1) Selliseid raamatuid ja filme nagu "Mina olin siin" võiks rohkem olla, ootan täiega esimesele järge.See oli täiega hea raamat, sain läbi ühe päevaga. 2) Sass, sa oled super! 3) Super hea raamat, film ka, meil oli kohustuslik :) igatahes jäin väga rahule, aga kirjandit natuke raske teha selle kohta.. :P 4) Tere Sooviks teada,millal teist osa lugeda saab ? 5) Raamatut oli minuarust huvitavam lugeda siis , kui film oli nähtud. Kujutasin omale asju täpsemalt ette ja kui filmist jäi mõni koht arusaamatuks, siis raamat täpsustas kõik ära. Väga huvitav teos on. Koolides võiks see kohustusliku kirjanduse listis olla! :) Ja selliseid kommentaare on internetis lausa tuhandeid. Minu arvamus, lugemissoovitus Ma arvan, et see raamat on üks huvitavamaid ja põnevamaid, mida ma kunagi lugenud olen ja mulle väga meeldis see. Kuna ma olen ka näinud kunagi sellest
palas toimus sarnane kordamine kurbus, sillerdamine, traagika ja hirm. Pala lõpuks läks tempo väga aeglaseks ja traagiliseks ning lõpus toimus paari noodi kordus. Teine kontserdi pool oli pühendatud F.Chopini loomingule ning esitamisele kuulusid järgmised palad: Masurkad op.17 - Algul väga rõõmus, meenutas mulle veidi filmi ,,Pisuhänd", kui inimesed seal tantsisid. Tempo oli üsna kiire, kuid tagaplaanil kõlasid vaiksed salapärased noodid. Terve pala vältel kujutasin ette mõnda vana mustvalget filmi. Algselt meenutas seda, kuidas inimesed rõõmsalt tantsisid ning veetsid perega aega. Kurvematel kohtadel kujutasin ette naist, kes käis üksi jõe ääres nutmas. Peas kujutasin ette veidi nagu C.Chaplini filmi, sest tema filmides jooksid ka inimesed enamasti nagu peata kanad. See pala meenutas mulle täpselt seda, kuidas üks naine jookseb mööda küla, ahastuses, ei tea mida teha, kuid lõpuks läheb ikkagi koju tagasi
korralikult lõpuni kuulata, et jätan pooleli. Lõpuks kuulasin plaati isegi kaks korda, see tund aega läks nii kiiresti. Esimese korraga kuulasin kõik lood üksteiseotsa, ilma et oleks jälginud, mis aastaaeg parasjagu mängib ja teistkorda kuulasin kõik aastaajad eraldi. Vaieldamatult on minu lemmikaastaajaks sellelt plaadilt kevad (Allegro)- see algas nii positiivselt ja rütmikalt, et keerasin mõned korrad isegi lugu tagasi. Kujutasin ette kuidas praegu, mil meil on kevad kõik ümberringi hakkab õide puhkema ja muusika läks seda sama rada pidi, kui lugu aeglustus ja oli paar kurvemat nooti kujutasin endale silmeette pildi sellst, kuidas õrnalt vihma rabistab ja inimesed kilgates katuse alt - katusealla jooksevad. Suvi oli veidi nukrama tooniga, kui kevad, see oli mulle üllatuseks. Kohati läks lugu väga rõõmsaks, ja siis jälle aeglustus- ilmselt oli vihmane suvi. Sügis oli aga kõige
Elu tandril Vaimselt raske Füüsiliselt kurnav Lähedaste kaotus Kohanemine ,,Meist on saanud kardetavad elajad. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise eest. Me ei viska käsigranaate inimeste pihta mida teame sel hetkel üldse sellest; me viskame neid käte ja kiivritega surma pihta, kes meid taga ajab." Tsiviilelu Kohanemisraskused Mälestuste alla surumine Viha Muutused iseendas ,,Ma kujutasin oma puhkust teisiti ette. Aasta tagasi oli see ka testsugune. Arvatavasti olen mina vahepeal muutund. Seekordse ja tolleaegse vahel on kuristik." Võrdlus Kuigi võis tunduda, et tandril oli raskem ellu jääda, jääb mulje, et Pauli argielu oli veelgi raskem. Tandril tahtsid teda tappa püssikuulid ja kahurid, kuid nn tavaelus tapsid Pauli tema mõtted. Aitäh kuulamast!
Värviskeemil muutub heledam värv tumedamaks värviks, alustades valgest ja lõpetades punasest. Monokromaatiline värviskeem on ühe ja sama värvitooni erinevate varjundite ehk ühe värviperekonna kasutamist kujundustöös. Tavaliselt saadakse neid puhta värvide segamisel. Värviskeemi CMYK-koodid, alustades valgest, on: (252; 246; 255) (252; 249; 224) (255; 248; 197) (254; 249; 178) (254; 253; 157) (0; 255; 98) Analoogvärvid Üleval pool kujutasin analoogvärvi kombinatsiooni, kus alustasin punasest ja lõpetasin helerohelisega. Lähedasteks ehk analoogvärvideks nimetatakse värviringis lähestiku asetsevaid värvitoone. Väiksemate intervallide korral on kõrvutised värvitoonid sanasemad (ja teatud piirist ka eristamatud). Värviskeemi CMYK-koodid, alustades punasest ja lõpetades helerohelisega (liigume vasakult paremale) , on: (254; 253; 136) (10; 244; 138) (24; 240; 138) (34; 214; 125) (42; 255; 128) (58; 234; 157)
kujundada puuviljade asetsemist.Puuviljad on soojades toonides ja annavad magusa maitse suhu juba neid vaadates.Puuvilju on vahelduseks kasutades väga hea teha just punaste,kollaste ja oranžide toonidega.Puuviljakauss on ka puhas loodus,kuna see on tetud sinna,mõeldes just savikausile,mis on ise tehtud,mitte kuskil tööstuses. 2.3.Loomad Nendel kahel pildil valisin ma just enda lemmik loomad karu ja tiigri.Minu jaoks on loomad ühed armsamad ja kõige erilisemad looduse kujud.Karu pildil kujutasin ma karu lagendikul,kus aga tagaplaanil on kõrged mäed.Tiigri pildil kujutasin ma tiigrit kõrge rohu sees luusimas.Mõlemal pildil tegin ma loomad pigem kurjema pilguga kui armsa näoga.Loomad võivad olla küll armsad,aga inimese suhtes tajuvad nad siiski ohtu. 6 KOKKUVÕTE Mõeldes nüüd et see mis ma tegin ei olnudki nii raske ja üle mõistuse käiv,siis võin
Lugu On varajane hommikupoolik. Vähemalt nii ma arvan, täiesti kindel olla ei saa aga kellaaeg on praegu viimane asi mille pärast muretseda. See mida ma näen on imeline. Minu ees seisavad kõrged mäed, minagi olen ühe otsas kuid need mis kaugustesse jäävad tunduvad palju suuremad. Need mäed varjavad hommikupäikest, vaid üksikud kiired paistavad kauguses udu vahelt välja. Need hellad päikesekiired paitavad puulatvu, mis oma pea just paksust udust välja on pistnud. Udu on ahne, ta neelab endasse mäed, puud ja ka päiksekiired kaovad temaga kokku puutudes. Ta on ka endasse neelanud kõik selle ilu allpool puid. Kujutan juba ette millised väikesed teerajad seal all on, kujutan ette neid väikeseid ojasid mis ajapikku oma tee suure jõeni leiavad. Võib-olla näeksin seal ka mõnd üksikut hunti endale süüa otsimas ning hirmunud jänest, kes end elueest peita püüab. Aga udu seda mulle ei näita, udu jätab mulle vaid mõned puuladvad ning mäed mis on tem...
Tagaplaanil on kujutatud pisikest kuusemetsa, maali vasakul pool söövad rohtu valged talled ning maali paremal pool on kujutatud metsistunud põõsast. Selle pildi teeb eriliseks see, et esiplaanil on kaks kivi. Alumine kivi on poole suurem ülemisest kivist. Kivide juures on kahtlane see, et kivid ei ole maapinnal vaid on maapinnast kõrgemal nagu mingis vaakumruumis. Kummaline on ka see, et kivide vahel on tühimik. Need kivid tunduvad kosmose päritoluga. Ma kujutasin, et kivid on just kukkumas maapinnale. Mu lemmikmaaliks oli ,,Asjatundmatu mimikriasjatundja" . See on õlimaal. Mulle väga meeldis, et pildil ei oldud kasutatud eriti palju värve. Tagaplaanil on kujutatud ilusat kuusemetsa. Maalil on näha, et valitseb talv, millest tingituna on maastik valge. Taevas on helesinine, mis minu arust läheb kokku terve maali värvikasutusega. Pildi teeb eriliseks see, et esiplaanil on kujutatud kaks lumist kaske ning nende juures seisab kaelkirjak
Kukkumisi oli aga midagi ei juhtunud. Nägime juba päikest loojumas aga öömajale ei tahtnud keegi veel jääda. Pidime siiski kiirustama sest õhtusöök ootas ja väsimuski andis natuke tunda. Puhastasime kämpingu juures suusad ja ka endid lumest ning viisime suusavarustuse kuuri. Oli see mõnus rahulolu imeilusast kordaläinud päevast või koduigatsus kuid kõik olid söögilauas teetassi taga istudes kuidagi vaikseks jäänud. Mina kujutasin ette et olen kodus oma pehmes soojas voodis kuid ema on veel teises toas üleval sest tal on alati palju tööd. Lõpuks said vist kõigil oma mõtted mõeldud. Tõusime üksmeelselt lauast ja läksime tubadesse. Jõudsime mõttes veel homsed suusaplaanid ära teha siis võttis uni võimust. See oligi maailma magusaim uni!
Mardilaat 2008 kestis 6.-9. novembrini, mina aga käisin seal 7. novembril 2008 . Üritus toimus Saku Suurhallis ning see oli juba kaheteistkümnes mardilaat. Nii nagu igal aastal on mardilaadal oma kindel põhiteema, seekord oli selleks tikkimine. Üritusega jäin ise tohutult rahule. Suureks üllatuseks oli see, et müüjaid ja ostjaid oli ikka tohutult palju. Terve suur saal oli rahvast ja sagimist täis. Kuna see oli esimene kord kui ma mardilaadal käisin, siis kujutasin ette, et tegemist on sellise väikese üritusega. Kuid selline rahvamass oli tõesti muljetavaldav. Samuti pani omamoodi ahhetama see, et inimestel on tänapäeva tehnika-maailmas endiselt huvi veel käsitöö vastu . Inimesed keda kohtasin ja keda kuulsin, ei olnud ainult mitte meie väikesest Eestist vaid kuulda võis ka soome keelt ja isegi saksa keelt, mis on samuti positiivne. Kõige lemmikumaks jäid mul siiski ehted. Neid oli nii palju, erinevates suurustes,
kannavad turbanit,* ja vastupidi, ning et nii on see tavaks peaaegu kogu maakeral iidsetest aegadest saati (Voltaire 1979: 124). Olin umbes viieaastane, kui isa väga hea sõber, rahvakirjanik Villem Gross mulle selgeks tegi, et kogemustega joodiku esimene tunnus on okserefleksi kadumine (Raud 2008: 17). Kuna Black Sabbath koosnes ainult juuridest, siis minu jaoks tähendas see automaatselt huvi juudiusu ja mütoloogia vastu. (Raud 2008: 68). Ma kujutasin ette, kuidas köögis lollpeade üle küünilist nalja viskavad kokad süüdimatult haigetele ettenähtud toitu kilekottidesse topivad, et seda õhtupimeduses koju tassida (Raud 2008: 112). ,,Kari näljaseid!" porises kiltri lesk, vaadates matuseliste säravaid silmi, kui nood vorstirõngastest unistades jumalateenistust kuulasid ja hauda kinni ajasid (Kivirähk 2006: 47). Sel ööl ta sealt enam koju minna ei julgenud, jõi end täis ja magas kuudis koos kõrtsmiku
kellegi muuga, kes peab sangarlikke võistlusi ja vapraid tegusid. Minu üks lemmikumaid raamatuid on ,,Harry Potter ja tarkade kivi", raamat, mille autor on inglise kirjanik Joanne Kathleen Rowling, ja loomulikult ka teised sama sarja lood, nagu ,,Harry Potter ja Azkabani vang", sest seal on nii palju põnevust ja seiklust, just see on see nende raamatute juures, mis mind neid lugema tõmbab. Kui ma seda raamatut lugesin, siis ma kujutasin ette, et mina olen see peategelane Harry Potter ja ma olen selles Sigatüüka koolis üks õpilastest ja mul on võlukepp, millega saab igasuguseid erinevaid loitse sõnuda. Iga raamatuga pole mul sellist pilti tekkinud, et ma suudaksin ennast peategelasena kujutada. Mulle ei meeldi raamatute sunniviisiline lugemine, sest tihtipeale on kohustusliku kirjanduse teosed igavad võib-olla nad pole just igaühele lugemiseks mõeldud, kuid on palju neid raamatuid, mis on ja kohustuslik läbi lugeda
korrektsust, puhtust ja võimekust anda edasi elus kogetut läbi muusika. Ettekantud teosed püüdsid kõik tähelepanu ja panid kuulama. Igal lool oli oma eriline meloodia mis sobis hästi kokku pealkirjaga ja aitas ette kujutada mis inimesega sel ajal toimus. Lugu ,,Tere hommikust ingel" mis oli pühendatud Jasoni sõbra väiksele tütrele meeldis mulle kõige enam. Minus tekkis eriline tunne, kujutasin ette kuidas väike tüduk hommiku tõuseb, olles ärkvel kuid silmad veel suletud, kõrvus kostes rahulik, külmavärinaid tekitav heli. Kontserdi muutis eriliseks erikülaline - harfimängja meie enda kodulinnast. Harf ja harf-kitarr kõlasid koos suurepäraselt. Publik oli kogu kontserdi vältel keskendunud ja kuulas kõike mida Jason rääkis ja mängis. Konserdile minnes oli endal pisike ettekujutus sellest muusikast olemas kuid seda lives
tuli, siis film pühendus hoopis rohkem Hansu, Liina ja mõisapreili armukolmnurgale. Film oli võrreldes raamtuga ka palju süngem ja tõsisem, pisut õudusfilmi moodi. Mulle meeldis filmi juures see, et raamatust polnud eriti asju välja jäänud, detaile oli piisavalt ja, et need näitlejad sobisid sinna suurepäraselt. Näiteks, Hans (Jörgen Liik), Sander (Heino Kalm) ja Liina (Rea Lest) olid filmis täpselt samasugused, nagu ma neid raamatut lugedes ette kujutasin, aga ainuke, kelle välimus mulle üllatusena tuli oli filmis Endel (Taimo Kõrvemaa). Minu kujutluste järgi raamatust oli Endel üks keskmist kasvu, väikese habemega noor mees, kes lihtsalt väga palju ropendas ja vandus, aga filmis oli ta hoopis üks suur, habemega, pikkade juustega vana mees. Mulle meeldis ka filmi paigutatud muusika ja kuidas see film monteeritud oli. Valitud muusika sobis sellesse filmi väga hästi ja väljendas arusaadavalt filmi hetke emotsiooni.
Lasteaial peaks kindlasti olema suur spordisaal ja ujula. Minu unistuste lasteaed oleks tervist edendav, seega peaks palju erinevaid võimalusi olema liikumistegevusteks ja ka huviringideks. Lasteaial peaks olema suur õueala, eraldi võiks olla katusealune juhuks kui õuesõppe ajal sadama hakkab. Õuealal palju erinevaid mänguväljakuid, liumägesid, turnimispuid ja liivakaste. Lasteaia kõik rühmad võiksid toimida ,,Hea alguse" metoodika näol, kuid ma ise kujutasin ette, et erinevad keskused on eraldi ruumides. Näiteks matemaatika keskus oleks täis numbreid, kujundeid ja kõiki matemaatika õpetamiseks ja õppimiseks vajalikke vahendeid. Kuna minu unistuste lasteaias võiks olla väikesed rühmad, kuni kümne lapsega, oleks ka lihtsam lapsi keskustesse jagada. Näiteks iga päev saab laps valida ühe keskuse, kus tegutseda, valida saaks kahe keskuse vahel ning grupp jaotataks seega pooleks, ühe grupiga oleks sel ajal õpetaja, teisega abiõpetaja.
isalikuks andestajaks. Minu arvates oli tegemist väga professionaalse osatäitmisega. Sümpaatselt olid lauldud kõrvalrollid, eriti jäi meelde Helen Lokuta maskiballi perenaise Florana. Lava dekoratsioonidest jäi meelde hiigelpuu teise vaatuse armuidülli taustana, samuti lõppvaatuses Violetta voodi kohal olevad siidiribad. Mulle meeldis ka väga Flora punane ballikleit. Kokkuvõttes jäin ma etendusega rahule. Kogu ooper oligi selline nagu ma ette kujutasin-uhked riided, dekoratsioonid ning üle paisutatud emotsioonid.
polnud mul igav või selline tunne, et tahaks koju minna. Minu lemmiktegelaseks jäi Alfredo. Tema võitlus oma armastuse pärast oli imetlusväärne. Mul oli temast kahju, sest tema oma isa võttis talt käest ära ta eluarmastuse. Ma saan aru, et see oleks perekonna mainet kahjustanud, aga jumal hoidku, laske armastajatel armastada! Minu lemmikkohaks peab olema “Joogilaul”. See tekitas minus kohe hea tuju ja see oli üks väheseid rõõmsaid kohti ooperis. Ma kujutasin ette olukorda, kus mina oleks Alfredo olukorras- suurel pidustusel, ilma ettevalmistuseta selline toost öelda, see on meistriteos! “Joogilaul” vaimustas mind. Lavastaja tegi lavakujundusega väga hea töö. Koos esitajate riietustega andis see tunde, nagu ma tõesti oleksin 19. Sajandi keskpaigas, Pariisis. Laval oli kõik mis vaja ja mitte midagi üleliigset suurepärase elamuse saamiseks. Esimeselt rõdult paistis ka kõik ilusasti ära. Väga hästi näidati
Teise vaatuse muusika ajal oleksin ma justkui olnud koos oma kallimaga kusagil ballil ning tantsinud aeglasi tantse. Minu varasemad muusikakogemused on seotud vaid pop-muusika kontsertidega ja antud kogemus oli hoopis midagi muud. Aga ma olen tegelikult sellest balletti etendusest väga vaimustatud ja olen kindel, et selliseid kogemusi tuleb mul tulevikus veel ette. Samamoodi külastasin ma ka Vanemuise kontserdimaja esimest korda. Majas olen ma tegelikult natukene pettunud, kuna kujutasin ette, et kontserdisaal näeb välja palju suurem ja uhkem. Sellegipoolest oli külalisi palju, sest vaatama tuldi ju siiski balletti. Terve saal päris täis ei olnud, kuid kolmveerand saali küll kindlasti. Ma ei kahetse oma kontserdivalikus absoluutselt ja jäin etendusega väga rahule.
Kostüümid käisid tollase aja ja oluga kaasas. Üldplaanis jäin kõigega rahule. Näitlejate töö oli usutav ja hea, millegi katastroofilisega keegi hakkama ei saanud, orkester oli tasemel, lavakujundus, kostüümid, eriefektid olid paigas, seega olen õnnelik, et läksin seda kuulama ja kõik sujus. Kuna varasem kogemus ooperiga on kesine ning eelmist korda ei mäletagi, ei oska ma võrdlusmomenti luua, aga tuginedes omadele ootustele ja lootustele oli kõik nii nagu ette kujutasin. Oleksin tahtnud näitlejate kohta brošüürist rohkem teada saada, aga eks see on internetist uuritav. Esinejatele ja korraldajatele etteheiteid mul ei ole.
omakorda üheks populaarseimaks nende seast. Popist ja Huhuust on läbi aegade tehtud mitmeid etendusi ning valminud on isegi animafilm. Pealtnäha lihtsa sisuga lugu saab kindlasti mitmeti tõlgendada ning mõista ja igale lugejale annab lugu erineva emotsiooni. Kuid kui palju erineb tekstist lugu, mis on visuaalselt kujutatud? Kas silmale loodud jutustusel säilib ka vaatajate erinev loo tõlgendus? Popi ja Huhuu originaalteksti lugedes jäi mulle sisse üsna kõhe tunne. Maja kujutasin ette hämarat talumaja, Popit hea ja kuuleka koerana ning Huhuud ahvina, kes pikalt puuris elmise tõttu veidike ära pööranud oli. Popi sümboliseeris minu mõttemaailmas truudust, alandlikkust ja voorust. Huhuu aga oli ülemvõimu, kaootilisuse ning metsikuse sümboliks, mis tahes tahtmata emotsioonina võimutses. Loos oli sisse toodud ka kahe osapoole isand ja eeskuju, kelle idee ja mõju lõppude lõpuks loomad, ehk kaks äärmust, ka ühendas.
Sele 4.1 4.5 Ist kombineeritud tähistuses. +0,032 H6 0 ( ) Ø300 m6 +0,052 +0,020 4.6 Kokkuvõte Istude arvutus, täitsin tabeli tühjad kohad. Tegin vajalikud arvutused. Arvutuste käigus selgus, et lähteülesandes antud ist on avasüsteemis ja istu tüüp on siirdeist. Kujutasin istu skemaatiliselt ning märkisin kõik vajalikud suurused. 4.7 Järeldus Koostejoonisele kantakse istu tähis, mis annab infot tehnoloogile, konkreetse töökoha koosteoperatsiooni tööetapil vajaminevate tööriistadekoosterakise komplekteerimisel. Istu kombineeritud tähis - tolerantsitsoonide sümboltähised koos tolerantside arvväärtusega antakse kujul: +0,032 H6 ( )
et Nora oli reisiraha kokkusaamise viisist valetanud, sõimas Torvald Norat ning Torvald ei lasknud Noral seletada, miks ta seda tegi. Pärast Torvaldi reaktsiooni otsustas Nora, et tema jaoks on parim asi jätta mees ja lapsed maha, lootuses õppida uusi asju. 9. Kui vaatasid „Nukumaja“ lavastuse mingit osa, siis kuidas hindad näidendi lavalisust? Ei jõudnud vaadata lõpuni kahjuks, kuid ma nägin algusest väga lühikest lõiku. See oli hoopis teistsugune, kui ma ette kujutasin. Ma kujutasin millegipärast ette hästi tumedat ruumi, kuhu Nora seda kuuske tahtis, sest ma kujutasin nagu ette, et ta tuleb õhtul tagasi enda poodlemistiirult. Rohkem ma ei näinud. 10. Kas näidend kõnetab tänapäeva vaatajat ja kui, siis miks ja millega? Kuidas kellelegi. Kindlasti on ka tänapäeval kellegi allkirja võltsimine ebaseaduslik ning valetamine suhetes on ikkagi selline tegevus, mida ühiskond ei toeta. Ilmselt kõige suurem teema mis kõnetab inimesi võib olla raha
isik oli täielik üllatus. Ma oleksin tahtnud olla Poirot või siis keegi kõrval olev isik, kes lihtsalt jälgib sündmustikku. Poirot oleksin sellepärast, et ise mõelda ja arutleda nagu tema ja olla tema kujutlusvõimega. Ta oli nii proff, et raske oleks midagi teisiti teha. Raamat oli hästi põnev ja sündmuste rohke. Lugu oli põimitud ja vahel oli isegi minul raske tegevust jälgida, kuigi ma olin ju ainult lugeja. Ma elasin raamatule kaasa ja kujutasin ennast tegevuse sisse ja mõtlesin, et kes ikka on süüdi. Lõpp oli väga hea ja see raamat on üks parimaid, mida olen lugenud. Soovitan kõigil seda raamatut lugeda.
0 ( ) L 6 −0,008 js 6 +0,0065 Ø52 −0,0065 Ø25 Sele 5.1 5.5 Kokkuvõte Mõtestasin lahti antud veerelaagri tingliku tähistuse. Leidsin laagrivõrude ja nendega liidetavate detailide piirhälbed. Arvutasin tekkivate lõtkude ja pingude piirväärtused. Kujutasin istu skemaatiliselt mõõtkavas laagri sise- ja välisvõru istud. Kasutatav laager on 5-2629, 5 – täpsusklass, 2 – tüüp (2000), 6 – läbimõõdu keskmine seeria, 2 – laiuse lai seeria, 9 - laiuse diameetri seeria. Materjaliks valisin kõrge süsinikusisaldusega kroomterase. 5.6 Järeldused Võrude tööolukorrad: Sisevõru võllie L6/js6 on pöörlevalt koormatud. Välisvõru M7/l6 on kohalikult koormatud [5
piinas siiski see sügav kirg, mille oli jätnud temasse Robert. Mulle meeldis väga see kui pühendunult näitlejad enda osa mängisid. Emotsioonid jõudsid hästi minuni, tänu sellele sain etendusest täieliku naudingu. Tänu lihtsale lavakujundusele oli laval toimuvat hea jälgida. Minu jaoks oli laval toimunu romantika, kuid kes teab keskeas võib olla see reaalsus. Need tunded, mis laval olid, tekitasid külmavärinaid. Neid oli nii hästi tunda, näha ja tahes-tahtmata kujutasin ennast ette sellises olukorras. Lõpu osas, kui Roberti ja Francesca armastuse aeg lõppema hakkas ning naine pööraseks muutus, oli tunne nagu Külliki Saldre mängis natuke enda osa üle. Alguses oli ka raske aru saada, milline on olevik, milline mineviku aeg. Soovitan kindlasti seda teistele! Selles etenduses on suured emotsioonid, näitlejad mängivad oma osa hästi ning usun, et see näidend ei jäta kedagi külmaks. Armastusel on jõud nagu öeldakse.
paljudele meeldida. Ma arvan, et see ei olnud ainult tol ajal ja praegu aga kindlasti ka tulevikus. Ühed ei sobi teistega suhtlema, ei salli neid, ning vastupidi. Kuid peab tõdema, et mulle on tänapäeval jäänud silma rohkem celemenie tüüpi iseloomuga inimesi. Lavastuses Celimene'i mänginud Laura Peterson sobis minu meelest rolli väga hästi. Äratundmisrõõm mis tekkis oli väga meeldiv. Ta suutis kehastada oma rolli nii nagu mina seda etendust lugedes oma peas ette kujutasin. Ta andis väga hästi edasi Celimeni naiselikku olemust sujuva liikumise, näoilmete ja hääletooniga. Kahju on sellest, et mustpeade maja, kus teos oli lavastatud mõjus natukene halvasti. Tekst mis näitleja ütles ei olnud selgelt arusaav ning jäi õhku kajama, mis tõttu oli teksti raske jälgida. Õnneks suutsid näitlejad tänu oma näitlejameisterlikusega ikkagi silma paista, huvi äratada ning kuulama panna. Saalist lahkudes, olin positiivselt üllatatud
Minu tulevane kodu Mõne lähima aasta jooksul tahaks soetada endale oma elamise. Seetõttu olen tihti mõelnud milline minu tulevane kodu saab olema. Kuna on plaanis osta juba valmis maja seab see mõningad piirid kodu kujundamislel. Kõike väga detailselt ma paika ei paneks kuna see peaks sobima ümbruskonnaga, kõrvalhoonetega ja elumaja enda väljanägemisega. Kuid on mõned detailid mida ma kindlasti tahaksin ja müned mida väldiksin. Kindlasti peab olema palju ruumi kuhu saaks rajada haljastust. Maja taha tuleksid viljapuud ja -põõsad, väike aialapike ja ehk ka kasvuhoone kus saaks kasvatada maitsetaimi ja mõningaid ilutaimi. Maja esikülge kaunistaksid aga ilupuud ja -põõsad. Võimalik, et saab olema ka mõni veesilm. Otseselt veekogu äärde ma elamist ei tahaks. Pigem muretseks kunagi hiljem võimalusel mõne suvila. Kindlasti ümbritseksin maja ka puidust aiaga mille väravte juurde üritaksin sobitada maakivist valmistatud postid. Need tuleksid ...
Mulle on meeldinud poisid küll, aga armunud ma nendesse ei olnud. Selles jutus tahaksin rääkida sellest inimesest kes on mulle kõige kauem meeldinud. Poiss meeldis mulle mitu aastat. Tol ajal mõtlesin et armastan teda. Mõtlesin et minu tunded on vastastikused kuigi see ei olnud nii. Ma sain tema nimelt kirju ja samas vastasin ka neile. Tagant järele mõeldes saan aru et poiss lihtsalt meeldis mulle. Täpsemalt öeldes isegi mitte tema vaid see keda ma endale ette kujutasin. Ma nägin teda läbi roosade prillide. Poiss oli minu silmis: lahke, viisakas, sportlik, ilus, heasüdamlik jne. Kuigi ma temaga iegi ei suhelnud. Kõik teadsid et ta meeldib mulle isegi tema. Mulle räägiti et ta ei ole selline nagu mulle tundub. Ma ei uskunud oma sõbrannasi. Poiss ei reageerinud mu tunnetele ja see oli õige käitumine. Ta teadis mida ma ta vastu tunnen. Ma kirjutasin poisile MSNi et ta meeldib mulle. Poiss vastas et talle mina ei meeldi
sest tähe ta ligi toob, jah. Aga miks ta valepidi sul selle tähe keerab? Ah? Jaan krossi mõtteteri Aga siiski, missugune te olete, Jaan Kross? "Skeptik, aga ma usun, et küllaltki helge skeptik. Huumor pole mulle võõras. Mulle meeldib naerda, kuigi anekdootides leian ma harva midagi naermisväärset.,, Kas teil on õnnestunud maailma näha? "Mitte eriti palju, aga olen siiski näinud. Mitte millegi erilisega pole mind üllatatud. Kõik oli peaaegu niisugune, nagu ma ette kujutasin." Peale "Keisri hullu" pole ühelgi teie romaanil silmatorkavat pealkirja. Aga on ju teada, et väljaandjad tahavad kaanel näha midagi eriti põnevat. "Ma arvan, et mitte üsknes pealkirjad, vaid ka mu raamatu sisu pole reklaamimaiguline. Mind pole lihtne lugeda. Aga mul on üldiselt ükskõik, kes ja kui palju mind loeb." Kasutatud kirjandus · http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Kross · http://www.epl.ee/news/kultuur/jaan-krossi-tsitaate-ja-portreekilde.d?id=511136
avatumaks muutunud. Kuna siis, kui ma otsustasin edasi õppida Saaremaa Ühisgümnaasiumis, siis ma olin päris kindel, et ma ei saa selles koolis hakkama. Juba sellepärast, et ma ei ole vööras seltskonnas eriti julge ja mulle ei meeldi eriti oma asjadest teistele rääkida, aga see kõik läks hoopis teisiti. Terve minu klass ja üldse terve koolipere on mulle väga kalliks saanud ja ma olen ikka palju julgem, kui ma alguses ette kujutasin. Lisaks on minu klassis paar tüdrukut ja paar poissi, keda saab usaldada ja neilt saab alati abi küsida. Samuti olen ma hakanud aru saama, mis on minu elus tähtis ja olen õppinud asju väärtustama. Minu jaoks ei ole enam sõbrad ja nendega koos aja veetmine kõige tähtsamad, vaid ma olen hakanud tunduvalt rohkem tegelema enda harimisega. Eriti veel viimasel ajal olen ma hakanud tõsisemalt mõtlema sellele, et mida ma edasi tahan õppima minna.
öelda, et koht on abstraktne. Kuigi pole välja toodud kindlat asukohta või ruumi siis tekitab tunde nagu oleks laulja oma vanasse koju tagasi läinud ja kõik need unistused meelde tulnud. Just sellise tunde tekitab fraas „Leidsin sahtli põhjast ma, vana foto ning jäin vaatama“ ning ka fraas „Õues rooste läinud kiik, lapsed mängisid kõik siin“. Kindlasti ei saa välja lugeda milline on ruum seega peab kuulja ise palju ette kujutama. Ruum mille mina ette kujutasin on vana maja mis on must ning õues on vanad autod ja kiik. Loos ei ole midagi konkreetselt öeldud, kuid kui kohu lugu kuulata saab paljudest mõtetest aru. Ma usun, et kõik suudame selle looga samastuda mingis mõttes. Kõigil on mälestused millele tagasi vaatame ja inimesed keda igatseme. Minu meelest on loo sõnad ja muusika väga hästi kooskõlastatud. Kurb heli sobib hästi kokku nende sõnadega mis ei ole ka väga rõõmsad. Kui oleks rõõmsameelne meloodia siis usun, et
Tihtipeale ei julge väiksem suuremale ka vastu hakkata ja sellest tulenevalt hakkatakse teda ka mõnitama. Nii see lumepall veerema hakkabki kõigepealt antakse sulle peksa siis hakkavad teised sind mõnitama, et miks sa vastu ei hakanud et sa oled ikka täis nõrk jne. Minu isiklik arvamus on, et igaljuhul tuleks vastu hakata kuna muidju hakataksegi sinu peal teistele näitama, et kes on kes. Nii tehaksegi peksukott ja inimene keda noritakse. Kujutasin ette et kui minuga peaks nii juhtuma siis ma päris nii seda asja ei lõpetaks nagu selles filmis ,,klass" aga kindlasti ma teeksin midagi, et seda asja lõpetada. Kui kellegile koolis nii tehakse ja ma teaks seda siis ma arvan et ma läheks ikkagi vahele ja üritaks takistada seda tegevust ikka nii palju kui saan. Ega minagi ju mingi jumal ole, et suudan kõiki takistada. Selles suhtes, et kooli vägivalla vastu peaksid kõik õpetajad ja õpilased ühiselt
Aga nüüd on tunne, et samamoodi juhtub ka laste ja täiskasvanute suhtes. Hiljuti ilmus reporteris video õpetajast ja õpilasest, kuidas terve klass enda õpetajat nii vaimselt kui füüsiliselt mõnitas. Kuidas on selline olukord tekkinud? Mina ei käinud ju väga ammu algklassis, kuid minu jaoks oli õpetaja siis kõige targem inimene maailmas. Ma alati austasin õpetajaid, kui nad õpilasi austasid. Direktori juurde saadetud lastest oli mul alati väga kahju, sest ma kujutasin ette, millist häbi nad terve kooli ja enda vanemate ees võisid tunda. Tänapäeval muretsevad tihtipeale hoopis õpetajad, kes koos õpilaste vanematega direktori juurde kutsutakse. Oma lapsi kasvataksin ma kindlasti teistmoodi, kui teevad seda praegu paljud noored emad ja isad minu ümber. Kingiksin neile lapsepõlve, mis õpetaks neid ka edaspidises elus hakkama saama. Et lapsepõlves kalliks saanud paigad ja lihtsad asjad tekitaksid neis igatsust olla veel laps ja.
Kontserdil esitati Beethoveni kolm teost: avamäng ,,Coriolan", Klaverikontsert nr 5 ja Sümfoonia nr 5. Kuna ma ei ole klassikalise muusika fänn ei oska ma neid teoseid väga hästi hinnata. Ma ei ole varem klassikalise muusika kontserdil käinud. Avamängu ,,Coriolan" kirjutas Beethoven aastal 1807 William Shakespeare tragöödiale ,,Coriolanus". See teos räägib kuidas legendaarne Rooma juht Gaius Marcius Coriolanus vallutas Rooma. Kui esitus hakkas olin ma üllatunud, sest kujutasin seda väga igavana ette. Mulle jättis juba avamäng väga võimsa mulje ja see oli tõeline elamus. Teisena esitati klaverikontserti nr 5 Es-duur, op.75 (,,Emperor"). Teos oli pühendatud Anna Margarete von Browne'le, kellesse Beethoven armunud oli. Beethoven kirjutas selle teose enda esimeses loominguperioodis. Teost läbis närviline energia, mida oli näha ka läbi pianisti esinemise. Sten Lassmann tundus klaveri taga nagu tõeline proffessionaal
Tartu Tervishoiu Kõrgkool Õe õppekava Jekaterina Tšinjajeva O15-012 Analüütiline seminaritöö Õppejõud: Marge Mahla Tartu Tervishoiu Kõrgkool Tartu 2015 Filmi analüüs. Enne filmi vaatamist ma arvasin, et tean päris palju rasedusest ja loote arengusest ema kehas, vaid pärast vaatamist sain aru, et ikkagi tean natuke vähem, kui kujutasin endale ette. Siis algan sellest, mida ma juba teadsin. Minu jaoks ei olnud uus, et keegi ei tea kuidas seemnerakk leiab tee munarakku ja juba viljastatud munarakk läbib munajuha ainult seitsme päeva pärast nin see pärast munarakku membraan muutub. Minu meeles kõik teavad, et emast tuleb 23 kromosoome ning ka isast sama kromosoomide arv. Teadsin ka seda, et platsent võtab kõike, mis toimub emaga tema raseduse jooksul nt. söök, jook, õhk jne. Nagu näete, see on kõik
,,Antoine´i neli aastaaega" kontsert algab sügisega, Sügis 1.osa: Allegro, mis on ka mu enda lemmikosa, ja kujutab sellist rõõmsameelset ja leherohket algavat sügist. Silme ette tuli just üks kena ilus sügispäev, kus ei puudu ka pidev liikumine ja tihe melu. Sügis oli väga rõõmus ja rütmikas ning andis kontserdi algusele ja sügise algusele särtsu sisse. Lehed langesid ning talve algus oli isegi natuke kurb ja kujutas raskusi talveoludes. Kujutasin kohe seda tavalist talve pakast ja külma, mis meid kõiki nakatab ja nohusse ajab. Talv möödus rahulikumalt ja vaiksemalt ning kevade alguse trumbiks oli jällegi rõõm ja soojus. Õite väljapuhkemine, loomade sigin sagin igal pool. Tihe elu hakkas taas käima ümberringi. Kõigil jälle palju asju ajada ja siia sinna käia. Suve aga oli kujutatud väga mitmekülgselt ja erinevalt. Osalt äikest ja torme mis suvel tavalised on, kuid ei puudunud ka
Tartu Tervishoiu Kõrgkool Õe õppekava Jekaterina Tsinjajeva O15-012 Analüütiline seminaritöö Õppejõud: Marge Mahla Tartu Tervishoiu Kõrgkool Tartu 2015 Filmi analüüs. Enne filmi vaatamist ma arvasin, et tean päris palju rasedusest ja loote arengusest ema kehas, vaid pärast vaatamist sain aru, et ikkagi tean natuke vähem, kui kujutasin endale ette. Siis algan sellest, mida ma juba teadsin. Minu jaoks ei olnud uus, et keegi ei tea kuidas seemnerakk leiab tee munarakku ja juba viljastatud munarakk läbib munajuha ainult seitsme päeva pärast nin see pärast munarakku membraan muutub. Minu meeles kõik teavad, et emast tuleb 23 kromosoome ning ka isast sama kromosoomide arv. Teadsin ka seda, et platsent võtab kõike, mis toimub emaga tema raseduse jooksul nt. söök, jook, õhk jne. Nagu näete, see on kõik
kõrval ehitud kuusk. Esinejatel olid seljas pidulikud riided. Tüdrukud oli riietatud must-valgesse ja poisid pintsakutesse. Kõigil mängijatel olid käes valged kindad, et kaitsa oma instrumente. Kontserdil esitatud laulud olid enamus klassikalisest muusikastiilist. ,,Helesinine Doonau" Johann Strauss II Pala oli valss. Algas tagasihoidlikult, veidi kartlikult ning muutus järjest valjemaks ja julgemaks. Lõpus läks pala aina kiiremaks. Pala oli suursugune, kujutasin endale ette suur ballisaali 19. sajandil, kus naistel on seljas barokk-stiilis kleidid ning meestel uhked ülikonnad. Kõigist teistest lugudest tundus see pala, kõige uhkem ja kuninglikum. Käsikellade esituses oli pala iga detaili teravalt kuulda, mis mulle meeldis, seega jättis esitus väga hea mulje. ,,Mäekuninga koobas" Edvard Grieg Pala algus oli väga salapärane ning alguses vaikne, järjest valjenedes, tekitades pinge. Pala oli äkiline
Kolme valdkonda, millele võiks meetmetest enam tähelepanu pöörata: avaliku sektori roll, töö- ja pereelu ühitamine, palgaandmete ajakohasus ning põhjalik kogumine." Praxise analüütik Marre Karu ,,Ma ei ole lugenud ühtegi uurimust, mis näitaks, et meeste ja naisete võrdsed võimalused kahjustaksid ühiskonda. Pigem leidub kilode viisi vastupidiseid näiteid. Midagi on meie ühiskonna suhtumises viltu. Veel paar aastat tagasi kujutasin ette, et asjad lähevad paremaks. Olin naiivne. Keegi ei loobu vabatahtlikult võimust ega rahast. Olukorda saab vaid mehaaniliselt kohendada sookvootidega. Kui Riigikogus on vähem naisi, kas see siis tähendab, et naised on vähem võimekad. 70 protsenti Eesti tudengitest on naised ja kõrgharitud naiste osakaalult oleme Euroopa tipus." ajakirjanik Heidit Kaio ,,Palgalõhe on pseudoprobleem. Arvude väänamine võib tuua pisarad silma, kuid tuleb jääda realistideks
Nüüd Kolmas tase külmetame, on sügis, Neljas tase lehed sahisevad, ja Viies tase kostavad väsinud hääled: ,,Üks kaks kolm neli," ja pärast seda kui on kõlanud ,,kolmkümmend kaks" saabub vaikus. Ma kujutasin oma puhkust Muutke teksti laade teisiti ette. Aasta tagasi oli see ka teistsugune. Teine tase Arvatavasti olen mina Kolmas tase vahepeal muutunud. Neljas tase Seekordse ja tolleaegse Viies tase vahe on kuristik. ,,Naljakas, kui sa selle üle Muutke teksti laade mõtteid mõlgutad" jätkab
selline, nagu me teda näeme. Saksa filosoof Kant juba tähendas, et kui me maailma tajume sellisena, ei tähenda see, et ta selline on, vaid et mõistus on selline, et me ei saa teda teisiti tajuda. Sellepärast tulebki ekspressioniste austada, et nende tööd panevad inimese mõtlema, tänu neile hakkab inimese hallolluse sügavikus tööle midagi, mis annaks nagu signaali, et no kurja, on vist teisigi võimalusi maailma näha, kui ma ette kujutasin. Ma mäletan, kuidas Esa Saarinen kirjutas taani filosoof SØren Kirkegaardi kohta väga ilusasti, nimelt tema arvates on usk hüpe, see on hüpe tundmatuse poole ning ta usub, et teisel pool kuristikku on Jumal ja ta peab hüppama. Abstraktsionistid on teinud võimatuna näiva hüppe üle kuristiku, mille lõpus on nende jaoks reaalne maailm, mis on tavalise inimsilma eest peidus. Austust neile selle eest!
kolinal langema hakata. Võtan oma kaks pisitüdrukut põlvedele ja surun nad tugevaks embuseks enda vastu. Suurem tüdruk tunneb mind ja tajub kohe, kui mõni emotsioon minust keskmisest suuremal hulgal vallanduma hakkab. Ta vaatab oma suurte siniste silmadega mulle sügavale silma ja küsib peaaegu sosinal ,, Emme, miks sa nii kurb oled ? ,, Kuidas ma seletan sellele viieaastasele, et ma nägin teda selles tüdrukus, kelle kohta ma raamatut loen, kuidas ma räägin talle, te ma kujutasin ette kedagi nii imelist, nii habrast, nii andekat nii kaitsetut kogemas elu , mis täiesti ebaõiglane on ? Kuidas vormida sõnadesse seda kurbust, mida ma tunnen adudes, kuidas tuhanded lapsed siin maakera peal, mida me kõik jagame, peavad nii katkiste hingedega üles kasvama? Peas jooksevad sajad vastusteta küsimused läbi segi, mõned ei jõua isegi lauseteks koonduda vaid läbivad mu teadvust vaid tundejoana. Hülgamine. Armastuse puudus. Ärakasutamine. Valu.
Arvamus Emile Jean-Jacques Rousseau Algul, kui lugema hakkasin, sain tõelise pettumuse osaliseks. Ma kujutasin ette, et raamat koosneb sündmustest ja ehtsatest näidetest, on huvitav ning kaasahaarav, kuid esimesed leheküljed sisaldasid ainult autori põhimõtteid kasvatusest. Hiljem tuli neid elavaid näiteid ka, kuid selleks hetkeks oli teos juba huvitavaks muutunud ning pani iga asja üle järele mõtlema. Järgnevas soovingi analüüsida seisukohti, millaga nõustun ja millele parema meelega vastu vaidleksin.
Enn Põldroosi ,,Talvemaastik suusatajaga" oli küll omapärane, aga talvelt ootaks rohkem lund ja vähem tulekahju. Mõtiskluste saalis meeldis praktiliselt kõik. Nii Kristiina Kaasiku ,,Põlev roostik" kui Eda Lõhmuse ,,Heinamaa". Tühi, ainult must ja valge ja avar. Lõhmus avaldas muljet, otsisin netist pilte lisaks. ,,Takistus", ,,Edasi" nendel maalidel on aeg seisma jäänud, kätte on jõudnud tuumatalv, maailma lõpp, mida iganes. ,, Kui ma maalisin, siis kujutasin ette, et olen olemas ainult mina. Olen iseendale, iseenda jaoks. Üksinda oma maal." ,, Heinamaad" peabki üksi vaatama. Ja iseendasse vaatama. Siis leiadki. Pildi pealt ja iseendast ka. Ja siis tabab sind Julius Klever. Minu selle näituse vaieldamatu lemmik ja jumalus. Eesti päritolu Vene maastikumaalija, kelle valgusega mängivad päikese- loojangud tõid talle ,,Vene Rembrandti" austava nime. Järjekordne netiotsing tasus end kuhjaga ära, silme ees rullus lahti puhas ilu
Gabriel Faure' Pavaan, op 50 Esitab: Mart Aus Muusikateos algab vaikselt ja rahulikult vahepeal aina tugevamaks minnes. Meeleolu seda esitlust kuulates muutub natukene kurvaks ja mõtlikuks, järsult toimub aga pööre ja kõlab vali ja kurja kuulutav heli mis muudab meeleolu hirmutavaks. Rafael Mendez Chiapanecas Esitajad : Märt Metsla, Norman Verte, Taavi Viljat Muusikateos on mehhiko rahvalaul. Muusika on väga lõbus ja kiire. Teose kuulamine tekitas minus meeleolu kus ma kujutasin ette, et olengi Mehhikos. Väga hästi ja sujuvalt mängitud. Solistide koosmäng rollis on kaunis , lummab oma mängutehnika võluga. Johann Sebastian Bach Aaria & koraal kantaadist nr 147 Esitajad : Mart Aus(trompet), Norman Verte ( trompet), Jose Antonio Page Ramirez (flüügelhorn), Margu Toompere (tromboon), Argo Valss (tuuba) Kontserti kuuldes tundus nagu trompetid ja tromboon peaks omavahel kahekõnet. Muusika oli natukene salapärane.Tuuba lisas vürtsi juurde
kontserdil kuulata väga tore. "Puudutus" algas aeglaselt ning laulvalt ja kestis nii kuni loo lõpuni. Originaalviisi oli mõnes kohas muudetud ning tajusin, et Jakob võttis aega pilli mängimisel, et kõik noodid kõlaksid. Kuna mina polnud varem kuulnud, mis häält fagott teeb, siis meenutas see mulle aeg-ajalt metsasarve kõla. Kuna polnud ka klaverisaadet, siis oli ainult kuulda fagoti heli, mis viis mõtted sinnamaani, et kujutasin ette, et kusagilt kaugelt metsa vahelt kostub pasuna häält. Viienda loona kõlas Arvo Pärdi "Variatsioonid Ariinuska tervenemise puhul". Ka seda mängis Georg klaveril üksinda. Lugu algas üksikute kõrgete nootidega ning oli vaikne ja mõtlemapanev. Loo meeleolu oli pigem kurvameelne. Lugu lõppes siiski rõõmsalt ning hüplevamalt ja lõpuosa oli mulle tuttav. Kuuendaks looks esitasid vioola ja klaver koos Ernest Blochi "From Jewish Life" esimese osa, mille pealkirjaks on "Prayer"
valida: kas kutsekool või gümnaasium. Valisin kutsekooli ning erialaks laomajandus. Põhjuseid oli mitu: kolm aastat gümnaasiumis tundus mulle täieliku ajaraiskamisena ning kutsekoolis käies on mul kolme aastaga omandatud amet ning ka haridus, mille oleksin omandanud gümnaasiumis. Laomajanduse eriala osutus valituks tänu sellele, et õppekavas oli sees raamatupidamise alused, mille läbisin 30 tunni mahus. Tol ajal motiveeris mind õppima suur soov tulevikus iseseisvalt tööd teha. Kujutasin endale palju kordi ette, kuidas ma istun kontoris laua taga, ees on suur hunnik pabereid ning mul on vaba valik otsustada kuidas ning millises järjekorras tööd teen. Põhiline motivatsioon, mille nimel ma pingutanud olen ning mille kallal ka teised vaeva näevad, on suur soov lõpetada kool. Kuna tänapäeval on paljudele töötandjatele oluline tulevase töötaja haritus ning ka eelnevalt saadud praktilised kogemused, on igale noorele
näevad elu läbi oma lapsesilmade. Kartust kaotada neid ja hirmu tuleviku vastu leevendavad nad enda sees enese välja elamisega ja mängides. Ka täiskasvanutel sel ajal oli palju küsimusi tuleviku kohta, nende enese saatuse, lähedaste, riigi, kõige ümbritsevad kohta, inimesi hoiti teadmatuses ja igal ühel olid omad hirmud ning vahel ka põgeneti oma turvalisse, välja mõeldud maailma. 2."Nüüd tuli Aime traktoriga, mina kujutasin vanaema- läksin traktorile vastu, põrutasin nähtamatu vikatiga vastu maad ja käratasin: "Vat mina mette oma kodu ära viia ei lase! Tehke minu pärast, mes te tahate, võtke või pää maha!" (Lk 262) Kuna maal elades puudub tâielik haridus, siis õpitakse oma pereliikmetelt. Omandatakse sarnast käitumisharjumust ning kõnepruuki. Sellest kujuneb välja ka maailmavaade, millel tuginetakse. Minategelane oli varem näinud oma vanaema kodu kaitsmas, nii tegi ka seda
Andy Warholi kunsti ja see meenutas mulle kohe seda ja mulle meeldis see.See on pilt kus on 6 inimese pead ja siis ned on erinevate värvidega. Rein Tammik ,,Maasikad piimaga" oli Popkunsti kohta üsna reaalselt maalitud ja detaild olid üsnagi reaalsed, jätsid mulje nagu need oleksid päris.Kuna ma tean ,et Popkunst pole just täpne maalimine ja mingisuguste korrektuuride tagaajamine. Avantgarde-POP See oli minu lemmik osa sellest näitusest ,sest sellisena ma kujutasin enne näitust Popkunsti ette ja kujutan ka nüüd ,kuigi arusaamad tänu mu toredale giidile muutusid.Siin osakonnas oli enda maalid välja pannud uueajakunstnik KIWA.Tema teosed olid peamiselt tehtud vildikatega, kui mitte kõik. Kuna 60.datel oli kõhn naine moes ,siis teeb KIWA iroonilise pildi kõhnast naisest,kelle kõrval suur kiri ,,Anorexia is way to the life"See pilt jätab kõleda mulje aga väga kena ja toreda.
Sammalhabeme" (2006) 4.7. Oma kogemus Ma soovitan lastele lugeda ,,Sipsikut". Nad hakkavad kogema palju positiivseid emotsioone. Ma olin 8 aastat vana, kui esimest korda sai selle raamatuga tuttavaks. Koolis ma lugesin ,,Naksitralle" eesti kirjanduse tundides. Ma lugesin selle raamatu mitu korda eesti ja vene keeles ning mitu korda vaatasin multifilmi. Mulle meeldis väga see, et kunstnik joonistas tegelasi täpselt sellistena, millistena mina neid endale ette kujutasin. Ma mäletan, et kui ma olin väike, üks kord sõitsid Tallinna Raekoja platsil ringi populaarse Eno Raua lasteraamatu tegelased naksitrallid spetsiaalselt Nukuteatri etenduseks ehitatud kummalise autoga, see oli vaga huvitav. See raamat jätis väga positiivset ja lahket muljet. Ma kujutasin alati ette, et niisugused tegelased on tõesti kuskil olemas ja nendega toimuvad erinevad seiklused. Aga ma tahtsin alati neid oma silmadega näha.
annaabi.ee 
