Mälu (1)

MÄLU

Psühholoogia gümnaasiumile:
Mälu ilmutab end igapäevaelus erinevatel viisidel. Nii võivad teie mälus olla näiteks mälestused selle kohta, mida te tegite eelmise reede õhtul või mida kavatsesite teha homme pärast tunde, teadmised, kuidas arvutada ringi pindala või koonuse ruumala, mitu sentimeetrit on ühes meetris, kuidas lõhnab kohv, kes on Charles Darwin ja kes on Madonna, kas fotol on Lennart Meri või Erki Nool , samuti oskused sõlmida kinni kingapaelu või lusikaga süüa. Nimetatud teadmised ja oskused näivad olevat küllalt erineva päritolu ja loomuga, kuid nõuavad kõik ühel või teisel viisil mälu kasutamist. Mälu on elusa organismi võime omandada ja säilitada kasulikke omadusi, teadmisi ja harjumusi.
On olemas mitu mälusüsteemi, mis on seotud aju eri osadega. See tähendab, et mingi ajupiirkonna kahjustuse korral võib inimesel häiruda või täielikult puududa üks mälu liik, samal ajal kui teised mäluvormid on võrdlemisi terved . Ülal toodud näidetes nimetatud teadmised paiknevad erinevates mälusüsteemides. See, kuidas mälu on organiseeritud, millised on erinevad mälusüsteemid ning nende suhted, võetakse kokku nimetusse – mälu struktuur.
Mälu toimimiseks on vaja kolme protsessi – materjali salvestamine , meelespidamine ja meenutamine . Neid nimetatakse mäluprotsessideks.

MÄLU STRUKTUUR

Informatsioon salvestub mällu erinevate meelte kaudu. Küllap on igaüks kuulnud mõnd inimest väitvat, et tal on halb kuulmismälu, kuid hea nägemismälu. Räägitakse ka lõhnamälust (aitab nt eristada apelsinilõhna maasikalõhnast, oluline degustaatori ja koka töös) ja liigutusmälust (oluline sportlaste tegevuses, igapäevaelus). Enim on psühholoogid uurinud nägemis- ja kuulmismeele vaheldusel mällu jõudnud asjade meelespidamisvõimet. See võime on sageli uskumatult suur:
Ühes uurimuses näidati inimestel 2560 värvislaidist koosnevat pildiseeriat, iga pilti ainult paar sekundit. Mitu päeva hiljem kontrolliti vaatlejate mälu sel viisil, et slaidid esitati paaridena, kus oli üks varem esitatud ja üks uus pilt ning vaataja pidi otsustama, kumba ta oli varasemas katses näinud. Selgus, et õigesti tunti ära keskmiselt 90% slaididest. Teises katses vaadeldi, kas meelespidamise edukus sõltub materjali sisust. Inimestele näidati fotosid erinevate naisenägudega, erineva kujuga tindiplekkidega ja lumehelveste suurendatud kujudega . 2 päeva pärast kontrolliti äratundmist samal viisil. Pildipaarides tunti ära 71% nägudest, 48% tindiplekkidest ja 33% lumehelvestest. Nägude äratundmine oli parem ilmselt seetõttu, et nägu kui stiimul sisaldab väga palju komponente, mis inimeseti varieeruvad ning mis on äratundmise aluseks. Inimene tegeleb igapäevaelus pidevalt nägude eristamisega ja on vastavaid komponente tundma õppinud (nt ka et valgete inimeste keskkonnas elavatel valgetel keerulisem eristada omavahel mustanahaliste nägusid). Tindiplekkidel sellised iseloomulikud tüüptunnused puuduvad, kuid nad võivad siiski olla väga erinevad, lumehelbed on kasutatud stiimulitest üksteisega kõige sarnasemad.
Eristatakse lühimälu ( uuem nimetus: töömälu), pikaajaline mälu. Semantiline, episoodiline ja protseduuriline ja ekspliitne ja impliitne mälu.

LÜHIMÄLU JA PIKAAJALINE MÄLU

Lühimälus püsib tajutud materjal lühikest aega: mõnest sekundist poole minutini. Lühimälu maht on piiratud, seal püsib maksimaalselt 9-10 meeldejäetavat ühikut. Lühimälu on justkui taju pikendus . See kui kaua ja kui palju materjali lühimälus püsib, sõltub tähelepanust ja materjali organiseeritusest.
Lühimälu nüüdisaegsete käsitluste puhul kasutatakse sageli mõistet töömälu ( working memory), kuigi see on natuke laiem mõiste. Alan Baddeley leidis (1970), et mälus on üks oluline süsteem, mis vahendab info liikumist pikaajalisest mälust lühimällu ja vastupidi. Seega võib töömälu käsitleda kui hetkel aktiveerunud pikaajalise mälu osa, mis võimaldab tegevust koordineerida.
Materjali püsimist lühimälus mõjutab pidevalt uue materjali pealetung. Üldkehtiv reegel on, et lühimälus õnnestub korraga hoida 7±2 järjestikust elementi. Lühimälu mahtu saab suurendada, kui meeldejäetavad ühikud „pakitakse kokku“ suuremateks mõtestatud ühikuteks. Sel juhul organiseeritakse materjal ümber lihtsamateks tuttavateks ühikuteks. Niisugust informatsiooni kokkupakkimist mälus nimetatakse känkimiseks (chunking). Selliseid känke on inimene omakorda võimeline meelde jätma 7±2.
Pikaajaline mälu – peale ajalise kestuse iseloomustab ka väga suur maht. Teadlased väidavad, et pikaajalise mälu maht on piiramatu. Raske tõestada.
Kanada neurokirurg Wilder Penfield sai tuntuks oma aju-uuringutega, rakendades epilepsiahaigete ravimisel aju eri osade elektrilist stimuleerimist. Sellise stimuleerimise käigus meenusid patsientidele sageli väga eredad mälestused ammustest ajast, sealhulgas varajasest lapsepõlvest – asjad, mida inimesed arvasid ammu olevat ununenud ja mida nad ei olnud hilisemas elus kordagi meenutanud. Penfield tegi järelduse, et pikaajalised mälestused on sisuliselt kustumatud. Kuid on väga raske kontrollida, kas sellised mälestused täielikult ka tegelikkusele vastasid, siis ei saa taolisi tõendeid veenvaks pidada. Pealegi taastusid „ kaotatud mälestused“ ainult 7%-il Penfieldi patsientidest.
Harry Bahrick järeldas vanemaealiste inimeste aastaraamatute katsest seda, et on olemas nn püsimälu, milles talletatakse väga pikka aega ja täpselt teatud informatsioon (nt suur osa võõrkeele- ja matemaatikateadmistest). On suur tõenäosus, et asjad, mis on meeles 3 aastat pärast õppimist, on meeles ka 30 aastat hiljem.

SEMANTILINE, EPISOODILINE JA PROTSEDUURILINE MÄLU

Eristus põhineb sellel, millist tüüpi materjali pikaajalises mälus säilitatakse. Esimesena pakkus välja Endel Tulving 1970-tel.
Semantiline mälu sisaldab üldisi faktilisi teadmisi maailma kohta, see materjal ei ole kuidagi seotud isiklike mälestustega (nt Prantsusmaa pealinn on Pariis. Kui mõelda, millised paiku Pariisis külastasite, on tegemist episoodilise mäluga).
Episoodilises mälus paiknevad mälestused isiklikult kogetud sündmuste kohta, neil on selge subjektiivne ajamõõde. Evolutsiooniliselt on episoodiline mälu tõenäolisemalt hilisemat päritolu kui semantiline. Paljudel liikidel, eriti lindudel ja imetajatel on arenenud „teadmine“ (semantiline mälu) maailma kohta, kuid pole tõendeid, et nad mäletaksid oma elusündmusi samamoodi nagu inimene. Üksikisiku arengu käigus ilmneb episoodiline mälu hiljem kui semantiline – väikelapsed omandavad hulga teadmisi maailmast, enne kui neil tekib võime hakata oma elusündmusi meenutama.
Protseduuriline mälu sisaldab oskusi ja harjumusi, mille meenutamiseks ja kasutamiseks ei ole vaja nende tegevuste peale mõelda. Protseduurilisse mällu salvestub materjal konkreetsete harjutamiste käigus (oskus noa ja kahvliga süüa, jalgrattaga sõita, autot juhtida). Kui omandatud, püsivad „liigutusmälus“ väga kaua.
Mille põhjal saab väita, et need mälusüsteemid on erinevad?

Aju töö registreerimiseks mõeldud meetodid (PET, MRI)

Ajuosi läbinud vere hulga mõõtmine (kuna aju aktiveerunud osa nõuab paremat verevarustust, vere hulga suurenemine on märgiks, et parajasti tegeleb mäluülesande täitmisega just see ajuosa . Nii on leitud, et episoodilise mälu aktiveerumist nõudvate ülesannete puhul (tuletades nt meelde mõni aasta tagasi oma elus toimunud sündmust) aktiveerub eelkõige aju eesosa , täpsemalt ajukoore otsmikusagara parem pool ja kiirusagara sisemine osa. Semantilise mälu materjali (st varem omandatud teadmiste) peale mõtlemine kutsub esile suurema aktiivsuse ajukoore teistest piirkondades, eelkõige otsmikusagara vasakus pooles ja oimusagara sisemises osas jne).

Amneesiahaigete uurimine
Amneesiaks nimetatakse ajukahjustusest põhjustatud mälukaotust. Ajukahjustusega inimesed, kelle mälu on häiritud, kuid nende taju, keel ja mõtlemine on jäänud suhteliselt terveks. Amneesiahaigete uurimine – KC – täielik amneesiaks mootorrattaõnnetuse tagajärjel. Tema episoodiline mälu on kõvasti kahjustatud, semantiline mälu mõõdukalt kahjustatud ja protseduuriline mälu on jäänud suures osas muutumatuks. Ta ei mäleta ühtegi sündmuste oma elus. Kui ta üritab nende peale mõelda, muutub ta aju „tühjaks“. Sellele vaatamata on tal hulk oskusi ja teadmisi maailma kohta. KC oskab malet mängida, kuid ei suuda meenutada ühtegi korda, kui ta seda teinud oleks. Fakt, et ajukahjustus võib halvavalt mõjuda isikliku elu sündmuste mälule ja jätta puutumata teadmised, viitab sellele, et episoodiline ja semantiline mälu on esindatud erinevates ajussüsteemides.

MÄLUPROTSESSID

Mälu töö aluseks on informatsiooni säilimist tagavad protsessid (mäluoperatsioonid):

Salvestamine e kodeerimine (välismaailmast vastuvõetud andmed muudetakse meeleorga­ni­te abil vaimseteks kujunditeks.

Meelespidamine e säilitamine, mille käigus hoitakse kodeeritud info alles

Meenutamine e reprodutseerimine, mille tulemusena tuuakse informatsioon mälust uuesti välja.
Mällu salvestamine
Mällu salvestamise viise saab kindlaks teha, analüüsides vigu, mida mälu meenutamisel teeb. Üldise seaduspära, mille kohaselt saab otsustada mällu salvestamise ja edukuse üle, määratlesid 1972. aastal Craik ja Lockhart. Selle sisuks on töötlustasandite e töötlussügavuse analüüs. Iga asja saab meelde jätta mitut moodi ehk teisisõnu, mitmel sügavusel asuvate koodide abil. Meeldejätmise edukus sõltub sellest, kui põhjalikult ja sügavalt on materjali analüüsitud (teksitöötluse näide).
Kuidas liigub informatsioon lühimälust pikaajalisse mällu? Suur osa tahtlikul tähelepanul. Mida paremini me oma tähelepanu meeldejäetavale materjalile keskendame, seda suurem on tõenäosus, et see meile paremini meelde jääb (mündi joonistamine).
Heaks salvestamiseks on tähtis luua laialdased ja mitmekesised seosed mälus juba olemasolevaga, integreerida see olemasolevasse teadmiste ja kogemuste süsteemi. Salvestamisel on väga tähtis roll kordamisel. Kui lühimällu salvestamisel annab üsna hea tulemuse nn mehhaaniline e mõtestamata kordamine, siis pikaajalisse mällu salvestamiseks on kahtlemata efektiivsem mõtestatud kordamine ning jaotatud õppimine ja kordamine. Eksperimentaalse mälu-uurimise rajaja Ebbinghaus leidis oma katsetes, et materjal jääb kokkuvõttes paremini meelde, kui seda õppida mitte korraga vaid osade kaupa. Põhjus, miks niisugune vaheaegadega õppimine on efektiivsem, peitub selles, et erisugune kontekst erinevatel õppimiskordadel aitab materjali konsolideerumisele (kinnistumisele) oluliselt kaasa.
On uuritud ka une võimalikku osa mälujälgede ühisel konsolideerumisel. Õppimise tulemus on otseseoses nn kiire une hulgaga kogu uneperioodil. Kui kiire perioodi alguses uni katkestati, oli konsolideerumisprotsess oluliselt halvem . Leiti ka, et uue informatsiooni omandamises tähtsat rolli mängiv hippokampus aktiveerub kiire une perioodil, justkui korrataks varasemaid õppimisepisoode.
Tähtsad tegurid meeldejätmiseks on känkimine ehk kokkupakkimine suuremateks ühikuteks ning materjali objektiivne ja subjektiivne organiseeritus.
Objektiivsest organiseeritusest saab rääkida kui õpitav materjal on väliselt selgelt süstematiseeritud (nt nimekiri, milles on 10 looma-, sõiduki- ja elukutsenimetust). Subjektiivne organiseeritus tähendab, et inimene ise leiab mingi mooduse, kuidas meeldejäetavad asjad süstematiseerida ja omavahel seostada. Sageli kasutatakse selleks mitmesuguseid mnemoonilisi e mälu abistavaid tehnikaid.
Meenutamine ehk reprodutseerimine
Psühholoogia ei anna ühest vastust sellele, kuidas meenutamine täpselt toimub. Aastakümneid tagasi oli populaarne nn laoruumi käsitlus, mille kohaselt on vaja leida tee õigesse kohta hiiglaslikus informatsioonilaos. Olukorda võib võrrelda ka informatsiooni otsimise ja leidmisega suures raamatukogus. Kui see ebaõnnestub, ei suudetagi asja mälus taastada. Niisuguse võrdluse puhul on sarnane asjaolu, et mõlemad süsteemid, nii mälu kui ka laoruum või raamatukogu töötavad efektiivselt tänu heale „kataloogisüsteemile“. Sellega sarnasused piirduvad. Ilmselt on mälu puhul tõsi see, et õigesse kohta võib viia palju teid, ehk teisisõnu, asjad võivad meenuda meile väga erinevatel põhjustel ja väga erinevate tunnuste abil. Kõige paradoksaalsem (ja laoruumist erinevam) on see, et suudame väga kiiresti jõuda otsusele, et me mingit asja ei tea, st et see pole kunagi meie mälus olnud.
Meenutamise edukus ei näita alati seda, kui palju materjali on mälus säilunud. Meeldetuletamise edukus sõltub sellest, kuidas testi teha. Kaks tuntumat moodust on meenutamis- ehk reprodutseerimistest ja äratundmistest (järjestikune või vaba meenutamine).
Tulving kasutas veel ajendatud meenutamist. Võib saada eelnevatest erinevaid tulemusi, kui palutakse meelde jätta eri kategooriatesse kuuluvaid sõnu ja meenutamistesti tehakse kahel viisil: kas tavalise vaba meenutamisena või ajendatud meenutamisena. Viimasel juhul antakse meenutamiseks ette kategooria nimetus (nt meenutage kõik esinenud loomanimed). Selgus, et niisugusel juhul oli tulemus oluliselt parem kui vabal meenutamisel. Sellist testi võib teha ka nii, et palutakse algusest peale ära õppida sõnad koos teise sõnaga, mis peaks aitama meenutada esialgset sõna ( abistav sõna = taastamistunnus e meenutamise ajend). Kui inimene väidab, et tal vabal meenutamisel rohkem sõnu meelde ei tule, siis taastumistunnuse etteütlemisel õnnestub tal esialgsetest sõnadest veel üsna suur osa meelde tuletada. Niisugused katsed viisid kodeerimise spetsiifilisuse printsiibi sõnastamiseni.
Kodeerimise spetsiifilisuse printsiip seob omavahel salvestamise ja meeldetuletamise edukuse. Tulvingu väite kohaselt saab reprodutseerida ainult seda, mis on kord mällu salvestatud ja see, kuidas meenutamine toimub, sõltub sellest, kuidas vastav informatsioon on meelde jäetud. Niisiis on tähtsad seosed ja kontekst, millesse meeldejäetav materjal salvestamise hetkel paigutatakse, ning meenutamise hetkel peab ka see kontekst olema sama. (palatalisatsioon – palk, tall. puu või tšekk, ehitis või loom).
Mälu uurimine meenutamise ja äratundmise kaudu kirjeldab ainult üht osa pikaajalisest mälust – seda, mis hõlmab teadvustatud teadmist õppimise kohta ja informatsiooni kohta mälus, st eksplitsiivset mälu. Üsna suur hulk informatsiooni võib olla mitteteadvustatav, kuid siiski salvestatud ja kättesaadav, nagu nt omandatud motoorsed vilumused.
Meelespidamine ja unustamine
Inimese aju sarnaneb oma töös mõnevõrra arvutiga, kuid üks väga oluline külg, mis teda arvutist eristab, on unustamine. Unustamine on enamasti kasulik, sest pole süsteemi, mis suudaks nii palju informatsiooni talletada ja vajalikul hetkel sellest hiiglaslikust laost ka vajaliku kiiresti ja õigesti üles leida.
Organismile on kindlasti kasulikum, kui unustamise käigus filtreeritakse välja ning talletatakse üldistatud ja tähtis informatsioon, ebaoluline aga unustatakse lõplikult või muudetakse ümber suuremateks üldistatud ühikuteks. Võib juhtuda, et unustamine on osaline, või on meeles midagi, mis näiteks teiste antud sündmuste juures viibinud inimeste arvates üldse ei toimunud, seega „vale mälestus“. Ka viimast käsitletakse unustamisena.
Kohe pärast õppimist unustatakse esimese paari tunni jooksul kõige rohkem õpitust (u 50%). Edasine unustamine kulgeb aeglasemalt ja ei ole näiteks erilist erinevust tulemustes, mis on mõõdetud kas kuus tundi või kuus päeva pärast esialgset salvestamist.
Viis põhjust, miks unustatakse:

Informatsioon kaob mälust seetõttu, et seda küllalt palju kohe ei korrata (nt kui vaja meelde jätta võõras telefoninumber, nimi, aastaarv ). Kui jõuate seda piisavalt korrata, või veel parem, luua mõtestatud seose mälus varem oleva informatsiooniga, siis on unustamine vähem tõenäoline. Selline unustamine leiab aset eelkõige lühimälus

Interferents e vastastikune häirumine (kui õpid pool tundi ajalugu ja siis pool tundi geograafiat, võid faktid sassi ajada või ajalugu on halvemini meeles). Eri ajal ja eri kohas meeldejäetud asjad võivad segi minna või takistada üksteise salvestumist mällu.

Valede taastamistunnuste olemasolu või õigete puudumine.

Konteksti mõju. Inimestel on kalduvus asju meelde jätta ja seletada, lähtudes eelnevatest kogemustest ja keskkonnast (Bartlett’i uuring Ameerika üliõpilastest, kes kuulasid indiaani legendi ja jutustasid selle hiljem ümber – mitmed olulised, kuid üliõpilastele kultuuriliselt võõrad detailid olid ära jäetud, segi aetud või muudetud vastavalt oma ettekujutlusele taolistest tegelastest ja sündmustest. St mälu ei ole üksnes rekonstrueeriv (taasloov) vaid ka konstruktiivne protsess). Eriti tugevad rekonstruktsioonid tekivad, kui meeldetuletamisel esitatakse suunavaid küsimusi, mis viitavad otseselt mõnele eksitavale detailile sündmustes. Niisugune olukord esineb sageli siis, kui mingite kuritegude või õnnetusjuhtumite korral analüüsitakse pealtnägijate tunnistusi. (Selliste tunnistuste korral nõutakse mälult tegelikult tavalisest natuke enamat. Ülesande erakordsus on niisuguste tunnistuste puhul selles, et kasu pole sündmuse üldisest, põhimõttelisest mäletamisest – nagu enamuse asju tavaliselt meelde jäetakse – vaid tähtis on detailide absoluutne mäletamine kõigis üksikasjades). Paljud uurimused on näidanud, et sellised tunnistused on sageli ekslikud ja väga tugevasti mõjutatud juhuslikest detailidest ja kogu sündmuse kontekstist, samuti küsimuse vormist. Näiteks uuriti, kuidas kirjeldasid pealtnägijad autoõnnetust. Kui küsiti, kas nad nägid purunenud autoklaasi, kui auto oli vastu posti kihutanud, siis suurem osa vastas „jah“. Kui aga küsiti, kas purunenud klaasi nähti, kui auto vastu posti vajus, siis nimetati klaasi purunemist palju harvem.

Motiveeritud unustamine. See puudutab eelkõige episoodilist (elusündmuste) mälu. On tähele pandud, et sageli näivad ebameeldivad või niisugused sündmused, mida inimene ei taha enam meenutada, mälust nagu kaduvat.