Mälu, mälutüübid ja õpistrateegiad (0)

Tallinna Südalinna Kool
MÄLU, MÄLUTÜÜBID JA ÕPISTRATEEGIAD
Uurimistöö
Meryliis Agnes Mõistlik
12A klass
Juhendaja : õp Edith Asveit
Tallinn
2013
SISUKORD
SISSEJUHATUS................................................................. 3
1. MÄLUST- kes on Endel Tulving ................................... 4
1.1. Mälu- mis see on?......................................................... 6
1.2. Mälu liigid.................................................................... 7
1.3. Mäletamist soodustavad tegurid................................... 10
1.4. Mälu pärssivad tegurid ................................................. 12
2. UURIMUS .................................................................... 13
2.1. Lühimälu testi tulemused............................................. 14
2.2. Lühimälu testi järeldused.............................................. 14
2.3. Mälutegevuse treenimine ja selle soodustamine ........ 15
2.4 Aju mälutegevust on võimalik soodustada
toitumisega & hoidumisega sellest, mis on kahjulik. ......... 17
3. KOKKUVÕTE ............................................................... 18
4. KASUTATUD KIRJANDUS JA ALLIKAD................. 20
LISA 1................................................................................. 21
LISA 2................................................................................. 22
LISA 3................................................................................. 23
LISA 4.................................................................................. 24
2. SISSEJUHATUS
Autor valis uurimistöö objektiks mälu. Üheks põhjuseks teema uudsus autorile, sellega kaasnev põnevus ning võimalus avastada uut ning huvitavat. Teiseks ning sugugi mitte vähetähtsaks sai Artur Conan Doyle Sherlock Holmesi juhtumustest lugemine ning ka hiljutine samateemalise filmi nägemine – teostes kirjeldatud mõistuse ja mälu kasutamise keerdkäigud paelusid autorit väga. Kolmandaks inspiratsiooni allikaks oli autori isa, kelle üldised teadmised ning pealtnäha juhuslike faktide teadmine (loe: mäletamine) on autorit korduvalt hämmastanud. Siinkohal on sobilik tänada kõiki, kes käesoleva uurimistöö valmimisele kaasa aitasid. Autor tänab Südalinna Kooli viienda-, seitsmenda-, kaheksanda - ja kaheteistkümnenda klassi õpilasi kes nõustusid uurimustöö teste sooritama; oma isa Endrik Mõistlikku, kes nõu ja jõuga uurimistöö aitas kokku panna ning loomulikult oma juhendajat õpetaja Edith Asveiti.
Käesolevas töös avaldab autor valdavalt isiklikke mõtteid ning arvamusi, seega võib väidetes esineda sarnasusi varem samateemaliste avaldatud töödes öelduga, kaudselt haakub see ka uurimistöö subjekti ehk mäluga – nagu öeldud, on osad kommentaarid ja väited lihtsalt teadmiste- ehk mälupõhised.
Suur osa käesolevast kirjatööst on inspireeritud ka Proffessor Endel Tulvingu raamatust „Mälu“ (Tulving, E. 2002. Mälu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus)

MÄLUST- Kes on Endel Tulving
Endel Tulving sündis 26. mail 1927. aastal Petseris, kus ta isa oli parajasti kohtunikuna õigust mõistmas. Oma õpinguid alustas ta Tartus Treffneri gümnaasiumis, mille lõpetamine jäi ootama Saksamaa põgenikelaagrit. 1949. aastal õnnestus tal emigreeruda Kanadasse, kus ta asus õppima Toronto Ülikooli. Emigrandile kindla ja turvalise arsti või inseneri ameti asemel valis ta oma erialaks hoopis hingeteaduse – psühholoogia. 1954. aastal lõpetas ta Toronto Ülikooli ja jätkas doktoriõpinguid Harvardi Ülikooli juures. 1957. aastal saab ta Harvardi Ülikooli doktorikraadi . Aasta enne seda, 1956. aastal, hakkab ta lektorina tööle Toronto Ülikoolis ja 1965. aastal valitakse korraliseks psühholoogiaprofessoriks. Viie aasta jooksul (1970-1975) lendab ta praktiliselt iga nädal Yale'i Ülikooli, kus ta peab rööbiti veel teist professoriametit. Akadeemilise karjääri sisse jääb ka 6 aastat tööd Toronto Ülikooli psühholoogiaosakonna dekaanina ja ajakirja  Journal of Verbal Learning and Verbal Behavior toimetamine maailma üheks kõige mõjukamaks psühholoogiaajakirjaks. 1985. aastal valitakse Endel Tulving Toronto Ülikooli ülikooli­professoriks ( university professor), tunnustus, mille osaliseks saavad vaid väga vähesed. Vastavalt Toronto Ülikooli sisekorrale peavad kõik professorid 65-aastaselt erru minema. 1992. aastal pidi Endel Tulving, kes füsioloogilistelt näitajatelt on palju paremas vormis, kui enamus 45-aastaseid mehi, vastu võtma Toronto Ülikooli emeriitprofessori tiitli. Praegu jätkab ta oma tavalist seitse -päeva-nädalas tööstiili Rotmani Uurimisinstituudis (Rotman Research Institute at Baycrest Centre ) kognitiivse neuropsühholoogia sektori juhatajana. Igal aastal veedab ta paar kuud Washingtoni Ülikoolis (St Louis), kus ta hoiab Clark Way Harrisoni külalisprofessori õppetooli, ja mõned nädalad Tallinnas, kus ta huviga jälgib imepäraseid muutusi Eesti elus. Kõik kolleegid teavad tema Eesti päritolu, mis on tema karismaatilisuse lahutamatuks koostisosaks. See oli ka üheks põhjuseks, miks Tallinn muutus korraks maailma mälu-uurimise pealinnaks. Tulvingu poolt Tallinnas korraldatud konverents tõi Eestisse koguka osa mälu uurimisega seotud eliidist. Kuna selle kokkusaamise ettekannete põhjal välja antud raamatu pealkiri kuulutab “Tallinna konverents”, siis tekitas see mälu-uurimise ja Eesti vahele veel ühe püsiva seose (Tulving, 2000).
Endel Tulvingule jagunud akadeemiliste tunnustuste nimekiri on aukartustäratavalt pikk. Siinkohal vaid valik kõige olulisematest .
1976/77 -         Izaak Walton Killami stipendium ;
1977/78 -         Briti Rahvaste Ühenduse külalisprofessor Oxfordis;
1979 -               Kanada Kuningliku Ühingu ( Royal Society of Canada ) liige;
1982 -              Howard Crosby Warreni medal (suurim tunnustus eksperimentaalpsühholoogile, mida jagab elitaarne Eksperimentaalse Psühholoogia Ühing ehk Society of Experimental Psychologists);
1983 -              Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni autasu väljapaistvate teadussaavutuste eest (Distinguished Scientific Contribution Award );
1983 -              Kanada Psühholoogide Assotsiatsiooni autasu (Award for Distinguished Contributions to Psychology as a Science);
1986 -              Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia (American Academy of Arts and Sciences ) auliige;
1987/88           Guggenheimi stipendium;
1988 -              Ameerika Ühendriikide Rahvusliku Teaduste Akadeemia (U.S. Academy of Sciences) välisliige;
1989 -              Tartu Ülikooli audoktor;
1991 -              Rootsi Kuningliku Akadeemia välisliige;
1992 -              Londoni Kuningliku Ühingu (Royal Society of London) liige;
1994-                Kuldmedal elutöö eest psühholoogias, Ameerika Psühholoogia Fond (American Psychological Foundation);
1996-               Academia Europaea , välisliige
1996-               McGoverni autasu, Ameerika Teaduse Edendamise Ühing (American Association for the Advancement of Science)
2001-               Toronto Ülikooli audoktor
Endel Tulving on saanud praktiliselt kõik, mida akadeemik võiks ihaldada. Kui veel üldse millestki unistada, siis vast ainult Nobeli preemiast, mida ühel psühholoogil on teadagi raske saada, kuid aju uurijal sugugi mitte võimatu. Kord aastas ilmuv ajakiri Annual Review of Psychology pühendab esimese artikli psühholoogile, kes on oluliselt muutnud ja kujundanud psühholoogia tänapäevast nägu. Sellel, 2002. aastal anti see suur au Endel Tulvingule, kes pealkirjastas oma artikli paljuütlevalt: " Episoodiline mälu: teadvuse juurest aju juurde" (Tulving, 2002).
Teaduse genoomi moodustavad iga artikli või raamatu taga olevad kirjanduse loetelud. Nende põhjal võib kindlaks määrata, kes on antud töö "vanemad", kellelt on päritud ideid ja mõtteid. Igas teadlases, kes muidugi tahab endale seda rolli võtta, on sama palju isekust kui päris geenis – teadlase eesmärgiks on " nakatada " võimalikult palju teisi artikleid ja raamatuid oma "geneetilise materjaliga ", ideedega, mille ajalist ja ruumilist levikut on kõige parem jälgida viidete põhjal. Tsiteeritavus on parim näitaja, mis iseloomustab seda, kuidas kellegi ideed on teisi mõjutanud. Teaduse absoluutse eliidi piiriks on 1000 tsitaati . Eestis tegutsevatest teadlastest on selle piirini küündinud vaid natuke üle kümne inimese. Tulvingul ei kulunud sellesse teadlaste eliitklubisse jõudmiseks kuigi palju aega. Veelgi enam, ta on sellesse mõjukate klubisse jõudnud korduvalt, viimasel ajal nii umbes iga paari aasta järel uuesti.Näiteks ajavahemikus 1969-1977 tsiteeriti Endel Tulvingu artikleid ja raamatuid kokku 2018 korral, mis teeb keskmiseks 224 korda aastas, millega ta juba siis kuulus maailma 100 kõige enam tsiteeritud sotsiaal- ja käitumisteadlase nimekirja (Garfield, 1980, lk. 633-639). Järgnevatel aastatel tema tsiteeritavus kasvas aga veelgi ja jõudis 1990ndatel aastate keskel keskmiselt 500 tsiteeringuni aastas. Teaduse raamatupidamises on olemas selline mõiste nagu mõjukus, mida arvutatakse kui tsiteeringute arvu ja avaldatud artiklite arvu suhet. Eugene Garfieldi tehtud analüüsi kohaselt oli 225 psühholoogia ajakirjas ajavahemikus 1986-1990 avaldanud autori seas Endel Tulving mõjukuselt kaheksandal kohal, saades keskeltläbi 14,75 viidet iga selles ajavahemikus avaldatud artikli kohta (Garfield, 1992). Seepärast pole imestada, et ta on juba ammu ületanud 10000 tsitaadi piiri, mis on olnud teaduse ajaloos jõukohane vaid mõnele üksikule geeniusele. Tavaliselt õnnestub nii suure arvu tsiteeringuteni jõuda vaid kollektiivselt, näiteks mingi Eesti suuruse maa teadlastel üheskoos. Pole mingit kahtlust, et Endel Tulving on kõige tuntum eesti soost teadlane kogu maailmas, seda nii formaalsete kui ka mitteformaalsete kriteeriumide põhjal. ( Allik , J. (2002). Endel Tulving ja mälu – E.Tulving, Mälu (lk. 9-31). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus)

MÄLU- MIS SEE ON.

„Mälu on üks kolmest alustalast, millele tugineb arukas elu; taju ja mõtlemine on kaks ülejäänut. Arukas tegevus ilma mäluta on mõeldamatu nagu ka ilma taju või mõtlemiseta“ ütleb Endel Tulving oma raamatus ’’Mälu’’
Mõista mälu tähendab mõista mehhanisme ja protsessi osasid, mis toimides ja vastastikku mõjutades määravad ära iga üksiku mäluakti tulemuse.
Enamik uurimistöid mälust ja mälu alal on teostatud laboratooriumites, kus nii üliõpilased kui ka täiskasvanud osalevad erinevates testides ning erinevates uurijate poolt antud ülesannetes. Erinevus koolitööst, on see, et õigete vastuste eest hinnete panemise asemel uuritakse subjektide võimet omandatut mingi aja jooksul taasesitada – selle protsessi käigus uuritakse mäluga seotud erinevaid protsesse, mille olemasolu me tavaelus ei märka. Kuid lisaks sellele on mälu uuritud ka erinevates psühholoogia harudes. Näiteks pidevad muutused laste, täiskasvanute ja vanurite mäluvõimetes pakuvad suurt ja pidevat huvi arengupsühholoogiale. Samuti sotsiaalpsühholoogid on huvitatud sellest, kuidas inimesed jätavad meelde sotsiaalselt olulisi stiimuleid, nagu näiteks teised inimesed. (Tulving, E. 2002. Mälu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus)
Mälu ja õppimine on tihedalt seotud. Mõlema puhul on tegemist erinevate tegevuste ja mitmekesise informatsiooni omandamise ning säilitamisega. Mälu ilmutab ennast paljudel viisidel. Kuigi mälu eri avaldused omavad teatud ühisjooni – uue teadmise omandamine, säilitamine ja kasutamine – on mälu suur mitmekesisus selles: a) millist informatsiooni säilitatakse, b) viisis, kuidas seda informatsiooni säilitatakse, c) vtegurites, mis määravad informatsiooni säilimise või unustamise ja nii edasi. Näiteks on suur erinevus selle vahel, kuidas liikuda rahvahulgas nii, et ei põrkaks vastu uusi inimesi ja selle meenutamise vahel, mis juhtus pühapäeva õhtupoolikul. Liikumise oskus, mis väldib teistele inimeste otsa jooksmist, omandatakse lapsepõlves küllalt pika aja jooksul ja see ei nõua teadvustamist. Seevastu pühapäeva õhtupooliku meenutamine on ülimalt teadvustatud tegevus ja ei nõua väliselt nähtavaid pingutusi. See, mis võib olla vajalik oskuseks, mis lubab vältida takistusi kõndimisel, ei pruugi abiks olla, kui on tarvis meenutada mingit sündmust minevikus. Seepärast on mõtet kõnelda erinevatest mälu liikidest ja uurida neid ning nende omavahelisi suhteid. Üsna üldiselt kõneldes tähendab mälu elusa organismi võimet omandada ja säilitada kasulikke oskusi, harjumusi, informatsiooni ja teadmisi. ( Wikipeedia & Tulving, E. 2002. Mälu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus)

MÄLU LIIGID
Viimase aja psühholoogia üks huvitavaim avastus on kahtlemata praiming (priming) ja selle taga olev seni vähetuntud mälusüsteem. Praiming ehk äratundmine tähistab olukorda, kui mingi tegu (äratundmine, nimetamine, pooliku sõna lõpetamine jne.) muutub lihtsamaks seeläbi, et asi, millele see tegu on suunatud, on vähemalt korra varem juba esinenud . Vanasõnana võiks selle kokkuvõtta ütlusega: „kordamine on tarkuse ema“ – tähendabki see just seda, et tegevus (ütlus vms) mida on üks kord tehtud ning seejärel korratud ning veel kord korratud, teeb sama tegevuse järgmisel korral inimesele paremini kättesaadavaks, teisisõnu – inimene mäletab tegevust (sõnu vms) mida ta korduvalt teostab /kasutab oluliselt paremini kui neid mida ta teeb/kasutab harvemini.
Ühe võimaliku liigituse kohaselt tuleks vahet teha protseduurilise, semantilise ja episoodilise mälu vahel.
Protseduuriline mälu on mälu, mis sisaldab teadmisi tegevuste kohta, mida tuleb teha mingi konkreetse eesmärgi saavutamiseks. Protseduurilise mälu selgeimad näited on sellised tegevusoskused nagu kingapaela sõlmimine, rattaga sõitmine, sellised tunnetusvõimed nagu lugemine ja kirjutamine.
Semantiline mälu tähistab inimese teadmisi ümbritseva maailma kohta. See tähendab sümboolsel kujul esitatud faktilist teadmist, näiteks seda, et maakera on ümmargune, või teadmine, et Chicago on New Yorgist lääne pool, et poissmehed ei ole abielus ja tuhanded teised asjad on näiteks semantilise mälu sisust. Semantilise mälu olemus on rohkem teadmistes kui tegudes.
Episoodiline mälu on mälu liik, mis teeb võimalikuks inimese isikliku elu sündmuste mäletamise. Kui te mäletate seda, mida te tegite eelmisel pühapäeval, või see, mida tegite vahetult enne seda, ongi vahendatud episoodilise mälu poolt. Erinevalt semantilisest mälust eeldab möödunud sündmuste meenutamine tähelepanu ehk keskendumisvõimet ja konsentratsiooni. Sündmusi kogetakse isiklikena ja tõestena ning neid tajutakse kui sündmusi, mis on reaalselt minevikus toimunud.
Teine eristus , mida psühholoogid peavad kasulikuks mälu uurimisel , on vahe lühiajalise ja pikaajalise mälu vahel. Nagu nimetused ise ütlevad, võimaldab lühiajaline mälu taasesitada informatsiooni vahetult peale selle tajumist; pikaajaline mälu tuleb mängu hiljem. Lühimälu ehk esmane mälu on teadvuse pikenduseks, mis lubab tajuda asja peale seda, kui ta on kadunud vaateväljast. Tõeline ehk teisane mälu omab kahte tunnust, mis puudub esmasel mälul: mäletavad sündmused näivat kuuluvat minevikku ja nende meenutamine on esile kutsunud sobivate ajendite poolt (näiteks oma möödunudaastase sünniüäeva meenutamine). Lisaks lühi- ja pikaajalisele mälule, on inimesel ka sensoorne mälu. Sensoorse mälu ülesanne on võimaldada stiimuli vastuvõtmist, märkamist ja sisenemist lühiajalisse mällu. Seega püsib informatsioon selles mälus väga lühikest aega, kuid mälu selle osa toimimiseta ununeksid sündmused kohe kui närvisüsteem on need registreerinud. Informatsioon salvestub mällu tajukujundina, mitte semantilise tähendusega materjalina. (refereeritud: Tulving, E. 2002. Mälu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus)
Veel üks liigendus teeb vahet eksplitsiitse ja implitsiitse mälu vahel. Eksplitsiitses ehk ilmutatud mälus olevat informatsiooni on inimene ise aktiivselt meelde jätnud ning seal olevaid teadmisi on võimalik tahtlikult meenutada samal ajal kui Implitsiitne ehk peidetud mälu sisaldab informatsiooni, mida inimene ei ole tahtlikult õppinud või mille olemasolust ei ole inimene ise teadlik. Seal olevad teadmised avalduvad näiteks siis kui mälu soodustab katse sooritamist, ilma et inimene varasemaid sündmusi ise teadvustaks. . Lisas nr 1 on Sensoorse, pikaajalise- ja lühimälu funktsiooni, mahu ja kestvuse kohta ära toodud ka tabel.
Lisas nr 2 on ära toodud joonis mälu jagunemise kohta.
Viis peamist mälusüsteemi:

Protseduuriline mälu- Oskused, lihtne tingimine.

Pertseptiivse representatsiooni süsteem- Objektide äratundmise praimimine.

Lühiajaline mälu- Kerge juurdepääs hiljuti kogetud informatsioonile.

Semantiline mälu- Üldised teadmised maailma kohta.

Episoodiline mälu- Isikliku mineviku teadvustatud meeldetuletamine
Episoodiline mälu abil toimub inimese isiklike sündmuste mäletamine, eeldab kahjustamata frontaalsagaraid – erinevalt semantilisest mälust. Frontaalsagara kahjustusega patsiendid võivad edukalt omandada uut faktilist teadmist, omandada seda, mida need faktid tähendavad, kuid nad ei suuda mäletada seda, kus ja millal nad neid teadmisi on omandanud .Siintoodud tõendused viitavad sellele, et traditsiooniline vaatekoht mälust kui ühest tervikust ei vasta enam tõele. Kohasem on ettekujutus mitmest mälusüsteemist. Toimunu mäletamine on erinev, võib-olla ka väljapaistvam aju saavutus, kui seda on toimunu pelgas teadmine

• Episoodiline mälu viitab sellele mälu võimele, mis lubab meil teha ’’ajarännakut’’ läbi subjektiivse aja, olevikust minevikku ja tulevikku, ja selleks ei ole teised mälusüsteemid võimelised. Ajarännaku teeb võimalikuks varasema individuaalse kogemuse taaskogemine, mida vahendab autonoeetiline teadvus, ning sarnase kogemuse projitseerimine tulevikku.Episoodiline mälu tekkis hiljem kui teied mälusüsteemid, ta on unikaalselt inimlik ja kujuneb välja alles hilises lapsepõlves . Selle mälusüsteemi töö sõltub semantilisest mälust ja teistest mälusüsteemidest. Seepärast on tal ühine neuronaalne ja tunnetuslik alus teiste süsteemidega, kuid lisaks sellele on tal erilisi omadusi ja mehhanisme, mis puuduvad teistel süsteemidel.
  On mitmeid teisi mõisteid, mis on seotud episoodilise mäluga. Neist kõige sagedamini kasutatavad on autobiograafiline mälu, isiklik mälu, allikamälu ja kontekstimälu. Nende valik sõltub kasutaja teadmistest, ajaloost, kavatsustest ja eelistustest.
  Semantiline mälu – sellele on viidatud ka kui geneerilisele või teadmistemälule – on mälusüsteem, mis teeb võimalikuks kõige laiemass mõttes faktilise teadmiste omandamise, säilitamise ja kasutamise. Vaatamata oma nimele ei ole ta seotud ainult keele ja verbaalse informatsiooniga, kuigi suur osa teadmistest on keeles väljendatav. See teadmine, mida omandatakse, säilitatakse ja kasutatakse semantilise mälu vahendusel, kujutab maailma sellisena, nagu see on või peaks olema.
  Episoodiline ja semantiline mälu on mitmes mõttes sarnased ja sellepärast on paljud inimesed, nii minevikus kui tänapäeval, pidanud seda olemuselt sama liiki mäluks. Mõlemad on suured ja keerulised, võimelised säilitama tohutu hulga eriliigilist informatsiooni. Mõlemad on deklaratiivsed või representatiivsed, kuna nende sisu on võimalik kirjeldada väidetena objektide ja nende omaduste kohta. Mõlemas mälus säilitatavaid teadmisi saab võrrelda ümbritseva maailmaga ja nende teadmiste põhjal tehtud järelduste tõesust saab hinnata. Andmete salvestamist ühte süsteemi on raske eristada andmete salvestamisest teise süsteemi. Mõlemasse süsteemi saab salvestada andmeid mitme tajumodaalsuse kaudu ja selleks piisab vaid mõnest hetkest. Mõlemad süsteemid, episoodiline ja semantiline, suudavad registreerida ja salvestada informatsiooni maailma erinevate seisundite kohta, kaasa arvatud inimese enda sees toimuvad sündmused. Mõlemas süsteemis talletatud informatsioon on paindlikult kättesaadav, mis tähendab seda, et sama sündmuse kobar on aktiviseeritav ja aktualiseeritav mitmete instruktsioonide, vihjete ja ajendite mõjul. (Tulving, E. 2002. Mälu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus )
  

MÄLETAMIST SOODUSTAVAD TEGURID

Psühholoogid on leidnud hea termini , mille abil kirjeldada seda mida inimene teeb, kui ta midagi tajub ja seejärel meelde jätab- see on kodeerimine . Igat sündmust või fakti jäetakse meelde iseloomulikul viisil, sõltuvalt sellest, milline oli vaimne tegevus meeldejätmise ajal. Kuidas mingit objekti meelde jäeti, sõltub sellest , milline on objekt ise, ning sellest, kuidas objekti mõisteti. Kuidas seletada kodeerimisest tulenevaid erinevusi? Miks mõned kodeerimise viisid on paremad kui teised? Hea oleks leida üks või isegi paar sellist tegurit või protsessi, mis määravad ära erinevate kodeerimisviiside edukuse. Mõnede uurijate arvates on üks oluline tegur see, millisel määral puudub kodeerimine materjali tähendust. Hüpoteesi kohaselt määrab kodeerimise efektiivsuse mõttekate seoste arv, mida õnnestub luua meeldejäetava materjali osade vahel. See oletus lubaks mõista nii subjektiivse kui ka objektiivse organiseerituse hõlbustavat mõju meeldejätmisele. See, kui hästi inimene suudab midagi omandada, sõltub suuresti sellest, mida inimene selle kohta juba teab.
Mingi teksti, näiteks teadusliku teksti mõistmise tase võib olla erinev, sõltuvalt sellest, kui tuttav on lugeja sellega, millest kirjutatakse . Lugeja teab kahtlematta, et huvitavad asjad jäävad paremini meelde, ning laboratoorsed uuringud kinnitavad seda osa inimese teadmisest mälu kohta. Kuid miks või kuidas saab huvi hõlbustada meeldejätmist? Peamisest põhjusest oli just juttu . See on asjatundlikkus. Huvi mingi asja vastu tähendab, et inimene juba teab midagi olulist huvitava asja kohta. See juba olemasolev teadmine ongi huvi põhjustaja.
Üheks oluliseks uurimisvõtteks on õpitu ülekandmine. Õpitu ülekandmine tähistab olukorda, kus varasem õpitud oskus, tegutsemisviis või teadmine mõjutab selle omandamist. Õpitu ülekanne võib toimuda mitmes eri vormis. Üheks olulisemaks on õppimise õppimine. Üheski õppetunnis ei õpita ainult faktilisi teadmisi, vaid ka protseduurilisi teadmisi ehk seda, kuidas on kõige efektiivsem mingit faktilist teadmist omandada. Oskuste ja protseduuriliste teadmiste omandamine kulgeb tormiliselt paari esimese eluaasta jooksul, kuid vanus ei ole takistuseks selle õppimisel, kuidas midagi paremini teha.
Kasutamine sõltub veel suurel määral meenutamisinformatsioonist. Meenutamisinformatsioon on informatsioon , mida inimene peab teadma, selleks et tuua teadvusesse või kasutada teadmisi, mida ta oli omandanud kunagi varem. See informatsioon kujuneb küsimustest, vihjetest ja muudest ajenditest, mis ajendavad salvestatud informatsiooni meeldetulemist. Mis kindlustab sujuva ja valutu mälust ammutamise? Nagu paljude teiste tähtsate küsimuste puhul, pole sellele ühte üldiselt omaksvõetud vastust. Osaliselt on see tingitud asjaolust, et ammutamine ei ole jälgitav, osaliselt sellest, et mälu on keeruline. Mälust ammutamise kohta saab teha järeldusi vaid jälgides kaudselt, milline on materjali omandamise iseloom ja tingimused, millised ajendid tingivad mälust ammutamist ning milline on inimese jälgitav käitumine. Psühholoogide üldine ettekujutlus mälust ammutamise kohta on sarnane kadunud asjade otsimisega: te teate, mida te otsite ja kus see võiks asuda , te asute seda otsima kohast, kus ta võiks asuda ja kui te leiate õige asja, siis te tunnete ta ära. Teine, mõnevõrra abstraktsem ettekujutus ütleb, et ammutamine põhineb kahte liiki informatsiooni kokkulangevusel või ühilduvusel: ühelt poolt informatsioon, mis säilib mälus ja teiselt poolt informatsioon, mida kasutatakse mälust ammutamise ajendina.
Materjali organiseeritus on eduka omandamise üks peamisi tegureid. Materjal, mida asutakse õppima või meelde jätma, võib algselt eksisteerida mingil korrastatud kujul. Näiteks kui sõnad moodustavad mõtteka lause, on neid lihtsam meelde jätta kui juhuslikku sõnade kogumit. Sellisel juhul on tegemist subjektiivse organisatsiooniga. Nii objektiivne kui ka subjektiivne organisatsioon hõlbustavad omandamist.
Kas mälu saab arendada? Pole mingit kahtlust, et teatud mälu paranemise saavutab iga inimene. Korduv nimekirjade meeldejätmine on üheks näiteks. Peamine on motivatsioon ja kõva töö. Juhul kui te olete otsustanud oma mälu edendada, siis on kasulik meeles pidada kahte olulist tõika. Esimene on seotud töötluse spetsiifilisusega, teine ülesande spetsiifilisusega. (vt ka pnkt 2.3 & 2.4)
Edukas õppimine eeldab tõhusate meenutusvihjete ettevalmistamist, puhuks kui eksplitiitsed meenutuse ajendid puuduvad. Seega tuleks enamus aega kulutada materjali mõttes kordamisele ja vähem selle pelgat lugemisele. Nii loote endale ise meenutamiseks vajalike vihjete süsteemi. Harjumus genereerida endale ise küsimusi ja neile vastata on üks kõige paremaid õppimise viise.
Protsessi- ja ülesandespetsiifiline mälu paranemine on sarnane sportlikele saavutustele . Seega samal viisil nagu saadakse heaks hokimängijaks, uisutajaks või ujujaks võib treenida ennast väga heaks mingis mäluülesandes, näiteks nägude, ajalooliste kuupäevade või arvujadade meelespidamises.

MÄLU PÄRSSIVAD TEGURID
Salvestatud informatsioon võib säilida oma esialgsel kujul, kuid võib ka oluliselt muutuda. Neid muutusi saab registreerida, jälgides inimese käitumist ja tavaliselt ilmnevad muutused unustamisena. Unustamine on meie elu vältimatu osa: see mida me praegu suudame meenutada, ei ole garantiiks, et me suudame seda homme , järgmisel aastal või ka 30 aastat hiljem. Mõnikord tehakse vahet mälujäljest sõltuva ja ajendatud unustamise vahel. Jäljest sõltuv unustamine on tingitud informatsioonist, mida salvestatakse mällu meeldejätmise ja reprodutseerimise vahelisel ajal. Ajendatud unustamine on tingitud aga ajendite kodeerimisviisi muutustest. On olemas kahte liiki mälu jälgede muutusi: kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed . Esimesel juhul me ei suuda meenutada seda, mida suutsime eelmisel korral. Teisel juhul me mäletame midagi erinevat sellest, mida mäletasime varasemal korral. Igal konkreetsel juhul võib tõeks osutuda üks neist kahest võimalusest või ka mõlemad võimalused korraga.
Omandatud informatsiooni kadumist uuritakse unustamiskõverate muutumiste põhjal. Unustamise kiirus sõltub suurest hulgast teguritest ja ajaoludest: varasem kogemus, kodeerimise tingimused, sündmuste hulk, mis jääb meeldejätmise ja meeldetuletamise vahel, ning meetod, mille abil meelespidamist kontrollitakse. Unustamise kiirust iseloomustab unustamise kõver. Kõver näitab, et ühe pilgu jooksul nähtud informatsioon kaob mälust väga kiiresti. Pool sekundit peale nähtut pole enam olulist vahet osalise ja täieliku reprodutseerimise meetodi vahel.
Sageli ei lähe omandatud teadmised mitte kaduma, vaid nad moonduvad. Väärteadmine tuleb õige ettekujutuse asemele. Tulemuseks on ikkagi unustamine, kuid erilist tüüpi. Me kõneleme neist kui mäluvigadest. Mäluvigu saab ka hõlpsasti eksperimentaalselt demonstreerida. Tavaliseks võtteks on mingi sündmuse järel näidata midagi sellist, mis moonutab eelnevat näidatut. Peamine mäluvigade allikas peitub sarnastes sündmustes, mis leiavad aset peale esialgset sündmust.Näib, nagu järgmist sündmust kujutav mälufragment kistaks lahti tema ajalis-ruumilisest ümbrusest ja asetatakse varasema sündmuse kohale. Teine mäluvigade põhjus peitub meie üldistes teadmistes ümbritseva maailma kohta ehk semantilises mälus. Inimesel on kalduvus täita mälutühikud sobiva tüüpilise teadmisega olukordadest ja teadmistest, millega inimene kokku puutub. Unustamise hulgalise ja sisulise külje uurimine näitab, et unustamine ei ole juhuslik, vaid süstemaatiline ja korrapärane protsess. See mida me mäletame, sõltub suurel määral sellest, mida me tajume, õpime, mõtleme, tunneme või kogeme.
Mäluhäirete riskitegurid:
1. Kõrge vanus
2. Diabeet
3. Kõrgenenud vererõhk
4. Kõrgenenud kolestoroolitase
5. Masendus
6.Alkoholi liigtarbimine
7. Varasemad ajukahjustused
Mäluhäiretega on tegemist siis, kui nende tõttu ei tule inimene enam toime igapäeva tegemistes, ei mäleta äsja kuuldud vestluse temaatikat ja ei suuda iseseisvalt toime tulla eelarve, ravimite kasutamise, kohustuste ja muude selliste asjadega. Esineb ka täielikku mälukaotust ehk amneesiat, kui ka lühiaegseid petlikult tugevnevaid mäluhooge ehk hüperamneesia (see võib tekkida näiteks palaviku ajal). Võib ka esineda mäluhäireid, kui on vähenenud võime meeles pidada ehk hüpoamneesia. Nii juhtub vahel inimesega kes on liigses koguses alkoholi tarbinud, sündmusi ja eelnevalt juhtunut , mäletab ta vilksamisi ja/või häguselt.
Mäluhäireid võivad tekitada ka peatrauma, vereringe häired, mitmesugused närvisüsteemi infektsioonid, intoksikatsioon. Oluline tähtsus on hormoonidel. Patsientidel, kes kurdavad halba mälu, kontrollitakse sageli kilpnäärme hormoonide tegevust.
Ent miks kurdavad tänapäeval väga paljud keskealised ja noored mälu halvenemise üle? Põhjuseks peetakse üldiselt depressiooni, mis takistab tähelepanu ja vastuvõtuvõimet. See on info säilitamise eeltingimuseks. Tänapäeval mõjutab mälu negatiivselt ka elektromagneetiline väli, metallid, gaasid jms.

UURIMUS (kirjeldus, meetod ja eesmärk)
Autor valis uurimustöö teemaks ’’Mälu, mälutüübid ja õpistrateegiad’’ eelkõige sellepärast et see pakkus talle huvi. Soov saada sellel teemal targemaks, laiendada silmaringi ning koguda teadmisi.
Autor viis läbi 3 lühimälu testi kolmele erinevale vanusegrupile. 5, 7-8 ja 12. Klass
Esimene test oli pilditest, selles oli antud tabel milles asetses 16 väikest pilti- ülesandeks oli peale 20 sekundilist piltide vaatamist kirjutada üles nii mitu pilti kui testist osavõtjail oli meelde jäänud. Teine test oli tähestiku tähtede peale. Testil oli viis seeriat ja tähtede jada pikenes tunduvalt iga seeriaga. Ülesandeks oli seeria vahemikus kirjutada üles nii palju tähti kui meelde jäi. Viimane, kolmas test oli nn „ Memory “ test, mis hõlmas endas katset kujundite, numbrite , tähtede, värvide, piltide ja sõnade peale. Ülesandeks oli valida õige vastuse variant.
Testide tulemuslikuse hindamiseks andis autor igale testi küsimusele antud õigele vastusele teatud väärtusele. Näiteks esimeses testis tuli ühe pildi õigesti vastatud väärtuseks 6,25 punkti. Sarnaselt seeria esimesele testile omistas autor arvväärtused ka testiseeria teisele ning kolmandale testile.Seega sai testide tulemusi hinnata arvväärtusega, kus iga testi maksimaalskoor oli 100 punkti ning kõigi kolme vooru kõigile küsimustele õigesti vastates oli võimalik saada maksimaalsed 300 punkti – vastavalt ka vastupidi – kõigile testi küsimustele vääralt vastates oli testi tulemus 0 punkti.

LÜHIMÄLU TESTI TULEMUSED
Test oli anonüümne, igas vanusegrupis osales testis ca 20 inimest, mõlemast soost võrdselt.
5.klass- MAX tulemus 228,65 punkti 300-st punktist
MIN tulemus 114,05 punkti 300-st punktist
Aritmeetiline keskmine: 171,35 punkti
5.klass- kõige rohkem tulemusi oli 180- ja 200 punkti vahel
7- ja 8.klass- MAX tulemus 228,4 punkti 300-st punktist
MIN tulemus 100,15 punkti 300-st punktist.
Aritmeetiline keskmine: 164,275 punkti
7-ja 8.klass- tulemused olid suhteliselt võrdselt jaotunud.
12.klass- MAX tulemus 214,55 punkti 300-st punktist
MIN tulemus 150,5 punkti 300-st punktist
Aritmeetiline keskmine: 182,525 punkti
12.klass- kõige rohkem tulemusi oli 200 punkti piires ja seejärel 165 punkti piires
Kõikide vanusegruppide peale kokku oli miinimum punktide arv 100,15 punkti
Kõikide vanusegruppide peale kokku oli maksimum punktide arv 228,65 punkti
2.2. LÜHIMÄLU TESTI JÄRELDUSED
Autor palus testi subjektidel testi lehtedele kirjutada ka oma hinnete keskmise. Algseks eesmärgiks oli hinnata iga testi sooritanu lühimälu (omistades sellele tingliku arvväärtuse) ning võrrelda seda tema hinnete keskmisega. Siiski, juba analüüsi alguses mõistis autor, et taolise analüüsi jaoks napib objektiivseid taustandmeid (näiteks: kui palju kulutab subjekt aega õppimisele ja õpitu kordamisele; kuidas jagunevad teadmisi kajastavad hinded humanitaar - ning reaalõppeainete vahel jne). Seega jäi autorile üle analüüsida olemasolevate andmete põhjal mitte niivõrd olemasolevat (toimivat) kuivõrd võimalikku õpistrateegiat.

• Mida näitavad tegelikult testidele omistatud arvväärtused. Kuna suurtes piirides olid tulemused sarnased käsitleks autor antud testi tulemust tervikuna kõigi vanusegruppide suhtes. Maksimum punktide arv oli kahesaja kümne ja kahesaja kolmekümne vahel, see on peaaegu 75% ulatuses absoluutne lühimälu! Samas miinimumtulemus oli umbes sada väärtuspunkti, mis omakorda moodustab ca 30% absoluutsest võimalikust. Huvitava tähelepanekuna võib märkida, et aritmeetiline keskmine oli kõigis vanusegruppides madalam kui nn valdava enamuse keskmine ning eraldi nõuab tähelepanu asjaolu, et testi tulemused näitavad, et kaheteistkümnenda klassi õpilastel on nõrgem lühimälu kui noorematel testi sooritanutel. Äärmiselt lihtsustatuna võiks testi tulemusi tõlgendada nii, et ca 60 õpilasega klassis on mõned, kes suudavad õpetaja jutust meelde jätta umbes kolmandiku, mõned kes suudavad meelde jätta umbes kolmveerand ning enamik kes suudab talletada pisut rohkem kui poole. Siinkohal juhib autor tähelepanu asjaolule, et ta ei räägi mitte õpetatava mõistmisest vaid pelgalt meelde jätmisest.
  
• Kaheteistkümnenda klassi õpilaste suhteliselt lühem (nõrgem) lühimälu võib olla tingitud ka mäletamist (meelde jätmist) vajava suurema informatsiooni hulgaga , võrreldes nooremate klasside õpilastega.
  
• Erinevused lühimälu võimekusest erinevates vanusegruppides, ning kõik eespool kirjeldatu on toonud autori järeldusele:
  
• Tuleviku õpistrateegiate väljatöötamisel oleks kindlasti tarvis arvestada ka mäluuringute tulemustega, õpiprotsess võiks ning peaks olema üles ehitatud nii, et isegi vähese lühimäluga õilastel oleks võimalik omandatavaid teadmisi üle korrates neid paremini kinnistada (vt lisa 3)
  
• Õpilastele võiks ja tuleks tutvustada erinevaid mälu mõisteid (näiteks eraldi õppevälise loenguna). Paljud õpilased, keda peetakse andetuiks ja võib-olla mitte nii taiplikeks kui teised saaksid oma õpitulemust oluliselt parandada, kui nad teaksid ning teadvustaksid võimalikke mäluprobleeme.
  
• Mälu on võimalik treenida, sellest kirjutab autor mõnevõrra pikemalt allpool (vt pnkt 2.2) aga lisaks sellele ka parandada, seda õige toitumise aga ka kahjulike harjumuste vältimisega (vt pnkt 2.3) – seega, tuleviku õpistrateegia väljatöötamisel võiks ning peaks strateegia väljatöötajad pöörama tähelepanu mitte ainult omandatavate teadmiste hulgale ning kvaliteedile vaid ka omandamise meetoditele.
  
• Koolides pakutav söök võiks olla mitte lihtsalt värske ning tervislik, vaid menüü väljatöötamisele kaasatuna võiks erinevate valdkondade eksperdid koostada selliselt , et lisaks muudele headele omadustele aitaks ta kaasa ka õpilaste mälutegevusele.
  

MÄLUTEGEVUSE TREENIMINE JA SELLE SOODUSTAMINE
¤ „Mõtle mingile kindlale punktile“.
Kõige lihtsamat keskendumist soodustavat harjutust saab igaüks teha kodus või näiteks bussis istudes . Tuleb istuda mõni minut liikumatult paigal, kujutleda keset oma otsaesist musta täppi ja keskendada mõtted just sellele punktile. Kui keskendumine ühele kindlale asjale on muutunud juba täiesti automaatseks, seisab kõik vajalik paremini meeles.
¤ „Pildista“.
Sageli ei meenu inimesele, kuhu ta on oma toa- või autovõtmed pannud : kui võtmed kusagile paned, tõsta käed üles asendisse, justkui pildistaksid seda kohta. See aitab fikseerida momenti , mis tänu sellisele liigutusele jääb paremini meelde.
¤ “ Räägi iseendaga valjusti.“
Jätsin auto tagumisele parkimisplatsile kolmanda posti juurde. Ära häbene seda valjusti öelda!
¤ „Pane hädavajalik kirja“.
Pole mõtet kõiki tarvilikke päevakohustusi meelde jätta, pane need kirja.
¤ „Tee endale märkmik peas“.
Alusta iga hommikut oma peas oleva märkmikulehekülje meeldetuletamisega: mida on vaja täna teha.
¤ „Sobita kokku nimi ja nägu“.
Kui sulle tutvustatakse uut inimest, jäta meelde tema näost midagi silmatorkavat - paksud huuled, kõrged kulmud, pruunid silmad jne.
¤ „Määra asukoht!“
Kõik sündmused on seotud mingi koha, inimese, sõiduki, ilma või muu säärasega.
¤ „Kasuta värve“.
Küllap igaüks on õppimise ajal raamatusse jooni alla vedanud, märgi ka eri sündmused mõttes eri värvidega.
¤ „Tee kodutööd“.
Enne tähtsat sündmust, kõnet vms. kirjuta kõik ütlemist vajav üles ja korda seda paar korda.
¤ „Säilita rahu“.
Stress ja muretsemine raskendavad meeldejätmist. Katsu igas olukorras olla rahulik ja keskenduda. Kui sul on stress, vallandub su kehas stressihormoon ja see tapab võime midagi meelde jätta. Rahu!
¤ „Õpi unustama“.
Aju tervise seisukohalt on tähtis ka unustada ja vähemtähtis välja visata . 90 protsenti saadud infost ununeb esimese 9 tunni jooksul, kui inimene seda ei kasuta. Kuidas aga unustada kunagi aktiivselt talletatud infot?
Kuidas näiteks unustada ära kunagiste klassivendade keskkooliaegsed telefoninumbrid? Ebameeldivad mälestused? Üks võimalus on ebavajalik info blokeerida - nii kui see meenub, kohe mõelda millestki muust , n.-ö. vägisi luua uus seos, teadlikult lülituda ümber uuele mõttele.
¤ „Hea mälu sõltub sellest, mida ja kuidas sa teed“
Ajakirjas Neurology kajastati uuringut , kus uuriti 70-ndates ja 80-ndates meeste ning naiste vaimset võimekust ja mälu ning leiti, et kõrge vanusega kaasnevad haigused võivad suurendada küll mälukaotuse riski, kuid sellest palju olulisem on  eluviis ehk tegevused, mida inimesed teevad regulaarselt. Uuringus osales 2509 tervet üle 70 aastast meest ja naist. 
Mälu languse all kurtsid paljud vanemad inimesed, kelle ellu oli saabunud rahulik ajajärk. Vähem vaimset pingutust ning vähem tegevusi, kus oli oluline meelde jätta ja meenutada. Samuti täheldati paremat mälu inimestel, kes olid seltskondlikumad.
Rush Tervisliku Vananemise Instituudi MPH,Cc.D dotsent Jennifer Weuve võttis uurimise kokku sõnadega: „Oluline on võtta ise vastutus oma aju tervise ja mälu eest. Uued tegevused ei too häid tulemusi mitte ainult aju tegevusele,  vaid kogu inimese kehale."
¤ „Mine õppima, omanda uusi teadmisi“. 
Mine koolitustele, kooli, kohtadesse kus on võimalik midagi juurde õppida või omandada, leia uusi hobisid ja tegevusi. Uurimistulemused näitavad et, parem mälu ja parem haridus on omavahel seoses. Esita oma ajule väljakutseid millegi uue õppimiseks.
¤ Lõpeta suitsetamine . 
Mittesuitsetajatel on 1,84 korda väiksem risk oluliseks mälu halvenemiseks vanemas eas võrreldes suitsetajatega.
¤ Suhtle , ole aktiivne.
Inimestel, kes elavad kellegagi koos või teevad vabatahtlikku tööd, omavad 1,24 korda paremat mälu.
Isegi, kui inimese haridus on jäänud kesiseks, või on tal muud tegurid, mis nõrgestavad mälu toimimist, on rida tegevusi, mida saab ise oma aju tervise osas ette võtta. Üks olulisemaid on esitada ajule väljakutse. Aju vajab stimuleerimist ja seetõttu on ühiskondlik aktiivsus aju tervise osas väga oluline. Samas isolatsiooni jääda on ohtlik. Lihtsad harjutused, kui need on regulaarsed, võivad anda olulisi mälu paranemise tulemusi.
¤ Mälu saab treenida harjutustega
Regulaarselt füüsilisi harjutusi tehes väheneb risk mälu halvenemiseks 1,24 korda võrreldes nendega, kes harrastavad tugitoolisporti. Kui teha spetsiaalseid harjutusi ja lisada mõõdukalt vaimset pingutust oma ajule, võib paraneda ka kõrgemas eas oleva inimese mälu. 

AJU MÄLUTEGEVUST ON VÕIMALIK SOODUSTADA TOITUMISEGA & HOIDUMISEGA SELLEST, MIS ON KAHJULIK.
Igaüks tahab paremat mälu ja mida vanemaks inimesed saavad, seda olulisem on pöörata tähelepanu toitudele , mis aitavad säilitada head ajutööd. Siin ongi ära toodud 7 toitu, mida süües võib kindel olla, et oled oma mälule teene teinud.

• Marjad- Marjades on hulgaliselt antotsüaniine ja flavonoide , mida   seostatakse kognitiivsete võimete parema säilimisega.
  
• Kreeka pähklid.- on alfa- linoleenhappe suurepäraseks allikaks. Alfa-linoleenhape on taimedest saadav Omega 3 rasvhape, mida keha kasutab mälu ja silmade terviseks  
  
• Roheline tee.- Roheline tee sisaldab hulgaliselt looduslikku kemikaali nimega EGCG, mis on võimas antioksüdant. EGCG on suureks abiliseks vanusega seotud degeneratiivsete haiguste vastases võitluses, parandades ühtlasi kognitiivseid funktsioone ja mälu.
  
• Kookosõli.- Kookosõli on võimas ajukütus, kus on rohkelt aju energiaallikaks sobilikke rasvhappeid .
  
• Munad.- Munad on ühed parimad koliini allikad. Koliin on oluline aine, mida kasutatakse ajule ja mälule vajaliku närvivahendusaine tootmiseks. Bostoni Ülikooli teadustöös selgus, et koliin parandab verbaalset ja visuaalset mälu
  
• Rosmariin - Rosmariin on traditsiooniliselt tuntud mäluparandava taimena. Rosmariini eeterlikke õlisid on aroomiteraapias kasutatud mentaalse võimekuse ja aju turgutamiseks. Rosmariin võib parandada mälu ka seeläbi, et alandab stressihormooni taset ja vähendab seega ärevust.
  
• Lõhe, sardiinid, heeringas ja teised rasvased kalad .- on rikkad DHA allikad, mis on aju optimaalseks tööks ja mälufunktsioonideks asendamatud. See oluline rasv hoiab ajurakkude membraanid paindlikud, võimaldades rakkude vahelistel mälusõnumitel kiiremini levida
  
• Mälu aitab säilitada: 
  + haridustase 
  + füüsiline aktiivsus - loob võimaluse õigeks närvirakkude tegevuseks Füüsiline aktiivsus aitab mälu parandada palju paremini kui medikamendid 
  + hea kopsu funktsioneerimine  
  + iseteadvus (võime kontrollida olukorda, olla õiges kohas ja ajas). 
  Soovitused 
  + piisavalt magada - ainult puhanud närvirakud saavad normaalselt funktsioneerida 
  + veenduda, kas pidevalt kasutatavad ravimid ei põhjusta mälu häireid. Ravimid, mis soodustavad unisust, raskendavad vastuvõtuvõimet; 
  + piirata alkoholi kasutamist; 
  + ravida kroonilist stressi 
  + ravida kõrgenenud vererõhku
  

KOKKUVÕTE
Infohulk on aastatega koguaeg suurenenud ja see teeb ka informatsiooni mälust kätte saamise raskemaks. Kui võrrelda tänapäeva ning aega näiteks 300 aastat tagasi, siis nii teadmiste kui ka saabuva informatsiooni st mäletamist vajavate teadmiste hulk on kordades erinev. Nn vanal ajal ammutati informatsiooni (teadmisi) ainult vahetu kontakti kaudu, ehk siis teati ainult seda mida kuuldi või oma silmaga nähti – tänapäeval on informatsiooniallikateks internet , raadiod, televisioon , sotsiaalmeedia jms, lisaks sellele veel ka nn ajaloolise mälu koormus. Ajaloolise mälu koormuseks nimetab autor siinkohal selliseid teadmisi, mida iga järgnev põlvkond peab meeles pidama ehk mäletama rohkemal hulgal kui eelmised põlvkonnad (näiteks erinevad ajaloo- ja suursündmused, katastroofid jms. (Näiteks 9-11)
Mälu saab nagu enne nimetatud suurtes piirides jaotada lühi- ja pikaajaliseks. Keskmiselt suudab inimene meelde jätta pikast nimede või arvude loetelust 7- 9 . Pikaajalisse mällu talletub üldjuhul kogu informatsioon ja selle maht on lõpmatu. Iseasi on see kui hästi on inimene suuteline seda oma ajust kätte saama.
Käesoleva kirjutise raames läbi viidud testi tulemustest tegi autor järeldusi ühes eelnevas peatükis, keskendudes põhiliselt koolinoori puudutavatele aspektidele. Allpool asuvaga soovib autor kokku võtta oma arutlused , tähelepanekud ning järeldused peale esimest pisut tõsisemat kokkupuudet selle pealtnäha lihtsa, ometigi nii keerulise mõistega, nagu seda on mälu:

Sõltumata isiku vanusest või soost on igapäevane vastu võetava info maht liialt suur, selleks, et aju talletaks effektiivselt lühimälusse ka ebaolulist informatsiooni.

Eelmisele väitele tuginedes väidab autor, et mida suurem on informatsiooni hulk, mida aju peab talletama (mäletama), seda selektiivsemaks muutub aju info talletamisel – ebaolulist lihtsalt ei mäletata või mälufunktsioon on asendatud abivahenditega (näit. Mobiiltelefonid )

Abivahendite kasutamine on paradoksaalselt omakorda üks asjaolu, miks tänapäeva inimeste lühimälu on nõrgem, kui mõned põlvkonnad tagasi – seda väidet aitab tõestada järgmine näide: autor küsis kolmelt kuni 83 aastaselt inimeselt , kuuelt kuni 55 aastaselt inimeselt ning kuuelt kuni 42 aastaselt inimeselt, mitme inimese telefoni numbrit nad peast mäletavad. Vastavalt ootustele, kõige vanemad mäletasid kõige rohkem (4-6), edasi vastavalt vanusele 4-5 ja 2-4. Seega, mida vähem on inimesed aja jooksul kasutanud nn välismälu, seda paremini nad asju mäletavad.
Kaugel ei ole see aeg, mil vabalt saadaoleva - ning kohustuslikult omandatava -, lisaks veel nn tahtmatult saadava informatsiooni hulk paneb inimesed tõelise valiku ette – mida mäletada ja mida mitte. Võimalik, et sellega kaasneb näiteks koolides-ülikoolides õppeprogrammide- ja meetodite muutmine, võimalik, et mingisugused alternatiivsed abi- ja õppevahendid või spetsialiseerumine, mis võib, kui pisut fantaseerida välja viia olukorrani, mida Arthur Conan Doyle( 1859  – 1930) kirjeldas oma esimeses jutustuses Sherlock Holmesi „Etüüd Punases“ (1887)– nimelt teadis ning mäletas legendaarne detektiiv peensusteni selliseid asju, mida „ tavalised “ inimesed ei teadnud või pigem polnud mäletamist väärivana meelde jätnud, vastukaaluks „ei mäletanud“ Sherlock mitte midagi päikesesüsteemist ja selle toimimisest, väites, et Tema töös ei muuda see midagi.
4. KASUTATUD KIRJANDUS JA ALLIKAD

Tulving, E. 2002. Mälu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

(Allik, J. (2002). Endel Tulving ja mälu – E.Tulving, Mälu (lk. 9-31). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus)

Veebiakadeemia. Refereering Endel Tulvingu videoloengust. Toimetanud Astra Kallasmaa http://veebiakadeemia.ee/puramiidi-tipus/endel-tulving/mis-on-malu/ . november 2013

Euroopa Liidu rahastatav teavitusprojekt. ELDEM. http://www.eldemproject.eu/est/g17s55 . november 2013

Orav, L. Toitumistarkus. http://toitumistarkus.ee/7-supertoitu-malu-parandamiseks/ . november 2013

  Creative Commons Attribution-NonCommercial-ShareAlike 3.0 Unported License. Sissejuhatus Psühholoogiasse:Mälu. http://eek-malu.weebly.com/index.html . november 2013

Õunap, T. Kuidas parandada Mälu? http://www.sekretar.ee/blog/2013/10/1/kuidas-parandada-malu .november 2013

Veber , K. Terviseleht . http://www.terviseleht.ee/200128/28_malu.php .november 2013

Kiirlugemiskool OÜ. 11 nippi hajameelsuse vastu. http://alkeemia.ee/artiklid/11-nippi-hajameelsuse-vastu/l-14/c-61/ .november 2013

Vikipeedia. Vana entsüklopeedia, Mälu http://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%A4lu . november 2013

 Creative Commons Attribution-NonCommercial-ShareAlike 3.0 Unported License, Mälu struktuur. http://eek-malu.weebly.com/maumllu-struktuur.html .november 2013

Saaremaa Ühisgümnaasium. Mälu ja õpistiilid. http://www.syg.edu.ee/~peil/opi_oppima/opistiilid.html . november 2013

Creative Commons Attribution-NonCommercial-ShareAlike 3.0 Unported License, Eksplitsiitne ja implitsiitne mälu. http://eek-malu.weebly.com/eksplitsiitne-ja-implitsiitne-maumllu.html . november 2013
LISA 1
Kätte saadav:
: http://eek-malu.weebly.com/eksplitsiitne-ja-implitsiitne-maumllu.html
LISA 2
Kätte saadav ka:
http://eek-malu.weebly.com/uploads/1/3/6/8/13681884/6630396.jpg?1350758772
LISA 3
Kätte saadav ka:
http://www.syg.edu.ee/~peil/opi_oppima/opistiilid.html
LISA 4
Uurimuses kasutatud lühimälu testid:

Pilditest - http://www.intelligencetest.com/stmemory/games/picture/index.ht m

Test tähestiku tähtede peale- http://www.intelligencetest.com/stmemory/games/letters/index.ht m

„Memory“ test- http://www.intelligencetest.com/stmemory/games/test1/index.ht m