiku võrra halvemad kui kontrollgrupi lastel. Lihtsamate testide puhul olid diabeetikutest emade laste tulemused peaaegu sama head, nagu kontrollgrupi lastel.
    Lisaks mälutestidele näitasid ka väikelastele tehtud elektrofüsioloogilised testid, et diabeetikutest emade lastel oli hippokampuses ehk aju mälukeskuses madalam aktiivsus.
    Jätkuv uuring järgib lapsi, et näha, kas mäluprobleemid kestavad ka koolieas ja hiljem, samuti tehakse vanematele lastele magnetresonantsuuringud, et selgitada välja, kui aktiivne on nende hippokampus uute mälestuste töötlemisel.
    DeBoeri arvates oleks lahenduseks rauapreparaadid, mis aitaks mõnede rasedate naiste puhul riski vähendada. (Ema suhkruhaigus ..., 02.12.2012)

  • Inglanna on elanud 20 aastat mäluta


    Suurbritannias elav 55-aastane naine kannatab mälukaotuse all ning arvab, et ta elab 1990. aastatel. Kay Delaney peab end 30-aastaseks ning saab alati üllatuse osaliseks, kui peeglisse vaatab, edastab Daily Mail. Ta ei mäleta oma kolmanda lapse sündi. Nüüdseks on naise poeg 19-aastane. Viimane, mida Delaney selgelt mäletab, on see, kui ta pani oma kuueaastast poega ja kaheaastast tütart magama.
    Delaney kaotas mälu 20 aastat tagasi pärast seda, kui ta oma töökoha märjal põrandal libises ja pea ära lõi. Naine viidi haiglasse. Arstid arvasid, et ta sai kerge peapõrutuse ning saatsid ta koju. Kuid kohe algasid naisel meelespidamisega probleemid. Varem hooldekodu juhina töötanud Delaney ei suutnud enam isegi veekannuga vett keeta , kuna ta ei mäletanud, et lülitit tuleb vajutada .
    Delaney üllatas kord oma meest sellega, et hakkas keset ööd järsku prantsuse keeles rääkima. Ta lausus lauljanna Edith Piafi ühe laulu sõnu. Inglanna ei ole seda keelt kunagi õppinud ega peaks seda oskama.
    Arstid diagnoosisid Delaneyl lõpuks retrograadse amneesia.
    Delaney abikaasa pidi töölt ära tulema , kuna ta naine vajab ööpäev läbi jälgimist. (Inglanna on elanud ..., 03.12.2012)

  • Ameeriklannal on ideaalne pikaajaline mälu


    USAs Californias uurivad arstid naist, kelle pikaajalist mälu peetakse ideaalseks ja kes enda sõnul mäletab iga detaili oma varasemast elust.
    «Täiuslik mälu» hüüdnimeks saanud 42-aastane naine lisas, et tema mälu nagu «mitte kunagi lõppev film»,» kirjutab metro.co.uk.
    Uurijad üllatusid, kui naine suutis detailselt kirjeldada paljusid asju, mis toimusid nii tema enda elus kui ka kogu maailmas alates aastast 1976.  
    Teadlased tegid naisele katsed, mis pidi näitama, mida ta mäletab oma lapsepõlvest ja teismeliseeast.
    «Ta suutis meenutada üliväikseid ja ülejäänute poolt ammu ära unustatud ning tähtsusetuid detaile. Kasvõi  Elvis Preseley surmapäevast 16. augustil 1977. Lisaks mäletas ta veel mitmete seaduste jõustumise ja katastroofide väga täpset aega ning nendega seotud sündmusi ja inimesi,» sõnasid uurijad.
    Naist uuriva ajuspetsialisti  James McGaughi kinnitusel on naise pikaajalise mälu maht, kestus ja täpsus haruldased ning temasarnaseid inimesi on maailmas väga vähe.
     McGaugh lisas, et selle naise sarnaste inimeste aju ehitus võimaldab mälus rohkem ja täpsemalt salvestada ning neil on salvestatut lihtsam meelde tuletada.  
    «Samas on tal lühiajalise ehk primaarse mäluga probleeme. Kui palusin tal silmad kinni panna ja minu riideid kirjeldada, siis ta seda kuigi hästi teha ei suutnud,» selgitas aju-uurija. (Ameeriklannal on ideaalne ..., 03.12.2012)

  • 7 lihtsat moodust, kuidas mälu paremaks muuta


    Peaaegu iga päev avaldatatakse kusagil maailma nurgas mõni aju tööd selgitav teadusartikkel. Näib, et nii palju on juba teada, kuid mida rohkem me teada saame, seda enam mõistame, et uurida ja õppida on veel palju. Kuidas teha nii, et kõik see, mida väga tahaks meelde jätta, ka ilusasti meelde jääks ja teinekord ka uuesti meelde tuleks? Väike kokkuvõte viimati avaldatud mälu-uuringuist võiks ehk aidata häid nippe meelde tuletada.
    Lisa infole vürtsi!
    Kõige kergemini jäävad meelde värvikad ja isemoodi asjad. Mõtted või juhtumid, mis haaravad emotsionaalselt või on tähenduslikult olulised, jäävad ilma pingutuseta meelde pikaks ajaks. Mälu ei ole miski hall tolmune kolikamber. Nii soovitavadki parimad mäluasjatundjad kõige esimese asjana: naudi, fantaseeri ja pane oma kujutlusvõime tööle! Sageli me unustame just selle pärast, et meelde jätmiseks vajalik info on igav. Ometi on igaühe võimuses mälu huvides vajalikku infot pisut vürtsitada. Soovides näiteks meelde jätta inimese nime Mari Vares , siis tasub endamisi kujutleda, kuidas uus tuttav Mari hoiab käes kollast varest, kelle suus on sinised marjad . See vares võiks ju ka veel naeratada ja tänada Mari nende heade marjade eest.
    Kvaliteetne uni on oluline!
    Sel ajal, kui meie magame, pole aju tööpäev veel lõppenud. Magamise ajal salvestuvad kõige olulisemad mälestused pikaajalisesmälus. Kuid püsivate mälujälgede moodustamise puhul on lisaks une pikkusele oluline ka selle järjepidevus. Unehäiretega võivad kaasneda ka mäluhäired ning õpiraskused.
    Tee sporti ja jälgi kaalu!
    Kõik, mis teeb head su kehale, teeb head ka su ajule. Mitmed teadusartiklid viitavad, et liikumine aitab kaasa ajus uute seoste moodustumisele. Paaril päeval nädalas jooksmine aitab ajus mäluga seotud piirkondades tuhandete uute ajurakkude tekkele kaasa. Mõõdukas füüsiline aktiivsus suurendab ka vanemaealistel inimestel aju hipokampuse mõõtmeid, tuues kaasa ruumilise mälu paranemise. Lisaks näitavad uringutulemused, et kaalu kaotus parandab keskendumisvõimet ja üldist kognitiivset seisu. Tüsedus on Alzheimeri tõve ja insuldi riskiteguriks , see seostub mälu- ja kontsentreerumisprobleemidega. Sportida on aga kõige kasulikum värskes õhus keset loodust, sest saastatud õhk kahjustab aju, vähendades õppimisvõimet ning halvendades mälu.
    Õpi võõrkeeli!
    Luksemburgi teadlaste hinnangul avaldab enam kui kahe keele rääkimine inimeste ajule ja mälule kaitsvat toimet.
     Hoolitse oma hammaste eest!
    Hammaste kaoni viivad igemete infektsioonid võivad eraldada põletikulisi aineid, mis omakorda suurendavad ajupõletikke. Need põhjustavad neuronaalset surma ja kiirendavad mälukaotust. Hamba ümber olevate sensoorsete retseptorite kadu on seega seotud mõnede kärbuvate neuronitega. Tekkida võib nõiaring, kus ajus olevate ühenduste kadu põhjustab hammaste suuremat väljalangemist ja see omakorda kognitiivse seisundi halvenemist.
    Võta halvast parim!
    Võiks eeldada, et millegi kohutava nägemine kustutab mälust kõik selle, mida vahetult enne õpiti. Psühholoogid väidavad aga vastupidist – negatiivsed emotsioonid hoopis soodustavad õppimist. Saint Louis´ Washingtoni ülikooli teadlaste uurimus näitab, et õõvastavate piltide nägemine pärast eksamit aitab teadmiste kontrollil küsitut meeles pidada.
    Suhtle !
    Mitmed uurimistööd on näidanud, et sotsiaalselt aktiivsed eakad on edukamad ka oma mälufunksioonide säilitamises. Kuna mälu on suuresti seotud keelega ja keele aktiivne kasutamine hoiab ka aju virge , siis igapäevane suhtlemine rikastab emotsionaalselt ja hoiab mälu vormis. (7 lihtsat moodust ..., 04.12.2012)

  • Avastati meetod mälu kustutamiseks


    Hiirtega katseid teinud teadlased on leidnud, et teatud valgu kõrvaldamine hirmu mäletamisega tegelevast ajupiirkonnast kustutab jäädavalt traumaatilised mälestused. 
    Uurijate aruanne sellest, kuidas molekulaarsete vahenditega närilistel hirmsaid mälestusi kustutada , ilmub sel nädalal ajakirjas Science Express .
    „Traumaatiline sündmus tekitab ajus hirmsa mälestuse, mis võib püsima jääda terveks eluks ja kahandada inimese elukvaliteeti märkimisväärselt,” kinnitab Johns Hopkinsi ülikooli meditsiiniteaduskonna juhataja ning Howard Hughesi meditsiiniinstituudi uurija professor Richard L. Huganir.
    „Meie tulemus, mis selles protsessis osalevaid molekulaarseid ja rakulisi mehhanisme kirjeldab, tõstatab samade mehhanismide ravimitega manipuleerimise võimaluse, mis võiks aidata kinnistada käitumisteraapiaga saavutatut selliste haiguste ravis nagu posttraumaatiline stressihäire.”
    Nn võõrutustreeningu ümber konstrueeritud käitumisteraapia on loomamudelites osutunud kasulikuks traumaatilistest mälestustest johtuvate emotsionaalsete reaktsioonide leevendamisel, ent mälestust ennast täielikult eemaldada selle abil ei saa, mistõttu tagasilangused on tavalised .
    Koos järeldoktorist kaasuurija Roger Clamiga keskendus Huganir närviahelatele mandelkehas — ajupiirkonnas, mille tegevus on nn tingitud hirmurefleksi aluseks nii inimeste kui loomade juures. Hiiri heli abil hirmutades märkasid nad, et mõnede mandelkeha rakkude juhtivus paranes pärast hiire mõjutamist äkilise valju tooniga.
    Mõistmaks paremini hirmumälestuste tekkimise molekulaarseid aluseid, uuris töörühm järgmiseks mandelkeha närvirakkudes sisalduvaid valkusid enne ja pärast heliga ehmatamist. Tuli välja, et mõne tunni jooksul pärast hirmurefleksi tingimist kasvas ajutiselt konkreetsete valkude — kaltsiumi läbilaskvate AMPAR-valkude — osakaal, mis 24 tunni pärast tipnes ja 48 tunni möödudes täielikult taandus.
    Kuna nood valgud on erandlikul moel ebastabiilsed ja neid saab närvirakkudest eemaldada, pakkusid teadlased välja, et kombineerides käitumisteraapiat valkude kõrvaldamisega ja sel moel ravi ajutiselt tõhustades peaks olema võimalik hirmu jäädavalt kaotada. „Idee oli eemaldada need valgud ja nõrgendada ajus trauma tagajärjel tekkinud seoseid, kustutades sel moel mälestuse kui sellise,” selgitab Huganir.
    Edasiste katsete raames leiti, et valkude eemaldamine sõltub valgu GluA1 ühest keemilisest modifikatsioonist. Hiired, kellel see GluA1 modifikatsioon puudus, toibusid valjude helidega tekitatud hirmumälestustest, samas kui nende pesakaaslased, kelle GluA1 oli normaalne, samadest hirmumälestustest ei taastunud. Huganir leiab, et kaltsiumi läbilaskvate AMPAR-valkude kontrollimiseks ja võimendamiseks loodud ravimeid võiks kasutada mälestuste tõhusamaks kustutamiseks.
    „Mõte mälestuste valikulisest kustutamisest võib kõlada mõneti ulmeliselt,” nendib Huganir. „Ühel päeval võib see aga leida rakendust inimesi kurnavate hirmsate mälestuste, näiteks sõja, vägistamise või muude traumaatiliste sündmustega seonduva posttraumaatilise stressihäire ravimiseks.” (Avastati meetod mälu ..., 04.12.2012)

  • Millised toidud on mälu jaoks kõige paremad


    Toitumisterapeut Annely Sootsi sõnul on juba aastakümneid olnud inimesed kaalulangetamise soovis rasvade hirmus , ent rasvade toidust väljajätmine teeb tegelikult inimese tervisele ja ajule karuteene.
    «Meie aju kuivmassist 60 protsenti moodustavad rasvad ja rasvade kogusest enamuse moodustab üks selline rasvhape nagu DHA, mis on pärit oomega-3 rasvhapetest. Keha toodab seda ise, kui oomega-3 rasvhapped on saadaval, aga me saame seda ka kalast,» rääkis Soots Vikerraadio saates «Huvitaja».
    Kaladest eriti tervislikuks mälu ja aju seisukohast võib naise sõnul pidada sardiine. Seal on rohkem küll kalarasvasid, ent sardiinides on ka fosfolipiide – keerulist rasva, mida on vaja aju funktsioneerimiseks.
    «Me saame neid rasvu, mis on kalas, tegelikult ka seemnetest. Seemnetes on nad oomega-3 rasvhapete kujul ja keha peab neist edasi tegema neid keerulisemaid rasvhappeid, mida kala sisaldab,» selgitas naine.
    «Seemneid soovitaks tarbida niimoodi, et teha seemnesegu, kus on pool kogust linaseemneid või ka nüüd populaarseks muutunud chia seemneid, sest need on kõige oomega-3-rikkamad seemned. Ja et saada õige vahekord oomega-3 ja oomega-6 vahel, võib neid segada pooleks päevalille ja kõrvitsaseemnetega,» soovitas ta.
    Sellise seemnesegu tuleks kohviveskis ära jahvatada ning siis iga päev umbes 1-2 supilusikatäit nahka pista. Samas ei tohiks korraga valmis teha liiga suurt kogust, sest oomega-3 rasvhapped on väga õrnad ja need rääsuvad kergesti. Jahvatatud seemnete puhul saab organism vajalikud rasvad kõige paremini kätte.
    «Võib juhtuda niimoodi, et te ei seedi neid seemneid ära. Seemnetel on looduslik kaitse peale pandud, et linnukesed nad uuesti välja kakaksid ja nad uuesti kasvama läheksid. Ja võib arvata, et meie seedetrakt võib need ka lihtsalt tervena väljutada,» selgitas toitumisterapeut.
    Naine lisas, et selliseid häid rasvasid leidub ka pähklites (eriti kreeka pähklites) ning möönis, et neid toiduaineid ei tohiks karta – paksuks need ei tee: «Keha ei ole nii rumal, et nii olulised asjad ära põletab.»

  • Tsink ja B-grupi vitamiinid


    Tsinki ja B-grupi vitamiine sisaldavad samuti seemned, aga ka pähklid ning täisterad. «B-vitamiine saame eriti pärmist, ja tegelikult saab ka tsinki pärmist. Varem anti lastele pärmijooki ja teati lihtsalt, et need on väga kasulikud asjad. Praegu on võimalik ökopoodidest osta hästi maitsvaid pärmilaastusid, mida võiks iga päev natukene toidu sisse panna,» rääkis Soots.
    «Tsinki saab hästi palju austritest. Kui me sööme ära ühe austri päevas, siis on terve tsingivajadus tegelikult rahuldatud. Tsink aitab oomega-3 rasvhapetel muutuda nendeks kõrgemateks rasvhapeteks, mida aju vajab, aga takistab seda alkohol. Alkohol piltlikult marineerib sinu aju,» lisas ta.

  • Kahjulikud transrasvad


    Toitumisterapeut soovitas toidust välja jätta hüdrogeenitud rasvad ehk transrasvad: «Kõik margariinid, enamus kooke ja ka väga paljud piimatooted . Kui on kusagile peale kirjutatud hüdrogeenitud rasv või ka lihtsalt taimerasv , ja ei ole öeldud, millisest taimest on see pressitud, siis võiks seda vältida.»
    «Transrasvad asendavad ajus need head rasvad, ja kuna aju koosneb põhiliselt rasvadest , siis tegelikult see takistab aju ja rakumembraanide tööd,» lisas ta. Viljade puhul pidas Soots oluliseks selgitada, et aju vajab antioksüdante ning et kõik puu- ja köögiviljad on väga suure antioksüdantide sisaldusega. Iga päev vikerkaarevärvi toitu süües saab organism kätte kõik erinevad vajalikud antioksüdandid.
    Ühe olulise vitamiinina tõi naine välja veel B4 vitamiini ehk koliini, mida leidub kõige rohkem siseorganites ja munas . Samas sisaldab puuviljadest seda võrdlemisi palju ka apelsin . «Kui inimene jätab muna toidust välja, siis ta ei saa selliseid olulisi toitaineid, nagu koliin ja letsitiin, mis on aju tervisele ääretult olulised,» möönis Soots.
    Lõpetuseks nentis toitumisspetsialist, et me tarbime liiga palju loomseid valke, loomseid rasvasid ja rafineeritud tooteid ning liiga vähe köögivilju. Lisaks tuleks võimalikult palju vältida kontsentreeritud suhkruid – süüa koogi asemel hoopis puuvilju . Päevaseks vahepalaks võiks tema sõnul süüa näiteks puuvilju, pähkleid ja seemneid. Lisaks tuleks rohkem süüa ka kaunvilju ja täisteraviljatooteid. (Millised toidud on ..., 04.12.2012)
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 51 lk · .docx · 78 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Mälu #1 Mälu #2 Mälu #3 Mälu #4 Mälu #5 Mälu #6 Mälu #7 Mälu #8 Mälu #9 Mälu #10 Mälu #11 Mälu #12 Mälu #13 Mälu #14 Mälu #15 Mälu #16 Mälu #17 Mälu #18 Mälu #19 Mälu #20 Mälu #21 Mälu #22 Mälu #23 Mälu #24 Mälu #25 Mälu #26 Mälu #27 Mälu #28 Mälu #29 Mälu #30 Mälu #31 Mälu #32 Mälu #33 Mälu #34 Mälu #35 Mälu #36 Mälu #37 Mälu #38 Mälu #39 Mälu #40 Mälu #41 Mälu #42 Mälu #43 Mälu #44 Mälu #45 Mälu #46 Mälu #47 Mälu #48 Mälu #49 Mälu #50 Mälu #51
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 51 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2012-12-08 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 78 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor kkritu Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Õpimapp teemal \"Mälu\". Kogu info mälu kohta ja palju artikleid erinevatel mäluga seonduvatel teemadel. (kokku u 50 lk)
    Mälu psühholoogia Lühimälu Semantiline mälu episoodiline mälu protseduuriline mälu

    Sarnased õppematerjalid

    Mälu
    6
    doc

    Mälu

    pärast tunde, teadmised, kuidas arvutada ringi pindala või koonuse ruumala, mitu sentimeetrit on ühes meetris, kuidas lõhnab kohv, kes on Charles Darwin ja kes on Madonna, kas fotol on Lennart Meri või Erki Nool, samuti oskused sõlmida kinni kingapaelu või lusikaga süüa. Nimetatud teadmised ja oskused näivad olevat küllalt erineva päritolu ja loomuga, kuid nõuavad kõik ühel või teisel viisil mälu kasutamist. Mälu on elusa organismi võime omandada ja säilitada kasulikke omadusi, teadmisi ja harjumusi. On olemas mitu mälusüsteemi, mis on seotud aju eri osadega. See tähendab, et mingi ajupiirkonna kahjustuse korral võib inimesel häiruda või täielikult puududa üks mälu liik, samal ajal kui teised mäluvormid on võrdlemisi terved. Ülal toodud näidetes nimetatud teadmised paiknevad erinevates mälusüsteemides. See, kuidas mälu on organiseeritud,

    Psühholoogia
    Mälu struktuur ja liigitus
    7
    docx

    Mälu struktuur ja liigitus

    M Ä L U .... on elusa organismi võime omandada, säilitada ja taastada (st kasutada) vajalikke teadmisi, oskusi ja harjumusi (e kogemust) · Mälu on pigem organismi omadus v. seisund. Me ei saa mälu otseselt defineerida, vaid saame ainult tuletada selle olemasolu subjektil tema tegevuse resultaadist (mälu olemas kõigil kõrgematel ja paljudel alamatel evolutsiooni arenguastmetel olevatel loomadel, kuna saab rääkida õppimisest ja selle erivormidest). MÄLU STRUKTUUR ehk MÄLU LIIGITUS Mälu struktuur ehk mälu liigitamine viitab sellele kuidas mälu on organiseeritud. Organiseerimise alused võivad olla erinevad. Eksperim.tõendeid, et on õigustatud vähemalt 3 liigitust: I

    Tunnetuspsühholoogia ja käitumise regulatsioon
    Kordamiskusimused Mälu
    6
    pdf

    Kordamiskusimused Mälu

    Kordamisküsimused: MÄLU (Gleitman jt 8.ptk JA/VÕI E.Tulvingu „Mälu“ 1.ptk + loengumaterjal) 1. Mälu struktuur (ajalise säilimise alusel) – sensoorne, töömälu (lühiajaline mälu) ja pikaajaline mälu. Kirjelda neid mäluliike ning nende omavahelist seost (lähtudes Atkinsoni ja Shiffrini staadiumide teooriast). Mis mõjutab unustamist nendes mälusüsteemides? Atkinson & Shiffrin (1968): Hoidlamudel koosneb 3 põhiüksusest: Sensoorne mälu, Lühiajaline hoidla ja Pikaajaline mälu. · Mälu on nagu raamatukogu, kus mälestused asuvad teatud kohtades · Meenutamine on otsing leidmaks teatud spetsiifilisi mälestusi · Mälu toimib erinevate hoidlate süsteemina - on sensoorne, lühiajaline ja pikaajaline hoidla Sensoorne mälu - sinna pääseb sensoorne info, kuid sealt väljuvad asjad, millele tähelepanu ei pöörata. See, millele tähelepanu pööratakse, liigub edasi töö- ehk lühimällu.

    Eripedagoogika
    Mälu
    4
    doc

    Mälu

    MÄLU Organismi võime omandada ja säilitada kasulikke oskusi, teadmisi ja harjumusi. Mälu liigid Mälu on mitmene süsteem, kus on võimalik eristada alasüsteeme ehk eri mäluliike. 1. Info salvestumine erinevate meelte kaudu Nägemismälu Kuulmismälu Lõhnamälu Liigutusmälu 2. Ajaline kestvus Lühimälu (töömälu, working memory) Pikaajaline mälu (püsimälu) Lühimälu Hetkel aktiveerunud pikaajalise mälu osa, mis võimaldab tegevust koordineerida. Näiteks tekstist arusaamiseks on vaja meeles pidada kogu eelnevalt loetut. Info püsimine sõltub tähelepanust ja materjali organiseeritusest, keskmine aeg on mõni sekund ­ pool minutit. Maht - 7 + - 2 järjestikust elementi (ühikut). Et seda suurendada, pakitakse info kokku suuremateks mõtestatud ühikuteks ­ känkideks. Too näide! Seega saab suurendada mäluühiku mahtu, kuid mitte ühikute arvu. Pikaajaline mälu - ajaline kestvus

    Psühholoogia
    Ettekanne psühholoogias-MÄLU
    5
    doc

    Ettekanne psühholoogias: MÄLU

    Mälu on (organismi) võime salvestada, säilitada ja taasesitada informatsiooni, ehk ka võime kasutada kogemusi. Mälu ilmneb kõigil elu evolutsiooni etappidel, kuid on saavutanud suurima keerukuse inimese puhul. *****slaid MÄLU Igapäevaelus ilmutab mälu ennast väga erinevatel viisidel. Nii võivad teie mälus olla näiteks mälestused selle kohta, mida te tegite eelmise reede õhtul või mida kavatsesite teha homme pärast tunde, teadmised, kuidas arvutada ringi pindala või koonuse ruumala, mitu sentimeetrit on ühes meetris, kuidas lõhnab kohv, kes on Charles Darwin ja kes on Madonna, kas fotol on Lennart Meri või Erki Nool, samuti oskused näivad olevat küllalt erineva päritolu ja loomuga, kuid nõuavad kõik

    Ajakasutuse juhtimine
    Mälu ning mälu liigid
    30
    ppt

    Mälu ning mälu liigid

    Mälu Allik, J., Rauk, M. (toim.) (2002) "Psühholoogia gümnaasiumile" Lapsepõlve amneesia · Täiskasvanud ei mäleta tavaliselt sündmusi, mis on toimunud enne nende kolmandat või neljandat eluaastat ­ Meenutamise ajendid on erinevad kui täiskasvanul ­ Kontekst on erinev ­ Hipokampus (autobiograafiline mälu) ei ole enne seda vanust täielikult välja arenenud Endel Tulving · Mälu on üks kolmest alustalast, millel tugineb arukas elu; taju ja mõtlemine on kaks ülejäänut · Kõik, mida inimene ja teised kõrgemad loomad teevad, sõltub sellest, millist informatsiooni nad ümbrusest ammutavad ja kasutavad oma suhete korraldamiseks ümbritseva maailmaga, milles nad elavad Mälu · Elusa organismi võime omandada ja

    Psühholoogia
    Mälu-mälutüübid ja õpistrateegiad
    21
    docx

    Mälu, mälutüübid ja õpistrateegiad

    Tallinn 2013 SISUKORD SISSEJUHATUS................................................................. 3 1. MÄLUST- kes on Endel Tulving................................... 4 1.1. Mälu- mis see on?......................................................... 6 1.2. Mälu liigid.................................................................... 7 1.3. Mäletamist soodustavad tegurid................................... 10 1.4. Mälu pärssivad tegurid ................................................. 12 2. UURIMUS .................................................................... 13 2.1. Lühimälu testi tulemused............................................. 14 2.2. Lühimälu testi järeldused.............................................. 14 2.3

    Psühholoogia
    MÄLU STRUKTUUR
    10
    doc

    MÄLU STRUKTUUR

    TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND AVALIKE ÕIGUSE INSTITUUTA KRIMINAALÕIGUSE, KRIMINOLOOGIA JA KOGNITIIVSE PSÜHHOLOOGIA ÕPPETOOL MÄLU STRUKTUUR Referaat õppeaines Sissejuhatus psühhologiasse Juhendaja: Iiris Luiga, PhD Tartu 2009 a Sissukord Sissejuhatus 1. Mälu liigid 2. Sissejuhatus Mälu on üks kolmest alustalast, mille tugineb arukas elu; taju ja mõtlemine on kaks ülejäänud. Mälu kui endise kogemuse peegeldus teadvuses on võime omandada, säilitada ja reprodutseerida kogemusi. Mälu on organismi võime omandada, säilitada ja väljastada informatsiooni. Kui poleks mälu, tuleks iga kord otsast alustada. Mälu uuringutes osalesid palju uurijad. Kõige tuntav uurija, kes 1972 a. eristas oma artiklis

    Psühholoogia


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun